Eilse öö veetsin ma taas me lõputöö kujuteldavas metsas ja kui ma kell 6:30 voodis maandusin, siis tuli veel mitu nii head mõtet, aga ma ei jaksanud telefonini küünitada ja ütlesin endale, et no nii head ideed ei saa ometi kuhugi kaduma minna, need ju nii loogilised. Ja arvake! Kui ma kell uuesti 10 ärkasin, siis mäletasin ma suurepäraselt, et mul oli uinudes mitu väga head ideed lõputöö jaoks ja see oligi kõik, mida ma mäletasin ja terve päeva on see mind närinud nüüd. Mitte, et mul ideedest puudu oleks. Tund tagasi panin madu Viive keset metsa asuva pilvelõhkuja tippu elama, sest ta lehvitas artsitõendiga ja teatas, et tal on vaja päikest rohkem kui kõigil teistel, muidu läheb ta nahk krobeliseks ja tuju kehvaks ja siis kardab ta ise ka ennast. Nüüd ta seal siis istub oma rõdul, ühel pool Linnutee ja teisel pool kauguses kumavad linnade tuled ja on oma eluga rahul. Novot.
Täna öösel kirjutan taas. Ma olen kuulnud, et mõni on suutnud mõne päevaga oma lõpuöö valmis kirjutdada. Ma ei ole arvatavasti veel nii palju koole lõpetanud, et selline oskus oleks jõudnud välja kujuneda. Mul läheb ikka nädalaid, aga taaskord pean nentima, et kahekesi koos, kui koostöö toimib, on sellist asja teha nii palju ägedam ja no antud juhul on mul enamus ajast suu ka veel kõrvuni.
Kogu selle värgi peale siin magasin ma hommikused rohud veidi sissse, aga sain järjele ja süstide ajad klappisid ilusasti. Päeval käisime korra kähku mu tukkumise ajast Balti Jaama turul, sest Andreasel oli mingi esktraspetsiaalset lihatükki vaja ja kui me seal juba olime, siis leidsime ka Itaaliast tulnud kastanid, ilma milleta me minema ei saanud tulla. Mingi toreda saia leidsime ka. Kuna kõht oli tühi ja ma olin vaid varahommikul tablettide jaoks kuiva saia ühe viilu närinud, siis võttis Andreas mingis aasjapärasest kohast ühe suure ja paksu pelmeenilaadse asja ja mina võtsin nuudlid. Kui vürtsikuse astet küsiti 1-5, kus 5 pidi olema hingemattev, siis soovis Andreas taset number 4 ja ma arvasin, et kui ma 2ga hakkama saan, on ka hästi.
Maaaluses parklas me süüa ei tahtnud ja sõitsime siis veidi kodupoole. Mööblimaja juures naerisn ma, et kuule, toit jahtub ära, pargime Mäki parklasse, et kui need asjad süüa ei kannata, siis haarame burkis ja ongi korras. Mäki parkla oli täis, sest mida ikka teeb eestlane laupäeva pärastlõunal, kui läheb perega Mäkki. Sõitsime siis nalja pärast Sünnitusmaja ette. Andreas mugis oma suurt pelmeeni ja mina luristasin pakse vihmaussilaadseid nuudleid, mis olid nii head, aga nii krdi teravad… Arvake! Toit oli jubehea, aga nad ajasid meie numbrid sassi! Pelmeen oli täiesti talutav. Ja siis tundsin, et ei, mokad lähevad paksuks. Kohe ikka lõuast ninani. Andreas keeras otsa ringi, ruttas Mäkki, haaras mulle juustuburgeri ja noh, võib vist ütelda, et ma jäin ellu. Mu ülejäänud nuudlid sai endale kodus ootav Tan, kes oli nende üle väga õnnelik.
Päevane süst oli ok. Tund-paar hiljem hakkasin tundma, et süstekoht valutab, aga mu kõht on nagu lahinguväli hetkel nagunii ja see valu oli pigem seline kerge ebamugavus puudutusel. Õhtune süst seevastu oli esimesest hetkest, huhh, kui valus. Ma tahtsin poole süsti pealt minema juba joosta ja kui Andreas 10ni luges, siis kuue peal kisasin juba, et võta välja see nõel mu seest ja tegin elevandihääli. Andreas on vana rahu ise, tema loeb ikka oma 10 sekundit täis. Seejärel tundsin, kuidas kõhupekk kisub krampi. Need “speck spritzid” pole ikka üldse mõnusad asjad. Ahjaa, guugel tõlgib selle saksakeele laadse asja peekonipritsiks või peekoni süstiks 🙂
Aga siis tegime ahjus terve kilo kastaneid ja Andreas sõi saia seest tühjaks. Ma naersin, et kuule, need näevad välja nagu mingid vanaaegsed käerauad. Ta proovis muidugi ka kohe.
Meie oluline vahe saiasöömisel on see, et ma sööksingi vaid sisu ja jätaks kooriku alles. Tema sööb sisu selleks, et nautida paljast koorikut. Vahel me isegi kombineerime nii, et mina söön sisu ja tema koore. See on see kõige maitsvam kombo.
Ja need kastanid on jumalikud! 🙂
Homseni! <3
