22nd August 2018
, Elu ilusad hetked, Pisikesed toredad teod

Robottüdruk Nuti-Mik

Varakevadel oli nii, et kui ma polnud parasjagu koolis tööl ega ise koolitusel, siis arvake ära mida ma tegin. Magasin ja mängisin? Vale vastus! 🙂

Kuigi lugemist vajavate raamatute hunnik mu laual aina kerkis, siis minu töö- ja õppimise vabasid hetki täitsid maruvahvad jooned. Ja siis ühel õhtul seisin ma valiku ees ja küsisin Andreaselt:

“What is the natural color of the naked robot?”

ehk et maakeeli võiks see siis umbestäpselt kõlada:

“Milline on palja roboti nahavärv?”

Andreas naeris ja arvas, et me võiks selle küsimuse ühtlasi oma unistuste punkbändinimede nimekirja lisada. Nooh, ma olen sellega täitsa nõus

Asi sai alguse tegelikult sellest, et Kerlil oli vaja endast pilti. Robottüdruku pilti. Roboteid olen ma varem ka joonistanud meedia-raamatusse ja tunnustegelasteks. See oli juba ma-ei-tea, äkki kümme aastat tagasi, kui ma neid joonistasin, aga ma usun, et te pole neist kuulnud. Mina ka pole. Igatsus on peal, kui nad vahel mulle pildikaustade vahel vastu piiluvad. Aga korraga süttis minus tuluke, ahh, et ma saan jälle robotit joonistada?! Ja veel kombinatsioonis robot, tüdruk ja bikiinid muidugi ka? See on meil Kerliga vana ja ilma habemeta nali. Mida ma pean teile ju jälle rääkima, eks? Muidugi pean, sest äkki kõik veel ei tea seda.

Nimelt juhtus kunagi ammu-ammu nii, et mina abiellusin. Aasta oli siis 2000 ja suur pulmapidu peeti Folgi ajal Viljandis. Sellest hullust hollivoodlikust pulmast olen ma siin ka varem rääkinud, ja vot just selles pulmas oli kohal kallite külaliste seas ka Kerli. Robottüdruk ta siis veel ei olnud. Oli üliõpilane Tartu Ülikoolis ja saabus pulma naksikas minikleidis. Tantsisime hommikuni ja kui kätte jõudis kojuminemise hetk ja oleks tahtnud riided teise päeva mugavamate riiete vastu vahetada… selgus… et kiiruga Tartust teele asudes oli ta haaranud kahest ühesugusest kilekotist selle, milles EI olnud tema teise päeva riideid… vaid bikiinid. Seega minu esimene pakkumine Kerlile robottüdrukut kujundama asudes oli seesugune:

No ma ei suutnud jätta neid päevitusriideid kujutamata! Itsitame vanu aegu meenutades ja no ok, jätame need bikiinid siis sel korral kleidi alla peitu. Preili robot ise on aga igati vahva ja temaga tegelesin ma edasi. Joonistan roboti puhtamaks. Et siis kuidagi sedaviisi?

Sobib! Kui nüüd veel hammasrattad ka kleidile saaks, siis oleks asi suurepärane, arvas Kerli. Hammasrattad? Muidugi saab! Ja veidi liikuvamad jäsemed saab ka.

Ja siis joonistasin ma robottüdruku valmis ja hakkasin värvidega katsetama ehk jõudsin selle loo alguspunkti, kus oli vaja tuvastada sobiv nahavärv robotile. Oleks ta päevitusriietes olnud, oleks ehk lihtsam olnud, aga harmoonia kleidi ja muude aksessuaaridega oli ka omal kohal. Nii või naa või kuidagi kolmandat viisi?

Kerli valik oli kiire ja konkreetne. Ju ta tundis ennast siin selles parempoolses sinikleidilises tegelases kohe ära.

Sedasi sündiski sel kevadel koos lumikellukestega üks vahva pildikeelne robottüdruk Nuti-Mik. Muidu oli Nuti-Mik juba mõnda aega olemas olnud ja usinalt tegutsenud ka, aga keegi polnud teda täpselt veel näinud. Ainult aimanud. Siis aga astus ta ilusa sinise hammasrattalise kleidi, punaste sääriste ja randmesoojendatega ellu. Või on need kindad? Labakäed? Sokid? Kummikud?  Valik on igal ühel enda teha. Igal juhul hakkas elluastunud Nuti-Mik just nii väikeste inimeste maailmas veel suuremaid ja olulisemaid tegusid tegema. Ajapikku hakkas mulle kogunema kollektsioon robottüdruku tegemistest:

Nuti-Mik oli oma uues kuues juba jupp aega oma elu elanud, kui ma lõpuks selle postituse tegemiseni lõpuks jõudsin. Kerli kaevas mulle oma lugu rääkides varudest veel vahvaid pilte lisaks.  Selgus, et kõik sai alguse hoopis Silverist! Silver on Kerli copartner nagu ta ise ütleb. Silver pisike on robot 🙂

Silveri lugu on ka Kerli lugu. Oli aeg, kus Kerli lapsed jorisesid, et emme on kogu aeg koolis tööl ja nemad tahavad ka emmega mingeid põnevaid asju teha. Kui Kerli oleks minu emme, siis ma tahaks ka temaga kogu aeg põnevaid asju koos teha. Edasine on aga paljude jaoks unelm. Kerli ise võtab selle kokku mängleva kergusega ja nii loomulikult nagu elus käikski need asjad nii mõnusa hooga:

“Siis nad said endale Robot-Silveri ja siis juba moosisidki mu koolist koju… sest ma olin lubanud, kui nad kooli lähevad, siis ma ise enam koolis pole. Noojah ja siis ma tulingi suht kindlameelselt koolist ära, sest septembris läks laps kooli. Ja kõik hommikud, mis me enne ta lõunast kooliminekut koos olime, veetsime legorobotitega jännates ja siis ma mõtlesingi, et kurjam… miks ma ei võiks hakata üldse sellega lastele rõõmu tegema- Ja nagu mul ikka, mõeldud ja tehtud. Nüüd on vanamees vähemalt õnnelik, mina olen õnnelik ja lapsed on äraütlemata tänulikud, et emme on hullumeelne mutt… hellitavalt Nuti-Mik.”

Ja mitte, et Kerli lapsed ise sama hullult vahvad poleks! Nad ei jää oma emmest üldse maha ja osalevad tema tegemistest samuti suure hoolega – juhendavad, õpetavad, innustavad ja julgustavad teise lapsi robotite maailmale lähemale astuma ja seda avastama. See käib neil näiteks sedaviisi:

 

Ja veel! Kevadel sai Nuti-mik elu esimese medali!

 

Nii lihtne see ongi! Kes robottüdrukust ja Kerli tegemistest rohkem teada soovib, siis nende veebikodu asub SIIN 🙂

 

Järgmiste tegude ja võitudeni, mu väike suur sõber! 🙂

***

Minu joonistustele lisaks kasutatud fotod on siin Kerli loal. Fotode autor on Nuti-Miku ihufotograaf Kadi Karro ja osad pildid on purki püüdnud ka Kerli ise. Ja fotodel olevate laste vanemate käest on küsitud luba 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *