Jõululugu 2019 – osa 1: Eellugu

Jõulud on hell aeg. Pealesunnitud lahusolek lähedastest ja kallitest mis iganes põhjustel võib olla väga raske.

12 aastat tagasi veetsin ma titaga jõulud haiglas. Õues oli pime, öö ja päev sulasid kokku, see oli nagu ühtlane aja kulgemine ja samas veider vaakum. Jõulutunne? Seda polnud olemas. Olid piparkoogid ja kibe nukrus, et me pidime enam kui kaks kuud varem sündinud Vancuga olema haiglas ega saanud olla kodus koos sel hetkel veel isegi mitte kolmeaastase Tannuga. Üksikemana, kelle valikud ja tegemised olid olnud pettumuseks mitmele lähedasele, olin ma väga-väga üksi. Mu kaks last, ei olnud mõlemad minuga, mu maailm oli pooleks, ning ma ei suutnud seda kuidagi kokku lappida sel hetkel. Tundus, et need jõulud läksidki meist mööda.

Iga järgneva aastaga süvenes jõulude paiku minus taipamine, et tegelikult meil ikkagi olid jõulud tookorda ka haiglas ja selles oli oma panus pisiasjadel. Ma ei tea siiani, kui palju oli selles kõiges juhuslikkust või hoopiski teadlikkust, aga ma tean, et minus on  aastatega kasvanud soov püüda anda killuke sellest imest edasi. Lisaks kõigile neile, kelle tugivõrgustik toimib suurepäraselt ja kes tunnevad end turvaliselt ja hoitult, on meie seas neid, kes end väga üksi võivad tunda. Eriti pühade ajal. Igaüks meist vajab oma pisikesi imesid keerulisel ajal.

Ma pole kunagi olnud ingliusku, aga ometi on meil kodus kolm inglit, kes tulid me ellu 12 aastat tagasi haiglas. Esimese, kellukese ümber heegeldatud ingli, tõi armas Kala-pere mulle haiglasse juba siis, kui ma veel ise Pelgulinnas olin. Võimalik et isegi enne, kui Vancu sündis? Teise, kuldsete tiibadega kootud ingli, tegi kallis Liina. Ta pistis kräsujuukselise ingli mulle pihku paar nädalat enne jõule, päeval, mille õhtul ma haiglasse lõpuks sisse sain kolida. Kolmas ingel tuli mingilt naisteühenduselt, kes jõulude paiku meid haiglas külastas. Mis võiks olla ühe pisikese savist ingli väärtus, mis on saadud kellegi võhivõõra käest? Veider ehk, aga see väärtus on nii suur, et seda ei oska mõõta ja see kestab ja kasvab edasi. Rohkem kui kingiks lapsele, on see olnud mulle, emana, emotsionaalselt oluline. Sa ehk ei tea või ei mäleta nägusid, nimesid, muid detaile, aga sa mäletad kuidas keegi või miski sind ennast tundma pani.

Meie kolm inglikest on olnud kõik need aastad armsalt silma all kõikjal, kus me elanud oleme. Nad on kinnitus et imed on võimalikud.

Minu ja mu lähedaste teadmised ja kogemused seoses enneagse sünniga olid üsna olematud enne, kui Vanc 2007. aasta novembri lõpus sündis. Küll aga oli mu emal sõbranna, kes teadis asjast rohkem. Temast sai isemoodi haldjast ristiema meie Vancule, kes kuidagi vist ikka teadis, kui oluline võib olla iga samm ja hetk, kui neile kunagi palju hiljem tagasi vaadata. Nii saatis ta enne jõule sokikestele lisaks ka tillukese ja mõnusalt veniva pehmest sukast päkapikumütsi. Kõik, mida mu pisike inimene kandis, selle sisse ta uppus ja tavalise mütsi sisse oleksin ma sel ajal võinud terve lapse mähkida. Mäletan seda heldimust, mida need mikromõõdus sokid ja see punane mütsike minus tekitasid. See tunne, et Sa saad lapsele panna selga midagi, mis talle päriselt paras on ja passib, see tunne oli võimas. Ja sa näed, kuidas laps kasvab. Ka see on sel hellal ajal väga oluline ja vajalik kogemine.

Sellest mütsist läks kõik kuidagi liikuma. Eks maailmas me ümber oli ju jõulutunne olemas, meie lihtsalt elasime rohkem omas ellujäämise mullis. Tõenäoliselt oli ka osakonnas kuusk kusagil olemas, aga see on mu mälust kuidagi kadunud. Küll aga joonistasin ma ühe seepeale Vancu sipukatele päkapiku koos tekstiga, et ta ei ole pisike tita vaid hoopis hiigelsuur päkapikk ning tõin kodust haiglasse enda lapsepõlve mängukuusekese. Mäletate veel neid torkivate okastega ja traadi otsa lükitavaid eri suuruses oksaketastega kuusepuid? Mulle meeldis, et see oli pisikese päkapiku  jaoks parajas mõõdus puuke ja nii sai temagi teada, mis imeasjad need jõulud siis üldse on. Või vähemalt meeldis mulle see mõte, et olin suutnud lapsele luua hetkekski jõululikuma keskkonna. Tegelikult oli seda kõike kõige enam ikka mulle endale vaja.

Just läbi nende pisikeste asjade, fotodel nende nägemise, on kogu selle loo sügavam tähendus jõudnud aastatega mu teadvusesse. Meil siiski olid jõulud ja need olid mu lapse elu esimesed jõulud! Ilma selle mütsita, kuusepuuta, ilma inglikesteta ei oleks meil seda nii olulist mälestust.

Olla lapsega haiglas selleks, et tema tervis, olgu siis liiga varajasest sünnist või muul põhjusel, ei luba minna koju ja pühad tuleb veeta lähedastest ja sõpradest eemal, ei ole miski, millest keegi meist vist väga unistab. Eks haiglates käiakse jõulude ajal rõõmu viimas ikka. Oleme meiegi käinud enneaegsete laste peresid meeles pidanud toetajate abil kokkupandud kingikotikestega. Soov rõõmu teha ja veidigi lohutust pakkuda on mõistetav. Teepakike, piparkoogid ja muu selline kraam kulub ju ära ikka, aga ma soovisin nii väga, et sellel kõigel oleks suurem ja isiklikum sisu. Need on nende pisititade elu esimesed jõulud. Enamus neist oleks võinud kalendri järgi tulla alles järgmisel aastal siia meie sekka. Osad neist kiirustavatest titadest on pere esimesed lapsed ja vanemad on just saanud esimest korda vanemateks. Osadel neist on kodus suuremad õed ja vennad ja pered on üsna hapralt laiali rebitud. Pühade ajal annab see sageli veel valusamalt tunda. Need on mõtted, mis mu peas igal aastal jõuluajal rändasid ja igal aastal muutusid nad tugevamaks.

Haiglas võib ju olla koridoris kuusk ja ehted ja õhevil personal võib ringi liikuda omas jõulurütmis, aga ma usun, et keegi meist, kui antaks valida, ei tahaks väga haiglas olla, eriti veel jõulude ajal. Seepärast on jõulutunne, pisikeste elu esimeste jõulude tähistamine haiglas, üsna kriitilise tähtsusega. Kui tore oleks teha midagi tähenduslikku! Olin rääkinud oma inglikestest ja päkapikumütsist, kuusekesest. Mis oleks, kui proovime haiglatesse kõige pisematele ja nende peredele viia killukese jõulurõõmu ja -imet sel aastal teistmoodi?  Küsisin seda me sügisese koosoleku ajal ja leppisimegi kokku, et haldjad või inglikesed võiks tulla ja päkapikumütsid oleks ka toredad. Pisikesed imed pisikestele imedele!

Kandsin neid mõtteid kõigi oma saja tegemise vahel südames ja mõtetes.

 

(järgmise osa leiad siit)

Kiri Elliannale

Armas Ellianna

Täna oleks võinud olla meie kohtumise päev. Minu raseduskalendris tiksus täna ette 40. nädal. Ei ole möödnud päeva, kui ma poleks Sinule mõtelnud.

Keegi meist ei tea, miks see kõik nii läks, miks Sa sedavõrd kiirustasid, et otsustasid koheva emaka asemel ankru munajuhas juba välja visata. Eks Sa olid oma tulemist juba nii kaua planeerinud ja igatsesid ehk meiega kohtumist samapalju kui meie Sinuga?  Sellest kohtumisest loobumine oli pikk ja piinarikas nii Sulle, mulle kui kogu me perele.

Tea, kullake, Sa oled meie jaoks olemas ja kuigi ma nutsin alguses palju ja me olime issiga väga kurvad, et Sa ära pidid minema, siis teadmine sellest, et Sa olid teel me poole, tähendab rohkem, kui Sa ehk arvata oskad. Sinuga koos tuli küll palju kurbust ja valu, hirmugi, aga palju rohkem tuli Sinuga koos mõistmist ja teadmist. Mingis mõttes oled Sa aidanud vormida selgemaid sihte ja selle eest tänan ma Sind väga.

Kui ma 20 aastat tagasi kaotasin oma esimese lapse, siis näitas maailm mulle selgelt, et see polnud midagi olulist, millel peatuma jääda. Mina jäin ja maailm mu ümber ei mõistnud.

Et nii olevat olnudki parem…

“Mõtle, kindlasti oleks ta olnud väärarenguga, kui ta nii vara su sees otsustas mitte edasi kasvada. Ta tegi teene, et lahkus.”

“Sul on veel koolid käia ja töö vaja leida ja mees ja abielluda, enne, kui… sedasi ei saagi lapsi saada!”

“Su keha ise otsustas temast vabaneda.”

Ehk et nii oligi parem. Kellele? Milleks?

Ma olin seebikates näinud dramaatilisi raseduse katkemisi, aga peetumisest ei teadnud ma midagi. Ma olin üksi oma ahastuses ja jäin veel rohkem üksi. Minu lein oli suur ja lõputa. See oli nii tugev, et see häiris mu elamist, aga veel enam häiris see maailma ja ma sain aru, et pean seda varjama, et mitte tülikas ja ebanormaalne olla.

“Mis mõttes sa ei saa üle mingist nii väikesest asjast?!”

“Sa isegi ei tundnud/näinud teda.”

“See oli looduse praak ja loodus tegi sulle teene,.”

“Sa oled veel nii noor, küll sa saad veel õigel ajal, õige mehega õigeid lapsi.”

Iga selline väide oli sügavale taotud nael minu üksilduse kastile, kuhu ma ennast oma kurbuse ja igatsusega peitsin, sest maailm ei osanud või ei tahtnud minust aru saada. Minu lein oli vale. Seega mina olin vale?

Ma sundisin end edasi olema ja elama, aga see laps oli ja jäi mu südamesse. See, et ma teda kunagi ei näinud, kasvõi selle pisikese verekarva tombuna, kes mu seest elutuna välja kraabiti, ei tähenda, et ta ei olnud päris. Mul oli õigus teda näha kasvõi viivuks. Ta oli ja on minu jaoks päris. Ta on minu laps. Just nii nagu Sinagi. Ta oli Sinu suur õde. Ma oli alati tunne, et ta oli tüdruk. Pole möödunud aastat, kui ma poleks arvutanud septembrikuus, kui vana ta nüüd oleks. Teie sünnipäevadki oleks üsna samal ajal. Mõtle kui vahva, Sul oleks suur 20aastane õde, kes võiks vabalt ka Sinu ema olla. Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ma olin 21. Ohh, see oleks nii armas ja ilus!

Ja tead, maailm korrutas mulle kogu aeg, et aeg on üle saada, jabur on kinni olla teispoolsuses, mida nagunii muuta ei saa, ja täna on mul kahju, et ma püüdsin teda enda sees nii palju aastaid matta. Aga ei suutnud. Murenesin kõikjalt. Mõtle, milline sõna meil on eesti keeles ja see ei tähenda üldse murest laiali lagunemist, aga ometi tunnen ma siin hetkel, et just murest ma koost lagunesingi. Lahustusin. Püüdsin teda endast välja lõigata. Õhinaga just talle kootud valgest beebilõngast jänkuga kampsuni kinkisin ära titale, keda ma Prantsumaale veel samal aastal hoidma põgenesin. Kogu see lapsehoidmise värk oli nii kohutavalt vale, sest see kiskus mu haava iga jumala päev jälle ja jälle lahti.  Need kaks nunnut oleksid võinud olla ju minu omad ja see oleks võinud olla minu elu. Aga ei olnud. See kurvastas mind veelgi enam. Minu sees oli suur-suur must tühi põhjatu auk.

Aja jooksul püüdsin ma end taas valmis panna, lappida ja katta seda haigutavat auku enda sees, sest ma igatsesin nii väga oma lastega kohtumist. Emakssaamine sai peaaegu nagu kinnismõtteks. See pidi defineerima minu olemise ja andma põhjuse jaksata.

Ja siis läks jälle midagi valesti, sest 5 aastat hiljem kaotasin ma oma teise lapse. Tema oli poiss.

Tundsin, et rohkem ei suuda ma seda läbi teha. Mu keha ei suuda ja mõistus suudab veel vähem. Tol korral olin ma nii lähedal sellele kuristikule, et tulla ära Sinna teie juurde, aga ma ei teadnud, kuidas ma teid ära tunnen. Ma küll uskusin, et süda näeb, aga kindel ei saanud ma selles olla. Siis nägin ma unes, et mul oli süles tita ja ma otsustasin veel veidikeseks jääda.

Ma olin pikalt haiguslehel, peitsin end oma koopas ja igatsusest kellegi soojuse ja läheduse järele, kellegi järele, kes mind vajaks. Arstid olid mulle ütelnud, et nad ei leia küll põhjust, aga lapsi ma ei saa.

Läksin koerte varjupaika. Seal ajal asus see veel kusagil Laagri lõpus võsas. Ja seal ta oli, minu maailma kõige parem ja pöörasem sõber, Possu. Possu oli see, kes mu tagasi maailma tõi. Mõni kuu hiljem kasvas mu südame all Sinu suur vend Tan ja me Possuga koos ootasime teda pea kõik need kuud pikali voodis, sest mul ei lubatud tükk aega tõusta ja liikuda ja Possu jälgis, kõrv vastu mu kõhtu, et Tannuga ikka kõik hästi on. Kui Tan sündis, siis said neist kohe suured sõbrad. Kui Possu palju aega hiljem teie juurde taevasse tuli, jäi Tan teda aastateks nii väga igatsema, et iga kord, kui ta Possu nime kuulis või tema pilti nägi, tilkus tema silmadest suuri sõnatuid pisaraid. Su suur vend Tan võib Sulle Possust imelugusid rääkida. Või oled Sa ehk juba Possuga kohtunud? Ta on oranži ja valgekirju põlvekõrgune maailma kõige ägedam bullterjer, parim tunnetelugeja ja sõber.

Kui Tan sündis, siis oli minust maailma jaoks saanud lõpuks ema. Hingasin temaga üht õhku, sest ta oli minu elu, minu unistus, minu armastus ja mu elus oli keegi, keda ma sinna nii väga  oodanud olin. Ma olin sündinud emaks.

Püüdsin vägisi mõtelda, et ju oli Sinu vanema õe ja venna tulek olnud kuidagi Tannu luhtunud tulemise katsed ja tegelikult oligi see tema, kes kolmandal korral kohale jõudis. See mõte ei tundunud mulle kuigi loomulik, aga nii mulle soovitati end lohutada ja ma ju püüdsin siis. Viskasin välise surve järel ära kahe esimese lapse ultrahelipildid ja kahe triibuga testid, sest NÜÜD oli mul ju olemas laps, kes pidi kustutama ära kogu eelneva leina…

Tead, tegelikult ei kadunud nad kuhugi ja mul on kahju, et ma vähemalt neid ultrahelipilte alles ei jätnud. Ühel päeval oleksin ma saanud oma lastest ühe suure pildi kokku panna. Aga ma juba mõtlesin välja, et ma siis joonistan neid, sest mälestust ei saa keegi minult võtta. Ja unustada ei saa, ega peagi.

Vancu tuli ootamatult. Me ütleme vahel sellistel puhkudel, et ta tuli lambist. Vanc tuli siis, kui keegi teda oodata ei osanud ja ka arstitädid ei uskunud lõpuni, et ta selliseid vigureid juba oskas enne sündimist teha. Sündimisega oli tal kiire. Võimalik, et tal oli igav. Rahutu hing, nagu ta meil on, kihutas ta siia meie juurde õnnesärgis ja veetis siis järgmised kaks kuud haiglates kõiksugu piiksuvate masinate keskel. Ta käis mitmel korral ära, vist siis seal teie juures. Talle anti võõrast verd, et ta jaksaks ja puhuti kopsu vahel liiga tugevaltki õhku, et ta keha hapniku saaks. Ta võitles vapralt, pööras Tannu elu uperkuuti ja pani mind tegema asju, millele ma varem isegi mõtelnud ei olnud.

Tehnikahuvi on Vancul siiani. Ju ta sai selle “nakkuse” haiglast endaga kaasa. Aga tead, mis on väga veider. Kui ta rääkima õppis, siis rääkis ta meile, et tema tõi siia meie juurde suure musta kaaputsiga mees, kellel oli käes vikat. Vanc ei teadnud selles vanuses midagi ei vikatist ega sõnast keep, ka sõna kapuuts kasutas ta esmakordselt ning sellist meest, kes selline välja näeks, ei olnud ta kunagi kusagil ilmsi näinud. Ei raamatus, ei multikas. See jutt oli minu jaoks alguses hirmutav, aga ta rääkis seda mitu aastat ja ei tundnud ise seejuures vähimat muret, justnagu oleks see olnud kõige loomulikum asi, ja nii ma siis rahunesin pisitasa maha. Kui Vanc oli nii 4-5aatane, siis see lugu kadus. Enam ta seda ei mäleta, aga meie Tannuga mäletame. Vahel ma ikka mõtlen, et ei tea, kas ta toodigi teispoolsusest siia või on selles loos peidus tema vahepealsed ärakäimised teie juures.

Igal juhul on Vanc meie juures ja ta on tulnud siia meid õpetama. See on selgemast selgem. Ta on üks vana ja tark hing, kes paneb meid kõiki elu üle järele mõtlema ja otsima endi seest paremat mina. Ta on pisike ja kardab vahel jaburaid asju, aga temas on vaprust ja teravust, terasust ja õiglast meelt rohkem kui paljudes suurtes inimestes. Ta on väga tundlik ja hell, aga samas väga otsekohene. Ta kipub maailmaga põrkuma veidi enam, kui maailm harjunud on ja seepärast oleme teda üheskoos hoidnud, sest me ju näeme, kes ta tegelikult on ja see on ainus, mis tegelikult loeb. See tulesäde temas väärib nii väga hoidmist ja julgustamist, sest selles on peidus kogu maailma valu ja rõõm. Hetkel läheb tal päris kenasti.

Sinu suur vend Tan! Temast ma enne ei rääkinudki pikemalt. Ta on nii minu liha ja luu ja kõige enam on ta minu hing ja süda. Ta on parem versioon minust – võimas, tundlik, hell ja ilusa maailmaga noor mees. Muidugi ma muretsen ta pärast, sest pisikesena pidi ta üle ja läbi elama nii paljut, mida ükski laps ei peaks kogema ja ta püüdis alati nii tubli ja hoolas olla. Ma tean küll, mida sellise püüdliku käitumise taha peidetakse ja kuidas vahel tuleb murdepunkt kõige ootamatumal hetkel ja ehmatab lähedasi. Olen püüdnud teha kõik, et hoida talle maailma, kuhu tulla ja olla iseendana, kartmata katkemist ja murdumist, sest neid tuleb elus ikka ette, aga neist saab terveneda ja edasi jaksata. Seda on elu mulle õpetanud ja ma soovin nii väga, et ta ei peaks igat ämbrit ise läbi kolistama ja saaks kodust kaasa tugevamad tiivad, mitte pommid jalgade külge.

Sinu issi liitus meie kambaga 5 aastat tagasi. Vanc ikka õhkab vahel, et issi oli tema elu parim sünnipäevakink. Issi kohtus Tannu ja Vancuga Vancu seitsmendal sünnipäeval. Kuidagi läks nii, et vennad tundsid issis kohe ära oma pärisisa ja issi tundis Tannus ja Vancus ära oma lapsed. See oli nii ilus ja loomulik kasvamine, mis mu südame alati väga soojaks teeb, kui ma selle peale mõtlen.

Issil on veel kaks suurt last. Kunagi ammu võttis ta samamoodi abielludes oma südamelasteks Patricku ja Michelle´i. Mõtle, Su issi on maailma parimaks isaks neljale lapsele, kes on juba siia ilma sündinutena ise ta endale pärisisaks valinud. See on üks väga suur tunnustus, ma arvan. Issil on oma suurte laste kaudu ka kaks maruvahvat pisikest pojatütart. Ja tead, kõige naljakam on see, et kui minust issi eelmise abikaasaga sõbrad said, siis selle Patricku ja Michelle´i emaga, siis tema tutvustas mind üks kord tervitades neile pojatütardele, kui ka nende vanaema. Ma polnud osanud kunagi end veel mõtelda vanaemaks. See teeb mulle siiani natuke nalja. Aga tegelikult on see armas ka.

Ma siin nüüd räägin Sulle, millisesse kirjusse perre Sa teel olid, aga usun  et Sa tead seda kõike ise ka. Nii hea on Sulle jutustada…

Meil siin on sügis. Selle lausega meenus mulle üks ilus nukker laul. Minu lapsed on üles kasvanud lauluga. Isegi issi oskab neid kaasa laulda, kuigi kõigist sõnadest aru ei saa ja vahepeal ütleb sõna lõppu midagi täiesti muudmoodi. Aga see on armas ja tore. Tead Sa ka, kullake, kui väga me Sinu  tulemist ootasime ja soovime? Ja kui väga me soovime, et Sa siin meie juures oleksid? Ma usun, et Sa tead.

Mingis mõttes Sa oledki siin. Kogu aeg ja iga päev. Sinu maine olek jäigi ehk vaid suurema mureli suuruseks, aga Sinu mõõtmed meie maailmas on nii palju suuremad.

Kevadel olin ma kurb, et mul ei olnud Sinust mälestuseks üht ultrahelipiltigi. Alguses ei näidanud Sa end terava silmaga otsijatele pikalt kätte. Kui nad Su lõpuks üles leidsid, siis liigitati Sind kohe selliseks eriliseks tegelaseks, kellega peavad tegelama vaid nemad, mitte meie. Issi ei näinudki Sind ekraanil. Ta ootas kardina taga iga kord, et Sind leitaks ja teda ka juurde kutsutaks. Tegelikult oleks ta võinud iga kord meiega koos olla. Ja nii polegi meil Sinust ühtegi maist märki rohkem kui hõreda kvaliteediga foto heleõrna teise roosa triibuga positiivsest testist. Esimese masendushooga kustutasin ma need pildid oma telefonist, aga õnneks olin ma need issile saatnud. Sealt leidsin ma need üles ja nüüd on see üks kallis pisikese mälestus. Veider eks. Aga Sina ise joonistasid selle teise triibu sinna oma olemisega ja see on täna üks ütlemata oluline tunnistus.

Sa ju tead küll, miks ma fotokooli läksin ja tead, kui oluliseks ma pean seda, et neist titadest, kes ei saa meie juurde jääda, oleks olemas mingigi mälestus, mida kalliks pidada. Vahel ei ole vanemad selleks alguses valmis, aga see on see hetk, kus neid tuleb veenda, et see on vajalik. Kasvõi nii, et see on nagu üks oluline protseduur. Hiljem on nende valik, kas nad soovivad neid pilte või ei, aga elu näitab, et tuleb see hetk, kasvõi aastate pärast, kui nad neid soovivad. Ma olen hoolega õppinud ja harjutanud, aga sageli kaob aeg käest ja siis vahel jõuavad minu juurde emmed, kelle laps on just äsja tulnud sinna Sinu juurde ja neil ei ole oma lapsest ühtegi mälestust peale võõra karbi, mis neile midagi ei tähenda ja nad küsivad, et miks nad ei teadnud, et ma olen olemas ja oleksin saanud aidata neile mälestusi luua. Ja mul ei jää muud üle, kui vastata, et ma olen püüdnud üle ja ümber ja läbi saada takistustest, mis mind jääb neist lahutama, sest meie vahel on uksed ja inimesed, kus keegi teine arvab, et sel hetkel pole vaja vanematele tüli teha veel ühe inimese sekkumisega. Eriti veel kaameraga inimese. Aga see on minu südame asi.

Jah, kui tita kipub siia maailma nii vara, kui Sina tulid, siis tõesti pole midagi väga teha, aga juba mõni nädal hiljem võib olla. Ja kui neid titasid, kes jääda ei saa, saab ehk pildistada, siis neid titasid, kes tulla ei saa, neid saab joonistada. Seda õpetasid mulle Sina. Imelik, et ma selle peale varem ei julgenud tulla, aga see tõepoolest lohutas ja leevendas. Nii olen ma Sind joonistanud endaga koos ja me perepildile.

Suve alguseks olin ma katki ja väsinud. Ma igatsesin Sind, aga ma ei tahtnud oma kurvameelsusega olla kellelegi tüliks. Ma olin juba varasemalt FBs jälginud erinevaid sünniga seotud leinateemalisi lehekülgi. Olin lugenud lugusid, vaadanud võimalusi mälestamiseks, vaadanud pilte surnud titadest, nii fototehnilise poole pealt kui seda, kuidas inimesed neile reageerivad. See oli mulle ammu selge, et lapse, ükskõik, mis raseduse etapis, kaotanud vanemad, võivad väga vajada, et nad saavad oma kaotusest rääkida ja neilt ei oodata, et nad sellest ruttu üle saavad. Ma teadsin, kui oluline on, et vanemad saavad oma lapsest rääkida, neid kuulatakse, toetatakse ja kui lapsel on nimi, siis kasutatakse seda lapsest rääkimisel. See tundus igati mõistetav ja loomulik minu jaoks, kui laps on sündinud sellises raseduse etapis, kus ta on juba pisikese inimese kujuga. Ja veel kui liigutavad oli minu jaoks need lood ja pildid, kus last oli käsitletud lapsena ka siis, kui ta oli sündinud ammu enne seda aega, kui tal oleks reaalselt ühtegi elulootust olnud siin meie maailmas. Kui sageli ei näe meie emad kunagi oma nii vara sündinud ja surnud last?! Ja see lein on ehe, see kaotus on päris. Ja vahel on see lein seda visamalt valusam, kui pole ühtegi maist kinnitust. Selline lein võib vajada väga palju aega ja veel enam mõistmist enne, kui ta leeveneda saab.

Kuna ma neid lehti nii palju vaadanud olin, siis oli enamus minu FB reaalsusest suve alguseks mustvalge ja nukker ja see nukrus oli muutunud minu reaalsuseks, sest selles oli ka midagi lohutavat. Ma ei olnud oma kurbuses ja kaotuses enam päris üksi.

Ühel täiesti tühjal suvepäeval internetis oma radadel hulkudes jäin lugema. Lugesin terve päeva ja õhtul olin kindel, et see on just see, mida ma tegema pean. Rääkisin oma mõttest issile ka. Ta oli Sinu lahkudes olnud kurb ja näinud kõik need kuud minu kustumist. Sellel õhtul mu silmad aga särasid, sest mingis mõttes tõid need Sinu mulle lähemale.

Kui Tan pani mind omal ajal kirjutama ja rääkima sellest, kuidas emakssaamine ei pruugi üldse nii lihtne ja ladus olla, kui maailm tahab sekkuda ja kui tugev peab olema ema, kes on valinud, et tema laps ei vaja käru, oma voodit, voodikarusselli ja saab rinda nii kaua, kui ise soovib. Vanc omakorda keeras kogu me maailma ikka päris pahupidi ja andis mulle nii palju tõukeid maailma paremaks paigaks muutmiseks. Sina tulid ja tõid mu ellu selguse ja valguse, et minust ei pea saama mitte ainult sünnitoetajat, mida ma aastaid juba plaaninud olin ja ka kokkulepped olid juba enne Sinu tulekut sõlmitud, kuid loobusin neist suve hakul siis, kui ma paljust muustki loobusin. Sel suvepäeval ma taipasin, et minust ei peagi saama lihtsalt sünnitoetajat vaid sellele lisaks kohe ka sünniga seotud leinatoetaja. Sünd ja surm olid minu elus käinud käsikäes. Need olid ühe mündi kaks poolt ja see, mida ma lugesin sellest, mida ma õppides teada saan ja oskama hakkan, see veenis mind jäägitult.

Sukeldusin. Tegin esimese tsükli läbi nädalaga. Ma ei saanud sealt teada midagi uut ja põrutavat, vaid kinnitust kõigele sellele, mida ma juba teadsin ja see andis mulle mingi rahu, mida ma polnud varem tundnud. Eksamitööd kirjutades panid vastamised mind aga kõike veel sügavamalt protsessima. Ma taipasin, et arvaku maailm mida iganes ta tahab, minul on õigus teha asju omamoodi nii, et mitte kellelgi pole õigust mind hukka mõista. Taipasin, et see ei ole mitte kellegi asi kahelda, kas mul on õigust Sind leianata, Sind igatseda, Sinuga rääkida. Minul on aga õigus arvata, kas Sa oled poiss või tüdruk ja sedagi, kus Sa praegu oled ja mida Sa teed. Me rääkisime sellest issiga ja olime mõlemad kindlad, et Sa oled tüdruk.

Sul oli vaja nime! Nüüd ja kohe!

See oli mõte, mis ei lasknud mul enne hingata, kui oli leitud lahendus. Su kõige vanemal õel ja vennal oli ka vaja nimesid, aga sellega tegelen ma hiljem, aga Sinul oli vaja kohe oma nime. Lõin kalendri lahti ja arvutasin… kas Sa tead, mis päev see oli, kui me Sulle nime mõtlema hakkasime? Minu raseduskalendris oli see Sinu ootamise 29 nädalat ja 5 päeva. Tead, miks see nii märgiline oli?

Sest just sellel päeval sündis peagi 12 aastat tagasi Vancu. See oli nii parasjagu kaugele kantud rasedus, et mul oli sees kindlus, et kui Sinuga selle hetkeni välja veame, siis on lootust, et pääsed kenasti. Ma ju aimasin, et Sa võid ka üks uudishimulik laps olla ja soovid kärmelt meie juurde jõuda. Muidugi saavad ka veidi varem sündinud titad sageli väga kenasti hakkama selle uue maailma ehmatusega, aga mul oli kogemus ja ma tahtsin kindel olla, et Sinuga on kõik ok. See andis mulle rahu.

Sina, mu pisike, otsustasid aga nii ruttu, et… või noh, tegelikult Sa ju ei otsustanud vaid läksid lihtsalt veidi vales suunas, sest tulla Sa nii ruttu ei tahtnud. Seda kinnitas ilmekalt see jonn, millega Sa arstitädide meelehärmiks elus püsisid ja minust lahti ei lasknud ka siis, kui ma Sulle rääkisin, et Sa ei saa sedasi tulla, Sa pead lahti laskma. Ma tean, et Sa tead, KUI valus mul oli seda Sulle ütelda.

Kui ma rääkisin issile kõigest, hakkas ta nutma. Esimest korda nende kuude jooksul nuttis tema rohkem kui mina. Või ma enne ei osanud seda märgata? Ta nuttis, hoidis mind kõvasti-kõvasti ja ütles, et Sa muutusid tema jaoks just reaalseks. No et enne olid Sa olnud vaid ebamäärane valu, mida ta tahtis enda sees eirata, kuigi ei saanud, aga nüüd oled Sa päriselt tema sees, ikka valus, aga ta ei tahagi Sind enam ära ajada. Ma usun, et Sa kindlasti tundsid seda ka, eks?

Mis me Sulle siis nimeks anname?

Mul oli mõni mõte juba varasemalt, aga need ei olnud kuidagi Sinu nimed. Eks see on ju ikka nii, et emmed ja issid plaanivad, aga siis vaatavad titale otsa ja no tita on hoopis mingi teise nimega lapse nägu. Korraks rääkisime issiga ka sellest, et kui me nüüd paneme Sulle mingi väga ilusa nime, et kas me siis raiskame selle Sinu peale ära ega saagi enam hiljem kasutada, kui peaks ikka juhtuma, et üks pisike tüdrukutirts meie juurde elama tuleb, aga siis arvasime mõlemad, et see on üks väga tobe mõte, sest Sa väärid maailma kõige ilusamat nime ilma ühegi tingimuseta. Kahjuks, ei saanud me Sulle nimevalikul otsa vaadata, aga me vaatasime Sulle otsa enda sees. Ja vaatasine issiga teineteisele otsa. Mõtlesime sedasi koos.

Elianna või Ellianna?

Kuna Sinu issi emakeel on Šveitsi saksa keel, siis hääldab ta sõnu ja nimesid veidi teisti kui meie, eestlased. Harjutasime ja häälisime seda nime siis nii ja naa. Mina ütlen Su nime selgelt kahe L-tähega, aga rõhk jääb “Anna” peale. Issi ütles samamoodi ka siis, kui kirjas oli üks L-täht. Tema muretses rohkem seepärast, et kuidas Šveitsis Sind kutsutaks, kui Su nimi on kirjas “Elli”. Aga lõpuks jõudsime me ikkagi selleni, et kirjapildis on kahe L-iga nimi kuidagi ilusam meie jaoks. See kirjapildi asi oli tähtis seepärast, et issi plaanib juba jupp aega teha laste nimedega tätoka ja Sinu nimi peab seal ka olema. See tundus issile nii õige ja loomulik ja see ajas mind hirmsasti nutma, sest see oli nii ilus.

Sellel päeval, kui Sinu tulemise number oleks olnud 29+5, said Sa endale nime. Täna oleks võinud olla Sinu sündimise päev, Ellianna ja seepärast ütleme me ka maailmale, mis Su nimi on.

Ma igatsen Sind. Täna kohe kuidagi eriti. Titade lõhn ja nende silmavaade, kasvamine ja arenemine, see on nii ilus ja eriline. Ma olen mingis mõttes läbi teiste vanemate titade selles kõiges ju kogu aeg natuke sees, aga mul on hea meel, et ma seda kõike enam nii ei tunne nagu 20 aastat tagasi Prantsusmaale põgenedes. Ma ei sunni end kannatama vaid mulle meeldib see, mida ma teen. Nüüd on see teadlik valik ja mul on hea meel, et ka Sina mind toetad ja isegi innustad.

Ma tean, et Sa tead, et paljude nende titade vanematel on peidus lugusid teistest lastest, keda nendega enam ei ole. Meie elud on vahel palju siiruviirulisemad, kui me neid välja julgeme näidata. Titade sünd on selline aeg vanemate elus, kus paljud olulised vanad asjad meelde tulevad ja vahel ka valusalt torkima hakkavad. Ükski uus sünd ei kustuta eelmisi kogemusi, see võib vaid aidata asju näha uutmoodi, lohutavamalt. Kui need peidetud tunded segunevad veel süütundega, siis võivad need palju halba teha ja neist on vaja rääkida, et need vabaks lasta.  Titad teavad ja tunnevad neid asju vahel paremini kui suured inimesed julgevad tunnistada. Nad tajuvad pinget, mida tekitavad väljaütlemata mõtted. Nad loevad neid, elavad nende mõjuväljas.

Sa oled ehk nii pai ja saadad neile titadedele sõnumi, et nad oma emmedele ja issidele ütleksid, et on täiesti ok olla kurb ja igatseda neid, keda nende juures ei ole.  Perekond on see, kes on meie südames. Ja Sina näitasid mulle, et neid, keda me silmaga ei näe ja käega ei saa katsuda, saab siiski joonistada ka perepiltidele. Vahel võib see kinnitus olla nii vajalik selleks, et saaks rahu leida.

See, mida Sa meile näidanud ja õpetanud oled, on miski, mida ma ei osanud iial soovida. Sellist valu ei saa soovida, aga see eriline lootuse ja lohutuse võlumaailm, mille Sa meile avasid, muudab selle valu talutavaks ja ilusaks.

Sinuta ei oleks ma kunagi teada saanud, kui väga ok on rääkida oma lastega, keda me justnagu kunagi tundnud veel ei olegi. Rääkida nendega mõttes, neile kirjutada.

Ja sedagi, et Sinust saab ja peab rääkima.  Ja kui oluline see on selleks, et end uuesti tasakaalu saada.

Sind ei pea unustama! See on enamasti nagunii üsna võimatu. Sind ei pea mahasalgama ja ära peitma, sest Sind saab mäletada hellalt ja õrnalt ja ilusalt.

Et on täiesti ok anda enda ja maailma  jaoks nimesid neile, keda seadus veel lapseks ei pea. Anda nimesid ka neile, keda pole kunagi tundnud ja näinud, aga on tunne, et tal on nimega parem.

Ja enda ümber vaadates kinnitasid Sa seda, et on täiesti ok leinata ka seda kaotust, kus polegi ühtegi kinnitust, et seal oleks üks pisikene inimene kasvamas olnud. Aga kui seal oli lootus, seal oli soov ja juba see, kui vanem tunneb, et ta nii väga soovib, aga ei saa või ei õnnestu rasedaks jääda või kaaslast leida või tuleb haigus või triipude asemel tulevad varem või hiljem ikkagi vaid päevad, on aktsepteeritav kaotuse ja leinana, sest see on tunne, mis elab meie sees. See tunne on päris, see tunne võib olla väga valus ja mitte iial pole kellegi õigus kahelda ja vähendada ja alavääristatada seda tunnet oma taipmatute kommentaaridega “küll ta tuleb”, “küll proovite veel”, “praegu polnud õige aeg”, “küll järgmine kord läheb paremini” ei ole lohutavad. Ootaja aeg on pikk ja piinarikas ja elu ja aeg läheb.  Ainus, mida kaotust kogenud vanemad vajavad on mõistmine ja nende tunnete, kaotuse ja lapse mälestuse austamine. Lihtne, aga nii keeruline.

 

Ma olen nii väga kurb, et Sa ei ole siin. Ja samas olen ma õnnelik, et Sa oled osa meie elust. Täna. Alati.

 

Aitäh, Sulle, me pisike Ellianna!

Aitäh, et Sa me ellu tulid ja selle osaks alati omal viisil jääd.

 

Armastusega

Sinu emme ja issi

 

PS selle linnukese tegin ma Sulle kevadel laste leinaga tegelemise tsüklis mänguterapeudiks õppides. Ta on veidi suurem kui Sinu maine keha olla jõudis. See tundus mulle just paras suurus, sest siis saad Sa temaga lennata ja tema saab minu sõnumeid tuua Sulle ja Sinu omasid mulle.

Tartu = Vabadus

Aastal 1995 pakkisin ma neil päevil Tallinnas kokku oma elu, et kolida Tartusse õppima. Suve lõpp oli soe ja päikseline nagu tänagi. Mu keskkooliaegne pinginaaber oli tuttavate kaudu saanud meile jagamiseks toakese Annelinnas ühte ühiskorterisse. Tartu linnas leidus sel ajal veel ühiskortereid, no et mingi tuba või toad täiesti tavalisest korterist kuulus ametlikult ühele perele ja teine osa neist teisele, koridor, köök, vets ja vannituba olid jagatavad. Täiesti tavaline viiekorruseline paneelmaja oli see meie uus kodu. Ma olin üles kasvanud teadmisega, et ühiskorterid pigem sõjaaega ja vahetult sellele järgnenud ümberkorralduste aega jäid, aga elu Tartus tuli koos oma avastustega.

Olin küll salamisi lootnud pääseda elama ühikasse, aga isa oli resoluutne ja kaks asja olid mulle kategooriliselt keelatud – elamine ühikas ja hääletamine Tallinna ja Tartu vahel. Hääletamine oli sel ajal üsna levinud praktika. Kolmas keelatud asi oli tegelikult veel – ma ei tohtinud õppimise ajal tööle minna. Sel ajal polnud see veel väga levinud  ja koolis ning eriti veel kodus, vaadati õppimise ajal töötegemisele väga viltu. Meie asi oli usinasti õppida. Raha pidime me hakkama teenima siis, kui koolid käidud. Õppimine tundus mulle normaalse elu osana. Olin seda tõusude ja mõõnadega juba ju nii palju aastaid teinud ja iseäranis kaks viimast aastat, pärast seda, kui mind 20. Keskkoolist (tänapäeval vist siis Ühisgümnaasium) välja visati, olin ikka kohe päris pingutanud. Samas ihkasin ma vabadust. Seega jäi Peda kunstiõpetuse õpetaja eriala vahel valides kaalule ülekaalukalt Tartu maastikuarhitektuur. Tartu = Vabadus!

Augusti viimasel päeval sõitsime kogu perega Tartusse. Mul olid kaasas suur kohver ja suur spordikott. Tekk, padi, riided, raamatud, pliiatsid ja suled ja kogu muu elu pidi ju kaasa mahtuma. Enne seda kolimist olin vaid pikemalt kodus eemal olnud Aafrikas ja kahel korral Tabasalu pioneerilaagris käies. Ikka suure kohvriga. Tartus olin ma käinud vaid üksikud korrad. Linn oli mulle võõras.

Esimene ehmatus Tartus oli Kaunase puiestee majade numeratsioon. Polnudki nii nagu me teadsime, et paarisnumbritega majad on ühel pool teed ja paaritud teisel. Natuke hirmus hakkas, et mis imelikud asjad mind veel ees ootavad.

Enne, kui pere tagasi Tallinna pöördus, käisime me kesklinnas  Toidutornis (mida me maja kuju järgi hiljem pigem Toidutoruks kutsusime ja mille ees aastaid suur pintseldajate auk vettis ja mille kohal kaasajal uus Kaubamaja laiutab) friikartuleid söömas. Ja sama maja teiselt küljelt sai osta bussipiletid ning isa ostis mulle orienteerumiseks Tartu plaani. Majanumbrid ja bussiliinid olid kõik peal.

Mu pinginaaber oli juba sisse elanud, Ülikoolis algas õppeaasta sel korral nädala alguses juba, EPAs aga alles esimesel septembril. Ma ei saa kunagi mööda sellest, et meie paberid võeti vastu ja avaaktus toimus EPA (tänapäeval Maaülikool, minu õppimise ajal EPMÜ) ikka selles vanas heas Riiamäe majas. Siiani on uhke tunne sealt mööda astuda. Ja ma elasin hiljem ju aastaid sealsamas kõrvalmajas sisuliselt, aga uhke tunne on alles. Sellega algas minu peaaegu iseseisev elu.

Esimesel koolipäeval oli mul vaja üldbioloogia tundi jõuda Annelinnast Laiale tänavale. Ajasin aga näpuga järge oma linnaplaanil ja sõitsin läbi raudteejaama kenasti suuuuuuure ringiga kohale. Alustasime ikka ja alati jälle rakust. Brrrrrh!

Teised elamused tulid hiljem. Tulid kursakaaslaste juures peetud pannkoogipeod, tulid ekskursioonid ühikasse, rebastepeod, tulid meie pisikesse erakasse suurte lõbusate kampadena ja tulid läbi me ühiskorteri teistes tubades elava noore prostituudi, tema purjus alaealiste kirvega vendade ja puudega väikelapse, kes enamasti üksi oli sel ajal (enamasti öösel), kui ema tööl käis. Elamused tulid läbi prussakahordide! Köögis käimisest loobusin ma kohe alguses. Söime Kirde saia ja jõime Kellukese limpsi. Purgisalatit sõime ka. Ennast sai pesta kehalise kasvatuse tundide järel, nende eest saime vist vabaaine punkte, sest ma ei usu, et see meil kohutsulik oli? Pead pesin saapad jalas jalgupidi vannis, sest see kõik oli nii ilmatuma rõve lihtsalt. Ja oma toas pidime me enne kapiuste avamist koputama, ootama, kui siblin-sahin möödub ja siis võis veidi julgemalt ukse avada. Neid prussakaid oli nii palju, et…

Tartu ja Tallinna vahe oli sel ajal selgepiirilisem. Meie teele juhtunud tartlastel oli sügav eelarvamus Tallinnast tulnud inimeste suhtes. Mine tea, kui palju selles mängis oma rolli Smuuli Suvitajate monoloogi järgi vändatud film, kus üks kohviveski praalis, et nad on Tallinnast ja nemad maksavad või oli selle taga veel midagi, aga see vahe oli olemas ja meile meenutati seda alguses liiga sageli. See tegi hellaks. Mitte iial ei sõitnud me sisse, et hellõu, siin me oleme! Pigem oli meil kuklas veidraid linnalaste hirme, mille peale Tartus veel ei tuldud. Ajapikku saime me omamaks. Aga mitte päris omaks. Tallinnale jäime aga võõramaks. Muutusime kohe imelikuks, noh, tartlasteks. Ikka nii, et seda mainiti, et ega me enam päris pealinna inimesed pole. Nagu päriselt!?

Ma pakkisin oma elu Tartus kokku 2003. aasta kevadel. See oli valus. Nende aastate sisse jäi nii palju mida kõike. Sellest ajast peale olen ma enda jaoks Tartu ust ikka irvakil hoidnud, sest äkki kunagi veel!

Läks napilt, et ma eelmisel aasta sügisel mingit osa oma elust ja ajast Tartusse ei viinud. Ma ootasin seda väga, aga kui aeg kätte jõudis, juhtus kõiksugu asju ja kui ma akadeemilise olin vormistanud, siis juhtus veel rohkem asju, mille jaoks ma nii ehk naa oleks ka pidanud akadeemilise võtma, et ise ellu jääda. Juuni alguses tegin avalduse ja lahkusin ülikoolist. Matsin oma mõtted Tartust mõneks ajaks maha ja oma koormusele ja tegemistele otsa vaadates arvasin, et noh, äkki siis järgmine aasta vaatan jälle, et kuidas selle õppimisega seal Tartus jääb.

Aga elu, sellel on meiega ikka omad plaanid ju!

Tartu alustas tagasiimbumist mu vereringesse jaanuaris koos mänguteraapia õpingutega. Kaks päeva kuus Tartus on olnud selline tore käimine. Ma olen küll kahe koolipäeva vahel enamasti tagasi Tallinna sõitnud, sest see kaks korda kaks ja pool tundi loksumist on just paras unelisa ja bussist väljudes olen taas valmis tegudeks. Mu eelmine aasta oli tegelikult ju ropult tihe.

Ja kui nüüd juunis-juulis kõik hoolega koole lõpetasid ja alustasid, siis pidin küüned üsna lihasse lööma, et suuta perroonile jääda ja vaid lehvitada lahkuvale rongile. Ma olin nii kaua kaalunud kunstiteraapia ning sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppe vahel. Neis mõlemas on minu jaoks paeluvat ja olulist ja samas on mõlemas omajagu ballasti ja jäikust, mis mulle jällegi ei meeldi. Mu mõttes oli veel mõni valik siin ja sealpool piire, aga seda üht, mille peale kiljuda, seda ei olnud. Õenduse osas ei olnud ma kindel. Jah, ma näen selleks põhjust ja vajadust, aga samas on selles teemas nii palju okkaid, mis endiselt haiget teevad. Samas lugesin ma päevi, kuniks veel vastuvõtud avatud olid ja porisesin valjul häälel ka, et näe, elu sõidab mööda ja mina passin jälle niisama. Andreas vaid kallistas mind ja kinnitas, et küll tuleb see aeg ka, kui asjad klappima hakkavad. Aga ma olen kärsitu. Noh, natuke leevendas mu morni olemist küll see, et ühe õppekava kõik õppepäevad sattusid kokku mu muude õppimistega. Ja need muud on need, millest ma ei loobu.

Suvi sai märkamatult mööda ja täiesti juhuslikult midagi otsides sattusin Tartu Tervishoiu Kõrgkooli kodukale. Lasin veel Andreasel kontrollida, et ega ma pime või loll pole, et mis kuupäevani see kandideerimine sinna terviseteaduste magistriõppesse siis nüüd ongi. Mu nägemisega oli kõik korras, ajuga on nagunii omad lood. Aga ajaliselt klappis asi ootamatult hästi. Ma isegi ei tea, kuidas ma seda kevadel ei teadnud või muudeti midagi vahepeal?

Igal juhul olin ma sellest avastusest nii lõbustatud, et pillasin Annikale, oma igavesele rinde- ja ründekaaslase, et no nii, aeg on end maast lahti kangutada ja taas pinki minna nühkima. Pea neli aastat on möödas sellest, kui me oma õenduse lõputööd koos kaitsesime. Mitte et see kool sellega meie jaoks läbi sai, meie suur töö elas rõõmsalt oma elu edasi ja vaikus on olnud nüüd vaid viimasel aastal. Ehk et ehk oleks nüüd siis aeg millekski uueks toredaks?!

Annika tuli mu ellu aastal 2011 õeks õppimise esimesel kursusel otse õenduse aluste loengus. Me olime juba mõne päeva koolis käinud, kui tema ühe sooja päikselise septembrialguse õhtul vahetunni ajal kohvrikest enda järel kõrinal vedades aulasse tippis. Ta oli nagu värske kosutav tuuleiil, mis tegi selgeks, et see nädal, mille jooksul me olime ülepea anatoomiasse, füsioloogiasse ja õenduse sügavustesse uputatud, oli võimalik üle elada ka palju mänglevama kergusega.

Sest sealt ta tuli, otse Inglismaalt, koduhoolduse teenust pakkuvast firmast töölt ja liugles hõlmade lehvides otse meie juurde. Ta tuli, et jääda. Kui sa oled kord elus juba midagi nii suurt koos teinud ja ellu jäänud, siis ju selles meeskonnas midagi klapib.

Koos meie (kuri)kuulsa lõputööga sündis ka ahastusest ja kirjavigadest õelate õdede kassi ja kaktuse klubi, sest must, vahel ikka päris tökatmust huumor, on see, mis meid elus ja tervena hoiab. Meie rokime ju ikka edasi.

Aga ma olin ju mõttes juba loobunud sellel aastal kuhugi veel minemisest. Mul on supervisiooni, mänguteraapia, kriisinõustaja pädevuse, sünni- ja leinatoetaja õppe ja laste jooga õpetaja kursuse lõpetamisega niigi piisavalt tegemist, igapäevane töö, fotokooli praktika ja lõpupildid ja haiglatöö ju ka veel lisaks. Ja siis ärkas ingel nimega Annika, pigem siis rohkem nagu deemon eksole, ellu ja sosistas peibutavalt kõrva, et no nii, teeme ära! Kui mitte nüüd, siis millal veel. Iga raisatud aasta on raisatud aasta. Ma olin ju lootnud endamisi sellele, et Annika jälle kenasti õigel hetkel ühmab, et ahh, las olla, teeme mõni teine kord, et täna üldse ei viitsi. Selle asemel jätkas ta mu utsitamist. No ok. proovime siis. Aga läheme ainult siis, kui mõlemad sisse saavad, eks?! See oli minu kindel diil.

Panime oma esseed päris viimases lõpus kirja ja teele. Käisime toredasti Tartus vestlemas. Teel kooli, sai onu Ludvig meiega oma mõtteid jagada. Temaga peab ikka patsu lööma, sest ta on sealkandis oma jope.

Ma pole elus nii stressivabalt ühtegi olulist vestlust võtnud. Olin samal hommikul käinud politseis ühe vägivallajuhtumi tunnistajana tunnistust andmas. Bussis küttis päike meid terve tee ja nii olin ma higine ja räsitud ja tormasin kiirustades valel ajal uksestki sisse. See kõik tegi juba nalja, sest ma olin teinud omalt ju kõik, et seda sammu veel veidi edasi lükata. Astusin uksest sisse, istusin lauda ja lihtsalt rääkisin, lihtsalt ja ausalt, mis on mu mõtted, kus ma näen ennast, mida ma teen ja mida näen, et peaks tegema ja sellestki, et ma üksi ei suuda oma ideid ellu viia ja vaja on hakata ehitama midagi palju suuremat. Naljakas on see, et mu maastikuarhitektuuriga seotud teadmised, oskused ja kogemused tuletavad end viimasel ajal sageli meelde mingis täiesti muus mõttes. Mul on, mille üle tänulik olla, sest on asju, millele ma vaatan hoopis teises vaates, kui ma vaataksin siis, kui ma oleksin otse keskkoolipingist läinud midagi muud õppima. Linnaruumi planeerides ja kujundades kasutad sa maksimaalselt ära selle, mis sul on ja annad sellele kõigele uue hoo, uue väärtuse, uue hingamise ja ehk ka uue suuna. Kuigi see ehk tundub eemalt veider, siis iga pisem kui lüli on mingil põhjusel selles loos oma väärtusega olnud.

V ja V nagu Vastu Võetud!

Me saime Annikaga mõlemad kooli sisse. Veelgi enam. Nende 15 inimese seas sain enda teisele käele pinginaabriks oma pinginaabri täpselt 30 aasta tagant, põhikooli seitsmendast klassist. Oh ei, me pole üldse veel nii vanad tegelikult! Lihtsalt numbrid ja elu ise on nii toredad.

Ja noh, nüüd ma siis hakkangi osaliselt Tartus elama. Uue seljakoti pean hankima, et magamiskott ja kaamera ja läpakas alati kaasa mahuksid. Andreas kinnitab, et ta ei ole veel valmis Tartusse kolima, aga sellega saab ta hakkama, et ma nüüd mõnda aega Tartu vahet kütan.

Kohe on käes september. Ma ei paki. Või noh, aitasin täna korraks pakkida küll, saatsin Tannu laagrisse mõneks päevaks. Aga enda asju ma ei paki. Suur osa me elust on nagunii kastides juba aastaid ja kõik see, mida mul vaja on, see on minuga koos, minu südames. 24 aastat hiljem näeb ühe õpilase kolimine välja hoopis teistmoodi. Ka see tunne on teistsugune.

Tartu võrdub minu jaoks endiselt Vabadusega. Lihtsalt enam ei ole see aediku laiendamine ja piiride vabaks andmine minu ümber. Mul ei ole isegi kohustust kord nädalas minna postkontorisse tegema kaugkõnet Tallinna, et vanematele oma tegemistest ja hinnetest ülevaade anda. Ma helistan kaasajal neile kohe täitsa rõõmuga ja vahel murega ka. Ikka siis, kui tunne tuleb. See Vabadus, mis seal Tartus nüüd minu jaoks on, on vabadus õppida, areneda, maailma paremaks paigaks kildhaaval tuunida. Ja see on üks ilmatuma äge tunne, kuidas maailm ennast tasakesi minu seest välja on pööranud ja suuremaks ning julgemaks, värvilisemaks on saanud!

 

PS Aga Annika juba teab, et paanikaks on alati põhjust, hihii! Märk, mille me lõputöö kaitsmise järel oma kõige armsamale õpetajale kinkisime, sest tema teab ka, et paanikaks on alati põhjust.

Hetkel olen täiesti rahulik. Punkt.

Imetamisest

Augustikuu esimene nädal on pühendatud rinnapiimale ja imetamisele. See on teema, milles ma suht üle pea sees olen ja mõistan selle tugevusi ja nõrkusi üsna hästi. Kohe nii väga puudutab see mind, et ei saanud selle nädala alguses vaikses öös suurte kirjatööde järel pliiatsitki pidama enne, kui üks Lilli kavandile tegutsema pääses 

Enneaegsete titade jaoks on rinnapiim väga oluline. Sageli saavad nad oma esimesed kogemused emapiimaga mitte ise rinnast imedes vaid väljapumbatud piim jõuab süstla abil nende kõhtu läbi nina-mao sondi või vahel ka stoomi. Harva, aga mitte alati ei ole oma ema piim lapsele ohutu ja seepärast on rinnapiimapangal enneaegsete jaoks väga oluline ülesanne. Suurel rinnaga toitmise nädalal ei saa unustada, et paljud enneaegsed ei jõua kunagi rinnani ka siis, kui emad väga üritavad või on teekond selleni pikk ja käänuline. Küll aga on pisikestel imedel ette näidata (ravimite ja muude vajalike ainetega rikastatud) menüüsid, mis ajaliste eakaaslastega võrreldes kahvatuvad. Kaevasin vanast albumist välja pildi 1,5kuuse Vancu ühest toidukorrast.

Mitte kõik titad ei õpi ise rinnast sööma, mitte kõik emad ei suuda, jaksa, soovi imetada, mõned titad loobuvad üsna varakult rinnast ise. Nii nagu emad on erinevad, nii on ka titad erinevad. Rinnapiima ja imetamisega seoses on emadel palju hirme ja haiglas oma pisikest imet kõigi nende piiksuvate aparaatide, juhtmete ja voolikute vahel vaadata ei ole kerge ülesanne. Emad teavad ju küll, et rinnapiim on lapsele parim ja võivad seepärast tunda end süüdi, sest nad ei saa või ei suuda imetada, sest piim tundub kaduvat, sest neil on valus ja paha, sest olukord on nii keeruline. Väline surve, mis neile raiub, et laps vajab enda ema piima võib olla koormav, isegi halvav ja jätta emale alatiseks tunde, et ta ei olnud hea ema. See ei ole õige! Ja pole õige ka see, kui keegi sedasi ema survestab ja sunnib.

Ema tunded ja heaolu, tema toetamine tema valikutes, on oluline. Kui ema soovib imetada, vähemalt üritada, siis saavad imetamisnõustajad teda toetada. Kui aga ema tunneb end imetades halvasti, läbikukkununa, kurvana ja teeb seda vastu tahtmist, siis imeb selle info enda sisse ka tema tita. Lapse jaoks on oluline ennast hästi tundev emme, ta vajab ema lähedust, hellust ja armastust ja seepärast ei ole lõpuks nii eluliselt suurt vahet, kas tita sai rinda või sai ta rinnapiima pudelist, sai ta seda vaid natuke oma elu alguses või sai ta stardiks mõne teise ema annetatud piima. Oluline on see, et ta sai rinnapiima.

Jah, rinnapiima tootmist saab proovida taastekitada, kuid kui ema ei jaksa või piim lihtsalt rinnast kaob ja ta ise lepib sellega, siis tuleb sellega leppida ka teda ümbritsevatel lähedastel ja spetsialistidel. Samas ka lusikatäis rinnapiima on beebile suure väärtusega ja alati positiivset pingutamist väärt.

Teisalt võivad ennast rünnatuna tunda emad, kes on otsutanud imetada nii kaua, kuni laps seda soovib. Pole enam erandlikud lood, kus laps saab rinda kolmandal-neljandal eluaastal või kauemgi.  „Ikka veel saab rinda!“ ei ole lause, mida imetavad emad kuulma ja õigustama peaksid. Imetamine on ema ja lapse vaheline suhe, palju enamat kui vaid lapse söök ja jook. Pikemal imetamisel puuduvad kahjutegurid ja see on sügavalt vaid ema ja lapse otsus ja valik. Ühiskonnal on vaja seda mõista, toetada ja tunnustada, siis on kõigil parem.

12tunnine Villi oma emme Äliniga

Minu enda imetamise kogemused ei alanud 2005. aasta aprillis üldse kenasti, suht surm oli valust ja õudusest mul silme ees, kui läbi tuttava tuttava jõudsin kesest neljandat ööd kellegi imetamisnõustajani, kelle nimegi ma ei tea, aga kes mind telefoni teel aitas nii, et sellest sai üks pikk ja vägev kogemus lõpuks. Sellele imetamisnõustajale võlgnen ma tuhat tänu!!

Imetasin Tannut ka Vancu ootamise aja.

Kui ma 2007. aasta lõpus oma enneaegse Vancu juurde haiglasse pidin kolima, pidi Tan minust loobuma teadmata ajaks. See ei olnud kerge ja haiglas elu eest pisemale piima pigistades jõudsin ma hetkeni, kus ööpäeva kogus oli paar milliliitrit ja tema ülejäänud söök tuli pulbrist ja liikus süstlast sondi kaudu maitset suhu saamata otse tema kõhtu.

Ma olin loobumas, sest mu keha ei teinud minuga koostööd, ma ei jaksanud end enam sundida, sest liiga palju muud oli me elus, mille nimel ma pidin pingutama. Rongaema silt kleebiti mulle koos pudeliga külge, aga mul oli sel hetkel sellest üsna kama. Ma tahtsin koju, oma urgu, kus keegi ei teadnud minu eest, mida ma tunnen, suudan, tahan, teen. Haavad oli nagunii liiga lahti.

Kaks kuud hiljem läksin ma oma tita ja tema pudelimajandusega haiglast koju ja lasin asjadel lihtsalt minna. Veel kaks kuud hiljem lahkus meie majast viimane pudel ja enneagsest minititast oli saanud läbi ja lõhki rinnalaps.

Meie imetamissuhe kestis Vancuga pea 4 pikka ja kirevat aastat. Seega kokku tuleb mul veidi enam kui 6,5 katkematut aastat piimaandmist. Meie perele see sobis ja nii oli meile hea. Pikemalt olen sellest kõigest kirjutanud kunagi varem juba SIIN.

Emana, sõbrana, haiglaõena olen ma elanud kaasa teiste emade kõiksugustele imetamislugudele. Nende muredele, rõõmudele, hirmudele, püüdnud aidata neil leida vastuseid nende endi sees ja ka väljast ja võimalusi teha enda valikuid nii, et neil oleks parem. Selle loo üsna loomulik jätk on see, et soovides rohkem teada ja paremini osata, sai minust ka imetamisnõustaja. Ja tore on see, et neid teadmisi ja oskusi on mul vaja läinud vahel ka kõige ootamatumates paikades ja hetkedel.

 

Minu lemmik imetamispilt seeriast “Älin ja väikese Villi esimesene elupäev”:

Mida ma ütelda tahan, on see, et ärge jääge üksinda. Ei rõõmus ega mures. Ärge leppige ütlemistega, mis teid ennast halvasti panevad tundma või tunnetega, mis kurnavad. Ärge heitke meelt ega piinelge. Tulge, emad-isad, lähedased, sõbrad, küsige, kirjutage! Mõistjaid ja kuulajaid jagub ja küsimustele on võimalik vastused või selgitused leida 

Ema lugu: Marii ja Melissa

Tee viib mind alates aprillist taas aina enam pisitillukeste inimeste maailma. Selles kihutavas maailmas on see veidi teise hingamisega paik, kus aeg sulab sageli kokku ja ehedad tunded poevad julgemalt pinnale.

Käin haiglas reedeti. Igal nädalal ootan reedet ja iga reede õhtupoolikul sulen ukse enda järel tundega, et nii palju oleks veel teha ja tuleks see uus reede juba rutem. Jutud ja rõõmud ja naerud ja teistsugused mõtted ja tunded, väikesed varbad ja pildid ja jälle jutud, vahel ka kallistused. Neisse päevadesse mahub palju. Selles on kohalolemise väge. Mulle tundub, et see on oluline.

See ajastu algas minu jaoks Marii ja Melissaga. Mind juhatati ukse vahelt sisse, istusin kolinal känguruhoolduse toolile (tänaseks päevaks oskan ma neile istuda juba vist ka suurema kolistamiseta) ja juttu jätkus kauemaks. Et mis on känguruhooldus? Sisuliselt näeb see välja nii, et suur inimene istub poollamavas asendis ja tema rinnale, ideaalis nahk-naha kontaktis, on asetatud pisikene inimlaps. Ja seal ta lihtsalt on. Vahel tunde. Ka kõikide tulede ja viledega võib olla võimalik last sedasi enda vastas hoida. Arstid ja õed teavad suunata, kas ja kuidas on hea. Oluline on, et pisike tunneks ja tajuks enda vastas omade lähedust, südamelööke, hingamise rütmi, häälekuminat, hoolimist ja armastust ja heade mõtetet võlujõudu. Mina istusin sellel toolil küll vaid teise võimaluse puudumisel, aga see tunne on selles toolis sügaval sees.

Pisike Melissa sündis selle aasta 7. märtsil  27+0 rasedusnädalal. Sündides kaalus ta  821 grammi ja selleks hetkeks, kui meie kohtusime, oli ta juba suur ja tragi tüdruk. Meie teisel kohtumisel tegime lisaks käe- ja jalajälgedele ka mõned armsad pildid Marii ja Melissa elust haiglast.

Mul on nii hea meel, et Marii lubas mul neid pilte ka teile näidata. Aitäh! 🙂

Ilusat kasvamist Sulle, pisike Melissa ja jõudu-jaksu Sulle, Marii! Te olete koos mu südamesse tippinud pisikesi roosasid jälgi ja see on üks ütlemata hea ja armas tunne 🙂

Aasta Ema 2019

Tere, armas austatud Eesti Naisliit!

Kirjutan teile, et üles seada kandidatuur Aasta Ema auväärsele tunnustamisele. Meie veendunud pakkumine on me armastatud sõber, kolleeg ja õpetaja Mare Tupits.

Mare on Ema suure algustähega. Tal on koos abikaasaga armastavas kodus üles kasvatanud kolm imelist tütart – Anne, Kristi ja Liisa. Kõik kolm on leidnud omad teed ja kutsumused ning edukad just omas valdkonnas. Marel on kolm lapselast – kolm särasilmset pisikest poisinaasklit. Ta armastab oma peret kogu hingest ja maailmas kõige enam. See on imeline kooslus, olla armastavas peres ema, vanaema ja abikaasa. Kogu nende suur pere on pidevalt ühenduses ja seda on kõrvalt nii ilus vaadata ja tunnetada. Ema, vanaema ja abikaasa roll, pole kaugeltki veel kõik, miks me Mare kandidatuuri üles seame.

Mare oli 20 aastat Tallinna Lastehaiglas õde. Sel ajal olid lapsed haiglas enamasti ilma vanemateta ja Mare emalik hool oli neile lastele kahtlemata asendamatu lohutus. Emalikumat ametit, kui seda on õeks olemine, vist polegi? Ja kui õde olla südamest ja südamega, siis on selles ametis peidus kõik parimale emane omane.

Mare on olnud omal viisil viimased veerandsada aastat Eesti õenduse edendaja. Julge, visa, pehme, malbe, mõtlev, ütlev, alati viisakas ja lugupidav ning mis peamine – südamega maailma tunnetav. Ta on 24 aastat olnud õpetaja Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja tema lemmik- ja põhiaine on lasteõendus. Lasteõenduse üks põhiväärtus on perekeskne lähenemine. Seega on see kogu pere tervise hoidmine, toetamine ja taastamine, sest lapse tervis on kogu pere mure ja rõõm. Osata olla lähedal sel hetkel, kui pere seda kõige enam vajab, on suur oskus. Osata seda õpetada ka tulevastele ja juba töötavatele õdedele, on veel suurem oskus.

Lasteõendus on Mare südamekutse. Seal ei anna ta edasi ainuüksi pidevalt täienevaid kaasaegseid teadmisi vaid on kogu aine sidunud ka iseenda, oma kunagise lastehaigla töö, emakogemuse ja vanaemakogemuse ja omaaenda südamega läbi iseenda suurepärase eeskuju. Ta annab  edasi oma südamehäält ja see hääl on soe ja emalik ja hooliv ja armastav ja see hääl kannab. Vahel veidi raputab, äratab, õpetab märkama, ära tundma ja hoolima. See hääl kannab kaugele.

Nii nagu lasteõendus, on tema sees pakitsemas ka mure ja hool lähisuhte vägivalla all kannatavate perede ja neis kasvavate laste pärast. Palju aastaid on ta pingutanud selle nimel, et tulevased õed saaksid koolist kaasa teadmised ja oskused ka sellest, kuidas mõista ja toetada vägivalla ohvreid.

Mare on ilmselgelt Eesti õenduse elav legend, õendumagister ja on läbi aastate süstinud positiivsust, soojust, hellust, hoolt tuhandetesse tulevastesse õdedesse, et läbi nende saata pisikeste patsientide ja nende peredeni rohkem hoolt ja hoolimist. Ta on olnud  õendus- ja ämmaemandusüliõpilastele ühtaegu ema ja õpetaja ja andnud endast olenevalt kõik, et lastel ja nende peredel oleks haiglas ja toetustvajaval hetkel kindlam, julgem ja parem olla. Võib kõhkluset väita, et pea poole sajandi vältel on ta väga otseselt mõjutanud tuhandete Eesti laste heaolu.

Ta on loomult häbelik ja tagasihoidlik, aga tema silmis põleb see tuluke, mis tõeliselt nakatab. Mare õpetussõnad ja olek, hääletoon, tema suhtumine on emalikult armastav ja mõistev. Ka raskel hetkel. Ta on kindel tugisammas ja vahel otsitakse ta üles veel ka tükk aega peale kooli lõpetamist, et nõu küsida. Näen seda Mare kõrval olles sageli. Ja see, milliste soojade ja imetlevate sõnadega temast räägitakse, kestab paljude aastate taha. Ta teab ja oskab ja leiab alati aja, et kuulata ja aidata. Mare on hinnatud, mitte ainult ema ja õpetaja vaid ka kolleegina. Korduvalt on ta valitud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli aasta parimaks kolleegiks, sest temas on see miski, mis loob turvalise, hea ja sooja tunde.

Mare on olnud minu õpetaja, uurimustöö juhendaja, kolleeg, minu mentor, sõber ja suurim eeskuju. Ta on kõhkluseta ka minu vaimne Ema. Astudes tema jälgedes, olles lasteõde ja lasteõenduse õppejõud, võin ma tema kõrval seistes veendunult kinnitada, et iga laps ja pere ja nende heaolu on Mare südames ja ta annab endast kõik, et maailmast saaks veel parem paik.

Ta on vaildamatult minu iga Aasta Ema. Parim Ema ja eeskuju meile kõigile. Minu sügav austus, imetlus ja lugupidamine kuuluvad just talle ja ma loodan nii väga, et ta jääb silma ka teile.

Lugupidamisega ja parimat soovides

Eva”

 

Sellise kirja saatsin ma eelmisel kevadel Naisliidu poole teele. Aga nagu ma ka oma kirjas ütlen, siis minu jaoks on Mare iga aasta Aasta Ema ja selle tunnustuse tuhandest ära teeninud. Ma ei saanud loobuda. Sügisel rääkisin oma kevadisest sammust Eesti Õdede Liidu eestvedajatele ja ma ju teadsin, et ma pole üldse ainus, kes arvab, et Mare on just see Ema. Suure algustähega. Õdede Liit toetas Mare kandidatuuri.

Kevade lähenedes kasvas lootus, et meie plaan kannab vilja. Ühel ilusal aprillikuu õhtul saabus mu postkasti kiri Naisliidu esinaiselt, kus paluti detaile täpsustada. Siis polnud mul enam valikut, asi kiskus tõsiseks, ja kirjutasin Mare tütardele. Eks ma ju pisut kõhklesin, et kuidas see mõte vastu võetakse, aga kõik on sujunud imeliselt, üksmeelselt, lootusrikkalt ja suure armastusega.

Päev enne enda sünnipäeva sain teada, et otsus on langetatud. Mare reaktsioon on olnud nii armsalt ootuspärane, tagasihoidlik ja häbelik. Meie rõõm on nii suur ja sellel kõigel on nüüd veel sügavam isiklik tähendus. Eesti on saab endale taas imelise Aasta Ema!

***
Palju aastaid olin ma üks neist, kes igal kevadel Aasta Emale ja sügisel Aasta Isale käis isetegijate tehtud lapitekki üle andmas. Mul on nii tuliselt kahju, et see ind ühel hetkel kuhtus ja traditsioon katkes. Küll aga oleme me pisemas ringis vaaginud, kas ikkagi jätkata tekkidega või leida midagi uut,  mis on see miski, mida me teeme, mis meie jaoks kannab endas emadust, naisekolemist ja seda, mis teeb maailmast parema paiga.

Mitmel korral viisime me Estoniasse Aasta Emale koos tekiga raamitult minu joonistatud rahvusliku kujundusega pildi. Sel aastal ei ole meil Mare õlgadele panna traditsioonilist ühistööna valminud lapitekki, küll aga on ekstra tema jaoks emadepäevaks tehtud kuldse joonega õrn õlasall sellesama rahvusliku kujundusega.

Me oleme naised ja emad, see on meie lugu ja Mare teab selle märgi lugu. See muudab selle täna veel erilisemaks.

***

Eesti on saanud endale imelise Aasta Ema!

Mul oli nii kirjeldamatult hea ja armas ja uhke tunne täna Annikaga koos Maret õnnitleda üliõpilaste, vilistlaste ja kolleegide poolt.

Ja see kuldse sõlega sall… see on nii Mare oma, kui veel vähegi olla saab.

 

Saadan siit Eestimaa südamest suured kallistused enda emale ja mammale!

Armsat emadepäeva teile kõigile!

Imelist õdede päeva!

“Aitäh, et aitad mul kasvada!”

Täna on rahvusvaheline õdede päev. Ma olen olnud siin- ja sealpool. Olen olnud patsient, patsiendi lapsevanem, abiline, hooldaja, õde, õdede õpetaja. Tänasel päeval olen ma nõustaja. Kriisiabi kogemusnõustaja, imetamisnõustaja. Õpin superviisoriks, coachiks, kriisinõustajaks, mänguterapeudiks. Kogu mu elu on tihedalt läbi põimunud enneaegsete laste teemaga ja eelkõige olen ma keskendunud ma haiglas viibivate laste vanemate toetamisele. Seda on väga vaja. Aga teate, mida on samapalju ja ehk isegi veel enam vaja? Iga päev ja kogu aeg?

Vaja on pidevalt olla olemas, mõista, toetada, jõustada, nõustada ka õdesid ja hooldajaid, piimatädisid, söögitädisid ja kogu personali, kes patsientide ja nende lähedaste haiglaelus mängivad olulist täitvat ja toetavat rolli. Ma usun, et kõik, kes on haiglas elama pidanud, teavad, kui KUI olulist rolli nende inimeste suhtumine täidab ja kuidas  mälestused neist kogemustest, nii headest kui ka halbadest, meiega jäävad ja ellu kaasa tulevad.

Ikka on tavaks korrutada, et õed ja hooldajad peavad rohkem suhtlema ja näitama oma hoolimist ja inimesearmastust selgemalt ja paremini välja. Seda mõistagi lisaks tehnilisele professionaalsusele. Ma olen sellega tuliselt nõus, et inimesearmastus on õeks ja hooldajaks olemise põhialus. Selleta ei saa. Olen ma ju ise ka pidanud loenguid ja teinud ettekandeid, et mida lapsega haiglas viibivad vanemad vajavad ja personalilt ootavad. Olen rääkinud suhtumisest ja suhtlemisest üliõpilastele ja õdedele-hooldajatele. Olen näinud personali ridades säravaid silmi noogutamas ja iga sõna ja mõttega nõustumas ja olen näinud tuhmunud, isegi tuimi silmi tühjust ja kella vaatamas. Nad teavad! Nad teavad, mida neilt oodatakse, asi pole selles, et nad ei tea. Küsimus on pigem selles, kas nad jaksavad, suudavad, saavad. Nad ei ole halvad õed ja hooldajad, aga liiga sageli on nad ülekoormatud, jäätud liiga üksinda, sest personali ei jagu või on selleks muud mõjuvad põhjused. Mitte tahtlikult, aga nii lihtsalt on. Sedasi, pideva pinge all töötades, läheb ühel hetkel midagi sisimas rikki ja alles jääb vaid mehhaaniline tegevus ja ellujäämisrežiim – teen oma valve ära, saan oma palga kätte ja siis ma elan. Ometi on see elu kogu aeg ja igal pool. Ka tööl ja sedasi pole kellelgi hea.

Aga mida siis teha? Meil on suuremad plaanid ja mõtted, aga alustada on hea pisikeste sammudega. Esialgu mõtlesin klassikaliselt, et palun äkki titadega hetkel haiglas viibivatel vanematel nimetada neid tervishoiutöötajaid, keda tunnustada. Meil on ju ikka kombeks valida eeskujusid ja siis loota, et kõik nende järgi joonduks. No et maailm saaks sedasi paremaks paigaks. Võib-olla saakski, kui see nii toimiks. Kindlasti väärivad need esiletoodud tegijad tunnustamist, aga mitte võrdlusena üle teiste. Tunnustamist vajab viimne kui üks. Ka see, kes tusaselt nähvab. Ja kui palju on neid, kes kunagi ehk silma ei paista, aga kes ometi on pühendunud ja teevad oma tööd suure südamega? Ma usun hea sõna ja hea mõtte jõusse.

Võimalusi on kindlasti erinevad, osakonda toodud tordi söömisest kuni isiklikuma märkamiseni. Ühe pisikese suure sammuna võtsin ma sel aastal ette mõtte, et tunnustada enneagsete laste ja nende vanematega töötavat õendus- ja hoolduspersonali, just neid, kes kogu aeg on lähedal ja kõrval. Enneaegsete Laste MTÜ tuli mõttega kohe kaasa ja see andis mulle veel enam julgust juurde. Iga inimene, iga killuke, selles suures pisikeste inimeste kasvamise loos, vajab märkamist, toetust ja tunnustust. See on tunnusmärk ja tänutäht, justnagu auraha või orden, mis on välja teenitud selle eest, et on olemas oldud ja antud oma panus.

Minu tänu ja tunnustus lähevad kõigile neile, kes igapäevaselt tegutsevad selle nimel, et haiglates asjad toimiksid. Otsese tegevusega alustan väikselt, vaid Tallinna Lastehaigla titade majast ja intensiivist, sest see on minu põhistaap ja tagala, aga usun, et see mõte väärib igati laienemist ja traditsiooniks saamist. Just seepärast lisasin rinnamärkidele ka aastaarvu, et kui ühel päeval tagasi vaatad, siis näed hea tundega, KUI palju Sa oma elust tegelikult oled pühendanud selleks, et igast pisikest saaks kord suur. Saaks mõistvalt ja toetavalt nii, et nende pisikeste vanemad vaataksid oma haiglakogemusele tagasi kui miskile, mis oli ehk küll karm katsumus, aga tegi neid päriselt ka tugevamaks ja andis haprast algusest hoolimata ellu kaasa hoitud tunde.

Minu panus, olgugi, et eeldatavalt järjepidev, on pisike tilk suures meres. Me kõik saame oma tänu ja tunnustust avaldada, et hea tunne saaks julgemalt tulla. Iga päev ja hetk.

Aitäh Sulle, armas õde, hooldaja, abiline, armastuse ja hoole eest, mis aitab pisikestel imedel olla ja kasvada! Sa oled väga oluline! Päriselt ja ilma naljata! Sa oled oluline ja väga vajalik ja aitäh Sulle selle eest, et Sa oled!

 

Minu tänud selle mõtte teostumisel lähevad veel mitmes suunas:

Aitäh teile, Livia ja Kristel, et me üheskoos Enneaegsed Lapsed ühingus näeme, teame ja ka välja ütleme selle, mis tundub südames oluline ja õige ja püüame teha kõik selleks, et pisititadel ja nende lähedastel oleks keerulisel hetkel veidigi parem olla!

Aitäh, mu armasad õpetajad ja sõbrad Mare ja Gerli, mind alati inspireerimast ja mu tegemistele kaasa elamast!

Aitäh, Hanna, heade sõnade ja kaasamõtlemise eest!

Aitäh, Õnne, sütitamise eest! Sa toetad, suunad, näed, mõistad ja aitad plaane pidada! Loodan nii väga, et need peagi ka kuju hakkavad võtma.

Aitäh, Kerli, tänu Sulle on meil imearmsad märgid ja veel parem tuju!

Aitäh, armas Liis ja paljud-paljud teised, keda ma neil päevil olen utsitanud ja torkinud, et seda kõike veel paremaks vormida.

Aitäh Andreas ja Tan, Jaan ja Vancu, kogu seda hullust mu kõrval realiseerimast ja mind toetamast igal mõeldaval viisil ja igal kellaajal! Ilma sellise toetuse ja abita poleks täna seda, mis meil juba on. Ja see mis on, on nii-nii äge!

Ja tegelikult, aitäh, mu väike Vancu veel kord, sest ilma Sinu liiga varajase sündmiseta, Sinu loota, ei oleks sellel kõigel mu elus üldse nii olulist tähtsust. Sa oled andnud mulle nii palju, mida kõike maailmaga jagada. Ja ma loodan nii väga, et sellest saab üks jätkusuutlik vägev projekt.

 

Aitäh teile! Imelist õdede päeva!

Happy birthday mu armas Eva

Dear Eva, today is your birthday and I would like to tell you something.

We both took a long way till our ways crossed and the start was challenging. You had that boyish haircut on your profile picture and for me you were so interesting and self-aware. So direct and honest. And in the same fresh way you answered my first words.

We met in internet and instantly connected and gave each other wings but it took more than 4 months endless talks until we met the first time in person. I was not always sure is it just a dream or real. You are too good to be true. Understanding and patient. You were just like you are – opened your heart immediately and fully and I didn’t know how to handle it at first.

And that is how you are. Despite all the injuries people did to you, you encounter the people always with a wide-open heart. You give everyone the chance to proof its good intentions. I honestly adore that. People who don’t know you better may think you are naïve, but no, it couldn’t be more wrong. It’s not naivety nor incapability to learn from the past, but rather an unshakable belief in the good of people. But what differs you from the naïve is that you don’t let someone hurt you more than once. What else differs you from most other people is that you always take the risk that someone new may hurt you. That says everything about your strength. You are not afraid to get hurt. You just jump to the action and swim like a mermaid.

I never met a person which is less judgmental than you. But darn those who misunderstand your tolerance with weakness. Those who think they could control or manipulate you. You are not afraid to stand up against those who are unfair. Not only for yourself. You also make a stand for everyone around you if you know them or not. You are a fearless fighter. With heart and dignity but fire and will in your.

You could spit fire, but you choose not to. You are a dangerous dragon but dedicated to a peaceful existence. You send them to the past, out of your life. You don’t let anger and resentments poison your heart. You don’t seek vengeance. You fight hard but not to hurt. You fight always for the best reasons.

Your positive energy shines bright, brings for many people light into their lives. People like to be with you and around you. You are also an inspiration to me. You see the opportunities over the obstacles. Hope and light in the deep darkness. You know it comes sooner or later. You trust yousrelf and your inner feeling more than anyone else I know. Over the years I have seen it really functions. Even it may sound insane sometimes.

Why is it so easy to love you? Maybe it is the openness with which you encounter the people. You don’t judge, you try to understand where someone comes from. You let people be the way they are. You understand that every person has its own story.

You are deeply ethical but without pushing your moral onto other people. You let them be, even you don’t agree with everything you let them just be the way they are.

Freedom is the liberty to express yourself in any way you like as long you grant everyone the same right. It is the only solution to a truly peaceful society. You demand that freedom for yourself and everyone else.

The only moment when I really need to tame the dragon in you, is when people deny this freedom to others. That is the one thing that makes you angry. Wherever there is a vacuum, when courage is missing, you jump in and take the responsibility for others. You have this Jeanne d’Arc attitude and I love it.

Many times I have seen you going to homeless, drunk and somehow lost people to check if they need help. You never get tired of helping others and still you keep the balance to not lose yourself. You encourage the people to help themselves. You give them tools and support. And you stay with them in the moments they need it the most.

You always find a way to get me out of the dark mood. If my hand is a fist, you gently open and put your hand in it.

If my world is flat, you make it round again.

Your optimism and passion give me always a new reason to stand up and fight.

I am a very lucky man to be with you.

 

Ma armastan sind
Andreas

Kuidas mamma valimas käis

Minu lapsepõlvemälestuste lahutamatu osa on mammaga valmistel käimine. Mamma pani hommikul rullid pähe, jõi kohvi, ajas kleidi selga, mukkis daamiliku näo pähe ja pihustas siis oma rullidest kohevad meekarva juuksed lakiga kiivrisarnaseks. Valmisteks valmis ta oligi! Kuna mina valida ei saanud, siis mind ei lakitud ega lokitud, aga kaasa võeti mind küll. Oo ei, mitte valmiste pärast vaid ikka puhveti pärast, mis sel päeval Silikaadi tehases valijatele avatud oli. Ega sinna ju muidu ei pääsenudki. Ja puhvet oli ja sealt sai kooki. Mamma on läbi elu olnud koogi ja kohvikuarmastaja ja sellist võimalust ei jätnud ta kasutamata.

Viimati käisin ma mammaga valimas siis, kuiVancut veel ei olnud ja Tan oli pisike. Kuidagi selline mälestus on mul. Või oli pisike Vancu ka juba olemas? Kes teab. Igal juhul Rahumäe koolis valisime ja siis läksime Tädi Anni juurde kohvikusse. Ega me pärast seda väga sageli enam kohvikusse pole sattunud. Valima ka mitte. Sest mamma on meil popp ja tema eelistab e-valida ja koogi saab ju ka koju tuua. Mugavus ikka enne kõike.

Kui me saime koolist ülesande teha seekordsetest valimistest fotoreportaaž, siis esimesena muigasin, et noooh, tuleb üks tobe endast tehtud piltide postitus, sets kuigi jaoskonnas pildistada ei tohi, siis olen ma kastsi varemgi pilti teinud. Keegi ei tea, mida ma seal kardina taga ju teen, eks. Samas tundus see mõte igav. Et läheks EKRE tõrvikudi pildistama ja saaks ka mõne intsidendi pildile? Ausalt, puudus igasugune huvi ja ambitsioon? Või käiks valimisõhtul erakondade peokohtade akende taga salaja klõpsimas? Las seda teeb keegi teine. Kuna minu jaoks soestuvad valimised ikkagi eelkõige eeskujuliku mamma ja koogisöömisega siis helistasin emale ja palusin mammal mitte enne valida, kui mulle on antud piisava varuga aega kohele tulla.

Eelmisel laupäeval olin just Pingu uisutrallil pildistamas, kui ema helistas, et nii, täna toimub valimine. Mul oli liigagi trammi alla jäänud tunne veel eelmisel päeval saadud süstist, aga no kui valimine, siis valimine. Aega oli loetult, sest valida sai kella kuueni ja mina sain vabaks veidi pärast kella nelja. Palusin mammale rullid juba pähe keerata, et saaks ikka algusest peale asja pildipurki.

Ema oli juba varem lubanud, et valmiste päevaks teeb ta koogi ka. Kuna kõik aga nii äkki tuli, sest mammat pole kerge milleski ümber veenda, siis taipasin ma nende poole sõites helistada ja uurida, kas ka kook on olemas. Muidugi seda polnud, sets ema teeb koogi ikka valimiste päeval. Hüppasin siis poest läbi ja ostsin igale ühele meelepärase koogi. Meil on nii, et nii palju, kui on inimesi, on ka maitseid.

Mamma tuli uksele vastu, kenasti sätid ja rullid, need oli ta ammu juba ära võtnud, sest milline daam siis ometi rulliga pildile tuleb. Ahhh, mu lapsepõlveromantika. Aga huuled vajasid värvi!

Selleta ta ei saa, seega värvis ta endale huuled võidukalt pähe ja astusime seejärel valijakaart ja rahakott käes pidulikult kööki. Valimine on ikkagi üks tähtis tegemine. Olgu või koduses köögis.

Tan tõi teisest toast ema arvuti ja klõbistas natuke klahvidega. Mamma mõõtis hoolega igat ta liigutust ja ekraanil toimuvat.

Mamma on meil ikka see olnud, kes ise küll klahve ei puudu, aga teab vahest pareminigi kui meie, kust mida leida võib. Ja mõelda, ta varsti terva sajandi vanune ja kui palju on maailm tema eluajal muutunud ja ikkagi tundub mulle, et tema on mist olnud see kõige kiirem ja osavam kohaneja ja ellujääja. Võib-olla on see oskus, võib-olla on see õpitav? On imeks pandav, kuidas ta ei imesta vaid uurib austuse ja huviga uut. 🙂

Õiged nimed ja numbrid on leitud ja Tan näitab mammale, kus on see õige koht arvutil, kuhu mamma oma käega vajutama peab. Nii tähtsat asja ei saa ju teise eest ära teha!

Olemas! Valitud!

Ja nagu peretraditsioonid ette näevad, järgneb keerulisele valmisprotsessile meeliv preemiapakett. Kohv ja kook on valimistest lahutamatud. Mamma valis pisikesed sipelgapesakoogid 🙂

Ikka uskudes Eesti tulevikku ja sellesse, et asju saab paremaks teha. Küll mamma juba teab, mis me Eestile hää ja vajalik on.

Mina tean, et parim osa Eestist on minu mamma ja valima lähen ma pühapäeval isiklikult ja kohvikusse lähen kah. Ikka koos lastega. Rulle ei pane meist keegi pähe, aga oma arvamusest ja ühest kenast koogist pole valimispäeval midagi paremat.

Kui tähtedes on kirjas

Uus aasta on uljalt peale hakanud ja osad mu plaanid on hetkel kirjas juba aastani 2021. Täna tõmban ma korraks aga täiega pidurit ja räägin teile sellest, kuidas kaosest ja raskest kriisist võib sündida elu ilusaim mõte ehk sellest, mida Vancu enneaegne sünd minu jaoks endaga tegelikult kaasa on toonud.

11 aastat tagasi neil päevil sai Vancu lõpuks esimest korda haiglast välja ja jõudis esimest korda koju. Ilm õues oli üsna samalaadne. Pisikesest enneaegsest oli saanud minu pisike kukkurloom ja sedasi ta minu vastas pehmes trikoolinas kasvas ja kosus, sest üksikemana oli mul paisid, kallisid ja süllevõtmisi vaja ka napilt 3aastase Tannu jaoks. Me kõik kolm olime olnud väga vaprad, Tan veel vaat et kõige vapram. Meil ei olnud aega kurvastada ja liiga palju mõtelda, sest me Vancuga olime ellu jäänud ja Tan oli ka hakkama saanud ja nüüd sai elu vaid edasi minna. Paremaks.

Aga see elu ei läinud edasi ilma kogemuseta, mille ma olin haiglas koos oma enneaegse lapsega olles, elades ja kasvades saanud. Koju jõudes kirjutasin tugeva tunde ajel valmis oma titaraamatu, sest ma teadsin, et seda on vaja. On vaja neile peredele, kelle juurde kiirustab tita, kes vajab elu alguses haiglaravi ja on vaja neile peredele, kes ei saa seetõttu koos olla. Ma olin Seal olnud ja ma teadsin, mis on kõige raskem ja millest seal kõige enam puudus on. Suur osa sellest oli meie, emade, jaoks infol ja teadmistel, selgitustel, kogemuste vahetamisel. Veel suurem osa oli isolatsioonil, hingelisel üksindusel, lahusolekul perest ja lähedastest. Ehk et endamisi mõtlesin ja püüdsin kogu hingest ka raamatu sisse panna selgust ja lohutust, et kui ka soojast südamest jääb puudu, siis olgu vähemalt teadmised, mis seda tumedat pilve hajutavad. Siis on lihtsam toime tulla. Ma soovisin üle kõige, et teistel, keda elu sinna viib, oleks lihtsam, oleks parem. Ma ju teadsin, millest ma olin läbi tulnud, aga need hirmud ja haavad olid nii sügavad, et ma suutsin kõigile, sealhulgas iseendale, kinnitada, et kõik on nüüd hästi.

Poisid kasvasid ja veendumus, et minust peab saama õde, et seda süsteemi soojemaks ja turvalisemaks muuta, sai tõeks. Ma olin koolis käinud kuu, kui ma Lastehaiglas tööd alustasin. Äratundmine, et see on minu koht, veenis peagi isegi mu ema, kes alguses mu jabura elumuutuse peale protestis. Ma olin olnud seal, ma nägin, kuulsin ja mõistsin. Mitte ainult väga pühendunult õppiva õena, vaid ka emana, kes oli seal olnud. See oli minu südame koht. Ja ma saan kinnitada, et kõik tööd, mida ma olen sellest hetkest teinud – abiline, hooldaja, abiõde, õde, vanemate nõustaja, tugiisikute koolitaja ja hiljem ka õdede õpetaja, on olnud minu südamekutsed. Need aastad ja ametid ja töökohad on mulle tohutult palju andnud ja õpetanud. Nägema, kuulama, mõistma on need aastad ja kogemused mind õpetanud.

Kui ma oma teekonna alguses olin kantud maailmaparandamise ideest ja soovisin särasilmselt ja tulihingeliselt, et lastel ja peredel oleks parem, siis nägin ma seda nii – tuleb anda personalile, iseäranis õdedele, teadmised, mida neil on vaja vanemate ja seeläbi laste paremaks toetamiseks ja samal ajal toetada vanemaid, et neil oleks võimalus olla olemas oma lapse või laste jaoks, oma lähedaste jaoks. Seda, et lähedased ja neist moodustuv tugivõrgustik pere jaoks olulised on, seda me ju teadsime niigi, aga ressurssi nende suunamiseks ja julgustmiseks meil polnud. Seda, mida vanemad vajavad ja abilistelt, hooldajatelt, õdedelt, arstidelt ja juhtidelt ootavad, seda ma ju teadsin ja sellest ka rääkisin. Abilise ja hooldajana töötades oli mul võimalik neile ootustele enamasti ka vastata. Mida enam hakkasin tegema õdede tööd, seda suurema osa olulisest suhtlusest hammustas ära vajalik paberimajandus ja protseduurid. Kuniks me oma tehnilist tööd tegime, ei saanud me alati olla korraga kahes kohas ja mitme eest. Aga mul oli hea meel tõdeda, et jagus need, kes jagasid neid väärtusi ja mõtteid. Meie head soovid jäid kinni koormuse ja võimaluste taha, aga me püüdsime ja olime nii palju kui vähegi võimalik kohal. Nägin paraku ära ka need, kes teevad küll tööd, aga neid ei huvita ega hakkagi huvitama, milline on nende tegevuse tegelikik mõjuväli. Üksi teadmistest ja oskustest pole abi, kui selle taga pole soovi ja tõelist mõistmist. Või vahel ka jaksamist. Mulle tundus nii oluline, et teades, kuidas on lood mõlemal pool, pean ma suutma need pooled ühise kõrgema eesmärgi nimel kokku viia. Olla sild või liim ja ühenduslüli, tõlkida vajadusel keerulist ja tõlkida ka lihtsat, kui vaja. Toetada ühelt poolt vanemaid ja teiselt poolt personali, et kõigil oleks parem. Sest lapse seisukohast ei saa üks teiseta ja kui kõigil on parem, on lapsel kõige parem võimalik keskkond kasvamiseks ja kosumiseks.

Elu viis mu väikese kurviga otse Enneaegsete Laste MTÜ-sse. See on olnud koht, kus me, enneaegselt sündinud laste vanemad, teineteist mõistame ja teeme omalt poolt mitmel rindel kõik, et kõigil kiirustavatel titadel ja nende lähedastel oleks pehmem maandumine ja turvalisem kosumise ja kohanemise periood. Lisaks teadlikkuse tõstmisele ühiskonnas oleme me jõudumööda ka päriselt lähedal. Minu tegevus vanemate toetamisel kriisiabi kogemusnõustajana on olnud väga mõistetava eelloo ja üdiga. Väga otsene ja vahetu on olnud see kogemus ja ma soovin, et mul oleks olnud omal ajal keegi, kellega lihtsalt mõtteid vahetada, kes on oma kriisidest juba läbi tulnud. Ja kuigi meie töös pole olulisel kohal, milline see kriis meie endi elus on olnud ja kuivõrd sarnased on minu ja nõustatava lugu, siis mingi kirjeldamatu seoses loob lisaks kriisikogemusele väike ühisosa küll. Sellise hea ja turvalise. Ja mu kogemuste hulka kuulub väga palju enamat kui enneaegse lapse emaks olemine. Ma ei räägi oma kogemusest, see polegi oluline, aga see kahtlemata aitab mul paremini mõista lisaks kriisile ka loo sügavat poolt.

Süvendatud teadmised ja oskused kriisinõustamisest on need, mida ma enda vastu vahel ehk liigagi nõudlik olles, leian, et pean rohkem valdama. Ma tean, et kõige paremini õpib nö põllul, aga ma soovin kogu hingest, et see “põld” ei pea mind õpetama, vaid ma saan liha luudele luua teadlikumalt turvalisemas keskkonnas. Vaid taevas teab, kui mitmest kriisit ma oma elus olen läbi pugenud, roomanud ja marssinud. Kui palju kordi tegin ma seda üksi ja enda hingejõul ja elutahtele piitsa andes. Ma ju tahtsin jääda, aga vahel ma ei osanud, jaksanud, suutnud. Ma olin pea pool enda senise elu esimesest vaatusest see, kes oli teie kõrval ja te isegi ei aimanud, mida ma tegelikult enda sees kuristikes peitsin. Ma olin osav. Alati vapper, alati tugev, alati rõõmus. Aga tegelikult? Seda rõõmsam ja ülevoolavam, mida valusam oli, et seda valu peita, ohjeldada, tuimaks teha. Ma olen enda vastu olnud vahel tahtmatult halastamatu ja julm, sest see oli ainus viis ellu jääda. Lapsena oma muredega üksi jäädes õppisin ma mitte usaldama. Ja kogu ülejäänud elu olen ma püüdnud õppida usaldama. Kuidas jõuda läbi jää ja müüride? Kuidas näha nende taha ja taibata? Andreas vahel ikka imestab, et kuidas ma midagi näen, mida silmale näha pole. Ega ma ei näegi. Vahel lihtsalt tajun ja tunnen. Ju on elu andnud mõne puuduliku meele asemel siis mõne teravama tasakaaluks.

Ega see kriisifotograafia ja fototeraapia mu maailmas ju tühja koha peale tekkinud. Ma tean, et paljud ei mõista seda ega hakka kunagi mõistma. Ja ega peagi. See on miski, mida võib keerulisel hetkel vahel lihtsalt vaja olla. See on valusalt ilus valdkond, milles ma ennast vajadusel juba servast näen. Luua vähesest palju, anda tagasi või edasi see, mis on, aga mida käega katsuda ehk ei saa. Luua mälestusi ja lugu ja elu, mida väga võib vaja olla. Jah, ka seal olen ma olnud ja see valu on minust läbi käinud. Ja ma näen seda valu palju, kui ma kuulen veekalkvel silmadelt, et peaksin tegelema päikselisemate asjadega. Eks ma tegelen nendega ka. Näiteks imetamisnõustajaks õppimine on olnud möödapääsmatult vajalik, sest see on emadega vesteldes sageli nende kõige suurem mure – kuidas saada laps sööma. See on aktiivtegevus, mida liigagi sageli on vaja rakendada nüüd ja kohe, mitte stiilis “oota, ma lähen uurin ja siis seletan ja siis katsetad edasi”.  See on ütlemata kurb, kui paljud emad peavad end läbi pressima müütidest ja valedest.  Mul vedas, sest mul õnnestus omal ajal läbisegi pealsunnitud valeinformatsioonist ja inimkatsetest hoolimata nii mitu aastat olla lastele toidulaud, turvapadi ja tugisammas. Aga kõigil, kes imetada soovivad, nii hästi ei lähe. Armsad ämmakad ja pereõed, beebide ja nende emade-isade-vanaemadega tegelevad spetsialistid, see on nii kohutavalt oluline, et te teate, mis on müüt, mis on vale ja mis on õige, et peresid paremini toetada. Palun, viige end kurssi ja kui te ise ei tea või ei oska, siis suunake vanemad koos lapsega nõustaja juurde või adekvaatse informatsiooni juurde. Üllatuslikult on see olnud õppimine, milles pole minu jaoks tegelikult midagi uut, aga nende veendumuste kinnistamine on andnud mulle sirgema selja, et väärale vastu astuda. Õppe lõpuni on veel poolteist kuud aega ja hetkel ma veel ei nõusta, aga minu sees on hea ja soe tunne.

Teine kursus, mida ma südamest soovitan, kui mitte kõigile, siis kindlasti igale õele ja õeksõppijale on pereteraapia baaskursus. Vanema rahulolu (ka hirmus keerulisel ajajärgul) elu, iseenda ja oma suhetega on nii oluline, et ta jaksaks lapse jaoks olla. Vahel ei jaksagi, aga et ta siis suudaks end koguda ja jälle olla, seda on vaja toetada. Ja mõista, miks ta ei jaksa ja mida saaks teha nii, et ta paremini jaksaks. Suhete ja vahel ka suure segapuntra mõistmiseks tegin ma sügavalt iseenda elu ja peret analüüsides selle kursuse läbi. Tegelikku vajadust nähes tean ma juba praegu, et ühel päeval soovin ma sellega edasi liikuda, sest see äratundmine, mis mul selle kursuse jooksul korraga tekkis, oli silmiavav sedavõrd, et enam pole võimalik mitte näha. Kuniks ma jätkata saan, seedin ja vaatlen suhteniite enda sees ja ümber edasi.

Jõustamine ja nõustamine on toerdad sõnad. Tervisega seotud probleemide korral on arstid ja õed need, kellelt oodatakse nõu ja jõudu. Tundub loomulik, et nad on saanud väljaõppe ja peavad oskama ja suutma. Vahel neil see õnnestub, vahel mitte. Samavõrd vajavad õed ja abilised ja arstid ise jõustamist ja nõustamist. Vajavad ärakuulamist, rääkimist, väljaütelmist, analüüsimist, selguselejõudmist, suunaleidmist, tahet, kutset ja paljusid olulisi asju veel. On erialasid ja osakondi, kus asjad toimivad juba paremini, aga pahatihti peavad nad toime tulema üsna omaepead ja oma jõududega. Me kõik oleme inimesed. Meil kõigil on või ei ole oma taustajõud ja omad valukohad, omad läbipõlemised. Superviisori ja coachi õpe oli miski, mis mind paelus juba enne, kui me Šveitsist Eestisse jõudsime. Ma tundsin tungivat vajadust selles haigutavas augus, sest olin haiglas ja kiirabis töötatud aja jooksul näinud ja kogenud asju, mis jäid minusse, jäid mu töökaaslastesse ja meie ellujäämismehhanismides on juba kirjas see, et “see on töö!” ja me peame edasi panema. Mitte valve lõpuni, vaid ka järgmises valves ja sellest järgmises. Tulevad uued sündmused, mis salvestuvad ja aega neid analüüsida, väljasaada enda seest, et paremini näha, polegi palju. Esiteks pole palju võimalusi ja teiseks võivad samatraumeeritud, aga näiliselt paksemanahalised ühmata ebatervelt, et saa üle, unusta ära, see on ju ainult töö ja meie töö ongi selline. Ja isegi kui see töö on selline, siis seda analüüsides ja turvaliselt sobivas keskkonnas arutades, saab leida endas vastuseid ja jaksu ja soovi ja tahtmist edasi olla. Seega ma näen praktilist vajadust neid asju ümberkaaluda. Esimene kolmandik, grupijuhtimise osa, sellest õppest on mul tehtud ja ma liigun täiel aurul tõeliselt ägeda grupiga koos edasi.

Mul on veel õppimisi ja unistusi ja plaane. Neid, mis seda tervikut toetavad, täiendavad, hoiavad. Milleks ja kelle jaoks? Parema ja hoituma oleviku ja tuleviku jaoks. Annan endale täiesti aru, et see, mida ma teen ja soovin ja teha tahan, tegelikult sellisel kujul veel ei eksisteeri. Selle jaoks pole ei veel nö krunti ega auku, aga mul on nägemus, joonised, mul on tahtmine ja tunnetus vajadustest ja võimalustest. Ma usaldan ja usun, et õiged asjad tulevad ise ja ma teen kõik, et nende tulemiseks valmis olla.

Selline on olnud minu kulgemine viimase 11ne aasta jooksul ja sellele kõigele andis oma tõuke mu pisikese Vancu sünd. Julgeb veel keegi ütelda, et mis mõtet on neid väeteid hingi solgutada ja elule aidata? Ma tean, neid arvajaid veel on, aga minu lugu on hea tõestus sellest, mida see kõik tegelikult endaga kaasa võib tuua. Lisaks kõigele heale ja inspireerivale toob see vahel kaasa ka ootamatuid tagasilööke, millest kokkuvõttes saavad järgmised edulood.

Miks ma tegelikult seda juttu siia kirjutama hakkasin, on see, et umbes kuu tagasi tulin ma koolist koju mitte mööda Liivalaia tänavait, vaid Keskhaigla Naistekliiniku poolt. Mõni päev varem olime seal Äliniga koos ühel ööl istunud ja püüdnud ära arvata, kas pisike Villi juba tuleb või veel ei tule Älini kõhust välja. Minu elus pole keegi mulle nii lähedal olev inimene kunagi sünnitanud. See tunne avas mõned uued aknad mu sees ja korraga astusin ma mööda libedat tänavat ja pisarad lihtsalt pritsisid välja mu silmist. Kõris pitsitas nii väga, et ma käe suule pidin vajutama, et minust paarkümmend meetrit eemal olevad inimesed ei kuuleks mu nuttu. Leidsin korraga, keset suvalist linnatänavat, ennast kesest ärganud vulkaani. Kui paljud rõõmud ja mured on samad ja kui paljud asjad selle 11ne aastaga on paremaks muutunud. Ma olin korraga maruvihane ja õnnetu, ahastuses, nii katki ja lõhki. Kõik need 11ne aasta tagused Vancu kiirustava sündimisega maetud või siis mattunud valusad emotsioonid, need, mida ma arvasin, et on ammu ajalooks saanud, tulvasid mu seest korraga välja… Nad olid ehedalt olemas ja nad tegid nii krdima haiget, et ma ummisjalu koju kihutasin ja end padja alla peitsin. Tuhat küsimust, mida ma endalt ka varem olin küsinud ja arutanud, aga vist mitte kunagi varem ei olnud ma neid päriselt kuulnud ja mõistnud iseenda sügavate haavadena.

MIKS mul oli kõik need nädalad Lastehaiglas võimalik Vancut päeva jooksul näha vaid 20 minutit?! Ja ka siis saadeti mind isegi mähkmevahetuse ajaks teise ruumi ootama. Mitte üks neist torudest ja sondidest ei hirmutanud mind – ma sain aru, et need on vajalikud lapse eluspüsimiseks ja need olid head ja vajalikud vahendid. Ma soovisin olla vaid oma lapse juures, saada osa neist habrastest hetkedest. Miks ma pidin iga jumalama päev  ootama 23 tundi ja 40 minutit, raske kivi südamel, et kas ma veel kohtun oma lapsega? Infosulus, võpatades iga telefonihelina peale, kartes kõige hullemat. Vaevaga pressitud piima kraanist alla kallamine, sest mu piim olevat lapsele ohtlik, kuigi seda miski ei kinnitanud, oli miski, millest ma siiani aru ei saa. Ma soovisin teda kasvõi puudutada. Aga kuvöösi uksi ei tohtinud lahti teha, sest siis oleks temperatuur langenud, öeldi mulle. Tema seisund ei olnud ammu enam nii hull, et teda kängurusse poleks saanud rinnale tõsta. Ma ei teadnud, et seda isegi võimalik teha on, sest selles palatis, kui Vancu oli, polnud ühegi teise kuvöösi-tita juures vanemaid. Miks mul ei lastud ema olla oma lapsele? Miks keegi peale raviarsti, kes väitis murelikult iga kord, et elame tund korraga, ei tulnud minu juurde minuga rääkima, selgitama, mõistma? Sest polnud kedagi? Sest kellelgi polnud aega? Oskusi? Luba? Tahtmist?

Kuidas ma nende teadmiste ja tunnetega kõik need aastad sain rahus oldud ja elatud? Ma olen Vancu sündimise ja haiglalugu rääkindu sadu kordi. Miks see draakon nüüd korraga üles ärkas? Ma isegi ei püüdnud seda kõike enda sisse tagasi toppida ja ära mahutada. Ma teadsin, et seda on liiga palju. Ma olin kohkunud enda emotsioonide intensiivsusest. Miks?! Miks nii oli. Kas teistel oli samamoodi? Kas tõesti saidki kõik emad intensiivisi oma lapsi päevas vaid 20 minutit näha? See tundub nii uskumatu, aga mul on oma käega kirjutatud sedel, milles mulle intensiivi helistades reeglid ette loeti. See ei saa siis ju olla eksitus? Või kui palju määrasid isiklikud suhted või kanged nõudmised? Sellel hetkel polnud minust nõudjat, allusin, sest ma vajasin selles ebakindluses kindlust, et mu lapse eest kantakse hästi hoolt. Nüüd ma ju tean, et tegelikult oleksin ma pidanud lapsega koos olema 23 tundi ja 40 minutit ja ehk vaid need 20 minutit oleksin võinud eemal olla.

Ma ei rääkinud oma sisedialoogist ja heitlustest isegi Andreasele. See kõik tegi nii kohutavalt haiget, et ma ei tahtnud teda koormata millegi sellisega. Ma ei tahtnud rääkida ja samas tahtsin rääkida. Mul läks mitu päeva enne, kui ma sellest rääkida tahtsin. Need tunded on selle kuu jooksul olnud igapäevaselt minuga, aga nad on vaikselt rahu leidnud. Täna on mul juba hea meel, et see plahvatus aset leidis, sest ma sain selle enda seest välja. Kui Vanc tundeeluhäire diagnoosi sai omal ajal, siis selgitas psühholoog mulle kenasti, et suurt rolli on selles päris kindlasti mänginud ka tema enneaegne sünd, pikk hapniksõlutuvus ja üksi haiglas veedetud aeg. Ja et mul ei ole ühtegi põhjust ennast seepärast kuidagi süüdi tunda. Ma siis püüdsin mitte süüdi ennast tunda, aga kui nüüd korraga kõik teravalt meenus, siis taipasin, et Vancu oli rohkem kui 6 nädalat vana, kui me lõpuks haiglas kolmandale korrusele jõudsime ja ühes palatis elama hakkasime. Alles siis sain ma teda päriselt sülle võtta ja enda lähedal hoida. Ja kui palju on veel neid lapsi, kellel kogu see toibumise periood võtab palju kauem aega. Tegelikult polegi asi ju süleshoidmises vaid kohalolemises. Meelelises kohalolemises. Selleks vajavad vanemad aga selget toetavat suhtumist ja sõnumit, selgitusi ka personali poolt. Ma soovin nii väga uskuda, et see kõik on tänapäeval palju rohkem olemas ja omalt poolt püüame me ka nõustajatena selles osas toeks olla.

Läbi aastate on mul olnud Tallinna Lastehaigla titamajja asja erinevatel põhjustel. Ma olen näinud selle muutumist paremaks, uusi võimalusi, särasilmseid unistusi ja soove täitumas ja kui me eile Kristeli ja Pinguga titamaja teise korruse intensiivi peretubade (just tubade, mitte palatite!) avamisel käisime, siis loksus mingi rahu minu südamesse tagasi. Seisin seal nende palatite ees ja sees koos pingviiniks kehastunud Tannuga, kes oli seal päris esimest korda ja kellele ma jõudsin ringi vaadates näidata ka kohti, kus Vancu alguses ilma minuta elas ja kus ta siis elas, kui ma haiglasse kolisin ja kus mina kunagi elasin. Uskumatu, kui suureks on mu pisikesed poisid nende aastate jooksul kasvanud.

Äigasin tänutundes pisikese pisara siis ja palju suuremad praegu siia seda kirja pannes. See on kerge tunne. See on minu jaoks veel üks suur samm eemale minu ammusest painajast ja suur samm parema võimaliku keskkonna poole nende jaoks, kes oma pisititadega täna ja tulevikus sinna kosuma viiakse. Kui üüratu väärtus on sellel, et emad saavad nüüd kogu aeg koos olla ka nende titadega, kellega koos nad varasemalt said küll haiglas olla, aga pidid elama eraldi palatites. Ja nüüd saavad ka isad soovi ja võimaluse korral haiglas elada. See on nii loomulik ja vajalik, aga ometi oli see nii kaua vaid helesinine unistus. Ja ka Lastehaigla suure haiglamaja intensiivis saavad täna emad-isad tita juures olla palju kauem kui loetud 20 minutit. Aitäh, et nii palju on tehtud ja paremaks muutunud eelkõige nende jaoks, kes keerulisel hetkel kõige enam meie tuge ja mõistmist vajavad!

Ja et igast pisikesest saaks kord suur! See lause on olnud minu saatja enam kui 11 aastat. See on minu südamekutse. Ja nagu me titamaja imetegijaid õnnitlemas käies ütlesime, siis me kõik teame, et meie, enneaegsed lapsed ja nende lähedased, oleme nende südames ning meile on oluline, et nemad seal pisikeste titade majas teavad, et nad on alati ka meie südametes. Ka siis, kui need pisikesed on saanud juba väga suurteks. Nii on. Nii on hea. Nii on palju-palju parem.

 

Pisikeseks seemneks viisime omalt poolt ka “Ema loo” pildikese. Ikka selleks, et järgmised unistused saaks teoks! Aitäh teile!

Uue aasta lubadused ja soovid

Ma pole kunagi mingeid uue aasta lubadusi andnud. Võimalik, et ma tunnen end liiga hästi, et ma endale antud lubadustest nagunii kinni ei peaks? Uue aasta esimene hetk oli läbi aegade minu jaoks pigem suure soovi väljaütlemine iseendale. Ikka salaja. No umbes nagu sünnipäevatordilt küünalde puhumisel soovile mõtlemine. Need olid asjad, millesse ma uskusin. Sedasi ma siis kaks korda aastas soovisin alguses, et ma oskaks joonistada ja hiljem, et mu ellu armastus tuleks. Mingil viisin jõudsid mõlemad kohale ja noh, sellega sai nagu soovimise vajadus täis kah. Hiljem ma vist polegi midagi soovinud. Pole vist meelde tulnud.

Kui me 1. jaanuari õhtupoolikul ennast lõpuks baba juures sirgu ajasime, poisid koju viisime ja Andreasega poodi läksime, müksasin ma teda tühjade lettide vahel käruga vantsides lõbustatult, et nooo, kas me selleks aastaks midagi lubame ka? Andreas arvas, et ei tema küll sellise jamaga ei tegele. Ma vaatasin otse meie ees asuva energiajoogide leti suunas ja pakkusin rõõmsalt:

“Nooo, me võiksime lubada, et me sel aastal küll ühtegi energiajooki ei joo!”

Andreas itsitas ja mina jätkasin: “Või noh, sellest saaks siis muidugi hea võistlus, et kumb murdub enne ja kas me peame järgmise nädalani vastu?” Ja Andreas ainult naeris.

Autos istudes arvas ta, et tal on kõht tühi. Eks me ju olimegi aastavahetusel liiga vähe söönud? Aga noh, varsti oli juba uus öö käes ja tegelikult oli ka mul kõht tühi. Kõik mõistlikud kohad olid kinni. Pärnu maanteel linna suunas sõites on pisike Hesburger. Kiire põige ja ukse taga jalgu vedelast määrdunud lumest puhtaks kloppides arvasin ma häälekalt, et me oleks võinud lubada ka, et sel aastal oleme me tervislikud ja rämpstoitu ei söö!

“Jätame selle lubaduse mõneks teiseks aastaks” irvitas Andreas mulle ust avades ja lükkas mu sooja tuppa.

“Nähh, sa ei lase mul isegi tervislik olla!”

Laua taga istudes – muide, sel hetkel oli putkas tööl vähemalt viis inimest ja eranditult kõik tegutsesid kiirelt ja kenasti! – vahtsin ma enda ees olevat jäätisereklaami ja lohutasin ennast:

“No seda võin ma küll lubada, et ma Hesburgeris sel aastal jäätist ei söö!”

Andreas mugis oma šokolaadikommidega keerisjäätist (enne juustuburksi saabumist) ja teatas toetavalt: “Et ta saabki siis rohkem.” Ühesõnaga talle sobis mu lubadus küll. Arvata on, et see on üks neid asju, mida mul on hea lubada, sest mulle lihtsalt ei maitse Hesi jäätised üldse ja mulle ei meenu, et ma neid kunagi isegi maitsnud oleksin. Leia endale ikka jõukohased lubadused!

Järgmisel hommikul vaatasin aknast välja. Lund sadas alt üles. Siin majade vahel teeb tuul ikka imetrikke. Mul oli hea meel, et Andreas Happyga juba väljas oli ära käinud ja mul oli võimalus toas soojas püsida. Aga kõht oli tühi. Ma vihkan hingepõhjani gaasipliite. No gaasiahjusid vihkan ma veel sügavamalt (vaagnaluudeni siis äkki?), aga minu õnneks on meie vastikul gaasipliidil ka üks elektriga auk. Kuna see on aga nii sigaaeglane, siis ajasin kõigepealt veekeedukannus paraja koguse vett kuumaks ja kallasin siis potti ja panin pliidile. Hea oleks olnud see muidugi enne juba soojaks ajada, aga korraga ei saa me kaht ohtralt elektrit neelavat asja kasutada. Elektrisüsteem on selline. Tore.

Riis juba sahises potis keevas vees paisuda, kui ma makrat, kurki ja sibulat tükeldasin. Muigasin endamisi, et ma võiks endale lubada sel aastal rohkem ise süüa teha. Ikka enda lemmikasju. Ja näe, aasta teine päev ja juba ma vaaritangi! Lubadus on enne täidetud kui ma seda lubada jõudsin. Või umbes nii. Küll ma olen suurepärane lubaduste andmises! Tegin endale, ainult endale, enda riisisalatit. Keegi teine siin seda ei söö ja enda õnneks saan kõik endale, ja noh, ka enda õnnetuseks ei viitsima  ainult endale midagi nii suurt ometi teha rohkem kui kord kolme aasta jooksul. Uuu, kuidas ma Šveitsisi oma salatit igatsesin. Korra isegi proovisin, aga ei, see on selline eriline salat, mida saab ainult teatud kindlatest komponentidest (ma kahtlustan, et Felxi kurgisalat on see võlumaitse?) ja isegi siis ei maitse see nii, kui keegi teine samad asjad kokku paneb ja oma käega segab. Muudest riisisalatitest on mul suht savi. Kui just keegi ei suudaks võluda mind tagasi aastasse 1990-1-2, kui Nõmmel üle raudtee nurgakohvikus müüdi sealset imelist riisisalatit. Igal söögivahetunnil lidusime otse üle rööbaste sinna maisutama. Ma olen seda isegi kilekotis koju viinud, et baba ja mamma ka aru saaksid, mis on hea. Nende maailma mahtus sel ajal veel ainult kartulisalat. Ja keedetud porgandit ei pannud nad elades ühegi asja sisse. Tõttöelda oli see nurgakohviku riisisalat maailma parim ja ka ainus asi, milles mina külma keeduporgandit süüa suutsin. Meil kodus pandi salati sisse alati õunu ja see on mulle alati vaevutalutav tundnud. Õuna koht pole kartulisalatis. Kaasajal meeldib mu emale pastasalat. Tavaline makronisalat meeldis mulle vist vaid ammuse eksabikaasa ja tema ema esituses. Riisisalatit ei söö ema ja mamam siiani. Minu ühegi salati sees ei tohi olla liha ega sink. Tore, kui on üldse ilma, aga viisaka keeduvorstiga saan ma hakkama. Ema seevastu eelistab just liha ja sinki. Keeruline, kui kõigil on isemoodi maitse. Samas kõik lillad hapukooresalatid saavad minult sisust olenemata resoluuste ei. Eriti, kui neis on heeringas peidus. Kellele meeldib, saab kõik minu portsud ka endale. Peediga kooresalateid meil kodus õnneks väga pole pakutud ka kunagi ja kasuka alla võib see kala mu poolest igavesse unne suikuda 🙂

Kui ma olin valmis teinud terve pesukausi salatit, saabus Tan ja teatas nukralt, et ta igatseb taga neid aegu, kui ma süüa tegin. Et minu karrikana olevat ikkagi parim ja muud asjad ka. Vot siis. Ma igatsen juba aasta söögitegemist ka. Õige pisut, aga vähemalt võimalust ennast igatsen. Ma ei suuda sõnadesse panna, kui väga ma seda gaasipliiti ja -ahju ikka vihkan. See piirab mind nii väga, et ma pole aasta otsa sellega midagi teinud. Eelmise aasta alguses tegi Tan mingi aeg ise rohkem süüa. Vanc ei tee ega söö. Andreas leiab muid lahendusi ja ongi pigem võileiva-armastaja. Koduseid koossöömisi igatsen ma ka. Siin pole meil olnud ei üht ega teist. Pole ruumi, kohta ega võimalust. Andreas on mõned korrad välja käinud idee, et hangime siis endale mingi ajutise elektripliidiplaadi, aga kuna see elektrivärk siin on hellake, siis pigem mitte. Eks ma unistan siis lihtsalt kõvemini.

Lubaduste ja plaanide juurde tagasi tulles, siis tegelikult oli meil plaan sel aasta tina valada. Ma leidsin isegi mingid tinavärgid, mis lubaduste kohaselt sulvad ka küünla kohal. Meie viimased katsed mõne aasta tagant oleks lõppenud peaaegu signalisatsiooni käivitumisega, sest need metallplönnid ei olnud ei tina ega sulanud ka 250kraadises ahjus. Seda aastavahetuse tinakotikest tassin ma tänase päevani seljakotis kaasas. No äkki läheb asjaks. See on üks lubadus veel, mille saab varsti korda ajada. Ütleme nii, et 6nda kuupäevani on see väga ok? Ma pole veel peaaegu üleski ärganud sel aastal. Seega see lubadus saab ka täidetud.

Ja kinos oleme me sel aastal ka juba käinud. Mina ja poisid ja Andreas ja baba ja mu pisike õepoeg. Terve rea võtsime kinosaalis endale ja vaatasime Lotte uue filmi ära. See oli tore värk. Mu ema polnudki mu poistega kunagi varem, kinos kinos käinud. Parem, hilja kui leida, hihii, sest pea 14aastasega koos Lottet vaadata on ka klass omaette, aga ausalt, meil oli tore.

Sel aastal läheme me reisile! Kasvõi Soome, aga me läheme. Mul oli see plaan salamisi mõttes juba vana aasta viimasel õhtul, et mis oleks, kui läheks kohe aasta esimesel päeval näiteks Rootsi kruiisile. Tore, et päev babale feisbukivärki õpetades pikaks venis ja me mu plaani teostada ei jõudnud. Nad oleks mind vist vihkama hakanud, kui nad oleks end Läänemere 8meetriste lainete vahelt leidnud? Mulle meenus selle mõtte peale see, kuidas isa veel kunagi ammu kaubalaeval oli ja mu õde ja ema, kes iial merehaiged polnud, terve reisi Soomest Eestisse potti kallistasid ja ma siis jooksin lainetusega võideldes silla ja kajuti vahet, et isa olukorraga kursis hoida. Olete kunagi järsust trepist üles jooksunud suure lainetuse ajal risti liikudes? Proovige, hihii! Kogemus omaette. Ma edaspidi jätaks vahele. No lõpuks olin ma ka seal poti kohal. Üks kord elus olen ma veel (vist) merehaige olnud. Siis, kui ma laeva tööle läksin. Mu esimene töö-öö langes kokku tormiga. Esimesel reisil saadeti mind Regina Baltica pubisse kohanema. Elus esimest korda hoidsin käes kandikut. Vahepeal jooksin seina taha vetsu oksendama, silusin end sirgeks ja kappasin vapralt poole hommikuni edasi. Ma arvasin tol ajal, et ju oli asi tormises meres, aga mida aeg edasi, seda enam arvan, et ju see pigem ikka suurest pingest oli. Võta siis kinni, aga need 8meetrised lained Rootsi ja Eesti vahel jätaksin ma perereisil vahele. Tuleb mõni vähe väiksema lainetusega aeg reisimiseks ka. Aga Rootsi me läheme. Viimasest (poiste esimesest ja ainsast) Rootsi-reisist saab kevadel juba 10 aastat. See oli siis, kui ema minu sünnipäeval isa tuha piduliku merresaatmise ürituse korraldas. Uskumatu, kui palju sellest möödas on… See oli nagu eile.

Joonistada! Ma tahan rohkem joonistada ja oma asja ajada. Kirjutada ka. Niisama asjadest, mitte ainult kooliasjadest. See on midagi, mida ma kavatsen sel aastal teha. Ja loodan, et see õnnestub. See minu lubaduste andmise asi ongi  vist pigem seotud sellega, et tunda enda tegemistest rahulolu? Seega saab lubada vaid asju, mis pole nii olulised või mis on kindlasti teostatavad. Siis on kohe hea tunne. No ja pigem on asi ikkagi unistamises ja soovimises ja selgetes tahtmistest ja sihtides. Ma ei luba, ma lihtsalt lähen ja teen ja liigun edasi ja edasi ja edasi. Sedasi on ka hea.

Mis on eelnevate aastatega võrreldes teistmoodi, on plaanipidamine. Ma pole elus mingeid plaane pidanud. Mul oli alati tunne, et elul ja saatusel on minu plaanidega alati hoopis muud plaanid ja milleks raisata aega ja energiat. Kõik asjad on tulnud mu juurde ja mu teele ise ja ma olen need mööda lasknud või kinni haaranud. Vahel on mõni asi mitu korda mu ees saba välgutanud enne, kui ma vajalikuks olen pidanud temast kinni haarata. Õige asi ja aeg tuleb ära tunda. Aga praegu pean ma tunnistama, et juba mõnda aega pean ma plaani, sest neist ise tulnud asjadest on mingi süsteem moodustunud. Kandev raam, mis vajab nüüd liha luudele. Seega pean ma selget ja konkreetset ja suurt plaani. Ma tahan õppida. Tahan õppida ja harjutada olulisi asju. Mul on kõik hoolega kalendrisse juba kirja pandud päevade ja tundide kaupa. Kõik on klapitud nii, et miski ei kattu ja kõik täiendab teineteist. Ma isegi joonistasin Andreasele skeemi, milleks ja mis vajalik on. Sellest sai üks ilus ja oluline pilt, millest tema ka aru sai. Minu professionaalse tuleviku pilt. Õenduse magistriõpe ei pruugi sellesse üldse enam paraku kuuluda. Ma saan inimestele ja tervishoisüsteemile olla mõnel muul viisil palju kasulikum. Eks elu näitab. Plaanidel on erinevad jätkuplaanid. Kindel on see, et ülejärgmisel nädalal algab taas kool. Ja kuu keskel jätkub imetamise nõustajate koolitus ja kuu lõpus saab uue suure hoo sisse superviisorite koolitus ja enneaegsete asja ajame ka aktiivselt edasi ja kevad toob uut hingamist ja sügis ka. See on midagi kümblemise sarnast. Selline mõnus ja hea ja huvitav ja rikastav. Ja väga vajalik. Võib-olla ongi minu suurim kurbuse allikas läbi elu olnud see, et ma tunnen end mittevajalikuna. Aga ma soovin tunda end vajalikuna. Osalisena. Olla kohal oma panusega. Ma tean, kus selle mure juured on. Ja ma tegelen sellega, et edasi liikuda ja enda väärtust adekvaatselt tajuda. Vot, see võiks isegi üks lubaduse moodi asi olla?

Ok, teravaid fotosid võiksin ma sel aastal ka õppida tegema. No lõpuks ometi võiks ju. Kuigi seda meile koolis veel ikak õpetatud pole. Samas ma mõistan, et see ei saa ega tohi olla juhuslik joppamine. Vaikselt hakkab mul ettekujutus tekkima, milles probleem on, aga eks ma varsti uurin seda mõtet lähemalt ka. Ja perepilte tahan ma rohkem teha. Enda pere pilte. Aastavahetusel, või tegelikult siis, kui me kell 6:30 hommikul oma kaardilahingu lõpuks peetud saime, tegime katset. Tundub, et saan sel aastal veel kätt harjutada! Khmm! 🙂

Selle sama öö ja hommiku kohta vele nii palju, et siis, kui teised magama läksid, tahtis Tan endast pilte ja lohistas mu tagasi mäe otsa, sest seal olla tore valgus olnud öösel. Kell 7 uusaasta hommikul on ometi normaalne mäe otsas pildistamas käia? Kes ütles, et pole.

Head uut aastat teile kaaaa! 😀

Kui nad mul mõned tunnid magada olid lasknud, siis tahtis Vanc endast ka pilte. Aga silmad kinni ja teistsuguseid. Ise jäi ta endaga rahule. Ja juukseid ei luba ta lõigata. Ka küljepealt ja tagant mitte. Ehk läheb see asi ka ühel päeval mööda. Kõrvad on tal igal juhul naksikad.

Ja siis tiris Tan mu uuesti õue. Enne, kui pimedaks jälle läks. Vaja oli kähku veel tossu katsetada. Minu isiklik pilveke

No see toss oli tegelikult mu tegemist vajavate asjade nimekirjas terasvilla ja vulkaanide ja säraküünalde kõrval kindlal kohal. Juba eelmisel aastal, aga sel aastal on kindlasti ka. Toss sai siis juba aasta alguses katsetatud. Aga noh, neid katsetusi tuleb aasta jooksul päris kindlasti veel. Sest need on ägedad. Kiired ja intensiivsed katsed, sest see toss hajus ka suht tuuletul hetkel mu Haldjaorus 4 minutiga täiesti kaduvikku. Ja eesmärk on saada teravaks nii tossu kui inimene.

Nii, mida siis veel võiks lubada ja soovida? Kaalukaotust? Last? Uut kodu? Need on asjad, mida ma peaks vist pigem salaja sosistama iseendale. Aga kuidagi olen ma jõudnud sinnamaani, et ma kardan neile asjadele mõtelda. Muidugi ma soovin, Üle kõige ju soovin. Aga need tunduvad nii kättesaamatud. Tervist. Seda soovin ma küll. Kõigile meile ja teile. Ja toredaid seiklusi, mis edasi viivad.

Küsisin praegu, et no äkki ikka on Andreasel ka ikka mõni soov või lubadus.

“Ei! Ma ei luba mitte midagi. Mulle ei meeldi sellised asjad.”

“Hmm, aga äkki on midagi, mida sa sel aastal õppida tahaksid? Areneda? No natuke nagu lubad, et sa püüad seda või teist teha?”

“Näiteks mida?”

“No kust mina tean… Midagi väikest ja lihtsat. Midagi, mida saab teoks teha. No, et sa lubad, et sa sel aastal ütled mulle, kui sa näed, et mul on midagi hammaste vahel?”

“Ok, ma luban, et ma püüan märgata ja ütelda sulle, kui sul midagi hammaste vahel on,” müristas Andreas naerda.

“No näed, juba tuleb!” olin mina endaga rahul.

Tegelikult on tal muidugi soove ja unistusi ja plaane rohkem, aga ta kuidagi ei märka neid kunagi välja tuua. Näiteks täna öösel kell 2 panime ta kirja kitarrikursusele. Koos Tannuga. Saab näha, kas nad mahuvad ja kas tema eesti keele algtase saab takistuseks. Aga vähemalt on ta tegudeks valmis. Ja panka laenusaamise kohta uurima utsitab ta mind juba mitu päeva. Muidu ei utsita tema mind kugugi. Ikka mina utsitan teda. Ja terve selle aasta on ta ümbermonteerinud meie arvuteid. Teatas siin just eile, et ta ei kavatse enam iial ühtegi arvutit ühes tükis osta, et ise asju kokku panna on palju toredam. No kui see talle rõõmu teeb, siis on see ju tore. Mina olen rahul, kui mul töötavad vahendid ja mul on suht suva, kas need on kokku ehitatud peedist või pesumasinast. Ja kuna kõik need sarjad, mida ta Netflixist vahib on hetkel vaadatud, siis on ta siin nostalgitsenud ja mänginud uusi ja vanu versioone Monkey Islandit. Esimene kord mängis ta neid 90ndate keskel, siis, kui mina Juku-arvuti peal oli elu esimesed read kirjutanud “Tere, mina olen Eva” ja selle maatrikprinteril koleda krigina saatel välja printinud. Nii erinevad olid meie lapsepõlvemaailmad 🙂

Andreas on tänaseks päevaks Eestis elanud ühe aasta ja ühe nädala. Ta on eluga kohanenud ja talle tundub siin üsnagi meeldivat. Vähemalt pole ta masenduses ja on ennast siin üsna kenasti sisse seadnud. Ja ta tahab eesti keelt edasi õppida. Juba uuel nädalal läheb ta taas Tallinna Ülikooli talvekooli. Nüüd jätkab ta juba B1 taseme omandamist. Müts maha. Ma ei õpi saksa keelt vist surmatunnini nii palju selgeks. Aga ma ikka muigan, et mul pole seda vajagi, sest järgmisena kolime me Uus-Meremaale või Kanadasse. Inglise keelega saan ma hakkama ja prantsuse keele suudan ma vajadusel ka üles äratada ja juurde õppida, aga see va saksa keel pole minu rida. Kui nad mulle just šveitsi-saksa erikoolitust ei korralda kunagi. Seda ma võin proovida. Et millest ikka veel mu suur ja jabur protest? No kujutage ette, hmm, olete te Lõuna-Eestis käinud? Kohe päris maal, seal, kus selle kandi eestlased räägivad midagi sellist, millest kuuldavasti Turu-kandi soomlased saavad rohkem aru kui muud eestlased. No vot. Ja siis kujutage ette, et te lähete sinna lõunaosariikidesse elama. Kõik räägivad isemoodi. Teiega aga õpite elu eest purssima seda nö tavalist eesti keelt. Teist ehk saadakse aru, aga teie ei saa inimeste jutust ikka mõmmigi aru. Tundub ju loogilisem, et te siis õpite pigem selgeks selle suhtluskeele, mida sealkandis räägitakse? Mulle tundub. Tundus nii ka Šveitsis. Pluss kogu see natsi-ilkumine ka omade vahel. Ei, mitte vaidlus selle üle kas, lumi hakkab kokku või pakib, vaid räme irvitamine, et Zürichist tulnud pruut peaks vait olema või keeltekooli minema, kui tahab St Galleni omadega jutule saada. Andreas pole selline. Aga inimesed tema ümber vahel olid. Seepärast me ka irdusime rohkem ja rohkem. Aga noh. Mine tea, äkki käib mul kord krõps ära ja põhimõtteliselt õpin keele ära, et neile vastu hakata. Eks küsimus ongi motivatsioonis. Või selle puudumises.

 

Nii, aga mida veel võiks lubada või tahta uuelt aastalt peale õnne ja tervise? Ahjaa, koristamine. Ausalt. käsi südamel, ma luban, et ma korsitan sel aastal. Plaan on, et ma koristan selle elamise korralikult korda enne kooli algust, sest mul on veel terve nädal aega. Aga kui ma nüüd ei jõua, siis suvel. Ja kui suvel ei jõua, siis enne uut aastat? Ja kui siis ka ei jõua, siis ongi mul üks ilus pirakas lubadus järgmiseks aastaks kohe olemas. See on selline viguriga lubadus. Sest see ei aegu kunagi ja samas võib see vahel üks krdima needus kah olla, sest ta tuletab ennast ju ise pidevalt meelde. Püüan temaga rahus elada ja koera sabast ka üle saada. Koerast olen ma juba vaikselt üle upitanud ennast. Ja ooo, selle valge koera kiuslikud pikad valged karvad, mida ta aasta läbi igale poole poetab! Kiilaks luban ma ta üle nädala ajada, aga noh, seda ma vist siiski ei tee. Sel aastal ei tee. Võib-olla järgmisel ka mitte.

Andreas peab soovidest ja lubadustest olulisemaks hetki, mida nautida. Uue aasta alguses võttis ta endale pooltunni ja tossutas ära ühe sigari. Kord aastas on see tema nauding. Rahupiip vanaga ja et uus aasta tuleks õnnelik ja mõnus. Ma soov sedasama. <3

Kuidas teil on lood lubadustega? Aga soovide ja unistustega? 🙂

Meie jõulud ja aasta lõpp 2018

Mul on siiani tunne, et kusagil oktoobri lõpus, siis kui me elu eest koolis oma esimesi projekte esitlesime ja esimesi suuri kokkuvõtteid tehti, jäi aeg seisma. See on suhteliselt viimane hetk, kui ma midagi veel mäletan ajast ja ilmast. Tegelikult oli asi muidugi suurem – oli suvi ja siis korraga oligi talv. Kuna Stockmann virutas sel aastal peaukse kohale jõulukraami juba vist oktoobri lõpus üles, siis ei jäänud mul muud üle kui mõrult irvitada, et noh, tore, et nad nii kaua vastu pidasid ja päris jaanipäeva järel sellega veel ei alustanud. Valgus ja sümpaatsed tulukesed on meie pimedas maailmaotsas toredad, jõuluvärgiga peaks ma aga veidi piiri. Liiga vara alustades muudab see lihtsalt immuunseks ja nii juhtubki, et minusugused taipvad alles nädal enne pühi, et aasta lõpp ongi nüüd vist käes.

Kuhu kõik see aeg siis kadunud on? Kuna mul kulub kodu ja kooli vahel kõmpimisel umbestäpselt 12 minutit, (elus esimest korda elan ma nii lähedal koolile või töökohale ja naudin seda kogu hingest), siis ongi see üks suur kulgemine olnud. Vahel harva tuleb kooli poole kihutades endale vaid meelde tuletada, et huhhh: “Hinga nüüd rahulikult, sa jõuad kenasti. Lase õlad alla ja hinga ometi! Kõik on hästi.” Ja ikka leian ma järgmisel hommikul end kooli poole kaapimas õlad pingestatult kõrvade juures, et ma jumala eest millestki heast ja toredast ilma ei jääks. Ma ju seda olen teile rääkinud, et vaieldamatult kõige karmin on käia kutsekas, eks? Vanasti oli mul hea võrrelda, kuidas ülikool oli kõrgkooliga võrreldes puhkekodu, aga no säärast kaost ja tampi, nagu meil kutsekas on olnud, pole mu elus varem kogenud. Ka siis mitte, kui ma kahel täiskohal kõrgkooli päevaõppe ja rakendusuuringu tegemise kõrvalt töötasin. Ja sel ajal olin ma puhtaüksi kahe pisikese lapsega.

Oleks keegi mulle aasta tagasi ütelnud, et kõik on tänaseks päevaks nii, nagu on, siis ma oleksin laginal naernud ja seda ütlejat napakaks pidanud. Täna vaatan ma kõigele vist… reserveeritumalt? Seda, et ma ennast oskan 200% pühendada ja seda endiselt suudan, see on muidugi põnev. Seda, et keegi õlale koputaks, et kuule, halasta ometi endale ka, seda pole varem olnud. Ega mu elus polegi ju sedasi kunagi kedagi olnud, kellel oleks olnud võimalus seda kõike nii lähedalt näha ja õigust seda ütelda. Ma olen enda suhtes alati kõige karmim ja nõudlikum olnud. Ma tean, et suudan ja järelikult suudan ka. Ikka iseenda arvelt. Masendav maksimalist, aga ma ei oska (ja vist ka ei taha) asju lõdvema randmega võtta. Kui teen, siis täiega või ei tee üldse. Ja kui kord miski mind kõnetab ja mina näen sellel kõrgemat eesmärki ja kohta enda tähesüsteemis – Andreas nimetab seda minu tähesüsteemiks, sest ma teen ka tema arvates vahel täiesti seosetuid liigutusi ja asju ja siis lõpuks, kui sul on piisavalt kannatust ja aega, siis sa näed, et tegelikult on kõigel algusest peale olnud oma seeneniidistik ja selge siht olemas. Ma ei ole hea selgitaja neis asjus. Võib-olla ma lihtsalt ei taipa selgitada, aga võib-olla ei oska või ei taha lihtsalt. Ma ise ka ei tea, aga see tundub ebavajalik, sest piisab sellest, et mu peas on idee sellest, kuidas asjad peaksid olema. Kes jaksab jälgida ja ühendusi luua, see näeb ise.

Kui miski mulle õige ja hea tundub, siis lähen ma ka lõpuni. Ma juba tean, et lõpus on uued algused. Kui hea tunne kaob, siis kaob ka põhjus. Nii lihtne see ongi. Asju saab teha südamega või neid mitte teha. Nii on vist kõigega. Kindel on aga see, et ma ei suuda kinni jääda sinna, kus on paha ja kus ma olen ebavajalik või tülikas. Milleks?! Kui pole vaja, siis pole vaja. Siis tuleb edasi liikuda. Parlleelselt või mõnes teises suunas, see on iseküsimus. Ja muide, läbipõlemisest rääkides teeb mulle alati nalja see, et nii nagu päriselus ja päristule ja kuumusega, siis saan ma põletusvillid temperatuuril, mida paljud peavad normaalseks katsumise ja söömise-joomise omaks. Sama on läbipõlemisega. Esimesel astmel, seal, kus enamasti tajutakse ebamugavust ja sipeldaks, püütakse uskudat, et ehk asjad muutuvad ja paranevad ja proovime veel. Vot just seal põlen mina juba heleda leegiga ja leian väljapääsu, sest ma lihhhtsalt ei suuda ennast (ja teisi) piinata. Olulised asjad on lihtsad.

Aga tuli, see ilus ja tore, on just see, mis toob pimedusse valgust ja jahedusse soojust. Lisaks kehale soojendab see ka hinge. Eksju! Ühe pisikese ülesandena oli meil vaja koolis pildile püüda särtsuvat tuld. Andreas on vana püromaan. Kui mul kunagi meeles on, siis ma võin teile jutustada, mida see hulluke lapsena kõik ära tegi. Ta oli ilmselgelt iga lapsevanema õudusunenägu, aga ju hoiti teda minu jaoks ikka ühes tükis koos 😀 Tan on veidi leebem variant Andreasest. Pisemana tegi tema ka vahel pätti. Tuli tõmbas ja polnud abi ka sellest, et ma temaga liivaplatsil maha istusin ja demonstreerisin, mida teevad juuksed, fliis, nailon ja kõiksugu muud asjad, kui nad tuld saavad. Ma loodan, et ta on vähemalt nii asjalik praeguses vanuses, et Andrease hulle trikke kordama ei hakka. Aga seniks, kuniks need kaks mulle tulesšoud on valmis tegema, olen mina muidugi rahul. Turvalises kauguses kaamera nuppe vajutada on tore.

Tol lõbusal tuulisel korral Lasnamäel tuli Liis ka meiega kaasa ja poole pildistamise pealt lendasime veel Prismasse abivahedeid otsima.

Kodus ja eriti toas ja palja käega ärge järgi tehke, aga kuumuskindla kindaga (mitte tavaline pajakinnas vaid selline, millega võib ka otse tule sisse susserdama minna) saab tavaliste tordivulaanidega lahedaid pilte teha.

See oli vist see hetk seal krõbekülmal paepealsel, kui ma taipasin, et tegelikult on ka õhus juba jõule. Edasi käis kõik juba kibekiirelt. Muidugi olime me ju ka fotoringis kuuse laost välja sikutanud ja tuled külge riputanud ja siis valgusega joonistanud ja siis olin ma veel need pildid edasi koolis Maikele saatnud. Et kuidas sedasi “joonistada”? Pika säriajaga lihtsalt liigutatud kaamerat sinka-vonka, teed pisikesi ringe, teed kiirelt palju ringe, lainetad kuuselt allasuunas ja vead siuhhdi ülespoole. Väike valik minu kuuskedest just kirjeldatud tegevuste järjekorras 🙂

Ja siis juba tuligi rõõmus vastus, et üks minu kuusepuu-foto on sel aastal meie kooli jõulukaardil. Igavesti uhke värk! 🙂

Tegelikult jõudsin ma sel aastal ka veel ühe teise jõulukaardi valmis.

Mul oli rõõm ja au olla 95. juubeliaastal Eesti Õdede Liidule lähedal ja hoida kätt pulsil läbi aasta. Kõik sai alguse eelmistel jõuludel ja aastavahetusel. Uue aasta alguses sündisid juba päris oma tegelased. Vabariigi aastapäeval astusid nad lipukeste lehvides ellu. Maikuus oli meil kõigil suur juubelipidu ja nüüd oli aeg see tore ja tegus aasta kokku võtta taas jõulukaardiga. Selle aasta sisse mahtus ka minu jaoks palju õendust. Palju õdede joonistamist, natuke pildistamist, korralik annus tulevaste õdede õpetamist, õppimist ja eesmärkide suunas rügamist. Koostöö nii õdede kui ka liiduga jätkub ka uuel aastal. Neist kuulete juba tuleval aastal. 🙂

Koolis veeti otsad kokku ja neljapäeva (20.12) õhtul istusime tüdrukutega maha ja tegime piparkooke. Ma endiselt imetlen Age ja teiste piparkoogikunstnike püsivust ja sirget kätt ja ühtlaselt jooksvat glasuurimassi. Ma ei tea, kuidas te seda nii pisikeses mõõtkavas ometi teete?! Vaatan ja imetlen! Need keskmised on minu nässutatud ja alumised sain peolt koju kaasa. Need olid selle aasta vaieldamatult parimad koogid 🙂

Reedel (21.12) kiskus juba päris jõuluseks.

Kuna mu poolaasta on möödunud Tallinna kesklinnas, siis olen ma transpordist üsna võõrdunud. Reede hommikul jõudsin lõpuks kolm korda busse vahetades Pelgulinna sünnitusmaja juurde. Käisime enneaegste laste seltskonnaga pisikestele ja nende peredele jõulurõõmu viimas. Järgmisena liikusime Lastehaiglasse

Ja suur finaal oli ITK Naistekliinikus 🙂

Pealelõunaks olime kokku leppinud pisikese firmapeo. Palgal mind küll ei peeta, aga kasulik olen ma taustajõuna ikkagi ehk et võeti mindki lõunasöögile ja kohvikuringile kaasa. Kuna Inx juba aastaid põhimõtteliselt loomi ei söö ja piimatooteid ka mitte, siis oli meie kindel valik sel korral Bliss. Ma võin seal ennast alati oimetuks õgida. See on üks kohutav koht. No lihtsalt liiga head on kõik asjad. Ja neid on palju. Andreas juubeldas juba kunagi varem, et ta ei uskunud iial, et ta ilma lihata suudaks üldse mingit toitu nautida, aga näe, sinna ronib ta ikka tagasi, sest seal on hea. (Ja kõik see kõlab juba nagu umbest’pselt reklaamina? Ohh, annaks mulle keegi tasuta seal süüa, siis ma reklaamiks vist kohe kogu hingest 😛 ) Ja Inx oli muidugi nõus ja leidisn ka endale süüa. Pildil oleme me jõudnud magustoidu lõpetamiseni 🙂

Kolmapäeval (19.12) olime me tüdrukutega suurema kärata enda näituse Caffeine Harju tänava kohviku akendele üles saanud ja Andreasel oli kindel plaan seda vaatama minna. Vaarsusime siis suurelt lõunasöögilt edasi kohvikusse. Mul oli rõõm istuda otse Liisi pildi all. Tunne oli kohe selline, et ta oli ka kohal 😀

Õues peatud Andreas veel meie pildi juures ja kruttis vunti pildi jaoks kenasti rulli, hihii!

Nii, kuusk tuli ka ikka üle vaadata. Sel aastal on see kuusk kuidagi eriti ilus. Andreas muidugi arvas, et tal on puudu üks glögi. Kuuma joogi joomine tal aga kuigi hästi ei õnnestunud, sest mina lauslin nii valjult laste kontserdile kaasa, et ta muudkui turtsus naerda. Ma ei saanudki aru, kas laste, laulude või minu laulmise üle. Igal juhul sain ma jõulutaadile näidata, et mul on laulud selged ka sel aastal.

Andreas tatsas koju ja viis poistele ka head-paremat, Inx läks trenni ja mina vaarsusin järgmisele peole. Me olime oma grupijuhtide koolituse lõpupeo kenasti jõuluaega liigutanud ja arvake ära, kui teised kõike imelist sõid, kas ma suutsin ka veel süüa? Ei.. ma ei suutnud. Ainult pannkooke nokkisin ja needki olid liiast ja mul oli nii kahju, et ma rohkem süüa ei suutnud, sest no niii väga oleks tahtnud. Suudaks ma sama entusiasmiga dieeti ka pidada, oleks vist päris tore? Võib-olla järgmine või mõni järgmine aasta. Äkki. Kindlasti aga õpime me selle armsa kambaga tuleval aastal edasi superviisoriteks ja coachideks.

Laupäeval (22.12) oli mul plaan koristada. Kavatsesin ikkagi jõuludeks elamise korda saada. Siis aga selgus, et meie enneaegsete kalendrid on valmis saanud ja need tuleb trükikojast kontorisse toimetada kiiremas korras. Käärisime Andrease ja Tannuga siis käised üles ja läksime tassima. Hea kamp sante koos (mina oma nabasongaga ei tohi üldse suurt midagi tassida, Andreas oma seljaga ka mitte, Tan on kasvav organism ja ka sel pole tark raskuse tirida), aga vajadus on kõrgem meist kõigist. Õnneks taipas Kristel, et majas on olemas ka abivahendid nagu lift ja ratastel raam.

Ja sedasi jõudsidki meie kullakallid “Maailmale nähtavamaks” enneaegsete kalendrid pühadeks Pingu hoole alla. Saladuskatte all võin ütelda, et meie Vancu on juulikuu-poiss selles kalendris. Alles hiljem avastasin Pinguga pildilt kastidest paremalt enneaegse tita raamatu ja vasakult aknalaualt pildi õest ja paljudets pisititadest. Eks see on koht, kuhu suur osa mu südamest kuulub.

Ja kui sa kord juba nii palju oled ennast pingutanud, siis kodu enam küll koristada ei jaksa. Sõime kõhud täis ja läksime hoopis koju magama. Ja kui me vastu ööd ärkasime, siis olid kõhud jälle tühjad ja kuna Andreas on juba ammusest tahtnud minna Scotland Yardi pubisse, siis tundus see mulle üks hea hetk. Koristada jõuluks elamine ära, muutus sel hetkel mööndustega “uueks aastaks”. Pidi ju puhkama ja mängima ka?!

Andreasele meeldis Yardis väga. Minul oli mingi veider nostalgiline udu. Saatsin tervitused pea 20 aasta taha Kaladele, Mummile ja Minukesele ja co-le. Oli kord Jalutaja ja muud toredad ajada. Igal juhul veendusin, et Yard on omal kohal, Kolumbus Kris on ikka see, mis vanasti ja äkki on kalad ka samad, kes põlengus ellu jäid? Nii palju on muutunud, et ma olen õpilane, mitte üliõpilane ja suudan endale ise süüa osta. No nii äge on! Nii ägeee! Ja naljakas ka.

Koduteel leidsime Solarise juurest “kingipakid”. Andreas puges sinna kohe sisse. Ja siis avastasin mina veel ka selle, et mu telefon on lõpuks endale mingid veidrused külge kasvatanud, kui ma külmast kangete näppudega kobamisi mingid jänese kõrvad andreasele pähe tekitasin. Need vidinad on minust ikka kauge kaarega mööda käinud siiani. Aga noh, me oleme ise ja niisama ka nunnud.

Pühapäeval (23.12) arvas Andreas, et ehk peaks mõne kingi hankima või nii. Tan pakkis ennast muidugi kohe kaasa. Oli see siis uudishimu või mis iganes, aga marjadega pehme vahvel jõudis temani kiiremini kui see muidu oleks jõundud. Tema oli rahul.

Ülemistes oli ilmselgelt liiga palju rahvast ja seega tulime me sealt tulema. Või peaks äkki ikkagi jõuludeks midagi laule ka ostma? Kuigi ema oli ütelndu, et tal on kõik olemas ja tulgu me vaid kohale. Loivasime laisalt mööda poodi ja söögiostimise asemel vaatas Andreas hoopis Legosid ja Tan avastas tunneli lõpus… jõulud? Sikupillis oli õnneks palju vähem rahvast kui Ülemistes. Ja noh, aega oli isegi vaateid nautida segamatult.

Jõululaupäeval me magasime. Kaua ja mõnuga. Ma polegi vist enam terve aasta saanud laiselda ja lihtsalt magada. Teed silmad lahti, vaatad kella, pöörad teise külje ja vaatad und edasi. Isegi mu unenäod on kirjuks jälle läinud ja hull äksjon käib kogu aeg. Puhata on tegelikult ikka tõeliselt mõnus. Kahtlemata.

Jõuluõhtul vehkisin veel kiiruga mõned pildid töödelda ja kaevasin suurest kastist pealkirjaga “kostüümid” välja oma jõuluvana kaasavara. Selgus, et minust saab sel õhtul kõigele lisaks ka veel jõuluvana õe lastele. Mul on kaks habet, kaks mantlit ja hunnik eri mõõdus mütse. Kõht oli küll kole tühi, sets Andreas arvas, et pole tark enne pidu süüa 😛 Kohale jõudes pugesin oma punasesse hiigelsuurde päkapikubodisse. Ema leidis kapist mulle paksud sokid. Tan kuivatas Andrease suured saapad mulle tuppa minemiseks ära. Ajasin mantlid selga… No liiga jõulumemm olin. Ikka oli rind suurem kui kogu muu kere. No olgu. Ema kaevas kapist isa vana suure villase hommikumantli, see võiks ju ometi mind rohkem suureks silindriks muuta? See toimis. Andreas aitas mul kaks punast mantlit selle otsa sikutada. Üks müts ja habe ette. Teine habe selle peale, et ilusam ja kohevam saaks. Ema oli vahepeal mulle oma kõige punasema huulepulga otsinud, et ma põsed ja nina külmast punaseks saaksin teha. Suur uhke pika tutiga müts veel kõige otsa. Karvased kindad ja suur kuusekarra roheline salli olid mul ka veel. Ma ei oleks ennats ise ka enam ära tundndud. Happy oli täiega leilis.

Suu oli karvu täis, silmad ka. Jube oli olla, Nii palav, et minesta koha maha. Seda, et ma oleks võinud prillid ette panna, taipasin ma siis, kui ma kord sedasama pilti nägin. Siin olin ma muidugi juba kogu nalja juba ära teinud ja ellu jäänud. Noh, ütleme nii, et see isa hommikumantel oli liiast. Lapsed poleks mind vast ka selleta ära tundnud. Suure kotiga trepist üles ronides võttis pildi eest ikka päris hõredaks ja istudes hingeldasin ma endale neid karvu pidevalt kurku. Higi lihtsalt tilkus ja mul oli elus vist esimest korda tunne, et nii, nüüd ütleb süda üles ja ei tea, kas on õige aeg end siruli visata ja abi paluda. Aga no laste pärast ei saanud. See oleks taruma kogu eluks, seega hingasin häääästi rahulikult ja rääkisin endale hingaeldamise vahel mõttes, et iga sõõmuga hakkab parem. Lõuks hakkas ka. Mulle ju tantsiti ja lauldi. Ja lõpuks tuli üks tegelane isegi põlvele istuma.

Kui ma kolmveerand tundi hiljem mamma ja baba juurde tagasi jõudsin, olid teised suured juba ühe veinipudeliga hakkama saanud ja ootasid vaid, et sööma asuda. Ja siis me sõime. Ma süldist kaugemale ei jõudnudki ja muigasin ikka, kuidas Andreas endiselt sülti ja kapsast korraga sööb ja ei taipa, et verivorstid alles tulevad. Ja igal aastal tuleb see talle üllatusena. Ja siis jagasid posid kinke ja Mamma mõtles käigupealt uue luuletuse välja, mis oli tore ja mitte keegi ei suutnud seda enam pärast uuesti korrata. Ju tuleb siis uusi jõule oodata. Või nääre. See on esimene aasta, kui Vanc on kindel, et päkapikud ja jõuluvana on olemas meie südametes ja soovides. Mul on hea meel, et see teadmine tuli mõlema jaoks mitte liiga vara ja jätkub omal moel armsalt edasi.

Tan ajas oma asja, aga Vanc näitas, et tema ona meie jõulu- ja nääripidude traditsiooni vägev edasikandja. Meie maja peotraditsioonid on kestnud üle 60 aasta, läbi 4 põlvkonna ja elavad jõudsalt järelikult edasi kah. Kell 5:15 hommikul oli meie Bismarcki maraton kestnud juba 6 tundi ja Vanc oli mängu minu selja taga vaadates selgeks saanud sedavõrd, et tegi päris omaette mängides meile kõigile pähe.

Kell 12 hommikul olid kõik jälle köögis platsis ja tahtsid jälle kaarte mängida. Noh, normaalsusega pole see seltskond kunagi hiilanud- Aga keegi pole neilt seda ka oodanud.

Ma teadsin kogu aeg, et meil on üks koolitöö tähtaeg 27 öösel, aga läksin igaks juhuks kontrollima ja avastasin, et ooo ei, Moodle on üks viguriga keskkond ja 27.12 00:00 on ju tegelikult kohe 26. detsembri lõpp hoopis. Seega istusin ma terve pika aja pühadest hoopis koolilaua taga. Lugesin läbi oma kaks paksu koolikaustikut ja guugeldasin veel oma teadmised üle ja saingi lõpuks koolitöö valmis. Sama soojaga kirjutasin ära siis ka ühe olulise motivatsioonikirja ja teisestki pool. Oma CV vaatasin üle ja täiendasin viimase infoga. See tundus koge täitsa aasta kokkuvõttena mingis mõttes.

27. detsembril, siis kui maailm taas korraks virgus, sõitsime me Andreasega postkontorisse. Tal olid pakid kingitustega veel Šveitsi ja Ungarisse saatmata. Saime need pakitud ja posti pandud ja asi läks palju valutumalt, kui ma pelgasin. 🙂

Kodus leidsin postkastist toreda üleskutse. Et Kesklinn kohe nii õigele suunale inimesi juhatab, tegi südame muidugi eriti soojaks.

27. kuupäev on Kerli sünnipäev. Peol selgus, et ka Kerli teod on kodus. Ma olen lapsena koduaaia tigudega mänginud ja ka viinamäe tigusid olen ma lähemalt uurinud, aga selliste jurakatega oli mul tutvus siiani sõlmimata. Ja kuidas nad kõdi teevad, kui nad sind maitsevad ja uurivad. See oli üks väga tore kohtumine ja pidu 😀

Ja aasta viimased päevad me magasime. Kella 2-3ni ja siis näksisime ja laisklesime edasi. Ma vahepeal olin natuke asjalik ka, aga ainult õige pisut. Ja Andreas käis oma eesti keele õpperühmaga peol. Ma teile seda ikka rääksiin, et ta novembris juba A2 eksami väga kenasti sooritas?

Täna me koristasime. Isegi posid pöörasid oma toa pahupidi, et kõik puhtaks saaks. Meil on vaja muidugi veel uuel aastal jätkata, aga seda juba uuel aastal. Loodetavasti esimeses pooles.

Kell on nii kaugel, et mul pole enam aega oma juttu hetkel üle lugeda ja vigu hakkan ma korrigeerima juba uuel aastal, aga ma loodan, et te saate hakkama ja väga ei piinle 🙂

Me nüüd läheme mamma ja baba juurde sülti sööma ja kaarte mängima jälle. Loodan, et ka teil on võimalik tänast nautida (kellel väga pole, siis ehk südames veidikenegi!). Te olete mulle olulised. Väga. Kohtume uuel aastal, eks! <3

 

Vahvat vana aasta lõppu ja veel toredamat uue algust soovivad teie:

 

PS onju te märkasite, et siin esilehel, blogipäises, sajab laia lund ka siis, kui õues on pime ja märg? Ja lumega saab seal veidi ka mängida. Andreas tegi mulle rõõmu ja tekitas sel aastal lumesaju ka minu lehele <3

Tervislikud jõulud

Ajal, mil ma usinalt Õdede Liidule juubeliaasta jõulukaarti joonistasin, taipasin korraga, et üks naksikas jõulune tervishoiu-fotosessioon on just puudu me elust. Kaevasin kodus kokku vajaliku kraami ja tänasin õnne, et mu kollektsioon nii äge on ja kappasin kahe suure lisakotiga kooli. Stuudio oli vaba, Liis ja Jaana lõid rõõmsalt kampa ja peagi liitus meiega ka Katariina. Sikutasime valgused paika, tüdrukud võtsid sobivad riided ja kindad ja vahendid endale ligi. Sain kaamera paika ja siis utsitasid nad ka minu pildile. Ja kuigi ma neid suunasin, mida kindas käega puudutada tohib ja miks ei tohi jaki all olla oma riiete pikki varrukaid, siis alles hiljem avastasin, et lisaks muule pisemale suutsin ma ka ise suures elevuses kella kätte jätta. 😛 Aga beauty dish on vaieldamatult üks magus haiglakeskkonda sobiv lamp. Valge taust oleks kahtlemata andnud edasi steriilsema olustiku, aga me ju otsisime justäksjonit  jõuluööst. Ja selle me ka leidsime.

See pildilugu sündis tunnustuseks kõigile neile, kes pühade ajal haiglas ja kiirabis tööl on. Just õdede ja arstide jaoks on jõulud sageli kõike muud kui pühad kodus kuuse all hapukapsast ja sülti nautides. Tervishoiu- ja medistiiniinimesed teavad, mida pühad inimestega teha võivad ja peavad sellega kenasti toime tulema. Kes on kurvameelne ja tunneb end üksildasena, kes sööb või joob liiga palju, kes vajab turgutust, kes veidi enamat kui turgutust. Õed ja arstid on rahul, kui patsiendid on terved ja õnnelikud ja olgu sel aastal just sedasi ehk siit tuleb üks õnneliku lõpuga tervishoiuteemaline aasta lõpu ja saabuva aasta tervitus:

 

Hõu-hõu-hõu ja kuusk saigi päästetud! Rõõmsat rahulikku tervislikku pühadeaega teile kõigile! Olge terved! 🙂

Kõige suuremad tänud lähevad Liisile, Jaanale ja Katariinale!

Kõige palavamad tervitused lähevad mu endistele kursakaaslastele, õpetajatele ning kolleegidele ja teekaaslastele Tallinna Lastehaiglasse, Tallinna Kiirabisse ja Nõmme Perearstikeskusesse!

Portreeprojekt: Minu rüütel

See lugu on Andreasest. (Loe nime: Andreeas, siis on saab nii nagu talle nimeks pandi).

Andreas tuhises mu ellu mustal läikival ratsul. Tema must tsikkel on terav ja tõsine tükk. Ta oli käinud pikal rännakul. Väsinud, kurnatud, alasti iseenda sees, otsis ta tõde, oma elu ja saatust.

Ta oli käinud ära kaugel ja sügaval põhjas ja tagasiteel Lõunasse peatus korraks siin. Siis see kõik algas.

Kui me kohtusime… või siis tuttavaks saime, aga veel kohtunud ei olnud, elasime me kusagil reaalsuse ja unistuse piirimaadel. See oli suur soov ja lõpmata lootus, mis meid need neli ja pool kuud kandis ja kokku kasvatas. Me saime teineteisele vaid kirjutada. 50 tuhat sõnumit, lauset, lõiku, lugu ladusid vundamendi ja kindluse meie elu muinasloole. Need andsid meile aja teineteist päriselt tundma õppida. Üks oli kindel – tema on minu rüütel ja mina tema leedi. Või siis ka tema Jeanne d´Arc. Koos oleme me veel tugevamad.

Ahh, et roosamanna? Ma ei ole mingi suhkruprintsess. See kes lendab lohedega, ei saa suhkrust olla. Ja nalja tegi mulle alati ka see, et Andresse lemmikmuinasjutt on lapsest peale olnud mingis omas võtmes just „Printsess herneteral“. Ehk et ma võin olla kes iganes ja teha mida tahes, aga ma olen ja jään alati tema kuningannaks sisemise koodi pärast. Ta oli veenev.

Muidugi tundus see kõik nii hea ja ilus nagu muinasjutt, et vahel kriipis ja kõrvetas kõheduse noot viisil “kas see kõik ikka saab tõsi ja võimalik olla”.

See kõik sai tõsi ja võimalik olla.

Sest seal ta korraga seisis – mu lihast ja luust rüütel!

Meie kohtumine on olnud äratundmine äratundmise järel. Nii võimatu ja ometi nii reaalne. Ta oli ja on päris. Vahel veidi kohmetu, aga otsusekindel, kartmatu ja siiras.

Tema ausus, lugupidamine, tähelepanelikkus, viisakus, vaoshoitus, heatahtlikkus, tõejanu ja õigluse kutse on nii sügaval ja lahustumatud tema olemuses. Tema oskus ja julgus kuulata, mõista, ütleda, teha, toetada, hoida, armastada, vaimustuda, pühenduda on see, mis mind katkematult võlub.

Temas on nukrust ja sügavust sama palju kui soojust ja sära. Me vahel ikka vaidleme, et kumb meist teineteise näol siis nüüd jack poti võitis. Kumb meist kumma valis ja ära tundis? Ta väidab, et mina tegin temast rüütli. Mina usun, et ta on seda alati olnud. Keegi ei saa kellestki midagi teha.

Ta on olnud kõik need aastad tema ise. Kui palju võitluseid me koos oleme maha pidanud ja külg külje kõrval võidelnud selle nimel, et meile liiga ei tehtaks, selle nimel et koos olla, selle nimel, et parem oleks ja jaksaks. Ja tema truu metallratsu on alati olnud see, mis aitab tal veel tugevamaks saada. See on tema olemuses sügaval sees. Ta on hobulausuja ja see, kuidas ta kirjeldab oma sõite ja kurve tantsimisena, ühtesulamisena, see on nii lummavalt ilus.

 

Palju aastaid oli Andreasel salajane unistus.

Ta ise arvas, et see on poisikestele ja sellest peaks ehk välja kasvama. Aga ta ei kasvanud ja tundis end seepärast pahasti. Mina jällegi arvan, et unistused, olgu nad nii jaburad tahes, kui nad olemas on, siis põhjusega ja kui nad kurjad pole, siis tuleb neile võimalus anda. Nii ta siis leidiski Eestisse kolides võimaluse ja õppis mõõklema. Just nii nagu ammustel aegadel vaprad sõdalased ja kaitsjad on võidelnud.

Korraga tulid me koju mõõgad, harjutuse ja pidupäeva omad. Turvised, kilbid, kiivrid, kindad, ajaloolised õpperaamatud, sest kui juba, siis päriselt ja tegelikult. Ja Andreas vedas ennast kodust välja, et minna mõõklema. Mitu korda nädalas. Tuli trennist nagu raskest võitlusest, väsinud, katki, janus ja näljas. Aga nii õnnelik ja rahulolev. Kas saab olla midagi veel inspireerivamat?!

Vaat nii me elame siin oma muinasjutus ja unistame suurelt.

***
MINU PORTREEPROJEKT

Teemaks ja pealkirjaks sai „Minu rüütel“, sest Andreas ilmselgelt on minu rüütel, aga samahästi oleks võinud see pealkiri näidata suurimat katsumust selle projekti sooritamisel ehk „Kuidas valgustada (seda jubedat) mõõka“ või „Mõõgatants“.

Eks see kokkuvõttes üks natuke lõbus, natuke pingeline, paljusid päevi ja öid ja veel rohkem mõtteid täitev, jubekülm ja libe värk jälle oli ehk siis naljaga võttes oli kogu selle kupatuse nimi ikkagi filmiklassikast mugandatud “Minu kilp, minu mõõk! Minu pruut ootab mind kaamerga… igal võimalikul hetkel ja igal pool, kuhu ma muidu ei läheks!” Või umbes midagi sellist.

Ajaressursi ja meie elukorralduse juures on selle projekti teostumine olnud pehmelt öeldes logistiline ime. Keegi meist ei tea, millal mul viimati vaba päev oli. Ega ta ise suurt targem pole. Selle üle, et meil on olnud võimalik seda projekti koos teha on meil mõlemal hea meel. Üsna kvaliteetaja sarnane aeg on see olnud kokkuvõttes.

(Etteruttavalt võin juba ära ütelda, et praeguse projekti viimase vaatuse järel jäisest metsast tulles ja asju autole pakkides, teatasin ma reipalt, et mul on järgmiseks projektiks temaga juba idee olemas. Vaja on veel vaid lund. Ja asi kisub veel ekstreemsemaks. Porina asemel tuli vaid itsitus. (Tan saab selleks ajaks soojad saapad, sest see hull ronis külma ja märga metsa tennistes ja oli kolm tundi nagu üleehitud kuusepuu kogu meil kaasas oleva koorma all ja vahepeal veel tegi hoolega abilise asja kah). )

MIKS SELLINE TEEMA?

Miks siis ikkagi Andreas ja rüütel sel korral?

Ma joonistasin juba alguses meist pilte tema musta läikiva (kaherattalise) ratsu seljas ja tsikli turvariietus annab minu meelest vägagi võitlejarüü mõõdu välja. Naljakas, et Andreas sellele kõigele ise sedasi varem polnud mõtelnud ning tsiklit ja mõõka muinasjutus  kokku viinud. Talle meeldis see mõte väga.

Miks ma valisin sel korral pildistamiseks just tema?

Sest ta on minu elus kõige tähtsam inimene. Sest meil ei ole augusti lõpust alates olnud aega koos olla. Sest ma armastan teda ja soovin iga hetke meie elust kinni püüda ja alles hoida. Sest ta on minu jaoks huvitav ja kirev ja kirju ja sügav ja suur ja võimas. Ja tal on tsikkel ja mõõk ja KUI ma oskan põhjendada, miks ta peab näiteks miinuskraadidega poolpaljalt mitu tundi metsas ragistama ja sama asja tuhat korda uuesti tegema, siis ta teeb seda ilma igasuguse viginata ja peaaegu rõõmuga. Aga ma pean veenev olema. See, et mul on vaja ja ma tahan, ei ole tema jaoks veenev. Seega paneb ta mind ennast pingutama. Ja ta vihkab ootamist ja molutamist ja see paneb mind ka ennast paremini organiseerima. Aga kui mina põlen, siis ma sütitan tema ka ja siis me põleme koos ja see on see tunne, mida ma ikka ja jälle ja alati uuesti soovin kogeda. Ilmselgelt on ta olnud mu parim ja suurim õpetaja, kiuslikuim väljakutse ja ägedaim koostööpartner ja ma olen alati arvanud, et kui ma saan hakkama temaga, siis on kõigi teistega hiljem julgem. Sest teised ei tihka mulle ehk nii otse ütelda, mida nad asjast arvavad.

PLAANID

Ehk et kui me saime koolis teada, et meil tuleb teostada individuaalne portreeprojekt (vähemalt kolme erineva valguskeemiga), siis oli mul üsna sekundiga selge, et see tuleb Andreasest ja ma vaatasin algusest peale valgusest kaugemale ja tahtsin üht lugu, mis puudutab nii teda kui mind. Võïb-olla kedagi veel.

Kuidas mina teda näen? Kuidas tema ennast näeb?

Keerasin muidugi kohe vinti juurde asjadega, mille maailmas ma veel üldse ei orineteerunud. Tsikli pildistamine! Ja mõõga! Johhaidii, nagu päriselt! Oli mul seda siis nüüd vaja? Ju siis oli. Ajal, mil ma endiselt siplen fokusseerimisega oli mul vaja ikka korralikult kihavasse krokodillivette sukelduda. Aga kes ütles, et kõik peab tulema järjest? Mõni teadmine ja oskus võib tulla ju korraga ka või teises järjekorras? Igal juhul võtsin ma väljakutse, mille ise endale kaela tõmbasin, vastu ja ei hakanud hetkeks otsima kergema vastupanu teed. Teadagi mind! Ma kardan sadat ja üht asja (tulest ja elektrist, tehnikast kuni puukide ja kukkumiseni), aga töö on ilmselt midagi, mida ma kõige vähem kardan ja mille pealt kokku ei hoia, sest elu on õpetanud, et see on ainus asi, mis teadmised läbi kogemuse ka kinnistab.

ETTEVALMISTUSED

Esialgse projektiplaani, garaažis pildistada, pidin ümber mängima meist mitteolenevatel põhjustel. Küll aga sain ma pisikese katse ka õues ja päevavalguses tehtud tsikliga enne, kui maailm päris pimedaks ja talviseks ära läks

Sisulist osa alustasin sellest, et kaevusin guuglisse ja püüdsin leida poose ja valguseid ja võimalusi mõõgaga rüütlitega ja soovitavalt kas tsiklite või läikivate tumedate hobustega. Palusin Andreasel teha sedasama. Valik oli väike ja jõudsime sarnase tulemini. Rääkisin õpetajatega, et kuidas selle puntraga majandamine parem saaks. Eks see oli paras väljakutse, seda mulle kinnitati. Sain peoga soovitusi ja põrnitsesin kodus meie stuudikomplektiga tõtt. See on olnud terve aasta (Eestisse kolimisest peale) mu voodi kõrval kastis ja oli enne seda aastaid mu töölaua all puutumatult. Ma olen seda kartnud. Alguses tundus see hoomamatu raketiteadus, koolis käies sai sellest aga aukartus. Ühel heal hetkel, piilusin ma sinna lõpuks aga sisse ja noh, sellest peale on meie kitsuke kastidega palistatud elutuba olnud nagu päkapikustuudio.

Vahepeal oli miljon kooli- ja koolituste asja ja edasi läks juba kiireks. Panin kähku stuudiosse aja ja Liis tuli mulle appi. Selle oleme me koolis juba selgeks saanud, et abikäed on sellises olukorras suht möödapääsmatud ja neid, keda usaldad ja kellega koos on hea pingeliselt hetkel tegutseda, on vaja väga hoida. Liis on kahtlemata üks neist. Ja Tan tuli meile ka igaks juhuks appi, sest ma aimasin, et tegemisi võib meil rohkem tulla, kui alguses arvata on.

ESIMENE STUUDIOPILDISTAMINE

Andreas tuli (26. novembril) tumedasse stuudiosse täisvormis. Tumeda tausta olin ma kuidagi spontaanselt valinud. Tundus vist harmoonilisem. Kaasas olid tal mõõk ja kiiver. Itsitasime veel, et sisuliselt saaks ehk ka tsikli ajada lifti püstises asendis, aga vaat vahetrepist üles on keeruline saada.

Olime selleks hetkeks kümnest interneti näidispildist välja valinud 4-5 pilti, mille sarnast katsetada. Ju seda oli vaja turvatundeks ja käivitumiseks, aga elu näitas, et esimese järel tuli isetegevus ja kuigi me vahepeal kiikasime ekraanile, siis polnud need enam need, mis oleks kõnetanud. Küll aga oli hea, et olin endamisi läbi mõtelnud, kuidas oleks hea üht või teist tulemust saavutada.

Alustasime kahe softboxi ja kahe snuudiga:

Snuudid lihtsalt andsid kummalgi pool õrna tugevusega kontrat taustal ja softboxid olid ees 45kraadise nurga all ja välkusid. Et saada võimalikult võrdset tulemust otsevaates, panin mõlema välgud esialgu 2 peale.

Kui Andreas aga liikuma hakkas, siis tegi mõõk valguse ja varjuga selle peale mida iganes, aga mitte seda, mida ta teha oleks võinud. Küll aga meeldib mulle nüüd selle harjutuspoosi pildi juures see sinakas kuma, mida ma teiste puhul nii hoolega vältida püüdsin. (Äkki peaks kõigi teistega ka katsetama. Mustvalgetena olid nad eranditult kõik jubeägedad. Ka need, mille ma mõõga valgustuse oskamatusest pekki keerasin).

Lõpuks ometi sain ma mõõga huvitavalt pildile, aga valguslaigud kiivril… kõik need neljakandilised laetuled ja softbox veel lisaks ka. Ok, neid saab töötluses eemaldada ja vältida neid valgust soovides on vist ka suht võimatu, aga sedasi veigeldes tõmbavad nad pilgu koheselt hoopis enda peale ja muu toredadus võib sedasi raisku minna.

 

Olles softboxe ja snuute liigutanud veidi nii ja veidi naa, kasutanud taskulampi selleks, et mõõgast midagi välja võluda, otsustasin proovida veidi tumedamat skeemi – ees on 45kraadise nurga all üks välkuv softbox ja selja taga diagnoaalis on pisike snuudike.

Andrease jäiga riietuse ja kiivri ja mõõgaga see olulist efekti vist ei oma, aga seal ta vaikselt soojendas silma jaoks seda tausta.

Ma pean tunnistama, et see softboxi valguslaik kiivri keskel meeldib mulle ja mõõk on mingi hetkeni ka täiesti tore ja arusaadavalt metallist mõõk.

Stuudioleitsakust ja suurest võimlemisest väsinud inimesest sai lõpetuseks veel ka üks niisama inimesemoodi pilt tehtud.

Andreas oli äge ja kuigi kogu see stuudiotöö sedasi ise ja omapead oli niigi pähkel, siis tundus mulle kaamerast pilti vaadates, et ehk mul midagi head ikka õnnestus ka teravana kätte saada.

Teine lugu oli aga rombikujulise ristlõikega läikiva mõõga valgustamisega. See sinder oli ikka kohe päris koorimata kookospähkel hambutule igemele. Valus ja võimatu! Ma olin seda kartnud ja olin seetõttu hoolega ka eeltööd teinud. Koolitunni roostevabad kahvlid-noad olid silma ees, valgustamise loogikast sain ma justnagu aru, aga tulem oli ikka suhteline. Liis mõtles ka hoolega kaasa  ja katsetasime erinevaid variante, aga kohe selline hale oli see tulemus kohati. Küll oli mõõgal pisike hele laik

 

ja siis pressis jälle veider selgusetu peegeldus pildile. Hiljem mõtlesime välja, et see tuleb eemalt puitpõrandalt, aga kuidas see sedasi pildile sai, on veel selgusetu. Seda on vaja eraldi uurida, sest äkki kunagi elus läheb seda justnimelt vaja.

 

Sättisime lampe nii ja naa, aga pigevalt oli midagi paigast ära. Tore pilt, aga mis asi see tal käes on?

Tan oli meil ka kaasas ja katsetamisest ei pääsenud temagi. Sain mõõgatera heledamaks ja juba ta valguses kärssas…

Kahtlemata annab midagi järeltöötluses päästa, aga päris nullist ehitama hakata ma tõepoolest ei pidanud vajalikuks, sest ma pidin sellest asjast ka päriselus aru saama ja suutma pildile püüda.

Kokkuvõttes katsetasime sel korral skeeme õige mitu ja protsessi suunas just see, kuidas mõõk viitsis meiega koostööd teha ja minu mõistus sellel peale hakkas. See oli ikka üks paras tants selle mõõga ümber.

Katsetasime ja kohendasime valgust ja välke mitmel viisil. Mõni lahendus tundus päris hea. Mõni väga hea, aga valguse otsimine kiskus lõpuks ikkagi üsna eksperimentaalseks. Peast arvutades ja ka hiljem pilte vaadates, sai kokku oma kümmeekond erinevat võimalust. Rääkimata valguse tugevusest, millega me lõputult jändasime.

Terviku haldamine oli ilmselgelt keeruline ja unustasin täiesti, et ma keerasin vahepeal pimedas varje jahtides fookuse auto pealt manuaalseks. Ja kui selle peale uuesti tulin, siis olin paar väga hea valgusega pilti käest lasknud ebateravuse tõttu. Sellest on nii tuliselt kahju, aga uuesti enam ei olnud aega katsetada tol korral (ja meelde tuli see, et ma uuesti tahtsin proovida ju ka alles nüüd asja vormistades – ehk tulevikuülesanne, sest katsetamata ma seda ikkagi jätta ju ei saa).

Et mitte päris läbikukkununa end tunda, tegin mõned toredad isa-poja pildid ka viimase skeemi ehk välkuva softboxi (ja seljatagust pilootlambil toetava kontrasnuudiga)

Nonii! Kus on minu kilpkonnad? (Sepapoiste viisil, khmm ) Siin nad on! Siin nad on! 🙂

Ühest poisist on ilmselgelt midagi palju suuremat sirgunud 🙂 ja heledaid kahuseid juukseid armastas softbox palju julgemalt kui karust hundihalli Andreast 😀

Ja lõpetuseks surusin tukkuvale Tannule mõõga ka veel käpa alla.

ESIMENE ANALÜÜS JA TEINE STUUDIOKATSE

Ma sain mitu toredat pilti. Niisama portreedena oleksin ma rahul ehk olnud ja valgusskeeme oli mul ka peoga rohkem kui kolm juba. Aga ma polnud rahul. Üks asi on kompa. Teine asi on valgus. Ja kolmas asi on see krdima mõõk, mis vajas lihtsalt suuremat uurimist ja harjutamist.
Panin stuudiosse uue aja.

Enne pildistamist guugeldasin hoolega. Palusin õpetaja Tirulilt abi ja valgustamise teoreetilise eratunni järel tegime ka kogu klassiga näidistunni praktiliselt läbi. Mina vedasin mõõga koolis klassi ette ja õpetaja näitas vigureid. Paistis, et asi toimib. Vähemalt teoorias. Oluline oli valgust õigesti peegeldada ja valgustada tervikut. Kui vaja, siis maast laeni.

Teisel stuudiokorral (6. detsembril) tuli hea Jaana mulle appi ja temast oli tõeliselt palju abi ja tuge, sest ka minu valgustamise närv oli kordades rohkem krussis kui esimesel korral, kui ma alles avastama seda asja hakkasin reaalsuses.

Tausta panime valge. Skeemide osas tundus, et me saame asjale juba veidi paremini pihta. Eesmärk oli muuhulgas näidata mõõka selgelt metallist mõõgana. Sedasi realistlikult. Sikutasime Jaanaga koos valgused paika – taustale reflektorid pilootlambi miinimumvalgusega ja ette igaks juhuks terve armee softboxe.

Olime valmis kasutama suurt kärjega boxi ja maast laeni kaarena pildistava suhtes koonduvat pika ja 60 x 60 sofboxi sama valgustugevusega kombot, sest valgust pidid saama nii pikk inimene kui ka tema pikk mõõk. Ühe keskasetuses sofboxiga olime me päev varem teinud imelisi portreepilte ja see pidi toimima vähemalt Andreasele.

Ühesõnaga selline korralik raskevägi. Neid helestatud boxe siis skeemil kasutasime vahepeal, küll koos, küll kordamööda , küll rohek küljel ja siis allpool, lae all ja kus iganes. Liigutasime neid vastavalt tundele ja jätsime siis ära ka vastavalt tundele. Otsisime õiget asja, mis ometi toimiks.

Alustasin juba enne Andrease saabumist lihtsalt mõõgast nii nagu õpetatud. Jamalugu. Peaks nagu toimima, aga ei toimi päris nii nagu vaja. Palju parem, kui eelmisel korral, aga mitte päris see, mida ma otsin. (Seda, et me katsed tegime õpetajaga valge laega klassis, mitte musta laega stuudios, taipasin ma aga alles jupp aega hiljem. Liiga hilja, aga paren siis, kui ei iial, sest sedasi jäi see väga meelde.)

Teisel korral tuli Andreas stuudiosse harjutusvormis. Softboxid tegid tublilt oma tööd, aga päris kogu tööd nad üksi ära teha ei suutnud.

Mõistate? Keset mustjat mõõka lehvitab teile kõrgelt armas tore ja hästi suur softbox – üleval ja all on midagi puudu.

Sikutasime selle valguskasti siis lähemale. Siis ei mahtunud mina. Leidsime mingi kooseksisteerimise viise ja Andreas asus võimlema. Omamoodi naljakas sai see mõõk sedasi. Seepeale vedasime ka vasakule küljele ühe softboxi lae alla lisaks.  Kui palju lihtsam oleks, kui modell koos kogu oma eluga paigal püsiks! Aga meil oli nii ja sellega tuli ka kohaneda. Trennivärk.

Ok, proovime nii, tuleb mees paremalt poolt. Ei tule juustuga. Kiviga ka ei tule.

Hoopis mõõga tuleb. Kaelapeegeldus on nagu ootamatu puidust osa või midagi. Sinna oleks kuidagi ka valgust vaja, samas on see ju loomulik, et kusagilt midagi peegeldab. Seda tuleb lihtsalt õppida jälgima ja suunama vastavalt soovile.

Ja siis ta võimles ja vehkles ja mõõk vuhises läbi õhu. 

ja mina püüdsin teha korraga mitut asja – saada teravaid pilte, mille valgused ja varjud on soovitud. Ma ju nägin, kuhu valgust vaja oli, aga ma ei saanud ise seda sättima minna, sest need korrad, mis ma läksin, alustasin taas algusest. Ja Jaana võimles nagu akrobaat ja tegi imevigureid, et seda kõike omakorda toetada suure peegeldiga lisaks. See andis vahel Andreasele lõua alla õhku juurde, aga enamuse ajast püüdis siiski mõõgale kena sära lisada. Küll küljelt, küll alt, küll taevakupli helevalge kumana me mustas laes. Kiirelt sai selgeks see , et valge peegeldi on metallist esemele parem kui hõbedane peegeldi. Ja kahtlemata oli see ka hea efektiivse suhtlemise treening, sest toimuva kommunikatsioonita poleks meil mitte midagi välja tulnud sellest asjast.

Nonii, proovime veel niipidi

ja siis naapidi ka! Nii, siin on mõõga tippu on veidi valgust juurde vaja.

Jess, selleks korraks on see asi purgis. Ja kuigi siin peegeldub mõõga tipus me must lagi, siis on lootust et ühel heal päeval saan ma päriselt ka pihta, mida ja kuidas konkreetselt ja sihipäraselt teha.

Selleks ajaks, kui me lõpetama hakkasime oli ka Andreas üles soojenenud ja lustlikumaks muttunud. Sel päeval oli õues hirmus koerailm või no nii hirmus, et koer ka välja ei tahtnud minna ja Andreas oli alles keset ööd oma Šveitsi-reisilt tulnud ja välja puhkamata ja kiire oli ja tööd oli palju ja sada muud asja oli veel. Aga meie tore seltskond ja hea muusika sulatasid tõsise mõõgamehe silmad lõpuks ka särama 🙂

Nagu näha, siis tants käis jälle peamiselt mõõga ümber. Sel korral isegi veel rohkem. Uute skeemidega tundus ruum kuidagi nii kitsas ja madal ja piiratud. Minu enda asukoht oli kõike muud kui hea, aga valgust ja Andreast ja mõõka liigutades ei paranenud minu mugavus ikkagi kuidagi. Ju siis ei pea alati mugav olema. Aga mõõk sai grammike paremini pildile.

Veel üks oluline asi stuudios on juhtmed. Kui lampe tuleb juba mitu, siis muutub see üha olulisemaks. Mitte et üks kiiruga üle põranda veetud juhe ei võiks ohtlikuks osutuda. Meil oli sel korral valgustite jalgade ja juhtmete sättimine nagu tants madude keskel. Keegi ei kukkunud, midagi ei juhtunud, aga veendumine oli suur ja selge, et rägastikus ei saa tööd teha. Ilma Jaanata oleksin ma totaalselt hädas olnud, sest Andreas pidi püsima väga hoolega paigal, Tan polnud kaasas ja minul oli mingisugune mõte, kuidas asjad toimida võiksid.

Tegelikult aga lõpetasime selle stuudiopäeva hoopis pika säri ja välgu kombineerimisega. Ei, see ei ole kokku töödeldud vaid tehtud ühe pika klõpsu jooksul 🙂

ÖÖS ON VALGUS JA LOOL ON ALGUS

Mu mõte hüples katkematult valguse ümber. Andreas magas juba ammu, kui ma oma jõulukaartidega joonele sain ja poistele head und soovima läksin ja selgus, et nad veel ei magagi ja ootavad mind. Jäin nendega tunnikeseks rääkima ja avastasin et Vancu voodi nurgale paistab läbi toa nii lahe tänavalaterna valguslaik. Mis oleks, kui see valgus sedasi Andreasele otsa vaataks? Tegime Vancuga kohe ka proovi. Oiii, mu kiusatus oli nii suur keset ööd Andreas sinna valguslaiku lohistada, aga ma pidasin vastu ja ootasin järgmise ehk reede õhtuni. Sain selle katse ära teha. Ilma mõõgata. Lihtsalt niisama, et asi liiga kinnisideeks ei kisuks.

Ja siis seda nukrat pilku vaadates sai kogu see lugu korraga ka oma jutuosa, sest enne seda, kui elu meid kokku viis, ei olnud asjad alati nii toredasti. Ma oleksin muidu teile rääkinud ehk lihtsalt enda rüütlist, aga algus oli ka oluline ja selle üle oli mul hea meel. Aga midagi oleks ikka veel nagu puudu. Stuudios jäid harjutussteenid kuidagi lahjaks. Ruumi oli vähe ja kuigi me võimlesime seal lähemal ja kaugemal ja mul on isegi pilte, siis millegi suurema näitamiseks peaksin ma piltidele hoolega laiendusi juurde kleepima, et neist midagi etemat saada, sest kui jupid pole küljest, siis paistab kusagilt radikas, paljas sein, teine taustarull, valgusti või midagi muud.

Aga mõte ei lasknud mind lahti. Hmm, harjutamine vabas õhtus oleks muidugi tore ja see mõte oli käinud läbi ka päris alguses, et mis oleks, kui sukelduks Kopli Liinidele või Lasnamäe lõppu ja teeks seal midagi ägedat, aga turvalisuse huvides pidasin igaks juhuks targemaks kahekesi sinna sedasi mitte hullama minna. Ikkagi mõõk ja värk.

Mu uni jäi reede öösel lühikeseks, sest püüdsin õppida ja laupäeva varahommikul kihutasin ma juba Tartusse koolitusele ja arvestusele. Suikusin bussis korraks unne j asilme ees vehkles ikka üks mõõk. Huvitav, kuidas see kõik udus tunduks? Suitsus? Tules? Mere ääres? Metsas? Haa! Kirjutasin Andreasele, et kas ta oleks homme hommikul nõus minuga metsa pildistama tulema. Jälle mõõgaga. Harjutama ja nii öelda kojujõudma lahengust. Olgu ilm milline tahes. Saatsin talle metsast pilditõmmise ka, mis mulle sümpaatne tundus.
Andreas oli nõus.

Kuna plaan oli paigas, siis suutsin terve pika päeva edukalt muudele teemadele keskenduda ja bussiga tagasi Tallinna poole loksudes hakkasin otsima, kus oleks hea pildistada. Oluline oli, et see oleks madala alustaimestikuga kõrgelt laasunud sirgete tüvedega mets. Männik või kuusik. Kust sellist Tallinnast või selle lähiümbrusest leida? Pirita männid on kõverad ja nende all on võsalaadne toode. Nõmme ja Männiku männid on üsna jändrikud kuskile maale. Memoriaali juures on kuused, aga nende alumised oksad on liiga madalad ja joonlauajooned liiga tehislikud. Meenusid vaid kaugemad kohas ja Liiva kõrgemad männikud, mu lapsepõlve mustikametsad, on kuidagi märkamatult surnuaiaks saanud. Õnneks on mul teadjaid sõpru ja öösel uinusime me juba selge plaaniga

TAEVAKUPLI SININE VALGUS EHK KUIDAS ME METSAS KÄISIME

Ärkasime peaaegu pimedas. Kuigi palju valgemaks ei läinud ka päeva jooksul. Hämarus on hetkel maailma vallutanud. Ma natuke unistasin udust, sest see oleks nii müstiline olnud, aga udu täna polnud. Ajasime Tannu, kes abilisena kaasa pidi tulema, üles. Käisin koeraga õues ära ja pakkisime end kogu kraamiga autosse. Teel korjasime Maarja peale ja ta juhatas meid soovitud kohta ning tutvustas paiga võimalusi.

Ma olin metsa kaasa vedanud kõik, mida ma arvasin, et meil äkki võib vaja minna. Välgust, suure lambi ja softboxini välja, rääkimata peegeldist, hajutist, kolmjalast. Mõõk ja vahetusriided olid meil ka ja hullematel hetkedel oli Tan nagu jõulupuu ja aitas valguse suunamise juures.

Sättisin end valmis – statiiv oli mõõdapääsmatu – jälle midagi, mida koolis käimata veel ehk ei usuks. Vapper Andreas viskas jaki pealt ja me alustasime niiöelda kojujõudmise stseenidega. Mulle meeldis metsas. Männiku ornažikas oligi hetkel ehk parem kui kuuskede tumedus. Ma olin endale salaja sosistanud, et ma keskendun tervikule ja lasen mõõgal elada tema enda elu veidi.

Andreas hindas olukorda

Ja siis nägin ma seal pisikeste mände vahel kõiksugu tegelasi – väsinud, näljast ja külmunud meest.

Lootuse otsijat ja leidjat. Valvurit, tõsist ja tähelepanelikku

Reibast, vaprat ja visa võitlejat

Siis sai teise särgi ja jaki selga ja maailm muutus teises suunas vaadates kohe veidi soojemaks.

Kui ma vaid poleks kogemata nii telest fookuskaugust kasutanud, siis oleks see üks igavesti tore pilt. Andreasele meeldib ta sedasi ka. Mina keeraksin numbreid veidi maha  et kõrvad ikka omal kohal tunduksid.

Sellel pildil on loomulikule valgusele lisaks ka peegeldi lõua all, set ilma ei oleks nii suvist valgust kusagilt välja seal võlunud.

Liikusime tuldud teed tagasi, sest seal oli olnud kõrgemad männid ja mul oli vaja neid lähemalt uurida. Andreasele meeldisid nad ka väga.

Tan võimles peegeldiga ja siin on näha vahe selles, kuidas esimesele vaatab alt vastu taevakupli sinise valgusega peegeldi ja teine, kus seda pole. Kinnitan, et pildid on üks ja sama mõõk paarisekundilisi vahega 🙂

Vahepeal tegime harjutamise pilte ja meie omavaheline koostöö ja mõõga õigel hetkel kinnipüüdmine muutus isegi sujuvamaks.

Andreas toimis nagu video – keris edasi ja tagasi aegluubis nagu vaja. Metsas oli ilus ja äge. Ja see õpetaja Tiruli “taevakupli sinine valgus” tegi oma tänuväärset tööd!

Mul oli peas küll mõte Andreas külili maha keerata koos mõõgaga ja ta oli peaaegu valmis juba selleks, aga siis leidsime ikkagi hea puu, mille najal veidi puhata. Lisaks fotomaailam kõiksugu asjadele sain ma selle projekti käigus ka nii palju rohkem teada mõõkadest ja mõõklemisest. Stuudios oli olukord veidi steriilsem, aga metsas käis oli mul kogu aeg hea küsida, et nii, kujuta nüüd ette, et sa oled väga väsinud (seda ei pidanud ta isegi ette kujutama) kuidas sa siis korraks puhkaksid ja mida teeksid mõõgaga. Ja Andreas siis seletas, et nii ja naa teeks ja tegi kah. Ehk kui mätas on liiga jäiselt niiske, siis sobib ka nii.

 

Viimane vaatus oli kõige magusam. Andreas läks minust ca 50 meetri kaugusele.

Saime ta puude vahele kätega märke jagades paika ja siis ta hakkas minu poole kurvi tagant liikuma.

Kõiki toimis selleks hetkes nagu kellavärk – Stop! Move the blade! Walk! Stop! Move the blade! Walk! Ja nii edasi. Vaat see tunne oli äge!

Ahh, tühja sest külmast. Aga üks moosipurgisiili nägu hunt tahab vahel ikkagi ka hommikust süüa.

Olgu. Paneme siis selleks korraks pillid, prillid ja pildid kokku!

KOKKUVÕTE

Metsast välja vantsides tegin tüüpidest (khmm) meeleoluka klassikapildi “emme käskis” ka 😀 Selleks hetkeks oli nurga taga kiirust mõõtnud politsei ka oma teed liikunud ja ma olin rõõmus, et me ei pea selgitama hakkama, mida me siis nüüd siin ikkagi täpsemalt tegemas käisime.

Paarkümmend meetrit hiljem, kohe seal raja lõpus, lendas uljas Tan koos softboxi ja muu kolaga veega kaetud libedal jääl külili. Mina olin otsustanud kukkumise hirmus ringiga minna ja kuulsin neid vaid kaugemalt ning hõikasin, kas softbox jäi puutumata. Autosse jõudes lõõpisid Andreas ja Tan omavahel ja minu kallal, et vaat, mida tähendab, kui ema on õde – kui keegi kukub, aga verd ei lenda, ta tundub olevat ühes tükis ega karju nii, et karud puu otsa põgeneksid, siis järelikult võib muretseda vaid valge softboxi pärast. Eksole. Softbox taastus saadud traumast õnneks püsivate kahjustusteta. Tannu märg kannikas kuivas ka ära. Lõpp hea, kõik hea.

Edasi jäigi mul veel tänaste piltide vaatamise ja sortimise ja töötlemise rõõm. Teised on mul juba eelnevalt läbi vaadatud, välja valitud ja veebi jaoks kasutusvalmis. Kirjutamine jäi muidugi ka, selleta ju ei saa. (On üsna uskumatu, kuidas nii hullu juttu saab ka telefonis toksida! 🙂 ). Olgu siinkohal ka lisatud  et kõik pildid, aga iseäranis metsa omad tunduvad telefonis eriti tumedad.

MIDA MA ÕPPISIN?

Kõike seda, millest eelpool juttu on ja mõnda sellistki asja, mida ma veel endale ehk ei teadvusta. Omapead stuudios toimetadaes saavad asjad paratamatult rohkem selgemaks. Kuigi ma kardan nii väga lampide-välkude nuppude katsumist ja valguse muutjate vahetamist (ehk elektrit saada) ja see sisin, mida lambid vahel teevad, on hirmus (ma olen elu ja olude sunnil mõne lambipirni elus ise küll välja vahetnud, aga ma kardan lampe ka siis, kui need voolu all pole ja see on minu jaoks alati suur eneseületamine). AGA! Aga pilditeravus, mida välgud stuudios mulle näidanud on, on midagi, mis paneb mind stuudio stabiilsust armastama. Kohe väga, sest see on kindlam laks kui statiiviga loomulikus valguses olla. Ikkagi välk ja tema võimalused.

Taipasin selle loo juures kindlalt küll ka seda, et fokusseerimisest olulisem on mõista sügavamalt sügavusteravust (mitte lihtsalt, millal ta kitsam ja laiem on, vaid kuidas temaga kunstilisemalt toimetada, et parem saaks). Ma teadsin seda ju tegelikult enne ka, aga olin punktuaalse tervuspunkti seadnud miskipärast kõigest kõrgemale. Need osad on meil koolis endiselt süvitsi läbimata, seega ootan ma seda pikkade silmadega. Vajadus on karjuv. Etema objektiivi hankimise aeg hakkab ka vaikselt ehk kätte jõudma, aga teooria ja praktika võiksid enne kohale jõuda.

Mõõgavärki tahan ma veel katsetada. Ma siin ikka olen juurelnud pidevalt, et kuigi see oli projekt eelkõige Andreasest, siis trall mõõga ümber oli omajagu pinev. Aga ei, see oli ja jäi ikkagi Andrease looks ja mõõk oli lihtsalt truuks ja vahel ka tülikaks kaaslaseks, kes lõpuks juba põhimõtte pärast, et teda taltsutada, kaasas käis. Aga ilmselgelt ma tajusin ära, et ühel hetkel võib mõne nõudlikuma asja tõttu teema lappama minna ja fookuspunkt hajubki kes teab kuhu. See oli hea hoiatus.

Järgmisena ihaksin ma sellega minna ehk mere äärde ja ikkagi kontrastina ka veidrate elumajade vahele. Ja tsikkel ootab enda aega. Ja stuudio, mu arm. See peab kõigist hirmudest hoolimata rohkem käppa saama!

Ja keerulisi uusi asju soovin ma ka avastada ja uurida 🙂

LÕPPSÕNA

Selle projekti jaoks sai, üldse mitte suvaliselt klõpsitud vaid üsna hoolega proovides, tehtud veidi üle tuhande pildi. Ilma mõõgata poleks see kõik olnud nii pingutama panev ja selge sihiga ehk. Puhast pildistamise aega sai kokku kena 12+, neist stuudios ja koolis testides 6 tundi. Pluss taustatöö, planeerimine, ettevalmistused ja otsade kokkusõlmimine. Mõtted ju minuteid ei loe ja tulevad ka öösel ja unes.

Pilte vaadates ja valides tegin mina enda ja Andreas enda esmase valiku toormaterjali põhjal eraldi. Mõni pilt meeldis mulle väga, mõni temale. Mõni neist ka kattus, paljud tegelikult kattusid. Ja kui ma näitasin, mida ma kavatsen nendega teha, mida ta esimese hooga ei valinud, siis veenis see ka teda, et nii on hea. Viimased valikud, mida töödelda ja üles panna, tegime eelnevalt sorteeritud piltide seast taas eraldi ja siis võrdlesime oma valikut ja arvamusi. Sisuliselt ongi see siin meie valik ju meie lemmikute valik. Jah, kõik ei ole terav ja kõik ei oel nii nagu peab, aga neis kõigis on see midagi. Seda ütles Andreas ka siis, kui küsisin lemmikpildi kohta. Ja see muidu ka veel, et uuesti toormaterjali vaadates leidsin ma sealt veel paar toredat pilti, mis esialgu olid kahe silma vahele jäänud. See tunne on ka tore.

Vancu oli esimene, kes valis enda lemmiku. Õigemini kaks pilti:

Tannu lemmikud on need. Mõnel ekraanil võivad nad väga tumedad tunduda, aga kõik olulised detailid on eristuvad.

 

Kui ma võrdlen neid paljusid valgusskeeme ja võimalusi, siis kahtlemata on terviku mõttes mulle kõige sümpaatsemad mustad pildid.

Metsal oli oma võlu ja värvid, mis mulle ka meeldisid. Valge taustaga ja öised tänavavalguse pildid olid rohkem olulised harjutustöödena. Nii ma endamamisi mõtlesin.

Tervikut ja protsessi vaadates usun, et tumedas stuudios tehtud pildid annavad kõige paremini edasi seda, millele ma alguses keskendusin. Ja Andreasega sobivad need ka soojalt ja turvaliselt.

Minu kõige lemmikum on see pilt.

Naljakas, et Andreas valis enda kõige lemmikumaks sama pildi minu otsust teadmata ja see polnud kindasti esialgu pilt, mis kohe oleks silma hakanud. Aga suurest hulgast sama pildi valimine on  ju tore.

Andreadele meeldib teine pilt ka väga:. 

Nagu Wilhelm Tell, teatas ta ise. Järgmisena tuleb me majja ka amb? Täpsuslaskmises on ta alati hea silma ja käpaga olnud, seega ma ei imestaks 🙂

Mulle meeldib väga ka see pilt. Nii mõõgaga kui ilma.

Andreasele meeldib väga-väga veel see pilt:

Just tumeduse pärst. See pidavat olema tema ise. Tasakaalus.

 

 

***

Suur-suur tänu kõigile teile, kes te jõu ja nõuga abiks olite selle projekti valmimisel! Ilma Andreaseta poleks siin seda lugu. Ilma Liisi, Jaana ja Tannuta poleks ka midagi, sest nende abita oleks ma olnud nagu ühe kombitsaga kaheksajalg. Kniks ja kummardus teile! 🙂

Ahjaa ja Andreas palus edasi ütelda, et mitte ükski puu ei saanud harjutades haiget. Kohe üldse mitte. Ma lisasin muigamisi, et ka ükski mõõk ei saanud haiget, sest puudele me nagunii haiget teha ei tahtnud.

Vot, ja ongi kõik selleks korraks. Mõte juba liigub. Andreas mainis just praegu, et tema ootab lund, et siis saaks veel sellele sarjale lisapilte teha ja mõõgaga koos metsa alla pikali visata. Eks ma siis panen suusapüksid valmis 🙂

Nii, aga nüüd elame me oma muinasloos tegusalt edasi ja püüame selles kaoses ja pidevas liikumises ka teineteisele aega leida.

Teile soovin ma julgeid unistusi ja nende täitmist ja täitumist!

Portreefoto: valgusega mängimine – osa 2

Selle ülesande esimese osa leiab SIIT

Kuna me oma tunni teisets poolest tegime hoopis pärispilte, siis kasutasime me eraldi broneeritud stuudioaega enda teise ülesnade tegemiseks. Ja meil läks kaua, sest see kõik oli nii kohutavalt lõbus ja lahe!

Teises osas saime me katsetada shutter draggingut ja see tundus pildi peal üsna müstika moodi värk alguses. Lõpus tundus ka müstika, aga mitte enam nii müstiliselt keerukas teostamise mõttes. Nii palju me juba oleme õppinud, et välk on üks tore asi, mis seiskab hetkeks kogu pildi ja kui kasutada pikka säriaega ja pildistada käepealt, siis võibki saada ühe toreda tulemusega pildi (no võib pildistada ka statiivilt ja siis saba inimene ise ennast pildil liigutada). Iga pilt tuleb veidi isemoodi valgusmaaliline ka siis, kui üritada seda täpselt samamoodi teostada.

Kõige pealt sättsime paika valgused. Neid meil kaks vaid oligi. Tagumine oli erinevate filtritega miinimumi peal pilootlambiga reflektor. Ette ehk põhivalguseks sättisime beauty dishi välgutama. Tiina tegi meile jälle toreda skeemi ka 🙂

Muidugi ei saanud me alguses asja kohe üldse toimima. Õpetaja Tirul tuli meiel aga appi. Proovisime nii ja proovisime naa. Pidin ära ootama välumise ja siis kaamerat diagonaalis õhus lohistama… ja korraga!!

F/8 – 1 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja siis proovisin vasakule ja paremale lohistada

F/8 – 2 SEC – ISO-100 – 35 MM

See asi hakkas mulle meeldima!

F/8 – 2 SEC – ISO-100 – 35 MM

Aga kui prooviks veidi ringitada?

F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 50 MM

või kiirelt edasi-tagasi liigutada?

F/8 – 2 SEC – ISO-100 – 35 MM

Kahju oli kohe saatjat kaamera küljest ära võtta, aga kõik tahtsid ju innukalt ka katsetada! No pole midagi. Proovisine siis ilma välguta veidi. Omajagu maagiat on selleski, aga see teravus, mille väike välk lisab, seda sealt välja ei võlu.

F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 50 MM
F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 105 MM

Ja siis me läksime hoogu! Ahh et samal ajal võib muu liigutamise asemel ka lihtsalt zoomiga sisse ja välja kruttida?! Võimalusi tundus korraga nii palju olevat ja me ei hoidnud end tagais neid katsedates. Selline tulemuse andis zoomine lähedalt:

Ja sedasi jändasin ma konarlikult zoomiga kaugemalt seistes:

F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ma soovisin veel rohkem põnevust ja vaatemängu, seega oli vaja aega pikendada.

F/13 – 5 SEC – ISO-100 – 35 MM

Need müstilised vaimud tantsivad Tiina ümber

Ja haaravad teda enda embusesse – Need punased jooned on tekkinud punase filtri ja Tiina liikumise koosmõjul, aga tänu alguses paugatanud välgule on ta ise pildil täiesti kenasti selgelt ka olemas.

F/8 – 5 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja siis kattis stuudiot korraga suur nõiaudu, hihii! Te vasakul nurgas Liisi näete? 😉 See suur tantsu-udu on nende mõlema ühislooming

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 50 MM

Kuna asi läks aina põnevamaks, siis kogunes meid pildile aina rohkem. Igaüks ajas oma asja.

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja vat see on üks väga veider ja naljakas ja samas nii armas pilt Liisist.

F/9 – 4 SEC – ISO-100 – 50 MM

Aga kui seda filtriga valguse asja veidi julgemalt kaasata? See on küll ka tore, me valguse roos, aga see on üks teine muusikal.

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 18 MM

Siin on näha, kuidas Tiina on vahepeal kergelt kummardunud ja karjunud:

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja siin on kõik see kamp hirmunudlt koos taas suures nõiaudus.:

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 35 MM

Nii palju rõõmu valgusest! Kindel on vaid see, et seda asja teeme me kindlasti veel uuesti. Midagi nii lõbusat ja toredat polegi me vist kunagi varem teinud. Vot nii! Ahjaa, ja kes arvab, et tegemist on fototöötlusega, siis paraku ei, mitte ühelgi pildil siin pole Photoshopist rohkem lõhna juures kui et servasid on veidi lõigutud mõnel neist.

 

(Et ma ära ei unustaks, siis tänaste katsetuste valguses lisandus “tuleb veel ja veel teha” nimekirja ka jahuloopimise pildistamine. See on ka üliäge!)

11 aastat tagasi ja täna

11 on maagiline number. Olen seda oma elus viimaste kuude jooksul korduvalt kogenud. Mõne asjaga läks mul 11 aastat, et lasta neil rahus minna ja näha neid uue pilguga. Teise asjaga on nüüd aga nii, et spiraal teeb oma huvitavat kordustiiru.

11 aastat tagasi jooksid kuupäevad nädalapäevadega samas rütmis nagu sel aastal. Ma olin kuu alguses saatnud oma kavandi hindamiseks ja saanud teada, et mind valiti taas Mustika Keskuse tubade kujundamise võistluse finaali oma printsessi lossikambri ideega ja ma olin oma 7kuusest rasedusest hoolimata pähe võtnud, et ma teen selle asja valmis. Polnud isegi kõhklust, et ei teeks. Olin reedel valinud välja toa värvid – seinad jäid valgeks ja uks sai kollaseks, raam oranžiks. Lohe jaoks tellisin rohelist värvi ja siis läks mul veel vaja sinist. Minu vaimustus Caparoli värvide suhtes on siiani püsiv.

Pühapäeva õhtul tegin ettevalmistusi uueks hulluks nädalaks, sest sellega algas tegelik maraton peale. See oli tookord tõeliselt üle võlli nädal, millele tagasi vaadates…

Esmaspäeval alustasin täie hooga ja vahepeal käisin Pelgulinnas arsti juures. Leiti, et laps on vist ikka veidi väike ja mul oleks vaja glükoositilka saada, et teda kasvatada. Keegi ei uskunud mind endiselt, et see laps peabki olema 2 nädalat ootuspärasest pisem, sest ma tean ju liigagi hästi, millal ma rasedaks jäin. Loodus ja ema teab vahel rohkem kui arstiteadus, aga see selleks. Öösel vehkisin kodus asju teha ja teisipäeval saabusid värvid. Käisin päeval Mustikas ust värvimas. See vajas mitut kihti. Öösel värvisin draakonit. Värvisin ja joonistasin perepilti vahelduva eduga hommikuni.

Kolmapäeva ennelõunal läksin kähku korraks tilka saama haiglasse. Sinna ma jäin. Elu tahtis sedasi. Ju oli kõik eelnev siis ka vajalik, et ma just sel päeval haiglas oleksin.

Need kolm päeva – 21, 22 ja 23 november on mu elus kivisse raiutud. Ühed kõige pingelisemad ja keerulisemad päevad. Ajal, mil ma oleks pidanud tegema hoopis vuhinal oma printsessituba… olin mina haiglas elu ja surma vahel. 23. õhtul sündis pisike Vancu. Tagais vaadates sain ma neil päevil kolm suurt võitu – ma ise jäin elama ja sain terveks, Vancu jäi elama, kasvas ja sai igevasti tragiks tüübiks ja mu marulahe Mustika tuba sai valmis ja ma võitsin isegi kolmanda koha. Seda lugu näed SIIT 🙂

Täna, 11 aastat hiljem, on paralleelid nii tugevalt õhus, et ma ei saa neist mööda vaadata. Draakon aga elab endiselt meiega. Ja perepilt ja uksesilt ja aknamaal on omal kohal. Kõik nad käisid suure tiiru meiega vahepeal ka Šveitsis ära. Ajal on lisaks oskusele asju pehmemaks muuta ka hambad. Seega kõrvits elas oma elu väärikalt ära ja hernega tool läks parematele jahimaadele. Külle ma kunagi uued teen, kui vaja. Täna on aga teised tuuled.

Kuu alguses oli vaja Prin(t)ouch võistluse eelvooru saata lambapilt. Ja mis oli minu esimene mõte?

Igaüks, kes on lugenud “Väikest printsi”, teab, kuidas lambaid kujutada – tuleb joonista kast, mille sees on lammas. Ma oleksin juba peaaegu läinud otsima kasti, millest pilti teha, kuid võistluse eelvooru juhendist selgus, et ei, nii ei lähe – nimelt peab meie lammas olema kastist väljas. Lammas all paremas nurgas? Villasokid? Pilvetupsud? Vatipuhmad? Lillkapsas? Milline näeb välja üks lammas, kes on kastist väljas?

Meil on kodus üks lambaarmastaja, kellel on kaisulammastele lisaks peotäis mikrolambaid. Need on üsna kastist väljas 🙂

Aga eelvooru saatsin ikkagi enda lemmiklamba. Selle ühe õige lamba, seest siiru-viirulise ja pealtnäha lambakarvalise. Sest igas lambas on natuke hunti ja hundis natuke lammast.

Ja peagi sain teada teada, et pääsen koos Liisi ja veel nelja grupikaaslasega osalema sel aastal Prin(t)ouch fotograafide võistlusele. Hirmus äge tunne oli. Eriti muigamisi neile kuupäevadele mõeldes, millal võistlus aset leiab – 21, 22 ja 23 november. Kokkusattumus? Jah, on, aga minu jaoks on see ka omamoodi elu ringkäik ja edasiminek. Mulle meeldib see.

Reedel tegin tehnilise poole osas ettevalmistusi nagu ka 11 aastat tagasi. Nädalavahetusel tegin tublisti trenni – käisime Liisiga enneaegsete päeva puhul heategevuskontserti pildistamas ja öösel tegime Andreasega enneaegsete päeva puhul lillades tuledes majade pildistamise maratoni ja pühapäeva õhtul tundsin, kuidas kõik minus rõõmsalt juba särtsus. Tõmbasin lahtiseid otsi kokku. Täna, esmaspäeval, panin asju ja vaimu valmis. Homne tuleb kirju – natuke nagu tavaline koolipäev, printimine, lahenduskeskse intervjueerimise koolituspäev, pealelõunal portreefoto tutorial, valmistumine kolmapäevaks ja siis see kõik algabki!

Ja et teaksite, siis see pole kaugeltki ainus asi, mis hetkel tules oma sündi ootab. Nii et varbad rulli, mu sõbrad!

Mina olen valmis, juhhuuu! Elu on ikka üks segane seiklus. ja reedel saab me väike vapper sõdalane Vancu (just seda ta pärisnimi tähendab ja ma valisin selle talle juba enne ta sündi) juba 11!

Virmalised

Kell oli veidi enne poolt kuut õhtul, kui Liis mulle töölt kirjutas, et täna öösel lubab virmalisi. Seepeale kirjutasin Loorele, kes elab linnavalgusest eemal, et kuidas talle tundub, kas juba loob. Selgus, et on võimalik, et loob. Ta saatis mulle ka tabeleid ja linke ja ma sain korraga aru, et asi on keerulisem, kui ma arvata oskasin.

Ma olin terve hommiku lammast taga ajanud ja lõuna ajal kaks tundi haiglas pildistanud, siis veel lambapildistamisega tegelenud ja üsna kutu omadega. Lappasin oma stuudiopilte ja püüdsin kogu seda asja kirja saada. Andreas oli horisontaalis, pühapäev ju ikkagi, aga ma ju teadsin, et on olemas võlusõna, mis selle tegelase sealt voodist joonelt välja ajab ja see sõna oli… loomulikult “virmalised”! Ta on küll käinud kaugel Norras maailma otsas, aga seda keset suurt suve ja virmalised ongi tal veel päris nägemata. Mina olen virmalisi näinud. Põhja-Soomes aastal 2000 koolireisil olles laperdasid need kaunitarid taevas nagu tekid. Eestis olen vaid korra virmaliste uduõrna varju näinud Pärnust Tallinna suunas sõites. Oli vist aastal 2006-7. Ja et siis täna on lootust?!

Poisid soovisid koju jääda. Andreas oli aga kohe valmis uueks seikluseks. Kella 20ks olime Pirital. Andreas arvas küll, et ehk on Türisalus etem (ega ta palju Tallinna ümbruses käinud ju pole veel), aga ma olin juba lugenud, et seal võib virmaliste korral paras kaos olla ning mere äärde ma pimedas ronida ka ei tahtnud. Pirita tundus alustuseks hea. Ega mul kõrgeid ootuseid polnud. Ma ju olen neid meie imepilte näinud, aga Tallinna valguses tundus see pigem ulme valdkonda jääv saavutus.

Tuul vuhise sja lained mängisid pimeduses. Taevas tundus tume. Aga siiski?! Kaamera nägi paremini kui meie.

Astusime mõned sammud mereveele lähemale ja tõepoolest, Viimsi kohal oli taevas roheline kaar. Palja silmaga oli see vaid kergelt aimatav sel hetkel. Katsetasime nii ja naa. Liiga valge, liiga tuuline ja liiga külm.

Andreas pakkus veel kord mulle Türisalu pangale sõitmist. Kuna see meist aga teise maailma otsa jäi, siis arvasin, et ehk siiski katsetame parem Viimsiga. Mu ootused polnud endiselt liiga kõrged. Tore oli, et me natuke värve nägime ja Andreas midagi virmalisebeebi laadset ära nägi. No et kui ei peaks rohkem õnnestuma, siis midagi seal Pirital ju isegi juba oli 🙂

Viimsist pöörasime Miiduranna poole. Esimesel võimalusel tegime peatuse. Kahes autos pargiti niisama tulede valgel ja tänavavalgustus oli tugev, aga taevas andis lootust.

Kui me autosse tagasi sooja ronisime, et ehk veel veidi edasi sõita, oli Liis alguses kirjutanud, et ongi vist tänaseks kõik ja pidu läbi, kuid siis oli ta lisanud, et tunni aja pärast lubab uut lainet.

Nii, kiired arvutused. Kell oli sel hetkel 20:40, uut lainet oli oodata umbes kella 21ks. Sõitsime edasi. Lihtsalt kaugemale linnast. Ma küll kõhklesin, kas me seal valgustusest vaba koha leiame, kuhu tohib sisse sõita või peatuda-parkida. GPS-il teid jälgides meenus, et kunagi eelmisel aastatuhandel käisin ma korduvalt Pranglil ja paat saare suunas väljus alati sealt poolsaare tipust vist. Oli ju nii? Või on tänapäeval ka nii? Igal juhul taevas kumas juba palja silmaga nähtavalt rohekalt ka tänavalguses ning Andreas otsis usinalt peatuskohta.

Sadama vist leidsime, aga seal ei saanud peatuda. Sõitsime edasi. Korraga olime kusagil parklalaadses kohas. Üks auto seisis seal töötava mootoriga, aga muidu oli vaikne. Ainult koerad haukusid lähedal asuvate majade hoovides ja inimesed elasid oma tavalist pühapäeva õhtust elu. Ma arvasin, et ajame statiivi parklas püsti ja proovime, aga Andreas vedas mu läbi heina merekohina poole. Taevas oli selleks hetkeks imeline! Tähetäpid pimeduses ja roheline servadest võbelev kaar laiutas otse meie ees.

Ja siis viskas taeva korraga triibuliseks. Laiad heledad vöödid sõitsid üle tumeda taevalae!

Seisime seal lummatult. Ja tähed kukkusid. Suurimad ja pikima lennuga, mida me kumbki iial varem näinud olime. Itsitasime ja rõõmustasime seal nagu kaks last ja nii ilus oli lihtsalt olla. Mis sellest, et me maailma parimaid pilte teha veel ei oska ega saa ja mis sellest, et Soomes on palju suuremad ja võimsamad virmalised. Me nägime nad ära ja püüdsime nad sabapidi kinni ka korraks, et neile musi anda 🙂

Korraks tundus juba, et pidu on läbi. Taevavõlv muutus taas tumedamaks ja koondus üheks suureks roheliseks kaareks silmapiiri kohale. Kõik jäi vaiksemaks ja me plaanisime minekule ennast asutada.

Korraga viskas heleda kiire kaarega risti taeva suunas ja siis hakkas kaare serv keset merd võbelema… Ja siis juba veidi julgemalt. Katsetasime erinevate aegade ja ISOdega, et kas püüame selle tantsunatukese kinni ka, aga päris kinni püüdsime selle sel korral vaid enda silmadega.

Ja kaare teises servas, mida me maja ja valguse tõttu küll vältida püüdsime, oli taevas veel ägedamaid kurrutusi viivuks näha.

Kella 22 ajal kodu poole sõites oli Pirital näha, et linna kohal on udu või tungivad pilved eemalt ühtse massina peale. Kesklinnas oli taevas juba täiesti pilves. Taipasime, kui väga meil vedanud oli oma pilvitu taevaga ja kui lihtne oleks virmalistest üldse olnud ilma jääda.

Meie süda on rahul. Me nägime virmalisi, Andreas päris esimest korda elus, ja leppisime juba enne kokku, et kui ka kõik pildid pekki läksid ja ebateravad on, siis meie imelist mälestust ei saa meilt ikkagi keegi võtta ikkagi esimene kord. Küll tulevad uued virmalised ja küll me siis püüame neid taas. Kui ei tule, siis läheme neile Soome külla 🙂

 

Mõõtmata suured tänud lähevad täna öösel Liisile ja Loore Lyle. Aitäh!  <3

Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas

Sündmusfoto suur projekt pidi olema mulle südamelähedasel teemal. See polud keeruline. Kuna Älin veel oktoobris sünnitada ei tahtnud, siis minu kiire valik oli kiirabi. Ma ju tean, mis tunne on 24 tundi valvata. Eks ma servast igatsen seda elu. Samas kui ma ennast juba kindlamalt tunneks, siis oleks ehk titadega haigla olnud esmavalik ja kiirabi teine, aga läks nii, et haiglast sai mu lõplik valik. Seda hetke, kui ma taipasin ja endas otsuse langetasin, oleks võinud keegi jäädvustad. Kõmpisin mööda Liivalaiat kodu poole ja püüdsin käeseljaga nühkides märgadest silmadest jagu saada. Ju siis nii pidigi minema, sest edasi läks asi juba tormiliselt.

Me ju loodame lapsi oodates, et nad sünnivad õigel ajal ja tervetena ning üle jääb vaid kodus uue pisikese inimesega kohaneda… Elu haiglas on isemoodi. Milline on see keskkond, argielu, rutiin? Millised on soovid ja igatsused? Mured ja rõõmud? Meie oma eesti emad on vastanud väga erinevalt küsimusele, mida nad titaga koos haiglas olles tundsid. On neid, kes tundsid end turvaliselt ja neid, keda valdas pidev mure ja hirm. Minu soov on näha ja kinni püüda erinevusi, et me kõik leiaksime võimaluse samastuda. Iga lugu on erinev. Seda teadsin ma juba enne. See andis mulle julguse otsida mitte ainult üht ema vaid kutsuda üles nii paljusid emasid kui vähegi võimalik, et nad mulle läbi piltide oma loo räägiksid.

Korraga oligi enneaegsete FB grupis kuulutus üleval, et otsime emasid, kes elavad hetkel Tallinna Lastehaiglas koos oma enneaegselt sündinud titadega ning on nõus olema peategelaseks pildiloos “Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas”. See kõik tundus nii loomulik jätk 11 aastat tagasi kirjutatud “Pisikese tita loole” kui mina olin see ema, kes oma enneaegsega haiglas elas. Minu peas oli selge idee, seda tuli esitleda viisil, et me nende emadeni jõuaksime, kes osaleda soovivad. Meile tuli appi ka haigla ja dr Liis Toome ja sellega oli algus tehtud. Aitäh!

Laupäeva hommikul seadsin ma sammud tuttava tita pidliga maja suunas.

Tore käruparkla on endiselt omal kohal. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma neist kärudest omal ajal ikka mööda kõndisin ja mõtlesin, et ahh, see kõik pole veel meie jaoks ja siis korraga, pea kaks kuud hiljem, oli ka meil õigus õueõhku nuusutama minna. Kui sul on asja käruparklasse, siis ju sa oled juba veidi edasijõudnum. Äkki isegi paistab kojuminek? Millised armsad mälestused.

Järgmisest uksest sisenedes jõudsin riietehoiu juurde. Klomp kerkis kurku, kui nägin enda “Pisikese tita lugu” laual, keset platsi. Kui palju on nende aastatega asi paremaks muutunud. Jah, haiglas pole kerge olla, aga on natuke parem, kui oli varem.

Kohtusin dr Toomega, piilusin remonti ning läksin seejärel emadega rääkima. Neist said emotsionaalsed ja ilusad kohtumised. Enne kaht esimest pildistamise päeva ma aimasin et ma soovin selle projektiga jätkata ka edaspidi. Sellel hetkel raiusin ma selle mõtte enda jaoks kivisse. Kuna mu edasine teadustöö tuleb haiglas elavate vastsündinute ja olude sunnil ikka veel sünnist peale haiglas elavate ka suuremate imikute-põnnide vanemate toetamisest, siis just nende vanemate toetamisele soovin ma keskenduda. Ja ärge muretsega, ma pole isasid unustanud. Ja õdesid-vendi ja vanavanemaid. Iga asi omal ajal.

Minu eesmärgil on antud juhul kaks otsa. Üks on toetamine, teine teadlikkuse tõstmine. Ma soovin, et neil emadel ja nende peredel, kes titaga haiglas on, oleks mälestus, mis ehk hiljem enam nii keeruline ei tundugi. See on oluline verstapost nende elus. Enamasti on paljudel vaid telefoniga tehtud kiired pildid. Või siis pildid titast, aga mitte titaga koos. Mis ma küll annaks, et mul endal oleks sellised pildid olemas! Ainuüksi eilse päeva jooksul, kui ma esimest korda oma esimets lugu tutvustasin, sain ma tagasidet emadelt, kes on seal haiglas olnud, et kuidas see ka väga ammuseid mälestusi esile kutsub. On äratundmist, on uhkust enda ja lapse üle, et on hakkama saadud, on nii palju kõiksugu emotsioone. Usun, et mõnel on ka pigem raskeid tundeid. See on ok. Pinna all võib hõõguda palju valu. Samas ehk on just see võimalus sellega valuga tegeleda ja minna lasta. Valu ei kao enne, kui me ei luba tal minna.

Ja teisest küljest on nende lugude jutustamise väärtus selles, et need, kes ei tea, mida kujutab endast elu titaga haiglas, saaksid sellest aimu. See nukrus, igatsus, armastus, rõõm, lähedus, mis pressib ennast ka läbi kuvöösiklaaside, piikusvate aparaatide ja pideva liikumise, on seal alati olemas.  Hirm ja ärevus tukslevad pinna all ehk veel kaua meie sees, aga armastus võidab. Võidab ka siis, kui tead, et lootust palju pole. Omal moel on need pildid lahinguväljalt. Ja selle võitluse eesmärk on võita.

Nii palju on seda, mis jääb kaadri taha. Kodus ootavad lapsed ja pere. Eraldatus lähedastest, eraldatus sageli ka lapsest, kes oma klaasist kosmoselaevas elab ja keda alati sülle ei saagi võtta. Mure ja rõõm, mis on pidev või käib kolmetunniste tsüklitena. Te ehk küsite, miks on piltidel nii palju näha last? Sest just see pisike ime on põhjus ja keskpunkt ema elus, ema silmatera. Tema on põhjus olla haiglas, uskuda, loota, unistada ja vastu pidada. Ja te ehk tahate teada, miks sööb pisike ime pudelist, kui me kõik teame, et talle on parim rinnapiim? Aga kui pudelis ongi rinnapiim? Kui ta veel ei jaksa rinnast imeda, siis sondist parem lahendust võib olla ajutiselt ka pudeli kasutamine. On nii oluline, et nii laps kui ema end võimalikult hästi ja mugavalt saavad tunda.

 

Mul on fotograafina veel palju areneda, aga läbi nende kogemuste on mul olnud imeline võimalus õppida ja mõista, mida ja kuhu suunas pean ma ennast edasi arendama. Ma tänan kogu südamest Kärti ja Rebekat, Liisat ja Melanit kogu selle usalduse eest, et nad lubasid mul saada osa nende päevast ja näidata maailmale, milline on ema elu enneaegse lapse kõrval haiglas. Aitäh!

Selle tunneli lõpus on valgus.

Ja siit tulevad kaks esimest emade lugu!

Kärt ja Rebeka räägivad enda loo siin:

https://www.eva-herrera.com/tita1/

 

Liisa ja Melani lugu on siin:

https://www.eva-herrera.com/tita2/

 

See projekt elab minu südames ja jätkub. Peagi on plaanis püüda pildile ka kolmas lugu.

Tartu osas ei oska ma hetkel lubada (küsida võib ikka), aga Tallinnas olen ma olemas ja kui teil, armsad pisikeste imede emad, on huvi kaasa lüüa, siis kirjutage mulle julgelt eva@enneagsedlapsed.ee

 

(PS soovitan galeriisid vaadata pigem suurelt ekraanilt. Telefonis ei ole galeriid hetkel zoomitavad.)

Teistmoodi äraarvamise pildid

Mina ise

Kuidas panna endast kokku üks vaikelupilt nii, et teised saaksid arvata, kes on pildil? Mulle tundus endale, et mida iganes ma sinna pildile panen, siis nad arvavad laksust ära, et see olen mina. Steoskoop? Kraadiklaas? Mõned pereteraapia ja psühholoogia raamatud? Lilliga tass, pilt? Jälle siplesin ma viimase hetkeni. Laud oli mul asju täis kuhjatud ja otsisin seda oma asja. Kes ma siis tegelikutl olen? Pisihaldjas ja draakonimamma? Eks vist jah.

Käesirutus paremale – ükssravik, käesiritus vasakule – Vancu lohe. Kotist sain veel paki küpsiseid ja oligi olemas. Kärpisin kõik üleliigse välja ja alles jäi üks magus pilt, mis muudkui kahanes, sest arvake, kas tihe liiklus mu selja taga jättis laual vabalt lebavad küsised puutumata? Kuulsin veel vaid vabandusi ja krõmpsutamist. Aga pildi sain tehtud!

Teistel oli tublist arvamist, aga ära arvasid.

Keegi, kes on kuulus

Sisulise jätkuna samas teemas, kuigi teise aine osana, oli vaja meil teha sarnase lähenemisega pilt ka kelleski, kes on kuulus.

Ülesandele mõeldes tulid mulle pähe kõiksugu filmi- ja raamatutegelased ja pärisinimestest no Jacksonit ja Madonnat ja Elvist ja Lennonit oleks kõik vast kohe ära arvanud? Kuna meie õpetaja on välismaalt laenatud, siis arvasin, et on tore, kui tema ka teab, kellest jutt käib.

Lõpuks oli mul terve pikk nimekiri, aga siis oligi viimane õhtu sujuvalt kätte jõudnud ja asi tuli ära teha. Andreas sobras oma baarikapis, mina otsisin sukki ja särke. Sigari sain kapilt, mütsid esikust. Piltidena läksid käiku mammalt laenatud fotod. Kapi otsast tõime kohvri alla ja kokku sai üks kenake kaos. Just selline nagu selle täiel rinnal oma elu elanud tegelasel. Vihjeid on sellel pildil rohkem kui rubla eest.

Arvate ära, kes on pildil?

Teistele oli see keeruline pilt arvata. Ja huvitav oli ka see, et meie ca 20 esitatud fotost oli seda tegelast kujutatud väga ägedalt tervelt kolmel korral. Vaat nii kuulus ta ongi 🙂

Paradoksid ja paarid

Meil oli koolitööna antud valida, kas me teeme pildi tulest, õhust, veest või maast. Muidu poleks ju keeruline, aga tingimused olid ka. Pilt pidi olema värviline, tuli ei tohtinud sisaldada ühtegi punase värvi varjundit, õhku tohtis kujutada vaid läbi hoonete, mis ei näi stabiilsete ja sirgetena, vesi ei tohtinud paista vedel ja maa/pinnas pidi olema nagu maastik ja seda võis kujutada ainult kangast, villast, kilekotist, ajalehest, sinu enda või kellegi teise kehast.

Vaatasin selle ülesandega tõtt jupp aega ja tulega on mul oma suhe. See võib olla mis värvi tahab, aga ligi ma sellele ei lähe. Õhu nõudmistele vastas minu peas pilt hoonetest nagu miraaž kõrbes ehk et selleks oleks olnud vaja kuuma õhku ehk? Mittevedel vesi on siis jää? Aur? Jäälilled? Käisin mitu päeva ringi üsna ahastuses. Ahistasin Andreast ja Happyt. Happy vist saigi kõige enam vatti, sest mul oli vaja lähivõtteid ta ninast ja kõrvast ja tallaalusest ja minu elus on ta kõige püsimatum neljajalgne tegelane. Aga midagi ma tema käest ikka sain ja kõige rohkem meeldib mulle ikkagi ta isemoodi naeratus!

Tundub ju isegi üsna rahulik roosat planeeti musitav tulnukas?

Linnast leidsin ka sellise koha. Nägi vägagi aerofoto moodi välja see asi. Täitsa maapinna moodi.

Aga pilt ei tohtinud olla loodusest endast. Kui maa, siis ikka muud variandid, mis eelpool kirjas. Aaa-haaas-tuuus!  Viimasel õhtul seisin keset Solarise keskust ja imesin oma spinatismuutit. Kohmerdasin midagi ja panin korraks topsi käest. Seda tagasi haarates kangestusin – kõrrel oli vesi, mis ei olnud vedel. No oli, aga see näis kuidagi hoopis isemoodi. Kiired pildid:

Kodus tundus aga ikkagi, et tegemist on äkki liiga vedelana näiva asjaga. Hiljem küll uurisin ja ka see oleks sobinud. Mina ei julgenud riskida ja lappasin muudkui oma pilte ja leiutasin, mida ma veel kähku saaksin proovida. Selles, et ma lõpuks maa/pinnase ikkagi teen, selles olin ma miskipärast kindel.

Proovisin inimeste kehadest liivaluiteid tekitada

Ja prühikotist elukskõlbmatut maapinda

Aga ei. Ma otsisin midagi muud. Hetkel neid eelnevaid pilte siia lisades polegi nad nii hullud, aga sel hetkel tundus, et no kohe üldse ei lähe. Ja siis ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin seda Happy nina jälle ja kruttisin seda nii ja naa ja seal ta oli!

Minu kustunud vulkaanikraater. Veidi vihmaniiske, sest pinnas ei võta vett vastu.

Kui kõik oma pildid saatnud olid, siis oli meil taas äraarvamiste ring. Mis on pildil?

Kuuldavasti oli minu pilt teiste jaoks paras pähkel olnud.

Ülesandel oli aga ka teine pool.

Paarilised

Ilma, et me teadnud oleks, mida pildil lõpuks ikkagi kujutatud on ja kes selle teinud on, pidime valima ühe pildi, millele pidime paarilise pildistama. See pidi looma mulje, et fotode autor on üks ja sama ning ka asja sügavam mõte on samast ooperist. Või siis pigem veel nii, et kohe alguses oligi plaan need kaks pilti paralleelselt teineteist toetavana pildistada. Lappasin meie pilte. Enda omale oleks mul kohe paariline olnud, aga seda ei tohtinud teha. Ja siis turtsatasin ma rõõmsalt Andreasele, et vaaaaat sellele pildile on mul küll mõte olemas! Pildil olid emotsionaalsed sportlased ja mul oli kange tahtmine vint asjale peale keerata.

Ühel õhtul jalutasimegi Andreasega nimme Rävala puisteel oleva lambipoe juurde. Selle aknal seisab juba ammusest ajast üks veider kuldne päkapikk. Mida ta sinna lambipoe aknale on ära kaotanud, ei tea. On tal mingi sõnum? Võimalik, aga minu jaoks oli ta väärt teadmine, sest just seda päkakakat mul oma pildile vaja oligi, et Gertrudi pildistatud spordimehi veidi narritada. On jah kuldne, aga vääääga kättesaamatu. Ütleb ülbarist päkapikk. Ihhiii!

Eks ma ju natuke ikka põdesin ka, et kas naljast saadakse aru. Enne esitlust oli ka juba selge, kelle oma see pilt oli ja siis kirjutasingi ruttu Gertrudile, et mul on selline isemoodi paariline tema pildile. Minu õnneks ta ei pahandanudki. Kuna ma esitluse ajal ise kohal polnud, siis kuulsin, et neil olla väga lõbus olnud tunnis. Elagu kuldsed päkapikud!