7th August 2017
, Elu ilusad hetked, Tervishoid

Minu sõber Hanna-Liisa

Ma sain Hanna-Liisaga tuttavaks 2012. aasta sügisel. Tema oli siis 4aastane ja mina õppisin parasjagu teisel kursusel õeks ja töötasin hooldajana Tallinna Lastehaigla kirurgiaosakonnas. See oli esimene päristöö mu elus, mida ma tõeliselt armastasin. Ma armastasin me osakonda ja töökaaslasi ja me patsiente ja nende vanemaid. Need, kes tulid ja läksid oma pisemate muredaga olid nagu ilusad heledad sädemed, mis seda emotsionaalselt üldse mitte lihtsat tööd rõõmsamaks värvisid. Need, kes tulid, et olla, minna ja jälle tulla ja jälle tulla, neist sai kogu selle vägeva energia üdi. Mõned, nii nagu Hanna-Liisa ja tema ema Külliki, ajasid oma juured sügavale mu südame sisse. <3

See imeliselt ilus tunne ei läinudki enam kunagi kaduma vaid hakkas hoopis kasvama. Jaa, ma tean küll, et mingite kirjutamata reeglite põhjal ei tohiks puhtprofessionaalse mätta otsast patsientidega liiga lähedaseks saada. Ja veel hullem – tööd ei tohi koju kaasa võtta, sest siis sa ju põled läbi ja mis kõik veel. Aga no halloo, me kõik oleme inimesed ja lasteõendus on oma olemuselt juba selline, et seda saabki vaid südamest ja südamega teha ja kui kohal on juba süda, siis mida loeb mingi reegel, et ei tohi. Tohib küll ja kui palju vägevamaks teeb see kogu selle kogemuse! Sa ju hoolid ikka, ikka mõtled ja elad kaasa. Ka siis, kui sa parasjagu pole tööl ja see on täiesti normaalne ja ok. Me pole robotid ja samas ei ole see ühestki otsast koormav. Koormav oleks teeselda, et see kõik sind ei huvita ega puuduta ja siis oleks ilmne, et sa ei tööta ka õige koha peal.

Hanna-Liisa ei olnud õrn usaldav õieke nagu minu maailmas neljased plikad varem ikka olnud olid. Tema oli hoopis üks pähkel. Korralik krõmps ja hirmus huvitav pähklike, mille koore alla nägemiseks tuli teda kuulata. Väga hoolega. Võtta aega ja olla kohal. Ta oli näinud elus seda poolt, mida enamus meist näha ei saa, ei taha ega tihka. Tema elas selle võitluse sees ja see tegi ta veetlevalt vapraks suureks inimeseks. Temas oli mingi kirjeldamatu sisemine tarkus ja oskus mõtelda ja ütelda nii, et see vaheda vilina saatel alati kohale jõudis ja kümnesse tabas. Ta oskas seda juba siis, neljasena, nüüd oskab ta seda veel paremini. Tema usalduse võitmine ei tulnud nunnu-nännu peapaitamisega. Ta on asjalik laps ja asjalik laps vajab enda kõrvale asjalikke inimesi. Udumudruga talle läheneda oleks olnud umbes sama kui vihmavarjuga tormisel ookeanil seilata ja loota randa jõuda.

Ma arvan, et meie tõeline sõprus sai tiivad hetkest, mil voodisse sunnitud Hanna-Liisast sai arst.

Dr Hanna-Liisa oli väga tark ja hoolas oma patsientide ja kaastöötajatega. Ta oli range ja väga nõudlik, aga kui keegi üldse, siis tema teadis, et ega neis asjus ei saagi allahindlust teha – tuleb olla täie eest. Võimalik, et temast tegi nii suurepärase arsti tema mõõtmatu isiklik kogemus ja oskus näha ja tajuda asju lihtsalt lennult. Tema peenhäälestatud tundlikkus on midagi, mis mind temas alati ja igal rindel nii väga võlunud on.

Meie koostöö sujus suurepäraselt ja neil aegadel, mil tema elas meie osakonnas oli ka iga mu vabam hetk sihipäraselt sisustatud. Ma polnud kaugeltki ainus, kes teda me korrusepoolel varbaotsast juuksejuurteni armastas. Kui ta voodist välja lubati ja ta koridori peal sai taas käimist harjutada, endal imeline lilla puhvseelik seljas, siis tuli ka ette seda, et ma selle päeva õeposti tahvlile joonistasin just seda, mida Hanna-Liisa tellis.

Näiteks ühel 6. detsembril oli tal seljas midagi ruudulist ja iseendale lisaks tellis ta pildi-Hanna-Liisale kaks patsi pähe ja tiivad seljale. Tüdruk-Liisale lisaks sündis ka liblik-Liisa 😀 Ma ei suuda praegu enam meenutada, mis teema nende nööril rippuvate riietega oli, aga võib-olla oli tal pesupäev? Või kuupäeva arvestades kukkus keegi äkki kogemata vette? Miskipärast on olnud sel hetkl oluline kuivatada ka lestasid ja ujumisprille? Aga noh, töö sündis just nii nagu tellija soovis. Äkki Liisa mäletab? 😀

Vahel oli tal meie juures ka raskem. Eriti siis, kui vajadus ei lasknud ta juustel üldse kasvada ja need jälle ja jälle maha aeti. Milline pisike tüdruk ei tahaks enda juukseid vahel sättida ja patse kanda? Eriti kui su emme on juuksur ja võimalusi ja valikud ahvatlevalt rohkem. Ühel järjekordel korral, kusagil 2013. aasta sügisel, oli Hanna-Liisa taas olukorras, kus ta juuksed tuli kiiruga maha lõigata ja isegi tema küünelakk tuli kiiruga eemaldada. See ajas pisikese vapra preili kohe päris korralikult rikki. No aga keda ei ajaks?! Küünelaki-lugu meenutas Hanna-Liisa ema mulle hiljuti, aga juustega läks nii, et kui pisike löödud olemisega tüdruk nurgast porinal teatas, et ta on maailma kõige lühemate juustega tüdruk, no umbes nii, et ta polegi niiviisi mingi tüdruk, siis minu jaoks oli see üks lause lõpuks ometi üks lootust andev õlekõrreke selles mustas masenduses, mis kinni püüda ja olukord täiesti ebanormaalselt lahendada.

Murtud Hanna-Liisa ei uskunud mind, kui ma temaga kihla vedasin, et tema küll ei saa olla maailma kõige lühemate juustega tüdruk. Mina võitsin! Sest järgmisel korral ilmusin ma tööle lühemate juustega kui tema.

Tadaaa, ära tegin ja ainus, mis tegelikult luges oli see, et ma selle tembuga Hanna-Liisa tuju tõsta suutsin! Rääkimata kogu sellest naljast, mis selle kõigega omavahel kaasas käis. Juuste mõõtmine ja arutelu selle üle, mida ma ütlen siis, kui keegi küsib, miks mul pole juukseid. Pakkumisel oli kõiksugu variante, sest need olid kõigest ju ainult juuksed ja minu omad lühemad kui temal 😀 Kusagil on kindlasti olemas ka üks äge pilt meist koos, aga ma ei suuda seda hetkel leida.

***

Vahepeal läks elu suure mühinaga edasi. Mina kolisin Šveitsi ja Hanna-Liisa läks kooli. Vahemaa oli küll suur, aga läbi Hanna-Liisa kõige ägedama ema sain ma ikka end tema olemiste ja tegemistega kursis hoida. Sain tunda headmeelt ja vahel servast ka veidi muretseda ja mõttes talle haldjatolmu saata. <3

Ja siis… ja siis jõudis kätte õige hetk tunnistada Hanna-Liisa emale üles midagi väga olulist. Veel ammu enne seda, kui ma Andreasega tuttavaks üldse sain, oli mul üks unistus. Ma olin enda peas kõik kenasti valmis mõtelnud, et kui mina üks kord veel kunagi abiellun, siis ma soovin nii väga, et Hanna-Liisa oleks minu pruutneitsi. Ma ei saanud ju pisikesele tüdrukule seda rääkida, et tead, kui ma ükskord mehe leian ja otsustan ta ikka endale meheks võtta, vaat siis oleks nii äge, kui sa tuled mu pulma mulle pruutneitsiks. Polnud mul sel ajal veel mehe lõhnagi majas ja nii ei teadnud tüdruk minu mõttest midagi. Aga siis tuli Andreas ja armastus ja abielu ja veel enne, kui loksus paika me Eesti pulmapeo kuupäev võtsin ma julguse kokku ja ladusin oma unistuse Hanna-Liisa emale lagedale. Ega ma ju ei teadnud, kuidas tema ja Hanna-Liisa sellesse mõttesse suhtuda võivad.

Minu mõõtmatuks rõõmuks olid mõlemad nõus ja Hanna-Liisal ka mõtted ja plaanid olemas loori kandmisest ja muust. See oli lihtsalt kõik nii imeline, et mul kisub ka praegu silma märjaks seda kõike siia kirja pannes…

Andreas ei olnud Hanna-Liisaga kunagi varem kohtunud, aga ta tunneb mind piisavalt hästi selleks, et minu valikuid usaldada ja nende üle mitte imestada. Aga mõni imestaja siiski leidus. No et kas ma olen ikka kindel, et see pole liiga keeruline ja koormav ühe väikese ratastoolis tüdruku jaoks ja oleks ju palju lihtsamaid lahendusi. Lihtsamaid lahendusi? Keeruline? Koormav? Ilmselgelt ei tundnud need inimesed veel ei Liisat ega mind!

See viga sai meil hoobilt parandatud, kui kätte saabus 21. juuli. Me sahmisime veel koduaias viimaseid peoeelseid toimetusi, kui auto Hanna-Liisaga Haldjaorgu saabus. Meil kõigil oli vist omajagu ärevust naha vahel ja hinges. Hanna-Liisa võttis sisseelamiseks väikese hetke aega ja sättis end siis mugavamalt mu kambrikeses end maasikabeseedega kausi kõrval istuma. Uskumatu, aga tõsi, ta suutis otsustavalt ka minu ärevuse maandada, sest tõesti, põhjust ju polnud. Närvilisus haihtus ja alles jäi vaid elevusest õhetav emotsioon “iiiiiiiiii, ma lähen pääääriselt mehele!? Uhhh, kui ägeee!”. 😀

Seniakaua, kui Hanna-Liisa juuksevõlurist ema mulle kõige ägedamat viikingi-printsessi soengu pähe võlus, oli meil aega juttu puhuda ja vanu aegu meenutada ja uutest asjadest ka rääkida. Need olid imelised ja nii eriliselt vajalikud hetked. Vahepeal jõudis ta ka eriti ulaka Tannu möödaminnes korrale kutsuda. Ja teistele suutis ta lohutavalt selgitada, et Eva teeb ainult nalja, kui ma üht või teist asja jälle üle võlli ütlesin. Eksole. Ehk Hanna-Liisa oli absoluutselt parim valik mu pruutneitsiks kogu me universumis – väike ja nii terav ja tugev ja alati mu kõrval. See tunne on minu jaoks siiani kirjeldamatu. <3

Kuniks meie sättisime Andreasega end riidesse ja läksime Haldjaoru Võlumetsa kähku paari ilupilti püüdma, sai ka Hanna-Liisa oma ema abiga peoks valmis.

Seal see imeline tüdruk, minu pruuteneitsi, istus veidi ja ootas õiget hetke. Vaim oli juba igati valmis 🙂

Nii… ja siis oligi käes kõige olulisem hetk mu elus vist üldse…

Haldjaorgu kogunenud külalised olid kõik ootel ja minu süda peksis nii, et seda oli vist väljaspoole ka kuulda. Ema aitas mul “loori” sõlgedega kleidiõlgade külge kinnitada ja ma astusin verandatrepilt alla. Hanna-Liisa sai loorisaba enda kätte ja vaatas mulle vääääga sügavalt silma sisse. Kergem hakkas. Hakkasime vaikselt liikuma.

Tseremoonia ajal Andreasega teineteisele oma kirju ette lugedes hakkasin ma nutma ja võitlesin kogu lugemise aja pisarate ja niiske ninaga. See tegi Hanna-Liisa murelikuks ja kui ma end ümber pöörasin, et tema käest sõrmuseid paluda, siis olid ka temal silmad märjad. Selgus, et tema, kullakene, tundis muret, mis mind küll nutma ajas. No et äkki keegi ütles midagi pahasti või nii. Jutt käis ju inglise keeles ja kuigi Annika tõlkis ka kogu me jutu paralleelselt ka eesti keelde, siis ju jäi jutu mõte Hanna-Liisa jaoks ehk kaugeks ja ta nägi vaid mind nutmas. Ohh…

“Ainult õnnest! Ainult heast meelest!” kinnitasin ma talle kindlalt ja see hajutas pisut tema muret.

Kuigi piltide pealt on nii hästi näha, kuidas ta seda võõras keeles rääkivat Andreast ikka karmilt hindava pilguga veel mõõdab. No et kas on ikka õige mees mulle või mis. Tundub natuke nagu kahtlane 😀

Hanna-Liisa sai oma pruutneitsi-kohustustega absoluutselt suurepäraselt hakkama! Püsis alati mu kõrval ja lähedal ja uuris kuidas mul tunne on ja mina uurisin, kuidas temal tunne on ja siis ta kogus oma sülle me imeilusaid lilli. Siis olid meil vahepeal mõlemal liigutusest silmad märjad. Selle eriti tundelise pildi saatis mulle Liina juba siis, kui lugu ise oli siia lugemiseks üles juba pandud, aga see lihtsalt peab siin olemas… me oleme niiiii nunnud!! 🙂

Ja hiljem aitas Hanna-Liisa meeles pidada, mida veel teha tuleb ja et maasikaid ei tohi keldrisse unustada! Keegi julges kahelda, kas see “väike tüdruk” ikka saab oma ametiga hakkama? Hee! Ja kuidas veel sai hakkama. Ja lisaks sellele, et ta mu Tannu hoobilt endale ümber sõrme keeras ja noore mehe ära võlus oma vankumatu hoiakuga, võitis Liisa sel päeval endale juurde terve hulga imetlevaid andnud fänne 🙂

Ma ei jõua me ilupilte kuidagi ära oodata, aga ma usun nii väga, et need imelised emotsioonid saate te kõik kätte ka siit neilt me sõprade tehtud pltidelt, eks? Aitäh kõigi nende ilusate piltide ja hetkede kinnipüüdmise eest! 🙂

Läbi ime oleme me kogu kambaga ka pildi peale korraks sattunud. Arvestades sellega, et Vancu ilmus sel päeval välja vaid hetkeks, et pildid saaks kähku tehtud, ja Hanna-Liisa oli arvatavasti ainus, kelle lähedal ta enne öö saabumist (mil hundikutsika julgus tagasi hakkas tulema) ei kartnud hetkeks seista ja silma vaadata, siis on see siin üks väääga oluline pilt. 🙂

Peo ajal leidus ka üks vaikne hetk ainult meie kahe jaoks. Nii me siis kahekesi koos seal mu vanaisa vana õunapuu all olime kesk Haldjaorgu mu elu kõige õnnelikumal ja ilusamal ja erilisemal ja tähtsamal päeva – mina ja mu Hanna-Liisa <3

Minu suurest unistusest sai päriselt imeline reaalsus. Mitmekordselt – ma abiellusin maailma kõige ägedama mehega kõige ägedamas kohas kõige ägedamate sõprade keskel ja mul oli maailma kõige ägedam pruutneitsi! Nüüd on minu kord aidata Hanna-Liisat tema suurele unistusele lähemale. 🙂

Minu lemmiktüdruk pingutab kogu aeg ja teeb iga päev kõvasti trenni, et oma unistusele lähemale jõuda. See pilt on täitsa tänasest päevast 🙂

Mis te arvate, mille nimel see säravate silmadega vinge tüdruk kõvasti trenni teeb? Mis tea arvate, millest see pähklike unistab? Roosast ponist ja vikerkaarel kelgutamisest? Unustage ära, need on liiga tavalised unistused.

Tema unistus on täiesti teisest puust ja ometi nii lihtne ja loomulik – ta tahab ise omal jalal jälle astuda!

See on raske töö ja nõuab aega ja pühendumist nii temalt, tema perelt kui ka koduväliselt toetusmeeskonnalt. Kõige ägedam on see, et see pole vaid helesinine heljuv unelm, see on reaalne unistus, mis võib päriselt teoks saada, kui kõik üheskoos jaksavad. Selleks, et paremini jaksata on 19. augustil toimuv Peetri Jooks sel korral pühendatud just Hanna-Liisa edusammude toetamisele. Rohkem infot leiad siit:

Peetri Jooks Hanna-Liisa toetuseks

Nii et sõbrad, läheme jooksma? Mina olen igal juhul kohal 🙂

 

***

 

Armas-kallis Hanna-Liisa, tea, et isegi siit kaugelt eemalt hoian ma Sind alati oma südame süles. Aitäh, et Sa olemas oled! Aitäh Sulle, Külliki, kõige eest! <3

 

Siin kasutatud piltide eest suured tänud Liinale, Küllikile, onu Kalale, Älinile ja Elinale! Kõigile teistele ka! 🙂

Comments 10

  1. Nii ilus ja südamlik lugu! Väga vahva ja suure hingega tüdruk! Mul on hea meel, et Peetri jooks just Hanna Liisa toetuseks toimub!

    1. Post
      Author
    1. Post
      Author

      Ma mõtlesin selle peale ise ka täna hommikul, kui seda juttu siin uuesti lugesin ja nutt paari koha peal päris peale tuli, et Hanna-Liisa kindlasti muretseks. Aga selliste pisarate selgitused on imelised 🙂 🙂

  2. Palju-palju ilusat õnne teile! 🙂
    Imeline väike vapper tüdruk! Teades, kui suuuuur on sinu süda ja kui palju headust see mahutab, nii et üle ääregi ajab ja kõige kallimateni ulatub, on see tõesti parim valik, sinulik valik pruutneitsiks! Üheskoos vallutate mäed ja orud, ületate järved ja jõed! Loodan südamest, et Hanna-Liisa suurim soov täitub!
    P.S. Teie kostüümidele ja Sinu soengule 10 points! 🙂

    1. Post
      Author
    1. Post
      Author
    1. Post
      Author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *