Jõululugu 2019 – osa 1: Eellugu

Jõulud on hell aeg. Pealesunnitud lahusolek lähedastest ja kallitest mis iganes põhjustel võib olla väga raske.

12 aastat tagasi veetsin ma titaga jõulud haiglas. Õues oli pime, öö ja päev sulasid kokku, see oli nagu ühtlane aja kulgemine ja samas veider vaakum. Jõulutunne? Seda polnud olemas. Olid piparkoogid ja kibe nukrus, et me pidime enam kui kaks kuud varem sündinud Vancuga olema haiglas ega saanud olla kodus koos sel hetkel veel isegi mitte kolmeaastase Tannuga. Üksikemana, kelle valikud ja tegemised olid olnud pettumuseks mitmele lähedasele, olin ma väga-väga üksi. Mu kaks last, ei olnud mõlemad minuga, mu maailm oli pooleks, ning ma ei suutnud seda kuidagi kokku lappida sel hetkel. Tundus, et need jõulud läksidki meist mööda.

Iga järgneva aastaga süvenes jõulude paiku minus taipamine, et tegelikult meil ikkagi olid jõulud tookorda ka haiglas ja selles oli oma panus pisiasjadel. Ma ei tea siiani, kui palju oli selles kõiges juhuslikkust või hoopiski teadlikkust, aga ma tean, et minus on  aastatega kasvanud soov püüda anda killuke sellest imest edasi. Lisaks kõigile neile, kelle tugivõrgustik toimib suurepäraselt ja kes tunnevad end turvaliselt ja hoitult, on meie seas neid, kes end väga üksi võivad tunda. Eriti pühade ajal. Igaüks meist vajab oma pisikesi imesid keerulisel ajal.

Ma pole kunagi olnud ingliusku, aga ometi on meil kodus kolm inglit, kes tulid me ellu 12 aastat tagasi haiglas. Esimese, kellukese ümber heegeldatud ingli, tõi armas Kala-pere mulle haiglasse juba siis, kui ma veel ise Pelgulinnas olin. Võimalik et isegi enne, kui Vancu sündis? Teise, kuldsete tiibadega kootud ingli, tegi kallis Liina. Ta pistis kräsujuukselise ingli mulle pihku paar nädalat enne jõule, päeval, mille õhtul ma haiglasse lõpuks sisse sain kolida. Kolmas ingel tuli mingilt naisteühenduselt, kes jõulude paiku meid haiglas külastas. Mis võiks olla ühe pisikese savist ingli väärtus, mis on saadud kellegi võhivõõra käest? Veider ehk, aga see väärtus on nii suur, et seda ei oska mõõta ja see kestab ja kasvab edasi. Rohkem kui kingiks lapsele, on see olnud mulle, emana, emotsionaalselt oluline. Sa ehk ei tea või ei mäleta nägusid, nimesid, muid detaile, aga sa mäletad kuidas keegi või miski sind ennast tundma pani.

Meie kolm inglikest on olnud kõik need aastad armsalt silma all kõikjal, kus me elanud oleme. Nad on kinnitus et imed on võimalikud.

Minu ja mu lähedaste teadmised ja kogemused seoses enneagse sünniga olid üsna olematud enne, kui Vanc 2007. aasta novembri lõpus sündis. Küll aga oli mu emal sõbranna, kes teadis asjast rohkem. Temast sai isemoodi haldjast ristiema meie Vancule, kes kuidagi vist ikka teadis, kui oluline võib olla iga samm ja hetk, kui neile kunagi palju hiljem tagasi vaadata. Nii saatis ta enne jõule sokikestele lisaks ka tillukese ja mõnusalt veniva pehmest sukast päkapikumütsi. Kõik, mida mu pisike inimene kandis, selle sisse ta uppus ja tavalise mütsi sisse oleksin ma sel ajal võinud terve lapse mähkida. Mäletan seda heldimust, mida need mikromõõdus sokid ja see punane mütsike minus tekitasid. See tunne, et Sa saad lapsele panna selga midagi, mis talle päriselt paras on ja passib, see tunne oli võimas. Ja sa näed, kuidas laps kasvab. Ka see on sel hellal ajal väga oluline ja vajalik kogemine.

Sellest mütsist läks kõik kuidagi liikuma. Eks maailmas me ümber oli ju jõulutunne olemas, meie lihtsalt elasime rohkem omas ellujäämise mullis. Tõenäoliselt oli ka osakonnas kuusk kusagil olemas, aga see on mu mälust kuidagi kadunud. Küll aga joonistasin ma ühe seepeale Vancu sipukatele päkapiku koos tekstiga, et ta ei ole pisike tita vaid hoopis hiigelsuur päkapikk ning tõin kodust haiglasse enda lapsepõlve mängukuusekese. Mäletate veel neid torkivate okastega ja traadi otsa lükitavaid eri suuruses oksaketastega kuusepuid? Mulle meeldis, et see oli pisikese päkapiku  jaoks parajas mõõdus puuke ja nii sai temagi teada, mis imeasjad need jõulud siis üldse on. Või vähemalt meeldis mulle see mõte, et olin suutnud lapsele luua hetkekski jõululikuma keskkonna. Tegelikult oli seda kõike kõige enam ikka mulle endale vaja.

Just läbi nende pisikeste asjade, fotodel nende nägemise, on kogu selle loo sügavam tähendus jõudnud aastatega mu teadvusesse. Meil siiski olid jõulud ja need olid mu lapse elu esimesed jõulud! Ilma selle mütsita, kuusepuuta, ilma inglikesteta ei oleks meil seda nii olulist mälestust.

Olla lapsega haiglas selleks, et tema tervis, olgu siis liiga varajasest sünnist või muul põhjusel, ei luba minna koju ja pühad tuleb veeta lähedastest ja sõpradest eemal, ei ole miski, millest keegi meist vist väga unistab. Eks haiglates käiakse jõulude ajal rõõmu viimas ikka. Oleme meiegi käinud enneaegsete laste peresid meeles pidanud toetajate abil kokkupandud kingikotikestega. Soov rõõmu teha ja veidigi lohutust pakkuda on mõistetav. Teepakike, piparkoogid ja muu selline kraam kulub ju ära ikka, aga ma soovisin nii väga, et sellel kõigel oleks suurem ja isiklikum sisu. Need on nende pisititade elu esimesed jõulud. Enamus neist oleks võinud kalendri järgi tulla alles järgmisel aastal siia meie sekka. Osad neist kiirustavatest titadest on pere esimesed lapsed ja vanemad on just saanud esimest korda vanemateks. Osadel neist on kodus suuremad õed ja vennad ja pered on üsna hapralt laiali rebitud. Pühade ajal annab see sageli veel valusamalt tunda. Need on mõtted, mis mu peas igal aastal jõuluajal rändasid ja igal aastal muutusid nad tugevamaks.

Haiglas võib ju olla koridoris kuusk ja ehted ja õhevil personal võib ringi liikuda omas jõulurütmis, aga ma usun, et keegi meist, kui antaks valida, ei tahaks väga haiglas olla, eriti veel jõulude ajal. Seepärast on jõulutunne, pisikeste elu esimeste jõulude tähistamine haiglas, üsna kriitilise tähtsusega. Kui tore oleks teha midagi tähenduslikku! Olin rääkinud oma inglikestest ja päkapikumütsist, kuusekesest. Mis oleks, kui proovime haiglatesse kõige pisematele ja nende peredele viia killukese jõulurõõmu ja -imet sel aastal teistmoodi?  Küsisin seda me sügisese koosoleku ajal ja leppisimegi kokku, et haldjad või inglikesed võiks tulla ja päkapikumütsid oleks ka toredad. Pisikesed imed pisikestele imedele!

Kandsin neid mõtteid kõigi oma saja tegemise vahel südames ja mõtetes.

 

(järgmise osa leiad siit)

Kiri Elliannale

Armas Ellianna

Täna oleks võinud olla meie kohtumise päev. Minu raseduskalendris tiksus täna ette 40. nädal. Ei ole möödnud päeva, kui ma poleks Sinule mõtelnud.

Keegi meist ei tea, miks see kõik nii läks, miks Sa sedavõrd kiirustasid, et otsustasid koheva emaka asemel ankru munajuhas juba välja visata. Eks Sa olid oma tulemist juba nii kaua planeerinud ja igatsesid ehk meiega kohtumist samapalju kui meie Sinuga?  Sellest kohtumisest loobumine oli pikk ja piinarikas nii Sulle, mulle kui kogu me perele.

Tea, kullake, Sa oled meie jaoks olemas ja kuigi ma nutsin alguses palju ja me olime issiga väga kurvad, et Sa ära pidid minema, siis teadmine sellest, et Sa olid teel me poole, tähendab rohkem, kui Sa ehk arvata oskad. Sinuga koos tuli küll palju kurbust ja valu, hirmugi, aga palju rohkem tuli Sinuga koos mõistmist ja teadmist. Mingis mõttes oled Sa aidanud vormida selgemaid sihte ja selle eest tänan ma Sind väga.

Kui ma 20 aastat tagasi kaotasin oma esimese lapse, siis näitas maailm mulle selgelt, et see polnud midagi olulist, millel peatuma jääda. Mina jäin ja maailm mu ümber ei mõistnud.

Et nii olevat olnudki parem…

“Mõtle, kindlasti oleks ta olnud väärarenguga, kui ta nii vara su sees otsustas mitte edasi kasvada. Ta tegi teene, et lahkus.”

“Sul on veel koolid käia ja töö vaja leida ja mees ja abielluda, enne, kui… sedasi ei saagi lapsi saada!”

“Su keha ise otsustas temast vabaneda.”

Ehk et nii oligi parem. Kellele? Milleks?

Ma olin seebikates näinud dramaatilisi raseduse katkemisi, aga peetumisest ei teadnud ma midagi. Ma olin üksi oma ahastuses ja jäin veel rohkem üksi. Minu lein oli suur ja lõputa. See oli nii tugev, et see häiris mu elamist, aga veel enam häiris see maailma ja ma sain aru, et pean seda varjama, et mitte tülikas ja ebanormaalne olla.

“Mis mõttes sa ei saa üle mingist nii väikesest asjast?!”

“Sa isegi ei tundnud/näinud teda.”

“See oli looduse praak ja loodus tegi sulle teene,.”

“Sa oled veel nii noor, küll sa saad veel õigel ajal, õige mehega õigeid lapsi.”

Iga selline väide oli sügavale taotud nael minu üksilduse kastile, kuhu ma ennast oma kurbuse ja igatsusega peitsin, sest maailm ei osanud või ei tahtnud minust aru saada. Minu lein oli vale. Seega mina olin vale?

Ma sundisin end edasi olema ja elama, aga see laps oli ja jäi mu südamesse. See, et ma teda kunagi ei näinud, kasvõi selle pisikese verekarva tombuna, kes mu seest elutuna välja kraabiti, ei tähenda, et ta ei olnud päris. Mul oli õigus teda näha kasvõi viivuks. Ta oli ja on minu jaoks päris. Ta on minu laps. Just nii nagu Sinagi. Ta oli Sinu suur õde. Ma oli alati tunne, et ta oli tüdruk. Pole möödunud aastat, kui ma poleks arvutanud septembrikuus, kui vana ta nüüd oleks. Teie sünnipäevadki oleks üsna samal ajal. Mõtle kui vahva, Sul oleks suur 20aastane õde, kes võiks vabalt ka Sinu ema olla. Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ma olin 21. Ohh, see oleks nii armas ja ilus!

Ja tead, maailm korrutas mulle kogu aeg, et aeg on üle saada, jabur on kinni olla teispoolsuses, mida nagunii muuta ei saa, ja täna on mul kahju, et ma püüdsin teda enda sees nii palju aastaid matta. Aga ei suutnud. Murenesin kõikjalt. Mõtle, milline sõna meil on eesti keeles ja see ei tähenda üldse murest laiali lagunemist, aga ometi tunnen ma siin hetkel, et just murest ma koost lagunesingi. Lahustusin. Püüdsin teda endast välja lõigata. Õhinaga just talle kootud valgest beebilõngast jänkuga kampsuni kinkisin ära titale, keda ma Prantsumaale veel samal aastal hoidma põgenesin. Kogu see lapsehoidmise värk oli nii kohutavalt vale, sest see kiskus mu haava iga jumala päev jälle ja jälle lahti.  Need kaks nunnut oleksid võinud olla ju minu omad ja see oleks võinud olla minu elu. Aga ei olnud. See kurvastas mind veelgi enam. Minu sees oli suur-suur must tühi põhjatu auk.

Aja jooksul püüdsin ma end taas valmis panna, lappida ja katta seda haigutavat auku enda sees, sest ma igatsesin nii väga oma lastega kohtumist. Emakssaamine sai peaaegu nagu kinnismõtteks. See pidi defineerima minu olemise ja andma põhjuse jaksata.

Ja siis läks jälle midagi valesti, sest 5 aastat hiljem kaotasin ma oma teise lapse. Tema oli poiss.

Tundsin, et rohkem ei suuda ma seda läbi teha. Mu keha ei suuda ja mõistus suudab veel vähem. Tol korral olin ma nii lähedal sellele kuristikule, et tulla ära Sinna teie juurde, aga ma ei teadnud, kuidas ma teid ära tunnen. Ma küll uskusin, et süda näeb, aga kindel ei saanud ma selles olla. Siis nägin ma unes, et mul oli süles tita ja ma otsustasin veel veidikeseks jääda.

Ma olin pikalt haiguslehel, peitsin end oma koopas ja igatsusest kellegi soojuse ja läheduse järele, kellegi järele, kes mind vajaks. Arstid olid mulle ütelnud, et nad ei leia küll põhjust, aga lapsi ma ei saa.

Läksin koerte varjupaika. Seal ajal asus see veel kusagil Laagri lõpus võsas. Ja seal ta oli, minu maailma kõige parem ja pöörasem sõber, Possu. Possu oli see, kes mu tagasi maailma tõi. Mõni kuu hiljem kasvas mu südame all Sinu suur vend Tan ja me Possuga koos ootasime teda pea kõik need kuud pikali voodis, sest mul ei lubatud tükk aega tõusta ja liikuda ja Possu jälgis, kõrv vastu mu kõhtu, et Tannuga ikka kõik hästi on. Kui Tan sündis, siis said neist kohe suured sõbrad. Kui Possu palju aega hiljem teie juurde taevasse tuli, jäi Tan teda aastateks nii väga igatsema, et iga kord, kui ta Possu nime kuulis või tema pilti nägi, tilkus tema silmadest suuri sõnatuid pisaraid. Su suur vend Tan võib Sulle Possust imelugusid rääkida. Või oled Sa ehk juba Possuga kohtunud? Ta on oranži ja valgekirju põlvekõrgune maailma kõige ägedam bullterjer, parim tunnetelugeja ja sõber.

Kui Tan sündis, siis oli minust maailma jaoks saanud lõpuks ema. Hingasin temaga üht õhku, sest ta oli minu elu, minu unistus, minu armastus ja mu elus oli keegi, keda ma sinna nii väga  oodanud olin. Ma olin sündinud emaks.

Püüdsin vägisi mõtelda, et ju oli Sinu vanema õe ja venna tulek olnud kuidagi Tannu luhtunud tulemise katsed ja tegelikult oligi see tema, kes kolmandal korral kohale jõudis. See mõte ei tundunud mulle kuigi loomulik, aga nii mulle soovitati end lohutada ja ma ju püüdsin siis. Viskasin välise surve järel ära kahe esimese lapse ultrahelipildid ja kahe triibuga testid, sest NÜÜD oli mul ju olemas laps, kes pidi kustutama ära kogu eelneva leina…

Tead, tegelikult ei kadunud nad kuhugi ja mul on kahju, et ma vähemalt neid ultrahelipilte alles ei jätnud. Ühel päeval oleksin ma saanud oma lastest ühe suure pildi kokku panna. Aga ma juba mõtlesin välja, et ma siis joonistan neid, sest mälestust ei saa keegi minult võtta. Ja unustada ei saa, ega peagi.

Vancu tuli ootamatult. Me ütleme vahel sellistel puhkudel, et ta tuli lambist. Vanc tuli siis, kui keegi teda oodata ei osanud ja ka arstitädid ei uskunud lõpuni, et ta selliseid vigureid juba oskas enne sündimist teha. Sündimisega oli tal kiire. Võimalik, et tal oli igav. Rahutu hing, nagu ta meil on, kihutas ta siia meie juurde õnnesärgis ja veetis siis järgmised kaks kuud haiglates kõiksugu piiksuvate masinate keskel. Ta käis mitmel korral ära, vist siis seal teie juures. Talle anti võõrast verd, et ta jaksaks ja puhuti kopsu vahel liiga tugevaltki õhku, et ta keha hapniku saaks. Ta võitles vapralt, pööras Tannu elu uperkuuti ja pani mind tegema asju, millele ma varem isegi mõtelnud ei olnud.

Tehnikahuvi on Vancul siiani. Ju ta sai selle “nakkuse” haiglast endaga kaasa. Aga tead, mis on väga veider. Kui ta rääkima õppis, siis rääkis ta meile, et tema tõi siia meie juurde suure musta kaaputsiga mees, kellel oli käes vikat. Vanc ei teadnud selles vanuses midagi ei vikatist ega sõnast keep, ka sõna kapuuts kasutas ta esmakordselt ning sellist meest, kes selline välja näeks, ei olnud ta kunagi kusagil ilmsi näinud. Ei raamatus, ei multikas. See jutt oli minu jaoks alguses hirmutav, aga ta rääkis seda mitu aastat ja ei tundnud ise seejuures vähimat muret, justnagu oleks see olnud kõige loomulikum asi, ja nii ma siis rahunesin pisitasa maha. Kui Vanc oli nii 4-5aatane, siis see lugu kadus. Enam ta seda ei mäleta, aga meie Tannuga mäletame. Vahel ma ikka mõtlen, et ei tea, kas ta toodigi teispoolsusest siia või on selles loos peidus tema vahepealsed ärakäimised teie juures.

Igal juhul on Vanc meie juures ja ta on tulnud siia meid õpetama. See on selgemast selgem. Ta on üks vana ja tark hing, kes paneb meid kõiki elu üle järele mõtlema ja otsima endi seest paremat mina. Ta on pisike ja kardab vahel jaburaid asju, aga temas on vaprust ja teravust, terasust ja õiglast meelt rohkem kui paljudes suurtes inimestes. Ta on väga tundlik ja hell, aga samas väga otsekohene. Ta kipub maailmaga põrkuma veidi enam, kui maailm harjunud on ja seepärast oleme teda üheskoos hoidnud, sest me ju näeme, kes ta tegelikult on ja see on ainus, mis tegelikult loeb. See tulesäde temas väärib nii väga hoidmist ja julgustamist, sest selles on peidus kogu maailma valu ja rõõm. Hetkel läheb tal päris kenasti.

Sinu suur vend Tan! Temast ma enne ei rääkinudki pikemalt. Ta on nii minu liha ja luu ja kõige enam on ta minu hing ja süda. Ta on parem versioon minust – võimas, tundlik, hell ja ilusa maailmaga noor mees. Muidugi ma muretsen ta pärast, sest pisikesena pidi ta üle ja läbi elama nii paljut, mida ükski laps ei peaks kogema ja ta püüdis alati nii tubli ja hoolas olla. Ma tean küll, mida sellise püüdliku käitumise taha peidetakse ja kuidas vahel tuleb murdepunkt kõige ootamatumal hetkel ja ehmatab lähedasi. Olen püüdnud teha kõik, et hoida talle maailma, kuhu tulla ja olla iseendana, kartmata katkemist ja murdumist, sest neid tuleb elus ikka ette, aga neist saab terveneda ja edasi jaksata. Seda on elu mulle õpetanud ja ma soovin nii väga, et ta ei peaks igat ämbrit ise läbi kolistama ja saaks kodust kaasa tugevamad tiivad, mitte pommid jalgade külge.

Sinu issi liitus meie kambaga 5 aastat tagasi. Vanc ikka õhkab vahel, et issi oli tema elu parim sünnipäevakink. Issi kohtus Tannu ja Vancuga Vancu seitsmendal sünnipäeval. Kuidagi läks nii, et vennad tundsid issis kohe ära oma pärisisa ja issi tundis Tannus ja Vancus ära oma lapsed. See oli nii ilus ja loomulik kasvamine, mis mu südame alati väga soojaks teeb, kui ma selle peale mõtlen.

Issil on veel kaks suurt last. Kunagi ammu võttis ta samamoodi abielludes oma südamelasteks Patricku ja Michelle´i. Mõtle, Su issi on maailma parimaks isaks neljale lapsele, kes on juba siia ilma sündinutena ise ta endale pärisisaks valinud. See on üks väga suur tunnustus, ma arvan. Issil on oma suurte laste kaudu ka kaks maruvahvat pisikest pojatütart. Ja tead, kõige naljakam on see, et kui minust issi eelmise abikaasaga sõbrad said, siis selle Patricku ja Michelle´i emaga, siis tema tutvustas mind üks kord tervitades neile pojatütardele, kui ka nende vanaema. Ma polnud osanud kunagi end veel mõtelda vanaemaks. See teeb mulle siiani natuke nalja. Aga tegelikult on see armas ka.

Ma siin nüüd räägin Sulle, millisesse kirjusse perre Sa teel olid, aga usun  et Sa tead seda kõike ise ka. Nii hea on Sulle jutustada…

Meil siin on sügis. Selle lausega meenus mulle üks ilus nukker laul. Minu lapsed on üles kasvanud lauluga. Isegi issi oskab neid kaasa laulda, kuigi kõigist sõnadest aru ei saa ja vahepeal ütleb sõna lõppu midagi täiesti muudmoodi. Aga see on armas ja tore. Tead Sa ka, kullake, kui väga me Sinu  tulemist ootasime ja soovime? Ja kui väga me soovime, et Sa siin meie juures oleksid? Ma usun, et Sa tead.

Mingis mõttes Sa oledki siin. Kogu aeg ja iga päev. Sinu maine olek jäigi ehk vaid suurema mureli suuruseks, aga Sinu mõõtmed meie maailmas on nii palju suuremad.

Kevadel olin ma kurb, et mul ei olnud Sinust mälestuseks üht ultrahelipiltigi. Alguses ei näidanud Sa end terava silmaga otsijatele pikalt kätte. Kui nad Su lõpuks üles leidsid, siis liigitati Sind kohe selliseks eriliseks tegelaseks, kellega peavad tegelama vaid nemad, mitte meie. Issi ei näinudki Sind ekraanil. Ta ootas kardina taga iga kord, et Sind leitaks ja teda ka juurde kutsutaks. Tegelikult oleks ta võinud iga kord meiega koos olla. Ja nii polegi meil Sinust ühtegi maist märki rohkem kui hõreda kvaliteediga foto heleõrna teise roosa triibuga positiivsest testist. Esimese masendushooga kustutasin ma need pildid oma telefonist, aga õnneks olin ma need issile saatnud. Sealt leidsin ma need üles ja nüüd on see üks kallis pisikese mälestus. Veider eks. Aga Sina ise joonistasid selle teise triibu sinna oma olemisega ja see on täna üks ütlemata oluline tunnistus.

Sa ju tead küll, miks ma fotokooli läksin ja tead, kui oluliseks ma pean seda, et neist titadest, kes ei saa meie juurde jääda, oleks olemas mingigi mälestus, mida kalliks pidada. Vahel ei ole vanemad selleks alguses valmis, aga see on see hetk, kus neid tuleb veenda, et see on vajalik. Kasvõi nii, et see on nagu üks oluline protseduur. Hiljem on nende valik, kas nad soovivad neid pilte või ei, aga elu näitab, et tuleb see hetk, kasvõi aastate pärast, kui nad neid soovivad. Ma olen hoolega õppinud ja harjutanud, aga sageli kaob aeg käest ja siis vahel jõuavad minu juurde emmed, kelle laps on just äsja tulnud sinna Sinu juurde ja neil ei ole oma lapsest ühtegi mälestust peale võõra karbi, mis neile midagi ei tähenda ja nad küsivad, et miks nad ei teadnud, et ma olen olemas ja oleksin saanud aidata neile mälestusi luua. Ja mul ei jää muud üle, kui vastata, et ma olen püüdnud üle ja ümber ja läbi saada takistustest, mis mind jääb neist lahutama, sest meie vahel on uksed ja inimesed, kus keegi teine arvab, et sel hetkel pole vaja vanematele tüli teha veel ühe inimese sekkumisega. Eriti veel kaameraga inimese. Aga see on minu südame asi.

Jah, kui tita kipub siia maailma nii vara, kui Sina tulid, siis tõesti pole midagi väga teha, aga juba mõni nädal hiljem võib olla. Ja kui neid titasid, kes jääda ei saa, saab ehk pildistada, siis neid titasid, kes tulla ei saa, neid saab joonistada. Seda õpetasid mulle Sina. Imelik, et ma selle peale varem ei julgenud tulla, aga see tõepoolest lohutas ja leevendas. Nii olen ma Sind joonistanud endaga koos ja me perepildile.

Suve alguseks olin ma katki ja väsinud. Ma igatsesin Sind, aga ma ei tahtnud oma kurvameelsusega olla kellelegi tüliks. Ma olin juba varasemalt FBs jälginud erinevaid sünniga seotud leinateemalisi lehekülgi. Olin lugenud lugusid, vaadanud võimalusi mälestamiseks, vaadanud pilte surnud titadest, nii fototehnilise poole pealt kui seda, kuidas inimesed neile reageerivad. See oli mulle ammu selge, et lapse, ükskõik, mis raseduse etapis, kaotanud vanemad, võivad väga vajada, et nad saavad oma kaotusest rääkida ja neilt ei oodata, et nad sellest ruttu üle saavad. Ma teadsin, kui oluline on, et vanemad saavad oma lapsest rääkida, neid kuulatakse, toetatakse ja kui lapsel on nimi, siis kasutatakse seda lapsest rääkimisel. See tundus igati mõistetav ja loomulik minu jaoks, kui laps on sündinud sellises raseduse etapis, kus ta on juba pisikese inimese kujuga. Ja veel kui liigutavad oli minu jaoks need lood ja pildid, kus last oli käsitletud lapsena ka siis, kui ta oli sündinud ammu enne seda aega, kui tal oleks reaalselt ühtegi elulootust olnud siin meie maailmas. Kui sageli ei näe meie emad kunagi oma nii vara sündinud ja surnud last?! Ja see lein on ehe, see kaotus on päris. Ja vahel on see lein seda visamalt valusam, kui pole ühtegi maist kinnitust. Selline lein võib vajada väga palju aega ja veel enam mõistmist enne, kui ta leeveneda saab.

Kuna ma neid lehti nii palju vaadanud olin, siis oli enamus minu FB reaalsusest suve alguseks mustvalge ja nukker ja see nukrus oli muutunud minu reaalsuseks, sest selles oli ka midagi lohutavat. Ma ei olnud oma kurbuses ja kaotuses enam päris üksi.

Ühel täiesti tühjal suvepäeval internetis oma radadel hulkudes jäin lugema. Lugesin terve päeva ja õhtul olin kindel, et see on just see, mida ma tegema pean. Rääkisin oma mõttest issile ka. Ta oli Sinu lahkudes olnud kurb ja näinud kõik need kuud minu kustumist. Sellel õhtul mu silmad aga särasid, sest mingis mõttes tõid need Sinu mulle lähemale.

Kui Tan pani mind omal ajal kirjutama ja rääkima sellest, kuidas emakssaamine ei pruugi üldse nii lihtne ja ladus olla, kui maailm tahab sekkuda ja kui tugev peab olema ema, kes on valinud, et tema laps ei vaja käru, oma voodit, voodikarusselli ja saab rinda nii kaua, kui ise soovib. Vanc omakorda keeras kogu me maailma ikka päris pahupidi ja andis mulle nii palju tõukeid maailma paremaks paigaks muutmiseks. Sina tulid ja tõid mu ellu selguse ja valguse, et minust ei pea saama mitte ainult sünnitoetajat, mida ma aastaid juba plaaninud olin ja ka kokkulepped olid juba enne Sinu tulekut sõlmitud, kuid loobusin neist suve hakul siis, kui ma paljust muustki loobusin. Sel suvepäeval ma taipasin, et minust ei peagi saama lihtsalt sünnitoetajat vaid sellele lisaks kohe ka sünniga seotud leinatoetaja. Sünd ja surm olid minu elus käinud käsikäes. Need olid ühe mündi kaks poolt ja see, mida ma lugesin sellest, mida ma õppides teada saan ja oskama hakkan, see veenis mind jäägitult.

Sukeldusin. Tegin esimese tsükli läbi nädalaga. Ma ei saanud sealt teada midagi uut ja põrutavat, vaid kinnitust kõigele sellele, mida ma juba teadsin ja see andis mulle mingi rahu, mida ma polnud varem tundnud. Eksamitööd kirjutades panid vastamised mind aga kõike veel sügavamalt protsessima. Ma taipasin, et arvaku maailm mida iganes ta tahab, minul on õigus teha asju omamoodi nii, et mitte kellelgi pole õigust mind hukka mõista. Taipasin, et see ei ole mitte kellegi asi kahelda, kas mul on õigust Sind leianata, Sind igatseda, Sinuga rääkida. Minul on aga õigus arvata, kas Sa oled poiss või tüdruk ja sedagi, kus Sa praegu oled ja mida Sa teed. Me rääkisime sellest issiga ja olime mõlemad kindlad, et Sa oled tüdruk.

Sul oli vaja nime! Nüüd ja kohe!

See oli mõte, mis ei lasknud mul enne hingata, kui oli leitud lahendus. Su kõige vanemal õel ja vennal oli ka vaja nimesid, aga sellega tegelen ma hiljem, aga Sinul oli vaja kohe oma nime. Lõin kalendri lahti ja arvutasin… kas Sa tead, mis päev see oli, kui me Sulle nime mõtlema hakkasime? Minu raseduskalendris oli see Sinu ootamise 29 nädalat ja 5 päeva. Tead, miks see nii märgiline oli?

Sest just sellel päeval sündis peagi 12 aastat tagasi Vancu. See oli nii parasjagu kaugele kantud rasedus, et mul oli sees kindlus, et kui Sinuga selle hetkeni välja veame, siis on lootust, et pääsed kenasti. Ma ju aimasin, et Sa võid ka üks uudishimulik laps olla ja soovid kärmelt meie juurde jõuda. Muidugi saavad ka veidi varem sündinud titad sageli väga kenasti hakkama selle uue maailma ehmatusega, aga mul oli kogemus ja ma tahtsin kindel olla, et Sinuga on kõik ok. See andis mulle rahu.

Sina, mu pisike, otsustasid aga nii ruttu, et… või noh, tegelikult Sa ju ei otsustanud vaid läksid lihtsalt veidi vales suunas, sest tulla Sa nii ruttu ei tahtnud. Seda kinnitas ilmekalt see jonn, millega Sa arstitädide meelehärmiks elus püsisid ja minust lahti ei lasknud ka siis, kui ma Sulle rääkisin, et Sa ei saa sedasi tulla, Sa pead lahti laskma. Ma tean, et Sa tead, KUI valus mul oli seda Sulle ütelda.

Kui ma rääkisin issile kõigest, hakkas ta nutma. Esimest korda nende kuude jooksul nuttis tema rohkem kui mina. Või ma enne ei osanud seda märgata? Ta nuttis, hoidis mind kõvasti-kõvasti ja ütles, et Sa muutusid tema jaoks just reaalseks. No et enne olid Sa olnud vaid ebamäärane valu, mida ta tahtis enda sees eirata, kuigi ei saanud, aga nüüd oled Sa päriselt tema sees, ikka valus, aga ta ei tahagi Sind enam ära ajada. Ma usun, et Sa kindlasti tundsid seda ka, eks?

Mis me Sulle siis nimeks anname?

Mul oli mõni mõte juba varasemalt, aga need ei olnud kuidagi Sinu nimed. Eks see on ju ikka nii, et emmed ja issid plaanivad, aga siis vaatavad titale otsa ja no tita on hoopis mingi teise nimega lapse nägu. Korraks rääkisime issiga ka sellest, et kui me nüüd paneme Sulle mingi väga ilusa nime, et kas me siis raiskame selle Sinu peale ära ega saagi enam hiljem kasutada, kui peaks ikka juhtuma, et üks pisike tüdrukutirts meie juurde elama tuleb, aga siis arvasime mõlemad, et see on üks väga tobe mõte, sest Sa väärid maailma kõige ilusamat nime ilma ühegi tingimuseta. Kahjuks, ei saanud me Sulle nimevalikul otsa vaadata, aga me vaatasime Sulle otsa enda sees. Ja vaatasine issiga teineteisele otsa. Mõtlesime sedasi koos.

Elianna või Ellianna?

Kuna Sinu issi emakeel on Šveitsi saksa keel, siis hääldab ta sõnu ja nimesid veidi teisti kui meie, eestlased. Harjutasime ja häälisime seda nime siis nii ja naa. Mina ütlen Su nime selgelt kahe L-tähega, aga rõhk jääb “Anna” peale. Issi ütles samamoodi ka siis, kui kirjas oli üks L-täht. Tema muretses rohkem seepärast, et kuidas Šveitsis Sind kutsutaks, kui Su nimi on kirjas “Elli”. Aga lõpuks jõudsime me ikkagi selleni, et kirjapildis on kahe L-iga nimi kuidagi ilusam meie jaoks. See kirjapildi asi oli tähtis seepärast, et issi plaanib juba jupp aega teha laste nimedega tätoka ja Sinu nimi peab seal ka olema. See tundus issile nii õige ja loomulik ja see ajas mind hirmsasti nutma, sest see oli nii ilus.

Sellel päeval, kui Sinu tulemise number oleks olnud 29+5, said Sa endale nime. Täna oleks võinud olla Sinu sündimise päev, Ellianna ja seepärast ütleme me ka maailmale, mis Su nimi on.

Ma igatsen Sind. Täna kohe kuidagi eriti. Titade lõhn ja nende silmavaade, kasvamine ja arenemine, see on nii ilus ja eriline. Ma olen mingis mõttes läbi teiste vanemate titade selles kõiges ju kogu aeg natuke sees, aga mul on hea meel, et ma seda kõike enam nii ei tunne nagu 20 aastat tagasi Prantsusmaale põgenedes. Ma ei sunni end kannatama vaid mulle meeldib see, mida ma teen. Nüüd on see teadlik valik ja mul on hea meel, et ka Sina mind toetad ja isegi innustad.

Ma tean, et Sa tead, et paljude nende titade vanematel on peidus lugusid teistest lastest, keda nendega enam ei ole. Meie elud on vahel palju siiruviirulisemad, kui me neid välja julgeme näidata. Titade sünd on selline aeg vanemate elus, kus paljud olulised vanad asjad meelde tulevad ja vahel ka valusalt torkima hakkavad. Ükski uus sünd ei kustuta eelmisi kogemusi, see võib vaid aidata asju näha uutmoodi, lohutavamalt. Kui need peidetud tunded segunevad veel süütundega, siis võivad need palju halba teha ja neist on vaja rääkida, et need vabaks lasta.  Titad teavad ja tunnevad neid asju vahel paremini kui suured inimesed julgevad tunnistada. Nad tajuvad pinget, mida tekitavad väljaütlemata mõtted. Nad loevad neid, elavad nende mõjuväljas.

Sa oled ehk nii pai ja saadad neile titadedele sõnumi, et nad oma emmedele ja issidele ütleksid, et on täiesti ok olla kurb ja igatseda neid, keda nende juures ei ole.  Perekond on see, kes on meie südames. Ja Sina näitasid mulle, et neid, keda me silmaga ei näe ja käega ei saa katsuda, saab siiski joonistada ka perepiltidele. Vahel võib see kinnitus olla nii vajalik selleks, et saaks rahu leida.

See, mida Sa meile näidanud ja õpetanud oled, on miski, mida ma ei osanud iial soovida. Sellist valu ei saa soovida, aga see eriline lootuse ja lohutuse võlumaailm, mille Sa meile avasid, muudab selle valu talutavaks ja ilusaks.

Sinuta ei oleks ma kunagi teada saanud, kui väga ok on rääkida oma lastega, keda me justnagu kunagi tundnud veel ei olegi. Rääkida nendega mõttes, neile kirjutada.

Ja sedagi, et Sinust saab ja peab rääkima.  Ja kui oluline see on selleks, et end uuesti tasakaalu saada.

Sind ei pea unustama! See on enamasti nagunii üsna võimatu. Sind ei pea mahasalgama ja ära peitma, sest Sind saab mäletada hellalt ja õrnalt ja ilusalt.

Et on täiesti ok anda enda ja maailma  jaoks nimesid neile, keda seadus veel lapseks ei pea. Anda nimesid ka neile, keda pole kunagi tundnud ja näinud, aga on tunne, et tal on nimega parem.

Ja enda ümber vaadates kinnitasid Sa seda, et on täiesti ok leinata ka seda kaotust, kus polegi ühtegi kinnitust, et seal oleks üks pisikene inimene kasvamas olnud. Aga kui seal oli lootus, seal oli soov ja juba see, kui vanem tunneb, et ta nii väga soovib, aga ei saa või ei õnnestu rasedaks jääda või kaaslast leida või tuleb haigus või triipude asemel tulevad varem või hiljem ikkagi vaid päevad, on aktsepteeritav kaotuse ja leinana, sest see on tunne, mis elab meie sees. See tunne on päris, see tunne võib olla väga valus ja mitte iial pole kellegi õigus kahelda ja vähendada ja alavääristatada seda tunnet oma taipmatute kommentaaridega “küll ta tuleb”, “küll proovite veel”, “praegu polnud õige aeg”, “küll järgmine kord läheb paremini” ei ole lohutavad. Ootaja aeg on pikk ja piinarikas ja elu ja aeg läheb.  Ainus, mida kaotust kogenud vanemad vajavad on mõistmine ja nende tunnete, kaotuse ja lapse mälestuse austamine. Lihtne, aga nii keeruline.

 

Ma olen nii väga kurb, et Sa ei ole siin. Ja samas olen ma õnnelik, et Sa oled osa meie elust. Täna. Alati.

 

Aitäh, Sulle, me pisike Ellianna!

Aitäh, et Sa me ellu tulid ja selle osaks alati omal viisil jääd.

 

Armastusega

Sinu emme ja issi

 

PS selle linnukese tegin ma Sulle kevadel laste leinaga tegelemise tsüklis mänguterapeudiks õppides. Ta on veidi suurem kui Sinu maine keha olla jõudis. See tundus mulle just paras suurus, sest siis saad Sa temaga lennata ja tema saab minu sõnumeid tuua Sulle ja Sinu omasid mulle.

Enneaegse sünni mõjust perele

Haiglas tehtud pilte uuesti läbi vaadates jäin mõtlema, et kui sünnitusmajades saab intensiivpalatis vahel ka kogu pere koos olla, siis lastehaiglas ei pääse väikelastest vanemad õed-vennad reeglina titade juurde enne, kui nad juba kojusaamisele päris lähedal on. Vahel läheb selleni kuid. Jah, lastel on oma haigused ja neist võib haiglas olla ohte ja tüli. Samas see on nii oluline, et sel äreval ajal pere suuremad lapsed tunneks ja teaks, et nad on hoitud ja kaasatud ja näevad kogu seda asjatamist, mida titad alguses vajavad. Lastega koos olemine on oluline peredele, et nad tunneksid end tervikuna, tunneksid end koos, et nende kõige kallimad oleks turvaliselt nende lähedal ja nad ei peaks lisaks muretsema, et nad ei peaks lastele hoidjaid otsima. Milleks kõigeks see koosolemine ja kasvamine veel hea ja tore ja vajalik on. Mul on nii hea meel, et Karola lubas mul teiega jagada pilti nende pere koostegemistest selle aasta kevadel, sest ma usun, et see on üks imeline näide, kuidas pered saaksid selle keerulise aja koos paremini üle elada, koos kasvada.

 

Lapse enneaegne sünd või haige lapse sünd ja sellele järgnev – elu haiglas, protseduurid, abivajadus, diagnoosid, hirmud, jne, on lapse lähedaste jaoks vähem või rohkem traumeeriv kogemus. Oma jälje jätab see kõigile. Kuigi paljude meie laste haiglalood on suures plaanis alguses üsna sarnased – kuvöös, andurid, hingamise tugi, toitmissond, soojendusega vesimadrats ja siis samm sammult kodule lähemale jääb kõike seda loodetavasti vähemaks, siis ikkagi on iga lapse ja iga ema ja iga isa ja iga pere lugu isemoodi ja igaüks neist tajub seda erinevalt. Tuge vajavad nad kõik. Väga sageli vajavad nad ka kokkuviimist ja seda, et nad omavahel saaksid asjadest rääkida ja pildi klaarimaks. Kui sageli jääb ühele partneritest mulje, et teine ei hooli ei temast ega olukorrast ja kui sageli see tegelikult nii pole. Siinkohal ei tohi unustada lapsi, vanemaid õdesid ja vendasid. Ei ole teemat, millest nad aru ei saaks, et ON teema. Seega ärge lõigake neid ära, ärge saatke neid minema ja mängima, sest nad ei saa sellest või teisest aru. Jah, emotsioonid võivad olla üle võlli ja õigeid sõnu leida võimatu, meel liialt hõivatud, aga kui laps saab aru, et teema ON, siis tuleb ka temaga sellest rääkida, sest kõik, mida ei tea, mõeldakse välja ja vahel mõeldakse neid palju hullemaks kui alust on.

On neid, kes tulevadki kõigest läbi reipalt rühkides ega luba endal tunda hirmu ja kurbust ka väga keerulisel hetkel ja ka aastate pärast vaatavad nad kõigele tagasi kui ühele normaalsele paratamatule osale elust, millega tuli hakkama saada. On neid, kes marsivad kõigest läbi, aga tunnistavad, et neil on haavu, mis on ja ehk ka jäävad sinna armide alla. See on ehk kogemus, mis muutis kogu nende edasist elu. On neid, kes võitlevad, püüavad olla vaprad ja maailmale näibki, et nad saavad hakkama, aga sisimas on nad nii väga haiget saanud, et küsivad endalt pidevalt, miks nemad, miks nende laps, mida nad valesti tegid, mida oleksid pidanud nad teisti tegema, miks see või teine midagi ei märganud, ütelnud, teinud. Vahel jäävad need teemad närima. On neid, kes sulguvad endasse. Nad imavad endasse kogu hirmu ja õuduse ja panevad selle siis enda sees peitu, sest ei jaksa sellele kõigele kogu aeg otsa vaadata. See on ebainimlik, kui neid õõvastavana tajutavaid kogemusi kogu aeg peab uuesti ja uuesti läbi elama, aga kui neist vabaneda ei oska ja rääkida ka ei julge? Neil tondilossidel on omadus end ise kasvatada ja laiendada. On neid, kes näevad seda kogemust veel mitmel erineval viisil, sest me kõik oleme isemoodi ja pärit oma lugudest. Mitte tugevamad ega nõrgemad, vapramad ega aremad, vaid me oleme need, kes enda kogemustest on läbi tulnud just nii nagu me oleme ja me oleme seda tehes olnud väga vaprad, tugevad ja ellujääjad.

Väga sageli näen ma seda, et vanemate hirme ja muret on süvendanud infopuudus või teadmatus. Ka neis asjus, mida saab selgitada, seletada ja õpetada, aga mida on peetud ebavajalikuks või unustatud seda teha või on seda tehtud ajal, mil ülekoormatud aju midagi vastu ei suuda võtta. Kui sageli saavad vanemad haiglas teada olulisi asju hoopis teiste laste vanemate käest või palju hiljem? Või ei saagi, kui juhust ja õnne pole. Ka seepärast on rääkimine oluline, sest see aitab välja tuua lüngad, toetab kedagi teist uute teadmistega, aitab kogu olukorda pisitasa normaliseerida ja omaks võtta. Sageli on hirmude alus eraldatuses, äralõigatuses, jaksu puudumises, kinnituses, et mitte inimene ei ole ebanormaalne vaid olukord on seda. Mõistmise ja teadliku toetamise tajumine on sellel eluperioodil kõrgendatult vajalik ka siis, kui oma kogemusest rääkida ei soovi. Nii, et põhjuseid, miks me tuleme sellest kogemusest läbi erinevalt, võib leida ka välistes tegurites.

Ma tean, et meie seas on neid, kes teiste lugusid vaid veerand silmaga piiluvad ja pole iial oma kogemustest rääkinud, sest neile on valus sellele kõigele isegi mõtelda. Mõni neist vajab aega ja turvalist olemist, teiste lugude lugemist, et ise ajapikku avaneda. Mõni vajab lähedastega uuesti häälestumist, mõni paitust, teine raputust, kolmas seda, et keegi teda ei torgiks või enam kunagi seda teemat ei tõstataks. Ma tean enneaegse lapse ema, kes ei ole kunagi suutnud lugeda isegi minu pehmet pisikese tita raamatut, sest see kõik teeb liialt haiget, aga teda lohutab ja toetab see, et tal on raamat olemas ja ta saab meie lähedal olla ja ta näeb, et oleme selle kogemusega kuidagi toime tulnud. Ma tean ema, kes puhkeb iga kord nutma, kui laste haiglapilte näeb, sest keegi ei taibanud talle haiglas rääkida, et toitmissond ei tee tegelikult lapsele haiget. Hiljem on sellest teadmisest vähe abi olnud, sest hirm on juba alateadvuses oma juured alla ajanud ja selleks on vaja enamat kui vaid fakti, et see pole valus. Kui palju on neid lugusid, mis räägivad murest, hirmudest, õudusest, mida me ei tea. Just seepärast usun ma jäägitult sellesse, et pered, vanemad, pere teised lapsed vajavad toetust mitte siis, kui nad ise tagasi vaadates ja taibates, et asi on kuidagi kiiva läinud, abi hakkavad otsima, vaid kohe, püsivalt ja kindlalt juba siis, kui nad ise alles ülepea kõiges sees on. Nad vajavad infot ja toetust ja nad vajavad seda endale, vajavad selleks, et teistele selgitada, sest vahel  on väline huvi ja surve suur, seda on raske tõrjuda ja vaigustada ja samas võib olla rääkimine väga vajalik. Seega vaja on infot ja õigeid sõnu. Toetusest rääkimata.

Vahel teevad haiget või kutsuvad esile õudusjudinaid ka kõige ootamatumad, lihtsad, isegi toredad asjad ja seda juhtub rohkem kui me arvata oskame. Just seepärast on nii oluline neist asjust rääkida, sest ka just sellest väljendusest võib keegi leida tuge ja lohutust, kinnitust, et ta ei olegi üksi ja  imelik. Kuigi me kõik oleme isemoodi, siis on meil ka palju sarnasusi ja omal viisil liidab meid ju laste läbi saadud kogemus. Seega, kui te jaksate, siis jagage maailmaga ikka oma muret ja rõõmu, sest iial ei tea, kellel seda väga vaja on.

 

Pressifoto aastanäitus. Mõtteid eetikast ja moraalist

Viimaste päevade uudised Kakumäe gaasiõnnetuse järelkajadest tõstatasid minu jaoks taas küsimuse, et milleks, mis on avalikkuse huvi teada detaile. Ma saan aru, et see eelmise aasta sügise tragöödia šokeeris ja pani paljud meist ohutuse ja elu ja kaotuse üle mõtlema ja arutlema. Süüdlase otsimine on sellise olukorra tekkides loomulik reaktsioon ja kui see olekski olnud suurem, süsteemsem viga, siis jah, sellest rääkimine on vajalik. Aga see, kui õnnetuse tagamaade niidid viivad lihtsate inimeste tahtlike või tahtmatute kavatsuste, ebaõnnestumiste juurde, ei pea küll olema ühestki otsast avaliku huvi objektiks. Pole ju hetkel veel isegi otsust, mis asja purki paneks. Ja kui see otsus ka kinnitaks, et tegemist oli selle või teise põhjusega, siis no taeva päralt, kas meil siit eemalt hakkab kellelgi kergem või raskem vaid seepärast, et me teame, kas olukorra põhjustas selle või teise või kolmanda isiku tegevus või selle puudumine? Et räägime sellest vaid seepärast, et rahvas on näljas ja tahab õigusemõistmist? Vähendab see kuidagi kellegi tragöödiat? Kas tõesti ei leevendaks seda avalikkuse teadasaamise nälga (sedagi vaid äärmisel vajadusel) lause, et “uurimise järel tuvastati, et kolme lapse surmaga lõppenud õnnetuse põhjustas see või teine tegevus?” mis, krdi, vahet sellel maailma jaoks on, kes seda tegi (kui see polnud just otseselt ettekavatsetud kuritegelik tahtlik samm)? Sest mida me praegu näha oleme saanud? Parastamist, hurjutamist, mõnitamist… ja see pole kindlasti see, mis antud juhul aitab.

Eks ma olen selle üle palju juurelnud. Võimalik, et mu kaitsev hoiak pärineb kaugest, Estonia hukule järgnevast ajast, kus teemasid lihtsalt käiati ja krutiti, mõtlemata seejuures, et ka neil hukkunud ja kaduma jäänud ja läinud inimestel oli lähedased oma lootuste, unistuste ja soovidega. Meedial oli õigus neid teemasid üksikisiku tasandil ikka jälle käsitleda, sest meil oli õigus teada? Avalik huvi ja uudishimu on alati argument müüa midagi kellegi õrna heaolu arvelt? Võimalik, et ma olen lihtsalt väga hellaks tehtud, aga ma ei näe ühtegi põhjust, miks peaks käsitlema kurbi ja valusaid ja koledaid lugusid ikka ja jälle. Lugusid, mis on maailmale vaid lõualõksutamiseks, kohvilauajutuks, kannatanutele (ja kannatanute ring on enamasti palju laiem kui vaid need, keda me arvame, et kannatavad), on see aga noa haava sisse keeramine ikka ja jälle.

Nende mõtete peale meenus mulle, et kevadel saime koolitööna kirja panna analüüsi eelmise aasta pressifotode kohta, mida näitusel esitleti. Heitlesin ka seal nende samade kurikavalate deemonitega. Ka seal härisid mind pildid, mis kuidagi kinnistasid kellegi traumat ja mille uudisväärtus või eetilisus oli küsitav. See kirjatükk oli mul siin olnud mustandina sellest ajast peale ja oodanud oma aega. Lasen ta nüüd siis avalikult ka siia.

***

Ma olin 2018. aasta pressifotosid helendavalt ekraanidelt näinud mitmes esitluses. Mitte neid kõiki, aga enamust küll. Juurdlesin endamisi juba ka siis, et mis küll võiks olla neist mõne foto (uudis)väärtus. Mind hämmastas mitmel puhul must töö. Saan aru, et selle valdkonna fotod jagunevad erinevatesse kategooriatesse ja neid kõige ehedamaid praktiliselt ei töödelda, lähevad joonelt üles, sest on kiire-kiire, olgu või ebateravad, sest välkpilt müüb. Sensatsioon ikkagi.

Koolitunni raames pidime me minema Viru keskusesse näitusele. Analüüsima näitust ja leidma endale lemmikpildi.

See kogum pilte tekitas minus vastakaid tundeid. Nii sisu kui visuaalse poole pealt.

Minu isikliku tagasihoidliku arvamuse kohaselt kuuluvad pressifotode sekka pigem ikka need fotod, millel on uudisväärtus. Olemusfotode puhul on tegemist väga piiripealse asjaga – mõned kõnetavad väga ja mõned on justkui täiesti tavalised kategooriata fotod, mille kasutamise võimalused on kaugelt üle pressifoto raami. Suvaline stuudiofoto või muidu hoolega poseeritud/lavastatatud foto ei ole minu silmis väga pressifoto. Pilt ise võib ju tore olla, aga sellesarnaseid on ajalehed-ajakirjad ja meedia pilgeni täis ja igasugu ilupiltidel on täiesti oma mängumaa. No on jah sellel ja teisel kodus see ja teine vidin ja ta kasutab seda. So what? Samas Grossi pildil on oma šarm ja Leida Rammo pilt on väga äge. Teisalt on nende piltides see miski, mida Tambet Tuisu nunnupildis lihtsalt pole. Pilt on nunnu, aga pressifoto?

Teine ja minu jaoks kõige häirivam asi on see, kui eetika saab pilti vaadates pihta. Nii palju kui mina olen ajakirjanduseetikast aru saanud, siis ei tohi kellelegi asjatult tekitada valu ja muret juurde, nende üleelamistest kasu lõigata? Seega jääb mulle väga selgusetuks, kuidas on võimalik, et mõned sellised fotod on läbi teinud pika teekonna ja jõudnud lõpuks ka pressifoto aastanäitusele, et me neid ikka uuesti vaataks kui aasta tähti. No et need ikka kinnistuks, kui näited olulistest pressifotodest? Neid pilte vaadates näen ma mitmel juhul ühe või mitme pere eluvalu, suuri kaotusi ja seda eksponeeritakse suures plaanis ilmarahvale. Ikka uuesti. Sellest veel ei piisanud, et keegi rohkem või vähem süüdimatu selle pildi tegi ja kasutas veebis või trükiväljaannetes? Milleks on meil vaja näha pilti šokist mehest, kelle naine just hukkus? Või isast, kes jäi leseks vahetult noorima lapse sünni järel ja teised lapsed temalt ära võeti? MILLEKS? Et ajakirjandus ongi nagu mingi häbipost ja ilmarahvale näitamiseks, mis kõik võib meiega juhtuda?

Ma olen selle üle aastate jooksul palju mõtelnud, et esiteks, miks selliseid pilte üldse vaja on. Eriti seda vahetu õnnetuspaiga fotot? No tore, fotograaf oli kiire, jõudis õigel ajal õigesse kohta ja rahvas tahab teada, mis juhtus ja groteskne emtsioon ja intriig ja veri-sitt-tatt müüb? Kõik need avariilised autod ja põlenud majad on kellegi jaoks võib-olla eluks ajaks traumeeriva päästikuga. Ah et need on pildistatud illustreerimaks lugu? Pildipangas polnud sobivat ja kuidagi delikaatsemalt sättida ei saanud kellegi elu suut tragöödiat? Kui väga ikkagi on maailmal vaja näha suurel pildil kellegi kaotust, kurbuse ja ahastuse pisaraid, vahedat valu? Ma saan aru, et inimesed, kellele endal elu pole, elavad teiste elusid, vohmivad ekraani ees popcorni, aga nagu päriselt, kas need fotod on möödapääsmatult vajalikud? Kohe nii vajalikud, et need veel ka järgmisel aastal lagedale kistakse? Ja tegelikult, mis on kõige olulisem – mida tunnevad selle kõige taustal asjaosalised ja nende lähedased? Nende käest ei küsi ju keegi, sest foto on kellegi teise oma… Kuidas Sina ennast tunned, kui keegi Sinu põdra otsa sõitnud avariilise autoga, kus Sulle kõige kallim hukkus, ringi lehviks ja auhindugi koguks? Või Sinu enda ahastuse pealt kasu lõikaks?

Netšajeva “valvuri” pilk on kõhklemata pildile jäänud väga hea. Näitavat elu ja olukorda, nagu rahvas teab rääkida. Kas rahvas ikka teab? Kui võimas relv meie meele kangutamisel meedia tegelikult on? Kas ennast on võimalik ka puhtaks pesta? Sest mõjutas see info mindki ja selle tunde foonil on seda pilti vastik kaua vaadata. Aga mis siis, kui see kõik tegelikult polegi nii ja kellelegi tehakse lihtsalt liiga selle kontekstist välja kistud pildi ja pilguga? Selles on korraga veel enam valu ja valet äkki. Teine pilt, mis minust vastikust tekitas oli plastmannekeenidega pilt. Näitama peab siis seda, kuidas keegi haaras kellegi kubemest? Antud juhul siis nukul. Ja see on üks esimesi pilte, mida uksest sisenedes näha saab. Nagu milleks?

Mulle ei meeldi pättide ja kuritegude pildistamised, kus on näha, kuidas politsei kellegi tabanud on, eriti need jõunäitamised, kus keegi kellegi seljas parasjagu istub või raudadest veab. Kohtuistungite pildid ei meeldi mulle ka. Ja kurjategijate piltidel on alati veel see tume pool, et mõni idioot näeb neis kangelasi, keda jäljendada. Võib-olla mitte läbi otsete tegude, aga salamisi, aralt. (Kui palju võis näha teatavat Uus-Meremaa tragöödia järel üldsuse teadvusesse jõudnud käemärki sel kevadel klasside pildistamistel? Te ei taha teada…)

Sel korral oli esindatud vist vaid üks otsene pätipilt, aga sellest piisas. Saan aru, et selle päeva selle loo juurde see ehk kõlbab, aga sellega kasutus peakski piirduma. Taaskord on see kellegi teise valul liugu laskmine ja kuigi ehk mingi väärastunud element ühiskonnast soovib seesuguseid häbimärgistamisi, siis on need täiesti ebavajalikud. Mis üldse peaks olema nende piltide eesmärk? Moraliseeriv, et ärge teie nii tehke? Võidutsev, et jee, me saime ta kätte, istusime otsa, kangutasime kandiliseks? Tragöödiad sünnib ja on ju külluses näiteid, kuidas neid valust kiljuvaid emotsioone edasi anda nii, et see ei sööbi su ajju koos kellegi näoga ja lahtub hiljem pehmemalt. Me kõik peame edasi elama ja edasi peavad elama ka pahategija lähedased, pere, lapsed. Piisab ka tekstist, et kurikael saadi kätte, pandi kinni, jääb sinna kauaks – info, jah, see peab liikuma ja olema adekvaatne, sellega olen ma nõus, aga see, kuidas see info liigub, seda peab valima. Või on seda adrekat ikka nii väga vaja?

Mulle absoluutselt ei meeldinud pildid, kus kogu lugu käibki vaid kellegi valu ja kaotuse ümber. Nimede ja nägudega ja veel aasta hiljem… Sedasi näituselt läbi käinuna veel paljudeks aastateks.

Milleks on meil vaja pilti, mis kinnitab, et ainult koer pääses pangalt alla lennanud autost (ehk võib-olla sobilik situatsioonifoto politsetoimikusse?). Või põleva majakesega pilt, kus taas koer vaid pääses, kuigi ta pildil näib üsna surnud? Jutust ainult ei piisaks?  Tammsaare pargi väljakaevamiste varingul hukkunu situatsiooni pilt on minu jaoks küsitav. Nagu milleks? Kellele? Vahvaid varju ja silueti pilte saab ehk teha ja tabada ka muul ajal? Kohale tulnud kiirabitöötajad ja päästjad istuvad jõude ja ootavad ning kiletatud aia taga krõllivad inimesed uudishimust? Ikka tsirkust ja leiba! Neid pilte on valus ja vastik vaadata ja maailm ei võida neist kaadritest minu meelest küll mitte midagi. Ei kaota ka, kui neid üldse poleks. Hoopis teine asi on, kui kajastatakse kellegi tööd selle kõige taga. Mulle väga meeldib vahuste päästjatega pilt. Selles on sees ehedus ja raske töö. See pilt räägib nii palju ja see on  hea näide sellest, kuidas saab ka keerulisest sündmusest teha efektse foto, mis näitab, et asi oli ikka päris jama.

Siin pildil on stendil koos minu jaoks täiesti ebasobiv pilt, väga äge pilt ja ebavajalik klõps.

Spordifotod on omaette punt ja uurisime neid lähemalt ja kaugemalt, seda, kuidas teleobjektiiv surub objekte lähemale ja kuidas sügavusteravus on mänginud. Neis fotodes on liikumine, midagi toimub, näoilmed, emotsioon, kordumatus, vahel ka higi ja veri, muda, tolm ja tatt, aga see on see, mida oodata. Mõni neist piltidest on väga äge ja nentisime pallimängupiltide juures, et meie Gertrudil võib ka vabalt midagi sellist pildile jääda. Spordifoto pole üldse minu teema, aga pildid olid täiesti asjakohased.

Silma jäi mõni droonifoto. Ujumise foto oli äge. Reportaažidest oli paavsti külaskäigu kajastamine väga hüplik. Usun, et tegelikult sai mõni fotograaf sellest päevast palju etema seti kokku. Missioonisõduri minemise päeva reportaaž oli masendav, küll mitte niivõrd piltide vaid selle tülgastava teema enda pärast. Metsas sõda mänginud sõduri pildikomplekt jäi minu jaoks samasse auku. Ja no see tagumikupesemise pilt… päriselt?! Haudunud ja vettinud varvaste pilt üksi annaks lugu palju paremini edasi ja oleks täiesti piisav. No ehk mõni pilt veel sellest loost, aga see tagumik on ikka suur ei-ei. 😀 Kui ma teisel korral koos Andreasega näitust vaatamas käisin, no mul oli vaja talle ka neid fotosid ikka näidata, siis talle see komplekt pilte jällegi meeldis. Arvake ära, miks? Hobuse pärast. Olevat nagu Šveitsi sõjaväe hobune ja tal läks kohe silm särama. Ehk et kellele mida.

Pildid, mis mulle väga-väga meeldisid olid mitte poseeritud, vaid just need kaadrid, kus fotograaf on olnud kohal ja selle hetke lihtsalt kinni püüdnud.

Kersti Kaljulaidi lennukikõne delegatsiooniga Ukrainasse lennates, Rootsi kroonprintsessi lustiva lainega merereisi pilt, pilt Yana Toomist ja narvakate valmistumisest presidendi külaskäiguks, olid kogu väljapandud valiku ägedaimad pildid minu jaoks. Toredaid pilte oli veel, aga kokkuõttes oli vingeid pilte, unikaalseid pildile püütud hetki, eelmisel aastal kuidagi kasinalt? Või jäi palju häid kaadreid näituselt välja?

Minu arvates on selle aasta väljapaneku valikust paramparamparaaa! parim foto talisuplejast.

Seisime selle pildi ees omajagu aega ja uurisime detaile ja muigasime teist samapalju. See pilt pani küsima, kaasamõtlema, külmast õlgu võdistama ja oli igati omal kohal foto. Soome pressifotograaf Marku Jokelat tsiteerides: “Pilt peaks olema elamus omaette” ja seda see pilt minu jaoks ka oli 🙂

Näituse väljapaneku juures meeldis mulle selle asukoht Viru keskuse vanalinna poolse sissepääsu juures. Tahad, möödud kiirelt, soovid, võid ka pikemalt vaatama jääda. Kolmeharulised stendid õigustavad ennast sellel pinnal hästi ja on palju parem valik, kui lihtsad kahepoolsed eraldiseisvad stendid, mida seal vahel kasutatakse. Ringis kulgeda ja kurvitada oli palju mõnusam, kui vaade paremale ja vasakule. Mõnel puhul jäime me vaatama pildi ja trükikvaliteeti. Üldine pilt näitusest oli igati kena ja visuaalselt esteetiline. Viis, kuidas nominendid olid tagasihoidlikult välja toodud, oli sümpaatne. Eks järgmine aasta siis jälle 🙂

 

 

Nende mõtete kokkuvõtteks tahan ma öelda, et usun, et on nii oluline jälgida, mida ja kuidas me näeme, vaatame, mõistame ja kuidas me seda tegelikult teha sooviksime, sooviksime näha seda, kuidas need asjad meini jõuavad. Meie ise oleme nende lugude auditoorium, tellija, ostja ja kinnimaksja. Meie arvamus sellest, mis loeb ja mis mitte, on oluline. Nii siis, kui me mõõdame meedia vahendusel teisi, kui ka siis, kui meie ise oleme kõige keskel ja väga haavatavad. Kuidas ja mida me tegelikult näha soovime ja nägema peaksime?

Tartu = Vabadus

Aastal 1995 pakkisin ma neil päevil Tallinnas kokku oma elu, et kolida Tartusse õppima. Suve lõpp oli soe ja päikseline nagu tänagi. Mu keskkooliaegne pinginaaber oli tuttavate kaudu saanud meile jagamiseks toakese Annelinnas ühte ühiskorterisse. Tartu linnas leidus sel ajal veel ühiskortereid, no et mingi tuba või toad täiesti tavalisest korterist kuulus ametlikult ühele perele ja teine osa neist teisele, koridor, köök, vets ja vannituba olid jagatavad. Täiesti tavaline viiekorruseline paneelmaja oli see meie uus kodu. Ma olin üles kasvanud teadmisega, et ühiskorterid pigem sõjaaega ja vahetult sellele järgnenud ümberkorralduste aega jäid, aga elu Tartus tuli koos oma avastustega.

Olin küll salamisi lootnud pääseda elama ühikasse, aga isa oli resoluutne ja kaks asja olid mulle kategooriliselt keelatud – elamine ühikas ja hääletamine Tallinna ja Tartu vahel. Hääletamine oli sel ajal üsna levinud praktika. Kolmas keelatud asi oli tegelikult veel – ma ei tohtinud õppimise ajal tööle minna. Sel ajal polnud see veel väga levinud  ja koolis ning eriti veel kodus, vaadati õppimise ajal töötegemisele väga viltu. Meie asi oli usinasti õppida. Raha pidime me hakkama teenima siis, kui koolid käidud. Õppimine tundus mulle normaalse elu osana. Olin seda tõusude ja mõõnadega juba ju nii palju aastaid teinud ja iseäranis kaks viimast aastat, pärast seda, kui mind 20. Keskkoolist (tänapäeval vist siis Ühisgümnaasium) välja visati, olin ikka kohe päris pingutanud. Samas ihkasin ma vabadust. Seega jäi Peda kunstiõpetuse õpetaja eriala vahel valides kaalule ülekaalukalt Tartu maastikuarhitektuur. Tartu = Vabadus!

Augusti viimasel päeval sõitsime kogu perega Tartusse. Mul olid kaasas suur kohver ja suur spordikott. Tekk, padi, riided, raamatud, pliiatsid ja suled ja kogu muu elu pidi ju kaasa mahtuma. Enne seda kolimist olin vaid pikemalt kodus eemal olnud Aafrikas ja kahel korral Tabasalu pioneerilaagris käies. Ikka suure kohvriga. Tartus olin ma käinud vaid üksikud korrad. Linn oli mulle võõras.

Esimene ehmatus Tartus oli Kaunase puiestee majade numeratsioon. Polnudki nii nagu me teadsime, et paarisnumbritega majad on ühel pool teed ja paaritud teisel. Natuke hirmus hakkas, et mis imelikud asjad mind veel ees ootavad.

Enne, kui pere tagasi Tallinna pöördus, käisime me kesklinnas  Toidutornis (mida me maja kuju järgi hiljem pigem Toidutoruks kutsusime ja mille ees aastaid suur pintseldajate auk vettis ja mille kohal kaasajal uus Kaubamaja laiutab) friikartuleid söömas. Ja sama maja teiselt küljelt sai osta bussipiletid ning isa ostis mulle orienteerumiseks Tartu plaani. Majanumbrid ja bussiliinid olid kõik peal.

Mu pinginaaber oli juba sisse elanud, Ülikoolis algas õppeaasta sel korral nädala alguses juba, EPAs aga alles esimesel septembril. Ma ei saa kunagi mööda sellest, et meie paberid võeti vastu ja avaaktus toimus EPA (tänapäeval Maaülikool, minu õppimise ajal EPMÜ) ikka selles vanas heas Riiamäe majas. Siiani on uhke tunne sealt mööda astuda. Ja ma elasin hiljem ju aastaid sealsamas kõrvalmajas sisuliselt, aga uhke tunne on alles. Sellega algas minu peaaegu iseseisev elu.

Esimesel koolipäeval oli mul vaja üldbioloogia tundi jõuda Annelinnast Laiale tänavale. Ajasin aga näpuga järge oma linnaplaanil ja sõitsin läbi raudteejaama kenasti suuuuuuure ringiga kohale. Alustasime ikka ja alati jälle rakust. Brrrrrh!

Teised elamused tulid hiljem. Tulid kursakaaslaste juures peetud pannkoogipeod, tulid ekskursioonid ühikasse, rebastepeod, tulid meie pisikesse erakasse suurte lõbusate kampadena ja tulid läbi me ühiskorteri teistes tubades elava noore prostituudi, tema purjus alaealiste kirvega vendade ja puudega väikelapse, kes enamasti üksi oli sel ajal (enamasti öösel), kui ema tööl käis. Elamused tulid läbi prussakahordide! Köögis käimisest loobusin ma kohe alguses. Söime Kirde saia ja jõime Kellukese limpsi. Purgisalatit sõime ka. Ennast sai pesta kehalise kasvatuse tundide järel, nende eest saime vist vabaaine punkte, sest ma ei usu, et see meil kohutsulik oli? Pead pesin saapad jalas jalgupidi vannis, sest see kõik oli nii ilmatuma rõve lihtsalt. Ja oma toas pidime me enne kapiuste avamist koputama, ootama, kui siblin-sahin möödub ja siis võis veidi julgemalt ukse avada. Neid prussakaid oli nii palju, et…

Tartu ja Tallinna vahe oli sel ajal selgepiirilisem. Meie teele juhtunud tartlastel oli sügav eelarvamus Tallinnast tulnud inimeste suhtes. Mine tea, kui palju selles mängis oma rolli Smuuli Suvitajate monoloogi järgi vändatud film, kus üks kohviveski praalis, et nad on Tallinnast ja nemad maksavad või oli selle taga veel midagi, aga see vahe oli olemas ja meile meenutati seda alguses liiga sageli. See tegi hellaks. Mitte iial ei sõitnud me sisse, et hellõu, siin me oleme! Pigem oli meil kuklas veidraid linnalaste hirme, mille peale Tartus veel ei tuldud. Ajapikku saime me omamaks. Aga mitte päris omaks. Tallinnale jäime aga võõramaks. Muutusime kohe imelikuks, noh, tartlasteks. Ikka nii, et seda mainiti, et ega me enam päris pealinna inimesed pole. Nagu päriselt!?

Ma pakkisin oma elu Tartus kokku 2003. aasta kevadel. See oli valus. Nende aastate sisse jäi nii palju mida kõike. Sellest ajast peale olen ma enda jaoks Tartu ust ikka irvakil hoidnud, sest äkki kunagi veel!

Läks napilt, et ma eelmisel aasta sügisel mingit osa oma elust ja ajast Tartusse ei viinud. Ma ootasin seda väga, aga kui aeg kätte jõudis, juhtus kõiksugu asju ja kui ma akadeemilise olin vormistanud, siis juhtus veel rohkem asju, mille jaoks ma nii ehk naa oleks ka pidanud akadeemilise võtma, et ise ellu jääda. Juuni alguses tegin avalduse ja lahkusin ülikoolist. Matsin oma mõtted Tartust mõneks ajaks maha ja oma koormusele ja tegemistele otsa vaadates arvasin, et noh, äkki siis järgmine aasta vaatan jälle, et kuidas selle õppimisega seal Tartus jääb.

Aga elu, sellel on meiega ikka omad plaanid ju!

Tartu alustas tagasiimbumist mu vereringesse jaanuaris koos mänguteraapia õpingutega. Kaks päeva kuus Tartus on olnud selline tore käimine. Ma olen küll kahe koolipäeva vahel enamasti tagasi Tallinna sõitnud, sest see kaks korda kaks ja pool tundi loksumist on just paras unelisa ja bussist väljudes olen taas valmis tegudeks. Mu eelmine aasta oli tegelikult ju ropult tihe.

Ja kui nüüd juunis-juulis kõik hoolega koole lõpetasid ja alustasid, siis pidin küüned üsna lihasse lööma, et suuta perroonile jääda ja vaid lehvitada lahkuvale rongile. Ma olin nii kaua kaalunud kunstiteraapia ning sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppe vahel. Neis mõlemas on minu jaoks paeluvat ja olulist ja samas on mõlemas omajagu ballasti ja jäikust, mis mulle jällegi ei meeldi. Mu mõttes oli veel mõni valik siin ja sealpool piire, aga seda üht, mille peale kiljuda, seda ei olnud. Õenduse osas ei olnud ma kindel. Jah, ma näen selleks põhjust ja vajadust, aga samas on selles teemas nii palju okkaid, mis endiselt haiget teevad. Samas lugesin ma päevi, kuniks veel vastuvõtud avatud olid ja porisesin valjul häälel ka, et näe, elu sõidab mööda ja mina passin jälle niisama. Andreas vaid kallistas mind ja kinnitas, et küll tuleb see aeg ka, kui asjad klappima hakkavad. Aga ma olen kärsitu. Noh, natuke leevendas mu morni olemist küll see, et ühe õppekava kõik õppepäevad sattusid kokku mu muude õppimistega. Ja need muud on need, millest ma ei loobu.

Suvi sai märkamatult mööda ja täiesti juhuslikult midagi otsides sattusin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kodukale. Lasin veel Andreasel kontrollida, et ega ma pime või loll pole, et mis kuupäevani see kandideerimine sinna terviseteaduste magistriõppesse siis nüüd ongi. Mu nägemisega oli kõik korras, ajuga on nagunii omad lood. Aga ajaliselt klappis asi ootamatult hästi. Ma isegi ei tea, kuidas ma seda kevadel ei teadnud või muudeti midagi vahepeal?

Igal juhul olin ma sellest avastusest nii lõbustatud, et pillasin Annikale, oma igavesele rinde- ja ründekaaslase, et no nii, aeg on end maast lahti kangutada ja taas pinki minna nühkima. Pea neli aastat on möödas sellest, kui me oma õenduse lõputööd koos kaitsesime. Mitte et see kool sellega meie jaoks läbi sai, meie suur töö elas rõõmsalt oma elu edasi ja vaikus on olnud nüüd vaid viimasel aastal. Ehk et ehk oleks nüüd siis aeg millekski uueks toredaks?!

Annika tuli mu ellu aastal 2011 õeks õppimise esimesel kursusel otse õenduse aluste loengus. Me olime juba mõne päeva koolis käinud, kui tema ühe sooja päikselise septembrialguse õhtul vahetunni ajal kohvrikest enda järel kõrinal vedades aulasse tippis. Ta oli nagu värske kosutav tuuleiil, mis tegi selgeks, et see nädal, mille jooksul me olime ülepea anatoomiasse, füsioloogiasse ja õenduse sügavustesse uputatud, oli võimalik üle elada ka palju mänglevama kergusega.

Sest sealt ta tuli, otse Inglismaalt, koduhoolduse teenust pakkuvast firmast töölt ja liugles hõlmade lehvides otse meie juurde. Ta tuli, et jääda. Kui sa oled kord elus juba midagi nii suurt koos teinud ja ellu jäänud, siis ju selles meeskonnas midagi klapib.

Koos meie (kuri)kuulsa lõputööga sündis ka ahastusest ja kirjavigadest õelate õdede kassi ja kaktuse klubi, sest must, vahel ikka päris tökatmust huumor, on see, mis meid elus ja tervena hoiab. Meie rokime ju ikka edasi.

Aga ma olin ju mõttes juba loobunud sellel aastal kuhugi veel minemisest. Mul on supervisiooni, mänguteraapia, kriisinõustaja pädevuse, sünni- ja leinatoetaja õppe ja laste jooga õpetaja kursuse lõpetamisega niigi piisavalt tegemist, igapäevane töö, fotokooli praktika ja lõpupildid ja haiglatöö ju ka veel lisaks. Ja siis ärkas ingel nimega Annika, pigem siis rohkem nagu deemon eksole, ellu ja sosistas peibutavalt kõrva, et no nii, teeme ära! Kui mitte nüüd, siis millal veel. Iga raisatud aasta on raisatud aasta. Ma olin ju lootnud endamisi sellele, et Annika jälle kenasti õigel hetkel ühmab, et ahh, las olla, teeme mõni teine kord, et täna üldse ei viitsi. Selle asemel jätkas ta mu utsitamist. No ok. proovime siis. Aga läheme ainult siis, kui mõlemad sisse saavad, eks?! See oli minu kindel diil.

Panime oma esseed päris viimases lõpus kirja ja teele. Käisime toredasti Tartus vestlemas. Teel kooli, sai onu Ludvig meiega oma mõtteid jagada. Temaga peab ikka patsu lööma, sest ta on sealkandis oma jope.

Ma pole elus nii stressivabalt ühtegi olulist vestlust võtnud. Olin samal hommikul käinud politseis ühe vägivallajuhtumi tunnistajana tunnistust andmas. Bussis küttis päike meid terve tee ja nii olin ma higine ja räsitud ja tormasin kiirustades valel ajal uksestki sisse. See kõik tegi juba nalja, sest ma olin teinud omalt ju kõik, et seda sammu veel veidi edasi lükata. Astusin uksest sisse, istusin lauda ja lihtsalt rääkisin, lihtsalt ja ausalt, mis on mu mõtted, kus ma näen ennast, mida ma teen ja mida näen, et peaks tegema ja sellestki, et ma üksi ei suuda oma ideid ellu viia ja vaja on hakata ehitama midagi palju suuremat. Naljakas on see, et mu maastikuarhitektuuriga seotud teadmised, oskused ja kogemused tuletavad end viimasel ajal sageli meelde mingis täiesti muus mõttes. Mul on, mille üle tänulik olla, sest on asju, millele ma vaatan hoopis teises vaates, kui ma vaataksin siis, kui ma oleksin otse keskkoolipingist läinud midagi muud õppima. Linnaruumi planeerides ja kujundades kasutad sa maksimaalselt ära selle, mis sul on ja annad sellele kõigele uue hoo, uue väärtuse, uue hingamise ja ehk ka uue suuna. Kuigi see ehk tundub eemalt veider, siis iga pisem kui lüli on mingil põhjusel selles loos oma väärtusega olnud.

V ja V nagu Vastu Võetud!

Me saime Annikaga mõlemad kooli sisse. Veelgi enam. Nende 15 inimese seas sain enda teisele käele pinginaabriks oma pinginaabri täpselt 30 aasta tagant, põhikooli seitsmendast klassist. Oh ei, me pole üldse veel nii vanad tegelikult! Lihtsalt numbrid ja elu ise on nii toredad.

Ja noh, nüüd ma siis hakkangi osaliselt Tartus elama. Uue seljakoti pean hankima, et magamiskott ja kaamera ja läpakas alati kaasa mahuksid. Andreas kinnitab, et ta ei ole veel valmis Tartusse kolima, aga sellega saab ta hakkama, et ma nüüd mõnda aega Tartu vahet kütan.

Kohe on käes september. Ma ei paki. Või noh, aitasin täna korraks pakkida küll, saatsin Tannu laagrisse mõneks päevaks. Aga enda asju ma ei paki. Suur osa me elust on nagunii kastides juba aastaid ja kõik see, mida mul vaja on, see on minuga koos, minu südames. 24 aastat hiljem näeb ühe õpilase kolimine välja hoopis teistmoodi. Ka see tunne on teistsugune.

Tartu võrdub minu jaoks endiselt Vabadusega. Lihtsalt enam ei ole see aediku laiendamine ja piiride vabaks andmine minu ümber. Mul ei ole isegi kohustust kord nädalas minna postkontorisse tegema kaugkõnet Tallinna, et vanematele oma tegemistest ja hinnetest ülevaade anda. Ma helistan kaasajal neile kohe täitsa rõõmuga ja vahel murega ka. Ikka siis, kui tunne tuleb. See Vabadus, mis seal Tartus nüüd minu jaoks on, on vabadus õppida, areneda, maailma paremaks paigaks kildhaaval tuunida. Ja see on üks ilmatuma äge tunne, kuidas maailm ennast tasakesi minu seest välja on pööranud ja suuremaks ning julgemaks, värvilisemaks on saanud!

 

PS Aga Annika juba teab, et paanikaks on alati põhjust, hihii! Märk, mille me lõputöö kaitsmise järel oma kõige armsamale õpetajale kinkisime, sest tema teab ka, et paanikaks on alati põhjust.

Hetkel olen täiesti rahulik. Punkt.

Imetamisest

Augustikuu esimene nädal on pühendatud rinnapiimale ja imetamisele. See on teema, milles ma suht üle pea sees olen ja mõistan selle tugevusi ja nõrkusi üsna hästi. Kohe nii väga puudutab see mind, et ei saanud selle nädala alguses vaikses öös suurte kirjatööde järel pliiatsitki pidama enne, kui üks Lilli kavandile tegutsema pääses 

Enneaegsete titade jaoks on rinnapiim väga oluline. Sageli saavad nad oma esimesed kogemused emapiimaga mitte ise rinnast imedes vaid väljapumbatud piim jõuab süstla abil nende kõhtu läbi nina-mao sondi või vahel ka stoomi. Harva, aga mitte alati ei ole oma ema piim lapsele ohutu ja seepärast on rinnapiimapangal enneaegsete jaoks väga oluline ülesanne. Suurel rinnaga toitmise nädalal ei saa unustada, et paljud enneaegsed ei jõua kunagi rinnani ka siis, kui emad väga üritavad või on teekond selleni pikk ja käänuline. Küll aga on pisikestel imedel ette näidata (ravimite ja muude vajalike ainetega rikastatud) menüüsid, mis ajaliste eakaaslastega võrreldes kahvatuvad. Kaevasin vanast albumist välja pildi 1,5kuuse Vancu ühest toidukorrast.

Mitte kõik titad ei õpi ise rinnast sööma, mitte kõik emad ei suuda, jaksa, soovi imetada, mõned titad loobuvad üsna varakult rinnast ise. Nii nagu emad on erinevad, nii on ka titad erinevad. Rinnapiima ja imetamisega seoses on emadel palju hirme ja haiglas oma pisikest imet kõigi nende piiksuvate aparaatide, juhtmete ja voolikute vahel vaadata ei ole kerge ülesanne. Emad teavad ju küll, et rinnapiim on lapsele parim ja võivad seepärast tunda end süüdi, sest nad ei saa või ei suuda imetada, sest piim tundub kaduvat, sest neil on valus ja paha, sest olukord on nii keeruline. Väline surve, mis neile raiub, et laps vajab enda ema piima võib olla koormav, isegi halvav ja jätta emale alatiseks tunde, et ta ei olnud hea ema. See ei ole õige! Ja pole õige ka see, kui keegi sedasi ema survestab ja sunnib.

Ema tunded ja heaolu, tema toetamine tema valikutes, on oluline. Kui ema soovib imetada, vähemalt üritada, siis saavad imetamisnõustajad teda toetada. Kui aga ema tunneb end imetades halvasti, läbikukkununa, kurvana ja teeb seda vastu tahtmist, siis imeb selle info enda sisse ka tema tita. Lapse jaoks on oluline ennast hästi tundev emme, ta vajab ema lähedust, hellust ja armastust ja seepärast ei ole lõpuks nii eluliselt suurt vahet, kas tita sai rinda või sai ta rinnapiima pudelist, sai ta seda vaid natuke oma elu alguses või sai ta stardiks mõne teise ema annetatud piima. Oluline on see, et ta sai rinnapiima.

Jah, rinnapiima tootmist saab proovida taastekitada, kuid kui ema ei jaksa või piim lihtsalt rinnast kaob ja ta ise lepib sellega, siis tuleb sellega leppida ka teda ümbritsevatel lähedastel ja spetsialistidel. Samas ka lusikatäis rinnapiima on beebile suure väärtusega ja alati positiivset pingutamist väärt.

Teisalt võivad ennast rünnatuna tunda emad, kes on otsutanud imetada nii kaua, kuni laps seda soovib. Pole enam erandlikud lood, kus laps saab rinda kolmandal-neljandal eluaastal või kauemgi.  „Ikka veel saab rinda!“ ei ole lause, mida imetavad emad kuulma ja õigustama peaksid. Imetamine on ema ja lapse vaheline suhe, palju enamat kui vaid lapse söök ja jook. Pikemal imetamisel puuduvad kahjutegurid ja see on sügavalt vaid ema ja lapse otsus ja valik. Ühiskonnal on vaja seda mõista, toetada ja tunnustada, siis on kõigil parem.

12tunnine Villi oma emme Äliniga

Minu enda imetamise kogemused ei alanud 2005. aasta aprillis üldse kenasti, suht surm oli valust ja õudusest mul silme ees, kui läbi tuttava tuttava jõudsin kesest neljandat ööd kellegi imetamisnõustajani, kelle nimegi ma ei tea, aga kes mind telefoni teel aitas nii, et sellest sai üks pikk ja vägev kogemus lõpuks. Sellele imetamisnõustajale võlgnen ma tuhat tänu!!

Imetasin Tannut ka Vancu ootamise aja.

Kui ma 2007. aasta lõpus oma enneaegse Vancu juurde haiglasse pidin kolima, pidi Tan minust loobuma teadmata ajaks. See ei olnud kerge ja haiglas elu eest pisemale piima pigistades jõudsin ma hetkeni, kus ööpäeva kogus oli paar milliliitrit ja tema ülejäänud söök tuli pulbrist ja liikus süstlast sondi kaudu maitset suhu saamata otse tema kõhtu.

Ma olin loobumas, sest mu keha ei teinud minuga koostööd, ma ei jaksanud end enam sundida, sest liiga palju muud oli me elus, mille nimel ma pidin pingutama. Rongaema silt kleebiti mulle koos pudeliga külge, aga mul oli sel hetkel sellest üsna kama. Ma tahtsin koju, oma urgu, kus keegi ei teadnud minu eest, mida ma tunnen, suudan, tahan, teen. Haavad oli nagunii liiga lahti.

Kaks kuud hiljem läksin ma oma tita ja tema pudelimajandusega haiglast koju ja lasin asjadel lihtsalt minna. Veel kaks kuud hiljem lahkus meie majast viimane pudel ja enneagsest minititast oli saanud läbi ja lõhki rinnalaps.

Meie imetamissuhe kestis Vancuga pea 4 pikka ja kirevat aastat. Seega kokku tuleb mul veidi enam kui 6,5 katkematut aastat piimaandmist. Meie perele see sobis ja nii oli meile hea. Pikemalt olen sellest kõigest kirjutanud kunagi varem juba SIIN.

Emana, sõbrana, haiglaõena olen ma elanud kaasa teiste emade kõiksugustele imetamislugudele. Nende muredele, rõõmudele, hirmudele, püüdnud aidata neil leida vastuseid nende endi sees ja ka väljast ja võimalusi teha enda valikuid nii, et neil oleks parem. Selle loo üsna loomulik jätk on see, et soovides rohkem teada ja paremini osata, sai minust ka imetamisnõustaja. Ja tore on see, et neid teadmisi ja oskusi on mul vaja läinud vahel ka kõige ootamatumates paikades ja hetkedel.

 

Minu lemmik imetamispilt seeriast “Älin ja väikese Villi esimesene elupäev”:

Mida ma ütelda tahan, on see, et ärge jääge üksinda. Ei rõõmus ega mures. Ärge leppige ütlemistega, mis teid ennast halvasti panevad tundma või tunnetega, mis kurnavad. Ärge heitke meelt ega piinelge. Tulge, emad-isad, lähedased, sõbrad, küsige, kirjutage! Mõistjaid ja kuulajaid jagub ja küsimustele on võimalik vastused või selgitused leida 

Teelahkmel – kodu

Teema nr 2 on hell. Väga hell. Koduteema on minu jaoks ikka kohe päris valus ja see on mind poonud väga kaua. Seda on raske rääkida.

Kui Happy osas jõudsime me selleni, et tegelikult saab tema hoidmist lahendada kokkuleppel ka vajaduspõhise hoidmisega, siis selle teemaga nii lihtsaid lahendusi pole. Happyst kirjutades ma juba teadsin, et meie üürikas läheb müüki ja seepärass pidi teemaks nr 2 saama koduteema, aga siis lendas kogu maailm korraga täiesti uperkuuti. Koledas põdraõnnetuses hukkus mulle kallis Rita, Älin abiellus salaja, Andrease seljavalu on tagasi ja veel hullemini kui ei iial varem ning mina võtsin paberid välja Tartu Ülikoolist, loobusin raske südamega oma doulaõpingutest (sel korral), sest pere vajab mind rohkem. Andreas veenis mind, et maailm saab hakkama ka minuta, nemad ei saa. Kuigi ma selles kahtlen. Ja siis, sedasi päris ribadeks kistud kõigi nende emotsioonide keskel, on meil vaja leida nüüd uus katus, mille all elada.

Ma olen ikka mõtelnud, et mida ma ise või mu esivanemad nii hullu on teinud, et mind sedasi rändama on sunnitud. No et kelle võlga ma siin siis nüüd ikkagi heastan. Ma ei viitsi hetkel arvutada, aga mingi 20 korda olen ma siin elus kolinud küll. Samas on minu jaoks kodutunne olnud vaid ühes kohas maailmas ja selle tunde sõin ma endale Malõši ja Maljutkaga sisse juba mähkmetes olles. Terve lapsepõlve kuulsime me lugusid, kuidas vanaema ja vanaisa meie perele maja ehitasid ja kuidas isa 90ndatel sellele juurdeehituse tegi arvestusega, et pool sellest lossist saab mulle ja pool õele. See on olnud lugu ja õppetund sellest, kuidas nii erinevad inimesed on koos ühe katuse all hakkama saanud. Kus iganes maailma otsas ma ka olnud ja elanud pole, siis see oli minu kodu, minu turva- ja pelgupaik, minu rahusadam. Muud kodu mul pole olnud. Kõik teised majad ja korterid on olnud peatuskohad.

Kui palju olen ma kuulnud, et ahh, lase minna, sa pole pole selle koha külge ju naelutatud. Aga ma vist ikkagi olen. Sest mitte ükski teine lahendus pole kodutundega. See on kibevalus igatsus. Segatud viha ja vihkamise, kurbuse ja haledusega. Võib-olla oli kodune töötlus me lapsepõlves nii tugev, et see on meie kodu, meie maa, aed, maja, et ma ei oska sellest kuidagi kaugemale vaadata. No et see pole mitte õnnistus vaid pigem needus me veres? Ma ei tea kedagi teist, kes nii väga oleks ühe kidura liivase maatüki küljes kinni, aga enda tundest ma lahti pole osanud lasta kõike need aastad. Ja nüüd on juba tunne, et ma olen liiga vana, et uuesti alustada, enam ei jõua. Ja tegelikult nagu ei taha ka, sest iga muu koht on võõras, seda tuleks hakata omaks tegema, aga selleks kulub põlvkondade töö. Kõik see, mis minu kodus on juba tehtud. Hoole ja armastusega, kivi kivi haaval. Mamma on sinna aeda pannud ennast rohkem kui kuhugi mujale. Alguses oli sel ju puhas liiv ja kõrb vaid. Minu juured on seal koos nende puudega, kellega koos ma kasvasin. Ja need põõsad, kes elasid minust vähem. Ma tean nende lõhna ja otsin seda alati kõikjal. Need lõhnad viivad mind viivuks koju. Selles aias ja majas on minu lood. Mu laste lood. Ja nende mängupuud ja üleaiaronimised. See oli ja on minu Haldjaorg, minu Võlumets, minu Muinasjutumaa. Teist sellist pole olemas. Seda tunnet on ehk raske mõista? See tunne on nii päris, et isegi see fakt, et mul ei ole selle aadressiga enam mingit seost peale emal ja mammal külaskäimise, ei hõrenda seda. Võib-olla isegi pigem tugevdab kodutunnet, kibedat igatsust. Tahtmist kogu aeg seal olla ja samas mittehatmist sinna minna, sest kuigi ma tunnen pimesi igat paekivitrepi astet, aiaronti, puud ja põõsast selles aias, siis selles pole enam midagi minu. Isegi Tannu elupuu võeti seal maha.

Ma olen sellest kõigest ilma, sest sel ajal, kui me Šveitsis veel olime, hakkas emal korraga nii kiire, et tal oli vaja maja enda käest kiiruga ära anda. See, et see maja peab pooleks minema minu ja õe vahel, nii nagu see oli alati räägitud olnud, seda ema ei tahtnud. Kui isa suri, siis pärisime õega kumbki oma kaheksandiku majast. Ema oli sel hetkel nii katki ja kuri, et pidime valikut oamata kirjutama alla paberile, mis kõik selle maja tema omaks tegi. Ikka usus, et ta murdmatuid kokkuleppeid lõpuks peab. Ma tegelikult ei olnud isgei kunagi mõtelnud, et ta võiks hakata selle kõigega susserdama. Arvasin, et ju siis ongi maja tema oma kuni ta ühel hetkel läheb. Aga ma eksisin. Tema leidis, et tema enam suure majaga hakkama ei saa ja meie koos õega seal elada ei saa (seda on ta alati meist endist paremini teadnud) ja seepärast peab maja endale saame üks või teine. See meie eest otsustamine ja meie lahushoidmine on käinud tegelikult kogu me elu. Saavutatu on olnud eesmärgile vastav. Majapakkumine meile küll tehti, aga see oli juba sel hetkel suunatud, et no me ju oleme nagunii Šveitsis ja meil on oma elu. Ometi tundsin ma end seal kaugel kindlalt ainult tänu sellele, et teadsin, et mul on Tallinnas mu päriskodu, kuhu alati tagasi tulla. See tunne, kuidas päike mu tubadesse paistis, kuidas aastaajad vaheldusid, need tunded olid nii mu sees ja see oli minu rahu ja turvalisuse tagamaa. Aga me ei olnud siin ja neil siin oli kiire. Esiteks ei ole ma mitte kunagi aru saanud, miks me ei oleks saanud õega seda maja ja maad jagada. Asju saab ju väga selgelt lahus hoida vajadusel. Minu erinevad ettepanekud, mis ema koormusi vähendanud oleks, ning oleks talle ka turvalisema pensionipõlve taganud, kaalumisele ei kuulnud. Seega arusaadavalt sai valituks ikka ja alati see teine. Nii siis tehtigi tsikibriki, õde maksis mulle naljanumbri minu osa eest välja ja oligi kõik. Minul ei olnud enam kodu. Kogu mu maailm kukkus kokku ja kuigi ma seda olen rohkem ja vähem osavalt varjanud, siis see auk haigutab mu sees ja mitte miski ei suuda seda täita. Veel enne, kui me Eestisse külla tulime, kolis ema mu koju sisse. Palusin, et nad ootaks mind ära, kuni ma oma elu ja asjad kokku panen, aga ei, kiire oli. Elevus. Lammutamine. Remont. Mina saabusin juba varemetele. Ma olen püüdnud olla vapper. Vaid Andreas on mu pisaraid ja lämmatavat valu näinud. Aga see vägistamise tunne ei kao vist iial. Sellest peale olen ma kui halvatud ega suuda enam midagi seal liigutada. Igal külaskäigul kuulen, et millal ma selle või teise asja minema viin ja ma lihtsalt ei suuda, sest see vägivald on jätnud nii sügava haava, et ma ei suuda end sundida. Tunnen südames vaid isa viha nende sammude pärast, mida ta oli võimetu ära hoidma ja millega ta iial ei oleks leppinud. Aga see ei tähenda enam midagi. Tema on surnud ja mina pean oma kodutunde lihtsalt hukkama. Kui see vaid võtaks ära selle valu ja igatsuse… Aga ei võta.

Mammal ja emal külas käia on nii krdima valus. Iga kord on see suur sundimine ja eneseületamine. Ja siis ma seal istun, enda köögis, mu uksepiitade oranži alt kumab mõnes kohas ikka roosat, põrand on endiselt roheline, ahi on sama, aga kõik muu on teine. Samas näen ma seal varjudes liikumas ikka oma katusekass Kõdi, kes toimetab ehk ikka oma pööningukontoris ja prügisorteerimiskeskuse brigadir rott Ruudit, ahv Aadut, kellel oli varuks alati midagi head. Emal küll on alati midagi head varuks, ehk rohkemgi, kui minul ja Aadul oli, aga see pole enam nii nagu vanasti. Me suur hülgelesila on ammu läinud ja jonnionni võõpas ema koledaks pruuniks. Lapsed seal enam ei mängi. Ajad on teised, neid hingi, kes meiega seal koos elasid, neid enam ei nähta, aga nad on seal, ma tunnen seda. Aga nad on nagu vangis. Ma tahaks nad nii väga endale sülle koguda ja viia sinna, kus on minu koht, aga mul pole seda kohta. Ainult männid ja sirelid sosistavad oma salajautte vaikselt edasi…

Me oleme viimased poolteist aastat elanud Tallinna kesklinnas. See korter sai üüritud mõttega, et saame siin elada nii kaua, kui soovi on ja keegi ei hakka korterit samal ajal müüma. Kokkulepped on paraku aga selleks, et neid vist muuta, sest elul on ikka omad plaanid. Nii siis ongi nüüd, et korter läheb müümisele. Jah, meil oleks eelisõigus seda osta, aga hind on paraku pandud selline, et me seda ei ostaks. Sest tegelik ostja on olemas ja korter peab saama talle. Esialgu oli jutt, et survet ja kiiret kolimisega ei ole. Eile aga selgus, et augustiga peame me siit läinud olema ja ma tahaks kõige selle peale lihtsalt teki üle pea tõmmata ja teha näo, et see kõik ongi lihtsalt üks kauge muinasjutt ja kui mul kõht tühjaks läheb, siis lippan ma aeda kirsse nosima. Mulle on siin meeldinud. Mulle meeldivad need kõrged laed ja suured aknad. Akna all vuhisevad autod ja nurga taga asuv haigla annavad mulle mingi veidra turvatunde. Puud me akende taga on juba ära näidanud oma aastaringi. Ja asukoht on hea, sest pea igale poole saame me liikuda jala. Ja kuigi pooled me asjadest on endiselt veel kastides, siis mulle meeldib siin. Aga selle ostuhinnaga me toime ei tule. Laenusaamine on kahtlane. Mitte, et me üürikates ei pleki korralikult, mis võiks minna kenasti tagasimakseks pangale.

Tegelikult ei taha ma rohkem enam ühtegi üüripinda, sest liiga mitu korda elus olen ma pidanud omaniku surve peale kiiremas korras endale uue peatuskoha leidma. Tartus oli meil korra uue koha leidmiseks, kolimiseks, koristamiseks ja üleandmiseks vaid nädal. Ma ei taha enam sellist välist survet ja samas ei taha ma ka lihtsalt peatuskohta, kus ma ei tohi seinale oma pilte ja maale riputada, sest korteriomanik ei luba naela seina lüüa. Ma ei taha elada kohas, kus on koledad tapeedid ja gaasipliidid ja ahjuküte. Ma tahan avarust, valgust, suuri aknaid, valgeid seinu (mida ma ise enda värvidega värvida saan). Andreas unistab grillimisest ja saunast ja platsist, kus ta saab vabas õhus oma mõõgatrenni teha. Luksusest rääkides, siis ma soovin kiike, mis mind kannab ja kuhu ma istuma mahun. Ma tahan midagi sellist, mis ühel hetkel on võimeline selle vana ja räsitud valusa koduigatsuse maha suruma ja andma siiski veel ühe võimaluse. Jah, lapsed on juba nii suured, et neil ei saa iial olema sellist ühtekuuluvust ühe paigaga siin maailmas, nagu minul see on ja mille peale Andreas alati nukralt nendib, et tal on kahju, et sellist tunnet pole, sest tema vanemad olid sellised rändurid nagu meie seda olnud oleme. Aga ehk annab see juurteta olek neile tugevamad tiivad? Andreas küll on püüdnud mind lohutada, et kodu oleme meie ise, mitte üks maalapp ja putka selle peal, aga ma vist olen liialt läbiimbunud sellest istuta-puu-ehita-maja arusaamast? Ma saan sellest ju aru, et saab ka selleta, aga ikkagi ei saa ma vastu sellele tundele enda sees. See on valus. On vist võimatu sõnadesse panna tunnet, kui läbikukkununa ma end tunnen, et minult trikitati me kodu käest.

Ega siin polegi midagi patsutada ja lohutada. Surun end taas pisikeseks kokku ja otsin jälle lihtsalt uut üürikat. Meil on vaja vähemalt 4-toalist, mis ei ole see meie standard 60-ruudune lahtritega kast, sest sinna ei mahu me lihtsalt ära. Ja meil on me oma mööbel, suht viimane asi, mis kodutunnet veidigi loob. Aga enamus üürikaid tuleb koos mööbliga. See meile ei sobi. Ja koer peab olema lubatud! See, et see karvane elukas seinu, uksi ja mööblit ei söö, seda me ju teame, aga kas keegi seda ka usub? Olen palavikuliselt lapanud pakkumisi ja siis ikka leidnud, et oodatud on rahulik paarike või pole lubatud lemmikloomad või on nii köök kui soe vesi lahendatud gaasiga või on ahjuküte jne. Uue kohaga peab hakkama jälle otsast peale testima, et kusagil midagi ei kasva ega hallita. See on ühe astmaatiku ja kahe allergikuga hell teema, millega libastuda ei tohi. Hind on oluline, asukoht natuke ka. Ma olen hetkel vaadanud Tallinna ja Tartu pakkumisi, aga Andreas kinnitab, et tema ei ole Tartuks valmis. Meil ei ole ju ulmelised soovid, aga ometi tundub selle saavutamine täiesti kättesaamatuna.

Andreas tahab juba nii ammu puhata. Eks ma ju tahan ka, aga saan aru, et me ei saa seda endale lubada. Niisama kodus jalad seinal me puhata ei oska ja kuhugi sõitmine on suur ettevõtmine. 20 aastta tagasi oleksin ma samal päeval juba lennukis istunud. Nüüd istun ma sel vaid unistustes. Me oleme vaid korra nende aastate jooksul puhkusel käinud ja olin vaikselt ennast veenmas selles, et ehk siiski peaks sel aastal selle võimaluse leidma. Aga nüüd jääb see ära, sest nüüd on päevakorras ikka ja jälle pakkimine ja tassimine ja see ajab lihtsalt iiveldama. Ma ei taha rohkem. Kui me nüüd tõesti uude üürikasse peame minema, siis ma juba lubasin Andreasele, et ma ei paki lahti ühtegi kasti, ei pane kokku ühtegi kappi, mis just eluliselt hädavajalik pole. Kui väga ma jälestan mõtet järgmisest üürikast, aga hetkel nii lihtsalt on. Selle mõttega, et minna tagasi Šveitsi või edasi suurde maailma, Andreas hetkel kaasa veel ei tule ja mina ei näe siin elamisel enam mingit mõtet.

Aga hetkel on mul vaja leida Andreasele kiiremas korras asjalik füsioterapeut, sest seda valu on kohutav vaadata. Ravimid ei aita ja opijuttu ei aeta enne, kui vetsu enam ei jõua. Me juba tegime siin nalja, et ehk peaks hakkama püksi laskma, saaks kiiremini. Siin on sellised normid. Šveitsis ei olnud valu nii hull, aga seal ei tahetud lõigata seepärast, et väljasopistuv osa oli nii suur, et risk ratastooli jääda oli liiga suur. Et ehk ikka läheb ise tagasi. Aga päriselt ka, see ei ole normaalne, mis valuga peab inimene elama ka siis, kui ta hobuseannuseid kangeid ravimeid neelab peoga. Ravimid ei aita enam. Seega kes teab head füsioterapeuti, kes alaseljavaluga aidata oskab, siis olen väga suur kõrv. Šveitsis oli füsioteraapiast palju abi ehk annaks see ka siin leevendust. Kiropraktku juurde Andreas enam nõus minema ei ole.

Ja Tallinna linnas neljatoalise korteri üüripakkumised on ka teretulnud. Niisamuti Tallinna ja lähiümbruse majade (ka paarisamajad ja ridaelamud) müügipakkumised. Kuigi mul on tunne, et kõigist neist pakkumistest, mida kinnisvaraportaalid pakuvad, on mul juba ülevaade olemas. Aga ehk siiski on kusagil midagi just meid ootamas.

Teelahkmel

Eile sain ma koolis õppetöö kõik moodulid arvestusega kinnitatud. Nagu näha, olen ma endiselt elus. Hinnetelehe all on kirjas, et olen õppekavast täitnud 95,6 protsenti. Pole teada, kuhu on peidetud 4,4 protsenti, aga vaevalt see on miski, mis katab meie 572tunnise ettevõttepraktika.  Tänase seisuga on sõlmitud juba ka mu praktikaleping. Kokkuvõttes oleksin võinud ma oma tegemised ju ka VÕTAga üle kanda, aga see tehti nii keeruliseks, et tundus targem teha praktikat. Iseenda firmas. Ikka nii nagu ma seda teeksin ka muidu, ilma praktikata. Lihtsalt siis ei peaks ma igat sammu ja minutit fikseerima. Hetkel ei jõua ma ära oodata puhkust, sest seda kõike on selle aasta jooksul olnud liiga palju.

Mul võiks ju olla nüüd veidi kergem hingata, aga tulevikule astun ma hetkel vastu raske südamega.

Teema nr 1 – KOER

Usun, et paljud teist on näinud sotsiaalmeedias torme teemade ümber, kus keegi oma lemmikule uut kodu otsib? Inimene räägib ära oma loo ja põhjused, kes läks lahku, kes peab kolima, kellel ilmnes tugev allergia või lihtsalt elu tegi viguri ja sel hetkel tundub, et see on ainus ja parim variant. Kui inimene päriselt oma sõbrast hoolib, siis soovib ta talle vaid parimat, see otsus pole olnud kerge ja ta ei oota muud, kui parimat pakkumist, mis aitaks eluga edasi minna kõigil osapooltel. Või kui see otsus on tehtud kergekäeliselt ja võetud lemmik ongi elule ette jäänud, siis on ju ometi seegi parem, kui ta talle parema elu püüab leida? Ei? Lahenduse otsimist saadab aga enamasti täiesti teemasse puutumatu halvustamine, sõim ja laim. Kas on nii keeruline jätta oma arvamus endale ja pakkuda otsitud lahendusi, kui neid on? Või on selle taga see, et inimesed ise on või on olnud oma lemmikuga tupikus ja siis arvavad, et tulebki piinelda ja teineteist piinata ja nii ongi ok? Ei ole.

Kuidas saab keegi tulla võrdlema kassi või koera ja last? Et kas sa annaksid oma lapse ka ära, kui sa kolid? Enamasti ei ole lapsed üürikorteris keelatud või on märksa vähemtõenäoliselt keelatud kui koduloomad. Kas sa lähed kassi või koeraga kinno ja kohvikusse ja lõunamaareisile ja korraldad talle batuudikeskuses sünnipäevapidusid? Vaevalt, eks. Seega ei ole laps ja koduloom väga võrreldavad. Mis ei tähenda, et neist mõlemast üle kõige maailmas hoolida ei võiks. vahel on vaja lihtsalt teha raskeid otsuseid ja elu seada nii, et kõigil oleks  parem.

Kui Happy meie juurde 2015. aasta aprilli alguses elama asus, elasime meie Nõmmel aiaga majas ja elu oli lill. Kõigil oli hea ja tore koos kasvada. Siis aga paiskas Eesti haridussüsteem meid korraga ühte pimedasse nurka ja suve lõpus olime me sunnitud lastega kolima Šveitsi. Teie seas on neid, kes teavad seda lõputut saagat, kuidas me Happyt enda juurde Šveitsi üritasime kolida. Kuidas ma kaks korda seepärast Eestisse lendasin ja koera nimel uude üürikasse pidime kolima. Enne tähtaega väljakolimine ja kiirelt uue lahenduse leidmine pani meid tegema ebasoodsaid diile, aga korteri me lõpuks saime ja koer lubati üürikasse elama tingimusel, et ta mitte kunagi ei ole kodus üksinda. Kokku läks kogu see trall “Ekspeditsioon Happy” maksma ligi 15 000 raha ja palju närvirakke, aga jõuludeks oli asi nii palju korras, et saime sõita Eestisse, et Happy endaga kaasa viia.

Šveitsis oli Happyl tore elu. Ta oli olude sunnis siis ju alati kõikjal kaasas. Ta oli kodukoer ja kontorikoer ja vahel natuke autokoer ka, kui me perega söömas, poes, muuseumis, kinos, ujumas või loomaaias käisime. Meil on mõistus ja süda üsna õige koha peal, seega me ei tulnud kunagi selle peale, et käreda pakasega (mida Šveitsis praktiliselt pole) või suvise ilmaga koera õue parklasse jätta. Auto oli tema turvapaik ja maaalused parklad olid igati mugavad. Paar tundi autos polnud tema jaoks paar korda nädalas mingi probleem. Šveitsis pole õnneks inimesed nii hüsteerilised kui Eestis, kus tõuseb paanika iga jabura pisasja peale, sest sa raudselt piinad oma sõpra, kui sa ta autosse jätad.

Nende pea kolme aasta jooksul oli Happy kahel korral üle öö hotellis ja meie elu ainsa puhkuse ajal jäi ta poolel teel Ungarisse Andrease vanemate juurde hoida. See oli õnn, et neil olid need 10 päeva vabad ja nad said temaga jännata ja koos igal pool käia. Üksi see koer olla ei oska. Esialgse plaani järgi oleksime me läinud koeraga koos ka puhkama ja valvanud siis Andreasega kordamööda hotellis koera, sest ka seal oli leping, et me ei tohi koera üksi ruumidesse jätta. Horvaatia kuumusega oleks see olnud kokkuvõttes üks hirmus katsumus. Meil vedas.

Kui me tagasi Eestisse kolima hakkasime, olime jälle ummikus. Leida üürikat, kuhu suur koer on teretulnud, pole teab, mis lihtne. Uurisin enda emalt, kas ta äkki ei soovi koera enda juurde elama võtta ja me siis toetaksime teda igakülgselt nii nagu vaja. Ema ei tahtnud. Tal on endiselt unistus Rottweilerist, aga tunnistab samas ise, et ta ei taha enam ühegi koera lahkumist üle elada. Happy talle meeldib, aga ei. Pakkusin, et Andreas uurib äkki enda vanematelt. Neil on ka suur aed ja mõnus elamine, aga nemad on likuvad ja pidevalt ratastel. Selline koer ei sobi nende elustiiliga teps mitte.

Meil vedas väga. Saime üürika, kui Happy oli lubatud. Tingimus lepingus oli taas aga sees – koer ei tohi kodus olla üksinda. Kui me Šveitsis olime täiesti omapead ilma igasuguse tugivõrgustiku ja lähedasteta, siis Eestisse tulles oli meil unistus, et saame veidi vabamalt tegutseda ja perega rohkem koos asju teha ja ringi käia. Läinud on aga kuidas? Me oleme kohe päris otseselt olnud need poolteist aastat siin vangis. Koeravangis. Ma ei hakka isegi meenutama neid kordi, kus ma vihast, abitusest, ahastusest olen lihtsalt vetsus ulgumas käinud, sest ma ei näe väljapääsu. Lapsed kasvavad suureks nii, et alati peab keegi meist neljast olema kodus ja koera valvama. Jälgima, et ta ei laulaks ja hauguks. Lambakoera värk. Eestis ei võetud teda isegi loomade hotelli, kui me uurisime. Tädi toru teises otsas teatas tõunime kuuldes ohates, et lambakoertega nad ei taha tegemist teha – need karjuvad südamerahus 24/7, kõik teised on stressist ammu katki, aga nemad kutsuvad ikka oma karja kokku lolli järjepidevuse ja reipusega. Noh, nii on. Aga mis krdi elu see sedasi on?!

Ega ma sellest väga rääkinud pole. Mis kasu sellest olekski. Aga korra, just aasta tagasi, ühel hetkel murdusin, rääkisin Kerlile, kui hale seis on ja siis ta pakkus, et ta võib ju proovida, et kas saab me nunnuloomaga hakkama. Sai, aga rohkem ei tahtnud. Tänaval ta tirib. Koerakoolis teeb, mida tahab ja kahe õpetaja katsetamisest pole mingit asja saanud. Suur ja totu entusiast on ta. Koeraplatsil tahaks ta joosta ja möllata, aga kui üks labradorinäss teda ründas ja hammustas, siis sellest peale pole me enam julgenud minna. Ka sellest on juba üle aasta.

Pikkade valgete karvadega isane loom, kes ajab aastaläbi karva, pole just unelm, kui ta sulle lähemalt kui pildilt otsa vaatab ja su karvahelvestega katkematult katab. Eestis olles on ta autost võõrdunud, sest ma ei julge teda isegi poeparklasse pooleks tunniks jätta, kartes üleaktiivsete kodanike ogarat agarust. Sest ta ju haugub, kui keegi tema ratastel pesale liialt lähedale ronib ja teda läbi klaaside jõllitama hakkab. Vahel haugub ta autos nüüd ka niisama. Igavusest vast. Kodus pole ta iial olnud üksinda. Eraldatust ei talu. Ta vajab inimese pidevalt lähedalolekut, samas elab vaikselt oma elu. Siis on ta rahul ja rahulik. Voodisse ronib nuhkima, aga magamise hetkeks kaob minema. Jutukas on ta ka. Vahel vaatab otsa ja seletab auu auu auu.

Need loetud korrad, mitte isegi kord kuus, kus ma jälle vastumeelselt pean minema ema paluma, et kas ta palun saaks paar tundi koera hoida, kuni me läheme perega kinno või muuseumisse… kohvikus polegi me enam koos käinud, sest see on halb tunne, et keegi peab pool vastumeelselt su lemmikut hoidma ajal, kui sina justnagu aega surnuks lööd kusagil. Süütunne on läbiv. Ma tunnen end süüdi, et me ei saa lastega koos elu elada, et koera polegi kuhugi panna, et keegi teda ei taha, et me peame teistele tüli tegema oma eluga, et me nii haledalt augus oleme. Ja vaat see tunne on vastik. Need hetked on rasked. Viimati oli Happy kuuajase etteteatamise ja palve peale mu ema juures nüüd mai lõpus veidi pikema jupi, sest mina olin kooliasjadega totaalselt ööd ja päevad kinni, osa aega ka Tartus ja Andreas Ethaniga Ungaris. Koerale küll meeldib mu ema juures, seal on aed ja saab joosta ja mürgeldada ja seal on mamma, keda ninaga müksida, et külmkapist paremaid palasid saada,  aga ma saan aru, et ema ei taha teda sinna ja Happyst on kokkuvõttes rohkem tüli kui rõõmu ja no see pole kohe üldse see, mida meil vaja on.

Selle pooleteise aasta jooksul on Andreas mulle nii palju kordi ütelnud, et anname Happy parem ära, sest meil kõigil ja eriti Happyl endal, oleks siis parem, aga ma ju tean, mis sellise kuulutuse peale järgneb ja ma ei ole võimeline sellist sitatormi kohe kuidagi üle elama. Andreas ei usu seda, sest Šveitsis ei arvustaks keegi kellegi otsust sel viisil. See oleks lubamatu. Aga siin on see kahjuks nii nagu on. Ka ei taha ma, et keegi kergekäeliselt selle suure nunnupalli endale võtaks ja siis mõne aja pärast avastaks, et noh, pole ikka sobiv isend. Ja nii me elame. Happy on hetkel nelja ja poole aastane ja hirmus on tabada end Andreasega arutlemast, et kui mitu aastat me veel peame sellega hakkama saama ja kas vahepeal tuleb ehk mõni parem lahendus, mis laseks meil hingata. Või jõuavad lapsed enne kodust välja kolida. Hale on olla ja lahendust ei näe ma ka täna, siin ja praegu.

Loomulikult poleks me iial endale koera võtnud, kui me oleksime teadnud, kuidas elu plaanib meid pillutada. Loomulikult on ta olnud meie pereliige. Oluline ja kallis. Aga kas pole mitte meie vastutus see, et luua talle tingimused, kus tal on parem? Ja päriselt ka ei arva ma, et keegi peaks sedasi selliste valikute ja tunnete koormaga elama ja veelgi enam – sellist asjade väljaütlemise ja lahenduste leidmise pärast saama avalikult ristilöödud kui viimane jõhkard. Unistada puhkusest, mida me kõik nii väga vajame, on hetkel lihtsalt lubamatu…

Kui teist kellegi on häid mõtteid, siis olen suur kõrv. Mitte ükski otsus ega liigutus ei tule kergekäeliselt ja me parem piinleme edasi, kui teeme vale otsuse, aga teemat avada ja selle üle arutleda oleks ehk veidi kergendav tunne? Äkki on veel võimalusi, mida me märganud pole?

 

… järgneb teemaga nr 2 …

Eesti Õdede Liidu seltsingute logod

Mul on Õdede Liidu seltsingute logodele otsa vaadates hetkel tunne nagu oleksin oma hoole ja armastusega hoitud ja kasvatatud lapsed kooli saatnud. Natuke ärevil, murelik, et kuidas neil seal suures ilmas ikka minema hakkab ja kuidas nad vastu võetakse uute sõprade poolt. Ma ju ise tean, kui palju on  neis sisu ja väärtust ja kõike seda, mida ma neile omalt poolt kaasa olen pakkinud, aga see pisike värelus on ju ka väga normaalne. Ikkagi nii suur asi ja nii suur samm emotsionaalselt. Ja mis seal salata, ilmatuma uhke tunne on ju ka, sest iga päev ju sedasi tervet perekonda üles ei aita kasvatada ja ellu ei saada nii, et sellest nii palju südamega oma tööd tegevaid õdesid ja kaudselt ka kogu maailm osa saaksid. Need pole lihtsalt logomärgid, neis on kirjas ka suur ja ilus ja oluline lugu õenduse olemusest. Just sellest, kuidas me seda näha ja kogeda soovime.

Kõik sai alguse eelmise suve alguses, kui sel hetkel vastloodud ja kõige noorem Õdede Liidu pereliige, Õendusüliõpilaste seltsing, sai loodud. Üliõpilaste seltsingusse saavad kuuluda õeks õppivad üliõpilased. Korraks oli ka mul endal tunne, et see on ju natuke nagu ka minule mõeldud seltsing, aga siis selgus, et magistrikraadi omandavad õenduse üliõpilased ju on juba õed. Samas õenduse tulevik Eestis on mul väga südames ja südamel ja nii vahva oli noortega koos teha läbi kõik seltsingule logo loomise sünnitusvalud. Eestvedajatel oli palju mõtteid, südamest ja silmast kuni stetoskoobini. Joonistasin kümmekond mõtet paberile ja siis algas tõeline protsess alles peale, sest paika pidi saama viimne kui üks detail. Kas ja kus ja kuidas peab miski osa sellel logol olema. Suve lõpuks olid asjad paigas ja üliõpilaste seltsingu logo astus ellu. Sellest sai lihtsa ja selge joonega lugu sellest, mis on kõige olulisem õeks kasvamisel ja õppimisel. Lisaks paljule muule olulisele on üks asi, milleta kohe kuidagi ei saa. See on kuulamine. Õpetajate, kaaslaste, patsientide, nende lähedaste ja oma südame kuulamine. Alati ja alati südamega.

Suur tunnusmärk vajas enda kõrvale ka pisemat, sest alustades sellest, et FB profiilipilt on ruut või ring, on pisemat logo vaja ka ehk mujal. Esialgu tegin ühe pisema versiooni ja see läks hoogsalt kasutusse.

Selleks ajaks, kui me noortega olime lõpusirgele jõudnud, oli ka liidu sees seltsingute ümberkorraldamise protsess valmis saamas ja sellega koos tuli ka otsus, et tegelikult vajavad selle pere kõik seitse liiget endale oma tunnust. Sellist, mis oleks sarnase joonega ja näitaks, et nad on sama pere lapsed, aga ikkagi kõik isemoodi tegemiste ja olemistega.

Suurele logode kujundamise stardipaugule reageerisid seltsingute esindajad erinevalt. Mõnel oli kohe olemas mitu ideed ja selge nägemus, teistel oli tunne, et mis vajas veel veidi kasvamist, et saaks logo kujunemisele paremini hoogu anda. Eks see protsess pani meid kõiki rohkem enda sisse vaatama ja süvenema asjade tähendusse. Jälgisin tervikpilti ja lasin asjadel kulgeda, sest üks asi on see, kuidas mina nende erialaseltsingute olemust näen, teine asi on see, kuidas nad ise seda tajuvad ja kolmas, kuidas seda maailmale tutvustada just nii, et see ühisosa seal kõige paremini mõistetav oleks. Kõik need vaatenurgad olid olulised katta, sest me kodukitli ja ballikleidi vahele jääb igapäevarõivas, mis peab olema mugav ja mõnus ja praktiline ja nägus ka. Just sedasi nägin mina seda logoasja.

Talve lähenedes kogusin kõik ideed kokku – läbivaks väljaöeldud sooviks olid käed ja südamed. Sekka oli pikitud ka stetoskoope ja erialaspetsiifilisi elemente, aga tehnikast ja protseduuridest soovisin ma targu veidi eemale jääda ja keskenduda õenduse ja tervishoiu kõige olulisemale. Süda ja käsi on elemendid, mida on kasutatud logodes rohkem kui meist vist keegi ette suudab kujutada. Nad on nii lihtsad ja loogilised, sest annavad edasi ju mida kõike.

Mis on tervishoius teie jaoks see kõige olulisem? Mina arvan, et see on üks suur hoolimine. Suur süda sümboliseerib minu jaoks armastust, inimesearmastust, armastust maailma ja iseenda suhtes, hoolimist, empaatiavõimet, soojust ja mõistmist ja soovi ja kavatsust olemas olla, kuulata ja toetada-aidata. See on kogu õenduse üdi. Just seepärast on kõigi Õdede Liidu logode läbivaks elemendiks punane süda. Ka Õdede Liidu enda logo moodustavad kaks punast südant. Teiseks oluliseks sümboliks said käed, mis väljendavad otsest toetamist, aitamist ja hoidmist. Kas käed peaksid olema sõrmedega või ilma, see oli küsimus. Proovisin, mängisin läbi ja tutvustasin neid nii ja naa, aga lõpuks jäi kaalule ikkagi sõrmedeta versioonid, sest pildikeel jääb sedasi puhtam ning on sobilikum ka võimaliku imepisikese või keerukamal pinnal kasutamisel.

Veebruari alguses käisin Pärnus seltsingute esindajatega kohtumas. Tutvustasin tervikpilti, rääkisin terviku ja eradi iga logo loost. Enamus kujundusi sobisid nii nagu nad olid või vajasid pisikohendusi või veidi mõtlemise-kaalumise aega. Üks logo sai päris uue hingamise juba kohapeal ja teist läksin koju veel erineval viisil katsetama ja läbi mängima.  Nii nad sündisid ja astusid ellu! <3

 

Hooldustöötajatel on oluline ja nii suur osa me tervishoiusüsteemis ja nende seltsingule omane kujundus tuli kohe selgelt ja helgelt mu mõttesse. Olles aegade alguses õeks õppides olnud ka ise nii abiline kui hooldaja, on hooldaja rolli olemus väga mu südames. See on justnagu kõige alus, tugisammas, algus ja lõpp. See on lugu sellest, kuidas jaksata olla olemas ja hoida, toetada, võimaldada pehmemat maandumist ja anda uus hoog taas edasiminemiseks. Ja seda kõike alati koostöös ja suure südamega.

Intensiivõenduse seltsing koondab enda alla kiirabis, EMOdes, intensiivravis ja anesteesiaõena töötavaid õdesid. Minu esialgne idee oli veidi teine, sest olles ise töötanud kiirabis õena ja omades intensiivravist ning EMOst nii patsiendi, lähedase kui ka praktikandi ja töötaja kogemust, siis minu jaoks on nende töös kõige olulisem ja ehedam osa just elu hoidmine. Just kõige hapramal hetkel saavad nad ära teha nii palju ja kui oluline see on! Minu lähenemine oli ehk veidi poeetiline. Seltsingu esindajad aga nägid enda olemust vahedamas võtmes, mis kahtlemata annab edasi antud tervikus nende töid ja tegemisi sirgjoonelisemalt. See on logo, mis pisteti mulle kavandina reipalt valmis kujul pihku me talvise suure kohtumise lõpus, kus ma oma esialgseid ideid tutvustasin. Seda ideed puhtaks joonistades sai seegi koheselt mulle omaks. Tilk, nii vajalikku verd, käed, mis vahel hoidmise ja toetamise kõrval peavad tegema ka elupäästvaid liigutusi. Aga ikka ja alati südamest ja südamega. Olles kohal ka kõige keerulisemal hetkel.

Terviseõenduse seltsingusse kuuluvad eelkõige esmatasandi tervishoius tegutsevad õed – pereõed, kooliõed, koduõed ja töötervishoiu õed. Rohkem ehk kui teised, näevad nemad igapäevast elu, selle rõõmu ja muret, pikki protsesse, tervise minemist ja tulemist. Nad saavad olla olemas, jagada toetust ja teadmisi ja armastust, et seda ikke veel rohkem saaks. Läbi iseenda südame ja tahtmise aidata ja olemas olla.

Hambaravi õed võiksid olla oma tööde ja tegemistega ka terviseõenduse seltsingu liikmed, aga kuna nad tegutsesid juba varasemalt päris iseseisvalt, siis said nad endale ka päris oma logomärgi. Nad ise nägid end ka armsa hambahaldjana ja arvake, kui väga oli mul kiusatus joonistada endale omaseid tegelasi?! Aga suurele logoperele otsa vaadates sündis suur ja rõõmus ja särava valge hammas, mille taga on mõistagi armastus ja hool.

Vaimse tervise ja psühhiaatriaõdesid koondab Vaimse Tervise Õenduse seltsing. Nõustajana seisan ma neile ja nende tegemistele väga lähedal. Logomärki joonistama asudes tiirlesid mu peas nende poolt pakutud elemendid – süda, aju ja puu. Et siis süda, aju, puu, käed, puu, süda, aju, käed… Need neli elementi said kokku ja neist sündis selline lugu. Proovisime värviga ja ilma. Jäi värviga. Ja ma armastan neid värve. Kes näeb puud ja tugevaks kasvamist, kes vaimujõudu, kes aju, mis on toetatud ja hoitud. Armastust ja armastusega. kogu südamest.

 

Eesti Õdede Liidu kõige noorem ja suurem seltsing on koduks kliinilise õenduse erialadele. Siin saavad kokku lasteõenduse, neuroloogia, kardioloogia, onkoloogia, ortopeedia, taastusravi jne valdkonnas tegutsevad õed. Läbi lasteõenduse võiks see seltsing olla ka minu sadamaks. Eesmärk oli maailmale kinnitada, et siin saavad kokku erinevate erialade spetsialistid. Neid on palju ja nad kõik eraldi ja ka üheskoos suudavad palju. Logovariante käis läbi erinevaid. Kaalumise ja mõõtmise kohti jagus. Ellu astus see logo just sellisena – ümbritsedes armastuse ja toetusega seda, mis kõige kallim. Just nii ongi hea. Iseennast ja inimesi väärtustades ja maailma armastades.

 

Sellised nad said. Iga ühega neist on mul mingi oma lugu ja nad kõik on mulle kallid ja omad. Nii suur tänu Õdede Liidule usalduse ja toetuse eest. See oli üks natuke hull ja kahtlemata väga loov ja huvitav aastaring ja kogemus mu elus.

Ilusat elu ja suuri seiklusi teile, mu kullakesed! Teiega koos on maailma parimad Eesti õed. Ja ka minu süda on alati teie ja Eesti õendusega!

Kui Sa oled oma südames tundnud, et Sinust võiks saada õde, siis vastuvõtt tervishoiu kõrgkoolidesse on kohe algamas. See on eriala, mille praktiline väärtus kombineerituna soovi ja igaühe enda südametarkusega on nii suure väärtusega.

15 minuti ülesanne

Ja koolitöid tuleb nagu oavarrest nüüd, sest õppetöö lõpp on väga käes.

Kui teised koolis selle aasta alguses taas 7 minuti ülesannet tegid, siis olin mina parasjagu Tartus koolis. Tol korral pidime me saama piiratud aja jooksul paika stuudios valguse ja tegema ka pildid. Jäime siis paari õpilasega ootama hetke, millal saame selle ülesande sooritada, aga siis juhtus hoopis nii, et aprilli alguses oli meil taas aja peale vaja sooritada ülesanne ja meie rühmale loosiga tõmmatud ülesanne viiski meid taas otse stuudiosse. Seega sisuliselt sain ma natuke nagu ka puuduva ülesande sooritatud ning rohkemgi veel.

Meil oli Eliniga vaja 15 minuti jooksul tõestada võimalikule tööandjale, mida me oleme suutelised omalt poolt pakkuma. Meie “tööandja” oli fotostuudio omanik, kes pildistab peresid, imikuid ja lapseootust. Ega me polnud kadedadad ka, ettevalmistusaeg oli piisav ja saime plaani paika – kui ruloo üles vedada, saab me madala laega kituskeses stuudios tegelikult teha ka aknavalguses pilte. Beebidele välgud ei sobi ja loomulik valgus tundus igati hea. Koolimaja pealt kaevasime välja ka beebimõõtu piilupardi ja oligi üks teema lahendatud. Tegeime oma “titaga” pilte nii tugitoolist ehitatud alusel kui ka süles.

Ja et siis perepildid? Tiigrilapse ja alati tööl oleva “issi” mütsi sättisime paika, ruloo läks alla, lambid sisse ja meilt saab ka saab iga ilmaga ka perepilte. Staatilisemaid ja liikuvamaid, just selliseid nagu vaja. Ruumi on, ohutusega (juhtmed ja pistikud ja puldid) saame ka hakkama 😀

No ja siit tuleb mu enda vana nali – kui palju ma olen muianud, et rasedus möödub, aga minu kõht on minuga, sest raseolemise asemel olen ma hoopis rasedate modell. Sel korral läks mu kõht siis eriti asja ette. 😛

Olime veel enne saanud valgused paika sedasi, et erineval kaugusel tasutavalgused ja kollane taust jätsid mõnusa hõõguva mulje ja mõne liigutusega saime perepildi suure valguse sättida palju intiimsemaks kõhupildi siluettpildi-valguseks.

Tadadaa, minu kõhu ülesanne on pidulikult täidetud. Rohkem pole mul rasedate modell enam vaja olla. Ja pilte ja kõhtusid saab ju alati sättida ja lõigata ka muudmoodi.

Igal juhul suutsime me Eliniga oma näidis-tööandjat vähem kui 15 minuti jooksul veenda ja ta arvas, et meid võib palgata küll.

 

*Pildistas Elin 🙂

Ema lugu: Marii ja Melissa

Tee viib mind alates aprillist taas aina enam pisitillukeste inimeste maailma. Selles kihutavas maailmas on see veidi teise hingamisega paik, kus aeg sulab sageli kokku ja ehedad tunded poevad julgemalt pinnale.

Käin haiglas reedeti. Igal nädalal ootan reedet ja iga reede õhtupoolikul sulen ukse enda järel tundega, et nii palju oleks veel teha ja tuleks see uus reede juba rutem. Jutud ja rõõmud ja naerud ja teistsugused mõtted ja tunded, väikesed varbad ja pildid ja jälle jutud, vahel ka kallistused. Neisse päevadesse mahub palju. Selles on kohalolemise väge. Mulle tundub, et see on oluline.

See ajastu algas minu jaoks Marii ja Melissaga. Mind juhatati ukse vahelt sisse, istusin kolinal känguruhoolduse toolile (tänaseks päevaks oskan ma neile istuda juba vist ka suurema kolistamiseta) ja juttu jätkus kauemaks. Et mis on känguruhooldus? Sisuliselt näeb see välja nii, et suur inimene istub poollamavas asendis ja tema rinnale, ideaalis nahk-naha kontaktis, on asetatud pisikene inimlaps. Ja seal ta lihtsalt on. Vahel tunde. Ka kõikide tulede ja viledega võib olla võimalik last sedasi enda vastas hoida. Arstid ja õed teavad suunata, kas ja kuidas on hea. Oluline on, et pisike tunneks ja tajuks enda vastas omade lähedust, südamelööke, hingamise rütmi, häälekuminat, hoolimist ja armastust ja heade mõtetet võlujõudu. Mina istusin sellel toolil küll vaid teise võimaluse puudumisel, aga see tunne on selles toolis sügaval sees.

Pisike Melissa sündis selle aasta 7. märtsil  27+0 rasedusnädalal. Sündides kaalus ta  821 grammi ja selleks hetkeks, kui meie kohtusime, oli ta juba suur ja tragi tüdruk. Meie teisel kohtumisel tegime lisaks käe- ja jalajälgedele ka mõned armsad pildid Marii ja Melissa elust haiglast.

Mul on nii hea meel, et Marii lubas mul neid pilte ka teile näidata. Aitäh! 🙂

Ilusat kasvamist Sulle, pisike Melissa ja jõudu-jaksu Sulle, Marii! Te olete koos mu südamesse tippinud pisikesi roosasid jälgi ja see on üks ütlemata hea ja armas tunne 🙂

Aasta Ema 2019

Tere, armas austatud Eesti Naisliit!

Kirjutan teile, et üles seada kandidatuur Aasta Ema auväärsele tunnustamisele. Meie veendunud pakkumine on me armastatud sõber, kolleeg ja õpetaja Mare Tupits.

Mare on Ema suure algustähega. Tal on koos abikaasaga armastavas kodus üles kasvatanud kolm imelist tütart – Anne, Kristi ja Liisa. Kõik kolm on leidnud omad teed ja kutsumused ning edukad just omas valdkonnas. Marel on kolm lapselast – kolm särasilmset pisikest poisinaasklit. Ta armastab oma peret kogu hingest ja maailmas kõige enam. See on imeline kooslus, olla armastavas peres ema, vanaema ja abikaasa. Kogu nende suur pere on pidevalt ühenduses ja seda on kõrvalt nii ilus vaadata ja tunnetada. Ema, vanaema ja abikaasa roll, pole kaugeltki veel kõik, miks me Mare kandidatuuri üles seame.

Mare oli 20 aastat Tallinna Lastehaiglas õde. Sel ajal olid lapsed haiglas enamasti ilma vanemateta ja Mare emalik hool oli neile lastele kahtlemata asendamatu lohutus. Emalikumat ametit, kui seda on õeks olemine, vist polegi? Ja kui õde olla südamest ja südamega, siis on selles ametis peidus kõik parimale emane omane.

Mare on olnud omal viisil viimased veerandsada aastat Eesti õenduse edendaja. Julge, visa, pehme, malbe, mõtlev, ütlev, alati viisakas ja lugupidav ning mis peamine – südamega maailma tunnetav. Ta on 24 aastat olnud õpetaja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja tema lemmik- ja põhiaine on lasteõendus. Lasteõenduse üks põhiväärtus on perekeskne lähenemine. Seega on see kogu pere tervise hoidmine, toetamine ja taastamine, sest lapse tervis on kogu pere mure ja rõõm. Osata olla lähedal sel hetkel, kui pere seda kõige enam vajab, on suur oskus. Osata seda õpetada ka tulevastele ja juba töötavatele õdedele, on veel suurem oskus.

Lasteõendus on Mare südamekutse. Seal ei anna ta edasi ainuüksi pidevalt täienevaid kaasaegseid teadmisi vaid on kogu aine sidunud ka iseenda, oma kunagise lastehaigla töö, emakogemuse ja vanaemakogemuse ja omaaenda südamega läbi iseenda suurepärase eeskuju. Ta annab  edasi oma südamehäält ja see hääl on soe ja emalik ja hooliv ja armastav ja see hääl kannab. Vahel veidi raputab, äratab, õpetab märkama, ära tundma ja hoolima. See hääl kannab kaugele.

Nii nagu lasteõendus, on tema sees pakitsemas ka mure ja hool lähisuhte vägivalla all kannatavate perede ja neis kasvavate laste pärast. Palju aastaid on ta pingutanud selle nimel, et tulevased õed saaksid koolist kaasa teadmised ja oskused ka sellest, kuidas mõista ja toetada vägivalla ohvreid.

Mare on ilmselgelt Eesti õenduse elav legend, õendumagister ja on läbi aastate süstinud positiivsust, soojust, hellust, hoolt tuhandetesse tulevastesse õdedesse, et läbi nende saata pisikeste patsientide ja nende peredeni rohkem hoolt ja hoolimist. Ta on olnud  õendus- ja ämmaemandusüliõpilastele ühtaegu ema ja õpetaja ja andnud endast olenevalt kõik, et lastel ja nende peredel oleks haiglas ja toetustvajaval hetkel kindlam, julgem ja parem olla. Võib kõhkluset väita, et pea poole sajandi vältel on ta väga otseselt mõjutanud tuhandete Eesti laste heaolu.

Ta on loomult häbelik ja tagasihoidlik, aga tema silmis põleb see tuluke, mis tõeliselt nakatab. Mare õpetussõnad ja olek, hääletoon, tema suhtumine on emalikult armastav ja mõistev. Ka raskel hetkel. Ta on kindel tugisammas ja vahel otsitakse ta üles veel ka tükk aega peale kooli lõpetamist, et nõu küsida. Näen seda Mare kõrval olles sageli. Ja see, milliste soojade ja imetlevate sõnadega temast räägitakse, kestab paljude aastate taha. Ta teab ja oskab ja leiab alati aja, et kuulata ja aidata. Mare on hinnatud, mitte ainult ema ja õpetaja vaid ka kolleegina. Korduvalt on ta valitud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli aasta parimaks kolleegiks, sest temas on see miski, mis loob turvalise, hea ja sooja tunde.

Mare on olnud minu õpetaja, uurimustöö juhendaja, kolleeg, minu mentor, sõber ja suurim eeskuju. Ta on kõhkluseta ka minu vaimne Ema. Astudes tema jälgedes, olles lasteõde ja lasteõenduse õppejõud, võin ma tema kõrval seistes veendunult kinnitada, et iga laps ja pere ja nende heaolu on Mare südames ja ta annab endast kõik, et maailmast saaks veel parem paik.

Ta on vaildamatult minu iga Aasta Ema. Parim Ema ja eeskuju meile kõigile. Minu sügav austus, imetlus ja lugupidamine kuuluvad just talle ja ma loodan nii väga, et ta jääb silma ka teile.

Lugupidamisega ja parimat soovides

Eva”

 

Sellise kirja saatsin ma eelmisel kevadel Naisliidu poole teele. Aga nagu ma ka oma kirjas ütlen, siis minu jaoks on Mare iga aasta Aasta Ema ja selle tunnustuse tuhandest ära teeninud. Ma ei saanud loobuda. Sügisel rääkisin oma kevadisest sammust Eesti Õdede Liidu eestvedajatele ja ma ju teadsin, et ma pole üldse ainus, kes arvab, et Mare on just see Ema. Suure algustähega. Õdede Liit toetas Mare kandidatuuri.

Kevade lähenedes kasvas lootus, et meie plaan kannab vilja. Ühel ilusal aprillikuu õhtul saabus mu postkasti kiri Naisliidu esinaiselt, kus paluti detaile täpsustada. Siis polnud mul enam valikut, asi kiskus tõsiseks, ja kirjutasin Mare tütardele. Eks ma ju pisut kõhklesin, et kuidas see mõte vastu võetakse, aga kõik on sujunud imeliselt, üksmeelselt, lootusrikkalt ja suure armastusega.

Päev enne enda sünnipäeva sain teada, et otsus on langetatud. Mare reaktsioon on olnud nii armsalt ootuspärane, tagasihoidlik ja häbelik. Meie rõõm on nii suur ja sellel kõigel on nüüd veel sügavam isiklik tähendus. Eesti on saab endale taas imelise Aasta Ema!

***
Palju aastaid olin ma üks neist, kes igal kevadel Aasta Emale ja sügisel Aasta Isale käis isetegijate tehtud lapitekki üle andmas. Mul on nii tuliselt kahju, et see ind ühel hetkel kuhtus ja traditsioon katkes. Küll aga oleme me pisemas ringis vaaginud, kas ikkagi jätkata tekkidega või leida midagi uut,  mis on see miski, mida me teeme, mis meie jaoks kannab endas emadust, naisekolemist ja seda, mis teeb maailmast parema paiga.

Mitmel korral viisime me Estoniasse Aasta Emale koos tekiga raamitult minu joonistatud rahvusliku kujundusega pildi. Sel aastal ei ole meil Mare õlgadele panna traditsioonilist ühistööna valminud lapitekki, küll aga on ekstra tema jaoks emadepäevaks tehtud kuldse joonega õrn õlasall sellesama rahvusliku kujundusega.

Me oleme naised ja emad, see on meie lugu ja Mare teab selle märgi lugu. See muudab selle täna veel erilisemaks.

***

Eesti on saanud endale imelise Aasta Ema!

Mul oli nii kirjeldamatult hea ja armas ja uhke tunne täna Annikaga koos Maret õnnitleda üliõpilaste, vilistlaste ja kolleegide poolt.

Ja see kuldse sõlega sall… see on nii Mare oma, kui veel vähegi olla saab.

 

Saadan siit Eestimaa südamest suured kallistused enda emale ja mammale!

Armsat emadepäeva teile kõigile!

Imelist õdede päeva!

“Aitäh, et aitad mul kasvada!”

Täna on rahvusvaheline õdede päev. Ma olen olnud siin- ja sealpool. Olen olnud patsient, patsiendi lapsevanem, abiline, hooldaja, õde, õdede õpetaja. Tänasel päeval olen ma nõustaja. Kriisiabi kogemusnõustaja, imetamisnõustaja. Õpin superviisoriks, coachiks, kriisinõustajaks, mänguterapeudiks. Kogu mu elu on tihedalt läbi põimunud enneaegsete laste teemaga ja eelkõige olen ma keskendunud ma haiglas viibivate laste vanemate toetamisele. Seda on väga vaja. Aga teate, mida on samapalju ja ehk isegi veel enam vaja? Iga päev ja kogu aeg?

Vaja on pidevalt olla olemas, mõista, toetada, jõustada, nõustada ka õdesid ja hooldajaid, piimatädisid, söögitädisid ja kogu personali, kes patsientide ja nende lähedaste haiglaelus mängivad olulist täitvat ja toetavat rolli. Ma usun, et kõik, kes on haiglas elama pidanud, teavad, kui KUI olulist rolli nende inimeste suhtumine täidab ja kuidas  mälestused neist kogemustest, nii headest kui ka halbadest, meiega jäävad ja ellu kaasa tulevad.

Ikka on tavaks korrutada, et õed ja hooldajad peavad rohkem suhtlema ja näitama oma hoolimist ja inimesearmastust selgemalt ja paremini välja. Seda mõistagi lisaks tehnilisele professionaalsusele. Ma olen sellega tuliselt nõus, et inimesearmastus on õeks ja hooldajaks olemise põhialus. Selleta ei saa. Olen ma ju ise ka pidanud loenguid ja teinud ettekandeid, et mida lapsega haiglas viibivad vanemad vajavad ja personalilt ootavad. Olen rääkinud suhtumisest ja suhtlemisest üliõpilastele ja õdedele-hooldajatele. Olen näinud personali ridades säravaid silmi noogutamas ja iga sõna ja mõttega nõustumas ja olen näinud tuhmunud, isegi tuimi silmi tühjust ja kella vaatamas. Nad teavad! Nad teavad, mida neilt oodatakse, asi pole selles, et nad ei tea. Küsimus on pigem selles, kas nad jaksavad, suudavad, saavad. Nad ei ole halvad õed ja hooldajad, aga liiga sageli on nad ülekoormatud, jäätud liiga üksinda, sest personali ei jagu või on selleks muud mõjuvad põhjused. Mitte tahtlikult, aga nii lihtsalt on. Sedasi, pideva pinge all töötades, läheb ühel hetkel midagi sisimas rikki ja alles jääb vaid mehhaaniline tegevus ja ellujäämisrežiim – teen oma valve ära, saan oma palga kätte ja siis ma elan. Ometi on see elu kogu aeg ja igal pool. Ka tööl ja sedasi pole kellelgi hea.

Aga mida siis teha? Meil on suuremad plaanid ja mõtted, aga alustada on hea pisikeste sammudega. Esialgu mõtlesin klassikaliselt, et palun äkki titadega hetkel haiglas viibivatel vanematel nimetada neid tervishoiutöötajaid, keda tunnustada. Meil on ju ikka kombeks valida eeskujusid ja siis loota, et kõik nende järgi joonduks. No et maailm saaks sedasi paremaks paigaks. Võib-olla saakski, kui see nii toimiks. Kindlasti väärivad need esiletoodud tegijad tunnustamist, aga mitte võrdlusena üle teiste. Tunnustamist vajab viimne kui üks. Ka see, kes tusaselt nähvab. Ja kui palju on neid, kes kunagi ehk silma ei paista, aga kes ometi on pühendunud ja teevad oma tööd suure südamega? Ma usun hea sõna ja hea mõtte jõusse.

Võimalusi on kindlasti erinevad, osakonda toodud tordi söömisest kuni isiklikuma märkamiseni. Ühe pisikese suure sammuna võtsin ma sel aastal ette mõtte, et tunnustada enneagsete laste ja nende vanematega töötavat õendus- ja hoolduspersonali, just neid, kes kogu aeg on lähedal ja kõrval. Enneaegsete Laste MTÜ tuli mõttega kohe kaasa ja see andis mulle veel enam julgust juurde. Iga inimene, iga killuke, selles suures pisikeste inimeste kasvamise loos, vajab märkamist, toetust ja tunnustust. See on tunnusmärk ja tänutäht, justnagu auraha või orden, mis on välja teenitud selle eest, et on olemas oldud ja antud oma panus.

Minu tänu ja tunnustus lähevad kõigile neile, kes igapäevaselt tegutsevad selle nimel, et haiglates asjad toimiksid. Otsese tegevusega alustan väikselt, vaid Tallinna Lastehaigla titade majast ja intensiivist, sest see on minu põhistaap ja tagala, aga usun, et see mõte väärib igati laienemist ja traditsiooniks saamist. Just seepärast lisasin rinnamärkidele ka aastaarvu, et kui ühel päeval tagasi vaatad, siis näed hea tundega, KUI palju Sa oma elust tegelikult oled pühendanud selleks, et igast pisikest saaks kord suur. Saaks mõistvalt ja toetavalt nii, et nende pisikeste vanemad vaataksid oma haiglakogemusele tagasi kui miskile, mis oli ehk küll karm katsumus, aga tegi neid päriselt ka tugevamaks ja andis haprast algusest hoolimata ellu kaasa hoitud tunde.

Minu panus, olgugi, et eeldatavalt järjepidev, on pisike tilk suures meres. Me kõik saame oma tänu ja tunnustust avaldada, et hea tunne saaks julgemalt tulla. Iga päev ja hetk.

Aitäh Sulle, armas õde, hooldaja, abiline, armastuse ja hoole eest, mis aitab pisikestel imedel olla ja kasvada! Sa oled väga oluline! Päriselt ja ilma naljata! Sa oled oluline ja väga vajalik ja aitäh Sulle selle eest, et Sa oled!

 

Minu tänud selle mõtte teostumisel lähevad veel mitmes suunas:

Aitäh teile, Livia ja Kristel, et me üheskoos Enneaegsed Lapsed ühingus näeme, teame ja ka välja ütleme selle, mis tundub südames oluline ja õige ja püüame teha kõik selleks, et pisititadel ja nende lähedastel oleks keerulisel hetkel veidigi parem olla!

Aitäh, mu armasad õpetajad ja sõbrad Mare ja Gerli, mind alati inspireerimast ja mu tegemistele kaasa elamast!

Aitäh, Hanna, heade sõnade ja kaasamõtlemise eest!

Aitäh, Õnne, sütitamise eest! Sa toetad, suunad, näed, mõistad ja aitad plaane pidada! Loodan nii väga, et need peagi ka kuju hakkavad võtma.

Aitäh, Kerli, tänu Sulle on meil imearmsad märgid ja veel parem tuju!

Aitäh, armas Liis ja paljud-paljud teised, keda ma neil päevil olen utsitanud ja torkinud, et seda kõike veel paremaks vormida.

Aitäh Andreas ja Tan, Jaan ja Vancu, kogu seda hullust mu kõrval realiseerimast ja mind toetamast igal mõeldaval viisil ja igal kellaajal! Ilma sellise toetuse ja abita poleks täna seda, mis meil juba on. Ja see mis on, on nii-nii äge!

Ja tegelikult, aitäh, mu väike Vancu veel kord, sest ilma Sinu liiga varajase sündmiseta, Sinu loota, ei oleks sellel kõigel mu elus üldse nii olulist tähtsust. Sa oled andnud mulle nii palju, mida kõike maailmaga jagada. Ja ma loodan nii väga, et sellest saab üks jätkusuutlik vägev projekt.

 

Aitäh teile! Imelist õdede päeva!

Happy birthday mu armas Eva

Dear Eva, today is your birthday and I would like to tell you something.

We both took a long way till our ways crossed and the start was challenging. You had that boyish haircut on your profile picture and for me you were so interesting and self-aware. So direct and honest. And in the same fresh way you answered my first words.

We met in internet and instantly connected and gave each other wings but it took more than 4 months endless talks until we met the first time in person. I was not always sure is it just a dream or real. You are too good to be true. Understanding and patient. You were just like you are – opened your heart immediately and fully and I didn’t know how to handle it at first.

And that is how you are. Despite all the injuries people did to you, you encounter the people always with a wide-open heart. You give everyone the chance to proof its good intentions. I honestly adore that. People who don’t know you better may think you are naïve, but no, it couldn’t be more wrong. It’s not naivety nor incapability to learn from the past, but rather an unshakable belief in the good of people. But what differs you from the naïve is that you don’t let someone hurt you more than once. What else differs you from most other people is that you always take the risk that someone new may hurt you. That says everything about your strength. You are not afraid to get hurt. You just jump to the action and swim like a mermaid.

I never met a person which is less judgmental than you. But darn those who misunderstand your tolerance with weakness. Those who think they could control or manipulate you. You are not afraid to stand up against those who are unfair. Not only for yourself. You also make a stand for everyone around you if you know them or not. You are a fearless fighter. With heart and dignity but fire and will in your.

You could spit fire, but you choose not to. You are a dangerous dragon but dedicated to a peaceful existence. You send them to the past, out of your life. You don’t let anger and resentments poison your heart. You don’t seek vengeance. You fight hard but not to hurt. You fight always for the best reasons.

Your positive energy shines bright, brings for many people light into their lives. People like to be with you and around you. You are also an inspiration to me. You see the opportunities over the obstacles. Hope and light in the deep darkness. You know it comes sooner or later. You trust yousrelf and your inner feeling more than anyone else I know. Over the years I have seen it really functions. Even it may sound insane sometimes.

Why is it so easy to love you? Maybe it is the openness with which you encounter the people. You don’t judge, you try to understand where someone comes from. You let people be the way they are. You understand that every person has its own story.

You are deeply ethical but without pushing your moral onto other people. You let them be, even you don’t agree with everything you let them just be the way they are.

Freedom is the liberty to express yourself in any way you like as long you grant everyone the same right. It is the only solution to a truly peaceful society. You demand that freedom for yourself and everyone else.

The only moment when I really need to tame the dragon in you, is when people deny this freedom to others. That is the one thing that makes you angry. Wherever there is a vacuum, when courage is missing, you jump in and take the responsibility for others. You have this Jeanne d’Arc attitude and I love it.

Many times I have seen you going to homeless, drunk and somehow lost people to check if they need help. You never get tired of helping others and still you keep the balance to not lose yourself. You encourage the people to help themselves. You give them tools and support. And you stay with them in the moments they need it the most.

You always find a way to get me out of the dark mood. If my hand is a fist, you gently open and put your hand in it.

If my world is flat, you make it round again.

Your optimism and passion give me always a new reason to stand up and fight.

I am a very lucky man to be with you.

 

Ma armastan sind
Andreas

Kuula, kuis vaikus vahel karjub

Meie rassiv ja kiirelt tuiskav maailm ei vaja kurbi ja õnnetuid lugusid. Me soovime olla edukad, õnnelikud, igati hästitoimivad ja toimetulevad. Mitte ainult me ise, me ootame seda ka teistelt. Meil on omalgi probleeme küllalt, milleks tegeleda teiste muredega, on paljude viitsimatu arvamus. Või siis see, et ega meie ei muuda ju midagi. Ja see suhtumine ei käi vaid kaugete asjade kohta, see käib ka väga lähedal juhtuvate asjade kohta. Vahel isegi iseendaga juhtuvate asjade kohta.

Mida lähemal on probleem, seda keerulisem on seda taluda. Mida selgemalt ta sulle otsa vaatab, seda rohkem üksi sa oled seal oma karmi kaaslasega. Asju, mis meile rohkem ja vähem haiget teevad on erinevaid. Mõni neist poeb väga naha alla. Mõni neist teeb sisemusse pesa ja keeldub lahkumast. Kui palju on meis valu, mis meie see röögib ja kui sageli me astume temast üle ja ümber ja teeme näo, et me ei kuule teda. Kuuleme ju küll, see vaikus kisendab, aga õnnelikkust ihkavas maailmas, kus kõige halvaga hakkamasaamine peab olema norm,  pole sel justku kohta. Valu ja kurbus on häbi, millest tuleb üle olla, tuleb kiiresti lahti lasta ja minna lubada. Siis on ju kõigil parem. “Keskendu heale!” on see imal soovitus, mis justnagu peaks meenutama sulle kõike seda head ja toredat, mis su elus on ja see peaks olema siis vist ka auk, mille kaudu valul minna lasta. Noh, keskendud heale ja babahh, ongi kõik hästi? Ehk saab sedasi saavutada tuimust. Aga surnult elada pole sugugi kergem. Valu ei kao valuta.

***

Ma olin elus kaotanud nii mõndagi, sealhulgas iseenda, kui ma 21aastaselt oma esimese lapse kaotasin. Olgugi et rasedust oli selleks hetkeks vaid nii palju, et olin jõudnud näha ära oma täpikese pisikesed kiired südamevõbelused, siis minu jaoks oli ta päris. Väga päris. Ta oli minu oma laps. See oli 20 aastat tagasi. Öeldi mulle juba ju ka siis, et ooo, sa oled nii noor, küll sa veel sünnitad. Sünnitasingi. Jah, minu puhul see nudis seda üldist õudu, milles ma elasin ja andis kõigele uue mõõtme, aga ei, see kaotus ja valu, mida ma iga oma ihurakuga kõik need vahepealsed aastad tundsin ja tajusin ja kuidas maailm mu ümber ja sees kokku tõmbus, see on miski, mis on ja jääb minuga surmatunnini. Et lase minna sel, unusta ära? Seniilsena ehk unustangi, aga sinnani on see pärisosas minust ja mu olemisest. Seda ei kustuta miski ja seda ei peagi kustutama. See teebki minust selle, kes ma olen. Need on kogemused, mis raputavad me maailma ja seda muudavad, ongi need, mis tegelikult loevad. Endist maailma ei tule enam tagasi. Aga tuleb uusi. Aina uusi.

Leinamise näide on hea. Sest viisil või teisel oleme me siin elus kõik kedagi või midagi kaotanud ja pidanud asjadel ja inimestel ja tunnetel minna laskma.

Minu lein oli nii suur ja nii ehe. See haaras mu endasse. Ma oskasin seda peita ja varjata ja pugeda naeratuse ja agaruse taha. Kui ma ennast kogusin, siis hakkasin silmade põledes otsima midagi, mis mind toidaks ja aitaks eemal olla oma muredest. Midagi, mis mu valu leevendaks. Aga samal ajal kisendas mu sees vajadus kõigest sellest rääkida, mis oli peidus mu sees. Maske saab kanda erineval viisil. Selleks, et kellelegi meeldida, sh iseendale. Samas ei pruugi mask olla üldse mitte alati teesklus. See on lihtsalt ellujäämise ja toimetulemise viis. Koospüsimise ja uue reaalsuse viis.

Ma tahtsin oma leinast rääkida. Aga ma ei osanud. Või isegi ehk oskasin, aga polnud kedagi, kes kuulanuks. Need sõnad, millega inimesed mulle vastasid, kui ma ütlesin, et mu laps suri mu sees ega saanud kunagi nii suureks, et sündida, oli justnagu mingi looduse praak ja “nii ju oligi parem”. Mõtle, mis tal kõik oleks võinud viga olla. Mõtle, mis ema sinust nii noorena, üliõpilasena, oleks saanud. Mõtle, et nii oligi parem. Mõtle, et kõik ei peagi lapsi saama. Kõik, kes vaevaks võtsid midagi ütelda, vaid targutasid ja teadsid paremini, kuidas ma peaksin mõtlema. Mida iganes, ausalt, ainus, millele ma mõtlesin, oli see, et see laps ei jaksanud või minu keha ei saanud hakkama ja ma ei suutnud selle leinaga toime tulla. Ma ei vajanud ühtegi targutust ega lohutust. Mida ma vajasin? Ma vajasin võimalust rääkida. Rääkida oma lapsest. Rääkida tulevikust, mida tal ei olnud. Rääkida oma kaotusest. Rääkida taas lapsest, äkki isegi anda talle nime. Ma soovisin et nii suurt osa minu elust ei uhutaks minema. Et ei tehtaks nägu, et seda kunagi ei juhtunudki. Soovisin, et mind kuulataks ilma hinnagute, kriitika, arvamuste ja targutusteta. KUI palju on neid naisi ja mehi, kes elanud üle midagi sarnast ja polegi sellest kõigets kunagi rääkida saanud või ehk isegi mõistnud, et tegelikult oleks rääkimine, asjade oma nimedega nimetamine, võinud olla nii palju koormat kergendav…

Siis ma ei teadnud, aga nüüd, palju aastaid hiljem, oleks ma tegelikult vajanud, et mind defineeritaks emana. Ma olin seda last kandnud südame all ja ma olin teda oodanud. Mul oli tema olemasolust kahe triibuga test ja ultrahelipilt. Ta oli päris. Ta oli osa minust ja mu elust ja mu tulevikust. Aga noh, et mida on seal veel 20 aastat hiljem arutada? See on ju minevik. Asi, mida pole vaja mäletada, sest see on läinud. Ja ometi oli see sündmus, mis andis kogu mu eksistenstile uue mõõtme.

Kui ma viis aastat hiljem teise lapse kaotasin, siis kraapis see peidetud haua minus veel sügavamaks. Suureks tummaks sügavikuks. Tol korral ei olnud ma julgenud lapseootusest rääkidagi. Ta tuli, ta oli, ta pisike süda tuksus, ma ju ise nägin! Ja ta läks. Tühjus. Vaikus. Karjuv vaikus, sest kui mind ei kuuldud siis, kui ma olin rääkinud, et ootan titat ja see tita läks, siis veel raskem oli rääkida nii, kui tema käimisest isegi ei teatud. Nii intiimsete asjadega peaks igaüks justkui ise hakkama saama? See oli ju vaid hoomamatu raseduse algus, polnud isegi mitte poolepeale kantud rasedus, et mida ma nutan? Nagunii poleks see laps ju suutnud elada, kui ta juba nii varakult su kehas kasvamisest loobus? Last ootava pere jaoks ei pruugi olla tunnete osas üldsegi vahet, kas ebaõnnestus viljastumine, peetus või katkes algusjärgus rasedus, sündis liiga enneaegne laps, laps suri vahetult enne väljakantud raseduse lõppu või sündis, et surra. Igapks neist kaotustest võib olla nii lõikavalt valus, et võtab mõistuse. Leina ja leina ei ole vaja mõõta, sest ainult leinaja tunneb, kui suur ja sügav see on.

Vahe on küll selles, et mida kauem on last kantud, seda rohkem suudavad ümbritsevad inimesed ehk mõista, kuivõrd see võib peres leina esile kutsuda. Aga ka siis võib juhtuda, et keegi tark tuleb teatab, et ohh, tegelikult ikkagi oligi nii ju parem ja küll sa ise ka kunagi mõistad, et ega sa sellist elu sellise lapsega poleks tahtnud. Või öelda kaksikute vanematele lohutuseks, kes on ühe tita vikerkaare taha saatnud, et olge rõõmsad, sest teil on ju vähemalt üks laps veel. Samahea on öelda mulle, et noh, sul juba kaks last on, aitab neist ju kah. Ma ei ole kindel, kust ja kuidas sellised ütlemised sünnivad ja kui palju peegeldavad need tegelikult nende sõnade väljaütlejate endi reaktsioone olukorrale. Sest empaatiavõimega pole neil küll midagi pistmist.

Staistika ei pruugi üldse olla lohutav, sest kui kümnest lapsest üks sünnib enneaegsena, siis miks ei võiks see laps olla nende üheksa seas? Jah, paljud rasedused katkevad ja peetuvad raseduse esimesel trimestril. See on elu. See on loodus. Aga kui keegi tuleb seda sulle kaotuse hetkel nina alla hõõruma, et lepi sellega ja ela edasi, sest tugevate päralt on maailm, siis…  Ja need naised, kes on nii väga soovinud, oodanud ja lootnud, aga on saanud tunda vaid valu ja kurbust? Nemad siis peavadki leppima sellega vaikides ja ise, päris üksi, hakkama saama? Või saaks nad hakama paremini, kui kõik need tuhanded ja tuhanded naised ja mehed enne neid oleksid oma läbielamistest ja valust saanud rääkida selgete sõnadega ja neid oleks kuuldud ja mõistetud ja toetatud mõne teise tee ja valiku leidmisel? Ja kui me ei räägi praegu, et valul on vali hääl ja teda peab kuulma, siis on see tegemata töö ju tuleviku jaoks.

***

Aasta hiljem sain ma emaks ja sündis Tan. Kolmandal korral jõudis ta minu juurde.

Olen näinud neid imestunud pilke, kelle silmade taha ei mahu mõte, et mu lapsed teavad, et enne neid oli veel kaks tulemist. Mina olen iseenda jaoks mõtelnud nad ühe lapse tulemiseks ja kohalejõudmiseks. Ehk et Tan püüdis kahel korral enne tulla, aga maailm või mina või tema ei olnud siis veel selleks valmis. Aga ta tuli ja jõudis kohale. Just nii poisid seda teavadki, et Tan tuli kolmandal korral ja Vanc kiirustas liialt siia jõudmisega. Kindlasti on neid, kelle igal tulemisel on oma tunne, tegu ja nägu ja võib-olla neil on iga tulija olnud erineva laps. See on tunne, mis on püha ja ei kuulu vaidlustamisele. See on nii nagu selle lapse lähedased seda tunnevad ja ainult see loeb. See on nende elu ja lugu ja meie oleme vaid selle loo kuulajad.

Oodates oma viiendat olin ma iseenda jaoks teinud terve rea otsuseid. Just tuginedes enda kogemustel ja keskendudes ellujäämisele. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Esimesena pidi kõigest kuulma Andreas ja sealt edasi, kui asi kindel, testid positiivsed, sain hõisata juba, et me ootame titat. Ma ei kavatsenud enam kunagi oma muredega üksi jääda ja seepärast keskendusin rõõmule. Muidugi ma teadsin, et asjad ei pruugi minna ideaalselt. Uskuge, ma olen kõikvõimalike riskidega tänaseks päevaks tuhatkordselt rohkem kursis kui 20 aastat tagasi, kus ma isegi kuulnud polnud sellest, et loode su sees võib hukkuda ja tahta ise mitte väljuda. Jah, filmides rasedused katkesid, aga et nad ka peetuda võisid? Sellest ei teadnud ma midagi. Sellest ei räägitud. Ja paljukest seda siis ka tänapäeval niisama räägitakse. Pigem ikka siis, kui on seda ise kogetakse või lähedalt nähakse. Ikka ju soovitakse, et see karikas mööda läheks.

Ma olin oma peas ennast valmis pannud igasugu asjadeks. Asju, mida juba tead, pole raske ette kujutada ja endast läbi lastes talutavaks mõtelda. Vähemalt mina saan endaga sedasi hakkama. Ma olen ikka see, kes seedib läbi kogu õuduse, et oleks lihtsam ellu jääda. Enamasti on see mind ka säästnud ja aidanud kiiremini tagasi jalule tõusta.

Sel korral tuli pauk uuest suunast. Eks ma ju nägin ja mõtlesin kaasa arstidega, kui nad ultraheliga me pisikest taga otsisid. Asi polnud õige. Mõistus sai aru, aga süda ikka lootis, sest arstid lootsid ka. Ma olen selleks piisavalt kaua süsteemis viibinud, et teha vahet lohutusel ja lootusel.

Sellele, et mu rasedus on emakaväline, sain ma kinnituse siis, kui ta oli meiega olnud seitse nädalat ja neli päeva. Hetk hiljem anti mulle paber allkirjastamiseks, et ma nõustun raviga ja seejärel pandi haiglasse, et teha süst. See pole see ravim, millega raseduse katkemine esile kutsutakse ehk nö abordipill. Ma sain üksikdoosi vähiravimit, mis peatab rakkude paljunemise ja peatab eelduse kohaselt loote arengu. Uuringud on kinnitanud, et kui patsient on hemodünaamiliselt stabiilne, siis võib see meetod olla hea (ja naise keha säästvam) alternatiiv munajuha eemaldamise operatsiooni asemel. Kui loote areng ikkagi ei peatu, siis saab ravi korrata. Aga aeg tiksub ainult ema terviseohtude kahjuks. Kui lapse areng ravimi mõjul peatub, siis edasi tuleb ootamine. Ootus on see, et ta imendub ajas vaikselt ise kõhuõõnde. Imendumise hetkel võib ta ikkagi rebestada munajuha ja see põhjustab sisemise verejooksu, mis toob ikkagi kaasa munajuha eemaldamise. Loodetavasti ei enamat. Seepärast peab olema äärmiselt ennastsäästev. Füüsiline koormus tuleb minimeerida vaikseks kulgemiseks. Tuleb püsida adekvaatse arstiabi lähedal. Ja käia regulaarselt verd andmas ja kontrollis. Enda arsti ja tema usladusringi ees võtan mütsi maha. Nad on tõeliselt olnud olemas füüsilise minu jaoks.

Süsteemi osas muutuvad mu mõtted aga tõrksaks. Mulle (ja veel enam Andrease jaoks) jäi täiesti arusaamatuks, miks ma analüüside vastuseid sel päeval süsti oodates ei võinud koos Andreasega oodata. Milleks oli mind kohe teadasaamise järel vaja plaanipäraselt kuueks tunniks sisse kirjutada haiglasse ja lahutada ainsast inimesest, kellel oli vaja minuga sel hetkel samapalju koos olla kui minult temaga. Me oleks võinud vabalt istuda need kuus tundi koos ka koridoris pingil. See oleks olnud palju parem. Aga see polnud ok. Ma saan aru, et süsti järel tuleb mingi aeg patsienti jälgida ja kui siis tekib komplikatsioone, siis jah, kiirelt haiglasse võtta, aga muidu? Arstil on asjast nagunii ülevaade ja õenduslugu tehakse valmis ilma patsiendita ka siis, kui ta haiglas on. (Sellel teemal ei jaksa ma hetkel isegi mitte peatuda). Ja vererõhku saab käia mõõtmas ka koridoris pingil istudes. Ei? Saab küll.

Õhtul hiljem lubati mind koju. Ma polnud päeva jooksul midagi söönud, sest hommikul käisin ma teisel vastuvõtul, seejärel andsin verd ning võis arvata, et sellest verest määratakse ka veresuhkur. Ehk et süüa poleks eelnevalt tohtinud. Hiljem istusime tunde vastuvõtus ja ootasime ja siis kui mind haiglasse sisse kirjutati, siis anti mulle küll voodi, aga toitu mulle ette polnud nähtud. Ma oleksin vist hobuse lohutuseks nahka pistnud. Mul oli kotis üks kommipakk ja käisin vetsu kraanist vett joomas. Kommid ajasid tühja kõhu  iiveldama. Kui ma haiglast vabanesin, käisime kiirelt mäkis söömas. See Paldiski maantee mäkk on see, kus ma 2004. aastal istusin ja pinginaabrile helistasin, et kõik on taas läbi. Ta oli mu elus olnud üsna ainus, kellele ma sain asjadest rääkida vahel.  Ja nüüd istusin ma taas seal. Püüdsime Andreasega mõlemad olla vaprad. Mälestustes on lüngad.

Poistele rääkimine tuli kuidagi loomulikult. Nad näitasid mõistmist, hoolimist ja armastust. Selgitasin neile, et vahel lihtsalt on nii, et kui sa midagi niiiiii väga ootad ja see keegi ka nii väga tulla tahab, siis võibki juhtuda nagu meiega. Tita lihtsalt hakkas rabistama ja viskas kindluse mõttes ankru välja liiga vara. Ja kui ankur oli juba paika saanud, siis ei julgenud ta enam end vabaks lasta ja õigesse kohta loksuda. See koht aga, kuhu ta kiirustades pidama jäi, on selline koht, kus ta saab kasvada veel vaid mõne nädala ja sealt edasi pole tal ega mul enam ruumi ja selleks, et vähemalt üks meist alles jääks, tuled sekkuda ja teise kasvamine peatada. Rääkisimegi sellest, et kui see tita ikkagi tulla tahab, siis küll ta leiab uue aja ja võimaluse. Ma usun, et see info on me poistele nende endi tuleviku ja ka suurema maailmapildi parendamise jaoks oluline. Selle info mahasalgamine ja rääkimatajätmine, et mis need lapsest selles infoga teevad,  on see, mis loob olukordi, kus asju ei nimetata õigete nimedega ja valusast vaikusest kostuvaid karjeid ignoreeritakse. Ma loodan kogu südamest, et kui neil on iial vaja mõista ja osata kuulata, siis nad saavad hakkama või tulevad vähemalt nõu küsima.

***

Hommikul ärgates oli tunne nagu oleksin öösel trammi alla jäänud. Polnud kohta, mis ei valutanud. Kõik liigesed olid kanged. Iga liigutus tegi haiget. Mõtlesin paralleelselt sellele, et kuidas pärisvähiravi inimesi võib ennast tundma panna. Põdeda polnud aega. Oli vaja teha tööd ja minna pildistama. Elu ei lase seisma jääda.

Teine päev oli veel hullem. Ma oleksin nagu üle kere haige olnud. See kurnas keha veel omakorda. Vaimust ei räägi.

Kolmas päev oli vaja end kooli vedada. Füüsiliselt muutus olukord talutavaks. Samm korraga. Päeva korraga. Vereanalüüs ja selle vastus korraga. Nädal korraga.

Nädal hiljem tekkis mul aga tunne, et ma olen täiesti rase. Keha läks lühisesse. Mõtlesin õudusega, et kas see keha oskab nii lühisesse ka minna, et hakkab piima tootma vms. See oleks ikka eriti valusalt hale olnud. Hormoonide tase püsis ja langes ilmselgelt liiga aeglaselt. Kas see pisike putukas ei andnud siiski alla, kas ta ei saa aru, et ta on vales kohas ankrus ja püüab ikkagi kasvada, et meie juurde tulla? See mõte oli nii kurb ja valus. Sulgesin end sügavale enda sisemusse.

Üks asi on käia ringi nii, et kogu aeg tunnetad oma keha ja oled temaga dialoogis, et kas kõik on ikka kontrolli all või tuleb nüüd minek. Nüüd kohe? Või vaatame veel veidi? Teine asi on see pool, et mis tundega peab naine käima ringi nii, et tema südame all on hukkunud lapse alge. Üldse mitte müstiline ja mikroskoopiline vaid kena 1,5 + 1,4 mm. See on suts pisem kui 10sendine münt. Ja isegi, kui ta minus ühel heal päeval lahustub, siis jääb ta minusse. Või leiab ta pisitasa ikkagi tee minust välja? Ma isegi ei tea, mis on parem, kas see, et ta on ja võibki jääda või nii nagu kaks esimest mu seest mehhaaniliselt välja puhastati. Sest tegelikult jäid ka nemad mu sisse ja südamesse alatiseks.

“Sind ju ometi nõustati?”

“Ei.”

“Keegi ju ometi saadeti sinuga rääkima?”

“Ei.”

Ma ei tea, mis sel meie maailmal siin viga on, aga jah, selliste mõtetet ja tunnetega pered jäätakse omapead hakkama saama. Või saavad nad abi siis, kui nad arsti jala külge klammerduvad ja nutta röökides abi paluvad? Kui väga soovin ma seda kõike ikkagi näha tiimitööna. Minu poolest võib arst olla selle tiimi juht ja teha raviotsuseid ja jälgida naise tervist, aga pere tervise, vaimse toimetuleku eest peab ka keegi aitama hoolt kanda. See pole ju ometi mingi üllatus, et sellises seisus on tuge vaja. Vähemalt seda pakkuda? Vähemalt rääkida. Ämmakad on sellelel kõigele nii lähedal. Nad pole ju ometi vaid protseduuritegijad ja sekretärid? Ma olen ju näinud, mida nad koolis veel õpivad. Kas seda reaalses elus siis kasutada ei saa või ei tohi? Ja raseduskriisi inimesed? Nii “väike” asi ei ole nii oluline, et ligi astuda? Nii “väike” asi võib kannatava pere jaoks olla kogu nende elu ja kaotus võib olla väga suur ja sügav… Perearst/õdede maailmast rääkimiseks ma ei peatu, sest see süsteem ei toimi sellisel puhul kohe üldse mitte. Aga võiks.

Ma saan hakkama ja aitan Andreasel ja poistel hakkama saada. Paljudel seda ressurssi pole. Nad siis lähevadki koju ja tagasi oma igapäevaellu ja peavadki lihtsalt, krt teab kuidas, hakkama saama? See ongi ok? Ega ju ei jõudnudki kaua rase olla, mis seal ikka. On loodus keha andnud, küll annab ka selle säilimise?

Vajaliku süsteemipoolse toetuse puudumisest palju hullem on see, et sa tabad peagi, et su ümber on inimesed, kes saavad sulle päriselt (kuigi ehk tahtmatult) liiga teha.

Suurem enamus siiski õnneks oskab sind omal moel säästa. Ta tunneb esmase info saamise järel ehk kohmetust ja ebamugavust, ütleb ehk, et tal on kahju, saadab su poole mõistva südame, kohtudes kallistab  ja edasi püüab teemat vältida, sest ta ei oska midagi enamat teha. See on ok. Me oleme sellise suhtumise ja olemisega harjunud. See on ootuspärane. Sageli püüab ta teemast üle olla ja teha näo, et elu läks just praegu natuke edasi. Sa saad hakkama. Vana asja pole vaja kedrata. No et kurb on, aga sa ju saad üle. Õnneks seda enamasti välja ei öelda. Nendega koos on kerge olla, sest sa saad koos nendega põigata välja oma reaalsest ja tunda end veidikeseks mingis mugavams mullis.

Samm vales suunas edasi tulevad juba mõtted, et see või teine koges sama ja sai ju ka üle. Sai ka või? Või sa ainult arvad nii? Kõik läheb lõpuks hästi? Äkki lähebki, aga kes on see teadja, kes seda veendunult väita saab? See on samahea kui leinajale ütelda, et ohh, küll su kurbus üle läheb ja uus elu tuleb peale. Liiga sageli on leinajal just see hirm, et kurbus lähebki üle, uus elu tulebki peale ja ta hakkab unustama, mis tunne oli puudutusel ja mis lõhn oli kellegi juustel ja maailmal tema ümber. Asjade unustamiseks ei pea pingutama. Nad lähevad ise, kui nad valmis on. Ja kui nad ei lähe, siis pole nad veel valmis minema või ei peagi minema.

On väike osa neid, kes annavad märku, et nad on olemas ja nad on huvitatud sellest, kuidas sina ennast tunned. Võimalusi toetuse ja olemasolemise näitamiseks on palju ja universaalset selles palju pole, kõik oleneb sajast asjast, aga kui olla avatud südamega, siis on võimalik mõista, kuidas on parem. See on hea ja lohutav tunne, kui su  ümber on inimesed, kes ei jookse ära, kes võtavad aja ja kuulavad, ei targuta ega kuku sind õpetama, lihtsalt on olemas. Meie ümber, õnneks on mõned sellised inimesed ka ja suur-suur aitäh teile nende mõtete ja hetkede ja vahel ka lihtsalt vaikimise eest, mis ta meile andnud olete.

Siis on need, kes arvavad, et nad võivad teada vastust, miks selline asi juhtus. Mõni neist tutvustab oma teooriat peenetundeliselt ja kenasti ja see on minu jaoks olnud ok. Teooriaid ja praktikaid on erinevaid. Enamasti on sinu läbielamine neis endis vallandanud mingi oma reaktsiooni ja nad otsivad ka ise enda küsimustele vastuseid, arvates, et see avastus võiks ka sind aidata. See tuleb enamasti puhtast südamest ja soovist abiks olla. Paraku pole see aga enamasti abiks. Igal ühel on oma vastused vaja ikka ise leida. Enamasti iseenda seest, et leida rahu ja lepitus. Mitte külvata süütundeid juurde. Olgu siis see leid ja ellujäämise mehhanism milline tahes. Ka kõige suuremad kannatajad ei otsi juurde kannatusi, vaid vajavad, et nende kannatusi nähakse, kuuldakse ja aktsepteeritakse. Kui teil on kogemusi ja te olete enda jaoks leidnud ka lahenduse, siis on see ju väga hea. Aga te ei saa oodata, et seesama lahendus, mis sobis teile, on abiks ka teistele.

Ja siis on need kaunid kõiketeadjad, kes lendavad nagu püha vaim su üle ja kuulutavad, et nemad teavad täpselt, miks see kõik just sinuga ja sedasi juhtus. Süvenemata. Kui juhtus nii, siis sa tegid ja mõtlesid ja tundsid seda ja seda valesti. Sa ise oled oma elu algusest peale valesti elanud, pole endaga tegelenud. Ja vaat see ajab mind marru. Infoga tulen ma toime. Aga KUI tugev peab olema inimene, et iseenda sees päriselt vastu seista ja hakkama saada selle talle peale surutud väärastunud infoga? Äkki ma ikkagi mõtlesingi siis midagi valesti? Ja ta vajub ensesüüdistamise sohu. ja upub. Selle asemel, et aidata inimesele tõusta ja lennata, tambitakse ta maasse selle eest, kes ta on.

See juhtus sinuga seepärast, et sa mõtled valesid mõtteid.

See juhtus sinuga, sest sa ei rääkinud piisavalt oma lapsega. Sa ei laskndu teda endale ligi, oma südamesse.

See juhtus sinuga, sest sul on minevikus lahendamata probleemid.

See juhtus sinuga seepärast, et sa tunned valesti.

Sinu emakas on blokeerunud ega taha uut elu vastu võtta enne, kui sa teed seda ja seda ja kolmandat.

Sind lihtsalt tühistatakse ära. Sa ei olegi enam keegi ja mis peamine – see kõik juhtus seepärast, et sina tegid midagi valest. Sina ise oled kõige algus ja ots ja juhuslikku pole siin maailmas justangu midagi. Tore….

Ohh, ärge arvake, et ma eitan sõna- ja mõttejõudu! Aga veel enam usun, et kõigi enda sisemiste kõhkluste foonil on kõige hirmsam see, kui keegi tuleb ja poogib oma rumala mõtte sinu külge. Mida ma nagu reaalselt peaksin selle infoga peale hakkama? Sa pead toime tulema iseenda sees iseendaga ja siis pead sa korraga veel lisaks tegelema välise rünnakuga. Nagu see suur tõekuulutamine muudaks midagi, tooks mu lapse tagasi, paneks ta liikuma õigele aadressile, aitaks järgmisel korral ebaõnnestumist vältida, kui ma kõike oma tuhandet pattu kahetsen ja sunnin end mõtlema neid kellegi arvates õigeid mõtteid? See on see hetk, kus ma tahaksin röökida, et tegele iseendaga ja jätke kõik teised rahule. Just nüüd. Just praegu.

Kujutlege nüüd hetkeks, et ma lähen ütlen enneaegselt sündinud lapse emale (endal ilgelt kaastundlik kõiketeadja nägu ka veel peas), et tead, sellised asjad juhtuvad seepärast, et sa ei mõtelnud õigesti, kartsid liiga palju, lõikasid juukseid, kükitasid, astusid voodist vasaku jalaga välja, sirutasid käed üle pea jne. Et kütan veelgi hirme ja enese süüdistamist takka? Arvate, et emad ei mõtle sageli selliseid mõtteid ise? Ja isad? Teised lähedased, kes hoolivad?

Me kõik otsime enese seest ja ümbert vastuseid. Vastus on ventiil. Me vajame mingit mõtet, mis annab meile lohutuse ja leevenduse, see on inimlik. Inimene, kes on elanud üle midagi väga keerulist, ei vaja päris kindlasti, et keegi tark tuleb oma uskumuste baasilt talle kuulutama püha tõde. See on sama hea, kui autistliku lapse vanemat süüdistada selles, et ta ise põhjustas selle, kui ta lasi last vaktsineerida. Ja siis arenebki arvamus, nagu mitme peaga lohemadu, millega võidelda on keeruline, sest väärastunud veendumus on selle taga on nii tugev. Samas on need teemad kõiksgugu usuhulludele magus mängumaa ja nende ideedele mahlane kasvulava – tule kuuluta oma väärastunud tõde haavatute ja murtute seas ja sunni neile peale oma tõde. Ja vaat see on sügavalt vastik ja lubamatu.

Ehk et kellega valetõde ei ole leevendus valutavale kohale, see võib anda hoopis valusama ja vastupidise efekti.

Pole absoluutselt oluline, mida keegi teine asjast arvab. Ainus, mis tegelikult loeb, on see, mida inimene enda sees ise arvab. Tema sisekõne on see, millega ta peab elama. Ja selleks, et teda aidata, kui ta on väga eksinud ja katki, selleks on vaja teda kuulata. Meil ei ole vähimat põhjust anda neile juurde muremõtteid sellest, mida kõike nad on valesti teinud, sest nad saavad iseenda ja/või maailma süüdistamisega ka ise suurepäraselt hakkama. Meie asi on austada seda, mida nad ise enda sees leiavad ja näevad. Ja tõesti, vahel on seal hirme ja mõtteid ja enese süüdistamisi, millel pole üldse alust ja sel juhul on asjakohane info oluline. Vahel on seda infot vaja palju kordi korrata erinevas võtmes, et see kohale jõuaks ja aitaks maailma ka veidi teise nurga alt vaadata.

Mida ma öelda tahan, on see, et teie ei pea pakkuma vastuseid ja teadma, mida ja kuidas keegi tunneb ennast hetke, homme, aasta pärast.

Te ei pea ega tohigi seda teha. Ei lähedase ega ka spetsialistina. Üks arst või õde või õpetaja võib olla näinud tuhandet erinevat juhtumit ja mõnel neist ka sarnaseid lahendeid, aga sellest tarkusest on ometi vähe, et teada, mis sobib just sellele või teisele inimesele just praegu. Te ei pea tegema mitte midagi muud, kui olema olemas, olema valmis kuulama ja peegeldama. Sedasi saate te aidata inimesel leida üles oma tee ja oma vastused. Ikka iseenda seest. Kui me ei tahaks elada, siis me ju ei elakski. Seega, ellujäämise valem on meie sees. Aidake siis seda näha. Ja kui te mitte midagi öelda ei oska, siis olge lihtsalt vait. Ja kui te tahate kõike öelda, siis olge ka vait, sest vaikus on palju parem kui üks vale sõna.

Aga kui te tahate teada, kuidas inimene tunneb, hakkama saab, siis astuge ligi ja puurige pehmelt läbi esimestest kihtidest, mis kinnitavad teile üsna usutavalt, et kõik on hästi või saadakse hakkama. Ja kui te ise ei oska, siis püüdke vahedada abivajadust. Ja kui te tunnete, et see kõik on liiga palju ka teie jaoks, siis otsige ise ka võimalus selle ventileerimiseks. Aitaja toetamine on samamoodi väga oluline.

Kokkuvõttes oleme me kõik ju lihtsalt inimesed. See meid ilusaks ja huvitavaks ja erinäoliseks teebki. Ja kõige olulisem on oskus kuulata. Päriselt südamest kuulata.

***

Mulle on juba mõnda aega tundunud, et me saame hakkama ja siis tuli telefonikõne lähedaselt. Uuriti maad ja ilma ja siis ka minu füüsilise seisundi kohta. Selgitasin, et ikka ootame ja loodame parimat, et asi ise ära laheneb.

“Miks nad siis ometi seda oppi ei tee?”

Kangestusin… pobisesin: “See on minu keha. Kui saab ilma, siis on parem.”

“Sul on ju teine munajuha veel.”

Sõnad said otsa. Ma ei osanud end ja oma keha kaitsta.

On jah, aga mis siis? Selle munajuha taga on mul mustuthat tunnet ka, muide. Õenduses on olemas diganoosid küll kudede terviklikkusest kui ka kehatajust. Selle hetkeni olid need diagnoosid mulle kaugeks jäänud. Ma isegi ei teadnud, kui olulised need võiksid ühel hetkel olla. Nüüd aga olen taibanud, mida ma kardan ja mida ma ei taha. Munajuhadeta saab muidugi elada, aga neil on meie kehas oma funktsioon. Olgugi, et ma lähenen eale, kus neist varsti nagunii enam suurt asja pole, siis ikkagi soovin ma võimalusel olla terviklik ja ma ei näe vähimat vajadust lasta ennast tükeldada selleks, et keegi kolmas arvab, et see oleks justkui parem lahendus.

***

Tänaseks on meie tita, kes sel korral meie juurde ei jõua, minu see olnud kümme nädalat ja kuus päeva. Tegelikult hakkaks üsna kohe jooksma 12. nädal. Meie tita ei kasva enam. Ta on surnud. Aga hormoonide tase minu veres langeb väga aeglaselt.

Ma olin märkamatult endaga kaasas tassinud kahe triibuga rasedustesti. Tõstsin selle nüüd kotist välja. See on ainus kinnitus, et ta oli. Jäin ennist mõtlema, et tegelikult on kahju, et ma Tannu kahe tulemise testid ja ultrahelipildid ära hävitasin. Hoidsin neid pikalt alles, aga kui ta kolmas kord tulema hakkas ja asi paistis sujuvat, siis arvasin, et pean eelneva tühistama. Muidugi ei suutnud ma seda tegelikult enda sees teha. Ja nüüd on mul kurb meel, et ma neid alles ei hoidnud, sest see on minu jaoks Tannu lugu. Aga praeguse testiga on mul tunne, et ma vist tahaksin selle ära põletada ja tuha enda isa juurde merre viia. Et tita saaks tagasi algusesse, koguda jõudu ja rammu, merd ja verd ja siis uuesti tulla. Ma pole Andreasega sellest veel rääkunud. Nime ma talle anda ei taha, sest ma hoian seda nime väga just selle jaoks, kes kunagi tuleb. Nii tundub õige.

***

Ma usun, et nii oluline on sellistest asjadest rääkida, aga mida teie arvate, kumb on keerulisel hetkel parem lahendus:

  1. teeselda, et midagi pole kunagi juhtunud
  2. rääkida juhtunust ja õppida end mugavalt tundma siis, kui peab teisi panema ennast võib-olla ebamugavalt tundma

 

Meid on palju. Meil kõigil on oma lood. Omad taagad ja maskid kanda. Mida me teha saame, on kuulata! Kuula päriselt. Kuula südamega. Kuula, kuis vaikus vahel karjub ja ära teeskle, et sa oled kurt. Astu ligi. Kallista, Ole olemas. Ja kuula. See on enemasti parem, kui valus ja valuga üksi olla.

 

Fotokunstist fotokooli moodi

Fotokunsti aine oli miski, mida ma väga ootasin. Mul oli nii hea tunne sellest, kuidas Bruce meile oma meistriklassi sügisel tegi ja kuidas omal kaugel ajal sai Eesti Foto fotokoolis käidud ja asjade üle arutletud. Need olid lusti ja mühisevat arengut ja avardumist täis kogemused. Meie fotokunsti tunnid algasid sellega, et pidime kirjutama essee, mis on meie arvates fotokunst. Võtsin seda täie tõsidusega. Alguses ootasime pikkade silmadega, et hakkama siis erinevaid arusaamu kõrvutama ja vaatama, palju meie nägemusest kattub ja kui palju erineb. Uusi ja huvitavaid lähenemisi ootasin nii väga. Esseedeni ei ole me paraku kunagi jõdnud, aga õpetaja leidis sealt vist mõned allikad, mida ta hiljem on meile tutvustanud.

Esimene ülesanne tuli kuidagi väga üle jala. Lendasime parves stuudiosse, keegi tegi midagi ja kuidagi ja piltide ühisest algmaterjalist pidime igaüks kokku panema samasugunse pildi. Algmaterjalil oli üks hiljem istuma pidav tegelane küljel nii, et juuksed rippusid temast paremale. Hiljem tuli kokku panna kahest tegelasest, et nad justkui istuks kõrvuti, üks sosistab teisele midagi kõrva ja see, kes originaalis oli kummuli, kuulab teda ja ta juuksed tõusevad seepeale lendu. Noh. Tehniline värk, tegime valmis ja oli olemas. Kunst seisnes siis vist selles, et kahest pildist üks omamoodi kokku saada. Kuigi see oli pigem puhas fototöötluse ülesanne.

Teisena tegime rohelise taustaga kolepilte, millest olen kirjutanud juba SIIN, kuigi see polnud tegelikult fotokunsti osa, vaid ametlikult fototöötluse ülesanne, siis kuna õpetaja on sama ja tema nõudmised üheülbalised, siis  võib vabalt ka selle mingitlaadi kusntitegemiseks määratleda.

Kolmandat ülesannet presenteeriti meile kui poomist. Just nii pidigi äge ja hea olema. Poomise ülesanne tekitas tõrksust juba enamates kui vaid minus. Ülesanne pidi algselt olema, et teeme koolikoridoris pildi, kus õpilased vahivad kõik oma heledavaid telefone ja nende keskel ripub ennast üles poonud õpetaja. Ja töötlusega tõmbame heledad seinad tumedaks ja keskele laskub valgus. Nagu päriselt?! Ja selline sügavalt ebaeetiline idee õpetajalt?

Enne sooritust julgesime me välja ütelda, et see ei ole meie jaoks ok. See pole ei naljakas ega tore ega ka kuidagi oluline õppimise seisukohast. Minu jaoks on tegelikult olnudki vist kõige häirivam see, et me ei õpi tehnikat või stiili, kus avastada ennast ja võib-olla mõne jaoks ka päris oma teed, vaid peame kujundajast õpetaja etteantud asja lihtsalt lahendama. Fookuspunkt on fotograafiõppe mõttes väga paigast ära. Ja see läbiv süngus, see ei ole ok, lööge või maha. Aga ok, elasime siis veel selle pildi üle, et ehk sai sellega see morbiidsus ja forsseeritud koledus otsa. Kunst on muidugi kunstis kusnti näha. Sellesarnaseid töid te minu sulest kooli lõppedes nägema rohkem ei saa. Olgu see siin siis selle tunnistuseks 😀

Neljanda ülesande peale mul kihvatas. Selleks pidime me jäljedama Flora Borsi Animeyed (euti)portreesaraja ja tegema pildi inimesest ja loomast ning siis ühe inimsilma katma looma silmaga. Seesugust vabamüürlaste rõvedust, saatanakummardamise ja kõikenägeva silma jura oli mul ennast väga raske sundida tegema. Küsisin vahepealses tunnis, et kas tohib ka lihtsalt looma ja inimese kokku sulatada et pool oleks üks ja pool teine, selle mõtte oleksin ma suutnud endale seeditavaks muuta, aga ei, see olevat mingi muu idee ja ebasobiv.

Kui keegi suudaks mulle selgeks teha, miks me peame igas jumala töös mingeid rõlgusi tegema ja kasutades õpetaja sõnu “äng, rõhuvad asjad on lihtsad ja kõnekad. Need on ägedad…” siis…

Õnneks oli meil mitu nädalat ülesande teostamiseks aega. Väga oluline olevat leida ikkagi ise loom ja teda pildistada. Kooli stuudiosse loomi meil tuua ei tohi. Me hamstripreili on veidi püsimatu pisike nööbisilm, keda hele valgus häiriks. Ja jääbki maailma kõige rahutum koeravolask Happy. See elukas ometi paigal ei püsi, vaid muudkui võbeleb. Kolmel korral püüdsin temast pilte saada erinevaid trikke ja mõjutusvahendeid kasutades. Õues on temaga keeruline, toas oli valgusega keeruline. Selleks, et see rahutu pildile saada, oleks vaja olnud kiiret säriaega, aga seda ei võimaldanud keskkonna ja tehnika kooslus. Nii saigi temast tehtud sadu pilte. Andreas oli ilastatud, valgekarvane ja koera maiuspala lehk täitis elamise. No ei olnud tore kogemus. Ja siis oli ju veel nii oluline, et ta vaataks kõrvale ja oleks see sekundki paigal, nokk maas, aga kõrv mitte vastu pead, et ma mingi materjali kätte saaksin.

Inimesena kaalusin küll ka Tannut, aga Andreasega klappis koostöö kuidagi paremini. Proovisime kodus nii ja naa, sarnases valguses, aga ei, tulemus ei jäänud hea. Seega läksin teist teed ja tema pildi sain puhtalt stuudiost. Vanad hundid, eksole.

Silusin teda siit ja sealt veidi ja siis vaatasin, et tegelikult saan ta teha ju ka hundihalliks. Happy tegin ka halliks, aga see ei meeldinud mulle üldse. Andreasele veel vähem. Kuigi talle ei hakanud hall versioon lõpuni meeldima. ei taha teine veel nii vana ja hõbedane olla.

Tõin Happy silma vikerkesta rohkem välja ja toonisin Andrease oma tema järgi. Ikka nii nagu ülesanne eeldas. Sättisin nende silmad omavahel paika. Vaatasin neid pilte, kus nad mu kaamerasse musta materjali pildistades sarnases asendis koos olid jäänud ja panin paika suurused. Aga midagi selle pildi tasakaalus lonkas minu jaoks.

Vot nii juba läheb. Selline asetus mulle mulle meeldis. Meeldis ka selline, kus Andrease silm oli päris tsentris, aga see esimene variant tundus lõpuks ikkagi parem.

Kuna Andreasele see tema hall ei meeldinud nagunii, siis otsustasin ikkagi edasi liikuda. Kui juba, siis juba, tegin teise nooreks ja metsikuks. Tema ja ta nii tüünena näiv rahutu hingeloom. Mina leidsin siit enda jaoks tasakaalu pimeduse ja valguse võitluses ja selles, kuidas helgus ja valgus ikkagi alati võidab.

Või annaks neile pisut pehmust ja soojust juurde? Katsetasin edasi. Äkki annab pruuv veidi elu juurde sinna sünkjasse musta? Happy nina värvus kergelt pruunikamaks ja tunne läks tõesti sumedamaks.

Vaatasin oma kolme pilti, halli, musta ja pruuni varjundiga ja ei osanud enam valida. Andrease protest halli võimutsemise üle tõukas mu veel ühes suunas. tegin seepeale musta tausta halliks. Proovisin ka heledamat, aga see tõmbas tasakaalu paigast.

Kokkuvõttes on see ehk lihtsalt maitse asi, aga minu lemmik on pruun. Andreaselel meeldib must. Just see vastandumine, mis on pöimunud samastumisega. pime maailm ja hele koer, hele nahk, hele hing. Oli nii oluline, et meie pildis kõik koos toimiks ja olles selle ülesandega madistanud ja maadelnud kokku nõks üle 30 tunni ja mitu ööd (seda ajal, kus ma pole tohtinud ei istuda ega rassida ja oleksin pidanud hoopis pehmelt magama), olin lõpuks ikkagi selle endale vastuvõetavaks vorminud, tulemusega rahul ja panin asja teele.

Ootasime täna rõõmsalt, et koos kõigi meie pilte vaadata. See ei olnud lihtne ülesanne. Mõnda pilti olin ma ju ka näinud, aga ikkagi tundus nii tore mõte kõiki näha. Esimene õõvastav hetk oli siis, kui selgus, et õpetaja on endale pingerea tekitanud. Kurb ja ebamugav oli vaadata neid pilte sellise pingega. Kunst ja rida ja kantslist mahaloetud nagu püha tõde. Mitte arutelu õpilastega, nagu meil on ikka olnud, et igaüks saab midagi üteld aja just just positiivset välja tuua. Aga sellisel kujul rida oli vägistamine. Seda enam, et meie õppe hindamine on kokkuvõtvalt mitteeristuv ja hindeid panevad õpetajad vaid enda lõbuks. Me räägime kunstist, räägime sellest, et keegi ei tohiks sedasi hinnaguid jagada, ka alg-, põhi- ja keskkoolis, aga me vaatama täiskasvanuõppes abitult pealt, kuidas inimene end meelevaldselt välja elab ja meid kastidesse topid. Oleks siis need kastid kuidagi adekvaatsed tundnud. Pool klassist sai sisuliselt “kahe”, sest esimene “kolm” tuli kusagil poole peal.

Seda, kelle töö kõige kõrgema hinde saab, seda oli juba alguses ette teada. Töö kvaliteediga pole sel liiga palju pistmist. Kahtlemata on see kenasti sooritatud ülesanne, aga ei midagi nii eriliselt etemat paljudest teistest. Varasamate ülesannetega on me õpetaja välja toonud enda arvates parima töö (mitte rida). Olenemata sellest, kas see ta lemmik on korrektselt ja nõuetekohaselt vormistatud või ei, lemmikuna märkimist väärib ta ikka, sest isiklik sümpaatia lemmikpildi autori suhtes ei lase väärata. See on olnud nii ilmne juba jupp aega. Ja ei, see ei ole ok.

Ahjaa, minu piltidest valis ta oma pingeritta halli. Koer on liiga lahmakas. Tema eeldanuks, et mu pilt inimesest ja koerast oleks pidanud olema selline nagu ühel Flora Borsi näidispildil:

foto allikas: https://floraborsi.com/animeyed-self-portraits (using for educational reasons)

Et siis pidin Happy suruma kokku mingiks nässakaks, et saaks kellegi teise pilti kopeerida ja siis oleks parem olnud? Või et oli lihtsalt hea teema, millest kinni hakata, et lihtsalt irised ja õiendada klassi ees? Otse ju ometi öelda ei julge. Hinnati mu tööd kolmeväärilisena, pluss imetud irin. Surusin end tooli, suurusin hambad kokku. Pisarad voolasid vaikselt ja istusin sõnatult lihtsalt edasi tunnis. Meil ju loetakse tagumikutunde ka. Muidu pead veel vabandama ka, miks sind tunnis polnud.

Pea pool klassisit sai tehtud töö eest hindeks siis järelikult “mitterahuldava” või veel vähem, sest “kolm” algas pilt enne minu pilti. Et me oleme teinud lihtsa valiku, lohakalt lõiganud ja puhastanud, “nagu polegi tööd teinud” mulje olevat neil töödel. Ja ometi ma tean, et ka nende piltide taga, mida tema eriti kehvaks hindas, oli palju tööd ja pingutust, otsimist ja sättimist ja katsetamist. Ehk siis töötluse taha jäi me suur kunst? Kas see on äkki ositi kivike me õpetaja kapsaaeda,  kes näeb oma maailma kitsa kujundaja pilgu läbi ja kuigi ta ehk ka pildistab, siis ei oska ta maailma teps mitte näha pelgalt fotograafi ja eriti veel õppiva fotograafi silme läbi. Et kui õpetajale pilt ei istu, siis on õpilane olnud lohakas ja laisk. Jälle see eelmise ülbeolemise pildi teema. See ei ole ju adekvaatne hinnag. Seda enam, et see on tema enda tegemata töö, mis talle seal ekraanil ja tahvlil ei meeldi. Aga et seda näha ja tunnistada?

See on põlastusväärne, kuidas üks inimene sellist põlgust endale lubab teiste inimeste ja nende töö ja pühendumise suhtes. See on meie elu ja meie aeg, mille me toome ohvriks kodus tunde tema antud ülesandeid sooritades ning milleks me koolikava järgi üldse mitte oma puhkeaega kulutama ei peaks. Aga ta ei näe seda, ei hinda seda. Aga nõuab. Toetuse ja mõistmiseta.

Eks sellel lool on pikem eellugu, sellest räägin ma teile mõni teine kord ja “armastus” minu vastu on olnud hüsteeriline ning kahtlemata pimesi nakatav selles pundis. Ja pakatav. Aga ausalt, kõige kurvem on tegelikult see, et meil on puudunud igasugune sisuline arutelu, mis on fotokunst ja kõik meie ülesanded on olnud morbiidsed, rusuvad, ängistavad, sest see olevat äge. Nii ka täna antud uus ülesanne.

Uue ülesande nimi on “äng”. Selle sisu on karje, hirm, õud, äng, hinge lahkumine kehast. Venitatud liikumise udune efekt, mille annab pikema säriaja kasutamine. See pilt võiks ja peaks olema mustvalge, sest nii olevat ägedam, süngem, ängistavam. Selline udune nägu, ebaterav, dramaatiline, venitatult tatine, mis peaks väljendama emotsioone. Selgema ettekujutuse saab ehk otsidest guuglist “blur portrait” ja vaadata siis ikka neid koledaid õudukalaadseid mustvalgeid jälkusi…

Ega me ju küsimata ei jätnud, kas võib ka teistmoodi. Rõõm ja õnnelikkus minevat pildi peal kergelt veiderdamiseks ja võltsiks. Ma istusin tunnis ja tegin hämmingus märkmeid, et kuidas saab see kõik üldse olla reaalsus, aga näed, saab. Ma pole elus vaadanud õudukaid, need on madalad ja nilbed mu jaoks. Ma ei näe neis kunsti vaid valu ja riivatust, traumeeritust. Seda näen ma ka oma elus ja töös palju. Ju see inimene, kes end õpetajaks tihkab nimetada, siis ei näe endarahuldamise lõbujanust kaugemale, peab seda kõike mingit laadi väärastunud huumoriks ja võib endale lubada sellist amoraalset mängu nii süngete ja sügavate asjadega, mida ei ole vaja torkida ja tahtlikult juurde produtseerida. Ja ometi sunnitakse meid tuima rumala järjekindlusega sellist vastikust tootma.

Me surume oma tunded maha, kuuletume ja teeme seda, sest meie jaoks on oluline see kool lõpetada ja sellest oleme me juba liiga selgelt aru saanud, et dialoogivõimalust meil ei ole. “Te olete siia kooli õppima tulnud!” on kõrgelt ülevalt tulnud nende mantra me üle kui hirmujudin.  Aga mis on selliste asjade hind. Kui väga see seestab meie enda elu ja olemist? Tunneb keegi rõõmu sellise “kunsti” loomisest? Või saab kergemini, kui sellele ei mõtle ja tuimalt lihtsalt ära teha? Kokkuvõttes on see ju vaid arvestus ja hindeid võib ta endale pihku kirjutada.

Kunst on kunstis kunsti näha. Isetegemisel eeldaks ma kunstilist vabadust. Ka lasteias pole ok, kui 24 last teeb kõik õpetaja käe abil sama näoga kena kartuli või lumememme. Olgu siis see töö ka käkimast käkim mõne suure ja targa jaoks, peitub kogu kunsti võlu kunstis ja püüdluses endas. Meie tööl ja ajal on ka oma hind. Vahel on see väga kõrge. Ja on lubamatu tampida pingutust mutta.

Et siis nii palju fotokunstist meie fotokooli moodi. Kui kõik juba nii vahedalt luudelt maha roogiti, siis mina astun ikka siin päikese all ringi veel hukkunud loode südame all ja ootan oma väikest imet – tema pehmet imendumist ja komplikatsioonide mittetekkimist. Õige ja vale vahe on hetkel väga järsult tuntav ja mõnigi asi, millega ma ehk leebem võiksin mõnel teisel ajal olla, on hetkel leppimatult selge ja möödapääsmatu.

Ma soovin nii väga tunda õhus kevadet, tunda ärkava mulla ja tärkava maailma lõhna. Ootan nii väga värve ja lohutust, rõõmu ja päikest. 13 nädalat veel, siis saab see etapp mööda. 13 nädalat. Ma pole elades ühegi õppetöö lõppu nii südikalt ja nii meeletult oodanud. Kuigi ka meie õppes on palju toredat ja head, siis see röökiv tumedus paratamatult varjutab seda.

***

Kui ma koju jõudsin ja Andreasele rääkisin, et ma oma töö eest “kolme” sain ja põhiline probleem oli see, et koer on liiga suur. Näitasin talle ka ootuspärast valget penipilti ja siis vaatasime koos me kõrval magavat Happyt. Et siis oleks selle vasikamõõtu eluka pidanud spanjeliks pressima? Peade mõõtsuhe – veel mitte täiskasvanud suuruses Happy ja korralik lehm.

Või siis mõni varasem näide minuga

Vot siis sedasi. Ja tark mõte oleks selle kõige peale nüüd hirnatada, puristada ja edasi kapata. Vahel lihtsalt on see hetk, millest ei saa ei üle ega ümber ja tuleb rääkida asjadest, mis on valed, liiga valusad ja ebaõiged. Et nad minna saaksid.

Aga elu on ikkagi lill (olgu või kaktus) ja lapsed selle südamed 😀

Ja mina? Mina olen lihtsalt päike. Täie rauaga 😀

 

***

Kui olin selle loo teele pannud, tuli mu juurde täiesti ootamatust kohast üks oluline, ilus ja kosutav mõte:

“Jumal pole lubanud, et sa pääsed tormidest, et sa pääsed vaevast ja haigustest, aga ta lubas, et sinust ei saada jagu.”

Kuidas mamma valimas käis

Minu lapsepõlvemälestuste lahutamatu osa on mammaga valmistel käimine. Mamma pani hommikul rullid pähe, jõi kohvi, ajas kleidi selga, mukkis daamiliku näo pähe ja pihustas siis oma rullidest kohevad meekarva juuksed lakiga kiivrisarnaseks. Valmisteks valmis ta oligi! Kuna mina valida ei saanud, siis mind ei lakitud ega lokitud, aga kaasa võeti mind küll. Oo ei, mitte valmiste pärast vaid ikka puhveti pärast, mis sel päeval Silikaadi tehases valijatele avatud oli. Ega sinna ju muidu ei pääsenudki. Ja puhvet oli ja sealt sai kooki. Mamma on läbi elu olnud koogi ja kohvikuarmastaja ja sellist võimalust ei jätnud ta kasutamata.

Viimati käisin ma mammaga valimas siis, kuiVancut veel ei olnud ja Tan oli pisike. Kuidagi selline mälestus on mul. Või oli pisike Vancu ka juba olemas? Kes teab. Igal juhul Rahumäe koolis valisime ja siis läksime Tädi Anni juurde kohvikusse. Ega me pärast seda väga sageli enam kohvikusse pole sattunud. Valima ka mitte. Sest mamma on meil popp ja tema eelistab e-valida ja koogi saab ju ka koju tuua. Mugavus ikka enne kõike.

Kui me saime koolist ülesande teha seekordsetest valimistest fotoreportaaž, siis esimesena muigasin, et noooh, tuleb üks tobe endast tehtud piltide postitus, sets kuigi jaoskonnas pildistada ei tohi, siis olen ma kastsi varemgi pilti teinud. Keegi ei tea, mida ma seal kardina taga ju teen, eks. Samas tundus see mõte igav. Et läheks EKRE tõrvikudi pildistama ja saaks ka mõne intsidendi pildile? Ausalt, puudus igasugune huvi ja ambitsioon? Või käiks valimisõhtul erakondade peokohtade akende taga salaja klõpsimas? Las seda teeb keegi teine. Kuna minu jaoks soestuvad valimised ikkagi eelkõige eeskujuliku mamma ja koogisöömisega siis helistasin emale ja palusin mammal mitte enne valida, kui mulle on antud piisava varuga aega kohele tulla.

Eelmisel laupäeval olin just Pingu uisutrallil pildistamas, kui ema helistas, et nii, täna toimub valimine. Mul oli liigagi trammi alla jäänud tunne veel eelmisel päeval saadud süstist, aga no kui valimine, siis valimine. Aega oli loetult, sest valida sai kella kuueni ja mina sain vabaks veidi pärast kella nelja. Palusin mammale rullid juba pähe keerata, et saaks ikka algusest peale asja pildipurki.

Ema oli juba varem lubanud, et valmiste päevaks teeb ta koogi ka. Kuna kõik aga nii äkki tuli, sest mammat pole kerge milleski ümber veenda, siis taipasin ma nende poole sõites helistada ja uurida, kas ka kook on olemas. Muidugi seda polnud, sets ema teeb koogi ikka valimiste päeval. Hüppasin siis poest läbi ja ostsin igale ühele meelepärase koogi. Meil on nii, et nii palju, kui on inimesi, on ka maitseid.

Mamma tuli uksele vastu, kenasti sätid ja rullid, need oli ta ammu juba ära võtnud, sest milline daam siis ometi rulliga pildile tuleb. Ahhh, mu lapsepõlveromantika. Aga huuled vajasid värvi!

Selleta ta ei saa, seega värvis ta endale huuled võidukalt pähe ja astusime seejärel valijakaart ja rahakott käes pidulikult kööki. Valimine on ikkagi üks tähtis tegemine. Olgu või koduses köögis.

Tan tõi teisest toast ema arvuti ja klõbistas natuke klahvidega. Mamma mõõtis hoolega igat ta liigutust ja ekraanil toimuvat.

Mamma on meil ikka see olnud, kes ise küll klahve ei puudu, aga teab vahest pareminigi kui meie, kust mida leida võib. Ja mõelda, ta varsti terva sajandi vanune ja kui palju on maailm tema eluajal muutunud ja ikkagi tundub mulle, et tema on mist olnud see kõige kiirem ja osavam kohaneja ja ellujääja. Võib-olla on see oskus, võib-olla on see õpitav? On imeks pandav, kuidas ta ei imesta vaid uurib austuse ja huviga uut. 🙂

Õiged nimed ja numbrid on leitud ja Tan näitab mammale, kus on see õige koht arvutil, kuhu mamma oma käega vajutama peab. Nii tähtsat asja ei saa ju teise eest ära teha!

Olemas! Valitud!

Ja nagu peretraditsioonid ette näevad, järgneb keerulisele valmisprotsessile meeliv preemiapakett. Kohv ja kook on valimistest lahutamatud. Mamma valis pisikesed sipelgapesakoogid 🙂

Ikka uskudes Eesti tulevikku ja sellesse, et asju saab paremaks teha. Küll mamma juba teab, mis me Eestile hää ja vajalik on.

Mina tean, et parim osa Eestist on minu mamma ja valima lähen ma pühapäeval isiklikult ja kohvikusse lähen kah. Ikka koos lastega. Rulle ei pane meist keegi pähe, aga oma arvamusest ja ühest kenast koogist pole valimispäeval midagi paremat.

Õnnelikud sokid aitavad kurbuse vastu

Üsna samal ajal, kui me saime koolist ülesandeks teha loominguline grupifoto, olin mina teada saanud, et ma ootan titat. Mu peas keerles kogu aeg mingi mõtete torm, et kuidas küll oleks tore oodatava pereliikme tulemisest teada anda. Enneaegsete nunnu Pingu kostüüm oli sel ajal meie juures ja tema suur pehme munajas kere tundus kuidagi eriti hea lisada me pere praegustele liikmetele. Annaks veel ultraheli pildi või oodatava sünnikuupäevaga sildi talle pihku ka ja no nii nunnu oleks see kõik olnud. Koolitöö jaoks oli vaja vähemalt viit tegelast, meidki oleks kuus lisaga kokku olnud peres viis. Kui Happy ka juurde liita, siis kuus ja Giuliettaga koos tervelt seitse. No oleks saanud ühe vahva pildi.

Leppisin isegi Liisiga juba peaaegu kokku, et püüame enne sõbrapäeva ehk pildid ära teha. Või siis vähemalt sõbrapäeva hommikul koos ultrahelipiltidega, sest mul oli sel hommikul taas arsti aeg ja no niiniinii magus oleks olnud sellest vahval viisil ka teile rääkida. Olin päeva varem ostnud kokku veel ka terve hunniku värvikirevaid Happy Socksi sokke, eraldi pisikesed beebile ja Vancule vahepealsed ja meile, suurtele, mitu paari sedasi, et me omavahel sokke segada saaksime.

Sokkidega on meil oma teema. Ma võïn kindel olla, et kui ma koju toon erinevaid sokke, siis neid kantakse veel erinevamalt. Leidsin telefonist isegi kiirelt näite – komplektis oli kolm paari valgusfoori tulede värvi sokke. Ühel päeval leidsin ma kandmist oodanud paki ilma klambrita ja jalutama olid läinud üks punane ja üks roheline sokk.

Mõni aeg hiljem juhtus aga nii, et seisin mina Inxu ja Andrease laua vahel ja mõlemad pöörasid end laua alt välja. Ülevalt alla vaadates avanes seesugune pilt. Seega jah, meil on sokidega mingi teema. Minu karvastest sussidest rääkimata.

Koolitöö jaoks joonistasin ma kaustikusse ideepilte. Liis veel vahepeal itsitas, et no tegelikult me alles jõulude ajal tegime stiilseid grupilte ja tervishoiutöötajaid saaks me ju ka nüüd mängida, aga noh, see teema hetkel kuidagi ei kõnetanud. Uusi ideid ja joonistamisi see tore teostatud mõte ei seganud. Näiteks see alt üles pildistatud pilt on mul ammu mõttes olnud, aga sobivat vahvat katuseakent pole ma veel leidnud.

Ja siis kõrvutiseisvate inimeste näod, mis oma joonte rütmiga hakavad mõjuma juba muuna kui rühma inimestena. Vahepeal saime fototehnika tunnis teada, et tegelikult on sellist pilti tark teha hoopis ükshaaval inimesekaupa ja siis panna see töötluse käigus grupiks kokku.

Tol päeval, kui sõbrapäev oli, jäi beebi aga peitu ja ultrahelis teda vaatamata tema ootamise nädalatele, näha polnud võimalik. Sokid jäid kotti. Tegin koolipäeva vaikselt lõpuni ja püüdsime kodus säilitada reibast meelt. Sokid tirisin ikkagi kodus lagedale, et poistele ideest rääkida ja et üks tore perepildistamine seisab meil ees ja püüame pilti teha nii pingviiniga kui ka sokkidega.

Vahepeal oli meil jälle tund ja ideid tuli aina juurde. Lõbusamaid ja nunnumaid ka.

Aga need sokid ja Pingu olid mul ikka südamel. Ja kogu aeg mu mõttes.

Aga meie titast ei olnud ikka veel märki. Rasedushormooni tase tõusis nii nagu vaja, aga hinges oli hirm. Lükkasin mõttes perepildistamise edasi, aga kuna ma neid toredaid sokke liiga kaua oma kotis olin tassinud, siis vajasid nad õhku ja tahtsid ideena ikkagi ellu astuda. Ühed lõbusad sokid teevad edasiminemise kergemaks ja astume ju meiegi koolis üheskoos oma tulevikule vastu.

Nädal hiljem oli meie rühmale eraldi stuudioaeg antud grupifotode pildistamiseks. Leppisime lähema ringiga kokku, et meie oleme igal juhul teineteise jaoks kohal, et meid kindlasti vähemalt viis piltidel kokku saaks. Olime teineteisele veidi ka oma ideedest juba rääkinud ja stuudios kohtudes olime kõik üsnagi õhevil. Selline natuke pidulik tunne oli isegi.

Seadsime end stuudios sisse ja kuna ma sokid kotist juba lauale olin tõstnud, siis alustasimegi nendest. Kollane taust oli mu kindel valik, sest päeva teises pooles ootas mind ees taas arstikülastus ja pinge mu sees vajas üht pehmet kollast paid. Üks reflektor taustale, teine natuke taustale ja pisut ka kontraks, kaks softboksi külgedele ja kõige suurem softboks ülevalt ette küljele. Samal ajal leidsid õnnelikud sokid kiirelt endale rõõmsad jalad ja kuidagi läks nii, et asi lihtsalt toimis toredalt. Tegin pildiproovi, see oli hea.

“Ja nüüd varbad sirgu ja siis varbad püsti, kõik varbad paremale, kõik varbad vasakule ja vaat nüüd pöörake ennast ümber ja tõstke koivad taevasse!”

Meie, koos, rõõmsalt – rohkem polegi vaja, kui olla meie ise, nautida hetke ja päeva. Kollane taust jäi mesiselt pehme ja mulle meeldis see, mida ma kaameraseljal nägin.

Järgmisena tegime teoks Jaana vahva pildiplaani. Lisaks sellele oli ta eelmisel õhtul näidanud toredat pilti telefonidega tehtud selfiedest. Joonistasin ka selle endale üles.

Kuna keegi meist seda ideed sel korral kasutada ei tahtnud, siis tegime jooksvalt ka selle mõtte Loore jaoks teoks. Siblimist ja sahmimist jagus, aga ka sellest sai üks vahva pilt või paar. Valmispilt tuleb ehk kunagi hiljem, aga nende tegemine oli omaette tore. Igaüks tegi endast pildi ja siis sai neist kokku üks suur.

Vahepeal oli ka stuudio pisem pool ellu ärganud ja seal käis vilgas gruppide sättimine ja pildistamine. See oli vist üks kõige toredam stuudiofoto ja meie rühma koostegemisi vist üldse.

Kui meie võttegrupi pildid said tehtud, siis jooksin arsti juurde, et kas nüüd ometi on pisike tegelane peidust välja tulnud. Eks ma ju vaikselt ikka lootsin, et kui kõik on hästi ja meil on ultraheli pilt ka käes ja kui siis stuudio on veel lahti ja vaba, siis jõuan sinna sel päeval äkki isegi tagasi nende samade sokkidega teisi pilte ka tegema. Aga tita jäi ka sel päeval peitu.

Peidus oli ta kaks päeva hiljem. Või siis enam mitte nii peidus, vaid lihtsalt väga vale koha peal oli ta oma ankru maha visanud. Ootasime mitu tundi ja edasi käis kõik kiirelt. Sel korral läks nii, et tita tuli tagasi saata sinna, kust ta alustas ja loota, et ühel teisel päeval tuleb ta uuesti ja maandub ikka nii, et tal on turvaline koht kasvamiseks ja arenemiseks. Lootma peab, sest peale lootuse ja rõõmsate sokkide polegi meil temast hetkel rohkem mälestusi.

Sellel päeval olid mul endal jalas natuke teistsugused sokid. Juhuslikult…

Kui me tookord poleks stuudios neid toredaid grupilte õnnelike sokkidega teinud, siis oleksid nad veel kauaks jääinud ootama oma etteastet kaamerasilma ees. Mul on hea meel, et see siiski teoks sai varem. Aitäh teile, kes te mul mu mõtet teostada aitasite ja kallistused kõigile teile, kes te meile keerulisel hetkel toeks olete olnud.

Esialgu arvasin, et ma ei taha neid pilte torkida ja koolitöö jaoks vist isegi töödelda. Eks me maailm kukkus mõnes mõttes väga kokku. Teisalt mingis mõttes pakkusid need rõõmsad tulemise ja minemise pildid tröösti. Mul on hea meel, et ma ennast ületasin ja need pildid ära sorteerisin ja meeldiavamad ka teie jaoks siia tõin. Iga üürike õnnehetk väärib ikkagi alleshoidmist ja läbi nende sokkide oli ka minul lihtsam teile nii keerulisest asjast rääkida. Sel korral jõudis me pisike tita me juurde tulla 9 nädala jagu. Tema pisikesed õnnesokid ootavad teda aga ikka siin. Loodan, et varsti, siis kui torm vaibub ja ta uuesti saab tulla, kannab ta neid sokke sama rõõmsalt kui meie temaga koos.

Õnnelikke sokke teile!

Kuidas me rohelise taustaga pilte tegime

Kõik algas sellest, et meil oli fototöötluses ülesanne, mis eeldas rohelisel taustal foto pildistamist. Ainus suunis, mis meile anti oli see, et juuksed võiks panna kinni või veel parem kui pähe saaks tõmmata mütsi.

Võtsime asja hakkajalt ette ja tegime kes kuidas ära. No kuidagi siis selles mõttes, et ega keegi meile ju täpsemalt ei seletanud, kuidas seda tegema peab ja varem me rohelist tausta kasutanud polnud. Üks poetas, et kasutage kontravalgust, teine teatas, et roheline on hea video jaoks aga fotos pole roheline üldse hea lahendus. Kolmas, see, kes asja algselt tellis, rääkis järgmises tunnis, et tema kontrat ei kasuta ja rohelise tausta asja ajab ära ka mõni rohekam või siis lihtsalt pildistatavast objektist eristuv sein. Tundus loogiline. Näidispilt oli igati asjalik, aga oodatud ülbet olemist me kõik oma piltidele ei tahtnud. Mängida saab rohelise taustaga ju palju vabamalt kui sirgelt õpetaja näidist kopeerides.

Läks edasi veel üks tund ja siis selgus, et mõnedki meist on hädas rohelise tausta väljapuhastamisega. Minu pildi originaal, mille töötlemiseks valisin, ei olnud mõnes mõttes küll ideaalne algmaterjal, aga sain sellega kenasti hakkama. Suuresti tänu sellele, et olin taibanud Liisile salli pähe keerata ja no mis teha, kui mulle tehtud piltidest meeldis lõpuks just see pilt, mille töötlemiseks valisin.

Katse nr 1

Sarnaste asjade töötlemine on olnud vahelduva eduga viimased 19 aastat muuhulgas ka mu palgatöö ja hobivärk ju ka. Seega, ei midagi uut ega kontimurdvat. Küll aga pole mul olnud liiga palju põhjust kasutada eriefekte loovaid võimalusi ja seepärast hullasin siis nendega ise edasi, arvates, et see pildile lisaväärtuse annab ja ma reaalselt ka midagi õppida ja harjutada saan. Liis sai nõiamoori nina ja õunaiharusest lõhkevad silmad ja korralikud küünised. Tuunitud Liisi panin tausta kasutamiseks mõeldud tasuta pidlivaramust võetud taustadele.

Nalja pärast sikutasin Liisile sussid ka jalga ja värvisin sukad punaseks. Ma ei tahtnud kurja ja üleolevat, ülbet pilti temast teha. Tahtsin hoopis toredat ja natuke naljakat pilti.

Katse nr 2

Kui siis aga selgus, et paljud on hädas pildi taustast kättesaamisega, siis alustasime koos algusest. Õpetaja näitas tahvlil asju robinal ette ja meie püüdsime järjel püsida. Tegin sama algmaterjali pealt järgmise etteaste ja õpetaja ettenäidatud meetodiga sain taustavärvi valides ja tonaalsust muutes järgmise tulemuse. Tumeda kasuks otsustasin ma lõpuks ise, aga tõepoolest, värvi sedasi muuta oli kiirem ja mugavam. Roheline halo vajas veidi nokitsemist, aga see käis kähku.

Vastik oli nunnust Liisist mingit koledat nõiamoori teha. Kuri ja ülbe ta olema ei saanud, aga küüned vedasin paika ja värvisin,  nahka vanutasin ja kortsutasin natuke ka. Pole midagi teha, selle pildi olemus ei meeldi mulle ja ma ei hakka never ever sellised asju tootma, aga noh, ühe koolitööna elab üle.

Selle nõmeda teema ja iseenda lepitamiseks mürasin siiski veidi veel ja tõmbasin Liisi naha piimjaks ja siis jälle eriti hulluks punaseks. No kohe selliseks, et kohe arvatavasti kasvavad ta laubalt välja vanakuradi enda sarved. Ja silmad värvisin ära 🙂

Aga see polnud veel kõik. Korraga selgus, et tegelikult oleme me kogu ülesande ikkagi algusest peale valesti pildipurki püüdnud ja see rohelise taustaga pilt tuleb meil uuesti pildistada. Ühelt poolt tekkis lootus, et keegi tuleb meid päriselt ka juhendama ja õpetama. Teisalt jällegi tekkis küsimus, et kuna mitte kõik polnud selleks hetkeks veel nii kaugel, kui mina oma õuna õgiva Liisiga, siis uurisin, et kas need, kellel esimene pilt okeilt välja tuli, võivad jääda selle juurde ja selle lõplikult vormistada. õi siis need, kes pole veel esimesega algust teinud või kaugele jõudnud ja see esimene hirmus kehv tundub neile puhastamiseks, siis kas nemad võivad siis esimese kõrvale jätma ja teha vaid uue ja sedapuhku siis paremini juhendatud rohelise tausta pildiga vajaliku töötluse. Ohh, sa püss, et ma julgesin üldse küsida, sest selle järgnes klassi ees ründav epistel stiilis, kuidas me laisad ja lollid oleme ja üks õige fotograaf katsetab ja otsib ja õpib ja harjutab kogu aeg ja teeb vajadusel ka s*tast saia. Et siis selliste sõnadega sõnavõtt õpetajalt… No ok, vabandust, et küsida julgesin. Ega keegi ju paha pärast seda ei uurinud. Ikka selguse pärast, mida meil paraku liiga sageli napib.

Katse nr 3

Järgmisel tunnil tegime teise õpetaja poolt hoolikalt paika sätitud valgusskeemiga rohelisel taustal pilte. Noh, ütleme nii, et veidi parema tulemuse ehk saime, aga ei midagi märkimisväärselt teistsugust. Vahepeal oli selgunud, et nüüd hakkame me töötlemisel samm-sammult kõik üht ja sama asja tegema ja see tundus üks mõistlik mõte. Õnneks selgus ka, et pilt ei pea olema ei kuri ega ülbe, vaid kasutama peab neid elemente, mida tunnis näidatakse, samas teise õpetaja nõudmine ja ootus olid ikkagi kuri ja ülbe. Võtsin siis jälle oma õunaga Liisi ette ja alustasin algusest. Küüned tõstsin varasemast versioonist paika ja müttasin sedapuhku siis rohekm rohkemate kihtide, faktuuride ja erinevate läbipaistvustega. Taustaks sai seesama hall betoontaust, mis meil kõigil ja nii jäi. Tuunisin lihtsalt veidi veel heletumdust endale sobivaks.

Hing ihkab juba ammu lilli ja liblikaid, päriselt ka! Ja lõpetuseks samast sarjast sootuks teistsugune pilt. Ma suudan ka päris naturaalselt olla nagu täitsa töödeldud 🙂