IVF päevik – 43. päev

Ma lõpetasin just lõvihäälel halleluuja laulmise, sest see va õhtune verevedeldamise süst oli nii krdi valus, et mul on kõhunahk vist lõuani krambis hetkel. Torge oli valus, ravim oli valus ja nüüd on niisama edasi ka valus. Ja et valuga toime tulla, siis olen ma selgeks saanud, et kiunumisest on vähe abi, tuleb möirata. Ja ajule meeldib ka laulmine. Ma siis laulsin mingil tuttaval viisil lihtsalt kopsupõhjast halleluuuuuja ja halleluuja, sest see oli ainus, mis parasjagu pähe tuli ja see ajas naerma, nii vats vappus ja Andreas naeris ka, endal süstal otsaga mu kõhus, et no selle naerurappumise peale saan ma kindlasti vikerkaarevärvilsema kõhu homseks, sest tema ei tea, mida see nõel mu sees teeb samal ajal. Noh, saame näha, oleks siis vähemalt selle valu järel ka mingi ilu. 🙂

Õhtusega võrreldes oli päevane süst, see rohkem kui kaks korda suurem, ikkagi kuidagi inimlikum. See sai muidugi keset lõputöö koosolekut käigu pealt tehtud ja polnud aega ei laulda ega valutada väga. Selle lõputöö kirjutamine on äge ja veendusime taaskord, et teooria on täiesti metsas. Meie loo puhul kohe täitsa otsesõnu ongi metsas ja kindel on ka see, et meil läheb ikka veel paar päeva aega, aga päriselt ka, lõpp paistab ja madu Viive rahunes ka lõpuks maha.

See kirjutamine on olnud siin muidugi nii äge, et mu päevaplaan on kerges nihkes ja ma mõtlesin täna mitmel korral, et ma nagu oleks oma rohud juba ära võtnud ja siis polnud kindel, kas ikka võtsin, sõin ja jõin küll, aga rohud? Mõlemad? Ülioluline on graafikus püsida ja kindlasti rohi sisse võtta. Samas kogemata topelt võtta on samaohtlik kui ravimit üldse mitte võtta. Pean vist ikka selle ravimite jaotamise karbi endale hankima, et hõivatud ajule puhkust anda.

Ahjaa, ja ensetunne on ok, mitu päeva on ikka täitsa ok olnud, aga eks ma olen sellest kirjutamisest ka nii õnnelik. Kuigi tänane hommik algas Andrease jaoks sellega, et ta astus kontorisse, kus mina alles kirjutasin ja lörinal nutsin.

“Noh, mõni tegelane suri ära või?” küsis ta kaastundlikult.

“Ei, aga süümekates madu karjub parasjagu põõsarägastikus südantlõhestavalt appi, sest jänes minestas ära ja teised arvavad, et ta on surnud ja madu ei pääse jänesele appi piisava kiirusega.”

“Ahahh, see on väga loogiline,” noogutab Andreas.

“Muidugi on!” ei lase ma ennast segada ja seletan, mis edasi juhtub. Siis saab Andreas ka aru ja naerab juba päriselt selle asja üle. Aga mul on maost endiselt nii väga kahju.

Kui mina lugesin ja kirjutasin päeva otsa, siis Andreas veetis oma esimese andvendi liha küpsetades. Eilsetele ettevalmistustele liskas protsessis ta sellega grilli ja ahju vahet kokku 10 ja pool tundi, aga isegi mina, kellel on lihast täiesti ükstaskõik, olin vaimustuses ja uurisin, et kas ta saaks seda asja jõuludeks uuesti teha. Sest ta tahab ju nagunii terve päeva õues grilli vahet joosta jõululaupäeval. Talle see mõte meeldis. No ja kuna mul tänasest ühtegi muud pilti pole, siis näitan teile ka seda toredat lihakänakat. 🙂

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment