Esimene koolinädal on läbi. 15+21 nädalat on seda õppeaastat alles. Selle aja jooksul peaks juhtuma palju imesid. Ma usun neisse.
Kindel on see, et Tartusse ma sel aastal minna ei saa. Pingutan selle nimel, et järgmine aasta saan. Senikaua hoian aja maas ja teen palju vähem asju korraga. Raske südamega loobusin veel mitmest väga vahvast ja olulisest ettevõtmisest. Aga noh, on aeg elada ja on aeg veidi vaiksemalt võtta. Need, kes triibu-uudist ootama jäid. Siis õrn triip oli, paar päeva hiljem oli veel õrnem triip ja siis see triip kadus. Ju siis pidi jälle nii minema.
Kolmandal koolipäeval tundsin, et mul on puhkust vaja. Päriselt. Sellist pikka ja mõnusat, kus saab jalad mõnusalt seinale panna, ei pea muretsema ja saab olla sedasi nii kaua kuni hakkab päriselt igav. Kuna sellist puhkust pole ette näha, siis tuleb kõik enda jaoks kiirendatult läbi teha. Ja mul on prille vaja. Esimest korda elus veab nägemine alt ja see on mulle paras põnts ja piin. Kevadel kontrollis käies oli kõik ok ja nüüd siis korraga kohe nii ja päris hullusti.
Ja kaamerahirm on mul nii sügaval sees. Vahib teine sealt kapi otsast mulle vastu ja, EI, ma ei võta teda sealt alla enne, kuni ma ei saa päriselt aru, mida ma temaga tegema pean. Kõik ütlevad, et mis see siis ära pole, võta kätte ja hakka aga harjutama. Jaah! Kas ma siis oleksin selles punktis, et ma õpin fotograafiks ja kardan oma kaamerat nagu tuld (ja tuld kardan ma väga). Ja nagu ma poleks harjutanud. Kõvakettad räägivad suurtes numbrites. Aga ma pole nendega rahul. Või noh, ma pole iseendaga rahul, sest ma tean, et peab kuidagi muudmoodi saama ja mitte läbi katse-eksituse vaid teadlikult. Ma võin olla igasuguseid asju, aga isekatsetaja ma pole. Nõudmised endale on liiga karmid. Selline teadmatu ekslemine on frustreeriv. Ma pole ka juhendatavana ehk kerge nähtus, sest mul on kombeks ise mõtelda, aga elu jooksul on siiski tõestust leidnud fakt, et asjatundlikku suunamise üle olen ma äärmiselt tänulik ning võtan õpitu heaga omaks. Sellele ma loodan.
Kuna me tehnika asemel koolis hetkel pigem pilditegemisele keskendume, siis pilti teen ma endiselt telefoniga. Tegelikult ma küll tõin oma kaamera neljandaks koolipäevaks sealt kapi otsast ka alla ja laadija otsisin üles ja mälukaarti kontrollisin. Ma ju loodan nii väga, et see tobe hirm läheb mul kohevarsti üle, aga hetkel on vist veel liiga vara. Aga neljanda päeva hommikul surusin kaamera endale isegi seljakotti ja võtsin kooli kaasa. Eks see on mingis mõttes nagu kevade ootamine. Millal see jää siis läheb? Äkki täna?
Lõunapausi ajal suundisime vanalinna ja ma olin peaaegu valmis katsetama. Siis aga selgus, et Tiina on oma mälukaardi maha unustanud ja selle asemel, et ma enda kaamerat uue hooga taas katsetaksin, vat selle asemel pakkusin hoopis Tiinale enda kaarti laenuks. Ja läksin jälle telefoniga pildistamise peale välja, sest see on turvalisem valik. Pluss see nägemise asi. Peos sättida ja vaadata pildistatavat on hetkel veidi parem. Mis siis saab, kui prillid ei aita? Seda, et mul on keerulised silmad, seda tean ma juba aastaid. Ja ma ei suuda päikseprillegi kanda, pea hakkab esimese viie minuti järel valutama ka siis, kui miski peale ja ninale ei rõhu… Aga noh, ehk kuidagi ikka saab ka inimlikult. Lootma peab.
Neljapäeval käisime me siis kogu klassiga vanalinnas. Trenn on meil asjakohane. Kahe tunni jooksul, kuhu hulka pidi mahtuma ka tulek ja minek ning söögipaus, oli vaja leida maamärgid, millest teha tavaline turistivaade ja sellele vastukaaluks samast kohast mitte nii turistivaateline ja märksa abstraktsem pilt. Sellised ülesanded mulle meeldivad. Peas võbelesid postkaardid Tallinnast. Klassika!
Sõitsime trammiga linna ja alustasime Viru Väravast. Turistikaga oli lihtne. Need vaated on, ma usun, väga sügaval meie sees alati olemas.
Aga Mäki ees oli pisike kitsas lomp. Tiina katsetas seal veepeegeldusega ja mina omakorda tegin temast siis pilti.
Ja siis otsisin seal tillukesest veesilmast ka enda tõde.
Ja siis leidsin hoopis seesuguse toreda loo.
Kuidas tundub? Sama objekt, kaks erinevat vaadet.
Edasi liikusime Raekoja poole. Enne klassikat, mis mu peas nagunii olemas oli, tabasin end juba muudelt mõtetelt:
Andreas ei suutnud mulle kirjeldada miks, aga talle meeldib kõigist mu kümnest Raekoja vaadatest, just see. Seega sai hetkel ka see pilt siia ekraanivalgusesse toodud:
No ja Raekoja turistika-laadne ka:
Juba Raekoja juures olles vaatasin ka teisele poole, Pühavaimu kiriku juurde ma ei jõudnud, aga vaade selles suunas on ka tore.
Saab tavaliselt. Lihtsalt üle platsi vaadata.
Ja saab üsna sealsamas ka üle punase vaiba valguse kätte tulles. Ja kui veel keset platsi oleks suur kuusk.
Aeg tiksus. Kiirustasime sööma. Ja siis oli veel just täpselt nii palju aega, et kähku ka Niguliste kiriku juurest läbi lipata. Noo, tuleb tuttav koht ette?
Teistmoodi pildini ma ei jõudnud. Katsetasin küll nii ja naa mitmes kohas, sain kätte tuvisid ja päevitava provva, aga see polnud päris see. Seega tegin hoopis mõned klõpsud enda usinatest kaaslastest.
Vanalinnas oli suvi. Mesilased sumisesid ja mõnus oli olla.
Värskendus (20.10.2018):
Oktoobris võib vanalinnas leida aga seesuguseid vaateid
