22nd October 2018
, Elu ilusad hetked, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine

Kui valgus kõndis Tallinnas

Siis, kui valgus Kadrirous kõndis, see oli tänaseks juba kuu aega tagasi, oli meil vaja teostada koolitöö. Jagunesime grupidesse ja pidime katma ürituse kolm õhtut Kadrirous ja kaks vanalinnas, et kokku üks suur ülevaade saada. Sündmusfoto jaoks magus amps.

Ma olin selleks ajaks aru saanud, et mul on ilmselgelt vaja öösel pildistades kolmjalga, aga kuidas seda kasutada ja kuidas pimedas pilti teha, see oli kõrgem teadus. Neljapäeva õhtul, kui oli minu kord minna. Kartsin seda üritust juba ette. Andreas ei saanud minuga ka kaasa tulla ja nii ma siis lootsin heale õnnele ja sellele, et ma Liisiga ikka kohapeal kohtun.

Tegin pisikese tiiru ümber luigetiigi. Toetasin kaamera stabiilsematele pindadele ja need sekundid, kui pilt ennast tekitas, ei hinganud.

Ma polnud varem sellest üritusest midagi kuulnud ja mind vaimustas nii see, mis toimud kui ka see rahvamass, kes kohale oli tulnud.

Läks tubli pool tundi katsetamist enne, kui julgesin hädaga kolmjala kotist välja sikutada ja seda avastama hakata. Mul on see statiiv olemas aastast 2003-4, aga reaalselt kasutanud ei ole ma seda iial. Eks ta ootas oma aega, sest nüüd oli justnimelt aeg tegutsemiseks. Ma ei saanud ju ometi ühegi pildita koju minna. Fokusseerimisega olid mul sel ajal ikka kohe väga suured probleemid praegusega võrreldes, kus ma vahel isegi asjale pihta juba saan.

Aga siis algas ilutuli! Telefoniga olen ma ju aastavahetustel ja Šveitsis sünnipäeval alati proovinud, aga kaameraga nii, et mul midagi ka hiljem näidata on, vaat see oli stressirohke. Seda enam, et ma sel ajal hoopis teises kohas olin.

Aga kokkuvõttes oli vahva, kuidas inimesed seisatasid, et samas kohas võrade vahelt sähvatusi vaadata. Kohale poleks me enam nagunii jõudnud.

Siis sain Liisiga kunstimuuseumi ees kokku ja asusime koos mu statiivi, mis selleks ajaks oli saanud juba nime Statiivi Wonder, sest ma jalutasin pea endapikkuse kolmjalaga ringi nagu uue kallimaga.

Kunstimuuseumi ees välkusid tuled ja meie asusime ringkäigule.

Minu rõõm statiivist ja pika säri katsetamisest oli lapsemeelne ja nii armas. Te vaid vaadake neid jalgu paremal all nurgas! Hihii!

Ja siis tegime veidi oma valguskusnti ka. Liis joonistas südameid ja mina proovisin neid kinni püüda.

Tiigi ääres olid vaimustunud inimesed ja mina nende taga vaimustusin nii neist kui tulede mängust.

Sellel õhtul käis valgus kindlasti Kadrirorus ringi.

Kui ma lõpuks koju jõudsin, siis jagasin oma mõtteid ka Andreasega ja leppisime kokku, et järgmisel aastal läheme ka ise kohale. Ega ju temagi teadnud sellest üritusest. Poistest rääkimata. Muidu oleks võinud ja ka reedel, viimasel ürituse päeval minna, aga meil olid selleks õhtuks Rasmuse kontserdi piletid.

Reedel kulgesime soojendajate ajaks kontserdile ja kui olime pool tundi kohal peal ära olnud, siis vahetasime pilke ja tulime tulema. No polnud see, mida soovinud oleks. Elu ja aeg pole raistada tegevustele, mida ei naudi. Ja minu mõtted olid nagunii ikka veel Kadrirous. Jalutasime Sossi mäelt Kadrirogu. Kell oli selleks hetkeks tunnike enne südaööd.

Kadriorus oli vaikus. Mõned tulukesed olid veel alles, aga plats oli praktiliselt inimtühi. Ja mul polnud kaamerat. See oli ametlikult esimene kord, kus ma kaamerast päriselt puudust tundsin ja nägin, kuidas telefon mind piiras.

Liikusime kodu poole. Saime veel viimase trammi peale ja linnas väljudes otsustasime kodu asemel korraks hoopis vanalinna põigata. Kõik see rahvas, mis oli eelmisel päeval Kadrirorus olnud, oli vist vanalinna tulnud. Oleks me vaid varem seda teadnud, mis seal toimub! Ma olin peaaegu valmis minema koju kaamerat tooma, aga teadsin, et kui me kord end juba koju veame, siis Andreast ma sealt enam välja ei saa. Seega pidin telefoniga hakkama saama.

Kell oli selleks hetkeks, kui me linnast tulema saime, väga palju. See kõik oli lihtsalt nii ilus ja äge! Mulle tundub, et isegi jõulude ajal ei ole Tallinn nii ilus. Mis siis ikka kui ootame uut üritust! Ja mis veel hea on, on see, et kuigi mul on veel palju õppida, siis hirm hakkab vaikselt muutuma huviks ja avastamise rõõmuks.

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *