24th September 2018
, Elu ilusad hetked, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine, Minuga ikka juhtub, Natuke nalja ka

Loodusfoto. Katsetused Kõrvemaal

Eelmisel esmaspäeval, nüüd siis nädal tagasi, algas päev hullu paduvihmaga. Ma olin terve öö ja ka eelneva päeva oma lapsekandmise ürituse pilte töödelnud ja nagu hiljem selgus, siis teinud seda üsna kilplaslikul viisil, no nagu oleks hambaid saba kaudu parandanud või kuidagi nii. No neid samu asju saab teha palju lihtsamalt ja kiiremalt teha veidi teise lähenemisega. Aga selleks ma koolis käingi. Mõnus on nende arengute sees olla.

Nii, aga eelmine esmaspäev oli see päev, kui me pidime kogu esimese aasta fotograafide grupi ja enda fotoõpetajatega sohu ja metsa põrutama. Korrektseks jäädes, siis rappa ja nõmmele, aga mõte märjast maast on minu jaoks alati õudne olnud. Ainus hea asi rabas on veidral viisil olnud murakas. Ja seda ka mitte rabas vaid poes ja moosipurgis. Minu viimane isiklik kogemus rabaga oli aastal 1996, kui botaanikatundi minnes selgus, et jeee, maja ees on buss ja me sõidame nüüd ja kohe herbaariumi jaoks taimi koguma. Mõistagi rappa. Seal ma siis olin oma ultraminis kleidis ja kõrgetel kontsadel. Ja kevadine ilm ei olnud üldse mitte kuiv olnud enne seda käiku. Nagu näha, siis kuidagi sain ma sealt rabast ikkagi välja ja botaanikas hindeks suurte pingutuste ja ellujäämise eest ikkagi suurepärase. Aga raba on minu jaoks olnud sõimusõna. Mind ei eruta positiivselt isegi kõik need imelised pildid ja värvid. Mina näen pehkinud libedaid läbivajunud ebaturvalisi laudteid, boamadusid ja suuri Aafrika krokodille (viimane lauselõik kõlab tabavalt, kui seda Lia Laatsi häälega filmist “Suvitajad. Siin me oleme” ütelda) ja see tekitab vaid ööva. Raba ja soo ja üldse igasugune mets on minu maailmas ikka väga no-no-no olnud. Marju ostan ma heal meelel pigem turult.

Esmaspäeva hommikul ladistas laia vihma. Öösel oli suht vaikne olnud. Taevas oli pilves, aga vihma ei sadanud. Hommik seevastu oli lihtsalt masendav. Halasin asju kiiruga pakkides Andreasele, et sinna sohu ma jään. Tema kruttis ennast hommikuhämaruses mõnusalt teki sees nagu kapsauss ja muheles, et äkki vihm läheb üle ja siis nii hull ju ehk pole. Mis mõttes pole hull!! Juba mõte ise on hull. Aga meil on tark õpetaja, kes oli ennetavalt juba maininud, et kui ilm kehv tundub, siis ei tasu köh-köh helistada ja väita, et me ootamatult haigestunud oleme.

Kuna ma veel haige polnud, siis läksin ma nutuvõru ümber suu mornilt läbi vihma kooli, et sõita rappa. Enne olin ma kapist välja kaevanud oma kummiülikonna. Karm huumor on see, et sellesama kollase ürbiga olen ma aastast 1995 käinud kõikjal, kus on märg ja hirmus. Ja nüüd arvake, kas see mulle veel 45 kilo hiljem ka selga läheb? Muidugi läheb! Püksid on kintsukad ja jakk sulgub vaid ülemisest trukist, aga selga see läheb ja on endiselt mu truu päästja. Algupäraselt oli see mu isa tööriietus ajaks, kui hullult tormab, aga no aastaks 95 olid kõik laevasillad enamvähem juba kinniehitatud ja seega sai ta susse sahistades ja märjaks saamata ka marutormiga rahus laevas liikuda ja seda liigutada ning mina sain tema kummiülikonna endale. Ehk et omajagu nostalgiat on selles kenas kollases riietuses ka.

Nii. Vihma aina kallas ja raba asemel oli meie esimene peatus hoopis Valgehobusemäel…

Parklas autos istudes ei saanud ma teha muud kui ahastusest oiata ja samal ajal irvitada. Arvake ära, mis on siin maailmas veel jubedam koht kui raba? Just nimelt – seesama Valgehobusemägi. Miks? Sest kui ma sealt eelmisel korral, aasta siis oli 2003, alla ukerdasin… No enne seda ronimist oli ka rohkelt sadanud. No vot ja siis ma püüdsin sealt järsust mäenõlvast alla tulla ja jalg libastus ja mõnus märg muda muutus tigulibedaks liumäeks. Tegin kena mitmemeetrise kiirendatud laskumise ja olin kannast kuklani mudane nagu Shrek. Korralikult korpas ikka nagu mõni motokrossi masin. Õues oli külm. Autos oli külm. Ja autos olid ka kangast istmed, mida ma määrida ei tahtnud. Lõdisesin ja võtsin jaki maha. Püksata oleks seltskonnas ja võõras autos aga veidi liiga koomiline olla olnud. Õnneks leidsime kilekoti ja mõned ajalehed. Seal ma siis sedasi istusin kangestunult kogu kodutee ja see oli kõik lihtsalt liiga haigelt naljakas. Seega ei, Valgehobusemägi on ka no-no-no. Ja ometi just seal ma olin.

Bioloogi, kes minust keskkoolis ja natuke ka hiljem ülikoolis, sirguma oleks pidanud, pole minust kunagi saanud. (Tervitused siinkohal kõigile mu bioloogidest klassikaaslastele!) Mulle meeldivad sellised kohad heal juhul vaid pildil. Venisin mäest üles. Vähemalt seltskond oli vahva ja toetav. Tüdrukute vihmavarjud käisid lipa-lopa vahepeal tagurpidi. Tuul oli omajagu tugev. Ja märg. Torni ma ronida ei tihanud. Mõtlesin vaid sellele, kuidas ma puhta kannikaga sealt mäest nüüd ikkagi alla pääsen, sest poolteist päeva seiklusi seisis alles ees.

Mäe otsas vihma trotsides kirjutas Andreas ja tundis huvi, kas ma olen elus. Mõtleks – ma olingi veel elus! Saatsin talle enne mäest alla ukerdamist ka kinnituseks rõõmsa pildi, et ma täitsa elus olen 😉

Selgus, et rappa me hetkel selle sajuga siiski ei saa minna. Võib-olla hiljem, no siis kui sadu veel tugevamaks muutub. Huumor oli kahtlemata omal kohal ja maandas pinget. Liikusime edasi enda majutuskohta, parkisime asjad ja hakkasime hoopis teooriast ja ülesannetest rääkima. See oli hea sissejuhatus ja stressileevendaja.

Kui ilm sutsu kuivemaks tõmbus, läksime vudinal maja taha metsa. Mitte eluilmas poleks ma uskunud, et mulle võiks pinget pakkuda seente pildistamine. Aga võta näpust, nendega oli kohe täitsa tore. Seevastu enda ülesandega – hüperfokaalne kaugus – ei saanud ma üldse hakkama. Mõõtsin nii ja mõõtsin naa, spetsiaalne äpp oli meil ka abiks ja tegin mitukümmend katset ja hiljem arvutis selgus, et ei, ikkagi läks kõik see värk mul pekki. Selle eest sain hoopis toreda pildi Liisist ja mõnest seenest ka. Kohe nii hoogu läksin, et kui teised suundusid sööma, siis mina jäin veel seeni jäädvustama.

Marumaitsva õhtusöögi järel oli ilm just nii kuiv ja päike loojumas, et oli paras hetk rappa põrutada. Oigasin mõttes, et sinna ma jään, aga haarasin taskulambi, kommipaki ja suure elupäästva fooliumi kaasa ning istusin otsustavalt autosse.

Kui keegi oleks mulle kunagi varem ütelnud, et vaata asju, mis sulle ei meeldi ja mida sa kardad, läbi kaamerasilma, ja su õud ja hirm ja vastikus võivad momentaalselt otsa saada, siis oleksin ma teda napakaks pidanud ja pikalt just rappa saatnud. Aga just nii minuga sel õhtul läks. Õnneks oli muidugi laudtee suhteliselt värskemat sorti ja mul olid ka head jalanõud – mu vanad truud Aipid, aga nii uskumatult kui see ka kõlab, siis rabas oli väga ilus ja tore. Vihma küll tibutas ja minnes hoidsin ma oma kaamerat hõlma all, aga need tärkava sügise värvid, mida ka telefonikaamera suutis näha ja kinni püüda ka peaaegu pimeduses, olid ägedad.

Kaks mitmedimensioonilise maastikufoto katset ka:

F/1,7 – 1/11 SEC – ISO-200 – 4 MM (telefon)

Tagasiteel oli maailm nii vaikne. Vihmasabin jäi vaiksemaks ja sikutasin põuest kaamera välja. Proovisin. Proovisin veel.

F/1,8 – 1/20 SEC – ISO-1250 – 35 MM

Iga sammuga läks maailm pimedamaks. Aga see ei olnud hirmutav hämarus. Vaid üksikute lindude huiked kostusid kaugustest. Miskipärast meenusid mulle seal meie loodusfilmide ja -fotode isad, Maran ja Jüssi ning mälusoppidest ronis välja mingi soe mälestus Laanetaguse suvi filmist. Mul olid selle filmiga alati kahetised mälestused. Nüüd muutusid need kuidagi omamaks. Aga läbi pimeduse parkla poole tastates kõlas peas hoopis Rändaja õhtulaul (Nipernaadist). Maailm oli sel ööl maagiline.

F/1,8 – 1/20 SEC – ISO-1250 – 35 MM

Järgmisel hommikul põikasime päikese tõusu ajal jälle maja taha metsa. See on üsna ulmevaldkonda kuuluv saavutus, et ma vabatahtlikult enne 7 ärkan, et metsa minna. Ma ei lähe vabatahtlikult ega ka sunniviisiliselt muidu metsa ka siis, kui ilm ilus ja kere puhanud. No pole lihtsalt üldse minu teema, pluss mu puugifoobia. Mu oma ema ka ei usuks mind, et ma varahommikul metsas käisin. Aga metsa ma läksin.

Valgus oli üsna isemoodi. Püüdsin uuesti eelmine päeva ülesannet lahendada, aga pilt jäi ebateravaks (sest nii pika säriajaga ei hoia minu käsi kaamerat küll vist liikumatult). Küll aga on see minimalistliku maastikufoto moodi pilt.

F/1,8 – 1/10 SEC – ISO-100 – 35 MM

Pealelõunal suundusime me Jussi matkarajale. Kuniks muru ja mätas üle pahkluu ei ulatu ja pind kannab, siis selline looduse värk mulle sobib. Müttasime seal grupis, üksi, paaris. Katsetasime portreefoto ülesandeid ja loodusfotode tegemist. Mul olid suured probleemid fokusseerimisega. Isegi õpetajad püüdsid probleemi lahendada, aga jälile me pisipahalasele ei saanudki. Heas usus, et ehk saab veidigi paremaks, vahetasin lihtsalt oma 35 mm fix objektiivi muudetavate vahemikega objektiivi vastu. Enda üllatuseks olin ma võimeline sellest juba omandatud teadmiste põhjal ka midagi välja võluma. Ja ka teravustamisega läks kuidagi lihtsamaks. Algaja jaoks on ikka kolemasendav küll, kui sa päev otsa midagi teed ja iga viimane kui pilt ebaterav tuleb. Väike eduelamus peab ikka sees olema.

Veel üks multidimensionaalne katse:

F/5 – 1/3200 SEC – ISO-400 – 24 MM

Minu absoluutne lemmikpilt sellest käigust on aga portree kärbseseenest. Kui ma meie endi rühma hüperfokaalse kauguse ülesandega hakkama ei saanud, siis vabalt valitud teise rühma tööd teostades üllatust väljendava pildiga sain ma iseenda jaoks hakkama küll. No oli ikka üllatus küll see suur seenesirm segamatult keset liivast teerada. Sellist ülbet üllatamist saab endale lubada vaid vist siis, kui sul nii uhke punane täppidega kübar on peas? Pealgi on nad vist asja eest mürgised, sest sellist ilu ju pattta ei sünni panna kohe otsesõnu.

F/5,3 – 1/1250 SEC – ISO-400 – 62 MM

Ja teekonna siht oli järv, üle mille paitas silma helilaineid meenutava rütmiga harmooniline vaade. Maailm helises.

F/5 – 1/1000 SEC – ISO-400 – 18 MM

Lõpp hea, kõik hea. Koju jõudes olin väsinud, aga õnnelik. Ma arvasin aastaid vüi no enam kui pool elu kindlasti, et minus seesugust loodusesoolikat pole. Võta näpust! Või siis kaamerast. Liigagi võimalik, et ma kunagi sinna tagasi lähen. Vabatahtlikult ja rõõmsalt. Milleks kõigeks on kooliskäimine tegelikult hea! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *