Ahvipärdik või mitu

Minu lapsepõlve lemmikhellitussõna oli pärdik. Isa kutsus mind nii. Tädide illikukutamine polnud pooltki nii armas ja vahva, kui isa pehmelt põristatud errrrriga pärdik. Olin meeleldi ahv. Väga nunnu ja pai pärdik.

Aga nyyd on siis käes. Mu oma laps on ahv. No tõeline pärdik, mis pärdik. Tema bioloogilises isas ma neid jooni pole. Tal pole üldse ei naljasoont ega mängulusti. Vigurit lihtsalt pole. Seega on see ahviksolemise-värk ikka ainult minult päritud 😀

Mu poisi tempude kirjeldamine võtaks liiga palju ruumi ja kirjamusta, seepärast säästan ma teid sellest, aga võite vabalt lasta oma kujutlusvõimel lennata. Ja ma usun siiralt (kardan natuke ka), et hiilgeajad on alles ees.

Ja justkui enda lohutuseks joonistasin ma täna pildi oma armsast ahvipärdikust. Siin siis pilt sellest hetkest, kui ma hommikul silmad avan – silm ju kohe ei seleta ka, kõik kohad on yhte pisikest pärdikut ja tema suuri viguriga tempe täis. Kõik pead ja sabad on läbisegi! 😉

Vähemalt elu on lõbus ja igav ei hakka veel nii pea. Elu tulebki ju huumoriga võtta. Musta huumoriga 😀

Ja kysimus teile ka: Mitu ahvi on kujutatud pildil? 😀

Eestlaste Päris Oma Malemäng

Juba aastat 4 tagasi tekkis mul idee malemängu pisut omamoodi väänata. Siis nuppe ja nende nägu. Kuigi vanaisa mulle lapsena korduvalt yritas selle mängu nõkse edasi anda, siis nuppude nimedest ja lihtsamatest käikudest ma kaugemale ei jõudnud. Polnud kuidagi nagu minu mäng. Aga neli aastat tagasi juhtus minuga see lugu, et malelauast sai elamise yks kindlaid ja tähtsaid elemente ja nii ma selle mänguga siis koos nyyd elan. Mängida ma ise ikkagi veel ei oska. Ei teagi, miks. Mõtlesin, et ehk on jäänud see õppimine just nende nuppude, ligipääsmatute ja kivistunud nägudega nuppude taha. Ma ei saa mängida asja ilma, et kogu systeemi hingeelu ja tegelasti omadusi ei tunne. See, et ma tean, et on olemas ratsu ja vanker ja nad käivad malelaual nii või naamoodi, see ei ytle mulle mängust ikkagi midagi. Asjal on ju ometi sygavam mõte ja filosoofia. Hakkasin siis selle kõige jälgi ajama omal moel.

Alguses mõtlesin välja korraliku printsessimale – lillede, konnade, hobuste, printside ja muu säärasega. Siis tulid veel erinevad versioonid. Kui aga nyyd mõne nädala eest tuli see eestlaste teema, siis esimese asjana yldse kogu kontseptsiooni juures teadsin, et vaat malemäng peab olema. Ja nii syndiski ‘Eestlaste Päris Oma Malemäng’. Ja kui ma nyyd nupud sain oma käe järgi seatud, siis uskuge või mitte, ma saan sellest mängust juba midagi aru ka. Nyyd ei jäägi muud yle kui mängima hakata. Kyll oskused tulevad ajaga. Vähemalt on asjas oma filosoofia nyyd kindlasti sees. Usun, et nõndaviisi võib isegi lastel see malemänguasi lihtsamalt tulla 🙂

Nupud ise siis seesugused

Ja elusuuruses teostatud mäng selline. Kogu mänguplatsi suurus 2,5 x 2,5 meetrit ehk korralik vaip. Ja mida kõike sellel ruudustikul veel mängida saab! 🙂

 

Peale selle on maailma tuntuim eestlane yhtlasi ju Eesti Maleliidu president. Seega lihtsalt tuleb male selgeks saada 😀

Vanavanaema kootud kleidike

Tänan teid niinii väga armsate kommentaaride eest eelmistes postitustes! Susa ja Mannike uurisid, et ega mul pole raamatut välja tulemas. Hetkel pole, aga eks see yhelt poolt on ettevõtmise asi. Kirjastused huvi ei tunne, olen mitmel korral pakkunud erinevaid asju. Tuleb endal asi lihtsalt ette võtta oma riski peal. Kui aga keegi teist mõistab lastele kirjutada, omab ettekujutust või suhteid, kuidas seda teostada õnneliku kliendini ja puudu on just illustratsioonid, siis oleksin käpp kyll. Mul endal pole lihtsalt fyysiliselt enam aega kirjutamiseks. Mul on niigi suurteinimeste suurem kirjatöö ammusest pooleli ja hingab kibedalt juba kuklasse 😉 Aga lastele tahaksin nii väga midagi teha kyll. Mul on tegelikult mitu ‘perekonda’ tegelasi välja töötatud, isegi nimed ja iseloomustused olemas, vaja vaid kandev stoori taha saada ja väikelastel taas midagi kodumaist olemas 😀

Ma olen endiselt rahvuslikul lainel. Telekat pole ja uhkeis rõivais pingviine ei näe. Kuigi, kas see ongi nyyd nii oluline ja mis sinna yldse enam eestlaseksolemine puutub? Ainus, keda näha tahaksin ongi vist Signe Kivi. Ja loeksin yles, mitu inimest on julgenud tulla rahvarõivais. Nii igal aastal. Ja kui aus olla, siis ma ei saa aru sellest, miks rahvariideid Eesti synnipäeval nii vähe kantakse, sest rahvariietega ei saa eriti kuidagi libastuda – igast asendist ilus ja oma, aga ikka nad katsetavad oma veiklevaid imekostyyme, mis vahel tõsiselt silma riivavad… Võõrad suled, noh 😉

Kuna meil kolimine on alles pooleli, siis tuleb kaste lahti pakkides igasugu kraami välja. Nii jäi mulle paari päeva eest näppu yks vana kallis riietusese. Minu Ameerika vanavanaema näputöö. Kleidike minu emale. Tehtud oma 55 aastat tagasi, kui mitte 60. Imekerge ja peenest lõngast. Mulle tundub, et villane, aga pole selline kare ega karm, mõnusalt pehme on ja tõepoolest hästi kerge. Lõng on hirmpeenike ja suurest huvist otsisin mitu head minutit pahemalt poolelt mõnd lõngaotsakest – nii korralik töö, et no pole yhtki otsa – ja kui leidsin, siis sain 3 ‘kiudu’ ikka kokku, aga sirgeks tõmmates see lõng kyll jämedam pole kui nr10 niit.

Kleit on kootud nagu kampsun – esi- ja tagatykk ning varrukad. Vardad pidi ka hirmpeened olema. Ei taha isegi mõelda, kui kaua yhe rea tegemine aega võttis ja pikemal vaatlemisel minu silm kyll yhtki mustriviga ei taba. Nagu masinaga kootud, sest no nii krdi yhtlane on kõik. Ta kudus kyll hästi palju ja just suuri mustrilisi asju, aga no midagi niisugust pole mina enne käsitsikootuna kyll lähedalt näinud.

Ja tore on see, et minu ema kandis seda oma nooruspõlves ja minu jaoks oli see juba päris pisikesest peale unelamtekleit (ema pruutkeliti ei lubatud mul selga passitada kahjuks 😀 ), Tihtipeale seda sinist kleidikest selga proovides kasvasingi ma kord nii suureks, et sain selle maani ulatuva kleidiga peegli ees keksimise kõrvalt ka lõpuks põlvini kleidiga kodust välja minna. Uhke tunne oli. Kuidagi hästi eriline. Mingi vägi selles on 😀

Kõige enam on mul heameel aga selle yle, et see kleit läheb mulle täiesti vabalt ka praegu selga. Liiga mini ehk on, sest kunagi tegi ema selle keskosa tõstes lyhemaks- pubekal oli ju vaja sääri välgutada 😉 Ja ma natuke pelgan seda topletosa lahti harutada ja pikemaks alla tagasi lasta. Samas saab ju moodsal ajal kleiti suurepäraselt ka pykste peal kanda. Peab mõtlema selle yle 😀

Aga kleit ise siis selline

Ja natuke mustrit lähemalt Nii, et parajalt tihe töö ikka 😀

Kaunist õhtu jätku teile! 🙂

Minu Mustikas nr 2: Eesti Laste Tuba

Mustika Keskus kuulutas uue aasta alguses välja rahvuslike tubade sisustamise konkursi. Eelmise sügise jõulutoast, kus ma finaali pääsesin, olid mul nii head mälestused ja emotsioonid. See oli mu rutiinist välja kiskunud ja andnud põhjuse midagi suurt ja terviklikku teha. See andis põhjuse ennast teostada ja iseendale tõestada. Ja ma vajasin seda.

Mõtted sündisid kohe. Sellest pidi saama mitte ainult rahvuslik tuba vaid tuba Eesti lapsele. Ma olin enda sees läbi teinud kasvamise ja veendunud, et ma teen edaspidi asju ainult nii nagu ma ise tunnen ja püüa sobituda kellegi meeleheaks, sest ainult nii saan mina olla mina ja teha asja nii, et mul seda tehes ja hiljem tagasi vaadates on hea tunne. Õige tunne.

Kavand ketras suures plaanis mu peas ennast valmis mõne tunniga. Samal ajal käis taustal sügavam protsess. Mis on Eesti mõistes rahvuslik? Mis teile meenub esimese asjana, mis on päris Eesti oma Asjad? Tegin ennist ka kysitluse tuttavate seas. Kaheksast 5 ytles esimese asjana laulupidu. Mainiti ka rukkilille, rahvariideid ja maastikke, pankrannikut ja merd ja metsa, soid ja ka lipp käis paar korda läbi. Minu jaoks seostuvad rahvusliku teemaga eelkõige rahvariided, laulud, loodus. Kõik see lipu- ja uuema kirjanduse värk on selline uuema aja asi ja pole nagu päris juured või nii. Ma ikka otsisin sygavamalt, sealt asjade algusest. Nu päris jääaja taandumise ja viikingiteni välja ei tihanud minna, aga sellises veel kuidagi käega katsutava kogemuse jagu vaatasin tagasi küll.

Ma olin oma rahvsuliku toa sisekujundusvõistluse kavandi Mustikasse saatnud lapseisa vingumise kiuste, et korra juba edukalt osalesin, aitab küll. Aga ma niiniiniii väga soovisin seal osaleda ja mu usk sellesse, et ma tahan õiget asja teha ja sellega ka finaali pääsen, oli nii tugev, et aju ragistas servast kogu aeg, mida ja kuidas teha juba enne rõõmusõnumit ennast.

Kavand ise oli selline:


Ma pääsesin finaali! Finaalipääs tähendab seda, et sul on võimalik Mustikas oma tuba reaalselt üles ehitada. Elevus ja rõõm mu hinges olid nii suured juba ainuüksi finaalipääsust. Eeltööd algasid veebruari alguses. Päristöö algas sellest hetkest, kui ma eelmise nädala teisipäeva õhtul sain kätte oma värvid. Mitu toredate värvidega emailvärvi purki Caparolilt. Kuna ma ehituspoest ega ka mujalt, ei suutnud leida suuremõõtmelist pappi või õhukest vineeri, siis kruvisime vana kapi tagant ära vineertahvli ja töö algas. Värvid, olgugi, et emailid ja katavad väga hästi, imendusid nagu võluväel mitukymmend aastat kuivanud vineeri (paberil kusjuures jäävad nad imemõnusad). Mis siis ikka, ahastuses, et enam pole aega muud alust leida ja poognasuurune paber on antud juhul ka liiga väike ja ebamugav ka, pidin jääma oma ajast veidi näritud vineeri juurde ja võtsin appi endale tuttavad värvid. Hoolega Caparoli värve enda omadega segades ja kõvasti pintseldades sai neist kokku minu elu suurim maalaken. Maalaken just seepärast, et maali alumist raami asendab nö aknalaud. See on yks selliseid asju, mida ma ikka inimestele mõtlemiseks soovitan, kui nad tahavad lasta täis joonistada enda elamise seinu. Eriti lastetubasid, sest suur inimene võib ju 10 aastat yhe pildiga elada, aga lapsed kavavad ja katsu sa pubeka seinale piiluparte ja jänkusid jätta nii, et sellest suuremat probleemi ei synniks 😉 Aga maalakna tõstad mujale, pakid või kokku või vahetad pildi ja elad edasi. Mõistlik mõte, eksole? 🙂 Pealgi otstarbekas ka – on ka riiul, kuhu asju sättida ja teisalt tekitab see eriti pisemas ruumis avaruse ja avatuse tunnet. Selline visuaalne efekt, mida kasutatakse päris palju ka aiaikunstis. Näed siis, kaldusingi teemast kõrvale…

Minu maalaken ‘Eestimaa(l)’ on mõõtudega 160x100cm + raamid ja selle tegemiseks kulus mul mitu õhtut ja ööd ja selle tegemisest sain ma kahel korral totaalse peavalu, sest põlvili kylmal põrandal, pea kramplikult kuklas asja teha polnud just maailma mugavaim, aga tulemus on tore. Ja korraliku shoki sain korra ka. Olin terve öö värvinud ja vastu hommikut korraks unne suikunud. Kui ärkasin, siis… no mu pisipoja pisikesed käekesed olid mind aidanud. Lammastest olid saanud sebrad ja minu ahastus oli suurem kui see maal. Nii siis ongi lammastel värvi peal nagu villa. Kohe palju villa, oma kümm kihti, et varjata nende sebralikku olemust 🙂

Minu kõige lemmikum on lamp. Lamp ise on hästi vana ja mulle väga kallis mälestusese. Sain selle päranduseks kadunud vanatädilt, kelle juures ma pisikesena ikka neid lambivarje pähe sobitasin ja kujutasin ette, et need on peened kybarad. Plastikust varjukatted ise olid ajaga aga nii räbaldunud, et võtsin need juba mõne aastat eest raamilt maha ja panin paremaid aegu ootama. Ja kui tuli idee see lastetuba teha, siis teadsin kohe, et nüüd saab ka lamp uue elu. Selle ta ka sai ja ma olen ise väga rahul. Muhu motiividega rõõmsad varjud sai minu kallis lamp 🙂

Alguses pidin yhele laste tsärgile lihtsalt joonistama rahvariides lapse. Kui ma olin aga oma lambivarjud valmis saanud ja seda seeliku allääre riba veel parasjagu yle oli, siis vaatasin, et ohhoo! Ja täiesti juhuslikult syndis imearmas särk. Hakka või tootma 😀 Riidepuusaagisin pisemaks ja sellele joonistasin ka paar lille, et lõbusam oleks 🙂

Ja yhes õiges toas peab ju ikka mõnus olema. Pehme ja mugav. Ja patjadega on see asi, et nende pind kohe kutsub endaga midagi peale hakkama. Yks padi sai endale siidised rahvariideseeliku triibud ja seiklevad lepatriinud. Padi ise on 50x50cm, pilt selle on 40x40cm siidimaal.

Ja teine padi, see mis uneajal peab mõnus põse vastas olema ja yhtlasi und valvama, on Unelamba padi. Mu pisipojale meedivad lambad nii väga. Pehme ja kosutavalt jahe nagu pisike pilv. 100% puuvilla ja jooned siidiguttaga.

Juba ma-ei-tea-mis kuust teen ma selle aasta kalendrit, kavand on valmis, isegi osa pilte on suurelt valmis, aga no lõpuni ei ole jõudnud teha. Pakun, et see aasta saab enne otsa, kui kalender valmis. Aga siis on hea – muudan kuupäevad ära ja ongi järgmise aasta oma olemas. Igas asjas on midagi positiivset 😀

Igatahes selle aastat veebruar on eesrindlikult isamaaline

Ja siis leidis kasutust ka juba eelmisel sygisel valminud nagiplaat. Eesti tydrukuga kotike on uus.

Pisikestest detailidest olid toas näiteks need tillukesed Eesti tydrukutega vineerkarbikesed:

Ja minu härrad presidendid võtsid ka omad kohad sisse 😀

Pisike Tannu oli hirmus väga vapper ja kannatlik ja sai need pikad pinevad päevad Mustikas kenasti hakkama. Mis teha, kui emme töö on selline omamoodi 😀

Tema lemmik oli meie “toa” ees muhedalt laiutav suuuur õhku täis Caparoli triibuline elevant 🙂

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tegelikult saigi kogu see lugu alguse sellest, et mõtlesin hoolega eestluse ja eestlaseks olemise üle. Ja siis hakkasin välja töötama korralikku omaenda eestlaste kogukonda.

Eelkõige just selleks, et luua eestlaste päris oma malemäng, aga muidu ka. Mõtteid, mida nendega veel teha saaks, on paljupalju. Uurisin raamatutes ja netis hoolega rahvariideid ja yhel hetkel taipsin, et mul ON ikkagi vaja seda vana head rahvariiete raamatut. Aga kust seda veel leida? Antikvariaadist? Mul on tunne, et kõik, kelle see on, hoiavad seda ihu ja hingege.. samas mine tea. Juurtest kaugele triivinud eestlasi on tegelikult nukrusttekitavalt palju tänapäeval. Ja noh, eks ta ju on nii, et rahvariided ise, sellisena, nagu nad olid, 19. sajandi lõpus ja 20. alguses, on tänapäeval rohkem muuseumieksponaadid ja kasutusele võetakse vaid laulu- ja tantsupeoks. Ja siis ka hädaldades, et suvel on nendega nii palav ja torkiv ja paha. Ja täiskomplektid ongi ehk liiga pidulikud. Aga miks mitte võtta pisikesi vahvaid detaile ja kilde ning neid kasutada ka igapäevselt? See ju on ometi midagi meile ainuomast? See ju pole ometi pyha asja ryvetamine?? Minu meelest ei pea alati ju vinnipuhh ja mikihiir ja mäkdoonalds igal pool tooni andma. Ja kui kõhul võib julgelt kanda naigi ja adiidase märke, siis miks ei või kanda rukkilille? See Eesti Oma Asi on ju ikka pigem uhkusega kandmise kui varjamise värk 🙂

Ja nii see lastetuba mul valmis saigi! Mahedat maleruudilist vaipa ma Mustikast ei leidnud, selleks laenasime ehituspoest paraja hulga põrandaplaate. Vigurid said joonistatud, prinditud, lõigutud, kleebitud. Voodi ja raamatulugemiseks kôige mõnusama tugitooli laenasime Mustika mööblipoest ja tekstiilid kangapoest. Valge lambakujulise rahakassa tõime alt kingipoest. Põrand valgeks, liist ilusaks roheliseks ja nii ta on! Valmis sissekolimiseks 😀

Igatahes enda poisile teen juba lähitulevikus yhe vahva eesti mehe särgikese. Tõenäoliselt endale ka midagi.

Elagu kodumaa! Pikki ja tugevaid juuri ning ilusat aastapäeva teile! 🙂

Mõistatus ja kiisukallipadi

Ma olen elus! Ma elan ja ei näegi und, see on imeline tunne!

Kaks nädalat möödus võluväel ilma une ja toidu ja muu maiseta tohutusuure isetegemise ja -loomise tähe all. Ei olnud mul sel aastal mingit sõbrapäeva, jäi lapsel isegi vastlaliug laskmata emme tegemiste pärast. Kunst ja käsitöö ei tohiks olla nii hull ekstreemsport nagu see, mida ma just harrastasin, kõigi viiruste ja muude riugaste kiuste. Aga omal moel olen ma õnnelik ja rahul.

Kuigi me vahepeal veel nagu muuseas kolisime ka uude yyrikasse Õismäel, siis enda aadressiks võinuks ma neil nädalatel vabalt öleda vana Kadaka turu. Mustika Keskuse siis. Oma peas olen ma ikka veel seal – ohtlik on asju endale peas ja sydames nii ligi lasta. Nii tahaks juba sinna tagasi, vaatama ja pildistama. Ehk õhtul õnnestub, siis saan teile igasugu asjadest pilte ka näidata, mis seal suures toas ehk kaduma lähevad suure infomyra taustal.

Aga algatuseks yks pisike mõistatus:
MIS või KES on pildil? 😀

Ja minu viimaste nädalate udupealisuse ‘parim’ näide: olles sada korda käind padjavahetusprojekti foorumilehel, olin ma sygavalt veendunud, et viimane patjade lähetustähtaeg oli 15. veebruar. Ise veel imestasin, et kuidas nii vaikne on, pole postitusi ollagi, et nii vähe patju on uute omanikeni jõudnud ja et kas tõesti kõik on sellised viimasehetke rahmeldised nagu mina. Ja kui padi 14. veebruaril posti oli viidud vaatasin veel korra foorumisse ja pidin siruli kukkuma.. ma olin tervelt 1 kuu ja 1 päev tähtajast varem asja tehtud saanud. Olla nyyd siis õnnetu, et reaalsustajauga on hapud lood või hoopis õnnelik, et kordki elus on mul midagi enne täitsalõppu valmis? See on hea küsimus:D

Aga oma padja tegin ma Rohelisele või ehk siis tema pisikesele tytrele. Veendumus, et tuleks kassiga padi teha, tuli suht ruttu Rohelise blogi ja foorimpostitusi läbi kammides ja sõeludes. Ja mul on ytlemata hea meel, et Nellyle padi meeldib, see ongi peamine 😀

Siin siis veel kord seesama siidine kiisukalli padi:

Palju-palju päikest teile! 😀

Kristeli ja Karmeli nimetahlvid

Juba mõni aeg tagasi kirjutas mulle Krissu ja me rääkisime esialgu preemiakastidest tema toredate tytarde tarvis. Kuidagi aga kasvasid sellest algideest välja hoopis nimeplaadid.

Krissu vanema tytre nimi on Kristel. Ta on hästi tore tydruk, kellel on suur syda ja punaste raamidega prillid. Tal on pikad triibulised juuksed, mida talle meeldib hirmsasti lahtiselt kanda. Kristelil on ka yks tore pehme triibulise kampsuniga sõber. Ja kodus on neil pisike valge-kollase-punasekirju päriskiisu, kes yhe korraliku uudishimuliku kassina pidi ju ka ometi pildile pääsema. Eriti, kui saab veel yhe paraja kassikontserdi anda 😉 Klaver on Kristeli pildil aga mitte sellepärast, et kiisu saaks pisut ulakust teha vaid hoopis selleks, et Kristel õpib muusikakoolis seda kõige pisemat pilli. Vahva, eksole!

Krissu noorema tytre nimi on Karmeli. Tema on paraja krutskiga pisike preili, printsess noh 😀 Talle meeldivad lilled ja liblikad ja pallid ja muud sellised toredad värgid. Aga tal on suur ja hea syda ja tallidest mööda sõites uurib ta alati, kas hobused juba magavad. Just seepärast tuli tema pildile tukkuma yks armas kuldkollase lakaga unihobu. Ja ka Karmeli pildilt ei või puududa pere suur lemmik – kirju kiisu, kes sedapuhku on Karmeliga vigurite tegemiseks kampa löönud 😀

Vot siis sellised toredad nimeplaadid. Krissu pidi need esialgu tydrukutele sõbrapäeval yle anda, aga eks see oht on minu meelest alati, et kui kingitus on varakult valmis varutud, siis tahaks selle juba nii väga yle anda. Aga ega see ju kingituse väärtust kahanda 😀

Eile sain ka padjaprojekti padja ka valmis, nyyd tuleb veel postkontor leida ja padi teele panna. Kolimisega kaasneb alati pisike segadus ja kohanemine, seepärast pole mul hetkel veel aimu, kuhu selle padjaga siin suunduda.
Aga tegelikult ei taha ma isegi mõelda, mis hakkab juhtuma siis, kui ma täna õhtul saan kätte kauaoodatud värvid… Ees on hullumeelne, aga väga põnev nädal! 😀

Liina lillesärk

Eelmine nädalavahetus oli hull. Yks suur ja lõputu mässamine asjade kallal, mille tähtaeg pressis tugevalt peale ja kõrvale vingerdada polnud võimalik. Aga nyyd olen ennast enamvähem välja maganud ja eluvaim ning kontakt reaalse elu enesega hakkab ka sisse tagasi tulema 😉

Aga yks paljudest tegemistest oli minu jaoks eriti oluline –Yhel kallil inimesel oli tähtis päev, synnipäev! Ja kingituseks soovis ta endale värvilist liblikatega särki. Selle pidi ta endale saama!

Alguses joonistasin valgele särgile siidile mõeldud guttaga piirjooned. Mulle endale meeldis mustvalge särk ka väga

Aga kuna synnipäevalaps ootas midagi värvikirevat, siis tuli ka värvidega mässata. Puuvillasel kangal siidivärve kasutada on yks paras katsumus, kuna värv kipub valguma ja ka gutta ei peata seda nagu siidi puhul. Ostsin poest kyll ka värvi paksendava meediumi, mis peaks valgumist takistama, aga yllatus-yllatus – värv valgus kordi kiiremini ja hullemini :S Nii siis tuligi poolkuiva värvise 0-pintliga (kõige pisem) lihtsalt puhta värviga õrnalt tippida. Ja toonide osas on need siidivärvid ka nagu on… Värvimise peale kulus ikka tunde, ma enam täpselt ei teagi, kui palju, aga valmis see liblikasärk sai ja õigel hetkel yle antud ka. Palju õnne, kallis sõber! 😀

Nüüd tahaks juba õigete värvidega ja õigete toonidega asju ikka proovida teha! 🙂

Kogu loomariik ühel särgil

Nii kaua, kuni Sa teed toredaid asju enda lõbuks ja vahel ka ilma suurema eesmärgita, nii kaua vaatavad lähedalsesisvad meesisikud Su tegemisi teatava kahtluse-kõhkluse ja õlakehitusega. Hea, kui veel ‘ajaraiskamist’ pahaks ei pane. Kui nad aga avastavad, et Sinu oskustest võib ka neile kuidagi kasu olla, siis hoia alt – olukord võib käest ära minna 😀 Just täpselt nii läks minuga. Eile sain pool päeva istuda silmad krõllis arvuti taga ja autole sadat sorti valuvelgi alla sättida, ikka õiged mõõdud ja nurgad ja vaated. Noh nagu moodsamas prillipoes, kus arvuti kenasti Su näeopildiga erinevaid raame sobitab – selle vahega, et mulle polnud ju keegi eeltööd teinud ja kõik tuli ise teha – oli ainult suvaline pilt veljest ja ja teine pilt autost. Nii ma siis joonistasin ja kombineerisin ja valimis ta sai – ja isegi aitäh öeldi – nii, et asja ette läks see eilne tegemine 😀

Ja siis sain ma valmis ka kaks nimetahvlit. Ja joonistasin hulga ideid yles, tegin mõned nupukesed ja pesumasinast järjekordsest pesust tulnud särki vaadates pidin tõdema, et T-särgipoe pealetriigitavad pildid ei kannata pesu. Pilt ise on paberil selline:


Algselt oli see kyll mõeldud mustandiks, aga aega läks sellega niiiii kaua (täis a3 paber), et loobusin mõttest kogu see krempel siis veel eraldi oma käega särgiseljale joonistada. Läksin tipatapa T-särgipoodi lootuses pilt kohe särgile saada. Neil oli järjekord ja nii sain särgi kätte alles kaks päeva hiljem ja siis ka veel korraliku defektiga (töö eest siis õnneks raha ei võetud), aga nende särgi eest pidi ikkagi tasuma! Särki on töödeldud nõuetekohaselt – pestud 40 kraadises vees pahempidi, pole kasutatud valgendavaid pesuvahendeid, triigitud nii nagu peab, et pildi erksus säiliks. 3 kuud harva kandmist, 6-7 pesu ja pilti enam pole särgil. Pilt ujus ära, nagu ohib yks tädi yhes pesuvahendireklaamis. Tegelikult kadus kogu pildi efekt juba peale esimest pesu. Olgu, fotot tõesti ise oma käega ei joonista, aga samas toreda kingutse parema säilimise nimel soovitan soojalt see siiski oma käega joonistada vastavate värvidega ja ilus mälestus on olemas, sest see särgipoe prindikvaliteet lihtsalt ei kõlba kuhugi. Eks ma pean siis selle särgitegemise uuesti ette võtma varsti. Saab pisut tekstiosa ka parandada, see sai tookord paberile otse mõttest ja nii mõnigi sõna võiks peale pikemat mõtlemist veidi teisti olla – aga see on fakt, et yhes korralikus mehes on kindlasti peidus kogu loomariik. Eks meis kõigis on 😀

PS Sellest veljesobitamisest sain mina ka kasu – sain pisut blogikujunduse tehnilist abi. Tänud! 😀

Talve võlumaa ja Erki sünnipäev

Lumehelbed tantsivad akna taga, aga minu pojake on nii haige, et kukkus kohe keset päeva magama. Ei näegi lumehaldjate tantsupidu selle ilusaimas hiilguses. Aga mis teha, öö jäi meil mõlemal kiusliku nohukolli pärast magamata. Loodetavasti on lumehelbekestel sel aastal veel paar pidu plaanis pidada.

Ja muide, mille yle mul tegelikult hirmus hea meel on – igal pool ei ole veel vanu tuult ja sooja läbilaskvaid aknaid moodsate umbsete pakettakende vastu vahetatud – meie Lasnamäe aknal siin on juba mitu päeva jäälilled – yks looduse imetabasemaid kunstiteosed minu meelest. Lapsepõlv meenub! Eriti meeldisid mulle vanade Ikaruste akendele kylmanäppude joonistatud lilled – koolitee oli nii pikk, et vahel jõudis isegi joonistuse arengut jälgida. Kusjuures ma pole ise kunagi yhtegi jäälille vist puudutanud – nad on nii ilusad ja nii õrnad ja õitsevad ju nõnda lyhikeste aega, et patt oleks neid siis veel oma rohmaka inimkäega lõhkuda. Oma pojakesele pyydsin siis ka eile selgeks teha, et jäälill läheb katki. Ta vaatas mind suurte selgete silmadega, naeratus venis kõrvuni ja pistis välkkiirelt pisikeste sõrmedaga pika käe aknast välja ja krahmas kiiruga peotäie lund ja sõi selle momentaalselt ära – hea, kui emme uneleb ja unistab, siis saab teha seda, mida tema ise teha tahab 😀

Nyyd on ta aga haige ja kui yles ärkab, siis saab vaid nagu siilike nina lössis vastu teist aknaklaasi välja vaadata ja mängleva kergusega kylmas õhus tiirlevad helbed saavad talle hyyda ‘Põrsake, tule meiega mängima!’ – mäletate seda multikat?! Tohutult kub, aga nii ilus multikas oli. Ehh, vee kiskus silma praegu vesisesk. Huhh…

Nii, aga eile õhtul, enne kui poiss päris haigeks jäi, sai veel pisut asjalik oldud ja Mummile tema poja synnipäevakink kätte toimetatud. Kuna mul oli õigepisut aega kõigi toimetuste vahel, siis tegin kähku Mummile ka yhe pisikese kotikese:

Sinna oli hea Erki kingitused sisse pista nii, et poiss mingilgi juhul aimu ei saaks, et selle sisu tegelikult täna hommikul talle kuuluma saab. Mind ennast polnud juures, kui pakk Mummile yle anti ja kui ta siis kõike ymbritseva kilekotisuu avas, pidi ta kohe mulle helistama – alguses tuli 5 sekundit sõimu, siis 5 sekundit kiljumist ja ahhetamist ja siis sai temaga ka normaalseslt juba rääkida. Ma esimene pauk ehmusin ära, et mis siis nyyd juhtus ja lasin silme eest juba hullemad stsenaariumid läbi, aga selgus, et kõik on korras. Ta lihtsalt väljendas oma vaimustust yliemotsionaalsel moel. Minu armas Mumm 🙂

Ja täna on siis Erkil 6. synnipäev – PALJU ÕNNE pisike suur vapper rüütel ERKI! 🙂

Ja nagu ma kuulsin, siis oli ta ise oma kingitusega väga rahule jäänud, mille yle on mul muidugi hiiglama hea meel. Ja nagu öeldud – lapsesuu ei valeta ja sealt tuleb vahel ikka häid pirne, siis arvas tema, et minu joonistatud lahke lohe saab suurekskasvades draakoniks 😀 Noh nagu pisikiisust saab sydi kõust ja põrsast vana muhe kärss ja lohest saab siis draakon. Väga vahva mõttekäik, kas pole? Ma ise kasutasin lohe-sõna, sest see tundub mulle rohkem eestipärane kui draakon, aga kui nii, siis nii! 😀

Erki nimetahvel

Nii, yks nimetahvel (20x25cm) on valmis! Juhhuu!!

Erkil on homme 6. synnipäev. Nagu mõned postitused tagasi t-särgi juures sai juba kirjutatud, siis meeldivad talle ryytlid ja lohed. Puidust nimetahvlile pidid siis ilmtingimata tulema lisaks Erki nimele ka väike ryytel Erki ja tema suur sõber lahe lohe. Sedapuhku on lohe natuke häbelik, aga pisut kelmikalt kaval ka. No ja siis joonistasin omal algatusel Erki plaadile ka mesimummi, sest tema emme on ju Mumm 🙂

Aga pilt oli ikka veel kuidagi tyhi ja poolik. Pidasime siis Mummiga nõu ja tema arvas, et tema suur lemmik, minu koer Possu, peab ka ilmtingimata pildile piiluma tulema. Ja kui kutsu oli oma koha vapra ryytli kõrval leidnud, siis hakkas juba taamalt paistma ka loss. Pidupäeva puhul kenasti lipud tornimastides. Ja siis oligi kõik yhtäkki paigas. Nyyd on veel vaja kõik kenasti kokku pakkida ja eriti salaja Mummi kätte toimetada, sest synnipäevayllatust ei tohi ometi lapselt röövida! Ise jään siin kannatamatult ootama homset, et saaks juba teada, mida Erki ise asjast arvab – see on minu jaoks kõige tähtsam maailmas – teate ju kyll, lapsesuu ei valeta 😀

Ja teisesest kahest nimetahvlist on ka juba 75% valmis. Hirmsasti tahaks juba täna öösel needki valmis saada, aga vist päris täisaauruga ei kannata edasi panna, muidu murrab yleväsimus ja magamatus mu lihtsalt maha. Aga sõrmed sygelevad hirmsasti ja mõtted on kogu aega toredate tigude juures 😀

PS ma saan aru, et heegeldades-kududes-nõeludes võivad sõrmed vahel pisut katki kuluda, aga kas te teadsite, et pintslihoidmisest ja värvipurkide-tuubide lahtilkeeramisest võib ka raku sõrmele saada? Mul õnnestus endale selline täna öösel hankida 😀

Edasi tegudele! 😀

Tädi Mumm ja tema mummid

Mul on sõbranna, kelle nimi on Mumm. Mesimumm. Tannu jaoks on ta tema tädi Mumm 🙂

No kui meie tutvuse juured ei ulatuks paarikymne aastat taha, siis arvaksin vist siiralt, et ta pärisnimi ongi Mumm (nagu teeb seda enamus tema uuematest tuttavatest). Või tegelikult ju ongi ta lihtsalt yks igavene Mumm. Ta on alati rõõmus, tegus ja vahvalt triibuline. Selline ytlemata kelmikas tegelane, kes eirab turjale kerivat aastate koormat samavõrd innukalt kui mina. Mis tähtsust on passis kirjas olevatel numbritel, sest meie oleme ikka ja alati 22 ja ei milligrammigi vanemad! 😉

Vot ja kuna Mumm tegi nyyd kenasti pilte neist vahvatest asjadest, mis talle kodus näppu jäid ja mille autorlus kuulub minule, siis näitan neid teilegi. Sest olgu, normaalne täiskasvanu vist on viks ja viisakas ja muinasjutupidusid enda synnipäeva puhul ei pea, aga paljudel teist on ju lapsed, ning ehk on vahvate ideede järgitegemiseks pisut abi neistki pisikestest asjadest. 😉

Kuna minu sõbranna on Mumm, siis peab yhel korralikul Mummil olema endast ikka hulk jäädvustusi, nt pilt. Ja pildil on kindlasti lõbusam olla mitmekesi – seltsis ju segasem. Ja nii siis seisabki tema köögiseinal pilt temast ja minust. Kohe kogu aeg on silma all. Sõbrad peavad ju ikka ligi olema, siis on hea olla. Selle pildi joonistasin ma talle siis, kui tema noorem poeg oli veel pisipisi ja minu oma polnud veel sündmise peale isegi mõtlema hakanud. Ehk siis väga ammu! 😛

Ja kord, kui Mummil oli synna, siis kinkisime talle konna ja mummiga särgi, aga mul on see pisike kiiks, et kui ma kinki põnevalt pakkida ei saa, siis võin selle täitsa pakkimata jätta. See kord sai aga Mummile särk yle antud sellises guashidega värvitud mummi-pakis, mis ripub tal siiani (juba aastaid) laes voodi kohal. Õhtul ytleb head und ja hommikul soovib ilusat uut tegusat päeva vist 🙂

Tahtsin ääred kenasti õmmelda, aga paber kippus punnis ja pungitava sisu pärast rebenema. Seestpoolt ääri liimides kippus see ka lahti naksatama ja nii sai siis äär lihtsalt teibitud. (Mul oli kogu kingi pakkimiseks 15 minti aega, sinna sisse mahtus idee synd ja teostus ja kodust välja synnipäevapeole kihutamine). Ja kes ei tea veel, siis guashid määrivad ka kuivana. Olen lugenud, et soovitatkse pva-liimi sisse segada, siis pidi tulemus olema puudutuskindlam. Või juukselakiga valmis pind üle spreitada, aga niiske guash arvatavasti ei arvaks ka sellest suurt midagi, Rääkimata sellest, et ega mul ju juukselakki kodus pole 😀 Ise kasutan ma nyyd akryyle just sellel samal põhjusel, sest need õnneks ei määri 🙂

Ja siis sai kunagi yhe yrituse raames tehtud peasilte – teate kyll sellised nagu lastel lasteaiapidudel vahel peas on – kapsas, porgand, jänes on kinnitatud pappriba kylge. Või no vähemalt minu lapsepõlves oli nii 😉 Vot, meie peol olid ka sellised. Mängisime nendega äraarvamismängu. Et igayks sai istuda toolile ja siis pandi talle pähe kaunis peakaunistus ja ta sai hakata arvama, kes või mis ta on. Selline ‘jah’ ja ‘ei’-vastustega arvamise mäng oli. Jube lõbus oli! Eriti arvestades seda, et enamus olid suured ja tõsised halli ärgipäeva mattunud juba jube vanad tööinimesed. Ja siis kui teised said igasugu muud vidinad ja elukad endale otsaette, siis Mumm oli mõistagi ikkagi mumm

Et siis sellised lood on meil Mummiga. Ja saladuskatte all võin öelda, et Mummil on varsti jälle synnipäev. Tal on see igal aastal ja igal aastal saab ta mugavalt… 22. Ja isegi siis, kui me oleme hirmus vanad, isegi siis on meil selle numbrimajandusega lihtne – uus sünnipäev toob alati ringiga tagasi värske numbri 22 ja kõik algab uuesti samanooruslikult! 😉

Lugu sellest, kuidas sündis meie karumõmm ehk eriti tehniline kirjeldus

Kunagi detsembris tegin oma pojale yhe kena mõmmi ja kui nyyd mõne päeva eest panin inksu jaoks kirja ka selle tegemise kirjelduse omal kilplasemoodi moel, siis mõtlesin, et äkki tunneb mõni teist veel huvi sellise mõmmi tegemise vastu. Mu enda arvates peaks sellise joonise ja jutu järgi ka väga õmbelmiskauge inimene karumeisterdamisega hakkama saama. Ka pisut suuremad lapsed saaksid kenasti sellega hakkama. Mäletan, kuidas lapsena pyydsin ise meeleheitlikult mõmmit teha. Lõige oli suht lihtne, aga no ei tulnud välja, viskasin lõpuks lihtsalt selle käkerdise minema. Suuremana olen nyyd targem – milleks peened lõiked, kui saab palju lihtsamalt – teen sellise asja nagu justnimelt tahan ja vaimusilmas näen. Ilma lõiketa 😀

No see lõige pole ikka yldse kohe lõige, rohkem lihtsalt mingi joonistuse moodi joonis. Aga ehk on siiski abiks. Tähtsamad kui täpsed mõõdud (joonisel sentimeetrites) on proportsioonid? No igatahes pistan kaasa ka karu täpse pildi. Kui selle valmis joonistad, siis saad kõik tykid vist niigi kätte. Ainult need jalaotsa heledamad ‘tallad’ pole pildilt otsevaates näha, aga no need on samasugused nagu ylemiste käpakeste omad, lihtsalt pisut suuremad. Lõikasin need ise ausaltöeldes täitsa silma järgi välja meie mõmmile.

Nii, ja tegelikult on sedasi, et esialgu ma mõtlesin yldse, et lõikan kohe kõik yhes tykis välja – pea, kõrvad, kere ja käpad, et siis lihtsalt need heledamad osad oleksin pärast juurde lõiganud ja peal õmmelnud, aga sattusin esimese mõmmiga nii hoogu, et lõikasin isegi kõik käpad-kõrvad kenasti topelttykkidedena välja ja siis muudkui nõelusin. Teise mõmmi plaanin kunagi ise ka yhes tykis teha, näis, millal see aeg kyll kätte jõuab. Ma usun, et nõndaviisi yhes tykis tehes, peaks ta jääma pehmem ja nt öösel kaissuvõtmiseks veidi mugavam elukas, aga see on vaid mu ettekujutus.

Mina aga tegin meie mõmmi nii, et lõikasin kõige pealt välja tykid 1-sentimeetrise varuga neist mõõtudest, mis mu kentsakal joonisel kirjas on. Ehk siis tykk:
‘A’ pea x2
‘B’ kere x2
‘C’ jalg x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘D’ käpake x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘E’ kõrv x 4 (2 + 2 peegelpildis)
‘F’ nina heledam osa x 1
‘G’ kõhu heledam osa x 1
Ja siis veel ilma tähistuseta ja siin ka ilma konkreetsete näidistena lõikasin välja 2 alumiste käppade heledamat otsa ehk nö tallad siis, ja 2 ylemiste käppade heledamat osa ehk siis peopesad ja siis ka 2 kõrvade heledamat osa. Ja nagu eelpool öeldud, siis need pisemad heledast riidest ringikujulised tykid said välja lõigatud silma järgi nii, et oleks lihtsalt kena vaadata. Mina lähtusin siis neist proportsioonidest, mis mõmmi-pildil ka näha on.

No ja tegelikult võiks ju yhel karul olla ka saba, aga meie omal veel pole 🙂

1 – Kõige pealt õmblesin kokku kõrvad, pöörasin ümber, toppisin vatiini täis ja siis kõrvade peale kinnitasin peitepistetega heledama osa.
2 – Siis õmblesin kokku käpad ja pöörasin ringi ja toppisin täis.
3 – Siis võtsin ette suured keretykid, panin pahempidi kokku ja nende vahele siis sättisin alumised käpad ja õmlesin need kerega koos kokku ja samamoodi ka siis ylemised käpad. Pöörasin kogu kere ymber ja toppisin täis. Hakkas juba looma 🙂
4 – Võtsin ette peatykid ja õmlesin samamoodi nagu kere puhul käpad, pea kylge siis kõrvad. Peatykil õigetpidi pöörd ja täidist täis.
5 – ja siis kohendasin kere ja pea kokku kenasti ja muudkui õmlesin pea kere kylge või siis vastupidi – kere pea kylge.
6 – Siis peale ninaosa heledam lapp peitpistetega kylge ja kui enamus on kyljes, siis pisut vatiini ka vahele, et ikka kohevam oleks. Ja samamoodi ka kõhutykiga.
7 – Siis veel kõigi käppade otstesse heledamad ringikujulised lapid (ylemistel siis lihtsalt käpa sisemisele poolele, alumistel aga talla alla (õmblus jäi siis täpselt lapi alla talla alt). Ja ylemiste käpakeste tykkidele ka pisut vatiini vahale, et ikka mõnusalt kohev oleks.
8 – suur must nööp ninaks, 2 pisemat silmadeks ja samasugune pisike veel nabaks ja ongi mõmmi valmis 😀

Mina tegin mõmmi froteest, tavalisest uuest käterätikust. Algselt kyll otsisin mõnusalt siledat puuvillast materjali, aga ei leidnud ilusaid värve. Aga tegelikult saab seda ju millest tahes teha vist.

Häbenen siin nyyd silmad peast, sest ma tõepoolest pole peale põhikooli kunagi enam lõigetega kokku puutunud (rohkem kui neid ema jaoks kalkale kopeerinud), aga loodan sydamest, et ehk sain siiski abiks olla neile, kel huvi säärast mõmmit ka teha. Kui soovid umbes samas mõõdus mõmmit nagu meie oma, siis oleks hea tegelikult mõmmi pilt a3 formaadis välja printida nt, aga enamvähem mahub ta a4 peale ka ära 🙂

Toredat meisterdamist!

Tervitustega,
pisihaldjas ja mõmm 🙂

Ma tegutsen! :)

Ma nyyd ei taha kohe yldse mitte ära sõnuda, aga näib, et lõpuks ometi olen ma soonele saanud ja suudan teha toredaid asju ka ilma suurema tagantsundimise. Tegemiserõõm ise on tagasi tulnud. Ja see on ometi ytlemata tore. On teist juba aastaid oodatud. Ja neid asju mida tahan ja pean tegema on kogunenud korraga nii palju, et ohohohoo, pidin eile isegi nimekirja koostama, sest vana pea ei pea enam kõike kinni. 🙂

Nädalavahetusel siis haarasin härjal sarvist ja pool kalendrit sai juba ka valmis – tundub, et ehk saame siiski kalendri seinale enne kui pool seda aastat läbi on. Aga ma ei hõiska enne jaani 😀

Aga siis istusin eile õhtul maha ja joonistasin kahele tydrukule tellitud nimetahvleid. Ja kui need jäid oma värvimise aega ootama, siis joonistasin tellimise peale ka yhe pisikese ryytlipoisi ja lohega nimetahvli (talle hirmsasti meeldivad lohed ja ryytlid lihtsalt). Ja siis oli käpp juba nii soe, et enam ei saanud pidama ja kohe valmis ka yks pisike kiisuga kott. Lihtsalt niisama, oma rõõmuks 😀

Huvitav, kas see on kevad, mis mind liikuma paneb. Või on see tõesti see igikestev kevadeni kestev sygis? Või on see siin ikkagi kohaliku keskkonna mõju, tugi ja julgustus? Ma usun, et eelkõige see viimane 😉

Teistmoodi joonega joonistused

Minu lastepäraste joonistuste juured on kuskil nii kaugel, et ma ei mäleta seda enam isegi. See tähendab, et nii kaua, kui ma ennast mäletan, olen alati joonistanud selliseid rõõmsaid ymaralt täidlaste nägudega tegelasi. Aga seda, kuidas mu kätte harjusid sisse ka teistmoodi jooned ja kujud mäletan ma väga hästi. Tõenäoliselt leiaksin ma oma kastides tuulates (saaks ometi kord juba kolitud!!) esimesed katsetused isegi kuskilt ylikooliaegsete loengumärkmete juurest yles. Mida igavam oli loeng, seda rohkem sain ma pyhenduda joonistamisele ja ka siis enda jaoks teistmoodi stiili arendamisele (oli veel see aeg, kui plaanitäitmiseks õpetati ka jaburusi kohustuslikus korras ja samas peeti kõvasti arvet kohalistutud loengute pealt, muidu ei pääsenud eksamile. Meid oli kursuselt vaid napp 12, nii, et nägu pidi kohal olema. Mõte võis olla kustahes 😉

Algas kõik ruudulises vihikus tasapisi opkunsti harrastedes. Peagi kadus ruutude vajadus ja parem oligi valgel paberil vabalt jooni vedada. Neid mõnusaid ruutudest sisse- ja väljapoole punnitavaid mulle-palle mäletan ma veel nii selgelt, neid oli lahe maleruuduliseks värvida. Aga mitu korda sa yht asja ikka joonistad, igav hakkas ja nii syndisid siiruviirulised sydamed ja pisarad ja meritähed. Ja siis tulid silmad, kinnised ja lahtised, ja neile järgnesidki juba iseenesest ninad ja magusad huuled, soengud, ehted ja kõik muu. Ja nii see kõik algas. Hiljem on lisandunud linnud ja teetassid ja muu kraam.

Nyyd hiljuti sai kingituseks tehtud ka yks veinipudelikarp. Praegu vaatan, et sellel on kõigil tegelastel silmad unelevalt kinni vajunud. Veini mõju vist – ehhee! Pildil on siis karbi kaks kylge, kogu karbist pole mul paraku endalgi pilti. Nii kiireks läks yleandmisega.

Aga pisut muud juttu ka. Ma olen juba ammu endamisi arutlenud, et näen siin iga päev igasugu imelist isetehtud kraami kotte-salle-mytse ja muud. Ma käin omast arust päris palju rahva seas ja olen juba loomult selline uudishimulik ja tähelepanelik inimeste suhtes, aga mulle pole iial hakanud linnapildis selliseid kauneid käsitööesemeid silma, mida siin näinud olen. Olgu, suur osa isetegijatest ei ela tõepoolest pealinnas ega Tartus, aga no ikkagi. Raske oli uskuda, et neid kauneid asju vaid tehakse ja siin näidatakse ja tegelikkuses ei kasutata. Ja oi kui suur oli minu rõõm, kui möödunud reedel Sikupilli keskuses nägin kohe kahte erinevat pesakonda liikumas, kel olid imetoredad mytsid ja emal ka kaunis isetehtud kott käevangus. Ma võin pea anda, et tegu oli kellegagi meie seast. Ja ma sain ometi kord tunnistust, et te vaid netilehel ei eksisteeri vaid olete ka päriselt olemas. See teadmine ja tunne oli hea ja tore! Peaks end vist kokku võtma ja mingile kokkusaamisele ka kunagi tulema. Siis oleks uskumine veel lihtsam. Edu teile! 😀

Kolm pisikest isetegijat ja mesimumm Tannu

Uus nädal on alanud, aastavahetuse puhkus on läbi ja mina olen taas kõige kõrvalt ka endanimelise loomaia direktor 😀

Istun ja vaatan siin oma kolme hoolealust, just nimelt vaatan, sest ega mul eriti sekkuda ei lasta – kolme puhkusenädalaga on kahel neist toimunud arengus murranguline läbimurre ja kätte on jõudnud suur isetegemise aeg. Minu hoole all on seega kolm suurt ISETEGIJAT –
isepäine vanapoisist koerajuurikas – selline, kes linnalegendides lapsi sööb ja kaks 2aastast (teate kyll, mida ma silmas pean ;)). Ja kuigi nad nõudlikult tahavad kõike teha ISEEEE ega luba yleni näost kohupiima ja mustikamoosiga koos olles minul isegi oma suud puhtaks pyhkida, siis nemad kolmekesi võivad teha ikkagi kõike KOOS. Miskine Isetegijate salaliit vist?! 😀

Nyyd mõistate? Minu asi on vaikselt vaadata, et õnnetusi ei juhtuks ja vajadusel neid peenetundeliselt ja märkamatuks jäädes teenindada ning sobival hetkel ruttu telefoniga pilti teha. Kõige muuga saavad need kolm tegelast suurepäraselt ISE hakkama 😉

Aga reede öösel tegin mina ka midagi ise. Nimelt seisis meil laupäeva õhtul ees yks vääääga pidulik yritus ja kõigil oli kohustus ilmuda kohale pingviinidena ehk siis kenasti viksilt ja viisakalt mustvalges riietuses. Noh, endale surusin ikka musta pika kleidi selga, aga lapse puhul meel tõrkus. Fakt oli see, et kaasa ta tuleb, sest eraldi veel kutsuti, aga minu praktiline meel ei lasknud kohe mitte 2-aastasele ylikonda selga hankida – nagunii oleks see vaid väljaminek yheks korraks, milles ta end sugugi mugavalt ei tunneks ja seepärast kaapisingi poodi, et tuua sealt kaks kena riidetykki – natuke kena kollast ja natuke muhedat musta. Niiti ma ei ostnud ja alles kodus avastasin, et kolimiste käigus jumal-teab-kus asuvad õmblustarvikud on haihtunud ja mul on ainult nyri imeväikse silmaga nõel ja õhuke must niit. Õmblusmasinat mul mõistagi pole ja kõik, mis ma iial õmmelnud olen, on tehtud nagunii käsitsi ja ilma igasugu lõigeteta.

Mõeldud-tehtud, alati polegi ju vaja suurt arsenali ja saab ka hädapärasega midagi toredat teha. Kangas, käärid, niit, nõel olemas ja mõned tunnid näputööd, valutavad sõrmed ning laupäeva õhtul kihutas suurte ja pikkade pingviinide vahel ringi väike vilgas mesilane. Tundis end hästi ja mugavalt ja mis mulle veel meeldis, keegi ei nimetanud teda umbmääraselt lapseks (nime ju nagunii keegi kunagi ei viitsi mäletada) vaid toredasti mesimummiks. Poiss pidutses kohe kella 1-ni öösel, tantsis ja kihutas ja mida rõõmsamaks muutus peorahvas seda lõbustatum oli ka minu pisike mesimumm. 😀

Pidu oli väga tore ja igati shikk! Ilutulestiku ja mille kõigega. Aga mis te arvate, et pisike mees arvas, et kui pidu on läbi, siis on läbi ka tema mesimummipõlv? Ooo, ei! Kes ytles, et see oli vaid peoriietus? Nüüd on see tal rohkem nagu igapäeva-riietus, millega isegi jaledates kortermaja koridorides patseerida ja inimesi armsalt itsitama panna 🙂

Sellised lood siis meie soos. Olge terved ja nautige ilusat päikselist ilma. Järgmise korrani! 🙂

Mannu poiste preemiakastid

Mul on yle tyki aja kohe hea meel, et sain midagi vahvat teha, mis pole tore ainult minu enda arvates ja rõõmustab ka teisi 🙂

Nimelt palus MANNU mul enda poistele teha preemiakastid. Alguses rääkisime päkakastidest (millest on juttu ka allpool), aga sujuvalt jõudsime selleni, et ta soovis sellised aastaläbi käigus olevad ekstra tema poistele tehtud kaste. Mõeldud.. siis vaja tegema hakata 😀

Ma ikka alati pyyan uurida, et mida minult oodatakse ja mis lastele (saajale) meeldib ja mis värvi on juuksed ja milline iseloom ja muud säärast. Ja peale poiste kirjelduste saamist tuhnisin veel Mannu blogis ja hakkasin siis kaste otsast tegema. Eks lihtsam on ikka neile teha, keda ise tunned või vähemalt näinud oled, aga kuna iseloomustused olid nii toredad, siis tundub, et läks vist kirjutatut lugedes ja pilte vaadates täppi… kuigi mul on nyyd endal tunne, et tunnen Mannut ja ta poisse täitsa isiklikult juba 😀

Alustasin Rometi kastist. Tema enda joonistasin sõbralikult karu ja siiliga kaelakuti kaanele ja kuna plaan oli teha selline mootorsõidukite teemaline kast, siis sai Rometi O-st sujuvalt kohe ka traktoriratas

Ja siis joonistasin oma elu esimese traktori

Ka siis pistsin veel yhe triibulise kassi autorooli

Ning siis asusin Reiko karbi kallale. See oli pisut suurem pähkel mulle, aga syndis ta siis selliseks krutsikiga tegelaste pesapaigaks – täis lõbusalt ulakaid tegelasi – pärdik, kes näksib O-tähte ja plaanib seda vist minema hiivata. Hoidke tal hoolega silma peal! Ja siis ronis yhte nurka pikkade käppadega jänes, kes pyyab Reiko hernekomme yle lugeda ja mul on tunne, et ka endale põske pista. Kokkuvõttes näeb see kast siis välja selline

Mannu blogist lugesin välja, et Reikole meeldivad konnad. Ja et Karlsson on nende peres popp tyyp. Sellest teadmisest syndis minu peas propellerkonn – yks eriti tähtis tegelane 😀

Ja kui suure venna kastile sai juba kaks mootrsõidukit, siis pisem pidi ju ka yhe sellise saama. Eriti suure, kohe nii suure, et elevant sisse mahub ja elevatsi suurust kinnitab pisike õhupalliga lendav hiireke

Ja väike vigurimees, nagu Reiko pidi olema, siis otsustas ta minu pildil mesti lyya yhe pisut ulaka aga väga heasydamliku tiigrikutsuga. Käest kinni hoides on vahva ringi tatsata ja toredaid tegusid teha

Nii, et andke aga ette ja minusugusest paadunud printsessi- ja haldjajoonistajast saab ka poiste jaoks igasugu kraami välja pigistada. Eks mul on vaja ju enda poja tarvis käppa ka harjutada!

Aitäh Mannu!

Kolimise kasulikkusest

Mitu korda elus olete te kolinud? Ma olen elanud viimased 12 aastat kastide otsas (sellest tubli 3 aastat ainult yhe seljakotiga, muu kraam oli mingis yyrikas hoiul) ja olen pidanud linnast linna, riigist riiki kolima… hmm… kiirarvutuse korras saan 17 korda (ja mõnda kohta olen kogu oma koliga aastate jooksul lisaks veel mitmel korral edasi ja tagasi kolinud). Pisemaid peatusi ja asjade ymbertõstmisi ma isegi ei mäleta vist enam kohe. Aga neil 17 aadressil on mulle postkasti laekunud nii kirju kui pakiteateid ja loomulikult arveid. Enamus on olnud yyrikad nii, et kohanemise ja ymberkohanemisega mul probleeme enam pole. Pigem oleks vist keeruline harjuda mõttega, et SEE siin on minu kodu ja mul polegi enam põhjust kuhugi minna 😉

Pika jutu lyhike mõte on selles, et taaskord ma kolin. Teised valmistuvad jõuludeks ja toovad kapisygavustest ja keldritest ehteid ja kaunistusi välja. Mina aga löön jälle asju kasti ja tassin nagu segane. Mul on kaste, mis on olnud avamata 10, 15, 20 aastat. Silt on peal ja ma tean, mis seal on (kui ma ikka mäletan veel). Osa sellest on raudselt kasutu kraam, aga emotsionaalselt nii palju väärt, et ilma sorteerimata ei suuda ma seda siiski ahju pista. Aga pole olnud aega suure sorteermisega alustada, sest nii palju muud huvitavat on tehtud. Aga kuna olude sunnil on äkki kogu minu maine vara nyyd yhtäkki laekunud kõik yhele aadressile, siis nyyd olengi innuga tuulanud kaks viimast päeva kastides (olgem ausad, mul endal on huvitav, teised aga virisevad, et millal see koli kyll eest ära saab – seepärast ka see suur kiirustamine – jõulud ju tulekul 😉 ).

Kui ma alguses arvasin, et kolmandik kraami läheb prygimäele, siis nyyd näib, et isegi tubli pool läheb sinna. Kuskil kuklas on kogu aeg olnud mingi raske tunne, et need kastid, need kastid, ohh, need kastid… Nyyd on kergem hingata – MEIE EI OMA ASJU, ASJAD OMAVAD MEID. Nii, et kes pole kunagi kolinud, võtku see kasvõi kunstlikult ette. Täitsa tore tunne on, kui pakid kogu oma elu kasti ja saad kõigest hea ylevaate. Kui kogu minu maine varandus mahub kahte sõiduautosse, siis poisil on oma alla kaheaastase eluea kohta ikka kole suur kaasvara juba – terve autotäis. Sellest kõigest muidugi eluksvajalik meile mõlemale vast yks kena matkakoti täis, aga inimene on juba nagu hamster või orav ja sellele lisaks on poisil paraku ka päris hea mälu 😉

Ilusat ootust! Ja puhake! Natutige! Mõnulege! 😀

Ja kui te ei oska, siis vaadake siis – Tannu ja Possu näitavad ette – see on imelihtne ja väga vajalik oskus!

Pilt ise on kyll juba pisut varasem, aga nagu näha – kastid koguvad ennast, aga mehed puhkavad ja naudivad 😀

… magavad ja mõnulevad ja seda täiel rinnal 😀

Päkapikutamisest

Eile hilisõhtul koeraga jalutamas käies vaatasin, et ohoo juba kahel, kolmel, neljal, viiel ja lõpuks isegi enamal aknal ilutses meil siin juba traditsiooniliseks saanud tulukeste kolmnurk jõuluaja tähistuseks. Õues oli soe ja sadas peent uduvihma. No pole mingit jõulutunnet. See on vaid ettekujutuse kysimus, kas ma suudan silme ette manada raeplatsi tuledes kuuse… või palmi all peesitava neegrimammi. Mõlemad on minust väga kaugel, sest meie ilm on ikka nii nagu on – 12 kuud kehva suusailma 😉

Oli pilkaselt pime öö ja ma istusin väikese lambi valgel ning pyydsin oma poolikute päkakastidega järjele saada. Teised magasid nohinal, kui äkki taipasin õudusega, et mu pisipojal polegi sel aastal päkapikke veel käinud. Minu lapsepõlvest on juba traditsiooniks, et 1. detsember riputatakse yles päkapikupostkast ja siis igal hommikul võib sealt midagi toredat leida. Sussivärki pole meil kodus kunagi olnud. Hea, et poiss veel nii väike on, et oska end emme või siis päkapikkude häbematu viivituse pärast puudutatuna tunda.

Vastu hommikut sain teistele lastele kastid valmis ja hoolimata oma udupeast tundsin suurt rõõmu selle yle, et kordki ei kehti me peres ytlemine, et pagari lapsel pole saia põske pista ja kingsepa lapsel pastlaid varba otsa panna. Võtsin kapist poja päkakasti, mille ma tegin juba eelmisel aastal ja pistsin yllatusmuna sinna sisse ja läksin rahuliku sydamega magama. Uni maitses magusalt, sest teadsin, et juba mõne tunni pärast saan yllatusmunaga maiustada – mina saan shokolaadi, poiss saab sisu. Päkapikud on toredad, eks?! 😀


Ilusat päkapikutamist 😀

Tere, mina olen mõmmi

Tere, mina olen mõmmi.

Ma syndisin eile õhtul suurest armastusest, froteest, niidist, neljast nööbist ja mõnest asjast veel, mis mind pysti hoiavad. Kuna mulle anti nägu ja tegu ainult pisikeste nobedate näppude vahel, siis läks minu loomisega veidi enam aega, kui kaasaegse tehnika abil syndinud sugulastel. Aga nii umbes 4-5 töötunniga sai karumõttest karu. Kes ytles, et mõttejõud pole tugev, kui sellest juba karumõmmid synnivad?

Kuna minu reaalne olek algas kõrvadest, siis oli mul mõni tund aega aru pidada ja kõike hoolega kuulata enne, kui mulle silmad anti ja ma kõike imelist enda ymber ka näha sain. Kogu minu loomise protsessi saatis yks pidev protest ja kisa, mis muutsid vahel ka nõelapisted veidi konarlikuks ja närviliseks. Olin isegi veidi segaduses, et äkki olen valesse kohta sattunud ja mind yldse ei oodatagi.. aga tuleb välja, et mu hirm oli asjata, pisikesed inimesed on lihtsalt vahel veidi läbematud, veidrad ja pisut jonni täis. Kuid kui ma silmad pähe sain, siis olingi valmis ja siis korraga tundsin ma, et olen ainuõigeimas kohas.

Mind anti soojade käte õrna embusse. Ja juba hetk hiljem vallandasin ma oma uues parimas sõbras tõelise õnnetunde. Ma tunnen nyyd, et olen jõudnud koju. Oh, eile õhtul sai kõvasti mängitud ja autoga sõidetud ja poes käidud ja öösel sai kaisus magatud ja täna hommikul jätkus taas kõik veel suurema hooga. Ja see on ka tore, et leidsin siit eest hulga uusi sõpru. Mõni neist on ka veidi minu nägu. Sugulased vist 😀

Minu, mõmmi, elu on ilus. Loodan, et Sinu oma ka! 😀