Armas Ellianna
Täna oleks võinud olla meie kohtumise päev. Minu raseduskalendris tiksus täna ette 40. nädal. Ei ole möödnud päeva, kui ma poleks Sinule mõtelnud.
Keegi meist ei tea, miks see kõik nii läks, miks Sa sedavõrd kiirustasid, et otsustasid koheva emaka asemel ankru munajuhas juba välja visata. Eks Sa olid oma tulemist juba nii kaua planeerinud ja igatsesid ehk meiega kohtumist samapalju kui meie Sinuga? Sellest kohtumisest loobumine oli pikk ja piinarikas nii Sulle, mulle kui kogu me perele.
Tea, kullake, Sa oled meie jaoks olemas ja kuigi ma nutsin alguses palju ja me olime issiga väga kurvad, et Sa ära pidid minema, siis teadmine sellest, et Sa olid teel me poole, tähendab rohkem, kui Sa ehk arvata oskad. Sinuga koos tuli küll palju kurbust ja valu, hirmugi, aga palju rohkem tuli Sinuga koos mõistmist ja teadmist. Mingis mõttes oled Sa aidanud vormida selgemaid sihte ja selle eest tänan ma Sind väga.
Kui ma 20 aastat tagasi kaotasin oma esimese lapse, siis näitas maailm mulle selgelt, et see polnud midagi olulist, millel peatuma jääda. Mina jäin ja maailm mu ümber ei mõistnud.
Et nii olevat olnudki parem…
“Mõtle, kindlasti oleks ta olnud väärarenguga, kui ta nii vara su sees otsustas mitte edasi kasvada. Ta tegi teene, et lahkus.”
“Sul on veel koolid käia ja töö vaja leida ja mees ja abielluda, enne, kui… sedasi ei saagi lapsi saada!”
“Su keha ise otsustas temast vabaneda.”
Ehk et nii oligi parem. Kellele? Milleks?
Ma olin seebikates näinud dramaatilisi raseduse katkemisi, aga peetumisest ei teadnud ma midagi. Ma olin üksi oma ahastuses ja jäin veel rohkem üksi. Minu lein oli suur ja lõputa. See oli nii tugev, et see häiris mu elamist, aga veel enam häiris see maailma ja ma sain aru, et pean seda varjama, et mitte tülikas ja ebanormaalne olla.
“Mis mõttes sa ei saa üle mingist nii väikesest asjast?!”
“Sa isegi ei tundnud/näinud teda.”
“See oli looduse praak ja loodus tegi sulle teene,.”
“Sa oled veel nii noor, küll sa saad veel õigel ajal, õige mehega õigeid lapsi.”
Iga selline väide oli sügavale taotud nael minu üksilduse kastile, kuhu ma ennast oma kurbuse ja igatsusega peitsin, sest maailm ei osanud või ei tahtnud minust aru saada. Minu lein oli vale. Seega mina olin vale?
Ma sundisin end edasi olema ja elama, aga see laps oli ja jäi mu südamesse. See, et ma teda kunagi ei näinud, kasvõi selle pisikese verekarva tombuna, kes mu seest elutuna välja kraabiti, ei tähenda, et ta ei olnud päris. Mul oli õigus teda näha kasvõi viivuks. Ta oli ja on minu jaoks päris. Ta on minu laps. Just nii nagu Sinagi. Ta oli Sinu suur õde. Ma oli alati tunne, et ta oli tüdruk. Pole möödunud aastat, kui ma poleks arvutanud septembrikuus, kui vana ta nüüd oleks. Teie sünnipäevadki oleks üsna samal ajal. Mõtle kui vahva, Sul oleks suur 20aastane õde, kes võiks vabalt ka Sinu ema olla. Mina sain temaga tuttavaks siis, kui ma olin 21. Ohh, see oleks nii armas ja ilus!
Ja tead, maailm korrutas mulle kogu aeg, et aeg on üle saada, jabur on kinni olla teispoolsuses, mida nagunii muuta ei saa, ja täna on mul kahju, et ma püüdsin teda enda sees nii palju aastaid matta. Aga ei suutnud. Murenesin kõikjalt. Mõtle, milline sõna meil on eesti keeles ja see ei tähenda üldse murest laiali lagunemist, aga ometi tunnen ma siin hetkel, et just murest ma koost lagunesingi. Lahustusin. Püüdsin teda endast välja lõigata. Õhinaga just talle kootud valgest beebilõngast jänkuga kampsuni kinkisin ära titale, keda ma Prantsumaale veel samal aastal hoidma põgenesin. Kogu see lapsehoidmise värk oli nii kohutavalt vale, sest see kiskus mu haava iga jumala päev jälle ja jälle lahti. Need kaks nunnut oleksid võinud olla ju minu omad ja see oleks võinud olla minu elu. Aga ei olnud. See kurvastas mind veelgi enam. Minu sees oli suur-suur must tühi põhjatu auk.
Aja jooksul püüdsin ma end taas valmis panna, lappida ja katta seda haigutavat auku enda sees, sest ma igatsesin nii väga oma lastega kohtumist. Emakssaamine sai peaaegu nagu kinnismõtteks. See pidi defineerima minu olemise ja andma põhjuse jaksata.
Ja siis läks jälle midagi valesti, sest 5 aastat hiljem kaotasin ma oma teise lapse. Tema oli poiss.
Tundsin, et rohkem ei suuda ma seda läbi teha. Mu keha ei suuda ja mõistus suudab veel vähem. Tol korral olin ma nii lähedal sellele kuristikule, et tulla ära Sinna teie juurde, aga ma ei teadnud, kuidas ma teid ära tunnen. Ma küll uskusin, et süda näeb, aga kindel ei saanud ma selles olla. Siis nägin ma unes, et mul oli süles tita ja ma otsustasin veel veidikeseks jääda.
Ma olin pikalt haiguslehel, peitsin end oma koopas ja igatsusest kellegi soojuse ja läheduse järele, kellegi järele, kes mind vajaks. Arstid olid mulle ütelnud, et nad ei leia küll põhjust, aga lapsi ma ei saa.
Läksin koerte varjupaika. Seal ajal asus see veel kusagil Laagri lõpus võsas. Ja seal ta oli, minu maailma kõige parem ja pöörasem sõber, Possu. Possu oli see, kes mu tagasi maailma tõi. Mõni kuu hiljem kasvas mu südame all Sinu suur vend Tan ja me Possuga koos ootasime teda pea kõik need kuud pikali voodis, sest mul ei lubatud tükk aega tõusta ja liikuda ja Possu jälgis, kõrv vastu mu kõhtu, et Tannuga ikka kõik hästi on. Kui Tan sündis, siis said neist kohe suured sõbrad. Kui Possu palju aega hiljem teie juurde taevasse tuli, jäi Tan teda aastateks nii väga igatsema, et iga kord, kui ta Possu nime kuulis või tema pilti nägi, tilkus tema silmadest suuri sõnatuid pisaraid. Su suur vend Tan võib Sulle Possust imelugusid rääkida. Või oled Sa ehk juba Possuga kohtunud? Ta on oranži ja valgekirju põlvekõrgune maailma kõige ägedam bullterjer, parim tunnetelugeja ja sõber.
Kui Tan sündis, siis oli minust maailma jaoks saanud lõpuks ema. Hingasin temaga üht õhku, sest ta oli minu elu, minu unistus, minu armastus ja mu elus oli keegi, keda ma sinna nii väga oodanud olin. Ma olin sündinud emaks.
Püüdsin vägisi mõtelda, et ju oli Sinu vanema õe ja venna tulek olnud kuidagi Tannu luhtunud tulemise katsed ja tegelikult oligi see tema, kes kolmandal korral kohale jõudis. See mõte ei tundunud mulle kuigi loomulik, aga nii mulle soovitati end lohutada ja ma ju püüdsin siis. Viskasin välise surve järel ära kahe esimese lapse ultrahelipildid ja kahe triibuga testid, sest NÜÜD oli mul ju olemas laps, kes pidi kustutama ära kogu eelneva leina…
Tead, tegelikult ei kadunud nad kuhugi ja mul on kahju, et ma vähemalt neid ultrahelipilte alles ei jätnud. Ühel päeval oleksin ma saanud oma lastest ühe suure pildi kokku panna. Aga ma juba mõtlesin välja, et ma siis joonistan neid, sest mälestust ei saa keegi minult võtta. Ja unustada ei saa, ega peagi.
Vancu tuli ootamatult. Me ütleme vahel sellistel puhkudel, et ta tuli lambist. Vanc tuli siis, kui keegi teda oodata ei osanud ja ka arstitädid ei uskunud lõpuni, et ta selliseid vigureid juba oskas enne sündimist teha. Sündimisega oli tal kiire. Võimalik, et tal oli igav. Rahutu hing, nagu ta meil on, kihutas ta siia meie juurde õnnesärgis ja veetis siis järgmised kaks kuud haiglates kõiksugu piiksuvate masinate keskel. Ta käis mitmel korral ära, vist siis seal teie juures. Talle anti võõrast verd, et ta jaksaks ja puhuti kopsu vahel liiga tugevaltki õhku, et ta keha hapniku saaks. Ta võitles vapralt, pööras Tannu elu uperkuuti ja pani mind tegema asju, millele ma varem isegi mõtelnud ei olnud.
Tehnikahuvi on Vancul siiani. Ju ta sai selle “nakkuse” haiglast endaga kaasa. Aga tead, mis on väga veider. Kui ta rääkima õppis, siis rääkis ta meile, et tema tõi siia meie juurde suure musta kaaputsiga mees, kellel oli käes vikat. Vanc ei teadnud selles vanuses midagi ei vikatist ega sõnast keep, ka sõna kapuuts kasutas ta esmakordselt ning sellist meest, kes selline välja näeks, ei olnud ta kunagi kusagil ilmsi näinud. Ei raamatus, ei multikas. See jutt oli minu jaoks alguses hirmutav, aga ta rääkis seda mitu aastat ja ei tundnud ise seejuures vähimat muret, justnagu oleks see olnud kõige loomulikum asi, ja nii ma siis rahunesin pisitasa maha. Kui Vanc oli nii 4-5aatane, siis see lugu kadus. Enam ta seda ei mäleta, aga meie Tannuga mäletame. Vahel ma ikka mõtlen, et ei tea, kas ta toodigi teispoolsusest siia või on selles loos peidus tema vahepealsed ärakäimised teie juures.
Igal juhul on Vanc meie juures ja ta on tulnud siia meid õpetama. See on selgemast selgem. Ta on üks vana ja tark hing, kes paneb meid kõiki elu üle järele mõtlema ja otsima endi seest paremat mina. Ta on pisike ja kardab vahel jaburaid asju, aga temas on vaprust ja teravust, terasust ja õiglast meelt rohkem kui paljudes suurtes inimestes. Ta on väga tundlik ja hell, aga samas väga otsekohene. Ta kipub maailmaga põrkuma veidi enam, kui maailm harjunud on ja seepärast oleme teda üheskoos hoidnud, sest me ju näeme, kes ta tegelikult on ja see on ainus, mis tegelikult loeb. See tulesäde temas väärib nii väga hoidmist ja julgustamist, sest selles on peidus kogu maailma valu ja rõõm. Hetkel läheb tal päris kenasti.
Sinu suur vend Tan! Temast ma enne ei rääkinudki pikemalt. Ta on nii minu liha ja luu ja kõige enam on ta minu hing ja süda. Ta on parem versioon minust – võimas, tundlik, hell ja ilusa maailmaga noor mees. Muidugi ma muretsen ta pärast, sest pisikesena pidi ta üle ja läbi elama nii paljut, mida ükski laps ei peaks kogema ja ta püüdis alati nii tubli ja hoolas olla. Ma tean küll, mida sellise püüdliku käitumise taha peidetakse ja kuidas vahel tuleb murdepunkt kõige ootamatumal hetkel ja ehmatab lähedasi. Olen püüdnud teha kõik, et hoida talle maailma, kuhu tulla ja olla iseendana, kartmata katkemist ja murdumist, sest neid tuleb elus ikka ette, aga neist saab terveneda ja edasi jaksata. Seda on elu mulle õpetanud ja ma soovin nii väga, et ta ei peaks igat ämbrit ise läbi kolistama ja saaks kodust kaasa tugevamad tiivad, mitte pommid jalgade külge.
Sinu issi liitus meie kambaga 5 aastat tagasi. Vanc ikka õhkab vahel, et issi oli tema elu parim sünnipäevakink. Issi kohtus Tannu ja Vancuga Vancu seitsmendal sünnipäeval. Kuidagi läks nii, et vennad tundsid issis kohe ära oma pärisisa ja issi tundis Tannus ja Vancus ära oma lapsed. See oli nii ilus ja loomulik kasvamine, mis mu südame alati väga soojaks teeb, kui ma selle peale mõtlen.
Issil on veel kaks suurt last. Kunagi ammu võttis ta samamoodi abielludes oma südamelasteks Patricku ja Michelle´i. Mõtle, Su issi on maailma parimaks isaks neljale lapsele, kes on juba siia ilma sündinutena ise ta endale pärisisaks valinud. See on üks väga suur tunnustus, ma arvan. Issil on oma suurte laste kaudu ka kaks maruvahvat pisikest pojatütart. Ja tead, kõige naljakam on see, et kui minust issi eelmise abikaasaga sõbrad said, siis selle Patricku ja Michelle´i emaga, siis tema tutvustas mind üks kord tervitades neile pojatütardele, kui ka nende vanaema. Ma polnud osanud kunagi end veel mõtelda vanaemaks. See teeb mulle siiani natuke nalja. Aga tegelikult on see armas ka.
Ma siin nüüd räägin Sulle, millisesse kirjusse perre Sa teel olid, aga usun et Sa tead seda kõike ise ka. Nii hea on Sulle jutustada…
Meil siin on sügis. Selle lausega meenus mulle üks ilus nukker laul. Minu lapsed on üles kasvanud lauluga. Isegi issi oskab neid kaasa laulda, kuigi kõigist sõnadest aru ei saa ja vahepeal ütleb sõna lõppu midagi täiesti muudmoodi. Aga see on armas ja tore. Tead Sa ka, kullake, kui väga me Sinu tulemist ootasime ja soovime? Ja kui väga me soovime, et Sa siin meie juures oleksid? Ma usun, et Sa tead.
Mingis mõttes Sa oledki siin. Kogu aeg ja iga päev. Sinu maine olek jäigi ehk vaid suurema mureli suuruseks, aga Sinu mõõtmed meie maailmas on nii palju suuremad.
Kevadel olin ma kurb, et mul ei olnud Sinust mälestuseks üht ultrahelipiltigi. Alguses ei näidanud Sa end terava silmaga otsijatele pikalt kätte. Kui nad Su lõpuks üles leidsid, siis liigitati Sind kohe selliseks eriliseks tegelaseks, kellega peavad tegelama vaid nemad, mitte meie. Issi ei näinudki Sind ekraanil. Ta ootas kardina taga iga kord, et Sind leitaks ja teda ka juurde kutsutaks. Tegelikult oleks ta võinud iga kord meiega koos olla. Ja nii polegi meil Sinust ühtegi maist märki rohkem kui hõreda kvaliteediga foto heleõrna teise roosa triibuga positiivsest testist. Esimese masendushooga kustutasin ma need pildid oma telefonist, aga õnneks olin ma need issile saatnud. Sealt leidsin ma need üles ja nüüd on see üks kallis pisikese mälestus. Veider eks. Aga Sina ise joonistasid selle teise triibu sinna oma olemisega ja see on täna üks ütlemata oluline tunnistus.
Sa ju tead küll, miks ma fotokooli läksin ja tead, kui oluliseks ma pean seda, et neist titadest, kes ei saa meie juurde jääda, oleks olemas mingigi mälestus, mida kalliks pidada. Vahel ei ole vanemad selleks alguses valmis, aga see on see hetk, kus neid tuleb veenda, et see on vajalik. Kasvõi nii, et see on nagu üks oluline protseduur. Hiljem on nende valik, kas nad soovivad neid pilte või ei, aga elu näitab, et tuleb see hetk, kasvõi aastate pärast, kui nad neid soovivad. Ma olen hoolega õppinud ja harjutanud, aga sageli kaob aeg käest ja siis vahel jõuavad minu juurde emmed, kelle laps on just äsja tulnud sinna Sinu juurde ja neil ei ole oma lapsest ühtegi mälestust peale võõra karbi, mis neile midagi ei tähenda ja nad küsivad, et miks nad ei teadnud, et ma olen olemas ja oleksin saanud aidata neile mälestusi luua. Ja mul ei jää muud üle, kui vastata, et ma olen püüdnud üle ja ümber ja läbi saada takistustest, mis mind jääb neist lahutama, sest meie vahel on uksed ja inimesed, kus keegi teine arvab, et sel hetkel pole vaja vanematele tüli teha veel ühe inimese sekkumisega. Eriti veel kaameraga inimese. Aga see on minu südame asi.
Jah, kui tita kipub siia maailma nii vara, kui Sina tulid, siis tõesti pole midagi väga teha, aga juba mõni nädal hiljem võib olla. Ja kui neid titasid, kes jääda ei saa, saab ehk pildistada, siis neid titasid, kes tulla ei saa, neid saab joonistada. Seda õpetasid mulle Sina. Imelik, et ma selle peale varem ei julgenud tulla, aga see tõepoolest lohutas ja leevendas. Nii olen ma Sind joonistanud endaga koos ja me perepildile.
Suve alguseks olin ma katki ja väsinud. Ma igatsesin Sind, aga ma ei tahtnud oma kurvameelsusega olla kellelegi tüliks. Ma olin juba varasemalt FBs jälginud erinevaid sünniga seotud leinateemalisi lehekülgi. Olin lugenud lugusid, vaadanud võimalusi mälestamiseks, vaadanud pilte surnud titadest, nii fototehnilise poole pealt kui seda, kuidas inimesed neile reageerivad. See oli mulle ammu selge, et lapse, ükskõik, mis raseduse etapis, kaotanud vanemad, võivad väga vajada, et nad saavad oma kaotusest rääkida ja neilt ei oodata, et nad sellest ruttu üle saavad. Ma teadsin, kui oluline on, et vanemad saavad oma lapsest rääkida, neid kuulatakse, toetatakse ja kui lapsel on nimi, siis kasutatakse seda lapsest rääkimisel. See tundus igati mõistetav ja loomulik minu jaoks, kui laps on sündinud sellises raseduse etapis, kus ta on juba pisikese inimese kujuga. Ja veel kui liigutavad oli minu jaoks need lood ja pildid, kus last oli käsitletud lapsena ka siis, kui ta oli sündinud ammu enne seda aega, kui tal oleks reaalselt ühtegi elulootust olnud siin meie maailmas. Kui sageli ei näe meie emad kunagi oma nii vara sündinud ja surnud last?! Ja see lein on ehe, see kaotus on päris. Ja vahel on see lein seda visamalt valusam, kui pole ühtegi maist kinnitust. Selline lein võib vajada väga palju aega ja veel enam mõistmist enne, kui ta leeveneda saab.
Kuna ma neid lehti nii palju vaadanud olin, siis oli enamus minu FB reaalsusest suve alguseks mustvalge ja nukker ja see nukrus oli muutunud minu reaalsuseks, sest selles oli ka midagi lohutavat. Ma ei olnud oma kurbuses ja kaotuses enam päris üksi.
Ühel täiesti tühjal suvepäeval internetis oma radadel hulkudes jäin lugema. Lugesin terve päeva ja õhtul olin kindel, et see on just see, mida ma tegema pean. Rääkisin oma mõttest issile ka. Ta oli Sinu lahkudes olnud kurb ja näinud kõik need kuud minu kustumist. Sellel õhtul mu silmad aga särasid, sest mingis mõttes tõid need Sinu mulle lähemale.
Kui Tan pani mind omal ajal kirjutama ja rääkima sellest, kuidas emakssaamine ei pruugi üldse nii lihtne ja ladus olla, kui maailm tahab sekkuda ja kui tugev peab olema ema, kes on valinud, et tema laps ei vaja käru, oma voodit, voodikarusselli ja saab rinda nii kaua, kui ise soovib. Vanc omakorda keeras kogu me maailma ikka päris pahupidi ja andis mulle nii palju tõukeid maailma paremaks paigaks muutmiseks. Sina tulid ja tõid mu ellu selguse ja valguse, et minust ei pea saama mitte ainult sünnitoetajat, mida ma aastaid juba plaaninud olin ja ka kokkulepped olid juba enne Sinu tulekut sõlmitud, kuid loobusin neist suve hakul siis, kui ma paljust muustki loobusin. Sel suvepäeval ma taipasin, et minust ei peagi saama lihtsalt sünnitoetajat vaid sellele lisaks kohe ka sünniga seotud leinatoetaja. Sünd ja surm olid minu elus käinud käsikäes. Need olid ühe mündi kaks poolt ja see, mida ma lugesin sellest, mida ma õppides teada saan ja oskama hakkan, see veenis mind jäägitult.
Sukeldusin. Tegin esimese tsükli läbi nädalaga. Ma ei saanud sealt teada midagi uut ja põrutavat, vaid kinnitust kõigele sellele, mida ma juba teadsin ja see andis mulle mingi rahu, mida ma polnud varem tundnud. Eksamitööd kirjutades panid vastamised mind aga kõike veel sügavamalt protsessima. Ma taipasin, et arvaku maailm mida iganes ta tahab, minul on õigus teha asju omamoodi nii, et mitte kellelgi pole õigust mind hukka mõista. Taipasin, et see ei ole mitte kellegi asi kahelda, kas mul on õigust Sind leianata, Sind igatseda, Sinuga rääkida. Minul on aga õigus arvata, kas Sa oled poiss või tüdruk ja sedagi, kus Sa praegu oled ja mida Sa teed. Me rääkisime sellest issiga ja olime mõlemad kindlad, et Sa oled tüdruk.
Sul oli vaja nime! Nüüd ja kohe!
See oli mõte, mis ei lasknud mul enne hingata, kui oli leitud lahendus. Su kõige vanemal õel ja vennal oli ka vaja nimesid, aga sellega tegelen ma hiljem, aga Sinul oli vaja kohe oma nime. Lõin kalendri lahti ja arvutasin… kas Sa tead, mis päev see oli, kui me Sulle nime mõtlema hakkasime? Minu raseduskalendris oli see Sinu ootamise 29 nädalat ja 5 päeva. Tead, miks see nii märgiline oli?
Sest just sellel päeval sündis peagi 12 aastat tagasi Vancu. See oli nii parasjagu kaugele kantud rasedus, et mul oli sees kindlus, et kui Sinuga selle hetkeni välja veame, siis on lootust, et pääsed kenasti. Ma ju aimasin, et Sa võid ka üks uudishimulik laps olla ja soovid kärmelt meie juurde jõuda. Muidugi saavad ka veidi varem sündinud titad sageli väga kenasti hakkama selle uue maailma ehmatusega, aga mul oli kogemus ja ma tahtsin kindel olla, et Sinuga on kõik ok. See andis mulle rahu.
Sina, mu pisike, otsustasid aga nii ruttu, et… või noh, tegelikult Sa ju ei otsustanud vaid läksid lihtsalt veidi vales suunas, sest tulla Sa nii ruttu ei tahtnud. Seda kinnitas ilmekalt see jonn, millega Sa arstitädide meelehärmiks elus püsisid ja minust lahti ei lasknud ka siis, kui ma Sulle rääkisin, et Sa ei saa sedasi tulla, Sa pead lahti laskma. Ma tean, et Sa tead, KUI valus mul oli seda Sulle ütelda.
Kui ma rääkisin issile kõigest, hakkas ta nutma. Esimest korda nende kuude jooksul nuttis tema rohkem kui mina. Või ma enne ei osanud seda märgata? Ta nuttis, hoidis mind kõvasti-kõvasti ja ütles, et Sa muutusid tema jaoks just reaalseks. No et enne olid Sa olnud vaid ebamäärane valu, mida ta tahtis enda sees eirata, kuigi ei saanud, aga nüüd oled Sa päriselt tema sees, ikka valus, aga ta ei tahagi Sind enam ära ajada. Ma usun, et Sa kindlasti tundsid seda ka, eks?
Mis me Sulle siis nimeks anname?
Mul oli mõni mõte juba varasemalt, aga need ei olnud kuidagi Sinu nimed. Eks see on ju ikka nii, et emmed ja issid plaanivad, aga siis vaatavad titale otsa ja no tita on hoopis mingi teise nimega lapse nägu. Korraks rääkisime issiga ka sellest, et kui me nüüd paneme Sulle mingi väga ilusa nime, et kas me siis raiskame selle Sinu peale ära ega saagi enam hiljem kasutada, kui peaks ikka juhtuma, et üks pisike tüdrukutirts meie juurde elama tuleb, aga siis arvasime mõlemad, et see on üks väga tobe mõte, sest Sa väärid maailma kõige ilusamat nime ilma ühegi tingimuseta. Kahjuks, ei saanud me Sulle nimevalikul otsa vaadata, aga me vaatasime Sulle otsa enda sees. Ja vaatasine issiga teineteisele otsa. Mõtlesime sedasi koos.
Elianna või Ellianna?
Kuna Sinu issi emakeel on Šveitsi saksa keel, siis hääldab ta sõnu ja nimesid veidi teisti kui meie, eestlased. Harjutasime ja häälisime seda nime siis nii ja naa. Mina ütlen Su nime selgelt kahe L-tähega, aga rõhk jääb “Anna” peale. Issi ütles samamoodi ka siis, kui kirjas oli üks L-täht. Tema muretses rohkem seepärast, et kuidas Šveitsis Sind kutsutaks, kui Su nimi on kirjas “Elli”. Aga lõpuks jõudsime me ikkagi selleni, et kirjapildis on kahe L-iga nimi kuidagi ilusam meie jaoks. See kirjapildi asi oli tähtis seepärast, et issi plaanib juba jupp aega teha laste nimedega tätoka ja Sinu nimi peab seal ka olema. See tundus issile nii õige ja loomulik ja see ajas mind hirmsasti nutma, sest see oli nii ilus.
Sellel päeval, kui Sinu tulemise number oleks olnud 29+5, said Sa endale nime. Täna oleks võinud olla Sinu sündimise päev, Ellianna ja seepärast ütleme me ka maailmale, mis Su nimi on.
Ma igatsen Sind. Täna kohe kuidagi eriti. Titade lõhn ja nende silmavaade, kasvamine ja arenemine, see on nii ilus ja eriline. Ma olen mingis mõttes läbi teiste vanemate titade selles kõiges ju kogu aeg natuke sees, aga mul on hea meel, et ma seda kõike enam nii ei tunne nagu 20 aastat tagasi Prantsusmaale põgenedes. Ma ei sunni end kannatama vaid mulle meeldib see, mida ma teen. Nüüd on see teadlik valik ja mul on hea meel, et ka Sina mind toetad ja isegi innustad.
Ma tean, et Sa tead, et paljude nende titade vanematel on peidus lugusid teistest lastest, keda nendega enam ei ole. Meie elud on vahel palju siiruviirulisemad, kui me neid välja julgeme näidata. Titade sünd on selline aeg vanemate elus, kus paljud olulised vanad asjad meelde tulevad ja vahel ka valusalt torkima hakkavad. Ükski uus sünd ei kustuta eelmisi kogemusi, see võib vaid aidata asju näha uutmoodi, lohutavamalt. Kui need peidetud tunded segunevad veel süütundega, siis võivad need palju halba teha ja neist on vaja rääkida, et need vabaks lasta. Titad teavad ja tunnevad neid asju vahel paremini kui suured inimesed julgevad tunnistada. Nad tajuvad pinget, mida tekitavad väljaütlemata mõtted. Nad loevad neid, elavad nende mõjuväljas.
Sa oled ehk nii pai ja saadad neile titadedele sõnumi, et nad oma emmedele ja issidele ütleksid, et on täiesti ok olla kurb ja igatseda neid, keda nende juures ei ole. Perekond on see, kes on meie südames. Ja Sina näitasid mulle, et neid, keda me silmaga ei näe ja käega ei saa katsuda, saab siiski joonistada ka perepiltidele. Vahel võib see kinnitus olla nii vajalik selleks, et saaks rahu leida.
See, mida Sa meile näidanud ja õpetanud oled, on miski, mida ma ei osanud iial soovida. Sellist valu ei saa soovida, aga see eriline lootuse ja lohutuse võlumaailm, mille Sa meile avasid, muudab selle valu talutavaks ja ilusaks.
Sinuta ei oleks ma kunagi teada saanud, kui väga ok on rääkida oma lastega, keda me justnagu kunagi tundnud veel ei olegi. Rääkida nendega mõttes, neile kirjutada.
Ja sedagi, et Sinust saab ja peab rääkima. Ja kui oluline see on selleks, et end uuesti tasakaalu saada.
Sind ei pea unustama! See on enamasti nagunii üsna võimatu. Sind ei pea mahasalgama ja ära peitma, sest Sind saab mäletada hellalt ja õrnalt ja ilusalt.
Et on täiesti ok anda enda ja maailma jaoks nimesid neile, keda seadus veel lapseks ei pea. Anda nimesid ka neile, keda pole kunagi tundnud ja näinud, aga on tunne, et tal on nimega parem.
Ja enda ümber vaadates kinnitasid Sa seda, et on täiesti ok leinata ka seda kaotust, kus polegi ühtegi kinnitust, et seal oleks üks pisikene inimene kasvamas olnud. Aga kui seal oli lootus, seal oli soov ja juba see, kui vanem tunneb, et ta nii väga soovib, aga ei saa või ei õnnestu rasedaks jääda või kaaslast leida või tuleb haigus või triipude asemel tulevad varem või hiljem ikkagi vaid päevad, on aktsepteeritav kaotuse ja leinana, sest see on tunne, mis elab meie sees. See tunne on päris, see tunne võib olla väga valus ja mitte iial pole kellegi õigus kahelda ja vähendada ja alavääristatada seda tunnet oma taipmatute kommentaaridega “küll ta tuleb”, “küll proovite veel”, “praegu polnud õige aeg”, “küll järgmine kord läheb paremini” ei ole lohutavad. Ootaja aeg on pikk ja piinarikas ja elu ja aeg läheb. Ainus, mida kaotust kogenud vanemad vajavad on mõistmine ja nende tunnete, kaotuse ja lapse mälestuse austamine. Lihtne, aga nii keeruline.
Ma olen nii väga kurb, et Sa ei ole siin. Ja samas olen ma õnnelik, et Sa oled osa meie elust. Täna. Alati.
Aitäh, Sulle, me pisike Ellianna!
Aitäh, et Sa me ellu tulid ja selle osaks alati omal viisil jääd.
Armastusega
Sinu emme ja issi
PS selle linnukese tegin ma Sulle kevadel laste leinaga tegelemise tsüklis mänguterapeudiks õppides. Ta on veidi suurem kui Sinu maine keha olla jõudis. See tundus mulle just paras suurus, sest siis saad Sa temaga lennata ja tema saab meie sõnumeid tuua Sulle ja Sinu omasid meile.
Taksole sättimine oli tore, sest ma pole vist 20 aastat nii pisikese auto peale sattunud. Ja taksojuht oli ka tore. Tan istus sisse ja mina lükkasin Pingut ühelt poolt ja juht pressis teiselt poolt vastu. Purki me selle angerja saime!
