20th September 2018
, Elu ilusad hetked, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine

Minu esimene pressifoto koolitöö ehk lugu sellest, kuidas lapsekandjad maailma koristasid

15. september on Maailmakoristuspäev ja kuna mul oli vaja eelmisel nädalal leida pressifoto koolitöö jaoks üritus, mida kajastada, siis tundus FB Lapsekandmise grupi ettevõtmine koristada Pirita tee kandis mulle igati sobiv ja südamelähedane ettevõtmine mida kajastada. Sellest pidi saama minu esimene suurem iseseisev koolitöö. Muidugi oleks saanud ka lihtsamalt, ise mingi pisike projekt tekitada ja siis sellest pildilugu kokku panna. No näiteks “Koer Happy päev” või sellest, kuidas vanaema kaevul vett käis toomas.

Ma otsustasin katsetada ja ennast proovile panna. Omal moel olen ma sarnast asja ju ka varem teinud. Esimesena meenub kohe Hanna-Liisa unistuste päev. Oluline vahe on pigem selles, et varasemalt olen alati turvaliselt telefoniga hakkama saanud. Nüüd aga pidin oma kaamerale hääled sisse ajama. Olles selleks päevaks kaamerat läbi suurte prohmakate veidi teadlikumalt kasutanud ei vähem ega rohkem kui neli päeva.

Alguses oli plaan, et ma lähen lihtsalt riivamisi sealt ürituselt läbi, kogun emotsioone ja teen oma vajalikud pildid ära. Siis hakkasin aga mõtlema ja muretsema, et kas see on ikka ok. Kuidas ma lähen neid lihtsalt sinna kaameraga jälitama… Äkki ma tungin kellegi privaatsusesse? Ja soov/soovimatus olla pildil tundus piisav argument, et kirjutada lapsekandmise grupis ürituse ametlikult kontaktisikule, Itile. Küsisin, kas ma tohin tulla ja kuidas on hea saada nõusolekud piltide hilisemaks kasutamiseks. Samas kui võtta nüüd pressifotograafias nähtavat, siis keegi ei küsi, kas avalikus ruumis tehtud pildil tahab keegi olla või mitte. On nagu on. Võimalik, et ma muretsen üle.

Mis mind aga tõsiselt muretsema pani oli Iti soov mu pilte hiljem ka näha ja ehk ka kasutada. Hirm tekkis. Üks asi on koolitöö ning tehtud piltide ja protsessi analüüs, sootuks teine asi on asja justnagu päris päriselt teha. Mis saab siis, kui ma tehniliselt täiesti põrun? Koolitööst oli korraga saanud midagi palju enamat. Minu esialgne mure, et kas mu üks ja ainus aku vastu peab ja üks ja ainus mälukaart koostööd teeb ja ikka kodust kaasa saab, asendus sootuks muude muredega.

Laupäeva hommikul haarasin ma oma kaameraga seljakoti kaasa ja asusime teele. Närv oli sees, aga aega oli veel palju. Andreas arvas, et tark oleks kohvikust läbi põigata. No ta juba aimas, et ma kavatsen suurest ärevusest  söömata õhtuni vastu pidada. Ilm oli ühtlaselt hall ja taevas rippus raskelt maailma kohal. Kohviakna valguses tulid pildid enamvähem ootuspärased, aga õues olin ma meeleheitel. Miski ei tundunud nagu päriselt hea, kui ma pisikesel ekraanil oma pilte uurisin.

Jõudsin Pirita teel kogunemiskohta kohale veerand tundi enne ürituse algust. Pidime kohtuma lippude all, aga ringi vaadates taipasin, et pigem saab kogunemiskohaks ikkagi parkla. Kui kell oli mõni minut üle 10 tiksunud, helistasin Itile ja uurisin, kas ma ikka olen õiges kohas. Olin. Tegin paar sammu ja siis see kõik algas. Ma sukeldusin tundmatus ja väga hirmutavas kohas.

Esialgu tundus, et kohal on rohkem suurte kaameratega tüüpe kui lapsekandjaid. Aga siis võluti lapsed ja nende kandmise vahendid välja ja asuti tegutsema. Sel ajal kui intervjuusid anti, siplesin mina meeleheites ikka alles oma kaameraga. See taevas ja valgus olid kuidagi isemoodi. Olin selleks hetkeks manuaalse seadistusega jõudnud katsetada kolm päeva. Äkki aitab mõni lihtsam programm? Ei? Aga täisautomaatne? Ka mitte… Kõik, mis pildile jäi oli liiga tume või liiga hele. Või sootuks veidrate värvidega. Fokusseerimisega jändasin samuti ja otsisin tasakaalu tehnika ja ilma ja iseenda vahel. Üks suure objektiiviga tegelena sai mõnuga muiata mu üle ja pidas vajalikuks kommenteerida mu 35 mm fix objektiivi. Ma oskasin selle peale vaid kosta, et eks ma pean rohkem liikuma ja julgemalt inimestele lähenema. Kahtlemata oleks mul sel päeval märksa lihtsam olnud, kui ma oleksin tuttavate inimeste keskel olnud.

Seal ma olin – ummikus oma teadmiste, oskuste, häbelikkuse, tehnika, ilma ja kõige enam mulle seatud ootustega mu pilte hiljem näha. Ma ju olin küll kohe alguses selgitanud, et ma alles alustasin õpinguid jne, aga ma tean ju ise ka, et nii äge on, kui keegi teeb pilte, kasvõi telefoniga ja uduseid, ja neid siis hiljem ka jagab. Emotsioon loeb. Aga ikkagi tundsin ma suurt vastutust. Suuremat, kui ma niisama oleksin saanud telefoniga pilte klõpsida ja neid siis jagada. Aga ei! Ma ei võtnud sel päeval telefoni vist isegi taskust välja.

Ja siis läks üks pere raginal võssa. See oli selline näidisprogramm meediale, aga kokkuvõttes vahet polnud, metsaalune sai ju kübeke puhtamaks iga sealt välja toodud esemega.

Märkasin, et üks helerohelises linas istuv laps suundub ka oma emmega võssa. Hingasin sisse ja välja ja sukeldusin nende sabas tundmatusse. Sain neil veel nii palju sabast kinni, et küsida, kas on ok, kui ma neid veidi jälitan. See oli ok. Ja ma siis jälitasin. Nõlva mööda ronides oli tegemist, et püsti jääda, mitte libiseda ja kaamerat kaitsta, aga eesmärk oli püha. Võsas oli hämar, aga ometi oli seal valgusega tasakaalu leidmine kaamera jaoks kuidagi lihtsam.

Plaani järgi pidi üritus kestma 10st kella 16ni. Kella 10:30ks oli kohale tulnud paras punt lapsekandjaid koos peredega. Inimesi oli oodatust mõnevõrra küll vähem, aga sellegi poolest sai kokku entusiastlik kamp, kes trotsis meretuult ja niisket ilma. Kogunemise järel hakkas kõik see seltskond liikuma. Mina taipasin, kui oluline on teada plaane enne ja ka seda, et kui keeruline on mul rahvast ette jõuda. Mitte see, et ma ei tea, kuhu minna ja mitte see, et ma ei jõuaks vaid just pigem see, et häbelikkus ja tehniline ebakindlus ei lase mul sedasi veel vabalt tegutseda. Seega ma siis soojenduseks lihtsalt jälitasin neid ja tegelikult nägi sedasi palju vahvamalt ju ka lapsi nende seljal, kes eestvaates poleks ehk üldse nii vahvalt näha olnud.

 


Metsatukk sai kiirelt puhtaks. Või pigem see juba oligi üsna puhas ja pildile suutsin ma ka pigem püüda kilekottidega metsas jalutavaid tegelasi. Aga tore oli see kõik ikkagi.

Edasi liikusime avaramasse kohta. Siin mängisid minu jaoks oma rolli ka sellele paigale iseloomulikud jooned.


Kaks tundi koristamist ja kõik olid ära teeninud väikese puhkepausi. Ka prügikottidesse kippusid selleks hetkeks juba augud sisse vajuma ja samas tuli need uuesti parklasse toimetada.

Mul oli sel päeval korduvalt tegemist, et mitte appi tormata vaid jääda oma põhitegevuse juurde. Nii oleks tahtnud ju ka aidata. Seadistamisega olin ma endiselt püsti hädas ja pea igast pildist on kordused liiga tumedas, liiga heledas ja ebateravas vormis.

Teiste järel tagasi parklasse suundudes jäin ma lummatult vaatama. Enamus seltskonnast liikus teist teed mööda, aga Iti pidi ka platsi teise otsa jäänud prügi ära tooma. Seal ta siis astub keset värskelt koristatud sillutatud väljakut. Kui pisike on inimene ja kui palju ta tegelikult suudab.

Piknik peeti maha värske mälestusmärgi kõrval künka otsas. Lapsed olid terve hommiku aktiivselt tegutsenud ning selleks hetkeks näisid nad üsna väsinud ja näljased. Ilm oli tuuline, aga külm õnneks polnud. Ka mulle pisteti maitsev vorstipirukas pihku. 🙂

Osa rahvast oli lahkunud juba enne pikniku algust. Osa lahkus pikniku järel ning alles jäi päeva teise poolde neli täiskasvanut ja neli last. Eesmärk oli ka Pirita tee äärne kallas puhtamaks saada. Suurem seltskond läks autoga veidi linna poole, et sealt meile vastu hakata liikuma ja mina läksin ühe beebiga perega teiselt poolt neile vastu.

See pilt justnagu ei kuuluks sellesse päeva, aga mingis mõttes on see üsnagi asja üdi ise. Tahame me ju et maailm meie ümber oleks puhtama ja turvalisem paik. Ja et ta jääks sellisena ka meie lastele. See oli üks väga armas hetk, kui me seal seisime ja tema poole vaatasime.

Mere ääres oli veel tuulisem kui üleval mäe otsas. Betoonmüürist alla me ei pääsenud, kuigi nägime seal muu sodi seas ka üht ostukäru. Ülemine tee oli üsna heas seisus. Kommipaberid ja konid, mida sealt leida võis, kippusid aga tuule alla võtma ja prügikotiga koos lendu minema. Beebiga pere ei saanud enam palju abiks olla. Jätkasin üksinda teed linna suunas, et viimane rakuke koristuspäeval osalevaid lapsekandjaid üles leida.

Päike hakkas piiluma ja maailm muutus märksa helgemaks. Ja seal nad olidki!

Ka viimaste vaprate seas oli jagunemine toimunud. Kaks koristasid randa ja kolm pakkusid neile ülevalt seltsi. Koos oli ikka ju parem. Samal ajal tegelesid suured inimesed veel paralleelselt ka asjaajamisega, et kogutud prügi oma teekonda hiljem ootuspäraselt jätkaks. Mererannas oli sodi rohkem kui mujal. Ka sellist suuremat sorti värki, mis ei mahutanud kotti. Randa oli oodata aga ka traktorit, mis pidi siis veel oma töö tegema. Pisem praht sai aga kotti kokku kogutud.

Neli ja pool tundi hiljem, kell 14:30 loeti üritus selleks korraks lõppenuks. Lapsekandmise osa läks küll pildis lõpuks veidi kaduma, aga palju enam luges soov olla kohal ja tegutseda. Ja seltskond moodustus ju kokkuvõttes ikkagi lapsekandjatest ja kantud lastest 🙂

Vaprad väsinud organiseerijad:

 

Ja selle päeva suured koristajad 🙂

Kodus vaatasin kohe ruttu oma piltidele otsa. Olin seal jõudnud teha 820 klõpsu. Esimese sortimise järel jäi alles 320 pilti, mis ei olnud liiga tumedad, liiga heledad või totaalselt ebateravad. Ajakava, mille me eelnevalt koolis koostama pidime, nägi ette, et järeltöötlusele ja töö esitamisele koolile läheb mul kokku 4-5 tundi. Kui ma oleksin teinud vaid koolitööd, siis sellest pundist 10-15 pildi leidmise ja nende silumisega oleksin ma kenasti hakkama saanud. Nüüd aga istusin ma arvuti ees ja vaatasin oma piltidega murelikult tõtt.

Kuus tundi kulus laupäeva õhtul selleks, et pilte sorteerida, lõpuks jäid letile 150 pilti, mis tundusid mingil põhjusel olulised või head ja servast jõudsin neid ka sutsuke sättida. See oli hetk, kus ma teadsin, et taipaksin ma Lightroomist vaid midagi, siis oleks see kõik veidi lihtsam. Aga paraku ei tea ma sellest veel midagi. Ja Photoshopis oskan ma pilte pisut ükshaaval muuta. Ikka igaüht otsast pihta ja eraldi, aga asi hetkel seegi.

Pühapäeva hommikul oli meil plaan perega midagi teha, sest nad pole kooli algusest alates mind praktiliselt näinud, aga teadmine, et esmaspäeval sõidan ma juba kaheks päevaks kooliga seoses loodusesse ja teha on veel mitu muud koolitööd, ei andnud asu. Tegin ära hädapärased asjad ja kell 2 päeval istusin kontoris maha ja hakkasin koristuspäeva pilte siluma. Samal ajal kihutas mu peas sada mõtet sellest, kuidas faile ühes tükis ümber nimetada, millises suuruses need üleandmiseks salvestada, kuidas neid pilte üle anda jne jne jne. Kogemus ju sellisel kujul puudub mul täielikult. Uurisin ka Andreaselt. Tema laitis Dropboxi mõtte sellisel puhul koheselt maha ja leidis, et kõige mõistlikum on teha nt FB-s pildialbum või kui faile suuremalt on vaja, siis pildid kokku pakkida ning nende WeTransferiga vajalikul aadressil saata. 18 tundi hiljem, kell 8 hommikul, tõusin ma oma laua tagant lõpuks püsti ja hakkasin rappa minemiseks asju pakkima.

Ma olin magamata ja rampväsinud, aga mul oli 122 (115+lisad) pilti! Ja vaat see oli hea tunne. Kindlasti saab kõike seda mitmes plaanis teha kordades paremini, kordades vähem valuliselt, aga ma andsin endast oma teadmiste, oskuste ja võimaluste juures kõik, mida suutsin. Ja teadmine, et varsti suudan ma paljusid asju veel paremini, on üks igevasti inspireeriv ja lohutav. Aitäh, selle võimaluse eest! Aitäh, lapsekandjatele, oma koristuspäeva minuga jagamast! 🙂

 

Siit aadressilt näeb FOTOSID, mis sel päeval asjateadliku fotograafi poolt tehtud said.

Ja minu pildialbumi leiab SIIT.

Comments 2

    1. Post
      Author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *