Portreefoto ja elu esimene välgutamine

Välgutundi minna oli kõhe. Lugesin juba eelnevalt ülesannet ja heitusin mõttes. Ma ei saa veel fokusseerimisega hakkama, mis me siis välgutamisest räägime. Aga tundi ma läksin ja tunni lõpuks selgus, et ka minu kaameral on juba sisseehitatud välk. Hea näide sellest, kuidas ma tehnikat pelgan ja seda ise uurida ei tihka. Aga tore oli seda muidugi teada saada. Tuleb tunnistada, et mul on kaameraga koos kunagi saadud ka eraldi välk, aga selle asukohta ei suuda ma hetkel me kastimaailmas veel tuvastada.

Saime ülesande kätte, koolist laenuks kabedama välgu ning suundusime õue. Ülesandeid oli meil kolm. Kasutama pidi koos loomuliku valgusega kaamera enda välku nn täitevälguna, et lisada pildile elu. Teisena oli vaja kasutada koos loomuliku valgusega kaamera lisavälku. Ja kolmandaks luua kaamera lisavälguga mulje hämarusest. See tähendab, et pildil peab välk domineerima ning olema põhivalgusallikas.

Selgus, et mu kaamera lubab koostööd välguga ruttida välgu 5 täisastme jagu nii miinusesse kui plussi. Särava päikesega, mis sel päeval meiega oli, polnud aga suurt vahet. Püüdsime alguses nii, et Sigrid seisis meie ja päikese vahel. Eesmärk oli vastu valgust pildistades varjupoolele jäävat nägu veidi helendada, aga välk hajus lihtsalt laiali. Pilte analüüsides on näha, et põsesrnad on kergelt heledamad, aga ilma on pilt parem.

Tegin kannaka ja teise katse Jaanaga, kes mu selja taga oli. Välguga ja välguta pildil polnud ka suur vahet. Küll aga taipasin, et ma saan pealmist osa liigutada ja rohkem inimese peale suunata. Seepeale joonistus grammike suurem vahe välja. Vähemalt oli näha, et pildil ja pildil on pisike vahe.

F/5,6 – 1/200 SEC – ISO-100 – 70 MM (välk -5 (min) ja +5 (max) tugevusega otse näo poole suunatud)

Alles hiljem klassi tagasi suundudes taipasin, et oleksime võinud esimest ja teist ülesannet lahendada hoopis hämaras koolimajas, sest siis oleks efekt paremini välja tulnud tõenäoliselt. Küll me katsetame seda asja uuesti.

Huvi pärast katsetasin aga enne kolmanda ülesande juurde asumist Jaanat veel nii, et päike paistis ta peale küljelt ja põsele joonistusid tugevad varjud tuules võbelevast juuksesalgust. Ma tahtsin aru saada, kas mul on võimalik äkki välguga saada enamvähem sama valgusega pilt, aga nii, et tervav juuksesalgu vari nii tugevalt välja ei tuleks. Hiljem pilte vaadates ma sellest aru ei saanud, et vahet oleks oluliselt olnud. Eks seda peab ka veel katsetama.

Kolmas ülesanne tundus alguses ulmekas. Päise päeva ajal päikesevalguses tekitada öö?! Aga kõrval said tüdrukud juba mingi oodatava tulemuse. Katsetasin sama seadistusega ja pilt oli must mis must. Tulin siis sammhaaval tagasi valguse poole ja tulemused said päris toredad. No võib tõesti oletada, et sellel pildi tegemise hetkel me koolimaja ees küll säravat päikest ei saanud olla.

F/10 – 1/200 SEC – ISO-100 – 40 MM (välk -2 astet)

Kui aga juba välgutamiseks läks, siis meenus kohe hull tänavafotograaf Bruce Gilden, kes armastab oma kaamera ja välguga inimestele näkku ronida ning jooksu pealt kohkunud nägusid kinni püüda. Tegin siis Jaanast ka käigu pealt ühe hullu näkkuhüppava pildi.

F/4,5 – 1/125 SEC – ISO-100 – 35 MM (välk +5 (max))

Kaks asja on kindlad – selliseid pilte ma teha ei taha, aga sellest hoolimata see välk töötab mu kaamera küljes. Minu asi on kaamerale ja välgule vääriliseks partneriks areneda. 🙂

Jälgi mind Facebookis:

Leave a comment