Tädi Mumm ja tema mummid

Mul on sõbranna, kelle nimi on Mumm. Mesimumm. Tannu jaoks on ta tema tädi Mumm 🙂

No kui meie tutvuse juured ei ulatuks paarikymne aastat taha, siis arvaksin vist siiralt, et ta pärisnimi ongi Mumm (nagu teeb seda enamus tema uuematest tuttavatest). Või tegelikult ju ongi ta lihtsalt yks igavene Mumm. Ta on alati rõõmus, tegus ja vahvalt triibuline. Selline ytlemata kelmikas tegelane, kes eirab turjale kerivat aastate koormat samavõrd innukalt kui mina. Mis tähtsust on passis kirjas olevatel numbritel, sest meie oleme ikka ja alati 22 ja ei milligrammigi vanemad! 😉

Vot ja kuna Mumm tegi nyyd kenasti pilte neist vahvatest asjadest, mis talle kodus näppu jäid ja mille autorlus kuulub minule, siis näitan neid teilegi. Sest olgu, normaalne täiskasvanu vist on viks ja viisakas ja muinasjutupidusid enda synnipäeva puhul ei pea, aga paljudel teist on ju lapsed, ning ehk on vahvate ideede järgitegemiseks pisut abi neistki pisikestest asjadest. 😉

Kuna minu sõbranna on Mumm, siis peab yhel korralikul Mummil olema endast ikka hulk jäädvustusi, nt pilt. Ja pildil on kindlasti lõbusam olla mitmekesi – seltsis ju segasem. Ja nii siis seisabki tema köögiseinal pilt temast ja minust. Kohe kogu aeg on silma all. Sõbrad peavad ju ikka ligi olema, siis on hea olla. Selle pildi joonistasin ma talle siis, kui tema noorem poeg oli veel pisipisi ja minu oma polnud veel sündmise peale isegi mõtlema hakanud. Ehk siis väga ammu! 😛

Ja kord, kui Mummil oli synna, siis kinkisime talle konna ja mummiga särgi, aga mul on see pisike kiiks, et kui ma kinki põnevalt pakkida ei saa, siis võin selle täitsa pakkimata jätta. See kord sai aga Mummile särk yle antud sellises guashidega värvitud mummi-pakis, mis ripub tal siiani (juba aastaid) laes voodi kohal. Õhtul ytleb head und ja hommikul soovib ilusat uut tegusat päeva vist 🙂

Tahtsin ääred kenasti õmmelda, aga paber kippus punnis ja pungitava sisu pärast rebenema. Seestpoolt ääri liimides kippus see ka lahti naksatama ja nii sai siis äär lihtsalt teibitud. (Mul oli kogu kingi pakkimiseks 15 minti aega, sinna sisse mahtus idee synd ja teostus ja kodust välja synnipäevapeole kihutamine). Ja kes ei tea veel, siis guashid määrivad ka kuivana. Olen lugenud, et soovitatkse pva-liimi sisse segada, siis pidi tulemus olema puudutuskindlam. Või juukselakiga valmis pind üle spreitada, aga niiske guash arvatavasti ei arvaks ka sellest suurt midagi, Rääkimata sellest, et ega mul ju juukselakki kodus pole 😀 Ise kasutan ma nyyd akryyle just sellel samal põhjusel, sest need õnneks ei määri 🙂

Ja siis sai kunagi yhe yrituse raames tehtud peasilte – teate kyll sellised nagu lastel lasteaiapidudel vahel peas on – kapsas, porgand, jänes on kinnitatud pappriba kylge. Või no vähemalt minu lapsepõlves oli nii 😉 Vot, meie peol olid ka sellised. Mängisime nendega äraarvamismängu. Et igayks sai istuda toolile ja siis pandi talle pähe kaunis peakaunistus ja ta sai hakata arvama, kes või mis ta on. Selline ‘jah’ ja ‘ei’-vastustega arvamise mäng oli. Jube lõbus oli! Eriti arvestades seda, et enamus olid suured ja tõsised halli ärgipäeva mattunud juba jube vanad tööinimesed. Ja siis kui teised said igasugu muud vidinad ja elukad endale otsaette, siis Mumm oli mõistagi ikkagi mumm

Et siis sellised lood on meil Mummiga. Ja saladuskatte all võin öelda, et Mummil on varsti jälle synnipäev. Tal on see igal aastal ja igal aastal saab ta mugavalt… 22. Ja isegi siis, kui me oleme hirmus vanad, isegi siis on meil selle numbrimajandusega lihtne – uus sünnipäev toob alati ringiga tagasi värske numbri 22 ja kõik algab uuesti samanooruslikult! 😉

Kolm pisikest isetegijat ja mesimumm Tannu

Uus nädal on alanud, aastavahetuse puhkus on läbi ja mina olen taas kõige kõrvalt ka endanimelise loomaia direktor 😀

Istun ja vaatan siin oma kolme hoolealust, just nimelt vaatan, sest ega mul eriti sekkuda ei lasta – kolme puhkusenädalaga on kahel neist toimunud arengus murranguline läbimurre ja kätte on jõudnud suur isetegemise aeg. Minu hoole all on seega kolm suurt ISETEGIJAT –
isepäine vanapoisist koerajuurikas – selline, kes linnalegendides lapsi sööb ja kaks 2aastast (teate kyll, mida ma silmas pean ;)). Ja kuigi nad nõudlikult tahavad kõike teha ISEEEE ega luba yleni näost kohupiima ja mustikamoosiga koos olles minul isegi oma suud puhtaks pyhkida, siis nemad kolmekesi võivad teha ikkagi kõike KOOS. Miskine Isetegijate salaliit vist?! 😀

Nyyd mõistate? Minu asi on vaikselt vaadata, et õnnetusi ei juhtuks ja vajadusel neid peenetundeliselt ja märkamatuks jäädes teenindada ning sobival hetkel ruttu telefoniga pilti teha. Kõige muuga saavad need kolm tegelast suurepäraselt ISE hakkama 😉

Aga reede öösel tegin mina ka midagi ise. Nimelt seisis meil laupäeva õhtul ees yks vääääga pidulik yritus ja kõigil oli kohustus ilmuda kohale pingviinidena ehk siis kenasti viksilt ja viisakalt mustvalges riietuses. Noh, endale surusin ikka musta pika kleidi selga, aga lapse puhul meel tõrkus. Fakt oli see, et kaasa ta tuleb, sest eraldi veel kutsuti, aga minu praktiline meel ei lasknud kohe mitte 2-aastasele ylikonda selga hankida – nagunii oleks see vaid väljaminek yheks korraks, milles ta end sugugi mugavalt ei tunneks ja seepärast kaapisingi poodi, et tuua sealt kaks kena riidetykki – natuke kena kollast ja natuke muhedat musta. Niiti ma ei ostnud ja alles kodus avastasin, et kolimiste käigus jumal-teab-kus asuvad õmblustarvikud on haihtunud ja mul on ainult nyri imeväikse silmaga nõel ja õhuke must niit. Õmblusmasinat mul mõistagi pole ja kõik, mis ma iial õmmelnud olen, on tehtud nagunii käsitsi ja ilma igasugu lõigeteta.

Mõeldud-tehtud, alati polegi ju vaja suurt arsenali ja saab ka hädapärasega midagi toredat teha. Kangas, käärid, niit, nõel olemas ja mõned tunnid näputööd, valutavad sõrmed ning laupäeva õhtul kihutas suurte ja pikkade pingviinide vahel ringi väike vilgas mesilane. Tundis end hästi ja mugavalt ja mis mulle veel meeldis, keegi ei nimetanud teda umbmääraselt lapseks (nime ju nagunii keegi kunagi ei viitsi mäletada) vaid toredasti mesimummiks. Poiss pidutses kohe kella 1-ni öösel, tantsis ja kihutas ja mida rõõmsamaks muutus peorahvas seda lõbustatum oli ka minu pisike mesimumm. 😀

Pidu oli väga tore ja igati shikk! Ilutulestiku ja mille kõigega. Aga mis te arvate, et pisike mees arvas, et kui pidu on läbi, siis on läbi ka tema mesimummipõlv? Ooo, ei! Kes ytles, et see oli vaid peoriietus? Nüüd on see tal rohkem nagu igapäeva-riietus, millega isegi jaledates kortermaja koridorides patseerida ja inimesi armsalt itsitama panna 🙂

Sellised lood siis meie soos. Olge terved ja nautige ilusat päikselist ilma. Järgmise korrani! 🙂

Tere, mina olen mõmmi

Tere, mina olen mõmmi.

Ma syndisin eile õhtul suurest armastusest, froteest, niidist, neljast nööbist ja mõnest asjast veel, mis mind pysti hoiavad. Kuna mulle anti nägu ja tegu ainult pisikeste nobedate näppude vahel, siis läks minu loomisega veidi enam aega, kui kaasaegse tehnika abil syndinud sugulastel. Aga nii umbes 4-5 töötunniga sai karumõttest karu. Kes ytles, et mõttejõud pole tugev, kui sellest juba karumõmmid synnivad?

Kuna minu reaalne olek algas kõrvadest, siis oli mul mõni tund aega aru pidada ja kõike hoolega kuulata enne, kui mulle silmad anti ja ma kõike imelist enda ymber ka näha sain. Kogu minu loomise protsessi saatis yks pidev protest ja kisa, mis muutsid vahel ka nõelapisted veidi konarlikuks ja närviliseks. Olin isegi veidi segaduses, et äkki olen valesse kohta sattunud ja mind yldse ei oodatagi.. aga tuleb välja, et mu hirm oli asjata, pisikesed inimesed on lihtsalt vahel veidi läbematud, veidrad ja pisut jonni täis. Kuid kui ma silmad pähe sain, siis olingi valmis ja siis korraga tundsin ma, et olen ainuõigeimas kohas.

Mind anti soojade käte õrna embusse. Ja juba hetk hiljem vallandasin ma oma uues parimas sõbras tõelise õnnetunde. Ma tunnen nyyd, et olen jõudnud koju. Oh, eile õhtul sai kõvasti mängitud ja autoga sõidetud ja poes käidud ja öösel sai kaisus magatud ja täna hommikul jätkus taas kõik veel suurema hooga. Ja see on ka tore, et leidsin siit eest hulga uusi sõpru. Mõni neist on ka veidi minu nägu. Sugulased vist 😀

Minu, mõmmi, elu on ilus. Loodan, et Sinu oma ka! 😀

Minu Mustikas nr 1: Jõulutubade konkurss

Nii tore! Nyyd olen ma siin siis kaelast saati sees ja keeruline on mind siit minema tõrjuda 😉

Ja tänud teile positiivse vastukaja eest minu päris esimesele postitusele. Seega, teie lahkel loal räägin teile oma jõulutoa tegemisest veidi rohkem ja tutvustan ka detaile.

Ma saatsin Mustika Keskuse jõulutoa sisustamise konkursile kaks kavandit. Esimese tegin sellise täiesti enda nägu päkapikulise, rõõmsa ja lapsemeelse:

Kuna mu lapseisa aga arvas, et see küll kellelegi meeldida ei saa, et tegemist on ju ikka suurte inimeste üritusega ja ma olen kergelt kohtalne, kui ma sinna oma päkapikke toppima lähen, siis igaks juhuks jooksis mu mõtetes ka alalhoidliklt veidi pehmema joonega mõte, mis minu arvates oli piisavalt minu enda moodi, aga samas väga suure inimese sõbralik ka. Selle kavandi nimetasin ma “Magusalt Vürtsikas” ja kirjeldusse lisasin, et läbi värvide ja kujundite loon hubase ruumi, milles on jõuluajale omast magusat vürtsi.

 

Läks nii, et mind valiti finaali! Kui küsisin kumma kavandi alusel, sain vastuseks, et saan ise valida, mõlemad on toredad. No ma siis mõtlesin naaatukene veel ja panin kaks asja kokku ehk et minu toast sai mõnus, pehme, vürtsikas ja mängulusti täis ruum. Üsna selline, kus mul endal ja ka mu lapsel oleks väga mõnus elada ja olla. Ka jõuluajal. 🙂

Piparkoogid oli mu idee keskpunkt ja selle sooja ja magusalt vürtsise värvi ümber ehitasin ülejäänud terviku. Mandariinioranzh! Sest see lõhn ja maitse on lahutamatu osa jõuluajast. Teie arvates ka? Ja natuke aniisi ja muidugi suhkruglasuuri. Oranzh ise sobitub minu jaoks imeliselt kokku roosa ja helerohelisega. Mul ei ole lemmikvärvi, mulle meeldivad kombinatsioonid. Näiteks on mu suur lemmik hernes-porgand-mais. Või hernes-porgand-mais-paprika. Ja siis meeldivad mulle mango-arbuus-papaia ja kiivi-arbuus-mango ja mango-maasikas mmmm! Ja nii edasi, värve saab nii mõnusalt kombineerida. Saate aru, eks? Ja selle toaga oli mu kindel plaan piparkoogi- ja shokolaadipruun siduda valge suhkruvaaba, mandariinide, arbuuside ja natuke ka kerge laimiga. Sekka näpuotsaga punast tshillivürtsi päkapikkude näol.

Kuna mu boks koosnes kahes otsaseinast ja kogu tagumine külg oli avatud Mustika aatriumisse, siis oli see nagu hiigel suur aken. Jagasin mõtteliselt toa kaheks. Poole said endale suured inimesed pehme suure oranzhi värvi diiavani ja kohvilauaga ning teise poole said endale lapsed piaprkoogikuuse ja piaprkoogi-mängumajaga. Kuna mul oli alt mööblipoest lemmikdiivan juba välja valitud, siis seinavärvi osas ei olnud mul enam kahtlust – oranzh diivan pidi saama roosa seina enda taha. No et tulemus oleks ikka eriti soe ja magus. Teise seina tegin veidi jahutavama selles soojas toas ja see sai helerohelise katte.

Värvimine oli omaette vinge katsumus. Meie värvid tulid Caparolilt ja neil on valikus igasugu vahvaid ja veel vahvamaid värve. Kuna seinapind oli üsna väike, siis soovisin ma sinna õhlisemalt ja elavamalt mõjuvat emotsiooni luua. Nii valisingi ma ArteLasur efektvärvi. Selle lõpptulemus pidi olema näiliselt natuke nagu krohvitud pind, aga pole ei terav ega kraapiv vaid mõnus, pehme ja sile. Natuke liivase muljega krunt läks alla – oleks pidanud minema ühtlaselt rulliga, aga soovisin veidi  ebaühtlasemat tulemust ja pintseldasin selle tupsutades suure pehme pintsliga hoopis. Ja efektiga kiht, milles on pisikesed säbrulised tükid sees, oli mõeldud seinale kanda sellesama suure pehme pintsliga. Mina sain oma värvilised purgid kätte ja see lõhn lihtsalt niitis mu jalust. Ei-ei, mitte see hull vana-aja hull värvilõhn vaid midagi sellist, mida oleks võinud lusikaga süüa. Rääkimata värvist, mis oli nii isuäratav. Ja pehme pintsli asemel võtsin mina mõningaste veidrate katsetuste asemel kasutusel hoopis kõige tavalisemad põrandalapid. Esimene kiht roosat sai kiirelt seina. See oli oluline, sest muidu oleks jäänud segavad triibud jätkukohtadesse. Kuigi purgist vaatas mulle vastu magus tumedam roosa, siis seinal jäi tulemus liiga hele. Roheline sein jäi veel heledam esimese kihi järel. Teise kihi järel hakkas juba looma. Mu pisike armas 1,5aastane Tannu oli kohe eriti vapper selles suures sahmimises ja kiirematel värvimise hetkedel leidis ise minu lähedal endale vahvaid tegevusi 😀

Ja siis kui Mustikas ööseks kinni pandi, siis läks väikene väsinud mees ilusasti kodus tuttu ja mina sain magava lapse kõrval teiste vajalike asjadega tegutseda. Teha oli ju nii palju! Päkapikupiltidest kuni piparkoogisüdame-kardinani ja kuusk ja maja ja kastid ja padjad ja mis kõik veel!

Järgmisel hommikul värvisin kolmanda kihi efekti seina ja mulle meeldis tulemus üha enam. Roheline oleks tegelikult eeldanud veel paari kihti, et saavutada see tumedusaste, mida ma temalt ootasin, aga aeg seadis omad piirid. Roosa oleks võinud ehk nõks tumedam olla, aga ma armastasin teda ka juba sellisena 🙂

Alt poest leidsin kanga – valge, läbipaistva, tihedamas koes valgete ebakorrapäraste mummudega. See oli nagu unelm! Sest see oli ju täpselt nagu tihe lumesadu ja kardinana suutis see mu tuppa tulles peita Mustika kireva aatriumi ja oleks katnud ka kõige sombusemad ja tormisemad hallid ilmad pehme valge lumevaibaga. Kuna ostukeskuse plaaditud hallikas kivipõrand mind hirmsasti häiris ja head vaipa ma ei leidnud, siis sealstamast kangapoest tõin ka valget pehmekarvast kaalukangast, mis koheva lumevaibana maad hakkas ka toas katma. Jaa, muidugi ma saan aru, et see ei ole absoluutselt praktiline ja mis kõik veel. Aga jõlude puhul ju vahest võib vallatust teha? 🙂

Riiet oli poes just nii palju, et sain poole oma suurest “aknast” katta lumesajuga ja ülejäänu sai endale tamiili külge liimitud papp-piparkoogidest kardina. Ma ise olin selle üle kohe eriti õnnelik, sest see andis suure diivani massivsuse juures ruumile nii palju liikumist juurde.


Kuna Rosin kommentaarides just mu jõulutoa patjadest juttu tegi, siis räägin neist veidi enam 🙂


‘Joonistatud’ on need villasele kangale. Osetud Abakhanist, kilohinda kahjuks ei mäleta, aga kuna annab kenasti käristada, siis nentis myyja, et kvaliteetne kraam. Asjatundmatuna ei oska ma ka vastu hakata 😀 Pruunid padjad on 70×70, valge põranda oma on suurem, aga mõõte peast ma ei mäleta.

Ja piparkoogiks teeb need padjad seesama Fun Liner (Marabu), mida on kasutatud ka maja puhul. Kuna aga toosama kvaliteetne villane on krdima paks materjal, siis kahjuks ei kinnitu ega paisu ‘glasuur’ nii nagu peaks. Õhemate kangaste puhul lased sellel fanlaineri-joonel lihtsalt 6 tundi kuivada ja siis triigid puuvillase reziimil pahemalt poolelt pehmel alusel 10-60 sekundit ja siis värv paisub ja kinnitub masinpestavaks.

Villase puhul triikisin vist mingi 10 minti. No ei midagi. Siis viskas yle ja triikisn õigelt poolelt läbi kypsetuspaberi. Kyll pigem vaid korra sõitsin kuuma rauaga sealt yle ja värv hakkas kohe kerkima. Mõnes kohas kerkis isegi veidi yle, aga vaat kinni ikka ei jäänud ilusasti 🙁

Eks need padjad sihukesed vanainimeste ja muude rahulike tegelaste iluasjad võivad olla. Õrnalt kannatab neid isegi pesta, aga mina endale koju neid tuua ei saa, sest pisikesed sõrmed nokiksid põnevalt kobrutava valge värvi sealt kohati kindlasti päris edukalt lahti. Nii, et väikese koormustaluvusega ilusad iluasjad 😉

Õnneks nende pisemate motiividega läks rohkem õnneks ja nii selle valge põrandapadja kui ka tassialuste valge Fun Lineri joon kinnitus märksa paremini.

Samas on mul juba olemas sama toote analoog, oli vist firmalt Tulip (myygil samuti Vunderis, kuhu jätan ma iga kuu lõviosa oma sissetulekutest ;)) ja peagi teen katseid sellega. Kuna seda kinnitatakse kanga kylge teisel viisil, siis ehk hakkab see siiski korralikult ja kindlalt ka villase kylge. Näis, mis sest tuleb. Alla ei kavatse ma veel vanduda, sest tahan endale ka kõrge koormustaluvusega piparkookpatju jõuludeks koju saada 😀

Kokkuvõttes olen ma oma elu esimese avaliku etteastega siskujunduse vallas väga rahul. Arglikult küll, aga esimeseks sammuks üsna piisavalt kenasti, sest auhindade väljakuulutamise tseremoonial sain rahvalemmiku tiitli – aitäh teile kõigile, kes te minu poolt hääletasite! Ja lisaks rahvalemmiku auhinnale andis ka meid värvidega toetanud Caparol enda eriauhinna minu toale – huvitava värvilahanduse ja kastist-väljas-väga-kena-tehnilise-teostuse eest! Auhinnaks sain nende värvilehvikutega suure kohvri! Ja ühe panga, kes oli antud ettevõtmises ka sponsor, eriauhinna sai mu jõulutuba ka! Nii, et tubli algus, mis andis mulle nii palju julgust ja indu juurde. Millal uus konkurss tuleb?! 🙂

Hiljem lisatud:

15. detsembril kirjutas Õhtulehes Regina Hansen sellest üritusest SIIN 🙂