4th March 2018
, Elu ilusad hetked, Natuke nalja ka, Tervishoid

Minu esimene kuu õpetajana

“Tere… mina olen Eva!” ja näkku venib lai häbelik naeratus, et kohmetust tasakaalustada. Põsed arvatavast hõõguvad nabani ja mul on hea meel, et ma ennast peeglist näha ei saa ja tund edasi peab minema.

Tutvustamine rahva ees on mind alati koletult krampi ajanud. Natuke nagu kõhe on ja ebamugav ka, kui keel kurgulakke kleebib ja hääl päris nii noka vahelt välja ei tule kui peaks. Isegi siis, kui seltskond enamvähem tuttav on. Samas, kui on rahva seas istudes vaja suures saalis midagi küsida või vastata, siis see pole mulle kunagi probleeme valmistanud. Ja kui ma seal klassi ees juba olen ja asjast hakkan rääkima, siis kaob ära ka see tutvustamise hirm, aga alguses on alati natuke kõhe.

Reedel koolimajast väljudes ja üle krudiseva lume bussipeatuse poole kõmpides, endal käed alles kunstverest roosakirjud ja silmad natuke pandad, muigasin ma endamisi, et näed, ongi üks kuu läinud nagu lupsti. Täpselt kuu ja see on olnud mu elu vist kõige ägedam kuu üldse, sest selle sisse on mahtunud nii palju ja veel rohkem.

Tegelikult alustasin ma küll soojendusega mõned päevad varem, jaanuari lõpus, ja rääkisin lapsehoidjatega imiku hooldamisest. Või noh, tegelikult alustasin ma ikka veel varem, juba poole kolimise pealt, kui ma ilma ühegi varasema kogemuseta panin kokku kogu ainematerjali – 20 tundi e-õpet, ülesanded, grupitööd ja 4+4 tundi praktilisi tunde. Natuke andis see servast ka julgust juurde, sest mulle tundus korraga, et ma tõsimeeli tean, mida ma räägin ja mitte kõik ei tea neid asju veel päris täpselt ja hea on asju läbi arutada ja proovida. Just julgus küsida, tegutseda, vajadusel sekkuda, tunnistada eksimusi, otsida abi ja tuge, on see, mida ma neile enda tundidest kaasa püüdsin anda, sest lisaks olulistele faktidele on terve rida asju, milles kõik tuginebki vaid suhtumisele, suhtlemisele ja koostööle.

Hüppasin jaanuari lõpupäevil oma kastimaailmast ja kolimismeeleolude keskelt pea ees vette ja sellest sai üks igavesti tore kogemus ja hea algus mu igapäevatööle. Mul endal oli nii hea meel, et Kadi sai tookord tulla meile rääkima laste linas- ja kotiskandmisest. See oli niii äge harjutamise tund kõigele muule olulisele lisaks, mida me neis tundides tegime. Aitäh, teile, tulevased lapsehoidjad! Mul oli teiega väga tore seda ainet läbida. Ja meie kooli titad jäid meiega väga rahule 🙂

Kõrgkooli läksin ma täiskohaga tööle veebruari alguses ehk siis reedese seisuga täpselt kuu tagasi.

Ma läksin kooli tööle koos kalaga. Kes käib tööl autoga, kes bussiga. Mina otsustasin käia kalaga. Kalale meeldib koolis. Mulle ka!

Ta on selline hea kaaslane, kes vajalikul hetkel oskab kenasti jääd murda. Kui tekkis küsimus, mis on kala nimi, siis esimese hooga vastasin ma kohe, et ju ta Andreas on. Aga tegelikult kutsun ma teda lihtsalt kalaks. Vahel on mööda koridore kala sabapidi näpu vahel hoides tore kulgeda ja näoilmeid jälgida 😉

Minu teine tööpäev sisaldas lõpuaktust. Kolm aastat varem olin ma samas saalis istunud kaks rida ülevalpool lõpetajana. Elevuse asemel oli minu sees suur ja sügav rahu.

Kolmandal tööpäeval toimus uute tulijate jaoks avaaktus. Aeg ja selle kulgemine on koolis nii isemoodi tajutav – tund, vahetund, päev, nädal, kuu, semester, õppeaasta, kooliaeg! Ma ju alles äsja olin ise ka siin! Alles tõin enda pabereid kooli ja Nõmme tee nurgal tilkusid pärnad mett ja maailm lõhnast imetabaselt ja siis viskas lõõtsutav tuuli mu kollase puhvis alusseeliku mul peaaegu üle pea, kui me Äliniga minust lõpudiplom näpus ja lilled süles aktusele sõitnud kiirabiauto ees pilte tegime. Ja siin ma nüüd olen – tagasi koolis! Ring on isemoodi täis saanud. Ma olen nagu tagasi koju jõudnud. Tunne on eatu ja kui mu töökaaslane kord armsalt itsitades õhkas, et ta ise on nii noor, aga juba õpetab teisi (ja väga hästi õpetab!), siis ma pidin tunnistama, et ma tunnen end samamoodi, kuigi ma temast 15 aastat vanem olen. Õhevil ja ilus on olla. Ja nii hirmus huvitav ka. Ja teate, mis kõige ägedam on?! See, et mul on võimalus teha tööd, mis ei tundugi tööna, õpetajate kõrval ja koos nendega, kes on nii väga mu südames ja keda ma imetlen läbi ja lõhki. Ja see tunne, kui üliõpilased tunnis aktiivselt osalevad, nende säravad silmad ka hommikul vara ja vahel ka peale öövahetusi ja veel eriti see, kui sa midagi klassi ees räägid ja keegi korraks näpu püsti ajab, et omaette siblivat seltskonda ohajata ja paremini kuulda, vaat see on see, mis paneb sees jõnksatama!

Lisaks kalale elab minu juures koolis ka Elmo. Ah, et kes on Elmo?

Elmo on minu pisike punane sõber. Ta on koolis minu tugiisik. Me teeme paljusid asju temaga koos. Pildil on Elmo koos oma suure sõbra Urriga. Urr elab ka me koolis. Täitsa päriselt. Elas juba enne Elmot.

Minu kolmandal tööpäeval tuli meie kooli oma mamma Mare juurde üks pisike vahva ja mulle juba natuke tuttav poiss 🙂

Täiesti ootamatult olid samal päeval meie kooli kolinud ka minu karud. Kohe terve perega. Ja siis hakkas nendega kõiksugu asju juhtuma. No, et kus on palju karusid, seal ju ikka juhtub?

Juhtus ikka kohe nii, et me avasime kohe vaikselt eksperimentaalse Karukliiniku, sest mida muud teeb üks pisike poiss Tervishoiu Kõrgkoolis, kui ta on sattunud perekeskse õenduse kõige positiivsemasse epitsentrisse?! Karusid abistada ja nende perega saab kenasti perekeskset õendust harjutada ja järeltulevatele põlvedele maast ja madalast edasi anda häid põhiväärtusi. Nendega saab harjutada märkamist, oskusi ja empaatiat arendada. See toimib ka suuremate puhul hea mudelina, aga me proovisime asja ikka kõige õigema vanusegrupi peal ära ja tulemus oli vaimustav. Suurtel on, kust õppida! Ja pisematel hea kasvada teadmistega, mis ja kuidas on õige.

Kui karud olid abi saanud ja pikutama läinud, siis täitis pisike spetsialist dr Elmo abiga ka karude õendusdokumentatsiooni 😉

Sedasi nägi meie Karukliinik sel päeval välja. Mõmmikud paranesid jõudsalt.

Kuigi tunniplaani järgi oleksin ma saanud veel vaikselt sisse elada ja kohaneda, siis kuuendal tööpäeval juhtus nii, et ootamatult sadas mulle sülle võimalus minna esimesse tundi.

Võtsin oma Elmo kaasa ja astusin koos ühe üliõpilasega klassi ette rääkima esmaabist. Alguses rääkis tema, siis mina ja siis tegutses Elmo ja meie toetasime. Meie õpilasteks olid maruvahavad lasteaialapsed ja meie ülesandeks oli neile rääkida natuke esmaabist. Pidime rääkima sellest, millal ja miks ja kuidas panna haavale plaastrit, aga tegelikkuses jõudsime me selle ettenähtud 20 minuti jooksul palju enamat. Tegime sama asja läbi neli korda järjest ja iga grupiga jõudsime pisikeste haavade juurest kes teab milleni – esimestega läks teema lõpuks sujuvalt ninaverejooksule ja õppisime, mida siis tegema peab, teistele meeldis rohkem rullplaastriga plaasterdamine, kolmandatega arutasime peale kohustusliku osa läbimist veidi reproduktiivtervise teemadel, et kuiii pisikesed need titad siis alguses ikkagi on ja neljandad vaimustusid sidumisest. Said meiegi käed ja põlved nende poolt seotud 🙂

Lisaks sellele, et Elmol on imeline võime kukkuda, viga saada ja haigestuda ka kõige hullematesse tõbedesse imelise kiirusega sobival hetkel, siis on tal veel imelisem võime kõigist neist hädadest alati hiljemalt päeva lõpuks taastuda ja paraneda. Ja talle meeldib see kõik. Igal juhul on minul temast palju abi ja tuge. Ta aitab jääd sulatada ja hoiab mul käest kinni sel hetkel, kui ma pean ennast tutvustama hakkama ja vajan ekstreemsemaid näiteid. Lasteaialastele meeldisid Elmo ja Urr ka. Urr on see suur ja valge esireas. Pisike punane Elmo lehvitab teile aga tagumisest reast 🙂

Allikas: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli FB pildigalerii

Sama ootamatult, kui kuuenda päeva lasteaialaste tund, tekkis mu plaanidesse seitsmenda päeva gümnaasiuminoorte esmaabitund. Nad käivad meie juures mitu korda, aga sel korral olid plaanid veidi puntras ja mina läksin külalisesinejana nende ette. Ma oleksin võinud teha läbi ettenähtud kohustluslikku programmi, aga ma jätsin selle osa ikkagi neile, kes seda asja muidu igavpäevaselt teevad, et asi õpilaste jaoks ühtlasem ja sujuvam oleks ja selle asemel rääkisime kaks tundi hoopis esmaabiga seonduvatest asjadest. Alustuseks visaksin ma end ettehoiatamisega, et see on ainult harjutus, klassi ette pikali maha ja jäin ootama, kas ja kuidas mulle abi hakatakse andma. Esimesena taheti mind kohe elustada, sest ma ei vastanud. Läbi selle situatsiooni jõudsime oluliste punktideni, mida tuleb veel lisaks pumpamisele teha. Kuidas abivajajale reaalses olukorras läheneda, kuidas saada paremini teisi endaga koostööd tegema abi andmisel ja miks on hea selge häälega rääkida, mida parasjagu tehakse ka siis, kui kannatanud tundub teadvuseta olevat ja teised näevad ise, mida sa teed. Psühholoogilisest esmaabist rääkisime, sellest, mida võivad tunda abivajaja ja abiandja, millised on selliste olukordade võimalikud psüühilised ja füüsilised mõjud meile koheselt ja hiljem. Mind oli ette hoiatatud, et nende noortega võib keeruline olla, sest telefonid nihkuvad näppude vahele ja pilgud kaovad laua alla, aga mul ei õnnestunud näha ühtegi telefoni ja meie silmside oli püsiv. Läksin hiljem nendega veel kaasa ka teise õpetaja elustamise tundi, sest see oli nii vaimustav kogemus.

Kaheksanda päeva hommikul võtsin kala näppu ja Elmo kaenlasse ja astusin koos Marega, kes oli ja on minu õpetaja, juhendaja, mentor ja armas sõber, elu esimesse haige lapse õenduse tundi, mis on läbi ja lõhki Mare aine lisaks paljudele teistele õenduainetele.

Astuda kolmanda kursuse ette, kes on kõik peaaegu valmis õed juba ise, on väljakutse, sest rohkem kui üliõpilased on nad juba ammu ju kolleegid ja suure tarkuse jagamise asemel ongi oluline lihtsalt asju koos läbi arutada, avastada ja avatud olla. Märkamist ja mõistmist arendada, kui vaja. Minu esimene päristund lõppes ettepanekuga juhendada Marega koos üht lõputööd. Võimalik, et kunagi hiljem tööde kuhjade all ägades ei oska ma selle üle nii palju rõõmu tunda, aga see hetk oli kuidagi väga eriline.

See tunne, kuidas on Mare kõrval õpetaja olla, on lihtsalt kirjeldamatult hea kogemus. Tema emalik, soe, hooliv ja hoolitsev hoiak loob turvatunde. Vahel unustan ma teda kuulama ja imetlema nagu siis, kui ma veel ise samades ruumides tagumises reas tema tundides üliõpilasena viibisin. See on lihtsalt nii ilus. Tabades ära tema kui õpetaja emaliku lähenemise, sain ma enda jaoks selgeks ka iseenda koha selles loos – mina olen natuke nagu vanem õde. Mitte see tegelane haiglast vaid ikka perekonnast. Positiivne näide, julgustav, toetav, avastamisele innustav ja lihtsalt olemas. Ma ei karda rääkida rasketest asjadest lihtsate sõnadega ja ma leian, et neist asjust peab rääkima. Otse ja ausalt 🙂

Tööpäeval number 16 käisin ma koos üliõpilastega Haabneeme Kooli karjääripäeval 4.-6. klassi õpilastele õenduse erialast rääkimas. Alguses tutvustasid üliõpilased ennast, rääkisid, miks nad õeks õppima läksid ja mida see õendus endast üldse kujutab ja siis testisid spetsiaalse lambi all, kui puhtaks oskavad lapsed enda käsi teha. Oskasid väga kenasti. Selle kohta said nad ka nimelised tunnistused ja kingituseks kleepsud ja siniseks kindad. Aega oli veel küll ja siis astusin mina ka ligi. Meil õnnestus üheskoos üliõpilastega vastata kõiksugu huvitavatele küsimustele nii õendusest kui ka esmaabist. Ja siis said lapsed tuttavaks ka hammasteta krokodilliga, kes mu kotis juhuslikult pesa oli teinud. See on selline jõehobu moodi hammasteta krokodill, kes vahel kiirabi tulles või ka arsti juures käies võib end nende sõrme otsa ampsata. Selle krokodilli nimi on pulssoksümeeter ja ta tuleb appi siis, kui vahel on kähku vaja teada saada, kui kiiresti süda tuksub ja kui hästi õnnestub hingamine. Lapsed vahel pelgavad selliseid asju väga. No et teeb haiget või nii. Ikkagi mingi tundmatu elukas. Krokodill oli väga pai ja haiget ei saanud mitte keegi. Lapsed said natuke julgemaks. 🙂

Allikas: Haabneeme Kooli FB pildigalerii

Allikas: Haabneeme Kooli FB pildigalerii

Ja tänutäheks anti meile ka tänukirjad. Niiih äge tunne on olla mutrike suures masinavärgis. Arvatavasti oli meil palju abi ka sellest, et Elmo vaikselt mu seljakotis istus ja kogu seda värki vaikselt muhistades pealt vaatas. No ta sai aru, et me saame hakkama 🙂

Allikas: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli FB pildigalerii

Selle kuu aja jooksul, mil ma koolis tööl olen olnud, on nii palju põnevat juhtunud. Näiteks õnnestus mul hoida meie suurte tegijate soojendusdresse päeval, mil rahvusvaheline komisjon käis andmas hinnangut me kooli valmisolekule ja suutlikkusele alustada uue eriõe magistritaseme õppekavaga. Päev oli emotsionaalne ja kooli ja meie kõigi jaoks äärmiselt oluline. Lisaks saime me teada, kui ägedad me oleme ja seda oli nii hea kuulda. Nii, ja siis olen ma veel käinud rektori infotunnis ja koosolekutel ja kuulamas loengut vitamiinidest ja meie kooli optomeetria üliõpilaste juures käinud põhjalikus silmakontrollis. Vabariigi aastapäeva eel sõime koolisaalis samblikukooki ja jutustasime rektori üleskutsel vanu armsaid lugusid. Ja kallistasime ka. Meie siin kalli Mare ja mu kõvera pihikseelikuga 🙂

Allikas: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli FB pildigalerii

Nii, ja siis olen ma veel saanud natuke olla abiks simulatsioonikeskuses ja ASTRA üliõpilaste teaduskohvikus arutamas, mis on nutikas lõputöö ja veel paljut-paljut muud. Ja siis on meil koolis väga hea plaan aidata õdedel paremini mõista erinevate erivajadustega inimesi ja neid seeläbi ka paremini toetada erivajadusega patsiendi käsitluse koolituse info leiad siit! 🙂

Rutiini üle ma küll kuidagi kurta ei saa, sest iga päev ja hetk on olnud ikka väga isemoodi ja ees ootavad igavesti põnevad ajad. Samal ajal käivad koolis hetkel suured ehitustööd ja mul õnnestus isegi oluline hetk, kus paneele paigaldati, pildile püüda!

Minu esimese kuu viimase paari päeva märksõnaks oli lähisuhte vägivalla aine. Projekt, kus tulevased tervishoiutöötajad ja politseikadetid harjutavad koostööd, on minu meelest üks ülioluline õppimise koht. Mul õnnestus omal ajal esimesel kursusel vabakuulajana osaleda vägivalla valikaines ja see jättis mulle kustumatu mulje – oli üks sisukamaid ja olulisemaid kogu me kooliprogrammi jooksul ja kuna see teema on nüüd taas isemoodi olemas, siis olen neil huviga silma peal hoidnud. Lisaks situatsioonide läbitöötamisel osalemisele varusin ma juba nädala alguses kunstverd ja värve ja vaha ja muud seesugust ning tegin mõned harjutused sabale. Või siis silmale.

Kahvlite “selgasurumist” harjutasime me Andrease peal ka nii ja naa 😉

Reedel läksime poole perega kooli, sest praktiline lähisuhte vägivalla tund toimus meie kooli simulatsioonikeskuses ja ees ootas kahe situatsiooni läbimängimine. Esimeses situatsioonis mängis kooliõe kabinetis Tan väikest poissi, keda kasuisa jõhkralt peksab, sest ta julgeb vahele minna, kui mees ta ema lööb. Laps kardab meeletult enda ema pärast.

Sedasi valmistas ta end rolliks ette.

Ja selline hirmutav ja usutav nägi ta oma rollis läbi me ekraani välja. Mul võttis korraks peegli taga kastis seistes isegi silma niiskeks. Polnud üldse lihtne roll, aga ta oli väga usutav ja sai hästi hakkama!

Tulevased õed ja teised tegelased said samamoodi väga hästi hakkama! Igaüks isemoodi ja teineteist täiendades ja täiustades 🙂

Teises situatsioonis pidasime meie Andreasega, kes kehastus väikeküla vabrikutöölisest Freddyks, maha kehva lõpuga Eesti Vabariigi sünnipäevapeo. Isegi mu kala tuli lisaks kulbile ja potile mängu ja lendas lipa-lopa ringi me vahel. “Selgunud tõsiasjad” olid ootamatud ja äärmiselt härivad, aga enne ja pärast inetut situatsiooni, mida politsei ja tulevased ämmakad lahendasid, oli meil valmistudes ja hiljem koristades meie endi päriselus natuke lõbus ka. No minu süüüüda oli ikka tükkkkkideks rebituuud mängult ja ma suutsin muude maalingute keskel endale tühja viinapudeliga päriselt kogemata paraja obaduse vastu pead panna.

Värvilise perepildi saime ka tehtud. Kaladel oli igatahes pidu…

Mõnegi inimesi suutsime me sel päeval ära ehmatada ja ma käisin koridoris käsi pikalt ees ja korrutasin, et see on ainult mäng! See on oluline, et see info koheselt kohale jõuab, sest mine tea, keda ja kuidas see hiljem häirima võiks jääda ja seda pole vaja. Me mõtelsime eelnevalt enda jaoks asjad väga hoolega läbi ja rääkisime eesmärgi endale ja teineteisele selgeks. Tannuga tegime me ka eelnevalt korraliku eeltöö ära ja arutasime läbi ka selle, miks tema rollitäitmine on antud juhul oluline, mida see tegelikult teistele – nii abistajatele kui ka abivajatele võib anda ja kui palju see teda ennast puuduta võib. Üks asi oleks need situatsioonid lihtsalt kiirelt läbi mängida, aga me leidsime, et oluline on luua võimalikult realistlik pilt. Tundus, et me saime üsna kenasti hakkama. Kahvlid Andrease seljas, koletu kuuma triikraua jälg ja minu nutetud ja ärahüsteeritsetud võika ilmega nägu “ei-ei, meiega on kõik kõige paremas korras!”

Hiljem üheskoos salvestisi vaadates ja asjade üle arutledes saime veel paremini aru, KUI oluline on sellist asjade koosõppimine, et abi ja tugi oleks abivajajate palju jätkusuutlikum ja kogu protsess seeläbi ladusam. Abivaja on siinjuures nii kannatanu/ohver kui ka see, kes on raskema käe-jala ja teravama keelega ja ka see, keda see olukord mingil põhjusel ka kaudselt puudutab ja rivist välja lööb. Meie, kui õdede, tervishoiutöötajate, jaoks on oluline suuta jääda neutraalseks ja keskenduda inimeste abistamisele ja toetamisele ka siis, kui see emotsionaalselt ka üle taluvuse piiride läheb vahel. Oskus ja julgus otsida abi otsestele abivajajatele ja aidata ja otsida abi ka iseendale on selles protsessis äärmiselt oluline.

Vaat sedasi see esimene töökuu mul möödunud ongi. Onju äge?! Minu meelest on küll.

Kui ma peaksin taas kuuks ajaks vait jääma, mida ma küll vältida püüan, siis meiega on kõik ikka kenasti! Me kohaneme eluga Eestis. Elame endiselt osaliselt kastide otsas ja vahel ja oleme lihtsalt moodustanud enamvähem läbitavad tunnelid ja kasutusintensiivsuse järgi ka kõrguvad püramiidid. Panipaikadega on meil siin eriti kitsas, aga elatud saab, sest püramiidi alumise korruse jõuluehteid veel vaja pole ju?! Ja lae alla kasti otsa ei roni ka Happy teki peale magama. Seega selles kõiges on omajagu ka praktilisust 😛

Andreas jätkab ikka oma tööga, õpib eesti keelt, käib kirglikult keskaegse mõõgavõitluse trennis ja juhendab peagi taas päris meie oma praktikanti. Poisid on koduõppel ja selle semestri põhiteemaks on neil teater laiahaardelises mõttes ja integreerituna millesse kõigesse. Nad paistavad sedaviisi lähenemist vägagi nautivat. Mõlemad on vahepeal nii palju kasvanud, et ma pidin oma talvesaapad Tannule loovutama, sest järgmiseks hooajaks oleks tal praegused kindlasti väikesed. Eile käisime Tabasalus nendega ronimas ja mul õnnestus see klounide kamp ka tabada. Antud pildil on Tannul küll jalas juba ka Andrease saapad 😛

Happy naudib lund ja koeraplatse ja uusi põnevaid koersõpru ja mina? Lisaks koolile on mul hetkel jooksmas viis pikemaajalist koolitusprogrammi, milles osalemine viib mind lähemale kõigele sellele, millest ma niiiiii kaua unistanud olen ja täiustab minu jaoks maailmast arusaamist lisaks isiklikule arengule just õenduse seisukohast. Suurest unistamisest ja nukrusest ja kohati isegi meeleheitest on kokku vormunud võimas mänglev jõgi, mille jõulistes lainetes sulpsates tunnen ma end vaba ja õnnelikuna ja vaat see tunne on väärt rohkem, kui sõnadesse mahub ja mul on isegi aega pere ja kodu jaoks 🙂

Isemoodi õpetajaprovva paraadpilt ka tulevastele põlvedele siia mälestuseks. Teraapilisi kõrvarõngaid märkate? 😛

Nii, ja homme algab minu teine töökuu kõrgkoolis. Kohe hommikul ootab mind mu elu esimene õendutoimingute tund. Hoidke mulle siis pöialt, et “Tere, mina olen Eva!” tuleks mul juba ladusamalt välja 🙂

Comments 14

    1. Post
      Author

      Ihii! Ma esimeses tunnis kavatsen ilma ühegi abimaterjalite hakkama saada. Järgmine tund on alles mõne nädala pärast 😛

  1. Minu Kõikvõimas Eva :)….Jõuab kõike ja igale poole, andekas ja tubli kuubis!!!!! Ootan juba põnevusega järgimse kuu kokkuvõtet 😛

    1. Post
      Author

      Ehhh, Sind! <3 Eks ma vist ise ootan ka järgmise kuu kokkuvõtet juba, sest kalender on paljulubav 🙂

    1. Post
      Author
    1. Post
      Author
  2. Nii mõnus lugemine, et kohe kurb hakkas, kui otsa sai! Ainult, et minusugusele pehmikule ei mõjunud need selga löödud kahvlid just kõige paremini. 😀 Tean-tean, et pole päris, aga hirmutas ikka.

    Tegelikult tahtsin hoopis seda öelda, et see on niiii-ii-iii meeletult äge, kui inimene teeb midagi südamega. Sina teed. Ja see kiirgab väljapoole ka. 🙂

    1. Post
      Author

      Aitäh! Aitäh!! 🙂 Eks selle sedasorti elamise ja töötamisega ongi see lugu, et kui see kõik ei oleks niiiiiih äge, siis ei tahakski seda teha? Ilma selle sädemeta poleks ju miski päris SEE 🙂
      Seda, et need kahvlid võivad pildil omajagu häirivad olla, usun ma täiesti ja mõne pildi peal tunduvad nad ikka liigagi reaalselt naha all olevat 😛

  3. Küll on tore, et keldrist väljas 🙂
    Ma muudkui lugesin ja karjusin mõttes, et oooo kui tore, nii tore.
    Kas ma tohin aega broneerida, et Sind külalisesinejaid kutsuda? Kuidas see käib?

    1. Post
      Author

      Heee! Juba sõna “kelder” on hirmutav, sest keldritest ei taha ma hetkel midagi teada, sest ma peaks mingisugusel teisel homsel sinna jälle jõudma, aga eieiei, hetkel on muud pakilised tegemised, nii, et tõepoolest, hea on keldrist väljas olla ja ma tänan toredate emotsioonide ja tähelepanu eest palavalt! Aja broneerimise osas tuleb kalendreid vaata 😀

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *