Koogid ja kohvikud ja igatsus ja isud

Minu esimene ja kõige tugevam seos sõnaga “kohvik” on mu enda mamma. Teisena tuleb mamma sõbranna tädi Helga. Need kaks daami üheskoos kohvilaua taga peenelt taldrikult kahvlikesega koogikest ampsamas ja koorekohvi maitsmas. Kohvikus või kodus kohvikust toodud koogikestega. See hubane pilt on mu sees vist vanem kui ma ise. Nemad kaks olid mu lapsepõlve-maailma sattunud nagu mingist teisest galaktikast.  Eks nad olidki täiesti teisest ajastust ja maailmast pärit. Kuigi nad elu jooksul nii paljust, mis nende noorusajale omane oli, loobuma pidid, siis oli neis ometi see miski, mis kunagi kaduma ei läinud ja mille nad edasi andsid. Seal nad olid, vestlesid vaikselt, kihistasid naerda ja sõid maailma parimaid kooke. Tühja sest kohvist, just koogid on mu kolmas kohviku-märksõna! Kohvik ja koogid ja mamma ja tädi Helga olid minu jaoks turvatunde ühisnimetajad. Magusad ja mõnusad.

Tädi Helgal oli kombeks meil nädalavahetustel külas käia. Ja pikal teel Tallinna teisest otsast meie juurde põikas ta alati Toome kohvikusse ja tõi sealt kaasa rummipalle ja ekleerikooke. Siis muutus ajastu taas ja ekleerikoogid läksid kaduma. Kui ma suureks sain, siis ma otsisin ekleerikooke taga. Rummipalle veel leidis, aga ekleerid olid vastikud. Kuniks ma paar aastat tagasi avastasin Lyoni-kohviku, kust saab suht sama maitsega maailma parimaid ekleerikooke kui minu lapsepõlves. Vahel on neid päris tore jälle mekkida.

AGA minu kõige lemmikum on Komeet. See on kuidagi nii minu ja Älini ja mu Lilli moodi ka. Vaade ja koogid ja pehmus ja lihtsus. Avar ja samas hubane. Ja kuigi neil on seal ka muud head, siis mina lähen sinna ikka ja jälle kookide pärast. Nende chai latte pärast ka. Aga peamiselt kaneeliga mascarpone-meekoogi ja vaarika-beseerulli pärast. Ma olen aegade jooksul seal proovinud vist igat viimast kui kooki, aga need kaks on mu vaieldamatud lemmikud. Ja apppppppi, kuidas ma neid siin igatsen!!! Istun ekraani ees, vaatan pilte ja vesistan. Saate aru, see on kohvik, kuhu ma lähen vabalt ka täiesti üksinda, et süüa rahus ära oma kook. Aga toredate inimestega koos on veel lahedam. Älin, ma igatsen Sina ja Komeeti! Selle kinnituseks ka pilt meist. Mina olen see triibuline eriti õnnelik koogimaias koib esiplaanil 😀

Vaarikarullikesekene… ma niiniinii igatsen Sind! Mitte kordagi pole ma Eestis käinud veel nii, et ma vähemalt korra kohvikust läbi ei lippaks.

Omal ajal vedasin igal võimalusel ka Andrease kohvikusse. Jagasime sõbralikult – kummalegi isiklik vaarikarull ja kahe peale jagamiseks üks mascarponekook. Kui puudu jäi, sai ju alati juurde tellida. Ja ka Andreas armus Komeedi kookidesse. Kohe nii väga, et olen talle korduvalt Eestist tulles neid kaasa toonud. Vaarikarull küll reisi ideaalvormis vastu ei pea, aga maitset see ei sega. Seda saab ka kinnisilmi ja pimedas süüa, sest see on lihhhtsalt nii hea.

 

No meil ju on siin ka kohvikuid. Aga nende koogid… nad üritavad ja püüavad ja teevad, aga no pole SEE! Selle eest on meil siin aga suures valikus beseed ja topeltkreemi (rasvasem kui vahukoor, purgis paks nagu hapukoor ja suts magus ka ilma suhkruta) ja vaat see on üks kiire ja hurrrmavalt dekadentlik asi. Marjad, purustatud besee ja koor…

Ja vahel olen ma tragi ja teen kooke-torte ka. Vanc ei puudu endiselt ühtegi marja. Tan armastab marju ilma koogita. Nii me siis Andreasega suure koogu tavaliselt kaheks jagame ja oleme sahisevalt rahul, et lapsed meile konkurentsi ei paku selles tähtsas asjas. Vancu näiteks teadustas seda allpool oleva vaarika-põldmarja tordi peale, et iiiuuuu, need ASJAD on ju karrrvased!! Ta pidas silmas maailma parimaid vaarikaid. Ka praegu, selle pildi peale siin, tuli sama reaktsioon. Huvitav, vaarika karvad pole mind kunagi häirinud. Ja mida rohkem on koogis-tordis marju ja vahukoort, seda parem 😀

Kookide tegemises pole nad siin just hiilgavad, aga igasugu küpsetised on neil väga head – pähklitäidisega ja kirssidega pirukad ja muud. Ja kohalik kohvikukett Kuhn oma mummuliste tassidega on mu absoluutne lemmik. Saate aru, mul puudub kohviarmastus, aga neil on kolmes mõõdus mummulised tassid! Ma olin esimesel korral sinna kohvikusse minnes vaimustusest oimetu. No tegelikult olen siiani 🙂

No ja komme ja šokolaadi ja makroone oskavad nad siin ka teha. Imelisi. Mulle nii meeldib igasugu vastuvõttudel käia, sest just desserdi pooles pole ma mitte kunagi pidanud pettuma. Viimane kord sättisin end kenasti õiges kohas toetuma… ja… nautisin. Ja neid kandikuid jagus. 🙂

No ja suure hädaga leiab siin muidgi mõne hea koogikese ka Mäkist. Ja vahel on ka sellest teisest kohast 😀

***
Aga arvake ära, mis on Andrease kõige lemmikum kookide ja igasugu küpsetiste seas kogu maailmas? Miks ma arvan, et te ei arva seda ära, hihii 🙂

Tadadadaa, Andrease kõige lemmikumad on (Nõmme) Sõõrikukohviku moonirullid! Nagu neil siin poleks moonirulle. Muidugi on, aga need pole liiigilähedalegi nii head. Kaks aastat tagasi sai ta sünnipäevaks ja üksisöömiseks 20 rulli. Mul õnnestus sealt ka mõned saada. Iga kord toon ma talle Eestist tulles neid talle kaasa. Näide Eestist Šveiti rännanud rullidest ja nende ahelhävitajast alloleval pildil 😀

Ta libises just mu selja tagant läbi ja teatas, et nende moonirullide nimel on ta nõus kasvõi Eestisse kolima. Ja pakkus, et äkki istuks kohe autosse ja sõidaks rulle sööma. Milline kiusatus… Nagu te aru olete saanud, siis me siin nõrkeme näljast ja aeg on minna sööma ja nautima. Ja nautige teie ka! Reedet, nädalavahetust, päikest, kevadet, armastust ja KOOKE! Eriti magusad tervitused kõigile kohvikute armastajatele ja mu mammale ja emale ja kookidest lahutamatule Älinile! Lilli juba naudib. Ma lippan ka.

Musid ja kallid! Täna võib, sest nii ilus ja ulakas on olla, hihiii! Kirjutamiste-joonistamisteni ja kõik kohvikusoovitused on ääärmiselt teretulnud 🙂

Haige Lotte

Õeks õppimise kõrvalt töötasin ma lastehaiglas. Sedamööda, kuidas õpingud edenesid, olin ma esimesed kaks aastat alguses õe abiline, siis hooldaja ja hiljem juba abiõde. Ma nentisin eile õhtul Andreasele, et lastehaiglas tööl olles meeldis mulle hooldajatöö oma olemuselt vist isegi rohekm kui õe oma. Miks? Sest hooldajal on oma töös luksust, nimega Aeg, mida kasutada patsiendiga vahetuks suhtlemiseks, mõistmiseks ja toetamiseks, käes palju vabamalt. See oli tore aeg! Ja ma usun täie veendumusega, et see kogemus on nii oluline stardipakk igale õeks õppijale ja testib inimesearmastust ja empaatiavõimet sügavuti. Ilma nendeta aga ei saa keegi kunagi päriselt heaks õeks. Pelgalt esimese kursuse kohustuslik hoolduspraktika seda kogemust ja sisemist selgust enamasti ei jõua pakkuda.

Neid mõtteid siin mõteldes kaevasin ma välja oma kunagise õenduse eriala hoolduspraktika aruande. Selle aruande esimene pool ootab siin oma lahtikirjutamise järge, sest sellest koorus üks väga valus vaikima sunnitud lugu. AGA minu praktikaruande teine osa on hoopis teisest puust lugu ja täna soovin ma teiega jagada just seda ilusamat osa sellest. Siin on kirjas üks haiglapäev ühe hooldaja silme läbi ühest pisikesest patsiendi-preilist ja tema haigest sõbrast, aga minu jaoks oli see algus selles ametis julgelt ja loovalt oma kutsumusele läheneda 🙂

 

Haige Lotte

Pisike preili on meie väike sage patsient, kelle tujud ja eriti ütlemised on suuremad kui ta ise. Ta on justnagu Lindgreni raamatust välja astunud tilluke tark vanainimene. Ta on see, kes valib hoolega, kellega ta suhelda soovib ja millal suhtleb. Võiks ju ütelda, et temaga on keeruline hakkama saada, aga samas me ju mõistame, miks ta on just nii nagu ta on. Tema kodu on kaugel eemal ja vanemad pääsevad teda vaatama vaid nädalavahetustel. Tal on päriselt ka paha, igav, kurb, valus ja mis kõik veel olla.

Sel korral haiglas olles on ta päevadeks aheldatud erinevate voolikutega voodisse, aga tema vaim on vaba ja valmis tegema suuri tegusid. Ilmselgelt on tal igav, sest kõik meie pusled on selgeks saanud ja multikad pähe kulunud. Me kõik püüame jõudumööda talle tegevust leida. Aga olgem ausad, meie võimalused on piiratud mängutoa valiku ja töökorraldusega ning nendes raamides on mõistus suhteliselt otsas… kuigi südames soovid vaid parimat. Ja mida päev edasi, seda rahulolematum on meie pisike patsient. Seal ta enamuse ajast turritab ja vaid tema kodust kaasa tulnud sõber, multifilmi-Lotte, kössitab vaikides tema kõrval. Ja siis… siis tuli mul ühel päeval korraga mõte, et äkki Lotte on ka haige? Miks ta muidu haiglas on ja sedasi norutab seal padjal.

Ja teate mis? Tuli välja, et Lotte on puruhaige ja mitte keegi ei ole seda siiani märganud!

No siis ei olnud muud, kui tuli hakata Lottet uurima ja siis juba ka ravima.

Kõigepealt pidi Lotte aru saama, et kingadega voodis ei magata, eriti veel siis, kui haige ollakse. Aga keegi tark oli need talle jalgade külge kinni õmmelnud?!  Kuigi tal tundus nii üsna mugav olevat, aga meie haigla reeglitega see kokku ei läinud ja nii leidsime me pesuruumist Lottele jalga enneagsetele titadele mõeldud sipukad. Need varjasid kingad kenasti ära. Kleidi asemel sai ta pisibeebide särgi selga. Minimähkme leidsime ka, siis oli patsiendipreiliga hea kaupa teha – mina vahetan kõige pealt tema mähet ja tema vaatab hästi hoolega, kuidas ma seda teen ja siis tema ise vahetab pärast täääpselt samamood Lotte oma. Mina ainult vaatan ja võin juhendada, aga ta peab ise õppima Lotte mähkusid vahetama, sest mind pole ju alati kohal ja nii paha oleks, kui Lotte peab kakase pepuga ootama vahel mitu päeva, et ma tuleks tema mähkut vahetama. Eks. Ja siis nägi Lotte oma mähku ja tuduriietega juba täiesti ametlikult haige välja ja me võtsime ta preiliga koos ametlikult haiglasse patsiendina vastu.

Kui sa oled juba haiglasse tulnud, siis on vaja täita mõned paberid ja muidugi pidime seda tegema ka meie. Kui nimed ja sünnipäevad kirjas, siis on vaja teada lapse kaalunumbrit. Preilil polnud õrna aimugi, kui palju tema Lotte kaalub. Aga meil on ju osakonnas ka beebikaal pisititade kaalumiseks! Selle sõidutasin ratastega kapikese peale Lotte juurde ja kindel väike käsi asetas ta hellalt kaalule. Lotte isegi ei sipelnud ja beebikaal suutiski tema grammid kenasti kokku lugeda.

Lottet on kiiresti vaja ka kraadida, sest ta oli ju väga haige ja võib-olla on tal vaja kohe hakata palavikku alandama. Preili juba natuke teadis, mida tehakse siis, kui palavik kõrgeks läheb. Tavaline elektrooniline kraadikas aga ei näidanud Lotte kaenla all midagi. Selle kehakuumusega oli tal midagi ikka päris korrast ära. Joonistasin voodinurgal hästi kiiresti puidust spaatli, mis sai vajalikud kriipsud ja numbrid ja nägi kohevarsti välja nagu ekstra Lottele loodud päris kraadiklaas. See lihtsalt pidi toimima. Lotte lubas end taltsalt kraadida mitmeid kohe tunde! Talle meeldis see kraadiklaas ja kraadimise värk nii väga.

Aga Lotte ei oska rääkida ja kui ta just ei nuta, siis ei saa keegi aru, mis tuju tal on ja kas tal äkki ka kuskilt valutab. Preili juba teadis, et me tema enda käest küsime valu kohta ühe joonlaua moodi asjaga, millele on joonistatud näod rõõmsast väga kurvani ja preili siis saab näpuga näidata endale parasjagu sobiva näo peale. Lotte vajas samasugust, aga sellist, mis on koeralastele mõeldud. Teine puidust spaatel sai endale koguni kümne koera näod – eritirõõmsast eritikurvani ja pisaraidpristivani. No et kohe ikka väääga täpselt Lotte tuju ja tundeid tuvastada. Meie nimetasime selle nägudega spaatli Lotte Hea-Tuju-Mõõdupuuks. Esimesel korral näitas koon sinna kuskile keskele, aga päeva jooksul muutusid Lotte tujud pidevalt – ikkagi väga haige laps. See mõõdupuu aitas meid Lotte ravimisel ja temast arusaamisel väga palju. Kust me muidu oleksime nii selge täpsusega teadnud, mida teha. Lotte õppis ka ise meile koonuga näitama just seda nägu, mis tunne tal parasjagu oli.

Kuna Lotte oli nii-nii haige, siis mida on haigtel vaja, et terveks saada? Armastust? Musi? Paid? Naeratust? Süüa? Eiiiiii! Preili teadis täpselt – haigel on vaja süsti ja plaastrit, see viimane aitab vahel isegi kõhuvalu korral. Lotte vajab heatuju-süsti ja ta vajab seda nii mitu korda päevas, et mitte keegi ei hakka üht haiget last nii palju kordi päevas torkima. Seega vajas Lotte oma käele raviliblikat. Preilil oli üks selline hästi ilus ja armas helelillat värvi raviliblikas voodi juures mängimiseks juba olemas ja nii me selle siis korralikult Lotte käe külge kinni panime ja edaspidi sai Lotte alati mugavalt ilma nõelata süsti. Ikka liblika-loputus kõige pealt ja siis heatuju-süst ja loputus otsa ka veel. No et liblikas kuidagi umbe ei läheks ja ikka Lottele abiks oleks. Küll preili juba teadis, et see liblikavahetus pole teab mis mõnus asi. Aga väga vajalik ikkagi.

Ja siis see plaastri asi. Sellega on alguses natuke keeruline. Plaaster aitab küll mille kõige vastu, aga mis sa teed, kui su pehme isu on nii karvane, et see liimiga tavalisi plaastreid ei kannata? Selgus, et kui plaastrist pole abi, siis sobib ka side. Lotte saigi endale korraliku sideme ümber pea ja selle ümber veel ka jupikese võrksukka. Nii olevat Lottel väga hea. Seda kinnitasid nii Lotte koon Hea-Tuju-Mõõdupuul naeratvat nägu valides kui ka preili ise. Täiesti ühest suust.

Lotte sai vahepeal vist isegi terveks, aga pidi kohe ruttu uuesti haigeks jääma, sest saabus uus oluline imeriist – TORU! Kuulamise toru. Meil siin haiglas on ikka imevigureid igale poole peidetud! Mõtleks, kätekuivatuspaberi rulli seest ilmus välja Lotte kopsude ja südame kuulamiseks parim riistapuu. Ja teate, mis selgus? See toru osutus ütlemata otstarbekaks asjaks ja aitas meil teha suure uue avastuse – ühtpidi kuulates oli see tavaline kuulamise toru. Seda oskasime me oodata, AGA Lotte süda tegi lisaks tavalisele tuk tuk tuk tukile ka muid hääli. Kui tal oli hea meel, siis Lotte süda hüppas rõõmust auh auh auh auh ja kui meel oli kurb, siis kõlas tema südames kaeblik auuuuuu aauuuuuu, kui Lotte ikka päris kuri juhtus olema, siis tegi süda vahel ikka urisedes ggrrrhhhh gggrrhhhh kah! Tegelikult ju üsna loogiline, eks?

Ja teistpidi oli seesama papptoru vaatamise toru. Kuna meil puudus valgus ja peegel nagu kurgu-nina-kõrvaspetsialistidel, siis tuli välja, et Lotte kõrvad on äraütlemata mustad ja vajasid pidevat puhastamist. Ja kindlasti on tal veel palju avastamata muresid ja haiguseid. Tema raviprotsess peab igal juhul jätkuma. Õhtuks selgus, et me ei olegi enam oma väga haige Lotte ravimisega üksinda, sest mängutoa-tädi tõi enne tööpäeva lõppu preilile mänguasjade riiulist läbipaistva arstikohvri. Kui see varem tundus üks igav kast, siis nüüd oli seal korraga sees suur hulk väga vajalikke arstiriistu. Meie pisikesest haigest igavlevast preilist sirgus ametlikult haigele Lottele agar tohter või äkki ikka tema päris oma haiglaõde?

Ahjaa, peaaegu läks meelest, päeva jooksul sai pisike haige Lotte endale veel muuhulgas ka päris isikliku vetsupoti – tühjaks saanud kindakarp ja selle ovaalne ava olid Lotte jaoks täpselt parajas mõõdus.  See osutus äämiselt vajalikuks hetkest, mil vaene Lotte korraga kõhuviirusesse haigestus ja tema väike abiline enam mähet ei jaksanud nii sageli vahetada. Kui Lotte aga ohjeldamatult ka oksendama hakkas, siis alguses vingerdas ta vaeseke nagu keeristorm edasi-tagasi pead ja taguotsapidi tolle ovaalse ava kohal. See tundus hirmus väsitav ja nii leidsime me talle koonu alla papist neerukausi ja nad minust tol õhtul haiglasse maha jäid – Lotte poti peale istumas ja preili agaralt teda toetamas ja abistamas.

Loodetavasti on nii preili ise kui ka Lotte nüüdseks tervenenud ja naudivad terveksolemist ja seda vabadust, mis sellega kaasas käib.

Lottet oli nii tore ravida, sest see ravis preilit ka 🙂

***

Hiljem joonistasin ma seesuguseid “mõõdupuid” veel nii karude, jäneste, siilide, kui kelle kõigega juurde. Nii lastele kui tulevastele õdedele. Sest seesinane mõõdupuu on tegelikult üks hea ja tunnustatud viis valu hindamiseks. Sellega saab hinnata ka sügelust ja muid ebamugavusi. Ühel pool on lapse jaoks näod rõõmsast ja probleemivabast kuni kõige hirmsama mõeldava ebamugavuseni. Seda mõõdupuud enda ees hoides ja lastes lapsel kasvõi näguga näidata, milline tegelane kirjeldab hetkel tema olemist kõige täpsemalt, saad ise pulga tagant vaadata 10 palli süsteemis vastava numbri. See on täiesti arvestatav ja dokumenteeritav väärtus, hinnang oma olukorra kohta ja seda saab erinevate hetkede tulemustega jooksvalt kenasti võrrelda.

Minu kõige kallim kursaõde Annika sai omal ajal endale Hundi-mõõdupuu ja nüüd seda lugu siia kirja pannes selgus, et see on tal endiselt töö juures temaga kaasas ja siin on pilt mitu õnnelikku aastat elanud Hundi Hea-Tuju-Mõõdupuust <3

 

 

Eestlane olla on uhke ja hää!

Juhhuu, ma tahan teiega jagada kohe, nüüd ja praegu oma mõtteid! Sain just oma National Geographicust tellitud DNA (Genographic projekt) analüüsi tulemused kätte! Minu näitel tuleb kenasti välja, et polegi need eestlased nii segunenud, kui arvata võib ja ma ei ole kindlasti erand :)Panime tulemused Andrease omadega (tal on need juba mitu aastat olemas) kõrvuti ja päris põnev oli meie esivanemate teekonda nö aegade algusest alates jälgida. Meie mõlema esivanemad asusid Ida-Aafrikast põhjasuunas teele ca 67 000 aastat tagasi.

Ca 60 000 aastat tagasi jõudsid nad Aafrikast Araabia poolsaarele ja enne 5000 aasta möödumist olid nad juba kumbki oma teed läinud, sest ca 55 000 aasta tagasi võtsid minu esiemad, kes sel hetkel olid jõudnud praeguse Türgi aladele, suuna põhja. Andreasel liikusid nii ema- kui isaliin aga esialgu hoopis suure kaarega Mustast merest mööda ja Kaspia merest ka mööda ja siis sealt tagant suure kaarega alles tagasi tänapäeva Euroopa alade suunas. Nad tegid siinkandis oma pisemaid jõnkse ja siia nad lõpuks pidama ka jäid. Euraasias segunesid nad kohaliku inimeselaadse tegelasega ja hiljem, paikseks jäädes, ka pisut lähiümbruse, nt Vahemere maade rahvastega. Tulemused näitavad, et tema eellased on olnud siin väga kaua paiksed.
Minu eellased suundusid Musta mere äärest põigeteta otse üles. Seetõttu on minu liinil olnud ka topeltvähem kokkupuuteid neandertallastega kui keskmisel Aafrikast väljarännanul. 40 000 aastat tagasi kaldusid nad oma põhjakursilt vaikselt läände, Uurali mäestikku jäi minu esiemadel põikamata ja ca 28 000 aastat tagasi jõudsid nad meie aladele, sinna, kust ma täna ka päriselt tulen. Edasi olid nad suht paiksed ja liikusid vaid jääpiiriga Soome ja Eesti aladel üles-alla. Sealjuures jäi minu esiemadel segunemata skandinaavia päritolu verega.
Huvitav on tulemuste vaatlemisel see, et nii igavat liini ei leia maailmas just palju – enamus on päris kirevalt kokku miksitud, kui osad Aafrika piirkonnad ja väga eraldatud paigad maailmas välja arvata. Minu pärilikkuse infos on jälgi kahe suuna kohta – 58% Soome ja Põhja-Siberi liin ja 42% Ida-Euroopa oma ja lisatud on, et see Ida-Euroopa liin on lisandud hiljem juba kohapeal elades, väga tõenäoliselt mitte varem kui kahe viimase aastatuhande jooksul. Kõik. Ja kui nüüd vaadelad mulle kõige lähemaid üldiseid rahvuskogumeid – soomlasi ja venelasi, siis minus on samapalju Soome-Siberi liini kui keskmisel soomlasel, aga neil on muuhulgas 1/5 ka skandinaavia päritolu materjali pagasis. Mul pole mitte üht grammi. Ja keskmisel soomlasel on ka 7% Kesk-Aasia päritolu, mul jälle null. Ida-Euroopa päritolu on soomlasel seega jupp maad vähem, ehk vaid 11% minu 42 vastu, aga nagu juba öeldud, siis see on üsna hiljuti kogutud materjal.
Samas keskmisel venelasel on 20% vähem Soome-Siberi liine kui mul ja ka Ida-Euroopa liine on neil 10% vähem kui mul. Sest nemad on segunenud rohkem Kesk- ja Ida-Aasia ning Lääne- ja Kesk-Euroopa päritolu liinidega. Veel veidram on see, et keskmisel venelasel on ka 3% Skandinaavia päritolu materjali. Mul, nagu öeldud, null.
Ja siis üldised tulemused. Sellise emaliini päritolumaterjali pagasiga nagu mul on, leiab inimesi põhjapoolarjoonelt ja selle lähemast ümbrusest. Tugevalt sarnane on see pilt Euraasia põhjaosas ennast sisse seadnud küttide-korilaste järglastele, kes elasidki kogu aeg jää piiri peal – vahepeal kaugemal põhjas, vahepeal liikusid veidi allapoole, et loodustingimustes toime tulla. Põllupidamisest, nende elupaiga valikuid arvestades, ei arvanud nad suurt midagi. Huvitaval kombel on sarnase päritoluga inimesed aastatuhandete jooksul liikunud siit edasi siia- ja sinnapoole mööda poolarjoone piiri. Seega on mul sugulasi Venemaa põhjaservas, Alaskal, Kanadas, Põhja-Ameerikas, Gröönimaal. Inuiitide populatsioonis on endiselt sarnasused minu päritolunipildile. Ja loomulikult ka Soome-Rootsi saamide seas.
Andrease kireva pildiga võrreldes on minu pilt ju üsna igav – lihtsalt tulin ja olin ega segununeud teel sihtkohta eriti kellegagi. Kui me nüüd omavahel paljunema peaksime, siis see lööks laste pildi küll segi, aga ehk ongi siis nii põnevam 😉

Mille peale ma aga selle analüüsimise tulemusel mõtlema hakkasin – me, eestlased, oleme kõik kasvanud ju selle aastasadade pikkuse orjapõlve teadmisega ja sellega, kuidas võõrvallutajad meie maast ja meist endist ikka ja jälle on igas suunas üle käinud. Me ikka arvame, et ei meil saa olla mingit puhast oma piirkonna verd. Seda, mida antud test minu kohta välja luges minust ja mu päritolust (mitte midagi muud teades kui vaid seda, et ma naine olen), seab asjad küll palju paremasse valgusesse. Ma ju arvasin ka, et ma selle pika ootamise järel neilt mingi värvikireva lehviku saan, kus on kirjas kõik iseloomulik, meie lähematele ja kaugematele vallutajatele-anastajatele, aga ei midagi. Eestlane olen ja eestlaseks jään!

Sel ajal kõik paljud kampaania korras praegu kuulutavad, et nemad jäävad, saan mind kindlalt kinnitada, et mina olen. Ükskõik kus, aga alati olen ma eestlane 🙂

 

Ridi radi ralla, lumi sadas taevast alla!

Mulle meeldib lumi. Ok, mulle maitseb lumi. Ja mulle meeldib nii väga see, kuidas lumi lõhnab. Ja kuulata, kuidas ta karges õhus langeb. Ja kuidas ta talla all krudiseb. Ja kuidas ta krõbeda ilmaga päikeses sillerdab nii, et see on selge märk sellest, et haldjad on seal hiljuti korraliku peo maha pidanud. No kust mujalt see sätendus siis ikka tuleb kui haldjatiibadelt pudeneb? Ja see on ka hirmus tore, kui keegi mind kelgu peal vedada viitsib. Ja ooo, kuidas ma armastan jäälilli! Kollased Ikarus-bussid oma jäälilleliste akendega olid ilusaim osa mu väga pikast külmast kooliteest. Ja mu oma toa jäälilleline aken…
Jäälibedad tänavad mulle ei meeldi. Ja soolajõuga sulatatud lumi ka mitte. Lumesõda poel minu mäng ja lund rookida mulle ka teps mitte ei meeldi. Siin ma seda tegema ei pea ja seega oskan ma siin lumest märksa rohkem rõõmu tunda kui koduses Eestis. Uus aasta tõi lume mu rõõmuks ka meie õuele ja siiani ta püsib, vahepeal servast veidi sulab ja siis sajab jälle hoolega juurde. Laialt ja pehmelt, jääklibuliselt, niiskelt ja kuivemalt. Aga sajab 🙂
Parim osa lumest on sellega mängimine, keelega lumehelveste püüdmine ja peoga lume söömine, jäätunud sõrmede vahel telefoniga helvestest piltide tegemine ja purikate lakkumine ja lutsutamine muidugi ka. Jaajaa, ma tean, kui vana ma olen ja seda ka, et on jah, must ja kole see meie taevast alla sadav lumi, kui ta toas puhtas kausis veeks sulab. Ma teadsin seda juba kahe lillepeenra betoonkonnaga Kommunaari lasteaias käies, kus kasvatajad katkematult meiega tõrelesid, eeet lund ei tohi süüa ja ikka me leidsime võimaluse lumes roomates natuke seda imelist taevamannat haugata või mõnest purikast tükikese krõbistada. No kui rahus lakkuda ei lubatud. Ja vettind käpikute küljest jäätunud krobelisi lumemarju näksida oli ka täiesti ok. Iseäranis äge oli veel siis, kui käpikulõng veidi värvi andis. Siis sai kohe värvilist lund süüa ja sõbraga vahetada. Olid seal sedasi kõhuli hanges nagu viimane kubujuss ja tegid näo, et ei jaksa püsti tõusta. Ise maiustasid mõnuga.
Ma pole oma lastel kunagi keelanud lund ja purikaid maitsta. See on ju parim osa talvest üldse. Kelgusõidu kõrval. Sa ju ikka mäletad, mis maitsega on lumi? Aga purikad? Sa kardad, et ema ikka pahandab? Või haigeks jääda? A tunnete te kedagi, kes lumesöömisest haigeks on jäänud ja maha surnud? Mina mitte. Lumi on looduse kingitud jäätis. Mulle meeldib nii mõtelda. Ja mulle ta maitseb. Ma panin Andrease ka uuesti lund sööma. Ja kui süüa ei taha, siis vähemalt vea kopsud seda imelist lõhna täis enne, kui maa taas mustaks sulab.
Lumememmede meisterdamine on ka üks tore osa talvest ja lumest. Eelmisel aastal oli jubekaua pime ja lumeta. Siis ma panin meie kööki elama mõned vahvad memmed.
Maitset ja lõhna neil küll polnud, no seda lumeoma, aga nad olid niisama toredad kaaslased ja on meiega praeguseks hetkeks elanud juba üle aasta. Isegi me hullu suve elasid üle. Ja kui siis möödunud aasta jaanuaris korraks midagi lumelaadset maha sadas, siis kraapisime hoovi pealt kokku nii palju lund kui saime ja tegime oma pisikese lumememme. Rohkeaks ei jagunud, aga tegelikult oligi nii just kõige parem.
Hiljem, kui suur suvi tänu me pulmadele ja külmkapi-agaratele-tuulutajatele oli teatava väikese sulamisega ühe memme silma juba kaotanud, ristis maailma ta Olafiks. Olevat hoopis memme asemel mees teine. Ja siis saabus taas sügis ja lähenesid jõulud ja siis selgus, et kaua uut lund oodanud Olafil on seal pimedas kapis ehk üksi üsna nukker. Nii sai ta endale kaisukaru seltsiks:
Nii nad seal avatud jäätisekarbis vaikselt kahekesi on elanud. Vahel ikka avame ukse ja ütlema neile tere, aga vaid hästi kiiresti, sest enamasti on Happy siis kohe hakkamas ja tahaks Olafit oma pika kuuma ja kareda keelga tervituseks lakkuda. Ja kuna ma kardan Olafi heaolu pärast, siis on nad seal pigem omaette olnud. Kuni tänaseni.
Kui me lõuna ajal Vancuga linnast kontorisse maandusime, siis ei saanud me parklast enne tulema, kui minimemm oli valmis koos meiega üles tulema.
Ja kui me koduteel oma isu lumest täis olime söönud, oli selge, et ilmselgelt vajab meie kodune sügavkülmik ka VEEL üht lumememme!
Nii vahemärkusena olgu mainitud, et meil on täiesti normaalsete inimeste see külmem külmik – lisaks vanilje- ja kohvijäätisele (minu kõige lemmikum) ja tavalistele jääkuubikutele ja eelmise kevade sireliõitega kuubikutele, leiab sealt mõned ribid ja vorstid meie suvistest pulmadest, mis jäid tarbimata, kuna pruut läks jalga puhkama ja jaanilõkke äärde sööma enam ei jõudnudki. Eksole. No ja nii nad seal siis ootavad ma ei tea mida või keda. Või on lihtsalt memmedele seltsiks, ikkagi lihast ja luust tegelased seal külmkapi polaaröös 😛
Ja siin ta on, me uus lumine memm! Puhtatõuline ja sündinud vaid Evani korjatud selgest kohevast lumest. Seikluslikud paraadpildid nääripuu otsast kah enne “külmkoju” Olafile seltsiks maandumist.
Olaf, kusjuures läbis ka uuenduskuuri ja sai värske kohevama lumekuue. Oli teine ajaga pisut kõhetuks jäänud ja luud-kondid olid veidi jäässe kiskunud. Oma aastaga kaotatud silma sai ta ka tagasi. Nüüd on neil seal koos tore olla ja kudrutada. Mine tea, ehk on isegi järelkasvu oodata 😀
Mis ma teile uue aasta puhul siis oskan lisaks õnnele, rõõmule ja kordaminekutele soovida? Ma soovin igasse kodusse lumiseid memmesid! Ja jäälilli ka. Ja kui kellelgi teist on kodus või kusagil mujal õueõhust eraldatud hingi, siis viige peo ja kausiga neile pisut lund või peitke kappi Pealinna pelmeenide ja muu kraami vahele üks lumepall või memm. Neid on suvel päris põnev avastada 😀
Kui ma omal ajal haiglates praktikal ja tööl käisin, siis vahel ikka viisin õue tuppa ja sellest sündis ilusaid hetki. Peotäis kohevat lund lapsele, kes nina vastu haigla aknaklaasi on kaua vaadanud vaid selle aasta esimeste helveste vaikset langemist enne kui nad päris ära sulavad, haiglamaja eest kaasa haaratud kevadekuulutujast võilill aastaid toas hoitud halvatud memmele, öösel punetama hakanud pihlakobar… Nii palju imelist on me ümber! Seda ma teile soovingi 🙂
Ja homme läheme me kelgutama.

Blogipidamisest, pisihaldjast ja draakonimammast

Tadadadaaa! Täna on mu blogipidamise 10. aastapäeva! 🙂

Ma õppisin lugema hästi hilja. Alles kolmandas-neljandas klassis. Ja siis ei köitnud mind mitte üks raas lastekirjandus (selleni jõudsin ma suuuure ringiga alles ülikoolis) vaid üks mu esimesi raamatuid, mille alla neelasin oli “Perekond Thibault”. Ema ja mamma soovitasid kõrvalt enda lemmikuid – krimkasid ja armastusromaane, aga need pole mulle kunagi istuma hakanud. Seevastu kirjutama hakkasin ma sellest hetkest, kui ennast enamvähem lihtlausetega väljandada suutsin. Peamiselt kirjutasin iseendale, aga mu kirjanduse õpetajad olid läbi kooliaja mu lemmikud ja vastupidi ka. Ma hingasin raamatuid ja kirjutasin teistmoodi. Kirjutamist muidugi õpin ja harjutan siiani. Õnneks ei ole keegi püüdnud mind väga ka kärpida ega muuta.

Olin 11-aastane, kui hakkasin päevikut pidama. Alguses ma alles otsisin enda viisi, kuidas kirjutada ja kirjutasin nii nagu parasjagu hea tundus. Mõni aasta hiljem oli mul aga juba kaks erinevat paralleelset päevikut – üks kajastas lihtsalt toimunut faktiliselt. Teises oli kirjas kõik see, mida rääkida ei saanud, aga mis hädasti vajas ventiili, et jaksaks edasi olla. Kolmas kaustik oli ka, luuletuste ja teistmoodi joonistuste jaoks 😉 Noore inimese asi. Kuigi see sirgumine võttis mul omajagu aega, sest päevikut pidasin ma väiksemate pausidega 2004 aastani. Oleks edasigi pidanud, kui mu tollane elukaaslane poleks selle kallal nii karmilt kogu aeg närinud, et mul oleks aeg ometi suureks kasvada, sest ega ükski mees mingi lapsega (päevikut peavad vaid lapsed õpetaja sunnil, eksole?) ju küll koos olla ei taha 😉

Aasta oli siis alles 2005. Ma olin hea mitu aastat ekselnud internetiavarustest ja otsinud oma kohta. Perekool polnud ilmselgelt minu koht, kuigi ma sinna pikalt peatuma jäin ja maailmapäästmist hirmus tõsiselt võtsin. Isäranis raseduse teemasid, sest ma teadsin sellest liiga palju ja rumalus ajas mu tagajalgadele. Aga see ei pakkundu ei rahu ega tasakaalu. Salamisi olin käinud sõbrannade õhutusel ka isetegija.net keskkonnas käsitööblogisid lugemas ja vaatamas. Seal tundus kõik nii tore ja põnev ja nad tegid kõik nii uhkeid suuri ja ilusaid asju. Ma ei ole kunagi olnud suur kuduja, heegeldaja ega õmbleja, aga samas olen ma läbi elu olnud isetegija. Teinud lihtsalt teistmoodi ja omamoodi asju. Mõtlesin ja kaalusin ja mõõtsin, et no äkki ma ikka mahuksin ka sinna?

Kulus kuid, isegi terve aasta, enne kui ma ise selle keskkonnaga liitusin. Aga siis juba kindla hulljulge kavatsusega hakata ka ise blogi pidama. Oi, kuidas ma pelgasin. Ebakindlust oli mu sees rohkem kui midagi muud. No kuidas sa, eksinud hing, lihtsalt teed suu lahti ja räägid-kirjutad seal nagu omaette ja iseendale, aga tegelikult võivad seda näha kõik. Ja kes üldse peaks tahtma lugeda seda, mida mul öelda on? Kõhklusi mu sees oli nii palju. Kohe nii palju, et peitsin oma 175cm maist keha taas hapra, õrna, hella, aga turvalise Pisihaldja nime taha. No seda nime olin ma kasutanud juba 90ndatest, ammu enne enda klaviatuuride ja helendavate ekraanide ajastu algust. See pseudonüüm oli helge valgus ja lapsmeelne rõõm mu sees, haldjatolmune ja lootsurikas. Mis peamine, see oli vaba painest mahtuda kasti, kuhu igapäevane hall reaalsus mind vägisi suruda tahtis. See nimi oli minu turvapaik siin maailmas.

See oli väga keeruline aeg mu elus ja selleks, et mitte hakata liiga palju endast rääkima ja veel enam masenduma, sobis mulle antud formaat imeliselt – näita, mida sa oskad ja teed, muu ei olegi oluline. See sobis mulle sel hetkel ideaalselt, sest ma ei tahtnud halada ega ennast haledana tunda. Ma ei tahtnud endast esialgu üldse rääkida. Tahtsin tunda ennast hoopis muudmoodi, olla teises reaalsuses, seal, kus mu tegemistel oli kaalu ja neid hinnati. Ja ma uskusin täiesti siiralt, sest olin juba servast seda piisavalt kaua jälginud, et selles sõbralikus kohas jagub positiivsust rohkem kui hukkamõistu ja kriitikat. Seal suheldi läbi märkamise, tunnustuse ja kaasamõtlemise. See võlus mind ja mul oli seda nii väga vaja, et ehitada tuhast üles oma kindlus ja tugevus.

Esimese sammu astumine oli raske, aga samas oli kõik see nii põnev. Mul tundus, et mul ju justkui ikka on, mida näidata ja inimestega jagada. No et ma ei kujuta seda lihtsalt endale ette. Tagasi vaadates oli see umbes seesugune hetk, kus ma mõtlesin, saagu, mis saab, surusin silmad hästi kõvasti kinni ja sirutasin käe piiiiikalt välja, et õige nupuni ulatuda. Suunurgast jooksis läbi pisuke naeratuse sähvatus ka. Mis sellest, et käsi värises. Hing värises ju veel rohkem. See nupp, millele ma vajutasin oli blogiloomise nupp isetegija.net käsitöökeskkonnas. Minu veebipäevik “Pisihaldja pisikesed toredad teod” oli sündinud. See oli täna. Täpselt 10 aastat tagasi!

Ma olin pea ees sukeldunud tundmatusse reaalsusesse. See oli eriline ja uus tunne, sest perekoolis võisin ma südamerahus olla ka anonüümne kägu ja virtuaaljututubades võisin ma niisama jutustada, aga nüüd pidin ma ennast hoolega kontrollima, et kenasti joonel püsida. Minu esimene arglik postitus oli kaua kammitud ja hoolega kärbitud, et see ometi liiga pikk ja lohisev ei tuleks, et keegi seda ka lugeda jaksaks. Sel ajal ma veel ei teadnud ja muretsesin üleliia selle üle, mida teised arvavad. Tegelikult oli seda kõike kõige enam vaja hoopis minu enda pärast. Ühelt poolt just selleks, et leida üles eneseusk ja -kindlus, teisalt selleks, et mul oleks ühel heal päeval armas tagasi vaadata ja näha, mille kõigega ma vahepeal hakkama olen saanud. See on täiesti uskumatu kingitus, mille ma endale läbi aastate teinud olen. Seal ei ole kaugelt kõigest juttu, mida ma sel ajal tegin, aga õnneks on mu kõvaketsastel pildis olemas ka need lüngad mu tegemistes.

Kui esimene postitus oli arglik, siis teine lõi juba punni eest ja edasi läks juba palju libedamalt ja kergema südamega. Minu kõige esimesed postitused oli Mustika Keskuse Nutika Kujundaja konkursi jõulutoa kujundamisest, kuhu ma tegin oma piparkoogitoa. Ma olin ennast sellesse projekti nii palju pannud ja kuigi tulemusi veel polnud, siis tunne oli ometi nii võimas ja ülev.

Selle postituse teema ja kogu see toategu ise olid minu jaoks märgilised mitmes mõttes, sest esimest korda elus olin ma seal sirutanud välja oma tiivad ja saanud hetkeks ka tasakaalu kätte. Kõik, mis oli enne seda, oli olnud ebalev eklsemine, kuigi edukas, aga siiski ebakindel, siis ma aga korraga tundsin, et ma tegelikult ka suudan midagi luua. Mina ise. Ja nii ma jagasin mitu head aastata oma isetegemise rõõme seal blogis. Joonistades ja kirjutades kasvas minu eneseusk ja teadmine, et ma suudan, ma oskan, ma teen ja leidub isegi neid, kellele see meeldib. See oli nii imeline tunne ja see tiris mu enesehinnagu sügaviku põhjast pinnale tagasi. Läbi selle suutsin ma endale ka teadvustada, et nii ei saa ma enam ka oma päriselus edasi minna. Probleemid tuli lahendada ja seda ma ka tegin. Blogipidamine oli seejuures sel hetkel minu tugisammas. See hoidis mind koos aegadel, kui ma tulest veest ja kõigest muust läbi roomasin. Või noh, lõpuks astusin ma roomamise asemel juba üsna julge sammu ja sirge seljaga oma rada.

Kui ma uuesti kooli ja siis juba ka haiglasse tööle läksin, jäi pisihaldja blogi paratamatult soiku. Ma nagu ei osanud sinna midagi kirjutada enam. Suuri ülevaateid neist sajast asjast, mida vahepeal teinud olin, niisama ritta panna, tundus jama. Ma tahtsin ikka hoolega kõigele veidi aega pühendada. Ja ma tahtsin rääkida ka elust ja asjade sündimise lugudest, aga korraga tundus isetegija keskkond nii piirav. Just see risk, et ootuspärsast käsitööblogist võibki ühel hetkel vaid lobablogi saada ja puhtinimlikult püüan ma alati olla korrektne ja mulle ei meeldi kunagi tüli teha. Ja siis ma muudkui lükkasin ja lükkasin seda kirjutamise asja seal edasi. No ja vahepeal oli me ellu imbunud ka facebook ja seal oli kuidagi lihtsam niisama pisemaid tegemisi kajastada – kiirelt pilt üles, natuke juttu juurde ja olemas. Kuigi see ei olnud enam ikkagi see, mis blogis omal ajal.

See blogi siin sai alguses loodud üldse täiesti muudel eesmärkide ja esialgu hoopis bloggeris ja väga anonüümselt. Mul oli lihtsalt üks lugu, mis sügeles ja ma tahtsin seda maailmaga jagada. Aga pisihaldja blogis oleks see üle nii pika aja väga kentsakalt ja isegi võõralt mõjunud. Sõnad olid vahedamad. Alasti. Lugu ise oli segu minu tolle hetke reaalsusest ja ekslevatest mõtetest. Meil oli koolis psühholoogia praksi jaoks vaja kirjutada enda irrotsionaalsetest mõtetest. No tegelikult oli vaja lihtsalt nimekirja ja näiteid, aga ma sattusin hoogu ja kirjutasin sellest jutu kokku. Õppejõud oli rahul ja uuris, kas ma olen veel kirjutanud ja plaanin veel kirjutada. Lambike süttis. Ma ju tegelikult igatsesin tagasi oma blogipidamise juurde nii väga. Et ennast kuidagi tagasi rajale saada, tegin suvalise pseudonüümi all meilikonto ja selle külge kindla sihiga ka siis juba blogikonto. Sinna ma oma “irratsionaalse päeviku” üles pistsingi. Ja siis ta ootas seal üksi ja omapead. Ootas kaua. Ma tahtsin kirjutada, aga ma ei osanud uuesti algust teha, sest olin nagu kahe maailma ja kahe reaalsuse vahel. Bermuuda ja pisihaldjas. Bermuud või pisihaldjas? Maailm või mina?

Blogi pealkiri oli ka nagu oli, ma polnud sellega alguses päris rahul. Bermuuda oli juhuslikult sündinud elukeeristes ja ma küsisin endalt korduvalt, kas ma peaksin selle ära muutma äkki pisikesteks toredateks tegudeks/tigudeks või hoopis millekski muuks. See pidi olema uus ja teistmoodi. See pidi olema mina ise ja minu nägu. Tunnistasin endale, et pisihaldja blogi on mulle lihtsalt kitsaks jäänud, sest ei mu mõtted ega teod polnud enam ammu ainult nii pisikesed. Ja mitte alati ainult nii nunnud, sest maailmas me ümber on ka koledaid asju, mille ees silmi ei saa kinni pigistada ja millest peab rääkima. Heasoovlikult ja hoolivalt, tundlikult. Aga ometi ei saanud ma neist salajastest varajatud ja valgust kartvatest asjadest oma haldjablogis rääkida. See oli mingi teine koht, turvaline, soe ja helge. Just selline, kuhu selle kurja maailma eest põgeneda ja turvapaik leida. Mu vaikima sunnitud lood vajasid oma hääletoru, aga päris eraldi anonüümsetena oleks need jäänud kaugeks. Lihtsalt verevaks lihaks kõike näinud interneti-rentslis. Ilma luude ja nimeta. Seega vajasin ma tervikut, milles oleks kõik koos. Just see tasakaal, et pole halba ilma heata ja lootust ja usku, et iga õppetund on oma kasuteguriga ja kinnitust, et karastunud teras on üks igavesti vinge ja tugev tükk, mis annab kindluse, sihi ja teadmise. Sina, mina ja Bermuuda oligi just see, kus see kõik kokku sai. Nimi jäi ja asja mõte laienes.

Ega ma siis koos Bermuudaga oma pisikesi toredaid tegusid/tigusid kraanist alla ei lasknud. Ooo, ei! Pisihaldja tegemisi teen ma nüüd veel kindlama käega ja teadlikumalt. Ma ei laku enam nurgas oma haavu, ei peida end oma turvalises Haldjaorus ega maali meeleheites oma päevi ja öid ilusamaks. Täna, siin ja pragu püüan ma seda pelgupaika luua hoopis neile, kes vajavad seda rahusaart. Ja kõik, mida ma teen, on eesmärgiga tuua lohutust, leevendust, lootust, usku, armastust ja hästi palju rõõmu. Mu tegemised, millised tahes, olen mina. Mitte enam vaid osa minust. See on uus ja ilus tunne ka mu enda jaoks.

Pisihaldjas mu seest pole mitte kuskile kadunud ja tolmutab siin helgelt ja rõõmsalt omas taktis. Aga tavaelus pidavat ma olema rohkem nagu üks suur ja soe draakonimamma. Eksole. Andreas on algusest peale mind naljatades enda draakoniks kutsunud. No ma oskan õigel hetkel tuld pursata ju küll. Elu on oma töö teinud ja viimasel ajal on ka me poisinokad säutsunud, et ma ikka üks igavene mamma-draakon olen. No ok, draakon, siis draakon. Mis ma ikka vaidlen, lohemaod on lahedad ja see ju passib mulle täitsa kenasti. Isegi veetlevalt. Kas pole üks hurmav elukas, see provva mammadraakon? 😉

Või no olgem ausad, omajagu draakonit oli pisihaldja kõrval alati. Ja albumeid lapates tuli välja, et ma joonistasin endale ühe asjaliku lohesärgi juba siis, kui Vancu alles mu kõhusoojuses peesitas. Siis oli see küll pgem irooniline enesekaitse. Aga vahva oli seegi ja elav tõestus pealekauba, et olin ma mammadraakon juba ka 10 aastat tagasi, hihiii :
Oleme siin nüüd koos Andreasega pisitasa mu eva-herrera veebipesa üles ehitanud. Esimese asjani oli oluline saada Pisikese Tita Lugu netti üles. Ja mööda ilma laiali olevad blogid ei istunud mulle ka. Ikkagi minu enda lood. Nüüd peamegi plaani, kuidas mu bloggeri Bermuuda-blogi siia üle kolida ja jätkata siis juba siin, päris oma lehel, kõigi raskete ja keeruliste luguda kõrval, millest lihtsalt tuleb rääkida, ka pisikeste ja suuremate toredate tegude kajastamist. Elu käib ja Lillid ja Ellid ja karud ja jänesed ja piimaimejad ja haldjad ja kõik-kõik on ju täiesti olemas ja elavad oma vahvat elu. Varsti püüame ka oma vana pisihaldja blogi siia täies mahus üle kolida, et ta mitte kunagi kaduma ei läheks. Ja siis liigun edasi juba uute suundade poole.
Aga Bermuuda ja Teod ja titalugu pole kaugeltki ainsad asjad, mis meil siin hõõguvad ja oma aega ootavad. Ma ei teagi, kas te teate, aga lisaks nunnudele asjadele on ka mul mõistagi see krutskeid täis hämaram pool. Juba mitu aastat elab FB vaikselt oma salaelu Kassi ja Kaktuse Klubi (cat and cactus club)! Ma olen läbi elu itsitanud, et ainsad lilled mu elus, mis suudavad minu kõrval ellu jääda on kaktused, kõik teised taimed suretan ma paha tahtmata lihtsalt välja. Ka suure hoole ja armastusega nendega koos eksisteerida püüdes. Ja teisalt olen ma alati muianud, et elu on lill, olgu või kaktus. Seega kaktus ON minu lill. Ja kassid. Kuna mu lapsepõlvekodus kasse ei armastatud, siis ma olen läbi elu suht kassikauge olnud, aga mulle nii kooohuuuutaaaavalt meeldivad karvadeta kolekassid. Nad on nii võikalt lahedad ja ma olen alati teadnud, et ühel heal päeval mul on üks selline – aknalaual rida kaktuseid ja üks karvadeta kolekass – milline unelm! Kass ja kaktus EI ole vanatüdruku staatuse märgid, arvaku see maailm, mida tahab. Kassid ja kaktused sobivad suurepäraselt igale värske vaimu ja terava keele ja sisemiste küünistega iseteadvale naisele – nad on vinge naise valikud. Kui teravusest jääb elus puudu, siis tuleb seda ise lihvida ja luua 😀

Kassi ja Kaktuse Klubi (cat &cactus club) FB lehel kuigi aktiivne olnud, aga minu südames ta elab ja õilmitseb ja teie, kui teid kassid ja kaktused ja pisike teravus elus kõnetab, võite südamerahus www.facebook.com/cat.and.cactus jagada ka oma kelmikat okkalisust. See toob unisesse argipäeva parasjagu särtsu. Ühel päeval ma joonistan neid ka ise rohkem. Sest nad meeldivad mulle. Klubi tunnuspildi kaevasin ma ka lõpuks sahltipõhjast lauale ja tegin teoks. Ahjaa, ja sünnipäevaks võite südamerahus mulle kaktuseid tuua. Päriselt ka! Kuigi keegi kunagi mind ei usu ja isegi Andreas pole siiani seda sammu minu veenmistest hoolimata tihanud astuda 😀

Aga ennekõik olen ma naine. Mu kolme naisega päikesesõle märk on olnud mu südamel hetkest, kui ta 2011 aastal sündis. Nii oma ja nii ehe. Ta on kannatlikult oodanud, et ma talle ometi hoogu annaksin, et ta saaks omal jõul hakata ilu ja rõõmu ja kaitset jagama. Ja nüüd on siis nii, et need kolm vaprat naist on üsna pea valmis lõpuks suurde ellu astuma ja jagama oma lugu. See on minu lugu ja see võib olla ka Sinu lugu. Naiseks kasvamisest ja naiseks olemisest. Armastuse lugu iseenda ja maailmaga meie ümber ja sees. Naised ise on juba hoo sisse saanud ja tiirutavad hoole ja armastusega me elamise sõõris. Oma loo räägivad nad meile ise circle-of-women.com lehel. (Kui lugu avaneb ehk inglise keeles, siis lipu alt jõuate eestikeelse versioonini). Ja neil on ka paralleelne FB leht www.facebook.com/circleofwomenbyeva kus hakkame peagi ehk ka jooksvat juttu nende tegemistest kajastama. Varsti-varsti on lootust, et mul on teile ka juba enamat näidata-rääkida, kui vaid märk ja selle lugu. Kui kaua olen ma sellest unistanud! 🙂

Ja nii ma siin elan ja tegutsen. Vahel pisihaldjana ja vahel draakonimammana, aga tegelikult ikka vaid iseendana. Joonistades ja kirjutades ja tehes kõik, et see maailm oleks helgem ja valgem ja parem paik meie kõigi jaoks 🙂

Niiiiih suur aitäh teile kõigile, kes te olete mu kaaslased olnud läbi aastate ja teile ka, kes te vahel siia põikate. Aitäh, et te loete, kirjutate, kaasa mõtlete ja sekka ütlete! Aitäh!

Armastusega
Eva

Pisikese tita lugu

Täna on enneaegse sünni päev. Kui te juhtute hooneid ja muid rajatisi märkama lillas valguses ja inimesi rinnas kandmas helelillasid linte, siis teate 🙂
Mul on selle enneaegsuse asjaga oma lugu, sest mu noorem poeg oli just seesugune eriti uudishimulik tita, kes kippus 9 aastat tagasi siia ilma veidi liiga vara. Kogu selle teadmatuse, valu, hirmu ja raske ellujäämise võitluse võtsin ma kokku aga hoopis teises võtmes. Sellest sai titade ja haiglaõega pilt “Et igast pisikesest saaks kord suur” ja helge ja armas raamat – lugu, mida jutustab teile mu vanem poeg, kes sel ajal oli napilt kolmene.
Ma kirjutasin ja joonistasin oma tita-raamatu juba siis, kui veel Vancuga tema elu alguses haiglas elasin. 2008. aastal jõudis see raamat esialgsel kujul tagasi haiglasse. 2013. aastal sai temast nii eesti- kui ka venekeelne pärisraamat, mis on mõeldud kõigile enneaegsete lastega peredele kingituseks.
Paras hulk raamatuid on ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli raamatukogus õppematerjaliks, et ka tulevased õed teaksid ja oskaksid mõista, mida elab läbi liiga vara sündinud lapse pere.
Tänasel päeval on aga imetore teile hõisata, et minu “Pisikese tita lugu” on sündinud uuesti! Kabestatud ja mõne pildi jagu täiendatud, on see jutustus astunud nüüd helendavate ekraanide maailma, selleks, et jääda ja olla alati kättesaadav kõigile, kes seda lugeda soovivad.
Raamatu link on lisatud ka Tallinna Lastehaigla kodukal vastusündinute ja imikute osakonna veebilehele.
See on olnud pikk tee päris algusest tänase päevani ja siinkohal soovin ma tänada enda sõpru, kes aastate jooksul selle loo juures vapralt mu kõrval on seisnud. Sven, Sirli, Älin ja Kati aitäh teile nii-nii väga! Ja suured tänusõnad kõigile saatusekaaslastele ja mu enda poistele inspiratsiooni eest, dr Liis Toomele särasilmse julgustamise ja Andreasele selle eest, et kõik on nii nagu peab, sest nii ongi kõige parem!
Ja ikka, et igast pisikesest saaks kord suur! <3
Eva

Igavesti minu Päikesesõlg

2011 aastal oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu iga-aastase konkursi teema eesti-oma-ehe. Ma olin sellest konkursist mõned korrad varem juba edukalt osa võtnud, aga tol korral oli aeg otsas ja ikka ei leidnud ma kuidagi seda õiget joont enda sees. Olin valmis juba käega lööma ja siis ta lihtsalt sündis.

“Minu sõle kolm õde – õed, ühe naise mitu ainsust, eri põlvkonna naiste tugev side, lähedane naistevaheline mõistmine ja usaldus. Kolm vankumatut naist seisavad kõrvu, õlg õla kõrval, käest hoides, elusõõris koos tiireldes, üksteisele alati toeks olles. Iseenda ja teiste eest seistes. Alalhoidlikult, aga julgelt, kartmatult.

Katkematu naiselik ahel. Keskendunult on nad sulgenud silmad, et üheskoos siin kihutavas maailmas hingata, tabada hetki, osata neid hoida ning neist valgust ja elurõõmu kasvatada. Naised on hingelt ja vaimult tugevad. Neis on jõudu. Neis on vägi. Neil on, mida hoida, anda ja jagada. Neile võib toetuda. Neis võib kindel olla.

Naiste vahele moodustuv kolmjala kujutis on kaitsemaagiline päikesesümbol, mida kohtas eestlaste sõlgedel juba sajandeid tagasi. Selleks, et igas päevas peituvat killukest rõõmu pühitseda, kannavad need naised meie kauneid lilledega kirjatud käiseid. Käistealase tikandist lillesõõr õdede ümber ühendab, hoiab koos ja kaitseb nii neid kui sõle hoidjat ja kandjat ennast – kõiges on elamise maagiat.

Minu unistustes on see kolme julget, tugevat ja õnnelikku naist, ühtekuuluvust, südamesoojust, soovimise-energiat ja päikesevalgust kujutav sõlg hõbedast. Aga vaadates oma sõlemotiivi ja kaitsetades teda mitmel erineval viisil ja erinevatel materjalidel, jõudsin ma arusaamani, et minu jaoks muutub seda kasutades kõik eriliseks. Kõige tavalisemast plekitükist saab nendega koos uhke rinnamärk. Sõlemotiivi ei pea kaugeltki alati ja ainult rinda passitama. Lihtne ja kaunis on ta juustes, kõrvas, randme ümber, sõrmusekroonina ja ka paljudes teistes nähtavamates ja vähemnähtavamates paikades. Ta sobib rahvariietega, aga kujundina saab ta hakkama ka päris ise ja üksinda, sest sõnum, mida ta endas kannab on vaba ja võimeline kõnelema ise enda eest igale ühele just nii nagu tema seda tajub ja soovib ja vajab. Ehtima ei pea end teistele vaid ennekõike ikka iseendale. Ja ehtida võib alati ka maailma enese ümber. Nii on ilusam, kindlam, helgeb ja valgem olla!

Tallinn
Mai 2011″

***

Selle aasta 31. augustil, veel enne, kui märkasin mälestusavaldusi printsess Dianale, lappasin ma terve pika päeva pilte oma kõvaketastel. Sobrasin mälestustes, mis olid seal tolmunud riiulitel seisnud hetkest, kui ma nad alati kiiruga sinna kuhja lükkasin. Fotode seas on seal ka muud failid ja vanade arvutite koopiad. Algselt läksin ma sealt puntrast otsima Päikesesõle originaalfaili. Selle ma leidsin üles ja hakkasin vaikselt siis erinevate muude tööde pilte kokku tõstma ühte kausta. Selleks tuli mul läbi lapata sadu kaustu ja meenusid hetked, mille ma ammu unustanud olin. Mingil hetkel jõudis mulle kohale, mis päev on ja ma teadsin, et pean kirjutama. Loo illustreerimiseks tahtsin panna 9 aasta taguse pildi sellest, kus ma siilipea ja kasvava kõhuga pilk maas seisan väike Tan käekõrval. See oleks passinud kenasti pehmeks saatepildiks mu 9aastase vabaduse jutule. No et uje algus uuele elule ja kuidas me seal sügispuude all kolmekesi nukralt seisime ja mis kõik meist nüüdseks juba saanud on. Aga ju ma siis ei pidanudki seda pilti leidma, sest ma leidsin hoopis midagi palju suuremat.

Lisaks lõhkise moka pildile leidsin ma midagi, mida otsida ei osanud. Ma sain seal viimase 12 aasta pildimälestuste keskel teada midagi, milles keegi teine peale nende piltide vist iial poleks suutnudki mind veenda – olgu, kuidas oli, aga ma suutsin üsna üksinda anda oma lastele õnneliku lapsepõlve!

Ja tegelikult see ongi ainus asi, mis tegelikult oluline on. Tuhandetelt piltidelt vaatavad mulle vastu mu enda õnnelikud lapsed, kes pisitasa on suuremaks sirgunud ja lihtsalt nende õnnelikkus on värve ja variatsioone juurde kogunud. Nad on käinud minuga koos läbi tulest ja veest, kõvasti vintsutada saanud, aga nad on õnnelikud lapsed. Ja kogu see mõte ajas mind heameelest sel hetkel täiesti nutma. Ajab praegu ka. Ajab iga jumala kord, kui ma selle peale mõtlen. Ehmatasin alguses vaese Andrease hetkeks täiesti ära, pisarad voolasid ja ma ei leidnud sõnu oma õnneseisundi kirjeldamiseks. Ju mul oli vaja siis elada need 9 aastat, et mõista, et ma sain hakkama kõigi nende jalgade küljes tolgendanud pommide kiuste! 🙂

Aga miks ma otsisin sõle faili? Kui me mai alguses saime siin elamiseks loa, siis sadas taevast suur õnn kaela teadmise näol, et tõenäoliselt saame lõpuks ka abielluda. Ega me esiti mingit plaani ei pidanudki, tahtsime lihtsalt nii väga päriselt koos olla. Pidime lihtsalt abielluma ja kuna kõike korraga ei jaksanud, siis sõrmuste asemel valisime midagi püsivamat. Ehk meil oli vaja meie kroonidega tätokaid, millest me pikalt rääkinud ja plaanipidanud olime. Käisime nii mitmes kohas maad kuulamas, aga kas ei sobinud koht või tegija või siis olid ajad sügiseni kinni. Olime juba mõtet maha matmas, kuid panime igaks juhuks ikka ühes salongis aja kinni ja tegime ettemaksu ära. Mõni päev hiljem küll saime hoopis teisest kohast oma kroonid kenasti kätte ja pulmadeks olid need meil olemas. Sügisene salongiaeg jäi lihtsalt ootele, sest mõtteid ja soove meil jagus. Kui aeg kätte jõudis, arvas Andreas, et tema hetkel ei jaksa selle teemaga tegeleda ja seega sain mina end vabalt tunda meie mõlema eest. Mul oli ammusest ajast, tükk aega enne Andreast ja kroone juba, kaks kindlat mõtet. Kui kroonid on selline meie asi, siis nüüd tahtsin ma midagi iseendale ja ma teadsin juba kes teab kui kaua, et need kolm õde, kes mu päikesesõlel tiirutavad, peavad saama ka pärisosaks reaalsest minust. Mida lähemale tiksus september seda enam kaalusin ma oma kahe kindla mõtte vahel. No et kumb enne teha – kas õed või see teine värk. Ajastus sattus hetkel ideaalne, sest mõlemad on mulle üliolulised ja märgilise tähendusega ka tolle vabaduse-loo kontekstis.

Läks nii, et 4 tundi ja musttuhat torget hiljem…

… kannan ma nüüd igavesti seljal oma kilpi ja kaitset. Kaalusime korraks ka õlga ja muid kohti, aga jäi selg – uhke ja sirge ja kõige kese – parim koht, mis vajab ehk ootamatult kaitset sel ajal, kui ise vaatad unistavalt vaid enda ette. Alati olemas. Alati minuga. Need kolm tüdrukut, ühe naise kolmainsus, on olnud mu truuks saatjaks läbi igasuguse sita ja saju ja raju ja kui ma neid praegu seal vaatan, siis nad ju ongi seal alati olnud. Nad on mu arm, mida kanda uhkusega, sest ainult läbi võitluse sai valu välja ja haav paraneda ja nad on mu orden kinnituseks, et ma tõesti sain hakkama. Plaastritriibud vaid annavad aimu, et miskit on seal alles hiljuti toimunud. Nad on osa mu lihast ja luust, mu hingest ja südamest ja kõigest, mis mul on ja mida ma hoian ning tähtsaks pean. Need tunnid seal padjal kõhuli liikumatult lebades tegin ma läbi midagi erilist. Arusaadavalt on tätokategemine valus. No vähemalt natuke ikka. Aga sel korral oli see valu midagi muud. See on nagu sünnitusvaluga, millel on ilus ja hea ja õige põhjus ja kui Sa saad endaga üheks ja selle valu endast välja hingad ja minna lased, siis ta haihtub. Istusin seal vaikselt, suu sügaval padja sees, oma mõtetega ja vahepeal pisarad lihtsalt voolasid. Andreas muretses, et kas mul on nii väga valus. Pidin tunnistama, et ei ole valus. Mõnus ei ole, aga valus ka mitte. Ma lihtsalt ulgusin seal vaikselt ja liikumatult omaette rõõmust ja õnnest, sest nii hea ja kerge oli olla. Täiesti ebanormaalne ja ebastabiilne võib see väljast tunduda, aga seest on see kõik hoopis vastupidine. Ma tean nii hästi nüüd, mis tunne on ärgata ja märgata, kui palju ma tegelikult ise suutsin enda jaoks ära teha, et mu maailm saaks paremaks paigaks. Ja kõik need naised mu kõrval, te olete vägevad! Teiega koos on olnud seda teed astuda palju julgem ja tugevam.

Seda kõike siia kirjutama asudes tabasin end korraga mõttelt, et elu on jälle huvitavalt asju kokku mänginud, sest kogu mu elu põimub järjest enam. Tugevusse.

Eva <3

PS Andreas muudkui tiirutab mu ümber ja imetleb mu plaastritriibulist selga 🙂

PPS järgmiseks on mul ikkagi vaja selle vägeva väeringiga hõbesõlge. Või ülejärgmiseks 🙂

Pulmaöö meie moodi

Me abiellumisest saab juba 60 päeva. Just nii palju on möödas viimasest jaanilaupäevast. Ühel heal päeval jõuan ma teile sellest ägedast hullust pulmast veel mida kõike rääkida, sest ega me aastaga nõrgaks pole jäänud. Ohh, ei! Pigem ikka vastupidi. Aga täna räägin ma teile me pulmadega seoses ühest kõige naljakamast asjast – pulmaööst. Kes mu eelmist pulma saagat lugenud on, need teavad, et mu eelmine pulmaöö läks puhta metsa. Aga see viimane oli ikka kohe õiiige magusalt lõbus 😀

Ettevalmistused pulmadeks olid hullud (nagu ikka), aga sedapuhku ikka kohe VÄGA hullud, sest valmistumiseks oli meil aega loetud nädalakesed. Päev oli ühtaegu nii hull kui imeline ja enne öödiskot läksin ma korraks tuikavaid jalgu puhkama. Viskasin pikali. Viimane asi, mida ma peost mäletan, on see, mu kõige kallim tule üles tegi ja seal siis oma elu esimese jaanilõkke taustal unistavalt seisis:

Rahvas siblis lõbustatult ringi, lõke lõõmas krõbinal, süüa ja juua jagus, sest me varusime öögrilli jaoks veel eraldi kapitäie süüa. Ja ega nad vaatamisväärsuste üle seal ka kurta vist ei saanud. Loojang oli lummav ja mängis värvidega veel tunde pärast päikese kadumist silmapiiri serval. Ebaromantilise minu arvates oli see üks paduromantiline õhtu. Ja eks omaette vaatamisväärsus oli ka uinunud kaunitar ehk rampväsinud pruut, kes puhkas lõkkest vaid kümnekonna sammu kaugusel jalga. Mis te arvate, kas see oli ka pildistamisväärne? Siinsete värvipiltide eest palavad tänud onu Kalale! 😀

Mina ise ei tea midagi, aga piltidelt võin ma näha, et ma ei veetnud lõpuks oma pulmaööd sedapuhku üldsegi üksinda. Kui pidu hakkas vaikselt hommikusse jõudma, siis sättisid ka pruutneitsid, ehk mu enda ema ja Älin, ennast kenasti minu kõrvale. On see võimalik, et nad püüdsid mu süütust kaitsta? 😛 :

Kell 3 öösel avasin silmaluugid… maailmas oli täielik vaikus. Kulus nõks aega enne kui taipasin, kus ma siis nüüd täpselt olen ja miks ma keset ööd lageda taeva all olen. Siis meenus, et õigus jah, ma ju läksin korraks väsimusest tuikavaid jalgu puhkama enne disko algust. Mõttes veel muigasin, et näe, ju siis oli nii vaja, et ei vihmapiisad ega sääsed ega keegi muu minu pulmaööd segada ei tihanud. Isegi mitte vastne abikaasa. Aga kuhu kõik kadusid? Halloo, olen ma üksi siin maailmas?

Liigutada oli raske, sest selleks hetkeks oli Vancu ennast minu otsa parkinud. Minust jäi ta õhtul üles ja viimane heli, mida ma läbi une mäletan oli see, et ta nurrus mulle nõudlikult kõrva sisse, et tal on nüüd korraga kõht koletühi ja ma pean talle nüüd ja kohe ribisid küpsetama. Mingi aeg hiljem oleks ma läbi une justkui näinud hämaruses tema oranzhikirjut nägu. Seega keegi vist ikka korraldas talle need ribid. Mina see igal juhul ei olnud. Arvatavasti ta siis tatsas oma mõnusalt täis kõhuga ringi senikaua kuni ühel heal hetkel lihtsalt kustus mu otsas sooja ja pehmet kohta otsides. Ju mul, vanal külmavaresel, siis sellepärast jahe ei olnudki.

Ettevaatlikult üle lazytube serva piiludes nägin Älinit magamas. Ema magas ka, ainult et tema selleks hetkeks kolinud juba punasele kotttoolile. Selja taha kolmandasse tjuubi ma ei näinud. Nihverdasin end vaikselt Vancu alt välja. Õues oli veel pime ja kuna mul kella ega telefoni käepärast polnud, siis ei osanud ma esialgu isegi arvata, mis kell võiks parasjagu olla.

Hoovis oli üks auto ja parklas teine. Järelikult keegi kusagil võiks ju nagu alles olla?! Püüdsin peauksest majja pääseda. Lukus. Korraks hakkas üsna k6he. Tagumine uks oli õnneks lahti. Kokkulükatud kitsastel peopinkidel magas Tan. Peast suskas läbi vaid mõte, et kas tal ometi kõva pole seal magada oma kondise küljega. Kohe ta selja taga oli hästi suur korv kõigi tekkide ja patjadega. Mina oma peaga oleksin küll seal pigem korvi pugenud. Ja siis nägin ma maas mati peal Andreast lapiti magamas. Ja ta magas nii jubearmsalt seal suurel peoplatsil ihuüksinda. Kobasin kaamera järele ja tegin endamisi itsitades temast m6ned klõpsud. Ikkagi meie pulmaöö ju 😀

Arvestades meie vanust ja põranda ebakohevust, pidasin ma targemaks Andreaselt hästi õrnalt pärida, et ega ta pole rohkem huvitatud äkki hoopis õhkkotil lebotamisest. Kolmas oli hetkel ju täiesti vaba, sest kolmas pruutneitsi, Annika, oli oma plaani teoks teinud ja värskelt niidetud heintesse hoopis sukeldunud. Eks ma muidugi tahtsin Andreaselt ka teada, et kuidas pidu ilma minuta siis ikkagi sujus. Sain kiire rõõmsa ülevaate ja kohe nii hea ja tore oli olla! No ma ju sutsuke pelgasin, et äkki mõni pani pahaks, et kuhu see pruut siis sedasi kadus või miskit. Või noh, ega ma ju ei kadnud, ma põõnasin südamerahus keset peoplatsi kõigi silma all ju. Aga Andreas oli neile juba jutustada jõudnud, kuidas ma enne pidu aja ja kella nurka lükkasin ja lihtsalt teha rabasin. Ja kõik mõistsid muheledes.

Hommikuni oli ju veel aega. Siin ei ole jaaniööl kell 3 veel kaugeltki mitte valge. Ja hõbedane täiskuu säras taevas. Vist naeratas mulle, sest mul oli kohe vaja sellest pimedusest paar pilti teha. Ja siis pakkisin vastse abikaasa magamiskotis sinisele kotile magama. Peomaja ette, lageda taeva alla ja enda lähedale:

 

Tegin kiiresti paar pildiklõpsu, kustutasin tuled ära ja pugesin vaikselt Vancu alla roosale tjuubile tagasi ja magasime kõik õndsalt hommikuni välja. See lazytube-värk on ennast meil siin täiega õigustanud. Mugavamat aset pulmaööks poleks me sealkandis leidnudki 😀

Selline see meie veetlev kuhjas ja kogu kollektiiviga magatud pulmaöö oligi! Pimeduses paistavad taeva taustal künka otsas meie 1000aastased männid, mille all sel ööl perekond Kalad tukkusid ja vasakul heinamaa peal on tume hunnik, mis on tegelikult Annika ja esiplaanil on maja ette pargitud kolm lazytube ja kotttool õndsate magajatega. Paremal servas on kuu poolt hõbedaseks võõbatud telefonijaam. Maail ja uus elu on ärkamas. Romantika missugune!

Hommikul, kui meie juba jalul olime ja unelesime ja servast juba ka koristama ja pakkima hakkasime, magasid pisikesed mustad varbad õnnelikku pulmaund.

Selline nägi maailm välja meie ametliku ühiselu hommikupäikeses. Männid kõrguvad võimsalt oma künka otsas ja pildilt vasakul servas (sealse puu tüvest otse allapoole vaadates) magab ikka veel Annika. Eelmisel õhtul niidetud hein lõhnas nii magusalt, õhk püsisi kuiv ja soe ja maailm oli niinii ilus! On siiani 🙂

 

 

Mardilaat 2010

Sellest laadast ei saa ma ei üle ega ümber. See oli nii oluline sündmus mulle väga mitmes plaanis. Mul ei olnud elus kunagi eriti sõpru olnud. Olen alati end pigem endale hoidnud, isegi sisimas omaette hoidnud. Usaldanud ja lootnud vaid isenedale. Ju on see veidra lapsepõlve või minu veel veidrama isiksuse ‘süü’. Mul on kohutavalt palju tuttavaid ja neid, kellele tere ütelda ja niisama juttu ajada, aga sõpru ei ole mul nagu eriti olnud. Võibolla ei ole ma ise endale kedagi lähedale lasknud. Kaitsereaktsioon? Kui poleks internetti, kunagist Jalutaja-jututuba ja kindlasti Isetegijat, siis poleks mul tõelisi sõpru ehk siiani. Aga on. Nii veider kui see ka on, siis nüüd julgen ma öelda, et mul on olemas head sõbrad. Ja ilma nendeta ei oleks ma mitte iial sinna laadale läinud ega jõudnud. Ilma nendeta ei oleks ma suutnud teha sel korral midagi. Krt, silm läks jälle märjaks. Ma ikka muudkui vesistan siin iga kord kui meenutan, mõtlen ja teile midagi jutustan. Kui Älin ja Krista poleks mind aidanud, toetanud, lohutanud, mõistnud ja teinud imesid, siis poleks ma iial sinna laadale läinud. Olin kogu aeg valmis loobuma, kui miski pisikegi asi oleks andnud vihje, et nüüd on aeg plaan koomale tõmmata. Aga ma jõudsin. Aitäh teile, kallid sõbrad ja kõik teisedki, kes kõik abiks olid! See oli uskumatu, uskumatult ilus, hea ja tugev tunne. Siiani on 🙂

Napp kaks nädalat enne suursündmust ennast, sain teada, et lähen sel aastal laadale. Ma ju olin kogu suve plaani pidanud, aga kõik venis ja enesekindlust ka nappis ja kui Mareli poleks mind otsustavalt kaasa võtnud, siis oma tagasihoidlikkuses poleks ma sinna ka jõudnud. Mul oli kaks nädalat, et ennast tõestada ja ületada. Viimase hetke shokid niitsid korraks päris jalust, aga nüüd olen ma siin ja fotod kinnitavad, et ma päriselt ka käisin Mardilaadal ja sisimas ma tean, et see oli väga väärt kogemus, kuigi parajalt hull ettevõtmine.

Meie pisike 2 x 2-meetrine minu riiulitest moodustuv ‘kuubik’ Mareli ja tema vilditöödega kahasse:

Minul oli meie boksis riiulitäis beebibodisid, sest särkide joonistamiseni ma lihtsalt enam ei jõudnud sel korral:

Pildimaalingute kestvuse elava näidisena jalutas ühel laadapäeval meie seas ringi ka poolteist aastat pidevalt pestud särgike tuttava tirtsu seljas:

Siis oli mul veel laadal kaasas korralik valik pistillukesi ühe-kommi-päkakaste ehk päkapike päris oma postkaste.

Minu lapsepõlve päkapikud ei käinud sussi ega soki sees. See mõte on mulle siiani võõras ja veider. Kasutasin aastaid päkapikkudele postkaste tehes tavalisi soolavakkasid, aga need jäid ühe lapse päkakastina kuidagi kohmakalt suureks. Üksik kommike kadus sinna kuidagi ära. Ja liiga mitme päkapiku jõudu ja tööd oli selleks tarvis, et kenasti postkasti täita. Mulle tundus palju armsamana mõte, et iga ühe päris oma päkapikk saaks rahus ja rõõmus käia just ekstra talle mõeldud kastikesse oma pisikesi üllatusi poetamas. Selleks hooajaks on mul pakkuda päris pisikesi parajalt päkapikumõõtu pärispostkaste:

Ja Mareli laual seadsid end rõõmsalt sisse minu kolm pisikest pehmikut.

Üks notsu puges Mareli lastemõõtu viltsussi sisse:

Teine puges Mareli imeilusasse lillega kotti (põrsas kotis? ;)):

Ja konn sättis end Mareli heatuju-sussidesse mõnulema:

Ja eestlased! Muidugi! Neid ei saa unustada, sest sildisadu täienes ka täiesti ehtsate eestlaste võrra! Pisikesed uksesildid said lisaks ka suure tugevast puidust pildi, millel teksti veel pole ja seda saab soovi korral siis lisada.

Ja kaks pärdikut pressisid end ka pildile ja kaasa 🙂


***

Meie laadaplats asus küll taga vasemas nurgas, aga oli siiski teravama silmaga vaatajale nähtav. Rohelised riiulid ehk reetsid:

Mul on hea meel, et ma laadale jõudsin. Mul on hea meel, et kohtusin seal paljudega teie seast ja kuulsin palju head ja tunnustavat. Mul on hea meel, et see laat läbi sai ja ma lõpuks ometi inimlikul ajal magada jälle saan. Mul on hea meel, et järgmine aasta on järgmine laat ja ehk mõni sündmus veel, kuhu jõuda võiks. Ja nüüd veel viimane vaade minu Pisikestele Toredatele Tegudele/Tigudele 2010. aasta Mardilaadal Mareli vilditööde kõrval:

Kirjutamise-joonistamiseni! 🙂

Puhta hullud pulmad

Täna, täpselt kümme aastat tagasi, käisin ma pulmas. Iseenda omas. See oli nüüdseks juba mitu elu tagasi, aga ma mäletan seda päeva kui eilset.

Kuigi meie lähem tutvus oli olnud põgus, siis meil oli koos tore olla ja otsus leivad ametlikult ühte kappi panna tuli ruttu ja kuidagi iseenesest. See oli aeg minu elus, kus ma olin alles väga katki ja mul oli suht kõigest ükskõik ja ma otsisin lihtsalt teistmoodi elu ja olemist, et oma august välja saada. Tema otsis sel ajal samamoodi iseennast ja turvatunnet ja kindlust ja lähedust. See oli suur ja tugev sõprus. Armastus ehk mitte nii väga, aga meil oli tore ja lõbus koos olla ja ma jagasime paljuski maailmavaadet ja huvisid. Kuupäev paigas, alustasime tulevase abikaasaga juba nädalaid varem eeltööd kodus, sest see pulmapidu pidi olema üks hullupööraselt vahva isetegemine. Raha, nagu noortel ikka, meil polnud, aga tahet ja oskusi asju ise teha, jagus mitme eest.

Nädal varem suundusime Viljandisse, peopaika, tegutsema. Mitu ööd ja päeva järjest olime me enne pulmapäeva magamata, sest teha oli nii palju. Ma ei ole teab mis peenutseja ja seega ei langenud ma ahastuses minestusse, kui kulude kokkuhoiu mõttes sai meie pulma peokohaks vana laguneva koolimaja spordisaal. Kaasasündinud käteosavus, millega ka mu tulevast õnnistatud oli, aitas meil kaheksi koos võimla tõepoolest ka peosaaliks muuta. Me saime hakkama – sajad rippuvad roosad ja valged südamed tõid kõrge kõleda lae hubaselt madalamale ja korvapalli rõngaste tumedad ruudud teipisime kinni ja akende eest eemaldasiem nii palju loomaia-võresid kui võimalik. Suurtes kogustes õhupalle ja koledast kohast sai minu jaoks peaaegu talutav koht. Me olime nii väsinud ja aeg pressis peale. Muidu oleks tulemus kindlasti veel parem olnud.

Parasjagu oli Viljandis suured iga-aastased pidustused. Päev enne pulma oli kõigil juba pidu omamoodi. Meil oli koolimajas käsitööring. Minu tädi vaaritas köögis. Päev varem peole saabunud Saaremaa-sugulased ja mu õde tulid jõuga appi ja nii sai igale sajale ja kahekümnele terariistapaarile ja vahuveiniklaasile lipsuke ümber seatud. 120le, sest just nii palju oli meeltesegaduses ja suguvõsade surve all kutsud külalisi. Ilma nende abita poleks meie seda kahekesi enam jõudnud. Sõbrad tõid kased. Õhtu eel käisime raba serval palderjani korjamas, sest see taimeke sobis üleküpsenud suvel looduses saadaolevatest õitest ainsana roosidele kimbutäiteks. Suurte vaaside jaoks korjasin ahtalehist põdrakanepit ja koolimajas tagasi olles asusin ma kohe kimpe seadma. Suured jäid peosaali, pisikesed rooside ja palderjaniga (targad ütlesid, et see oli palderjan ja ma pole jaksanud seda kunagi kahtluse alla seada :D). Nüüd ühe roosiõie ja palderjanipuhmaga kimbukesed said kirikus iga istmerivi siseküljele. Ma ei hakka teile siinkohal parem rääkima millised põllutöölise sõrmed ja küünealused mul selle ettevõtmise järel olid ja ka järgnevaks päevaks jäid, sest puhtaks need enam ei tulnud 😉

Kell oli 12 öösel sain kimbud valmis. Kell 2 öösel olid ametisildid valmis ja seepeale istusin ma nõudega kaetud pikkade laudade ees põrandal ja õmblesin oma peaagu elusuuruses kurge. Traadist noka ja traatjalgadega ja kõige ägedamate postikanatiibadega kurg sai sellest. Silmad ei jõudnudki kurele pähe, aga ma lubasin, et kui kurg toob mulle lapse, saab ta vastu silmad. Selles abielus seda ei juhtunud, aga Tannu sündides ta need endale ka sai. Lihtsalt palju aastaid hiljem.

Kell oli 4:30 pulmapäeva hommikul, kui avastasime enda õuduseks, et õhtul kiiruga juhuslikult kokku trehvanud peokülaliste poolt valmistatud tordi pealiskiht näeb välja KO-HU-TAV ja lisaks koletule kujundusele on ka merekivikese-kommid seal peal on valgunud laiali arusaamatuks kolelögaks (kes ometi selle õuduse peale tuli?!), osad martsipanroosid määrdunud ja sulanud laiali ja üldse… kõik ajas nutma… Ma olin väsinud, ärritunud ja maruvihane. Ma ei jaksanud enam võidelda ja kõike ise teha. Olin oma jõuvarud ära kulutanud pissilaiguste voodilinade peale, mida peolauale panna taheti, noh, et küll katab salatikausiga kollase laiku ära, eksole ja katkiseid nõusid ma lauale ei lubanud ja kõveraid koolisöökla kahvleid ka mitte. Hirmus nõid olin. Aga isegi kui ma pooli neist külalistest iial varem polnud näinud ja arvatavasti ei näe ka pärast pidu enam iial, siis hoolimata sellest oli see ka minu pidupäev ja no ei, jama ma toota ei lubanud. No ja siis veel see jube tort! Jõudsin juba kuulutada, et ma ei lähegi enda pulma. Jõudsin juba öelda, et kui hommikul kuskilt uut viisakat torti ei leita, siis pulma lihtsalt ei tule… Aga mu tulevasel oli ühena vähestest mu elus võime mind rahulikuks tagasi võluda ja tegutsema saada, muundada mu kõike maha põletav vihaenergia kasulikuks. Ja nii me siis järgnevad tund aega seal hämaras keldriköögis endile tähtsa päeva torti ehitasime. Kõik käepärased söödavad vahendid läksid käiku. Ma pean igasuguse suurustamiseta tunnistama, et see oli kõige vägevam pulmatort ja tort üldse, mida ma näinud olen. Pilti mul tordist pole, videokaadreid ei oska ma kahjuks fotoks lõikuda veel, aga ehk on mõnel peolisel veel olemas pilt, millest mina midagi ei tea?

Seda, et see kook maitseb hea, seda teadsin ma ju niigi, aga ma leidsin, et tort peab olema peo ja vahva tordikujukese vääriline. Kuna mulle plastmassist ja martsipanist-suhkrumassist kolekujud kohe üldse ei istu ja kui kaasajal ehk isegi on midagi talutavat olemas, siis kümme aastat tagasi ei olnud kindlasti. Seega olin ma hirmõnnelik, kui avastasin, et mu Rahumäe kalmistu lillepoest kunagi ammu ostetud vahva kujuke, mille hallipäises kuklakrunniga matsakas mammis ma tundsin ära iseend, on justtäpselt sobilik pulmatordikaunistus.

Lähtuvalt kujukesest sai siis tordi teemaks “Elumerelt Abieluranda”. Kujumammi ja kujupapi astusid uljalt põlvini vees sumbates Elumerest kalda suunas. Mereks oli suure lameda koogi üks määrdumata nurk helesinist tordikreemi. Määrdunud ja poolsulanud martsipanroosid voolisin ma meritähtedeks. Valged vahused lained värvilistel kokkukuhjatud merekivikese-kommidel olid hakitud mandlist ja kiviklibune rannavall oli pruuni-valgekirjust pähklipurust. Kõike oli julgelt ja vabalt kindla käega. Kujukesed ei näinud üle valli. See oli elutee raskem osa. Nad olid ju alles teel Abieluranda. Aga rannast mäeharjale jõudnuna oleksid nad näinud aga magusalt lõhnavaid roosasid vesiroosivälju ja elanud nagu muinasjutus oma Paradiisirannas igavesti õnnelikult. See oli ilus ja looga tort ja me olime rahul. Väga rahul. Surmväsinud, aga rahul. Õues oli valge ja meie pulmapäev oli käes.

Mina veel sättsin ühtteist ja lükkasin siis peosaalis oma kola kokku, tulevane abikaasa lasi hetkeks silma looja. Suts peale seitset hommikul sõitsime Viljandist Tartusse abielu registreerima. Kahekesi. Seaduslik abikaasa sõitis seejärel Viljandisse tagasi ja mina lasin oma taltsutamatud juuksed osaval juuksuril soengusse seada. Soeng ja tagasihoidlik meik kukkusid hästi ja ütlemata vastupidavalt välja, sest tuult ja pisaraid said nad sel päeval näha veel oioioioiiiii kui palju.

Mugavas juuksuritoolis vajus mul silm kinni, aga kohvi mittejoova inimesena ehmatasid nad mu kaastundlikult kange musta kohviga taas näiliselt virgeks. Kohe kui iluprotsedruuid läbitud, astusin ma sealtsamast kõrvalt läbi lillepoest ja sain kätte oma nädalaid varem tellitud kimbu. Nutt tuli jälle peale. Ahastusest. Ma soovisin pisikest hästi lihtsat ümarat helekreemikate roosidega kimpu. Rangelt ainut roosidega ja ei mitte ühegi lisandiga… ja ma sain?! Roosade nelkide ja kuivatatud helepruunide lehtedega ääristud kimbu, mille südames olid päevinäinud longuvajunud 3cm pehme varrejupiga roosad roosid elamas oma mitmendat elu… Sekka kipslille ka Kipslille, mida ma ei talu silmaotsast! Ma ei jaksanud kakelda, sest kassamemmeke ju ei teadnud, millise näidise järgi ma oma valiku tegin – see seisi aknalaal mu selja taga ikka omal kohal ju. Ja ma ju täitsin selle sama kimbu numbriga ankeedi nende kontoritoas. Kontoritoatädi ise kohal polnud ja mul ei olnud seal ei aega ega jaksu nendega madistada. Maksin selle jubeduse eest 500 krooni nagu kokku oli ammu lepitud ja kihutasin edasi. Viimane kord tellin ma midagi sellest Rüütli tänava uberikust ja viimane kord tellin ma midagi peoks või pulmadeks, edaspidi on mul “lihtsalt kimpu vaja”, sest sellise käki eest oleks ka 50 liiga palju.

Poeuksel kukkusid esimesed nelgid kimbust välja, toppisin need kiiruga tumerohelisse oasisevahu sisse tagasi ja astusin nutt kurgus edasi. Teel kaubamaja suunas ostsin mutikeste käest sületäie pisikesi armsaid roose. Auto ootas mind suure Hansakvartali augu kõrval parkimisplatsi puudevilus juba ja teel tagasi Viljandisse tegin ma valmis kimbud pruutneitsitele ja endale asenduskimbu, mida peol üle õla heita. Ma miskipärast arvasin, et tahan enda kimpu hoida endale mälestsuseks, see oli nii ammu valmis mõeldud mõte, et ma ei osanud sellest sel hetkel lahti veel lasta ja hoo pealt ei suutnud enam uimase peaga kiirelt asju ümber mängida ka. Ma olin liiga väsinud. Jäin esialgse programmi juurde. Kimpe sai viis – üks suur, kaks pisemat ja kaks tillukest. Kui palju kordi ma hiljem kahetsesin, et ma, tubakas, ei visanudki seda nõmedat poekimpu põõsasse ja läinud endatehtud kimbuga, sest see oli palju kordi ilusam 😀

Aga Viljandis onu juurde maandudes ootasid sugulased juba ees. Sädistav ja sahmiv kamp kajakaid kisas ja tormas ja see jooksutas mu niigi väsinud aju lihtsalt kokku. Miljon küsimust! Kas sukapael on valmis? Kus on pruutneitsid. Kus on kelle sukk või kübar või huulepulk… Sukapael oli valesti tehtud. Tegin käigu pealt ümber. Tädi Sirje pidas kurja loengu ühele pruutneitsile, et pidulikus kleidid pulma tulles on ebaviisakas olla ilma sukata ja see oli siis trossis ja tige maatüdruk, kes oleks jala pealt juba minema astunud. Tund enne laulatust selgus, et pisikesed pruutneitsid on alles pealinnas… Pauk. Astusin minema. Kui pruutneitsid puuduvad, siis mina ei lähe oma laulatusele. Marssisin tee äärde hääletama. Kui tuleb auto ühelt poolt, sõidan Tallinna suunas, kui teiselt poolt, siis sõidan ikkagi Hallistesse. Aga vanaisa, ainus täiest peoks valmis ja muhedalt rahulik tüüp, tegi paar kiiremat sammu ja sai mul sabast keset muruväljakut kinni. Kajakaparv lendas kisades sa sabas. Kambaga veensid nad mind jääma, sest oma pulmast ju ei saa minema astuda. Mul oli jumala ükskõik kogu sellest palaganist selleks hetkeks.

Ma jõudsin majja tagasi pool tundi enne laulatust ja siis tuli rahval pähe, et äkki oleks tore, kui pruut ka midagi kohasemat selga paneks. Üllatus-üllatus hehehee! Pruutkleit olemas, aga kombineed netu. Kleit aga on selline, mis paistab läbi nagu kardin. Kõigil oli nii palju sahmimist olnud, et kleit küll võeti peomajast kaasa, aga selle kõrval olnud sukad ja muu kraam jäid maha. Kama neist sukkadest, aga kleit paistis ilma alusriideta no ikka totaalselt läbi. Mina keeldusin nii oma pulma minemast. Kajakad kisasid ja ma olin lihstalt vait. Pisarad kiskusid jälle silmad märjaks.

Onu heljus muus melus nagu vana rahu ise, talle tavaliselt muttide säutsumine eriti korda ei lähe, ja mul õnnestus temaga kaubale saada, et läheme siis koos ja toome mu aluskleidi koolimajast kähku ära. Esimesed pidulised suundusid juba kiriku poole ja nii jäi ka majas rahulikumaks. Ilm oli soe, aga taevas tõotas kogu päeva hullemat maru ja tormi. Hooti kallas vihma. Värvid taevas olid nagu tormipilved minu sees.

Koolimaja ees astusin kiire hüppega kaldus kõnniteele ja sain vägevates vihmaojades teele kandunud mudasel kivirajal vaid paar sammu teha, kui täie lauluga külili lendasin. Põlv ja pool säärt olid ribadeks. Kooberadsin ulgudes majja. Tädi Ellen oli teel köögist kirikusse ja tegi mulle möödaminnes kalli. Sain tema abiga oma puuduvad kehakatted kätte ja rallisime tagasi onu juurde koju. Jalg puhtaks, sidemesse, riided selga. Seljatagune lukk vajas kinnitõmbamise järel veel paari siidroosi. Kleidi joonistasin ma endale ise, aga kuna mingi mõistmatu traditsiooni kohaselt ei tohtivat pruut ise endale õmmelda, siis pidin ma õmblemise au spetsialistide hooleks jätma. Ja nii sai minu unelmate ampiirlõikelisest kelidist paraku õmbleja käe all mingi muu lõikega imelik kleit, mis polnud ei ampiirlõikega ega ma normaalse keskkohaga. Hea, et mu laitmatu figuur selle sel hetkel eemalt vaatajate silma riivamata välja kandis. Ma ise olin õnnetu selle kleidi üle. Siidroosid ja -lehed pidin ma ise meisterdama ja kuigi nad said ilusad, siis hiljem tundsin ma alati, et nad oleksid võinud olla palju-palju pisemad. Aga ma olin ilus pruut oma haldjalikult lehvivate ülipikkade varrukate ja sabaga. Ja siidõikestega juustes

Paanika, kus on niit ja nõel! Kes õmbleb mu seljale roosid paari pistega! Seda ei saanud ma ise selja taga kohe kuidagi teha… Ja siis me sõitsime!

Hetkel, mil Hallistes oleks pidanud algama laulatus, olin mina alles keset Viljandi linna. Aga ma jõudsin ja ilus soe päikesepaiste kiriku ees tunnistas veel mitmeid hilinejaid. Peigmehel oli vaja vahetada veel kaelasidet ja mulle loor pähe panna ja korrata üle olulisi asju. Ma ei tea, mis oli kell siis, kui me saatusele otsustavalt vastu astusime, aga fakt oli see, et pruutneitsid polnud veel Tallinnast saabunud. Aga enne kui kõik oma lilleluuad vahekäigus üles tõstsid (see lillede ülestõstmine vahekäigus on tõeliselt jube komme! Kes selle ometi välja mõtles? Miks ei või inimesed lihtsalt niisama seista tervituseks?) ja valges kaptenivormis isa minuga altari ette marssis, jooksis meie ees mu orelit mängiva sõbranna pisike koorekohvi värvi roosas kleidis kräsupea. Spontaanselt. Ja hiljem pilte vaadates ei kahtle keegi, et tema oligi mu pisike saatja 🙂

Laulatus oli pikk ja õpetaja nautis oma etteastet. Kohe ikka mõnuga. Kõik nihelesid ja keegi ei mäletanud pärast midagi. Aga see papi oli selle poolest kuulus nagunii, et ta iseenda häälekõla nautis. Mõlemad pruutneitsid seisid mornide tigedate nägudega altari kõrval – üks tige, et talle sukkpüksid jalga suruti ja teine tige, sets ei osanud sukapaela õmmelda või krt teab mille või kelle peale, aga piltidelt ja videolt oli hea hiljem vaadata, kui palju toredam oleks olnud, kui neid seal olnud poleks 😀 Muuhulgas ajas õpetaja meie sõrmused segi ja meil oli tükk tegu, et oma ohjeldamatut itsitamist ja kõkutamist varjata. No magamatuse aste oli selleks hetkeks juba üle igasuguse piiri kasvanud ning mõistetav pulmadest tingitud loomulik elevus sellele lisaks, ajasid meid iga asja peale, kas pööraselt naerma või tõi pisarad silma. Mäletan, kuidas me otsisime hetke, mil sõrmused ümber vahetada. Hea, et õpetaja vähemalt jõudu ei rakendanud ja minu sõrmust abikaasale sõrme ei raiunud 😀

Õnnitlejate rivi oli pikk ja selline oli selle kõige olulisem algus – minu isa ja minu papa. Kohe on selle kaadri järel on see hetk, kus mu isa mu vastsele abikaasale käppa annab ja siis talle kõrva sositab: “S*ta valiku tegid!” ja õlale patsudeda ja muheledes edasi astub. Vaene mees elas selle arvamusega mitu aastat ja arvas tõsimeeli, et mu isa minust nii s*tasti mõtleb ja talle päriselt kaasa tundis ja kui see meil nüüd palju aastaid hiljem, siis kui isa enam ei ole, kodus kord emaga jutuks tuli, siis pidime mõlemad naerust vaat et püksi laskma, sest see oli nii minu isa huumori moodi. Ta ei ütelnud pea kunagi midagi head. Aga kui ta ütles midagi veidralt või isegi halvasti, siis tema silmist ja olekust lugesid sa alati välja selle, mida ta tegelikult asjast arvas. Sest tõeliselt halbade asjade puhul oli ta vait või siis tõsimeeli tige. Aga niisama totakas aasimine oligi tema jaoks armastuse väljandamine. Näiteks olid mu kõige sirgemad jalad tema kommentaarides alati nii kõverad, et nendega õieti käiagi ei saavat 😀

Aga tagasi pulma juurde! Alles siis kui suured lilleneiud, parim sõbranna ja minu oma õde, lillesülemitest maadligi olid juba surutud ja kõik see 120 + x inimest pildile püütud, vaat siis saabusid ka mu pisikesed pärispruutneitsid. Kuna ma ise olen lapsena nii paljudes pulmades lilleneiu olnud ja teadsin kui tähtis ja auväärne amet see on, siis oli mul tegelikult rohkem kahju armsatest tirtsudest kui endast, aga vähemalt korraldati korduspildistamine ja üks pilt on meist kolmest koos ka olemas. Suurte pruutneitsitega polegi 🙂

Veel enne kui jõudsime autod kõik ärasõiduteele rivistada olid kohalikud pika käega teel ootamas. Mulle pisteti neete täis kartul nüri lauanoaga pihku.

Aga ma sain selle kooritud ja edasi läks kõik juba nii nagu korralikus eesti pulmas ikka. Peiu nimeuputamine, sest mina jäin enda nimele truuks ja kõik see muu trall pakkude ja pudelite, kurekülastusega. Politseieskordiga auringid folgilistest punnis Viljandi linnas olid muidugi eriti uhked. Marulõbus oli! Muusika mängis ja lipp lehvis. Ikka minu enda tehtud lipp, sipsikutega, sest just need tegelased olid mulle sel ajal kõige armsamad joonistamisenumbrid ja samastumiskujud palju aastaid (minu sipsikud ei ole raamatutegelased ega isegi mitte selle tegelase sugulased. Minu sipsikud said oma nime eestikeelsest sõnast sipsik ja selle tähendusest) 🙂

Ma mäletan end korra tõstmas vahuveiniklaasi ja sealt suutäit võtmas. Ma mäletan lusikatäit kartulisalatit ja hapukurgiviilu. Pulmavalssi. Teisi tantse. Kõnesid. Ametijagamist. Kingivaatamist. Tänusõnasid. Mänge. Tantsimist. Tordilõikamist ja selle söömist. Tantsimist. Lipuvargust. Lipu asendamist lipuvalvuri pükstega. Pükste vargust. Põlvekatsumismängu. Äiade mänge (mille taustal on ainsa fototõestusena näha meie üksikuid rippuvaid südamekaunistusi, millega muidu oli kaetud kogu suure saali laealune. Õnneks videos on seda paremini näha!)

Ja kell oli juba ammu üle südaöö ja pidu oli täies hoos, kui minu konnasilm, kuresaabas ja peavalu ja õudusunenägu end meelde tuletas… Ma olin nii palju aastaid armastanud meeletult vaid üht meest. See ei olnud minu tulevane abikaasa. Tegin, mis ma tegin, elasin, kus ma elasin, aga teda ma meelest ei saanud. Ta oli kogu aeg mu elus olemas, aga ta ei võtnud mingit kindlat seisukohta ja see ajas mu marru, sest mina tundsin looduse kutset ja sundi perekonda luua. Kui ma oma tulevase abikaasaga kohtusin, siis tema soe ja siiras armastus, usk sellesse, et küll ühel päeval hakkan ka mina teda armastama või siis armastab tema mind meie mõlema eest, olid nii veenvad, et ma läksin parimas usus ja soovis selle kõigega kaasa. Minu tulevane teadis, millega riskis, sest mul ei ole kombeks mitut mängu korraga mängida ja mulle meeldib kui asjad on lihtsad, selged ja lahti ning läbi räägitud.

Ma olin kindel, et see, kelle küljes minu süda oli aastaid rippunud, kuuldes minu abiellumiskavatsusest, teeb otsustava sammu – astub valele asjale vahele või kaob orbiidilt. Ta ei suutnud kunagi otsustada, tegutseda ega otse midagi ütelda ja kuigi ma südmes lootsin kõik need pulmade ettevalmistuskuud, et kõik laheneb ühtpidi roosalt ja rahulikult, siis ometi ei tulnud sealtpoolt ühtegi vastust. Seega oma südames püüdsin kogu selle aja tugev olla ja tugevamaks saada ja oma meeletut ennasthävitavat armastust taandada sõpruseks. Me ei näinud vahepeal mitu kuud, aga ta tuli meie pulma. Pillimehe ja sõbrana. Ma olin küll seljaga, aga ma ju nägin, kuidas ta kiriku tagapingile imbus alles siis, kui mul oli sõrmus sõrmes, “jah” vaikselt ja ebalevalt öeldud. Kuigi enda sees ma polnud isegi veel siis otsustanud. Minu sees käis mitte just meeldiv jõnks, sest sisimas olin ma olnud kogu aeg valmis kogu protsessi peatama ja eks ma seepärast ka nii valuliselt iga valesti oleva asja peale ärritusin, sest need olid nagu märgid, et pole vaja praegu abielluda. Ja veel ka laulatuse ajal olin ma valmis joonelt ringi pöörama ja kirikust välja jooksma kui ta vaid julgeb tulla ja tunnistada, et mind tõepoolest endale tahab. Kas ma pidasin seda romantiliseks? Ei, kindlasti mitte. Aga ma tundsin, kui väga ma teda ikka veel kõigist vastupingutustest hoolimata armastasin ja teadsin, et nii oleks olnud kõik õigem. Ka mu tulevana abikaasa teadis seda võimalust, et ma võin minna. Aga me läksime lõpuni. Kindlalt ja koos.

Ma olin ühe mehe käevangus, aga mu süda oli teisega ja kogu selles säras ja ma teadsin, et keegi meist kolmest ei saa tegelikult õnnelik olla sellel päeval. Õnne ta meile ei soovinudki. Ma aimasin südames halba. Pillimehena mängis ja laulis ta meile nii pulmavalssi kui kõiki neid mulle armsaid ja kalleid laule, sest ta tundis ja teadis mind nii hästi… piinas ennast, mind ja mu abikaasat… Ja siis, kui pidu kulges juba omasoodu hommiku suunas, juhtusime me koridori peal kokku. Kahekesi. Ta kallistas mind. Kaua, tugevalt ja vaikides. Siis vaatas ta oma pisikeste teraste silmadega mulle ülevalt alla ja ütles, et armastab mind… ja küsis, miks ma ometi abiellusin teise mehega… See oli hetk, kui minu maailm värises ja vappus… esimest korda kõigi nende aastate ja katsumuste järel pidi ta tulema nüüd, kus ma olin juba teise mehe naine, mulle ütlema, et ta ikkagi armastab mind?! See oli alatu, et ainus asi, mille kuulmisest ma unistasin nii palju aastaid ja mis oleks muutnud absoluutselt kõiki mu otsuseid ja nüüd leidis ta selle ütlemiseks kõige ebasobivama hetke vist üldse. Miks ei ütelnud ta seda mõni tund varem? Sest ta kartis? Nüüd ta siis sai aru ja kahetses? On see mingi vägeva Eesti mehe sündroom?

Ma poetasin paar pisarat, kuivatasin silmad, hingasin sisse ja astusin tagasi oma pärisellu, oma abikaasa kõrvale. Oma eluarmastust olen ma sestpeale näinud silmast silma vaid paaril korral, sest ta kolis Eestist minema. Tegelikult põgenes, sest ta ju ikkagi armastas mind. Kogu selle elu ja aja… ja kokkuvõttes tegin mina talle haiget?! Aga vahel me räägime. Ta on mulle siiani kallis ja mina talle, sest inimene, keda sa oled kalliks pidanud ja kellega sind seob tegelikult nii palju mälestusi, ei kao kunagi su südamest, aga õnneks on elu ja aastad teinud oma töö ja ma olen sellest sõgedast armastuse kinnisideest juba aastaid prii. Nüüd oleme me tõesti vaid sõbrad, mõlemapoolselt. Või noh, tema sooviks enamat, aga on nii nagu on. See on hea ja kerge tunne. Aga tol pulmaööl oli see nii rusuvalt valus ja raske kõik kanda veel… See oli enamat kui tõrvatilk meepotis. Aga siis tuli uued suved ja masilased tegid hoolsalt oma tööd..

Aga pidu keerles tolles kümne aasta taguses soojas ja niiskes öös omas taktis edasi. Tantsiti ja kakeldi. Mängiti ja vahetati teravaid sõnu. Naerdi ja nuteti. Ülevoolavalt rõõmsas meeleolus isamees peibutas tänavalt mööduvaid näitsikuid vahujoogiga peole. Endal kaseokstest pärg peas. Peigmees püüdis samal ajal teda taltsutada. Ämmamoor tuhises suur võtmekimp käes mööda peomaja mornilt mossitades ringi, sest rahvas ei kippunud eriti reeglitele alluma ja tema tundis end vastutavana. Ja siis ta jõi end täis ja hakkas tüli norima ja maailma viha minu suunas pritsima, kuidas mina ta poja elu ära olen rikkunud. Minu rõõmus ja naljatujus isa sai ühel hetkel tema peale aga nii maruvihaseks ja marssis minema. Teel venna juurde sõitis ta autoga võssa. Minu ema oli kogu aeg kadunud kui teda otsisti ja vaid videos näeb tema valget kübaratorbikut vilksamas siin ja seal ukse vahel. Üks minu kaugetest sugulastest läks uljalt koolimaja aias ööbivatele folgilistele külla ja häiris nende öörahu, seejärel viskus ta rahvarõivais oma pea kahemeetrise koguka kerega koolimaja ette ülekäigurajale sebra mängima ja seejärel tranporditi ta kainenema vastavasse asutusse. Otse sõjakoolist peole saabunud minu kooliaegne peigmees sahmerdas mu õega ja mingil hägusal hetkel suutis ta kotist leitud mittelegaalse sõjariistaga korraliku kärgatuse keset öist Viljandi linna korraldada. Hommikuvalguses tagurdas äiapapa end reipa hooga vastu koolimaja seina. Seinas oli mõlk ja ega autogi arvanud sellest vist kuigi hästi. Hommikul tööpostile naasnud politseinukust pulmaline avastas puurist õhtust tuttava näo ja tagastas meile kalli vara lõbusas meeleolus sugulase näol. Ja Folk oli täies hoos. Ja kirev piduliste seltskond meie pulmamajas elas ja hingas tol ööl ja varahommikul lõbusas ja kindlasti ka pisut veidras õhustikus. Lauad olid lookas ja juua oli paras järvetäis (mul on siiani paar pudelit ahvipildiga pulmaviina alles). Külalisi oli nii mitut sorti ja masti, et ma isegi ei mäleta, kuidas nad kõik laudade taha seati. Tulid need, kes meile lähedased ja kallid olid. Tulid need, kes “pidid” tulema ja siis tulid veel need, keda vanemad nõudsid, et tuleksid. Teise poole 60st oli mul nende aastate jooksul au lähemalt tutvuda napilt kümnega, enamust sellest väest nägingi ma vaid üks kord elus, meie pulmas. Aga muuhulgas olid selle kirju seltskonna sisse pikitud ka oma uute saatjatega minu plikapõlve viis endist peigmeest ja ka nende sugulasi, kellega mul head suhted olid 😀

Minu pulmaöö möödus vaikselt üksinda tolmuses muusikakalssis klaveri all. Ma tahtsin mõtelda ja ega kedagi ei huvitanud ju ka, kus me olema peaksime. Ja kui ma kell 7 hommikul päikesest valgeks kallatud peosaali astusin, siis istus kõige vapramate kamp alles laua taga ja ikka veel pidutses. Nende seas ka minu vanaisa. 😀 Hoogsalt rüübati viina ja kuna morss oli kannust otsa saanud, siis peale võeti veini… Ja siis sai tädi Ellenil valmis seljanka ja koduteel kuumenes meie pisike pulmaautost laenupõrnikas üle ja Tallinnasse sõitis see juba slepis. Ja slepid olnud tüübid jäid roolis magama ja ühesõnaga kui tavaliselt vist on kombeks pulmi meenutada hellat ja õrnalt kui sulnist ja siidist pidulikku helevalget üritust, siis meie pulm oli küll korralik hollivuudi-süldikas kõigi kohustuslike ja plaaniväliste lisadega. Ehk siis ehtne ja ettearvamatu ulmeline eesti pulm 😀

Ja nii siis algaski minu kõigi kõrvaltvaatajate jaoks nii ootamatu alanud abielunaise elu täna, täpselt kümme aastat tagasi. Vaid napp kuu hiljem läksin ma kaheks aastaks üksinda Soome õppima ja vaikselt kasvasime me lahku. Kui sel ajal oleksid olemas olnud skaip ja msn toimivas versioonis, siis äkki poleks me lahku kasvanud? Aga kolm aastat hiljem vormistasime lahutuse. Eks ümbritsevate inimeste pilgud ja halvakspanu ja etteheited ikka torkisid ja tegid haiget sel ajal, aga ma ei ole kunagi võtnud seda abiellmist kui valet otsust või teguviisi. See oli igati kogemist väärt hindamatu kogemus, peaproov, nagu me naljatamisi seda ikka omavahel kutsunud oleme. Teiste pulmas käimine ei ole enda pulmas osalemine ja selge teadmine mis ja kuidas peaks olema ja mida ja kuidas teha, tuleb vaid iseenda elust. Mul on hea meel, et mulle on antud teine võimalus teha nüüd kõik õigemini. Aga endise abikaasaga olime sõbrad ja see soe sõprus on alles ja selle üle olen ma südamest tänulik ja ütlemata õnnelik. Ja tänane päev on minu ajalooraamatus põrnikapunaselt märgitud, sest see on tore päev. Ja mälestused sellest päevast on nüüdseks nukrast väsimusest muutunud armsaks ja kohati ka pööraselt naljakaks. On, mida lapselastele pajatada ja näidata 😉

Ahjaa, siis, kui pidu juba läbi oli, sai nalja ka! Ühel preilil oli kodust kaasa haarautud teise päeva riided. Kuna tal aga kodus oli kaks ühesugust ja peaagu samasuurt kilekotti, siis oli ta võtnud just selle, mida ta ei plaaninud kaasa võtta. Ehk siis vahetusriieteks olid… bikiinid 🙂 ja koduteel tagasi Tartusse võttis ta auto peale teine peokülaline, kellega nad jagavad autot ja elu tänase päevani. Nii, et see oli üks viljakas ja armastust täis viguriga üritus ikkagi 🙂

Ja veel… ainsad vaadatavad-jagatavad pildid (needsamad siin!) tegi me pulmast mu kursaõde Katrin, kes oli pulmas külalisena. Aitäh Sulle, Kata, nii väga! 🙂 Fotograafi ülevalgustatud ja igal muul moel metsa pannud pilte ma teile ei näita, need lihtsalt ei kannata absoluutselt mitte mingisugust kriitikat. Nyyd, tagantjärgi on see isegi jaburalt naljakas, aga siis oli ikka masendavalt kurv küll. Ja õnneks filmis mu onu ka me pulma üles. See on läbi aastate üks väga naljaks mitme-tunnine vaatamine meil. Kohe traditsioon selline 😀

***

Aga et minu vanematel on samal kuupäeval samuti pulma-aastapäev, siis joonistasin ma neile selle päeva puhul kunagi nende oma toa sildi. See kõlkus ja kolises seal ukse kyljes rõõmsalt hea mitu aastat. Õnneks on nad just sedalaadi vahvad hullukesed, kes sellistest naljadest arus saavad. Ikkagi minu maailma parim pere ju! Ja ma niiniinii loodan, et yhel heal päeval on ka minu kõrval see yks ja ainus ja kõige õigem, kellega koos samasuguseid napakaid nalju teha, koos itsitada ja maailma vallutada. Mul olid parimad eeskujud 🙂

***

Kõige naljakam on aga see, et selle loo kirjapanemine elustas kõiksugu mälestusi ja ma kuulsin lugusid, millest mul kõik need aastad aimugi ei olnud. Hollywoodi, mis muud! 😛

Väike vapper Tuudi ja sõbravastel

On kirevad ja kiired ajad. Keset suurt segadust saabus meie majja taas yks uus asukas. Pisike sõrmkindasõber Tuudi. Mina nõelusin, Tannu ja Vantsu toppisid ta täis ja siis ma tegin veel mõned pisted ja valmis ta oligi. Hea tasku pista ja põse vastas hoida, kaissu võtta ja muidu mänge mängida. Tuudi on ytlemata sõbralik tegelane ja tema nina on mõeldud musitamiseks, sõõrilised nööpsilmad neisse uppumiseks ja kael on ideaalne ka pisikese käe kallistuseks.

Kaks pisikest triibusõrmikut (suurematest sõrmikutest saab suurema sõbra), kaks silmanööpi, mõni meeter niiti, peotäis pehmet sisu ja kuhjaga rõõmu ning sydamesoojust, selline ongi meie Tuudi 🙂

Ja õue saab ta ka kaasa võtta. Ei karda ta kylma ega märga. Pesta saab teda ka. Ja seda ei pea vist isegi mainima, et magab ta öösiti voodis, reeglina ymbritetud turvaliselt väikesest peopesa pesast.

Vot selline vahva sõber elab me majas nyyd 😉

Sõbrapäeva lasin sel aastal kuidagi märkamatult mööda (sõbrad on meeles ja olemas alati, igal päeval), aga väike kripeldus sellest, et romantikannus nagu tiba väikseks jäi, oli hinges ikka.

Poes myydi vastlakukleid juba mitu nädalat ja see tundus nii jabur. Ja see, et ma poekuklitega ei kavatse sel aastal eksperimenteerida, oli ka juba ammu selge. Seega seadsime hommikul ärgates poistega sammud yles mamma juurde. Kõik vajalik kukliteoks oli meil yhes. Mamma andis retsepti ja meie korraldasime ta köögis kaose. Mõni tund hiljem korraldasime me seal jälle kaose, sest iga mees, nii suur kui väike, tahtis ise ka oma näpud jahuseks saada enne kui alla anti ja lubati mul enamus pehmest imemaitsvast taignast sydamekujuliseks voolida.

Prisked soojad kuklisydamed jäid lauale aurama kui me Haldjaoru nõlvale vastlaliugu laskma suundusime. Liug tuli pikk ja ytlemata lõbus. Eriti naljakas oli kindlasti möödujatel, sest mu vanaema-eas ema ronis ju ka mäele ja sõitis sealt alla nagu surmapõlgurist teismeline. Mina selle mäe otsast enam alla lasta ei julge, päriselt ka. Aga mu ema on mingist eriti vintskest ja vahvast puust tegelane! 😀

Ja kui linad said pikaks venitatud ja riided kraevahel sulanud lumest raskeks muutusid ei saanud enam oodata – riided kähku kuivama, kuklitel katused kunstiliselt maha, ohtralt vaarikatoormoosi sydameks, kuhjaga vahtu katusekinnituseks ja siis sydamekatus jälle tagasi kuhja otsa. Ma ei tea, kui isuäratavad need pildid nyyd on… aga mitmed meist vandusid, et need oli elu parimad kuklid 😉

Kui ma eile õhtul emale ytlesin, et ma teen kukleid ise ja palju, et ärgu ta poest ostku, siis yhmas ta nagu muuseas, et poes on ju ka pärisvahukoorega kukleid, noh, et mis ma hakkan jändama. Täna tuligi ta koju nelja kukliga. Viisin neile omalt poolt neli juurde. Minu omad said söödud, poeomadest kaks on alles 😀

Ja Tannu kysis, et miks vastakukleid saab ainult kord aastas. Tõepoolest miks? 🙂

Sõbralikku vahvat vastelt teile kõigile! 🙂

Lugu pisikesest titast

Isetegemisi on mitut sorti. Kes teeb peenemat näputööd, kes saeb, needib, joonistab, pildistab, kirjutab või lihtsalt mõtleb hulle ja helgeid mõtteid. Lubage mul siinkohal teile näidata minu eelmise aasta yhte kõige vahvamat isetegmist – raamatut. Päris oma peaaegu pärisraamatut.

Paar mu pisijutukest on ilmunud siin ja seal. Koduarvutis on kaust, kus sees on mu luuletusi ja muinasjutte, riiulikastis pildidki enamusele stardivalmis seatud. Kui aus olla, siis tegelikult on neist olemas ka käsitsi joonistatud-kirjutatud originaaleksemplarid. Lihtsalt iseenda ja oma laste tarvis. Aga trykkijõudmise osas on mõned tagasilöögid mind kõhklevaks muutnud. Eks maitseid on ju igasuguseid. Aga antud jutukese puhul on mu syda rahul ja rõõmu täis. Lihtsalt yks lihtne, armas ja õige asi. See lugu ei jõua tõenäoliselt kunagi kaante vahele traditsioonilises mõttes, sest sihtgrupp on väga väike (tegelikult oleks maailm palju parem paik, kui sellel raamatul sihtgrupp sootuks puuduks, aga see on vaid hele unistus). Õige pea rändavad selle raamatu printversioonid Tallinna Lastehaiglasse – sinna, kus on selle õige koht ja kodu, et olla toeks ja lohutuseks meie teistele saatusekaaslastele.

Kel huvi, aega, jaksu ja tahtmist – siin on minu titalugu:

ELUST-OLUST ENNEAEGSE TITAGA TALLINNA LASTEHAIGLA VASTSÜNDINUTE JA IMIKUTE OSAKONNAS

Tannule, mu vanemale pojale
Vantsule, mu pisemale, kes sündis enneaegsena
ja kõigile teile, keda see pisike jutustus puudutab ja liigutab.

Tere, mina olen Tannu. Ma olen kolm aastat vana ja ma olen juba suur. Emme rääkis mulle möödunud suvel, et minust saab järgmisel aastal suur vend. Kõigepealt tuleb sügis ja puudel langevad lehed maha, läheb külmaks ja pimedamaks. Siis sajab lumi maha ja ringi hakkavad käima päkapikud. Siis tuleb talv ja jõulud ja jõuluvana ja näärid ja uus aasta ja ilutulestik ja vaat siis läheb emme paariks päevaks haiglasse ja toob sealt meile ühe pisikese tita. Selleks ajaks on tita, kes emme kõhus elab, juba suureks kasvanud, tuleb kõhust välja ja hakkab päriselt meie juures elama.

Tavaliselt sünnivad titad siis, kui emmedel on juba hästi suured kõhud. Noh, umbes nii suured ja punnis nagu oleksid nad suure kõrvitsa või arbuusi alla neelanud või rannapalli kleidi alla peitnud. Vahel ei jõua emmed kohe üldse ära oodata, millal oma titaga juba ometi kord kohtuvad. Aga kui õige aeg lõpuks kätte jõuab, koputab tita kõhust emmele, nad lähevad haiglasse ja paari päeva pärast tulevad kahekesi koos koju tagasi.

Mõned titad on aga hästi uudishimulikud ja kannatamatud. Nemad tahavad meid üllatada ja tulevad emme kõhust hästi vara välja. Kui aga tita sünnib liiga vara, siis on ta veel väga-väga pisike ja väeti ning peab vahel emmega koos päris tükk aega haiglas arstide juures elama ja kasvama. Sellised titad vajavad alguses kohe hästi palju erilist hoolt. Mõni tita ei oska ise veel hingata ega süüa, mõni ei jaksa isegi soojas toas soojana püsida, kuigi tal on riided seljas. Mõni tita on vahel ka natuke haige.

Keegi ei tea miks, aga meie tital hakkas ka kiire ja ta sündis liiga vara. Tervelt kaks kuud enne õiget aega, siis, kui oodatud jõuludeni oli veel kuu. Minu väikevend kaalus vaid poolteist kilo. See on ainult nii palju kui suur pudelitäis vett. Õigel ajal sündinud titad kaaluvad tavaliselt nii palju kui kaks suurt pudelit vett või isegi rohkem. Aga mõned titad on sündides veel palju-palju pisemad kui minu väikevend.

Meie titaga oli alguses palju muret. Esimese nädala oli ta lastehaigla intensiivravi osakonnas ehk reanimatsioonis ja emme käis teda seal iga päev vaatamas ja talle piima viimas. Ta tegi titast iga päev palju pilte ja näitas neid siis kodus ka minule. Emme süles oli hea istuda ja kuulata, sest eks mina ju ka kartsin natuke. Kõik ütlesid mulle, et ma olen nüüd suur vend, aga meil polnud kodus ühtegi titat ja emme kõht oli ka alles päris punnis.

Ühel päeval helistas emme haiglasse ja sai teada, et meie tita on viidud üle teise majja. Vanaema viis meid autoga tita pildiga haiglamaja juurde ja emme läkski natukeseks ajaks haiglasse mu väikevenna juurde elama. Mina elasin senikaua vanaema juures. Aga emme helistas mulle iga päev ja ütles alati, kui väga ta mind armastab. Alguses sai emme vahel päeval, sel ajal kui tita haiglas magas, mul kodus külas käia. Ja mina käisin vanaemaga teda haigla ees vaatamas ja hoovis jalutamas. Sisse mind veel ei lubatud, sest ma olevat alles liiga väike. Paar korda käisime koos lähedal asuvas poes ja kohvikus ka. Vanaema ütles, et on väga oluline, et emme ennast vahepeal natuke tuulutada saaks.

Iga kord, kui me emmega kokku saime, võttis ta mu sülle ning kallistas hästi kõvasti ja kaua. Ja siis ta jutustas mulle kõigest, mida nad titaga koos haiglas teevad, kus tita elab, kuidas ta kasvab ja üldse kõigest-kõigest.

Tuli välja, et meie pisike tita ei magagi tavalises voodis. Isegi mitte sellises pulkadega titavoodis nagu meil kodus on, vaid ta on nagu piske kosmonaut, kes elab ööd kui päevad oma tillukeses klaasist kosmoselaevas. Emme ütles, et selle paljude numbrite ja anduritega klaaskasti nimi on kuvöös ehk inkubaator. Seal on tital hea ja soe olla, temperatuur ja õhuniiskus on talle sobivaks seatud. Kui kuvöösi peal on tume kardin, siis on tital seal hämaras hubasem – justnagu ikka veel emme kõhus.

Alguses ei saanud meie tita hingamisega päris ise hakkama ja üks masin hingas tema eest. Hiljem aga olid titale hingamisel abiks pisikesed õhuvuntsid. See on selline õhutoru, kust kaks pisikest kõrrejuppi titale ninna õhku puhuvad (CPAP). Ja kui tita juba päris tragi oli, sai ta endale igaks juhuks nina ja suu juurde ühe voolikuga kopsiku. Emme ütles, et selle asja nimi on hapnikumask, aga minu meelest näeb see küll rohkem välja nagu mikrofon. Äkki tahab meie tita lauljaks saada ja harjutab juba varakult?

Tihti lähevad titad alguses õige natuke kollaseks. Kui aga titad väga kollaseks lähevad ja nende veres bilirubiini tase liiga kõrgeks tõuseb, pole see eriti hea ja siis hakatakse titasid päevitama. Meie tita päevitas ka kohe üsna mitu päeva. Tal võeti riided ära ja pandi pisikesed paberist päevitusprillid pähe, et silmad eredas valguses viga ei saaks. Tema kosmoselaeva kohale veeti mängupäike. See on selline hästi heleda valgusega lamp, mis titat soojendab ja päevitab. Päikesevõtmise ajaks tõmmatakse kuvöösile hele kardin ka ümber, siis on veel eriti valge ja hea. Kuna tital võib vahel päevitades liiga palav hakata ja tuuletõmbust kuvöösi luuke avades tekitada pole hea, siis haiglatädid või emme ise jälgivad titat hoolega selle protseduuri ajal. Vahel käivad ka täiesti õigel ajal sündinud ja muidu igati terved titad seal pisikeste juures päevitamas.

Kuvöösis ehk selles kosmoselaeva moodi klaaspesas on titadel soe ja turvaline olla, aga kui nad on juba nii tragid, et neid võib sealt välja võtta ja pärisvoodisse panna, siis vajavad nad alguses vahel endale külje alla sooja vesimadratsit. See aitab titadel soojana püsida ja nii ei külmeta nad tavalises toaõhus ära. Toaõhk on neile ju alguses harjumatult jahe. Emmed kraadivad ja haiglatädid jälgivad tita kehatemperatuuri. Kui ta püsib ise soojana, keeratakse pehme loksuva madratsi kraade järjest madalamaks. Ja kui madrats on sama jahe kui tuba, võetakse see üldse ära.

Minu vennake oli kuvöösis kaks nädalat, aga soojal vesimadratsil mõnules peaaegu terve kuu. Emme itsitas, et meie tital on täiesti luksuslik elamine – kõik tehakse ette ja taha ära, tema aga mõnuleb soojas ja pehmes vesivoodis.

Titavoodeid on haiglas kahesuguseid – pealt avatud akvaariumi moodi klaasvoodikesi ja pisikeste puuride moodi võrevoodikesi. Meie tital oli võrevoodi ja talle meeldis vahel hirmsasti võrepulkadest kinni hoida, kui emme või artitädi tahtsid teda voodist välja tõsta. Eks ta ütles neile omal moel, et ärge torkige mind, tahan puhata ja mõnuleda.

Kui kuvöösis oli mõnus ja soe ning tital polnud riideid vajagi, siis tavalises voodis on tal vaja nii riideid kui ka sooja tekki. Kuna tita pea on suur ja toaõhk võib selle kaudu kogu keha temperatuuri liiga palju jahutada, siis peab tita ka toas mütsikest kandma. Kui tita sõrmed ja varbad kippusid külmaks minema, pandi talle kätte tillukesed sokimoodi kindad ja jalga sokikesed.

Tekk on omaette põnev teema. Tavaline baikatekk on küll mõnus ja soe ning sobib suurpäraselt õigel ajal sündinud titadele, aga pisitillukeste titade jaoks on see tihti liiga raske.

Kord, kui meie tita kaalus veel alla kahe kilo, tegi emme koos haiglatädiga katse – nad kaalusid ära tita tekid. Baikatekk ja pealistekk kaalusid kokku üle kilo! Katsu ise magada teki all, mis kaalub pool sinu keha raskusest! Emme seadis küll raske teki tita jaoks alati kenasti tunneliks, et see talle peale ei suruks, aga siis ei saanud jällegi kindel olla, kas tital ikka piisavalt soe on. Haiglatädid soovitasid emmel tuua titale fliistekikese. Fliis on küll tehismaterjal, aga see on kerge ja aitab tital soojana püsida – just sobiv ja hea pisibeebile. Reanimatsiooniosakonnas olid titad tihtipeale ilma riieteta fliisitüki sisse pisikesteks kapsaussikesteks keeratud.

Kapsaussiks või vorstikeseks keeravad haiglatädid titad sageli ka titamaja teisel korrusel. Nii tunnevad titad end turvalisemalt, sest ka emme kõhus on nad olnud mõnusalt kokkupakitud. Sel moel rahunevad nad sageli ka siis, kui emmet lähedal pole.

Vahel juhtus ka nii, et meie emme läks titale süüa andma, tema polnudki veel näljasena ärkvel ootamas, vaid magas tihkelt lina sisse mähituna magusasti. Pühade ajal said emmed isekeskis armsalt nalja visata oma tillukeste jõulu- ja näärivorstikeste üle.

Emmedel ja titadel on haiglas kindel päevaplaan. Iga kolme tunni tagant mõõdetakse kraadiklaasiga titade kehasoojust, et teada saada, kas nad tunnevad end ikka hästi ja veenduda, et neil pole liiga palav ega liiga külm. Kui nad on kakanud või palju pissinud, tehakse neil pepud puhtaks. Päevas antakse haigla poolt titadele viis mähet, seepärast on hea, kui emmel on igaks juhuks varuks mõni mähku. Digitaalse kraadiklaasi, niisked pepulapid ja beebikreemid peavad emmed ise muretsema. Haigla poolt on titade tarvis olemas ravimid, naba ja huulte hooldusvahendid.

Kord päevas titasid kaalutakse ja vaadatakse, kui palju nad kaalus juurde on võtnud. Nende numbrite põhjal oskavad arstitädid ja -onud ütleda, kui palju peab titale edaspidi süüa andma. Kaalust sõltuvad sageli ka erinevate ravimite kogused. Seepärast kannavad arstid tihti taskus kaasas pisikest arvutusmasinat.

Kord päevas tehakse titad ka üleni puhtaks. Päris sageli puhastatkse pisititasid lihtsalt niiske lapikesega, aga kui haiglatädid lubavad, võib titat ka kraanikausis kähku dušitada või vannitada. Titadele meeldib tavaliselt vesi väga, aga kui nad natuke pelgavad, pannakse nad vee alla nii, et pehme rätik on ümber keha. Siis läheb kõigepealt rätik mõnusalt soojaks ja märjaks ning tita ei ehmugi. Kui ta on vee soojusega harjunud, võib rätiku vees õrnalt ära võtta ja tita kenasti puhtaks pesta.

Pärast pesu tuleb tita hästi ruttu kuivatada ja riidesse panna, et ta külma ei saaks. Titale saab puhtad riided selga ja ka kuvöösi või voodikesse pannakse iga päev uued linad. Vajaduse korral vahetakse nii riideid kui ka linu tihedamini, sest märgade ja määrdunud riiete vahel ei ole tital hea olla. Haiglatädi annab titale kasutamiseks 2 komplekti riideid ja 5 lina päevas. Reedel arvestatakse ka eeloleva nädalavahetusega ja tuuakse kõiki asju kolmekordselt.

Titad saavad süüa iga kolme tunni tagant. Kõik vajalikud protseduurid tehakse enne söömist, sest siis saavad titad kohe pärast einet rahus magama jääda. Nii pole karta, et nad loksutamise pärast kogemata toitu kurku või välja ajaksid. Kui aga tõesti juhtub nii, et tita kakab söömise ajal või kohe pärast seda, siis on mõistlik mähkme vahetamisega igaks juhuks pool tunnikest oodata. Piss imendub mähkmesse, aga õrna peput ei tohi happelise kaka sisse kauaks hauduma jätta.

Kuna meie tita alguses ise süüa ei osanud, siis oli tal suus, hiljem ninas, toidutoru. See on pehme, peenike ja pikk kõrs, mis läheb ninast otse kõhtu. Arstitädid nimetavad seda kõrt sondiks. Tital ei ole sellega valus, aga see ei ole mänguasi, haiglatädid paigaldavad selle titale hästi ettevaatlikult ja panevad siis plaastriga põse külge kenasti kinni. Kui titad toidukõrt ise lahti ei tõmba ja sond muul moel viga ei saa, vahetavad haiglatädid seda iga 5 päeva tagant. Sondi kaudu saavad titad tavaliselt enne sööki ka kõik arstide poolt määratud vitamiinid ja suukaudsed ravimid.

Alguses, kui meie tita oli veel hästi pisike ja tema toidukogused väga väikesed, oli toidutoru ühendatud söögiautomaadi ehk perfuusoriga. See on selline automaatne süstal, mis teab täpselt millal ja kui palju peab titale süüa andma. Selle aparaadiga saab anda hästi ühtlaselt imeväikeseid koguseid. Perfuusorit kasutatakse ka mõnede ravimite ja muude vajalike vedelike manustamisel. Automaatsüstla piiksumine annab haiglatädidele märku, et süstal on tühjaks saanud või tekkinud pisike tõrge süstla töös. Emmedel pole vaja selle pärast muretseda, turvalise süstla-aparaadi piiksumine ei tähenda, et lapse seisund on halvenenud ega ohusta titat kuidagi.

Kui meie tita oli juba natuke suuremaks kasvanud ja tema söögikogused suurenenud, lubas arstitädi emmel hakata ise titale süstlaga läbi ninasondi piima andma. Emme ühendas piimaga süstla sondi külge ja iga natukese aja tagant vajutas süstlast pisut piima titale kõhtu. Sellist söötmise viisi nimetatakse boolustena toitmiseks. Seitse korda päevas käis emme ise titale süüa andmas, ainult kell 3 öösel tegi vana tuttav automaatsöötja emme eest tähtsa töö ära.

Kuigi emmed võivad tegelikult kogu aeg oma titade juures olla, siis vahepeal peavad ka nemad puhkama ja korralikult sööma. Teise ja kolmanda korruse emmed käivad kolm korda päevas ise kolmanda korruse söögitoas söömas. Tööpäeviti pääseb keldrikorruse kaudu puhvetisse ja igal korrusel on emade söögi jaoks ka külmkapp. Vahel õnnestub lipata ka lähedal asuvasse poodi, aga siis tuleb kindlasti haiglaõdedele oma käikudest teada anda, et nad ise tital silma peal hoiaksid.

Selleks, et titad, kes ise veel süüa ei oska või ei saa, saaksid ikka kõige paremat ja kosumiseks sobivaimat toitu, käivad teise korruse emmed vahetult iga toidukorra eel pumbajaamas või askeldavad ise ja toovad oma lastele maitsvat piima. Öiseks toidukorraks koguvad emmed päeva jooksul piima ja annavad selle siis haiglatädide juurde piimaruumi hoiule. Kui emmedel endal piima ei ole või ei jagu, siis toovad piimatädid titadele maitsvat piimasegu.

Pärast söömist ja ravimite manustamist söögivälisel ajal, tuleb sond alati puhastada. Tavaliselt kasutatakse selleks ORS-nimelist lahust, mida ilma nõelata süstlaga sondist läbi lastakse. Pisititade puhul on iga tilk oluline ja seepärast peab täpselt teadma, kuidas ja mida titale anda, ning kindlasti tuleb ka see pisike puhastusvedeliku kogus tarbitud vedelike arvestusse kirja panna.

Kui titad on juba piisavalt hakkajad, algab tähtis ise söömaõppimise protsess. Vahel on see päris pikk ja keeruline ettevõtmine. Haiglatädid, keda kutsutakse ämmaemandateks, tulevad emmedele appi. Iga toidukorra eel ja järel kaalutakse riides titat, et teada saada, kas ja kui palju ta sõi. Arvel on iga gramm. Ise söömine on titade jaoks suur pingutus ja neil kulub selleks palju energiat. Vahel juhtub ka nii, et tita sööb ja imeb innukalt, aga kui pärast söömist kaalutakse, siis kaalub ta hoopis mõni gramm vähem kui enne söömist.

Kehatemperatuur, pissimine-kakamine, söömine ja kaalumine on pisitillukeste titade puhul arstitädide jaoks väga tähtsad asjad ja seepärast panevad emmed kõik need asjad hoolega paberile kirja. Seda paberit nimetatakse ema päevikuks ja mõnel emmel võib sellest saada kohe täitsa ema raamat. Minu emme päevikus oli lõpuks tervelt 12 lehekülge. Haiglast lahkudes annavad emmed oma märkmed haiglaõe kätte ja need lisatakse tita haigusloole. Minu emme arvas, et neid märkmeid, kuidas tita päev-päevalt kasvas ja mida tegi, võib olla kunagi hiljem huvitav vaadata, ning kirjutas nende märkmete põhjal päris oma raamatu.

Kord päevas, reeglina hommikupoolikul, käivad titasid vaatamas ka nende oma raviarstid. Pühade ja puhkepäevade ajal külastab teise korruse intensiivi titasid valvearst. Tema vaatab last ja ema päevikut ning vestleb emaga. Tavaliselt arstid kuulavad tita kopse ning vahel mõõdavad pea ümbermõõtu ja räägivad vajalikest asjadest. Titade pikkust aitavad mõõta haiglaõed, kui arstid on nii palunud. Vahel on arstid määranud titale raviks ja kosutuseks mitu erinevat rohtu ja siis on hea, kui emme paneb kõik ka enda jaoks kirja kasvõi sinna ema päeviku servale.

Kui arst ei ole erakorraliselt midagi määranud, siis võetakse titadelt kõik vereanalüüsid hommikul. Vahel võetakse proov sutsti näpust, vahel veenist. Emmedel on õigus protseduuride ja uuringute ajal oma tita juures viibida, aga kui emme ise neid protseduure natuke pelgab ja end ebakindlalt tunneb, nähes oma pisikese võimalikku valureaktsiooni, siis on parem, kui kogenud analüüsivõtjad üksi rahulikult vajaliku ära korraldavad. Pisititad tajuvad ülihästi emmede hirme ja kartusi ning on parem neid lisaks mitte ärritada. Samas rahuliku emme kindlusttekitavast jutust ja käesthoidmisest võib olla titale palju abi ja tuge.

Sama kehtib ka teiste protseduuride kohta nagu sondivahetus, nina- ja kurgupuhastamine ehk aspireerimine ja klistiiri ning “gaasitoru” tegemine. Kui tita püsib rahulik, on vägagi võimalik, et ei sondivahetus ega ninapuhastus põhjusta talle vähimatki valu. “Gaasitoru” võib küll tunduda emmedele hirmutav, aga tegelikkuses ei nuta titad mitte sekkumise, vaid ikka nendesamade gaasivalude pärast, mis kõhus pakitsevad. Kui protseduur tehtud, tunneb titagi end reeglina peagi paremini. Kõik sellised “surkimised” tehakse alati enne söömist, et tita õrna kõhtu mitte ärritada.

Tihtipeale on vaja eriarstidel pisititasid jälgida ja uurida. Kuna nii tillukesed beebid on veel väga õrnad ja haigustele vastuvõtlikkud, siis on parem, kui nad püsivad võimalikult samas keskkonnas. Emmed ei pea tillukesi teise korruse titasid ise lastehaigla teistesse osakondnadesse uuringutel viima, vaid peened aparaadid tulevad koos doktoritega ise nende juurde. Ratastel sõidab kohale nii ultraheliapararaat, mis on nagu suur arvuti või televiisor kui ka röntgenimasin, millega saab tita sees olevatest luudest ja organitest pilti teha. Ainus protseduur, kus kõrvalistel isikutel, sealhulgas ka emmedel, palutakse palatist korraks lahkuda, on röntgenpildi tegemine.

Väga vara sündinud väikese sünnikaaluga pisititadel uuritakse reeglina kogu haiglasoleku ajal ka silmi. See käib nii, et kõigepealt tuleb haiglatädi ja paneb titale silma tilgad. Mõnikord käib ta koguni kaks korda. Kui silmapupillid, need on need mustad terakesed seal värviliste osade keskel, on tilkade mõjul hästi suureks läinud, tuleb silmaarst ise kohale. Tal on peas väike vahva kaevurilambike ja ta vaatab läbi suurendusklaasi titale hästi sügavale silma sisse. Vahel punnivad titad hoolega vastu ja suurest võitlemisest on silmad pärast paar päeva veidi turses, aga see möödub peagi ja tähtsam kõigest on ju ikkagi teadmine, et lapse silmad on korras.

Intensiivravi osakonnas ehk teisel korrusel elavad emmed ja titad küll eraldi palatites, aga emmedel on õigus kogu aeg oma tita juures viibida. Kui haiglatädid ja arstid on lubanud ja tita seisund võimaldab, siis on väga kasulik titasid võimalikult palju süles ja enda vastas hoida, lasta neil kuulata tuttavaid südamelööke, harjuda lõhnade ja häältega. Titale võib voodikese juurde tuua ka värvilise mänguasja. Talle võib selga panna ka päris tema enda riideid, siis lihtsalt peab emme ise hoolitsema nende pesemise ja hooldamise eest ega või neid palatis olevasse üldisesse musta pesu kasti pista.

Peaaegu kõigi teise korruse titade juures on piiksuvad aparaadid. Käe või jala külge on õrnalt, aga kindlalt ühendatud andurid, mis näitavad tita südamelööke ehk pulssi ja hapniku taset veres ehk saturatsiooni. Iga tita jaoks on vastavalt vanusele, kaalule ja muudele iseärasustele ette nähtud kindlad normid ja seda oskavad arstid emmedele kenasti selgitada, mida ja kuidas jälgida. Kuigi emmede asi on pigem jälgida oma titat mitte numbreid ja need aparaadid on olulised pigem haiglatädide jaoks, siis paratamatult ehmatavad valjult piiksuvad masinad emmed vahel päris ära. Enamasti pole paanikaks siiski vähimatki põhjust, sest mõni aparaat on lihtsalt väga tundlik ja reageerib valjuhäälselt igale tita liigutusele, kuigi tita ise näib end tundvat suurepäraselt. Aktiivselt siputavatele titadele pannakse andurid plaastriga käe või jala külge kindlamalt kinni, sest õigelt kohalt nihkunud andur annab muidu pidevalt häälekalt valehäireid. Kuvöösi-titadele saab vajaduse korral püsivalt panna külge ka kehasoojuse mõõtja, mis annab märku, kui temperatuur normist kõrvale kaldub.

Mina olen alles nii väike, et mind haiglasse titat vaatama ei lubatud. See võib pisikestele beebidele väga ohtlik olla, sest lastel on omad haigused, mida ainult nemad põevad ja edasi võivad anda ning mitte keegi ju ei taha, et imetillukesed titad mõne sellise haiguse saaksid. Aga minu vanaema on suur ja tema käis küll meie titat piilumas. Ta sättis end kenasti riidesse, tegi lokid pähe, pani sinised kilesussid jalga ja pesi enne titaga kohtumist käed mitu korda hoolega puhtaks. Kui ta koju tuli, siis ta muud ei rääkinudki, kui et “Sa ei kujuta ette, kui pisike meie tita on. Ta pole mitte nii suur kui konnapoeg, vaid ta on kohe nii tilluke nagu kirp.”

Kuna mind haiglasse ei lubatud, siis mõtles emme välja nipi, kuidas ka mina titat päriselt näeksin – ta näitas meile titat palati aknast. Kui tita ennast juba paremini tundis ja enam kuvöösis elama ei pidanud, sai emme teda ka rohkem süles hoida. Vahel me leppisimegi temaga kokku, et tuleme vanaema ja vanaisaga koos tita palati akna alla ning emme tuleb siis mu väikevennaga aknale. Lastehaiglal on natuke peegeldavast klaasist tumedamad aknad ja päevasel ajal ei pruugi eriti hästi tuppa paista. Õhtul aga, kui palatis tuled põlesid, oli emmet koos titaga hästi näha. Mina lehvitasin titale ja emme aitas tital ka mulle lehvitada.

Uue aasta alguses saadeti minu emme koos titaga kolmandale korrusele elama, siis tegelikult kodu juba peaagu paistis, ütles emme. Teise korruse intensiivist tulnutele on kolmas nagu edasijõudnute korrus. Seal sai ta titaga kogu aeg koos olla. Tita magas tema voodi kõrval pisikeses voodikeses ja vahel puges emmele kaissu ka. Tita juurest võeti järjest ära igasugu piiksuvad aparaadid ja voolikud. Seejärel võisid nad juba korra päevas isegi õue jalutama tulla. Tegelikult siis ma nägingi meie titat esimest korda päris lähedalt. Arstitädi oli küll emmele ütlenud, et parem on, kui keegi titat ei puuduta ega liiga lähedale ei tule, aga ma pidin oma väikevennale ometi korralikult elu esimese tere ütlema. Tegin talle salaja kähku kalli ja otsaette ühe pisikese musi ka. Õnneks ei juhtunud sellest midagi halba.

Selleks ajaks, kui meie tita oleks pidanud tegelikult sündima, oli ta juba kaks kuud vana. Ühel päeval leidsid arstitädid, et minu väikene vennake on piisavalt suur ja tragi – oskab ise hingata, soojana püsida ja ise süüa ning on aeg minna katsetama, kuidas oleks elada oma päriskodus. Sellest päevast peale tean ma täpselt, mis tunne on olla suur vend. Aga iga päev õpin ma selles raskes ametis üha uusi nippe ja trikke.

Kui tita ennast juba paremini tundis, tegi emme temast vahvaid pilte, kus oli hästi näha, kui pisike ta päriselt on. Tavalisel titapildil ei saa päris täpselt aru, kui suur või väike laps on, aga selliseid asju on palju, mille suurust oskavad hinnata kõik ja millega võrreldes saab igaühele selgeks, et mõni tita ongi päriselt imetilluke. Meil on titast pildid tavalise tita papudega – need on talle hiigelsuured, umbes sama suured, kui emme kingad minu jalas. Siis on meil pilt tita jalasäärest ja kraadiklaasi topsikust. Need on peaaegu ühejämedused. Siis on pilt suure veepudeliga – meie tita pole sellest sugugi palju suurem. Ilus pilt on ka sellest, kuidas tita hoiab emme sõrmest kinni. Tema käsi on tibatilluke! Hästi vahvad on need võrdluspildid, kus mu väikevend on kõrvuti ühe oma mänguloomaga – mida aeg edasi, seda pisemaks jääb see mänguloom.

Jõuludeks joonistas emme tita sipukatele päkapiku ja kirjutas “ma ei ole väikene tita, olen hoopis suur päkapikk”. Ahjaa, meil on kodus ka emme saadetud jõulukaardid, kus on peal pisitita käe- ja jalajäljed. Nad olid koos haiglatädiga need meile üllatuseks ja mälestuseks teinud. Emme oli mu väikevennaga haiglas ju nii jõulud kui ka näärid.

Suveks oli meie tita juba pooleaastane ja seitsmekilone vahva poiss. Talle meeldis emme süles süüa, mitte eriti palju magada ja talle meeldis hirmsat moodi see, kui temaga räägiti ja koos naerdi. Talle maitsesid hirmsasti ta enda varbad ja tegelikult kõlbasid kõik asjad pakitsevate igemete sügamiseks. Suve alguseks õppis ta kõhuli keeramise selgeks ja kesksuveks istus ning roomas juba usinalt. Veel enne sügise algust oli tal hammas suus, ta roomas ülikiirelt, peamiselt selleks, et end igale poole püsti ajada ja käia oskas ta toe najal ka. Talle meeldis mänguasju uurida ja kõigega trummi mängida. Sügise alguses hakkas ta häälekalt ka süüa nõudma: mämm-mämm-mämm. Ja nüüd, aastasena, on tal juba neli hammast, ta käib kahel jalal ja on mulle juba vahvaks mängukaaslaseks.

Mina olen aga emme suur abimees. Kui vaja toon puhta mähkme, vahel lubatakse mul ka mähkmevahetuses osaleda, kui ma tahan. Titale toon ma mänguasju, mängin talle muusikat, laulan ja tantsin. Ta on lõbus ja tore poiss ning mulle meeldib ta väga. Vahel tahaksin ma muidugi ise tita asemel emme süles istuda ja temaga rohkem mängida. Siis olen ma emmele soovitanud, et andku titale parem pudelist piima. Aga emme naeratab, teeb mulle pai ning ütleb, et tita sööb kähku ära, siis ta kohe tuleb ja me teeme jälle kõik koos midagi põnevat. Pealegi on emmel kaks põlve ja mina mahun talle koos titaga veel suurepäraselt sülle.

SUURTELE LUGEJATELE

Enamuse siinloetust panin märksõnadena kirja haiglas neil öödel, kui oma pisikese und haiguse ajal teise korruse esimeses intensiivis valvasin. Kribasin hämaras valguses põlve otsas käepärasele kätekuivatuspaberile ja mõtlesin, et kui palju on meil, erineva taustaga emadel, siin ühist. Kõik need hirmud ja mured, sageli ka teadmatus, ent samas ka piskesed naljad liitsid meid väga.

Miks ma kirjutasin? Seepärast, et nii mina kui ka mitmed minuga koos haiglas oma laste juures viibinud emad tundsid puudust sellisest lihtsast, just selle osakonna ja korruse eripära arvestavast igapäeva elu ja toimetusi selgitavast materjalist. Paljud toimingud ja väljendid, mis õdede ja arstide jaoks on igapäevatöö ja käibefraasid, tekitavad sageli meditsiinikaugetes vanemates asjatut hirmu ja segadust. Reeglina küll tutvustatakse uuele asukale päevakorda ning kõike muud elu-olu ja lapse tervisega seonduvat, kuid vahel läheb suures infotulvas murest niigi murtud vanemate jaoks mõni oluline killuke kaduma. Teisalt, kõik ei saagi korraga meelde jääda ja kõike uuesti üle küsima hakata ka nagu alati ei tihka ja ei oskagi. Ehk on just siis sellest väikesest kirjutisest veidi abi. Samas rõhutan, et ärge kartke ja küsige julgelt õdedelt või arstilt, kui teil midagi hingel kripeldab!

Miks ma kirjutasin sellises vormis? Esiteks kindlasti seepärast, et sedasama lugu olen ma teatud mugandustega jutustanud oma vanemale pojale, kes polnud pisema sündides veel kolmeaastanegi. Kuna kogu see olukord puudutas ja puudutab siiani väga sügavalt ka teda, siis tundsin, et rõõmsate piltidega ilmestatud selgitava juturaamatu abil suudan ma aidata tal kogu seda väikese inimese peas ja südames tekkinud küsimuste sasipundart paremini lahti harutada. Lisaks on tõenäoline, et pisipoiss soovib kunagi ka ise teada, mis ja kuidas oli. See on väga tähtis osa tema elust ja selle algus pole olnud kahtlemata tavapärane. Nii tundus mulle täiesti loomulikuna esitada see tegelikult absoluutselt tõetruu lugu rõõmsates toonides lapse suu läbi.

Teiseks usun, et üks tugev peotäis positiivusest selles nukras ja hirmutavas olukorras ei tee kellelegi paha.

***

Üheksas ehk vastsündinute ja imikute osakond, seesama tore tita pildiga maja Tallinna Lastehaigla suure maja taga, on väga teistmoodi osakond nii oma elurütmi kui ka korralduse poolest. Alustades sellest, et kui kõik alati arvavad, et haiglas on hirmpalju aega ja kohutavalt igav päevi surnuks lüüa, siis siin seda muret ei ole – programm on tihe ja hea, kui ema endale veidi aega leiab. Talvisel ajal ei saanud üsna ruttu enam aru, kas kell on 6 hommikul või 6 õhtul. Ja elu näitas, mida aeg edasi, seda kiiremaks ja tihedamaks meie programm läks.

Ma ju tean, et see kõik ei ole üldsegi lihtne. Haiglas pole kerge olla. Enda last on raske näha kannatamas. Tean, kuidas juhuslikult mööduva kiirabiauto nägemine veel tükk aega hiljem võpatama võib panna, kuidas piiksuvad aparaadid kummitavad veel kaua pärast nende kadumist poodides-pankades-liftikellades, kuidas öö ja päev sassi lähevad. Tean ka seda, kuidas murest murtuna kõige hullemat kartes ei julge oma kallist last endale justnagu südames väga lähedale lastagi. Hirm tema kaotamise ees on nii kohutav. See tunne, mis mind valdas siis, kui alguses oma pisipoega iga päev reanimatsioonis vaatamas käisin, oli kohutav. See ei unune kunagi. Iga kord soovisin osakonna uste vahel käsi puhastades, et oleksin kaelkirjak ja saaksin juba ette veenduda, enne kui mu keha, süda ja mõistus kohale jõuavad, et kuvöös on kenasti omal kohal ja mu lapsega on kõik korras. Need loetud sammud osakonna uksest palatini olid alati kõige hirmsamad teadmatuse ja enese rahustamise, samas halvimaks ettevalmistamise hetked. Kuigi tema seisund muutus vahepeal ka halvemaks, siis oli õnneks kõik siiski alati omal kohal. Ja meil läks õnneks. Aga kõigil ei lähe.

Titamajja kolimine oli suur kergendus. Samas selle maja teisel korrusel kehtiv kord, kus lapsed ja emad elavad eraldi, muutus pikapeale kurnavaks ja painavaks. Nii väga oleks tahtnud olla segamatult kogu aeg oma lapse kõrval. Selles mõttes oli kolmandale korrusele pääsemine tohutu edasiminek, see mõjus hästi ja arendavalt meile mõlemale.

Tean ka tunnet, kuidas tahaks oma last nii väga sülle võtta ja hoida, aga kuidas aparaadid seepeale kisama pistavad ja näitavad, et lapse seisund halveneb. Päris sageli tuleneb see vaid ema erutusest kiiresti löövast südamest – emaga veel väga tihedalt seotud tita mõistab südemekeelt ja erutub, kui kuuleb ja tunneb, et ema on ärevuses. See on ka põhjus, miks pisike võib õdede käes palju rahulikumalt käituda, aga seepeale ei maksa meelt heita, kõik hakkab pisitasa sujuma.

Ka seda veidrat tunnet tean, kui võtad oma pisikese sülle ja su oma käed on kuidagi liiga suured ja pikad tema jaoks – nii pisikest kullakest ei saagi nagu hästi süles hoida ja piisavalt toetada, ta kaob justkui sülle ära. Kuigi ma olen ka varem vastusündinuid tõstnud ja sülle võtnud, siis miski sellest ei sarnane enneaegse lapse hoidmisega, kes on kuvöösis nii soe ja niiske ja lõtv, ent samas vahel ootamatult äkilisi-jõulisi liigutusi teeb. Selle kõigega tuleb lihtsalt harjuda.

Kogu niigi raske olukorra tegi minu südames raskemaks aga see, et mul oli kodus kolmeaastane kodune laps, kes oli harjunud minu pideva kohal- ja lähedalolekuga. Kõik toimus nii äkki ja kiiresti, et ega mul suurt võimalust polnud temaga rääkida ja teda rohkem ette valmistada ja nii kukkus temagi ootamatult tundmatusse. Hullemasse tundmatusse, kui see hoomamatu suureks vennaks saamine muidu oleks iial tähendanud.

Iga laps ja lugu on erinev, kõigist asjadest ja suure inimese hirmudest ei tohigi väikelapsele rääkida, aga ma pidasin vajalikuks oma kolmeaastasele päris paljusid asju selgitada ja temale arusaadavaks teha. Mõistagi ei osanud ta ise küsida paljut, aga näha oli, et teda ühelt poolt painas ja teiselt poolt ka huvitas kõik tema ümber ja meiega toimuv, eriti see, miks mina tema juures enam püsivalt pole. Minu jutustuste peale elavnes ta alati silmnähtavalt ja kuulas huviga ning küsis kohe hästi palju küsimusi. Ja küsib siiani, kui me oleme juba terve aasta pisikesega kodus olnud.

Asju pole vaja ülemäära ilustada, sest keegi ju lõpuks ei tea, millal valed üle pea kasvavad ja tõehetk võib olla seda valusam. Samas, raseduse edenedes ei saa ju hakata kohe ka last hirmutama, et tita võib mingil põhjusel varem sündida või üldse “ära kaduda”. Kuna meie tita olukord polnud päris tükk aega just kõige parem, olime haiglas kokku 2 kuud, siis pidin ma olema ise valmis halvimaks ja jätma endale alati võimaluse sellest ka suuremale lapsele temale sobival moel selgitusi jagada ja emotsionaalselt toeks olla. Kuigi paljud pidasid mu käitumisviisi ja teemakohaseid selgitusi nii väikesele lapsele naeruväärseks, et mida see kolmeaastane ikka taipab, siis elu näitab, et taipab päris paljut ja kahtlemata huvitab teda, miks pole emmega kõik korras, miks emme on mures, närviline, hirmunud, kurb, väsinud. Miks tema ei saa koos emmega haiglas elada ja isegi mitte väikest vennakest vaatama tulla. Ta vajas vastuseid, et hinge ei jääks aastateks kriipima rahutus, valus teadmatus ja segadus.

Aga kogu selle mure ja valu juures tean ma nüüd ka seda, et enneaegsena sündnud laste vanematel on üks suur õnn ja rõõm rohkem kui tavaliste titade vanematel – seda kiidetud, alati liiga lühikeseks jäävat ja sageli tagaigatsetud õnnelikku “titaiga”, on neil märkimisväärselt kauem. Kui muid suuremaid muresid pole, siis olgu vähemalt see armas teadmine see, mis teie ebakindlust ja vahel ka nukrust täis päevad juba ette rõõmsamaks värvib.

Ja et ikka igast pisikest saaks kord suur!

idee, tekst ja pildid Eva Herrera
2008

Meie mamma 85

Minu mamma on yks igavesti vinge mutt ja seda sõna “mutt” tuleb hääldada väga tundeliselt ja pehmelt, sest see peab kõlama peenelt nagu särtsuvale daamile kohane 🙂

Nooruses oli ta niiiii ilus. Minu arvates oli ta kohe kõige ilusam maailmas. Ja viimase kolmekymne aasta jooksul ei ole ta grammigi vananenud mu meelest – ikka ilus mamma 🙂 Alati oli nii naljakas, et kõigi mu sõprade ja koolikaaslaste vanaemad kippusid olema sellised pisikesed nunnud hella krobelise paiga hallipäised matsakad memmekesed, aga minu mamma oli peen nigu piitsavars, pikk ja sirge seljaga. Paljude minuealiste vanaemad elasid maal, minu mamma oli peaaegu läbilõhki Tallinna tydruk sellest mõnusast tubakahõngulisest tantsuklubide ja kohvikute põlvkonnast, kes olid noored veel enne teist ilmasõda.

Ta sai mõne päeva eest 85 aastaseks ja käib endiselt väljas vaid kontskingadega. Iga päev krutib ta endale pähe rullid ja tupsutab põsele puna. Pidupäeval on alati ripsmed värvitud ja kyyned roosaks lakitud. Tema garderoob on suhteliselt roosa. Mida vanemaks jääb, seda roosamaks see muutub ja me ikka aasime ta kallal, et mida vanem eit, seda… tema ainult kihistab rõõmsalt naerda. Põlle ja rätikut tal pole kunagi olnudki vist.

Ta on kursis kõigi päevauudistega, omab toimivat meiliaadressi, hoiab kaasaegselt raha pangas, tal on valik kõiksugu aktsiaid, mille käekäiku ta hoolega jälgib. Kõik tema eakaaslased-sõbrad peale noorema õe ja eksabikaasa on juba aastaid lahkunud ja kogu tema seltsielu piirdub koduse seltskonnaga. Ta käib alati eeskujulikult valimas ja pärast käime me siis kohvikus. Ta ootab alati innukalt nädalavahetust, et siis ema sõidutaks ta kuskile poodi ringreisile – peen provva sätib endale siis kõpsukad alla, kybara pähe, tõmbab mantlikrae elegantselt poolyles, sätib kurte (vöö) oma peene piha ymber ja istub siis kenasti autos tagapingile.

Välimus on petlik, ta on väga töökas! Nad ehitasid vanaisaga kahekesi yles meie maja, mamma tassis suuri segu- ja liivakotte maa ja taeva vahel. Selle peaaegu ebamaise legendiga oleme me siin kõik üles kasvanud. Vanaema kätetöö ja suur hool ja armastus oli meie aed. See aed, mis oli minu lapsepõlves ja mis juurdeehitusega hävis. Sellest oli mul nii kohutavalt kahju. Tema aga kääris käised ja rassis ja tassis suuri kivilahmakaid nagu Linda muiste, mida mina hädiselt veeretada ehk jaksasin, ja ehitas aia uuesti yles. Kyll enam mitte seda lopsakat eriliste liikidega võimsat iluaeda, mida mõnigi spetsialist kunagi pildistamas käis, sest uus aed oli palju varjulisem. Aga arvestades mamma vanust, siis no myts maha ikka kyll.

Ja ta on tohutult võimukas. Kõik lihtsalt peab käima nii nagu tema tahab. Tegelikult ongi mamma see, kes meie kodust paraadi on alati juhtinud, mitte kaelana mõne mehe pea otsas vaid ikka uhkelt ja yksi ja ise. Ohh, ta on nii kummaline ja totakalt armas oma naljakate arusaamade, prantsuse lastetoa, saksa täpsuse ja veidra kõnepruugiga. Nii on kleidil peal alati kurte, aias võiks olla gloobe, esteks käis ta aias, sirm tuleb alati kaasa võtta, kohvi joob ta kruugist, vett meil vahel põle, kohvile pannakse manti jnejnejne kõik naljakad laenud ja valed sõnakujud ei meenugi kohe.

Aga kõigi katsumuste kiuste on ta alati nii särav ja kaunis ja hoolitsetud olnud. Kunagi, kui silm teravam oli, siis tegi ta ka hästi palju käsitööd ja mina olen enamuse oma oskustest temalt õppinud. Ja nyyd võite arvata, kui ko-hu-ta-valt hea meel mul on, et mu poistel on võimalus teda tunda. Muide mu suurema poisi yks lemmikunejutte on mamma-muinasjutt – mina siis pean jutustama ymber seda, kuidas mamma titana kõrtspoe letile pissis ja suvel karjas kurja oinaga sõitu tegi, mõisaaiast rabarberid putkede pähe maha niitis ja moonakate silgusöömise peale suud vesistas, kuidas ta metsas peatuvaid mustlasi kooliteel pelgas ja kõigest muust ka. Ma ei aimanud iial, kui suur väärtus võib olla neil mälestustel, aga kõik need lood, mida tema on enda lapsepõlvest rääkinud on nii elavad ja vahvad ja lastelegi nii põnevad. Poisid veel ei tea, et mul on papast neile ka põnevaid jutte rääkida ja dadast ja babast ka. Endast muidugi ka. 🙂

Vot ja kuna mamma põhikoht on viimased aastad köögis (enne juurdeehitust oli meie köök 1,5 ruutmeetrit väike. Jajah 1,5, mitte 15, no ja nyyd ta siis peab uut suurt kööki enda toa pikenduseks. Oma toas tegi ta muide möödunud aastal ise remonti ja siis otsustas, et ta ikka parem kolib minu vanasse tuppa yldse. Pakkis kola kokku ja koliski. Enne võõpas suures osas seinad ise erkroheliseks. Ja papagoid võttis ka enda tuppa elama, sest ta oskab nendega rääkida. 😉

Nii aga tagasi köögi ja pliidi juurde tulles… kinkisime me mammale sel korral päris tema enda personaalse pajakinda. Talle meeldib kypsetada, aga vahel ikka juhtub, et kook või pirukas jääb liiga kauaks ahju. No nyyd enam ei jää, sest nägus käekaitse tuletab talle seda meelde. Ja mitte mamma ei kõrbe, vaid ikka ‘Mamma, kõrbeb!’ No alguses kaalusin ka ‘koduköögi kuningannat’ ja ‘pliidiprintsessi’ ja muud seesugust, aga lõpuks tegin ikka lihtsalt ja tema moodi 🙂

Palju õnne ja ylipikka iga Sulle, kallis mamma!

Meeleolupilt tänaselt peolt. Tyypiline 85-aastane, eks? 😉

Kingitus kõige pisematele

Kuna ma endiselt kindlat elukohta ei oma siis käin juba mõnda aega ringi suure kotiga. Lisaks lasteriietele, mähkmetele, inhalaatorile ja muule eluks vajalikule kraamile on pidevalt yhes värvid ja kotitäis võõraid särke-värke, mis ootavad valmistegemist. Mul on lihtsalt tunne, et ma ei saa neid kunagi valmis, kui ei kasuta ära iga viimast kui hetkekybet. Tavaliselt need sobivad hetked ju ette ei hyya ja saabuvad just siis kui kõige vähem ootad. Ma siis katsun ootamatusteks valmis olla. Kui uni mind vabamal hetkel maha ei murra. Aga elu on ikkagi kogu aeg kotiga igaks juhuks kaasas.

Kui ma detsembri alguses ise lapse juurde haiglasse läksin, siis võtsin kohe kaasa ka yhe vineerplaadikese. Juba siis oli mul kindel plaan haiglale omalt poolt midagi toredat vastu anda. Noh, aga nagu tavaliselt ikka, arvasin minagi, et haiglas on kindlasti jube igav ja palju aega. Võibolla tõesti, kui ise vagalt voodis lesid on aega nii, et tapab ja igavus tahab maha murda. Need, kes lastega haiglas on olnud, eriti just seal, kus meie, need teavad väga hästi, et aega ei ole. Pole vahel niigi palju, et jõuaks magada, syya või end kammida. Eriti hull on veel tita-maja intesiivis, kus on kindel 3-tunnine ajagraafik ja talvisel pimedal ajal ei saanud pärast nädalat enam ise ka sotti, kas kell on 6 õhtul või hommikul. No nii segi pööras see maailm.

Aga natuke ma siiski joonistasin ka haiglas. Uneajast. Aga ainult pisikesi asju ja kingituseks. Ja arvasin siiralt, et ehk kui yles korrusele (edasijõudnutesse) saadetakse, siis olen kogu aeg lapse lähedal ja kuna ta suure osa ajast magab, siis saan mina omi asju ka teha. Ehh, ei mingit oma aega… oleksin seda võinud ju ometi esimese lapse pealt teada

Aga nii palju ma siiski pingutasin välja, et puitplaadile said jooned veetud ja titadel näod roosaks. Natuke midagi veel. Pilt seisis mul voodi kõrval ja koristajatädid olid sellega alati hästi ettevaatlikud. Ja siis lubasin ma veel naljaga Ritale, et selle pildiga ma siit koju kyll ei lähe… Kojuminek tuli äkki ja nii ma siis viimasel õhtul vahtisin selle  pildiga tõtt. Et kas kiire töö ja magamata öö või läheb veel terve igavik. Kuna aga magamatusega riskida ei saanud, sest laps vajas ju yle kõige piima, mida mul niigi napilt sel hetkel oli alles, siis leppisin igavikulise projektiga.

Ja kui nyyd kalendrisse vaadata, siis eeeem… kaks kuud ja veidi peale on sellest kulunud kui koju saime. Pisitasa, pintslitõmmete kaupa, olen ma lõpule lähemale hiilinud ja nyyd on ta siis lõpuks valmis. Peaaegu. Tekst on veel puudu. Selle kallal teeb mu pea 24/7 nyyd tööd ja ka teie ideed on igati teretulnud. Siin see siis on, koos kogu loo põhjuse endaga.
Pildi mõõdud 43 x 53 cm:

Ja siinkohal tahan veel kord edastada oma austusavalduse ja palavad tänusõnad Tallinna Lastehaigla vastsündinute ja imikute osakonna toredatele arstidele ja õdedele. Et neil jaguks ikka ja alati sydamesoojust ja inimlikku hellust ja headust ning tähelepanu kõigi pisikeste patsientide jaoks. Ning pikka närvi, kannatust ja inimlikku mõistmist nende pisikeste tegelaste vanemate jaoks. (Ka nii hullude jaoks kui mina seda nende jaoks olin )

SUUR-SUUR TÄNU TEILE!

Pilt ise jõuab kohevarsti ka kohale. Kohe, kui tabav tekst on välja mõeldud ja kirja pandud. See on minu kingitus kõige pisematele, nende vapratele lähedastele ja kõigile neile, kes neid sellel teel toetavad ja aitavad.

Ja et igast pisikesest saaks kord suur!
PS valge laiguke päris pildi serval pole praak ega pildiviga. See on hoopis yhe toreda arstionu kitlisaba. Noh, selline muljetavaldav tore tegelane, kes absoluutselt alati kohal oli ja samas alati tuuleiilina ringi kihutas meie unises rutiinikarmis maailmas. Teda on seal haiglas raudselt mitu ekspemplari. Olgu siis yks veel

Jehhuu! Mustika lastetubade kolmas koht!

Mustikas oli täna toakujundamise konkursi tulemuste väljakuulutamine.

Jehhuu! Minu Pisikese Printsessi Lossikambrike sai eriti tubli kolmanda koha ja oli ka rahvalemmiku netihääletuses parima koha vääriline!

Ma olen rõõmust ja õnnest täiesti rõngas 🙂 Arvestades seda, millal ma selle alles yles sain ja mis syndmused mu elus ja mõtted mu peas kõigest hoolimata vahepeal olnud on, siis oli see kõik yks ytlemata positiivne ja ootamatu yllatus. Te ikka teate, mis pilguga vaadatakse haiglas inimest, kes istub oma voodil ja õmbleb draakoni pea külge silmi ja ninasõõrmed? Või laotab haiglakoridoris oma mitememeetrist keksuvaip vahepeal maha, et mõõta ja hinnata, et saaks kindlama käega jätkata? See vaip valmis täies mahus haiglas. Käsitsi. Ja mulle see vaip nii väga meeldib! Ja meie lohe meeldib ja kõik-kõik meeldib kohe nii hirmus väga! Iga viimane kui detail ja nüanss! Ja no see tänane võit! Kolmanda koha võit on ka võit, eksju! Ja isiklikus plaanis on see ulmeliselt suur töövõit ja iseenda võit ja nii kindel teadmine, et nüüd peab ka kõik muu hästi minema. No see kõik-kõik teeb kohe nii rõõmsaks! 🙂

Tänud ja tervitused kõigile abilistele, toetajatele, kaasaelajatele ja kindlasti kõigile isetegijatele! 🙂

Toad on yleval 3. jaanuarini, nii et veel jõuate ka pärituba vaatama. Keksuvaip on hetkel küll veidi tesises asendis, sest ehitusmeeste porised-tolmused voorid läbi printsessi kambrikese on lakkamatud ja neil pole aeg keksu nagunii hüpata 🙂

Aga nyyd, kus pisipoja on kenasti oma toidu ja hoolitsuse kätte saanud selleks kellaks ja magab rahulikku und enne järgmist seanssi, on mul aeg pisut pidutseda – lasteshampus ja mu suured lemmikud – Maiuspala-kommid ja pidu haiglamoodi on igavesti vaikselt vägev. Nagunii tuleb siin peagi mööda saata pojakese kuuvanuseks saamine, jõulud ja aastavahetus, seega on õige aeg hakata miljöösse sisse elama. Nii, et nunnu pildiga libavahuvein pauguga lahti ja hurraaa! Vahvat õhtut teilegi! Ma armastan ennast, maailma ja teid kõiki nii nii nii väga! 🙂

Minu Mustikas nr 3: Pisikese printsessi lossikamber

Täna on teistmoodi päev. Eriline mitmes mõttes. Esiteks tuli mu pisike kosmonaut oma kosmoselaevast välja ja on nyyd (kui kõik kenasti sujub) täiesti tavaline eriline pisike mehehakatis. Kyll soojendusega vesimadratsil, aga huumoriga võttes, võiks seda ju suisa luksuseks pidada. Ja kui ta siis maabus ja esimest korda ka riided selga sai (upub hetkel veel ka nr 44 riietesse ;)), siis nähes mõmmidega helesinist Drexi tehtud tekki ja isetegija-silti sellel… noh, kiskus silmast vee välja ikka küll. Kiskus praegu seda kirjutades ka. Kodune ja hea tunne on. Aitäh teile kõigile, mu armsad isetegijad! Kõige eest!

Ja selles mõttes on ka täna eriline päev, et mu Mustika lastetoa kujundamise konkursi tuba, sel korral siis pisikese printsessi lossikambrike, on KÕIGEST hoolimata valmis! Põrandakate ja keksuvaip tulevad neljapäevaks, siis kui zhyrii tuleb ja ehitusmehed läbi mu toa oma töö- ja laoruumidesse enam suurte mustade saabastega ei voori. Nii, et ärge seda kylma kivipõrandat väga tähele pange. 😀

Minu kavand selle lastetoa loomiseks nägi välja seesugune:

Kui mu kavand osutus finaali valituks, siis loositi Mustikas “toad”, kus seda ideed teostama asuda. Sel korral sain mina endale ainsa uksega toa ja see sobis mulle suurepäraselt. Tuba ise nägi enne kujundamist välja lihtsalt kena valge karp:

Kui ma mõned nädalad tagasi oma suure kõhuga haiglasse sattusin, siis käis just suure hooga tubade tegemine ja sättimine. Kõik (eriti sugulased ja tuttavad) arvasid, et ma nagunii loobun. Pärisvalmis oli sel hetkel vaid lohe kere. Pea oli vaid välja lõigatud ja sabast polnud veel lõhnagi. Valmis oli kõrvits ja poolik peremaal. Õhtul enne haiglassekukkumist värvisin toas ukse kollaseks. Aga mu peas oli see tuba täiesti valmis. Puhtalt ja selgelt ja ilma suvalise ekslemise ja lõdva mänguruumita. Ei saanud ma sellest mõttest yle. Tellisin endale sünnitusmajja isegi eskiisi (kuigi seda mulle ei toodud ja kästi hoopis puhata). Kui sa oled just ellu jäämas, siis omal moel on klammerdumine sellise mõtte kylge ysna loomulik. Ma pidin suutma ikkagi kõik valmis teha, kuigi see tähendas juba ette paljusid magamata öid ja rohkelt tööd. Aga tunne oli selline, et kui ma selle suure projekti nüüd absoluutselt kõigest hoolimata ikkagi ära teen, siis võin puhkusele jääda. Lapsehoolduspuhkusele. Tunne oli, et kui ma saan hakkama sellega, siis saab hakkama ka me pisipoiss. See oli mu peas nii sügaval ja see viis edasi.

Kui mind haiglast koju lubati ja pisipoiss veel reanimatsioonis elas, siis möödusid mu ööpäevad piima pumbates ja Mustika toa jaoks asju valmis vehkides. Kui kohustuslik kotiprogramm (suur jõulukingitellimus) tulles täidetud, siis kasutasin iga vaba hetke, et midagi teha – värvida, õmmelda, kleepida. See intensiivus aitas mul mõistuse juures olla. Ilma selleta oleksin ma kaotsi läinud oma mure sisse. See oli minu viis ellu jääda selles kaoses. Kuigi ma möödunud korral ülivõimsalt konkurssi võites lubasin, et rohkem ma Mustika võistlustel ei osale. Või noh, ainult sel juhul, kui teema tõesti on selline, et ma end tagasi hoida ei saa. Ja mis te arvate, et kui ma lastetoa kujundamisest kuulsin, et suutsin enda tagasi hoida? Ei suutnud. Arusaadavalt. Ja see otsus oli parim, mida ma teha sain ja kuigi ma Mustika Keskus pakkus, et ma võin loobuda. nad mõistavad, siis ma ei saanud. Võttis see kõik, mis võttis, ma sain selle toa valmis! Tänud siinkohal kõigile abilistele ja eriti mu suuremale pojale mõistva suhtumise eest (ta vist juba teab, et emme on vahel natuke hull). Ja kui minus on alati tohutu rahutus ja ka painav rahulolematus olnud peale suuri projekte, et kas ikka kõik sai hästi valmis ja on kõik ikka parimas korras, siis sel korral on minus mingi seletamatu rahu ja rahulolu. Ma sain hakkama. Ja mul on krdima hea tunne. Ja nii suur tänu mu isale ja emale ja sõbranna Liinale ja perekond Kalale ka 🙂

Ja nüüd räägin ma teile ühe loo:

Elas kord yks pisike tydruk. Ta oli oma emme ja issi pisike printsess. Kõige pealt oli muidugi totaalne kaos. Alguses Haldjaorus ja natuke veel ka Tallinna Lastehaiglas ja siis korraga tiksus aeg nii kaugele, et oli AEG ja kogu see kaos liikus ratastel otse printsessi kodulossi maa-alustesse käikudesse ja sealt liikus kärudes otse õige sihtmärgi suunas:

Ja kaosest sai hop-hop-hop heade ja väga tegusate abiliste toel pisikese printsessi päris oma tuba. Oma pisike mõnus ja armas lossikambrike. Teretulemast pisikese printsessi lossikambrikesse!

Vaade vasakule

ja paremale

Yhel kelmikal printsessil on kindlasti yks suur sõber. Sedapuhku on meie printsessi suurimaks sõbraks nii mõõtudelt kui sydamelt yks lahe lohe. Ei ole kuri ega paha, ei hoia printsessi kinni lossikambris. On hoopis hea ja armas sõber ja seltsiline, kes hoiab hellalt tulekest printsessi voodipeatsis ja samal ajal varjab oma suure kerega preili ilusaks-tegemise-ja-olemise-või-lihtsalt-peitupugemise-nurgakest. Kui ulakad väikevennad peaks hoiatamata tuppa sadama, siis on see hea koht, kuhu varjuda ja plaani pidada. Eks? 🙂

Ja kuna printsess armastab väga oma peret ja pere mõistagi teda, siis kohustusliku elemendina on seinal ka yks vahva perepilt (ajast, kui väikevendi veel polnud ja lohe alles üsna tita oli)

Printsessi toaaknast avaneb hunnitu vaade ymbruskonnale. Ja et unistuste täitumiseks on hea neisse siiralt uskuda ja neid kogu aeg silme ees hoida, siis seepärast paistab aknast ka prints valgel hobusel. Või väike vapper ryytel, kes ei pea kyll võitma lohet, kuid printsessi sydame peab ta võitma kyll 😀

Kui väikevennad printsessi kambrikesse pääsevad, siis on kõigi laste lemmikmänguks näitemäng. Kuninglik käpikuteater on tegelikult mitmeotstarbeline asjandus. Lisaks teatritegemisele (nukke ei julgenud ma voorivate inimeste tõttu hetkel veel tuppa jätta) saab selle lavaesist ka suurepäraselt lauana kasutada. Printsessile meeldib hirmsasti pilte värvida

Ja tema toolike on pärisprintsessi oma. Herneteraga ja puha. Et oleks võimalikult ebamugav. Et ta liiga kauaks istuma ei jääks (teate kyll, mis taguotsaga juhtub, kui kaua istuda :D) ja et tal oleks kogu aeg meeles selg sirge hoida. Või noh, tegelikult polegi tal ju aega istuda. Las see hernes olla siis lihtsalt kirsiks tordil.

Yhel lugupeetud printsessil on kindlasti ka palju väärtuslikku kraami. Seda kõike saab hoiustada kroonijuveelide kirstukeses
Ja mis muinasjutt see oleks, kui toas poleks võlupeeglit, mis teeb alati tuju heaks. Kella, mis kunagi pidu ei lõpeta. Nähtamatut kristallkinga. Või kui nurgas poleks kõrvitsat, millest vajadusel saab uhke tõlla võluda. Mäletate, ma õmblesin kunagi kõrvitsat? See on just seesama minu ehitatud kõrvits 😀 Muul ajal sobib ta kenasti ka niisama istumiseks ja väikevendadele hullamiseks. On kuulda olnud, et lohepojad käivad vahel prontsessi juures ja kerivad seal kõrvitsa peal end magusasti kerra.

Selline ta sai, see minu unistuste lossikambrike.

Toa sissepääsu juures on ka toomaniku pildiga sydamekujuline silt. Kui te seda näete, siis teate, et olete õiges kohas 😀

Sel ajal, kui meie isaga tuba yles sättisime, tegeles peaspetsialist Tannu asjatundlikult järelvalvega. See on tema eluaja jooksul mul juba kolmas võistlustuba Mustikas ja Tan arvatavasti arvab, et ta lihtsalt elab seal 😀 Muuhulgas kinnitas ta veel tänagi veendunult, et see tuba talle meeldib. Lasin tal kunagi nädalaid tagasi paljude kavandite seast valida ka pildi järgi ja isegi siis valis ta selle oma kahe lemmiku hulka. Mõtleks, mida kõike saab yhe korraliku tydruku toas korda saata ja seal on lahe lohe! 😉  Kuna päev oli pikk ja väikesed mehed väsivad, siis leidis ta osavalt mugavaid asendeid aatriumi istumise treppidel kavandit tulemusega võrreldes

 

Ja kuigi ma isale peaaegu et tõotama pidin vana kapitaguse ahjusurmast päästmiseks, et kui Mustika konkurss on lõpuks läbi, siis ma vabanen sellest suurest lohest… elamine on mul nagunii nagu rekvisiidiladu 😉 Aga poiss on otsustanud, et see suur rohelohe peab koos väikevennaga meie niigi kitsasse tuppa ära mahtuma. Aga lootust on, et saan isa veel nõusse, sest täna, kui ta esimest korda jala Mustikasse tõstis (aitas mul peegli ja kella seina kruvida) käis ta pärast ringi ja teatas siis vaikselt, jumala surmtõsise näoga nagu ta ikka on, et ‘kõige ägedam tuba’… niuks… see võttis mul korraks hinge kinni… pisar kiskus silma. Ta pole mitte iial mitte midagi ilusat, head ega tunnustavat mitte yhegi mu tegemise ja saavutuse kohta ytlenud. Ma olen ise ja oma tegmistega alati kuidagi mittepiisav olnud. Sellest ühest lausest tekkis korraga tunne nagu oleksin mitu miljonit võitnud või midagi seesugust 🙂

Nii, et täiesti hämmastavaid asju juhtub minuga viimasel ajal.

Meie lahkudes jäi meist maha selline vahva ja peaaegu valmis tuba:

Lähen nyyd intensiivpalatisse pisipoisi und valvama. Teile aga palavad tervitused siit haigemajast ja kirjutab-joonistab varsti jälle!

Mina võitsin! Ma võitsin Mustika rahvusliku toa konkursi! :)

Mina võitsin! Mina võitsin! Hurraa!! Ma olen hetkel alles täielikus eufooriast, sest neid hetki, kui elus saab lihtsalt õnnest kiljuda, pole just liiga palju. Täna oli Mustika Keskuse rahvuslike tubade kujundmise konkursi finaal ja autasustamine. Ja et nii rahvas kui zhyrii olid yhel meelel minu lastetoa osas, siis seda enam olen ma õnnest täiesti oimetu hetkel. Juhhuu!! Ja niiiiid suured aitähid teile kõigile kaasaelamise ja toetuse eest! 🙂

Põhjalikuma ülevaate minu konkursitoast leiab SIIT! 🙂

***

Hiljem lisatud:

13. aprillil 2007 ilmus Õhtulehes Siret Mägi sulest ka Mustika rahvuslikust sisekujunduskonkursist LUGU 🙂

foto: Õhtuleht

Mul on päris oma koduleht!

Kysisin just oma pisipoja käest, et kas me õue läheme. Vaikus. Vaatan ringi. Tyhjus ja ikka vaikus. Kiikan kööki. Kuulan vaikset nahistamist. Teen kraanikausi all oleva kapi ukse lahti. Tannu istub seal. Paljas kui porgand. Peas jänesekõrva-myts, käes minu kindad. Needki tagurpidi ja pihku on surutud kahvel. Kysin siis uuesti, et kas me õue läheme. Mõtleb ja noogutab siis elavalt. Teen ettepaneku riidesse panna. Vaatab mulle pika pilguga otsa ja hakkab siis kinnast ära kiskuma. Mis ei tule käest ära, on kinnas. Ähib ja puhib ja kisub, aga kinnas on käes. Sest kahvel on kõvasti pihku surutud, aga seda ta, pisike vigur, ei taipa 🙂

Aga teile on mul täna kohe eriti tore jutt! Yks minu jaoks väga suur ja oluline asi on vahepeal valmis saanud. Aega võttis, mis võttis, kuid valmis ta siiski sai – minu päris oma Pisikeste Toredate Tegude/Tigude galerii ehk Pisihaldja koduleht hot.ee lehel. Esilehel võtab teid vastu minu lilleline maailm mutukputukate ja pisikee toreda teoga. See pilt on pärit minu yhest armsast lasteraamatust, mis ootab oma trykkimise aega ja on mälestus sellest ajast, kui ma veel pliiatsidega oma mustadele piirjoontele värvi lisasin 🙂

Ma joonistasin, sobitasin, mässasin ja kujutasin ette, kuidas kõik peaks olema. Ja seejärel oli mul vaja abi, et enda pisike panus internetitaevasse üle saada. Tuhat tänu mu veebigalerii tehnilisele teostajale, ilma kelleta ei oleks ma ise yksinda sealt keeruliste krõnksude ja vigurite rägastikust läbi närinud. Hullem, kui hiina keel, mida mul tõenäoliselt iial aega õppima hakata pole 

Natuke kahju on sellest, et ma kunagi alguses ei teinud oma tegemistest eriti üldse pilte. Palju väärt kraami on seetõttu jäädvustamata jäänud, aga lohutan end sellega, et kyll jõuab veel palju uusi asju juurde meisterdada. Hetkelgi mitu tegemist käsil ja loodetavasti saab neid siis ajas mu kodukal ka värskendada või täiendada.

Panen siis pildid sellest ka, milline hästi lihtne, aga kirev ja kirju mu haldjakodukas siis sai. Menyyd jagunevad kaheks – tegelaste-teemade ning erinevate materjalide (millele ma joonistan) menyy. Ehk siis suht terviklik ylevaade sellest, millega ma siin tegelenud olen ja mida kujutavad endast minu pisikesed toredad teod. Te olete neid pilte kyll eraldi postitustes näinud, aga nyyd, yheskoos, on minu meelest ikka kohe nii äge! 🙂

      

 

Nii, et teretulemast minu haldjatolmuste, rõõmutolmuste, jõulutolmuste, beebitolmuste ja kõiksugu muude väikest võluväge kandvate tööde ja tegemiste galeriisse!

Minu Mustikas nr 2: Eesti Laste Tuba

Mustika Keskus kuulutas uue aasta alguses välja rahvuslike tubade sisustamise konkursi. Eelmise sügise jõulutoast, kus ma finaali pääsesin, olid mul nii head mälestused ja emotsioonid. See oli mu rutiinist välja kiskunud ja andnud põhjuse midagi suurt ja terviklikku teha. See andis põhjuse ennast teostada ja iseendale tõestada. Ja ma vajasin seda.

Mõtted sündisid kohe. Sellest pidi saama mitte ainult rahvuslik tuba vaid tuba Eesti lapsele. Ma olin enda sees läbi teinud kasvamise ja veendunud, et ma teen edaspidi asju ainult nii nagu ma ise tunnen ja püüa sobituda kellegi meeleheaks, sest ainult nii saan mina olla mina ja teha asja nii, et mul seda tehes ja hiljem tagasi vaadates on hea tunne. Õige tunne.

Kavand ketras suures plaanis mu peas ennast valmis mõne tunniga. Samal ajal käis taustal sügavam protsess. Mis on Eesti mõistes rahvuslik? Mis teile meenub esimese asjana, mis on päris Eesti oma Asjad? Tegin ennist ka kysitluse tuttavate seas. Kaheksast 5 ytles esimese asjana laulupidu. Mainiti ka rukkilille, rahvariideid ja maastikke, pankrannikut ja merd ja metsa, soid ja ka lipp käis paar korda läbi. Minu jaoks seostuvad rahvusliku teemaga eelkõige rahvariided, laulud, loodus. Kõik see lipu- ja uuema kirjanduse värk on selline uuema aja asi ja pole nagu päris juured või nii. Ma ikka otsisin sygavamalt, sealt asjade algusest. Nu päris jääaja taandumise ja viikingiteni välja ei tihanud minna, aga sellises veel kuidagi käega katsutava kogemuse jagu vaatasin tagasi küll.

Ma olin oma rahvsuliku toa sisekujundusvõistluse kavandi Mustikasse saatnud lapseisa vingumise kiuste, et korra juba edukalt osalesin, aitab küll. Aga ma niiniiniii väga soovisin seal osaleda ja mu usk sellesse, et ma tahan õiget asja teha ja sellega ka finaali pääsen, oli nii tugev, et aju ragistas servast kogu aeg, mida ja kuidas teha juba enne rõõmusõnumit ennast.

Kavand ise oli selline:


Ma pääsesin finaali! Finaalipääs tähendab seda, et sul on võimalik Mustikas oma tuba reaalselt üles ehitada. Elevus ja rõõm mu hinges olid nii suured juba ainuüksi finaalipääsust. Eeltööd algasid veebruari alguses. Päristöö algas sellest hetkest, kui ma eelmise nädala teisipäeva õhtul sain kätte oma värvid. Mitu toredate värvidega emailvärvi purki Caparolilt. Kuna ma ehituspoest ega ka mujalt, ei suutnud leida suuremõõtmelist pappi või õhukest vineeri, siis kruvisime vana kapi tagant ära vineertahvli ja töö algas. Värvid, olgugi, et emailid ja katavad väga hästi, imendusid nagu võluväel mitukymmend aastat kuivanud vineeri (paberil kusjuures jäävad nad imemõnusad). Mis siis ikka, ahastuses, et enam pole aega muud alust leida ja poognasuurune paber on antud juhul ka liiga väike ja ebamugav ka, pidin jääma oma ajast veidi näritud vineeri juurde ja võtsin appi endale tuttavad värvid. Hoolega Caparoli värve enda omadega segades ja kõvasti pintseldades sai neist kokku minu elu suurim maalaken. Maalaken just seepärast, et maali alumist raami asendab nö aknalaud. See on yks selliseid asju, mida ma ikka inimestele mõtlemiseks soovitan, kui nad tahavad lasta täis joonistada enda elamise seinu. Eriti lastetubasid, sest suur inimene võib ju 10 aastat yhe pildiga elada, aga lapsed kavavad ja katsu sa pubeka seinale piiluparte ja jänkusid jätta nii, et sellest suuremat probleemi ei synniks 😉 Aga maalakna tõstad mujale, pakid või kokku või vahetad pildi ja elad edasi. Mõistlik mõte, eksole? 🙂 Pealgi otstarbekas ka – on ka riiul, kuhu asju sättida ja teisalt tekitab see eriti pisemas ruumis avaruse ja avatuse tunnet. Selline visuaalne efekt, mida kasutatakse päris palju ka aiaikunstis. Näed siis, kaldusingi teemast kõrvale…

Minu maalaken ‘Eestimaa(l)’ on mõõtudega 160x100cm + raamid ja selle tegemiseks kulus mul mitu õhtut ja ööd ja selle tegemisest sain ma kahel korral totaalse peavalu, sest põlvili kylmal põrandal, pea kramplikult kuklas asja teha polnud just maailma mugavaim, aga tulemus on tore. Ja korraliku shoki sain korra ka. Olin terve öö värvinud ja vastu hommikut korraks unne suikunud. Kui ärkasin, siis… no mu pisipoja pisikesed käekesed olid mind aidanud. Lammastest olid saanud sebrad ja minu ahastus oli suurem kui see maal. Nii siis ongi lammastel värvi peal nagu villa. Kohe palju villa, oma kümm kihti, et varjata nende sebralikku olemust 🙂

Minu kõige lemmikum on lamp. Lamp ise on hästi vana ja mulle väga kallis mälestusese. Sain selle päranduseks kadunud vanatädilt, kelle juures ma pisikesena ikka neid lambivarje pähe sobitasin ja kujutasin ette, et need on peened kybarad. Plastikust varjukatted ise olid ajaga aga nii räbaldunud, et võtsin need juba mõne aastat eest raamilt maha ja panin paremaid aegu ootama. Ja kui tuli idee see lastetuba teha, siis teadsin kohe, et nüüd saab ka lamp uue elu. Selle ta ka sai ja ma olen ise väga rahul. Muhu motiividega rõõmsad varjud sai minu kallis lamp 🙂

Alguses pidin yhele laste tsärgile lihtsalt joonistama rahvariides lapse. Kui ma olin aga oma lambivarjud valmis saanud ja seda seeliku allääre riba veel parasjagu yle oli, siis vaatasin, et ohhoo! Ja täiesti juhuslikult syndis imearmas särk. Hakka või tootma 😀 Riidepuusaagisin pisemaks ja sellele joonistasin ka paar lille, et lõbusam oleks 🙂

Ja yhes õiges toas peab ju ikka mõnus olema. Pehme ja mugav. Ja patjadega on see asi, et nende pind kohe kutsub endaga midagi peale hakkama. Yks padi sai endale siidised rahvariideseeliku triibud ja seiklevad lepatriinud. Padi ise on 50x50cm, pilt selle on 40x40cm siidimaal.

Ja teine padi, see mis uneajal peab mõnus põse vastas olema ja yhtlasi und valvama, on Unelamba padi. Mu pisipojale meedivad lambad nii väga. Pehme ja kosutavalt jahe nagu pisike pilv. 100% puuvilla ja jooned siidiguttaga.

Juba ma-ei-tea-mis kuust teen ma selle aasta kalendrit, kavand on valmis, isegi osa pilte on suurelt valmis, aga no lõpuni ei ole jõudnud teha. Pakun, et see aasta saab enne otsa, kui kalender valmis. Aga siis on hea – muudan kuupäevad ära ja ongi järgmise aasta oma olemas. Igas asjas on midagi positiivset 😀

Igatahes selle aastat veebruar on eesrindlikult isamaaline

Ja siis leidis kasutust ka juba eelmisel sygisel valminud nagiplaat. Eesti tydrukuga kotike on uus.

Pisikestest detailidest olid toas näiteks need tillukesed Eesti tydrukutega vineerkarbikesed:

Ja minu härrad presidendid võtsid ka omad kohad sisse 😀

Pisike Tannu oli hirmus väga vapper ja kannatlik ja sai need pikad pinevad päevad Mustikas kenasti hakkama. Mis teha, kui emme töö on selline omamoodi 😀

Tema lemmik oli meie “toa” ees muhedalt laiutav suuuur õhku täis Caparoli triibuline elevant 🙂

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tegelikult saigi kogu see lugu alguse sellest, et mõtlesin hoolega eestluse ja eestlaseks olemise üle. Ja siis hakkasin välja töötama korralikku omaenda eestlaste kogukonda.

Eelkõige just selleks, et luua eestlaste päris oma malemäng, aga muidu ka. Mõtteid, mida nendega veel teha saaks, on paljupalju. Uurisin raamatutes ja netis hoolega rahvariideid ja yhel hetkel taipsin, et mul ON ikkagi vaja seda vana head rahvariiete raamatut. Aga kust seda veel leida? Antikvariaadist? Mul on tunne, et kõik, kelle see on, hoiavad seda ihu ja hingege.. samas mine tea. Juurtest kaugele triivinud eestlasi on tegelikult nukrusttekitavalt palju tänapäeval. Ja noh, eks ta ju on nii, et rahvariided ise, sellisena, nagu nad olid, 19. sajandi lõpus ja 20. alguses, on tänapäeval rohkem muuseumieksponaadid ja kasutusele võetakse vaid laulu- ja tantsupeoks. Ja siis ka hädaldades, et suvel on nendega nii palav ja torkiv ja paha. Ja täiskomplektid ongi ehk liiga pidulikud. Aga miks mitte võtta pisikesi vahvaid detaile ja kilde ning neid kasutada ka igapäevselt? See ju on ometi midagi meile ainuomast? See ju pole ometi pyha asja ryvetamine?? Minu meelest ei pea alati ju vinnipuhh ja mikihiir ja mäkdoonalds igal pool tooni andma. Ja kui kõhul võib julgelt kanda naigi ja adiidase märke, siis miks ei või kanda rukkilille? See Eesti Oma Asi on ju ikka pigem uhkusega kandmise kui varjamise värk 🙂

Ja nii see lastetuba mul valmis saigi! Mahedat maleruudilist vaipa ma Mustikast ei leidnud, selleks laenasime ehituspoest paraja hulga põrandaplaate. Vigurid said joonistatud, prinditud, lõigutud, kleebitud. Voodi ja raamatulugemiseks kôige mõnusama tugitooli laenasime Mustika mööblipoest ja tekstiilid kangapoest. Valge lambakujulise rahakassa tõime alt kingipoest. Põrand valgeks, liist ilusaks roheliseks ja nii ta on! Valmis sissekolimiseks 😀

Igatahes enda poisile teen juba lähitulevikus yhe vahva eesti mehe särgikese. Tõenäoliselt endale ka midagi.

Elagu kodumaa! Pikki ja tugevaid juuri ning ilusat aastapäeva teile! 🙂

Tädi Mumm ja tema mummid

Mul on sõbranna, kelle nimi on Mumm. Mesimumm. Tannu jaoks on ta tema tädi Mumm 🙂

No kui meie tutvuse juured ei ulatuks paarikymne aastat taha, siis arvaksin vist siiralt, et ta pärisnimi ongi Mumm (nagu teeb seda enamus tema uuematest tuttavatest). Või tegelikult ju ongi ta lihtsalt yks igavene Mumm. Ta on alati rõõmus, tegus ja vahvalt triibuline. Selline ytlemata kelmikas tegelane, kes eirab turjale kerivat aastate koormat samavõrd innukalt kui mina. Mis tähtsust on passis kirjas olevatel numbritel, sest meie oleme ikka ja alati 22 ja ei milligrammigi vanemad! 😉

Vot ja kuna Mumm tegi nyyd kenasti pilte neist vahvatest asjadest, mis talle kodus näppu jäid ja mille autorlus kuulub minule, siis näitan neid teilegi. Sest olgu, normaalne täiskasvanu vist on viks ja viisakas ja muinasjutupidusid enda synnipäeva puhul ei pea, aga paljudel teist on ju lapsed, ning ehk on vahvate ideede järgitegemiseks pisut abi neistki pisikestest asjadest. 😉

Kuna minu sõbranna on Mumm, siis peab yhel korralikul Mummil olema endast ikka hulk jäädvustusi, nt pilt. Ja pildil on kindlasti lõbusam olla mitmekesi – seltsis ju segasem. Ja nii siis seisabki tema köögiseinal pilt temast ja minust. Kohe kogu aeg on silma all. Sõbrad peavad ju ikka ligi olema, siis on hea olla. Selle pildi joonistasin ma talle siis, kui tema noorem poeg oli veel pisipisi ja minu oma polnud veel sündmise peale isegi mõtlema hakanud. Ehk siis väga ammu! 😛

Ja kord, kui Mummil oli synna, siis kinkisime talle konna ja mummiga särgi, aga mul on see pisike kiiks, et kui ma kinki põnevalt pakkida ei saa, siis võin selle täitsa pakkimata jätta. See kord sai aga Mummile särk yle antud sellises guashidega värvitud mummi-pakis, mis ripub tal siiani (juba aastaid) laes voodi kohal. Õhtul ytleb head und ja hommikul soovib ilusat uut tegusat päeva vist 🙂

Tahtsin ääred kenasti õmmelda, aga paber kippus punnis ja pungitava sisu pärast rebenema. Seestpoolt ääri liimides kippus see ka lahti naksatama ja nii sai siis äär lihtsalt teibitud. (Mul oli kogu kingi pakkimiseks 15 minti aega, sinna sisse mahtus idee synd ja teostus ja kodust välja synnipäevapeole kihutamine). Ja kes ei tea veel, siis guashid määrivad ka kuivana. Olen lugenud, et soovitatkse pva-liimi sisse segada, siis pidi tulemus olema puudutuskindlam. Või juukselakiga valmis pind üle spreitada, aga niiske guash arvatavasti ei arvaks ka sellest suurt midagi, Rääkimata sellest, et ega mul ju juukselakki kodus pole 😀 Ise kasutan ma nyyd akryyle just sellel samal põhjusel, sest need õnneks ei määri 🙂

Ja siis sai kunagi yhe yrituse raames tehtud peasilte – teate kyll sellised nagu lastel lasteaiapidudel vahel peas on – kapsas, porgand, jänes on kinnitatud pappriba kylge. Või no vähemalt minu lapsepõlves oli nii 😉 Vot, meie peol olid ka sellised. Mängisime nendega äraarvamismängu. Et igayks sai istuda toolile ja siis pandi talle pähe kaunis peakaunistus ja ta sai hakata arvama, kes või mis ta on. Selline ‘jah’ ja ‘ei’-vastustega arvamise mäng oli. Jube lõbus oli! Eriti arvestades seda, et enamus olid suured ja tõsised halli ärgipäeva mattunud juba jube vanad tööinimesed. Ja siis kui teised said igasugu muud vidinad ja elukad endale otsaette, siis Mumm oli mõistagi ikkagi mumm

Et siis sellised lood on meil Mummiga. Ja saladuskatte all võin öelda, et Mummil on varsti jälle synnipäev. Tal on see igal aastal ja igal aastal saab ta mugavalt… 22. Ja isegi siis, kui me oleme hirmus vanad, isegi siis on meil selle numbrimajandusega lihtne – uus sünnipäev toob alati ringiga tagasi värske numbri 22 ja kõik algab uuesti samanooruslikult! 😉