5th November 2018
, Elu ilusad hetked, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine, Meie armastuse lugu, Meie elu Eestis

Virmalised

Kell oli veidi enne poolt kuut õhtul, kui Liis mulle töölt kirjutas, et täna öösel lubab virmalisi. Seepeale kirjutasin Loorele, kes elab linnavalgusest eemal, et kuidas talle tundub, kas juba loob. Selgus, et on võimalik, et loob. Ta saatis mulle ka tabeleid ja linke ja ma sain korraga aru, et asi on keerulisem, kui ma arvata oskasin.

Ma olin terve hommiku lammast taga ajanud ja lõuna ajal kaks tundi haiglas pildistanud, siis veel lambapildistamisega tegelenud ja üsna kutu omadega. Lappasin oma stuudiopilte ja püüdsin kogu seda asja kirja saada. Andreas oli horisontaalis, pühapäev ju ikkagi, aga ma ju teadsin, et on olemas võlusõna, mis selle tegelase sealt voodist joonelt välja ajab ja see sõna oli… loomulikult “virmalised”! Ta on küll käinud kaugel Norras maailma otsas, aga seda keset suurt suve ja virmalised ongi tal veel päris nägemata. Mina olen virmalisi näinud. Põhja-Soomes aastal 2000 koolireisil olles laperdasid need kaunitarid taevas nagu tekid. Eestis olen vaid korra virmaliste uduõrna varju näinud Pärnust Tallinna suunas sõites. Oli vist aastal 2006-7. Ja et siis täna on lootust?!

Poisid soovisid koju jääda. Andreas oli aga kohe valmis uueks seikluseks. Kella 20ks olime Pirital. Andreas arvas küll, et ehk on Türisalus etem (ega ta palju Tallinna ümbruses käinud ju pole veel), aga ma olin juba lugenud, et seal võib virmaliste korral paras kaos olla ning mere äärde ma pimedas ronida ka ei tahtnud. Pirita tundus alustuseks hea. Ega mul kõrgeid ootuseid polnud. Ma ju olen neid meie imepilte näinud, aga Tallinna valguses tundus see pigem ulme valdkonda jääv saavutus.

Tuul vuhise sja lained mängisid pimeduses. Taevas tundus tume. Aga siiski?! Kaamera nägi paremini kui meie.

Astusime mõned sammud mereveele lähemale ja tõepoolest, Viimsi kohal oli taevas roheline kaar. Palja silmaga oli see vaid kergelt aimatav sel hetkel. Katsetasime nii ja naa. Liiga valge, liiga tuuline ja liiga külm.

Andreas pakkus veel kord mulle Türisalu pangale sõitmist. Kuna see meist aga teise maailma otsa jäi, siis arvasin, et ehk siiski katsetame parem Viimsiga. Mu ootused polnud endiselt liiga kõrged. Tore oli, et me natuke värve nägime ja Andreas midagi virmalisebeebi laadset ära nägi. No et kui ei peaks rohkem õnnestuma, siis midagi seal Pirital ju isegi juba oli 🙂

Viimsist pöörasime Miiduranna poole. Esimesel võimalusel tegime peatuse. Kahes autos pargiti niisama tulede valgel ja tänavavalgustus oli tugev, aga taevas andis lootust.

Kui me autosse tagasi sooja ronisime, et ehk veel veidi edasi sõita, oli Liis alguses kirjutanud, et ongi vist tänaseks kõik ja pidu läbi, kuid siis oli ta lisanud, et tunni aja pärast lubab uut lainet.

Nii, kiired arvutused. Kell oli sel hetkel 20:40, uut lainet oli oodata umbes kella 21ks. Sõitsime edasi. Lihtsalt kaugemale linnast. Ma küll kõhklesin, kas me seal valgustusest vaba koha leiame, kuhu tohib sisse sõita või peatuda-parkida. GPS-il teid jälgides meenus, et kunagi eelmisel aastatuhandel käisin ma korduvalt Pranglil ja paat saare suunas väljus alati sealt poolsaare tipust vist. Oli ju nii? Või on tänapäeval ka nii? Igal juhul taevas kumas juba palja silmaga nähtavalt rohekalt ka tänavalguses ning Andreas otsis usinalt peatuskohta.

Sadama vist leidsime, aga seal ei saanud peatuda. Sõitsime edasi. Korraga olime kusagil parklalaadses kohas. Üks auto seisis seal töötava mootoriga, aga muidu oli vaikne. Ainult koerad haukusid lähedal asuvate majade hoovides ja inimesed elasid oma tavalist pühapäeva õhtust elu. Ma arvasin, et ajame statiivi parklas püsti ja proovime, aga Andreas vedas mu läbi heina merekohina poole. Taevas oli selleks hetkeks imeline! Tähetäpid pimeduses ja roheline servadest võbelev kaar laiutas otse meie ees.

Ja siis viskas taeva korraga triibuliseks. Laiad heledad vöödid sõitsid üle tumeda taevalae!

Seisime seal lummatult. Ja tähed kukkusid. Suurimad ja pikima lennuga, mida me kumbki iial varem näinud olime. Itsitasime ja rõõmustasime seal nagu kaks last ja nii ilus oli lihtsalt olla. Mis sellest, et me maailma parimaid pilte teha veel ei oska ega saa ja mis sellest, et Soomes on palju suuremad ja võimsamad virmalised. Me nägime nad ära ja püüdsime nad sabapidi kinni ka korraks, et neile musi anda 🙂

Korraks tundus juba, et pidu on läbi. Taevavõlv muutus taas tumedamaks ja koondus üheks suureks roheliseks kaareks silmapiiri kohale. Kõik jäi vaiksemaks ja me plaanisime minekule ennast asutada.

Korraga viskas heleda kiire kaarega risti taeva suunas ja siis hakkas kaare serv keset merd võbelema… Ja siis juba veidi julgemalt. Katsetasime erinevate aegade ja ISOdega, et kas püüame selle tantsunatukese kinni ka, aga päris kinni püüdsime selle sel korral vaid enda silmadega.

Ja kaare teises servas, mida me maja ja valguse tõttu küll vältida püüdsime, oli taevas veel ägedamaid kurrutusi viivuks näha.

Kella 22 ajal kodu poole sõites oli Pirital näha, et linna kohal on udu või tungivad pilved eemalt ühtse massina peale. Kesklinnas oli taevas juba täiesti pilves. Taipasime, kui väga meil vedanud oli oma pilvitu taevaga ja kui lihtne oleks virmalistest üldse olnud ilma jääda.

Meie süda on rahul. Me nägime virmalisi, Andreas päris esimest korda elus, ja leppisime juba enne kokku, et kui ka kõik pildid pekki läksid ja ebateravad on, siis meie imelist mälestust ei saa meilt ikkagi keegi võtta ikkagi esimene kord. Küll tulevad uued virmalised ja küll me siis püüame neid taas. Kui ei tule, siis läheme neile Soome külla 🙂

 

Mõõtmata suured tänud lähevad täna öösel Liisile ja Loore Lyle. Aitäh!  <3

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *