Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine

Mina ise

Kuidas panna endast kokku üks vaikelupilt nii, et teised saaksid arvata, kes on pildil? Mulle tundus endale, et mida iganes ma sinna pildile panen, siis nad arvavad laksust ära, et see olen mina. Steoskoop? Kraadiklaas? Mõned pereteraapia ja psühholoogia raamatud? Lilliga tass, pilt? Jälle siplesin ma viimase hetkeni. Laud oli mul asju täis kuhjatud ja otsisin seda oma asja. Kes ma siis tegelikutl olen? Pisihaldjas ja draakonimamma? Eks vist jah.

Käesirutus paremale – ükssravik, käesiritus vasakule – Vancu lohe. Kotist sain veel paki küpsiseid ja oligi olemas. Kärpisin kõik üleliigse välja ja alles jäi üks magus pilt, mis muudkui kahanes, sest arvake, kas tihe liiklus mu selja taga jättis laual vabalt lebavad küsised puutumata? Kuulsin veel vaid vabandusi ja krõmpsutamist. Aga pildi sain tehtud!

Teistel oli tublist arvamist, aga ära arvasid.

Keegi, kes on kuulus

Sisulise jätkuna samas teemas, kuigi teise aine osana, oli vaja meil teha sarnase lähenemisega pilt ka kelleski, kes on kuulus.

Ülesandele mõeldes tulid mulle pähe kõiksugu filmi- ja raamatutegelased ja pärisinimestest no Jacksonit ja Madonnat ja Elvist ja Lennonit oleks kõik vast kohe ära arvanud? Kuna meie õpetaja on välismaalt laenatud, siis arvasin, et on tore, kui tema ka teab, kellest jutt käib.

Lõpuks oli mul terve pikk nimekiri, aga siis oligi viimane õhtu sujuvalt kätte jõudnud ja asi tuli ära teha. Andreas sobras oma baarikapis, mina otsisin sukki ja särke. Sigari sain kapilt, mütsid esikust. Piltidena läksid käiku mammalt laenatud fotod. Kapi otsast tõime kohvri alla ja kokku sai üks kenake kaos. Just selline nagu selle täiel rinnal oma elu elanud tegelasel. Vihjeid on sellel pildil rohkem kui rubla eest.

Arvate ära, kes on pildil?

Teistele oli see keeruline pilt arvata. Ja huvitav oli ka see, et meie ca 20 esitatud fotost oli seda tegelast kujutatud väga ägedalt tervelt kolmel korral. Vaat nii kuulus ta ongi 🙂

Meil oli koolitööna antud valida, kas me teeme pildi tulest, õhust, veest või maast. Muidu poleks ju keeruline, aga tingimused olid ka. Pilt pidi olema värviline, tuli ei tohtinud sisaldada ühtegi punase värvi varjundit, õhku tohtis kujutada vaid läbi hoonete, mis ei näi stabiilsete ja sirgetena, vesi ei tohtinud paista vedel ja maa/pinnas pidi olema nagu maastik ja seda võis kujutada ainult kangast, villast, kilekotist, ajalehest, sinu enda või kellegi teise kehast.

Vaatasin selle ülesandega tõtt jupp aega ja tulega on mul oma suhe. See võib olla mis värvi tahab, aga ligi ma sellele ei lähe. Õhu nõudmistele vastas minu peas pilt hoonetest nagu miraaž kõrbes ehk et selleks oleks olnud vaja kuuma õhku ehk? Mittevedel vesi on siis jää? Aur? Jäälilled? Käisin mitu päeva ringi üsna ahastuses. Ahistasin Andreast ja Happyt. Happy vist saigi kõige enam vatti, sest mul oli vaja lähivõtteid ta ninast ja kõrvast ja tallaalusest ja minu elus on ta kõige püsimatum neljajalgne tegelane. Aga midagi ma tema käest ikka sain ja kõige rohkem meeldib mulle ikkagi ta isemoodi naeratus!

Tundub ju isegi üsna rahulik roosat planeeti musitav tulnukas?

Linnast leidsin ka sellise koha. Nägi vägagi aerofoto moodi välja see asi. Täitsa maapinna moodi.

Aga pilt ei tohtinud olla loodusest endast. Kui maa, siis ikka muud variandid, mis eelpool kirjas. Aaa-haaas-tuuus!  Viimasel õhtul seisin keset Solarise keskust ja imesin oma spinatismuutit. Kohmerdasin midagi ja panin korraks topsi käest. Seda tagasi haarates kangestusin – kõrrel oli vesi, mis ei olnud vedel. No oli, aga see näis kuidagi hoopis isemoodi. Kiired pildid:

Kodus tundus aga ikkagi, et tegemist on äkki liiga vedelana näiva asjaga. Hiljem küll uurisin ja ka see oleks sobinud. Mina ei julgenud riskida ja lappasin muudkui oma pilte ja leiutasin, mida ma veel kähku saaksin proovida. Selles, et ma lõpuks maa/pinnase ikkagi teen, selles olin ma miskipärast kindel.

Proovisin inimeste kehadest liivaluiteid tekitada

Ja prühikotist elukskõlbmatut maapinda

Aga ei. Ma otsisin midagi muud. Hetkel neid eelnevaid pilte siia lisades polegi nad nii hullud, aga sel hetkel tundus, et no kohe üldse ei lähe. Ja siis ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin seda Happy nina jälle ja kruttisin seda nii ja naa ja seal ta oli!

Minu kustunud vulkaanikraater. Veidi vihmaniiske, sest pinnas ei võta vett vastu.

Kui kõik oma pildid saatnud olid, siis oli meil taas äraarvamiste ring. Mis on pildil?

Kuuldavasti oli minu pilt teiste jaoks paras pähkel olnud.

Ülesandel oli aga ka teine pool.

Paarilised

Ilma, et me teadnud oleks, mida pildil lõpuks ikkagi kujutatud on ja kes selle teinud on, pidime valima ühe pildi, millele pidime paarilise pildistama. See pidi looma mulje, et fotode autor on üks ja sama ning ka asja sügavam mõte on samast ooperist. Või siis pigem veel nii, et kohe alguses oligi plaan need kaks pilti paralleelselt teineteist toetavana pildistada. Lappasin meie pilte. Enda omale oleks mul kohe paariline olnud, aga seda ei tohtinud teha. Ja siis turtsatasin ma rõõmsalt Andreasele, et vaaaaat sellele pildile on mul küll mõte olemas! Pildil olid emotsionaalsed sportlased ja mul oli kange tahtmine vint asjale peale keerata.

Ühel õhtul jalutasimegi Andreasega nimme Rävala puisteel oleva lambipoe juurde. Selle aknal seisab juba ammusest ajast üks veider kuldne päkapikk. Mida ta sinna lambipoe aknale on ära kaotanud, ei tea. On tal mingi sõnum? Võimalik, aga minu jaoks oli ta väärt teadmine, sest just seda päkakakat mul oma pildile vaja oligi, et Gertrudi pildistatud spordimehi veidi narritada. On jah kuldne, aga vääääga kättesaamatu. Ütleb ülbarist päkapikk. Ihhiii!

Eks ma ju natuke ikka põdesin ka, et kas naljast saadakse aru. Enne esitlust oli ka juba selge, kelle oma see pilt oli ja siis kirjutasingi ruttu Gertrudile, et mul on selline isemoodi paariline tema pildile. Minu õnneks ta ei pahandanudki. Kuna ma esitluse ajal ise kohal polnud, siis kuulsin, et neil olla väga lõbus olnud tunnis. Elagu kuldsed päkapikud!

Siis, kui valgus Kadrirous kõndis, see oli tänaseks juba kuu aega tagasi, oli meil vaja teostada koolitöö. Jagunesime grupidesse ja pidime katma ürituse kolm õhtut Kadrirous ja kaks vanalinnas, et kokku üks suur ülevaade saada. Sündmusfoto jaoks magus amps.

Ma olin selleks ajaks aru saanud, et mul on ilmselgelt vaja öösel pildistades kolmjalga, aga kuidas seda kasutada ja kuidas pimedas pilti teha, see oli kõrgem teadus. Neljapäeva õhtul, kui oli minu kord minna. Kartsin seda üritust juba ette. Andreas ei saanud minuga ka kaasa tulla ja nii ma siis lootsin heale õnnele ja sellele, et ma Liisiga ikka kohapeal kohtun.

Tegin pisikese tiiru ümber luigetiigi. Toetasin kaamera stabiilsematele pindadele ja need sekundid, kui pilt ennast tekitas, ei hinganud.

Ma polnud varem sellest üritusest midagi kuulnud ja mind vaimustas nii see, mis toimud kui ka see rahvamass, kes kohale oli tulnud.

Läks tubli pool tundi katsetamist enne, kui julgesin hädaga kolmjala kotist välja sikutada ja seda avastama hakata. Mul on see statiiv olemas aastast 2003-4, aga reaalselt kasutanud ei ole ma seda iial. Eks ta ootas oma aega, sest nüüd oli justnimelt aeg tegutsemiseks. Ma ei saanud ju ometi ühegi pildita koju minna. Fokusseerimisega olid mul sel ajal ikka kohe väga suured probleemid praegusega võrreldes, kus ma vahel isegi asjale pihta juba saan.

Aga siis algas ilutuli! Telefoniga olen ma ju aastavahetustel ja Šveitsis sünnipäeval alati proovinud, aga kaameraga nii, et mul midagi ka hiljem näidata on, vaat see oli stressirohke. Seda enam, et ma sel ajal hoopis teises kohas olin.

Aga kokkuvõttes oli vahva, kuidas inimesed seisatasid, et samas kohas võrade vahelt sähvatusi vaadata. Kohale poleks me enam nagunii jõudnud.

Siis sain Liisiga kunstimuuseumi ees kokku ja asusime koos mu statiivi, mis selleks ajaks oli saanud juba nime Statiivi Wonder, sest ma jalutasin pea endapikkuse kolmjalaga ringi nagu uue kallimaga.

Kunstimuuseumi ees välkusid tuled ja meie asusime ringkäigule.

Minu rõõm statiivist ja pika säri katsetamisest oli lapsemeelne ja nii armas. Te vaid vaadake neid jalgu paremal all nurgas! Hihii!

Ja siis tegime veidi oma valguskusnti ka. Liis joonistas südameid ja mina proovisin neid kinni püüda.

Tiigi ääres olid vaimustunud inimesed ja mina nende taga vaimustusin nii neist kui tulede mängust.

Sellel õhtul käis valgus kindlasti Kadrirorus ringi.

Kui ma lõpuks koju jõudsin, siis jagasin oma mõtteid ka Andreasega ja leppisime kokku, et järgmisel aastal läheme ka ise kohale. Ega ju temagi teadnud sellest üritusest. Poistest rääkimata. Muidu oleks võinud ja ka reedel, viimasel ürituse päeval minna, aga meil olid selleks õhtuks Rasmuse kontserdi piletid.

Reedel kulgesime soojendajate ajaks kontserdile ja kui olime pool tundi kohal peal ära olnud, siis vahetasime pilke ja tulime tulema. No polnud see, mida soovinud oleks. Elu ja aeg pole raistada tegevustele, mida ei naudi. Ja minu mõtted olid nagunii ikka veel Kadrirous. Jalutasime Sossi mäelt Kadrirogu. Kell oli selleks hetkeks tunnike enne südaööd.

Kadriorus oli vaikus. Mõned tulukesed olid veel alles, aga plats oli praktiliselt inimtühi. Ja mul polnud kaamerat. See oli ametlikult esimene kord, kus ma kaamerast päriselt puudust tundsin ja nägin, kuidas telefon mind piiras.

Liikusime kodu poole. Saime veel viimase trammi peale ja linnas väljudes otsustasime kodu asemel korraks hoopis vanalinna põigata. Kõik see rahvas, mis oli eelmisel päeval Kadrirorus olnud, oli vist vanalinna tulnud. Oleks me vaid varem seda teadnud, mis seal toimub! Ma olin peaaegu valmis minema koju kaamerat tooma, aga teadsin, et kui me kord end juba koju veame, siis Andreast ma sealt enam välja ei saa. Seega pidin telefoniga hakkama saama.

Kell oli selleks hetkeks, kui me linnast tulema saime, väga palju. See kõik oli lihtsalt nii ilus ja äge! Mulle tundub, et isegi jõulude ajal ei ole Tallinn nii ilus. Mis siis ikka kui ootame uut üritust! Ja mis veel hea on, on see, et kuigi mul on veel palju õppida, siis hirm hakkab vaikselt muutuma huviks ja avastamise rõõmuks.

Selle nädala koolitööna oli vaja leida vähemalt kaks portreefotot ja üks -maal, mis mulle meeldivad ning neid siis sügavamalt analüüsida. Sellised asjad mulle meeldivad ja seega tuli leida pildid!

Portreemaal? Esimene, kes mulle seepeale silme ette joonistus, oli Vermeeri pärlkõrvarõngaga tüdruk, aga see pole väga minu ajastu ja maitse. Selles pildis on kuidagi liiga palju kirjeldamatut valu ja kannatust. Kuigi jah, Davidi vannis mõrvatud Marat oleks veel hullem. See oli mu teine mõttest läbi tormanud tegelane maalil. Hmm, kes armastas inimesi? Rubens? Mkmm, ka temast ei taha ma täna rääkida. Aga Renoir!? Tema tegelaste helgus on kusagil mu naha all. Mõttes jäi heliesema ka Edgar Degas. Ma pole ammu selliste asjadega tegelenud ja muigasin, et võimalik et mu maitse on aastatega muutunud, aga teadliku osa elust olen ma kunstiajaloos kõige enam ikkagi armastanud impressioniste ja pole võimalik, et nad mulle korraga enam nüüd ei meeldi. Romantism ja klassitsisim meeldivad mulle ka, aga seda mingitel muudel põhjustel, mitte inimeste pärast, vaid et nad sobisid tol ajal minu kasvamise tempoga. Kui aga rääkida inimesest, siis ikka läbi impressionistide, ma arvan. Mul on kusagil kastides isegi suur kollektsioon postkaarte nende maalidest ja maalide detailidest. Internet on ka üks igavesti tore koht selliste asjadega tutvumise jaoks.

Lappasin oma peas maale. Laikmaa Under libises naeratades silme eest läbi. Ootasin kannatamatult kojujõudmist, et mälestusi prantslastest värskendada. Neis oli nii palju värvi ja tundeid ja helgust. Kui ma nad kodus üles leidsin, siis oli see üks armas taaskohtumine. Selle ülesande mõttes kõnetasid mind kõige enam just Renoir inimesed. Otsevalgusega, helged, malbed ja säravad. Poseeritud, aga lihtsad ja loomulikud. No on kohe sellised armsad.

Fotode leidmine oli veel mahlasem kui maalide valimine. Mul oli peas juba mõte valmis, mida ma otsin. Mustvalgeid ja vanu!

Alustasin Hitchcockist. Kuna meil oli veidi kauem aega kui tavaliselt, siis võtsin mõnuga, vaatasin nädala jagu päevi igal õhtul jälle uusi mõtteid üle ja kaevasin ja otsisin ja kogusin kausta ja vahepeal hämmastusin guugli üle, mis lambist otsitud tegelase piltide sekka pistis kellegi, kellele ma endamisi mõtelnud olin või just Andreasele kontekstivabalt maininud olin. Näiteks vaatas mulle Picasso fotode vahelt korraga ühel pildil vastu James Dean, kellel temaga seost ei tohiks olla. Sean Connery pilte lapates kohtasin noort Clint Eastwoodi. Dali, Freud, Hemingway ja Degas olid läbisegi ägedate fotograafidega ja Alan Rickmani juurest läks otsetee Clooney ja Brosnani juurde, kes pole erinevalt Rickmanist üldse tüübid minu maitsele, AGA neist kahest on lademes ägedaid portreepilte tehtud.

Kui mehed läksid kuidagi omas liinis, siis naised olid igaüks isemoodi mahlas ja neid sain eraldi otsida. Googel ei aimanud neid kuidagi minu eest ära ja see mulle meeldis. Alustasin ka veidi värksemate tegelastega. Esimene oli Judy Dench. Siis Glenn Close. Kusagil üsna alguses taipasin vaadata, kas ja mida pakub mulle Marika Rökk ja Woolf ja Dietrich ja lõpuks leidsin nii palju ägedaid pilte muuhulgas noorest Meryl Streepist, kelle piltidega sain testida Andreast, kes teda muidugi esimese hooga ära ei tundnud. Lõpuks lappasin juba filmide ja tegelaste järgi pilte oma lemmiknaistest nagu Juliette Binoche, Paz Vega, Audrey Tautou.

See piltide otsimine ja uurimine oli üks kohutavalt äge asi! Nädala keskpaigaks oli mul kokku saanud kenake kollektsioon, mille põhjal hakata oma ülesannet lahendama. Kuna ma neid pilte suuremal hulgal läbi puurisin, siis tekkisid minu jaoks nende vahele ühenduskohad ja vedavad jooned, mis mind köitsid. Või ma ka valisin neid kuidagi mingis teemas. Näiteks jäid mulle silma peeglid ja peegeldused, mida ma mingil määral kasutanud ka olen, aga mida veel julgemalt katsetada võiks.

Peeglid ja peegeldused

Edouard Boubat on läbi aastakümnete teinud pilte peegeldustest. Autorportreesid on sellisel viisil teinud paljud fotograafid ammustest aegadest, aga neis kaksikfotodes on kuidagi nii palju hetke ja aega ja personaalsust. Fotograaf on ilmselgelt kohal ega pea end vajalikuks kaamera taha varjata. Üldmuljelt on pildid esmapilgul natuke juhuslikud, elegantselt lohakad. Kui aga pildistavaid eraldi lähemalt vaadelda, siis nemad räägivad ise ikka enda lugu, segamatult. Mis mulle aga väga meeldis oli see, et teadmata midagi Boubat`st ja otsides hoopis muid pilte jõudsin ma kokkuvõttes eri teid mööda just nende kolme pildini.

Peegelduvaid pindasid leiab paljudest kohtadest. Aknaklaasidelt ja läikivalt metallilt olen ma ka ise pilt varem teinud. Ka päikeseprillidelt olen peegeldusi otsinud, aga need on olnud juhuslikud ja niisama toredad. Need kaks pilti siin aga tõid asjasse omajagu sügavust juurde. Ma pole osanud näo lähedal asuvaid peegeldavaid pindasid sedasi kunagi näha näiteks sisemaailma, mõtete, soovide, hirmude peegeldusena. Tundub jabur, sest see on ometi ju nii lihtne ja loogiline ning need peegeldused annavad sootuks teise mõõtme pildile juurde.

David Douglas Duncan ajab kaamerga oma asja ja objektiiviklaasil peegelduvast võib saada aimu, mida ta samal hetkel tegi ja nägi ja otsis ja ehk ka kinni püüdis. Dave Grohli suht kivinäoga pilt (autorit ma ei tea) olek silma prillideta üks kena lihtne portree. Nägu ei kirjelda olulist emotsiooni. Küll aga võib sisemist põlemist kohata prilliklaasil. Taas asi, mida katsetada.

Portreemaalide ja -fotode otsimine ja analüüsimine oli vaid osa meie ülesandest. Neist leitud fotodest inspireerituna tuli ka ise pildistada. Fotod ja maalid, mis ma enda jaoks välja otsisin, avasid minu jaoks mõnegi uus arusaamise. Käisin ringi ja otsisin, kaalusin. Ega ma neist mõtetest ja järeldustest ju enam lahti ei saa, sest nad elavad oma elu ja mõjutavad ka kõiki muid mu tegemisi. See on mõnus tunne. Ilmselgelt klõpsin ma aina vähem tühja ja püüan enne plaani pidada, mida ja kuidas. Mulle meeldib see ütlemine, et kõik, mis on pildil, on minu vastutus. Mis aga oluline on, on teadlikuks saamine sellest, mis su pildid siis ikkagi on ja mis on need asjad, mis selle tegelikult loovad. Need asjad, mida nagu käega ei saagi katsuda, mis näkku ei plingi, aga ometi määravad on.

Meil oli pildistamiseks vaja leida keegi, kellega me koos ei õpi. Mitte, et see kuidagi väga palju lihtsam oleks olnud. Aga otsustasin sel korral Andrease kasuks, sest see teema ja pildid, mida ma leidsin, haakusid temaga kuidagi hästi ja kui ma siiani olen ise teda püüdnud pildile saada nii nagu ta on, siis nüüd oli ka minul aeg areneda ja õppida teda rohkem suunama ja juhendama ja tegema seda, mis mul on vaja, et ta teeks. Enne tuleb ikka omade kangete juurikate madistada ja siis saab minna ka teiste inimeste sekka. Eks see üks isemoodi katsumus oli, et  häbelik Andreas nii konkreetselt kaamera ette saada. Mu kaamera armastab teda peaaegu samapalju kui mina ja õpib aina paremini seda väljendama. Andreasega on hea harjutada, sest vahel on ta mossis nagu kuivanud kartul, kes tegeleb seespool idude kudumisega ja vahel ta lihtsalt ei viitsi, aga enamasti on ta koostööaldis ja vääääga roosa ja rahulik.

Ühest pildistamiskorrast sai lõpuks kokku mitu. Helistan koolist koju spurtides jooksu pealt koju – pane ennast valmis, Liivalaia peal on just praegu imelius päike ja kollased puulehed keerlevad õhus. Läheme KOHE! Ja siis karu ärkab ja ärkab ja mina näen vaeva, et ennast taltsutada. Ma ju tea küll, et ta nii välk ja pauk pole, aga mul on vaja just SEE hetk enda kasuks tööle panna. Mida ma kindlasti selle nädala ja mõne lisapäevaga taipasin, on see, et ma pean igal pool ja kogu aeg valgust jälgima. Sest see on hea, kui ma tean, et päikselise ilmaga paistavad 12. oktoobril viimased kiired just selle maja ees kõige ägedamalt. Järgmisel aastal tuleb asi üle kontrollida, puud kasvavad, maju ehitatkse ja lammutatakse.

Nii, aga peegeldused! Laupäeval käisime me ekstra tsikli juures. Selleks, et ta ennast vabamalt tunneks, küsisin igasugu teemakohaseid asju ja tema jutustas, mis on erilised ja olulised asjad selle tsikli juures ehk et mida ma selle tsikli juures kindlasti pildistama peaksin lisaks talle. Hea, et ta rääkis, sest ilmselgelt ei oleks ma ise tulnud selle peale, et sinakaks tõmbunud metall on mingi eritit edev värk vaid oma peaga oleksin aravnud, et näe, mingi pinnakahjustus. Eksole! Seega oli mul aega tunda päriselt huvi ja ärevus Andrease sees hajus vaikselt rõõmsaks ja rahulikuks olemiseks.

Ühe sellise peegelduse leidsin ka. Alles kodus märkasin, kuidas jooned on pildi  jooknud:

Peakatted

Minu teine, veider, aga väga äge avastus oli peakatet nii suur mõju pildile ja loole ning osana emotsiooni ja kavatsuse edasiandmisest. Ma olen ju oma Lilliga ka sedasi mänginud, pilku looritanud ja kurbust varjanud, aga seda siiski pigem alateadlikult. Ühel lihtsal peakattel võib olla nii palju erinevaid eesmärke ja ta võib olla lihtsalt üks ese riietuses ning samas saab läbi selle ja eelkõige peakattest tekkivate varjudega teha isemoodi asju. Siin on teile valik neist mütsikandjatest, kes mu ülesandekausta lihtsalt meeldiva pildina oma tee leidsid ja ühtegi neist pole otsitud mütsi järgi. Ise tulid ja hakkasid oma peakatetega korraga seal silma 🙂

Tegelikult armastab Andreas ju ka kõiksugu peakatteid alates kiivrist, sonist, kaabust kuni kassikõrvadega suusamütsini. Ja neid mütse kannab ta igapäevaselt ja on nendega agaralt ka minu fotodele jäänud.

Päikene ja tagantvalgus

Võimalik, et talve lähenedes muutub päike ja valgus üha olulisemaks. Igal juhul leidsin ma ennast neil päevil julgelt päikesega hullamas. Mul on kaustas tagantvalgusega portreesid tubli kaks peotäit, aga pilt, mida ma nimelt otsima läksin ja ka leidsin oli James Deanist. Jah, tema astub päevasemal ajal seal uljalt (mitte loojangu ja minu vahel, seepärast joonistu tema ette ka teravaid varje. Aga põhimõtet tahtsin ma ikkagi katsetada, et ma teaksin, mis tunne see võiks olla ja kuidas ja mida oleks hea jälgida:

Pool tundi hiljem oli päike maailma äärel ja keset Liivalaia tänavat jalakäiate saarel Andrease lähedal seistes, oli maailm tema taga lihtsalt magusalt hele. Ja siis liigutas ta ennast sentimeetri jagu ja päike vaatas mulle otse kaamerasilma sisse. Ja UV-filter andis kõigele veel oma kelmika lisa. Andreas arvas ise, et see päikesega pilt on üks eriti tore pilt. Nõustun temaga, sest selles on ühe väikese liigutuse järel nii palju rohkem valgust ja soojust.

Eile käisime mu sõlega tasse pildistamas ja mäe otsas seistes paistis läbi kollaste sügispuude jälle loojuv päike. Või paistis ta Andrease seest? Võta siis kinni. Aga ilus ja soe oli olla. Õhtune õhk oli kuldne.

Ah, et aitab ka? Aitab jah, sest alles on vaid mu lemmipilt. Ei-ei, mitte see siin, kus Andreas annab märku, et aeg on sööma minna või korraks näpp päästikult tõsta, vaid see viimane seal all!

Lemmikfoto

Tatataaa, siin on minu lemmikpilt. Andrease oma ka.

Andreas täidab pildi peaaegu täies ulatuses, samas jääb sinna just nii palju ruumi valgusele ja õhule, et pilt raskeks ei muutu. Tagantpoolt tulvav valgus muudab taeva valgeks, aga see vist ongi sedasi hea. Õhk on nii puhas ja vaikne…

Seal see mees seisab, vaatab veel pilku kaugusesse puurides üle oma mõtted ja on valmis selleks, mis tuleb. Pilk endasse. Kuigi see pole juhuslikult kinni püütud klõps, siis ta on nii tema ise just selles elemendis, mis talle endale nii väga meeldib ja omane on.

Mis mulle selle pildi juures ka väga meeldib, on see, et alati ei peagi  meelepärase tulemuse jaoks asju töötlemisega kaosest ülesturgutama vaid vahel nad lihtsalt on. Jah, alati saab paremaks sättida, aga mulle meeldib just nii.

Mida ma kokkuvõttes sellest portreefoto ülesandest õppisin?

Kus ja millal asub päike ehk valgus ja vari. Kui tumedad ja teravad on varjud. Hetkel taban ma ennast sageli mõtlemast, et tagantvalgusega pildid on kuidagi isemoodi ägedad.

Mustad ja kraabitud prilliklaasid/peegelpinnad, mis säravama valgusega pildistades jäävad fookusesse, võivad tugevalt üldpilti häirida. Mul on uut prilliklaasi puhastamise lappi vaja, sest eelmine läks filmilintidega mässates pimikus jalutama.

Anna inimesele midagi kätte, anna talle mingi tegevus, vii ta oma meelistegevuste ja -asjade, – kohtade juurde, ning hoia vestlust sujuva suunamise vahel aktiivsena, siis sujub koostöö märksa ladusamalt, ka tõrked on pigem sisi efekti eest ja tulemus parem.

Ühe ja sama koha peal olles, aga nägu valguse suunas või valgusest kõrvale pöörates saab väga erineva emotsiooniga pilte.

Ja kaamerale sain eile lõpuks reseti tehtud. Kuigi enamus pilte siin on tehtud enne pühapäeva, siis tundub, et nüüd hakkan saama teravusega veidi paremini läbi. Ja see on hea tunne!

Sel nädalal oli meil tore praktiline fotoülesanne – pidime tegema portreepilte samast inimesest samas kohas erinevate fookuskaugustega. Laenutasime selleks koolist ekstra kaamera ja kolm objektiivi – väikeste numbritega lainurga zoomobjektiivi, 50 mm fixobjektiivi ja suuremate numbritega zoomobjektiivi vahemikus 70-200 mm ning läksime Liisiga koolimaja ette pilte püüdma.

Väikese kohmerdamise järel alustasin algusest ehk 17 mm-st, mis oli meil kõige väiksem number ja saime sellega ühe väga meeleoluka pildi 🙂

Ilmselgelt ei ole see fookuskaugus mõeldud portreede tegemiseks – pea tõmbub koonuseks, näo kitsamaks ja kõik, mis on kaamerale lähemal, tundub märksa suurem ja esiletükkivam. Nina ja silmad on suured, kulmude vahe laiem kui reaalselt. Samas õlad, mis ninast ju kuigi palju kaugemal minu suhtes ei asu, on kitsad ja kõrvu pole olemaski. Aga nagu öeldud, siis naljapilte saab sedasi küll ja need on väga vahvad. Ilmselgelt on see minu lemmikpilt sellelt sessioonilt. Olin otsapidi peaegu Liisil nina vastas seda pilti tehes, hihii!

Nii, aga esimeses reas on siis kõrvuti laiunurgaga tehtud pildid ja 17 järel tulevad 21 ja 24 millimeetrit. Need moonutavad endiselt päris korralikult nägu ja kui veel juhtub, et hoiad pildil lõuga veidi ees (esimese rea keskmine), siis see seda ka kohe rõhutab. Aga vaikselt muutub nägu selliseks nagu ta ka palja silmaga vaadates on.

Teine rida on selline kõige ootuspärasema tulemusega. Nägu on loomulik, pea on kerega proportsioonis. Ma tavaliselt teen portreesid enda kaamerga 35 mm fixobjektiiviga. Siin on kõrvuti 40-50-70 mm. 70 kannatab veel veidi ülespoole minna (nt 85 mm peale), aga siis on ülemine piir käes, millest mina edasi enam portreede peale ei mõtleks. Jälgige siin ka seda, kuidas Liisi taha akna valge serv kasvab koos numbritega!

Mis minuga veel juhtus ja mille ma alles hiljem arvutis pilte vaadates avastasin, oli see, et zoomobjektiivide paikasätitud fookuskaugused liikusid pilte tehes minema. Seega sai sätitud 35 mm-st hoopis 40 ja sätitud 85st hoopis 70.

Nii, aga viimane rida on julm! Ma just mingi päev rääkisin Andreasele üht endast tehtud pilti näidates, et no ma saan aru, et ma olen võrreldes aastate tagusega näost märksa laiem, aga seda pilti vaadates, kus ma olin nagu paistes suur täiskuu ning silmad ja nina olid keskel vaid pisikeselt keset nägu koos, hakkas mul suisa vastik. No pilt või siis mina sellel oli nii jube, et hirm tekkis. Selle harjutuse peale alles taipasin, milles põhjus seisnes – pilt oli tehtud teleobjektiiviga ja võimalik, et ka vale kauguse pealt. Siin on ka näha, kuidas iga samm annaks nagu Liisile teenimatult juurde kokkuvõttes mitukümmend kilo. Silmad ja kulmud nihkuvad pisikesena näivale ninale aina lähemale, põsed kasvavad. Pilt nagu lükkab kõrvade juurest ebaloomulikult nägu tagant ettepoole. Kahtlen, kas keegi end sedasi päriselt pildil ka näha soovib. Õlad on ka laiad ja täidavad kogu pildi alumise serva nagu kaadris oleks korralik karu ja päriselt ka, Liis pole selline mürakas karu! 🙂

Seega elagu ikka üks tore keskmine 50 mm! 🙂

Portreefoto valguste ülesande saime me kätte Kõrvamaa väljasõidu eel. Esialgu tundus, et pole ju keeruline – valgus tuleb eest, tagant või küljelt. Aga siis tekkis ikkagi küsimus, et kelle suhtes. No et kas minu, kui kaamerataguse jaoks või pildistatava jaoks. Pidasime isekeskis aru ja jõudsime arvamusele, et lähtuma peab sellest, kas valgus paistab pildistavale näkku, vaadaku ta siis kuhu tahes, või paistab see tema jaoks küljelt ja näo teisele küljele jäävad varjud. Tagantvalguse osas jõudsime me selleni, et see vist ikkagi peab ka pildistaja suhtes olema suht vastuvalgus. Mine tea, äkki oleme me asjast valesti aru saanud, aga sedasi ma asjale lähenesin.

Esimesel vihmapäeval õnnestus mul saada eestvalgusega äge pilt Liisist. Täiesti juhuslikult, sest tabasin ta seal puu najal elegantselt unistamas. 🙂

Teisel päeval Jussi matkarajal moodustasime Jaanaga paari ja hakkasime katsetama. Kohe üsna alguses vahetasin ma enda 35 mm fix objektiivi välja (sest ma lihtsalt ei suuda sellega pilti teravaks saada 9 juhul 10st) ja katsetasin edasi. Esialgu ikka turvalisena tundunud eestvalgusega.

Eestvalgus

Meil oli vaja eelnevalt kodus otsida ka erinevaid poose ja harjutada siis nende juhendamist. Ma saan hakkama asjadega nagu vaata siia ja vaata sinna, aga no nüüd teeme sinust krokodilli ja nüüd pane pesukauss selga ja tee nägu, et sa oled munev kilpkonn ja nüüd nagu lendav kruvi… Või noh, need eeltoodud oleks ehk isegi ägedad, aga kõik need ekstrasätitud poosid on nii feigid, et ma lihtsalt ei saa. Jaa, ma saan aru, et kui sa paned käed nagu tavaliselt rinnale risti, siis tundub, et sa oled hullult pinges jne. Aga no hallo, mitte elades ei hoia keegi oma käsi rinnal risti sellises asendis nagu piltidel vahel sätitakse vabal ajal ja oma suvast. Jälgides osade portreefotograafide töid, siis no vahet pole, kes sealt vastu vaatab, ikka samad stamppoosid ja no vähe sellest, et on igav, siis ma ise poleks eluilmas nõus sellises kunstlikus poosis olema. Seega said meie tehiskatsed üsna ruttu otsa. Mulle istub märksa rohkem stiil, kus inimene liigub ja teeb oma asju ja mina jälgin teda. Ja kui ta siis ka paneb käed rinnale risti, siis ma ei sure maha sellest, kui tema sõrmed kuidagi eriti lõõgastunult ei paista veidras asendis. Sama ka titepiltide puhul, kus kunstlikult sõrmi vabaks tinistatakse. Kui titt tahab oma käppa rusikas hoida, siis olgu see rusikas. Vabal ajal hoiab ta ju kätt ikka rusikas, kui tahab, seega miks peaksin mina pildil seda teisti näitama vaid selleks, et keegi on nii arvanud, et nii on parem?

Koolitööna tegime me seesuguseid katsetusi – viska sina sinna külili maha ja võta nagu päikest tormise meretuule käes. Või umbes kuidagi sedasi 🙂

Reflektoriga katsetasime me ka. Selgus, et sellise valguse ja heleda nahaga annab suure reflektori valge pool puhta kaame ilme. Kuldne andis põsele veidi särtsu juurde, aga lähedalt muutus ka see liiga võltsiks. Sellel pildil kasutasime aga 18%se hall kaardi (milleta hetkel tundub elu suhteliselt võimatu) teist poolt, mis on nagu minireflektor. See tasandab suuremaid varje. Eriti  siis silmade ja nina all, kui valgus päris otse näkku ei tule vaid langeb veidi ülevalt. Ehk siis just see, mida siin veidi vältida õnnestus võrreldes eelmise pildiga. Kahtlemata vajab see asi hoolikat harjutamist.

Juhtivaid jooni otsisime ka. Käed rinnal risti just nii nagu see loomulikult tuli 🙂

Proovisime Kõrvemaal ka muid valguslahendusi, aga kuna maailm oli nii ühtlaselt hele ja vahel ei saanud arugi, kust suunas see päike siis nüüd sealt helehalli pilve tagant paistab, siis polnud sellest ei suurt kasu ega kahju. Korraks pistis küll ka päike oma pea pilvedest välja ja siis sain juba varem esitletud seenest tagantvalgusega üllatusportree:

Külgvalgus

Kodus aga jätkasin teemaga ja vaatlesin igal sammul valgust. Vahel on mul tunne, et ma olen oma kaameraga rohkem abielus kui Andreasega. Kuna aga Andreasel pole mu kaamera vastu halbu tundeid ega armukadedust, siis sujub see trio meil kenasti, hihii! Nii valgus küljelt on jätnud siin helehalli varju muuhulgas ka vasakust kulmust ja nina on valgus päris küljele lükanud? No see nina on ammu sedasi, sellest süüst on valgus puhas, aga naljaks tundub ikkagi.

Ja siis tundus korraga, et kogu maailma valgus ongi kõigi jaoks kogu aeg vaid küljelt. Ole sa siis kus tahes. Ja sedasi küljelt ongi kõige parem. Vähemalt hetkel. Näiteks klassiruumi sügavuses. Ma armastan neid värve!! Siin hoidsin objektiivi ees spot difuuserit, mis servasid veidi pehmendas

Ja hämaras koolikoridoris kohtusin Sigridiga. Lambivalguseni pole me veel jõudnud, aga valgus küljelt on ilmne.

Aga minu soov veel ja veel otsida ja harjutada viis mu kõige suuremate kaamerapõlgurite juurde. Pühapäeval panin oma püsimatu mamma hämaras orus köögiaknast välja vaatama. Kell oli üsna loojangu lähedale tiksunud, aga õues oli jahe ja sinna ma teda vedada ei tahtnud. Sättisin siis kaameras numbreid nii, et tulemus sai selline. Kuulekas 95-aastane pidas tervelt 5 minutit vastu koos kõigi mu sättimiste ja tema enda siblimistega 🙂

Emaga oli nõks lihtsam. Tema võtsin kaasa ja viisin rõdule, kus oli grammike rohkem valgust veel saadaval. Tegelikult oli õues ikka päris hämar juba, aga kaamera on imeline riistapuu. Taust on üsna nukralt nahavärvi ja selle vahetaksin ma ehk välja teine kord.

Nende kahe viimase pildi juures taipasin, kuidas valgus ja vari hakkavad just varjuküljel nahaga julmalt mängima kurdude ja kortsudega. Vahel vist joonistavad varjud läbi õhukese naha ka luid liiga ilmekalt välja. Vähemalt tajusin ma seda võimalust neid pilte uurides. Asi, millele rohkem tähelepanu edaspidi pöörata. Arvestades, et

Tagantvalgus

Tagantvalgusega ehk siis vastu valgust (?) pildistada on vahel väga vahva. Istub Andreas minu ja valguse vahel ja ongi olemas.

Ja ka autoroolsi olles ei saa Andreas asu. Toru lükatakse nina alla ja nii ongi. Ma ei pea enam ütlemagi, et kui ma midagi ei ütle, siis just nii ongi hea ja siis pole vaja eraldi midagi sahmida. Meie koostöö sujub kenasti.

Kindel on see, et portreefoto juurest ei taha ma pääseda ei üle ega ümber ja nüüd on vaja lisaks tahtmisele õppida kaamerat ja tehnikaid paremini tundma, pilte töötlema ja harjutada ja harjutada ja siis ikka edasi harjutada. Võib-olla kunagi õpin ma ka inimesi toppima asenditesse, mis kuidagi millegi hüvanguks head on (no näiteks need, mis lasevad asjadel optiliselt paista kuidagi soovitumad), aga seniks jälgin ma inimesi lihtsalt nende loomulikes tegemistes ja see mulle meeldibki.

Lõpetuseks ka üks pisike silmaportree, sest homme hommikul lähen ma elus esimest prille proovima silmaarsti juurde. Natuke hirmus ja natuke põnev on ka.

15. september on Maailmakoristuspäev ja kuna mul oli vaja eelmisel nädalal leida pressifoto koolitöö jaoks üritus, mida kajastada, siis tundus FB Lapsekandmise grupi ettevõtmine koristada Pirita tee kandis mulle igati sobiv ja südamelähedane ettevõtmine mida kajastada. Sellest pidi saama minu esimene suurem iseseisev koolitöö. Muidugi oleks saanud ka lihtsamalt, ise mingi pisike projekt tekitada ja siis sellest pildilugu kokku panna. No näiteks “Koer Happy päev” või sellest, kuidas vanaema kaevul vett käis toomas.

Ma otsustasin katsetada ja ennast proovile panna. Omal moel olen ma sarnast asja ju ka varem teinud. Esimesena meenub kohe Hanna-Liisa unistuste päev. Oluline vahe on pigem selles, et varasemalt olen alati turvaliselt telefoniga hakkama saanud. Nüüd aga pidin oma kaamerale hääled sisse ajama. Olles selleks päevaks kaamerat läbi suurte prohmakate veidi teadlikumalt kasutanud ei vähem ega rohkem kui neli päeva.

Alguses oli plaan, et ma lähen lihtsalt riivamisi sealt ürituselt läbi, kogun emotsioone ja teen oma vajalikud pildid ära. Siis hakkasin aga mõtlema ja muretsema, et kas see on ikka ok. Kuidas ma lähen neid lihtsalt sinna kaameraga jälitama… Äkki ma tungin kellegi privaatsusesse? Ja soov/soovimatus olla pildil tundus piisav argument, et kirjutada lapsekandmise grupis ürituse ametlikult kontaktisikule, Itile. Küsisin, kas ma tohin tulla ja kuidas on hea saada nõusolekud piltide hilisemaks kasutamiseks. Samas kui võtta nüüd pressifotograafias nähtavat, siis keegi ei küsi, kas avalikus ruumis tehtud pildil tahab keegi olla või mitte. On nagu on. Võimalik, et ma muretsen üle.

Mis mind aga tõsiselt muretsema pani oli Iti soov mu pilte hiljem ka näha ja ehk ka kasutada. Hirm tekkis. Üks asi on koolitöö ning tehtud piltide ja protsessi analüüs, sootuks teine asi on asja justnagu päris päriselt teha. Mis saab siis, kui ma tehniliselt täiesti põrun? Koolitööst oli korraga saanud midagi palju enamat. Minu esialgne mure, et kas mu üks ja ainus aku vastu peab ja üks ja ainus mälukaart koostööd teeb ja ikka kodust kaasa saab, asendus sootuks muude muredega.

Laupäeva hommikul haarasin ma oma kaameraga seljakoti kaasa ja asusime teele. Närv oli sees, aga aega oli veel palju. Andreas arvas, et tark oleks kohvikust läbi põigata. No ta juba aimas, et ma kavatsen suurest ärevusest  söömata õhtuni vastu pidada. Ilm oli ühtlaselt hall ja taevas rippus raskelt maailma kohal. Kohviakna valguses tulid pildid enamvähem ootuspärased, aga õues olin ma meeleheitel. Miski ei tundunud nagu päriselt hea, kui ma pisikesel ekraanil oma pilte uurisin.

Jõudsin Pirita teel kogunemiskohta kohale veerand tundi enne ürituse algust. Pidime kohtuma lippude all, aga ringi vaadates taipasin, et pigem saab kogunemiskohaks ikkagi parkla. Kui kell oli mõni minut üle 10 tiksunud, helistasin Itile ja uurisin, kas ma ikka olen õiges kohas. Olin. Tegin paar sammu ja siis see kõik algas. Ma sukeldusin tundmatus ja väga hirmutavas kohas.

Esialgu tundus, et kohal on rohkem suurte kaameratega tüüpe kui lapsekandjaid. Aga siis võluti lapsed ja nende kandmise vahendid välja ja asuti tegutsema. Sel ajal kui intervjuusid anti, siplesin mina meeleheites ikka alles oma kaameraga. See taevas ja valgus olid kuidagi isemoodi. Olin selleks hetkeks manuaalse seadistusega jõudnud katsetada kolm päeva. Äkki aitab mõni lihtsam programm? Ei? Aga täisautomaatne? Ka mitte… Kõik, mis pildile jäi oli liiga tume või liiga hele. Või sootuks veidrate värvidega. Fokusseerimisega jändasin samuti ja otsisin tasakaalu tehnika ja ilma ja iseenda vahel. Üks suure objektiiviga tegelena sai mõnuga muiata mu üle ja pidas vajalikuks kommenteerida mu 35 mm fix objektiivi. Ma oskasin selle peale vaid kosta, et eks ma pean rohkem liikuma ja julgemalt inimestele lähenema. Kahtlemata oleks mul sel päeval märksa lihtsam olnud, kui ma oleksin tuttavate inimeste keskel olnud.

Seal ma olin – ummikus oma teadmiste, oskuste, häbelikkuse, tehnika, ilma ja kõige enam mulle seatud ootustega mu pilte hiljem näha. Ma ju olin küll kohe alguses selgitanud, et ma alles alustasin õpinguid jne, aga ma tean ju ise ka, et nii äge on, kui keegi teeb pilte, kasvõi telefoniga ja uduseid, ja neid siis hiljem ka jagab. Emotsioon loeb. Aga ikkagi tundsin ma suurt vastutust. Suuremat, kui ma niisama oleksin saanud telefoniga pilte klõpsida ja neid siis jagada. Aga ei! Ma ei võtnud sel päeval telefoni vist isegi taskust välja.

Ja siis läks üks pere raginal võssa. See oli selline näidisprogramm meediale, aga kokkuvõttes vahet polnud, metsaalune sai ju kübeke puhtamaks iga sealt välja toodud esemega.

Märkasin, et üks helerohelises linas istuv laps suundub ka oma emmega võssa. Hingasin sisse ja välja ja sukeldusin nende sabas tundmatusse. Sain neil veel nii palju sabast kinni, et küsida, kas on ok, kui ma neid veidi jälitan. See oli ok. Ja ma siis jälitasin. Nõlva mööda ronides oli tegemist, et püsti jääda, mitte libiseda ja kaamerat kaitsta, aga eesmärk oli püha. Võsas oli hämar, aga ometi oli seal valgusega tasakaalu leidmine kaamera jaoks kuidagi lihtsam.

Plaani järgi pidi üritus kestma 10st kella 16ni. Kella 10:30ks oli kohale tulnud paras punt lapsekandjaid koos peredega. Inimesi oli oodatust mõnevõrra küll vähem, aga sellegi poolest sai kokku entusiastlik kamp, kes trotsis meretuult ja niisket ilma. Kogunemise järel hakkas kõik see seltskond liikuma. Mina taipasin, kui oluline on teada plaane enne ja ka seda, et kui keeruline on mul rahvast ette jõuda. Mitte see, et ma ei tea, kuhu minna ja mitte see, et ma ei jõuaks vaid just pigem see, et häbelikkus ja tehniline ebakindlus ei lase mul sedasi veel vabalt tegutseda. Seega ma siis soojenduseks lihtsalt jälitasin neid ja tegelikult nägi sedasi palju vahvamalt ju ka lapsi nende seljal, kes eestvaates poleks ehk üldse nii vahvalt näha olnud.

Metsatukk sai kiirelt puhtaks. Või pigem see juba oligi üsna puhas ja pildile suutsin ma ka pigem püüda kilekottidega metsas jalutavaid tegelasi. Aga tore oli see kõik ikkagi.

Edasi liikusime avaramasse kohta. Siin mängisid minu jaoks oma rolli ka sellele paigale iseloomulikud jooned.

Kaks tundi koristamist ja kõik olid ära teeninud väikese puhkepausi. Ka prügikottidesse kippusid selleks hetkeks juba augud sisse vajuma ja samas tuli need uuesti parklasse toimetada.

Mul oli sel päeval korduvalt tegemist, et mitte appi tormata vaid jääda oma põhitegevuse juurde. Nii oleks tahtnud ju ka aidata. Seadistamisega olin ma endiselt püsti hädas ja pea igast pildist on kordused liiga tumedas, liiga heledas ja ebateravas vormis.

Teiste järel tagasi parklasse suundudes jäin ma lummatult vaatama. Enamus seltskonnast liikus teist teed mööda, aga Iti pidi ka platsi teise otsa jäänud prügi ära tooma. Seal ta siis astub keset värskelt koristatud sillutatud väljakut. Kui pisike on inimene ja kui palju ta tegelikult suudab.

Piknik peeti maha värske mälestusmärgi kõrval künka otsas. Lapsed olid terve hommiku aktiivselt tegutsenud ning selleks hetkeks näisid nad üsna väsinud ja näljased. Ilm oli tuuline, aga külm õnneks polnud. Ka mulle pisteti maitsev vorstipirukas pihku. 🙂

Osa rahvast oli lahkunud juba enne pikniku algust. Osa lahkus pikniku järel ning alles jäi päeva teise poolde neli täiskasvanut ja neli last. Eesmärk oli ka Pirita tee äärne kallas puhtamaks saada. Suurem seltskond läks autoga veidi linna poole, et sealt meile vastu hakata liikuma ja mina läksin ühe beebiga perega teiselt poolt neile vastu.

See pilt justnagu ei kuuluks sellesse päeva, aga mingis mõttes on see üsnagi asja üdi ise. Tahame me ju et maailm meie ümber oleks puhtama ja turvalisem paik. Ja et ta jääks sellisena ka meie lastele. See oli üks väga armas hetk, kui me seal seisime ja tema poole vaatasime.

Mere ääres oli veel tuulisem kui üleval mäe otsas. Betoonmüürist alla me ei pääsenud, kuigi nägime seal muu sodi seas ka üht ostukäru. Ülemine tee oli üsna heas seisus. Kommipaberid ja konid, mida sealt leida võis, kippusid aga tuule alla võtma ja prügikotiga koos lendu minema. Beebiga pere ei saanud enam palju abiks olla. Jätkasin üksinda teed linna suunas, et viimane rakuke koristuspäeval osalevaid lapsekandjaid üles leida.

Päike hakkas piiluma ja maailm muutus märksa helgemaks. Ja seal nad olidki!

Ka viimaste vaprate seas oli jagunemine toimunud. Kaks koristasid randa ja kolm pakkusid neile ülevalt seltsi. Koos oli ikka ju parem. Samal ajal tegelesid suured inimesed veel paralleelselt ka asjaajamisega, et kogutud prügi oma teekonda hiljem ootuspäraselt jätkaks. Mererannas oli sodi rohkem kui mujal. Ka sellist suuremat sorti värki, mis ei mahutanud kotti. Randa oli oodata aga ka traktorit, mis pidi siis veel oma töö tegema. Pisem praht sai aga kotti kokku kogutud.

Neli ja pool tundi hiljem, kell 14:30 loeti üritus selleks korraks lõppenuks. Lapsekandmise osa läks küll pildis lõpuks veidi kaduma, aga palju enam luges soov olla kohal ja tegutseda. Ja seltskond moodustus ju kokkuvõttes ikkagi lapsekandjatest ja kantud lastest 🙂

Vaprad väsinud organiseerijad:

Ja selle päeva suured koristajad 🙂

Kodus vaatasin kohe ruttu oma piltidele otsa. Olin seal jõudnud teha 820 klõpsu. Esimese sortimise järel jäi alles 320 pilti, mis ei olnud liiga tumedad, liiga heledad või totaalselt ebateravad. Ajakava, mille me eelnevalt koolis koostama pidime, nägi ette, et järeltöötlusele ja töö esitamisele koolile läheb mul kokku 4-5 tundi. Kui ma oleksin teinud vaid koolitööd, siis sellest pundist 10-15 pildi leidmise ja nende silumisega oleksin ma kenasti hakkama saanud. Nüüd aga istusin ma arvuti ees ja vaatasin oma piltidega murelikult tõtt.

Kuus tundi kulus laupäeva õhtul selleks, et pilte sorteerida, lõpuks jäid letile 150 pilti, mis tundusid mingil põhjusel olulised või head ja servast jõudsin neid ka sutsuke sättida. See oli hetk, kus ma teadsin, et taipaksin ma Lightroomist vaid midagi, siis oleks see kõik veidi lihtsam. Aga paraku ei tea ma sellest veel midagi. Ja Photoshopis oskan ma pilte pisut ükshaaval muuta. Ikka igaüht otsast pihta ja eraldi, aga asi hetkel seegi.

Pühapäeva hommikul oli meil plaan perega midagi teha, sest nad pole kooli algusest alates mind praktiliselt näinud, aga teadmine, et esmaspäeval sõidan ma juba kaheks päevaks kooliga seoses loodusesse ja teha on veel mitu muud koolitööd, ei andnud asu. Tegin ära hädapärased asjad ja kell 2 päeval istusin kontoris maha ja hakkasin koristuspäeva pilte siluma. Samal ajal kihutas mu peas sada mõtet sellest, kuidas faile ühes tükis ümber nimetada, millises suuruses need üleandmiseks salvestada, kuidas neid pilte üle anda jne jne jne. Kogemus ju sellisel kujul puudub mul täielikult. Uurisin ka Andreaselt. Tema laitis Dropboxi mõtte sellisel puhul koheselt maha ja leidis, et kõige mõistlikum on teha nt FB-s pildialbum või kui faile suuremalt on vaja, siis pildid kokku pakkida ning nende WeTransferiga vajalikul aadressil saata. 18 tundi hiljem, kell 8 hommikul, tõusin ma oma laua tagant lõpuks püsti ja hakkasin rappa minemiseks asju pakkima.

Ma olin magamata ja rampväsinud, aga mul oli 122 (115+lisad) pilti! Ja vaat see oli hea tunne. Kindlasti saab kõike seda mitmes plaanis teha kordades paremini, kordades vähem valuliselt, aga ma andsin endast oma teadmiste, oskuste ja võimaluste juures kõik, mida suutsin. Ja teadmine, et varsti suudan ma paljusid asju veel paremini, on üks igevasti inspireeriv ja lohutav. Aitäh, selle võimaluse eest! Aitäh, lapsekandjatele, oma koristuspäeva minuga jagamast! 🙂

Siit aadressilt näeb FOTOSID, mis sel päeval asjateadliku fotograafi poolt tehtud said.

Ja minu pildialbumi leiab SIIT.

Vanameister Jan Gehl (Taani arhitekt) oma inimestele loodud linnade ideega on juba julge 20 aastat minuga ja saadab mind linnaruumis pea igal sammul. Kolmapäev oli meil koolis teemaks Street Photography ja see oli päev, kus linnaruumi kujundamisele spetsialiseerunud maastikuarhitekt ärkas omal viisil taas minus ellu. Ma olen elu jooksul linnadest teinud palju pilte, aga siis selleks, et näidata, mis on toimiv lahendus ja huvitav detail, mis vajab muutmist ja mis peamine, kuidas inimesed seal olla saavad. Sisuliselt alati on need pildid käinud kaasas või olnud aluseks analüüsile paiga psühholoogiast ja linnaruumist endast. Sel korral oli meie pildiülesanne veidi teine – meil oli võimalus näidata linna enda nägu just nii nagu ta on ja sügavus oli mujal kui tajutava tunde ja funktsionaalsuse koosluses. Kaalule jäi tajutav tunne ja lihtsalt hetked.

Meil oli vaja kahesuguseid fotosid – jälgides, otsides ja hoolikamalt kaaludes ning nö puusalt tulistades ehk suunad vabalt käes kaamera millegi huvitava suunas ja klõpsad pildi, teadmata, mida ja kuidas see kinni püüda tahab. Me olime enne ülesande kättesaamist põgusalt tutvunud erinevate tänavafotograafide tööde ja stiilidega ja üks oli kindel, et me vist pigem vaatleme ja otsime, kui läheme mööduvatele inimestele kohe esimesel korral julmalt näkku hüppama Bruce Gildeni stiilis oma kaameraga, et vahetuid emotsioone ja kõrvakiile koguda.

Millele koolis veel tähelepanu pöörati oli see, et me ei tormaks, vaid vaataks, ootaks. Oluline oli minna usus, et õiged asjad tulevad ise meie juurde. Meie asi on need vaid ära oodata ja tabada. Või noh, umbes sedasi. Oluline oli kõige pealt ringi vaadata, elu-oluga tutvuda. Lisaks maailmaavastamisele oli mõistagi vaja ka tehnilise poolega hakkama saada…

Mina, kes ma olin linnas esimest korda kaameraga (päev varem tegin koolis oma esimest portree-tööd ja siis ka mitte täismanuaalselt), sättisin kaamera M-i ehk manuaali peale ja hakkasin katsetama. Kusagil kuklas hakkab mingisugune arusaamine vaikselt tekkima. Areneda on mõistagi veel musttuhat miili, aga vaikselt tuleb.

Me võtsime Tiina ja Liisiga asja tõsiselt. Liikusime jala linna suunas ja vaatasime ringi. Viru Keskuse juures tegin esimesed katsetused. Seal rehitses tädi Tammsaare pargi veerel kivisillutiselt langenud lehti ja see oli selline omamoodi hetk. Aga pildis läksid nad metsa. Esimene oli liiga hele, teine ebaterav, kolmas tume ja kompa mõttes ka ebasobiv.

Lõunani oli veel aega, tänavad olid ilusast ilmast hoolimata inimtühjad. Vanalinna me ei kippunud, aga kus on veel inimesi? Hobujaamas kindlasti. Seega liikusime edasi võtsime suuna läbi Hobujaama Roteramanni kvartalile.

Seal nad seisid. Haukasid väikest einet ja maailm nende taga oli üleelusuurune.

Kasutasin koolist soovitusena kaasa saadud seadistust – ava 1,8, säriaeg 1/125 sekundit ja ISO 250.

Kino juures oli muidu ka huvitav. Seal toimus igas suunas midagi. Kohe putka taga oli terve kari tuvisid ja üks kodutu olemisega tädi toitis neid. Turvamees vaatas ülevalt treppide pealt käed rinnal vaheliti alla nagu kapten sillalt. Pudelikorjajad vahetasid mõned sõnad ja sorteerisid saaki.

Liis tegi mõned pildid tuvide suunas ja siis leidsime me kino ees eksinud ostukäru. Liis pööras kannalt ringi ja läks käru uurima. Mulle jällegi meeldis see vaatepilt teise nurga pealt. See hull taust ja punase ukse kohal punane silt “HOME”.

Inimesed liikusid. Kes kohvriga, kes suure matkaseljakotiga, kes läks lõunale, kes kiirustas kuhu mujale. Kohe meie kõrval peatus teeservas auto ja söögikohta toodi kaupa. Tuul lõõtsus ja meie juuksed lendasid. Tiina tegi itsitades oma kaamerat uurivast Liisist pilti, kellel olid juuksed üle näo. Mina suunas samal hetkel oma kaamera suvaliselt vasakule ja sain sealsamas seistes hoopis sellise pildi. Ehk selline sai minu esimene “puusapilt”:

Teine sättimata tulistatud pilt tuli sealsamas selline.

Tegime ringi Rotermanni kvartalis. Jändasin seadistusega, sest seal oli kohati väga pime ja siis jälle paistis korraga nurga tagant ere päike. Ühe ulakust teinud ratta leidsime ka. Ma proovisin temast teha ka ilupilte, aga kuna ma põlvili ei tahtnud seal roomata, siis sirutasin taas käe, suunasin objektile ja vajutasin.

Kuna meil oli vaja ka inimesi oma linnapildis kohata, siis liikusime tagasi Hobujaama suunas. Teel sinna, jäime korraks ühe pagaripoe vaateaknast sisse vaatama ja agar tädi teisel pool aknaklaasi viipas meid laia naeratuse saatel sisse astuma. Läksime. Võtsime piruka ligi ja jätkasime teekonda. Mõnus oli.

Kino juurest teisele poole teed suundudes on keset autoteed väike tõke. Jäin sinna keskele hetkeks tõkke taha taha peatuma ja tegin pilte sellest, kuidas inimesed teed ületavad, kuidas bussid, autod ja trammid liiguvad. Kõige enam meeldis mulle lõpuks aga hoopis pilt, kus inimesed neljal saarel ootavad enda foori lubavat tuld. Kõik on ettenäitajad, et teised saaks olla ettevaatajaid 🙂

Tagasiteel vaatasin vana Teenindusamaja (praegune Tallinki hotell) peegeldavast klaasist aknaid, aga ei tabanud seal midagi liiga huvitavat. Paar sammu hiljem klõpsas sõrm kaamera tööle ja käsi sirutus ettekollase auto suunas. See sammaste rütm, uus ja vana maja tihedalt kõrvuti, üksik inimene esiplaanil ja kollane auto!

Sõime lõunat ja läksime kooli tagasi. Kõik said näidata kaht pilti – üks puusalt teine sihitud. Ma näitasin oma kaht lemmikut – ostukäruga ja seda kollase autoga “puusakat”. Õpetaja arvas, et kollane auto rikub pildi ära. Ja tädi juuksed. No ma siis kodus võtsin pildi ette ja tegelesin veidi autovärvimisega.

Nii on ka hea. Aga kollasega meeldib mulle endale ikkagi rohkem. Olgu see või kohe keset pilti. Igal juhul on mul tore kõrge puus, millelt ka selliseid vahvaid pilte vahel saab 🙂

PS selle päeva õhtul läksin ma poodi peapaela ostma, et mu ulakad juuksed edaspidi paremini paigal püsiksid 🙂

Teisipäev oli see päev, kui ma lõpuks koolis kaamera kotist ka välja võtsin. Ega valikut enam polnud, sest telefon oli oma töö suuresti teinud. Kätes värin, hinges värin, peas ringi rallimas numbrite segapuder, korrutasin ma endamisi meile antud ülesannet: kolmikud, vahetustega on üks modell, teine assistent, kolmas fotograaf. Vaja on leida koolimajas erinevaid aknaid ja nende valguses proovida portreesid pildistada.

Assisteerimisest  meie kolmikus suurt midagi välja ei tulnud. Eks see on alguse asi. Tegime kordamööda teineteisest pilte. Juhendamisega oli ka nii, et no vaata nüüd sinna ja liiguta lõuga üles või alla. Ettekujutus headest toimivatest ja ebaigavatest poosidest oli mul üsna hõre. Jah, ma olen neid juhendeid vaadanud, aga need on ALATI nii kunstlikud ja jälgides mõnegi fotograafi töid, siis asjad hakkavad korduma. Sageli on lisaks käekirjale, samadele asenditele inimestel seljas samad fotograafi poolt antud riided ja vaat siis läheb asi lamedaks kätte ära. Ma olen siiani eelistanud inimesi tabada nende loomulikus liikumises. Ja nüüd korraga oli vaja poseerimise värki harjutada. Väljakutse missugune.

Ma olin tehniliselt nii puntras, et ega mul muule polnud aega väga mõtelda. Läksin manuaali asemel A-programmile. Lükkasin rõõmsalt ava suurimaks ehk mu 35 mm fix objektiivi F1,8 peale ja säriajaga hakkas kaamera ise tegelema. Mina julgesin puudutada vaid ISO-sid.

Sellest, et ma suure ava nõudlikkust arvesse võttes fookusega puhta metsa olen pannud, sain ma aru natuke liiga hilja. Eks ma ju otsustasin ujuma õppida ikka krokodillide basseinis ja jätsin kenasti ka fokusseerimise manuaali peale. Ja nii ma seal siis elu eest püüdsin silma tabada ja selle asemel leidsin hiljem pildilt hoopis, et nael aknaraamis oli teravaks saanud. Algaja värk. Igal juhul läks fookusevärk selle katse järel sirgelt tagasi automaadile. Las ma arenen veel, hihii. Võimalik, et aasta pärast ma vaatan neid pilte ja nutan lahinal, aga kusagilt peab ju alustama ja oluline on alustada. 🙂

Nii, aga siin siis minu katsetused. Fookusega on nagu on. Pilditöötlusega samamoodi – on nagu on. Minu suured tänud lähevad imelisele Elisele, kes mu piltidel ilmavalgust lubas näha!

Alustasin peaaegu-passipildist. Valgus aknast oli nagu ta oli ja mulle meeldis oma peas mõte inimese valguse ja varjupoolest. Heledast ja tumedast. Kumba on rohkem? On need pidevas liikumises?

Viimasel ajal istuvad mulle tumedamad pildid miskpärast rohkem. Heledatel, neil udus heljuvatel ja valgepitsilistel, jääb powerist kuidagi puudu. Ja enda toorestele piltidele otsa vaadates on seal alati liiga palju punast. Vahel ka liiga palju kollast. Sinine tundub hea. No nii näpuotsaga. See annab pimedusele õhku juurde, et ta ei lämbuks ega hõõguks.

Järgmise akna leidsime hämarast koridorist võimla juures. Kõrge aken ja veidi teisest suunast langev valgus tegid oma tööd.

Ja mina olen ilmselgelt lummatud Elise tätokatest. See on ka mu üks lemmipiltidest antud korrast.

Ametiportreed katsetasime ka. Sedasi juhuslikult. No ja ikka hirmus ebateravalt, aga kuidagi mõnusalt.

Kolmanda akna juures olin seadistusega väga hädas. Miski ei tundunud hea ja lõpuks läks kõik ühe rauaga nagu pilte analüüsides selgus, kui vahepeal kümme korda edasi ja tagasi asju muutsin. Eks seal oli ka kõige pimedam. Samas sain ma siin endale meeldiva pimedusega natuke mängida.

Ja siit tuleb minu enda kõigelemmikum. Seal ta oli. Toimetas endamisi ja mina püüdsin läbi tehniliste probleemide rägastiku tabada teda nii nagu mina teda näen. Imeliselt.

Esimene koolinädal on läbi. 15+21 nädalat on seda õppeaastat alles. Selle aja jooksul peaks juhtuma palju imesid. Ma usun neisse.

Kindel on see, et Tartusse ma sel aastal minna ei saa. Pingutan selle nimel, et järgmine aasta saan. Senikaua hoian aja maas ja teen palju vähem asju korraga. Raske südamega loobusin veel mitmest väga vahvast ja olulisest ettevõtmisest. Aga noh, on aeg elada ja on aeg veidi vaiksemalt võtta. Need, kes triibu-uudist ootama jäid. Siis õrn triip oli, paar päeva hiljem oli veel õrnem triip ja siis see triip kadus. Ju siis pidi jälle nii minema.

Kolmandal koolipäeval tundsin, et mul on puhkust vaja. Päriselt. Sellist pikka ja mõnusat, kus saab jalad mõnusalt seinale panna, ei pea muretsema ja saab olla sedasi nii kaua kuni hakkab päriselt igav. Kuna sellist puhkust pole ette näha, siis tuleb kõik enda jaoks kiirendatult läbi teha. Ja mul on prille vaja. Esimest korda elus veab nägemine alt ja see on mulle paras põnts ja piin. Kevadel kontrollis käies oli kõik ok ja nüüd siis korraga kohe nii ja päris hullusti.

Ja kaamerahirm on mul nii sügaval sees. Vahib teine sealt kapi otsast mulle vastu ja, EI, ma ei võta teda sealt alla enne, kuni ma ei saa päriselt aru, mida ma temaga tegema pean. Kõik ütlevad, et mis see siis ära pole, võta kätte ja hakka aga harjutama. Jaah! Kas ma siis oleksin selles punktis, et ma õpin fotograafiks ja kardan oma kaamerat nagu tuld (ja tuld kardan ma väga). Ja nagu ma poleks harjutanud. Kõvakettad räägivad suurtes numbrites. Aga ma pole nendega rahul. Või noh, ma pole iseendaga rahul, sest ma tean, et peab kuidagi muudmoodi saama ja mitte läbi katse-eksituse vaid teadlikult. Ma võin olla igasuguseid asju, aga isekatsetaja ma pole. Nõudmised endale on liiga karmid. Selline teadmatu ekslemine on frustreeriv. Ma pole ka juhendatavana ehk kerge nähtus, sest mul on kombeks ise mõtelda, aga elu jooksul on siiski tõestust leidnud fakt, et asjatundlikku suunamise üle olen ma äärmiselt tänulik ning võtan õpitu heaga omaks. Sellele ma loodan.

Kuna me tehnika asemel koolis hetkel pigem pilditegemisele keskendume, siis pilti teen ma endiselt telefoniga. Tegelikult ma küll tõin oma kaamera neljandaks koolipäevaks sealt kapi otsast ka alla ja laadija otsisin üles ja mälukaarti kontrollisin. Ma ju loodan nii väga, et see tobe hirm läheb mul kohevarsti üle, aga hetkel on vist veel liiga vara. Aga neljanda päeva hommikul surusin kaamera endale isegi seljakotti ja võtsin kooli kaasa. Eks see on mingis mõttes nagu kevade ootamine. Millal see jää siis läheb? Äkki täna?

Lõunapausi ajal suundisime vanalinna ja ma olin peaaegu valmis katsetama. Siis aga selgus, et Tiina on oma mälukaardi maha unustanud ja selle asemel, et ma enda kaamerat uue hooga taas katsetaksin, vat selle asemel pakkusin hoopis Tiinale enda kaarti laenuks. Ja läksin jälle telefoniga pildistamise peale välja, sest see on turvalisem valik. Pluss see nägemise asi. Peos sättida ja vaadata pildistatavat on hetkel veidi parem. Mis siis saab, kui prillid ei aita? Seda, et mul on keerulised silmad, seda tean ma juba aastaid. Ja ma ei suuda päikseprillegi kanda, pea hakkab esimese viie minuti järel valutama ka siis, kui miski peale ja ninale ei rõhu… Aga noh, ehk kuidagi ikka saab ka inimlikult. Lootma peab.

Neljapäeval käisime me siis kogu klassiga vanalinnas. Trenn on meil asjakohane. Kahe tunni jooksul, kuhu hulka pidi mahtuma ka tulek ja minek ning söögipaus, oli vaja leida maamärgid, millest teha tavaline turistivaade ja sellele vastukaaluks samast kohast mitte nii turistivaateline ja märksa abstraktsem pilt. Sellised ülesanded mulle meeldivad. Peas võbelesid postkaardid Tallinnast. Klassika!

Sõitsime trammiga linna ja alustasime Viru Väravast. Turistikaga oli lihtne. Need vaated on, ma usun, väga sügaval meie sees alati olemas.

Aga Mäki ees oli pisike kitsas lomp. Tiina katsetas seal veepeegeldusega ja mina omakorda tegin temast siis pilti.

Ja siis otsisin seal tillukesest veesilmast ka enda tõde.

Ja siis leidsin hoopis seesuguse toreda loo.

Kuidas tundub? Sama objekt, kaks erinevat vaadet.

Edasi liikusime Raekoja poole. Enne klassikat, mis mu peas nagunii olemas oli, tabasin end juba muudelt mõtetelt:

Andreas ei suutnud mulle kirjeldada miks, aga talle meeldib kõigist mu kümnest Raekoja vaadatest,  just see. Seega sai hetkel ka see pilt siia ekraanivalgusesse toodud:

No ja Raekoja turistika-laadne ka:

Juba Raekoja juures olles vaatasin ka teisele poole, Pühavaimu kiriku juurde ma ei jõudnud, aga vaade selles suunas on ka tore.

Saab tavaliselt. Lihtsalt üle platsi vaadata.

Ja saab üsna sealsamas ka üle punase vaiba valguse kätte tulles. Ja kui veel keset platsi oleks suur kuusk.

Aeg tiksus. Kiirustasime sööma. Ja siis oli veel just täpselt nii palju aega, et kähku ka Niguliste kiriku juurest läbi lipata. Noo, tuleb tuttav koht ette?

Teistmoodi pildini ma ei jõudnud. Katsetasin küll nii ja naa mitmes kohas, sain kätte tuvisid ja päevitava provva, aga see polnud päris see. Seega tegin hoopis mõned klõpsud enda usinatest kaaslastest.

Vanalinnas oli suvi. Mesilased sumisesid ja mõnus oli olla.

Värskendus (20.10.2018):

Oktoobris võib vanalinnas leida aga seesuguseid vaateid

Kuniks pool seltskonnast sooritas Uue Maailma majade vahel aja peale ülesannet nr 1 (ehk tundmatus kohas portreefoto tegemine 2 minuti jooksul), oli meil pool tundi aega ümbruskonnas ringi vaadata ja seda maailma seal siis avastada. Eesmärk oli leida erinevaid kohti, kus oma paarilist pildile püüda. Hüppasime vette ja hakkasime ujuma. Igaüks nii nagu tema ettevalmistus, teadmised, vahendid ja oskused võimaldasid. Korraga said keskpõrandal kokku häbelikkus ja huvi, otsimine ja harjutamine. Hirmu polnud aega tunda, sest aeg tiksus ja tühjade kätega tagasi minna ka ei saanud. See oli meie teise koolipäeva keskpäev.

Mul polnud sel päeval kaameratki kaasas. Ma kardan oma kaamerat hetkel miskipärast veel enam kui varem. Kramp on. Aga mul on tore telefon, mid ama olen harjunud kasutama. Lihtne ja käepärane selline. Ma pole siiani suutnud leida kohta, kus ma selle automaadi pealt manuaalseks saaksin sättida. Aga äkki ei saagi? Äkki see ongi nii popp asi, mis tahab kõike ise teha ja minu ülesandeks on lahendada muud maised küsimused? Kokkuvõttes usun ma, et ka tikutopsiga saab kätt harjutada, valgust, varju, värve, kohti ja mida kõike veel avastada. Ja seda ma sel päeval tegingi.

Minu suureks õnneks oli mu paariliseks Tiina, kellega me koos kulgesime ja teineteisest kordamööda pildile püüdsime. Näe vaata, siin on oksad pikalt üle halli aia rippumas! Proovime? Muidugi me proovime!

Oo, ja vaata! Seal on mingi hull värviline sein! Läheme sinna ka! Sellist seina peab ju ometi katsetama. Mina teen pilti Tiinast ja tema samal ajal minust. Aeg ju jookseb ja ülesanne on vaja täita ja samas on sedasi tore ka.

Ja Tiina on tore. Koos sedasi kulgedes saab veendumus sügavamaks. Temas on helgust ja vahetust. Ta on selline lõbus ja armas päikesekiir.

Nii ja vaata nüüd sinna ka!

Mulle meeldib see sinakashall plankaed kohe eriti. Või siis pigem see, kuidas see tara Tiinale taustaks sobib.

Liigume veidi tagasi, sest märkasime juba teel värvilise seina juurde kollast maja. Proovime kaugemalt…

… ja lähemalt ka. Lähemalt avastasin end mõttelt, kas need sügiskollaseks kippuvad puud on siin või sealpool ust.

Milline on Sinu lemmikmultikas?

Tiinal oli selle kohta kohe terve lugu.

Ja siis avastasime, et appiii! me oleme hiljaks jäämas ja jooksime ruttu kokkulepitud kohta, kus teised juba ees ootasid, et salajast ülesannet lahendada.

***

Kõigile piltidele on näpuotsaga kontrastsust lisatud. Kõike muud me alles õpime. Imeline ISO-40 on mu telefoni kaamera enda valik.

Minu isiklik lemmik tollelt jalutuskäigust on see pilt:

Kui me oma jalutuskäigu lõpetasime, ootas meie rühmapooltki kardetud ülesanne nr 1 ehk meil tuli 2 minuti jooksul pildistada oma paarilist tundmatus kohas. Selleks osutus pisike majatagune garaazhiga sisehoov. Tiina tegi minust pildid platsile pargitud auto peegeldustega. Mina kasutasin oma kahte minutit selleks, et raginal võssa joosta ehk läksin temaga koos uurima, mis toimub garaazhi varjatud küljel, Leidsime sealt laheda kooruva värviga seina. See sobis 🙂

Näonaha paikatimmimisega jäin ma hätta, aga omamoodi toredad on need pildid ka 🙂

Kui sinust peab saama fotograaf, siis pole aega niisama passida ja peab asuma tegudele. Sellest, et mu maailm hetkel suht pahupidi on ja ka sellest, et ma oma kaamerat kätte ei julge võtta, ma täna ei räägi. Täna räägin ma hoopis meie esimesest koolipäevast.

Olles grupikujunemise ja -kujundamise protsesse servast veidi nuusutanud, vaatasin ma seda alguse asja me klassiruumis ka teises mõttes huviga. Kaua mul muidugi aega seda asja vaadata polnud, sest ülesanne anti kätte ja meil tuli enda kõrvalistujat intervjueerida. Küsimused olid ette antud ja vastustest pidi kokku saama pilt, millel vähemalt kolm elementi mingis mõttes esindatud on. Töö teostamiseks oli lõpunapaus.

Tellisin söögikohas kana ja lippasin poest läbi ning ostsin karrit. Kookospiima võtsin ka, et oleks veel veidi ilmsem see asi.

Sain vajalikest märksõnadest mingis mõttes pildile (kana) karri, söögitegemise ja sinise värvi.

Aga ma polnud tulemusega üldse mitte rahul. Kuigi karrikollane sellel pildil on tore, aga kana on puudu. Ma tahtsin kana. Pealelõunaste tundide ajal tekkis mul mõte. Loengut kuulates joonistasin enda kaustiku keskele kana. Ja vat see kana hakkas arenema. Ta tahtis endale kohe tervet lehekülge ja hiljem selgus, et talle sobiks ka terve raamat.

Töö esitamise tähtaeg oli sama päeva õhtul hilja. Seega astusin ma pika koolipäeva järel veel pikema sammuga koju ja hakkasin karri-kanale tema päris oma maailma ehitama.

See sai selline… lustlik ja Tan arvas üle mu õla seda asja vaadates, et ma võiks ju kokaraamatuid ka joonistada. Muidugi võin. Aga mitte täna. Täna piirdusin ma vaid rekvisiit karri-kana-retseptiga.

Ja siis tekitasin veel mõned postkaardid Kreekast ja ronisin kogu täiega kööki. Esimese päeva intervjuu-ülesanne sai lõpuks purki ja enne tähtaega saadetud just sellisena:

Muidugi oleks kaameraga saanud palju rohkem mängida ja seda suurt pundart siin pildil paremini selekteerida, aga mu pisike truu telefon tegi kenasti oma töö ka sel korral ära. Seega “I love cooking. She loves curry.”

Ja siis tuli öö ja algaski uus koolipäev 🙂