Et keegi ei muretseks, siis kinnitan, et kõik on ok, olen lihtsalt segamatult lõputöö lainel. Tekst on valmis, täna öösel peavad tulema veel ka joonistused. 
Päevane süst oli julm. Andreas torkas ja palusin tal kohe nõela mu seest eemaldada. Teist torget on alati raskem teha, mõlema jaoks, aga teine oli siiski inimlikum. Õhtune suts oli nagu herilase torge, aga valu kestis õnneks hulga vähem aega. Mul on elus kaks korda õnnestunud herilasega sedasi kohtuda. Mõlemal korral papa sünnipäeval ja mõlemal korral sama ploomipuu küljest ploomi võttes. Sindrid olid ploomi taga. Arvake, kas ma edaspidi vaatasin alati kõik ploomid läbi?! Süstiga pole paraku abi sellest, kas vaatad või ei, valus võib ta hoolimata sellest olla.
Tänasest pole mul ühtegi pilti, kuid kuupäevaliselt on mul eileõhtuse perekondliku kaardimängu pilt küll. Happyl oli asjast muidugi oma arusaam ja ronis teine vahepeal tähelepanu otsides kohe keset platsi sedasi 
Ja nüüd lähen siis joonistama. 🙂
