See lugu on Andreasest. (Loe nime: Andreeas, siis on saab nii nagu talle nimeks pandi).
Andreas tuhises mu ellu mustal läikival ratsul. Tema must tsikkel on terav ja tõsine tükk. Ta oli käinud pikal rännakul. Väsinud, kurnatud, alasti iseenda sees, otsis ta tõde, oma elu ja saatust.
Ta oli käinud ära kaugel ja sügaval põhjas ja tagasiteel Lõunasse peatus korraks siin. Siis see kõik algas.
Kui me kohtusime… või siis tuttavaks saime, aga veel kohtunud ei olnud, elasime me kusagil reaalsuse ja unistuse piirimaadel. See oli suur soov ja lõpmata lootus, mis meid need neli ja pool kuud kandis ja kokku kasvatas. Me saime teineteisele vaid kirjutada. 50 tuhat sõnumit, lauset, lõiku, lugu ladusid vundamendi ja kindluse meie elu muinasloole. Need andsid meile aja teineteist päriselt tundma õppida. Üks oli kindel – tema on minu rüütel ja mina tema leedi. Või siis ka tema Jeanne d´Arc. Koos oleme me veel tugevamad.
Ahh, et roosamanna? Ma ei ole mingi suhkruprintsess. See kes lendab lohedega, ei saa suhkrust olla. Ja nalja tegi mulle alati ka see, et Andresse lemmikmuinasjutt on lapsest peale olnud mingis omas võtmes just „Printsess herneteral“. Ehk et ma võin olla kes iganes ja teha mida tahes, aga ma olen ja jään alati tema kuningannaks sisemise koodi pärast. Ta oli veenev.
Muidugi tundus see kõik nii hea ja ilus nagu muinasjutt, et vahel kriipis ja kõrvetas kõheduse noot viisil “kas see kõik ikka saab tõsi ja võimalik olla”.
See kõik sai tõsi ja võimalik olla.
Sest seal ta korraga seisis – mu lihast ja luust rüütel!
Meie kohtumine on olnud äratundmine äratundmise järel. Nii võimatu ja ometi nii reaalne. Ta oli ja on päris. Vahel veidi kohmetu, aga otsusekindel, kartmatu ja siiras.
Tema ausus, lugupidamine, tähelepanelikkus, viisakus, vaoshoitus, heatahtlikkus, tõejanu ja õigluse kutse on nii sügaval ja lahustumatud tema olemuses. Tema oskus ja julgus kuulata, mõista, ütleda, teha, toetada, hoida, armastada, vaimustuda, pühenduda on see, mis mind katkematult võlub.
Temas on nukrust ja sügavust sama palju kui soojust ja sära. Me vahel ikka vaidleme, et kumb meist teineteise näol siis nüüd jack poti võitis. Kumb meist kumma valis ja ära tundis? Ta väidab, et mina tegin temast rüütli. Mina usun, et ta on seda alati olnud. Keegi ei saa kellestki midagi teha.
Ta on olnud kõik need aastad tema ise. Kui palju võitluseid me koos oleme maha pidanud ja külg külje kõrval võidelnud selle nimel, et meile liiga ei tehtaks, selle nimel et koos olla, selle nimel, et parem oleks ja jaksaks. Ja tema truu metallratsu on alati olnud see, mis aitab tal veel tugevamaks saada. See on tema olemuses sügaval sees. Ta on hobulausuja ja see, kuidas ta kirjeldab oma sõite ja kurve tantsimisena, ühtesulamisena, see on nii lummavalt ilus.
Palju aastaid oli Andreasel salajane unistus.
Ta ise arvas, et see on poisikestele ja sellest peaks ehk välja kasvama. Aga ta ei kasvanud ja tundis end seepärast pahasti. Mina jällegi arvan, et unistused, olgu nad nii jaburad tahes, kui nad olemas on, siis põhjusega ja kui nad kurjad pole, siis tuleb neile võimalus anda. Nii ta siis leidiski Eestisse kolides võimaluse ja õppis mõõklema. Just nii nagu ammustel aegadel vaprad sõdalased ja kaitsjad on võidelnud.
Korraga tulid me koju mõõgad, harjutuse ja pidupäeva omad. Turvised, kilbid, kiivrid, kindad, ajaloolised õpperaamatud, sest kui juba, siis päriselt ja tegelikult. Ja Andreas vedas ennast kodust välja, et minna mõõklema. Mitu korda nädalas. Tuli trennist nagu raskest võitlusest, väsinud, katki, janus ja näljas. Aga nii õnnelik ja rahulolev. Kas saab olla midagi veel inspireerivamat?!
Vaat nii me elame siin oma muinasjutus ja unistame suurelt.
***
MINU PORTREEPROJEKT
Teemaks ja pealkirjaks sai „Minu rüütel“, sest Andreas ilmselgelt on minu rüütel, aga samahästi oleks võinud see pealkiri näidata suurimat katsumust selle projekti sooritamisel ehk „Kuidas valgustada (seda jubedat) mõõka“ või „Mõõgatants“.
Eks see kokkuvõttes üks natuke lõbus, natuke pingeline, paljusid päevi ja öid ja veel rohkem mõtteid täitev, jubekülm ja libe värk jälle oli ehk siis naljaga võttes oli kogu selle kupatuse nimi ikkagi filmiklassikast mugandatud “Minu kilp, minu mõõk! Minu pruut ootab mind kaamerga… igal võimalikul hetkel ja igal pool, kuhu ma muidu ei läheks!” Või umbes midagi sellist.
Ajaressursi ja meie elukorralduse juures on selle projekti teostumine olnud pehmelt öeldes logistiline ime. Keegi meist ei tea, millal mul viimati vaba päev oli. Ega ta ise suurt targem pole. Selle üle, et meil on olnud võimalik seda projekti koos teha on meil mõlemal hea meel. Üsna kvaliteetaja sarnane aeg on see olnud kokkuvõttes.
(Etteruttavalt võin juba ära ütelda, et praeguse projekti viimase vaatuse järel jäisest metsast tulles ja asju autole pakkides, teatasin ma reipalt, et mul on järgmiseks projektiks temaga juba idee olemas. Vaja on veel vaid lund. Ja asi kisub veel ekstreemsemaks. Porina asemel tuli vaid itsitus. (Tan saab selleks ajaks soojad saapad, sest see hull ronis külma ja märga metsa tennistes ja oli kolm tundi nagu üleehitud kuusepuu kogu meil kaasas oleva koorma all ja vahepeal veel tegi hoolega abilise asja kah). )
MIKS SELLINE TEEMA?
Miks siis ikkagi Andreas ja rüütel sel korral?
Ma joonistasin juba alguses meist pilte tema musta läikiva (kaherattalise) ratsu seljas ja tsikli turvariietus annab minu meelest vägagi võitlejarüü mõõdu välja. Naljakas, et Andreas sellele kõigele ise sedasi varem polnud mõtelnud ning tsiklit ja mõõka muinasjutus kokku viinud. Talle meeldis see mõte väga.
Miks ma valisin sel korral pildistamiseks just tema?
Sest ta on minu elus kõige tähtsam inimene. Sest meil ei ole augusti lõpust alates olnud aega koos olla. Sest ma armastan teda ja soovin iga hetke meie elust kinni püüda ja alles hoida. Sest ta on minu jaoks huvitav ja kirev ja kirju ja sügav ja suur ja võimas. Ja tal on tsikkel ja mõõk ja KUI ma oskan põhjendada, miks ta peab näiteks miinuskraadidega poolpaljalt mitu tundi metsas ragistama ja sama asja tuhat korda uuesti tegema, siis ta teeb seda ilma igasuguse viginata ja peaaegu rõõmuga. Aga ma pean veenev olema. See, et mul on vaja ja ma tahan, ei ole tema jaoks veenev. Seega paneb ta mind ennast pingutama. Ja ta vihkab ootamist ja molutamist ja see paneb mind ka ennast paremini organiseerima. Aga kui mina põlen, siis ma sütitan tema ka ja siis me põleme koos ja see on see tunne, mida ma ikka ja jälle ja alati uuesti soovin kogeda. Ilmselgelt on ta olnud mu parim ja suurim õpetaja, kiuslikuim väljakutse ja ägedaim koostööpartner ja ma olen alati arvanud, et kui ma saan hakkama temaga, siis on kõigi teistega hiljem julgem. Sest teised ei tihka mulle ehk nii otse ütelda, mida nad asjast arvavad.
PLAANID
Ehk et kui me saime koolis teada, et meil tuleb teostada individuaalne portreeprojekt (vähemalt kolme erineva valguskeemiga), siis oli mul üsna sekundiga selge, et see tuleb Andreasest ja ma vaatasin algusest peale valgusest kaugemale ja tahtsin üht lugu, mis puudutab nii teda kui mind. Võïb-olla kedagi veel.
Kuidas mina teda näen? Kuidas tema ennast näeb?
Keerasin muidugi kohe vinti juurde asjadega, mille maailmas ma veel üldse ei orineteerunud. Tsikli pildistamine! Ja mõõga! Johhaidii, nagu päriselt! Oli mul seda siis nüüd vaja? Ju siis oli. Ajal, mil ma endiselt siplen fokusseerimisega oli mul vaja ikka korralikult kihavasse krokodillivette sukelduda. Aga kes ütles, et kõik peab tulema järjest? Mõni teadmine ja oskus võib tulla ju korraga ka või teises järjekorras? Igal juhul võtsin ma väljakutse, mille ise endale kaela tõmbasin, vastu ja ei hakanud hetkeks otsima kergema vastupanu teed. Teadagi mind! Ma kardan sadat ja üht asja (tulest ja elektrist, tehnikast kuni puukide ja kukkumiseni), aga töö on ilmselt midagi, mida ma kõige vähem kardan ja mille pealt kokku ei hoia, sest elu on õpetanud, et see on ainus asi, mis teadmised läbi kogemuse ka kinnistab.
ETTEVALMISTUSED
Esialgse projektiplaani, garaažis pildistada, pidin ümber mängima meist mitteolenevatel põhjustel. Küll aga sain ma pisikese katse ka õues ja päevavalguses tehtud tsikliga enne, kui maailm päris pimedaks ja talviseks ära läks
Sisulist osa alustasin sellest, et kaevusin guuglisse ja püüdsin leida poose ja valguseid ja võimalusi mõõgaga rüütlitega ja soovitavalt kas tsiklite või läikivate tumedate hobustega. Palusin Andreasel teha sedasama. Valik oli väike ja jõudsime sarnase tulemini. Rääkisin õpetajatega, et kuidas selle puntraga majandamine parem saaks. Eks see oli paras väljakutse, seda mulle kinnitati. Sain peoga soovitusi ja põrnitsesin kodus meie stuudikomplektiga tõtt. See on olnud terve aasta (Eestisse kolimisest peale) mu voodi kõrval kastis ja oli enne seda aastaid mu töölaua all puutumatult. Ma olen seda kartnud. Alguses tundus see hoomamatu raketiteadus, koolis käies sai sellest aga aukartus. Ühel heal hetkel, piilusin ma sinna lõpuks aga sisse ja noh, sellest peale on meie kitsuke kastidega palistatud elutuba olnud nagu päkapikustuudio.
Vahepeal oli miljon kooli- ja koolituste asja ja edasi läks juba kiireks. Panin kähku stuudiosse aja ja Liis tuli mulle appi. Selle oleme me koolis juba selgeks saanud, et abikäed on sellises olukorras suht möödapääsmatud ja neid, keda usaldad ja kellega koos on hea pingeliselt hetkel tegutseda, on vaja väga hoida. Liis on kahtlemata üks neist. Ja Tan tuli meile ka igaks juhuks appi, sest ma aimasin, et tegemisi võib meil rohkem tulla, kui alguses arvata on.
ESIMENE STUUDIOPILDISTAMINE
Andreas tuli (26. novembril) tumedasse stuudiosse täisvormis. Tumeda tausta olin ma kuidagi spontaanselt valinud. Tundus vist harmoonilisem. Kaasas olid tal mõõk ja kiiver. Itsitasime veel, et sisuliselt saaks ehk ka tsikli ajada lifti püstises asendis, aga vaat vahetrepist üles on keeruline saada.
Olime selleks hetkeks kümnest interneti näidispildist välja valinud 4-5 pilti, mille sarnast katsetada. Ju seda oli vaja turvatundeks ja käivitumiseks, aga elu näitas, et esimese järel tuli isetegevus ja kuigi me vahepeal kiikasime ekraanile, siis polnud need enam need, mis oleks kõnetanud. Küll aga oli hea, et olin endamisi läbi mõtelnud, kuidas oleks hea üht või teist tulemust saavutada.
Alustasime kahe softboxi ja kahe snuudiga:
Snuudid lihtsalt andsid kummalgi pool õrna tugevusega kontrat taustal ja softboxid olid ees 45kraadise nurga all ja välkusid. Et saada võimalikult võrdset tulemust otsevaates, panin mõlema välgud esialgu 2 peale.
Kui Andreas aga liikuma hakkas, siis tegi mõõk valguse ja varjuga selle peale mida iganes, aga mitte seda, mida ta teha oleks võinud. Küll aga meeldib mulle nüüd selle harjutuspoosi pildi juures see sinakas kuma, mida ma teiste puhul nii hoolega vältida püüdsin. (Äkki peaks kõigi teistega ka katsetama. Mustvalgetena olid nad eranditult kõik jubeägedad. Ka need, mille ma mõõga valgustuse oskamatusest pekki keerasin).
Lõpuks ometi sain ma mõõga huvitavalt pildile, aga valguslaigud kiivril… kõik need neljakandilised laetuled ja softbox veel lisaks ka. Ok, neid saab töötluses eemaldada ja vältida neid valgust soovides on vist ka suht võimatu, aga sedasi veigeldes tõmbavad nad pilgu koheselt hoopis enda peale ja muu toredadus võib sedasi raisku minna.
Olles softboxe ja snuute liigutanud veidi nii ja veidi naa, kasutanud taskulampi selleks, et mõõgast midagi välja võluda, otsustasin proovida veidi tumedamat skeemi – ees on 45kraadise nurga all üks välkuv softbox ja selja taga diagnoaalis on pisike snuudike.
Andrease jäiga riietuse ja kiivri ja mõõgaga see olulist efekti vist ei oma, aga seal ta vaikselt soojendas silma jaoks seda tausta.
Ma pean tunnistama, et see softboxi valguslaik kiivri keskel meeldib mulle ja mõõk on mingi hetkeni ka täiesti tore ja arusaadavalt metallist mõõk.
Stuudioleitsakust ja suurest võimlemisest väsinud inimesest sai lõpetuseks veel ka üks niisama inimesemoodi pilt tehtud.
Andreas oli äge ja kuigi kogu see stuudiotöö sedasi ise ja omapead oli niigi pähkel, siis tundus mulle kaamerast pilti vaadates, et ehk mul midagi head ikka õnnestus ka teravana kätte saada.
Teine lugu oli aga rombikujulise ristlõikega läikiva mõõga valgustamisega. See sinder oli ikka kohe päris koorimata kookospähkel hambutule igemele. Valus ja võimatu! Ma olin seda kartnud ja olin seetõttu hoolega ka eeltööd teinud. Koolitunni roostevabad kahvlid-noad olid silma ees, valgustamise loogikast sain ma justnagu aru, aga tulem oli ikka suhteline. Liis mõtles ka hoolega kaasa ja katsetasime erinevaid variante, aga kohe selline hale oli see tulemus kohati. Küll oli mõõgal pisike hele laik
ja siis pressis jälle veider selgusetu peegeldus pildile. Hiljem mõtlesime välja, et see tuleb eemalt puitpõrandalt, aga kuidas see sedasi pildile sai, on veel selgusetu. Seda on vaja eraldi uurida, sest äkki kunagi elus läheb seda justnimelt vaja.
Sättisime lampe nii ja naa, aga pigevalt oli midagi paigast ära. Tore pilt, aga mis asi see tal käes on?
Tan oli meil ka kaasas ja katsetamisest ei pääsenud temagi. Sain mõõgatera heledamaks ja juba ta valguses kärssas…
Kahtlemata annab midagi järeltöötluses päästa, aga päris nullist ehitama hakata ma tõepoolest ei pidanud vajalikuks, sest ma pidin sellest asjast ka päriselus aru saama ja suutma pildile püüda.
Kokkuvõttes katsetasime sel korral skeeme õige mitu ja protsessi suunas just see, kuidas mõõk viitsis meiega koostööd teha ja minu mõistus sellel peale hakkas. See oli ikka üks paras tants selle mõõga ümber.
Katsetasime ja kohendasime valgust ja välke mitmel viisil. Mõni lahendus tundus päris hea. Mõni väga hea, aga valguse otsimine kiskus lõpuks ikkagi üsna eksperimentaalseks. Peast arvutades ja ka hiljem pilte vaadates, sai kokku oma kümmeekond erinevat võimalust. Rääkimata valguse tugevusest, millega me lõputult jändasime.
Terviku haldamine oli ilmselgelt keeruline ja unustasin täiesti, et ma keerasin vahepeal pimedas varje jahtides fookuse auto pealt manuaalseks. Ja kui selle peale uuesti tulin, siis olin paar väga hea valgusega pilti käest lasknud ebateravuse tõttu. Sellest on nii tuliselt kahju, aga uuesti enam ei olnud aega katsetada tol korral (ja meelde tuli see, et ma uuesti tahtsin proovida ju ka alles nüüd asja vormistades – ehk tulevikuülesanne, sest katsetamata ma seda ikkagi jätta ju ei saa).
Et mitte päris läbikukkununa end tunda, tegin mõned toredad isa-poja pildid ka viimase skeemi ehk välkuva softboxi (ja seljatagust pilootlambil toetava kontrasnuudiga)
Nonii! Kus on minu kilpkonnad? (Sepapoiste viisil, khmm ) Siin nad on! Siin nad on! 🙂
Ühest poisist on ilmselgelt midagi palju suuremat sirgunud 🙂 ja heledaid kahuseid juukseid armastas softbox palju julgemalt kui karust hundihalli Andreast 😀
Ja lõpetuseks surusin tukkuvale Tannule mõõga ka veel käpa alla.
ESIMENE ANALÜÜS JA TEINE STUUDIOKATSE
Ma sain mitu toredat pilti. Niisama portreedena oleksin ma rahul ehk olnud ja valgusskeeme oli mul ka peoga rohkem kui kolm juba. Aga ma polnud rahul. Üks asi on kompa. Teine asi on valgus. Ja kolmas asi on see krdima mõõk, mis vajas lihtsalt suuremat uurimist ja harjutamist.
Panin stuudiosse uue aja.
Enne pildistamist guugeldasin hoolega. Palusin õpetaja Tirulilt abi ja valgustamise teoreetilise eratunni järel tegime ka kogu klassiga näidistunni praktiliselt läbi. Mina vedasin mõõga koolis klassi ette ja õpetaja näitas vigureid. Paistis, et asi toimib. Vähemalt teoorias. Oluline oli valgust õigesti peegeldada ja valgustada tervikut. Kui vaja, siis maast laeni.
Teisel stuudiokorral (6. detsembril) tuli hea Jaana mulle appi ja temast oli tõeliselt palju abi ja tuge, sest ka minu valgustamise närv oli kordades rohkem krussis kui esimesel korral, kui ma alles avastama seda asja hakkasin reaalsuses.
Tausta panime valge. Skeemide osas tundus, et me saame asjale juba veidi paremini pihta. Eesmärk oli muuhulgas näidata mõõka selgelt metallist mõõgana. Sedasi realistlikult. Sikutasime Jaanaga koos valgused paika – taustale reflektorid pilootlambi miinimumvalgusega ja ette igaks juhuks terve armee softboxe.
Olime valmis kasutama suurt kärjega boxi ja maast laeni kaarena pildistava suhtes koonduvat pika ja 60 x 60 sofboxi sama valgustugevusega kombot, sest valgust pidid saama nii pikk inimene kui ka tema pikk mõõk. Ühe keskasetuses sofboxiga olime me päev varem teinud imelisi portreepilte ja see pidi toimima vähemalt Andreasele.
Ühesõnaga selline korralik raskevägi. Neid helestatud boxe siis skeemil kasutasime vahepeal, küll koos, küll kordamööda , küll rohek küljel ja siis allpool, lae all ja kus iganes. Liigutasime neid vastavalt tundele ja jätsime siis ära ka vastavalt tundele. Otsisime õiget asja, mis ometi toimiks.
Alustasin juba enne Andrease saabumist lihtsalt mõõgast nii nagu õpetatud. Jamalugu. Peaks nagu toimima, aga ei toimi päris nii nagu vaja. Palju parem, kui eelmisel korral, aga mitte päris see, mida ma otsin. (Seda, et me katsed tegime õpetajaga valge laega klassis, mitte musta laega stuudios, taipasin ma aga alles jupp aega hiljem. Liiga hilja, aga paren siis, kui ei iial, sest sedasi jäi see väga meelde.)
Teisel korral tuli Andreas stuudiosse harjutusvormis. Softboxid tegid tublilt oma tööd, aga päris kogu tööd nad üksi ära teha ei suutnud.
Mõistate? Keset mustjat mõõka lehvitab teile kõrgelt armas tore ja hästi suur softbox – üleval ja all on midagi puudu.
Sikutasime selle valguskasti siis lähemale. Siis ei mahtunud mina. Leidsime mingi kooseksisteerimise viise ja Andreas asus võimlema. Omamoodi naljakas sai see mõõk sedasi. Seepeale vedasime ka vasakule küljele ühe softboxi lae alla lisaks. Kui palju lihtsam oleks, kui modell koos kogu oma eluga paigal püsiks! Aga meil oli nii ja sellega tuli ka kohaneda. Trennivärk.
Ok, proovime nii, tuleb mees paremalt poolt. Ei tule juustuga. Kiviga ka ei tule.
Hoopis mõõga tuleb. Kaelapeegeldus on nagu ootamatu puidust osa või midagi. Sinna oleks kuidagi ka valgust vaja, samas on see ju loomulik, et kusagilt midagi peegeldab. Seda tuleb lihtsalt õppida jälgima ja suunama vastavalt soovile.
Ja siis ta võimles ja vehkles ja mõõk vuhises läbi õhu. 
ja mina püüdsin teha korraga mitut asja – saada teravaid pilte, mille valgused ja varjud on soovitud. Ma ju nägin, kuhu valgust vaja oli, aga ma ei saanud ise seda sättima minna, sest need korrad, mis ma läksin, alustasin taas algusest. Ja Jaana võimles nagu akrobaat ja tegi imevigureid, et seda kõike omakorda toetada suure peegeldiga lisaks. See andis vahel Andreasele lõua alla õhku juurde, aga enamuse ajast püüdis siiski mõõgale kena sära lisada. Küll küljelt, küll alt, küll taevakupli helevalge kumana me mustas laes. Kiirelt sai selgeks see , et valge peegeldi on metallist esemele parem kui hõbedane peegeldi. Ja kahtlemata oli see ka hea efektiivse suhtlemise treening, sest toimuva kommunikatsioonita poleks meil mitte midagi välja tulnud sellest asjast.
Nonii, proovime veel niipidi
ja siis naapidi ka! Nii, siin on mõõga tippu on veidi valgust juurde vaja.
Jess, selleks korraks on see asi purgis. Ja kuigi siin peegeldub mõõga tipus me must lagi, siis on lootust et ühel heal päeval saan ma päriselt ka pihta, mida ja kuidas konkreetselt ja sihipäraselt teha.
Selleks ajaks, kui me lõpetama hakkasime oli ka Andreas üles soojenenud ja lustlikumaks muttunud. Sel päeval oli õues hirmus koerailm või no nii hirmus, et koer ka välja ei tahtnud minna ja Andreas oli alles keset ööd oma Šveitsi-reisilt tulnud ja välja puhkamata ja kiire oli ja tööd oli palju ja sada muud asja oli veel. Aga meie tore seltskond ja hea muusika sulatasid tõsise mõõgamehe silmad lõpuks ka särama 🙂
Nagu näha, siis tants käis jälle peamiselt mõõga ümber. Sel korral isegi veel rohkem. Uute skeemidega tundus ruum kuidagi nii kitsas ja madal ja piiratud. Minu enda asukoht oli kõike muud kui hea, aga valgust ja Andreast ja mõõka liigutades ei paranenud minu mugavus ikkagi kuidagi. Ju siis ei pea alati mugav olema. Aga mõõk sai grammike paremini pildile.
Veel üks oluline asi stuudios on juhtmed. Kui lampe tuleb juba mitu, siis muutub see üha olulisemaks. Mitte et üks kiiruga üle põranda veetud juhe ei võiks ohtlikuks osutuda. Meil oli sel korral valgustite jalgade ja juhtmete sättimine nagu tants madude keskel. Keegi ei kukkunud, midagi ei juhtunud, aga veendumine oli suur ja selge, et rägastikus ei saa tööd teha. Ilma Jaanata oleksin ma totaalselt hädas olnud, sest Andreas pidi püsima väga hoolega paigal, Tan polnud kaasas ja minul oli mingisugune mõte, kuidas asjad toimida võiksid.
Tegelikult aga lõpetasime selle stuudiopäeva hoopis pika säri ja välgu kombineerimisega. Ei, see ei ole kokku töödeldud vaid tehtud ühe pika klõpsu jooksul 🙂
ÖÖS ON VALGUS JA LOOL ON ALGUS
Mu mõte hüples katkematult valguse ümber. Andreas magas juba ammu, kui ma oma jõulukaartidega joonele sain ja poistele head und soovima läksin ja selgus, et nad veel ei magagi ja ootavad mind. Jäin nendega tunnikeseks rääkima ja avastasin et Vancu voodi nurgale paistab läbi toa nii lahe tänavalaterna valguslaik. Mis oleks, kui see valgus sedasi Andreasele otsa vaataks? Tegime Vancuga kohe ka proovi. Oiii, mu kiusatus oli nii suur keset ööd Andreas sinna valguslaiku lohistada, aga ma pidasin vastu ja ootasin järgmise ehk reede õhtuni. Sain selle katse ära teha. Ilma mõõgata. Lihtsalt niisama, et asi liiga kinnisideeks ei kisuks.
Ja siis seda nukrat pilku vaadates sai kogu see lugu korraga ka oma jutuosa, sest enne seda, kui elu meid kokku viis, ei olnud asjad alati nii toredasti. Ma oleksin muidu teile rääkinud ehk lihtsalt enda rüütlist, aga algus oli ka oluline ja selle üle oli mul hea meel. Aga midagi oleks ikka veel nagu puudu. Stuudios jäid harjutussteenid kuidagi lahjaks. Ruumi oli vähe ja kuigi me võimlesime seal lähemal ja kaugemal ja mul on isegi pilte, siis millegi suurema näitamiseks peaksin ma piltidele hoolega laiendusi juurde kleepima, et neist midagi etemat saada, sest kui jupid pole küljest, siis paistab kusagilt radikas, paljas sein, teine taustarull, valgusti või midagi muud.
Aga mõte ei lasknud mind lahti. Hmm, harjutamine vabas õhtus oleks muidugi tore ja see mõte oli käinud läbi ka päris alguses, et mis oleks, kui sukelduks Kopli Liinidele või Lasnamäe lõppu ja teeks seal midagi ägedat, aga turvalisuse huvides pidasin igaks juhuks targemaks kahekesi sinna sedasi mitte hullama minna. Ikkagi mõõk ja värk.
Mu uni jäi reede öösel lühikeseks, sest püüdsin õppida ja laupäeva varahommikul kihutasin ma juba Tartusse koolitusele ja arvestusele. Suikusin bussis korraks unne j asilme ees vehkles ikka üks mõõk. Huvitav, kuidas see kõik udus tunduks? Suitsus? Tules? Mere ääres? Metsas? Haa! Kirjutasin Andreasele, et kas ta oleks homme hommikul nõus minuga metsa pildistama tulema. Jälle mõõgaga. Harjutama ja nii öelda kojujõudma lahengust. Olgu ilm milline tahes. Saatsin talle metsast pilditõmmise ka, mis mulle sümpaatne tundus.
Andreas oli nõus.
Kuna plaan oli paigas, siis suutsin terve pika päeva edukalt muudele teemadele keskenduda ja bussiga tagasi Tallinna poole loksudes hakkasin otsima, kus oleks hea pildistada. Oluline oli, et see oleks madala alustaimestikuga kõrgelt laasunud sirgete tüvedega mets. Männik või kuusik. Kust sellist Tallinnast või selle lähiümbrusest leida? Pirita männid on kõverad ja nende all on võsalaadne toode. Nõmme ja Männiku männid on üsna jändrikud kuskile maale. Memoriaali juures on kuused, aga nende alumised oksad on liiga madalad ja joonlauajooned liiga tehislikud. Meenusid vaid kaugemad kohas ja Liiva kõrgemad männikud, mu lapsepõlve mustikametsad, on kuidagi märkamatult surnuaiaks saanud. Õnneks on mul teadjaid sõpru ja öösel uinusime me juba selge plaaniga
TAEVAKUPLI SININE VALGUS EHK KUIDAS ME METSAS KÄISIME
Ärkasime peaaegu pimedas. Kuigi palju valgemaks ei läinud ka päeva jooksul. Hämarus on hetkel maailma vallutanud. Ma natuke unistasin udust, sest see oleks nii müstiline olnud, aga udu täna polnud. Ajasime Tannu, kes abilisena kaasa pidi tulema, üles. Käisin koeraga õues ära ja pakkisime end kogu kraamiga autosse. Teel korjasime Maarja peale ja ta juhatas meid soovitud kohta ning tutvustas paiga võimalusi.
Ma olin metsa kaasa vedanud kõik, mida ma arvasin, et meil äkki võib vaja minna. Välgust, suure lambi ja softboxini välja, rääkimata peegeldist, hajutist, kolmjalast. Mõõk ja vahetusriided olid meil ka ja hullematel hetkedel oli Tan nagu jõulupuu ja aitas valguse suunamise juures.
Sättisin end valmis – statiiv oli mõõdapääsmatu – jälle midagi, mida koolis käimata veel ehk ei usuks. Vapper Andreas viskas jaki pealt ja me alustasime niiöelda kojujõudmise stseenidega. Mulle meeldis metsas. Männiku ornažikas oligi hetkel ehk parem kui kuuskede tumedus. Ma olin endale salaja sosistanud, et ma keskendun tervikule ja lasen mõõgal elada tema enda elu veidi.
Andreas hindas olukorda
Ja siis nägin ma seal pisikeste mände vahel kõiksugu tegelasi – väsinud, näljast ja külmunud meest.
Lootuse otsijat ja leidjat. Valvurit, tõsist ja tähelepanelikku
Reibast, vaprat ja visa võitlejat
Siis sai teise särgi ja jaki selga ja maailm muutus teises suunas vaadates kohe veidi soojemaks.
Kui ma vaid poleks kogemata nii telest fookuskaugust kasutanud, siis oleks see üks igavesti tore pilt. Andreasele meeldib ta sedasi ka. Mina keeraksin numbreid veidi maha et kõrvad ikka omal kohal tunduksid.
Sellel pildil on loomulikule valgusele lisaks ka peegeldi lõua all, set ilma ei oleks nii suvist valgust kusagilt välja seal võlunud.
Liikusime tuldud teed tagasi, sest seal oli olnud kõrgemad männid ja mul oli vaja neid lähemalt uurida. Andreasele meeldisid nad ka väga.
Tan võimles peegeldiga ja siin on näha vahe selles, kuidas esimesele vaatab alt vastu taevakupli sinise valgusega peegeldi ja teine, kus seda pole. Kinnitan, et pildid on üks ja sama mõõk paarisekundilisi vahega 🙂
Vahepeal tegime harjutamise pilte ja meie omavaheline koostöö ja mõõga õigel hetkel kinnipüüdmine muutus isegi sujuvamaks.
Andreas toimis nagu video – keris edasi ja tagasi aegluubis nagu vaja. Metsas oli ilus ja äge. Ja see õpetaja Tiruli “taevakupli sinine valgus” tegi oma tänuväärset tööd!
Mul oli peas küll mõte Andreas külili maha keerata koos mõõgaga ja ta oli peaaegu valmis juba selleks, aga siis leidsime ikkagi hea puu, mille najal veidi puhata. Lisaks fotomaailam kõiksugu asjadele sain ma selle projekti käigus ka nii palju rohkem teada mõõkadest ja mõõklemisest. Stuudios oli olukord veidi steriilsem, aga metsas käis oli mul kogu aeg hea küsida, et nii, kujuta nüüd ette, et sa oled väga väsinud (seda ei pidanud ta isegi ette kujutama) kuidas sa siis korraks puhkaksid ja mida teeksid mõõgaga. Ja Andreas siis seletas, et nii ja naa teeks ja tegi kah. Ehk kui mätas on liiga jäiselt niiske, siis sobib ka nii.
Viimane vaatus oli kõige magusam. Andreas läks minust ca 50 meetri kaugusele.
Saime ta puude vahele kätega märke jagades paika ja siis ta hakkas minu poole kurvi tagant liikuma.
Kõiki toimis selleks hetkes nagu kellavärk – Stop! Move the blade! Walk! Stop! Move the blade! Walk! Ja nii edasi. Vaat see tunne oli äge!
Ahh, tühja sest külmast. Aga üks moosipurgisiili nägu hunt tahab vahel ikkagi ka hommikust süüa.
Olgu. Paneme siis selleks korraks pillid, prillid ja pildid kokku!
KOKKUVÕTE
Metsast välja vantsides tegin tüüpidest (khmm) meeleoluka klassikapildi “emme käskis” ka 😀 Selleks hetkeks oli nurga taga kiirust mõõtnud politsei ka oma teed liikunud ja ma olin rõõmus, et me ei pea selgitama hakkama, mida me siis nüüd siin ikkagi täpsemalt tegemas käisime.
Paarkümmend meetrit hiljem, kohe seal raja lõpus, lendas uljas Tan koos softboxi ja muu kolaga veega kaetud libedal jääl külili. Mina olin otsustanud kukkumise hirmus ringiga minna ja kuulsin neid vaid kaugemalt ning hõikasin, kas softbox jäi puutumata. Autosse jõudes lõõpisid Andreas ja Tan omavahel ja minu kallal, et vaat, mida tähendab, kui ema on õde – kui keegi kukub, aga verd ei lenda, ta tundub olevat ühes tükis ega karju nii, et karud puu otsa põgeneksid, siis järelikult võib muretseda vaid valge softboxi pärast. Eksole. Softbox taastus saadud traumast õnneks püsivate kahjustusteta. Tannu märg kannikas kuivas ka ära. Lõpp hea, kõik hea.
Edasi jäigi mul veel tänaste piltide vaatamise ja sortimise ja töötlemise rõõm. Teised on mul juba eelnevalt läbi vaadatud, välja valitud ja veebi jaoks kasutusvalmis. Kirjutamine jäi muidugi ka, selleta ju ei saa. (On üsna uskumatu, kuidas nii hullu juttu saab ka telefonis toksida! 🙂 ). Olgu siinkohal ka lisatud et kõik pildid, aga iseäranis metsa omad tunduvad telefonis eriti tumedad.
MIDA MA ÕPPISIN?
Kõike seda, millest eelpool juttu on ja mõnda sellistki asja, mida ma veel endale ehk ei teadvusta. Omapead stuudios toimetadaes saavad asjad paratamatult rohkem selgemaks. Kuigi ma kardan nii väga lampide-välkude nuppude katsumist ja valguse muutjate vahetamist (ehk elektrit saada) ja see sisin, mida lambid vahel teevad, on hirmus (ma olen elu ja olude sunnil mõne lambipirni elus ise küll välja vahetnud, aga ma kardan lampe ka siis, kui need voolu all pole ja see on minu jaoks alati suur eneseületamine). AGA! Aga pilditeravus, mida välgud stuudios mulle näidanud on, on midagi, mis paneb mind stuudio stabiilsust armastama. Kohe väga, sest see on kindlam laks kui statiiviga loomulikus valguses olla. Ikkagi välk ja tema võimalused.
Taipasin selle loo juures kindlalt küll ka seda, et fokusseerimisest olulisem on mõista sügavamalt sügavusteravust (mitte lihtsalt, millal ta kitsam ja laiem on, vaid kuidas temaga kunstilisemalt toimetada, et parem saaks). Ma teadsin seda ju tegelikult enne ka, aga olin punktuaalse tervuspunkti seadnud miskipärast kõigest kõrgemale. Need osad on meil koolis endiselt süvitsi läbimata, seega ootan ma seda pikkade silmadega. Vajadus on karjuv. Etema objektiivi hankimise aeg hakkab ka vaikselt ehk kätte jõudma, aga teooria ja praktika võiksid enne kohale jõuda.
Mõõgavärki tahan ma veel katsetada. Ma siin ikka olen juurelnud pidevalt, et kuigi see oli projekt eelkõige Andreasest, siis trall mõõga ümber oli omajagu pinev. Aga ei, see oli ja jäi ikkagi Andrease looks ja mõõk oli lihtsalt truuks ja vahel ka tülikaks kaaslaseks, kes lõpuks juba põhimõtte pärast, et teda taltsutada, kaasas käis. Aga ilmselgelt ma tajusin ära, et ühel hetkel võib mõne nõudlikuma asja tõttu teema lappama minna ja fookuspunkt hajubki kes teab kuhu. See oli hea hoiatus.
Järgmisena ihaksin ma sellega minna ehk mere äärde ja ikkagi kontrastina ka veidrate elumajade vahele. Ja tsikkel ootab enda aega. Ja stuudio, mu arm. See peab kõigist hirmudest hoolimata rohkem käppa saama!
Ja keerulisi uusi asju soovin ma ka avastada ja uurida 🙂
LÕPPSÕNA
Selle projekti jaoks sai, üldse mitte suvaliselt klõpsitud vaid üsna hoolega proovides, tehtud veidi üle tuhande pildi. Ilma mõõgata poleks see kõik olnud nii pingutama panev ja selge sihiga ehk. Puhast pildistamise aega sai kokku kena 12+, neist stuudios ja koolis testides 6 tundi. Pluss taustatöö, planeerimine, ettevalmistused ja otsade kokkusõlmimine. Mõtted ju minuteid ei loe ja tulevad ka öösel ja unes.
Pilte vaadates ja valides tegin mina enda ja Andreas enda esmase valiku toormaterjali põhjal eraldi. Mõni pilt meeldis mulle väga, mõni temale. Mõni neist ka kattus, paljud tegelikult kattusid. Ja kui ma näitasin, mida ma kavatsen nendega teha, mida ta esimese hooga ei valinud, siis veenis see ka teda, et nii on hea. Viimased valikud, mida töödelda ja üles panna, tegime eelnevalt sorteeritud piltide seast taas eraldi ja siis võrdlesime oma valikut ja arvamusi. Sisuliselt ongi see siin meie valik ju meie lemmikute valik. Jah, kõik ei ole terav ja kõik ei oel nii nagu peab, aga neis kõigis on see midagi. Seda ütles Andreas ka siis, kui küsisin lemmikpildi kohta. Ja see muidu ka veel, et uuesti toormaterjali vaadates leidsin ma sealt veel paar toredat pilti, mis esialgu olid kahe silma vahele jäänud. See tunne on ka tore.
Vancu oli esimene, kes valis enda lemmiku. Õigemini kaks pilti:
Tannu lemmikud on need. Mõnel ekraanil võivad nad väga tumedad tunduda, aga kõik olulised detailid on eristuvad.
Kui ma võrdlen neid paljusid valgusskeeme ja võimalusi, siis kahtlemata on terviku mõttes mulle kõige sümpaatsemad mustad pildid.
Metsal oli oma võlu ja värvid, mis mulle ka meeldisid. Valge taustaga ja öised tänavavalguse pildid olid rohkem olulised harjutustöödena. Nii ma endamamisi mõtlesin.
Tervikut ja protsessi vaadates usun, et tumedas stuudios tehtud pildid annavad kõige paremini edasi seda, millele ma alguses keskendusin. Ja Andreasega sobivad need ka soojalt ja turvaliselt.
Minu kõige lemmikum on see pilt.
Naljakas, et Andreas valis enda kõige lemmikumaks sama pildi minu otsust teadmata ja see polnud kindasti esialgu pilt, mis kohe oleks silma hakanud. Aga suurest hulgast sama pildi valimine on ju tore.
Andreadele meeldib teine pilt ka väga:.
Nagu Wilhelm Tell, teatas ta ise. Järgmisena tuleb me majja ka amb? Täpsuslaskmises on ta alati hea silma ja käpaga olnud, seega ma ei imestaks 🙂
Mulle meeldib väga ka see pilt. Nii mõõgaga kui ilma.
Andreasele meeldib väga-väga veel see pilt:
Just tumeduse pärst. See pidavat olema tema ise. Tasakaalus.
***
Suur-suur tänu kõigile teile, kes te jõu ja nõuga abiks olite selle projekti valmimisel! Ilma Andreaseta poleks siin seda lugu. Ilma Liisi, Jaana ja Tannuta poleks ka midagi, sest nende abita oleks ma olnud nagu ühe kombitsaga kaheksajalg. Kniks ja kummardus teile! 🙂
Ahjaa ja Andreas palus edasi ütelda, et mitte ükski puu ei saanud harjutades haiget. Kohe üldse mitte. Ma lisasin muigamisi, et ka ükski mõõk ei saanud haiget, sest puudele me nagunii haiget teha ei tahtnud.
Vot, ja ongi kõik selleks korraks. Mõte juba liigub. Andreas mainis just praegu, et tema ootab lund, et siis saaks veel sellele sarjale lisapilte teha ja mõõgaga koos metsa alla pikali visata. Eks ma siis panen suusapüksid valmis 🙂
Nii, aga nüüd elame me oma muinasloos tegusalt edasi ja püüame selles kaoses ja pidevas liikumises ka teineteisele aega leida.
Teile soovin ma julgeid unistusi ja nende täitmist ja täitumist!
Aga eelvooru saatsin ikkagi enda lemmiklamba. Selle ühe õige lamba, seest siiru-viirulise ja pealtnäha lambakarvalise. Sest igas lambas on natuke hunti ja hundis natuke lammast.
