15th October 2018
, Elu ilusad hetked, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine

Portreede analüüsimine

Selle nädala koolitööna oli vaja leida vähemalt kaks portreefotot ja üks -maal, mis mulle meeldivad ning neid siis sügavamalt analüüsida. Sellised asjad mulle meeldivad ja seega tuli leida pildid!

Portreemaal? Esimene, kes mulle seepeale silme ette joonistus, oli Vermeeri pärlkõrvarõngaga tüdruk, aga see pole väga minu ajastu ja maitse. Selles pildis on kuidagi liiga palju kirjeldamatut valu ja kannatust. Kuigi jah, Davidi vannis mõrvatud Marat oleks veel hullem. See oli mu teine mõttest läbi tormanud tegelane maalil. Hmm, kes armastas inimesi? Rubens? Mkmm, ka temast ei taha ma täna rääkida. Aga Renoir!? Tema tegelaste helgus on kusagil mu naha all. Mõttes jäi heliesema ka Edgar Degas. Ma pole ammu selliste asjadega tegelenud ja muigasin, et võimalik et mu maitse on aastatega muutunud, aga teadliku osa elust olen ma kunstiajaloos kõige enam ikkagi armastanud impressioniste ja pole võimalik, et nad mulle korraga enam nüüd ei meeldi. Romantism ja klassitsisim meeldivad mulle ka, aga seda mingitel muudel põhjustel, mitte inimeste pärast, vaid et nad sobisid tol ajal minu kasvamise tempoga. Kui aga rääkida inimesest, siis ikka läbi impressionistide, ma arvan. Mul on kusagil kastides isegi suur kollektsioon postkaarte nende maalidest ja maalide detailidest. Internet on ka üks igavesti tore koht selliste asjadega tutvumise jaoks.

Lappasin oma peas maale. Laikmaa Under libises naeratades silme eest läbi. Ootasin kannatamatult kojujõudmist, et mälestusi prantslastest värskendada. Neis oli nii palju värvi ja tundeid ja helgust. Kui ma nad kodus üles leidsin, siis oli see üks armas taaskohtumine. Selle ülesande mõttes kõnetasid mind kõige enam just Renoir inimesed. Otsevalgusega, helged, malbed ja säravad. Poseeritud, aga lihtsad ja loomulikud. No on kohe sellised armsad.

Fotode leidmine oli veel mahlasem kui maalide valimine. Mul oli peas juba mõte valmis, mida ma otsin. Mustvalgeid ja vanu!

Alustasin Hitchcockist. Kuna meil oli veidi kauem aega kui tavaliselt, siis võtsin mõnuga, vaatasin nädala jagu päevi igal õhtul jälle uusi mõtteid üle ja kaevasin ja otsisin ja kogusin kausta ja vahepeal hämmastusin guugli üle, mis lambist otsitud tegelase piltide sekka pistis kellegi, kellele ma endamisi mõtelnud olin või just Andreasele kontekstivabalt maininud olin. Näiteks vaatas mulle Picasso fotode vahelt korraga ühel pildil vastu James Dean, kellel temaga seost ei tohiks olla. Sean Connery pilte lapates kohtasin noort Clint Eastwoodi. Dali, Freud, Hemingway ja Degas olid läbisegi ägedate fotograafidega ja Alan Rickmani juurest läks otsetee Clooney ja Brosnani juurde, kes pole erinevalt Rickmanist üldse tüübid minu maitsele, AGA neist kahest on lademes ägedaid portreepilte tehtud.

Kui mehed läksid kuidagi omas liinis, siis naised olid igaüks isemoodi mahlas ja neid sain eraldi otsida. Googel ei aimanud neid kuidagi minu eest ära ja see mulle meeldis. Alustasin ka veidi värksemate tegelastega. Esimene oli Judy Dench. Siis Glenn Close. Kusagil üsna alguses taipasin vaadata, kas ja mida pakub mulle Marika Rökk ja Woolf ja Dietrich ja lõpuks leidsin nii palju ägedaid pilte muuhulgas noorest Meryl Streepist, kelle piltidega sain testida Andreast, kes teda muidugi esimese hooga ära ei tundnud. Lõpuks lappasin juba filmide ja tegelaste järgi pilte oma lemmiknaistest nagu Juliette Binoche, Paz Vega, Audrey Tautou.

See piltide otsimine ja uurimine oli üks kohutavalt äge asi! Nädala keskpaigaks oli mul kokku saanud kenake kollektsioon, mille põhjal hakata oma ülesannet lahendama. Kuna ma neid pilte suuremal hulgal läbi puurisin, siis tekkisid minu jaoks nende vahele ühenduskohad ja vedavad jooned, mis mind köitsid. Või ma ka valisin neid kuidagi mingis teemas. Näiteks jäid mulle silma peeglid ja peegeldused, mida ma mingil määral kasutanud ka olen, aga mida veel julgemalt katsetada võiks.

Peeglid ja peegeldused

Edouard Boubat on läbi aastakümnete teinud pilte peegeldustest. Autorportreesid on sellisel viisil teinud paljud fotograafid ammustest aegadest, aga neis kaksikfotodes on kuidagi nii palju hetke ja aega ja personaalsust. Fotograaf on ilmselgelt kohal ega pea end vajalikuks kaamera taha varjata. Üldmuljelt on pildid esmapilgul natuke juhuslikud, elegantselt lohakad. Kui aga pildistavaid eraldi lähemalt vaadelda, siis nemad räägivad ise ikka enda lugu, segamatult. Mis mulle aga väga meeldis oli see, et teadmata midagi Boubat`st ja otsides hoopis muid pilte jõudsin ma kokkuvõttes eri teid mööda just nende kolme pildini.

Peegelduvaid pindasid leiab paljudest kohtadest. Aknaklaasidelt ja läikivalt metallilt olen ma ka ise pilt varem teinud. Ka päikeseprillidelt olen peegeldusi otsinud, aga need on olnud juhuslikud ja niisama toredad. Need kaks pilti siin aga tõid asjasse omajagu sügavust juurde. Ma pole osanud näo lähedal asuvaid peegeldavaid pindasid sedasi kunagi näha näiteks sisemaailma, mõtete, soovide, hirmude peegeldusena. Tundub jabur, sest see on ometi ju nii lihtne ja loogiline ning need peegeldused annavad sootuks teise mõõtme pildile juurde.

David Douglas Duncan ajab kaamerga oma asja ja objektiiviklaasil peegelduvast võib saada aimu, mida ta samal hetkel tegi ja nägi ja otsis ja ehk ka kinni püüdis. Dave Grohli suht kivinäoga pilt (autorit ma ei tea) olek silma prillideta üks kena lihtne portree. Nägu ei kirjelda olulist emotsiooni. Küll aga võib sisemist põlemist kohata prilliklaasil. Taas asi, mida katsetada.

Portreemaalide ja -fotode otsimine ja analüüsimine oli vaid osa meie ülesandest. Neist leitud fotodest inspireerituna tuli ka ise pildistada. Fotod ja maalid, mis ma enda jaoks välja otsisin, avasid minu jaoks mõnegi uus arusaamise. Käisin ringi ja otsisin, kaalusin. Ega ma neist mõtetest ja järeldustest ju enam lahti ei saa, sest nad elavad oma elu ja mõjutavad ka kõiki muid mu tegemisi. See on mõnus tunne. Ilmselgelt klõpsin ma aina vähem tühja ja püüan enne plaani pidada, mida ja kuidas. Mulle meeldib see ütlemine, et kõik, mis on pildil, on minu vastutus. Mis aga oluline on, on teadlikuks saamine sellest, mis su pildid siis ikkagi on ja mis on need asjad, mis selle tegelikult loovad. Need asjad, mida nagu käega ei saagi katsuda, mis näkku ei plingi, aga ometi määravad on.

Meil oli pildistamiseks vaja leida keegi, kellega me koos ei õpi. Mitte, et see kuidagi väga palju lihtsam oleks olnud. Aga otsustasin sel korral Andrease kasuks, sest see teema ja pildid, mida ma leidsin, haakusid temaga kuidagi hästi ja kui ma siiani olen ise teda püüdnud pildile saada nii nagu ta on, siis nüüd oli ka minul aeg areneda ja õppida teda rohkem suunama ja juhendama ja tegema seda, mis mul on vaja, et ta teeks. Enne tuleb ikka omade kangete juurikate madistada ja siis saab minna ka teiste inimeste sekka. Eks see üks isemoodi katsumus oli, et  häbelik Andreas nii konkreetselt kaamera ette saada. Mu kaamera armastab teda peaaegu samapalju kui mina ja õpib aina paremini seda väljendama. Andreasega on hea harjutada, sest vahel on ta mossis nagu kuivanud kartul, kes tegeleb seespool idude kudumisega ja vahel ta lihtsalt ei viitsi, aga enamasti on ta koostööaldis ja vääääga roosa ja rahulik.

Ühest pildistamiskorrast sai lõpuks kokku mitu. Helistan koolist koju spurtides jooksu pealt koju – pane ennast valmis, Liivalaia peal on just praegu imelius päike ja kollased puulehed keerlevad õhus. Läheme KOHE! Ja siis karu ärkab ja ärkab ja mina näen vaeva, et ennast taltsutada. Ma ju tea küll, et ta nii välk ja pauk pole, aga mul on vaja just SEE hetk enda kasuks tööle panna. Mida ma kindlasti selle nädala ja mõne lisapäevaga taipasin, on see, et ma pean igal pool ja kogu aeg valgust jälgima. Sest see on hea, kui ma tean, et päikselise ilmaga paistavad 12. oktoobril viimased kiired just selle maja ees kõige ägedamalt. Järgmisel aastal tuleb asi üle kontrollida, puud kasvavad, maju ehitatkse ja lammutatakse.

Nii, aga peegeldused! Laupäeval käisime me ekstra tsikli juures. Selleks, et ta ennast vabamalt tunneks, küsisin igasugu teemakohaseid asju ja tema jutustas, mis on erilised ja olulised asjad selle tsikli juures ehk et mida ma selle tsikli juures kindlasti pildistama peaksin lisaks talle. Hea, et ta rääkis, sest ilmselgelt ei oleks ma ise tulnud selle peale, et sinakaks tõmbunud metall on mingi eritit edev värk vaid oma peaga oleksin aravnud, et näe, mingi pinnakahjustus. Eksole! Seega oli mul aega tunda päriselt huvi ja ärevus Andrease sees hajus vaikselt rõõmsaks ja rahulikuks olemiseks.

Ühe sellise peegelduse leidsin ka. Alles kodus märkasin, kuidas jooned on pildi  jooknud:

F/1,8 – 1/640 SEC – ISO-100 – 35 MM

Peakatted

Minu teine, veider, aga väga äge avastus oli peakatet nii suur mõju pildile ja loole ning osana emotsiooni ja kavatsuse edasiandmisest. Ma olen ju oma Lilliga ka sedasi mänginud, pilku looritanud ja kurbust varjanud, aga seda siiski pigem alateadlikult. Ühel lihtsal peakattel võib olla nii palju erinevaid eesmärke ja ta võib olla lihtsalt üks ese riietuses ning samas saab läbi selle ja eelkõige peakattest tekkivate varjudega teha isemoodi asju. Siin on teile valik neist mütsikandjatest, kes mu ülesandekausta lihtsalt meeldiva pildina oma tee leidsid ja ühtegi neist pole otsitud mütsi järgi. Ise tulid ja hakkasid oma peakatetega korraga seal silma 🙂

Tegelikult armastab Andreas ju ka kõiksugu peakatteid alates kiivrist, sonist, kaabust kuni kassikõrvadega suusamütsini. Ja neid mütse kannab ta igapäevaselt ja on nendega agaralt ka minu fotodele jäänud.

F/3,2 – 1/100 SEC – ISO-200 – 35 MM

F/1,8 – 1/250 SEC – ISO-250 – 35 MM

Päikene ja tagantvalgus

Võimalik, et talve lähenedes muutub päike ja valgus üha olulisemaks. Igal juhul leidsin ma ennast neil päevil julgelt päikesega hullamas. Mul on kaustas tagantvalgusega portreesid tubli kaks peotäit, aga pilt, mida ma nimelt otsima läksin ja ka leidsin oli James Deanist. Jah, tema astub päevasemal ajal seal uljalt (mitte loojangu ja minu vahel, seepärast joonistu tema ette ka teravaid varje. Aga põhimõtet tahtsin ma ikkagi katsetada, et ma teaksin, mis tunne see võiks olla ja kuidas ja mida oleks hea jälgida:

F/2,2 – 1/250 SEC – ISO-100 – 35 MM

Pool tundi hiljem oli päike maailma äärel ja keset Liivalaia tänavat jalakäiate saarel Andrease lähedal seistes, oli maailm tema taga lihtsalt magusalt hele. Ja siis liigutas ta ennast sentimeetri jagu ja päike vaatas mulle otse kaamerasilma sisse. Ja UV-filter andis kõigele veel oma kelmika lisa. Andreas arvas ise, et see päikesega pilt on üks eriti tore pilt. Nõustun temaga, sest selles on ühe väikese liigutuse järel nii palju rohkem valgust ja soojust.

F/2,2 – 1/100 SEC – ISO-200 – 35 MM

Eile käisime mu sõlega tasse pildistamas ja mäe otsas seistes paistis läbi kollaste sügispuude jälle loojuv päike. Või paistis ta Andrease seest? Võta siis kinni. Aga ilus ja soe oli olla. Õhtune õhk oli kuldne.

F/5 – 1/200 SEC – ISO-640 – 50 MM

Ah, et aitab ka? Aitab jah, sest alles on vaid mu lemmipilt. Ei-ei, mitte see siin, kus Andreas annab märku, et aeg on sööma minna või korraks näpp päästikult tõsta, vaid see viimane seal all!

F/2,5 – 1/250 SEC – ISO-400 – 35 MM

Lemmikfoto

Tatataaa, siin on minu lemmikpilt. Andrease oma ka.

F/1,8 – 1/500 SEC – ISO-100 – 35 MM

Andreas täidab pildi peaaegu täies ulatuses, samas jääb sinna just nii palju ruumi valgusele ja õhule, et pilt raskeks ei muutu. Tagantpoolt tulvav valgus muudab taeva valgeks, aga see vist ongi sedasi hea. Õhk on nii puhas ja vaikne…

Seal see mees seisab, vaatab veel pilku kaugusesse puurides üle oma mõtted ja on valmis selleks, mis tuleb. Pilk endasse. Kuigi see pole juhuslikult kinni püütud klõps, siis ta on nii tema ise just selles elemendis, mis talle endale nii väga meeldib ja omane on.

Mis mulle selle pildi juures ka väga meeldib, on see, et alati ei peagi  meelepärase tulemuse jaoks asju töötlemisega kaosest ülesturgutama vaid vahel nad lihtsalt on. Jah, alati saab paremaks sättida, aga mulle meeldib just nii.

 

Mida ma kokkuvõttes sellest portreefoto ülesandest õppisin?

Kus ja millal asub päike ehk valgus ja vari. Kui tumedad ja teravad on varjud. Hetkel taban ma ennast sageli mõtlemast, et tagantvalgusega pildid on kuidagi isemoodi ägedad.

Mustad ja kraabitud prilliklaasid/peegelpinnad, mis säravama valgusega pildistades jäävad fookusesse, võivad tugevalt üldpilti häirida. Mul on uut prilliklaasi puhastamise lappi vaja, sest eelmine läks filmilintidega mässates pimikus jalutama.

Anna inimesele midagi kätte, anna talle mingi tegevus, vii ta oma meelistegevuste ja -asjade, – kohtade juurde, ning hoia vestlust sujuva suunamise vahel aktiivsena, siis sujub koostöö märksa ladusamalt, ka tõrked on pigem sisi efekti eest ja tulemus parem.

Ühe ja sama koha peal olles, aga nägu valguse suunas või valgusest kõrvale pöörates saab väga erineva emotsiooniga pilte.

Ja kaamerale sain eile lõpuks reseti tehtud. Kuigi enamus pilte siin on tehtud enne pühapäeva, siis tundub, et nüüd hakkan saama teravusega veidi paremini läbi. Ja see on hea tunne!

 

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *