Kui sinust peab saama fotograaf, siis pole aega niisama passida ja peab asuma tegudele. Sellest, et mu maailm hetkel suht pahupidi on ja ka sellest, et ma oma kaamerat kätte ei julge võtta, ma täna ei räägi. Täna räägin ma hoopis meie esimesest koolipäevast.
Olles grupikujunemise ja -kujundamise protsesse servast veidi nuusutanud, vaatasin ma seda alguse asja me klassiruumis ka teises mõttes huviga. Kaua mul muidugi aega seda asja vaadata polnud, sest ülesanne anti kätte ja meil tuli enda kõrvalistujat intervjueerida. Küsimused olid ette antud ja vastustest pidi kokku saama pilt, millel vähemalt kolm elementi mingis mõttes esindatud on. Töö teostamiseks oli lõpunapaus.
Tellisin söögikohas kana ja lippasin poest läbi ning ostsin karrit. Kookospiima võtsin ka, et oleks veel veidi ilmsem see asi.
Sain vajalikest märksõnadest mingis mõttes pildile (kana) karri, söögitegemise ja sinise värvi.
Aga ma polnud tulemusega üldse mitte rahul. Kuigi karrikollane sellel pildil on tore, aga kana on puudu. Ma tahtsin kana. Pealelõunaste tundide ajal tekkis mul mõte. Loengut kuulates joonistasin enda kaustiku keskele kana. Ja vat see kana hakkas arenema. Ta tahtis endale kohe tervet lehekülge ja hiljem selgus, et talle sobiks ka terve raamat.
Töö esitamise tähtaeg oli sama päeva õhtul hilja. Seega astusin ma pika koolipäeva järel veel pikema sammuga koju ja hakkasin karri-kanale tema päris oma maailma ehitama.
See sai selline… lustlik ja Tan arvas üle mu õla seda asja vaadates, et ma võiks ju kokaraamatuid ka joonistada. Muidugi võin. Aga mitte täna. Täna piirdusin ma vaid rekvisiit karri-kana-retseptiga.
Ja siis tekitasin veel mõned postkaardid Kreekast ja ronisin kogu täiega kööki. Esimese päeva intervjuu-ülesanne sai lõpuks purki ja enne tähtaega saadetud just sellisena:
Muidugi oleks kaameraga saanud palju rohkem mängida ja seda suurt pundart siin pildil paremini selekteerida, aga mu pisike truu telefon tegi kenasti oma töö ka sel korral ära. Seega “I love cooking. She loves curry.”
Ja siis tuli öö ja algaski uus koolipäev 🙂
