Eilse tähtsa päeva kokkuvõtteks saame me väita järgnevat:
1. Lipp heisatakse endiselt liiga vara, sest äratuskell meid äratada ei jaksanud. Oleks ikkagi pidanud eelmise õhtul kõvemini punkima ja otse Toompeale ronima.
2. Elu esimesel sõjaväeparaadil on meil nüüd kõigil käidud. Andreas imestas ikka ette ja takka, et selliseid asju veel tänapäeva maailmas üldse korraldatakse, aga vaatas kogu seda värki suure huviga.
3. Kell 13:00 saime me tehtud pildi iseendast, sest meie olemegi Eestimaa 🙂
4. Sõdurisupp, mida Harjumäel jagati, maitses -12 kraadis, mis tundus ilmalehe andmetel rohkem nagu -18, väga njämma. Saime sujuvalt Andreasele ka vastlapäeva-supi tutvustatud ja talle maitses. Poisid keeldusid – Tan, sest ta juba teadvat seda suppi, Vanc, sest ta ei tahtvatki teada seda veidra välimusega suppi. No eks siis mõnel teisel korral 😛
5. Küsimusele, mida me siis õhtul sööme, oli Andreasel keeltekoolist selgeks õpitud vastus – “kiluvõileib”! Ja kuna Selveris oli eelmisel õhtul musta leiva ikaldus, siis läksime lihtsama vastupanu teed ja haarasin kaasa valmis kiluga võikud. Poisid neid ei söö, Me siis sõime nende eest ka.
6. Kook pidi ka olema! Ma olin koolis maitsnud samblikutorti, see oli väga vahva. Aga Andreas arvas, et seda saab vast hiljem ka, seega jäime oma kolme koogi ja kahe jäätisesordi juurde, mis meil juba olemas olid ja lahendamist ootasid.
7. Presidendi kõne oli nagu oli. Andreas imestas, miks ometi peab nii pikalt rääkima ja laskma inimestel saalis sedasi seista. Et no kas on siis mingit pakilist uudist või nii. Tõsi, see kõne võiks tulla ju mõnes muus kohas ja vormis lihtsalt aastapäevale pühendatuna. See tohutu paatos, no milleks? Nagunii teemad korduvad ja ülistab ta kka sama, mida alati ja nokib ikka selle kallal, mille kallal alati. Me teame seda ja see pole paha, lihtsalt kas seda peab peo ajal suu ammuli kuulama ja järeldusi tegema ja Karmelile otseetris siis vastuseid andma? Keset pidu. Ise vast hakkaks ka kokutama.
8. “Kontserdi” kohta ei ütle ma kuivalt muud, kui et kunst on kunstis kunsti näha. Ma seda sel korral näha ei osanud. Andreas vaatas eelarvamusteta ja leidis enda jaoks mõne toreda asja. Näiteks meie rahvapillide sarnasuse kohaga, kust tema tuleb jms. Minu arvates kihutas kogu see kontserdivärk talutava ja väga inetu vahel. Ojasoo sai salvamisi salaja taas naistele ära panna ja süvenematute juubeldavaid plaksutusi koguda – mõnel on endiselt sees nõukaaegne mentaliteet kiita valimatult kõike, mida pakutakse. Kuigi ise möhhigi ei taipa. Ühe sõnaga, mulleeimeeldinudkontsertselkorralmitte. Poisid hoidsid ise eemale. Selle üle oli mul vahepeal kohe hea meel.
9. Tõnis Mägi meeldis mulle küll. Väga. Ta oleks võinud kogu kontserdi üksi ära täita. Oleks saanud miljon korda parema juubelikontserdi. Tõsiselt! Andreasele meeldis ka.
10. Kui laulma hakati “Mu isamaa on minu arm”, siis tõsis klomp kurku… Ma olen endiselt leppimatu, et me hümniks on laul, mida me mingis mõttes jagame põhjanaabritega ja mis ehk oli kunagi oluline, aga millega me, nõukaaja lapsed, üles ei kasvanud. See pole meie laul. Minu jaoks on ja jääb Eesti tõeliseks hümniks just Ernesaksa laul, mille sõnad on kirjutanud Koidula ja Kunileid. Selles on miljon korda rohkem meid ja meie sügavust ja olemust.
11. Pingviinide paraad on midagi, millest Andreas pole aru saanud varasemalt. No et milleks. Eks tal on raskusi olnud ka meie kõiksugu lõpupidude ja muude aktuste ja asjadega. Neil selliseid asju ei ole. Aga me vaatasime. Peamiselt küll selleks, et näha Annikat koos oma vanaisaga 🙂 Ja ohh, üllatust! Me ei pidanud üldse kaua ootama ja sealt nad juba kohe tulidki. Annika, Sa olid niiiiiiiiiimeilus! Ja Su vanaisa võttis õigusega oma aja! Itsitasime ja noogutasime kaasa 🙂
Leidsin netist fotoseinapildi ka 🙂
Foto: Aurelia Minev/ERR otselink
12. Kell 20:18 oli kallistamise ring. Andreas oli vaimustuses, et selline asi välja on mõeldud. Kallistasime kõik ristirästi läbi 🙂
13. Päevauudised olid toredad. Poisid ronisid ka kohale ja ma sain Vancule näidata uudiste-tädi, kes on ajarändur ja talle kunagi 40 aastat vana sünnipäevakaardi käis ja saatis enda lapsepõlvest. Vanc oli taaskord lummatud, sest varasemalt oli ta seda tädi vaid pildilt näinud.
14. Oleks me midagi tõrvikutest kesklinnas varem teadnud, siis oleksime me teleka ees passimise asemel hoopistükis õue roninud 🙂
15. Vapralt pidasime me kogu pingviiniparaadi vastu ja ma kilkasin roheliste kleitide peale, sest need jäid sel korral kohe eriti silma ja Andreas oli vaimustuses sellest, kui ilusad on me rahvariided ja kui ilus on vaadata, kui inimesed neid kannavad.
16. Öösel hästi hilja lugesime sadat fakti Eesti kohta. Enamus oli ikka väga teada ja tuntud. Andreas noppis sealt enda peab-saama-tehtud-nimekirja jäätee ületamise. Tuleb tunnistada, et ka mina pole kunagi üle jää sõitnud. Ega ma pole nagu väga ihanud ka. Aga no olgu. Kui Andreas sõidab, siis võin ma ju autos istuda 😀
Sellised me siis olime Eesti sajandal sünnipäeval, 24. veebruaril 2018 kell 1 päeval:
Ja veidi veel eilse päeva muljeid 🙂
Toppisin end paratsetamooli täis ja astume reipalt paraadi poole.
“Kuule, vaata, Tan, ma olen nagu su vanem õde!” ütlen ma rõõmsalt ja end hirmus noorena tundes lipukeste lehvides edasi udjades.
“Hmmm, siis sa oled ikka väga vana õde,” teatab varsti minupikkune tüüp mõnusalt muiates. Nähh, halastamatu lapsesuu 😛
***
Meie taga jälgib paraadi üks isa oma pisikese pojaga. Laps on tal kukil. Ta on nagu hammastega raadio, tänu kellele me teame, kes täpselt meist mööduvad. Gruusia ja Inglismaa osas jäid nad küll ühe teise targa onuga kumbi isearvamusele. Ja siis on ühes reas korraga üks naine. Onu teatab poisile:
“Oiii, vaata, seal on üks tädi ka!”
Rahvas lehvitab lippe ja tervitab möödujaid. Onu nokib igalt poolt tädid välja ja mainib neid lapsele eraldi. Korraga juhtub nii, et tädisid saab palju. Seepeale oigab onu vaid “Issshand, nii palju!”
Ja siis jõuab kord Eesti politsei kätte. Pundi lõpus on….
“Näe vaata, isegi koerad on tulnud…. ja jälle tädid!”
Ehk et kes mille pärast paraadil käib?
***
Oleme ringiga koju jõudmas. Olümpia hotelli vastas plingib suurel ekraanil reklaam meie “rahvuskanast”. Andreas loeb sõna “kana” ja küsib naerdes, et mis kana see on. Tan vaatab küsivalt minule otsa.
“No vaata, on rahvuslind ja rahvuslill, rahvuspuu ja rahuvuskala. Nüüd siis ka säärane kana vist.”
“Aaaa, see oli nagu see rahvuskivi asi?”
“Just. Mis on Eesti rahvuskivi?” arvan ma poissi seda teadvat une pealt, aga järgneb vaikus.
“Eee, tellis?” vaatab poiss mulle ilmsüüta näoga otsa. Minu eriti pika ja keeletu näo peale kobab Tan ajukäärukeste vahel…
“No see oli mingi asi, mis on maa sees ja vahel väljas?”
“Jah, on, sees ja väljas. See on paekivi!”
(Rahvuslindu ma seepeale enam täna küsida ei julgenud. Mine tea, äkki on suitsukana?!) 😛
4 thoughts on “Eesti Vabariik 100”
Nii tore kirjutis! Loodan, et postitusi tuleb veel ja veel!
Aitäh! Ma ise loodan ka, et postitusi tuleb veel ja veel 🙂
Lõpuks ometi! Ja tundub, et olete kohanenud?
Tellis rahvuskiviks… miks ka mitte.
Meil oli reedel koduõppe käigus rahvuseeposega selline lugu, et… lugesime teise klassi noormehega üles suitsupääsukese ja rukkilille ja räime ja sinimustvalge, aga rahvuseepost laps ei teadnud. Püüdsin aidata, et tead, seal oli see suur tüüp, loopis kive. Lillebror pakkus rõõmsalt: “Koljat?” Otsustasin, et soojemate ilmade saabudes käime ja vaatame need siitkandi Kalevipoja sängid ja muud paigad üle.
Vaikselt kohaneme ja tegelikult on nii tore tagasi olla ja Andreasele paistab ka siin meeldivat 🙂
Meil on selle aasta programmis ka nii Eesti kui ka Šveitsi lood ehk Kalevipoeg ja Wilhelm Tell ja vaatame, kui kagele me selle kõige jõuame. Lindakivi ja Toompea ja šokolaadid on vähemalt tuttavad neile juba, ihii 😛