Tänase päeva peamine küsimus on olnud, kus asub mao õlg. Ja kui madu peab oma käe panema kellegi õlale, kas ta paneb siis pea või paneb ta saba või viskab end terve kerega üle teise tegelase õla rippu? Teine küsimus on mul veel, kuidas sööb madu suhkruvatti . Ta väidab nimelt, et see on ta kõige lemmiku maiustus, aga mul jääb ettekujutusest kergelt puudu vist. Sedasi me siin anname oma eriti loomingulisele lõputööle viimast lihvi ja võiks ütelda, et juba dekoreerime vaat et dekoreerime seda, kavandame esitlust. Üks pisike mao õlg ongi veel vaid jäänud ja natuke joonistamist. See on see eriti magus osa selle asja juures.
Ma taipasin täna korra aknast välja vaadates, et naabritel on kõigil jõulud ja need süvenevad iga päevaga. Meil oli juba augustis mõte jõulutuled välja riputada, et saaks soojas ja valges ja noh, siin me oleme, äkki kunagi saame need üles ka. Siis kui on soe ja valge. Aega ju veel on ja meie oleme lihtsalt nunnud 🙂
Ravimitega on mul tekkinud mingi väga sujuv suhe. Hommikul kell 8 närin voodiserval kuiva leiba, manustan oma kolm prekaraati. Kell 4 päeval saan päevase juraka süsti ja närin jälle leiba ühe rohuga. Kell 8 õhtul võtan veel ühe rohu ja kell 21:30 on õhtune süst. Südaööl närin leiva ja manustab kaks erinevat ravimit. Sedasi jõuavad 2 korda päevas (12 tunnise vahega) ja 3 korda päevas (8 tunnise vahega) ravimid kõik õigel hetkel kohale. Ma olen kohe uhke, et nii ravimikaugena, kui ma ise olnud olen, olen endale mingi talutava süsteemi loonud, sets kui ma neid numbreid ena ees oleva hiigelsuure kella peal vaatan, siis mul on tunne, et võis juhtuda, et mõnel korral võtsin ma südaöide ravimi tundega ka päeval kell 12 ühe rohu sisse. Aga kindel ei ole ka. Äkki ikka ei võtnud. Viimased paar päeva on süsteem keasti selge olnud ja nüüd on küll tunne, et ära võivad neid jätta, aga ehk juurde ikka enam ei pane. Pole vaja, et mu süsteem lonkama hakkab.
Süstid olid talutavad, kõht on aga süstmisest siniselapiline ja mügarlik. See on veider ja üldse mitte nii tore. Ehk ikka tasandub ja muutub taas nahavärviliseks tagasi varsti.
Muud nagu ei olegi täna olnud. Meeleolu on tore ja viimase pirni pani Andreas, kes läks mu küsimuse peale, milline on stegosaurus, guuglisse otsima ja jõudis kuidagi mingite muude saurusteni ka, Üks oli väga ninasrviku moodi. Andreas küsis nalja pärast guuglilt, et kas ninsarvik on saurus ja vastus tuli selline, et Andreas ei tea nüüd, kas ta enam julgeb ja tahab guuglit üldse kasutada. Aga et ka teaksite – ninasrvikud EI ole linnud 🙂
2 thoughts on “IVF päevik – 46. päev”
Madu sööb suhkruvatti väga lihtsalt. Mässib saba ümber suhkruvatipulga (suhkruvatt, muide, on toki otsas pilv, ütles mu noorim kunagi ammu) ja muudkui hammustab vatti. Umbes nagu meditsiinisümbolimadu, karikaga.
Mao õlg asub loogiliselt võttes umbes kümnendiku maopikkuse jagu peast saba poole. Aga kätlemise, patsutamise, lusikaga söömise, kirjutamise ja kõik muud kätega tehtavad tegevused peab madu ikkagi sabaga tegema, muud ei jää üle. Mul millegipärast virvendab maoteemal alati silme ees Leelo Tungla, Ene Hiiepuu ja Edgar Valteri aabitsa (see päkapikkudega) madu Muia.
Jaa, seda aabitsat ma mäletan ja Muia oli äge! Ma mingi hetk isegi mõtlesin, et Viive võiks olla Milvi, aga siis sai ta poja nimeks Valdur-Felix ja sellega kõlas Viive kaunimalt kokku Viive enda meelest. Selle sabakasutamise asja sain ma selgeks, isegi kinga sain talle jalga, aga see õlgade värk on ikka veider. Kuna ta aga on iseteadlik tädi, siis vaevalt tal väga seda pead sinna õlgade vahele vaja ongi võ teeb seda nii, et keegi ei näe (ja mul pole pilti vaja joonistadagi). Aga õlad tal olemas on, sest muidu rulliks pärlikee otsaga ju püksi 😀
PS see suhkruvatipilve asi on hea, aitäh idee eest, nii seda tulebki joonistada 🙂