Hommikune veretest kinnitas eeskujuliku hCG 43,4 väärtusega, et rasedus on tekkinud ja need eilsed ja üleeilsed kodused testid poleks üldse pidanud nii tagasihoidlikud olema. AGA enne veel, kui me haiglast koju jõudsime, hakkas midagi toimuma, mis ei anna mulle hetkeks rahu.
Ma tean, et paljudel määrib raseduse alguses. Pole suurt vahet, kas heledalt või tumedalt. Enamuse puhul on see mööduv nähtus ega tähenda midagi. Mina aga tean enda kogemusest, et kahel korral oli see peetumise märguanne ja kahel korral saadi viimasel hetkel veel pidama ja hakkasin progesterooni hoolega sööma. Ka mu emakaväline rasedus andis endast lõpuks märku just sedasi. Läbi aegade pole minu jaoks olnud raske rasedaks jääda vaid seda hoida. Selgitust, miks see nii on, pole. Ainus seos on progesterooni tase – kui õigel ajal jaole saadi, siis jäi rasedus kestma. Ja peale kogu seda protsessi oleme me nüüd siis jälle siin kriitilises punktis.
Täna hommikuse seisuga on mu progesterooni tase 34, mis on täiesti ok. Ma progesterooni saan igapäevaselt lisaks ka. Milles hetkel asi on, pole aimugi. Äkki on rasedus ikkagi emakaväline? Äkki on praegu just see hetk kui pöörduda tagasi selle preparaadi juurde, mis on mu kaks last päästnud? Ma ei tea, kuhu joosta ja mida teha. Seal, kus mina arsti juures käin, pole ligipääsu arstile nagu paljudes muudes kohtades. On administraator, kes siis arvatavasti võtab vastutuse oma otsuste eest? Igal juhul on praegune lahendus see, et kahe päeva pärast pean uuesti verd andma. Selle teadmisega magasin ma täna enamuse päevast lihtsalt maha, sest nii läheb aeg kiiremini.
Ja vahepeal käisid Andreas ja Happy mind vaatamas. Pidasid seal aru isekeskis, et mida minuga peale hakata.
Pole olemas julgustust ja lohutust, mis mind hetkel rahustaks ja et kellel kõigil on samamoodi olnud ja kõik on hästi läinud. Ma tean, on palju häid näiteid. Aga on ka vastupidiseid. Mul isiklikult pole neid piisavalt olnud. Ma tean, et lõpuks läheb kõik ikka nii nagu läheb, aga olla sedasi abituna teadmatuses… on masendav.
Õhtuks korjasin end nii palju kokku, et kui Andreas läks kasvuhoonesse sigarit suitsetama, siis joonistasin talle sinna temaatilise uksesildi.
Kuna me talvel oma tillukeses kasvuhoones nagunii midagi ei kasvata ja viskasin eile tomati- ja kurgitaimed välja – sain veel kaks tomatit ja ühe ilusa pika lavakurgi ka sealt, siis kolisin Andreas sigarilaua ja tooli kasvuhoonesse koos tüümiani ja rosmariiniga talvituma. Salat on ka alles, kohe seal Andreas õla taga ja ta arvas, et sellest kasvab kevadeks salatipuu. No, saame näha.
Ja tegelikult on täna suurest murest ja hirmust hoolimata eriline oluline päev – mu rasedus leidis kinnitust ja üks oluline etapp on meil selles elus taas läbitud. Panin kõik kasutatud süstlad ka oma kohale kalendris paika, et oleks ülevaade, kui torkiv see teekond on olnud.
Andreas arvas, et nii vaadates polegi palju. Nõustun, pole ja samas nagu ikka on ka, sest selle asemel, et veeta koos aega ja avastada nädalaid hiljem, et nüüd on nii, siis selle asemel on seda kõike ikka väga palju olnud. Ja läheb ju edasi ka. Ma loodan. Tänane süst oli igas mõttes valus, aga see valu on aevastus võrreldes selle kõrval, mis tulla võib…
Kallistan teid kõiki, kes te meile kaasa olete elanud. See on meile olnud nii tohutult oluline, et me seda kõike päris üksi pole pidanud läbi tegema. Ehk on veel lootust. Peab olema. Andreas on mitu päeva Tiktaki kutsunud nimega Hope (Lootus). Täna teatas ta, et aeg on Tiktak ametlikult ümber nimetada. jah, Hope, on hetkel kõik, mida me vajame. Igas mõttes… 
