IVF päevik – 39. päev

Eilse õhtu lõpetuseks pean küsima, kas teie teate, kuidas näeb juutjuub välja, kui sel on poolteist tundi otsitud sõnapaare “armas hüljes”, “naerev hüljes”, “õnnelik hüljes”, “patsutav hüljes”, “puuksutav hüljes” ja nii edasi ja siis veel ühte ja sama videot viis korda vaadatud? Pole teada, kui kaua juutjuub peab vajalikuks mulle nüüd hülgevideosid pakkuda – aitäh Vanc ja Andreas, mu elu rikastamise eest! 🙂

Kell 5 hommikul sain ma aru, et targem oleks olnud ikkagi see paratsetamool õhtul sisse võtta, sest seljahaav ajas mu mitu korda üles. Ega seda kõva häälega tunnistada saagi, sest Andreas hurjutas mind juba eile, et ise muudkui hoolitsen kõigi eest, aga ennast unustan ära, kui asi valu puudutab. Eks see vist veidi kipub nii olema või hindan ma end lihtsalt üle. Mine tea.

Igal juhul olin ma lõpuks kergelt magamata ja kui mu äratuskell 7:50 kisama pistis, siis hüppasin ühe hooga voodist välja ja alles siis taipasin, et see pole kõne vaid äratus. Kuna arst pidi mulle hommikul helistama ja ta vastuvõtuga alustab sageli juba 7:50, siis oletasin, et see on kellaaeg, kui igaks juhuks peab valvel olema. Närisin juba õhtul voodi kõrvale veetud leivaviilu endale koos vererõhutabletiga sisse, sest pean seda koos toiduga kolm korda päevas võtma iga 8 tunni tagant. Mulle tundub, et 8-16-00 on mulle sobivaim süsteem. Lastega omal ajal antibiotse andsin 6-14-22, aga enda puhul, eriti kui peab veel ka sööma, on see 6 ikka liiga jube. Ma pole kell 8gi veel võimeline sööma. 🙂

Arst helistas kell 10. Jälle kargasin ma laksust püsti. Tundsin, kuidas pull ja vererõhk lakke lendasid kui haarasin põrandalt telefoni ja püüdsin adekvaatse häälega vastata. Huvitav oli see, et hääl väga ei kleepunud ja ma äkki jätsin isegi mulje, et ma ei just niisama unest üles ei karanud. Kuigi, mis vahet sel tegelikult on.

“Progesteroon on ilus 60,9. hCG on ilus väikese areneva raseduse väärtus. Seega ravi jätkub nii nagu on. Ravimeid peaks jätkuma. Millal teil vastuvõtule aeg on?”

“Ee, vastuvõtule? Sellest ei ole vist veel üldse juttugi olnud.”

Sain aja, mida pean ootama 12 lõpmata pikka päeva ja ööd, aga eks ma katsun toime tulla sellega. Alles siis, kui kõne oli lõppenud, taipasin, et kas ma siis verd ei peagi vahepeal andma? Mu ravi on üsna korralik ja see progesterooni väärtus tundus kuidagi jubesuur ja mis siis saab, kui ma nüüd 12 päeva siin veel hoolega süstin ja ravin ja see asi teistpidi uppi lendab?

Ühe hooga olin ma otsaga digiloos – seal on progesterooni referentsväärtuseks 50. Kas see on kuidagi personaalne või mingi rasedate üld või mitterasedate üld? Krt seda teab. Mul oli varasemast mingi uuring lahti, seal oli esimese trimestri proge lagi üldse 47. Mul jooksis juhe kokku. Otsisin siis juba liiga kõrge progesterooni mõju rasedusele. Õnneks taipas Kerli mulle saata Synlabi referentsid, pole aimugi, kuidas ma ise selle peale ei tulnud, ja seal selgus, et mul võiks praegu progesteroon olla kuni 108. Millest tekkis segadus? Ikka ühikutest! Ameeriklaste artiklis oli see kuni 47 nanogrammi milliliitris, meie omad on aga nanomooli liitris. Ja digiloo referentsväärtus on mitterasedate oma. Vot siis.

Ja kuigi see 60,9 on tõesti üks ilus number, siis on see kergelt kunstlik ja ilma ravita mul seda poleks. Madal progesterooni tase võis olla ühelt poolt küll algava raseduse katkema või peetuma hakkamise tunnus, aga samas võib see põhjus olla ka emakaväline rasedus. Kas ma saan rahulikult need 12 päeva veel oodata ja loota ja unistada siin teadmata, kas ta ikka on õiges kohas? Kui suur on risk siis, kui lapsel lastakse kasvada peaagu 8. nädalani, aga ta kogemata on vales kohas kasvama hakanud? Tundub ometi loogiline sellise anamneesiga, et ultrahelis tehakse vähemalt ta asukoht kindlaks. Me südamerahu loeb ka midagi? Arvatavasti on need sellised mõtted, millega keskmine rase end üldse ei vaeva. Kui suur õnnistus see on, sellest saad aru siis, kui ise näed asja teist poolt. Aga eks me tiksume siis siin päevake korraga ja ehk peame 7. detsembrini vastu.

Enesetunne on ok. Süstid said täna tehtud vahejuhtumite ja suurema valuta. Ma seda polegi teile rääkinud, et Andreas nimetab mu süste pritsideks. “No tule teeme sulle üks prits!” Ise on ta selle peale siin tulnud, sest talle tundub, et eestlased on mugavad ja on saksakeelsetelt sõnadelt süljepritsimise sp-algused mugandanud lihtsalt p-tähega algavateks sõnadeks. Ma ei ole kindel, aga kas kunagi ammu nimetati süste ka siinkandis pritsideks? Mulle nagu tundub, et ma olen seda varem kuulnud ja see sõna nii võõras ei tundugi. Neljapeale kolmekeelsetena on meil siin muiudgi koduses kõnepruugis igasugu imelikke sõnu, millest vaid meie aru saame ja see on selline tore asi. 🙂

Ahjaa, seljahaaval oli vaja täna plaaster vahetada. Kui septembris tehtud lõige oli püstipidine ja haav oli 6 mm pikk, siis sel korral on see lapiti ja julged 2,5 cm pikk hoopis. Eks teda vist seepärast ka rohkem tunda on. Naersime siin, et Andreas on koduõppel õde, sest empaatiavõime on tal olemas juba varasemast ja tehnilised oskused tulevad koju tema juurde ise. Oleks see haav kusagil mujal kui selja taga, siis ma saaksin sellega ju ise hakkama, aga nüüd saan vaid peeglist ja pildilt vaadata teist.

Tegelikult on tänasel päeval kaks olulist märksõna paari – “hull uni” ja “tahan midagi”.

Uni oli ulmekas. Tegevus toimus kõik Tõnismäel Kosmose peatuse, Reval kohviku ja Moreno keskuse vahelisel alal. Kõigepealt oli Süda tänava hõlmikuu juures ilus päikseline karge talveilm, valge lume ja tossava hingeauruga. Minu teada seal kaasajal isegi ei ole tehniliselt võimalik selline valgus, aga unes on. Seal platsil oli kaks Bedlingtoni terjerit, talvekasukates ja nad vaatasid pikkade silmadega Reval kohviku suunas. Kohviku uks oli kuidagi teistmoodi, sest muidu on see vaid sissepääs, aga seal oli vasakpoolse ukse taga ka üks pisike ümmargune laud ja pehme tool ja nende taga paistis jõuluehtes kuusepuu. Läksin uksele lähemale ja nägin, et tooli ja laua vahel, otse minu vastas teisel pool klaasi, istub hiigelsuur bokser. Tal on peas kootud mustriline päkapikumüts ja ta tegi mulle kõikvõimalikke musi- ja kalanägusid. Bokseri kohta oli ta jurakas. Vähemalt selline bullmastiffi suurune. Aga ma teadsin kindlalt, et ta oli bokser. Koer lajatas oma lontis mokad lauale ja pööritas silmi. Püüdsin teda pildistada, aga valgus minu taga segas ukseklaasi peegeldusel. Korraga läks mu taga tumedaks ja oleksin saanud pildistada küll, koer poseeris endiselt kelmikalt, aga ma püüdsin aru saada, kuidas järsku sedasi pimedaks läks. Pöörasin ringi ja nägin pulstunud tumedat karva, mis ulatus üle mu pea. Vaatsin üles ja seal oli Hagrid. See suur ja tore Harry Potteri sõber, kellel oli selles teises loos endal ka üks äge koer Fang. Kindlasti on sel koeral ka mingi eestikeelne nimi, Kihv? No vot seal, ma seisin ja püüdsin aru saada, mis toimub. Hagrid vaatas läbi ukseklaasi koera ja naeratas.

“No on ikka edev poiss! Talle nii meeldib, kui teda pildistatakse, siis hakkab ta kohe eriti kelmikalt poseerima. Lase käia, ma seisan siin valguse ees, siis sul on mugavam. Ja vaata, seal on teile veel! Tema on häbelikum, aga küll ta tuleb ka, sest kadedus ei lase peidus kaua olla. Edevad on need sõbrakesed mõlemad. Ma ikka käin vahel nendega jalutamas, kui Justinil kiire on ja ise ei saa.”

Ma siis pildistasin ja bokser tundus pildistamist tõesti nautivat. Teine bokser nihkus ka ligi ja nii pildistasin ma kaht koera. Ja siis ilmus laua juurde kohvitassiga Justin Bieber. (Ma pean tunnistama, et kui keegi mulle tema pilti näitaks, siis ma ei tunneks teda ära , sest mul pole halli aimugi, kuidas ta välja näeb, aga vaat unes oli ta olemas ja ma põhimõtteliselt ei guugelda ka.) Justin lehvitas ja Hagrid lehvitas talle vastu. Ma tänasin teda liigse valguse varjamise eest ja ta naeris, et astugu ma ikka ligi, kui jälle möödun neist, et ta on mind enne ka siin näinud.

Asutasin end üle tänava minema, teisele poole Pärnu maanteed, kui järsku tuli Kosmose poolt suure nutuga üks nii umbes 9-10aastane tüdruk. Tal olid pikad lainelised lahtised juuksed ja ta nuttis pisaraid pritsides väga haledalt. Pöörasin kannalt ringi ja kappasin ta juurde. Koputasin käigu pealt õlale ja küsisin, et mis juhtus. Ta kuivatas pisarad karvasesse käpikusse ja ütles, et ma olen esimene, kes küsima tuli. Et nad teevad sotsiaalset eksperimenti, et kas ja kuidas inimesed reageerivad kui laps tänaval suure häälega nutab. Ta pistis mulle pihku pisikese paberi ja ütles, et Eesti Ekspress võtab ühendust, et intervjuu anda. Ja seal ma siis seisin sillerdavas päikeses Moreno keskuse trepi ees ja mõtlesin, et mis siin ometi toimub. Bedlingtoni terjerid haukusid raagus hõlmikuu all rõõmsalt ja siis vibreeris mu telefon ja helistas arst, et rääkida progesterooni tasemest. Vot.

“Saad sa aru, ma nägin täna unes, et Justin Biebril olid bokserid!” kuulutasin ma ärkavale Andreasele.

“Ee, mida?”

“Bok-se-rid! Kaks tükki, jubeägedad!”

“Ee, nagu alukad?”

“Eiiiiiii” koerad!!”

“Miks sa selliseid unenägusid näed?”

Päriselt ka, mul pole aimugi, miks, sest kui Hagrid mulle vähemalt meeldib ja ma temast olen lugenud, teda ette kujutanud, kaasa elanud ja ka filmis näinud, siis Justinist pole mul muud mälestust, kui et kunagi sada aastat tagasi käis mu üks sõber enda laste utsitusel mingit temast tehtud filmi vaatamas ja see olevat jube olnud. Ma pidin ta nime õigekirjagi kontrollima enne siia kirjutamist. No nii palju ma tean, et ta laulja oli või on, aga mida ta laulab, pole aimugi ja kas tal ka tegelikult bokserid on, ei tea, aga minu unes olid tal ägedad koerad ja muu polegi tähtis. 🙂

See teine märksõnapaar on aga hoopis teistlaadne.

Täiesti õudne on sedasi olla, et jubedalt tahaks midagi, aga seda pole ei kapis, ei sahtlis ega külmikus ja ma isegi ei tea, mida ma tahan. AGA ma tahan just seda! Äkki aitaks üks tiir poes? No et kui ma seda õiget asja näen, siis ma tunnen ta ära? Ma arvan, et see on kõik selle süstitava progesterooni süü. No mille muu, sest nii hull pole see asi küll kunagi olnud ja enamasti ma ikka tean või mõtlen ruttu välja, mida ma tahan. 🙂

Andreas kuulas mu monoloogi ära ja küsis, et mida ma siis tahan. No kust mina siis tean. Ta arvas, et äkki ma tahan näiteks poodi minna? No see mõte juba sobis. Päeva peale mõtlesin muidugi välja ka, et ma tahan vist krevette. Aga kuna mulle meeldivad vaid Andrease tehtud krevetid, siis pidin veidi ootama, kuni ta tööd tegi. Siis tuli aga alati näljane Tan ja palus, et ma kana teeksin. Tegin siis kana läätsede ja maapähklitega ja kõht sai täis, aga midagi head nagu ikkagi oleks veel tahtnud.

Õhtul läksime poodi. Kuna mul oli vaja postkontorisse ka minna, siis sai poeks Selver. Ma lootsin nii väga, et kui ma seda miskit näen, siis ma tunnen ta ära.

Seisin kalaletis ja ila jooksis. Ebanormaalne! Kui ma seda va suitsuahvenat oskaksin ise puhastada, siis ma ta sealt ka vist koju toonuks. Pean ikka ema kätte saama ja paluma tal ahvenaga külla tulla. Ma tean, et ta oskab. Või polnudki see ahven, mida mul vaja on? No seda, mis kala ma sealt tahan, seda teab ta ka, sest ma lapsena armastasin seda. Lesta ma lapsena ei armastanud, sest sain ükskord kõhuviiruse tund peale seda, kui olin söönud suure hunniku suitsulesta. Kuigi ma täna päeval kiitsin Tannule, kui imeline kala on värselt suitsuahjust tulnud lest, et talle kindlasti maitseks ka. Et ta isegi on seda söönud tädi Elina pulmas. Khmm, ehk siis, kui ta oli pisem kui Hope hetkel ja ma alles aimasin, et ta mu südame all kasvab. Aga raudselt talle meeldiks nii see lest kui ahven. Tan ainult noogutas kaasa ja arvas, et kui võimalus tuleb, siis ta proovib kindlasti. No küll ta tulleb, sest need kalad on mu lemmikute nimekirjas hetkel.

Aga äkki on siin poes veel midagi, mida mul kindlasti vaja on, aga ma ei tea, mis see veel on ja kui näen, siis tunnen ära? Astusin juba paar sammu edasi ja siis tagurdasin, sest need soolad tundusid nagu miski, mida ma tahaksin limpsata vahel. Sellisest soolast krohvisöömiseni on veel terve pikk maa, aga no ikkagi tundus see liiga imelik mõte. Äkki nad polegi nii head, kui tunduvad?

Aga vaat neid pestosid on mul vaja. Tõin nad kõik koju kaasa. Ma veel ei tea, kas söön neid otse purgist, panen saiale või pastale või määrin endale otsaette, aga mul oli neid vaja. Mingid sordid olid veel, aga need ei kõnetanud.

No ja ühe suure forelli võtsime ka, et homme ta ahju panna ja suur pakk õrnsoola lõhefileed tuli ka meiega kaasa. Tan ja Andreas söövad viimasel ajal sageli punaseid kalasid. Tan mugib vahel täiesti otse pakist ilma millegita neid. Ma päris nii ei saa.

Heeringaga vaatasin ka tõtt, aga kuna ma teda iial pole maitsenud ja ta nii hirmus mulle tundub, siis minust ta sinna nukrutsema jäi ja olge ta vastu siis lahked ja kellele ta meeldib, ütelge edasi, et päriselt ka ei ole mul ta vastu midagi, aga süüa ma teda ka ei taha. Aga vaat see vürstikilu, see meeldis mulle juba pärispisikesena. Legend räägib, et kui ema ja mamma teatrisse läksid ja tädi Helga mind hoidma tuli, siis nõudis pisike Eva, äkki mingi 2aastane, KILU!! ja tädi Helga otsis terve maja läbi, aga kilu jäi leidmata. Teine asi, mida tädi Helgal aga omas kodus alati oli, olid marineeritud männi- ja kuuseriisikad. Taevas, kuidas ma neid armastasin. Ma käisin pidude ajal , nii 4-5sena, tädi Helga emale, kes oli juba sel ajal peaaegu 100aastane, ikka köögis salaja kurtmas , et nad ei anna mulle kodus üldse süüa. Lastekaitse kutsumise asemel oli tädi Anna lahke ja pakkus mulle otse purgist seenekesi. Mul oli imeline lapsepõlv.

Mida ma juba nii kaua Selvrist otsin ja ootan on nende seenesalat. Ja seda pole. Selveri Köögi toodetest leiab küll need leivakesed, kus on mingi seenekreem ja seen püsti keset ampsuleiba, aga pole seenesalatit ja vaat seda on mul nüüd küll väga vaja. Või teab keegi, kuidas poest ostetud seentest midagi sarnast ise teha saab? 🙂

Kuna tänane jutt on juba nii pikk, siis ma näitan teile veel ühe portsu pilte ka. Kuna Hope veedab hetkel mu kõhus kuuendat rasedusnädalat ja kirjade järgi peaks ta siis umbestäpselt hernetera suurune olema, siis ma ei suutnud vastu panna kiusatusele ja pidin seda asja uurima veidi lähemalt ja nii saigi pisike hernetera päris oma pisikese fotosessiooni. Andrease jaoks tunduvad need visualiseerivad asjad veel kuidagi eriti olulised olevat. Ega tal ju pole ka sellist kogemust varasemast, kõik on täiesti uus ja ilmatuma huvitav.

Saage tuttavaks, pisike Hope Hernetera on teie ees!

Emme peos:

Issi peos:

Siis taipsin, et ta on veel nii pisike, et mahub mu sõrmuse sisse. Meil on Andreasega teisest pulmast mõlemal sama tekstiga abielusõrmused, sest kunagi üsna alguses taipasime, et minu nimes on kirjas me mõlema nime esitähed ja meie vahel on suur armastus. Nii see E A sinna sai ja Hope on seal meie ühises ringis nii hoitud ja armastatud.

Andreas pakkus enda sõrmuse ka pildile. Üks lõpmata suur armastus!

Pisike hernes kippus ruttu kuivama ja panime ta peitu tagasi. Andreas naeris veel, et tahaks nagu ta ära süüa, aga kuidas sa sedas omaenda last sööd. 🙂

Söögist veel nii palju, et kui me poest koju jõudsime ja Tan asju kappi toppis, istusin mina juba diivanil ja nokkisin kuivatatud tursakala ribasid. Tan uuris, et kas mul ikka on kõik ok, et ma kogu aeg kala söön. Ma arvasin, et ma pole üldse ainus siin ja siis ta parandas ennast, et kuidas on nii, et ma viimasel ajal kogu aeg poest kala toon. Mitte, et see talle ei meeldiks. No vot mina ka ei tea.

Õhtusöögiks sõime krevette. Küpsistega. See oli just see, mida mul täna vaja oli.

Ma päriselt ka pole ainus imelik siin majas. Ja see kuivatatud tursk on jubehea. haiseb nagu jube, aga maitseb hea. Happy on täiesti pöördes ja Vanc ei välju oma toast.