Portree ja objektiivid

Sel nädalal oli meil tore praktiline fotoülesanne – pidime tegema portreepilte samast inimesest samas kohas erinevate fookuskaugustega. Laenutasime selleks koolist ekstra kaamera ja kolm objektiivi – väikeste numbritega lainurga zoomobjektiivi, 50 mm fixobjektiivi ja suuremate numbritega zoomobjektiivi vahemikus 70-200 mm ning läksime Liisiga koolimaja ette pilte püüdma.

Väikese kohmerdamise järel alustasin algusest ehk 17 mm-st, mis oli meil kõige väiksem number ja saime sellega ühe väga meeleoluka pildi 🙂

Ilmselgelt ei ole see fookuskaugus mõeldud portreede tegemiseks – pea tõmbub koonuseks, näo kitsamaks ja kõik, mis on kaamerale lähemal, tundub märksa suurem ja esiletükkivam. Nina ja silmad on suured, kulmude vahe laiem kui reaalselt. Samas õlad, mis ninast ju kuigi palju kaugemal minu suhtes ei asu, on kitsad ja kõrvu pole olemaski. Aga nagu öeldud, siis naljapilte saab sedasi küll ja need on väga vahvad. Ilmselgelt on see minu lemmikpilt sellelt sessioonilt. Olin otsapidi peaegu Liisil nina vastas seda pilti tehes, hihii!

Nii, aga esimeses reas on siis kõrvuti laiunurgaga tehtud pildid ja 17 järel tulevad 21 ja 24 millimeetrit. Need moonutavad endiselt päris korralikult nägu ja kui veel juhtub, et hoiad pildil lõuga veidi ees (esimese rea keskmine), siis see seda ka kohe rõhutab. Aga vaikselt muutub nägu selliseks nagu ta ka palja silmaga vaadates on.

Teine rida on selline kõige ootuspärasema tulemusega. Nägu on loomulik, pea on kerega proportsioonis. Ma tavaliselt teen portreesid enda kaamerga 35 mm fixobjektiiviga. Siin on kõrvuti 40-50-70 mm. 70 kannatab veel veidi ülespoole minna (nt 85 mm peale), aga siis on ülemine piir käes, millest mina edasi enam portreede peale ei mõtleks. Jälgige siin ka seda, kuidas Liisi taha akna valge serv kasvab koos numbritega!

Mis minuga veel juhtus ja mille ma alles hiljem arvutis pilte vaadates avastasin, oli see, et zoomobjektiivide paikasätitud fookuskaugused liikusid pilte tehes minema. Seega sai sätitud 35 mm-st hoopis 40 ja sätitud 85st hoopis 70.

Nii, aga viimane rida on julm! Ma just mingi päev rääkisin Andreasele üht endast tehtud pilti näidates, et no ma saan aru, et ma olen võrreldes aastate tagusega näost märksa laiem, aga seda pilti vaadates, kus ma olin nagu paistes suur täiskuu ning silmad ja nina olid keskel vaid pisikeselt keset nägu koos, hakkas mul suisa vastik. No pilt või siis mina sellel oli nii jube, et hirm tekkis. Selle harjutuse peale alles taipasin, milles põhjus seisnes – pilt oli tehtud teleobjektiiviga ja võimalik, et ka vale kauguse pealt. Siin on ka näha, kuidas iga samm annaks nagu Liisile teenimatult juurde kokkuvõttes mitukümmend kilo. Silmad ja kulmud nihkuvad pisikesena näivale ninale aina lähemale, põsed kasvavad. Pilt nagu lükkab kõrvade juurest ebaloomulikult nägu tagant ettepoole. Kahtlen, kas keegi end sedasi päriselt pildil ka näha soovib. Õlad on ka laiad ja täidavad kogu pildi alumise serva nagu kaadris oleks korralik karu ja päriselt ka, Liis pole selline mürakas karu! 🙂

Seega elagu ikka üks tore keskmine 50 mm! 🙂

 

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment