Mõtisklused jõuludest

Mingi kummaline tunne on hetkel. Siinseid blogisidki lugedes paistab ilusate asjade tagant valusalt silma mingi yldine kurnatus, väsimus, stress, paanika. Kas tõesti on siis neil jõuludel meile nii suur mõju, et ilusast helgest mõttest vajub raske taak me õlgadele kanda. Istun ja mõtisklen siin vaikses öös.

Otsustasin, et ma ei viitsi vähemalt jõulukinkide pärast stressata (aastavahetuse veetmise plaanidest rääkimine on hetkel ausalt öeldes juba paraja tyli majja toonud, sellest piisab). Teen sel aastal lihtsalt. Laps ja lähemad sõbrad saavad oma toredad pisikesed kingid kätte. Mehe sugulaste elus on uuel aastal nii suured muudatused ees, et jõulud jäävad selles valguses nagunii tahaplaanile ja võib vabalt juba uuele kevadele keskenduda. Minu vanemad saavad oma sada aastat oodatud ja igatsetud aiaplaani. Kui ma seda valmis ei saa, siis saavad nad kingituseks lubaduse, et hiljemalt kevadel on plaan olemas. Huvitav, mis aastal? 😀 Probleem on sellest, et selle plaani sisse on juba probleemid programmeeritud, sest meie vaated, arusaamad ja maitsed on lihtsalt nii erinevad

Kusjuures mina oma elu parima kingituse nimel pidanud ma tegelikult eriti midagi tegema, aga välja kukkus vägevalt, ja siiani on soe tunne sydames. Ma vist ei mäletagi yhtegi teist jõulukinki nii hästi. Vähemalt endatehtut mitte. Nimelt kaks aastat tagasi said mu sugulased igayks kingitusega kaasa ka pyhendusega kaardi – ema sai ‘vanaemale’, isa sai ‘vanaisale’, õde sai ‘tädile’, vanaema sai ‘vanavanemale’. Hetkeline segadus, et kaardid on sassi läind, noh! Ema pakkus enda kaarti mammale jne. Ja siis teatas diivanil muhelev isa, et paanikaks pole põhjust, kõik klapib. Ja paanika asenduski totaalse rõõmsa… paanikaga. 😀 Ja uskuge või mitte – kõik peened kingitused ununesid, kui nad said kinnitust, et uuel aastal saab meie suguvõsa veidi täiendust. Ma olin tookord oma vaikselt kasvavat punnkõhtu nende eest suutnud varjata juba ligi 5,5 kuud nõnda, et jõuluõhtul oli kõigil yllatusest silm niiske. See oli vahva! Ja igati väärt ootamist ja kingipeitmist! 😀

Mõeldes siin kingitustele, siis ei suuda ma eriti meenutada yhtegi jõulukinki enda elus, mis oleks mulle hetkega kuidagi väga lähedaseks ja omaks saanud. Meenub kyll igast nänni ja siis tuleb meelde ka elu suurim pettumuskink. See on tänaseks päevaks muidugi täielik huumor, mida ka lapselastele rääkida kunagi. Ma olin 11-12-aastane, kui ilusast värvilisest pakist koorus välja minu peamine kingitus tollel aastal – ilus kollane muhu seelik. Ma olin ema peale vist isegi mõned aastad pisut solvunud selle pärast, sest see oli juba mu 3 muhukas ja ma kohe yldse ei sallinud seda poolde põlve seelikut ja neid tobedaid vidinaid põlle ja peakatete näol. Mina igatsesin endale ilusat pikka, käisega komplekti, sellist, mis meil Siurus lauldes oli koorivormiks. No ikka sellist naiselikku, millele saaks mõnuga vööd vööle keerutada, mitte käia ringi nagu mingi kubu oma nahkrihmaga seelikus. Aga me moorid ise olid veel nii õhinas, et näe, järgmine aasta saad tydruku pluusi asemel veel kukkedega pruudisärgi ja juba otsiti litreid uhke pruudipõlle tarvis… Ja nyyd, sada aastat hiljem, olen ma seda imearmast kollast triibuseelikut trööband nii, et on ikka trööbatud. Minu tõeline lemmik ja vaat, et kõige ilusam rahvariie yldse eestlaste omade seas.

Et siis nii võib ka juhtuda, et elu kõige suuremast kingipettumusest saab yks elu suurimaid armastusi. Aga see on ju ammu teada, et vihkamisest armastuseni on vaid yks samm, eksju 😀 Ärge siis heitke meelt, kui teie sydamega tehtud kingituste peale kohe lakke ei hypata ja kandmisest veidi viilida pyytakse. Iga asi omal ajal. Vahel mõni asi käib väikse vindi või viguriga, aga sydamesse jõuab ikkagi. Ning seda kindlamini ta seal pysib 🙂

Aaa, tegelikul yks armas kingtus on mul kyll aastate tagant veel meeles – mamma kudus mulle hallil veneajal (pakun 1.-2. klassis) nääriks triibulised sõrmikud. Iga sõrm oli täiesti erinev. Kahjuks kasvasin ma neist mõne aastaga välja, aga palusin iga aasta uusi samasuguseid sõrmikud näärivanalt, aga vanema ei viitsinud rohkem kudud. Ta mul selline yhe projekti muti. Nii, et elu näitab taaskord seda – meelde jäävad ja hinge jäävad soojendama ISE TEHETUD ASJAD, kui väiksed tahes. Ja ärge siis peljake ennast korrata. Mõni asi on nii ilus ja armas, aga lapsed paratamatult kasvavad, aga asjad ei kasva koos nendega. Tehke siis samasugune uus juurde. Hmm. Tegelikult tore ideeju!? Teed lastele iga aasta täpselt samasugused just sel hetkel parajad sokid või kindad hihiii! Kasvõi nö kõrvalkingitusena ja mõtle kui tore on aastate pärast need siis ritta panna ja vaadata! Ja meenutada, kus mida ja millega tehtud sai. Suudaks ma end ometi kokku võtta ja oma poisile ka midagi kududa :S See idee vajaks igal juhul teostamist. Ma olen suurem unistaja ja leiutaja kui tegutseja. Sest vaimusilmas näen ma juba sellist ilusaid pikki raame seinal, kus siis on iga lapse (ma plaanin neid oma yhele valmisolevale veel palju juurde teha) erilised käpikud nagu oreliviled reas. Igal yhel omamoodi mustrite ja värvidega, aga läbi aastate lapse kohta täpselt samasugused, lihtsalt järjest suuremad. Sokid, mis kasvasid koos lapsega suureks 🙂

Aga kuna ma eeldan, et keegi nagunii mu jaburat ööuimas kirjutatud juttu siin eriti mõttega lugeda ei jaksa, siis teate, mida ma mõni aeg tagasi tegin? Ma joonistasin endale särgi. Ahvipärdikutega. See on mul nüüd selline tööriietus mitmes mõttes – esiteks ma muidgi kannan seda tööd tehes ehk tööpäeviti olen ma oma isikliku loomaia direktor, sest ajan päevad läbi taga kaht puurist välja pääsend ulakat pärdikut – enda oma ja tema sõpra, keda ma hoian. Teisalt tegin ma need joonistused algselt lihtsalt yhele vanale särgile prooviks ja katsetamiseks, et näha kui hästi värv (tavaline must siidile mõeldud gutta) seal peal ikkagi vastu peab. Kasutuses on see nüüd väga intensiivselt (ytleks, et lemmiksärk kohe hoolimata selle põhja esialgsest igavikulisest vanusest) ja kuna ahvipärdikute pisikesed näpud mind kõiksugu ordenitega pidevalt premeerivad, siis käib see pea iga päev pesumasinast 40 kraadi juures läbi. No oma 10 korda on ta pesu kyll juba saanud ja siiani pole ma mingeid suuremaid kulumise või pleekimise märke märganud. Valgendada muidugi ei maksa, aga muidu peab reipalt vastu. Peakski jõuludeks endale mõned tööriided juurde tegema. Krt, jälle need jõulud! 😀

Rahulikku stressivaba und teile! 😀

PS ja kui juba mõte ja jutt jõulude peale läks, siis midagi toredat ka! Kui ma oma postituse lõpetasin, siis vaatasid siit arvutiekraanilt mulle vastu kaks pilti eelmistest jõuludest. Ma isegi ei tea, kuidas see juhtus, aga yhel õhtul olid me kuuse all mingi hiilgava silmaga karu ja veider päkapikk. Või siis ikkagi minu karvajakiga koer ja pisike poiss? Ilmselgelt on neil kahel omad tegemised ja saladused, millest suured inimesed vist eriti aru ei saa 🙂