Meie kolmanda stuudiotunni eesmärk oli harjutada mitme valgusallikaga skeeme ja mõõta säriaega ja valgust ja teha mida kõike veel. Kuulasime ja vaatasime klassis kenasti ära juhendamise osa ja siis… võttis võimust… k a o s ! Selline rõõmus, aga ikkagi kaos. Sest selleni, kuhu me tegelikutl jõudma pidime, ei jõudnud me ligilähedalegi vist. Alustasime ikka kordamisest ja noh, kuidas need asjas siis muidu kinnistuksidki.
Või noh, kõige pealt tegime ikka lihtsalt nii nagu kästud – vedasime keskele tooli. Panime selle seinast parajale kaugusele mõttega, et sellel peaks modell istuma. Et kui prooviks Rembradti sedasi? Teadsime, et peame enne saama põhiskeemi paika ja siis hakkama muude valgustega edasi katsetama. Aga mõte sellest, et meil on vaja kolme valgusallikat oli elevusttekitav ja nii me nad siis kohe ka kohale vedasime ja püüdsime sisselüilitamata lampidega mingi ootuspärase süsteemi tekitada.
Suutsime välja mõtelda, et põhivalgus võiks tulla näiteks eest nurga alt ja veidi ülevalt. Panime selle lambi Liisi ette paremale. Täitevalguse sikutasime teisele poole ette küljele. Kolmanda lambi panime Liisi taha nurga alla, paremasse külge. Ka põhivalgus jäi paremale, aga ette. Seda vist peaks tegelikult joonistama, et meie mõttest aru saada? Õnneks taipasin ma sellest asjast pilte teha ja seega saate te peagi aimu, mida ja kuidas me tegime. Aga kõigepealt ikkagi see õnnetu või õnnelik Rembradt ehk samm number üks – saada alustuseks paika ühe valgusallikaga skeem ja valgustugevuse keerasime põhja ehk 6 peale.
Leidsime Liisi põselt pisikese kolmnurga üles.
Kui ta end veidi valguse suunas liigutas, siis läks kolmnurk suuremaks ja kui liigutas veel, siis lagunes kolmnurk laiali. Oleks ta end veidi veel aegalselt valguse poole pööranud, oleks ehk ka silmuse kätte saanud?
Ja kui ta veel rohkem valguse poole vaatas, siis veidi teise nurga alt olekski vast loop olnud juba?
Noooh, Liis pööras pea tagasi nii, et põsel oli kolmnurk (Rembrandt) ja meie lülitasime sisse valgusallika number kaks ehk täitevalguse ees vasakult. Tõmbasime põhivalgust kahe astme jagu maha ehk 4 peale ja panime täitevalguse 2 peale.
Teadsime, et täitevalgus võiks mõne astme jagu olla lahjema tugevusega kui esimene ehk põhivalgus., ega et kindel olla, surusime kopsiku (reflektori) asemel lambi ette softboxi ja Liisi asemele asus Sigrid.
Lülitasime prooviks kõik oma kolm laternat põlema ka. 1 on põhivalgus (ees paremal ülevalt alla), 2 on täitevalgus (samal joonel ees vasakul, aga alt üles) ja 3 on tagantvalgus (taga paremal all, suunaga üles), mis peaks tausta ja juukseid helendama.
Alustasime taas algusest – ühe lambiga skeem paika (esimene pilt kolmikust), siis teine lisaks ja lõpuks ka taustavalgus. Selgus, et heledate juustega taustavalgus sellisel kujul hästi ei toimi ja kipub pigem juukseid pildil kärsatama. Samas tausta valguse järgi tuleb ühe, kahe ja kolme valgusallika mõju välja. Tegelikult on taust valge, ühe valgusallikaga seda ütelda küll ei saa. Põhivalgus oli endiselt astmel 6 ja täitekas 4 peal.
Kuna taganatvalgus tagant küljelt meie jaoks ei toiminud, siis sikutasime ta päris Sigridi taha, et haloefekti katsetada. Mnjah, tulemust ei kommenteeri, küll aga püüdsime me kinni tõelise Sigridi tõelise varju sellisel viisil.
Võttis aega, enne kui me jälile saime, kuidas Sigridil küll nii kaunis vari saab olla 😀
Ühesõnaga olime me omadega kenasti rappa jooksunud ja vajasime abi. Abi tuligi!
Sujuvalt said kaks esimest valgusallikat endale softboxid ette ja tagumine ehk kontravalgus, mille eesmärk on juustele ja taustale veidi valgust juurde lisada, endale ette snuudi (snoot). Sest me oleme tublid koolilapsed ja teame juba, et snuut on hea pisike spotvalgus ja sellega saab valgust suunata kõige konkreetsemalt. Vahest küll ehk liiga koondunult ja teravalt, aga me olime valmis vajadusel ka kärje snuudile ette torkama, kui peab sedasi katsetama.
Teoorias oleks me siit edasi nüüd pidanud tegema suuri arvutusi ja säritama põse heledama ja tumedama poole järgi. Aga ausalt, see oli raketiteadus sellel hetkel veel. Eks ma ju tean ise ka, et mõned teist praegu peenikest naeru peavad meie siplemisi vaadates ja juba mõne aja pärast saame me ka ise muiata, kui abitud ja kobad me sel hetkel olime veel neist asjus. Aga kõik see on tulnud loomulikku rada ja kui keegi oleks mulle kaks kuud tagasi ütelnud, et ma olen täna siin, kus ma olen, siis ma oleksin ta ju ka välja naernud ja rohelise aia taha soovitanud minna.
Esimese sammuna püüdsime me üldse mingi kolme valgusega asja luua, mis kedagi ära ei pimesta ja selle skeemiga ka mingeid taluvuspiiri mitteületavaid pilte suudaksime teha. Sellest, et me stuudios peam epimeduses mässates kasutama manuaalset fookust, sellest olime me juba kahe eelneva korraga aru saanud. Kuigi selgus ka, et kui lambid põlevad, siis polegi asi nii lootusetu ja automaadiga ja tegelikult saab asju paika sättida valguses ja siis need toimivad vajadusel paikasätitud skeemi ja asukohaga ka pimedas edasi manuaali peal nii, et end lolliks ei pea leiutama.
Fokusseerimine on endiselt mu valulaps. Vahel tundub juba, et tuleb ja siis vaatad arvutis, et jälle on ebaterav… See võtab vahel ikka tahtmise täitsa ära, sest ma ei näe vabsee loogikat selles enam. Andreas pakkus, et äkki ma peaks laskma kellegi teisel kaamerat katsetada ja siis see oskaja saab esiteks vaadata, kas on asi minus või hoopis kaameras või objektiivis (on see kokkuvõttes ju ikkagi teise ringi kraam, mille mahamüümise põhjuseid me tegelikult ei tea) ja kui on minus, siis saab äkki selgitada, mida ma ikkagi valesti teen. Nüüd siis tuleb see keegi tark leida, sest aeg läheb ja mu ahastus on vastikult suur kõigi nende teravuse pärast pekki läinud toredate piltide pärast.
Aga pole midagi! Eestis peetakse fototeraapia all silmas pigem valgusteraapiat, no seda, mida nahaarst soovitab. Kuigi ka psühholoogid ja psühhiaatrid võiksid seda depressiooni puhul soovitavad. Vähemalt teooria ütleb, et nad võiksid seda teha. Meile ei ole vaja neid asju ütleda, sest me teeme seda nagunii ise. Liisil on asi käpas, vabal sekundil tuleb nautida.
Katsetasime järjest välgutamist. Kui niisama valguseid kasutades saame me kõik osaleda, siis välkudega peavad teised ootama kuniks üks nendega pildistab. Jälgisime servast teineteise tegemisi ja veendusime üheskoos, kuidas esimesed said ülevalgustatud, sest valgusallikate intensiivsus oleks pidanud paaaalju väiksem olema.
Siis tuli minu kord. Saime Liisiga asja enamvähem paika. Valgusallikad on samad, mis enne ja asuvad samadel kohtadel, aga neil on ees ja küljes siis erinevad valguse muutjad. Põhi- ja täitevalgusel softboxid ja tagantvalguses snoot. Jaana istus platsile ja mul oli plaan hakata välgutama ehk jõuda lõpuks oma tunni põhiülesandeni.
Saatja läks klõpsti kaamera külge. Laetuled läksid kinni ja algas katsetamine. Esimesena vaade siis, kui saatja on välja lülitatud. Palja silmaga oli olukord veidi valgem, aga siiski piisavalt pime, et niisama hätta jääda.
Ja siis lülitasin saatja sisse ja vajutasin päästikule.
Esimeses reas on näha tulemus ainult ühe ehk põhivalguse välkuva softboxiga. Teised kaks valgusallikat ei tulnud kaasa. Teine põsk jääb liiga tumedaks. Valguse intensiivus oli põhivalgusel 6.
Siis saime ka teised valgused välkuma ja vaadates samades suundades, kus esimeses reas, on näha, et täitevalgus (ees vasakul) on liiga tugev. See oli samamoodi astmel 6. Tuli välja, et meil olid nad samatugevad, aga vahe oli soovitav kaheastemiseks jätta. Samas preagu pilte vaadates mõtlen, et millest siis see teise rea taustade toonivahe sisse tuleb? Kas asi on selles, mille peale ma teravustasin? See oli alati Jaana vasak silm, aga see silm ju liikus valguste suhtes. Äkki siis sellest?
Uus katse. Keerasime põhivalguse välgu 4 peale ja täiteka oma 2le, aga see ei läinud esimesel korral taas tööle. Ka seda, kuidas välgud kindlasti koostööle saada, tuleb veel hoolega harjutada.
Natuke sättimist, siblimist ja katsetamist ja kokkuvõttes sain sellise tulemuse sel korral. Tuleb tunnistada, et ehk on sellest raketiteadusest võimalik ühel päeval isegi hakata aru saama. Natuke 🙂
* alles hiljem selgus, et mul oli kuidagi kogemata läinud kaameras käiku “exposure +1 step”. Võtsime selle maha 🙂
