22nd October 2018
, Elu ilusad hetked, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine

Paradoksid ja paarid

Meil oli koolitööna antud valida, kas me teeme pildi tulest, õhust, veest või maast. Muidu poleks ju keeruline, aga tingimused olid ka. Pilt pidi olema värviline, tuli ei tohtinud sisaldada ühtegi punase värvi varjundit, õhku tohtis kujutada vaid läbi hoonete, mis ei näi stabiilsete ja sirgetena, vesi ei tohtinud paista vedel ja maa/pinnas pidi olema nagu maastik ja seda võis kujutada ainult kangast, villast, kilekotist, ajalehest, sinu enda või kellegi teise kehast.

Vaatasin selle ülesandega tõtt jupp aega ja tulega on mul oma suhe. See võib olla mis värvi tahab, aga ligi ma sellele ei lähe. Õhu nõudmistele vastas minu peas pilt hoonetest nagu miraaž kõrbes ehk et selleks oleks olnud vaja kuuma õhku ehk? Mittevedel vesi on siis jää? Aur? Jäälilled? Käisin mitu päeva ringi üsna ahastuses. Ahistasin Andreast ja Happyt. Happy vist saigi kõige enam vatti, sest mul oli vaja lähivõtteid ta ninast ja kõrvast ja tallaalusest ja minu elus on ta kõige püsimatum neljajalgne tegelane. Aga midagi ma tema käest ikka sain ja kõige rohkem meeldib mulle ikkagi ta isemoodi naeratus!

Tundub ju isegi üsna rahulik roosat planeeti musitav tulnukas?

Linnast leidsin ka sellise koha. Nägi vägagi aerofoto moodi välja see asi. Täitsa maapinna moodi.

Aga pilt ei tohtinud olla loodusest endast. Kui maa, siis ikka muud variandid, mis eelpool kirjas. Aaa-haaas-tuuus!  Viimasel õhtul seisin keset Solarise keskust ja imesin oma spinatismuutit. Kohmerdasin midagi ja panin korraks topsi käest. Seda tagasi haarates kangestusin – kõrrel oli vesi, mis ei olnud vedel. No oli, aga see näis kuidagi hoopis isemoodi. Kiired pildid:

Kodus tundus aga ikkagi, et tegemist on äkki liiga vedelana näiva asjaga. Hiljem küll uurisin ja ka see oleks sobinud. Mina ei julgenud riskida ja lappasin muudkui oma pilte ja leiutasin, mida ma veel kähku saaksin proovida. Selles, et ma lõpuks maa/pinnase ikkagi teen, selles olin ma miskipärast kindel.

Proovisin inimeste kehadest liivaluiteid tekitada

Ja prühikotist elukskõlbmatut maapinda

Aga ei. Ma otsisin midagi muud. Hetkel neid eelnevaid pilte siia lisades polegi nad nii hullud, aga sel hetkel tundus, et no kohe üldse ei lähe. Ja siis ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin seda Happy nina jälle ja kruttisin seda nii ja naa ja seal ta oli!

Minu kustunud vulkaanikraater. Veidi vihmaniiske, sest pinnas ei võta vett vastu.

Kui kõik oma pildid saatnud olid, siis oli meil taas äraarvamiste ring. Mis on pildil?

Kuuldavasti oli minu pilt teiste jaoks paras pähkel olnud.

Ülesandel oli aga ka teine pool.

Paarilised

Ilma, et me teadnud oleks, mida pildil lõpuks ikkagi kujutatud on ja kes selle teinud on, pidime valima ühe pildi, millele pidime paarilise pildistama. See pidi looma mulje, et fotode autor on üks ja sama ning ka asja sügavam mõte on samast ooperist. Või siis pigem veel nii, et kohe alguses oligi plaan need kaks pilti paralleelselt teineteist toetavana pildistada. Lappasin meie pilte. Enda omale oleks mul kohe paariline olnud, aga seda ei tohtinud teha. Ja siis turtsatasin ma rõõmsalt Andreasele, et vaaaaat sellele pildile on mul küll mõte olemas! Pildil olid emotsionaalsed sportlased ja mul oli kange tahtmine vint asjale peale keerata.

Ühel õhtul jalutasimegi Andreasega nimme Rävala puisteel oleva lambipoe juurde. Selle aknal seisab juba ammusest ajast üks veider kuldne päkapikk. Mida ta sinna lambipoe aknale on ära kaotanud, ei tea. On tal mingi sõnum? Võimalik, aga minu jaoks oli ta väärt teadmine, sest just seda päkakakat mul oma pildile vaja oligi, et Gertrudi pildistatud spordimehi veidi narritada. On jah kuldne, aga vääääga kättesaamatu. Ütleb ülbarist päkapikk. Ihhiii!

Eks ma ju natuke ikka põdesin ka, et kas naljast saadakse aru. Enne esitlust oli ka juba selge, kelle oma see pilt oli ja siis kirjutasingi ruttu Gertrudile, et mul on selline isemoodi paariline tema pildile. Minu õnneks ta ei pahandanudki. Kuna ma esitluse ajal ise kohal polnud, siis kuulsin, et neil olla väga lõbus olnud tunnis. Elagu kuldsed päkapikud!

 

 

Comments 2

    1. Post
      Author

      Hihii, aitäh! Aitäh! 🙂
      Carl Warner oli minu jaoks uus ja väga äge! Johansson on mulle juba varasemast sümpaatne olnud. Lainepikkus haagib kenasti! Niii äge!! 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *