Aitäh kõigile teile, kes te kirjutasite siin ja seal ja mõtlesite eilsele ja ka teistele lugudele kaasa.
Mu päevakava on siin kergelt sassis olnud – kirjutan ööd läbi hommikuni ja siis jupi kaupa pikutan päeval süstimiste ja rohtude võtmise vahele. Ma suudaksin ennast rohkem sundida, aga hetkel ei taha. Hetkel on põhjus end rohkem hoida ja mitte üle piiri minna.
Tänane kuupäev algas sellega, et Vanc kappas enne und ülevalt alla ja uuris, et kuidas nende päkapikkudega siis lood on, et kas ja kuhu nad tulevad. Tal ei ole mitte kunagi ise õnnestunud näha, kuidas na toimetavad, aga ta usub, et mina tean. Ja mina taipasin et ma ei ole üldse veel selle asja peale mõtelnud. Alles oli ju suvi.
Vancul on küll olemas Oreo kaleder, mille ta vist äkki paar nädalat tagasi ise poes valis ja teiste jaoks on mul vana varu kusagil olemas, aga mingit päkapikukraami ei ole. Vanc lohutas, et pole hullu, äkki me siis täna õhtul saame poest vaadata, mida neil päkapikkudel vaja on. Nende varukalendritega oli selline lugu, et ma eelmine aasta mingi aeg ostsin suurema koguse erinevaid naljakaid ja siis kui me kolisime, siis Andreas avastas need ja sõi lihtsalt tühjaks. No sest ta oli kindel, et kui on jõulukalender, siis kindlasti eelmise aasta oma ja keegi on unustanud neid kasutada ja kindasti on need juba aegunud või kohe aegumas. Mõned õnnestus mul siiski säästa – käpapatrulli, trollide ja ponide omad.
Kuna Vancul oli kalender olemas, siis seisi Andreas korraga mu kõrval käed puusas ja nõudis naerdes, et kus siis tema kalender on, ta tahab ka päkapikke. Eks see vist on keeruline küll, kui sa tuled kultuuriruumist, kust päkapikust ei tea keegi miskit ja sinu päkapostkastis või sussi sees pole iial ükski päkakas kakal käinud. Noh, seda sussiasja ei tea mina ka ega ka lapsed, sest sussi koht on vastu maad, aga päkapikud on mul käinud terve elu ja käivad mu lastel ka nii kaua kuni neid see kõnetab. Ja Andreasel käivad päkapikud otseloomulikult ka, sest kõik see, millest ta lapsena ilma jäi, tuleb ju tasa teha.
Leidsin kalendrid üles ja Andreas sai esimesena valida. Vanc arvas, et ju ta ikka tahab koertega kalendrit, aga ei, Andreas tahtis ponide oma. Vanc oigas naerda, et sa ei kujuta ettegi, see oli kunagi mu lemmikmultikas. Ja lisas siis, et Tan narris teda selle pärast. Ja mina sain lisada, et ta narris, sest talle endale ka hullult need ponid meeldisid. Nüüd on meil siis ka kolmas tüüp majas, kellele meeldivad ponid.
Esimene luuk avanes juba detsembri esimestel minutitel.
Öö otsa tegelesin ma siin me kirjatööga ja taustal printis kolme Lilliga proovitöö, mis vajab tehniliselt veel tuunimist, aga asi on juba üsna paljulubav.
Õhtul saime sispti linnas apteegis ja poes ka käidud, Päkapikud on lähenevateks jõuludeks valmis. Mul on kõik retseptid peale ühe viimase Clexane nüüd välja ostetud ja ehk ikka ühel hetkel jääb see menüü ka lahjemaks. Endiselt ootame esmaspäeva.
Enesetunne on tavaline. Maailma parim asi on tavalise Monsteri (energiajook) lõhn ja ma võiksingi seda vist lõpmatuseni sisse hingata. Lihtsalt nuusutada, sest maitse ei ole üldse nii hea kui lõhn. Mulle maitseb Starter, aga Starteri lõhn ei ole nii hea ja kuna keegi peale minu seda siin ei joo, siis olen ma hetkel püüdnud end tagasi hoida. Vist siis juba mingi 50 päeva, ohhoo!. Andreas küll mainis täna ka, et kas ta tõesti ei suutnud mind kõigi nende artiklite peale veenda, et puudub kahjulik mõju rasedusele ja kohv sisaldab rohkem kofeiini – ainsat, mis võiks olla suures koguses lapse arengule häiriv, aga kuni ma ei tunne möödapääsmatut vajadust, siis ma valin midagi muud. Näiteks tema Monsteri nuusutamise.
Söömisest peab ka rääkima? Ühe turske tursa ribad on see, mida ma vajan. Mõnes pakis on nad õige muredad, teises nätsakamad, aga nad on mõnusad. Hais on küll selline, et hoia ja keela, aga maitse on hea., kui paki kohal ei hinga 🙂
Huvi pärast mõtlesin, et kui midagi muud siin kinnituseks teha pole, siis vaatame, kuidas test reageerib. Tavaline odavama otsa 10 ühiku test. Andreas tilgutas oma käega kolm tilka õigesse kohta ja nii nagu test märgus, ilmus kohe esimesena ka teine triip nähtavale ja oli päris tükk aega tumedam kui testi kontrolltriip. No ühesõnaga kindel on see, et kere on mul rasedust kinnitavaid hormoone täis ja tore oleks, kui see kõik toimuks nüüd ikka ka asja eest 🙂
Päevane süst oli ok, õhtune oli valus ja kuna laulmine mind siin ennegi on aidanud, siis üürgasin aga täiest torust Gloriat ja see ajas mind naerma. Andreas võtab süstimist palju tõsisemalt ku mina. Tema süsti ajal ei laula ega naera. Vähemalt veel mitte. Kaasrasedusest räägib ta siin aga küll.