IVF päevik – 36. päev

Tegin hommikul huvi pärast ka ühe 25se tundlikkusega testi. Teine triip ilmus praktiliselt kohe nähtavale 🙂

Ma ei ole harjunud vara hommikul sööma, aga selle tabletimajandusega kohanedes pean ka oma söömisi veidi ümber korraldama. Pressisin endale kaks võileiba sisse, nende vahele vererõhurohu ja nende järel Prednosioloni. Siis istusin maha ja helistasin Kerlile ja järgnevad tunnnnid panime me taas kokku oma lõputööd. Loo juurde tegelasi joonistades panin nad ritta nagu ikka, aga aina enam tundus, et see lugu tahab teistsugusel kujul tegelasi, selliseid, mis sai kaks suve tagasi alguse me kiilakatest merisigadest, kelle ma joonistades kartulivendadeks nimetasin. Tundus loogiline, et vana armas stiil tuleb antud juhul vahetada uue ja naljakama vastu. NB – tegelastel on sõrmed! Hihii! Umbes nii vaatas see kamp mulle paberilt vastu:

Päevane süst läks üllatavalt kenasti. Arvestades, et eilne süstekoht valutab endiselt, oli tänane väga inimlik. See 1+ml kõhunaha all on ikka üsna räme kogus.

Õhtu hakul seisime Andreasega köögis ja kaalusime, et mida meil siis nüüd Vancu sünnipäevaks vaja on. Söögilaua kohal lambi küljes ripuvad Vancu kolm inglit. Esimene neist tuli me ellu täpselt täna õhtul 13 aastat tagasi, kui Kala-perekond haiglasse korraks mind vaatama tuli. Mõelda, 13 aastat on see ingel olnud alati me lähedal.

Käisime kiiruga tiiru poes ja siis hakkasid meeste väed koristama ja mina helistasin oma kõige ägedamale pinginaabrile, kellega me oleme ülikooli ajal koos ära söönud 100 kilo riisi ja teist sama palju tatart. Ikka majoneesi ja ketšupiga. Unustasin end pea pooleteiseks tunniks jutustama. 13 aastat tagasi oli tema see, kes ütles, et eiii tohi veel sünnitada ei 21. ega 22. november, need päevad on juba võetud. Noh, et ikka igal ühel oleks päris oma sünnipäeva päev. Ma siis pingutasin hambad risti homseni selle nimel 🙂

Kell oli vist 11 õhtul, kui me kogu oma koogikraami, mida Vanc teoreetiliselt süüa võiks, laule laotasime ja asusime plaani pidama.

Kondenspiim ja kookos langesid välja. Lahtiseks jäi esialgu, kas martsipani kannatab rullida ja kas teda kannatab sättida nii, et ta ära ei lagune. Kui ei, siis katame mossis hülge vahukoorega. Valge šokolaadi osas oli Andreas kahtlev, aga mul polnudki plaani seda sulatada vaid veidi riivida siin ja seal.

Minu mõte oli kasutada kaht pisikest ümmargust tordipõhja ja siis kasutada teisi hülgele kuju ja kumeruse andmiseks ja loibadeks ja sabaks. Andreas arvas, et suurtest põhjadest peaks saama kere ja ümmargustest pea, loibasid polevat üldse vaja ja kui, siis saab neid teha suure nelinurkse põhja nurkadest, kui me selle ovaaliks lõikame. Sedasi oleks hüljes tulnud suur ja lapik, aga meil oli vaja sellist kerakujulist mossis rõõmuhüljest nagu tädi Annika eelmine aasta Vancule kinkis. See hüljes on siin majas arvatavasti kõige kallistatum ja armastatum tegelane üldse.

Kokkuvõttes jõudsime kompromissile. Tuli üks suur ja kõrge ümarpoolne peakere ja juppidest said jäsemed ja saba. Mis seal ikka. Lõime noa biskviidi sisse ja oligi kilpkonnalaadne hülge kere olemas. Andreas vahustas koore ja rullis martsipani.

Me oleksime tegelikult tahtnud selle kollaka martsipani saada veidi hallikamaks, aga ei riskinud alguses. Pole ju veel tuttav selle materjali hingeeluga sedasi. Jäi nagu ta on. Kihtide vahele läks vaniljepuding ja riivitud šokolaad ja kaval hüljes pistis poole teel nahka ka mõned kohalikud pingviinid. Jahusena oli martsipan isegi töödeldav mingil määral ja nii sai kera endale katte, mis siit ja sealt veidi mõranes ja murenes, aga enamvähem kattis ära.

Saba ja loivad said eraldi katted. Kui ma palusin Andreasel kaks palli voolida ja need lapikuks suruda, siis ei saanud ta üldse aru, et mis asja ma tahan ja mina ei saanud aru et millest ta aru ei saa, sest hülgel on ju punnis põsed! Kui ma lapikud pallid paika panin, taipas ka Andreas.

Kuna meil oli suts martsipani veel alles ja mina ajasin, et mul on neid halle täppe ikka hülge kannikale vaja, siis lisasime marstipanile veidi musta piparkoogiglasuuri ja see oli ägee! Me oleks võinud ikkagi riskida ja kogu hülge halliks sedasi teha, aga vähemalt on meil hallimummuline hüljes, kes päris beebi enam pole ja hakkab juba halliks muutuma. Just nagu Vanc ise – hakkab suureks saama 🙂

Andreas arvas, et Järgmine kord teeme halli hülge. Kes teab, millal see veel tuleb, aga kindlasti teeme me halli hülge 🙂

Kell on enamvähem 12, kui Tan alla loivab, et kas me oleme juba valmis.

“Oo, te tegite kilpkonna!” on Tan kööki astudes vaimustuses.

“Ee, kus sa seda kilpkonna näed?” lähen ta kõrvale ja avastan, et näe, me olemegi kaks ühes koogi teinud. Me tähelepanu oli kogu aeg pigem ikka mossis hülge esimesel otsas olnud.

“Tule vaata teiselt poolt ka!” kutsun ma Tannut.

“Oi, ikka hüljes on!”

Eksole! 🙂

Ja siis palume Tannul keearata kella 15 minutit tagasi, sest me ei ole veel valmis. Äkki Vanc ei märka veel, et sünnipäev on alanud.

Ahjaa, kusagil seal vahepeal sai tehtud süst ja võetud rohud. Muus osas on kõik endine, parem pole, kehvem ka mitte. Enesetunne on ok, katus enam ei sõida. Me oleme siin totaalselt hülgelainel hetkel vist lihtsalt 🙂

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment