Täna oli tore päev. See algas juba südaööl või õigemini siis, kui meie köögikell näitas 10 minutit enne südaööd. Mäletate, Tan keeras selle hetk enne südaööd 15 minut tagasi, et meile veidi aega võita 🙂
Vanc jõudis alla 5 minut peale tegelikku südaööd ja teda seinakell ei huvitanud. Ta vaatas telefoni ja naeris, et tema sünnipäev on igatahes alanud. Ma seda ei olegi teile rääkinud, et minu maailmas on ta ainus värskelt 13 saanud inimene, kes tõsimeel ei taha suureks saada. Ta protestis selle 13 vastu viimased nädalad ikka hoolega. Miks? Sest suurtel inimestel on kohustused ja ülesanded, millest tema ometi midagi teada ei taha. Tema kõnelused iseendaga kõlavad umbes nii: Tööle minna? Raha teenida? MAKSE maksta!! Eiei, mulle sobib lapsolemine paaalju paremini. Ma olin 13aastasena juba ilmatuma suur ja ei saanud aru, miks mu elus nii palju piiranguid on. Rahateenimisest ja maksudest ei teadnud ma mitte midagi.
Õnneks saab Vanc veel õige mitu aastat laps olla ja elada maailmas, kus ühel hetkel äkki ongi hülgekallistamine ka mingitlaadi tööülesandena võimalik. Enda tordi üle oli ta ütlemata rõõmus ja kiitis meid hea soorituse eest 🙂
Kuniks Andreas tuba kaunistas vimplitega, pani Vanc küünlad põlema. Kui me poest mingi päev koogiküünlaid valisime, seletasin Andreasele, et saad sa aru, kui äge, meil pole tavalisi küünlaid vajagi, sest HAPPY BIRTHDAY-s on täpselt 13 tähte ja neil olid poes sellised täheküünlad müügil! Ja siis pani Vanc küünlaid põlema ja teatas mulle, et vaata, siis on ju täpselt 13 küünalt!
Laulud ja kallid ja soovid ja ühe hingetõmbega olid küünlad kustunud!
Kingitiseks sai Vanc sel aastal beebihülge pehmust meenutavast kangast padja ja teki. Valge udeme all vilksab tumedamat halli – pisike hakkab suureks saama. Vanc hakkab ka suureks saama. Kingitus oli nii suur, et ainus hea kott, mis seda mahutas, oli jõuluvana oma.
Maailm on vist üsna imeline, kui sa oled ilmatuma õnnelik kingipakist leitud küüslauguleibade ja kolme paki krõpsude ja šokolaadilõhnalise dušigeeli üle. 🙂
“Kas me täna ainult vaatame seda kilpkonna?” uuris alati näljane Tan, kui Limpa limpsi laste vahujook oli joodud.
Mul oli torditeost juba isu täis saanud, aga muidugi lõikasime me koogi lahti ja lagedale ilmus ka hülge saladus – ta pani teel meie juurde nahka mõned Pinviinid!
Vancu sünnipäev oli nii tähtis sündmus, et meie mamma, kes muidu kodust väga väljas enam ei käi, sest valida saab ka kodus, tuli meile täna esimest korda külla! Tegime talle eksursiooni. Enne, kui ta lauda istus, tegi baba ehk minu ema, külmkapi ukse lahti, et näidata mammale me hüljest…
“Issshand, see on ju seapea!” karjatas mamma naerdes. No palju õnne! 🙂 Baba muidugi noomis teda, et kuidas ta saab siga näha, see ju täitsa hüljes ja vaadaku jalgu – seal on SÕRAD! Ja kokkuvõttes pole ju vahet, süüa sünnib see kook nii sea, kilkonna kui hülgena. Tõele au andes kutsub Vanc vahel hellitavalt oma hüljest ka eestikeelse jutu sees inglise keeles hülgeks – “seal” kõlab siis umbes nagu “siil” ehk ühel tegelase sisse mahub ikka terve loomariik kohe!
Ajasime hülge jälle kuumaks ja särtsuvaks 🙂
Mamma ja baba uhasid koogile veel kuhjaga vahukoort peale. Andreas piirdus tagasihoidlikult vaid ühe loivaga. Ilma magusa kooreta.
Kesest sünnipäevasöömist käisime Andreasega mind süstimas. Tänane progesterooni süst oli NII kohutavalt valus, et poole süsti pealt palusin Andreasel süstal KOHE! välja tõmmata mu kõhust. Brrr… Vahetasin nõela ja ta proovis uuesti. Teine koht ja torge olid ok. Üsna õudne kogemus oli see igal juhul.
Kui söögid said söödud arvas Vanc, et kui lõpuks on majas olemas inimesed, siis peab saama lauamänge mängida. Superfarmeri mäng on kõigil varasemast juba selge ja NII haledalt ei ole ma veel iial selles mängus kaotanud. Rebased ja hundid tegid kogu aeg mu taluloomadele tuule alla ja pool mängust istusin ühe-kahe jänesega ja veeretasin sigu, lehmi ja hobuseid – ehk ei saanud ühtegi looma juurde. Andreas ja Tan tegid lihtsalt puhta töö sel korral. Mamma naeris, et noh, kellel ei vea õnnemängus, sellel… absoluutselt! 🙂
Teisena mängisime esimest korda Tigerist ostetud kalapüügimängu. See oli väga äge. Selles ma iga korda kõige viimane ei olnudki. Kokkuvõttes oli oluline, et Vancu oli rõõmus ja rahul. Ja seda ta oli.
Ja Happy oli õnnelik, sest tema lemmikud – mamma ja baba olid ju kohal! Vahepeal püüdis see suur karvand mammale süllegi ronida:
Ja ahjus oli terve õhtu mõnus soe tuli. See tunne on ka meie sees olemas 
Kuna ma homme pean minema oma sünnimärgiga korduseemaldusele, siis tuuseldasin tükk aega netis, et vastuseid leida ja tänu targale nõule ja sisetundele tegime ka õhtuse süsti kenasti ikkagi ära. Ma nii-nii väga loodan, et homne protseduur ja tuimestus mööduvad vahejuhtumite ja kahjudeta ning tulemus tuleb igati hea.
Ja verd annan homme hommikul ka jälle. Pöidlad pihku, eks! 
Aitäh teile!
