Täna oli meie koolis karjääripäev. Praktikabaasid, tulevased tööandjad ja muud seotud ettevõtmised tulid ennast üliõpilastele tutvustama. Just ühel seesugusel päeval, hea mitu aastat tagasi, astusin ma esmakursuslasena kevadiselt päikselisel hommikul koolis trepist alla esimese korruse koridori ja kohe trepi kõrval oli Eesti Õdede Liidu laud.
“Ahsoo, et üliõpilased saavad ka siis juba Õdede Liitu astuda ja peagi selleks veel kooli olema lõpetanud?”
Selgus, et just nii see ongi ja ka üliõpilased saavad liidu liikmeks astuda. See oli ühtaegu nii põnev kui ka auväärne värk. Täitsin koos paari kursakaaslasega kohe seal laua ääres avalduse ja nii said meist Eesti Õdede Liidu liikmed. Uhke tunne oli. Paar nädalat hiljem olin ma sujuvalt juba liidus meie piirkonna aktiivi liige ja kooli üliõpilaste esindaja. Edasi läks tegutsemiseks ja mul on nii lõpmata hea meel, et ma sain sellel tuiksoonel omal ajal olla koos maruägedate õdedega, kes kord kuus suure laua taga kokku said, asju arutasid, plaanisid ja need plaanid ka teoks tegid. See oli minu jaoks uus osa õendusest ja õeksolemisest ja seepaelus mind tohutult. Need õed tulid oma põhitöölt kohale vabast ajast ja olid kõik Õed suure algustähega. Ja see kõik köidab mu meeli siiani!
Need aastad, kui me Eestist eemal olime, ei kadunud õeksolemise tunne mu seest kuhugi. Vastupidi! See tunne hoopis kasvas ja selgines ja sai selgemaid sihte juurde. Nüüd on mul selle üle muidugi mõnus muheleda. Aga enne veel, kui me Eestisse tagasi jõudsime, isegi veel enne seda, kui meil oli plaan üldse tagasi kolida, kavandasin ma Lastefondi jõulukaarti ja kavandeid tuli nagu Vändrast saelaudu ja sõbrad said pakkuda, mida veel oleks vaja ja kes veel vajaks jõuludeks kaarti. Ivi oli jälle kohe hakkamas ja arvas, et tal oleks vaja üht õdedega jõulukaarti. Aega kulus hea mitu kuud, aga see mõte surises mu peas edasi ja enne veel, kui me kolima hakkasime, sain ma valmis õdede jõulukaardi. Trükkimisega jäin ma hiljaks, küll aga saatsin ma need failid Gerlile Õdede Liidust, et kõigile õdedele ilusat jõuluaega ja tegusat uut aastat soovida. Ja ikka seda, et nad hoiaks oleks ise ka hoitud.
Koos jõulukaardiga hakkas idanema idee. Eesti Õdede Liit saab sel aastal 95aastaseks ja nii väärikas eas on iga juubel suuremat tähelepanu ja tähistamist väärt. Et kas ma teeksin Õdede Liidule juubelikujunduse? See pakkumine oli midagi sellist, millest ma ka kõige pöörasemal hetkel kolimise ja tööleminemise ja poiste individuaalsete õppekavade kokkukirjutamise ja miljoni muu asja keskelt loobuda ei saanud. See oli ja on minu jaoks auasi ja ma tänan liidu imelisi vedureid usalduse eest nii väga! Gerli ja Anneli ja nende meeskonnaga oli lust koostööd teha 🙂
Idee idanes mühinal. Südamega, südamest, üheskoos inimese tervise heaks. Õed, logo, 95, rõõm ja lust, koostegemine, ühtehoidmine! Vormisin oma mõtted lennult kavanditeks.
Ja siis liikusime edasi juba selgemate plaanidega. Tegelased said kindlamad vormid ja värvid. Eesti suureks sünnipäevaks astusid tegusad õed esimest korda avalikkuse ette. Enda suurest päevast nad siis veel ei rääkinud. Esialgu tervitasid nad rõõmsalt üheskoos Eestit – rahvuslikult ja lippudega. Otse tööpostilt ja otse südamest 🙂
Juubeliplaanid ja traditsioonilise maikuu kevadkonverentsi mõtted arenesid. Samal ajal olid mul valmis saanud aga juba ka meie oma pidupäeva pildid ja juubelilogod – kahest stiliseeritud südamest logo on Õdede Liidul juba ammu ja pidulikel puhul on sellele veidi vürtsi lisatud. Nii ka sel korral. Ma panin erinevad mõtted kokku ja liidu pool tegi omad valikud:
12st jäi lõpuks kaalule ilus õhuline ja väga südamlik valik 🙂
Vabariigi suur sünnipäev sai mööda ja aeg oli lipud korraks käest panna ning ennast meie oma suureks peoks valmis panna! Ja siis nad tulid. Igaüks omast osakonnast ja valdkonnast ja sättisid end järjest kenasti paarikaupa pildile. Õendus on selles osas nii võrratult võimas eriala, et ühe suure õe nime alt võite te leida nii palju erinevaid tegijaid ja spetsialiste! Meie mõte oli nad sel korral kõik kenasti kokku tuua, et teie ka kõik näeksite, kui palju meid on ja kust kõikjalt meid leida võib. Algkoolist ja vanglast opitoani ja haiglast ja perearstikeskusest kiirabi ja reisilaevani, hambaravist telemeditsiini ja kõrgkooli õpetajateni välja. Maal ja metsas ja linnas ja kui vaja, siis ka kõrgel õhus. Mõte me suurest peost oli hoogsalt liikvele läinud ja nii nad siis kogunesid kõik kenasti pidulikult, õhupallid peos 🙂
Vahepeal juhtus aga veel midagi väga olulist – märtsikuus sai tuule tiibadesse Eesti Õdede Liidu õendusüliõpilaste seltsing, millest ma omal ajal salamisi unistasin, aga tegudeni me ei jõudnud. Seda uhkem on mu meel nüüdsete värskete tegijate üle, kelle võimuses on tõeliselt liita omavahel Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkooli õed ja ämmaemandad, neile lisaks ka Tartu Ülikooli õdedest-ämmakatest magistrandid. Ja jälle olen ma justnagu kogemata õigel ajal õiges kohas, sest läbi meie maruvahva esmakursuslase, Kerli, kes neis tegemistes aktiivselt osaleb ja meie kooli üliõpilasi esindab, saan ma vahetult ka üliõpilaste tegemistele kaasa elada. Ajalugu natuke nagu kordub ja on oma spiraalides nii palju uut ja vahvat endaga kaasa toonud. Mul on selle üle nii hea meel.
Nii, aga kõik need tragid ja tegusad õed tulid kokku ja neist moodustus üks vahva rivi õdesid! Just õdesid, mitte medõdesid. Nii nagu pole meil enam medkooli, pole meil enam ka medõdesid, vaid on lihtsalt õed. Miks nii? See sõnaalgus “med” on veidi eksitav, sest tegelikult on õed tervishoiutöötajad, mitte medtöötajad ja ainsana on õdedest meditsiinimaailmas käpp sügavamal sees erakorralise meditsiini valdkonnas. Ja sellegipoolest on ka nende töö alustalad ikkagi otsaga tervise hoidmises, säilitamises, edendamises. Seega on õed õed ja just sellised õed said kokku ka me lustakal paraadpildil!
Kuigi ma teadsin juba nädalakese, et meie neli korda aastas ilmuva erialase ajakirja “Eesti Õde” kevadnumbri kaanel ja natuke ka seespool, on needsamad tegelased, siis no oli ikka uhke tunne küll neid luust ja lihast enese ees näha!
12. aprill on õenduse Suure Ema, Florence Nightingale sünnipäev ja ühtlasi rahvusvaheline õdede päev. Õed tähistavad seda päeva ja nädalat selle ümber enda pidupäevana. Nii ka meie. Seega, meil on juba pragu suur pidu! Ja juba nädala pärast toimub meie juubelikonverents. Mul on tõsiselt suur au ja rõõm olla õde, Eesti Õdede Liidu liige, tulevaste õdede õpetaja, paljude õdede sõber ja ülepea selles õenduse asjas sees.
Palju õnne teile, õed, endised õed ja tulevased õed ja kõik õdede sõbrad ja lähedased! See on meie pidupäev ja meie nädal! 17ndal konverentsil kohtume!
Enneaegsete laste teema on mu südames olnud just nii kaua, kui mul on olnud au ja rõõm tunda Vancut – varsti siis juba 11 aastat. Enne seda ei teadnud ma enneagsest sünnist suurt midagi. Polnud lihtsalt minu teema. Aga nüüd on. Olles kord seal olnud, siis see jääb su sisse. Ja see ei pea olema koorem ja vaev. See saab olla ka rõõm ja lohutus ja jagamine. See on kogemus, mis ilmselgelt tegi mind tugevamaks ja andis elule uued sihid ja tõuke neid teostada. Siin ma siis nüüd olen ja elan oma unistustes. Ja jagan neid teie ja maailmaga 🙂
Kevad on olnud me Enneagsete Lapsed tiimi jaoks tegus aeg. Kevadel ärkab maailm uuesti. Talvel südames kantud ideed tahavad päriselt sündida ja ja sünnivadki. Nende projektide ja ettevõtmiste saateks puges ka mu südamekaardi idee taas ühel koosolekul mõttest paberile.
Ikka see sulnis mõte, et ole sa nii suur või väike, ikka mahud sa selle südamesse, kes sind armastab. Alati. Kristelile meeldis see mõte ka väga ja nii läksin ma koju seda puhtaks joonistama. Saatsin faili Kristelile, Kristel saatis trükki. Mina tõin nad trükist ära ja siin need nunnud on! Juhhuu!
Tan tuli piiluma ja sai endale ka kaardi pihku.
“Noooh, mahud sa mu südamesse?” küsisin ma kavalalt oma 13aastaselt varsti minupikkuselt tüübilt.
“Mmmuidugi!”
Ja mahubki! Proovisime, hihiii! Ka siis, kui ta minust kolm pead pikemaks peaks kasvama, ikka mahub. Süda on ju selline imeline elund, mis suudab mauhutada kõik olulise ja ikka ei ole seal sees kitsas 🙂
Ühtlasi kirjutas Tan mulle selle kohta kohe ka pühendusega kinnituse 🙂
Hetkel on need kaardid emadepäevaks justnagu loodud, aga sobivad kindlasti kasutada ka muul ajal. Väga oluline on ka see, et neid kaarte ostes toetad Sa enneaegselt sündinud lapsi ja aitad edendada nende laste perekeskset ravi ja hooldust. Päriselt ka!
Kaarte saab osta viiekaupa enneaegsedlapsed.ee lehelt SIIT! 🙂
Sest me kõik mahume üksteise südamesse!
Ja siis mahuvad meie südamesse veel ka paljud muud asjad, sest samal ajal oleme juba aprilli algusest tegutsenud ilmatu armsa ja suure “Maailmale nähtavamaks” projektiga. Sellega soovime näidata, et ka kõige enneaegsemalt sündinutest, pisematest ja väetimatest võitlejatest, võivad ühel hetkel sirguda suurte unistuste ja tegudega vinged tegijad. See video on algus suurematele plaanidele ja neist räägin ma teile ka peagi.
Sel korral on ka meie Vancu pundis. Videos astub üles viimasena <3
Ja siis sündis ühel täiesti tavalisel hilisel öötunnil, justkui muuseas, hoopis üks teistlaadi mõte. Kristel oli pikalt mõtelnud, milliseid üritusi ja ettevõtmisi oleks veel vaja ette võtta, et enneaegsete laste lähedasi paremini toetada. Ta oli mulle servast rääkinud juba ka varem, et planeerib esmaabikoolitusi ja küsinud, kas ma olen nõus appi tulema. Tol õhtul tuli see taas jutuks. Istusin. Mõtlesin kaks sekundit. Vanematele laste esmaabist ma rääkida hetkel nagu ei taha. KÜLL aga võin ma rääkida lastele esmaabist ja samal ajal saab Kristel vanematega vestlusringi läbi viia. See mõte oli nagu magus plahvatus mu peas ja Kristel tuli sellega kohe kaasa. Pingu, Enneaegsete Laste maskotiloom, tuli ka kampa ja hommikuks oli kuulutus olemas – ja selle leiad SIIT!
Esimesed registreerujad olid olemas praktiliselt kohe. Paari päevaga oli selge, et meie enda ruum jääb kitsaks ja ühest üritusest jääb väheks. Selge, siis teeme suuremalt ja julgemalt. Teeme sel korral kasvõi kaks korda 🙂
Meie jabur emadepäeva küünla pildidraama Võhma Valgusevabrikuga on kestnud nüüd juba kolm nädalat. Nende ignorantsus või siis kaitsepositsioon valevorstist poliitdisainer Piret Hallik-Sassiga seoses on minu jaoks kummastav. Kuidas nii saab? Aga näed, saab küll, isegi pisikeses Eestis. Mõõnade ja veel sügavamate mõõnadage on need 20 päeva mööda saanud. Mul on valus ja mul on väga paha selle kõige pärast. Minu hämming inimeste rumalusest, ülbusest ja lihtsalt inetust käitumisest kestab. Ja see on vastik ja väga kurb on see ka.
Suurte kalade jaoks on see ehk sõda supikausis ja vaht küündimatute kriipsujukude ûmber, aga ometi on selles varjul baaseetika väärastumine, mida ka lapsemängudes olla ei tohiks sellisel kujul. Ka kriipsujukut saab igaüks omamoodi oma pea ja käega teha või nende puudumisel netist tasuta lahendusi abiks leida. Võimalusi jagub. Aga nende valikute seast otsustas proua poliitdisainer vôtta just minu pildi ja selle enda omaks kangutada.
Küünlalugu algas siit… kui Piret Hallik-Sass võttis mu 10 aastat vana tita-raamatu pildi (arvates, et see vale kunagi välja ei tule), kustutas ära tegelase käed, mütsi ja värvis juuksed ja kleidi samal pildil olnud teise tegelase järgi. Seejärel müüs ta selle koos oma roosamanna kujundusega Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünlatopsi etiketi kujunduseks. (Täpsem kirjeldus olukorrale eelmises postituses).
Alustan nüüd siit, kus asi eelmisel korral pooleli jäi.
Ma kirjutasin Võhma Valgusevabrikule järgneva kirja:
“Tere
Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.
Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.
Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.
Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.
Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:
Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.
Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.
Parimat soovides
Eva Herrera”
Järgmisel päeval sain enda kirjale vastuse:
“Tere Eva
Suur tänu emaili eest. Olen öö läbi selle olukorda seedinud. Just arutasin abikaasaga, mida Teile kirjutada, ja kuidas me saaksime selle lahendada.
Me oleme väike käsitööettevõte ja et me saaksime kuidagi suurte firmade ja välismaa konkurentide kõrval püsima, loome pidevalt tähtpäevadeks eripakkumisi. Mitmel korral aitas meid Piret armsate disainidega. Nii ka see kord. Kui tema idee sai saadetud, arutasime kollektiiviga ja kõigile meeldis. Kuna mina pole kunagi Teist midagi kuulnud ega Teie loomingud näinud, ei tulnud mul ka midagi tuttav ette. Ka meie tiimis ei ole keegi midagi öelnud.
Ma olen 100% kindel, et Piret ei ole midagi kopeerinud, see poleks üldse tema teguviis ja ta on ise ju samuti väga andekas ja aastaid tegelenud lastekunstnikuna. Aga paraku on lõpptulemus siiski Teie piltidega võrreldes väga sarnane. Ma usun, et me olime kõik sellest väga šokeerinud L Ma ise kahjuks pole kunstnik, aga ma kujutan ette, see on nagu helilooja, kes loob imeilusa, tema jaoks ainulaadne meloodia. Ja järsku kuuleb, et keegi teine lõi midagi sarnast.
Teie pakkumine on väga lahke ja vastutulelik! Oleme ise mõelnud, mida Teile pakkuda, sest me mitte mingi juhul ei taha tüli kellega.
Ainuke asi, mida meie ei saa otsustada, on autoriõiguse küsimus. Kas oleks mõeldav, et me saaksime kõik kokku ja arutaks koos, kuidas edasi liikuda? Ma hea meelega võtaksin postituse fbs juba maha, sest selline avalik sõda on meile kõigile kurb. Kas see on Teie jaoks ok?
Kasti täie küünlad saadame hea meelega ja saate ise otsustada, kas edasi müüa, kinkida, tarbida… Kui see esialgne lahendus sobib, siis palun aadress/automaadi aadress, kuhu paki saata.
Oleme väga huvitatud et antud olukord saab lahendatud ja oleme nõus kõik endast sõltuv selle jaoks teha.
Väga vabandan ebameeldivuste pärast. Luua armsa kingituse armastatute emade jaoks, poleks iialgi tahtnud nii palju pahameel tekitada. Meie, tootjana, ei olnud selline olukord ette näha.
Parimate soovidega, Elke Wüthrich Gift Line OÜ www.valgusevabrik.ee”
See kiri tegi mu veel kurvemaks. Vihaseks tegi ka. Aga peamiselt nõutuks, et kas inimesed on lihtsalt pimedad, rumalad või mis neid selle pildivargaga seob?
Et nad siis usuvadki, et see libakujundaja ongi ilus ja hea ja tore ja aus ja kuulus lastekunstnik pealekauba? Päriselt? Ja et on küll kokkulangevus minu tööga, aga pehmenduseks ruttu takka, et ikka ju juhtub kokkulangevusi? Et kohe sellisel tasemel? Seda enam, et sel valevorstist poliitdisaneril pole mitte midagi minusarnases stiilis varasemast ette näidata. Olgem otsekohesed, tal pole nagu mitte midagi sellelaadset ette näidata. Aga tema on kuulus kunstnik, keda mina plagieerin – nagu ta ise suures hädas salvata püüdis. Jah, pole mingi kunst teha kaks täppsilma ja kõrvast kõrvani suu ja ümar peanupp – selliseid võib teha meist igaüks, hällis kasvõi hauani, samas on väike vahe, kas teha seda omal viisil või kopeerida kellegi pildi pealt oma täpid ja jooned ja need enda nime all maha müüa suure kusntina. See on see, millega ma leppida ei saa ega kavatsegi.
Nõme oli ka see, et rõhk jäi kuidagi küünlakastile. Et saaks saata need ruttu minu poole teele, et ma vait jääks? Nii ma seda küll ei arvanud. Kes lugeda oskab, loeb selle minu esmasest pakkumisest ikka vähe teise rõhuasetuse välja küll. Minu pakkumine ei käinud ju selles järjekorras! Pakkumine oli lihtne – kasutad mu pilti, maini mind ja kõik on rõõmsad ja ma isegi ei nuta selle roosamanna kujunduse üle seal ümber. Ja mida ma tegelikult ootasin, oli tunnistus, et nad on samamoodi täbaras seisus, SEST neid on petetud ja ära kasutatud libadisaineri poolt või siis äärmisel juhul selget vabandust, et nii valesti asi läks ja kiireid parandusi. Ju ma olen siis naiivne ja usun endiselt, et inimesed on ilusad ja head ja kui nad näevad viga, siis nad parandavad selle. Ausalt.
Kuna kogu see jama toimus nädalavahtetusel, mis oli mul juba ammu varem tihedalt täis planeeritud muid väga olulisi tegevusi ja kohustusi, siis jäi kirjale vastamine uude nädalasse. Mul oli seda asja vaja veidi seedida.
Kaks päeva hiljem, esmaspäeva hommikul, saabus aga uus kiri:
“Tere Eva
Võtsime ühendust autoriõiguse spetsialistiga.
Autoriõiguse vaidlustega tegeleb justiitsministeeriumi juures asuv Autoriõiguse Asjatundjate Komisjon. Autorlus kehtib konkreetsele teosele mitte stiilile. Komisjon hindab kattuvust, kas töö on üksühele kopeeritud. Vajadusel mõõdetakse detailide asukohad.
Kuna tekkis vaidlus etiketil kasutatud pildi osas, siis vaidluse ajaks asendame pildi uuega.
Lugupidamisega,
Elke Wüthrich”
Mitte, et selles infos mulle midagi uut oleks olnud. See seadus on mulle arvatavasti kõigist Eesti seadusest saanud kõige tuttavamaks. Kahjuks. Pidasime aru. Vihasemad ja verisemad soovitasid muidugi sõtta minna ja mõned piiksusid ka, et lase neil asi müüki lasta ja siis lajata tulise rauaga. Ma andsin endale üsna realistlikult aru, milline on olukord ja endiselt nägin ma süüd lasuvat vargal, mitte nii väga firmal, mis teda pimesi endiselt kaitses. Aga et asi vajas kiiret edasiliikumist, siis vastasin kohe ja väga konkreetselt:
“Tere Elke
Pilt Teie roosa emadepäeva küünla etiketil on vähima kõhkluseta minu joonistuse koopia.
Kui te asendate antud etiketil pildi püsivalt uuega, siis ma lepin ja loen asja meie jaoks lahendatuks.
Kui te soovite jätkata kujundusega, millel on minu pilt, siis peame jõudma vastava kokkuleppeni.
Parimate soovidega
Eva Herrera”
Oskasin ma elades arvata, mis edasi juhtuma hakkab? Ei. Ei osanud… ja ma polnud ainus.
18. aprillil saadeti mulle vihje, et Võhma küünalde lehel on uus pilt ja üllatus-üllatus, sellel on nüüd ühe minu näitsiku asemel kaks minu omadele LIIGA sarnast tegelast. Jajaa, stiil ei kuulu kaitsmisele ja üleöö on sellest saanud nüüd siis poliitdisainer Piret Hallik-Sassi autorikäekiri? Kust iganes ta sel korral need pildid leidis, khmm.
Jah, kleidiosa on veidi kitsam ja juuksed ühel pildil veidi tuules sasitumad, no umbes nii nagu nad mul mustanditel on, AGA päriselt ka saab see valevorst oma hõõguva tagumise otsa päästmiseks lagedale tulla seesuguse lahendusega? Eesmärk oligi mind uduõrna seaduse piires mõnitada? Hale katse. Tõelise Kunstniku Tõeline auväärt tegu…
Kui ma rääkisin etiketil pildi asendamisest, siis ma pidasin silmas ASENDAMIST täielikult, mitte sama nõmeduse jätkumist… Aga see oli tulem. Jagasin seda kohe ka oma lehel ja üks mu sõpradest läks kommenteeris nende lehel, et ta on kurb, et nad ei austa autorit ja tema loomingut,mille peale kadus koheselt pilt nende FB lehelt. Kohati hakkas mul tekkima tunne nende kiirreaktsioone jälgides, et mida nad ometi kardavad. On seal taga veel midagi? Mida see libakunstnik veel kokku on varastanud ja oma nime all müünud ja mis veel võib välja tulla? See avastamise “rõõm” jääb meile alles. Samuti ei saa me keegi olla kindlad, et need etiketid, mis nüüd vahetatud on, on vahetatud kõigil toodetel ja no antud juhul polegi sel kõigel enam vahet, sest ega need kaks uut varianti ju paremad pole. Pole jah, otseselt VIST üks ühele minu mõnelt konkreetselt pildilt, küll aga… aga et nad koostöö asemel (Piret Hallik-Sassi küünlakujundusel pildi autorina minu mainimisest oleks piisanud ju!) ja kena olukorra lahendamise asemel eelistasid sellist komejanti, tundub üha absurdsem.
Esimese pildi kohakuti panemise lugu ja ehmatus on kirjas juba eelmises postituses. Teema vajas paraku edasiarendust. Panin eile kokku väikese skeemi uute piltidega.
Selgituseks juurde – üleval vasakul nurgas on pilt, “versioon nr 1”, mille Piret Hallik-Sass müüs kui enda joonistuse Võhma Valgusevabrikule emadepäeva küünla kujunduse osana. Selle kõrval olevad kaks tegelast on praeguse etiketi kaks versiooni. Panin nad kõrvuti. Sarnasus oli juba enne seda ilmne. Hopp! pöörasin esialgse pildi peeglisse ja palun väga. Ülevalt alla praeguse kujunduse kaks tegelast + esimene versioon ja tulemus? Valevorst polegi teinud muud, kui on lihtsalt minu pildi pannud peeglisse, juustes oma käega õige pisut sasinud ühel neist ja kleiti kitsendanud! Kõik!
Värvikasutusest ma ei räägigi. Poliitdisaineri poolt lisatud uduõrnad roosad põsetupsud on kogu selle jama juures… noh, need ei oma selle kõige juures enam vähimat tähtsust. Taotlus oli lisada veidi isikupära mu pildile?
Kuigi tulemi juures on vargus antud juhul osaliselt vaieldav, siis teades eellugu, on see ebaeetiline ja sügavalt lugupidamatu lugu ikka küll. Kuidas üks inimene, kes on pürginud muuhulgas Pärnu linnapeaks saab endale sellist prohmakat avalikult lubada? Äkki ei peaks siis kujundamise ja joonistamisega tegelema, kui endal sulg kuidagi joosta ei taha? Siinkohal võiksin päris eraldi postituse teha veel sellest, kuidas provva ennast haledalt põrmustas midagi tõestada püüdes tol esimesel ööl, aga jätan selle veel endale tagataskusse.
Värske seisuga on pildid uue kujundusega Võhma emadepäeva küünlast suuremas mahus levinud nende kodulehel ja e-poes ja ausalt, mu eestlaslik elevandikannatus sai just nüüd päriselt otsa. Seepärast ka see lugu siin, teie ees.
Mida ma selle kõigega siin nüüd taotlen ja mida ma ootan?
Lihtne.
Ma ootan, et poliitdisainer Piret Hallik-Sass vabandab minu ees. Ei, ma ei soovi temast endale teha ei kraed ega topist, aga avalik vabandus on möödapääsmatu. Ootan ka Võhma Valgusevabriku vabandamist.
NII need asjad meil Eestis lihtsalt ei käi! Isegi mitte kriipsujukudega.
Sellel nädalal lõi meedias laineid kenake mädamunade skandaal. Masendavalt kurb ja õõvastav, et nii ägeda Kuldmuna asja juures inimesed julgevad nii süüdimatult tunda rõõmu võõraste sulgede tagumikku toppimisest ja siis arvata, et asi välja ei tule. Keegi ometi pidi seda teadma ja maha salgama enne, kui toru teises otsas keegi asja kokku viis?! Inetu, kurb ja masendav. Kui ettevaatlikuks ja kahtlustavaks teeb see toredate asjade eestvedajad edaspidi? See pole prohmakas vaid auhinnasaajale. See on tume vari ka konkursikorraldajale ja täiesti teenimatult, sest heauskselt on nemad ju hinnanud töid, mis neile on esitatud. Kes loost ei tea, siis leiab infot muuhulgas ka näiteks SIIT.
Ühtlasi sain mina eile õhtul teada, et olen mitte midagi tegemata ja täiesti enda teadmata, saanud vähemalt 2066 korda kuulsamaks. Just nii palju oli eile jälgijaid ühel lehel, kus rõõmsalt oma uut emdaepäeva küünlatoodet reklaamiti. Küünlakarbil on just minu joonistus.
***
“Kuule, sa pidid ikka eriti inspireerivalt sellele disainerile mõjuma!” mühatab korraga 13aastane naerdes, kes üle õla mu ekraanitegemisi siin veidi aega juba jälginud on. Nojaa… tundub tõesti nii. Roosale emadepäeva küünlale pilku peale visates ja enda joonistust seal nähes, tean ma täpselt, mis ajastust see pilt isegi pärineb. Isegi seda tean, kust see tõenäoliselt maha viksitud on. Oleks siis joonedki võõramad või värvid teised. Omaeenda käekirja inimene ju ikka tunneb? Ja noh, tegelikult sai asi alguse sellest, et mu käekirja tundsid ära teised, kes arvasid, et antud juhul olen ma oma miljonile tegemisele lisaks teinud koostööd ka selle küünlapurgi kujunduse osas. Pole vähetähtis, et emadepäev on mulle väga oluline teema.
Aga ei. See ei ole minu koostöö, kuigi pilt on ilmeksimatult minu oma. Mõte ja kingitus emale ise on ju igavesti nunnud. Minu jaoks ehk liiga roosamannased ja fondid on küsitavad, aga see on juba maitseasi. Mu pilt sellel on aga väga armas 🙂
Arvan esimese hooga, et ju on keegi tahtnud head ja välja on kukkunud nüüd natuke kehvasti. Et no ju ise tegid ja otsisid mööda guuglit lahendusi ja siis korduks vana laul “aga me leidsime selle nunnu pildi guuglist ja seal polnud nime ja seega autor polnud määratletav ja seega on see vabaks kasutamiseks kõigile!” Isiklikuks otstarbeks kleebi oma vets üle kelle iganes töödega, aga kasusaamise nimel asju tehes, vabandust, on vaja veidi rohkem asjade tausta kontrollida. Samas, kui sa usaldad kujundajat pimesi, aga tema teod on kurikavalad ja ta kõrge kaarega eetikale ning seadusele sülitab, siis kellele jääb vastuse koorem?
Selgub (ja jääb vähemalt veenvalt mulje), et tegemist on heauskset tootjat ära kasutanud libakujundajaga, kes kasutab oma kujundustöödes ebaausaid võtteid. Firma seda sel hetkel muidugi vist veel ei teadnud, vähemalt ma loodan nii, sest kirjutasid nad oma firma FB lehel toreda küünlapildi alla avalikult, et antud kujunduse on teinud just “SEE teine disainer ja kunstnik”. Mmmmm, ok. Selle disainer-kunstniku tegelane seal purgil on käinud sama juuksuri juures, kus minu tegelased ja ühtlasi on ema talle selga õmmelnud samast materjalist kleidi või palitu? Jah, käed on kuidagi peitu jäänud, aga see ei suuna mõtteid kellegi teise kujunduse juurde. Isegi kanga materjal ja värv on samast vabrikust. No andke kannatust! Mul on seesugune hingesugulane, kes veab jooni täpselt sama kaare ja konarusega?!
Aastate jooksul olen näinud inimesi, suuri ja väikeseid, nõusolekuga ja ilma, valdavalt enda tarbeks minu joonistusi joonistamas ja muul viisil kujutamas (tordist vilditud teki ja seinamaalinguni), ma teen liigagi selgelt vahet, kui on püütud jäljendada ja tabada ja kui on püütud üksühele minu tööd enda oma pähe esitleda nii, et ka juuksekarv teeb oma viguri just selles ühes ja kindlas kohas. Kokkusattumus?! Pole esimene kord mu elus.
Firmal on kurb, sest nad olid rõõmsad oma toreda toote üle. Mul on ka kurb.
Pisut aega hiljem soovib keegi minuga FB privaatselt rääkida. Ja näe, ongi (liba)kujundaja isiklikult! Ju ma olen elus selliseid vingerdisi juba omajagu näinud, sest vastikusest muigama ajas vaid see libe loba, millega ta ennast vabandada püüab. Parim kaitse on rünnak? Mitte alati! Tema räägib aiast, mina pistan august natuke vastu, et aiast pole vaja rääkida, ikka august! Ikka ainult august! Ta teeb näo, et ta ei saa aru, et kõik on selge ja iga ta sõna kaevab auku tema jaoks vaid sügavamaks ja sügavamaks. Vingerdab, mis kole.
Kui Andreas koju jõuab, olen ma üsna ühepoolse vestluse väidetava küünlapurgi kujundajaga juba maha pidanud. Tõlgin Andreasele kiirelt tolle arrogantse etteaste, kus inimene püüab mind veenda, et see ongi tema stiil ja tegelikult olen mina teda hoopis kõik need aastad plagieerinud järelikult. Kõik need aastad oma sarnastel sadadel joonistustel paberil, ekraanil, toodetel? Aga tema joonistas “sedaviisi” juba aastal 1991, kui ta ühes Eestimaa ääremaa nurgalehes koomikseid joonistas või midagi sellist. Mina pidavat minema raamatukokku neid otsima, sest seal olevat selge tõestus, et too küünlapilt on tema, mitte minu, looming – ikka pikad peened käed ja suured ninad ja mummsilmad – mitte täppsilmad jne.
Tema tööde sarnasus minu töödega? Absurd, sest näidata midagi ligilähedast, mis isegi eos meenutaks midagi ja mis kinnitaks, et too plika seal küünlal on tema joonistatud, tal pole. Jätan siikohal need kaks katset presenteerimata, mida ta enda töödena veel esitles, sest halba disaini leiab kahjuks liiga sageli. AGA võtke teadmiseks, et muuhulgas on tema kujundatud vist ka kuulus kollane naerunägu (olgu-olgu, julmalt must huumor!), sest ta kinnitas, et üks seesugune kujundustöö ühe ürituse avalikuks reklaamimiseks on tema autorilooming – ainus joonistuse moodi asi seal on kollane naerunägu. Ma ei oska seepeale midagi enam arvata.
Nii, aga siis, kui Andreas koju jõuab, viskab ta ekraanile vaid pilgu ja nihutab selle siis 35 cm vasakule. Seal on kuhi kaustu, mille otsas on kilekott mu titaraamatutega. Jope seljas, porised saapad jalas, möirgab ta vihaselt naerda ja teatab:
“Ma vean kihla, et see pilt on sellest raamatust!”
“Kas just samast, aga sellest ajastust raudpoltkindlalt!” noogutan ma väsinult kaasa.
Tan kargab ka ligi, võtab sama raamatu teise koopia ja lappab. Ma vaatan ka. Jääme kahe pildi juurde pidama.
Kuigi “disainer-kunstnik” on pildi oma jõududega arvatavasti vektoriseerinud ehk enda arvates siis minu joonistuse enda omaks teinud, siis miskipärast pärineb see ühelt konkreetselt pildilt just minu enneaegse tita raamatust. Klappimist juuksesalkude vahel on ebaloomulikult palju. Isegi nii palju pole ta viitsinud muuta ja oma jura varjata, et pilti peeglisse pöörata vms. Ka küünlapurgilt puuduvatele tüdruku kätele on lihtlabane selgitus korraga olemas. Oleks see kõik lihtsalt sarnane ja meenutav, aga pole ju! See on sulaselge vargus.
Muidugi, mu raamat on aastatega mitmes liinis ja vormis kättesaadav olnud kellele iganes ja oma eesmärki kenasti täitnud, aga et keegi sellest enda nime all kujundustööde jaoks materjali maha viksib, vaat see on uus tase. Sellele, et selle raamatu pilte õdede-hooldustöötajate ettekannetes kasutatakse, olen ma läbi sõrmede vaadanud. Eks eesmärk on neil veidi teine ja märksa õilsam. Antud juhul on tegemist tootega, mille ainus loomise eesmärk on läbi rõõmu valmistamise kasu saada. Nii lihtne see ongi. Arvas too enda võõraste sulgedega ehtija tõesti, et Eesti on nii suur, et see välja ei tule? Ju vist. Muuhulgas arvas ta ka, et mina olen loll nagu lauajalg ja kui heaga mind vaikima ei saanud, siis tuli uus katse. Sel korral ähvardusega:
“Tere Eva – vaatasin üle sinu kommentaarid XXX lehel ja juhul kui need ei ole homme hommikuks kustutatud, siis pean mina pöörduma kohtusse oma nime laimamise tõttu. Palun eemaldada mind solvavad kommentaarid XXX postituse alt, sa ei ole isegi tutvunud minu töödega ega antud kujundusega!”
Aa, et tema läheb kohtusse, sest mina laiman teda? Tore. Aga kui mina lähen kohtusse, et tema varastas minult? Minu palvele näidata mulle midagigigigi ligilähedast, mis veenaks mind, et tema stiilil on minu stiiliga MINGIGI suhe olemas, ta ei vastanud juba eelnevalt.
Soovin talle lahkelt kohtusseminemamises edu, sest no mida pean ma selle teadmisega peale hakkama? Et kaamel pole kaamel ja lehmad tegelikult ikkagi lendavad?
Ma tahtsin jätta ametliku kirja kirjutamise esmaspäevaks, sest esiteks olin ma eile õhtul puruväsinud ja haige ja valutasin pead, kui kogu see absurditeater algas. Mul oli olnud hull päev ja veel hullema tempoga nädal ja olulised tegemised ka nädalavahetusel ootamas. Aga ei, asi oli juba nii kuum, et enam ei saanud. Pidasime tiimiga nõu ja kirjutasin eriti pehme ja leebe ametliku kirja ka tootjafirmale:
“Tere
Kirjutan Teile seoses roosa emadepäeva küünla kujundusega.
Ei kulunud tundigi, kui kaks tuttavat kirjutasid mulle paralleelselt ja rõõmsalt, kas ma olen teinud Teie firmaga koostööd emadepäeva küünla kujunduse osas. Olin hämmingus, kuna mu stiil ja pilt olid sellel eksimatult äratuntavad. Olukord jahmatas… Sellest ka minu esmane reaktsioon.
Lisan siia kirjale ka kiire võrdluse teie küünlakujunduse ja käepäraste piltide vahel. Ja veel ka detailsema pildi võrdluses ühega neist kohakuti. Kuna küünal on kumer ja pilt veidi ülevalt alla, mitte otsevaates, siis teatav väike erinevus on mõistetav, samas sarnasusi on ilmselgelt liiga palju.
Nõustun, nagu kinnitasin ka Teie FB lehel, et idee ise on väga armas ja mul on ühelt poolt rõõm näha enda joonistust sellel küünlal. Teisalt kõik see, kuidas mu pilt sellele kujundusele jõudis ja mis sellega nüüd kaasnenud on väidetava kujundaja poolt, on inetu. Tema rünnak minu suhtes kukkus haledalt läbi ja mul on kahju, et nii mina kui Teie sellise keerulise olukorra ees seisame. Kahju enda ajast ja närvikulust ja Teie mainele kaela sadanud prohmakast.
Ma soovin uskuda, et te olete antud loos heauskne kannataja ja oskan omalt poolt hetkel lahenduseks pakkuda järgmist:
Te kasutate/mainite antud toodet esitledes/reklaamides (FB, koduleht/veebipoodi, muud võimalikud kanalid) kujunduse pildi autorina minu, Eva Herrera (lastekunstnik) nime ja ma saan hüvitiseks kena kastikest nimetatud küünlaid.
Mina omalt poolt korjan ära teie lehelt pildi alt enda kommentaarid ja jagan rõõmsalt enda blogis ja FB lehel Teie antud toodet.
Parimat soovides
Eva Herrera”
Selline siis kiire klapitus küünlapurgi ja minu raamatupildiga. Klapp on ebanormaalselt tabav. Kui võtta fail, mille too eetikavaba proua on oma tööna küünlafirmale esitanud, siis ma pakun, et klapp tuleb veel kurjem, sest antud hetkel on küünlast tehtud foto kumeral purgil ja suunaga veidi ülevalt alla, mitte otsevates. Et nagu päriselt viitsib ja julgeb keegi selliste asjadega tegeleda?!
Oleks selle pildi autor mõni Sitsiilia külakese memm või keegi teine kaugem, siis võib-olla tõesti ei tuleks see kõik kunagi välja ja emad saavad roosadest küünaldest rõõmsalt rõõmu tunda ning küünlafirma ja libakujundaja saadud tulust oma naudingu. Jäägu see selliste tegelaste südametunnistusele, aga antud juhul tundub, et selle inimese kujundustöödes pole iial mingit endapanust olnudki?
Tänane hommik on toonud juurde nii palju inimesi, kes astuvad ligi umbestäpselt nii “Oo, mis värk selle küünlaga on, ma vaatasin kohe, et see on ju sinu joonistus!” No ongi minu joonistus. Lihtsalt mitte minu teadmisel.
Vastust veel pole. Laupäeva hommik ju kah. Eks vastus määrab, mis edasi saab. Seadus paraku on minu poolel, aga esialgu puudub mul vähim ambitsioon asja nugadele ajada ja käsitlen tootjafirmat teatud mõttes kaaskannataja ning libakujudaja ohvrina. Aga noh, kui vaja maid jagada, siis eks me jagame neid, sest õiglustunne lihtsalt ei luba meil asja nii enam jätta, tegemist on tulusaamise projekti, mitte millegi muuga. Kõigi nende nimel, kes selliste süüdimatute tädide pärast kannatanud on, väärib see kõik hetkel khmm… küünlaid.
Pilt nende lehel, mille all disaner-kunstnik endale mitmel korral pika õhtu jooksul vee peale tõmbab, on aga endiselt alles. Koos minu ja paljude teiste kommentaaridega. Tema eileöised haledad katsed tõestada, et tal on antud küünlapildi loomisega mingigi seos, on ka alles. Ta väitis õhtul, et läheb magama ja siis läks paanikas kähku joonistama, et näidata, et ka tema stiil on minu omaga sarnane. Klopsis siis midagi kokku, aga noh, ka see katse kukkus tal kolinal läbi. Paraku. Oleks tal mingigi anne, austus ja ausus koore ja kupli all, siis ju ta oleks alustanud vabandamisega, enda hulgaliste sarnaste tööde eksponeerimise ning enda tekitatud kahju korvamisega. Aga parim kaitse on rünnak isegi siis, kui sa tead, et oled kõigi reeglite vastu eksinud ja julmalt varastanud? Rünnak, hoomamata kus, kuidas ja kelle pihta, oli antud juhul liiga vale valik. Seda sügavam on nüüd tema disainer-kunstniku mutiauk. Kaitseks taevas ja maa loojaid ja tootjaid seesuguste soperdiste eest.
Ilmselgelt see lugu jätkub. Nagu näha, ei peagi olema kuulus Prantsuse kunstnik, et seesuguse kuritöö ohvriks sattuda. Saab ka meil siinsamas. No nii… omavahel ja väga julmalt ja julgelt. Kurb ja vastik. No tõsiselt, noh!
Värskendus: Kirjale on saabunud vastus ja pildid on nüüd FBst maha võetud. Mul on need targu kõik kenasti printskriinidena muidugi salvestatud. Kuna mul on täna ja homme tihedalt tegemisi, siis vastusega läheb aega. Mida ma aga kohe oskan ütelda, siis seaduse järgi on mul õigus saada näiteks kasu antud toodete müügist kuni selleni, et mul on õigus keelata neil antud toodet sellisel kujul üldse levitada, sest sellel on minu pilt minu nõusolekuta ja nõuda enda joonistuse sellelt eemaldamist/asendamist või lepingu sõlmimist ka mulle sobivatel tingimustele. See võib päädida sellega, et nad trükivad ja vahetavad välja kõik olemasolevad küünalde etiketid. Ja vinti annab veel keerata. Seega minu nime mainimine antud joonistuse autorina on praeguses olukorras leebeim viis asi kiirelt ja valutult lahendada. Just nende jaoks.
Igal aastal esimesel aprillil kell 00:09 algab meie majas pidu. Sel ööl on Tannul sünnipäev ja sel aastal sai see noor mees juba 13 täis.
Üks suur naljanina on ta endiselt. Isemoodi ja eriline. Sel aastal palus ta endale sünnipäevakoogiks hoopis külmutatud mustikamoosi. Seda ta ka sai. Musid, kallid ja õhupallid, me kõige kallim Tan! 🙂
Jah, mustikad värvivad keele lillaks! Lilla keelega tulevad ometi magusamad uned ju?!
Hommikul laulsime Tannu uuesti üles. Happy laulis ka. Kohe suure häälega, aga ma ei taibanud telefoni seepeale kohe filmima panna. Teisel katsel, naeruga pooleks lauldes, osales ta palju tagasihoidlikumalt, aga siiski ta laulis Tannule sünnipäevalaulu ja sellest võite ka teie osa saada 🙂
Tan teadis, et mul oli talle sünnipäevaks üks suuremat sorti üllatus. Ma olin sunnitud teda ette hoiatama, et see kingitus ei pruugi kohale jõuda, sest ma käisin seda pangas ise üksi ajamas. Aga nad siiski jõudsid ja Tannu rõõm oli suur.
Pidu pidasime me sel korral Tannu soovil laserpüssidega üksteist taga ajades. Kokkuvõttes tundus mulle, et suured inimesed nautisid seda nalja veel rohkem. Ma olin endalegi üllatuseks väga heas vormis. Meil oli lõbus. Mu ema luud ja kondid jäid sel korral ka terveks 😉
Märjaksjoostud nahaga läksime näitasime mammale ka suure poisi ette. Rivistus missugune. Esimest aastat on Tan nii mammast kui ka babast pikem.
Täna hommikul oli taevas linna kohal sinisinine ja päike paistis eredalt. Ikkagi vaba päev, mõtlesin ma rõõmsalt ja pöörasin teise külje.
Andreas aga sirutas ennast reipalt ja küsis, et mida me siin Eestis nii ilusal päeval tavaliselt ka teeme, kui talv korraga otsa saab ja tööle minema ei pea.
“Mmmm, ma ei tea, randa minnakse?” itsitasin ma uniselt talle vastuseks.
“Randa?! Aga no lähme siis randa!”
Poiste näod olid umbes sama pikad kui minu oma, kui ta selle plaaniga neid äratama läks. Aga Piritale me sõitsime ja nagu selgus, siis me polnud üldse ainsad seal.
Seega võib vist sel aastal ametlikult märtsi lõpuga rannahooaja avatuks lugeda? Ega meil siin Eestis lapsed ju rannas mängvadki lume ja jää ja jääkülma sulaveega ja ega keegi ju ei tea, mis ilmaga see kalendrisuvi veel tuleb.
Andreas imes ilmse naudinguga endasse päikest ja hullutas seejärel oma sõpru šokolaadimägedes, et Eestis ongi siis nüüd rannahooaeg alanud. Muidugi on.
Tavaliselt me käimegi jopedes ja suusamütsides rannas 🙂
Aga no ilm oli igavesti ilus, isegi väga külm ei olnud ja see rannaskäik oli Andreasel üks tore mõte.
Ja nüüd arvavad kõik ära, mis on Tannul põses. Loomulikult söövad meie lapsed rannas liiva. Ptui, ikka lund ja jääd 🙂
Depressioon on osa mu minevikust ja argipäevast. Paljud teist teavad neid mu lugusid, aga panin nad tervikuna kokku musta lume jutuks. Ka pealtnäha kõige rõõmsamal võib taskus või südames sügaval olla oma vari. Nii lihtsalt on. Ka nii saab elada. Ja vahel ka rõõmus olla.
***
Südatalv. Ma olin 21 aastat vana, kui mu esimene rasedus peetus. Seda kõike imelist jõudis mu elus olla vaid paar intensiivset nädalat, aga see tähendas mu jaoks kõike. Ja siis kukkus kogu maailm kokku. Kogu kindlus, elutahe, jaks, jõud. See kõik on siiani mu peas nagu film. Venivad kaadrid ja nende vahel õe tige urahtus, kui puhastuse ja narkoosi eel kätt kanüüli eest tahtsin ära tõmmata. Mul polnud elus olnud ühtegi füüsilist häda, ei ühtegi kanüüli. Öö otsa olin ma haiglas olnud teadmisega, et lapse süda enam ei löö ja raiunud endale, et see pidi olema viga ja ju nad ikka ei näinud õigesti, aga seal ma olin, ja õde urahtas mu nõeltorke valu peale: „Ja sinusugune tahtis veel sünnitada?“
Auk.
Kaks päeva hiljem läksin ma kooli. Mul oli oluline ehituse loeng ja kui mu elus pole enam last keda oodata, siis ma pean ju normaalsesse ellu tagasi pöörduma? Pigem kohe, et poleks aega kurb olla. Ja siis kohtusin koridoris sõbrannaga, kes nõudis, miks ma eile ta kõnedele ei vastanud ja miks ma nii lopergune välja näen. Kangutasin enda seest sõnad, millele ma mõeldagi ei tahtnud, jõuga välja. Sõbranna vihastas, et ma talle kohe ja kõige esimesena ei olnud kõigest rääkinud.
Auk.
Nädal hiljem sõitsin Tallinnasse vanemate juurde. Paar tundi hiljem tagasi Tartusse, sest ma ei suutnud seal olla. Ma ei olnud jõudnud neile veel rääkidagi, et ma last ootan ja kuidas pidin ma neile rääkima, et ma nüüd enam ei oota. Ja vahepeal oli ka mu kätt palutud ja sellest ei olnud ma vanematele ka rääkinud. Kas ja kuidas sellistest asjadest räägitakse? Tartusse tagasi jõudes helistasin emale ja palusin nuttes tulla tal kohe Tartusse. See kõik juhtus ühe kuupäeva sees, mil ma ennast nii väga kokku püüdsin võtta ja abi otsida. Ema tuli. See üks ja ainus kord. Rääkisin talle ettevaatlikult kombates oma loo. Tema reaktsioon oli pigem kergendust täis ja üle huulte pudenes lause, et aga nii ongi ju parem.
Auk.
Lõputa auk.
Need sõnad ja laused on ainsad, mida ma sellest ajast meenutada suudan. Kõik need sõnad on verivalusalt mu sisse kriibitud, kuigi ma hiljem suutsin need endale lahti harutada ja mõista, et keegi neist ei mõtelnud ju halba. Nad lihtsalt ei osanud asju näha nii nagu mina nägin ja tunda nii nagu mina tundsin. Need sõnad näitavad mulle tänase päevani KUI oluline on sellisel hetkel valida, mida, milla, kus ja kuidas teha ja ütelda.
Edasi tuli kuudepikkune auk. Ma magasin päevad ja magasin ööd. Ei söönud. Ei käinud väljas rohkem kui kord päevas koera tungival nõudmisel. Ja kuna ma elasin üksinda, siis oli mul rahus võimalik sedasi oma kookonis lihtsalt hääbuda. Koolis ei käinud ma juba tollest õnnetust ehituse loengu päevast alates. Ma ei suutnud. Telefonile mitte vastata oli väga lihtne. Kui üks sõber mu juures telekat poleks käinud vaatamas oma võtmega, siis ma oleksingi sinna vist kadunud.
Ja siis saabus kevad. Valgust oli liiga palju. See oli valus ja vastik. Ärritav. Ma olin alakaaluline ja ainus, mida ma tahtsin, oli mitte olla. Mu elul ei olnud ilma lapseta mitte mingit mõtet ja ma teadsin, et keegi nagunii ei mõista mind. See laps polnudki ju laps – see oli ju vaid mingi viljastatud munarakk?! Ju ta oli kohe alguses siis mingi veaga ega pidanudki kunagi sündima – loodus on tark, loodus teab ise?! Sa oled veel nii noor, küll sa jõuad veel ja veel?! Seda kõike olin ma kuulnud ja ma ei otsinud võimalustki enda maailma lõpust ja suurimast ängistusest rääkida. Kõik oligi päriselt kadunud.
Ma ei mäleta, kuidas ma me peretuttavast psühhiaatri juurde jõudsin, aga mäletan, kuidas ema mu ta kabineti ukse vahelt sisse lükkas ja ma seal ma siis istusin. Teatasin kuivalt ende ette vahtides, et ma ei taha elada. Ok, korduv depressiivne episood? Ta pakkus, kas ma tahaksin mõneks ajaks haiglasse jääda. Ma ei tahtnud. Tahtsin vaid tagasi enda urgu.
Ta kirjutas mulle antidepressandid. Mul oli täiesti ükskõik kõigest, aga ometi võtsin ma igal hommikul oma rohe-kollase kapsli. Kuu aja pärast oli vist juba natuke inimlikum olla? Ühel päeval astusin ma poest tulles läbi lapsehoidjaid välismaale vahendavast kontorist, täitsin paberid, päev hiljem võtsin koolist, kuhu ma vahepeal jalgagi tõstnud ei olnud, akadeemilise ja nädal hiljem olin ma Prantsusmaal kahe lapse lapsehoidja. Ma olin teadlikult valinud väikesed lapsed – aastane tüdruk ja tema kuune õde. Ma tundsin, et mul on seda vaja. Mul on vaja keskkonna täielikku vahetust. Mul on vaja seda kogemust väikelastega ja kedagi, kellele kinkida enda lapsele kootud imearmsad riided ja mänguasjad, et keegi neist rõõmu tunneks ja hea tunne edasi kanduks. Ma ei suutnud neid hävitada ja niisama annetuskasti visata. Mul oli vaja näha neid kellegi seljas, et rahu saada.
Ma pidasin lapsehoidjana vastu napilt kaks kuud. Ma ei suutnud elada kohas, kus kaks pisikest olid pikad päevad minuga, nägid oma ema parimal juhul õhtul vaid viivu. Kõike tegin paratamatult nendega mina. Ka õhtul oma eraldi tuppa viisin ma nad magama. Suletud ukse taha. Üksi. See oli vale. Minu ettekujutus lapsesaamisest ja kasvatamisest oli nii sügavalt erineva sellest, et ma lihtsalt ei suutnud…
Tagasi oma koju ei suutnud ma ka minna. Liiga raske oli seal üksinda olla kõigi nende emotsioonide ja mälestuste sees. Rentisin enda elamise välja ja sukeldusin hullumeelsesse tudengiellu taas tagasi. Ümbritsesin end maapealse põrguga. Naerdes ja nuttes samaaegselt. Sundides ennast. Vahepeal olin ma ise vähekenegi tugevamaks saanud. Vaevu. Aga siiski. Pealtnäha toimisin ma küll üsna kabedalt. Minu sisse ei viitsinud keegi näha. Võib-olla ma ka varjasin hästi.
Pool aastat hiljem märkasin ühel hommikul, kuidas läbi raagus kastanivõrade paistab tuppa päike ja see on hea ja soe tunne. Läks veel tükk aega enne, kui ma ennast päriselt paremini tundma hakkasin. Emotsioonid lehvisid mäest üles ja alla. Jõuga lükkasin nad üles ja kolinal tulid nad vahel alla. Vahel ma murdusin. Aga enamuse ajast põgenesin iseenda eest ja mängisin mõttega elust ja surmast. Mis oleks siis, kui… ja siis kui… Kirjutasin oma tundeid endast välja. Hüvastijätukirju. Need jäid minuga ja on kusagil siiani alles.
Ma olin nii katki ja uue talve tulek tegi mu veel rohkem katki. Otsisin paaniliselt uut suhet, et ma ei peaks üksi olema. Pool aastat hiljem abiellusin. Sellest kuu hiljem kolisin üksinda Soome õppima. Kaheks pikaks aastaks, mis neelasid mind oma intensiivuses enda sisse ja lasid mul tegeleda kõige muu kui enda murega. Ma harjusin neid tundeid kontrollima.
***
Viis aastat hiljem, jälle talvel, olin ma jälle natuke rase. Hirmunud. Ettevaatlik. Lootusrikas. Käisin hoolega vereanalüüse andmas ja mitu korda ultrahelis. Mu rasedusest teadis vaid mu lapse isa. Varjasin kiivalt ja hoidsin vaid endale seda hella ja imelist uudist. Ma tahtsin uskuda, et kui keegi ei tea, siis suudan ma last rohkem kaitsta.
Päeval, mil ma elus esimest korda tunnistasin, sõnadega, et ma olen õnnelik… sellele järgneval päeval kadus kõik…
Haiglas puhastuselt tulles läksin ma otse poodi. Toidupoodi. Ostsin kõike, mis mulle vähegi meeldis või kunagi oli huvi pakkunud, aga mille ostmist ma edasi olin lükanud aega, mil ma seda endale lubada saan. See pidi olema minu viimane õhtusöök. Apaatsus. Aga miski hoidis mind siiski elu küljes kinni.
Võtsin töölt haiguslehe. Kauaks. Perearst, muhe inimene, teatas mulle, et ma peaksin Pratchettit lugema, jutustas pool Kettamaailma mulle lahti ja lasi mu rahus koju puhkama. Mul oli depressioon, aga ma raiusin endale, et ma saan sel korral ravimiteta hakkama. Kaks kuud hiljem lahkusin töölt omal soovil. Ma ei suutnud tagasi minna. Ma ei suutnud rääkida ka enda teise lapse kaotusest, sest ma polnud ju kunagi rääkinud, et ma rase üldse olin. Kuidas ma siis sedasi teisi lähen selle ebamugava teemaga koormama, kui neile ka mu rasedus rõõmu ei valmistaks?
Sel korral olid vähemalt arstid aktiivsemad ja uuriti, miks seegi rasedus peetunud oli. Suve alguseks oli teadmine, et ma ei saagi lapsi. Ja suve lõpuks olin ma rase. See oli keeruline rasedus. Isegi väga. Ma olin 6 kuud rase, kui ma esimest korda iitsatasin oma perele ja paarile sõbrale, et ma last ootan. Ma kartsin veel ka ajalist last sünnitama minnes, et äkki see rasedus nüüd ikkagi katkeb.
Läbi kõikide imede sain ma maruvahva lapse emaks. Tema tulek võttis ära ängistuse ja röökiva valu, mida eelmised kaks tulemist ja minemist olid endast minu sisse maha jätnud. Minu maailmas oli see üks ja sama laps, kes minu juurde teed otsis. Mul oli sedasi lihtsam seda endale talutavaks muuta. Lapse sünd lubas mul ühel hetkel lahti lasta mu peetunud raseduste ultrahelipiltidest ja positiivsetest rasedustestidest, mida ma enda lähedal alati hoidsin. Need olid mu ainsad mälestused mu esimestest lastest ja ilma nendeta poleks ma edasi suutnud minna. Lapse sünd andis uue hingamise, aitas tõeliselt edasi liikuda ja lasi mul vanad valusad mälestused tuhana tuulde puhuda.
Elu keeras uue lehekülje. Uue peatüki. Ja läks edasi. Mitte, et ma vahel mõttega ei mängi, kui vanad oleksid praegu mu esimesed herneteraksed. Ja mida ma teile kõigile öelda tahan, kes te mühatate, et selline terake pole veel kellegi laps. Aga on ikka küll. Ka veel palju pisem, ainult mõte või lootus loeb ja võib vallandada tugeva kaotuse reaktsiooni. Iga kuu. Ja kui sa oled näinud ekraanil selle hernekese südamelööke, siis see laps elab su sees väga päriselt ja igavesti. Minu esimene herneke saaks sel aastal juba uskumatud 19, aga ta oli pikalt teel ja on siin minuga ja saab nädala pärast 13 ja selle eest olen ma lõpmata tänulik!
***
Kui mu teine laps liiga palju enne aega sündis ja me mõlemad teispoolsusele liigagi lähedal olime, tõotasin ma endale, et ma ei luba endal enam iial mõtelda valusaid mõtteid enese tapmisest. See oli pöördeline hetk. Vabadus ja kohustus samaaegselt. Mul oli põhjus ja vajadus ja tahtmine olla. Alati. Mis ei tähenda, et vahel võib meel väga hämar olla ja elu pole mingi roosamanna. Oluline on oskus leida üles need helged hetked, mis kannavad.
Kurvameelsus pole mu juurest kunagi lahkunud. Ta on mu sees peidus alati ja igal hetkel. Mu üdiolemises. Aga ma tulen temaga toime. Enamasti. Ta hiilib mu ümber, aga ma püüan teda mitte toita. Ma võin isegi ütelda, et me oleme natuke nagu sõbraks temaga saanud.
On olnud aeg, mil mulle tegid haiget teiste rõõmsad ja õnnelikud tegemised. Uued lapsed, suhted, pulmad, perepildid, reisid, töökohad ja niisama kõiksugu õndsad õhkamised. Olgu need siis päris või teiste ja enda veenmiseks väljanäitusele pandud. Ma sain ju oma peas aru, et need ei ole minu kiusamiseks – inimesed elavad lihtsalt oma elu, nii hästi või halvasti, kui nad oskavad, ja neile ei tule pähegi, et see võib kellegi jaoks väga valus olla. Ebaõiglane. Isegi vale. Neist hetkedest olen ma enda järgnevasse ellu võtnud kaasa selle teadmise, et alati võib taustal olla keegi, kelle jaoks minu rõõm ei saa olla tema rõõm ja see on ok. Selle pärast süüd tunda, et sa ei suuda tulla ja olla ja kaasarõõmustada igal erilisel hetkel, pole vähimat vajadust. On täiesti ok katkestada suhteid, kui ei suuda taluda õnne ja rõõmu ja on ok mõne aja pärast tagasi pöörduda. Eksju?! Me kõik püüame siin hullult marutavas maailmas ellu jääda ja oma majakat otsida.
Mul on alati olnud võime teiste jaoks maailma rõõmsamaks värvida. Juba lapsena. Iseenda jaoks olen ma pidanud seda aga õppima. See on sisemine tung, Ellujäämise vajadus. Ja see on ka see, mis Andreast algusest peale võlub. Tark jõud olla ja jääda ja leida see põhjus. Julgus kuulata ja olemas olla. Kui ta ütleb, et ta enam ei oska ega taha ega suuda, ta tahab pigem surnud olla, siis ma ei kuku hurjutama, et ohh, ära räägi lolli juttu ega kihuta talle esitama nimekirja miljonist põhjusest, miks ta nii ei peaks mõtlema. See lollide mõtete lause pärineb mu emalt – vähe on neid, kellele ma olen need mõtted otse välja ütelnud, enda, Andrease, me poiste kohta. Ema on siis ikka ütelnud, et ma lolli juttu ei ajaks. Aga mul on hea meel, et ajas on ka temale mõistmine lähemale jõudnud, et hurjutamine ja mitterääkimine ei ole lahendus. Ja neist asjadest rääkimine ei ole ähvardus vaid appikarje. Jaa, on neid, kes tegelevad ka ähvardamisega, aga ka siis tuleb pigem uurida, mis selle taga tegelikult on. Neist asjadest tuleb rääkida, sest ainult siis saab kibe mürk lahustuda.
Meil on tundeid, millega tuleb vahel rinda pista, mida tuleb hajutada ja hekseldada. Eitamine ja varjamine ei aita. Need tunded elavad meiega koos ja pääsevad vangikongidest vahel välja. Vahel väga välja ja neelavad meid alla. Neid tundeid ei pea kartma, neist tuleb rääkida. Kui neid ei kuulata või ei mõisteta, siis tuleb neist järgmistele inimestele rääkida ja otsida nii kaua kuni need tunded päikest kannatavad ja toetajad, kes selle teadmisega toime tulevad, püsima jäävad. Kindlana. Kartmatuna. Inimestena.
Võib-olla jäi teile silma, et ma mainisin ka me poisse? Tan on alati kergelt kurvameelne olnud. Väga tundlik. Vanc elab selle ametliku diagnoosiga teist aastat. Teistmoodi kui Tan ja meie teised. Kas me elame hirmus? Ei, me ei ela hirmus. Oskus elada teadmisega, et sellised mõtted ja tunded on ok, aga alati on olemas teine ja palju suurem valik ja võimalus, mis vajab meeldetuletamist ja läbirääkimist ja vahel ka tõestamist, on lihtsalt elu ja olemise osa. Seda ignoreerides oleksime me vaid pimedad. Seepärast jagage neid lugusid ja julgege kuulata lõpuni, et need jõuaksid kaugele, jõuaks nendeni, kes neid lugusid kõige enam vajavad, et oma lugusid sõnastada ja jagada.
Depressioon ei ole kole koll, kes kükitab nurgas ja teeb hirmsaid hääli. Ta pole keegi, keda saab pesuveega koos aknast välja visata. Ta on mitmepealine lohe ja tuhande näoga muunduja, vinduv ving ja sulva lumi. Ta on meie kõrval, hingab kuklasse, on meie sees ja meie ümber. Vahel kägistab. Vahel piitsutab. Vahel petab. Vahel laseb olla. Ka pime näeb teda ja kurt kuuleb. Ta lihtsalt on. Aga temaga koos saab elada. Kui ta liiga kurjaks muutub, siis saab tema tahet kärpida, et tugevam oleks olla. Valgus ei pea alati vallutama. Ta peab pimedusega tasakaalus olema.
***
Minu nädalavahetus möödus kõige armsama ja turvalisema grupi keskel kriisiabi kogemusnõustamise koolitusel leinateemat risti ja põiki lahates. Teise päeva lõpuks pugesid need pehmed jänkud pildile.
Kevad astub hooga lähemale. Hommikud ja õhtud on valgemad ja mul oli üle pika aja üks vaba nädalavahetus. Esimene alates jaanuarikuust, mil ma veel tööl ei käinud ja nagunii kõik päevad kolimise ja muu olulisega hõivatud olid.
Istusin reede õhtul maha ja vaatasin üle oma pika “vaja teha” nimekirja, tegin ära mõned pakilisemad asjad, saime kokku Annikaga, meenutasime me lõputöö kirjutamist, käisime mu emal ja mammal külas, käisime vanalinnas jalutamas, tõstsime poistega nende tuba ümber ja veel palju muud sai tehtud. Hetkel ei suuda ma isegi meenutada, mida ma serverist otsima läksin, aga pidama jäin me möödunud suve pulma piltidele. Need haarasid mind nii endasse kogu oma suvesoojuse ja õnne ja rõõmuga ja lõbusate hetkedega, et ma ju pean neid teile ka näitama, eks? Lähemad sõbrad on neid näinud, aga FB on FB ja siin on neil igal juhul parem ja kindlam koht.
Olete suuremaks romantikalaksuks valmis?!
Kõik algas mõistagi sellest, et me juuli keskel mamma sünnipäevaks Eestisse tulime. Siis polnud meil isegi veel mõttes Eestisse kolimine. Kolisime me sel ajal ju alles mägede suunas. Või no algas see pulmavärk sel korral kõik ikka poolteist kuud varem, kui me paika panime, et 21. juulil tuleb me pulmapidu Eestis.
Ettevalmistused peoks olin ma teinud kõik neti teel ja tohutu rabelemise asemel oskasin ma sel korral kogu seda protsessi palju rohkem nautida. Kuidagi rahulik ja hea tunne oli. Arvatavasti kõik, mis oli saanud kunagi metsa minna me pidudega, oli juba metsas ära käinud. Alles oli vaid lust ikka ja uuesti abielluda, et ka meile kallid sellest kõigest osa saaksid. Kes ütles, et sama inimesega ei või mitu korda abielluda? Või noh, tegelikult oli see ühe pulma teine vaatus lihtsalt, sest mul polnud selle hetkeni veel tunnet, et ma päriselt abielus olen. Metsik taltsutamatu kass, eksole 😛
Me olime Andreasega kunagi ammu mõlemad abielus käinud. Ametlikult abiellusime me 2016. aasta jaanilaupäeval Šveitsis, aga kuna me ka siinsete sõpradega soovisime pidusteda ja meie abiellumise nimekirjast puudusid peale kaht pulmapidu ikka veel poissmeeste/tüdrukute õhtu, pulmaöö, fotograaf ehk ilusad pildid, ma ei olnud saanud oma nime isale tagasi anda ja Andreas mu kätt mu isalt paluda, mul polnud enda pulmas olnud pikki juukseid, midagi oli vist veel? Ühesõnaga meil oli hulk asju, mille nimel sammukese taas oma unistustele lähemale tatsata.
See, kuidas kogu see asi toimima hakkas ja paljud eriti erilised ja esialgu täiesti võimatuna tunduvad asjad lihtsalt sujusid, oli imeline. Alustades ilmast, mida terve nädala jagu ette ennustati iga päev aina hullema vihmasajuga. Ja no Andreas muidugi vahepeal hullus ka, kui ma ta päev enne pidu ehituspoodi vedasin, et osta 18 meetrit paksemat kasvuhoonekilet. Ega tema ju teadnud, et mul oli salaplaan talle peoööks bassein aia äärde ehitada ja ma ei tahtnud saladust reeta ka. Eks ma kogu sellest korraldamise asjast saan teile kunagi veel eraldi ka kirjutada, sest ema arvas mu toimetamisi kõrvalt vaadates, et ehk peaksingi ma hoopis sellega leiba teenima. Minu ema suust oli see absoluutselt kõigi tunnustuste tipp iial, sest mu elu kõrghetkedel on ta ütelnud “ehk saab su’st isegi asja, kui külm ära ei võta!” Thanks, ema! 😛 Aga kuidas sisuliselt kahe nädalaga korraldada teises Euroopa otsas üks isemoodi pulm, see on lugu omaette.
Üks meie suurtest imedest oli see, et lisaks ilmale ja me armsale Liinale, kes me pulmas pilte tegi, saime me sabast kinni ka Stina Kasel. Kirjutasin talle oma unistusest – enda omast, sest meie Šveitsi pulm oli asukoha ja olustiku poolest Andrease muinasjutt, kuhu ta mind viis. Sel korral oli lugu siis vastupidine – mina tõin Andrease enda muinasjutt, enda Haldjaorgu 🙂
Pulmapäeva hommikul ärgates ja silmi avades vaatas lubatud vihmatormi asemel aknast sisse päike. Olin õhtul me riided kardinapuu külge rippuma pannud ja süda hüppas rõõmust, et õuest kumas tuppa sooja valgust 🙂
Hommikul oli omajagu siblimist, tulid ühed ja teised ja kolmandad asjad ja kõik jõudsid kohale täpselt samal ajal. Aga ometi kõik sujus. Ma sain isegi õigeaegselt endale kauni silmnäo pähe. Samal ajal käis mamma me ümber ringi ja tupsutas põsepuna ja sättis rulle kukalsse.
Pirita poole, kus me pidime Stinaga kohtuma, kihutades, helistasin Kalale, et kuuuuule, meil pole endiselt mingit muusikat ega masinat, mis seda muusikat mängiks. No, et äkki tal on mingi idee ja mõte ja võte, kuidas seda asja korraldada. Peo alguseni oli sel hetkel nii umbes kolm tundi.
Pilt on tehtud Kadriorus, enne kõnet onu Kalale, Piritale jõudes oli olulise muusika valik tehtud ja ka kõik muu andis lootust, et sujub. Muidugi sujub! Kui ei suju, siis laulame ise või teeme midagi muud. Linnulaul ja puulehtede sahin pole üldse kehvemad, kui minu hetkemõtted.
Piritalt alustasime me aga seepärast, et seal, Läänemere vahustes lainetes, lustib juba palju aastaid mu isa. Andreas pidi naljatamisi mu isalt saama lubatähe minuga abiellumiseks ja mina pidin siis isale temalt saadud nime tagasi andma. Selles, et isa Andreasele loa annab, ei kahelnud ma hetkekski. Need kaks oleks väga head sõbrad olnud, kui isa vaid minema poleks kihutanud liiga vara. Aga ma usun endiselt, et tema võimas karvane käsi mängis me loos oma rolli. Liiga imeline tundub see kõik veel ka aastaid hiljem. Vähemalt meeldib meile seda nii näha 🙂
Ja siit algab nüüd me Haldjaoru pulmaseiklus pildis.
Ja isa saigi mu 40 aastat auga kantud nime enda kätte hoiule 🙂
Haldjaorgu tagasi jõudes sillerdas päike läbi suvepuude ja eelmise suve pulma südamed, koos kogemata katki lõigatud ja kokkusõlmitud tamiiliga, õõtsusid õrnalt männi ja õunapuu vahel.
Elu ON lill. Olgu või kaktus. See on minu hüüdlause olnud viimased 20 aastat kindlasti. Kaktus, mu vapilill, sa okkaline taim – ilus, vähenõudlik ja väga visa. Võimeline isegi minu kõrval ellu jääma. Eks seepärast ta ka sel korral pildile pääses 🙂
Esimesed külalised, Andrease vanemad, tegid aias aega parajaks.
Mamma. Tema igapäevane lehelugemine. Minu vana köögi sume valgus. Mu igivana aaloe. Lapsepõlve suhkrutoos. Tan, kes on Andrease prillid endale pähe ajanud ega näe arvatavasti mitte midagi, aga paistab hirmus asjalik. Milline idüll – Stina, tead, just nende hetkede eest olen ma Sulle veel kõige tänulikum!
Kuidas Evast saab Eva. Haldjast draakon. Naisest jumalanna. Sõdalasest (viikingi)kuninganna. See metamorfoos ja samas iseendaks saamine oli imeline. Aitäh, Sulle, Külliki, unistuse täitmise ja maailma kõige ägedama pruudisoengu eest!
Tegelikult pidi Andreas endale peo ajaks mustad vuntsidega misteri sokid jalga ajama, aga parajal hetkel olin ma need minema sokutanud ja nii läks tema oma pulma kollastes sokkides, mis kinnitasid, et ta peaks jääma veidraks ja isemoodi. Muidugi, peabki! 😛 Sel hetkel, kui saabus aga aeg mul endal sokk jalga panna, olid kõik sokid me majast kadunud. Vancu omad leidsin, aga need mulle jalga ei läinud. Kuna mul muud üle ei jäänud ja saabas vajas sokki, siis kaevasin peidust Andrease härra-sokid välja. Arvestades me eelmise pulma sokiseiklust, kust me ellu astusime kahepeale ühe paari sokkidega, siis läks sel korral päris edukalt 😛
Minu truud saapad, mis on minuga sama sammu astunud alates aastast 1994!
Minu kõige ägedam pruutneitsi Hanna-Liisa koos oma ägeda ema, Küllikiga! <3
(Abi)eluks valmis!
Senikaua, kui rahvas me Haldjaorgu kogunes, silkasime meie maja taha Võlumetsa, mu juurte ja vereringe juurde.
See tammepuu me vahel on ei rohkem ega vähem kui 35 aastat tagasi tammetõrust Nõmme liivases pinnas kasvama läinud. Ma olin viiene, kui papaga kaks tammetõru me aias mu liivakasti kõrvale maha panime. Aasta oli siis 1982. Tammetõrud ärkasid ellu ja neist said pisikesed puud. Isa muruniitmiste ja koerte trampimiste eest kaitsesime me neid maa sisse surutud pulkadega. 1992. aastal tehti me majale juurdeehitus ja mamma kolis mu põlvekõrgused puukesed ehituse eest aia taha. Nad jäid vinduma. Vindusid mitu-mitu aastat. Üks neist hukkus, aga see teine, visa hing, on seal aia taga kuivad liivasel pinnal suurte kivide ja jändriku männi vahel endiselt alles. Iga kord, kui ma näen, et ta on seal alles, elus ja terve, on mul tema üle hea meel. Ta on nii pisike, et keegi ei usu iial, kui vana ta tegelikult on. Vaid vitsake! Aga ta on ja seda sitkust, mis on tal seal lasknud kõik need aastad ellu jääda, on temas palju! On ka meis.
Võlumetsa kanarbikud ja kukeharjad, lõikeheinad! Raudtee, selle muutumine 40 ja tegelikult ka enama aasta jooksul, sest ema lapsepõlvelugude kaudu tean ma ka kaugemaid aastakümneid, on olnud mu lapsepõlve mängumaa ja argipäev. Raudtee, millel me lasime rongidel kopikaid lahedalt laiaks litsuda, vana Peetri-aegne raudteetamm ja sild, mille all ja peal möödusid mu suureks sirgumise suurte armumiste ja armastuste hetked ja igavikud. Ja raudtee tagune surnuaed, kuhu meil, lastel, minna ei lubatud, aga me ometi käisime. Ajal, mil Rahumäe surnuaia ümber veel paekivist müüri ei olnud, kasvasid seal metsmaasikad. Siis olid rongid teised. Ja nüüd rändame me ajas. Igas suunas. Koos.
Hmm, oot, kuhu me siis need sõrmused nüüd panemegi? Olin pildistamise ajal korjanud valge ristiku õisi, ehk punuks need pärga? Paneks sõrmused kimbu ümber? Rahvas oli aias valmis ja ootel. Istusid põhupakkidel nägudega mu tulemise suunas. Alguses oli küll mõte, et nad võiksid teises suunas vaadata, aga tegelikult vahet ju polnud – nii oligi parem ehk. Värvale lähenedes silmasin metsaraja ääres kohevat sammalt. Veel kümme aastat tagasi oli me puudealune väga teistmoodi. Krahmasin peoga ühe toreda tuusti kaasa.
Toas otsisin mingit vaasi või asja, kuhu sisse see alt mullane samblapuhmas pista… kui korraga taipasin, et me enda vastvalminud tassid on selleks puhuks parim mõledav anum üldse. Sammal tassi, sõrmused sambla sisse , tass Külliki kätte ja sealt edasi Hanna-Liisale. Me olemegi lõpuks valmis! 🙂
Ja siis see kõik algas. Päriselt!
Kogu me Haldjaorg helises ja süda värises mu sees õnnest, kui plaadikrõbinal kõlas läbi õrna tuule Olav Ehala “Vaid see on armastus” ja Andreas tuli ühelt poolt mu lapsepõlve kodumaja…
… ja mina teiselt poolt…
… ja kaheharulise kõrgelt laasunud männipuu all saime me kokku. Sellel puul, selle kõrval kasvaval papa õunapuul ja teisel pool laiutaval jugapuul on minu elu muinasjutus oma koht ja lugu.
Meil ei olnud paaripanijat. Ka sel korral mitte. Meil ei olnud ka tõotusi ja vandeid, sest need ei pruugi ühel hetkel midagi maksta. Aga meil oli meie armastuse lugu. Tunded, valgused, värvid, värelused, mida me endas oleme ära tundnud ja teineteises loonud ja iga hetkega juurde loome.
Lugesin enda jutu Andreasele ette. Inglise keeles, et ta minust kindlapeale aru saaks.
Ja Annika tõlkis selle lause lauselt minuga vaheldumisi eesti keelde ka kõigi teiste jaoks.
Mu jutt oli pikk. Mul oli vaja ju kõik oluline ära ütelda. Ema jõudis vahepeal juba Älinile hädaldada, et miks ma ometi nii palju jutustama pean. Aga no üks kord elus ju tohib? Eelmisel korral ma ju ei jõudnudki midagi kirja panna ega ütelda. Või tahab ta järgmisel aastal jälle me pulma tulla? 😉 Ja alles hiljem taipasime, et mitte keegi ei taibanud me juttude ajal istuda ja kõik seisid ja nägin ka pisaraid vist läigatamas…
Ja siis rääkis Andreas mulle enda loo. Mina naersin ja tupsutasin samal ajal liigutusest pisaraid. Annika tõlkis ka Andrease jutu kenasti ära. See pilt siin on aga üks eriti oluline. Kaaludes peokohta, jäime me mitmel erineval põhjusel mu lapsepõlvekodu aia juurde pidama. Üheks eriti oluliseks otsustuspunktiks oli mu 94aastane mamma, keda ma üle kõige me peole soovisin. Ja kui tema ei tule peole, siis tuleb pidu tema juurde. Nii lihtne see meie jaoks oligi! Ja ta tuli ja oli! <3
Minu vana köögiaken oli me tunnistaja.
Kui ema on ahv (aitäh, isa!). siis ega mu lapsed saa paremad olla. Tsirkust ja leiba ikka täie raua eest 😛
Ja siis leidsin mina puu alt kenad kaksikud ja uurisin Andreaselt, mis tema me uuest elukorraldusest arvata võiks 😛
Tundmatuid jooke ei riski ma kõhklemata ja usutlemata võtta isegi enda mitmekordse abikaasa käest. Olevat vein olnud. Otse pudelist. Aga mine seda hullu tea 😛
“Niii! Aga teeme nüüd kõik koos pilti ka?!”
Enne, kui me selle pildi peal kokku saime, juhtus nii mõndagi. Vancu pildile saamine oli täielik katsumus – liiga palju inimesi, keda ta ei tunne või ei mäleta. Mammaga läks õnneks veidi lihtsamalt. Tan oli vaja puu otsast kätte saada. Ja siis otsustas Happy lahtisest aknast välja volksatada ja avatud väravast raudtee poole plagama panna ja siis pani pool kampa koeral sabas teda kinni püüdma. Aga pildile me jõudsime! 😉
Stina võttis meid endaga kaasa, sest loojuva päikese valgus, mis üle puulatvade valgust heitis, oli nii ilus, et tal oli vaja meid metsa tagasi viia, nüüd ja kohe. Värva taga ootas meid me äge ratastel rendisaun, mille aken oli ideaalne põrsakese mängimiseks. Mäletate ikka seda multikat? Ma tõesõna ei teadnud, et ma nii hulle nägusid teha oskan. Kui keegi teab, kust leiab antud multika, siis olen äärmiselt tänulik 😛
Saab ka niipidi! 😛
Ma ei saa mainimata jätta, et 40 aastat tagasi pesti selles vannis mind, mitte ei hoitud jääkuubikute vahel peojooke. Kaasajal sobib ta muidugi paremini peojookidele, sest mina sinna enam kahjuks lihtsalt ei mahu 😉
Kuidas mehed said aimu sellest, mis minuga kõik mu tüdrukuteõhtul toimunud oli. Või siiski mitte veel päris kõigest 😉
Viinapudel kuupäevaga 21. juuli 2000 ehk päevapealt 17 aastat vana kraam – minu elu esimese pulma viin. Ühest teisest ajastust, teisest pulmas ja kõige viimane sarnaste seas. Selle eelmise ajastu lõpetamiseks tuli sellele pudelile päkad sirgelt silma ajada. Kes veel kahtleb (ja ma tean, et neid leidub 😛 ), siis Eesti Pulma saab pidada täiesti ilma viinata või hädapärast sümboolselt ühe pooleliitrise viinaga, mida keegi juua ei taha ja pidu võib lõbusalt ikkagi hommikuni või ülejärgmise hommikuni kesta 🙂
Meie pulmas oli kaks “pulmatorti” – Maarja tehtud universumi parim napolenikook, millest ma saingi vaid ühe pisikese tüki ja kuulsin kõigi kiitvaid sõnu ja käisin lakkusin pärast puidust alust, mille peal see kook olnud oli! Maarja, äkki saame kaubale ja mul õnnestub veel seda imelist kooki maitsta?
Ja Rita tehtud šokolaadi uputatud kringel, mis on universumi parim kringel. Päriselt ka! Ja arvake nüüd ära, kuidas on nende tortide-kookide-kringlitega kohane pulmas toimetada? Et toome paramaparaa! lagedale ja siis lõikame koos ja sööme ja anname teistele ka? Võib-olla mõnes pulmas ongi nii. Meie hiilisime Stinaga hoopis keldrisse, kus “tordid” olid sooja ilma või hoopis ahnete pilkude eest varjule toodud. Et siis sellised maiuspalad? Hmm, mine tea, mida kõike need sisaldavad… neid peaks äkki ikka enne külalistele pakkumist maitsma!?
Mõeldud… tehtud! Muidugi peab neid katsetama. Salaja. Kohe. Ja hästi palju!
Kui ma keele kurgust lõpuks kätte sain. No ma neelasin selle ju koos pulmatortidega alla! Vat siis, kui ma sealt keldrist taas välja suutsin ronida, ise naerukrampides, sest kes seda enne näinud on, et pruut salaja tordiga maiustamas käib enne õiget aega?! Just siis oli paras aeg teha üks pulmatants. Eelmises pulmas jäi meil see tegemata, sest ma läksin ju enne tantsu jalgu puhkama ja ärkasin alles hommikul 😛
Kinnitamaks meie ülimat normaalsust, sai Andreas enda üllatuseks naeruturtsatuse peale tantsida minuga me abielu esimese ametliku pulmatantsu Milow “You and Me” saatel. Soovitan jälgida ka teksti. Ja kui keegi saab veel kätte kontsertsalvestisi, siis sealt pudeneb veel veidralt naljakaid ridu juurde 😛
Täiesti normaalne lauluvalik. Meie jaoks 🙂
Ja ega sellega veel pidu otsa ei saanud! Kaugel sellest! Siis me alles hakkasime torti sööma ja sissejuhatuseks andsin ma teada, et mulle kohe üldse ei meeldi nõusid pesta. Ja ega ma nagu vett ka väga raisata taha. Seega kuulutasin ma veenvalt, et kõik, kes tasse kasutavad, on sunnitud need endaga oma koju kaasa võtma. Eks see oli väikese konksuga kuulutus 🙂
Olime peo ajaks tellinud eriti armsad plekkkruuse meenutavad tassid. Sõlepilt just nii, et see tassi pihkude vahel hoides annaks endast parima. Aitäh, Kerli, et Sa seisid hea, et need tassid läbi imede ikkagi valmis said õigeks ajaks! Ja imelise foto eest tänud Liinale! 🙂
Liina tehtud piltidest on meil ka tema tehtud pildivideo 🙂
Imeimelised mälestused, mille väärtus ajas vaid kasvab! Aitäh teile kõigile! <3
Meie Haldjaoru pulmapeo tehnilised andmed
Kuupäev, mis me peres on oma väärtuseg – 21. juuli 2017
Kõige armsam ja õigem peokoht – Haldjaorg, minu lapsepõlvekodu ja mängumaa
Minu peo- ja pisarakindel veel ilusam nägu – Ellen Wage
Minu kõige imelisem pruudisoeng – Külliki Virulaane Vunk
Imelised pildid ja neist tehtud pildivideo – meie armas Liina, Liinale tänud ka veel väga palju muu eest!
Ehk on sellest infost abi teile, keda me lugu ja pidu lummas 🙂
21. juuli 2017 oli ilmselgelt nii minu kui ka Andrease üks kõige erilisem ja õnnelikum ja lõbusam päev ja selle tegite võimalikuks kõik teie, me sõbrad, kes te olite kohal ja ka eemalt mõttes meiega. Aitäh! 🙂
Mis muud, kui me oma sõberklassikuid tsiteerides – “Järgmise pulmani!”
Andreas ikka vahel küsib, kas ma talle naiseks tulen ja millal me jälle pulmi peame. Naiseks lähen ma talle iga hetk ikka ja jälle. Pulmade peale pole olnud aega mõtelda. Ju siis, üllatus-üllatus, ei sügele hetkel miski mu sees ja ma olen rahul sellega, mis on. Just nii, nagu on. Nii ongi kõige parem.
Sellest, kuidas õhtu jätkus siis, kui päike looja läks ja uuesti tõusis ja jälle loojus, räägin ma teile mõnel teisel homsel. Vahepeal peaks ka me kirjad teineteisele üles otsima. Ja veel palju muudki, et nad minema ja peitu ei lipsaks me mälukoridoride rägastikus 🙂
“Tere… mina olen Eva!” ja näkku venib lai häbelik naeratus, et kohmetust tasakaalustada. Põsed arvatavast hõõguvad nabani ja mul on hea meel, et ma ennast peeglist näha ei saa ja tund edasi peab minema.
Tutvustamine rahva ees on mind alati koletult krampi ajanud. Natuke nagu kõhe on ja ebamugav ka, kui keel kurgulakke kleebib ja hääl päris nii noka vahelt välja ei tule kui peaks. Isegi siis, kui seltskond enamvähem tuttav on. Samas, kui on rahva seas istudes vaja suures saalis midagi küsida või vastata, siis see pole mulle kunagi probleeme valmistanud. Ja kui ma seal klassi ees juba olen ja asjast hakkan rääkima, siis kaob ära ka see tutvustamise hirm, aga alguses on alati natuke kõhe.
Reedel koolimajast väljudes ja üle krudiseva lume bussipeatuse poole kõmpides, endal käed alles kunstverest roosakirjud ja silmad natuke pandad, muigasin ma endamisi, et näed, ongi üks kuu läinud nagu lupsti. Täpselt kuu ja see on olnud mu elu vist kõige ägedam kuu üldse, sest selle sisse on mahtunud nii palju ja veel rohkem.
Tegelikult alustasin ma küll soojendusega mõned päevad varem, jaanuari lõpus, ja rääkisin lapsehoidjatega imiku hooldamisest. Või noh, tegelikult alustasin ma ikka veel varem, juba poole kolimise pealt, kui ma ilma ühegi varasema kogemuseta panin kokku kogu ainematerjali – 20 tundi e-õpet, ülesanded, grupitööd ja 4+4 tundi praktilisi tunde. Natuke andis see servast ka julgust juurde, sest mulle tundus korraga, et ma tõsimeeli tean, mida ma räägin ja mitte kõik ei tea neid asju veel päris täpselt ja hea on asju läbi arutada ja proovida. Just julgus küsida, tegutseda, vajadusel sekkuda, tunnistada eksimusi, otsida abi ja tuge, on see, mida ma neile enda tundidest kaasa püüdsin anda, sest lisaks olulistele faktidele on terve rida asju, milles kõik tuginebki vaid suhtumisele, suhtlemisele ja koostööle.
Hüppasin jaanuari lõpupäevil oma kastimaailmast ja kolimismeeleolude keskelt pea ees vette ja sellest sai üks igavesti tore kogemus ja hea algus mu igapäevatööle. Mul endal oli nii hea meel, et Kadi sai tookord tulla meile rääkima laste linas- ja kotiskandmisest. See oli niii äge harjutamise tund kõigele muule olulisele lisaks, mida me neis tundides tegime. Aitäh, teile, tulevased lapsehoidjad! Mul oli teiega väga tore seda ainet läbida. Ja meie kooli titad jäid meiega väga rahule 🙂
Kõrgkooli läksin ma täiskohaga tööle veebruari alguses ehk siis reedese seisuga täpselt kuu tagasi.
Ma läksin kooli tööle koos kalaga. Kes käib tööl autoga, kes bussiga. Mina otsustasin käia kalaga. Kalale meeldib koolis. Mulle ka!
Ta on selline hea kaaslane, kes vajalikul hetkel oskab kenasti jääd murda. Kui tekkis küsimus, mis on kala nimi, siis esimese hooga vastasin ma kohe, et ju ta Andreas on. Aga tegelikult kutsun ma teda lihtsalt kalaks. Vahel on mööda koridore kala sabapidi näpu vahel hoides tore kulgeda ja näoilmeid jälgida 😉
Minu teine tööpäev sisaldas lõpuaktust. Kolm aastat varem olin ma samas saalis istunud kaks rida ülevalpool lõpetajana. Elevuse asemel oli minu sees suur ja sügav rahu.
Kolmandal tööpäeval toimus uute tulijate jaoks avaaktus. Aeg ja selle kulgemine on koolis nii isemoodi tajutav – tund, vahetund, päev, nädal, kuu, semester, õppeaasta, kooliaeg! Ma ju alles äsja olin ise ka siin! Alles tõin enda pabereid kooli ja Nõmme tee nurgal tilkusid pärnad mett ja maailm lõhnast imetabaselt ja siis viskas lõõtsutav tuuli mu kollase puhvis alusseeliku mul peaaegu üle pea, kui me Äliniga minust lõpudiplom näpus ja lilled süles aktusele sõitnud kiirabiauto ees pilte tegime. Ja siin ma nüüd olen – tagasi koolis! Ring on isemoodi täis saanud. Ma olen nagu tagasi koju jõudnud. Tunne on eatu ja kui mu töökaaslane kord armsalt itsitades õhkas, et ta ise on nii noor, aga juba õpetab teisi (ja väga hästi õpetab!), siis ma pidin tunnistama, et ma tunnen end samamoodi, kuigi ma temast 15 aastat vanem olen. Õhevil ja ilus on olla. Ja nii hirmus huvitav ka. Ja teate, mis kõige ägedam on?! See, et mul on võimalus teha tööd, mis ei tundugi tööna, õpetajate kõrval ja koos nendega, kes on nii väga mu südames ja keda ma imetlen läbi ja lõhki. Ja see tunne, kui üliõpilased tunnis aktiivselt osalevad, nende säravad silmad ka hommikul vara ja vahel ka peale öövahetusi ja veel eriti see, kui sa midagi klassi ees räägid ja keegi korraks näpu püsti ajab, et omaette siblivat seltskonda ohajata ja paremini kuulda, vaat see on see, mis paneb sees jõnksatama!
Lisaks kalale elab minu juures koolis ka Elmo. Ah, et kes on Elmo?
Elmo on minu pisike punane sõber. Ta on koolis minu tugiisik. Me teeme paljusid asju temaga koos. Pildil on Elmo koos oma suure sõbra Urriga. Urr elab ka me koolis. Täitsa päriselt. Elas juba enne Elmot.
Minu kolmandal tööpäeval tuli meie kooli oma mamma Mare juurde üks pisike vahva ja mulle juba natuke tuttav poiss 🙂
Täiesti ootamatult olid samal päeval meie kooli kolinud ka minu karud. Kohe terve perega. Ja siis hakkas nendega kõiksugu asju juhtuma. No, et kus on palju karusid, seal ju ikka juhtub?
Juhtus ikka kohe nii, et me avasime kohe vaikselt eksperimentaalse Karukliiniku, sest mida muud teeb üks pisike poiss Tervishoiu Kõrgkoolis, kui ta on sattunud perekeskse õenduse kõige positiivsemasse epitsentrisse?! Karusid abistada ja nende perega saab kenasti perekeskset õendust harjutada ja järeltulevatele põlvedele maast ja madalast edasi anda häid põhiväärtusi. Nendega saab harjutada märkamist, oskusi ja empaatiat arendada. See toimib ka suuremate puhul hea mudelina, aga me proovisime asja ikka kõige õigema vanusegrupi peal ära ja tulemus oli vaimustav. Suurtel on, kust õppida! Ja pisematel hea kasvada teadmistega, mis ja kuidas on õige.
Kui karud olid abi saanud ja pikutama läinud, siis täitis pisike spetsialist dr Elmo abiga ka karude õendusdokumentatsiooni 😉
Sedasi nägi meie Karukliinik sel päeval välja. Mõmmikud paranesid jõudsalt.
Kuigi tunniplaani järgi oleksin ma saanud veel vaikselt sisse elada ja kohaneda, siis kuuendal tööpäeval juhtus nii, et ootamatult sadas mulle sülle võimalus minna esimesse tundi.
Võtsin oma Elmo kaasa ja astusin koos ühe üliõpilasega klassi ette rääkima esmaabist. Alguses rääkis tema, siis mina ja siis tegutses Elmo ja meie toetasime. Meie õpilasteks olid maruvahvad lasteaialapsed ja meie ülesandeks oli neile rääkida natuke esmaabist. Pidime rääkima sellest, millal ja miks ja kuidas panna haavale plaastrit, aga tegelikkuses jõudsime me selle ettenähtud 20 minuti jooksul palju enamat. Tegime sama asja läbi neli korda järjest ja iga grupiga jõudsime pisikeste haavade juurest kes teab milleni – esimestega läks teema lõpuks sujuvalt ninaverejooksule ja õppisime, mida siis tegema peab, teistele meeldis rohkem rullplaastriga plaasterdamine, kolmandatega arutasime peale kohustusliku osa läbimist veidi reproduktiivtervise teemadel, et kuiii pisikesed need titad siis alguses ikkagi on ja neljandad vaimustusid sidumisest. Said meiegi käed ja põlved nende poolt seotud 🙂
Lisaks sellele, et Elmol on imeline võime kukkuda, viga saada ja haigestuda ka kõige hullematesse tõbedesse imelise kiirusega sobival hetkel, siis on tal veel imelisem võime kõigist neist hädadest alati hiljemalt päeva lõpuks taastuda ja paraneda. Ja talle meeldib see kõik. Igal juhul on minul temast palju abi ja tuge. Ta aitab jääd sulatada ja hoiab mul käest kinni sel hetkel, kui ma pean ennast tutvustama hakkama ja vajan ekstreemsemaid näiteid. Lasteaialastele meeldisid Elmo ja Urr ka. Urr on see suur ja valge esireas. Pisike punane Elmo lehvitab teile aga tagumisest reast 🙂
Sama ootamatult, kui kuuenda päeva lasteaialaste tund, tekkis mu plaanidesse seitsmenda päeva gümnaasiuminoorte esmaabitund. Nad käivad meie juures mitu korda, aga sel korral olid plaanid veidi puntras ja mina läksin külalisesinejana nende ette. Ma oleksin võinud teha läbi ettenähtud kohustuslikku programmi, aga ma jätsin selle osa ikkagi neile, kes seda asja muidu igavpäevaselt teevad, et asi õpilaste jaoks ühtlasem ja sujuvam oleks ja selle asemel rääkisime kaks tundi hoopis esmaabiga seonduvatest asjadest. Alustuseks viskasin ma end ettehoiatamisega, et see on ainult harjutus, klassi ette pikali maha ja jäin ootama, kas ja kuidas mulle abi hakatakse andma. Esimesena taheti mind kohe elustada, sest ma ei vastanud. Läbi selle situatsiooni jõudsime oluliste punktideni, mida tuleb veel lisaks pumpamisele teha. Kuidas abivajajale reaalses olukorras läheneda, kuidas saada paremini teisi endaga koostööd tegema abi andmisel ja miks on hea selge häälega rääkida, mida parasjagu tehakse ka siis, kui kannatanud tundub teadvuseta olevat ja teised näevad ise, mida sa teed. Psühholoogilisest esmaabist rääkisime, sellest, mida võivad tunda abivajaja ja abiandja, millised on selliste olukordade võimalikud psüühilised ja füüsilised mõjud meile koheselt ja hiljem. Mind oli ette hoiatatud, et nende noortega võib keeruline olla, sest telefonid nihkuvad näppude vahele ja pilgud kaovad laua alla, aga mul ei õnnestunud näha ühtegi telefoni ja meie silmside oli püsiv. Läksin hiljem nendega veel kaasa ka teise õpetaja elustamise tundi, sest see oli nii vaimustav kogemus.
Kaheksanda päeva hommikul võtsin kala näppu ja Elmo kaenlasse ja astusin koos Marega, kes oli ja on minu õpetaja, juhendaja, mentor ja armas sõber, elu esimesse haige lapse õenduse tundi, mis on läbi ja lõhki Mare aine lisaks paljudele teistele õenduainetele.
Astuda kolmanda kursuse ette, kes on kõik peaaegu valmis õed juba ise, on väljakutse, sest rohkem kui üliõpilased on nad juba ammu ju kolleegid ja suure tarkuse jagamise asemel ongi oluline lihtsalt asju koos läbi arutada, avastada ja avatud olla. Märkamist ja mõistmist arendada, kui vaja. Minu esimene päristund lõppes ettepanekuga juhendada Marega koos üht lõputööd. Võimalik, et kunagi hiljem tööde kuhjade all ägades ei oska ma selle üle nii palju rõõmu tunda, aga see hetk oli kuidagi väga eriline.
See tunne, kuidas on Mare kõrval õpetaja olla, on lihtsalt kirjeldamatult hea kogemus. Tema emalik, soe, hooliv ja hoolitsev hoiak loob turvatunde. Vahel unustan ma teda kuulama ja imetlema nagu siis, kui ma veel ise samades ruumides tagumises reas tema tundides üliõpilasena viibisin. See on lihtsalt nii ilus. Tabades ära tema kui õpetaja emaliku lähenemise, sain ma enda jaoks selgeks ka iseenda koha selles loos – mina olen natuke nagu vanem õde. Mitte see tegelane haiglast vaid ikka perekonnast. Positiivne näide, julgustav, toetav, avastamisele innustav ja lihtsalt olemas. Ma ei karda rääkida rasketest asjadest lihtsate sõnadega ja ma leian, et neist asjust peab rääkima. Otse ja ausalt 🙂
Tööpäeval number 16 käisin ma koos üliõpilastega Haabneeme Kooli karjääripäeval 4.-6. klassi õpilastele õenduse erialast rääkimas. Alguses tutvustasid üliõpilased ennast, rääkisid, miks nad õeks õppima läksid ja mida see õendus endast üldse kujutab ja siis testisid spetsiaalse lambi all, kui puhtaks oskavad lapsed enda käsi teha. Oskasid väga kenasti. Selle kohta said nad ka nimelised tunnistused ja kingituseks kleepsud ja siniseks kindad. Aega oli veel küll ja siis astusin mina ka ligi. Meil õnnestus üheskoos üliõpilastega vastata kõiksugu huvitavatele küsimustele nii õendusest kui ka esmaabist. Ja siis said lapsed tuttavaks ka hammasteta krokodilliga, kes mu kotis juhuslikult pesa oli teinud. See on selline jõehobu moodi hammasteta krokodill, kes vahel kiirabi tulles või ka arsti juures käies võib end nende sõrme otsa ampsata. Selle krokodilli nimi on pulssoksümeeter ja ta tuleb appi siis, kui vahel on kähku vaja teada saada, kui kiiresti süda tuksub ja kui hästi õnnestub hingamine. Lapsed vahel pelgavad selliseid asju väga. No et teeb haiget või nii. Ikkagi mingi tundmatu elukas. Krokodill oli väga pai ja haiget ei saanud mitte keegi. Lapsed said natuke julgemaks. 🙂
Ja tänutäheks anti meile ka tänukirjad. Niiih äge tunne on olla mutrike suures masinavärgis. Arvatavasti oli meil palju abi ka sellest, et Elmo vaikselt mu seljakotis istus ja kogu seda värki vaikselt muhistades pealt vaatas. No ta sai aru, et me saame hakkama 🙂
Selle kuu aja jooksul, mil ma koolis tööl olen olnud, on nii palju põnevat juhtunud. Näiteks õnnestus mul hoida meie suurte tegijate soojendusdresse päeval, mil rahvusvaheline komisjon käis andmas hinnangut me kooli valmisolekule ja suutlikkusele alustada uue eriõe magistritaseme õppekavaga. Päev oli emotsionaalne ja kooli ja meie kõigi jaoks äärmiselt oluline. Lisaks saime me teada, kui ägedad me oleme ja seda oli nii hea kuulda. Nii, ja siis olen ma veel käinud rektori infotunnis ja koosolekutel ja kuulamas loengut vitamiinidest ja meie kooli optomeetria üliõpilaste juures käinud põhjalikus silmakontrollis. Vabariigi aastapäeva eel sõime koolisaalis samblikukooki ja jutustasime rektori üleskutsel vanu armsaid lugusid. Ja kallistasime ka. Meie siin kalli Mare ja mu kõvera pihikseelikuga 🙂
Nii, ja siis olen ma veel saanud natuke olla abiks simulatsioonikeskuses ja ASTRA üliõpilaste teaduskohvikus arutamas, mis on nutikas lõputöö ja veel paljut-paljut muud. Ja siis on meil koolis väga hea plaan aidata õdedel paremini mõista erinevate erivajadustega inimesi ja neid seeläbi ka paremini toetada erivajadusega patsiendi käsitluse koolituse info leiad siit! 🙂
Rutiini üle ma küll kuidagi kurta ei saa, sest iga päev ja hetk on olnud ikka väga isemoodi ja ees ootavad igavesti põnevad ajad. Samal ajal käivad koolis hetkel suured ehitustööd ja mul õnnestus isegi oluline hetk, kus paneele paigaldati, pildile püüda!
Minu esimese kuu viimase paari päeva märksõnaks oli lähisuhte vägivalla aine. Projekt, kus tulevased tervishoiutöötajad ja politseikadetid harjutavad koostööd, on minu meelest üks ülioluline õppimise koht. Mul õnnestus omal ajal esimesel kursusel vabakuulajana osaleda vägivalla valikaines ja see jättis mulle kustumatu mulje – oli üks sisukamaid ja olulisemaid kogu me kooliprogrammi jooksul ja kuna see teema on nüüd taas isemoodi olemas, siis olen neil huviga silma peal hoidnud. Lisaks situatsioonide läbitöötamisel osalemisele varusin ma juba nädala alguses kunstverd ja värve ja vaha ja muud seesugust ning tegin mõned harjutused sabale. Või siis silmale.
Kahvlite “selgasurumist” harjutasime me Andrease peal ka nii ja naa 😉
Reedel läksime poole perega kooli, sest praktiline lähisuhte vägivalla tund toimus meie kooli simulatsioonikeskuses ja ees ootas kahe situatsiooni läbimängimine. Esimeses situatsioonis mängis kooliõe kabinetis Tan väikest poissi, keda kasuisa jõhkralt peksab, sest ta julgeb vahele minna, kui mees ta ema lööb. Laps kardab meeletult enda ema pärast.
Sedasi valmistas ta end rolliks ette.
Ja selline hirmutav ja usutav nägi ta oma rollis läbi me ekraani välja. Mul võttis korraks peegli taga kastis seistes isegi silma niiskeks. Polnud üldse lihtne roll, aga ta oli väga usutav ja sai hästi hakkama!
Tulevased õed ja teised tegelased said samamoodi väga hästi hakkama! Igaüks isemoodi ja teineteist täiendades ja täiustades 🙂
Teises situatsioonis pidasime meie Andreasega, kes kehastus väikeküla vabrikutöölisest Freddyks, maha kehva lõpuga Eesti Vabariigi sünnipäevapeo. Isegi mu kala tuli lisaks kulbile ja potile mängu ja lendas lipa-lopa ringi me vahel. “Selgunud tõsiasjad” olid ootamatud ja äärmiselt härivad, aga enne ja pärast inetut situatsiooni, mida politsei ja tulevased ämmakad lahendasid, oli meil valmistudes ja hiljem koristades meie endi päriselus natuke lõbus ka. No minu süüüüda oli ikka tükkkkkideks rebituuud mängult ja ma suutsin muude maalingute keskel endale tühja viinapudeliga päriselt kogemata paraja obaduse vastu pead panna.
Värvilise perepildi saime ka tehtud. Kaladel oli igatahes pidu…
Mõnegi inimese suutsime me sel päeval ära ehmatada ja ma käisin koridoris käsi pikalt ees ja korrutasin, et see on ainult mäng! See on oluline, et see info koheselt kohale jõuab, sest mine tea, keda ja kuidas see hiljem häirima võiks jääda ja seda pole vaja. Me mõtlesime eelnevalt enda jaoks asjad väga hoolega läbi ja rääkisime eesmärgi endale ja teineteisele selgeks. Tannuga tegime me ka eelnevalt korraliku eeltöö ära ja arutasime läbi ka selle, miks tema rollitäitmine on antud juhul oluline, mida see tegelikult teistele – nii abistajatele kui ka abivajatele võib anda ja kui palju see teda ennast puudutada võib. Üks asi oleks need situatsioonid lihtsalt kiirelt läbi mängida, aga me leidsime, et oluline on luua võimalikult realistlik pilt. Tundus, et me saime üsna kenasti hakkama. Kahvlid Andrease seljas, koletu kuuma triikraua jälg ja minu nutetud ja ärahüsteeritsetud võika ilmega nägu “ei-ei, meiega on kõik kõige paremas korras!”
Hiljem üheskoos salvestisi vaadates ja asjade üle arutledes saime veel paremini aru, KUI oluline on sellist asjade koosõppimine, et abi ja tugi oleks abivajajate palju jätkusuutlikum ja kogu protsess seeläbi ladusam. Abivajaja on siinjuures nii kannatanu/ohver kui ka see, kes on raskema käe-jala ja teravama keelega ja ka see, keda see olukord mingil põhjusel ka kaudselt puudutab ja rivist välja lööb. Meie, kui õdede, tervishoiutöötajate, jaoks on oluline suuta jääda neutraalseks ja keskenduda inimeste abistamisele ja toetamisele ka siis, kui see emotsionaalselt ka üle taluvuse piiride läheb vahel. Oskus ja julgus otsida abi otsestele abivajajatele ja aidata ja otsida abi ka iseendale on selles protsessis äärmiselt oluline.
Vaat sedasi see esimene töökuu mul möödunud ongi. Onju äge?! Minu meelest on küll.
Kui ma peaksin taas kuuks ajaks vait jääma, mida ma küll vältida püüan, siis meiega on kõik ikka kenasti! Me kohaneme eluga Eestis. Elame endiselt osaliselt kastide otsas ja vahel ja oleme lihtsalt moodustanud enamvähem läbitavad tunnelid ja kasutusintensiivsuse järgi ka kõrguvad püramiidid. Panipaikadega on meil siin eriti kitsas, aga elatud saab, sest püramiidi alumise korruse jõuluehteid veel vaja pole ju?! Ja lae alla kasti otsa ei roni ka Happy teki peale magama. Seega selles kõiges on omajagu ka praktilisust 😛
Andreas jätkab ikka oma tööga, õpib eesti keelt, käib kirglikult keskaegse mõõgavõitluse trennis ja juhendab peagi taas päris meie oma praktikanti. Poisid on koduõppel ja selle semestri põhiteemaks on neil teater laiahaardelises mõttes ja integreerituna millesse kõigesse. Nad paistavad sedaviisi lähenemist vägagi nautivat. Mõlemad on vahepeal nii palju kasvanud, et ma pidin oma talvesaapad Tannule loovutama, sest järgmiseks hooajaks oleks tal praegused kindlasti väikesed. Eile käisime Tabasalus nendega ronimas ja mul õnnestus see klounide kamp ka tabada. Antud pildil on Tannul küll jalas juba ka Andrease saapad 😛
Happy naudib lund ja koeraplatse ja uusi põnevaid koersõpru ja mina? Lisaks koolile on mul hetkel jooksmas viis pikemaajalist koolitusprogrammi, milles osalemine viib mind lähemale kõigele sellele, millest ma niiiiii kaua unistanud olen ja täiustab minu jaoks maailmast arusaamist lisaks isiklikule arengule just õenduse seisukohast. Suurest unistamisest ja nukrusest ja kohati isegi meeleheitest on kokku vormunud võimas mänglev jõgi, mille jõulistes lainetes sulpsates tunnen ma end vaba ja õnnelikuna ja vaat see tunne on väärt rohkem, kui sõnadesse mahub ja mul on isegi aega pere ja kodu jaoks 🙂
Isemoodi õpetajaprovva paraadpilt ka tulevastele põlvedele siia mälestuseks. Teraapilisi kõrvarõngaid märkate? 😛
Nii, ja homme algab minu teine töökuu kõrgkoolis. Kohe hommikul ootab mind mu elu esimene õendutoimingute tund. Hoidke mulle siis pöialt, et “Tere, mina olen Eva!” tuleks mul juba ladusamalt välja 🙂
Eilse tähtsa päeva kokkuvõtteks saame me väita järgnevat:
1. Lipp heisatakse endiselt liiga vara, sest äratuskell meid äratada ei jaksanud. Oleks ikkagi pidanud eelmise õhtul kõvemini punkima ja otse Toompeale ronima.
2. Elu esimesel sõjaväeparaadil on meil nüüd kõigil käidud. Andreas imestas ikka ette ja takka, et selliseid asju veel tänapäeva maailmas üldse korraldatakse, aga vaatas kogu seda värki suure huviga.
3. Kell 13:00 saime me tehtud pildi iseendast, sest meie olemegi Eestimaa 🙂
4. Sõdurisupp, mida Harjumäel jagati, maitses -12 kraadis, mis tundus ilmalehe andmetel rohkem nagu -18, väga njämma. Saime sujuvalt Andreasele ka vastlapäeva-supi tutvustatud ja talle maitses. Poisid keeldusid – Tan, sest ta juba teadvat seda suppi, Vanc, sest ta ei tahtvatki teada seda veidra välimusega suppi. No eks siis mõnel teisel korral 😛
5. Küsimusele, mida me siis õhtul sööme, oli Andreasel keeltekoolist selgeks õpitud vastus – “kiluvõileib”! Ja kuna Selveris oli eelmisel õhtul musta leiva ikaldus, siis läksime lihtsama vastupanu teed ja haarasin kaasa valmis kiluga võikud. Poisid neid ei söö, Me siis sõime nende eest ka.
6. Kook pidi ka olema! Ma olin koolis maitsnud samblikutorti, see oli väga vahva. Aga Andreas arvas, et seda saab vast hiljem ka, seega jäime oma kolme koogi ja kahe jäätisesordi juurde, mis meil juba olemas olid ja lahendamist ootasid.
7. Presidendi kõne oli nagu oli. Andreas imestas, miks ometi peab nii pikalt rääkima ja laskma inimestel saalis sedasi seista. Et no kas on siis mingit pakilist uudist või nii. Tõsi, see kõne võiks tulla ju mõnes muus kohas ja vormis lihtsalt aastapäevale pühendatuna. See tohutu paatos, no milleks? Nagunii teemad korduvad ja ülistab ta kka sama, mida alati ja nokib ikka selle kallal, mille kallal alati. Me teame seda ja see pole paha, lihtsalt kas seda peab peo ajal suu ammuli kuulama ja järeldusi tegema ja Karmelile otseetris siis vastuseid andma? Keset pidu. Ise vast hakkaks ka kokutama.
8. “Kontserdi” kohta ei ütle ma kuivalt muud, kui et kunst on kunstis kunsti näha. Ma seda sel korral näha ei osanud. Andreas vaatas eelarvamusteta ja leidis enda jaoks mõne toreda asja. Näiteks meie rahvapillide sarnasuse kohaga, kust tema tuleb jms. Minu arvates kihutas kogu see kontserdivärk talutava ja väga inetu vahel. Ojasoo sai salvamisi salaja taas naistele ära panna ja süvenematute juubeldavaid plaksutusi koguda – mõnel on endiselt sees nõukaaegne mentaliteet kiita valimatult kõike, mida pakutakse. Kuigi ise möhhigi ei taipa. Ühe sõnaga, mulleeimeeldinudkontsertselkorralmitte. Poisid hoidsid ise eemale. Selle üle oli mul vahepeal kohe hea meel.
9. Tõnis Mägi meeldis mulle küll. Väga. Ta oleks võinud kogu kontserdi üksi ära täita. Oleks saanud miljon korda parema juubelikontserdi. Tõsiselt! Andreasele meeldis ka.
10. Kui laulma hakati “Mu isamaa on minu arm”, siis tõsis klomp kurku… Ma olen endiselt leppimatu, et me hümniks on laul, mida me mingis mõttes jagame põhjanaabritega ja mis ehk oli kunagi oluline, aga millega me, nõukaaja lapsed, üles ei kasvanud. See pole meie laul. Minu jaoks on ja jääb Eesti tõeliseks hümniks just Ernesaksa laul, mille sõnad on kirjutanud Koidula ja Kunileid. Selles on miljon korda rohkem meid ja meie sügavust ja olemust.
11. Pingviinide paraad on midagi, millest Andreas pole aru saanud varasemalt. No et milleks. Eks tal on raskusi olnud ka meie kõiksugu lõpupidude ja muude aktuste ja asjadega. Neil selliseid asju ei ole. Aga me vaatasime. Peamiselt küll selleks, et näha Annikat koos oma vanaisaga 🙂 Ja ohh, üllatust! Me ei pidanud üldse kaua ootama ja sealt nad juba kohe tulidki. Annika, Sa olid niiiiiiiiiimeilus! Ja Su vanaisa võttis õigusega oma aja! Itsitasime ja noogutasime kaasa 🙂
12. Kell 20:18 oli kallistamise ring. Andreas oli vaimustuses, et selline asi välja on mõeldud. Kallistasime kõik ristirästi läbi 🙂
13. Päevauudised olid toredad. Poisid ronisid ka kohale ja ma sain Vancule näidata uudiste-tädi, kes on ajarändur ja talle kunagi 40 aastat vana sünnipäevakaardi käis ja saatis enda lapsepõlvest. Vanc oli taaskord lummatud, sest varasemalt oli ta seda tädi vaid pildilt näinud.
14. Oleks me midagi tõrvikutest kesklinnas varem teadnud, siis oleksime me teleka ees passimise asemel hoopistükis õue roninud 🙂
15. Vapralt pidasime me kogu pingviiniparaadi vastu ja ma kilkasin roheliste kleitide peale, sest need jäid sel korral kohe eriti silma ja Andreas oli vaimustuses sellest, kui ilusad on me rahvariided ja kui ilus on vaadata, kui inimesed neid kannavad.
16. Öösel hästi hilja lugesime sadat fakti Eesti kohta. Enamus oli ikka väga teada ja tuntud. Andreas noppis sealt enda peab-saama-tehtud-nimekirja jäätee ületamise. Tuleb tunnistada, et ka mina pole kunagi üle jää sõitnud. Ega ma pole nagu väga ihanud ka. Aga no olgu. Kui Andreas sõidab, siis võin ma ju autos istuda 😀
Sellised me siis olime Eesti sajandal sünnipäeval, 24. veebruaril 2018 kell 1 päeval:
Ja veidi veel eilse päeva muljeid 🙂
Toppisin end paratsetamooli täis ja astume reipalt paraadi poole.
“Kuule, vaata, Tan, ma olen nagu su vanem õde!” ütlen ma rõõmsalt ja end hirmus noorena tundes lipukeste lehvides edasi udjades.
“Hmmm, siis sa oled ikka väga vana õde,” teatab varsti minupikkune tüüp mõnusalt muiates. Nähh, halastamatu lapsesuu 😛
***
Meie taga jälgib paraadi üks isa oma pisikese pojaga. Laps on tal kukil. Ta on nagu hammastega raadio, tänu kellele me teame, kes täpselt meist mööduvad. Gruusia ja Inglismaa osas jäid nad küll ühe teise targa onuga kumbi isearvamusele. Ja siis on ühes reas korraga üks naine. Onu teatab poisile:
“Oiii, vaata, seal on üks tädi ka!”
Rahvas lehvitab lippe ja tervitab möödujaid. Onu nokib igalt poolt tädid välja ja mainib neid lapsele eraldi. Korraga juhtub nii, et tädisid saab palju. Seepeale oigab onu vaid “Issshand, nii palju!”
Ja siis jõuab kord Eesti politsei kätte. Pundi lõpus on….
“Näe vaata, isegi koerad on tulnud…. ja jälle tädid!”
Ehk et kes mille pärast paraadil käib?
***
Oleme ringiga koju jõudmas. Olümpia hotelli vastas plingib suurel ekraanil reklaam meie “rahvuskanast”. Andreas loeb sõna “kana” ja küsib naerdes, et mis kana see on. Tan vaatab küsivalt minule otsa.
“No vaata, on rahvuslind ja rahvuslill, rahvuspuu ja rahuvuskala. Nüüd siis ka säärane kana vist.”
“Aaaa, see oli nagu see rahvuskivi asi?”
“Just. Mis on Eesti rahvuskivi?” arvan ma poissi seda teadvat une pealt, aga järgneb vaikus.
“Eee, tellis?” vaatab poiss mulle ilmsüüta näoga otsa. Minu eriti pika ja keeletu näo peale kobab Tan ajukäärukeste vahel…
“No see oli mingi asi, mis on maa sees ja vahel väljas?”
“Jah, on, sees ja väljas. See on paekivi!”
(Rahvuslindu ma seepeale enam täna küsida ei julgenud. Mine tea, äkki on suitsukana?!) 😛
Ma arvasin alati, et mina olen siin peres kõige soodam. Selgus, et mulle leidub tõsiseid konkurente.
5. jaanuari hommikul istus me korrusmaja ukse ees tuvi. Pealnäha tavaline Liivalaia tänava tuvi. Kössitas seal tasakesi. Kohe nii vaikselt, et Happy teda ei märganudki. Ei väljudes, ei sisenedes. Õues oli jahe ja linnu kaaslasi ei paistnud kusagil.
Õhtul oli ta ikka veel seal ukse ees. Samas kohas. Silmad liikusid. Suled olid turris. Andreas küsis, kas ja mida me saaksime ta heaks teha. Tuua süüa? Ma arvasin, et see on rangelt keelatud. Sinna ta meist jäi. Raske südamega.
Kell 1 öösel olime kõik unetud. Vanc ei püsinud oma voodis ja kujutas ette, et ta on liblikas. Imeilus liblikas. Ja siis jõudsid ta mõtted taas tuvini. Mis ta teeb seal all? On tal külm? Miks ta seal on? Mida me ikkagi teha saaksime? Ja Andreas vaatas mulle sama haledalt nunnu näoga otsa kui Vanc. Nojah…
Olgu. Tooge ta siis tuppa, kui ta ikka veel seal on! Aga ainult üheks ööks ja kohe hommikul hakkame otsima lahendust. Andreas küsis ettevaatlikult, et aga mis siis saab, kui teda enam seal pole? Või ta surnud on?
Ma arvasin, et kui enam ei ole, siis äkki läks mujale, aga suremise võimalusele mõeldes hakkas ka mul sees kraapima. Jajaa, ma tean, et tuvid on tiibadega rotid ja lohistavad kõiksugu haiguseid ringi, aga ikkagi on tal hing ja elu sees ja äkki ta on lihtsalt hädas ja vajab veidi turgutust, et oma tavalise tuvieluga edasi minna?
Viskasin siis kell 1 öösel meie esimese kolimiskasti päris tühjaks, vooderdasin pehmemaks ja Vanc ja Andreas rullisid kummikindad kätte. Tuvi oli ukse ees alles ja kolis kastiga me kööki. Ta olla rahumeelselt lasknud ennast kasti panna ja kössitas nüüd seal kastis vaikselt.
Andsime talle juua ja terasid. Andreas jõudis juba guuglist leida, et tuvile tuleb putru anda, aga no päriselt! Ma uskusin, et üks Liivalaia tänava tuvi on oma elus ka muud söönud kui putru ja pakkusin talle enda meelest kõige väiksema riskiteguriga toitu – me kääbushamstri teradega toidusegu.
Hommikuks oli tuvi minu kartustest hoolimata kenasti kosunud ja elavnenud. Ta oli me kõrgel köögilaual kastis vaikselt veega solberdanud, terasid nakitsenud, kakanud. Kui ma ta kastimaailma taeva avasin ja sealt sisse vahtisin, siis vaatas ta oma teraste tuvisilmadega mulle huvitatult otsa.
Andrease ja Vancu meel oli rõõmus. Mul ka, sest ma olin juba jõudnud mõtelda, kui keeruline on külmunud maasse auku kaevata, kui see peaks vajalik olema. Mul oli ikka kohe väga hea meel, et lind kosus ja sai endale sujuvalt ka linnulaadse nime – Böödo (Oh, Bird! ehk Birdo) 🙂
Otsisin, mida temaga peale hakata ja koostöös nendega, kes teavad, mida selliste lindudega teha, leppisime kokku, et hoiame teda homseni toas kastis ja siis läheme õue katsetama, kas ta jaksab lennata oma tavalise elu juurde tagasi. Selle üle, et Böödo veel vähemalt päevaks jääb, oli eriti Vancul hirmus hea meel. Tan suhtus skeptiliselt me tuviprojekti, aga käis vahepeal salaja piilumas.
Aa, ja ühtlasi on Andreasel taas uus punkbändi nimi olemas – Pigeon in the Kitchen
7. jaanuari pealelõunal võtsime kasti kaenlasse ja läksime Böödoga õue.
Esimene katse lindu vabastada algas lootustandvalt. Leidisme tuvidega platsi vaiksemal kõrvaltänaval ja Andreas avas ettevaatlikult kasti.
Böödo vudis kaelajõnksutuste saatel kaastuvide suunas.
Teised tuvid surusid end tihedamalt punti ja vaatasid Böödot. Mulle meenus kohe muigega lapsepõlve-multikas, kus üks lind esineb, et ta tuli just Indiast ja teised pole kindlasti seal kunagi käinud. Eksole. Igal juhul uudistasid linnud seda maailma ja teinetesist mõne lootusrikka minuti jooksul.
Siis aga möödus liiga vuhinal auto ja Böödo kaaslased tõusid madalalt lendu ning kadusid maja nurga taha. Böödo püüdis ka, aga lendamise asemel hoopis viskles, sest ühe lennuvõimelise tiivaga saab teha kohapeal vaid ringe… selge – tiib on viga saanud.
Böödo tuli seepeale kastis tuppa tagasi ja meil tuli talle leida sobiv tiivaremondi töökoda. Algas aktiivne otsimine. Õhtuks muutus Böödo veidi elavamaks. Sõi ja jõi hoolega, siblis ringi ja muus osas tundus igati kabedas seisus olevat.
Läbi heade ja ka tänavalindudest hoolivate inimeste – aitäh, Katrin! – õnnestus meil saada kontakt linnupargiga ja järgmise päeva õhtul kolis Böödo juba sinna kosuma ja tiiba parandama.
Hetkel elab ta koos ühe teise linnatuviga veidi teistest eraldi ja on juba ka teada, et ta saab terveks. Kevadel lastakse ta vabaks. Kui ta ära ei taha minna, siis võib ta sinna linnuparadiisi edasi elama jääda – päeval lendab ringi ja ööseks läheb paabulindude juurde tuttu. Kuigi me igatseme Böödot, siis nii hea on teada, et tal on parem ja kõik saab korda.
See pilt on tehtud me köögilaual kastis vahetult enne, kui Böödo uhke auto eesistmel tulevikku sõitis. Maailmas on ikka nii palju toredaid inimesi ja muid tegelasi
Ilusat linnuelu Sulle, me armas Böödo! Ja anna märku, kui siiakanti taas juhtud! 🙂
Andrease õnnest olid puudu veel vaid Sõõrikukohviku moonirullid – kolimise peamine põhjus, ihhii!
Varsti läheb taas äksjoniks, seega väike kosutus pika horisontaalasendis öö järel kulub igati ära. Isegi mu reisielevandi jalgadelt on pahkluud õrnalt nähtavale ilmunud. Ilm meil siin Nõmmel on ilus.
Lõuna ajal saime üürika võtmed, käisime elukohta ennast registreerimas ja siis algas auto tühjendamine.
54.
27. detsember kell 18:07
Kõige agaramate sipelgate abiga võttis autokasti tühjendamine alla 45 minuti. Eks meid oli mitu ka. Ja see on veel üks põhjus, miks ma kiirabi arrrmastan. Aitäh teile!!
Vähem kui nädal tagasi olid need kastid siit 2500 km kaugusel ja nüüd saime me neist ehitada keset Tallinna kesklinna päris oma Hiina kastimüüri.
Nüüd on vaja veel Haldjaorust suuremad asjad ära tuua ja Šveitsist teine koorem ja ongi kogu moos koos. Sedasi ühes lauses tundub see kõik nii kerge ja lihtne 🙂
55.
28. detsember kell 23:54
Puhkame ehk pisut enne homset mööbeldamist?
Ma pean nentima, et ühel hetkel läksime me päriselt ka natuke hulluks. Sedasi lõbusalt ehk saage tuttavaks, see tundmatu on keeksirüütel mu ema ja mamma köögis on tegelikult minu üsna ontlik abikaasa 😛
Happy oli kergelt hämmingus. Tema on ju viimased paar päeva ainult puhanud ja mänginud.
56.
29. detsember kell 11:21
“Andreas, mu poeg, mida sa nüüd ometi teinud oled?!” 😉
Vat ega mina ka ei tea, kas see laud enam kunagi kokku ka läheb. Minu ema muidugi itsitas seal selja taga, et muidugi läheb, muidugi läheb!
Ühelt poolt oleks me võinud ju mu vana laua veel mõneks ajaks ema juurde kööki jätta, aga kuna meil tühi kastiauto maja ees oli ja abikäed ka olemas, siis tundus see suur mööbeldamine ikkagi õigem valik. Pealegi sätivad Andrease vanemad end juba homme minekule, et uusaasta ööks tagasi Šveitsis olla.
57.
29. detsember kell 18:32
Suur tassimine tehtud ja kribinal-krõbinal saavad asjad taas oma vajaliku vormi tagasi. Asi loob. Ikka kohe kenasti loob. Sealt, kust me tuleme ja kus üürikorterite standardid on vvveidi teistsugused, kolid sa alati laitmatult puhtaksküüritud elamisse. Meil oli siin võimalus alustada suurpuhastusega. Aga samas annabki see ehk kohe ka kodusema tunde, kui kõik on oma käega üle käidud.
Meil on kõrged laed ja kapipealsed ja ma päris tõsiselt ei riski seal ebakindlate toolide peal turnida. Aga noh, mu absoluutselt iginoor (ja minust ainult 30 aastat vanem) ema teeb kiiremaid koristamisliigutusi maa ja taeva vahel mänglema kergusega.
Ja ta isegi tantsib laudadel. Vanus on ainult number. Keegi veel kahtles, et see mu hullus puhta pärilik pole? Muhahaaa! 😉
Ja ma vist ei pea lisama, et see inimene täpselt neil päevil kaks aastat varem liuväljal hüpet sooritades kogemata käeluu murdis? Luud ju ometi paranevad. Aga minestada oskab ta kõige ägedamalt. Ta palus, et ma järgmine kord sellest pilti ja filmi teeksin, sest ta tahab ju ise ka näha 😉
Ja siis saime me kambapeale ka laua uuesti kokku.
Suured otsad on sellega kokku tõmmatud. Nüüd on vist aeg ka natuke jõule nautida?
Seame sammud vanalinna suunas, et näha ära ka selle aasta jõulupuu ja -turgu. Ikka koos. Lisaks hullult tuumperele on meil Andreasega ka hullult ägedad vanemad! Ja noh, Andrease kõrvad annad sellest ometi tunnistust.
Ja siis haakisin ma Komeedist kaasa kireva valiku oma lemmikkooke ja läksime neid mu ema ja mamma juurde sööma. Naljakas oli istuda mu enda vanas köögis suure ümmarguse laua asemel hoopis mu poiste tillukese lastealaua ümber. Aga armas ja tore oli sedasi ka. Natuke nagu suure pere värk.
Koer hoiab igaks juhuks baba (minu ema nimega, mille mu isa talle hellitavalt pani, kui temast vanaema sai) ligi, sest mine tea, mis need hullud jälle plaanivad ja õhus on taas liikumise energiat. Happy ei taipa ikka üldse, et baba on see kõikse hullem selles pundis ju üldse. Vaid mõni hetk hiljem tantsis ta meile Luikede Järvest väikeste luikede tantsu. See oli mu lapsepõlves üks kindel etteaste, mida perekondlikult nääritaadile esitati
58.
30. detsember kell 10:29
Andrease vanemad lahkuvad Šveitsi suunas.
Hehh ja minu selja taga on pisike Andreas täiesti uue elu alguses. No tundub ju kuidagi pisike ja üksik ja natuke ka räsitud? Või lihtsalt suurest tormlemisest väsinud ja unine?
Eks tehtud ole ka ju palju! Selle lühikese ajaga oleme me kolinud suurema osa oma elamisest Šveitsist Eestisse, kolinud minu suuremad mööblitükid Haldjaorust kesklinna, korraldanud koju kõige kiirema võimaliku interneti ja nalja tahate teada?!
Kui minu ja poiste elamisloa saamiseks kulus omal ajal Šveitsis kena 8 kuud piina ja tõestamist ja hirmu all elamist ja hiljem oli veel sada sekeldust kirikumaksu ja krt teab millega, siis Andrease rahvastikuregistrisse kandmiseks ja elamisloa saamiseks ei läinud 15 minutit asjaajamistki. Polnud vaja ei abielutunnistust, kuni kuus kuud kehtivat sünnitõendit, kehtivat tervisekindlustust, töökohta ja tulusid ja tulusaamise allikaid tõestada – tema tegi boksis pildi, passist tehti koopia, andis oma kontaktid ja oligi olemas, sest Tallinna kesklinna elukoht oli juba registris. Veel pool tundi hiljem oli tal Eesti numbriga telefon, mida minul Šveitsis lõpuni polnud võimalik endal saada ja pangakonto/kaart tuleb koos tulnuka id-kaardiga. On miljon asjaajamise põhjust, miks Eesti on etem kui Šveits.
Vanemad on läinud, suur laps üksi lasteaeda jäetud ja nüüd hakkab elu alles pihta! Täna öösel jõuame äkki esimest korda oma koju ka.
Teretulemast Eestisse, mu unine Andreas!
59.
30. detsember kell 23:32
Esimene öö uues kodus – elu nagu Mine Craft mängus – kastidest saab teha ju ometi kõike! Vaja on vaid napakat ema, kes ei viitsi põrandal magada. Lõpuks oli mul muidugi tükk tegu, et Tan sellelt imeliselt voodilt minema kupatada, hihii. Ta sel pilditegemise hetkel veel isegi ei tadnud, et ma kohe sinna ka mõnusa paksu madratsi peale sikutan ja endale tõelise pesa ehitan .
60.
3. jaanuar 2018 kell 14:46
Meie suur kolimise protsess on jõudnud märgilisse punkti – poisid on kooli vastu võetud! Meie pere Eestis kohanemise ja koduõppeajastu ja minu tööleminemine algab siit uhkelt huvitava kuuse alt nüüd ja praegu ja me soovime kõigile teile seda mida endalegi –
Maruvahvat uut ja vinget ja õnnestumisi täis aastat! Me oleme seikluseks valmis, juhhuu! 🙂
Taas on üks hullult äge aasta lõppenuks loetud ja algavad uued seiklused siin maapealses elus.
***
A, et kuidas meie uus aasta tuli? Saatsime ema ja mamma juures vana aasta vaikselt ära ja võtsime mäe otsas rakette lastes uue vastu. Mammale tõime Vancu lemmikkoogil raketid tuppa ka.
***
Ja uue aasta alguses jagas Õdede Liit oma FB-lehel kolmandat ja viimase tekstiga kaarti! See kolmest pildist koosnenud seeria saatis meid meie teekonnal läbi jõulude ja selles oli minu jaoks nii palju soojust ja helgust ja mul on nii hea meel ja uhke tunne ka, et see kaart sedaviisi kasutust leidis. Aitäh, Gerli ja Anneli!
***
Ja teate, mis on Liivalaia tänaval elamise õud, õnn ja õndsus? Võiks ju arvata, et paanikakanana tunnen ma rõõmu sellest, et kodune telefon on sama kaugel kui Keskhaigla emo? Oo, ei! Kuigi see on ka tore turvaline nüanss selles asjas.
Aga õnn ja õud seisneb hoopis nurga taga – seal asub Pagari-Liisu ja nende kirsistruudel. Arvake ära, kes on võimeline üksi kogu struudli nahka panema ja end elu eest pingutama peab, et seda ei juhtuks? Jube on see elu siin kesklinnas. Ja ega Andreasel see elu lihtsam pole – Sõõrikukohviku moonirullid on ainult üle tänava 🙂
Peaaegu 1000 km on sõidetud ja me tahtsime esimese pikutamise pausi teha. No magamiseks seda nimetada on palju. Avasime kasti, et mu vanast pruunist kohvrist magamiskotid välja võtta. Vancu tuli tormi trotsides appi ka… kohver oli omal kohal, aga vähemalt 2 korda raskem… ma ehmatasin ikka täiesti ära… ja arvake ära, kes olid meie autokastis olnud kohvris käinud?!
Vanc sibas ringi ja tassis nagu parim päkakas kõigile kingid laiali. Andrease vanemad said pühendusega padjad, et neil autos hea uni tuleks ja kõigile meile oli midagi. Isegi Giuliettale! Totaalne vaimustus võttis maad – meid ikkagi leiti üles! Jõulud jõudsid ka meieni! <3
Ma sain ammusoovitud päästenoa, aga tagmisest reast pistis mingi saurus pea välja ja tahtis slele kohe pihta panna. Tan sai ka uue, suurema taskunoa.
See saurus on ikka üks igavene tegelane!
Aga siis rahunes ka saurus maha ja me saatsime suurde maailma meie pere selle aasta jõuluôhtu tervituse. Kui ei teaks, siis ei arvakski vist, et meie selle aasta jõulud ja ka see pilt on tehtud armastust pilgeni täis kitsukeses autos.
Ja siis saabus öö ja kõik jäi vaikseks. Jõulutundeks piisab täiesti inimestest su ümber. Ja kui veel on üks pisike mobiilne potiga jõulupuu, juured all ja Andrease vanemate kõrvalt autost toodud jõuluvalgusega küünal, siis ongi kõik kohe päris päris. Lähedus ja soojus ja komm ka! Küll seda hapukapsast ja sülti saab homme Tallinnas.
Viimasel vetsuringil käies joonistas Vanc mu aknale enda lemmiku “hülgenaeratuse”. Isegi kolm. Et mul head uned tuleksid.
Ja siis suikusime mõneks tunniks suures peaaegu tühjas parklas ühe suure auto varjus unedesse.
Rahulikku jõuluööd, täht on sündinud ja me nüüd kiirpuhkame.
46.
kell 09.14
Tere ilus jõulupüha hommik!
Poola magab. Poisid tagapingil magvad. Oleme tagasi kiirteel ja tunne on nagu pisikesel Pallel üksinda maailmas. Selline teadlikult hea. Tee on mugavalt tühi, aga süda on täis rõõmu ja soojust, sest lisaks kahes autodes sõitvale kaheksapealisele gängile (hamster ja koer ämmale-äiale lisaks) on meid Eestis ootamas imelised inimesed. Aitäh, et te olemas olete!
Nii me Eestimaa poole vurame. Meie ees, Andrease vanemad punase kaubikuga meil sabas.
Kilomeetrinumbrid tunduvad ikka veel suured, aga need polegi nii hirmutavad, kui mõtelda, see on ju vaid 5 korda Pärnust Tallinna ja tagasi 🙂
47.
kell 12:58
Me oleme Varssavi alt läbi! Ja minu vaimustus oli piiritu, kui nägin sel korral ära esimese lisa-varba-auto. (Vabandan kõigi lätlaste ees ja siit tuleb minu enda küündimatust kinnitav põhjendus – LV = lisa varvas – on ainus viis, kuidas mu kulunud mälu teeb Lätil ja Leedul endiselt vahet. Selle õpetas mulle kord kiirabis üks autojuht, kes ei saanud muigamisi aru, kuidas nii vana inimene ei tea, kumb on kumb. Fakt on see, et ma ei ole seejärel enam kunagi endas isegi mitte kahelnud.) Aju rõõmustas ja süda lausa hüppas rõõmust, sest Läti on peaaegu Eesti ja see tähendab, et siin pikal teel siiski on siht, keegi on veel samas suunas teel ja kodu varsti paistab.
Kaunaseni on veel ainult 470 km ja koduni 1000 ja üle poole teekonna on läbitud ja gps ei tunnista tutikat teed ja näitab nagu me lendaks üle põldude koju. Ja nii ikka pikki kilomeetreid järjest.
Tagumine rida juba tundis muret, et ega me nüüd jälle Valgevenesse ei eksi – selle proovisime me 2 aastat tagasi jõulude ajal juba kogemata ära. Täna ei taha. Ausalt. Ja just nägime ära ka esimese Söökl Kei (Statoili)!!! Kodu, ma räägin! Isegi poisid on rõõmsad, khmm.
Aga muidu on tore. Poola raadio laulab Final countdowni ja pikkade kõrvadega nunnuhunt ja kuri punamütsike, kes ei ole kuri, laulavad siin hoolega raadiole kaasa.
Vahepeal algas uus laul – I will survive – otseloomulikult! Meile sobib 🙂
Olek on muutunud üsna piiripealseks. Kõik teeb nalja ja meeled on erksad. Autosiga otsustas saurusega koso rokkida ja kahepeale panid nad nahka päkapiku. Ärge küsige, ma ka rohkema ei tea. Aga miskipärast on naljakas. 🙂
48.
kell 18:05
Me jõudsime just Leetu!
Piiril endisesse Statoili põigates, kiljatasin, kui tuttavaid autsõidu porgandeid nägin. Vanc tassis kohale Taffeli maisi-juustu pallid ja Tan rebitavad juustupulgad. Need siis meenutavadki meile Eestit ja annavad teel olles kodutunde?
Andreas irvitas sõbralikult kohvileti ees kohvitopside suuruse üle ja tutvustas meie arusaama järgi väike-keskmine-suur topse enda vanematele kui normaalne-hiigelsuur-monstrum. Nemad irvitasid ka. Heatahtlikult. No kohv on tore joosk aj seda võib juua mitu korda, kohe väga mitu korda, aga miks peab seda jooma ämbrist? Ma ei tea ka, ma ei joo kohvi 😛
Ja teate, kaardiga makstes kirjutas aparaat mulle sulaselges eesti keeles! Ja teenindaja oli sõbralikult naeratav. Kontrast eelneva vahel tundub hetkel nii suur. Ja ilus. Ja kassast leidsin Tupla šokolaadi!!
Me ise oleme kutud. Koer ja hamster püüavad toime tulla. Vanc saab autost väljas veidi mängida ja Tan ruubikukuubikutab. Ja muu kamp kohvitada ja puhata. Mina saan ilma loksumata kirjutada. See on parem, sest oma katkiselt ämblikuvõrguekraanilt ei näe ma paljut. Kirjutan suht pimesi oma jutte siin.
Ja noh, kui Šveitsis olid kased veel kuldsed ja rohi rohetas, siis Saksamaal põhjapoole põrutades tungis sügis aina peale. Poola oli soe ja niiske. Temperatuur püsis 10 peal. Aga mis mõttes kell 4 päeval on kottpime??! No nagu vahet pole, kas on päev või öö. Ma vist hakkan kohe täna kevadet ootama, sest selle suure pimeduse keset päeva olin ma küll unustanud. 🙂
49.
kell 05:14
Ületasime Leedu-Läti piiri. Maailm on pime ja märg ja 6-kraadine. Väsimus on ilmne. A meeleolu on hea. Andreas õhkas just, kui väga ta armastab Circle K-d ja pistis järgmise ampsu Rakvere lihaampsu põske.
Sain Happy esimest korda teekonna jooksul korralikult jooma. Ta on hirmus rahutu olnud sel korral. Kohe parem hakkas. Meil kõigil. Sellise olemisega ootas ta tankla ukse ees oma kohvitajaid.
Hetkel tulla veel 349 km
50.
kell 09:04
Raporteerin.
Minu importmees on Eesti Vabariigi pinnal, et siia elama asuda. Väss ja kutu. Aga õnnelikult Eestis.
Kordan.
Me oleme Eestis.
Päriselt. 🙂
Seejärel keeras see väsinud näoga mees ennast korraks magama ja mina vurasin reipalt Pärnu suunas. Enne Pärnut ootas meid teeristis Rita, kes va imeline inimene ja oivaline nobenäpp, oli meile kõigile piparkooke küpsetenud ja kaunistanud! Personaliseeritud ja heade soovidega. Sellist vastuvõttu poleks me uneski osanud näha! See oli täielik vau-värk. Aitäh Sulle, kulla Rita! 🙂
51.
kell 12:01 ! ! !
Me oleme Tallinnas! Udus, aga õnnelikud. Kohe vist üleni. Nii udus kui ka õnnelikud.
Haldjaorgu jõudes istus mu ema juba aknal ja vaatas õnnelikult kaktuste vahelt välja.
Minu isa kompass, mille ema pulmade ajal Andreasele kinkis, on meid turvaliselt põhja toonud. Ja ikka üles põhjasuunda, mitte sinna all põhja, kus me keegi olla ei taha. Meiega on kõik hästi ja see on hea teadmine.
Ja autosiga annab ka teada, et ta on läbi jõuluse Euroopa rännates turvaliselt ja ühes tükis kohale jõdnud
52.
kell 14.06
Kangemad tüübid juba magavad aga ma veel kuidagi ei raatsi magama minna.
Vahepeal jõudsime Tannuga juba kähku ka poes ära käia ja tädi Mummi tervituseks üle vaadata
Ja siis tuletas veel FB mulle meelde, et kaks aastat varem olime me just samal päeval alustanud oma teekond Eesti suunas. Tol korral selleks, et Happy lõpuks endaga šokolaadist mägede maale kaasa viia. 🙂
Ja siis uurisime lähemalt Rita tehtud ägedaid piparkooke!
Ma seda teile ikka olen rääkinud, kuidas Andreas minult kord uuris, mis on kingad eesti keelest? Ja ma siis hoolega püüdsin talle seda kingasõna hääldada ja ta e saanud ikkagi häälikute tugevusastmest aru ja sisi am taipasin, et tal on ju see sõna suisa käele tätoveeritud. 😉 No igal juhul on sellest saanud meie peres üks suurem naljalugu ja ta peab siis vaikselt plaani, et kas peaks sinna kinga-teksti alla ka äkki ühe kinga laskma teha, muhahahaa! Aga piparkook oli maitsev lisaks suurele ilule 🙂
Giulietta on veidi ärritunud ja rahutu. Kolisin ta kähku vanasse akvaariumisse, et tal veidi rohkem ruumi oma reisist kangeid konte oleks sirutada. Happy leidis endale sobiva puhkekoha ise – mu ema voodi. Ikka kenasti puhaste linade peal. Küll see koer juba teab, mis talle hea on ja vanaemad ju ei keela kah, kui koeralapsel nii njummi väsinud soe nägu peas on. Muidugi!
Nii, aga täna magame, homme tutvume uue elukohaga, registreerime end Tallinnasse ametlikult elama, alustame Andrease elamisloa saamise protsessiga ja arvatavasti vist ka tassime.
Etapp nr 2, asjadega ühes tükis Tallinnasse jõudmine, on edukalt läbitud.
Poole auto peal loobusime asjade lahtipakkimisest, sest passid on meil olemas ja olgu nende muude paberitega nagu on – eluoluline on igal juhul kaasas. Loodame olla teie kõigi heades mõtetes, mis meid ladusalt ikka jõulude ajal Eestisse tooks 🙂
Nii, aga mäletate seda meie selle aasta jõulukuuske, mis oli nii suur, et tuppa ei mahtunud ja me pidime seda Vancu toa aknast vaatama? (Seda näeb eemalt üle tänava 22. detsembri tegemistest rääkivas loos 15. punkti all). No vot ja enne, kui viimane madrats uuesti autokasti sai passitatud, tuli mul hiilgav idee. Meist mõnekümne meetri kaugusel asus seesama ehteis puu ja maailm magas parasjagu õndsat und 😉
Andreas oli selleks hetkeks juba nii väsinud, et tuli mu hullu ideega kenasti kohe kaasa ja nii tassisime me madratsi sinna platsile puu juurde ja mina “kolisin sisse” aadressile Kuuse 1 madrats 1.
Ega’s muud polegi, kui ühed väsinud, aga üsna rõõmsad jõulutervitused siit kuuse alt teile! Ja laulge jõululaule ja mõtelge ka nende peale, kes päriselt oma öö peavad sedasi kuuse all veetma.
37.
kell 02:08
Veel viimased hinnangud meist maha jäävale olukorrale. Selline näeb hetkel välja hetkel meie kelder. Eks see jääb ootama järgmist käiku, sest sel korral sai ruum lihtsalt otsa.
Happy on toas närviline. Ta saab aru, et jälle mingi minek.
Kasti ta ei mahu, aga kui kingad trepikotta kolisid ja tal nende otsas enam magada ei lastud, siis oli vaja nüüd ronida kõige kindlama tüübi kõrvale.
Hamstriga on keerulisem. Kuna meie oleme üsna udud, siis on poiste kõige olulsem ülesanne Giulietta kaasa haarata. Me muidugi arendasime vahepeal “Üksinda kodus” filmiideedele lisaks ka seda varianti, kui see pisike tegelane peaks kuidagi oma rännuputkast välja pääsema autos. Andreas arvas, et see oleks tema jaoks teise astme isiklik katastroof ja parem oleks seda vältida. Eksole. Happy ennast küll unustada ei lase. Oleks tal võtmed, istuks ta juba autos.
38.
kell 03:10
No nii. Kirikute kellad pimmpommisid kella kolme ja ma avastasin kööki minnes, et uni on ka kõige kangemad mehed vaikselt merineitsilisse asendisse maha murdnud.
Tan on vallutanud me vanamoodsa kuppeldiivani, mille vedrud lõtvade keeltega kitarri plõnnivad iga liigutuse peale. Koer magab oma onnis ja Andreas on endiselt samas kohas. Lihtsalt magab ja teeb seda ilma koerata.
Ma teile oma “voodit” ei jaksa näidata. Seda, et ma ei jaksa püsti tõusta siit rohkem. Aga see ase moodustub voodipõhja nagisevatele roietele asetatud kahest diivanipadjast, mis moodustavad ebaühtlase napilt 140cm pikkuse pesa. Hmm, huvitav, kas jätta vähima pehmuseta padjaservalt alla rippu pea või jalad. Tuikavad nagunii mõlemad.
Aga ma nüüd lähen panen ennast horisontaalasendisse ja soovin kõigile teile imelist uut hommikut ja häid pühi!
Selle hullu kolimise 1. etapp, meie elamise autodesse mahutamine, on sellega lõppenuks loetud.
39.
kell 09:32
Ei noh, mis seal siis ikka! Hommik on käes! Ma olen surmväsinud, üsna magamata, aga valmis. Väga valmis.
Ja siis satub reisivalmis Andreas me kodumaja uksest välja selleks, et päriselt Eestisse kolida.
Ja me võime ametlikult hõisata:
We
Are
Ready
! ! !
40.
kell 09:44
Andrease vanemate saabumist oodates panime autod sooja, poisid autosse ja kasutasime veel lõbusalt hetke pilditegemiseks. Hetk oli üsna eufooriline.
Kui meie kolime tagasi Eestisse, siis Andreas kolib ju edasi Eestisse.
Sealt paistab me tulevik!
41.
kell 10:06
Päike paistab imeliselt läbi udu ja joonistab mägede kontuure.
Pildile see telefon seda kahjuks nii kaunilt ei püüa. Aga uskuge, maailm on täna, siin ja praegu imeline!
Meil on minna veel 2319 km!
41.
kell 11:45
Enne esimest piiri oli meil väike einepeatus. Selline eriti ärkvel ja entusiastlik.
Vähemalt teame me teed, sest mu isa vana kompass on meil kaasas. Ka kohvikus.
Hüvasti uduses embuses šokolaadimäed!
Piiride ületamine läks sujuvalt. Läbi killukese Austria oleme me sujuvalt jõudnud Saksamaale. Olukord on rahuldav ja rahulik. Tulla veel 2229 km. Pool ja natuke peale meie maisest kraamist vuhiseb selles Andrease isa juhitud valges kastis me ees läbi suure Saksamaa Eesti poole.
42.
kell 16:40
Sõbrad elavad meile oma jõulutoimetuste vahelt FB vahendusel kaasa. Aitäh teile!
Meie autosiga sikutas päkamütsi pähe ja annab teada, et olukord on kontrolli all.
Tulla on veel 1757 km – Berliinini on veel veidi enam kui üks Tartu-Tallinn ots. Saksamaa on soojalt sügisene ja kõht hakkab tühjaks minema… mamma tehtud sülti tahaks. Selle asemel sööme aga veidrat pastarooga inimtühjas kiirtee äärses restoranis, sest neil muud neil eriti valikus pole.
44.
kell 21:31
Kuna meie kääbushamster on alles hästi pisike ja jõulutaadi ootamine on suurematelegi siin keeruline ülesanne – no kui lund pole, siis mööda maad ei saa saaniga sõita ja kas põhjaõdrad siin kandis lennata tohivad ja kuidas see taat üldse teab, kus me parasjagu oleme ja õudne, kui kingitused kaduma lähevad… vot seepärast otsustasime me Giulietta jõuluõhtuga alustada aegsasti ja tema sai oma lemmikussikesed juba kätte ja pugis põsed laiemaks kui kehapikkus ja kükitas siis veidi oma hamstinaariumis jõulutulevalgel ja sätib end nüüd tuttu.
Ma laulsin talle enda lapsepõlve lemmikjõululaulu sellest, kuidas loomadele jõuluööl ikka leiba viidi. 🙂
Meil endil sujub kenasti. Berliinist oleme möödas, Poola piir peaaegu paistab, Varssavini on ca 500 km. Koduni seega täpselt 1477 km. Tan ja Andreas tantsivad esireas. Andrease vanemad püsivad kastikaga meil kannul. Õhus on jõule.
Enne südaööd läksid meil kõhud uuesti tühjaks ja sel ajal kui suured inimesed oma hea-une-kohvid võtsid kinnitasime me poistega vorstisaiaga veidi keha.
Tanklakohvikus laua ümber istudes itsitasime, et see on juba meie kamba kolmas ühine jõul. Esimene oli väga tavaline, selline normaalne jõuluõhtu pajakinnastega šokolaadisöömisega. Teisel läksime kottpimedasse tekkidega metsa ja tegime lõket ja sõime seal sulanud juustu. Ja no see kolmas on nüüd nagu on. Neljas saab ainult veel lõbusam tulla. Meile sobib!
Pildil on kõik muidugi äärmiselt entusiasmi täis, hihii!
(Andrease tehtud postitus minu ajajoonel, kui me koeraga jalutamas käisime ja minu küljelt nägemine talle korraga hirmsasti nalja hakkas tegema 😛 )
kell 00:23
Miss Santa
28.
kell 01:15
Kuna poistel on koolivaheaeg ja elevus on kõigil sees, siis kõik ka pakivad ja kolivad 😛
29.
kell 01:58
Järjekord on maalide ja muude sarnaste käes!
Pesu läks uuele kuivatamisele. Niiskeid asju külma autosse panna ei taha. Mine tea mitmeks kuuks nad sinna kasti veel võivad jäävad ;).
Aga kastidest rääkides, siis nende puhul on oluline markeerimine. No mis seal sees ikkagi on. Mu käsi tõusis juba, et ausalt kirjutada, et kastis on veepüssid… aga no püssi-sõna ei pruugi piiril just see kõige neutraalsem olla. Me küll ei koli mikihiiremaale, aga vältimaks kõikvõimalikke sekeldusi sai meie veepüsside kast endale sildi, mis väidab, et seal sees on veemänguasjad. No on ju kah.
30.
kell 02:32
Kell pool kolm hommikul oleme me veel täiesti normaalsed. Laisklooma arvates. 😛
31.
kell 15:28
Võib-olla oleme me veel elus? 😛
Igal juhul oleme me nüüd tassinud ja tassinud ja viimaseid kergelt purunevaid esemeid hellalt mähkinud ja polsterdanud ja jälle tassinud. Natuke ka üles tagasi tassinud, sest k§oik lihtsalt ei mahu või on liiga raske ja seepärast sel korral ei sobi. Ma ütleksin, et loob ja meie elamine hakkab võimalikult suurel hulgal ja samas võimalikult kompaktselt ühte suurde ratastel kasti pisitasa mahtuma.
Korraga hakkas ka mu sõpradele tunduma, et me PÄRISELT ka kavatsema keset jõule kolima hakata. Uskumatu?! Noh, me oleme… ütleme nii, praktilised inimesed ja inimesed ju ikka teevad siis asju, kui neil vabad päevad on 🙂
32.
kell 16:46
Vanc tõi ka oma eluolulise varanduse pardale. Need peavad temaga Eestisse jõudma – hommikuhelbed, kaks pakki tähesuppi ja üks tortillaleht. (Ei, ma isegi ei muiga. Mine tea, kas seal Eestis üldse midagi söödavat leidub 😛 )
33.
kell 17:51
Suur osa meie elust ja elamisest on mahtunud suure auto kasti! Pakkimine ja laadimine on selleks korraks tehtud!
Meie maailma parim tiim! 🙂
Tagurdame kastiauto hoovist välja ja pargime üle tee parklasse hommikut ja starti ootama
Ja siis jõuab Andreasele korraga kohale, et nüüd vist ongi päriselt minek. Hüvastijätt suure tütrega… Isegi silma võtab märjaks, sest korraga on nii ilus kui ka valus…
34.
kell 22:39
Ainus töö, mis toidab, on söömine. Ja ainus asi, mis edasi viib on liikumine. See oli paras hetkl plaanide tegemiseks ja teekonnast rääkimiseks.
Ühtlasi saime teada, et homme hommikul põhjasuunas põrutades jõuame me otse Hollywoodi? No silt seinal kinnitas seda. Põhjasuunda me antud punktis olles vähemalt teame. Näis, kuhu see meid siis viib. Tunne on nagu poleks hulluks läinud. Vaid ikka kohe alati juba hull olnud.
35.
kell 23:30
Aga uuesti pakkida on ju veel toredam?!
Andrease vanemad läksid sõprade juurde magama, et hommikuseks stardiks reipad taas olla. Koduteel olles ja kontorisse minekut planeerides sain Andreaselt teada, et agaralt ogar kaader on hoolimata selgest juhisest kontoris juba hoolega mu laualt ka KÕIK dokumendid (peale toas kohvri põhjas olnud passide) kokku pakkinud. Mis mõttes? No tema ei pakkinud, ta tegi samal ajal midagi muud, aga kuna mu laud on juhtumisi sujuvalt auto kastis, siis… see kõige olulisem mapp meie kolimist tõendavate dokumentide ja kastide sisu kirjeldavate nimekirjadega on nüüd otse loomulikult auto kõige tagumises otsas KÕIGE taga ja KÕIGE all! Palju õnne! Päriselt ka…
Alguses polnud üldse naljaks. No kohe üldse mitte.
Andreas keeldus vanemaid appi kutsumast. Kühveldasime siis keset ööd ja keset suure tänava äärset parkimiskohta kahekesi pool autot tühjaks, sest ta lootis ikka veel, et ehk ikka sai just see kapike, millesse nad ARVATAVASTI selle mapi suskasid, kusagile ettepoole. Paraku mitte.
Soojamaa-reiside reklaamid pisikese turismifirma vaateaknal ja meie kirev elamine jõuluöö eelsel ööl nagu kirbuturg tänava ääres.
Poole peal andsime alla ja leppisime kokku, et KUI meid piiril kinni peetakse ja neid pabereid nõutakse, siis laotame auto koos kogu kambaga laiale sinna ja toome need paberid lagedale. Nad peavad seal kusagil ju ometi olema?! Ja koos on ikka parem. Kiruda mõne tegelase ülimat agarust ja irvitada selle üle, kui jabur kogu see olukord on. See mõte hakkas meile korraga nii palju nalja tegema, et hirm ja ärevus haihtusid me väsinud keredest. 🙂
Asusime kergema südamega asju tagasi autole toppima.
Andreas oli sel aastal eriti pai poiss ja päkapikud tõid talle šokolaadikalendri kõrvale ka teise – Lego Star Wars kalendri. Pai poiss avas iga päev aknakese ja rõõmustas nagu laps kunagi. Kuna nüüd läheb kiireks, siis sai ka kalender kenasti lahendatud 🙂
Aa ja me oleme nüüd ringiga siis kontoris (ja kellaaeg ei ole silmapete). Andreas ärkas vahepeal üles ja siis me tulime kähku ka siia otsi kokku vedama.
Leidsin riiulist ka Tallinna vanalinna plaani. Meie suur elumuutus muutub aina realistlikumaks.
13.
kell 03:26
Avastasin kontorist nüüd veel ühe ema saadetud avamata ja sorteerimata kasti. No suvel ma alles endiselt kolisin oma juppe ju siiapoole ja Eestis viskas ema mu asju koos mammaga kokku just nii nagu ette neile jäi ja paremini kasti passis.
Ja sellest kastist ilmus välja totaalne varandus! 😉
See sinine kuusekarraga täht oli igal aastal minu lapsepõlves näärikuuse ladvas. Ma unistasin tähekesest nagu vene multikates ja siis me koos ema ja mammaga tegime midagi selletaolist. Sellel aastal jääb ta kastis Eestisse tagasi sõitma, aga tuleval nääril toome ta taas välja!
See triibusärgiga pisike tüüp omas kunagi kuklas ketti, mille otsas oli rõngas ja selle otsas minu elu esimene oma võti 🙂
Ja siis see veiklevate kujunditega osaliselt kasutatud leht! Need saatis mulle Rootsist mamma õe tütretütar. 80ndate aastate lõpus olid seesugused kleepskõrvarõngad hullult popid. Kasutasin neid vaid kõige tähtsamatel hetkedel. Korduvalt. Klassiõhtul ja nii. Kohe tore, et ma need kunagi lapselastele edasi saan pärandada 😛 Kellele kulda, kellele karda. Ulme!! 😉
14.
kell 05:00
Meie eile alles kestab. Ikka kontoris. Tuikavate ihuliikmete lohutuseks ja leevenduseks võtsin korraks istet… ja joonistasin. Värvid on paraku pakitud 🙂
Aga ikkagi jõuluaeg ka meie juures! Olge te kõik hoitud! <3
15.
kell 7:47
Kell on sobivalt nii kaugel, et me jõudsime koju, äratasime poisid viimaseks koolipäevaks üles – edasi on nad koduõppel – ja palusime neil meid tunni aja pärast üles ajada. Ja veenduda, et vähemalt üks meist kindlasti ärkab.
Ja siit tuleb teile hetkevaade me selle aasta jõulupuust. Seisab teine kenasti akna all teisel pool teed. Kui sügavamal maja sees oled, no aknast eemal, siis autoteed ei näe ja tuppa paistab vaid tuledes puu. 🙂
Kirikukellad pimmpommivad just praegu kolmveerandtundi, õues on ikka kottpime ja meil on täpselt üks tund magamiseks.
16.
kell 08:08
Ja poisid läksidki viimast korda siin kooli…
Kiire hommikusöök tanklas ja kell 9 oleme taas Andreasega vormis, et täie auruga edasi tegutseda.
Sissejuhatuseks teab FB rääkida, et 3 aastat tagasi olid meil ühed igavesti rõõmsalt ulakad jõulud. Ma ei saa seda pilti jagamata jätta 😉
Ja samal ajal on Õdede Liidu Fb lehele ilmunud jõulutervitus – sama pildi, aga jõulutervituse tekstiga 🙂
17.
kell 12:20
Noooh.. ütleme nii, et me oleme siin selle jõulukolimise asja juures ikka kohe kogu südamega. 🙂
Tolle ekg tegemise hetkel olin just lõpetanud ühe hullu 24se valve ja pidin ülikiirelt jõudma lennujaama, et Andreasele külla jõuda õigeks ajaks. Ja no milleks joonistada ja kirjutada ninnunännu sõbrapäeva kaarte, kui saab lasta südamel päris ise oma suurest armastusest rääkida. See ilus jutt on nüüd juba imelised kolm aastat ka raami sees olnud. Südame keel on sama!
18.
kell 12:54
Jeeeee! Ma koliiiin! Elu on lill. Lamp on lill. Mina olen lill.
19.
kell 15:51
Auto käes!
20.
kell 16:58
Saime poisid just koolist kätte. Vanc maandus autos ja ulatas särades Andreasele kingi.
“Sorry mom… mul polnud aega sulle kingitust teha. Kool sai enne otsa.” 😛
Seega Andrease jõulud juba algasid 🙂
Ma ei tea, mis on karbis, aga kaanel seisab:
“Play with me :3”
Ja siis muigasin ma endamisi, et huvitav, mida arvaks Vanc, kes jõuluvanauskumisest veel päris loobunud pole, kui ma teataks, et kuule Tan sai küll kingi, a sulle polnud mul enam selles kaoses aega kinki teha. Ja antud hetkel vastaks see veel isegi tõele, sest tema pisikene kink ootab teda alles Eestis.
21.
kell 17:42
Viimastel päevadel ja öödel oleme end korduvalt leidnud rahusaarelt – istumas maja taga autos ja jutustamas. Eks seda on vaja tasakaaluks kuna kogu see asi kisub juba üle igasuguste normaalsuse piiride lõbusaks ja imelikuks.
Näiteks täna olen ma päev otsa kuulanud Mari-Liisi (keegi mäletab?) igivana plaati 90ndatest nii, et kiirteel ka minu ees ja taga ja küljel sõitnud autod sellest osa said. Ja isegi Andreas oskab varsti eestikeelset teksti kaasa laulda “Miiis tegema nüüd pean…” Tema õnneks sõidab ta vahepeal küll ka teise autoga.
Aga nüüd istub ta hoopis pakkimisvalmilt siin autos me Terasdraakoni Maja taga ja täidab eriti olulist nimekirja – “nimi meie uuele punkbändile”. See on meil juba vana traditsioon, mida vahel ikka täiendame ja loeme ja irvitame pisarate ja märgade püksteni. See on iga korraga naljakam ja täna on see nimekiri saanud tubli täienduse. Vot selline on tase hetkel 🙂
22.
kell 18:24
Andrease vanemad on maandunud. Tulid teised otse Ungarist meile appi 🙂
23.
kell 18:40
Õhinas Happy lõpetab oma advendikalendrit Vancu abil nii, et kõik kohad on koerakomme täies – Veel! Veel! Veeeel!! Vanc ise on otsapidi vannis nagu puldis ja õpetab kolmes keeles Happyt kannatlikum olema.
24.
kell 20:55
Me, myself & I 🙂
Lühimälu probleemidega Dorie-kala suudan ma vahel täiesti tahtmatult olla. Lilli olen ma nagunii ja noh üks pisike Müü elab minus kah. Üsna kontrollitavas, aga krutskeid täis olekus.
Nagu te aru saate, siis meil on endiselt veel, mida pakkida. Andreas on otsaga oma juhtmete ja raamatute ja plaatide juurest jõudnud kööki ja pakib kolinal potte-panne. Minul läheb veidi kauem, Kolimine ja pakkimine on mu jaoks omamoodi ka teraapilised. Võtad asja pihku, vaatad, veeretad, viskab üles mõni mälestus? Milline on selle asja väärtus mulle eile, täna, homme? Hindad ja otsustad. Jätad alles, annad ära, viskad ära. Ilmselgelt võtab see rohkem aega, kui labidaga asjade kokkukühveldamine. Kenasti süsteemselt kasti on vaja asjad ju ka sorteerida ja paigutada, sest iial ei tea, millal see kast saab kord lahti pakitud.
Kõrvalt vaadates võib ju arvata, et ma ikka totaalne veidrik olen, aga no maaaa eiiii saaa kõike ja korraga ära hävitada, sest see tunduks liigagi vägistamisena ja asju läbisegi kokku visata, see ärritab ja vihastab mind lihtsalt liiga sügavalt. Või no suure hädaga saan, aga vaat kui keegi teine seda minu asjadega teeb, siis see on põhjus paranematuks traumaks. On nähtud ja tehtud neid katseid minuga. Siis juba pigem veeuputus ja mudavoolud! Seega ma parem ei maga, aga pakin hoolikalt ja Andreas õnneks tead ja austab seda hirmsat joont minu juures, sest ega ma ise ju ei kurda. Teen oma asja omas tempos ja olen lõpuks sahisevalt rahul kah.
Senikaua kui asjad me elamises vaikselt oma reisikohtadele asetuvad, on meil aga üks isemoodi suur mure?
Ma leidsin no nii 2 aastat tagasi poe ees parklas maast pisikese hoolikalt pakitud pakikese. Selle sees oli pudi. Selline huvitav. Ma polnud oma silmaga seda asja varem näinud ja käisin seal nagu kass ümber palava pudru. Tegin pilti ja uurisin guuglist. Näitasin Mummile ja uurisin, et äkki tema teab, tal on huvitavaid sõpru. Ta polnud kindel, aga arvas sama, mida mina.
Ja siis saabus Andreas. Võtsin pakikese maast ja hüppasin autosse. Pistsin paki Andreasele nina alla ja uurisin miiiis asi see on. Nagu Nukitsamehe nõiamoor oma porgandilaadsega. Ainult sõbralikumalt.
Andreas irvitas nagu ahv ja nokkis pakisuu esimese kihi veidi lahti. Auto täitus hurmava kanepiaroomiga. Daaa! Naersime nii ja naa ja no mida me siis nüüd sellega teeme?
Pakkisin pakikese puhtasse koera kakakotti. Meil on need siin ilusad oranžid, hakkavad silma ja selle panin noh, nii muuseas siis auto kindalaekasse. Koju ei tahtnud viia. Mitmel hommikul muigasime autosse istudes ja ka Vancu uuris, et mis lõhn see selline on. Meie ei teadnud midagi. Loomulikult.
Aga siis tuli meil vana auto uuema vastu vahetada ja suurpuhastust tehes jõudis see pakk koos kogu muu kolaga ikkagi me köögi-poolsaare parempoolsesse tippu. Istus vaikselt seal kakakotis ja ma vahel käisin teda servast nuusutamas. Mulle ei meeldi eriti kanepi suitsetamise lõhn. No meeldib rohkem, kui tavalised sigaretid, mida ma üldse ei talu. Aga niisama kotis oli ta väga mõnus. Ja siis ühel kevadisel hetkel, kui autovahetusest oli ka pea aasta möödas, kolisime me jälle oma elamist.
Andreas kinnitab siiani, et ta pakkis kogu kola sealt poolsaare lauapinnalt kõik ühe käetõmbega kaasa, aga mis välja pole ilmunud, on meeldivalt lõhnava sisuga kakakott.
Me oleks selle ammu unustanud. Pole ju mingi oluline asi. Aga nüüd, kus ees ootab ärev kolimine läbi suure Euroopa ja me oma kastiautoga liigselt tähelepanu tõmbame… oleks parem, kui meil seda kotikest ei oleks. Leidnud ma seda igal juhul pole. A natuke hirm ikka on. Nii et hoidke meile siis nüüd veel sülditeo ja mandariinide koorimise vahelt pöialt, et see kott oleks me juurest haihtunud sinna, kust ta enam lagedale ei ilmu 🙂
Eelkirjeldatud sündmuste valguses on meie pikas punkbändide nimekirjas, mida Andreas alles täna täiendas, ka nunnukas “Lost Weed”, mis iga kord nimekirja ette lugedes kenakese naeruturtsatuse esile kutsub.
Älin jällegi arvas just, et tühja sellest kadunud kakakotist, tegelikult on peamine, et mul ikka kivi on kotis kaasas 😛
Älin oli see tore tüüp, kes käis aitas mul pakkida, kui ma 2015. aasta augustis üleelukiirusel Eestis käisin esimesi asju siia toomas. Sest me ju tulime juulis siia ainult puhkama ja siis Älin aitas, mu ema arvates rohkem küll segas, hihii, sest meil oli hommikuni ja lennuki väljumiseni kolmekesi koos kohutavalt lõbus ja siis Šveitsis avastasin, et mu peenkaalutud kotis oli midagi… ehk siis see kivi, mille Älin oli mulle salaja kaasa pakkinud teele.
Kinnita veel piiril, kividega lennates, et jah, sa ise oma käega pakkisid oma koti kokku.
See kivi on need aastad mul kogu aeg riiulil silma all olnud ja rändas nüüd koos mu kõige hinnalisemate ehetega juba karpi, mis ei lähe isegi suure auto kasti vaid tuleb meie auto katusel elava vaala sisse.
Nii, aga vahepeal pakkis Andreas Vancult saadud kingipaki lahti!
25.
kell 22:29
Ma ei saa enda puhul kinnitada levinud kuuldust, et ujumist ja jalgrattasõitu ei unustata ära, kui see kord juba selge on. Mina unustasin ju! A võib-olla ma vaid kujutasin ette, et ma oskasin. Aga flööti mängin ma siin majas endiselt kõige paremini. Küll vaid kaht lapsena algklassides õpitud lugu. Aga ikkagi rohkem ja ladusamalt kui teised ja ma harjutasin viimati neljandas klassis ehk umbes sada aastat tagasi.
Kaste on mu selja taga täpselt 27. Ja liikumine me elamises on piiratud – see sujub vaid mööda kitsaid radu ja kastitunneleid. Meenuvad ammused isetegija-ajad, kui mõne meeldivalt hullu käsitöölise kogu elu nägi kogu aeg sedasi välja. Küll lõngatunnelite kujul ja seega siis vist pehmemalt. Aga siiski. 🙂
26.
kell 23:21
Vanc arvas, et ta ikkagi tahab täna süüa. Seega jooksin ma veel viimasel hetkel tanklasse. Jõudsin 5 minutit enne sulgemist. Koju oli vahva jõuda. Kõik tundub nii ülev ja eriline.
Meie terashalli draakoni maja teise korruse aknad, mis šveitslaste jaoks on küll esimesel korrusel, on 360 kraadi heledad ses märjas öös.
Kuigi pildil ei paista see nii hästi kätte, siis puudutusel klõbisev draakonisoomus on uhkelt olemas. Ja seal lambi all ja enne järgmist maja paistev puu on torkivate nahkjate lehtedega iileks. Ilusad punased marjad on ka küljes. Ei ole plastikust. Jõulud on vist kohe käes, sest maailm magab siin unises väikelinnas oma jõuluootuse und.
Siit algab meie parajalt pöörane Eestisse kolimise päevik, mida ma terve kolimise vältel oma FB ajajoonel pidasin 🙂
o.
kell 09:10
Hee! Ma panin just pere teele – poiste eelviimane koolipäev on käes – ja viimasel minutil ärgates oli mu sisekõnes nentimine, et ei! ma ei arvuta, mitu tundi on kolimiskaravani stardini, sest aega on nii vähe alles, et pole aega arvutada, kui palju on 3 x 24 tundi. Nüüd, tänu FB-le, ma selle aja leidsin. Torman tagasi asjade juurde, sest see kolimine on sel korral nagu kõikide arvestuste ja eksamite vanaema. Võimas ja vajab peenhäälestatult kohalolekut.
Tavaliselt on meie peres ikka Andreas see, kellel on telefonis mingi olulise sündmuseni jäänud päevade lugemise äpp või asi. No et näitab ekraanil kohe kellaajalise täpsusega ka, kui palju on veel selle või teise hetkeni aega jäänud. Või siis ka sellest juba möödas, kui ta seda jälgmist pole lõpetanud. Me suviste pulmade aeg jookseb tal seal siiani. Aga vaat kolimise aega pole, sest see on hell teema ja me natuke ikka kardame ka seda.
Meie viimased nädalad on möödunud sorteerides ja pakkides ja ome elule ja valikutele hinnanguid andes. Vaikselt hakkab päriselt kohale jõudma, et me PÄRISELT ka hakkame nüüd kohe kolima kogu oma elu ja elamist Eesti suunas. Ja miks? Selleks, et mina saaksin tulevastele õdedele lasteõendust õpetada ja seda maailma paremaks paigaks muuta. Kui mul ei oleks seda suurt sisemist põlemist, siis me ju ei tulekski. Seega peab see lõõm ikka väga võimas olemas. On ka.
1.
kell 10:03
Nii. Kuniks teie ootate jõule ja meie kolimist, siis kasutan ma selle hullumeelsuse emotsioonide salvestamiseks enda FB ajajoont. Seega ärge pange pahaks, kui ma liiga aktiivseks muutun seda kõike ikka selleks, et hiljem oleks hea ikka lapselastele ka pajatada neid selle aasta hulle jõuluseiklusi.
Ja ausalt, kui kedagi häirib see reaalajas päeviku pidamine siin, siis andke andeks ja leidke viis, et halbu tundeid ei tungiks peale. Ma tunnen, et minul endal iseenda jaoks on hetkel seda vaja ja see on minu jaoks mugavaim viis.
Hetkel sujub pakkimine hästi helgelt selle Austria kunagise eurolaulu saatel
2.
kell 11:32
Ja me ei paki mitte ainult enda elu vaid ikka kingitusi ka! Muidu ei saa! Poiste suurepärased õpetajad on kõik ära teeninud kallistuse ja ühe väga erilise tänukingituse, millest nad hiljem saavad sooja jooki juua ja häid mõtteid mõtelda.
Nagu Tan ütles – see on esimene kool, kust tal kahju lahkuda on. Esimesest neljast ei taha ta oma kuue kooliaasta jooksul rääkidagi. Ja Tannu marulahe prantsuse keele õpetaja vastas talle seepeale, endal pisarad kurgus, et ainult need asjad, mis südamesse lähevad, neist on meil kahju. See pani ka poisi asju teise pilguga hindama.
See pisike kool on meie südames. See kool andis me poistele tagasi usu ja tahtmise ja koolirõõmu. Meie asi on nüüd seda hoolega hoida ja edasi kanda. Aitäh! Ja Eva pühib liigutusest krokodillipisaraid…
3.
kell 14:13
Veel viimased, need kõige väärtuslikud vidinad, leiavad oma kindlaid kohtasid kastides, et turvaliselt koju jõuda. Seda “veel viimaste” asjade tunnet olen ma juba nii mitu korda tundnud ja arvata võib, et avastusi tuleb veel.
Siit pildi allservast leiab mu mõlema pulma (2000. ja 2016.) lõbusa keraamilise tordikaunistuse, mis on ostetud ammu aega tagasi Rahumäe surnuaia lillepoest (see seal Alfredi pubi kõrval). Aga no need oleme nii meie. Roheline konn, kes Vancu liiga varajase sündimise järel haiglas olles ja ikkagi Mustika lastetubade kujunduskonkursiks valmistudes printsessi toa jaoks valmis sai. Mõmmiku ostis Andreas kord meie tulevase lapse jaoks – no me ikka veel unistame. Valge sokk, millel on mu haldjas, ootab ikka veel tolmukotiks saamist. Ja kolme õega kaelaehe tuli just õigel hetkel lagedale – seda on mul täna vaja. Aa ja karu all on karp, mis küll ei paista, aga seal asuvad mu poistele nende sündimisel ostutud sõrmustest, mis nad saavad kätte siis, kui nad 18 saavad. Vot selline hetk pakkimiste keskel.
Taustaks kõlab Mamma Mia (Abba) soundtrack. Kes mind lähemalt teab, teab, et need lood kõlavad alati mu erilistel päevadel. Tunde!
Varsti peame poiste kooli minema pisikesele hüvastijätu-peole. Seniks müttan edasi.
PS kolme õega kee riputan kaela. Vist on hetkel vaja.
4.
kell 14:38
Kes teab, mis see on? 🙂
Igal juhul läheb see SEE meie hiigelsuurele helesinisele kopika-seale turvaakestaks.
Älin muidugi teadis ja kilkas kohe, et see on keks. Sellesama Mustikas kujundatud printsessitoa vaip 🙂
5.
kell 16:00
Kaks (suurjalgset) Frodot jõudsid poiste kooli hüvastijätu-peole! 🙂
Neil on kohe kooli välisukse kõrval külaliste jaoks olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab välisjalatsite peale piste. Kuna tänavad on siin on võrreldes Tallinna tänavatega uskumatult puhtad ning tolmu- ja porivabad, siis tegelikult ei tassiks me nähtavat mustust sisse ka otse sisse kapates. Aga need sussid on nunnud ja meile alati palju nalja teinud. Kahju, et nad pildil nii kauged ja pisikesed tunduvad 😛
6.
kell 17:11
Poiste pisikesed peod olid imearmsad. Kogu see kool on. Emotsioonid, need imelised, on läbi lagede.
Vancu peost ma pilti ei taibanudki teha, aga me sõime kooki ja küpsiseid ja siis andis õpetaja talle üle tema enda koolis ja koolireisidel tehtud fotodega käsitsi kokkukleebitud albumi, millesse Vancu klassikaaslased olid talle ka häid soove kirjutanud. Ja siis sai Vanc valida, millist mängu nad veel koos mängida saavad. Loomulikult valis Vanc oma lemmiku, Libahundi 🙂
Tannu pidu oli sarnane. Ta sai sarnase albumi nagu Vanc ja õpetajaid pühkisid pisaraid oma suure sõbra lahkumise pärast ja mina pühkisin selle pärast pisaraid, et keegi liigutatud on ja ütlesid kõik, nii klassikaaslased kui ka õpetajad, mis neile Tannu juures kõige enam meeldib ja mida nad talle soovivad. Nii ilus oli olla!
Klassiõpetaja oli ise teinud superhea koogi ja Tan sai seda oma käega lõikuda ja jagada.
Ja siis jagasin mina kõigile poiste õpetajatele ja abiõpetajatele ja abistajatele kingitused laiale ja kohutavalt kurb oli neist lahkuda. Neil meist ka. Uskumatu, et üks kool võib nii naha alla pääseda ja südamesse pugeda. <3
7.
kell 18:02
Tankimine. Kui kodus ei saa ja kähku on vaja. Need näod ja olemised on ikka pääääris närtsinud juba ja mina pakatan suurest tegutsemisinnust, khmm khmm 😛
8.
(Selle sissekande tegi Andreas minu ajajoonele)
kell 19:01
Back in packing.
Ja lisas ta ka ühe toreda laulu ühest toredast multikast, mis räägib ühe toreda loo muuhulgas ühest toredast gorillast, kes laulab I’m Still Standing! Jeee! Jeee! Jeeee! – Justnii nagu meie siin ja praegu! 🙂
9.
kell 19:45
Magus unenohin mõtelge ise juurde 🙂 Ja minu itsitamise kõhin kah 🙂
10.
kell 21:57
Käsi püsti, kes neid nõukaaegseid kaunitare mäletab?!
Tuleb tunnistada, et ma vihkasin neid froteest rätikuid juba pisikese plikana. Mitte nii väga roosat ja roose vaid seda hamstrimoodi elu eest paremate palade kogumist. No jah, inimesed kes kõike olid näinud, teadsid, et alati saab hullemini minna. Hullemini ka kartuli koorte söömisest ja euroliidust ja seepärast oli vaja defkasid asju koguda. No et siis, kui see pisike plika, ma ei tea, mingi 5-6ne äkki, on suureks saanud ja ellu või abiellu astub, siis on tal kaasavara ja veimevakk juba kenasti koos. Egas ma mingi kehv pruut saand olla. Ikkagi kapteni tütar, hea partii! Neid asju korrutas mulle maailm, mul olid sügavalt pohlad neist asjust ja mehele plaanisin ma nagunii enda isale minna ja tal olid juba käterätid olemas ju. No vot.
Aga ema leidis ikka, et peab koguma. Ja mõtle veel, kui ilusad! Rooooosidega! Valida oli punaste ja roosade vahel. Kuna õde oli puhta titt alles, siis lasti mul valida endale värv, mitte, et see üllatusena tuli, et ma neist kahest roosa valin. Ma teadsin juba maruväiksena, et ma üks sõnnipurikas olen ja sõnn oli nagu härg ja härgadele ei meeldi punane… mitte, et neile ka need roosad lehvivad rätikud meeldinud oleks. Ma olin lapsena juba põhimõtteline – poiste värv on helesinine ja tüdrukute oma roosa?! No hello, kes, krt, ütles, et nii on?! Nii kaua kui ma ennast mäletan, oli lapsena mu lemmikvärv helesinine. Juba põhimõtte pärast, sest mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma olen plika ja mulle peab roosa meeldima. Vot. Ilusad murtud karva tumedamad sinised meeldisid mulle ka, aga ma ei talu tänase päevani liiga-sinist ja sinakasrohelist-rohekassinist, sest see tekitab minus segadust, millal on roheline nii sinine, et ta enam pole roheline ja vastupidi ka. Nõme dilemma 😛
Nii, aga kui sa oled üles kasvanud kodus, kus ema suure tumepruunide läikavate ustega kapis on tervelt üks riiulivahe mulle ja õele kogutud tuttuusi rätikuid, mis ootavad me suureks saamist ja enne neid kasutada ei tohi… siis suureks saades ei taha sa neid rätte ka kasutada. No ei oska isegi, sest kuidagi nii sees on, et neid tuleb hoida. Lapse loogika – vaadatavad tarbeesemed!
Võib-olla oleks kõik lihtsam, kui kõik see hunnik oleks sama värvi. Ma otsin neis asjus alati sarnasuse või tõelise erinevuse harmooniat. Aga need on lihtsalt erineval ajal toodetud sama mustriga roosad roosirätikud, mida ema läbi ma ei tea mis augu ja letialuste kokku kraapis meile.
Ma olen nendega pool elu (20+ aastat) kolinud, kusjuures pildil on vaid need kolm, mis on samat värvi!, ja ma pole suutnud neid kasutada. Aa ja kui ma nii suureks sain, et ema need mulle üle andis, oli elu ja maitse juba sedavõrd muutunud, et ma oleksin roosa asemel raudselt hoopis punase valinud. 😛
Istun siin tõsise dilemma ees. Ma ei saa neid kasutada ega saa neid ka ära visata. Nad ei meeldi mulle endiselt, aga elu ja aeg on neile mingi isemoodi väärtuse juurde pookinud ja siin ma siis omadega olen.
See oli ood nõukogude emadele ja roosadele roosidega kuivatusvahenditele. Ja sellele järgnes postituse all veel omajagu nostalgiline ja väga armas tunnetetorm minu sõprade mälestustest ja muljetest ja froteerättidest. Ärge unustage, kell oli selleks hetkeks Eestis juba uude päeva tiksunud 🙂
11.
kell 22:25
No ei saa! Ma pean seda jagama! Magav Andreas onju ometi vaatamisväärsus omaette kõige selle kaose keskel? Mina pakin krõbinal ja kolin ja tema magab nagu nott 😛
No ja vaade kogu sellele meie toa pardakile ka. Ilmselgelt ei suuda ma ta õiglast und segada 😛
Ma tõusin lendu, kui selgus, et päkapikud mind siiski unustanud pole. Juuhuuuu! Õnn on maandunud suuuuure lipu plaginal mu juurde!
Kui see üks minu jaoks eriti äge kingitus nüüd kõrvale jätta, siis tulevad meie pere selle aasta jõulud unustamatult teistmoodi. Seesugust pakkimist ei ole meist keegi varem läbi ja üle elanud.
Kolmas advent pani meist kihutades mööda. Kingituste lahtipakkimise asemel me hoopis pakime kogu oma elamist kokku, et kogu täiega Eestisse kolida. Kuuske vaatame sel aastal Vancu toa aknast – teisel pool teed on romantiline hotell ja neil on tore kuuusk, 10 korda suurem, kui meile tuppa mahuks ja ometi on see iga hetk meil silma all nagu oleks otsaga toas. No ja kuuski näeme me eesootava 2500 kilomeetri jooksul kindlasti veel kilodega.
Aga sel ajal, kui meil on siin kiire-kiire, siis teil seal Eestis on ikkagi võimalik ehk hinge tõmmata ja jõulud tuppa ja põue lasta. Ma vähemalt loodan, et see nii on ja see teadmine annab mulle pisut ka hingerahu.
Kuna ma aga sel aastal valmistusin jõuludeks juba keset suurt suve, siis juba tol hetkel rääkis mulle Ivi, et õdedel on vaja jõulukaarti. Kaardi sain ma valmis, aga alles nii hilja, et kõigi muude suurte mõtete keskel selle trükkimiseni enam ei jõudnudki. Õnneks on meil olemas vahva sotsiaalmeedia, kus sõnumid ja pildid levivad kiiremini kui talvised postituvid neid kanda suudavad ning sel korral läks nii, et ma saatsin oma kaardid Eesti Õdede Liidule digitaalselt. Kuigi neil oli endal juba jõulukaart olemas, siis läksid minu joonistatud pildiga jõulutervitused FB teele kolmanda advendi pealelõunal ehk eile 🙂
Meie planeeritud stardini on nii vähe aega alles, et ma ei tea, kuidas see kõik valmis saab, pole ju ainult asjad, on inimesed ja tunded ja mälestused ja plaanid ja sada muud asja veel… Seega… hoidke ja olge hoitud! See soov on ka meile väga oluline.
Ja meile pöidlaid ja varbaid hoidke, palun, ka, sest endiselt pole teada, kuidas ja millega me Eestisse jõuame, aga me tuleme. Kohevarsti juba! 🙂
Mina võitsin! Mina võitsin! Üks kord elus olin ma esimene, kes oma suure kalendrisöömise mõistatusega siin peres sai esimesena hakkama!
Vanc vaatas lõug lõdvalt nabani rippumas mu laperdavate akendega tühja kalendrit ja võidurõõmsat kiljumist ja ennast kogudes uuris hääles hämmeldus:
“Kuidas seeeee juhtus?” ja lisas sügava hingetõmbe järel “aga täna pole ju veel 24… või on?”
Tan ainult itsitas suu lõbusalt kõrvuni, kui ma tema tuppa tühja kalendriga oma vägitegu kuulutama läksin. Ta teab küll seda aastat, kui Vanc esimesel kuupäeval sõi ühe… kalendri tühjaks. Teisel asenduseks toodud kalendri ja nädal hiljem venna oma ka. Sellega oli tema jõuluootus tol aastal lahendatud. Aga see oli ammu. Aga Tan mäletab. Ja tekkinud pausi peale uuris Tannu kõrvaklappides ta sõber, et kuhu ta kadus ja Tan vastas naerdes:
“Ohh, see on ainult mu ema. Tema selle aasta advendikalender on edukalt söödud.”
Igal juhul sel aastal mina võõõiiiiiitsiiiiiin! Juhhuu! 😛
Ja FB meenutas täna hommikul, et kunagi ammu, minu eelmises või üleeelmises päkapikuelus, sai minust koos kõigi Älini ja Tannu lasteaiarühma kiusukarudega tehtud seesugune lõbus päkapikupilt. Täiesti aegumatu kaader!
Kauneid kiusuvabasid jõule teile ka!
Me läheme nüüd keldrisse pakkima ja sorteerima. Stardini pole enam nädalatki! Ja noh, ega seda šokolaadi seal kalendri seest polekski olnud hiljem aega enam süüa 🙂
Vähe on neid sotsiaalmeedia üleskutseid, mis mind sedavõrda pealunud on. Kujuta ette, seitsmel järjestikusel päeval ilma kirjelduseta mustvalgete piltide jagamine, millel ei ole ühtegi inimest?! Minusuguse jaoks oli see juba eos paras pähkel 😛
Põlesin siin mitu nädalat ootuses, et ehk keegi kutsub mu välja ja olin valmis juba ise ja omapead oma mustvalget pildivärki siin algatama, sest tegelikult polegi ju vaja kellegi luba ja kutset, et midagi nii vahvat teha. Minu jaoks suur väljakutse selles oli see, et midagi ei saanud selgitada. Ja ega inimeste puuduminegi lihtne polnud. Tundsin seda iga päev. Ja see pani tegelikult märkama omakorda huvitavaid võimalusi ka inimestega piltide juures. Aga selline see minu mustvalge pildinädal sai:
Esimene päev – 8. detsember
Teine päev – 9. detsember
Kolmas päev – 10. detsember
Neljas päev – 11. detsember
Viies päev – 12. detsember
Kuues päev – 13. detsember
Seitsmes päev tuli ka, kinnitusega, et ma olen nüüd ametlikult ka õppeinfosüsteemis Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli algatuseks mittekooseisulise õppejõuna leitav. See pilt rääkis mu sõpradele rohkem kui tuhat sõna 🙂
Aga vahepeal olin ma jõudnud järje anda ka Andreasele. Tema elu ja pildid kajastavad üsna paljuski ka minu oma, kuigi näitavad just neid asju, mis teda kõnetasid. Seega on need üks tore pikendus minu enda seitsmele päevale.
Andrease mustvalge nädal algas päev peale minu oma ehk 9. detsembril.
Loomulikult oli meie telefonides neil päevil mustvalgeid pilte rohkem. Eks me püüdsime hetki ja tegime siis oma valiku. Lisan siia veel mõned kõrvale jäänud pildid:
Neil pildistamiste päevil rääkisime omavahel palju piltide kõnekusest ja sellest, kuidas nii saaks iga päev ühe pildi tehes aastaga kokku vägeva galerii. Meie puhul arvatavasti üsna lõbusa sellise.
Mitte palju varem enne selle väljakutse levimist minu sõprade seas olin ma teraapilisel kaalutlustel soovitanud ühel perel teha polaroidkaameraga iga päev üks pilt hetkest, kui neil on hea tunne ja siis kinnitada see pilt suurele korktahvlile seinal. Ka see toimis ja mul oli selle üle hea meel. Ning nende emotsioonide tuules sai paika ka plaan meie endi suur Eestisse kolimise pildiseeriast. 🙂
