IVF päevik – 35. päev

Öö möödus rahulikult, seis on ikka endine. Hommikul pidin rohtude jaoks sööma ja kuna mulle muud külmkapis silma ei jäänud, siis haarasin juusturibad ja lillkapsa kaenlasse, tegin Andreasele kohvi ja lõikasin paar tükki juustukooki ka kaasa. Ronisin koos toidu ja tablettidega tagasi üles ja voodisse. Andreas alles ärkas. Panin koogi ja kohvi põrandale ja asususin oma juustu ja lillkapsa kallale. Kuna ühe tableti pean sisse võtma koos toiduga, siis haarasin oma pudelit ja seal oli Happy. Vaatas mulle vilksti otsa ja tõmbas suure keelega üle me koogitükkide. Hetk hiljem kadusid koogitükid koera hammaste vahele ja ma vaatasin tummalt sellist vaatepilti:

“Äkki sa tahad kohvi ka?” küsisin ma aasides koeralt. Ta nuusutas Andreas kohvi suunas, aga loobus. Tore. Nii palju siis hommikusöögist voodis. Aga noh, Andreasele piisas kohvist ka 🙂

Kui ma end tund hiljem püsti ajasin, et leinanõustamise tehnikate igalaupäevasele veebiseminarile minna, tundsin, kuidas hommikused rohud tegid olemise jälle kentsakaks. Kuigi mu juuksed on kuklas krunnis, siis tunne on ikkagi, et nad on pealael püsti. Kui pead katsun, siis muutub see imelik tunne veel imelikumaks. Natuke on naljakas ja natuke on hirmus ka. Aga seminar oli tore nagu ikka ja ma pidasin vapralt vastu ka rollimängu emana, kes on just hällisurma tõttu oma imiku kaotanud.

Juba hommikul sain sõnumi, et mind ootab kohalikus pakiautomaadis pakk. Jane-Ly küsis kord me loole kaasa elades, kas ta tohib mulle kingituse teha ja täna jõudis musta kuuse õli meieni. Auto lõhnas hetkega nagu jõulud ja nüüd on ka kodu nagu kuusk. On lootus, et see toetab kõike seda, millest me siin nii väga unistame ja mille poole me püüdleme. Aitäh Sulle, armas Jane-Ly! ❤

Täna on tegelikult natuke isemoodi päev, sest täna, 13 aastat tagasi, sattusin ma preeklampsiaga haiglasse ja kuulsin sõnu, mis mu peast pole iial lahkunud “me peame selle raseduse lõpetama”. Ma saan aru küll, mida see meditsiinikeeles tähendab, aga no ikkagi kõlab see nagu koera magamapanemisena ja seda saab ütelda kümnel erineval viisil palju kenamini, sest keegi ei hakanud last ju tapma vaid päästma hakati minu ja tema elu.

Mul on sellest ajast vähe mälestusi, kõik on üsna udus, Kuna olukorra tõsidus tol korral väga kiirelt süvenes, siis tean vaid, et kirjutasin armastuskirjad enda lastele ja asjaliku kirja enda vanematele, et mida teha siis, kui mind enam ei ole. Lõpp oli nii käega katsuda. Tol päeval ja kahel järgneval muutus mu elu. Neil päevadel 13 aastat tagasi muutus mu menüü ajutiselt üsna sarnaseks sellele, mis ta hetkel on. Eks seepärast need tunded hetkel ka nii elavalt meenuvad.

Tänane lõunane süst läks rahulikult, aga siis hakkas kõhunaha all valutama. Hell on ta siiani. Eks see, 1,1ml on paras suur kogus ka ju tegelikult. Eilsele süstekohale on tekkinud sinikas. Samas valus ei olnud ka eile. Peale süsti tundisin mingi aeg, et katus logiseb jälle, aga nii hull tunne ei olnud kui eile. Ehk keha ikka harjub ja teeb koostööd hea eesmärgi nimel.

Kuna Vancul on ülehomme sünnipäev ja tema suur ja vist ainus soov oli hülgekujuline kook – NB see on see laps, kes midagi ei söö, eksole. Seega tuleb leida piiratud võimalustest need miskid, mida ta ikkagi sööb. Kuna niisama pilt ja kuju ei sobivat, siis oleme siin pikalt plaani pidanud, et me ikka mingi hülgelaadse asja suudaksime valmis meisterdada talle ja käisime täna poes vaatamas, et kuidas seda asja siis kenasti lahendada.

Kuna Selveris oli vaid üks pakk Kalevi martsipani (muid ta ei söö), siis astusime kähku läbi ka Rimist. Saime martsipani ja siis kassa poole minnes vaatasid ühest korvist mulle unistavalt vastu kaks jõehobu. Ajasin need pehmed ja soojad karvikud endale kätte.

“On ju mul on neid vaja?”

“Oo, kui armsad. Muidugi on!” vastas Andreas.

Autosse istudes pani Andreas uued labakad hoopis endale kätte, sest rooliratas oli nii külm, et tal lihtsalt oli neid vaja. Poest koduni kiitis ta 5 minutit, kui pehmed ja mõnusad need jõehobud on ja ülejäänud 5 minutit rääkisid jõehobud omavahel, mida nad teel näevad. Palju õnne, mul on uued kindad. Neil oli seal kreemikaid ja heleroosasid jõehobusid ka. Ei tea, kui ma teise värvi oleksin valinud kui halli, kas ma oleksin neist ka siis nii kähku ilma jäänud? Arvatavasti. 🙂

Õhtune süst oli ok. Tabletid imelikke tundeid ei tekitanud.

Kui mul tuli plaan jõehobukinnastest pilt ka tänase postituse juurde teha, ajas Andreas nad endale kätte ja jõehobud hakkasid kohe musitama. Pidin neid veidi taltsutama. Siis õhkas Andreas aga taas, et nad on ikka nii pehmed ja mõnusad. No vot siis. Olgu see tänane õhtu siis just selline! ❤

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment