Ma olen pool päeva siin mõtelnud, et kuidas ühe lausega tänast päeva kokku võtta ja mõte liikus Santa Barbara Hälloviini versiooni suunas. Või see ehk jääks isegi veidi lahjaks. Nüüd aga näitas Andreas mulle uut mängu mille suure Limbo ja Inside arvutimängude armastajana leidis. Ma vaatasin Little Nightmares II treileri ära ja noh, see võiks ka mu tänast päeva kirjeldada, sest ühelt poolt on ta jummala jube ja teiselt poolt imeilus.
Ärkasime kell 7:20. Tegin võrdluseks ühe 10se tundlikkusega koduse testi, sain ruttu teise, heleda, aga nähtava triibu kätte ja sõitsime linna verd andma. (Veidi allpool saate teade, et selle testi tegemise hetkel oli hCG tegelikult veres juba üle 130 ehk test võiks ikka täitsa tugeva triibuga juba olla) 🙂
Kuna ma pidin keskuse administraatori juurest läbi käima, siis kordasin seal taas oma juttu, et ok, ma annan vere, aga mu mured püsivad ja kuna mu varasemad kogemused on kinnitanud nii- ja naapidiseid lugusid, siis hetkel seda kõike tähelepanuta jätta on lihtsalt kurjast. Ta kuulas mu ära, ütles, et arst on kinni, tal on vastuvõtud, aga kui on sellised mured ja kahtlused, siis pean ikkagi alt valvetoast läbi minema.
Andsin vere ära ja läksin valvetuppa. Valvetoa ämmakas oli väga tore. Kuulas mu mure ära ja ütles, et väga hea, et tulin, selliste asjade jaoks nad olemas ongi. Mõõtis mu rõhku. 164/104 huuu! Et kas ma rohtu võtan? Ei. Mul on kõrgenenud rõhk juba 13 aastat ehk sellest hetkest kui ma preeklampsia diagnoosi sain. Kui välja arvata 2015. aasta ärevuse episoodid, millest mu rõhk ameerikamägesid joonistas, siis pole mulle ravi kunagi määratud. Tol korral saadi paari Xanaxi veerandiga asi kontrolli alla kuidagi. Nii kõrge see rõhk muidugi tavaliselt ei ole. Kas ma olen ärev? Ojaa, ma olen hetkel väga ärev. See on ikka väga kindel.
Ta lappas oma sahtlis, kaalus tilkasid, aga pistis siis mulle pisikese Nifedipini tableti pihku. Ma sel hetkel ei taibanud ka, et äkki pole see hetkel asi, mida võtta ja võtsin sõnakuulelikult tableti sisse, sest arvatavasti on kõrge rõhk lapsele hullem kui üks annus ravimit. Enesetundest ei saanud ma midagi aru. Aga see ei üllata mind enam ammu. Ma hakkan tundma siis, kui ekstreemsed numbrid allapoole hakkavad tulema. Millest see rõhk nii kõrge on, krt seda teab, sest pelgalt ärevusest end nii üles kütta ma vist ikka ei oska. Ju on ikka miski veel foonil.
Andreas oli maja ees autos oodanud juba poolteist tundi, kui ma arstiga kohtusin. Nii hoolsa ja armsa suhtumisega arsti ei ole ma ammu kohanud. Ma hindan asjalikkust, aga ilmselgelt vajan ma hetkel kõrgelt ka empaatiavõimet. Mu enda naistearst on selline, aga olen palju aastaid arvanud, et ehk ongi ta see üks ja ainus. Minu elus on ta olnud vist juba 17 aastat. Ja täna sain teada, et mõni päriselt tore naistearst on veel olemas. Asjalikke tean mitmeid 🙂
Et miks ma kohe üleeile ei tulnud, kui mure tekkis. Vastasin, et keskuse administraator ütles mulle üleeile telefonis, et nii vara pole mõtet kuhugi minna, vaja on raviga jätkata ja oodata. Eks see näris mind, sest ma ju tean kõigi oma kogemustega varasemast, et kui määrib, siis on kiire märkamine ja sekkumine ainus, mis võib midagi päästa. Vähemalt olin ma täna õiges kohas lootuses saada abi, kui on veel midagi toetada ja teha.
Kuigi mul on hetkel rasedust 4+2 ja teoorias võib midagi võib-olla juba näha, siis meie pisike jäi peitu. Ma ühelt pool saan ju aru, et tõesti on väga vara, aga teisalt tõusis mu ärevus üsna mitu pügalat, sest kusagil sügaval mu sees kõmisevad ikka veel hääled eelmise aasta talvest, kui nii mitu korda me pisikest otsiti ja lõpuks ta munajuha kaugemast otsast kasvamast leiti. Kui palju loeb sellises olukorras arsti suhtumine.
Kas mulle ikka suukaudu progesterooni ka juurde kirjutati? Ei. No ta siis kirjutab, sest tundub hetkel tõesti, et on vaja. Analüüsi vastused ei olnud sel hetkel veel tulnud, aga ta arvas õigesti, oligi progesterooni juurde vaja.
Et millal ma oma arstiga räägin? Mina vastu, et mul puudub oma viljatusravi arstiga igasugune kontakt ja administraatorist edasi ei ole võimalik vist kuidagi saada. Ma ju pole varem ka sellises olukorras olnud, et rohkem kui üks abitu samm edasi ei teagi midagi. Mis on tegelikult täiesti absurdne. Ma loen, et teised helistavad ja kirjutavad oma arstidele ja saavad samal päeval vastuseid. Valvetoa arst arvas, et ehk mul vähemalt esmaspäeval õnnestub temaga ühendust saada. Ehk kuidagi tõesti.
Lahkudes palus valvetoa arst, et ma kell 12 helistaksin, et kas analüüside vastused on tulnud. Haiglast lahkudes ostsin välja oma Duphastoni tabletid ja sõin esimese kohe sisse ka. Sõitsime koju ja Kuigi lund enam ei sadanud oli maailm üsna hele. 🙂
Kuna oodata oli veel omajagu aega, kerisin end diivanile kerra ja vajusin magama. Nii on lihtsam oodata. Andreas küttis ahju ja tuba sai mõnusalt soojaks.
Suts peale 12 helistasin valvetuppa. Selgus see, mida ma aimanud olin. Kahe päevaga kukkus progesteroon 34 pealt 18,8 peale. hCG vastust veel ei olnud ja arst palus mul kell 3 uuesti tagasi helistada, et ehk siis juba on ja saab pildi selgemaks.
Kella 2 paiku helises telefon ja helistas keskusest mu enda nö raviarst. Tema näeb, et hCG on kenasti kasvanud – 137,6 (üleeile oli 43,4), aga vaat see progesteroon nüüd… Millest ma rääkinud olen, et see on mu kirstunael! Ja mõtlesin endamisi, et no ja patsient pole ometi ju oma tervisemeeskonna võrdväärne osa, mõtlev ja tundev inimene, kes oskab enda kohta rääkida küll, kui teda kuulataks? Kuidas ma ei salli seda vanakooli patroneerivat suhtumist.
“Nii, Duphastoniga ei tee hetkel midagi. Sellest pole abi. Vaja on hakata progesterooni hoopis süstima. Ja ma kirjutan teile Prednisoloni ka. Seda võtate kaks korda päevas selleks, et äratõukereaktsiooni maha suruda. No nagu peale siirdamist võtsite.”
“Ee, ma ei võtnud peale siirdamist midagi…” Oleks pidanud või? keegi unustas midagi? Kusagil on mingid üldised arusaamad kirjas? Ise pidin teadma? Sada mõtet hüples mõttes.
“Ei noh, siis ei võtnud, aga nüüd on vaja. Ja ärge seda vaadake, et rasedad ei tohi võtta, Te ei leia ühtegi ravimit, mis ütleks, et see on rasedatele hea. Ja iga asja pärast pole vaja valvetuppa joosta.” Jutu lõppu pirne panna on ta osanud meie esimesest kohtumisest alates. Küll munasjarja vähijutt, siis imelik kandiline folliikul, mis tekitas kolme mittevajaliku süsti vajaduse, mida oleks saanud vältida ja siis kõik need “lootust on vähe” jutud jne. Mulle tekkis sisimas tahtmatult küsimus, et kui ma poleks täna administraatori julgustuse peale valvetuppa läinud, kas ta siis mulle üldse oleks vaevunud tähelepanu pöörama? Me olen end ikka õige mitu nädalat tema poolt unustatuna tundnud, teadmata, mis peaks ja võiks edasi saada.
Siis lisas ta veel, et teeb retseptid kohe valmis ning hakaku ma kohe täna süstima ja rohtu võtma. Clexane läheb edasi ja progesterooni küünaldega jätkan ka. Olgu, arusaadav. Enne, kui ta kõne lõpetada jõudis, kibeles küll väga, sain küsida, et mis edasi saab. Et kui ikkagi on oht emakavälise raseduse osas, siis kas ei peaks kindluse mõttes peagi uuesti püüdma vaadata? (Sest ma päriselt ei ela seda nädalatepikkust õudust uuesti üle.) Või mida ma teen, kui muud juhtub ja kuidas seda ravi nüüd siis jälgitakse? Ta vastas närviliselt kiirustades, et kõik oleneb ikkagi munaraku kvaliteedist ja ultrahelis ei ole nagunii midagi näha enne, kui hCG tase on 1000-1500 ühikut. Tuleb oodata.
Ok, aga millal ma uuesti verd annan, takistasin taas kõne lõppemist, sest kuidas ma peaksin selle nädalavahetuse siin üle elama seda teadmata. Et kui teaksin, et oodata on pikalt, siis saaksin uue nädala alguses kasvõi ise Synlabi minna või midagi. Ma ei tea, kuidas teised sellel vaatavad, äkki nad suudavad taltsalt oodata ja olla ka unustatud. Mina ei suuda. Õena tundub loogiline sellises olukorras ja selliste ravimkoguste peale jälgida vähemalt progesterooni ja hCG dünaamikat.
Kohati on mul tõsiselt tunne, et kui ma pinda ei käi ja igat viimast kui sõna välja ei tiri, kui mul selleks üldse võimalus on, siis ma ei saa üldse mingit vastust vaid ainult hirmujutte ja vabandamist, et nemad ei vastuta mu munarakkude kvaliteedi ja raseduse kulgemise eest. Kui mul on võimalik osaleda aktiivselt, anda oma panus, siis ei näe ma põhjust lihtsalt abitult passida ja oodata. Võimalik, et see on jube tülikas, aga meile on see laps, tema ja mu enda tervis ning heaolu antud olukorras piisavalt olulised. Need on kohe nii tähtsad, et ma julgen isegi natuke tülikas olla. Taevas teab, kui palju kordi olen ma olnud see sõnakuulelik ootaja ja mis hinnaga?
Ja jälle jõuame tagasi vaimse tervise toetamise juurde, mida selliseid võitlusi pidavad naised ja paarid vajavad. Nüüd, praegu, kohe! Juba kuu aega tagasi, algusest peale. On see üldse võimalik? On keegi poole sõnagagi maininud, et see üldse võimalik võiks olla? Kas keegi küsib haiglas? Tunneb huvi? Oo, ei. Sa oled selles kõiges üksi, lükata ja tõmmata oma suure unistusega. Ise sa ju tahad seda last?
Ma mainin veel kord – rasestumine pole olnud minu jaoks probleem. Probleem on olnud raseduse püsimajäämine. Selle mure ja jutuga me omal ajal viljatusravisse ka läksime. Me läksime arsti soovitusel kindluse mõttes seda teed, et kõik oleks algusest peale rohkem kontrolli all, selekteeruks välja tugevamad ja elujõulisemad võimalused. Sinnamaani oli kõik ok, oli ju ka varem olnud. Minu probleemid (va emakavälise rasedusega) on absoluutselt alati olnud seotud progesterooniga, mis ei püsi ja kipub langema ja viib või tahab viia lapsed kaasa. Tundub naiivne arvata, et see ka sel korral ei pruukinud realiseeruda. Siin me oleme. Kogu selle suure ringiga minemise tulemusel oleme JÄLLE samas olukorras ja mind vihastab, et mind üleeile ei kuulatud, et selle kõige peale juba varem ei mõteldud…
Arst arvutas ja ütles, et teisipäeval annan uuesti verd. See otsus tundus mulle adekvaatne.
Sõitsime uuesti linna. Ma olin raviminfo lehelt vaadanud, et antud süsteravimit saab ka Ülemistest. Ravim oli olemas, aga kuidas seda süstida, vaat see on küsimus. Kolm apteegitädi pani pead kokku ja arutas asja ning siis vabandas üks mulle, et selle ravimiga on korduvalt küsimusi olnud, aga nemad pole koolitust saanud, et kuidas peaks seda ikkagi lahendama. Vaatasime siis koos uuesti.
Ravimit on korraga vaja süstida 1,1ml ja sutsuke peale. 1ml süstlas on küll pisut rohkem ruumi, aga kas kolb kannatab nii kaugele vedamist, et kõik kätte saada ja vajadusel mullidest vabaneda? 2ml süstal on kindlam valik, aga kes see seda pikka ja veel jämedamat nõela enda kõhtu tahab? Pealegi olevat 2ml ennast ise süstida väga keeruline. Ma küll selle rõõmu jätan lahkelt Andreasele, aga siiski tundus 1ml inimlikum ja võtsin süstlaid varuga, et vajadusel elasin siis pigem kaks torget üle kui ühe pika ja veel hirmsama nõela. Küsisin lahtiseid nõelu ka, sest tundub veider ravim süstlasse saada sama nõelaga kui süstitakse. Neil ei olnud lahtiseid nõelu. Noh, ma siis võtsin lihtsalt süstlaid topelt. Mõnd asja siin elus võiks ikka õigesti ka teha.
Olime juba koduteel, kui 14.45 helises mu telefon. Helistas haiglast valvetoast arst, et analüüsi vastus on tulnud. Seesama, kellele ma ise pidin kell 15 tagasi helistama, aga ta jõudis ette. Küsis, kuidas mul ensetunne on ja jätkaku ma raviga, hoidku ennast ja tegema peaksin ainult neid asju, mis on head ja toredad ning uuel nädalal peaksin kindlasti end uuesti ette näitama – uus veri ja uus ultraheli. Mul tulid pisarad silma. Tänasin teda nii väga ja seletasin siis Andreasele, et näed, milles on vahe ja kui oluline kaal on heal sõnal isegi siis, kui määratud ravim ei olnud võib-olla hetkel piisav ja kirjutati ruttu üle.
Tegime kodus progesterooni süsti ära. Mahutasime 1,1ml lahust 1ml süstla sisse ja lõpus vaatasin, et 0,05ml läks raisku, aga ehk pole see selle koguse juures liiga hull. Nõel, kuigi jämedam kui varasemad süstid, läbis naha pehmelt nii, et ma ei tundnud torget ja 1,1 ml ravimit mahtus kuidagi valutult mu kõhunaha alla.
Kui süst tehtud oli, hakkasin lugema infolehte. Eraldi on mainitud, et kõrge rõhuga ei tohi seda tarbitada… krt… mul oli hommikul ikka täitsa kõrged need numbrid. Käisin veel korraks digiloos uudiseid otsimas ja taipasin siis, et kell on 15:40 ja on reede õhtu. Palju õnne!
15:41 helistasin viljatusravikeskusesse. Administraator kuulas mu ära ja palus oodata. Toru otsa ilmus mu raviarst. Jaa, muidugi peab sellise rõhuga tegelema, aga see on perearsti asi tegeleda. No tore.
15:42 helistasin perearstile. Ta on sageli pikalt tööl ja teeb tavaliselt vastuvõtte ka laupäeval. Lootsin nii väga, et ehk õnnestub. Pereõde rõõmustas me uudise üle, aga ütles, et arst tuleb alles esmaspäeval ja ma peaksin siis vastuvõtule tulema ja samas nii kaua oodata sellise rõhuga ei saa. Esmaspäev tundus tõesti terve igaviku kaugusel, et lasta sel rõhul sedasi uitamas käia. Pereõde arvas seepeale, et järelikult tuleb minna haigla valvetuppa ja nad saavad mulle retsepti kirjutada.
Helistasin keskusesse tagasi, et perearsti käest saaksin retsepti alles esmaspäeval, et kas ma pean tõesti valvetuppa minema. Ta vastas, et neil on vastuvõtt läbi ja ainus variant on seega valvetuba. Et kas ma tahan “iga asja pärast valvetuppa joosta” ja pärast jälle uriseda saada? Istusin hetkeks, et oodata, kuni Andreas oma töökõne lõpetab ja taipasin siis, et valvearst ütles ju, et on kella 16ni tööl.
15:46 helistasin valvetuppa ja mainisin nime ja oma uut muret, et kas ma tulen siis nüüd ikkagi uuesti valvetuppa? Ohh, ei, selle pärast pole küll vaja joosta ja mul oli minut hiljem olemas retsept. Inimesed on olemas! Aitäh!! 
Kuna Andreas oli sügaval töös, siis mõtlesin korra, et lähen käis kähku ise ära. püsti tõustes taipasin, et katus päriselt sõidab. Ma ei ole olnud purjus, küll aga olen ma kord joogiga mingi krt teab millise aine sisse joonud ja vot umbes selline tunne oli mul. Ju see 1,1ml progesterooni elab mu sees oma elu. Enesetunne on täiesti veider. Ja seda on see ka veel nüüd päris hilja õhtul.
Kolmandat korda apteeki sõites prahvatas pikalt vakka püsinud Andreas, et muidugi on arsti hea sõna oluline, aga tema ootab arstilt huvitatust ja tulemusele orienteeritust. Antud hetkel pole tema meelest me raviarstil kumbagi ette näidata. Sellist ülejala laskmist ei suuda ta taluda ja see tunne on ütlemata kehv. On.
Sain oma vererõhuravimid kätte. Koduteel oli mu enesetunne veel veidram. Leppisime kokku, et panen kodus kõik oma ravimid ühte karpi ja kirjutan kõigile peale, mitu korda mida ja millal pean võtma. Teen tabeli ka. Et juhuks kui ta peab mulle kiirabi kutsuma või haiglasse viima, siis ei lähe meil kummalgi meelest. Ma tunne reaalselt, et mu aju hakib ja pean ka lihtsamaid asju hoolikamalt meelde tuletama. See on üsna õudne tunne.
Kui keegi julgeb ütelda, et rasedus pole haigus, siis tõsi, tavaliselt ta seda polegi. Ma ei tunne end haigena, aga suurest soovist saada veel üks laps, täienes mu menüüd täna vastavalt nii:
Hommikul paluti võtta suukaudset progesterooni – 2 korda päevas
Lõuna ajal langes suukaudne progesteroon ära ja asemele tuli süstitav progesteroon – 1 kord lõunal
Jätkan ka juba varasemalt alustatud progesterooni küünalde kuuriga – 2 korda päevas
Lisaks kirjutati äratõukerekatsiooni takistamiseks Prednisoloni – 1 tbl 2 korda päevas
Õhtul lisandus mu menüüsse vererõhuravim – esilagu 1 tbl 2 korda päevas
Ja õhtuti jätkan ikka Clexanele süstidega.
Enne vererõhuravimi võtmist otsustasin rõhku mõõta. 175/115. Äkki on see imelik tunne rõhust? Äkki progetserooni süst tõstis sedasi rõhku? Istusin 10 minutit ja õpetasin Andrease rõhku mõõtma. Ta sai 150/95. Võtsin rohu sisse. Pool tundi hiljem oli rõhk veidi etem. Võimalik, et sellest kahes tabletist jääb väheks, aga eks ma jälgin ja mõõdan.
Selle tralli peale läks õhtune Clexane süst märkamatult.
Nüüd ma istun siis siin ja mul on tunne, et mul on peas kihelev kiiver. Naljakas on olla. Lähen pikali ära ja loodan, et homme on etem. Ma vist ilma tabelita ei orienteeruks ise ka.
Päris hull päev, kas pole? Nii suur menüümuutus tundub mulle hirmutav, aga ehk on kere tark ja tuleb toime ja on me pisikesele täpile, kes võiks ju ometi õiges kohas kasvada, abiks ja toeks. Andreas ütles selle peale nii armsalt kahe mõttega lause – We have our little Hope! – Meil on meie pisike Lootus! Tõsi. See meil on ja ehk õnnestub teha ikkagi nii, et ta ka jääb meiega.
