See 40. päeva järjekorranumber tundub kuidagi nii suur, et kas me tõesti oleme kogu selles protsessis vahetult juba 40 päeva sees olnud? Tundub nii. Pidasime siin just plaani, et millal ja kuidas vajalik ravim apteegist jälle ära tuua, et kas kohe täna öösel, kui Andreas töö lõpetab, või homme päeval nii, et sõidame süsti ajaks linna ja teeb siis kuidagi autos selle asja ära. Eks on see on selline sättimine, sest seda müüakse, nii palju, kui ma raviminfost aru saan, terve Eesti peale ainult 14 apteegis.
Kui ma kuidagi veel suudan endale ette kujutada Clexane õhtust süstimist ise enda kõhtu, siis vaat selle va Prolutexi süstimist mina endale ette ei kujuta. Torke hetkel on ravimit pilgeni täis süstal koos sabaga nii 17,5 cm pikk (kui nõel on täielikult kõhunaha all) ja sel hetkel oleks hädasti ikkagi vaja kolmandat kätt – üks hoiaks nahavolti, teine nõela ja süstalt paigal ja kolmas manustaks ravimit. Eks ta siin selline kahemehesüst on.
Mida ma veel Prolutexi süstimise 7 päeva järel ütelda oskan on see, et süstlanõela TULEB vahetada nagu teooria ette näeb. Kuigi apteek pidas seda veidraks, kui lahtiseid nõelu küsisin ja lõpuks sealt topeltsüstaldega tulema tulin (neil eraldi nõelu ei olnud mulle pakkuda). Asi on sellest, et ravim tuleb viaalist (pisikesest pudelikesest) läbi kummikorgi süstlasse imeda. See torge läbi kummi, isegi kui see on puhastatud, muudab süstla kummiga kokkupuutel mittesteriilseks ja kokkuvõttes tundub, et terav nõel muutub ka tõepoolest nüriks. Kolmas asi on veel ka see, et on terve hulk ravimeid, mis nahaga kokkupuutel seda ärritavad ja on kibedad. Puhas nõel aitab ka seda riski maandada. Ehk et nõelavahetus peale ravimi süstlasse imemist ja enne süstimist ON oluline ja minu jaoks ka kuudagi elementaarne. Kuigi mulle jäi natuke nagu peenutsemise tunne, kui ma oma topeltnõelu taga ajasin.
Eks ma olen siin raisanud igaks süstimiseks siis ühe asemel kaks süstalt. Ühel korral küll kiirustasime ja mõtlesin, et kui apteek ka ütles, et nad pole kuulnud, et keegi nõela vahetaks sedasi, et olgu, ma siis proovin ka, aga no see torge ja süst olid nii põrguvalusad, et lõpuks tõmbas Andreas poole süsti pealt süstla välja, vahetasime nõela ja ta torkas uuesti ja see oli inimlikum. Ehk lõpuks kasutasime ikkagi kaht süstalt. Ravim ise antud juhul nii kibe ei tundu olevat, ju siis ikkagi oli tegemist nüri nõelaga. Loo moraal – ma vahetan alati enne nõela kui süstin. Tänase seisuga on terve karp seda Eestis müügiloata ravimit süstitud ja loodan nii väga, et see toetab just kõike seda, milleks ma teda süstin 🙂
Muidu sujus tänane omas taktis. Ma sain magama alles natuke enne kuut hommikul, sest sukeldusin jälle me lõputöösse täielikult. Kell 8 sõin läbi une leiba, võtsin rohud ja magasin kella 11ni. Siis tegin lõputööd edasi, siis pidasime Kerliga samal teemal koosolekut ja siis viisin veebis ise läbi individuaalset supervisiooni. Veel viimased praktikad enne lõppu. Üks-ühele tunnen ma end okeilt. Grupiga on netis keeruline. Või noh, mis keeruline, lihtsalt tegevuslikud meetodid on nii palju piiratumad ja algaja püüdlik ja ärev meel ei lase vabaks lasta. Eks iga asi tuleb harjutades veidi lähemale ja kiiret ei ole.
Mõtlesin veel korraks, et pikutan pisut ja suman siis taas me lõputöösse, aga siis sain kirja ja seda lugedes viskas mul rõhu laksust lakke, kõht kiskus krampi ja mul hakkas füüsiliselt paha, hingata oli raske, rinnakorv oli kitsas. Ma olin vererõhuravimi kaks tundi varem sisse võtnud ja tundsin, kuidas kõrge rõhk kohiseb kõrvus. 170/110… See ajas omakorda nutma. Olin abitusest vihane maailma ja iseenda peale, et miks ma ei suuda rumalusest lahti lasta ja lihtsalt olla üle absurdsest suhtumisest.
Rahuneda oli nii krdi raske. Emotsioonid lappasid ja olid tugevamad kui ma neid muidu endale luban. See omakorda ehmatas ja ärritas. HIRM! Hirm lapse kaotuse pärast oli ni reaalne, sest ma püüan end siin nii elu eest hoida ja siis kujutab keegi endale krt teab mida ette ja arvab, et võib oma ebakindluse ja enda eluga rahulolematuse kõik mulle peale kallata lambist. Huhh.
Aga siis tegi Andreas süüa – arvake?! Jah, muidugi tegi ta kala! 🙂 ja ahju ujus üks forellike. Kuna mul oli raske seista, pea käis ringi, siis külitasin diivanil kuni kala valmis sai. Safraniga koorekastme tegi Andreas kalaleka. Ja kuigi ma olen see, kes alati kuulutab, et tema sooja kastet ei puuduta, siis tema omasid olen ma õppinud vähemalt maitsma, sest need on midagi muud kui jahu- ja liharasva või koorekastmed. Hea oli. Olemine läks paremaks ja pikutasin tunnikese.
Nüüd ootan, et Andreas lõpetaks töö, saaksime linnas ära käia ja saan taas me lõpuöö juurde asuda. See on kõige naljakam suur töö, mida ma iial kirjutanud olen, sest mul on enamuse ajast suu lihtsalt kõrvuni, kui jutu jooksma saan. Tänane koosolek Kerliga oli ka nii lõbus, et Andreas pärast uuris, et mis asja me seal ikka nii väga naersime. Aga no ajab ju natuke armsalt naerma küll, kui esimesel tööpäeval tulevad üksikisast jänest tööle saatma kõik tema 138 last? 🙂
Õhtune süst oli ok. Andreas uuris et miks ma neid ikkagi tegema pean ja kaua veel. Ta tunnistas, et talle tegelikult üldse ei meeldi mulle seda haiget teha, aga eks igal sellisel asjal on ju veel ka omad muud riskid ja kuidas ma hiljem ikka taastun. Mnjah, eks ma ju muretsen ka, aga üks asi korraga. Kõike korraga on lihtsalt liiga palju. Ma usun, et need ravimid ja süstid on hetkel vajalikud hea eesmärgi nimel ja kui neid vaja poleks, siis ma neid ju võtma ei peaks? Tundub loogiline?
Jõulude ootuses toppisime klaaskommi meenutava kommikuke sisse patareidega tulukeste keti ja kukk on nüüd nii ilus ja uhke koos kõigi oma küünaldega, mis näevad üsna kaunite kanamunade moodi välja sedasi 🙂
