Eva Herrera

Minu esimene pressifoto koolitöö ehk lugu sellest, kuidas lapsekandjad maailma koristasid

by

15. september on Maailmakoristuspäev ja kuna mul oli vaja eelmisel nädalal leida pressifoto koolitöö jaoks üritus, mida kajastada, siis tundus FB Lapsekandmise grupi ettevõtmine koristada Pirita tee kandis mulle igati sobiv ja südamelähedane ettevõtmine mida kajastada. Sellest pidi saama minu esimene suurem iseseisev koolitöö. Muidugi oleks saanud ka lihtsamalt, ise mingi pisike projekt tekitada ja siis sellest pildilugu kokku panna. No näiteks “Koer Happy päev” või sellest, kuidas vanaema kaevul vett käis toomas.

Ma otsustasin katsetada ja ennast proovile panna. Omal moel olen ma sarnast asja ju ka varem teinud. Esimesena meenub kohe Hanna-Liisa unistuste päev. Oluline vahe on pigem selles, et varasemalt olen alati turvaliselt telefoniga hakkama saanud. Nüüd aga pidin oma kaamerale hääled sisse ajama. Olles selleks päevaks kaamerat läbi suurte prohmakate veidi teadlikumalt kasutanud ei vähem ega rohkem kui neli päeva.

Alguses oli plaan, et ma lähen lihtsalt riivamisi sealt ürituselt läbi, kogun emotsioone ja teen oma vajalikud pildid ära. Siis hakkasin aga mõtlema ja muretsema, et kas see on ikka ok. Kuidas ma lähen neid lihtsalt sinna kaameraga jälitama… Äkki ma tungin kellegi privaatsusesse? Ja soov/soovimatus olla pildil tundus piisav argument, et kirjutada lapsekandmise grupis ürituse ametlikult kontaktisikule, Itile. Küsisin, kas ma tohin tulla ja kuidas on hea saada nõusolekud piltide hilisemaks kasutamiseks. Samas kui võtta nüüd pressifotograafias nähtavat, siis keegi ei küsi, kas avalikus ruumis tehtud pildil tahab keegi olla või mitte. On nagu on. Võimalik, et ma muretsen üle.

Mis mind aga tõsiselt muretsema pani oli Iti soov mu pilte hiljem ka näha ja ehk ka kasutada. Hirm tekkis. Üks asi on koolitöö ning tehtud piltide ja protsessi analüüs, sootuks teine asi on asja justnagu päris päriselt teha. Mis saab siis, kui ma tehniliselt täiesti põrun? Koolitööst oli korraga saanud midagi palju enamat. Minu esialgne mure, et kas mu üks ja ainus aku vastu peab ja üks ja ainus mälukaart koostööd teeb ja ikka kodust kaasa saab, asendus sootuks muude muredega.

Laupäeva hommikul haarasin ma oma kaameraga seljakoti kaasa ja asusime teele. Närv oli sees, aga aega oli veel palju. Andreas arvas, et tark oleks kohvikust läbi põigata. No ta juba aimas, et ma kavatsen suurest ärevusest  söömata õhtuni vastu pidada. Ilm oli ühtlaselt hall ja taevas rippus raskelt maailma kohal. Kohviakna valguses tulid pildid enamvähem ootuspärased, aga õues olin ma meeleheitel. Miski ei tundunud nagu päriselt hea, kui ma pisikesel ekraanil oma pilte uurisin.

Jõudsin Pirita teel kogunemiskohta kohale veerand tundi enne ürituse algust. Pidime kohtuma lippude all, aga ringi vaadates taipasin, et pigem saab kogunemiskohaks ikkagi parkla. Kui kell oli mõni minut üle 10 tiksunud, helistasin Itile ja uurisin, kas ma ikka olen õiges kohas. Olin. Tegin paar sammu ja siis see kõik algas. Ma sukeldusin tundmatus ja väga hirmutavas kohas.

Esialgu tundus, et kohal on rohkem suurte kaameratega tüüpe kui lapsekandjaid. Aga siis võluti lapsed ja nende kandmise vahendid välja ja asuti tegutsema. Sel ajal kui intervjuusid anti, siplesin mina meeleheites ikka alles oma kaameraga. See taevas ja valgus olid kuidagi isemoodi. Olin selleks hetkeks manuaalse seadistusega jõudnud katsetada kolm päeva. Äkki aitab mõni lihtsam programm? Ei? Aga täisautomaatne? Ka mitte… Kõik, mis pildile jäi oli liiga tume või liiga hele. Või sootuks veidrate värvidega. Fokusseerimisega jändasin samuti ja otsisin tasakaalu tehnika ja ilma ja iseenda vahel. Üks suure objektiiviga tegelena sai mõnuga muiata mu üle ja pidas vajalikuks kommenteerida mu 35 mm fix objektiivi. Ma oskasin selle peale vaid kosta, et eks ma pean rohkem liikuma ja julgemalt inimestele lähenema. Kahtlemata oleks mul sel päeval märksa lihtsam olnud, kui ma oleksin tuttavate inimeste keskel olnud.

Seal ma olin – ummikus oma teadmiste, oskuste, häbelikkuse, tehnika, ilma ja kõige enam mulle seatud ootustega mu pilte hiljem näha. Ma ju olin küll kohe alguses selgitanud, et ma alles alustasin õpinguid jne, aga ma tean ju ise ka, et nii äge on, kui keegi teeb pilte, kasvõi telefoniga ja uduseid, ja neid siis hiljem ka jagab. Emotsioon loeb. Aga ikkagi tundsin ma suurt vastutust. Suuremat, kui ma niisama oleksin saanud telefoniga pilte klõpsida ja neid siis jagada. Aga ei! Ma ei võtnud sel päeval telefoni vist isegi taskust välja.

Ja siis läks üks pere raginal võssa. See oli selline näidisprogramm meediale, aga kokkuvõttes vahet polnud, metsaalune sai ju kübeke puhtamaks iga sealt välja toodud esemega.

Märkasin, et üks helerohelises linas istuv laps suundub ka oma emmega võssa. Hingasin sisse ja välja ja sukeldusin nende sabas tundmatusse. Sain neil veel nii palju sabast kinni, et küsida, kas on ok, kui ma neid veidi jälitan. See oli ok. Ja ma siis jälitasin. Nõlva mööda ronides oli tegemist, et püsti jääda, mitte libiseda ja kaamerat kaitsta, aga eesmärk oli püha. Võsas oli hämar, aga ometi oli seal valgusega tasakaalu leidmine kaamera jaoks kuidagi lihtsam.

Plaani järgi pidi üritus kestma 10st kella 16ni. Kella 10:30ks oli kohale tulnud paras punt lapsekandjaid koos peredega. Inimesi oli oodatust mõnevõrra küll vähem, aga sellegi poolest sai kokku entusiastlik kamp, kes trotsis meretuult ja niisket ilma. Kogunemise järel hakkas kõik see seltskond liikuma. Mina taipasin, kui oluline on teada plaane enne ja ka seda, et kui keeruline on mul rahvast ette jõuda. Mitte see, et ma ei tea, kuhu minna ja mitte see, et ma ei jõuaks vaid just pigem see, et häbelikkus ja tehniline ebakindlus ei lase mul sedasi veel vabalt tegutseda. Seega ma siis soojenduseks lihtsalt jälitasin neid ja tegelikult nägi sedasi palju vahvamalt ju ka lapsi nende seljal, kes eestvaates poleks ehk üldse nii vahvalt näha olnud.

 


Metsatukk sai kiirelt puhtaks. Või pigem see juba oligi üsna puhas ja pildile suutsin ma ka pigem püüda kilekottidega metsas jalutavaid tegelasi. Aga tore oli see kõik ikkagi.

Edasi liikusime avaramasse kohta. Siin mängisid minu jaoks oma rolli ka sellele paigale iseloomulikud jooned.


Kaks tundi koristamist ja kõik olid ära teeninud väikese puhkepausi. Ka prügikottidesse kippusid selleks hetkeks juba augud sisse vajuma ja samas tuli need uuesti parklasse toimetada.

Mul oli sel päeval korduvalt tegemist, et mitte appi tormata vaid jääda oma põhitegevuse juurde. Nii oleks tahtnud ju ka aidata. Seadistamisega olin ma endiselt püsti hädas ja pea igast pildist on kordused liiga tumedas, liiga heledas ja ebateravas vormis.

Teiste järel tagasi parklasse suundudes jäin ma lummatult vaatama. Enamus seltskonnast liikus teist teed mööda, aga Iti pidi ka platsi teise otsa jäänud prügi ära tooma. Seal ta siis astub keset värskelt koristatud sillutatud väljakut. Kui pisike on inimene ja kui palju ta tegelikult suudab.

Piknik peeti maha värske mälestusmärgi kõrval künka otsas. Lapsed olid terve hommiku aktiivselt tegutsenud ning selleks hetkeks näisid nad üsna väsinud ja näljased. Ilm oli tuuline, aga külm õnneks polnud. Ka mulle pisteti maitsev vorstipirukas pihku. 🙂

Osa rahvast oli lahkunud juba enne pikniku algust. Osa lahkus pikniku järel ning alles jäi päeva teise poolde neli täiskasvanut ja neli last. Eesmärk oli ka Pirita tee äärne kallas puhtamaks saada. Suurem seltskond läks autoga veidi linna poole, et sealt meile vastu hakata liikuma ja mina läksin ühe beebiga perega teiselt poolt neile vastu.

See pilt justnagu ei kuuluks sellesse päeva, aga mingis mõttes on see üsnagi asja üdi ise. Tahame me ju et maailm meie ümber oleks puhtama ja turvalisem paik. Ja et ta jääks sellisena ka meie lastele. See oli üks väga armas hetk, kui me seal seisime ja tema poole vaatasime.

Mere ääres oli veel tuulisem kui üleval mäe otsas. Betoonmüürist alla me ei pääsenud, kuigi nägime seal muu sodi seas ka üht ostukäru. Ülemine tee oli üsna heas seisus. Kommipaberid ja konid, mida sealt leida võis, kippusid aga tuule alla võtma ja prügikotiga koos lendu minema. Beebiga pere ei saanud enam palju abiks olla. Jätkasin üksinda teed linna suunas, et viimane rakuke koristuspäeval osalevaid lapsekandjaid üles leida.

Päike hakkas piiluma ja maailm muutus märksa helgemaks. Ja seal nad olidki!

Ka viimaste vaprate seas oli jagunemine toimunud. Kaks koristasid randa ja kolm pakkusid neile ülevalt seltsi. Koos oli ikka ju parem. Samal ajal tegelesid suured inimesed veel paralleelselt ka asjaajamisega, et kogutud prügi oma teekonda hiljem ootuspäraselt jätkaks. Mererannas oli sodi rohkem kui mujal. Ka sellist suuremat sorti värki, mis ei mahutanud kotti. Randa oli oodata aga ka traktorit, mis pidi siis veel oma töö tegema. Pisem praht sai aga kotti kokku kogutud.

Neli ja pool tundi hiljem, kell 14:30 loeti üritus selleks korraks lõppenuks. Lapsekandmise osa läks küll pildis lõpuks veidi kaduma, aga palju enam luges soov olla kohal ja tegutseda. Ja seltskond moodustus ju kokkuvõttes ikkagi lapsekandjatest ja kantud lastest 🙂

Vaprad väsinud organiseerijad:

 

Ja selle päeva suured koristajad 🙂

Kodus vaatasin kohe ruttu oma piltidele otsa. Olin seal jõudnud teha 820 klõpsu. Esimese sortimise järel jäi alles 320 pilti, mis ei olnud liiga tumedad, liiga heledad või totaalselt ebateravad. Ajakava, mille me eelnevalt koolis koostama pidime, nägi ette, et järeltöötlusele ja töö esitamisele koolile läheb mul kokku 4-5 tundi. Kui ma oleksin teinud vaid koolitööd, siis sellest pundist 10-15 pildi leidmise ja nende silumisega oleksin ma kenasti hakkama saanud. Nüüd aga istusin ma arvuti ees ja vaatasin oma piltidega murelikult tõtt.

Kuus tundi kulus laupäeva õhtul selleks, et pilte sorteerida, lõpuks jäid letile 150 pilti, mis tundusid mingil põhjusel olulised või head ja servast jõudsin neid ka sutsuke sättida. See oli hetk, kus ma teadsin, et taipaksin ma Lightroomist vaid midagi, siis oleks see kõik veidi lihtsam. Aga paraku ei tea ma sellest veel midagi. Ja Photoshopis oskan ma pilte pisut ükshaaval muuta. Ikka igaüht otsast pihta ja eraldi, aga asi hetkel seegi.

Pühapäeva hommikul oli meil plaan perega midagi teha, sest nad pole kooli algusest alates mind praktiliselt näinud, aga teadmine, et esmaspäeval sõidan ma juba kaheks päevaks kooliga seoses loodusesse ja teha on veel mitu muud koolitööd, ei andnud asu. Tegin ära hädapärased asjad ja kell 2 päeval istusin kontoris maha ja hakkasin koristuspäeva pilte siluma. Samal ajal kihutas mu peas sada mõtet sellest, kuidas faile ühes tükis ümber nimetada, millises suuruses need üleandmiseks salvestada, kuidas neid pilte üle anda jne jne jne. Kogemus ju sellisel kujul puudub mul täielikult. Uurisin ka Andreaselt. Tema laitis Dropboxi mõtte sellisel puhul koheselt maha ja leidis, et kõige mõistlikum on teha nt FB-s pildialbum või kui faile suuremalt on vaja, siis pildid kokku pakkida ning nende WeTransferiga vajalikul aadressil saata. 18 tundi hiljem, kell 8 hommikul, tõusin ma oma laua tagant lõpuks püsti ja hakkasin rappa minemiseks asju pakkima.

Ma olin magamata ja rampväsinud, aga mul oli 122 (115+lisad) pilti! Ja vaat see oli hea tunne. Kindlasti saab kõike seda mitmes plaanis teha kordades paremini, kordades vähem valuliselt, aga ma andsin endast oma teadmiste, oskuste ja võimaluste juures kõik, mida suutsin. Ja teadmine, et varsti suudan ma paljusid asju veel paremini, on üks igevasti inspireeriv ja lohutav. Aitäh, selle võimaluse eest! Aitäh, lapsekandjatele, oma koristuspäeva minuga jagamast! 🙂

 

Siit aadressilt näeb FOTOSID, mis sel päeval asjateadliku fotograafi poolt tehtud said.

Ja minu pildialbumi leiab SIIT.

Tänavafotograafia

by

Vanameister Jan Gehl (Taani arhitekt) oma inimestele loodud linnade ideega on juba julge 20 aastat minuga ja saadab mind linnaruumis pea igal sammul. Kolmapäev oli meil koolis teemaks Street Photography ja see oli päev, kus linnaruumi kujundamisele spetsialiseerunud maastikuarhitekt ärkas omal viisil taas minus ellu. Ma olen elu jooksul linnadest teinud palju pilte, aga siis selleks, et näidata, mis on toimiv lahendus ja huvitav detail, mis vajab muutmist ja mis peamine, kuidas inimesed seal olla saavad. Sisuliselt alati on need pildid käinud kaasas või olnud aluseks analüüsile paiga psühholoogiast ja linnaruumist endast. Sel korral oli meie pildiülesanne veidi teine – meil oli võimalus näidata linna enda nägu just nii nagu ta on ja sügavus oli mujal kui tajutava tunde ja funktsionaalsuse koosluses. Kaalule jäi tajutav tunne ja lihtsalt hetked.

Meil oli vaja kahesuguseid fotosid – jälgides, otsides ja hoolikamalt kaaludes ning nö puusalt tulistades ehk suunad vabalt käes kaamera millegi huvitava suunas ja klõpsad pildi, teadmata, mida ja kuidas see kinni püüda tahab. Me olime enne ülesande kättesaamist põgusalt tutvunud erinevate tänavafotograafide tööde ja stiilidega ja üks oli kindel, et me vist pigem vaatleme ja otsime, kui läheme mööduvatele inimestele kohe esimesel korral julmalt näkku hüppama Bruce Gildeni stiilis oma kaameraga, et vahetuid emotsioone ja kõrvakiile koguda.

Millele koolis veel tähelepanu pöörati oli see, et me ei tormaks, vaid vaataks, ootaks. Oluline oli minna usus, et õiged asjad tulevad ise meie juurde. Meie asi on need vaid ära oodata ja tabada. Või noh, umbes sedasi. Oluline oli kõige pealt ringi vaadata, elu-oluga tutvuda. Lisaks maailmaavastamisele oli mõistagi vaja ka tehnilise poolega hakkama saada…

Mina, kes ma olin linnas esimest korda kaameraga (päev varem tegin koolis oma esimest portree-tööd ja siis ka mitte täismanuaalselt), sättisin kaamera M-i ehk manuaali peale ja hakkasin katsetama. Kusagil kuklas hakkab mingisugune arusaamine vaikselt tekkima. Areneda on mõistagi veel musttuhat miili, aga vaikselt tuleb.

Me võtsime Tiina ja Liisiga asja tõsiselt. Liikusime jala linna suunas ja vaatasime ringi. Viru Keskuse juures tegin esimesed katsetused. Seal rehitses tädi Tammsaare pargi veerel kivisillutiselt langenud lehti ja see oli selline omamoodi hetk. Aga pildis läksid nad metsa. Esimene oli liiga hele, teine ebaterav, kolmas tume ja kompa mõttes ka ebasobiv.

Lõunani oli veel aega, tänavad olid ilusast ilmast hoolimata inimtühjad. Vanalinna me ei kippunud, aga kus on veel inimesi? Hobujaamas kindlasti. Seega liikusime edasi võtsime suuna läbi Hobujaama Roteramanni kvartalile.

Seal nad seisid. Haukasid väikest einet ja maailm nende taga oli üleelusuurune.

F/8 – 1/125 SEC – ISO-100 – 35 MM

Kasutasin koolist soovitusena kaasa saadud seadistust – ava 1,8, säriaeg 1/125 sekundit ja ISO 250.

Kino juures oli muidu ka huvitav. Seal toimus igas suunas midagi. Kohe putka taga oli terve kari tuvisid ja üks kodutu olemisega tädi toitis neid. Turvamees vaatas ülevalt treppide pealt käed rinnal vaheliti alla nagu kapten sillalt. Pudelikorjajad vahetasid mõned sõnad ja sorteerisid saaki.

Liis tegi mõned pildid tuvide suunas ja siis leidsime me kino ees eksinud ostukäru. Liis pööras kannalt ringi ja läks käru uurima. Mulle jällegi meeldis see vaatepilt teise nurga pealt. See hull taust ja punase ukse kohal punane silt “HOME”.

F/8 – 1/100 SEC – ISO-100 – 35 MM

Inimesed liikusid. Kes kohvriga, kes suure matkaseljakotiga, kes läks lõunale, kes kiirustas kuhu mujale. Kohe meie kõrval peatus teeservas auto ja söögikohta toodi kaupa. Tuul lõõtsus ja meie juuksed lendasid. Tiina tegi itsitades oma kaamerat uurivast Liisist pilti, kellel olid juuksed üle näo. Mina suunas samal hetkel oma kaamera suvaliselt vasakule ja sain sealsamas seistes hoopis sellise pildi. Ehk selline sai minu esimene “puusapilt”:

F/8 – 1/125 SEC – ISO-250 – 35 MM

Teine sättimata tulistatud pilt tuli sealsamas selline.

F/8 – 1/125 SEC – ISO-250 – 35 MM

Tegime ringi Rotermanni kvartalis. Jändasin seadistusega, sest seal oli kohati väga pime ja siis jälle paistis korraga nurga tagant ere päike. Ühe ulakust teinud ratta leidsime ka. Ma proovisin temast teha ka ilupilte, aga kuna ma põlvili ei tahtnud seal roomata, siis sirutasin taas käe, suunasin objektile ja vajutasin.

F/8 – 1/125 SEC – ISO-1000 – 35 MM

Kuna meil oli vaja ka inimesi oma linnapildis kohata, siis liikusime tagasi Hobujaama suunas. Teel sinna, jäime korraks ühe pagaripoe vaateaknast sisse vaatama ja agar tädi teisel pool aknaklaasi viipas meid laia naeratuse saatel sisse astuma. Läksime. Võtsime piruka ligi ja jätkasime teekonda. Mõnus oli.

Kino juurest teisele poole teed suundudes on keset autoteed väike tõke. Jäin sinna keskele hetkeks tõkke taha taha peatuma ja tegin pilte sellest, kuidas inimesed teed ületavad, kuidas bussid, autod ja trammid liiguvad. Kõige enam meeldis mulle lõpuks aga hoopis pilt, kus inimesed neljal saarel ootavad enda foori lubavat tuld. Kõik on ettenäitajad, et teised saaks olla ettevaatajaid 🙂

F/10 – 1/40 SEC – ISO-100 – 35 MM

Tagasiteel vaatasin vana Teenindusamaja (praegune Tallinki hotell) peegeldavast klaasist aknaid, aga ei tabanud seal midagi liiga huvitavat. Paar sammu hiljem klõpsas sõrm kaamera tööle ja käsi sirutus ettekollase auto suunas. See sammaste rütm, uus ja vana maja tihedalt kõrvuti, üksik inimene esiplaanil ja kollane auto!

F/8 – 1/125 SEC – ISO-100 – 35 MM

Sõime lõunat ja läksime kooli tagasi. Kõik said näidata kaht pilti – üks puusalt teine sihitud. Ma näitasin oma kaht lemmikut – ostukäruga ja seda kollase autoga “puusakat”. Õpetaja arvas, et kollane auto rikub pildi ära. Ja tädi juuksed. No ma siis kodus võtsin pildi ette ja tegelesin veidi autovärvimisega.

F/8 – 1/125 SEC – ISO-100 – 35 MM

Nii on ka hea. Aga kollasega meeldib mulle endale ikkagi rohkem. Olgu see või kohe keset pilti. Igal juhul on mul tore kõrge puus, millelt ka selliseid vahvaid pilte vahel saab 🙂

 

PS selle päeva õhtul läksin ma poodi peapaela ostma, et mu ulakad juuksed edaspidi paremini paigal püsiksid 🙂

Aknavalguse portree ehk uju või upu

by

Teisipäev oli see päev, kui ma lõpuks koolis kaamera kotist ka välja võtsin. Ega valikut enam polnud, sest telefon oli oma töö suuresti teinud. Kätes värin, hinges värin, peas ringi rallimas numbrite segapuder, korrutasin ma endamisi meile antud ülesannet: kolmikud, vahetustega on üks modell, teine assistent, kolmas fotograaf. Vaja on leida koolimajas erinevaid aknaid ja nende valguses proovida portreesid pildistada.

Assisteerimisest  meie kolmikus suurt midagi välja ei tulnud. Eks see on alguse asi. Tegime kordamööda teineteisest pilte. Juhendamisega oli ka nii, et no vaata nüüd sinna ja liiguta lõuga üles või alla. Ettekujutus headest toimivatest ja ebaigavatest poosidest oli mul üsna hõre. Jah, ma olen neid juhendeid vaadanud, aga need on ALATI nii kunstlikud ja jälgides mõnegi fotograafi töid, siis asjad hakkavad korduma. Sageli on lisaks käekirjale, samadele asenditele inimestel seljas samad fotograafi poolt antud riided ja vaat siis läheb asi lamedaks kätte ära. Ma olen siiani eelistanud inimesi tabada nende loomulikus liikumises. Ja nüüd korraga oli vaja poseerimise värki harjutada. Väljakutse missugune.

Ma olin tehniliselt nii puntras, et ega mul muule polnud aega väga mõtelda. Läksin manuaali asemel A-programmile. Lükkasin rõõmsalt ava suurimaks ehk mu 35 mm fix objektiivi F1,8 peale ja säriajaga hakkas kaamera ise tegelema. Mina julgesin puudutada vaid ISO-sid.

Sellest, et ma suure ava nõudlikkust arvesse võttes fookusega puhta metsa olen pannud, sain ma aru natuke liiga hilja. Eks ma ju otsustasin ujuma õppida ikka krokodillide basseinis ja jätsin kenasti ka fokusseerimise manuaali peale. Ja nii ma seal siis elu eest püüdsin silma tabada ja selle asemel leidsin hiljem pildilt hoopis, et nael aknaraamis oli teravaks saanud. Algaja värk. Igal juhul läks fookusevärk selle katse järel sirgelt tagasi automaadile. Las ma arenen veel, hihii. Võimalik, et aasta pärast ma vaatan neid pilte ja nutan lahinal, aga kusagilt peab ju alustama ja oluline on alustada. 🙂

Nii, aga siin siis minu katsetused. Fookusega on nagu on. Pilditöötlusega samamoodi – on nagu on. Minu suured tänud lähevad imelisele Elisele, kes mu piltidel ilmavalgust lubas näha!

f/1,8 – 1/1000 sec – ISO-1600 – 35 mm

Alustasin peaaegu-passipildist. Valgus aknast oli nagu ta oli ja mulle meeldis oma peas mõte inimese valguse ja varjupoolest. Heledast ja tumedast. Kumba on rohkem? On need pidevas liikumises?

Viimasel ajal istuvad mulle tumedamad pildid miskpärast rohkem. Heledatel, neil udus heljuvatel ja valgepitsilistel, jääb powerist kuidagi puudu. Ja enda toorestele piltidele otsa vaadates on seal alati liiga palju punast. Vahel ka liiga palju kollast. Sinine tundub hea. No nii näpuotsaga. See annab pimedusele õhku juurde, et ta ei lämbuks ega hõõguks.

f/1,8 – 1/5000 sec – ISO-1600 – 35 mm

Järgmise akna leidsime hämarast koridorist võimla juures. Kõrge aken ja veidi teisest suunast langev valgus tegid oma tööd.

f/1,8 – 1/1600 sec – ISO-1600 – 35 mm

Ja mina olen ilmselgelt lummatud Elise tätokatest. See on ka mu üks lemmipiltidest antud korrast.

f/1,8 – 1/640 sec – ISO-640 – 35 mm

Ametiportreed katsetasime ka. Sedasi juhuslikult. No ja ikka hirmus ebateravalt, aga kuidagi mõnusalt.

f/1,8 – 1/250 sec – ISO-1000 – 35 mm

Kolmanda akna juures olin seadistusega väga hädas. Miski ei tundunud hea ja lõpuks läks kõik ühe rauaga nagu pilte analüüsides selgus, kui vahepeal kümme korda edasi ja tagasi asju muutsin. Eks seal oli ka kõige pimedam. Samas sain ma siin endale meeldiva pimedusega natuke mängida.

f/1,8 – 1/8000 sec – ISO-1600 – 35 mm
f/1,8 – 1/4000 sec – ISO-1600 – 35 mm

Ja siit tuleb minu enda kõigelemmikum. Seal ta oli. Toimetas endamisi ja mina püüdsin läbi tehniliste probleemide rägastiku tabada teda nii nagu mina teda näen. Imeliselt.

f/1,8 – 1/8000 sec – ISO-1600 – 35 mm

Esimene koolinädal ja teistmoodi vanalinn

by

Esimene koolinädal on läbi. 15+21 nädalat on seda õppeaastat alles. Selle aja jooksul peaks juhtuma palju imesid. Ma usun neisse.

Kindel on see, et Tartusse ma sel aastal minna ei saa. Pingutan selle nimel, et järgmine aasta saan. Senikaua hoian aja maas ja teen palju vähem asju korraga. Raske südamega loobusin veel mitmest väga vahvast ja olulisest ettevõtmisest. Aga noh, on aeg elada ja on aeg veidi vaiksemalt võtta. Need, kes triibu-uudist ootama jäid. Siis õrn triip oli, paar päeva hiljem oli veel õrnem triip ja siis see triip kadus. Ju siis pidi jälle nii minema.

Kolmandal koolipäeval tundsin, et mul on puhkust vaja. Päriselt. Sellist pikka ja mõnusat, kus saab jalad mõnusalt seinale panna, ei pea muretsema ja saab olla sedasi nii kaua kuni hakkab päriselt igav. Kuna sellist puhkust pole ette näha, siis tuleb kõik enda jaoks kiirendatult läbi teha. Ja mul on prille vaja. Esimest korda elus veab nägemine alt ja see on mulle paras põnts ja piin. Kevadel kontrollis käies oli kõik ok ja nüüd siis korraga kohe nii ja päris hullusti.

Ja kaamerahirm on mul nii sügaval sees. Vahib teine sealt kapi otsast mulle vastu ja, EI, ma ei võta teda sealt alla enne, kuni ma ei saa päriselt aru, mida ma temaga tegema pean. Kõik ütlevad, et mis see siis ära pole, võta kätte ja hakka aga harjutama. Jaah! Kas ma siis oleksin selles punktis, et ma õpin fotograafiks ja kardan oma kaamerat nagu tuld (ja tuld kardan ma väga). Ja nagu ma poleks harjutanud. Kõvakettad räägivad suurtes numbrites. Aga ma pole nendega rahul. Või noh, ma pole iseendaga rahul, sest ma tean, et peab kuidagi muudmoodi saama ja mitte läbi katse-eksituse vaid teadlikult. Ma võin olla igasuguseid asju, aga isekatsetaja ma pole. Nõudmised endale on liiga karmid. Selline teadmatu ekslemine on frustreeriv. Ma pole ka juhendatavana ehk kerge nähtus, sest mul on kombeks ise mõtelda, aga elu jooksul on siiski tõestust leidnud fakt, et asjatundlikku suunamise üle olen ma äärmiselt tänulik ning võtan õpitu heaga omaks. Sellele ma loodan.

Kuna me tehnika asemel koolis hetkel pigem pilditegemisele keskendume, siis pilti teen ma endiselt telefoniga. Tegelikult ma küll tõin oma kaamera neljandaks koolipäevaks sealt kapi otsast ka alla ja laadija otsisin üles ja mälukaarti kontrollisin. Ma ju loodan nii väga, et see tobe hirm läheb mul kohevarsti üle, aga hetkel on vist veel liiga vara. Aga neljanda päeva hommikul surusin kaamera endale isegi seljakotti ja võtsin kooli kaasa. Eks see on mingis mõttes nagu kevade ootamine. Millal see jää siis läheb? Äkki täna?

Lõunapausi ajal suundisime vanalinna ja ma olin peaaegu valmis katsetama. Siis aga selgus, et Tiina on oma mälukaardi maha unustanud ja selle asemel, et ma enda kaamerat uue hooga taas katsetaksin, vat selle asemel pakkusin hoopis Tiinale enda kaarti laenuks. Ja läksin jälle telefoniga pildistamise peale välja, sest see on turvalisem valik. Pluss see nägemise asi. Peos sättida ja vaadata pildistatavat on hetkel veidi parem. Mis siis saab, kui prillid ei aita? Seda, et mul on keerulised silmad, seda tean ma juba aastaid. Ja ma ei suuda päikseprillegi kanda, pea hakkab esimese viie minuti järel valutama ka siis, kui miski peale ja ninale ei rõhu… Aga noh, ehk kuidagi ikka saab ka inimlikult. Lootma peab.

Neljapäeval käisime me siis kogu klassiga vanalinnas. Trenn on meil asjakohane. Kahe tunni jooksul, kuhu hulka pidi mahtuma ka tulek ja minek ning söögipaus, oli vaja leida maamärgid, millest teha tavaline turistivaade ja sellele vastukaaluks samast kohast mitte nii turistivaateline ja märksa abstraktsem pilt. Sellised ülesanded mulle meeldivad. Peas võbelesid postkaardid Tallinnast. Klassika!

Sõitsime trammiga linna ja alustasime Viru Väravast. Turistikaga oli lihtne. Need vaated on, ma usun, väga sügaval meie sees alati olemas.

Aga Mäki ees oli pisike kitsas lomp. Tiina katsetas seal veepeegeldusega ja mina omakorda tegin temast siis pilti.

Ja siis otsisin seal tillukesest veesilmast ka enda tõde.

Ja siis leidsin hoopis seesuguse toreda loo.

Kuidas tundub? Sama objekt, kaks erinevat vaadet.

Edasi liikusime Raekoja poole. Enne klassikat, mis mu peas nagunii olemas oli, tabasin end juba muudelt mõtetelt:

Andreas ei suutnud mulle kirjeldada miks, aga talle meeldib kõigist mu kümnest Raekoja vaadatest,  just see. Seega sai hetkel ka see pilt siia ekraanivalgusesse toodud:

No ja Raekoja turistika-laadne ka:

Juba Raekoja juures olles vaatasin ka teisele poole, Pühavaimu kiriku juurde ma ei jõudnud, aga vaade selles suunas on ka tore.

Saab tavaliselt. Lihtsalt üle platsi vaadata.

Ja saab üsna sealsamas ka üle punase vaiba valguse kätte tulles. Ja kui veel keset platsi oleks suur kuusk.

Aeg tiksus. Kiirustasime sööma. Ja siis oli veel just täpselt nii palju aega, et kähku ka Niguliste kiriku juurest läbi lipata. Noo, tuleb tuttav koht ette?

Teistmoodi pildini ma ei jõudnud. Katsetasin küll nii ja naa mitmes kohas, sain kätte tuvisid ja päevitava provva, aga see polnud päris see. Seega tegin hoopis mõned klõpsud enda usinatest kaaslastest.

Vanalinnas oli suvi. Mesilased sumisesid ja mõnus oli olla.

 

Värskendus (20.10.2018):

Oktoobris võib vanalinnas leida aga seesuguseid vaateid

Portree-ülesanne: Tiina

by

Kuniks pool seltskonnast sooritas Uue Maailma majade vahel aja peale ülesannet nr 1 (ehk tundmatus kohas portreefoto tegemine 2 minuti jooksul), oli meil pool tundi aega ümbruskonnas ringi vaadata ja seda maailma seal siis avastada. Eesmärk oli leida erinevaid kohti, kus oma paarilist pildile püüda. Hüppasime vette ja hakkasime ujuma. Igaüks nii nagu tema ettevalmistus, teadmised, vahendid ja oskused võimaldasid. Korraga said keskpõrandal kokku häbelikkus ja huvi, otsimine ja harjutamine. Hirmu polnud aega tunda, sest aeg tiksus ja tühjade kätega tagasi minna ka ei saanud. See oli meie teise koolipäeva keskpäev.

Mul polnud sel päeval kaameratki kaasas. Ma kardan oma kaamerat hetkel miskipärast veel enam kui varem. Kramp on. Aga mul on tore telefon, mid ama olen harjunud kasutama. Lihtne ja käepärane selline. Ma pole siiani suutnud leida kohta, kus ma selle automaadi pealt manuaalseks saaksin sättida. Aga äkki ei saagi? Äkki see ongi nii popp asi, mis tahab kõike ise teha ja minu ülesandeks on lahendada muud maised küsimused? Kokkuvõttes usun ma, et ka tikutopsiga saab kätt harjutada, valgust, varju, värve, kohti ja mida kõike veel avastada. Ja seda ma sel päeval tegingi.

Minu suureks õnneks oli mu paariliseks Tiina, kellega me koos kulgesime ja teineteisest kordamööda pildile püüdsime. Näe vaata, siin on oksad pikalt üle halli aia rippumas! Proovime? Muidugi me proovime!

f/1,7 – 1/191 sec – ISO-müstilised-40 – 4 mm

Oo, ja vaata! Seal on mingi hull värviline sein! Läheme sinna ka! Sellist seina peab ju ometi katsetama. Mina teen pilti Tiinast ja tema samal ajal minust. Aeg ju jookseb ja ülesanne on vaja täita ja samas on sedasi tore ka.

f/1,7 – 1/592 sec – ISO-40 – 4 mm

Ja Tiina on tore. Koos sedasi kulgedes saab veendumus sügavamaks. Temas on helgust ja vahetust. Ta on selline lõbus ja armas päikesekiir.

Nii ja vaata nüüd sinna ka!

f/1,7 – 1/277 sec – ISO-40 – 4 mm

Mulle meeldib see sinakashall plankaed kohe eriti. Või siis pigem see, kuidas see tara Tiinale taustaks sobib.

f/1,7 – 1/304 sec – ISO-40 – 4 mm

Liigume veidi tagasi, sest märkasime juba teel värvilise seina juurde kollast maja. Proovime kaugemalt…

f/1,7 – 1/258 sec – ISO-40 – 4 mm

… ja lähemalt ka. Lähemalt avastasin end mõttelt, kas need sügiskollaseks kippuvad puud on siin või sealpool ust.

Milline on Sinu lemmikmultikas?

f/1,7 – 1/304 sec – ISO-40 – 4 mm

Tiinal oli selle kohta kohe terve lugu.

Ja siis avastasime, et appiii! me oleme hiljaks jäämas ja jooksime ruttu kokkulepitud kohta, kus teised juba ees ootasid, et salajast ülesannet lahendada.

***

Kõigile piltidele on näpuotsaga kontrastsust lisatud. Kõike muud me alles õpime. Imeline ISO-40 on mu telefoni kaamera enda valik.

Minu isiklik lemmik tollelt jalutuskäigust on see pilt:

f/1,7 – 1/277 sec – ISO-40 – 4 mm

 

Kui me oma jalutuskäigu lõpetasime, ootas meie rühmapooltki kardetud ülesanne nr 1 ehk meil tuli 2 minuti jooksul pildistada oma paarilist tundmatus kohas. Selleks osutus pisike majatagune garaazhiga sisehoov. Tiina tegi minust pildid platsile pargitud auto peegeldustega. Mina kasutasin oma kahte minutit selleks, et raginal võssa joosta ehk läksin temaga koos uurima, mis toimub garaazhi varjatud küljel, Leidsime sealt laheda kooruva värviga seina. See sobis 🙂

Näonaha paikatimmimisega jäin ma hätta, aga omamoodi toredad on need pildid ka 🙂

f/1,7 – 1/50 sec – ISO-50 – 4 mm
f/1,7 – 1/100 sec – ISO-64 – 4 mm
f/1,7 – 1/100 sec – ISO-464 – 4 mm
f/1,7 – 1/100 sec – ISO-40 – 4 mm

 

Esimene koolipäev

by

Kui sinust peab saama fotograaf, siis pole aega niisama passida ja peab asuma tegudele. Sellest, et mu maailm hetkel suht pahupidi on ja ka sellest, et ma oma kaamerat kätte ei julge võtta, ma täna ei räägi. Täna räägin ma hoopis meie esimesest koolipäevast.

Olles grupikujunemise ja -kujundamise protsesse servast veidi nuusutanud, vaatasin ma seda alguse asja me klassiruumis ka teises mõttes huviga. Kaua mul muidugi aega seda asja vaadata polnud, sest ülesanne anti kätte ja meil tuli enda kõrvalistujat intervjueerida. Küsimused olid ette antud ja vastustest pidi kokku saama pilt, millel vähemalt kolm elementi mingis mõttes esindatud on. Töö teostamiseks oli lõpunapaus.

Tellisin söögikohas kana ja lippasin poest läbi ning ostsin karrit. Kookospiima võtsin ka, et oleks veel veidi ilmsem see asi.

Sain vajalikest märksõnadest mingis mõttes pildile (kana) karri, söögitegemise ja sinise värvi.

Aga ma polnud tulemusega üldse mitte rahul. Kuigi karrikollane sellel pildil on tore, aga kana on puudu. Ma tahtsin kana. Pealelõunaste tundide ajal tekkis mul mõte. Loengut kuulates joonistasin enda kaustiku keskele kana. Ja vat see kana hakkas arenema. Ta tahtis endale kohe tervet lehekülge ja hiljem selgus, et talle sobiks ka terve raamat.

Töö esitamise tähtaeg oli sama päeva õhtul hilja. Seega astusin ma pika koolipäeva järel veel pikema sammuga koju ja hakkasin karri-kanale tema päris oma maailma ehitama.

See sai selline… lustlik ja Tan arvas üle mu õla seda asja vaadates, et ma võiks ju kokaraamatuid ka joonistada. Muidugi võin. Aga mitte täna. Täna piirdusin ma vaid rekvisiit karri-kana-retseptiga.

Ja siis tekitasin veel mõned postkaardid Kreekast ja ronisin kogu täiega kööki. Esimese päeva intervjuu-ülesanne sai lõpuks purki ja enne tähtaega saadetud just sellisena:

Muidugi oleks kaameraga saanud palju rohkem mängida ja seda suurt pundart siin pildil paremini selekteerida, aga mu pisike truu telefon tegi kenasti oma töö ka sel korral ära. Seega “I love cooking. She loves curry.”

Ja siis tuli öö ja algaski uus koolipäev 🙂

Minu siiruviiruline sisekosmos

by

Mis ma muud oskan kokkuvõtvalt alustuseks ütelda, kui et kõik-kõik on uus selle aasta septembrikuus! Aga ma alustan algusest. Võtke istet ja olge ootamatuteks pööreteks ja kelmikateks kurvideks valmis.

Kõik algas sellest, et ma armastan tohutult oma tööd õpetajana ja mulle nii väga meeldivad me (üli)õpilased ja nendega koos kasvada ja areneda ja maailma avastada. Ma võin vist uskuda, et mina või see viis, kuidas ma õpetamist ja õppimist näen ja edasi annan, meeldib mu õpilastele ka, sest minu selle kevade viimane tund lõppes suure maasikakausi ja kallistustega. Istusin tookord veel jupp aega klassis, sõin magusaid maasikaid, mõtisklesin elu üle ja nühkisin liigutusest pisaraid. Päev varem olin ma koju läinud teise rühma suure meloniga. See oli nii armas ja nii ootamatu minu jaoks. Aitäh, teile, mu kõige ägedamad tulevased õed!

Kuna kogu see õenduse ja õpetamise teema nii väga mu soontes pulbitses ja ma soovisin veel paremaks saada, teadlikult ja sihipäraselt, siis rääkisin edasiõppimisest õenduse magistriõppes ka enda otsesele ülemusele. Tundus loogiline, et tema on see, kes seda kõige tulisemalt pooldada võiks. Ma proovisin rääkida kahel korral. Ta ei tahtnud mind kuulda, väitis, et “enne lähevad need, kellel rohkem on vaja”. No mis mõttes. Mul on ju ka vaja ja nüüd ja kohe mitte järgmisel või ülejärgmisel aastal või mitte kunagi! See on ometi ka koolile lisaväärtus ja minu jaoks on see minu elu ja minu aeg.

Loomulikult oli ka lihtsam lahendus olemas – saada kraad endise spetsialiseerumise lipu all kätte omas koolis. Seda poleks mulle ammugi võimaldatud. Ja ma soovisin õppida justnimelt õenduspedagoogikat ja -juhtimist, et saada paremaks õdede õpetajaks. Seda uutel magistriõppe õppekavadel tervishoiu kõrgkoolides eraldi ei õpetata. Seega seadsin ma omad sammud Tartusse ja sain ka ülikooli kenasti sisse.

Selleks, et anda ülikoolile oma õppimatulemise kohta jah-sõna, oli mul vaja saada meie kooli rektori heakskiit. Teades, et mu otsene ülemus sellel teemal tahab kaasa rääkida (loe: omada kontrolli), saatsin oma nakatava rõõmuga kirja neile mõlemale. Rektori, kellest ma väga lugu pean, vastus ei jõudnudki minuni. Otsene juht aga vastas. Kibedalt. Valusalt. Alandavalt. Diskrimineerivalt. Ja mitte ainult minu suhtes inetult.

Püüdsin seda põlgust enda jaoks söödavaks muuta. Ja alla neelata. Kuu aega püüdsin. Aga kõrvus kumisesid ähvardused. Ma olin kevadsemestri jooksul näinud juba liiga palju… Seda, kuidas osasid vanu olijaid, tegelikult raudvara, mõnitati ja alandati. Ja kui ma lisasin sellele põhjused, miks mind jäeti kõrvale projektidest, juhendamistest, muuhulgas ka preemiast, mille ma väga olin ära teeninud, ning suhtumisest minu edasisse arengusse, siis vaatasin ma endale ausalt otsa ja küsisin, kas ma saan, suuda ja tahan sedasi seal selle juhi ainuvalitsemise ajal jätkata? See otsus ei olnud lihtne, sest mulle meeldib mu töö tohutult ja mulle meeldib olla osake tulevikuõdede kujunemise teel. Aga sedasi, hetkel, nii nagu seal praegu on, ma ei saanud jätkata ka kogu austuse ja armastuse juures selle kooli, endale kallite õpetajate ja õpilaste suhtes.

Seega läksin ma Šveitsist naastes, kus mul oli aega asjad enda peas väga pulkadeks võtta, kooli ja andsin teada, et ma ei jätka oma töösuhet hetkel antud õppetooliga, sest on minu inimõigus õppida ja areneda ja olla koheldud võrdsena. Pealegi, mis oleks parem olnud? Näiteks see, et ma keset semestrit suure pauguga lihtsalt minema tulen? Ei, kui, siis nüüd ja kohe. Ausam kõigi vastu.

Kas ma lahkun igaveseks? Kui see minust sõltub, siis kindlasti mitte. Kokkuvõttes lähen ma just selle nimel Tartusse õppima, et tagasi tulla (või edasi minna) ja Eesti tervishoidu sisulise kvaliteedi poole suunata. Ma usun, et see muutus on võimalik. Kui ma seda ei usuks, siis ma ei raiskaks oma elu ja aega selle nimel. Vahel on elus aga see hetk, kus tuleb osata lasta asjadel minna. Endale kallite inimeste, õpetajate, üliõpilaste jaoks olen ma alati olemas.

Paberimajandus sai korda ja siis korraga toimus mu peas mingi vabanemine. Kes ma olen? Mida ma tegelikult elult tahan?

Ega ju õenduse õppimine ja õpetamine pole kitsalt ainus, mida ma teen ja tulevikus teha tahan. Ma olen seda ju kogu aeg teadnud, aga pole teile täpsemalt rääkinud, et ma olen ka kriisiabi kogemusnõustaja. Ma olen läbinud esimese taseme pereterapeudi õppest ja soovin selle teemaga ühel hetkel kindlasti jätkata. Ma õpin hetkel grupijuhtimist, mis on esimene tase superviisori õppest. Need teemad on omavahel minu jaoks nii väga seotud ja täiendavad teineteist. Jah, ma soovin teha paljut ja olla paljut. Soovin olla õpetaja, nõustaja, terapeut, rühmajuht, superviisor, coach ja kõike seda eraldi ja kõike seda korraga ka. Minu elu keerleb inimeste heaolu ümber ja kuna mul on suutlikkus ja valmisolek olla olemas ka väga keerulistel hetkedel, siis see on see, kes ma olen ja olla tahan. Ja mul on väga palju veel õppida, et jõuda sinna, kuhu ma soovin ja ma teen selle nimel järjepidevalt tööd.

Aga on veel midagi.

Magusad mustikad jogurtijäätises? Mitte ainult…

Mul on olnud nii kaua, kuni ma ennast mäletan, üks suur unistus.

Unistused teatavasti on selleks, et täide minna? Muidu pole ju mõtet unistadagi. Lotovõidust pole ma kunagi vaevunud unistama, sest see tundub liiga ebareaalne, aga oma unistusest (laste)kohviku loomise kõrval olen ma rääkinud ka teile varasemalt, et ma olen alati soovinud osata pildistada. Ma olen aegade jooksul mõnedki korrad proovinud ise õppida ja ma võin saada aru paljust, aga kardan ikkagi kaamera tehnilist poolt. Ma saan aru, et mul on võimalik kaamera selge loogika järgi panna tegema neid asju, mida ma soovin ja kui on selline ruum ja valgus, siis saab sellise ja sellise pildi just selliste sättimistega ja nii edasi, aga vaat just see on see, mida ma pole läbi hammustanud. Ja mida aeg edasi, seda rohkem hakkasin ma oma kaameraid kartma. Need olid kuivikuna riiuli katusel ja ootasid seal ma ei teagi mida. Samas ei ole mu hirm takistanud aga telefonikaamerat igapäevaselt ja igas olukorras kasutamast, sest ma märkan ja näen ja püüan kinni. Hetki, inimesi, emotsioone.

Et siis millest ma unistan ja mida ma oma elult tegelikult tahan kõige selle kõrval mida ma nagunii teen?

Seda küsisin ma ka endalt. Ma tahan olla fotograaf. Ma tahan osata pilte teha. Vabalt, voolavalt, teadmisega ja ka ülinõudlikul hetkel anda endast parim, et tulemus õnnestub. Maksimalist minus elab ju nagunii oma elu. Vot seesuguseid mõtteid heietasin ma oma peas, kui ma viimaseid puhkuse päevi päriselt ka puhkusena tundma hakkasin. Ja siis vaatas mulle korraga ekraanilt vastu Tallinna Polütehnikumi reklaam, et neil vastuvõtt alles käib… ka fotograafiasse… Ja ainus tunne, mis mind korraga valdas, oli see, et ma TAHAN oma unistuse teoks teha, sest mu vabandus, et tehniline oskus hoiab mind tagasi, on juba üks ütlemata hale vabandus ja kui palju on neid, kes pole kunagi fotograafiat õppinud ja saavad suurepäraselt hakkama. Mina olen aga see, kes usub kooliskäimisesse ja õppimisse juhendaja käe all, kes asja valdavad. Mulle meeldib õppida ja mulle meeldib õppimise protsess palju enam kui ise helikopterite leiutamine. Seega, see on minu võimalus!

Nii. Vaatasin üle nõudmised ja tingimused kooli sissesaamisele. On vaja läbida 15minutiline vestlus, mis koosneb kolmest osast – portfooli analüüsist, kodusest ülesandest ja ingliskeelsest ettekandest. Nii, oma portfoolio saaksin ma mingis mõttes kokku. Ülesandega, mis eeldas 15. augusti ajalehest artiklile sobiva foto tegemist, sellega uskusin, et tulen ka toime. Ja inglise keeles ennast inspireerinud ja eeskujuks olnud fotograafi leidmisega mul probleemi polnud, see tuli varrukast. Neid oli palju, aga keskendusin kahele. Hingasin sügavalt sisse ja välja.

Kuna koolis õpetamine mind sel sügisel ees oodatud kujul ei oota, siis ootamatul kujul koolis õppimine oleks väga tore lahendus? Kahes koolis õppimine, kui korrektne nüüd olla, aga kuna teine on sessioonõpe, mis toimub neljal päeval kuus ja seda teevad teised ka täiskohaga töö ja vahel ka enama kui täiskohaga töötamise kõrvalt, siis ma saan kahe kooliga hakkama küll. Peale Andrease ja Ingridi, kes iga päev mu selja taga istuvad, ei julgenud ma sellest mõttest kellelegi kõssata enne otsustavat sammu.

Ja siis ma viisingi oma paberid vastuvõtu töötaja kätte. Neil on Polükas veel vana hea vanakooli süsteem – tuleb kohale minna ja avaldus täita ja tunnistust näidata – ma leidsin isegi oma keskkooli tunnistuse üles! Ja üks dokumendifoto oli vaja ka neile viia. No ja siis tuli leida endale nimekirjast sobiv vestluse aeg ja ka sobiv aeg testi tegemiseks. Test?! Seda polnud ma inforägastikus näinud. Test polevat üldse hull, põhikooli reaalainete materjali peale. Johhh… mina ja mu põhikooli reaalained. Kangestusin. Mida ma sellest ajast üldse mäletan? Peas haigutas tühjus. Meenus füüsikaõpetaja irvitav hääl, et kui me, lollakad, tema (füüsika)tundidest ka midagi muud meelde ei jäta, siis Ohmi seadus peab meil surmatunni peas olema. Veider, aga peale õpetajatrauma on see tõesti ainus valem, mis mul peas on füüsikast. Mitte, et selle sisu mulle ülemäära selge oleks. Aga valem on peas. Ma pean tunnistama, et optika oli füüsikas ainus, millest ma üldse kunagi päriselt aru sain kooliajal, aga see oli juba keskkoolis. Aga keemia? Matemaatika? Uiiiii!!

Arvake ära, millest olen ma läbi elu näinud õudusunenägusid? Sellest, et ma olen tagasi põhikoolis. Ja ma ei saa hakkama. Põhikooli vaieldamatult kõige ilgemad ained ja ka vastikumad õpetajad olid mul just füüsikas ja matemaatikas. Ma päriselt ka kartsin neid inimesi ja nad elavad mu õudustes siiani. Kaasajal tahan ma muidugi uskuda, et ega nad inimestena nii vastikud polnudki, aga ju see oli mingi olek või poos, millega enda üleolekut näidata ja arvata, et see aitab meil keerulisi aineid kergema vaevaga omandada? Mine tea, aga minu alateadvus on seal 7.-8.-9. klassis veel väga kinni ja ma olen seda teemat väga kartnud. Kui väga kartnud, sellest sain ma aru hetkel, kui selgus, et ma pean minema tegema testi sellel ajal õpitud materjali peale. Sellest pidi saama korraga minu tõehetk, sest ma pidin reaaselt ja ilmsi sellele õudusele otsa minema vaatama. Kas ma suudan? Kas ma saan hakkama?

Ingrid, kes alles sel suvel sama kooli lõpetas, arvas, et see ei saa nii keeruline test olla. Aga tont minu peas oli suurem kui ma ise. Guugeldasin meeleheites, et no mida nad seal ikkagi küsida võivad. Ainus, mille ma leidsin, oli kellegi vihje läbi lillede, et peab Pythagorase teoreemi teadma. Onu nimi oli kusagilt tuttav, aga tema teoreemi sisu? Avastasin, et ega see sisu ka nii väga võõras pole. Ja siis avastasin veel igasugu asju, mis olid mu lapsemälus talletunud kui hirmsad, jubedad, arusaamatud, kättesaamatud, et nojaah, tegelikult on nii paljud asjad ju suisa loogilised ja elatud elu on need mulle palju lihtsamal viisil läbi praktika selgeks juba teinud. Tundus suisa kuritegelik, et kusagil mu sees elas väikene laps, kes selle õudustundega endiselt siples. Täiesti asjatult. Noogutasin endamisi, et näe, veel üks põhjus, miks ma usun koduõppesse aina enam.

Kolmapäeva lõunal olin ma nii valmis, kui ma olla sain. Nuti-Mik-Kerli olid mulle pidanud kümneminutilisi kiirloengu põhikooli reaalainetest ja Andreas püüdis veel selgitada kiirus, teepikkuse ja aja suhet. Astusin mööda päikselist Liivalaia tänavat kooli suunas ja siis juba suunatigi meid ID-kaardi näitamise järel klassiruumi. Ja siis algas test. Vaatasin kaks lehepoolt kiirelt läbi ja avastasin enda rõõmuks, et kõik minu vanad sõbrad olid seal koos ja hakkasin lustiga asja täitma. Mõned muidugi panin valesti ka, sest ülemõtlemine käib asja juurde. Pool tundi hiljem kepsutasin koju. Teepeal helistasin Andreasele ka, et maaa oooooleeeen eeeluuus! 🙂 Ja arvatavasti ei näe ma enam mitte kunagi õudusunenägusid sellest, kuidas ma põhikoolis tagasi olen. Vaat, milleks mul oli vaja sisse astuda veel ühte kooli. Elu ise tervendab meid, kui me tal seda teha lubame. No tuleb ju nii välja?

Ja tund aega hiljem tatsasin ma mustade kaantega portfoolio kaenlas jälle kooli tagasi. Tore, kui kool kodule nii lähedal asub. Neil oli graafik veidi lappama läinud ja ma sain oodata oma aega veerand tundi. See oli hea. Vaatasin koridoris ringi ja pidasin endamisi aru. Ja siis oli tõehetk käes ja vestlus algas umbes sedaviisi:

“Tere, mina olen Eva.”

“Tere, Eva, räägi meile, miks sa siin oled?”

“No ma arvan, et see on ilmne! Ju me kõik oleme siia tulnud ühe eesmärgiga?” vastan ma lõbustatult.

“No aga katsu erineda!” põrkub samalõbustatud küsimus mulle tagasi.

Löön pilgu maha, hingan sügavalt ja vastan häbelikult… sest ma tean, et see võib olla viimane asi, mida mul öelda lubatakse, asi, mis võib kõigele sirge kriipsu peale tõmmata, sest mul on viimastest päevadest kolme inimese poolt olemas soovitus SEDA teemat seal mitte puudutada… aga ma ei saa, ma pean olema aus, iseenda ja komisjoni suhtes ka, sest kui ma ei sobi nii nagu ma olen, siis polegi ju kõigel mõtet. No pole ju vähimat mõtet luua neile lilledest ja liblikatest illusiooni, kui minu sees on palju-palju sügavam teadmine ja vajadus osata…

“Mulle soovitati seda teemat mitte puudutada… sest see võib teid ehmatada ja häirida, aga kui ma päris aus olen…” vaatsin neljapealisele seltskonnale kartmatult silma… “siis ma soovin üle kõige maailmas osata ilusalt pildistada surnuid ja surevaid imikuid. Sest see hetk, kui laps on alles nii uus ja kõik on alanud traagiliselt ja temast ei ole veel olemas ühtegi reaalset mälestust, võib see üks ja ainus pilt olla see üks ja ainus asi, mis jääb vikerkaare taha läinud lapsest siia ilma päriselt alles ja võib vanematele nende suures leinaprotsessis olla väga palju toeks…”

Vaikuse, mõistmatuse ja ninakirtsutuste asemel nägin ma sootuks midagi muud. See oli nii hea tunne. Me rääkisime veel paljust, teemast laiemalt ja muudest asjadest ka. Võimalustest ja potentsiaalist, mis minus veel olemas on ja mida ma tulevikus veel teha saan. Ettenähtud 15 minutist sai 35 minutit. See eluhell imeline hetk, kui ma ruumist välja astusin, tungisid pisarad mu silmadesse. Ja ka praegu, seda kirjutades, äigan ma pisaraid, et ekraani näha. Ma sain korraga aru ühest väga olulisest asjast. Sellest, et isegi kui ma ei saa sel korral kooli sisse, siis see on see, mille ma teoks teen ja ma saan sõbraks kaameratega ja ma õpin selle asja selgeks. Sest tegelikult on mu unistus ju veel palju suurem, mis koos selle kaameratundmisega minu jaoks reaalsuseks saab.

Ma olen tänulik neile neljale säravale silmapaarile, kes seal laua taga pika päeva järel istusid, mind kuulasid, küsisid, ütlesid, kaasa mõtlesid, julgustasid, suunasid. Ma olen tänulik endale, et ma selle teekonna ette võtsin ja ma olen tänulik Andreasele ja Ingridile, kes mind väga toetasid ning Nuti-Mik-Kerlile, kes mulle ultrakiire e-kursuse reaalainetes tegi ja kõigile neile, kes sellest hullust plaanist vähem või rohkem teadsid ja pöidlaid hoidsid. Aitäh teile!

Reede hommikul astusin ma reipal sammul mööda Liivalaia tänavat grupijuhtimise koolitusele. Fooripunase taga oodates värises telefon mu taskus. Kobasin telefoni endale pihku… Kiri Polütehnikumist…

“Lugupeetud fotograafia erialale kandideerija. Te olete vastu võetud fotograafia erialale.” 

Mu süda hüppas rõõmust. Vastasin kirjale ja helistasin Andreasele ning huilgasin üle Liivalaia hommikuse liiklusmüra talle otse kõrva sisse, et ma sain kooooooolist vaaaastuse!!! Ohh, taevas, kui õnnelik ma olin ja olen!

Südames sügeles ja ma tahtsin nii väga seda kõike juba ka teile rääkida, aga ootasin, et teen kenasti pühendunult koolituspäeva lõpuni, käin ära väga olulisel kohtumisel ja siis räägin teile ka enda elu suurtest sündmustest. No ikka kohe mõnuga ja suure rõõmuga.

Läks aga nii, et mu öösel alanud peavalu paisus aina hullemaks ja hullemaks ja lõuna ajal kattusin ma üle kere jääkülma higiga ja no nii paha oli olla, et sure või maha. Hommikul ootasin ma lõunapausi, aga lõunapausil letil toite ja menüüd vaadates tundsin, et EI, nüüd on sirgelt kojuminek. Kas te teate seda tunnet, kui te astute tuttavat teed, teil on minna mõnisada meetrit, iga meeter on kaalul, iga hetk on kaalul? Vaatasin vaid ringi, et kui ma nüüd kohe oksendan, siis kuhu ja kuidas seda viisakam teha on. Mul seesugune kogemus varasemast puudus. No nii hullult paha pole mul avalikus kohas veel elades olnud. Aga ma jõudsin koju. See oli koleda olemise juures hea tunne. Ja siis vajusin meritähena voodile. Litsusin pea kahe padja vahele ja avasin silmad järgmine kord viis minutit enne koolituspäeva lõpp. Jubekahju oli, et ma päeva teisest poolest ilma jäin, aga ma usun, et ma suudan selle puuduva osa ise üles ehitada enda jaoks.

Õhtul võtsin end kokku ja vedasin kodust välja väga olulisele kohtumisele. Pea valutas endiselt. Iiveldas endiselt. Aga kohtumine oli nii armas ja tore ja vajalik ja õhtune õhk oli vanalinna külje all nii vaikne ja ilus. Pardid sulistasid tiigil ja ma pidasin endamisi plaani, et äkki meil võiks kodus akvaarium olla. Hiljem, koju minnes, tuli Andreas mulle poolele teele vastu. Itsitasime mu südamepahaduse üle, et nooooh, kui see pole nüüd mingi veider haigus, siis kas see võib olla reaalne, et kui ühes kohas on koos juba imeline täius, siis on nüüd vaja üht pommuudist ja kõige tipuks selgub, et ma olen veel rase kah?! Ei noh, see me elust hetkel ju just puudu veel ongi. Just siis, kui arvad, et mis seal ikka, aeg on edasi liikuda. Aga saatuse magusa irooniana oleks see muidugi omal kohal. Hetkel vastust ei tea. testmiseks on liiga vara ja veretesti ma selle pärast ka tegema ei torma. Seega on, kuidas on, eks ma hoian teid kursis, sest see iiveldus on jube. Tõenäoliselt on see ikkagi vaid mingi imelik haigusevärk, aga no mine tea. Kolmas päev iiveldust ja peavalu? Ideid? Kehatemperatuur on normis.

Aga mõelda vaid, minust saab päriselt fotograaf! Ja ma õpin usinalt õendusteadust ja kõiki neid muid asju, mis mind just minu teel kõige paremini toetavad.

Ma olen teel. Mugavate roosade papude sahinal astun oma samme. Ja mis muud, kui astume siis koos uuele hullule ja huvitavale kooliaastale vastu. Ma olen varsti elukestva õppe üsna väljapaistev eksemplar, eks? Igal juhul valitseb minu sisekosmoses iiveldusele ja peavalule lisaks imeline ootusärevus ja selline suur selgus, millesarnast pole ma seal veel varem näinud. Ma tõsimeeli usun, et unistused on selleks, et neil teostuda lasta ja usun ka, et kui miski, mida muuta ei saa, tundub vale ja valus, siis tuleb sel minna lasta, sest õiged asjad leivad alati tee (tagasi või edasi) Su juurde. Unistage julgelt, sest elu ongi üks suur seiklus! Vuuhhhuuu!

 

PS olgu lisatud antud loo esimese teema jätkuks, et mu koolipoolne meiliaadress kustutati enne, kui ma neile oma töölt lahkumise põhjustega nõutud Exceli tabeli sain tagasi saata. Tegelikult ei huvitanudki kedagi, miks ma minema pidin? Ju siis. Aga nüüd korraga huvitab? Või huvitab hoopis miski muu?

 

Robottüdruk Nuti-Mik

by

Varakevadel oli nii, et kui ma polnud parasjagu koolis tööl ega ise koolitusel, siis arvake ära mida ma tegin. Magasin ja mängisin? Vale vastus! 🙂

Kuigi lugemist vajavate raamatute hunnik mu laual aina kerkis, siis minu töö- ja õppimise vabasid hetki täitsid maruvahvad jooned. Ja siis ühel õhtul seisin ma valiku ees ja küsisin Andreaselt:

“What is the natural color of the naked robot?”

ehk et maakeeli võiks see siis umbestäpselt kõlada:

“Milline on palja roboti nahavärv?”

Andreas naeris ja arvas, et me võiks selle küsimuse ühtlasi oma unistuste punkbändinimede nimekirja lisada. Nooh, ma olen sellega täitsa nõus

Asi sai alguse tegelikult sellest, et Kerlil oli vaja endast pilti. Robottüdruku pilti. Roboteid olen ma varem ka joonistanud meedia-raamatusse ja tunnustegelasteks. See oli juba ma-ei-tea, äkki kümme aastat tagasi, kui ma neid joonistasin, aga ma usun, et te pole neist kuulnud. Mina ka pole. Igatsus on peal, kui nad vahel mulle pildikaustade vahel vastu piiluvad. Aga korraga süttis minus tuluke, ahh, et ma saan jälle robotit joonistada?! Ja veel kombinatsioonis robot, tüdruk ja bikiinid muidugi ka? See on meil Kerliga vana ja ilma habemeta nali. Mida ma pean teile ju jälle rääkima, eks? Muidugi pean, sest äkki kõik veel ei tea seda.

Nimelt juhtus kunagi ammu-ammu nii, et mina abiellusin. Aasta oli siis 2000 ja suur pulmapidu peeti Folgi ajal Viljandis. Sellest hullust hollivoodlikust pulmast olen ma siin ka varem rääkinud, ja vot just selles pulmas oli kohal kallite külaliste seas ka Kerli. Robottüdruk ta siis veel ei olnud. Oli üliõpilane Tartu Ülikoolis ja saabus pulma naksikas minikleidis. Tantsisime hommikuni ja kui kätte jõudis kojuminemise hetk ja oleks tahtnud riided teise päeva mugavamate riiete vastu vahetada… selgus… et kiiruga Tartust teele asudes oli ta haaranud kahest ühesugusest kilekotist selle, milles EI olnud tema teise päeva riideid… vaid bikiinid. Seega minu esimene pakkumine Kerlile robottüdrukut kujundama asudes oli seesugune:

No ma ei suutnud jätta neid päevitusriideid kujutamata! Itsitame vanu aegu meenutades ja no ok, jätame need bikiinid siis sel korral kleidi alla peitu. Preili robot ise on aga igati vahva ja temaga tegelesin ma edasi. Joonistan roboti puhtamaks. Et siis kuidagi sedaviisi?

Sobib! Kui nüüd veel hammasrattad ka kleidile saaks, siis oleks asi suurepärane, arvas Kerli. Hammasrattad? Muidugi saab! Ja veidi liikuvamad jäsemed saab ka.

Ja siis joonistasin ma robottüdruku valmis ja hakkasin värvidega katsetama ehk jõudsin selle loo alguspunkti, kus oli vaja tuvastada sobiv nahavärv robotile. Oleks ta päevitusriietes olnud, oleks ehk lihtsam olnud, aga harmoonia kleidi ja muude aksessuaaridega oli ka omal kohal. Nii või naa või kuidagi kolmandat viisi?

Kerli valik oli kiire ja konkreetne. Ju ta tundis ennast siin selles parempoolses sinikleidilises tegelases kohe ära.

Sedasi sündiski sel kevadel koos lumikellukestega üks vahva pildikeelne robottüdruk Nuti-Mik. Muidu oli Nuti-Mik juba mõnda aega olemas olnud ja usinalt tegutsenud ka, aga keegi polnud teda täpselt veel näinud. Ainult aimanud. Siis aga astus ta ilusa sinise hammasrattalise kleidi, punaste sääriste ja randmesoojendatega ellu. Või on need kindad? Labakäed? Sokid? Kummikud?  Valik on igal ühel enda teha. Igal juhul hakkas elluastunud Nuti-Mik just nii väikeste inimeste maailmas veel suuremaid ja olulisemaid tegusid tegema. Ajapikku hakkas mulle kogunema kollektsioon robottüdruku tegemistest:

Nuti-Mik oli oma uues kuues juba jupp aega oma elu elanud, kui ma lõpuks selle postituse tegemiseni lõpuks jõudsin. Kerli kaevas mulle oma lugu rääkides varudest veel vahvaid pilte lisaks.  Selgus, et kõik sai alguse hoopis Silverist! Silver on Kerli copartner nagu ta ise ütleb. Silver pisike on robot 🙂

Silveri lugu on ka Kerli lugu. Oli aeg, kus Kerli lapsed jorisesid, et emme on kogu aeg koolis tööl ja nemad tahavad ka emmega mingeid põnevaid asju teha. Kui Kerli oleks minu emme, siis ma tahaks ka temaga kogu aeg põnevaid asju koos teha. Edasine on aga paljude jaoks unelm. Kerli ise võtab selle kokku mängleva kergusega ja nii loomulikult nagu elus käikski need asjad nii mõnusa hooga:

“Siis nad said endale Robot-Silveri ja siis juba moosisidki mu koolist koju… sest ma olin lubanud, kui nad kooli lähevad, siis ma ise enam koolis pole. Noojah ja siis ma tulingi suht kindlameelselt koolist ära, sest septembris läks laps kooli. Ja kõik hommikud, mis me enne ta lõunast kooliminekut koos olime, veetsime legorobotitega jännates ja siis ma mõtlesingi, et kurjam… miks ma ei võiks hakata üldse sellega lastele rõõmu tegema- Ja nagu mul ikka, mõeldud ja tehtud. Nüüd on vanamees vähemalt õnnelik, mina olen õnnelik ja lapsed on äraütlemata tänulikud, et emme on hullumeelne mutt… hellitavalt Nuti-Mik.”

Ja mitte, et Kerli lapsed ise sama hullult vahvad poleks! Nad ei jää oma emmest üldse maha ja osalevad tema tegemistest samuti suure hoolega – juhendavad, õpetavad, innustavad ja julgustavad teise lapsi robotite maailmale lähemale astuma ja seda avastama. See käib neil näiteks sedaviisi:

 

Ja veel! Kevadel sai Nuti-mik elu esimese medali!

 

Nii lihtne see ongi! Kes robottüdrukust ja Kerli tegemistest rohkem teada soovib, siis nende veebikodu asub SIIN 🙂

 

Järgmiste tegude ja võitudeni, mu väike suur sõber! 🙂

***

Minu joonistustele lisaks kasutatud fotod on siin Kerli loal. Fotode autor on Nuti-Miku ihufotograaf Kadi Karro ja osad pildid on purki püüdnud ka Kerli ise. Ja fotodel olevate laste vanemate käest on küsitud luba 🙂

Ikka ja jälle me kolime!

by

No nüüd on siis nii, et kuniks enamus teist siin saunas pelgupaika otsib, siis meid ootab ees 5 tuhat kilomeetrit puhkuselaadset asja, mis ei ole puhkus, aga vähemalt on meie rendikaubikul see funktsioon, et ta puhub salongi jahedat õhku ka. See oli ilmselgelt tänase päeva parim avastus. Õues on umbes sada kraadi ja ma oma unistustes sõidaks pigem küll pingviinide või jääkarude juurde või peidaks end lihtsalt keldrisse või külmkappi, aga ei, meie sõidame jupp maad veel lõunapoole, et seal küürida ja kraamida ja pidulikult kontoriruumid tagastada ja siis viimane kola peale ja hophop tagasi Eestisse. Kui ma õel tahaks olla, siis oleks siinse loo pealkiri “Unelmate puhkus” 😉

Ma juba tassisin vajaliku kola autosse, et eeskujulikult stardivalmis olla.  Kui Andreas nüüd ärkab, siis hakkame liikuma. Mina, Andreas ja Vancu. Tan jääb mu emaga ja mammaga Giulietta, Happy ja koduvalvesse.

Loodan nii väga, et see reis möödub viperusteta ja oleme peagi õnnelikult tagasi. Arvatavasti teel olles ma siia väga ei  jõua, kuid jooksvalt näeb reportaazhis meie tegemistest blogi FB ajajoonel SIIT.

Hoidke meid siis heades mõtetes ja vaba käega saate meile ehk ka pöialt hoida. Aitäh!

 

 

Meie mamma 95

by

Nädal tagasi, 17. juulil, sai me mamma 95 ja tema puhul on vanus küll vaid number. Kui kõik kenasti tema ulmelist vitaalsust ja head jumet ja särtsakat võitlusvaimu kiidavad, siis Vanc ütles mammat õnnitledes: “Neh, ainult 5 aastat veel ja oledki sada!” No, et siis saab jälle peole tulla või midagi sellist. Justnagu 95aastaseks elada oleks käkitegu ja mamma oleks igavene ja elada saab ka 200aastaseks. Mamma on olnud loomulik osa meie kõigi elust. Ju ta seepärast tundubki igavene ja alati olemas.

Juubilar enda 95. sünnipäeval.

See blogi siin on juba nii vana, et kümne aasta tagune lugu meie mamma 85ndast sünnipäevast on siin täiesti olemas. Otsisin selle välja ja läksin kohe huviga lugema, et mis siis viimase kümne aasta jooksul muutunud on. Ega mamma polegi ju väga muutunud, maailm tema ümber on. Eelmisesse kümnendisse jäävad papa ja minu isa ja mamma noorema õe surm. Minu elu kirevusega olete te vist üsna kursis. Kümne aastaga on mamma veel juurde saanud kaks lapse-lapselast ja kolis koos emaga allkorrusele, kus mina varem elasin. Muud suurt vist polegi? Seega, kui numbrid välja arvata, siis muus osas võin ma reipalt korrata kümme aastat tagasi kirja pandud mõtteid:

Meie mamma on üks igavesti vinge mutt ja seda sõna “mutt” tuleb hääldada väga tundeliselt ja pehmelt, sest see peab kõlama peenelt nagu särtsuvale daamile kohane 🙂

Nooruses oli ta niiiii ilus. Minu arvates oli ta kohe kõige ilusam maailmas. Ja viimase neljakümne aasta jooksul ei ole ta grammigi vananenud mu meelest – ikka ilus mamma! Alati oli nii naljakas, et kõigi mu sõprade ja koolikaaslaste vanaemad kippusid olema sellised pisikesed nunnud hella krobelise paiga hallipäised matsakad memmekesed, aga minu mamma oli peen nigu piitsavars, pikk ja sirge seljaga. Paljude minuealiste vanaemad elasid maal, minu mamma oli peaaegu läbilõhki Tallinna tüdruk sellest mõnusast tubakahõngulisest tantsuklubide ja kohvikute põlvkonnast, kes olid noored veel enne teist ilmasõda.

Ta sai mõne päeva eest 95 aastaseks ja käib endiselt väljas vaid kontskingadega. Küll mitte enam iga päev ei kruti ta endale pähe rulle ega tupsutab põsele puna, aga pidupäevade puhul alati ja vahel ka täiesti niisama. Mu ema, tema tütar, aitab teda. Ja pidupäeval on tal alati huuled värvitud. Tema garderoob on endiselt suhteliselt roosa. Mida vanemaks jääb, seda roosamaks see muutub ja me ikka aasime ta kallal, et mida vanem eit, seda… tema ainult kihistab rõõmsalt naerda. Põlle ja rätikut tal pole kunagi olnud.

Ta on endiselt me peres kõige paremini kursis kõigi päevauudistega, hoiab kaasaegselt raha pangas, tal on valik kõiksugu aktsiaid, mille käekäiku ta hoolega jälgib. Igal nädalal mängib ta lotot. Kõik tema eakaaslased-sõbrad on juba aastaid lahkunud ja kogu tema seltsielu piirdub koduse seltskonnaga ja me hoiame teda tegevuses. Valimas ja kohvikus ta enam ei käi. Milleks!? Sest valida saab kaasajal ju internetis ja see on tema meelest mugav. Ega ta kodust välja ei kipu, pea käib hirmsasti ringi. Seega kohviku asemel toome me talle koogi koju kätte. Poodidesse ta ka enam ei kipu, aga kõiksugu sooduspakkumistel hoiab silma peal ja kamandab siis ema, et mida ja kust tuua on vaja. Peene provva poeskäimised on asendunud viimastel aastatel paar korda aastas võrdväärse sättimisega arsti külastustega. Provva sätib endale siis kõpsukad alla, kübara pähe, tõmbab mantlikrae elegantselt poolüles, sätib kurte (vöö) oma peene piha ümber ja istub siis kenasti autos tagapingile. Ega ta end väga aidata ei luba. Käevangu tuleb küll. Elegantselt.

Enam ta nii väga ei rabele ja aias üksinda ei käi ning kive ei tassi. Osaliselt kindlasti seepärast, et pea käib ringi ja jonni on nii palju, et ega ühtegi abivahendit ju ometi toeks ei võeta. Teisalt mängis selles oma rolli ka 2012. aastal sünnipäeval murtud käeluu. Ma tulin turult ja tõin maasikaid. Mamm oli väraval ja ma ulatasin tema poole magusalt lõhnvate marjadega kasti, et ta saaks neid maitsta. Samal ajal tiirles me totakast rottweilerist ja hullust prantsuse buldogist tandem seal kasti all, sest need kaks armastasid ka marju. Ja kui mamma haaras marja ja see näppude vahelt pudenes, siis kaks vorstikujulist koeranaasklit krabasid seda kumbki nagu näljased haid endale ja tulem oli see, et mamma komistas ja kukkus lillepotti. Parem käsi tegi randmest krõps ja oligi olemas. Tellisin takso ja sõitsime EMO treppi. Käsi pandi kenasti uuesti kokku ja paelaga kaela ning pidu läks lõbusalt edasi. See oli mamma elu esimene luumurd.

Võimukas on ta endiselt. Kõik lihtsalt peab käima nii nagu tema tahab. Ema küll vahel poriseb, aga ikkagi on mamma see, kes seal paraadi juhib, ikka targalt, uhkelt ja üksi ja ise. Ohh, ta on nii kummaline ja totakalt armas oma naljakate arusaamade, prantsuse lastetoa, saksa täpsuse ja veidra kõnepruugiga. Mõni asi lihtsalt ei muutugi kunagi. Ja ei peagi muutuma.

Minu mõlema poisi lemmikunejuttude kolmikusse kuuluvad endiselt mamma-muinasjutud – ma jutustan ümber seda, kuidas mammale katsikuteks 20 torti toodi ja talle neid isegi maitsta ei antud (mamma on siiani selles pettunud!) ja kuidas ta titana kõrtspoe letile pissis ja suvel karjas kurja oinaga sõitu tegi, mõisaaiast rabarberid putkede pähe maha niitis ja moonakate silgusöömise peale suud vesistas, kuidas ta metsas peatuvaid mustlasi kooliteel pelgas ja kodust minema jooksis, kui ta titte valvama pandi ja hilisemast ajast kuidas ohvitseriprouad öösärkides restoranis käisid ja kohvikukoerast, kes sigareid tõmbas ja sellest, kuidas võõrad nende juurde elama toodi ja neil võõrastel oli tapeet nööpnõeltega seinas, et kodutunne ikka inimestega kaasas käiks. Kõigest muust ka. Kõiki neid lugusid, mida tema mulle enda lapse- ja nooruspõlvest on rääkinud, olen mina sadu kordi enda lastele rääkinud ja nii elavad need lood omal moel edasi.

Kümme aastat tagasi oli mamma köögis veel väga aktiivne. Emal polnud seal vaat et ruumigi. Nüüd on küll pigem ema aktiivsem, aga mamma kamandab, mida ja kuidas. Naljakas on aga see, et kümme aastat tagasi kingitud pajakinnas on endiselt pidulikult puutumata, sest see on ju nii ilus, et ei raatsi kasutada. Eksole.

Laupäeval pidasime me mamma sünnipäeva ka suuremas ringis. Veel viis aastat tagasi suutsime me emaga ta kodust välja kohvikusse pidutsema meelitada. Sel korral see meil õnneks ei läinud, aga oma aia peoga oli ta igati rahul. Kümne aastaga ei ole mamma justnagu muutunudki. Kümme aastat tagasi tehtud pilt:

Ja samas kohas, samal toolil ja sama toolikattega, sama roosa särgiga tehtud värsked pildid! Ainult juuste värvimisest on mamma loobunud ja kannab uhkusega on helevalget pead. Tegelikult on ainus oluline muutus sellel pildil vist Vanc, kes on vahepeal veidi kasvanud.

Kaevasime ka kümme aastat puutumatuna seisnud pajakinda sahtlist välja ja nüüd peab see kasutusse minema. Siit tulevad enne (2008) ja pärast (2018) pildid, sellest, kuidas Tan mamma 85. sünnipäevale suundus ja kuidas ta, suur mees, mamma 95. sünnipäeval pisikese kinda samamoodi endale uuesti kätte tõmbas.

Mamma pidu langes sel korral 21. kuupäevale. See on selline maagiline kuupäev me peres. See päev on mu vanemate pulma-aastapäev ja sellel samal kuupäeval abiellusime meie sealsamas Haldjaorus täpselt aasta tagasi. Tore, et see meile pika pöörase päeva lõpuks ka meelde tuli ja noh, Andreas ajab juba ammu, et ta on kolmandaks pulmas juba päris valmis 😉

Meie mamma nimi on Vaike. Palju aastaid tagasi korda üks väikene laps tema nime kuuldes, et mamma nimi on Päike. Mammale on see palju aastaid nalja teinud, et no kuidas saab Vaikest Päike. Aga just see ta on, meie Päike!

Iga hetk ja päev ja aasta on kingitus.

Nii palju õnne ja tervist, Sulle, mamma! 🙂

PIN, SIM ja Mamma Mia

by

Õues on kuum. Toas on kuumem. Minu peas on vist kõige kuumem. Vahel lähevad asjad järjest metsa, kõik ja korraga ehk minuga ikka juhtub. Mulle meeldivad inimesed väga, aga nende suhtumine ja käitumine, olgu siis õpitud või loomuomane, alati ei meeldi. Ja katsu sa siis ühel hullult kuumal päeval vältida hullumist, kui kogu lugu kisub ikka päris hulluks. Aga lõpp hea, kõik hea! 🙂

 

Üleeile õhtul käivitus sündmuste ahel, mille tulemina pidi juhtuma kaks asja – Tan saab endale uuema telefoni, sest vanal aku ei pea ja pilte teha normaalselt ei saa ning mina pidin oma katkisest telefonikaunast lõpuks kolima uuemasse, mis üle pool aasta seda tülikat protseduuri on oodanud. Mu vana telefon on juba novembrist katkise ja pudeneva ekraaniga ja noh, ta on ikka päriselt väga vana juba kah. Ausõna peal seisab veel vaid koos.

Tannu puhul pidime siis eile hommikul vaatama, kas ta saab Andrease vana, aga korraliku telefoni endale või ostan ma talle mõistliku hinna eest uues. Ta ikka vaikselt unistas uuest, aga olime omavahel selgeks rääkinud, et kui uuem hinnaklassi ja sisu suhtelt jääb kehvemaks kui olemasolev, siis saab ta olemasolevaga hakkama. Tan kopeeris ja tûhjendas pool päeva telefone ja veidi enne kella viit ôhtul seadsime sammud reipalt Solarise poole. Mul oli vaja hilisõhtusele seansile osta Mamma Mia uue filmi piletid endale ja Andreasele. Oli ometi mõeldamatu, et kui ma olen kolm kuud seda kuupäeva kalendris punasena hoidnud, et me kohe esimesel võimalikul päeval seda filmi vaatama ei lähe.

Piletid õnnelikult käes, tädi Mumm tema uues poes tervitatud, astusime Tannuga kiirel sammul Foorumi Tele2 esinduse suunas.

Tulla kuumalt tänaval parajalt jahutatud ja mitte liiga külma ruumi, on mõnus. Ukse ees näitas õhutemperatuuriks 32 kraadi. Võtsin järjekorranumbri ja hakkasime ootama. Kill-kõll ja oligi meie number. Tegin juba sammu, kui üks onu ärritunult käega vehkides meie ette kargas ja seletas ise samal ajal, et järjekord olla enne liiga kiirelt liikunud. Noh, ootame siis järgmist kutset.

Klientidega tegelevad inimesed istuvad seal laudade taga kolmekesi pundis koos ja nägid ka, et numbrid lappavad. Poleks siis ju olnud vaja seda järgmist numbrit välja kuulutadagi, sest siis oleks järgmiste jaoks saanud koheselt segadust vältida?

Olgu, meie kord. Tõin oma soovi õhinal kuuldavale:

“Meil on vist vaja uut telefoni, võimalusel kliendile hea pakkumisega. Hinnaklass kuni 200. Oluline, et aku kestab ja pilti saaks ka kenasti teha.”

Noormees tõusis leti tagant püsti ja juhatas meid enda järel klaasseina äärde. No tema soovitaks Samsung J6 või… pigem  J7. Või siis ikkagi J6, sest see on odavam, aga enamvähem sama hea kui J7. Muigasin, et no kumbki neist pole alla 200. Või noh, siis selgus, et tegelikult soovitaks ta üldsegi A6, aga see on juba 269 raha. Aga ikkagi kõige parem. Tan siis küsisis vaikselt. et aga need teised alternatiivid seal teise klaasi all. Noormees kiikas korraks teisele poole, libises jutuga neist üle ning teatas, et tegelikult soovitaks ta kõige enam Huaweid, aga paraku on see juba 100 raha kallim viimasest pakkumisest ja mitte oluliselt parem Samsungitest. Me lähenesime lennult 400 juurde. Tore müügitöö, aga meie peal ei toiminud mitte.

Sikutasin taskust välja Andrease vana Galaxy5 ja teatasin, et sel juhul jääme me ikkagi oma vahendite juurde, aga vaja oleks muuta paketti. Tannul on iidamast-aadamast lastepakett, mis algselt oli 1-eurone, hiljem muutus 2-euroeseks. Tasuta saab ta sellega helistada kolmele sõbranumbrile. Alles on neist vaid minu oma ja muuta neid numbreid enam ei õnnestunud, kui me viimati proovisime. Olemas on selles paketis sümboolne miniinternet, millega ei saa sisuliselt ühtegi liigutust netis teha ja iga muu liigutuse, kõnede ja sõnumite eest maksan ma nii, et tolmab. Minul endal on vanast ajast mingi piiratud netiga pakett. Andreasel on talvest 15eurone piiramatu pakett ja nüüd oli küsimus, et kas Tannule see, mis mul on või see, mis Andreasel. Selgus, et see, mis Andreasel on, on nüüd juba 17 ja sedagi vaid hetkel soodukaga, muidu on 22. Eksole.

Mul hakkas silme eest virvendama ja ühmasin mõtlikult vastuseks, et nojaah, eks me siis peame teisi teenusepakkujad hakkama võrdlema. Ma olen Tele2-le truu olnud terve igaviku ja kõik teised olen julgelt eemale peletanud, aga noh, nüüd vist peab asjad üle vaatama. Seepeale hakkas noormees kirjutama ja pistis mulle pihku aadressi, kuhu ma pean kirjutama, et paremaid pakkumisi saada. Temal seda õigust paraku pole. No olgu, eks ma siis lähen koju ja kirjutan neile. Kuigi see on tülikas ja mulle ei meeldi sellised asjad kohe üldse. Mul on häbi ja vastik selliseid vestlusi arendada. Eriti veel kirja teel. Krt teab, miks ja kust see valehäbi mul tuleb, aga nii on. Igavesti ebamugav olukord.

Küll aga oli noormees lahkelt nõus Tannu vana kaardi uuemasse telefoni tõstma ja minu arvamuse vastaselt, et see on nii vana kaart, et see küll uude mahtuda ei saa ja peab vist uue pisema kaardi tekitama, läks see nagu lupsti telefoni sees oma kohale ja oligi korras. Naeratasime. Aitäh, head päeva!

Tagasi suvekuumuses, Viru Keskuse suunas astudes, hoidis Tan oma telefoni tugevalt peos ja arvas, et uut kesta ja kilet-klaasi on tal ekraanile vist nüüd ikkagi vaja. Virus on üks telefonikestade pood. Astusime sisse.

Kaks rõõmsalt aktiivset tüdrukut astusid meile kohe ligi ja esimene neist uuris, kuidas ta meid aidata saab. Mulle tegelikult ei meeldi see küsimus üldse. Mulle meeldib ise vaadata, meeldivad sellised müüjad, kes tajuvad ära, kas klient soovib, et talle intensiivselt lähenetakse või sootuks vastupidi. On päevi, kus ma astun poest vabandades välja, kui mulle liiga sirgelt peale lennatakse. Või loobun juba uksel, kui näen, et mind ainiti jõllitatakse ja mu soove silmist lugeda püütakse. See on nii ebamugav tunne. Ja ma ei käi kunagi niisama poes niisama uudistamas vaid lähen siis, kui ma aiman või tean, et seal mulle midagi huvipakkuvat on, et seda vaikselt otsida, uurida ja uudistada, võib-olla võrrelda. No ok, raamatupoed on erandid, seal ma tõesti käin uute raamatute lõhna endasse hingamas. Aga raamatupoes pole minu käest õnneks mitte keegi mitte kunagi küsima tulnud, kas nad mind aidata saavad ja see mulle meeldib. Ju on raamatpoe klientuur ka veidi teistmoodi.

Ühesõnaga, mulle ei meeldi selgitada, mida ma otsin. Kui ma midagi otsin ja ei leia, siis ma oskan ise ka küsida, kus mis ja kas on või pole. Või olen ma võimeline poodi sisse lendama ja joonelt uurima, kas ja kus neil mingi asi on, kui mul midagi kähku vaja on. Lihtne. See, et kas ma midagi otsin, vaat see küsimus juba ise tundub mulle alati hirmus häirivana, et no mis see sinu asi on, kui ma midagi otsin, küll mul siis suu ka peas on. Võib-olla ma ainult vaatan. No enamasti ma nii vastangi, et vaatan, aga nad ju ometi näevad ise kah, et ma vaatan ja väga eksinud olemisega pole. Kuna aga üks tüdrukutest väga kenasti küsis, milline telefon mul on, siis ma tõstsin kiirelt (enne, kui ma jõudsin mõtelda, et mis see peaks tema asi olema) Tannu telefoniga käe õhku ja teatasin, et sellele Galaxy5 on meil vaja kesta. Kui neil nii habemega mudelite veel midagi on, sest ma olin juba jõudnud tuvastada, et neil on popp pood ja kestad valdavalt vaid uutele mudelitele.

Selgus isegi, et on. Neli varianti. Tan valis musta. Tüdruk lubas tal selle kohe telefonile peale sikutada ja katsetada. Tannule meeldis. Mulle hind ei meeldinud, aga mõtlesin, et no vahet pole, saab asjaga ühele poole ja siis on Tannul vähemalt natuke omam tunne. Kaasas ilmnes, et tootel on isegi pisike soodustus. Tore, mõtlesin ma enda sisse naeratades ja surusin pangakaardi tasumiseks oma kohale. Nii…

“Teate, ma ei suuda meenutada oma PIN-koodi,” teatasin ma ebalevalt. “Ma tean kõiki nelja numbrit, aga ma ei tea, mis järjekorras nad olema peavad.”

Ma kangestusin. Põrnitsesin numbriklahve. Nii? Või nii? Hoopis nii? Ei nii ei saa olla? Panin silmad kinni, äkki on liigutus mälus. Mul on seesama PIN olnud liiga kaua ja see on mu ainus pangakaart. Pole võimalik, et ma seda ei mäleta. Ma ju just pool tundi varem ostsin kinopiletid ja kasutasin seda koodi.

Tüdruk pakkus lahkelt, et ma ikkagi katsetaksin, et ehk tuleb siis meelde. Proovisin hingevärinal.

Vale kood.

Ah et äkki mul on sularaha? Arvasin, et nii palju ei ole. Ma ei eksinud, 30 senti jäi puudu.

Vabandasin ja ütlesin, et kui ma numbri välja mõtlen, siis tuleme äkki hiljem tagasi. Tan tagastas vabandavalt naeratades müüjale kesta ja astusime poest välja. Mu pea kuumas. Tan arvas murelikult, et äkki on liigne palavus mulle korraks liiga teinud. Tervishoiutöötaja minu peas aga sosistas midagi hullemat, mis see kõik olla võib, sest kuumarabandus see polnud. Ja siis rahustasin ennast ja Tannut valjul häälel, et äkki see on selle kuumuse tõttu aga pigem ma arvan, et meil polnud seda kesta sealt poest lihtsalt vaja. Ma jõuan selliste järeldusteni sageli, kui elus midagi väga sirgelt omasoodu kisub. See aitab paratamatustega leppida. Olgu selle kestaga, kuidas on, aga vaat koodi pean ma meelde tuletama.

“Äkki ma katsetan veel kord sularaha väljavõtmisega?”

Tan arvas, et see on hea mõte. Ta arvas ka, et ju see number kohe mu juurde naaseb. Aga tutkit. Seisime järjekorras ja ma ketrasin numbreid nii ja naa. Arutlesin valjul häälel, et see ja see kombinatsioon on välistatud. Tan koputas mulle õlale, et kuule, inimesed kuulevad. No ja las nad kuulevad, ma ju ei tea ise ka, mis mu kood on. Siis uuris Tan, et millist kombinatsiooni ma just poes proovinud olin. Olin juba selle ka unustanud. Koodis on ainult neli numbrit, kõik ühekordselt, mingid numbripaarid on välistatud, aga millised need õige on? Panin kaardi aparaati… ja võtsin samatargalt välja. Mul hakkas pea ringi käima. Toetasin end klaasseina vastu.

“Sa ei mäleta, mis mu kood on?” Ta kasutas mu kaarti eelmisel aastal ühe korra. Ja Tan vastas muiatas:

“Kui ma teaksin, siis ma ju oleksin seda sulle juba meenutanud? Vaata, mul on selline mälu, et kui ma tean, et ma pean midagi ära unustama, siis ma ka unustan ja ma tõesti ei tea, mis su kood on.” Eksole. Ma tean mitut asja, mida ta ka võiks unustada, aga ta ei tee seda mitte 🙂

“Äkki Vancu teab? Ta mäletab igasugu imelikke asju. Andreas? Tema on mu kaarti korduvalt kasutanud.”

Helistame koju. Vancu ja Andreas ei mäleta mu numbrit. Andreas pakub ka, et äkki on see mul kuidagi liigutusena mälus. Joonistan mõttes silmad kinni numbreid läbi. No pole. Pole nii ega pole ka naa. Aga neljas numbris olin ma raudpoltkindel. Tähtedega tean ma küll, et vahel ma arvan, et mingi asi oli selle tähega ja siis kui meelde tuleb, selgub, et tegelikult oli ikka mingi muu tähega. Ei mingit loogilist seost. Aga neid numbreid ma tean unepealt ju. Ja mul pole neid isegi kodus kirjas enam, sest see on ju olnud nii lihtne kombinatsioon. Pekki küll! Miks ma oma koodi ei mäleta.

Ok, mis seal ikka, hingan sisse ja välja ja astun sularaha automaadile ligi. Vajutan koodi. Tan juba rõõmustab, kui masin mind väljavõetava raha numbriteni juhatab. Ja siis tadaa, selgub, et loomulikult oli kood jälle vale. Millist kombinatsiooni ma proovisin? Tühjus! Ma ei mäleta. Olen enda peale tige. Kohe tõsiselt. See on hirmutav, et midagi sedasi saab peast ära kaduda. Minuga pole varem midagi sellist juhtunud.

Seda mäletan ma aga küll, et sealsamas Foorumis on Tele2 kõrval mu pank. Tatsame sinna. Saali astudes otsin pilguga järjekorranumbreid väljastavat aparaati ja siis meenub, et õigus, neil on ju see jube süsteem, kus peab enne asja kallale asumist enne teises letis oma mure ära rääkima. See on mu jaoks selle süsteemi juurutamisest alates äärmiselt ebameeldiv olnud ja ma teeks mida iganes, et ma saaks rahus oma järjekorda oodata ja siis ühele inimesele oma murest rääkida.

Triaažileti taga seisavad kaks inimest. Üks neist tegeles juba ühe kliendiga ja minul oli rõõm laialt naeratava noormehega asju ajada. Hoidsin oma unustatud parooliga kaarti kõrgel käes ja teatasin ahastavalt naeratades, et nüüd on nii, et kuumus on mu peast PIN-koodi eemaldanud, ma tean kõiki nelja numbrit, aga olen neid nüüd kahel korral vales kombinatsioonid proovinud ja ma ei soovi lasta masinal enda kaarti ära süüa, sest mul on vaja oma rahale ligi pääseda.

“Millised on minu võimalused?!” vaatasin ma silmi pingsalt plõksides noormehele lootusrikkalt otsa.

Tema naeratus venis veel laiemaks, kui ta reipalt teadustas, et no PIN-koodi osas nad ei saa aidata, asenduskaarte neil enam pole ja nüüd polegi muud, kui tellida uus kaart. Selle saaksin kätte tuleval nädalal.

Eeee…?! Jaa, ma tean, et mu kaart on vana ja teised juba ammu tegelevad viipamisega, aga ma olen vanamoeline inimene ja mulle sobib PINi sisestsamine küll…

Ja siis lisas ta lahkelt:

“Aga te võite ju veel kord ise proovida ja kui tuleb kood meelde on hästi ja kui ei tule, siis peate nagunii uue kaardi tegema.”

“Hmm,.. Nii, aga saan ma ise netipangas neid kuidagi muuta või meelde tuletada?”

“Ei, sellist võimalust meil kahjuks pole.”

Naeratus noormehe näos püsis. Küll veidi vabandavalt, aga naeratus oli naeratus. On see midagi nii toredat? Kas inimesed ei unusta kunagi oma koode ja kui unustavad, siis ongi ainus variant nädal otsa uut kaarti oodata? Või on kõigil mitu kaarti ja vahet ei ole, kuniks üks rivist väljas on? Peaks äkki külmkapile või veel parem rahakotti või telefoni endale selle üles kirjutama? No et teised ka teaksid. Aggrrhhhh…

Mul hakkas katus sõitma. Kujutasin ette, kuidas ma aastaid lastega päris üksinda olin ja mis ma siis ei oleks saanud nädal otsa isegi süüa osta? See on läbi elu ja aegade olnud mu ainus pank ja ainus kaardiga arve. Krt ma olen nende pangas olnud aastast 1996, kui see veel Hoiupank oli ja ma olen seal aastaid kuldklient olnud. Ja nüüd, palun väga. Pole nende mure sind su hädas aidata, väike inimene sa oled ja väikseks sa jääd. Aga oma raha too panka.

Ma ei hakanud isegi küsima, millisest pangakontoris ma saaksin lahkelt sularaha välja võtta. See arvatavasti asuks see Marsil ja teenustasu oleks 20% väljavõetavast summast?Rohkem? Iroonia hammustas.

Tõstsin käed üles õhku, ohkasin südamepõhjast pahinal, et kuidas sellises olukorras lastele süüa ostetakse, kui kogu raha pangas on, purskusin nutma, pöörasin kannalt ringi ja purjetasin uksest välja. Tan astus pikkade sammudega mul sabas. Kõrvu jäi kajama veel vaid pangapoisi “aga Rävala….” mis iganes tal seal Rävalas olema pidi, aga ausalt, sellise suhtumisega, andku hagu, see on ebainimlik ja minu mõõt sai just sel hetkel liiga täis.

Fooris põles jalakäijatele roheline tuli ja astume sirgelt diagnoaalis Viru Keskuse suunas. Mul on kotis veidi sularaha.

Tan ohkas pead vangutades, kui ma nentisin, et vaat siis milline päev! Viimase veerandtunni sündmuste põhjal olen ma valmis vahetama nii panka kui ka telefoniteenuse pakkujat. Kes oleks võinud seda kodust lahkudes arvata. Võib-olla ma olengi liiga kauaks vanadesse harjumustesse toppama jäänud. On äkki paremaid? Keegi teab soovitada?

Mul on midagi juua vaja. Ma ei taha vett. Vaatan Kaubamaja juures trollipeatsuses läbi R-kioski klaasi ja ootame kaks minutit, kuni müüja seal midagi paberitega sehkendab.

“Palun üks Starter!”

Riiulil oli hinnasildil kirjas 1.30. Aga ma aiman, et see võib 10 senti kallim olla taara arvelt. Mulle meeldiks, kui nad seda ka seal sildil suurelt ja arusaadavalt kajastaks. Vahetan 10-sendise 20-se vastu ja tahan raha kenasti kõlinal müüjale pihku poetada. Tema aga näitab otsustavalt nimetissõrmega ülevalt alla plastikust aluse poole. Asi, millega ma mitte iial ei harju, sest see on lihtsalt nõme! Ma ei salli silmaotsast, kui mulle antakse peoga kopikaid tagasi ja ma pean neid mingilt taldrikult nokkima ja samamoodi on ebanormaalne eeldada, et enne kassase panekut peab keegi raha taldrikule laotama. Jah, kui ma maksaks oma 1.40 2-sendistest, siis ok, no on jah mugavam neid laotada ja lapata, aga üks euro ja kaks 20-sendist ei ole ju sellised, mida peab eraldi sättima ja veerima? Andreas on seda ka korduvalt välja toonud, et milleks üldse need tobedad alused igal pool on. Šveitsis pole neid enamasti isegi olemas vist, sest on elementaarne, et raha liigub otseteid mööda. Vist iga asi ajab mind juba närvi? Ja noh, tere, aitäh, head aega, vähemalt mingi närvituksatus näos on nagunii liiga palju palutud. Naeramisest me ei räägi. Naeratamise osas tahan ma aga eraldi välja tuua Liivalaia Comarketi kassapidajad. Nad naeratavad. Ja soovivad head päeva või meie puhul enamasti head õhtut. No saab ju küll! 🙂

Lonksan Starterit. Rahunen. Meil oli plaan Tannuga poodi minna, et talle parajad suvepüksid leida. Ta sõidab pühapäeval laagrisse ja neid oleks väga vaja. Aga noh, nüüd sõltume me Andrease kaardist, kui mulle minu oma kood ei meenu.

Kui me Kaubamaja juurest kodu poole astudes Välisministeeriumi nurgani jõuame, karjatan ma vaikselt, aga väga võidurõõmsalt! Ma tean, mis mu kood on!! Päike särab kuumavalt.

Tan on rõõmus koos minuga. Olümpia hotelli küljes on automaat, saame seal kohe katsetada, arvab Tan. Ja kui siis mu kaart ära süüakse, siis no siis kolin lihtsalt teise panka ja ongi kõik!

Korrutame kõik need meetrid hotellini mu numbrit. No et ma seda ära ei unustaks ja segamini ei ajaks. Korraga on meil väga lõbus. Liivalaiani jõudes teeme parempöörde ja astume kasiino akendest mööda. Hoppaaa… seal, kus on pangaautomaat on… tühjus.

Seisame Tannuga nagu kaks tola suud ammuli ja vägisi kipub hüsteeriline naer peale. No pole olemas. Me ju eile võtsime siit seinast raha?! Ei? Tan jõllitab suuril silmis tühjust ja teatab, et nad on isegi seina jõudnud juba korda teha. Hihii! Aga siis taipame, et me oleme vales augus. Pangaautomaat on ju teisel pool peaust. Huhh! See läks napilt, aga oleks meie tänasesse kenasti sobinud.

Saagu, mis saab. Sisestan kaardi. Vajutan Tannu veerimise saatel koodi. Valin ühe soojaga igaks juhuks 30 eurot väljavõtmiseks, et kui õnnestub sel korral ja siis jälle paroool ununeb, siis on mul vähemalt 30 eurot. Autode müra Liivalaia tänaval on tööpäeva lõpule omaselt vali. Ma ei kuule, kuidas aparaat raha loeb. Seisame seal kangestunult hinge kinni hoides ja siis väljuvad pilust kolm 10-eurost. Ma mäletan enda PIN-koodi! Astume itsitades üle tänavate ja tuppa sisenedes vahutab Tan kohe Andreasele meie suured seiklused ette. Uskumatu, noh! 🙂

Vahepeal on Andreas mu vana telefoni sisu uude kopeerimisega valmis saanud. Nüüd oleks vaja uude telefoni ka kaart sisse panna, aga kuna tellisest on vahepeal nööpnõela pea saanud, siis on mul vist uut SIM-kaarti vaja. Ma seletan ta kõrval seistes, et see kaart sai ju alles aasta tagasi vahetatud ja sellel on mingi raam ümber, millega ma korduvalt vana telefoniga jurama olen pidanud ja äkki ikka tuleb sealt välja ka mulle sobiv. Andreas näitab mulle raami ja kaarti ja siis auku, kuhu see minema peab ja… nojah, ühe ampsu võrra veel pisem peaks see kaart olema. Mis seal siis ikka, mul on see tee täna juba tuttav. Kell on sel hetkel 17:50… ja kui nad kell 18 sulgevad, siis ma täna enam ei jõua. Kiikan netti ja saan teada, et jõuan küll. Nad on ikka kohe eriti tööinimese sõbralikud – kella kaheksani kohe avatud.

Astun rõõmsalt tänavale. Tuul uhub mõnusalt ja sasib mu kleidis ja juustes. Astun reipalt bussipeatuse suunas, et kiiremini sihtkohta jõuda. Buss nr 3, millega ma kiirelt lähemale saaksin, jõuab minust kaugele ette. Seian punase tule taga, kui ka 23 minekut teeb. Ma ei viitsi jala minna. Astun siis hoopis Stockmanni juurde ja lähen trammiga. Saan Hobujaamas ju trammiga otse letti. Temperatuur näitab endiselt 32 kraadi. Uskumatu number ikka. Ei tundu üldse nii kuum.

Astun Tele2 uksest sisse. Seal on leti taga kolm inimest ja nende seas ka seesama noormees, kes tund aega varem. Kleinte pole, aga võtan eeskujulikult ikkagi järjekorranumbri.

“Ahh, no inimesi pole, siis pole vaja numbrit võtta! Me oleme ju vabad nagunii.” Umbes midagi seesugust seletab mulle naeratav noormees ja mina sikutan oma pisikesest kotist välja oma uue telefoni ja sellel lisaks ka pisikese kilekoti SIM-kaardi avamise nõela ja kaardi endaga. Selgitan, et nüüd on nii, et mu vana telefon lahkus siit ilmast ja mul on uus, aga uuele on vaja kaart söödavaks teha.

Poiss naeratab võidukalt ise samal ajal kaardisahtlit avades ja kilekotikesest mu kaarti välja nokkides:

“Vaadake, me siin Tele2 teeme võlutrikke!” ja tatataaa krõbistab ta kaardi ümbert ära mitte ühe vaid kaks raami.

“Püha taevas, seal oli teine veel ümber? Ja sobibki?” vaatan ma kulmud kuklas oma imestust varjamata.

Poiss muigab magusalt ja vajutab telefonile pildi ette.

“Ei noh, kui pea ei võta, siis peavad ikka jalad võtma. Palun vabandust, et ma täna siin ekstraklassi näitamas olen käinud!” naeran ma südames ja punastan arvatavasti varvasteni. Aga noh, õues on nii kuum, et vahet ei ole, kas ma punastan või olen lihtsalt päikese ja palavuse käes praetud krevett. Tänan, soovin head õhtut ja astun lõbustatult tänavale. Valin sealsamas Andrease numbri, et talle naljast rääkida.

“Ja sa proovisid raami ära ju võtta, et näha, kas kaart sobib?” irvitan ma torusse.

“Jaaaa!” kõlav teiselt poolt huvitatult ja vastust aimates vastuseks. “Ära ütle, et seal oli teine raam veel ümber, mille sai eemaldada?!” möirgam Andreas naerda ja mina äigan Viru Keskuse suunas jälle diagonaalis teed ületades pisaraid. “Noh, vähemalt on sul nüüd uus telefon,” lisab ta naerdes kõne lõpetuseks. Jah, mul on uus telefon. See isegi töötab nagu näha.

Koduteel põikan Kaubamaja all asuvasse Humanasse. Uksel on silt, et kogu kaup on 30% soodsam ja pood on inimestest peaaegu tühi. Mulle see meeldib.

Vaatan sisenedes vasakul üle kleidid. Üks roosa õlapaeltega on armas, allservas on trükitud kiilid. Haaran selle endaga proovimiseks kaasa. Vaatan mänguasju, et ega seal mõnd uut karu ei ole mu Karukliiniku jaoks. Karusid on palju, aga sobivaks osutub üks pöidlapikkune mikromõmmik. Selle eest on ta ikka kohe väga nunnu. Pükstes ei ole mulle midagi. Rasedate riideid on vähe, ühed heledad lühemad püksid võib-olla läheksid, mustad pikad näivad hirmsad kotikud, aga võtan mõlemad proovimiseks kaasa.

Proovikabiinide juures jääb silma veel üks nunnu valge mustade mummudega särk ja ma sikutan tõrksa kardina enda selja taga kinni. Ajan kleidi seljast maha ja roosa kiilikleidi selga. Täitsa tore on, aga see on mulle kena 10 cm lai. Päriselt on mõni asi mulle suur ka? Ju siis. Ja siis koriseb mu kõht nii, et ka need vähesed inimesed poesaalis seda arvatavasti kuulevad. Hetk ja ma tean, et no nii, nüüd on minek. KOHE. Püüan veel korraks saatust trotsida ja mummulist särki selga saada, aga ei, nahk kattub külma higiga. Kus siin kõige lähem vets on? Solarises? Radissonis? Viru Keskuse all bussiterminalis?

Sikutan kleepuva särgi kibekähku seljast, heidan puule, samal ajal oma kleiti selga vedades ja asju proovitud asjade nurka riputades kaabin trepist üles ja uksest välja ja suundun mõtlemata paremale. Apteegi juures taipan, et Kaubamaja naisteosakonnas on ju ka vetsud ja juba eskalaatori peal olles tean, et nii, tegelikult on lähim ju kohe siinsamas info juures. Huhh, hea, et ma bussiterminali ja Solarisse ei hakanud jooksma. Koban juba 20- ja 10-sendise valmis, mine tea, palju nad küsivad ja tänan õnne, et keegi mu teele ei jää ja et mul sendid on.

Ma jõuan.

Mis see siis nüüd oli? Ma pole söönud ei piima ega saia ega pastat ega pannkooke ega sõõrikuid ega paprikat ega midagi muud imelikku. Starterist see olla ei saa. Palavus? See on ainus mõistlik selgitus ebanormaalsele olukorrale. Itsitan mõttes, et noh, nüüd oleks puudu ainult veel see, et neil ei oleks vetsus paberit. Õnneks neil siiski on paber olemas. Aga ka plaan B olin ma sujuvalt juba välja mõtelnud. Minuga ikka juhtub. Ja kui, siis ikka korralikult.

Loputan lõbusalt peeglisse vahtides jaheda veega oma nägu ja kaela. Sealsamas räägivad kaks soome aktsendiga tädi omavahel inglise keeles oma kannavillidest. No minu kõrva jaoks oli mõlemal  tugev soome aktsent ja see oli lihtsalt nii nunnu. Astusin kergelt uksest välja, sõitsin eskalaatoriga alla, möödusin raamaturiiulitest neid vaid silmadega riivates, ahah, kooliaeg läheneb, tegin vasakpöörde ja sukeldusin tagasi Humanasse. Noppisin üles varem väljavalitud mõmmiku ja suundusin hoopis suvepükste valikut uudistama. Äkki leian midagi Tannule. Olin kodus ettenägelikult talle parajate pükste värvliosast mõõtnud, et kui ma oma rusikas käe sirget pükste ülaossa ajan, siis see on sama lai kui minu küünarvars nukist rusikani. Kergeid suvepükse oli seal mitukümmend. Kahju, et Tan ise kaasa ei tulnud, siis oleks ta ise saanud valida. Õnneks ma oskan ta maitset üsna hästi endiselt tabada, seega pole probleemi. Oleks mul uues telefonis juba asjad seadistatud, siis ma saadaks talle pilte, aga noh, nagunii on need talle parajad vaid ühe hooaja vist.

Tund aega tuuseldan poes ringi. Tan saab kaks paari ja Andreasele leian ka ühe paari. Vancuga on keeruline. Kui talle ka ülevalt miski asi paras on, siis sääreosas loeb sada asja, kas need talle ka sobivad ja meeldivad ja kas materjal on ok, ja kuidas õmblused tunduvad, kui kitsad või laiad need püksid on  jne. Ühesõnaga temaga on keeruline ja ma ei jaksa ennast sellega sel hetkel vaevata. Ja noh, tal ühed parajad püksid on. Nendega saab ehk äkki sügiseni hakkama. No ei ole naljakas, aga tegelikult natuke on ka. Kõik, mida ma endale arvan meeldivat ja sobivat, on kitsas või veel kitsam. Aga ma ei lähe koju täna nii, et ma endale vaid pöidla-mõmmi ostan. Hiivan ennast tagasi rasedate osakonda. Püksid on alles. Proovin. Heledad on puusast laiad ja kintsust kitsad. Mustad, mis mulle enne suurt tormamist “ilmselgelt liiga suured” tundusid, istuvad suurepäraselt. Jah, 11 aastat pärast viimast nähtavat rasedust veel rasedate riideid kanda on… no on nagu on. Aga mugav on ka, sest mis sa  hädaga teed.

Kas ma seda olen teile juba rääkinud, kuidas ma palavaga taas kleite saan kanda nii, et kintsud tulitama ei hõõrdu? Appi tuleb kõige tavalisem rulldeodorant. Hõõrduva koha nahk sipsti mõlemalt poolt deodokaga kokku ja minek. Pikemate käikude korral tuleb seda ehk korrata, aga nali naljaks, minul see toimib. Ja kui kints on deodaka puudumise tõttu ikkagi hõõrutud, siis tuleb appi põletusgeel (BurnShield, BurnGel). See on muidu ka üks imevärk minu meelest. Sihipäraselt on ta mõeldud põletustele. Sealhulgas ideaalne päikesepõletuse korral. Aitab putukahammustuste kipituse ja sügeluse leevendamiseks, kõiksugu hõõrdumiste puhul, sobib ka limaskestadele. Suus on kibe, no üldiselt suhu, silma, ninna ja kõrva mina teda ei  pistaks, aga mujal, vajadusel, vabalt.

Nii ja siis kiirustasin ma rahulolevana taas kodu suunas. Söötsime poiste kõhud täis ja läksime Andreasega linna tagasi, sest Mamma Mia ootas. Natuke oli meil veel isegi aega üle. Lõpp hea, kõik hea! No peab olema hea 🙂

Istusime suures peaaegu pimedas saalis maha. Alguses tundus, et me jäämegi sinna meile kahele lisaks veel nelja inimesega filmi eellinastust vaatama. Aga siis hakkas rahvas kogunema ja kogunes ja kogunes. Andreas arvas, et ta ikkagi soovib magusat popcorni filmi ajal krõbistada ja ma läksin seda siis uljalt tooma. Minu ees seisis kena noorpaar. Kell tiksus filmi alguse poole. Tüüp hoidis käes suurt rahakotti ja tibi edastas tellimuse. Ta soovis jooki ja maisikrõpse sooja juustu kastmega. Leti taga seisev noormees ütles ja näitas kenasti, kust tšikk need kätte saab. Selle asemel, et oma krõpsude eest tasuda ja siis oma natšode järgi minna, no nii nagu enamus teeb või siis võtab enne ja siis tasub, marssis tema enne maksmist ja poole tellimuse pealt oma krõpsudega majandama. Valis pikalt, milliseid võtta, siis kolistas kastemetega. Tema tüüp seisis seal nagu sammas ega liigutanud. Leti taga olev noormees niheles, saba kasvas, aeg tiksus. Kui minu ja letitaguse tegelase pilgud kohtusid, siis muigasime me mõlemad mõistvalt olukorra tobeduse üle ja muiged muutusid päid vangutades naeratusteks. Noh, mis sa teed… Tibi tuli oma portsuga tagasi kassa juurde, tellis veel juua ja tüüp asus maksma. Nagu päriselt!

Kuna see lõputa päev endiselt kestis, siis ostsin ma endale elu suurima, no pakutavast kõige suurema popcorni karbi, pudistasin sinna mingeid maitseaineid veel peale ka, et Andreas neid minu eest ära ei sööks. Sest need kino-maitseained, mida poisid armastavad, neid Andreas jälestab ja seega peab ta rahul olema oma pisikese magusa ämbriga ja suure saan mina kõik endale. Ja siis algaski film, mille esimest osa olen ma näinud rohkem kui ma tean kordi ja ma olen näinud seda ka muusikalina nii Broadwayl kui ka siin meie omas Eestis. ABBA muusika oli minu lapsepõlve üks olulisemaid saatjaid. See on mul nii naha all.

Ma olin juba jõudnud muiata, et miks see film alla 12-aastastele mittesoovitav on, aga need kaks ulakat väljendit käisid juba suht filmi alguses ära ja oligi kõik. Ma arvan, et me kümnene lihtsalt irvitaks ühe ulakuse peale nagu pärdik ja teisest läheks märkamata üle. Ma unustasin oma popcorni ära. Lihtsalt vaatasin. Neelasin seda filmi aplamalt kui esimest. Ja kui mitmel korral filmi jooksul kiskus silma märjaks, siis lõpus sain ikka kohe haledalt ulguda ka ja Andreas patsutas lohutavalt mu põlve. Tal olid ka silmad märjad. Huhh! Jaa, see film on paras jant ja mõne koha peal vangutad pead, et no kas peab ikka nii üle võlli panema suuremate stseenidega. Aga muidu on see üks üdini armas, südamlik, ilus, helge lugu. Just vääriline järg teisele ja sellest saab kokku üks ilus suur lugu. Ja näitlejad, nemad on nende aastatega nii ilusasti küpsemaks saanud, et seda oli kohe märkimisväärselt ilus vaadata. Ja detailid. Need pisikesed justnagu muuseas poetatud mõttekatked ja elemendid! Ja need värvid ja vaated. Lihtne, aga köitev algusest lõpuni. Natuke naljakas, kraapivalt nukker ja lihtsalt nii ilus.

Mõned küsimused mul siiski tekkisid, et esimese loo järgi andis Bill Donnale oma kitarri Pariisis. teises osas oli kitarr veel Billi käes sadamas, kui ta Donnale järgneda plaanis. Ja trepp, mis kolinal kokku kukkus, polnud vist see trepp, mis veidi hiljem omal kohal terve on? Äkki ikka mõni teine korrus, tahan ma mõtelda, et nad nii totrat apsu sisse ei lasknud. Midagi oli veel, aga ma ei saa teile filmi liiga palju reeta.

Kui film otsa sai ja enamus rahvast minema jalutas, siis me istusime saalis päris lõpuni. Tasus istuda 😉

Andreas muigas, et noooh, millal DVD välja tuleb. Ma ei teadnud. Aga ta ütles, et talle väga meeldis see film ja ta võib minuga ka uuesti kinno tulla. See on tore!

 

Ooo, mamma mia, milline päev!!

 

PS poisid said kodus mu peaaegu täis popcornipaki endale. Nad olid sellega väga rahul.

 

Uued tuuled

by

Juhhuu!!

Nüüd on siis lood sedaviisi!

Ei, ma ei koli Šveitsi tagasi, ma hakkan hoopis vahel koolis töötamise kõrvalt Tartus ise koolis käima, et minust veel parem õenduse õpetaja ja arendaja saaks 🙂

Ma ei ole kunagi olnud lihtsate valikute inimene ja ka sel korral on mulle juba kaasa sajatatud okkalist teed. Väljakutsed on selleks, et neist midagi olulist õppida. Eelkõige iseendale ja iseenda kohta. Vastuvoolu ujumine õige eesmärgi nimel on juba justkui mu hobi ja elueesmärk. Muidugi on mul kurb, et need, kes minu professionaalset arengut kõige enam toetama peaksid ja sellest otsest kasu saavad, seda ei tee. Pigem vastupidi.  Seega ma proovin ja vaatan, kuhu, kuidas ja milleni ma jõuan. Ikka ise ja omal käel. Ma ju näen ja tean, millesse ma usun, mis on õige ja see, kuhu ma jõuda tahan, peab olema võimalik.

Samal ajal teen ma ikka kõiki neid asju edasi, mida muidu teinud olen ning liigun lihtsalt veel sihipärasemalt endale seatud eesmärkide suunas.

Selleks, et asjad veidi klaarimaks saaksid, olen vabadel hetkedel kodus hoolega kaste laiali lammutanud, tube ringi tõstnud, kõik pesud puhtaks pesnud nii, et enam mitte midagi pesta pole. Noh, hingetõmbeks või nii. Ja sirvides enda FB ajajoont jõudsin järeldusele, et ma olen pidevalt tegus, pildid ja lood kinnitavad seda, aga Bermuuda-lehel on vaikus. Seega otsustasin kirjutada valmis kõik need lood, mis mul aegade algusest poolikuna ootel on olnud ja terve rea ka neid, mis vaid pealkirjana oma järge on oodanud.  Selleks, et mitte tekitada ummikut 2018. aasta juulikuuse ja ka selleks, et ma väga vanana saaksin ise ka mingist kronoloogiast siin sotti, lähevad vahepealsed uued lood blogisse just sinna, kus nad algselt planeeritud olid.

Viimase nädala jooksul olen suutnud enamvähem ära siluda pea 20 lugu. Teie leiate neid alates detsembrist, kui veidi tagasi kerite. Sinna vahele ilmub lähiajal veel lugusid, kaugemasse minevikku ka, aga eks ma hoian teid siis kursis magusamate palade osas.

Mul algab selle nädala lõpus väljateenitud puhkus, järgmise nädala lõpus peame taas kord minema Šveitsi oma kõige viimaseid asju korraldama ja teie, teie nautige seda suve just nii palju kui võimalik, jaksate, suudate, saate ja soovite!

Järgmiste kirjutamisteni!

***

Lisan siia vahepeal kirjutatud lugude lingid ka, et orienteerumine lihtsam oleks 🙂

Meie suure Eestisse kolimise lugu, mis koosneb kuuest postitusest:

Esimene lugu

Teine lugu

Kolmas lugu

Neljas lugu

Viies lugu

Kuues lugu

Vahetult enne kolimist oli kolmas advent

Tegime mustvalgeid pilte ilma inimeste ja selgitustega

Siis saabus talv

Otsisin cv-sse sobivat fotot endast

Uus aasta tõi meie ellu Bööda, linnalinnu, kes vajas abi

Vahepeal on neli varasemat postitust ja siis tuleb märtsi lõpus lugu rannahooaja avamisest

Aprilli 1. päeval sai Tan 13

Vahepeal on mõned varem ilmunud lood ja siis tulevad lood lihtsalt hommikust  ja  lemmikookidest

Pingviinist, just pingviinist, sest ma olin ühe tunni oma elust see suur nunnu lennuvõimetu lind

Siis kirjutasin ma kaks kirja jõuluvanale

Me käisime Õllesuummeril

Illustratsioonikursuset ja meie illustratsioonide näitusest kirjutasin ma ka

🙂

 

 

 

 

Jutustavate piltide lugu

by

Eestisse tagasi kolides arvas FB, et mulle võiks huvi pakkuda lugude jutustamise kunst pildis ehk parem teadmine, kuidas siis ikkagi päriselt ka on hea raamatuid illustreerida. Siiani olen ma seda ju vaid kõhutunde najal teinud. Arvake ära, kas ma kõigi oma tuhande tegemise vahelt pidin sellele kursusele jõudma? Muidugi pidin!

Illustratsioonikursus “Lugude jutustamise kunst” Gerda Märtensi eestvedamisel alustas märtsi esimesel päeval. Ma ei olnud mitte kunagi varem Eesti Lastekirjanduse Keskuses Pikal tänaval käinud. Juba see maja oli elamus omaette ja kursus neelas mu esimesest hetkest endasse.

Me kohtusime kord nädalas. Teooriatunnid vaheldusid praktiliste tundidega. Imeline Gerda võttis meie kamba käekõrvale ja viis raamatuillustratsioonide võlumaailma südamesse. Enda vaimustuse väljendamiseks kilkasin mõnedki korrad FB-s, kui äge see teekond on. Näiteks:

“Ma tean nüüd ka päriselt, et see kõik, mida ma teinud olen, on olnud äge ja see, mida ma teha plaanin, on veel ägedam ja lisaks enda tekstidele suudan ma ka teiste tekste pildis elama panna omal viisil. Tänane 10minutiline proovitöö oli seesugune. Juhhuuu ja saialilled! Täiega!”

Neis kooskäimistes oli minu jaoks see ülioluline miski, mis andis lisaks tahtele, tekstile ja joonele väga olulise teadmise tehnikast, julguse lammutada raamid ja tahtmise eksperimenteerida ja tegutseda. Ka siis, kui sada muud olulist asja ootas kiiret teostamist. Kuigi ma oma isiklikuks projektiks valisin algselt leinaraamatu, mis kavandina mu riiulitel liiga kaua on oodanud, siis sain ruttu aru, et iganädalane suts oli just see, mida ma vajasin, et pea kümme aastat teel olnud ja pidevalt edasi nihkunud enneaegse ja haige vastsündinu teretulemust-raamat jõuaks teostumisele lähemale.

Mul on selle valiku üle nii kohutavalt hea meel, sest asi on edasi liikunud eesmärgi suunas ja nagu meie kursuse lõpupäeval, suurel tööde esitlusel, ka öeldi – minu areng varemilmunud titaraamatu ja tereraamatu vahel on mõõdetav valgusaastates. Ma olen sellega väga nõus. Selle eest saan ma väga paljuski tänada just Sind, Gerda! See mida ja kuidas Sa teed, see on lihtsalt imeline. See rõõm ja kirg ja teadmine ja oskus näidata illustratsioonide maailma ja juhendada ja suunata ja toetada ja õpetada ja julgustada ja sütitada! See säde Sinus on nakatav ja niiiih ilus. Aitäh! Samasuured tänud kuuluvad me inspireerivatele kursakaaslastele! Igaüks isemoodi eriliselt ja vahvalt muutis meie terviku nii kirevalt põnevaks. 

Lambivalgusest kollane ülevaade ka mu pisikesele väljapanekule lõpetamise päeval. Pildil kohtuvad minevik ja tulevik. Siin on võrdluseks koos all vasakus nurgas ammune rakett ja selle kohal dummy-bookis (planeeritavas suuruses ja kujunduses mustand-raamat) kaasaegne rakett. Ja kavandid ja südamesse mahtumise pilt. Nüüd polegi muud… kui puhtaks joonistama!

Juba kursuse lõpetamise hetkel oli õhus võimalus, et meie tööd saavad minna Tallinna Keksraamatukokku näitusele koos teise õpetaja illustratsioonikursuse õpilaste töödega. Muidugi olime me kõik kohe hakkamas ja sel ajal kui tragimad korraldamise enda peale võtsid, püüdsin mina hakkama saada esitlemisele minevate piltidega ja oma kavandeid puhtaks joonistada. Ja sain ka! Kohe mitu lehepaari sain valmis ja pooleldi valmis veel enam.

See puhtaksjoonistamise protsess oli nauditav. Palju teadlikum ja selgema sihiga kui kunagi varem. Mu titaraamatu pildid olid omal ajal kõik täispildis tekstile lisatud ja huvitavaid lõikeid seeläbi ei tekkinud. Oligi tekst ja sellel lisaks pildike. Mängulust oli tehniliselt suht olematult. Nüüd tundub mulle aga, et tereraamatusse suudan ma selle sisse tuua. Ja kui tiitellehe algne versioon mulle ekraanilt vastu vaatas, hakkas asi juba päris päris tunduma.

Saatsin printidest Gerdale pildi ka.

Illustratsiooninäituse kuulutus sai valmis ja hakkas levima. Kuulutuse joonistuse on teinud me kursusekaaslane Eike Ülesoo-Tikman. Tema joonistuste pisikesed detailid on nii üliarmsad!

Eelmine esmaspäev oli minu elus üks väga tähtis päev – näituse ülespanek, minu magistriõppe vestlus Tartus ja õhtul pidulik näituse avamine. Näitust üles panema ma paraku ei jõunud, sest samal ajal olin ma hoopis Tartus Biomeedikumis ning seepärast viisime Andreasega mu pildid mapi vahel juba juba laupäeval raamatukokku valmis. Teadsin vaid, et mu prindid lähevad arvatavasti vitriinkappi.

Sisseastumisvestlus oli intensiivne ja äge. Ma tean, mida ma tahan, seepärast polnud mu sees isegi hetkeks ühtegi kõhkluse värinat. Tartust tagasi Tallinna poole sõites saatis Gerda mulle Selle pildi 🙂

Ja lisas hiljem veel ka selle. Aitäh!

Tallinna jõudes käisin raamatukogust läbi. Veel viimased pildid ja detailid olid sättimisel ja mul õnnestus ka käed viimasel hetkel külge panna – kleepisin näitusesaali suurtele klaasustele meie kuulutuse.

Seejärel lippasin koju, võtsin Andrease kaasa ja juba kell kuus oli näituse pidulik avalmine.

Rahvast oli kohale tulnud omajagu ja siis pidas Gerda tervituskõne, tutvustas järjest osalejaid ja nende tööde asukohti. Seal, kus me seisime, oli tore vaade toimuvale. Tabasin asjalikult kõnet pidava Gerda läbi Eike joonistusega klaaskapi.

Plaksutasime ja juubeldasime ja tunnustasime ja nautisime kogu seda vahvat toredust. Pilti tegime ka ja tehti meist ja me töödest ka 🙂

Andreasele oli just päev varem kohale jõunud mu hullude tegemiste läbiv joon.

Milleks mul ikkagi on vaja tööle lisaks õppida kriisiabi kogemusnõustamist, pereteraapiat, kunstiteraapiat, grupijuhtimist, minna õenduse magistriõppesse ja lisaks siis veel ka õppida, kuidas raamatuid illustreerida. Sellel kõigel puudus pealtnäha ju loogiline ja selge seos? Siiani leppis ta lihtsalt tõsisasjaga, et ma kõike ja korraga lisaks tööle teha tahan ja see mu õnnelikumaks teeb, aga eesmärk ja põhjus olid talle kuidagi kaugeks jäänud. Võimalik, et kui ma hirmus asjalik olen, siis tundub vaid mulle endale, et teised ka aru saavad, mis plaane ma pean. Kuigi mulle tundub, et ma räägin neist asjadest kogu aeg. Vot ja saades teada, et mu suurem eesmärk on toetada läbi lapse seisundi kriisi sattunud lähedasi ja neid, kes seda toetusvajadust peavad oskama märgata, mõista ja ka pakkuda, pani Andreas ka oma peas ühe suure pusle hoobilt kokku.

Ta paistis sel päeval kohe iseäranis uhke olevat mu üle.

Näituse avamise pidu oli ülev ja kell kaheksa tuumikuga koos peosaali koristades puges kontidesse magus rammestus. Teadmine, et midagi on juba saavutatud ja samas saab siit üheskoos edasi minna ja turvaliselt areneda, on hea tedamine. Ma pean siinkohal taas tunnustama Gerdat. Ta on suurepärane koolitaja, alati 120% kohal, asja juures südamega, soe, armas, märkav, hoolas, täpne ja tegutsev. Väärtused, mida kohtab enamasti kahe-kolmekaupa on temas kõik korraga olemas ja on nii suur au ja rõõm olla olnud osa tema koolitusgrupist ja sellest kõigest osa saada. Meie grupp on elav tõestus sellest, et me tahame veel ja veel sellest osa saada. 🙂

Ega nüüd polegi muud, kui ennast käsile võtta ja raamat valmis joonistada ja vormistada. Põhjust on enam kui küll.

Lisaks mu enda pöörasele perele, kes minu kirevusega toime tuleb, soovin ma tänada ka kõiki teid, kes te mind inspireerite ja kursil hoiate. Tereraamatu pühendus on hetkel selline:

Ja meie palavad meenutused ja tänusõnad lähevad veel ka kahele kanale, kes meie näituse avamise peo fantastilises rabarberikoogis süüdi olid. Meil oli Andreasegi kurikaval plaan Mr Beani moodi võtta üks pisike taldrik, asetada sinna paar koogitükikest ja siis suure taldriku ja paljude tükikestega vaikselt irduda. See kook oli lihtsalt liiga hea. Kui ma koogiautorilt retsepti kohta pärisin, siis naeris ta suure häälega ja teatas, et kõik algab kanadest. Ehk et retsepti esimene punkt on: võta endale kaks kana! No selge, siis tuleb vist selle nimel ka pingutada, sest sellist kooki on meil vaja rohkem kui vaid näituste avamisel ja Tan on aastaid ajanud, et tal on kana vaja. Oleks ta seda kooki maitsta saanud, oleks meil täna kodus juba vähemalt üks kana 😉

 

Teie aga minge Estonia puiesteele Tallinna Keskraamatukokku meie pisikesele näitusele, sest…

Joonistus ikka Eike Ülesoo-Tikman 🙂

 

OLULINE INFO:

Kuni 23. juulini on näitus suletud raamatukogu korrastustööde tõttu. See-eest on näitust pikendatud augusti lõpuni 🙂

Meie Õllesummer 2018

by

Kui me veel Šveitsis elasime, siis rääkisin ma Andreasele, et kuigi meil igal aastal laulupidu ei ole, siis on meil Lauluväljakul igal suvel Õllesummer. Tema muidugi vaatas selle peale mulle pikalt otsa, et mina ja õlu? Ta ju teab küll, et mul on õllega väga puudulik suhe. Selgitasin siis, et no kui keegi ka läheb sinna õlle pärast, siis pigem on see ikkagi muusikaüritus. Umbes selline nagu meil Wilis oli tiigi ääres suvel muusikafestival – on lihtsalt muusika ja söök vabas õhus ja sinna tulevad kokku Eesti popimad artistid ja mõned välismaised ka. Selline mitmepäevane tšillimine.

Kui me selle aasta kontserdiplaane kokku panime, siis tuletas Andreas mulle reklaame vaadates kohe meelde, et kuule, sinna peame me ju ka minema. Selge. Läheme.

Ostsime endale kolme päeva passid. Ma veel imestasin, et vanasti oli üritus ikka pigem ju nädalavahetusel? Või olin ma nii noor ja kodune, et mul polnud vahet, mis nädalapäevadel see üritus toimus? No igal juhul ostsime me endale passid ja kuna poisid suuremat vaimustust välja ei osanud näidata, siis sai kumbki ühe päevapileti.

Esimesel päeval oli ilm ilus. Bussiga kohale loksudes pajatasin Andreasele, kuidas ma vanal värvilisel ajal igal aastal kohal olin. Juba siis, kui üritus toimus veel Näituste platsil ja enne seda veel Rock Summeritel Lauluväljakul. Minu jaoks on selles omajagu ammuste aegade õrna heldimust. Pole olnud palju kontserte, kus ma muruta tolmusel mullapinnal ennast hingetuks punkinud oleks või paduvihamas lava ees lirtsudes lenneldnud. Sest lihtsalt nii äge oli ise ja omadega. Aga siis läks elu kuidagi omasoodu ja viimati käisin ma Õllesummeril 2010. aastal. Ja siis ka kiirelt vaid ühel kontserdil.

Vahetasime kassas piletid roheliste käepaelte vastu ja sisenemisema alale. Nii vähe rahvast? Mulle tundus, et ma kuulsin soome keelt rohkem kui eesti oma. Päike paistis, ilm oli ilus, aga rahvast oli vast kümnendik sellest, mida mina omal ajal mäletasin. Tegime tiiru pakutavale peale. Andreas võttis ühe alkovaba õlle ja mina avastasin vaimustunult, et neil oli pakkuda ka vaarikaga ingveriõlut. See on maamunal vist ainus õllelaadne, mis mulle maitseb ja õlu on ta küll vaid nime poolest.

Sõime LaMuu jäätist. Andrease kõik kolm valikut olid beežides toonides – munalikööri, soolase karamelli ja hmm, ja mis see kolmas oligi? Peekonit seal vist ju polnud? No igal juhul oli see midagi pruunikat. Minul seevastu oli topsis kena värviline segu valgest, roosast ja helerohelisest.

Veinitelgis toimus midagi. Aga see oli igav. Suurel laval ei olnud veel midagi. Mööduvad tüdrukud pistsid meile pihku pisikesed sinised pakikesed. Midagi söödavat?! 😉

Tegime veel ühe ringi kogu alale peale ja ma pidin nentima, et vähe sellest, et rahvast on vähe ja pidu tundub nagu juba läbi olevat, on kõik ka kuidagi nii hallid ja igavad ja tavalised. No pole mingit suvefestivalile omast särtsu ja värki. Jah, ühest siidriputkas olid värvilised kaabud mingi valemiga saadaval, aga no see ongi kõik? Hiina helendava nänni putkad olid kohal, aga see pole see…

Meie esimese päeva suurim elamus oli vaieldamatult Sibyl Vane. Lives polnud me neid varem näinud ja see oli lihhhhtsalt nii äge! Pärast kuulasime juutjuubist veel poole ööni kodus lisaks neid. Väga mõnus. Midagi just meie maitsete kokkupuutepinnalt. Väike Tarantinolik kelmikas hingus on sellel kõigel meie jaoks. Võimalik, et see on juhuslik, aga see on mmmõõõnus! Siit teile kaks lugu meie arvates Eesti parimalt bändilt. Mul oli suur kiusatus siia neid kohe ikka palju laduda, aga olgu alustuseks siis esimesed näppu jäänud laulud. 🙂

Mõnusa tundega suure lava poole järgmisele kontserdile kõmpides jäi meie teele Oru värava juures lõikelauaga suur onu. Ta kutsus häälekalt kõiki maitsma veiselihast burgerit. Andreas maitses ja see maitses talle väga. Onu suunas meid sirgelt punase burgeriauto poole ja värviliste prillide ja pearätikuga naksikas tüdruk võttis Andreaselt tellimuse vastu. See oli teeninduse parim näide sellelt ürituselt! Lõbus ja rõõmus, natuke ulakas, aga meeldivalt personaalne. Numbrite jagamise ja niisama valmis toidu kättejagamise asemel kutsuti kliente nimeliselt ja see andis kuidagi väga mõnusa tunde sellele kõigele. Burks oli väidetavalt parim siiani, mida Andreas kunagi söönud on. Kallis, aga hea.

Kontsert oli igav ja nii läksime me hoopis burksiputkast pilti tegema. Väärt värke peab ju mäletama 🙂

Bussis linna poole loksudes – meil õnnestus kõige viimase Pirita poolt tuleva bussi peale jõuda – teatasin ma Andreasele, et ma loodan, et ta väga ei heitu, kui ma homme tulen oma nunnu kollase Pikachu kostüümiga. Vanasti olid platsil vähemalt lapsi rõõmustamas erinevad maskotid, sel korral nägin vaid üht ja seegi istus tähtede tõstukil.

Ma ju tean, et tal on vaja selliseid asju veidi seedida. Ta peitis näo pihkudega ja vangutas naerdes vaid pead. Hobujaamast koju kõmpides veensin ma teda terve tee, et see pole ju üldse nii hull. Ta võib teha näo, et ta ei tunne mind või midagi seesugust. Harjutasin teda vaikselt ideega ja pistsin vahele häid mõtteid, et siis leiab ta kindlasti mind üles ka siis, kui ma peaksin kaduma minema ja muud seesugust.

Koju jõudes teatasin uksest sisse astudes rõõmsalt poistele, et mina lähen homme Pikachuna ja nemad valigu ise kumb neist homme kaasa tuleb. Vanc oigas “Oooooooo! Eeeiii!”, sest tal olevat häbi. Tan ühmas vaid, et tal on suva, kuidas ma tulen, seega võib ta homme meiega ise kaasa tulla. Sobib.

Kui Andreas neljapäeva hommikul silmad avas, siis tervitasin ma teda säravalt, et täna on SEE päev, kui ma temaga läbi linna sabaga kollases kostüümis kontserdile saan minna. Ja kuna mu jalakesed selles kostüümis lühikesed on, siis kiiremaid liigutusi ma teha ei saa. Andreas oigas õudusest naerdes mu kangekaelsuse üle. Nagu see talle uudis oleks?! 🙂

Tan vaatas kohale jõudes mitte lavade ja toidu poole… vaid… lõbustuspargi suunas. Kui sul on võimalik ikka kummi otsa kinnitatud kuuli sees taevasse lennata, siis seda peab üks 13aastane teha saama. Vihma tibutas, kui ta ühe huilgava onuga koos puulatvade kohale kihutas ja sealt eluõnnelikuna mõni minut hiljem tagasi kindlale pinnale jõudis. Päev oli vist korda läinud ja tasus ikka tulla? Tundub nii.

Ahjaa, mina olin kohal täies hiilguses oma pikkade kõrvade ja sakilse sabaga kollases kombekas. Seega meie tsirkus jätkus. Andreas hakkas vaikselt sulama ja leppima tõsisasjaga, et tema naine on täna suur kollane nunnu. Mind pildistama hakates ilmusid selja tagant välja aga kolm tüüpi, kes nagu ise näete, teevad midagi, millest mul pildi klõpsamise hetkel aimugi polnud. No eks suur kollane element tekitab elevust hallis päevas. Mida oligi tarvis tõestada.

Andreas pistis seepeale selle pildi oma FB ajajoonele tekstiga, et kui keegi leiab mu üksinda uitamas ja saatjata, siis võib lahkelt mu talle tagastada. Naljanina! Nii tore, et meil täiesti normaalne pere ikka on! 🙂

Algamas oli Termika kontsert ja me sättisime ennast lava ette valmis. Kohe päris esimesse ritta. Tan ja Andreas teavad mõlemad vaid kaudselt nende lugusid, mida ma kodus kuulanud olen. Teadlikult olid nad esimest korda Terminaatori kontserdil. Andreasele tegi hirmsasti nalja, kuidas kohale tulnud suur kihav kamp teadis igat viimast kui laulu ja sõna peast. Selline energia ja vaimustav olemine! No me laulsime üheskoos Jaagupist vist isegi üle. Kohe ikka südamest. Väga mõnus kontsert sai sellest. Andreasele meeldib nüüd Termikas ka. Tan on nagu kala. Tema seesugustest eelistustest ei saa kunagi selget sotti. Nnnormaalne on pubekate keeles ok? Ma arvan, et on.

Õhtu edenedes muutus rahvas üha ulakamaks ja julgemaks ning keegi meist ei tea, kui mitme inimese selle aasta Õllesummeri piltide peal võib suurt kollast Pikachud kohata. Andreas muheles Tannuga taustal. Pean tunnistama, et lisaks sellele, et selle kollase mütaka kostüümiga oli maailm kohe natuke lõbusam ja säravam, oli kombeka õhuke kunstmaterjal üllatuslikult ka äärmiselt praktiline. Mul ei olnud külm ega palav. Kerge vihm minuni ei jõudnud.

Tan käis vahepeal Andreasega söömas ja ripptoolidel kiikumas. Hiljem väitis Tan, et see keerutamine seal toolide peal ajas tal tegelikult südame pahaks ja oli palju hullem kui tuletorni kõrgusele kuuli sees lennata. Vot siis. Mulle sedasi maale lähedal keerutada meeldib muidu küll, aga vaat kummi palli otsas taevasse ma lendamast keeldun. Kategooriliselt. Aga noh, sel ajal kui nemad sõid ja kiikusid, kuulasin mina veel viimaseid Termika palasid ja nostalgitsesin. Huhh, kuidas me kunagi neid vanemaid lugusid raadiost soovilugude saates tellisime ja siis kassetile salvestada püüdsime.

Öö hakkas kätte jõudma ja vaatasime-kuulasime veel natuke ka Armin van Buurenit. Tan oli väsinud ja lärm oli tema jaoks liiga vali. Kolm lugu pidas vastu. Meie oleks Andreasega hea meelega lõpuni olnud, aga sättisime end üheskoos ikkagi viimase bussi peale.

Nooh, tulen viimasel päeval ka Pikachuna?

Andreas müristas naerda ja arvas, et miks mitte. Tuli välja, et ta oli hullemat kartnud ja peljanud kõige enam seda, et inimesed mind nagu napakat vaatama hakkavad. Kummaline, et see teda sellisel üritusel seganud oleks. Aga see, et inimesed ligi astusid ja minuga koos pilti tahtsid teha, see ei häirinud teda küünevõrd. See olevat hoopistükis toredalt naljakas.

Nii et kolmanda päeva õhtul astusime me taas läbi linna Lauluväljaku poole. Sel korral oli meil kaasas Vanc.

Vanc pole selliste ürituste inimene, aga kuidagi tuli ta olukorraga väga hästi toime. Uuris festivali ala plaani. Mis on kus ja kust kuhu pääseb. Siis tegime ringi kõigele peale. Talle pakkus väga huvi, kus on see kuul, millega Tan taevas käis. Kuigi ta pikkuse poolest võiks ka sinna ronida, siis tuli konkreetne EI koheselt. Aga ta jätkas ise sujuvalt, et vaat selle täispuhutud hiigelsuure hamstri-palli sisse, millega saab maa peal ringi veereda, läheks ta küll. Veepalle katsetas ta juba kunagi ammu Horvaatias. Mis oli ka tol korral suur üllatus, sest võttis omajagu aeg. Vanc on hoopis teisest materjalist tegelena kui Tan, kes kõik ekstreemsused kohe ilma vähima kõhkluseta tahab ära proovida ja siis kivist näoga istub ja tundub päriselt ka, et temas pole grammigi hirmu ega ebamugavust neid hulle asju tehes. Vanc on rohkem minumoodi tüüp – äääääärmiselt ettevaatlik ja alalhoidlik. Seepärast oligi naljakas, et ta sinna maapealse palli sisse nii otsusekindlalt ronida soovis ja siis uljalt ringi rallis.

Sel ajal kui Vanc palli sees oli ja Andreas jälgis, et ta otsaga merre ennast ei veeretaks, kinkis üks väike vahva Nirvana särgiga poiss mulle pulgakommi. Väitega, et Pikachul on vaja kommi. No kui kommi, siis kommi. Tänasin viisakalt ja panin kommi otsapidi põske. Aitäh!

Seejärel läksime erinevaid kontserte piilumas. Smiler ja suure lava vägevus olid Vancule natuke liig ja ma siunasin ennast, et ma kõrvaklappe kaasa ei võtnud. Kaks lugu lasin tal vastu pidada. Andreasele meeldis minu üllatuseks ka Smilers. Mina muidugi üürgasin taas kaasa laulda ja keksisin oma lühikeste jalgade padinal suurel asfalteeritud platsil üsna omapead. Ma olen vaikselt hakanud tunnetama ka oma saba. Tean, kuidas astuda nii, et saba veetlevalt liikumise taktis kiiguks.

Kulgesime niisama ringi. Vanc vaatas huviga Tivoli luikesid ja autosid, aga minna ta nende peale ei soovinud. Meie otsustasme midagi süüa. Andreas oli Rakvere letist ribisid piielnud juba kaks päeva. Kui me nende tellimiseni jõudsime, siis selgus, et ribid on otsas. Siis ta tellis mingit muud lihavärki. Oluline, et ta neid ikka praekapsaga saab (sest see on siin Eestis ta suur lemmik tema enda üllatuseks). Seda õnneks sai ja tellimus läks vormistamisele. Ma siis püüdsin järgmiselt vabalt teenindajalt ka endale midagi tellida, aga minult küsiti, kas ma olen üksi või kellegagi koos. Vastasin, et kõrvalseisjaga koos. Siis sain teada, et pean temaga koos tellima, eraldi ei saa maksta. Aga tema toit pandi nii kähku letile ja liiguti edasi, et ma ei saanudki oma tellimust esitada. Meel läks korraks mõruks. No mis mõttes selline suhtumine? Jah, viimane päev, pikad intensiivsed tööpäevad, aga no nii ka ei saa. Marssisin seepeale hoopis jäätiseputkasse ja võtsin ühe suure maasikate ja mustikatega jäätise. See oli hea. Kui jäätis sai söödud, siis avastasin, et Rakvere leti ees on tühjus. Sain oma praekartuli ja -kapsa ikkagi kätte. Need olid maitsvad.

Vanc aga vaatas, kuidas me Andreasega sööme ja arvas, et tal ikkagi on ka kõht tühi. Valituks osutus spiraalkartul. Aga millise maitsega? Tuttava kanamaitsega? Sellise valiku juures jookseb Vancul alati juhe kokku. Emb-kumb – ta teab kohe seda üht ja õiget või ei suuda ta tükk aega otsustada ja asi päädib üki-kaki-kommi-nommi lugemisega. Aga ei, ta vaatas, mõteles ja teatas, et ta tahab proovida seene oma. Vanc ja seened? Ma olin kindel, et ma pidin valesti kuulma, aga Andreas oli sealsamas ja arvatavasti sama hämmingus, kuid kogus ennast kiiremini ja asus Vancule tellima seenelisandiga kartulispiraali. Siis aga parandas Vanc viimasel hetkel, et ei, ta ikkagi soovib kanamaitselist. No niiii lähedal oli see seeneproovimine, aga isegi siis, kui ta valis turvalise kana, siis oli see seen võimalusena õhus ja see on juba midagi.

Kui esimene spiraal otsa sai, palus ta veel üht. Siis käisime temaga ripptoolidel kiikumas. Te ikka teate, kuidas näeb välja kiigele asetatud hüljes?

See olevat parim kiikumise asend. Ma ei oska kommenteerida, aga võite lahkelt proovida ja mulle ka rääkida. Meie hülgele see igal juhul meeldib 🙂

Siis sõid nad Andreasega kahepeal ühe suure vahvlijäätise. Vali muusika Vancule ei meeldinud, aga kui plaan on kindel, siis on ta vapper. Meil oli Andreasega kindel plaan, et pool tundi soovime me Pet Shop Boys kuulata. Seega ronisime laululava ülemistele ridadele ja sättisime ennast istudes ootama.

Rahvas juba kogunes

Pea tund saime passida laval toimuvat enne kui me lapsepõlve bänd lõpuks alustas. Vahepeal jõudsime me jälle ühe perepildi ka teha. Ikka ja alati täiesti normaalse. 🙂

Üleval ei olnud tümakas õnneks üldse nii tugev kui ennist Smilersi ajal all ja Vanc elas väga vapralt 45 minutit sellest kontserdist üle ilma ühegi virinata.

Viimasele bussile me enam ei jõudnud. Toiduputkad panid ennast järjest kinni, aga me jõudsime veel üks kord spiraalkartulite letti. Ja kuna nii Andreas kui ka Vanc soovisid lõpetuseks ka suhkruvatti, siis kahepeal ühe viimase said nad kõrvalt letist ka. Minule jäi selle hoiustamise rõõm kuniks nende kartulid otsa saavad. Siis aga tuli rõõmus seltskond mind pildile paluma ja mul oli vaja ka saba sirgu ajada. Vanc seisis ühes käes kartulivarras ja teises suhkruvatt ja vaatas silmad pärani, kui võõrad minuga pilti tegid.

Pet Shop Boysi lood kostusid tuttavalt üle oru mereni välja. Astusime reipalt jala kodu suunas ja kohale jõudes varisesime kõik rahulolevatena voodisse.

Järgmisel päeval avastasin, et Õllesummeri ametlik leht kinnitab, et punastes ketsides Pikachu oli sel korral kohal. Ketsid pildile ei mahtunud, aga sellest pole lugu. Pildi autorit kahjuks ei tea ja otse lehelt jagada ei saa, aga hetk on mäletamist väärt, aitäh selle kinnipüüdmise eest!

Kirjad jõulvanale

by
30. juuni 2018

Armas jõuluvana!

Sa võid kinke pakkima hakata, sest Vancu selle aasta söögisaavutuste normi võib täidetuks lugeda (eesmärk oli, et ta peab vähemalt üht uut puu/juurvilja selle suve jooksul maitsma)!

1. Vanc nuusutas esimest korda elus 7 cm kauguselt maasikat – see ajas öökima ja pani nutma, aga ta nuusutas. Puudutada veel ei suuda. Ka kummikindaga mitte. (Nuusutatud ühik on keskel alumine).

2. Vanc hingas sügavalt sisse ja pistis suhu ühe herne. Pool neelas alla, siis öökis aktiivselt, ja pool sülitas. Minut hiljem oksendas ka ülejäänud herne välja, AGA ta maitses ja väitis lõpuks, et polnudki nii hull. Õhtul teatas särasilmselt Andreasele ja Tannule, et ta “sõi hernest”. (Tarbitud toiduühik on pildil vasakul ülemine).

3. Vanc sööb nüüd värsket kurk soolaga (ilma soolata ei söö). Ainult Peipsi oma, sest nii oli sildil kirjas. Ta väidab, et kurk on mari ja seega ta sööb marju ja ma pean seda ka Sulle kirjutama. Värsket soolakurki sööb ta ka (maksimum kolmepäevaseid). Enne seda suve oli ta nõus vaid lavakurkidega (ikka ainult soolaga, aga soolakogust oleme me suutnud vähendada). Suur samm edasi!

Sellest, kuidas ma ta kõike seda ületamatut tegema sain, võin kirjutada raamatu. Mõni teine kord. Aga ma olen loov. Väga. Päriselt ka. Pika pai olen ka mina ära teeninud.

Armastusega ja ootusärevalt,

Sinu Eva

***

Tervitused kõigile neile, kes teavad, millest ma räägin. Teised, kes ei mõista ja armastavad söömist, teie sööge rahus edasi ja olge õnnelikud, et te ei tea, millest ma räägin. Teile võin ma näidata hoopis üht teisest kirja jõuluvanale 🙂

 

 

18. juuni 2018

Armas jõulvana!

Mul on Sulle küsimus. Sa tead äkki paremini, kas see siis ongi see kurikuulus kasvamine, kui sa end kell 7 hommikul suure surmaga üles sunnid ja avastad, et üks eriti näljane tüüp vaaritab endale köögis pottide-pannide peal juba suuremat sorti söödavat?

Ei, tal ei ole vaja nii vara ärgata. Võiks vabalt lõunani magada. Ja tal ei jäänud eile õhtusöök vahele. Tal oli lihtsalt kõht tühi ja uni läks seepärast ära. Nii ta väitis.

Mu ehmatus oli kohe nii suur, et isegi käsi pilti tehes värisema hakkas. Arvasin esimese hooga, et meil on köögis sissetungija. Aga ega selle suure isu ja kasvamise üle vist väga imestada ei saagi. Ma juba kuu aega varem vedasin temaga kihla, et selleks ajaks, kui Sina kohale jõuad, on ta minust kindlasti pikem. Aga siis tegin asja talle keerulisemaks ja arvasin, et ta on minust pikem juba selle suve lõpuks.

Hetkel on tal veel 4 sentimeetrit kasvada. Ma arvan, et Sa ei tunne teda äragi. Kingituseks võid talle sel aastal tuua süüa ja suuremaid riideid, hihii.

Loodan, et Sul on ilus suvi ja saad seda ka nautida!

Armastusega

Sinu Eva

Mina, suur lennuvõimetu lind

by

Seda, et 18. juunil Mustamäe keskuses meie MTÜ Enneaegsete Lapsed “Maailmale nähtavamaks” näitus avatakse, teadsin ma juba ammu. See oli selle näituse teine peatuskoht ja avamine tõotas tulla suurejoonelisem kui Rocca al Mares.

Kogu selle esmaspäeva tihe programm oli mul hoolikalt paika timmitud. Kodus rääkisime läbi, kes, kus ja millal olema peab. Tan pidi taas maskotina üles astuma. Andreasel ja poistel oli vaja vaid hiljemalt 16:45 kenasti keskuses kohal olla ja enne seda mind kooli juurest peale korjata. Sama tee ju nagu nii.

Lõpetasin oma õendustoimingute simulatsioonitunnimaratoni edukalt ja rahulolevate üliõpilastega, panin asjad kokku ja korda ning liikusin koolimaja ette trepile ootama. Ilm oli päikseline ja palav. Andreas on reeglina varajane. Kell oli sel hetkel 16:27.

Helistasin. Nemad juba liiguvad ja kohe jõuvad.

Aga kus nad ikkagi on? Pärnu maanteel. Hmm, jõuan juba mõtelda, et miks nad sealtkaudu tulevad, aga noh, ju juht teab ise. Siis aga kostab urahtus, et SEE tee on ju kinni! Muigan. Muidugi on Tondi ülesõidu juures tee kinni. Selle asemel, et mööda Pärnu maanteed edasi sõita ja siis Järvevana pikenduse kaudu sipsti koolini jõuda, teeb Andreas kannaka ja sõidab hoopis tagasi kesklinna suunas, et silla alt Kristiine kaudu tulla. Kell on tööpäevalõpp ja loomulikult maandusid nad kenas ummikus. Nojah. Vaatasin kella ja tegin kiire otsuse. Taksot enam kutsuda ei jõua. Nemad tulgu nii nagu nad jõuavad, ma lähen lippan jala ja kui vaja, siis ronin ise Pingu sisse. Jäi kokkulepe, et kui nad koolini jõuavad, siis helistagu, ma selgitan, kuidas edasi liikuda. 15 minutiga peaksin ma ju kooli juurest Mustamäe tee suunas otse läbi hoovide põigates keskusesse jõudma küll?

Enne Siili peatuseni jõudmist käis aga tugev krõks. Sellest, mis selle heli tekitas, sain ma aru sekund hiljem, kui mu püksid rebadele vajusid. Tore, püksinööp andis alla ja kadus kes teab kuhu. Vahet ei ole, õmblema seda nagunii käigupealt ei hakka. Vedasin püksid üles, tõmbasin luku lõpuni kinni, aga see vajus kohe uuesti lahti ja kinni hoidmata püksid mul enam seljas ei püsinud. Sörkisin eesmärgi suunas, hoidsin ühe käe ja kintsudega pükse jalas ning püüdsin Kristelile helistada, kes juba näitusepaigas valmis oli, et Tan vist ei pruugi jõuda õigeks ajaks, aga ma ise olen teel, kui pükse vahepeal ära ei kaota ja ebasündsa väljanägemise pärast kinni ei peeta. Enne kui ma ühendust sain, lõpetas telefon, mis oli päev otsa laadinud, koostöö. Aku lihtsalt kukkus ära ja pilti ma sellele ämblikemehe-telefonile (jah, mul on endiselt mu igivana katkise ekraaniga telefon) enam ette ei saanud. Ühtlasi ei saanud ju ka Andreas enam minuga ühendust ja kuna ma talle Mustamäe Keskuse aadressi ei osanud ennist ütelda ja ta teadis vaid nii palju, et Mäki juurest tuleb paremale pöörata, siis pidin lootma sellele, et ta ise tee leiab. Või noh, ma teadsin, et ta leiab, aga teadsin veel enam, et tegelikult oleks tal parsajagu muid asju vaja teha ja ta on teel vaid seepärast, et ma teda palusin.

Jõudsin ähkides ja higist leemendavana kohale. Pükste kinnihoidmine nägi kahtlemata veetlev välja. Andreast ja poisse ei paistnud. Püüdsime Kristeliga neile helistada, aga Andrease number ei tulnud mulle suure ähmiga meelde ja Tan võõrastelt numbritelt tulevaid kõnesid vastu ei võta. Õnneks oli veel hetk aega, Kristel jäi Tannule sõnumit saatma  ja mind suunati ruttu kontorisse suureks lennuvõimetuks linnuks kehastuma.

Taipasin, et nööbi puudumine pükstelt tähendab seda, et ma pean nad juba ennetavalt ise jalast ära võtma. Et siis pesuväel maskoti sisse? Mis mul muud üle jäi. Pingviini sisse pugedes tundisin, kuidas poroloon kuumab. Pisikeste sammudega tatsasin Pingu suurte jalakestega trepist alla. Kuidas ometi selle linnu seest välja peab nägema? Kaks pisikest musta silma on suure kere küljes ainsad vaateavad ja sedagi osaliselt. Õhk hakkas otsa saama, juurde tuli seda vaid silmade kaudu. Püüdsin nii säästvalt hingata kui võimalik. Siis meenus mulle, et ma ei ole päeva jooksul mitte suutäit ei söönud ega joonud. No koolis oli hirmus kiire ja mul oli kõva plaan ju näituse avamise ajal taustal vaikselt midagi näksida.

Rahva sekka jõudes taipasin, et ma näen vaid nii kitsast riba enda ees maas, et see võib ohtlikuks kujuneda. Kõige suurem hirm oli see, et ma mõne väiksema lapse kogemata laiaks astun. Või näitusel mõne stendi pimesi maha koperdan. Müts maha kõigi maskottide ees, tõsiselt!

Kohale jõudes pisteti mulle kätte kommidega korv, et ma Mustamäe Keskuse külastajatele neid jagaksin. Lohistasin susside sahinal enda suurt munajat keret peaaegu pimesi ringi ja püüdsin aru saada, kas keegi saab aru, et ma komme pakun või mitte. Õnneks märkasid mu abitust ka teised suured inimesed ja sellega sai minu kommijagamine läbi. Edasi oli mul võimalik lihtsalt ilus olla, sest üritus hakkas pihta ja lehvitamise sain ma kähku selgeks. Suur oli minu rõõm kui ma silmaaukude kaudu Livia tuttavat häält kuulsin. Ta teab hästi, mis tunne on olla pingviin. 🙂

Otselink pildi juurde

Tasapisi õppisin ka linnuna pead pöörama, et kahe silmaga ühest pingviinisilmast välja vaadata. Ise mõtlesin samal ajal, et kui kentsakas see väljastpoolt paista võib. Kuna kogu selle hiigellinnu raskus mu pealael rippus, siis hakkasin ma ennast üsna kiirelt miskipärast just kanana tundma. Või noh, ahjus oleva kanana. Pea kangelt kuklas, tagumik taga, et tasakaalus püsiks. Higi lihtsalt voolas. Ojadena. Aga ma olin väga ilus. Ümar ja pehme selline.

Ja siis nägin ma oma silmavõrgu alumisest servast, Andrease ketse. Ka mu pere oli kohale saabunud. Andreas oli Tannu teisest uksest sisse lasknud, kui ta parkima läks ja arvas Pingut nähes, et Tan oli ikka eriti kiire. Tema üllatus oli suur, kui ta pingviinile sügavale silma vaadates Tannu asemel hoopis poolpalja minu eest leidis.

Otselink pildi juurde

Ringiga oli ka Tan kohale jõudnud ja Vanc oli vaimustuses, et mina pingviini sees olen. Pingu on arvatavasti ainus maskott, keda ta ei pelga.

Ma oleksin hea meelega sealt Pingu seest selleks korraks kohe välja roninud ja Tannu sinna lasknud, sest tal paistab see asi palju ladusamalt välja tulevat, aga sobivat kohta selle vahetuse tegemiseks meil polnud. Pesuväel ma keskuses ju ka ometi poleks saanud ringi lipata.

Korraga vastasin, et kui Pingu ennast muusikataktis õõtsutab, siis tuleb jalasäärtest veidi jahedat õhku sisse. Mitte, et õhk õues ja ka keskuses kuidagi jahe oleks olnud, aga minu kaasaskantava sauna kuumusega seda võrrelda ei saanud. Mariliis Jõgeva laulis, Tannu filmis ja Pingu tantsis naudinguga just nii, et tuul tema tiibasid kannaks.

Vahepeal muidugi lehvitasin, kallistasin, tegin pai ja patsu ka, kui nägin ja taipasin, mida minult oodatakse. Aga tantsida oli turvaline. Kui ikka selline suur tegelane platsil tatsab, siis on lootust, et keegi päris talla alla ei kipu ja vanemad jälgivad kõige pisemate ohutust. Vähemalt sellele ma lootsin kohe väga. Hirmus oli siis, kui Vanc seljatagant tuli ja mind kallistas, siis ei saanud ma alguses üldse aru, mis toimub ja kas ma olen oma tagumise poolega midagi maha ajamas.

Vanc taipas ruttu, et ma olen hädas ja edaspidi tuli ta mind ikka eestpoolt kallistama. Keeruline oli ka siis, kui lapsed mind nokast sikutama kippusid. Tõmmates nokka maapoole, liikus minu kange kõver kanakael ka maapoole ja kogu raskus mu pealael muutus veel raskemaks. Ma räägin, see pingviini elu ei ole üldse nii pehme ja armas. AGA see on ikkagi väga äge!

Siis aga nägin mina, et püha taevas… Ma olin Vancule kodus kõik riided kenasti valmis sättinud, aga ju nad siis polnud neid leidnud, sest tal oli seljas Tannu särk. Tema püksipõlved olid mustatriibulised – selgus, et ta käis eskalaatoriga vahepeal sõitmas kui Tan mind filmis ja tagatipuks ei saanud ma aru, mis sokid tal jalas on. Ja kui aru sain, siis pidin minestusse langema. Andreas oli ta kodust välja lasknud Tannu sokkides. Ühe jalanumber on napp 35, teisel 41+. Sokisuuruses väljendus see veetlevalt nii, et Vancul olid jalas lontis mustad sokid, mille kannad on kootud heledamast niidist. Ja vaat need kannad, saate äkki siin eelmiselt pildilt ka aimu, rippusid esiletükkivalt üle ta jalanõude kannapoolse serva. Kenasti kuhmas nagu irvitasid hobuse pead. Liikudes oli tagantvaade ikka pääääris hirmus kohe. Aga noh, mis seal siis ikka. Pingu kehitas lõbustatult õlgu ja tegi näo, et see ongi uus mood, millest siinmail veel liiga palju ei teata.

Siis sai kontsert läbi, näitusel osalenud lastele jagati kiituskirjad ja Mustamäe Keskuse poolt Jätsirulli kinkekaardid kätte ja oligi selleks korraks õnnelikult kõik. Minu elu esimene (tähe)tund pingviinina oli selleks korraks edukalt lõppenuks loetud.

Pingu seest välja vupsates oli nii oivaline end taas inimesena tunda. Soe toaõhk tundus kui kosutav suplus jahedas basseinis selle kõrval, kust ma just välja tulin. Samas oli Pinguks olemisel ka tugev päikseline pool – mind tuldi kallistama ja paitama ja mitte keegi ei küsinud mu ümarat keha nähes, kas ma rase olen ja mitmes nädal mul oodata juba on. Mul lasti lihtsalt olla mõnus pehme ja ümar pingviin ja see oli tore. Tannule meeldib ka ilus suur lennuvõimetu lind olla. No Pingu on lihtsalt nii nunnu ju.

Ja siis läksime me jätsirulle sööma. Järgmise korrani! Sest meie pingviinitamisi ja näituste avamisi tuleb veel ja veel 🙂

Ja siit leiate selle toreda näituse avamise ürituse PILDIGALERII

 

Näitus jääb Mustamäe Keskuses jääb avatuks juuli lõpuni. Samal ajal on näitus üleval ka Viru Keskuse 4. korrusel.

35 000 tundi Armastust

by

Nii see lugu kord algas. Mina olin Tallinnas ja Andreas Helsingis, suunaga Tallinna poole, oma suurel ekspeditsioonil. Me ei teadnud teineteisest midagi. Selle hetkeni ei teadnud, kui Andreas mulle kirjutas, et kuulata maad, kuidas meil siin Tallinnas olukord ka on. Järgmised 15 minutit otsustasid kogu me järgneva elu 🙂

 

 

5. juuni 2014

 

> Andreas — 05 06 14 22:01

> Hi. How is Tallinn?

>

> Eva — 05 06 14 22:03

> hey. its ok. pretty fresh and clean. it was raining right before 😀

>

> Andreas — 05 06 14 22:04

> here in Helsinki too. same weather.

>

> Andreas — 05 06 14 22:05

> like your hairstyle … fresh – /comment by eva: I had a very very short haircut on my profile picture and I was so cute :P/

>

> Eva — 05 06 14 22:05

> thanks 🙂

>

> Andreas — 05 06 14 22:05

> I never been in Tallinn. Tomorrow I will visit.

>

> Eva — 05 06 14 22:06

> too bad i will be out of town till sunday to show you around.

> but hope u will enjoy

>

> Andreas — 05 06 14 22:06

> oh so sad

> I hope too. Anything I must have seen or done in Tallinn?

>

> Eva — 05 06 14 22:07

> depends what u r up to. or so

>

> Andreas — 05 06 14 22:08

> i dont know. I am completely open minded and interested in so many things

>Actually I am from switzerland and we are travelling with motorcycles. With my father.

>

> Eva — 05 06 14 22:10

> mmmmm thats cool 🙂

>

> Andreas — 05 06 14 22:13

> you like motorbikes?

>

> Eva — 05 06 14 22:13

> who doesnt?

>

> Andreas — 05 06 14 22:14

> are all estonian women so nice like you?

> then we will be in heaven tomorrow 🙂

>

> Eva — 05 06 14 22:16

> rrrrrright

> yeah. u found it finally 😉

>

> Andreas — 05 06 14 22:16

> yes after 6000 km

> and 37 years

>

> Eva — 05 06 14 22:17

> awesome 😉

 

… ja kõik ülejäänu ongi juba päris meie oma lugu!

Täna… 4 aastat ehk 1461 päeva ehk ca 35 000 tundi hiljem pole kübetki sellest värskusest kadunud. Ainult kasvanud on. Ja ainult 4 aastat?! Aga neli hullu, sisutihedat, pöörast, armastust pilgeni täis aastat tundub ometi kui terve igavene igavik! 🙂

 

 

TÄIENDATUD  5. juuni 2019 kell 22:00

Täna, täpselt 5 aastat ehk

1826 päeva ehk

43 824 tundi ehk

2 629 440 minutit hiljem, on tunne ülev ja õhk armastusest paks. Lihtsalt nii ilus ja hea on olla! <3

Ekleerid

by

Lauda saabuvad me ekleerid.

Kaks mulle, kaks Andreasele.

“Ma pean tunnistama, et ma võtsin kaks kooki ainult seepärast, et sa ütlesid, et sa võtad kaks ja ma ei tahtnud kehvem olla!” tunnistan ma häbelikult itsitades.

“Arva, miks ma kaks võtsin?” küsib Andreas laia naeratusega ja mina noogutan õhinal.

“Sest ma olin kindel, et sa võtaksid kaks ja ma ei tahtnud sinust maha jääda!

Naerame ja koogid… need kaovad naudinguga kõhtu selle loo kirjutamise käigus. Ei! Täna rohkem ei söö. Mõni teine homme taas.

Aga näiteks kaks päeva varem avanes me koolitusruumi lauakõrguses külmikus seesugune pilt.

Sedasi näevad välja 30 ekleeri – 20 šokolaadiga ja 10 karamelliga. Me tegime Õismäe kohvikus korraliku tühejnduse, vabandust, aga meil oli neid kõiki vaja ja nad olid lihtsalt nii jubehea oli! Eriti šokolaadi omad. Kuigi mõned arvasid, et just karamelli omad on paremad.

Lyoni ekleerid ON parimad! Need on just sellised nagu minu lapsepõlves, kui tädi Helga meile ekleeridega pühapäeval külla tuli. Aga kui Lyonis ekleerid otsa saavad, siis kõrval majas asuvas Rucolas on saab maruhead pavlovat. Ja kesklinnas on abiks Tõnismäel asuvas Klaaspärlimäng, kus on arvatavasti Eesti parim tiramisu. Ma pole paremat kusagil saanud. Seda magusadoosi siia kirja pannes on tunne, et ma muud ei söö ja muust ei mõtle, kui kookidest? Ju vist. Sedasi on elu magusam! 🙂

 

Lihtsalt üks hommik

by

Avan silmad.

Hommik.

Vean käe padja alt välja ja silmi kissitades püüan hõbedase käekella sihverplaadilt aru saada, mis kell on.

Minutiseier näitab 45 ja ma pean 55 olema Estonia ees!

Kargan voodist õudusega üles…

Ilmselgelt olen ma haledalt sisse maganud ja pean võluväel kümne minutiga Liivalaia tänavalt Estonia ette kohtumisele jõudma. Mitte niisama olulisele kohtumisele, vaid sealt ruttu selle seltskonnaga, kes mind ootab ja Tallinnas liikuda ei oska, edasi järgmisele, veel olulisemale kohtumisele kiirustama. Samal ajal pükse jalga vedades ja hambaid pestes, kraaksun haledalt, kas Andreas saab mind Estonia juurde kähku ära visata. Mul on vaja kaks rasket kasti südamekaartidega kooli kaasa viia ja ma ei kujuta ennast nendega jooksmas väga ette.

Andreas ägiseb. Öise valurohu mõju on kadunud ja hommikune alles ootab võtmist. Tavaliselt annan ma selle talle tööle minnes ja tema siis magab veel tunni ja on ärgates enamvähem liikumisvõimeline. Ma vean jaki selga ja hüppan hoo pealt kingadesse nagu koeratüdruk Lotte. Andreas sõlmib oiates ketsipaelu. Jooksen maja taha parklasse. Andreas liipab mul sabas. Poisid magavad. Koer jääb meist uksele veidra näoga vahtima – lähevad ja teda kaasa ei võtagi? Noh, imelik hommik…

Andreas maandub autos. Oigab valust. Ma luban tal lahkelt kasvõi karjuda ja vabandan ette ja taha, et ta sedasi voodist välja rebisin ja siunan ennast, et no kuidas ometi ma äratuskella ei kuulnud.

Hoovivärav avaneb ja minutiseier on tiksunud 54 peale. Mul on Ü K S minut, et olla Estonia ees… Tänavad on õnneks tühjad. Isegi foorid Liivalaia peal plingivad kollast. No ehk ikka jõuame. Andreas peab vajalikuks läbi valus muiates mainida, et ta pole elus näinud mind nii kiirelt liikumas. No need kaks korda elus, kui ma sisse olen maganud, pole ta mu kõrval ju olnud. Need olid ammu. Ma ise tean küll, KUI kiiresti ma suudan ennast liigutada vajadusel.

Solarisele lähenedes on minutid tiksunud 58 peale. Ma olen heitunud. Andreas küsib oigamise vahele kinnitust, et ma ju öösel ütlesin, et ma pean kell 7 ärkama? Muidugi pidin ja kuidas ometi ma seda kella ei kuulnud!? Oigan.

Vahetult enne Estonia juures peatumist, seal Eesti Panga ja Solarise vahel, punase fooritule ees peatudes, vaatame koos kella.

Kell on 6:59… ja minu taskus hakkab laulma äratuskell!!

Pisarad jooksevad naerust.

Nooo ei ole võimalik! Andreas lõõtsutab oiata ja möirgab naerda korraga. Mina irvitan naerukrampides hääletult.

Sõidame koju tagasi. Pargime auto. Ikka hirnume ja pisarad lihtsalt voolavad.

See hetk vajab kinnipüüdmist. Teeme pildi. Isegi mitu.

Liiga valusalt naljakas on. No ja mis nüüd siis edasi?

Noh? Läheks kohvikusse? Olümpia all on kohviku juba kella 7st avatud. Äkki oleme kohe esimesed või midagi. Andreas teatab, et tal on veel 2 tundi aega magada. Aga kohvikusse tuleb ta küll ja eks siis magab hiljem edasi. Pakun, et toon ülevalt ta rohud. Ta arvab, et pole vaja, küll ta pärast võtab. Naer on valu veidi leevendanud.

Foorid juba töötavad, kui me üle ristmiku Olümpiasse marsime.

Päike paistab.

Mul on kindlasti võimalik uuesti hiljaks jääda.

Kogu me elu ongi üks suur naer läbi pisarate.

Facebook

eva@eva-herrera.com