Vanameister Jan Gehl (Taani arhitekt) oma inimestele loodud linnade ideega on juba julge 20 aastat minuga ja saadab mind linnaruumis pea igal sammul. Kolmapäev oli meil koolis teemaks Street Photography ja see oli päev, kus linnaruumi kujundamisele spetsialiseerunud maastikuarhitekt ärkas omal viisil taas minus ellu. Ma olen elu jooksul linnadest teinud palju pilte, aga siis selleks, et näidata, mis on toimiv lahendus ja huvitav detail, mis vajab muutmist ja mis peamine, kuidas inimesed seal olla saavad. Sisuliselt alati on need pildid käinud kaasas või olnud aluseks analüüsile paiga psühholoogiast ja linnaruumist endast. Sel korral oli meie pildiülesanne veidi teine – meil oli võimalus näidata linna enda nägu just nii nagu ta on ja sügavus oli mujal kui tajutava tunde ja funktsionaalsuse koosluses. Kaalule jäi tajutav tunne ja lihtsalt hetked.
Meil oli vaja kahesuguseid fotosid – jälgides, otsides ja hoolikamalt kaaludes ning nö puusalt tulistades ehk suunad vabalt käes kaamera millegi huvitava suunas ja klõpsad pildi, teadmata, mida ja kuidas see kinni püüda tahab. Me olime enne ülesande kättesaamist põgusalt tutvunud erinevate tänavafotograafide tööde ja stiilidega ja üks oli kindel, et me vist pigem vaatleme ja otsime, kui läheme mööduvatele inimestele kohe esimesel korral julmalt näkku hüppama Bruce Gildeni stiilis oma kaameraga, et vahetuid emotsioone ja kõrvakiile koguda.
Millele koolis veel tähelepanu pöörati oli see, et me ei tormaks, vaid vaataks, ootaks. Oluline oli minna usus, et õiged asjad tulevad ise meie juurde. Meie asi on need vaid ära oodata ja tabada. Või noh, umbes sedasi. Oluline oli kõige pealt ringi vaadata, elu-oluga tutvuda. Lisaks maailmaavastamisele oli mõistagi vaja ka tehnilise poolega hakkama saada…
Mina, kes ma olin linnas esimest korda kaameraga (päev varem tegin koolis oma esimest portree-tööd ja siis ka mitte täismanuaalselt), sättisin kaamera M-i ehk manuaali peale ja hakkasin katsetama. Kusagil kuklas hakkab mingisugune arusaamine vaikselt tekkima. Areneda on mõistagi veel musttuhat miili, aga vaikselt tuleb.
Me võtsime Tiina ja Liisiga asja tõsiselt. Liikusime jala linna suunas ja vaatasime ringi. Viru Keskuse juures tegin esimesed katsetused. Seal rehitses tädi Tammsaare pargi veerel kivisillutiselt langenud lehti ja see oli selline omamoodi hetk. Aga pildis läksid nad metsa. Esimene oli liiga hele, teine ebaterav, kolmas tume ja kompa mõttes ka ebasobiv.
Lõunani oli veel aega, tänavad olid ilusast ilmast hoolimata inimtühjad. Vanalinna me ei kippunud, aga kus on veel inimesi? Hobujaamas kindlasti. Seega liikusime edasi võtsime suuna läbi Hobujaama Roteramanni kvartalile.
Seal nad seisid. Haukasid väikest einet ja maailm nende taga oli üleelusuurune.
Kasutasin koolist soovitusena kaasa saadud seadistust – ava 1,8, säriaeg 1/125 sekundit ja ISO 250.
Kino juures oli muidu ka huvitav. Seal toimus igas suunas midagi. Kohe putka taga oli terve kari tuvisid ja üks kodutu olemisega tädi toitis neid. Turvamees vaatas ülevalt treppide pealt käed rinnal vaheliti alla nagu kapten sillalt. Pudelikorjajad vahetasid mõned sõnad ja sorteerisid saaki.
Liis tegi mõned pildid tuvide suunas ja siis leidsime me kino ees eksinud ostukäru. Liis pööras kannalt ringi ja läks käru uurima. Mulle jällegi meeldis see vaatepilt teise nurga pealt. See hull taust ja punase ukse kohal punane silt “HOME”.
Inimesed liikusid. Kes kohvriga, kes suure matkaseljakotiga, kes läks lõunale, kes kiirustas kuhu mujale. Kohe meie kõrval peatus teeservas auto ja söögikohta toodi kaupa. Tuul lõõtsus ja meie juuksed lendasid. Tiina tegi itsitades oma kaamerat uurivast Liisist pilti, kellel olid juuksed üle näo. Mina suunas samal hetkel oma kaamera suvaliselt vasakule ja sain sealsamas seistes hoopis sellise pildi. Ehk selline sai minu esimene “puusapilt”:
Teine sättimata tulistatud pilt tuli sealsamas selline.
Tegime ringi Rotermanni kvartalis. Jändasin seadistusega, sest seal oli kohati väga pime ja siis jälle paistis korraga nurga tagant ere päike. Ühe ulakust teinud ratta leidsime ka. Ma proovisin temast teha ka ilupilte, aga kuna ma põlvili ei tahtnud seal roomata, siis sirutasin taas käe, suunasin objektile ja vajutasin.
Kuna meil oli vaja ka inimesi oma linnapildis kohata, siis liikusime tagasi Hobujaama suunas. Teel sinna, jäime korraks ühe pagaripoe vaateaknast sisse vaatama ja agar tädi teisel pool aknaklaasi viipas meid laia naeratuse saatel sisse astuma. Läksime. Võtsime piruka ligi ja jätkasime teekonda. Mõnus oli.
Kino juurest teisele poole teed suundudes on keset autoteed väike tõke. Jäin sinna keskele hetkeks tõkke taha taha peatuma ja tegin pilte sellest, kuidas inimesed teed ületavad, kuidas bussid, autod ja trammid liiguvad. Kõige enam meeldis mulle lõpuks aga hoopis pilt, kus inimesed neljal saarel ootavad enda foori lubavat tuld. Kõik on ettenäitajad, et teised saaks olla ettevaatajaid 🙂
Tagasiteel vaatasin vana Teenindusamaja (praegune Tallinki hotell) peegeldavast klaasist aknaid, aga ei tabanud seal midagi liiga huvitavat. Paar sammu hiljem klõpsas sõrm kaamera tööle ja käsi sirutus ettekollase auto suunas. See sammaste rütm, uus ja vana maja tihedalt kõrvuti, üksik inimene esiplaanil ja kollane auto!
Sõime lõunat ja läksime kooli tagasi. Kõik said näidata kaht pilti – üks puusalt teine sihitud. Ma näitasin oma kaht lemmikut – ostukäruga ja seda kollase autoga “puusakat”. Õpetaja arvas, et kollane auto rikub pildi ära. Ja tädi juuksed. No ma siis kodus võtsin pildi ette ja tegelesin veidi autovärvimisega.
Nii on ka hea. Aga kollasega meeldib mulle endale ikkagi rohkem. Olgu see või kohe keset pilti. Igal juhul on mul tore kõrge puus, millelt ka selliseid vahvaid pilte vahel saab 🙂
PS selle päeva õhtul läksin ma poodi peapaela ostma, et mu ulakad juuksed edaspidi paremini paigal püsiksid 🙂
