Teisipäev oli see päev, kui ma lõpuks koolis kaamera kotist ka välja võtsin. Ega valikut enam polnud, sest telefon oli oma töö suuresti teinud. Kätes värin, hinges värin, peas ringi rallimas numbrite segapuder, korrutasin ma endamisi meile antud ülesannet: kolmikud, vahetustega on üks modell, teine assistent, kolmas fotograaf. Vaja on leida koolimajas erinevaid aknaid ja nende valguses proovida portreesid pildistada.
Assisteerimisest meie kolmikus suurt midagi välja ei tulnud. Eks see on alguse asi. Tegime kordamööda teineteisest pilte. Juhendamisega oli ka nii, et no vaata nüüd sinna ja liiguta lõuga üles või alla. Ettekujutus headest toimivatest ja ebaigavatest poosidest oli mul üsna hõre. Jah, ma olen neid juhendeid vaadanud, aga need on ALATI nii kunstlikud ja jälgides mõnegi fotograafi töid, siis asjad hakkavad korduma. Sageli on lisaks käekirjale, samadele asenditele inimestel seljas samad fotograafi poolt antud riided ja vaat siis läheb asi lamedaks kätte ära. Ma olen siiani eelistanud inimesi tabada nende loomulikus liikumises. Ja nüüd korraga oli vaja poseerimise värki harjutada. Väljakutse missugune.
Ma olin tehniliselt nii puntras, et ega mul muule polnud aega väga mõtelda. Läksin manuaali asemel A-programmile. Lükkasin rõõmsalt ava suurimaks ehk mu 35 mm fix objektiivi F1,8 peale ja säriajaga hakkas kaamera ise tegelema. Mina julgesin puudutada vaid ISO-sid.
Sellest, et ma suure ava nõudlikkust arvesse võttes fookusega puhta metsa olen pannud, sain ma aru natuke liiga hilja. Eks ma ju otsustasin ujuma õppida ikka krokodillide basseinis ja jätsin kenasti ka fokusseerimise manuaali peale. Ja nii ma seal siis elu eest püüdsin silma tabada ja selle asemel leidsin hiljem pildilt hoopis, et nael aknaraamis oli teravaks saanud. Algaja värk. Igal juhul läks fookusevärk selle katse järel sirgelt tagasi automaadile. Las ma arenen veel, hihii. Võimalik, et aasta pärast ma vaatan neid pilte ja nutan lahinal, aga kusagilt peab ju alustama ja oluline on alustada. 🙂
Nii, aga siin siis minu katsetused. Fookusega on nagu on. Pilditöötlusega samamoodi – on nagu on. Minu suured tänud lähevad imelisele Elisele, kes mu piltidel ilmavalgust lubas näha!
Alustasin peaaegu-passipildist. Valgus aknast oli nagu ta oli ja mulle meeldis oma peas mõte inimese valguse ja varjupoolest. Heledast ja tumedast. Kumba on rohkem? On need pidevas liikumises?
Viimasel ajal istuvad mulle tumedamad pildid miskpärast rohkem. Heledatel, neil udus heljuvatel ja valgepitsilistel, jääb powerist kuidagi puudu. Ja enda toorestele piltidele otsa vaadates on seal alati liiga palju punast. Vahel ka liiga palju kollast. Sinine tundub hea. No nii näpuotsaga. See annab pimedusele õhku juurde, et ta ei lämbuks ega hõõguks.
Järgmise akna leidsime hämarast koridorist võimla juures. Kõrge aken ja veidi teisest suunast langev valgus tegid oma tööd.
Ja mina olen ilmselgelt lummatud Elise tätokatest. See on ka mu üks lemmipiltidest antud korrast.
Ametiportreed katsetasime ka. Sedasi juhuslikult. No ja ikka hirmus ebateravalt, aga kuidagi mõnusalt.
Kolmanda akna juures olin seadistusega väga hädas. Miski ei tundunud hea ja lõpuks läks kõik ühe rauaga nagu pilte analüüsides selgus, kui vahepeal kümme korda edasi ja tagasi asju muutsin. Eks seal oli ka kõige pimedam. Samas sain ma siin endale meeldiva pimedusega natuke mängida.
Ja siit tuleb minu enda kõigelemmikum. Seal ta oli. Toimetas endamisi ja mina püüdsin läbi tehniliste probleemide rägastiku tabada teda nii nagu mina teda näen. Imeliselt.
