29th October 2018
, Harjutused sabale ehk fotograafiks kasvamine

Valgusskeemid ühe valgusallikaga

Juba järgmisel päeval astusime stuudios sammukese edasi. Purgid ja potsikud ja kausid ja torud olid natuke tuttavamaks saanud ja nüüd oli kohe vaja hakata neid sättima siia ja sinna. Sissejuhatavas osas joonistasin endale kõik skeemid kähku ka vihikusse, aga mõni neist on üsna loogiline ja teine jälle kõlab nagu raketiteadus. Ega vist läbi tegemata ei saagi aru.

Mul muidugi on oma mure nende lampide ja juhtmetega. Ma kardan elektrit ja veel enam kardan ma kuumust. Ja nüüd arvake ära, mida on vaja stuudios lampide jaoks? Mõlemat ja kui neid valguse muutjaid peab veel muutma, siis see on just see koht, kus mul on nüüd ja kohe juba assistenti vaja, sest see on asi, mida ma läbi elu olen kartnud ja see on juba vana asi, et teiste soojus on minu kuumus. Ja ma päriselt ka saan kõrvetamisest villid asjadega, millega teised veel ehk teist nägugi ei tee. Ju ma siis hangin endale stuudio pajalapid või -kindad.

Kui ma esimesena midagi teha saan, siis on ok, siis on asjad veel külmad ja elektriga saan ma ehk hakkama. Aga hiljem on abiks, kui teised vahetavad kopsikuid ja ma saan jälgida, mis kus ja kuidas. Siis asi toimib.

Alustasime stuudiopäeva taas pilootlampi reflektoriga (mis on nagu tavaline metallikarva kopsik nagu varjuk me kaaera objektiivi ees) ja plaan oli läbi proovida ühe valgusallikaga baasskeemid.

Tagantvalgus

Esimesena katsetasime pimedas stuudios Tiina peal tagantvalgust. Nagu ka nimi ütleb, siis asub valgusallikas Tiina taga. Meil oli punane taust ja tulemus jäi mingis mõttes ju isegi päris huvitav.

F/4 – 1/125 SEC – ISO-2500 – 25 MM

Siis aga selgus, et me peaksime valgusallikat veidi ümber paigutama ja teises asendis hoidma. Valgus liikus seejärel kohe ka rohkem soovitud suunas, mitte ei valgustanud ühtlaselt siluetti.

F/4 – 1/125 SEC – ISO-2500 – 25 MM

Riivav ehk rimvalgus

Teisena proovisime riivavat valgust. Vastavalt näokujule teeb see oma vigureid. Ma ei saanud kuidagi rahu, et kas päriselt ka saab olla taotluseks Liisile meritähe näkkuistutamine, aga sealt tagant nurgast tema suunas paistes just seesuguse tulemuse see skeem andis.

F/5 – 1/125 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Aga siis Liis korraks siblis ja hahaaa! Nii, ta pööras pea meie palvel tagasi küljele ja vaat see tulemus oli meritähest juba märksa huvitavam.

F/5,6 – 1/80 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Poolitav ehk splitvalgus

Kolmas oli splitvalgust. Valgus langeb Liisile sirgelt tema küljelt ja vari joonistub peaaegu sirgelt üle ta näo keskjoone. Ainult enne keskjoont eenduvad osad jätavad omakorda omi varje. Isegi vaevumärgatavad lauba veresooned annavad endast jõuliselt märku.

F/5,6 – 1/80 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Alles arvutis pilte vaadates märkasin ka, et kinnine silm (paremal) jätab pooliku varju. Loogiline, aga enne ma sellele mõtelda sedasi ei osanud. Lahtise silmaga ei tule efekt nii välja, kuna silm on üks isemoodi tegelane. Arvatavasti oleks meil olnud tark proovida ka valgusallika kõrgust muuta. Võimalik, et siis oleks laubal ja kaelal oleks siis rohkem valgust olnud. samas äkki siis jällegi nina vari kasvaks ootamatult? Ega polegi muud, kui on vaja katsetada.

Rembrandt

Rembrandti skeemiga oli meid ära hirmutatud. No et see pidavat üks kõige keerulisemaid olema. Valgus langeb eest 45kraadise nurga alt ja oluline on põsesarnale saada valguskolmnurk. Vastavalt näokujust muutub ka kolmnurga kujutis, aga kindel tunnus on see, et põse ja nina vari sulavad kokku.

Me leidsime kolmnurga enda üllatuseks Elini põselt üsna ladusalt üles.

F/9 – 1/80 SEC – ISO-1600 – 50 MM

F/9 – 1/80 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Loopvalgus ehk silmusskeem

“Luubi” (häälduse järgi siis nimetus antud juhul) puhul langeb valgus eest küljelt ja kõrgemalt. Pildil on näha ka valgusallika jalga ja juhet. Oluline on saavutada tulemus, kus nina jätab endast pisikese nunnu varju valgustamata poolele. Meil oli tükk tegemist, et Tiina nunnu nina suurest varjust nunnu vari saada. Küll oli valguse kaugus vale ja siis nurk ja kõrgus viltu.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 35 MM

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Aga kätte me selle nunnu varju enamvähem saime!

Katse number kaks, Püüdsime ka Jaana ninavarju ilusaks saada. Siin on esimesel pildil kohe näha, kuidas see vari ei peaks olema. Samas on ka loogiline, sest Tiina Ja Jaana pikkuse vahe on märgatav ja istusid nad samal toolil sama seadistusega. Ja kui Jaana veel naeratas, siis läks kogu nina vari veel omakorda põse kaudu suunurka välja.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Pidime muutma valguse langemise nurga Või Jaana istumise asendit valguse suhtes. Ja see toimis. Saime näo varjupoole heledamaks ja ka ninavarju pisemaks ja ootuspärasemaks.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Loop skeemi nimetatakse ka vorsti- ja sardelliskeemiks. Seda pean ma aga nüüd uurima, miks see nii on. Igal juhul olen ma vihikusse sedasi kirja pannud. Päris huvitav. Nina pärast?

Paramount ehk butterfly ehk filmivalgus ehk ilupildi valgus ehk nahkhiire varju skeem

Valgusallikas asub otse pildistatava ees ja kõrgel. Butterfly nimetus tuleb sellest, et õige asetuse puhul jääb nina alla justnagu tumedama liblika kujutis. No löö või maha, aga mina sellise kujuga liblikat ei ole näinud. Te seda nalja teate ju, et kuidas noorte tüdrukute liblikatätoveeringutest elu jooksul nahkhiired võivad saada? Ja vot seal nina all ongi justnimelt nahkhiir. Vaevalt see nahkhiir kunagi liblikas ülepea olnud on, aga tore on ta küll,. Eriti, kui me ilupilte näidistena vaatasime.

Seda nahkhiirt aga ise üles leida?! Vahtis ta seal Liisi nina all nagu tume paistes tomat ja polnud üldse see, mis vaja.

Siis aga selgus, et asi pole nahkhiires ja tomatis vaid hoopis meie valgusallika kõrguses. Kui see jupp maad kõrgemale liikus, sai tomatist kohe ka nahkhiirelaadne tegelane. Mul paraku on pilti küll vaid küljelt, aga usun, et eestvaates oli Liisil nina all justnimelt kaunis nahkhiir.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1000 – 35 MM

Valguse kõrgemale viimisega muutus kohe paremaks ka lõua vari, mis muidu nabani ähvardas olla. Ülevalt alla langedes muutiski ta pildi laksust glamuursemaks. Pildi hämarus on juba minu kaamera numbrites kinni. Heledamaks pilti muutes oleks aga ka nahkhiir heledamaks pleekinud. Aga sellegi poolest tundub mulle, et nahkhiire valgusskeem sobib pigem tõsise sileda näoga tüüpidele. Vihikust loen hetkel lisaks, et tegelikult on tark peegeldit kasutada, siis saab lõua alla suts valgust lasta ja ongi tulemus kohe ühtlasem ja sumedam. Ja seesama peegeldi võtaks ära ka naeratusest tingitud tumedamad varjud põskede all, seega see on mõte, mida kindlasti on vaja katsetada.

Lisad ja kordamised

Kui meil kõik skeemid olid proovitud, siis hakkasime katseid tegema teiste valguse muutjate ja samade skeemidega.

Meie suur lemmik on snoot. Valgusallikas oli Liis küljel ja me proovisime split ehk poolitavat valgust. Mina olin sel hetkel teisel pool Liisi ja sain hoopis laheda vastu valgust pildi.

F/4,5 – 1/25 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Liikusin keskele, otse Liisi ette. valguse poole vaadates liikus Liis valgusringist välja ja sai isemoodi hämara tulemuse. Mul on nii tuliselt kahju, et paljud ägedad pildid tollest korrast on täiesti fookusest väljas, kuigi ma elu eest teravustasin.

F/5 – 1/13 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Natuke nurga muutmist ja lisavidinaid ja juba tuleb.

F/7,1 – 1/13 SEC – ISO-4000 – 50 MM

F/10 – 1/60 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Proovisime Elini peal uuesti Rembrandti. Softboxiga oli valgus sumedam ja varjud pehmemad, aga kolmnurk joonistub hajusalt siiski varjupoolel silma all õrnalt välja.

F/5 – 1/40 SEC – ISO-3200 – 35 MM

Et pilti suts heledamaks saada, keerasin säriaega veidi pikemaks, aga siis käis välk ja pauk ja selgub, et sellise rõhutatud tulemuseni võib jõuda siis, kui keegi sinuga samal ajal pildistades välku kasutab:

F/5 – 1/15 SEC – ISO-3200 – 35 MM

Ja sedasi võib välja tulla pilt, kus ma ise sedasama välku kasutan koos softboxiga

F/5 – 1/15 SEC – ISO-100 – 50 MM

Huvitav on küll aga nüüd see, et seda välku olen ma ilmselgelt mingi viguriga kasutanud. Välkus vaid softbox? Igal juhul mu kaamera ei ole pildiinfosse välguvärki sel korral salvestanud. Aga nii madalat ISO numbrit ei oska ma muuga küll takkajärgi millegagi selgiatad ja Elinist ma välguga pilte tegin ka. Samas tema nägu ma kuidagi ülevalgustanud jälle pole. Või tegin ma need siiski samal ajal, kui kui keegi teine välguga pildistas Elinit? Müsteerium otsib homme koolis lahendust.

F/5 – 1/15 SEC – ISO-100 – 50 MM

Mida me Liisi ja softoboxiga siis katsetanud oleme, ma isegi ei tea, aga mulle tundub, et äkki ka Rembrandti?

F/5 – 1/15 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Ja siis vahetasime me softboxi kuldse vihmavarju vastu. Vihmavari oli tumedam kui softbox ja valgust tuli kaamera sees tublist juurde tuua.

F/7,1 – 1/40 SEC – ISO-4000 – 50 MM

F/7,1 – 1/40 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Sinine taust on suht ulmeline. Skeem on taas Rembradt.

Ja siis veel Tiinaga ka samad katsed kobamisi. Ju ma pildistasin mingil selliselt hetkel, kui tema ja valguse suhe veel päris paigas polnud. Aga ta on armas ka sedasi.

F/7,1 – 1/50 SEC – ISO-1600 – 35 MM

Huvi pärast vaatasin, mida arvab Photoshopi “auto tone” sellest pildist. Huhhuuu! Karm! Sinised juuksed, õline libapäevitus ja kõik see muu? Ei-ei, igasugused automaatsed asjad muutuvad järjest ohtlikumaks vist 🙂

 

Samal ajal, kui meie pisema stuudio poole peal maani musta kardina taga skeemitasime toimus stuudio suurema poole peal midagi teistmoodi huvitavat. Ma käisin vahepeal neid piilumas ja leidsin sellised tegelased grafoprojektoriga möllamas:

Kasutusel on stuudio värvilised taustad, projektoril asuvad kiled. Mis nende nimi vanal heal ajal oligi? Lüümikud? Vähemalt nii toksib mulle ajust vastuseks. Ja see suur unenäopüüdja või sõel või võrk on tegelikult mingi valguse muutja kärg hoopis.

Ja siis toodi neile katsetamiseks läbipaistev kangas. Millel esmapilgul ei paistnudki mustrit olevat. Aga seal see oli! Muster joonistus nii ühtalsele taustale kui ka Mirjami särgile. Vaat neid asju on vaja meil ka veel kõiki katsetada, sest ma ju käisin vaid korraks luuramas, sest hirmus põnev tundus!

 

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *