3rd December 2018
, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine

Portreefoto: valgusega mängimine – osa 1

Viimasel stuudiotundide päeval oli meil kaks väga erinevat ülesannet. Esimese eesmärgik oli leida sobiv valguskeem, mis sobib kõige paremini modelli näokujuga. Teine oli aga midagi hoopis maagilist.

Tiina hakkas meile modelliks. Ta soovis värvilist tausta ja et meil oleks kergem tema asukohta määratleda (hiljem pidime me sama skeemi proovima teise näukojuga modelli peal, et kas see toimib sarnaselt või mitte), siis sättisime paika ka helerohelise tugitooli, et Tiinal mugavam oleks. Kuidas siis pildistada meie ilusat Tiinat nii, et temast ka võimalikult ilus pilt saada? Me küll isekeskist arutasime, et mitmel meist on temast üliilusaid pilte, aga sama skeemi me korrata ei tahtnud. Oluline on ka pildistatava inimese enda arvamus – mida tema soovib pildil näha, mida äkki varjata? Tiina soovis, et põsed ja lõuaalune jääksid osaliselt varju.

Püüdsime siis teha nii nagu koolis õpetatud. Valgustasime tausta kahe refelektoriga (pilootlambiga) ja kummalegi poole Tiinat paigutasime lambi. Üks neist sai külge softboxi, teine kuldse vihmavarju. Mina sain esimest korda kohe alguses kaamera külge saatja ja hakkasime asja paika timmima. Liis reguleeris vihmavarju 🙂

Pilt tuli, aga mitte nii nagu vaja oli. Lisaks jäi taust säravkollase asemel hoopis sinepikarva. Kuigi järgnevate piltide tegemisel ma kaamera seaded peaaegu ei muutnud (väljaarvates fookuskaugus korraks), siis tulemused on üsna isemoodi.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Aga kui katsetaks veidi kõrgemalt ülevalt alla pildistamist? Üks asi on valgus ja vari, teine võttenurk.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Siis üritasime me paika saada mõnda kindlamat skeemi, et edasi liikuda. Me ei lähtnud rangelt Rembrandti skeemist, aga püüdsime seda veidi leida.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 80 MM

Ja kui väga veel mängib rolli, millise fookuskaugusega pildistada! No pole see, mis vaja! Võrrelge näo laiust sellel ja järgmisel pidlil. Selle pildil siin on nägu iiga laiaks venitatud tehnika toel. (Vaata huvi korral objektiivide erinevuste postitust SIIT )

Sättisime tausta valgustavad reflektorid tugevamaks. Vasakpoolse, mis enne tumedaks jäi, keerasime 3 peale, teine läks 2 peale. Vihmavari, kui põhivalgusallikas oli 2 ja softbox ei tulnud mitte alati välguga kaasa. Samal ajal püüdsime peegeldiga tumedale poolele valgust veidi juurde anda. Siin andis valgus peaaegu loop-efekti välja korraks, aga see polnud ikka see, mida me vajasime.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ja jälle saab me peaaegu loopis peaaegu Rembrandt 😉

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Sikutasime oma mõistusega lambid veidi ülespoole, et enda ideele lähemale jõuda. Tiina püsis püüdlikult ja pailt paigal.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Vahetasime vihmavarju softboxi vastu. Ametlikuks skeemiks sai järgmine lahendus (tänud Tiinale joonise eest!):

Mõlemad esimesed valgusallikad hakkasid tööle 2 peal, sest meil oli vaja võrdset tulemust kummaltki poolt. Ja siis hakkas nagu juba looma. Ainus, mis tekkis, oli kaela keskele tume terav vari (vasakpoolne pilt). Liigutasime lampe kaugemale. Julgemalt. Me endiselt kardame liiga palju ruumi võtta.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Meie nunnu Tiina! Muidugi oleks nüüd tulnud ikkagi katsetada ka nii nagu ta ise soovis, aga kõigi nende piltide peale meeldis ka talle endale viimane kõige enam. Suts ülevalt alla ja valgus kenasti 🙂

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Tiina istus nunnult oma rohelisel toolil edasi ja me püüdsime järjest teda pildile püüda.

Vahepeal oli mul võimalus Sigridit samas kohas pilootlampide valgel pildistada. See pole küll võtteldav välgutamise tulemusega, aga sellegi poolest sain ma temas paar huvitavat pilti.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-1000 – 85 MM

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-800 – 50 MM

Siis aga sai kell nii palju, et pidime oma tunnitöö korraks peatama ja võtsime ette enda jaoks hulljulge triki. Stuudiopildistamise, kus meie ülesandeks oli pildistada viie inimese ja phe väga armsa kutsu ametiportreed ning lõpuks neist kõigist kokku veel ka grupifoto. Seda viimast ei ole me üldse õppinud ja kogu suure vastutusega olime me nõus hakkama saam avaid siis, kui õpetaja Elina meid selles toetab. Ja ta toetas!

Alustuseks saime me kena näidistunni sellest, kuidas stuudios asjad käima peaksid. Ma olin seda esimesest stuudiotunnist alates nii väga oodanud, sest ilma ettekujutuseta pole nagu väga midagi teha ja eks see teekond ongi sellevõrra olnud käänulisem ja ebalevam ja me oleme raisanud aega valedes kohtades ja jätnud tähelepanuta hoopis.

Aga siis see kõik algas. Nii! Taust – valge! Valge on hea, sest valgusega mängides saab valgest nii valge kui kui halli kui musta. Kaks reflektorit läksi taust avalgustama ja meie tegime testi, kas valge on ikka valge. Noo, kas on?!

F/5,6 – 1/80 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ja siis sättsime kaks softboxi paika. Vaskapoolne välk tugevusega 2 ja parempoolne 3,5 (hiljem kruttisime selle vastavalt pildistatavatele ka 4,5 peale), ag aTiinaga katsetades olid nad 2 ja 3,5. Kaamerast vaadates tundus taust muidugi laitmatult valge. Siin on aga näha, et tegelikult on almused nurgad ikkagi hallikas.

F/6,3 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Kuidagi läks nii, et katsetama juhtusin mina ja isis esimese proovipildi ka ja kui siis edais pakkusin saatjat, siis arvasid kõik, et parem ikka kui üks teeb kõik pildid. Grupist lootsin ma pääseda, sets ma tõsimeeli kardan tervasutamist ja grupiga on see veel eriti keeruline ja noh… Aga Elina suunas ja juhendas kogu protsessi, pani Tiina ja teised ka kaasa tegutsema ja nii me selle asja tehtud saime. Pilte sai palju. Kokku läks meil pildistades 50 minutit + sättimine, katsetamine ja kokkupanemine.

Enda kogenematust arvesse võttes tundisn ma koeraga end kõige turvalisemalt. Teda oli hea pildistada. Olin kõhuli maas ja kutsu oli väga viisakas ja armas ja püsis kenasti paigal ja oma perenaise lähedal.

Kodus pilte vaadates olid õnnelik, et enmaus pilte olid tõepoolest ka teravad. Mida me aga valget tausta kasutades ei arvestaunud oli see, et meie valge taust on täis musti jalajälgi ja selleks, et pilt saaks terav, oli mul ava piisavalt kinni ehk taust ka selgem ja seega kõik need jalajäljed on ka näha! Seda ma ju pildistades ei taibanud, ikka alles kodus töötlema asudes. Taaskord õppetund juures!

 

Aga meie viimase stuudiotunni teine osa jätkub kohe järgmises postituses SIIN 🙂

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *