Eva Herrera

Portreefoto: valgusega mängimine – osa 2

by

Selle ülesande esimese osa leiab SIIT

Kuna me oma tunni teisets poolest tegime hoopis pärispilte, siis kasutasime me eraldi broneeritud stuudioaega enda teise ülesnade tegemiseks. Ja meil läks kaua, sest see kõik oli nii kohutavalt lõbus ja lahe!

Teises osas saime me katsetada shutter draggingut ja see tundus pildi peal üsna müstika moodi värk alguses. Lõpus tundus ka müstika, aga mitte enam nii müstiliselt keerukas teostamise mõttes. Nii palju me juba oleme õppinud, et välk on üks tore asi, mis seiskab hetkeks kogu pildi ja kui kasutada pikka säriaega ja pildistada käepealt, siis võibki saada ühe toreda tulemusega pildi (no võib pildistada ka statiivilt ja siis saba inimene ise ennast pildil liigutada). Iga pilt tuleb veidi isemoodi valgusmaaliline ka siis, kui üritada seda täpselt samamoodi teostada.

Kõige pealt sättsime paika valgused. Neid meil kaks vaid oligi. Tagumine oli erinevate filtritega miinimumi peal pilootlambiga reflektor. Ette ehk põhivalguseks sättisime beauty dishi välgutama. Tiina tegi meile jälle toreda skeemi ka 🙂

Muidugi ei saanud me alguses asja kohe üldse toimima. Õpetaja Tirul tuli meiel aga appi. Proovisime nii ja proovisime naa. Pidin ära ootama välumise ja siis kaamerat diagonaalis õhus lohistama… ja korraga!!

F/8 – 1 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja siis proovisin vasakule ja paremale lohistada

F/8 – 2 SEC – ISO-100 – 35 MM

See asi hakkas mulle meeldima!

F/8 – 2 SEC – ISO-100 – 35 MM

Aga kui prooviks veidi ringitada?

F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 50 MM

või kiirelt edasi-tagasi liigutada?

F/8 – 2 SEC – ISO-100 – 35 MM

Kahju oli kohe saatjat kaamera küljest ära võtta, aga kõik tahtsid ju innukalt ka katsetada! No pole midagi. Proovisine siis ilma välguta veidi. Omajagu maagiat on selleski, aga see teravus, mille väike välk lisab, seda sealt välja ei võlu.

F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 50 MM
F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 105 MM

Ja siis me läksime hoogu! Ahh et samal ajal võib muu liigutamise asemel ka lihtsalt zoomiga sisse ja välja kruttida?! Võimalusi tundus korraga nii palju olevat ja me ei hoidnud end tagais neid katsedates. Selline tulemuse andis zoomine lähedalt:

Ja sedasi jändasin ma konarlikult zoomiga kaugemalt seistes:

F/8 – 3 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ma soovisin veel rohkem põnevust ja vaatemängu, seega oli vaja aega pikendada.

F/13 – 5 SEC – ISO-100 – 35 MM

Need müstilised vaimud tantsivad Tiina ümber

Ja haaravad teda enda embusesse – Need punased jooned on tekkinud punase filtri ja Tiina liikumise koosmõjul, aga tänu alguses paugatanud välgule on ta ise pildil täiesti kenasti selgelt ka olemas.

F/8 – 5 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja siis kattis stuudiot korraga suur nõiaudu, hihii! Te vasakul nurgas Liisi näete? 😉 See suur tantsu-udu on nende mõlema ühislooming

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 50 MM

Kuna asi läks aina põnevamaks, siis kogunes meid pildile aina rohkem. Igaüks ajas oma asja.

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja vat see on üks väga veider ja naljakas ja samas nii armas pilt Liisist.

F/9 – 4 SEC – ISO-100 – 50 MM

Aga kui seda filtriga valguse asja veidi julgemalt kaasata? See on küll ka tore, me valguse roos, aga see on üks teine muusikal.

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 18 MM

Siin on näha, kuidas Tiina on vahepeal kergelt kummardunud ja karjunud:

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja siin on kõik see kamp hirmunudlt koos taas suures nõiaudus.:

F/9 – 8 SEC – ISO-100 – 35 MM

Nii palju rõõmu valgusest! Kindel on vaid see, et seda asja teeme me kindlasti veel uuesti. Midagi nii lõbusat ja toredat polegi me vist kunagi varem teinud. Vot nii! Ahjaa, ja kes arvab, et tegemist on fototöötlusega, siis paraku ei, mitte ühelgi pildil siin pole Photoshopist rohkem lõhna juures kui et servasid on veidi lõigutud mõnel neist.

 

(Et ma ära ei unustaks, siis tänaste katsetuste valguses lisandus “tuleb veel ja veel teha” nimekirja ka jahuloopimise pildistamine. See on ka üliäge!)

Portreefoto: valgusega mängimine – osa 1

by

Viimasel stuudiotundide päeval oli meil kaks väga erinevat ülesannet. Esimese eesmärgik oli leida sobiv valguskeem, mis sobib kõige paremini modelli näokujuga. Teine oli aga midagi hoopis maagilist.

Tiina hakkas meile modelliks. Ta soovis värvilist tausta ja et meil oleks kergem tema asukohta määratleda (hiljem pidime me sama skeemi proovima teise näukojuga modelli peal, et kas see toimib sarnaselt või mitte), siis sättisime paika ka helerohelise tugitooli, et Tiinal mugavam oleks. Kuidas siis pildistada meie ilusat Tiinat nii, et temast ka võimalikult ilus pilt saada? Me küll isekeskist arutasime, et mitmel meist on temast üliilusaid pilte, aga sama skeemi me korrata ei tahtnud. Oluline on ka pildistatava inimese enda arvamus – mida tema soovib pildil näha, mida äkki varjata? Tiina soovis, et põsed ja lõuaalune jääksid osaliselt varju.

Püüdsime siis teha nii nagu koolis õpetatud. Valgustasime tausta kahe refelektoriga (pilootlambiga) ja kummalegi poole Tiinat paigutasime lambi. Üks neist sai külge softboxi, teine kuldse vihmavarju. Mina sain esimest korda kohe alguses kaamera külge saatja ja hakkasime asja paika timmima. Liis reguleeris vihmavarju 🙂

Pilt tuli, aga mitte nii nagu vaja oli. Lisaks jäi taust säravkollase asemel hoopis sinepikarva. Kuigi järgnevate piltide tegemisel ma kaamera seaded peaaegu ei muutnud (väljaarvates fookuskaugus korraks), siis tulemused on üsna isemoodi.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Aga kui katsetaks veidi kõrgemalt ülevalt alla pildistamist? Üks asi on valgus ja vari, teine võttenurk.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Siis üritasime me paika saada mõnda kindlamat skeemi, et edasi liikuda. Me ei lähtnud rangelt Rembrandti skeemist, aga püüdsime seda veidi leida.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 80 MM

Ja kui väga veel mängib rolli, millise fookuskaugusega pildistada! No pole see, mis vaja! Võrrelge näo laiust sellel ja järgmisel pidlil. Selle pildil siin on nägu iiga laiaks venitatud tehnika toel. (Vaata huvi korral objektiivide erinevuste postitust SIIT )

Sättisime tausta valgustavad reflektorid tugevamaks. Vasakpoolse, mis enne tumedaks jäi, keerasime 3 peale, teine läks 2 peale. Vihmavari, kui põhivalgusallikas oli 2 ja softbox ei tulnud mitte alati välguga kaasa. Samal ajal püüdsime peegeldiga tumedale poolele valgust veidi juurde anda. Siin andis valgus peaaegu loop-efekti välja korraks, aga see polnud ikka see, mida me vajasime.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ja jälle saab me peaaegu loopis peaaegu Rembrandt 😉

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Sikutasime oma mõistusega lambid veidi ülespoole, et enda ideele lähemale jõuda. Tiina püsis püüdlikult ja pailt paigal.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Vahetasime vihmavarju softboxi vastu. Ametlikuks skeemiks sai järgmine lahendus (tänud Tiinale joonise eest!):

Mõlemad esimesed valgusallikad hakkasid tööle 2 peal, sest meil oli vaja võrdset tulemust kummaltki poolt. Ja siis hakkas nagu juba looma. Ainus, mis tekkis, oli kaela keskele tume terav vari (vasakpoolne pilt). Liigutasime lampe kaugemale. Julgemalt. Me endiselt kardame liiga palju ruumi võtta.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Meie nunnu Tiina! Muidugi oleks nüüd tulnud ikkagi katsetada ka nii nagu ta ise soovis, aga kõigi nende piltide peale meeldis ka talle endale viimane kõige enam. Suts ülevalt alla ja valgus kenasti 🙂

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-100 – 50 MM

Tiina istus nunnult oma rohelisel toolil edasi ja me püüdsime järjest teda pildile püüda.

Vahepeal oli mul võimalus Sigridit samas kohas pilootlampide valgel pildistada. See pole küll võtteldav välgutamise tulemusega, aga sellegi poolest sain ma temas paar huvitavat pilti.

F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-1000 – 85 MM
F/5,6 – 1/50 SEC – ISO-800 – 50 MM

Siis aga sai kell nii palju, et pidime oma tunnitöö korraks peatama ja võtsime ette enda jaoks hulljulge triki. Stuudiopildistamise, kus meie ülesandeks oli pildistada viie inimese ja phe väga armsa kutsu ametiportreed ning lõpuks neist kõigist kokku veel ka grupifoto. Seda viimast ei ole me üldse õppinud ja kogu suure vastutusega olime me nõus hakkama saam avaid siis, kui õpetaja Elina meid selles toetab. Ja ta toetas!

Alustuseks saime me kena näidistunni sellest, kuidas stuudios asjad käima peaksid. Ma olin seda esimesest stuudiotunnist alates nii väga oodanud, sest ilma ettekujutuseta pole nagu väga midagi teha ja eks see teekond ongi sellevõrra olnud käänulisem ja ebalevam ja me oleme raisanud aega valedes kohtades ja jätnud tähelepanuta hoopis.

Aga siis see kõik algas. Nii! Taust – valge! Valge on hea, sest valgusega mängides saab valgest nii valge kui kui halli kui musta. Kaks reflektorit läksi taust avalgustama ja meie tegime testi, kas valge on ikka valge. Noo, kas on?!

F/5,6 – 1/80 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ja siis sättsime kaks softboxi paika. Vaskapoolne välk tugevusega 2 ja parempoolne 3,5 (hiljem kruttisime selle vastavalt pildistatavatele ka 4,5 peale), ag aTiinaga katsetades olid nad 2 ja 3,5. Kaamerast vaadates tundus taust muidugi laitmatult valge. Siin on aga näha, et tegelikult on almused nurgad ikkagi hallikas.

F/6,3 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Kuidagi läks nii, et katsetama juhtusin mina ja isis esimese proovipildi ka ja kui siis edais pakkusin saatjat, siis arvasid kõik, et parem ikka kui üks teeb kõik pildid. Grupist lootsin ma pääseda, sets ma tõsimeeli kardan tervasutamist ja grupiga on see veel eriti keeruline ja noh… Aga Elina suunas ja juhendas kogu protsessi, pani Tiina ja teised ka kaasa tegutsema ja nii me selle asja tehtud saime. Pilte sai palju. Kokku läks meil pildistades 50 minutit + sättimine, katsetamine ja kokkupanemine.

Enda kogenematust arvesse võttes tundisn ma koeraga end kõige turvalisemalt. Teda oli hea pildistada. Olin kõhuli maas ja kutsu oli väga viisakas ja armas ja püsis kenasti paigal ja oma perenaise lähedal.

Kodus pilte vaadates olid õnnelik, et enmaus pilte olid tõepoolest ka teravad. Mida me aga valget tausta kasutades ei arvestaunud oli see, et meie valge taust on täis musti jalajälgi ja selleks, et pilt saaks terav, oli mul ava piisavalt kinni ehk taust ka selgem ja seega kõik need jalajäljed on ka näha! Seda ma ju pildistades ei taibanud, ikka alles kodus töötlema asudes. Taaskord õppetund juures!

 

Aga meie viimase stuudiotunni teine osa jätkub kohe järgmises postituses SIIN 🙂

11 aastat tagasi ja täna

by

11 on maagiline number. Olen seda oma elus viimaste kuude jooksul korduvalt kogenud. Mõne asjaga läks mul 11 aastat, et lasta neil rahus minna ja näha neid uue pilguga. Teise asjaga on nüüd aga nii, et spiraal teeb oma huvitavat kordustiiru.

11 aastat tagasi jooksid kuupäevad nädalapäevadega samas rütmis nagu sel aastal. Ma olin kuu alguses saatnud oma kavandi hindamiseks ja saanud teada, et mind valiti taas Mustika Keskuse tubade kujundamise võistluse finaali oma printsessi lossikambri ideega ja ma olin oma 7kuusest rasedusest hoolimata pähe võtnud, et ma teen selle asja valmis. Polnud isegi kõhklust, et ei teeks. Olin reedel valinud välja toa värvid – seinad jäid valgeks ja uks sai kollaseks, raam oranžiks. Lohe jaoks tellisin rohelist värvi ja siis läks mul veel vaja sinist. Minu vaimustus Caparoli värvide suhtes on siiani püsiv.

Pühapäeva õhtul tegin ettevalmistusi uueks hulluks nädalaks, sest sellega algas tegelik maraton peale. See oli tookord tõeliselt üle võlli nädal, millele tagasi vaadates…

Esmaspäeval alustasin täie hooga ja vahepeal käisin Pelgulinnas arsti juures. Leiti, et laps on vist ikka veidi väike ja mul oleks vaja glükoositilka saada, et teda kasvatada. Keegi ei uskunud mind endiselt, et see laps peabki olema 2 nädalat ootuspärasest pisem, sest ma tean ju liigagi hästi, millal ma rasedaks jäin. Loodus ja ema teab vahel rohkem kui arstiteadus, aga see selleks. Öösel vehkisin kodus asju teha ja teisipäeval saabusid värvid. Käisin päeval Mustikas ust värvimas. See vajas mitut kihti. Öösel värvisin draakonit. Värvisin ja joonistasin perepilti vahelduva eduga hommikuni.

Kolmapäeva ennelõunal läksin kähku korraks tilka saama haiglasse. Sinna ma jäin. Elu tahtis sedasi. Ju oli kõik eelnev siis ka vajalik, et ma just sel päeval haiglas oleksin.

Need kolm päeva – 21, 22 ja 23 november on mu elus kivisse raiutud. Ühed kõige pingelisemad ja keerulisemad päevad. Ajal, mil ma oleks pidanud tegema hoopis vuhinal oma printsessituba… olin mina haiglas elu ja surma vahel. 23. õhtul sündis pisike Vancu. Tagais vaadates sain ma neil päevil kolm suurt võitu – ma ise jäin elama ja sain terveks, Vancu jäi elama, kasvas ja sai igevasti tragiks tüübiks ja mu marulahe Mustika tuba sai valmis ja ma võitsin isegi kolmanda koha. Seda lugu näed SIIT 🙂

Täna, 11 aastat hiljem, on paralleelid nii tugevalt õhus, et ma ei saa neist mööda vaadata. Draakon aga elab endiselt meiega. Ja perepilt ja uksesilt ja aknamaal on omal kohal. Kõik nad käisid suure tiiru meiega vahepeal ka Šveitsis ära. Ajal on lisaks oskusele asju pehmemaks muuta ka hambad. Seega kõrvits elas oma elu väärikalt ära ja hernega tool läks parematele jahimaadele. Külle ma kunagi uued teen, kui vaja. Täna on aga teised tuuled.

Kuu alguses oli vaja Prin(t)ouch võistluse eelvooru saata lambapilt. Ja mis oli minu esimene mõte?

Igaüks, kes on lugenud “Väikest printsi”, teab, kuidas lambaid kujutada – tuleb joonista kast, mille sees on lammas. Ma oleksin juba peaaegu läinud otsima kasti, millest pilti teha, kuid võistluse eelvooru juhendist selgus, et ei, nii ei lähe – nimelt peab meie lammas olema kastist väljas. Lammas all paremas nurgas? Villasokid? Pilvetupsud? Vatipuhmad? Lillkapsas? Milline näeb välja üks lammas, kes on kastist väljas?

Meil on kodus üks lambaarmastaja, kellel on kaisulammastele lisaks peotäis mikrolambaid. Need on üsna kastist väljas 🙂

Aga eelvooru saatsin ikkagi enda lemmiklamba. Selle ühe õige lamba, seest siiru-viirulise ja pealtnäha lambakarvalise. Sest igas lambas on natuke hunti ja hundis natuke lammast.

Ja peagi sain teada teada, et pääsen koos Liisi ja veel nelja grupikaaslasega osalema sel aastal Prin(t)ouch fotograafide võistlusele. Hirmus äge tunne oli. Eriti muigamisi neile kuupäevadele mõeldes, millal võistlus aset leiab – 21, 22 ja 23 november. Kokkusattumus? Jah, on, aga minu jaoks on see ka omamoodi elu ringkäik ja edasiminek. Mulle meeldib see.

Reedel tegin tehnilise poole osas ettevalmistusi nagu ka 11 aastat tagasi. Nädalavahetusel tegin tublisti trenni – käisime Liisiga enneaegsete päeva puhul heategevuskontserti pildistamas ja öösel tegime Andreasega enneaegsete päeva puhul lillades tuledes majade pildistamise maratoni ja pühapäeva õhtul tundsin, kuidas kõik minus rõõmsalt juba särtsus. Tõmbasin lahtiseid otsi kokku. Täna, esmaspäeval, panin asju ja vaimu valmis. Homne tuleb kirju – natuke nagu tavaline koolipäev, printimine, lahenduskeskse intervjueerimise koolituspäev, pealelõunal portreefoto tutorial, valmistumine kolmapäevaks ja siis see kõik algabki!

Ja et teaksite, siis see pole kaugeltki ainus asi, mis hetkel tules oma sündi ootab. Nii et varbad rulli, mu sõbrad!

Mina olen valmis, juhhuuu! Elu on ikka üks segane seiklus. ja reedel saab me väike vapper sõdalane Vancu (just seda ta pärisnimi tähendab ja ma valisin selle talle juba enne ta sündi) juba 11!

Portreefotograafia: High Key valgustus

by

Low key harjutus jätkub high key harjutusega:

Valge taust, neli valgusallikat ja ootus saavutada võimalikult varjuvaba ilus helehelge pilt, mis hostogrammil paremasse serve kõrgmäestiku kujundaks. Tiina joonistas taas me skeemist ka pildi:

Ees külgedel olid kaks softboxi ja taga valgustasid valget tausta kaks reflektorit. Valgustugevus oli kõigil 2.

Mina elasin kõrvalt niisama teemasse sisse ja klõpsisin pilte ilma välguta lihtsalt selles valguses, mille me tekitanud olime. High keyst oli asi kaugel, aga armsad said need pildid küll. Liis on muidugi suurepärane modell ka 🙂

F/5,3 – 1/10 SEC – ISO-400 – 70 MM
F/5 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM
F/5 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM

Ma ei saa kohe rahulikult olla ja mul oli vaja katsetada ka, kuidas Liis teise nurga alt pildile jääb. Temast vasakul teeb keegi välguga pilti plaani järgi, mina olen aga kogu skeemist paremal ja minu jaoks on Liisi taust stuudio seina must. Ja sellel hetkel on minu jaoks Liisi suhtes kaks suurt softboxi vasakul ees ja taga ja kaks reflektorit valget tausta paremal valgustamas ees ja taga. Keeruline? Ega muud polegi, kui see, et ma tegin pildi mitte sealt, kus skeemi järgi fotograaf olema peaks vaid paremalt küljelt. Ja tulemus sai selline vahva, kontravalgusega. Veidi veidra taustavalgusega. Aga ikkagi vahva kogemuse mõttes 🙂

F/5 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM
F/5 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM

Proovisime Jaana peal ka. Seda, et high key jaoks heledamad juuksed on lihtsamad, sellest saime me ise ka aru, aga riietuse osa läks esimese hooga meelest. Õnneks leidus koolis tore tootefoto pildistamise “pudupõll” ja see läks kohe käiku, et eesmärgini jõuda.

F/4,8 – 1/30 SEC – ISO-800 – 50 MM

Tõsi ta on, et varje on vähem, pilt on heledam ja pehmem, aga ei silm ega histogramm kinnita high key tulemust.

F/5,6 – 1/30 SEC – ISO-800 – 105 MM

Sain välgu enda kaamera külge ja katsetasin. No polnud see, mida soovisin.

F/4 – 1/160 SEC – ISO-100 – 28 MM

Püüdsin elu eest Jaana tumedat riietust pildist välja jätta, kerisin objektiivi põhja, ronisin nii Jaana nina alla, kui sain ja siis tadaaa – kes see seisab Jaana ja välkuva softboxi vahel? Muidugi mina! 😛

F/5,6 – 1/8 SEC – ISO-100 – 105 MM

Katsetasime ka juuste kinnikatmist, et tumedat oleks pildil vähem. Jaana suured ilmekad silmad tulid imeliselt välja. Aga ma soovisin veel heledamat tulemust näha, et tajuda ära paras piir ja kaamera võimekus.

F/5,6 – 1/6 SEC – ISO-100 – 85 MM

Valgustugevus, mis oli alguses olnud 2 ja liikunud sujuvalt 2,5 peale, läks sirgelt 3 peale.

Tulemus sai grammike heledam. Statiiv oleks ilmselgelt abiks olnud tervuse saavutamiseks. Mida ma veel märkasin, oli pildi heledamaks muutudes intensiivne roosa, mis nahavärvis domineerima jäi. See on asi, millest ma ka kerges järeltöötluses lahti ei suutnud saada. Või kui sain, oli asi veel hullem teistmoodi. Ehk et see on asi, mida peab veel uurima ja katsetama.

F/5,6 – 1/6 SEC – ISO-100 – 92 MM
F/5,6 – 1/6 SEC – ISO-100 – 92 MM

Aga ma soovisin veeeeeeel heledamat, kohe päris piimjat, tulemust. Keerasime valguse põhja. Lagi oli 5. Jaana suured silmad võtavad lummavalt pildi lihtsalt üle! No ja fakt on see, et meie kursusel on samapalju häid modelle kui häid fotograafe. Mõned neist on ka ühes isikus 🙂

F/5,3 – 1/5 SEC – ISO-100 – 70 MM
F/5,6 – 1/8 SEC – ISO-100 – 105 MM
F/5,3 – 1/5 SEC – ISO-100 – 70 MM
F/5,3 – 1/5 SEC – ISO-100 – 80 MM
F/5,6 – 1/5 SEC – ISO-100 – 105 MM

Valgus näksib nina ja vari põsel pole hea, aga pilt ise on selline armas.

F/5,3 – 1/5 SEC – ISO-100 – 70 MM

Ja kui ma neid pilte Photoshopis vaatasin ja veidi servasid sättisin ja põrsaroosast vabaneda püüdsin ja ei vabanenud, siis oli mul nii kange kiusatus vaadata, mida see pilt mustvalgeks pööratuna teeb.

Ja see meeldis mulle. Ja ma katsetasin ka kõigi teistega, mida ma ei saa nüüd teiega mittejagada 🙂

Kokkuvõtvalt võib ütelda, et low keyd olid raskem skeemina paika sättida ja pildistada oli high keyd keerulisem. Mulle meeldib tänase seisuga high key rohkem. Aga noh, eks me katsetame veel kõike. Mu hirm stuudiovalguse ees hakkab asenduma vaikselt vaimustusega. Kes oleks seda kolm kuud tagasi osanud arvata? Lähen nüüd sama soojaga me kodust stuudikomplekti uudistama, mis aasta aega juba mu voodi kõrval seisab. Täna olen ma selleks valmis.

Ja kuigi internet on täis kõiksugu infot, siis jäi mulle näppu selline teemakohane lugu high ja low keyst 🙂

Portreefotograafia: Low Key valgustus

by

Meie stuudiotunnid on jõudnud nii kaugele, et aeg oli katsetada Low Key ja High Key efekti saavutamist. Low, nagu nimi ütleb, annab madala valgushulgaga tumedama, arjulisema pildi ja high seevastu siis heleheldama tulemuse. Histogrammil joonistuvad nad välja samuti isemoodi – low keyl on põhimass tumedas servas ja mujale jagub vaid näpuotsaga ja high keyl siis vastupidi.

Alustasime low keyst. Panime musta tausta ja kasutasime kahelt küljelt kõige nõrgema valgusega reflektorit, mille ees hoidsime värvilisi filtreid. Vasakul oli punane ja paremal sinine.

Meie tiim ei olnud veel värvilist valgust kasutanud ja see tundus hea koht, kus neid katsetada. Jändasime jupp aega, sest asi jäi lahja. Varje, mida me soovisime, et tekkinud. Liigutada modelli? Liigutada valgusallikaid?

F/5,3 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM

Sain vahepeal Tiinast pildi, mis näitab pikema säriaja iseloomu – ta ise on paigal, aga silmad käivad vahepeal plinks-plonks kinni-lahti. See oli see, mida vanal ajal tuli pliiatsiga korrigeerida.

F/5,3 – 1/10 SEC – ISO-400 – 50 MM

Iseenesest on muidugi üllatav, et nii pika säriajaga käepealt mingi arvestatav pilt üldse välja tuleb. Aga välku oodates on ikkagi tore erinevaid asju katsetada.

Aga nagu öeldud, siis üht korralikku low key tulemust me saavutada esimese hooga ei osanud. Tiina pööras ennast nii ja pööras naa, aga muutma pidi ikka midagi palju enamat.

F/5,3 – 1/10 SEC – ISO-400 – 70 MM

Ja taas tuli õpetaja Elina meile appi.

Suur must hajuti läks punasele, mis on selline intensiivsem tegelane, küljepealt ette. Korraga läks kahe abilise asemel vaja kolme. Värviliste filtritega peab jälgima veel ka seda, et kile kuumusega sulama ei hakka.

Tiina joonistas meie valgusskeemist toreda pildi ka:

Sain välgu enda kaamera külge ja proovisime sinise asemel korraks lillat. See jäi päris võigas. AGA see toimis uue plaaniga ootuspärasemalt kui varem.

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ja siis läks sinine oma kohale tagasi ja tulemused said seesugused hämarad.

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Vaade siia ja vaade sinna. No pole minu maitse need hullud värvid, aga mis peamine, asi toimis ja histogramm andis kinnitust, et asi on nii nagu peab.

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Siis mängisime meeskonnas kohad ümber ja katsetasime taas. Kõige keerulisem oligi suure musta varjuki paikasaamine, et ta ikka teeks oma tööd nii nagu vaja. Kuna Jaana juuksed on tumedamad kui Tiina omad, siis tundub ka varjupool kohe kuidagi tumedam.

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM
F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Ma ei suutnud vastu panna ja jagan teiega ka oma pisikest katsetust. Selline näeb välja seesama pilt siis, kui Photoshopis talle “auto tone” peale susata. Noh, selline kunstiline 😀

Lugu jätkub high keyga SIIN 🙂

Valgusskeemid mitme valgusallikaga 2

by

Alustasime sellest, et pidime ise joonistama endale valgusskeemi, mida katsetada soovime. Või siis tegelikult alustasime piltide lappamisest, et millist tulemust me soovime ja siis pidime sellele tekitama juurde skeemi, millega sellist tulemust saavutada. Selle ülesande juures oli meile toredaks abimeheks strobox.com

Etteruttavalt pean tunnistama, et ma käin nüüd ringi kogu aeg nii, et kui kusagil on foto või maal, siis ma üritan aru saada, kust ja milline valgus sellise tulemuse annab. Ju see on jälle mingi mööduv kutsehaigus. Aga selline tore. Jälle uus mõõde asjale.

Minul läks tol korral lappama. Ma jäingi keksima ja kugistama igat uut mõtet ja mul oli hea meel, et Jaana ja Sigrid sihikindlalt enda skeeme soovisid proovida. Kaheks harjutuseks meil aega ju vaid oligi. Kuigi! Jaana väga lihtsat skeemi oli lahe katsetada ka ilma välguta ehk siis ainult pilootlambiga. Pilootlabi sõna on tore. Teise tunni järel olin ma kord ahastuses, sets püüdsin elu eest selgitada teistele, et mitte välguga vaid selle tavalise lambiga. “No selle TAVALISE lambiga, mis iganes selle nimi siis oli”. Aga see polnud piisav. Pakkumisse tulid reflektor ja kõik muud valguse muundajad, aga mitte mu “tavaline ilma välguta lamp” ehk pilootlamp. Täna ma siis juba tean seda sõna. See on tore.

Jaana skeem

Meil oli inspireeriv foto ja selle saavutamiseks kasutatud valgusskeem. Läksime stuudiosse ja hakkasime seda asja paika sättima. Vaja oli valgustit koos valge vihmavarjuga ja hõbedast peegeldit. Kuigi pildil on kasutatud tõenäoliselt heledat tausta või on modell seisnud seinale lähemal, siis Jaana valis tumeda tasta ja me seadsime oma kaadervärgi üles seinast eemal. Katsetamiseks oli see väga huvitav kombinatsioon ja taust jäi alati soojalt tume ja varjutu. Nii lihtne ja samas kuidagi maagiline.

 

(strobox.com – using for educational reasons)

 

Liigutasime lampi (reflektor koos valge vihmavarjuga) ja hõbedast peegledit modellist lähemale ja kaugemale. Lampi üles ja veel rohkem üles. Liigutasime modelli ette- ja tahapoole. Proovisime nii ja proovisime naa. Lihtsalt pilootlambiga esialgu.

Alguses oli Tiinal must kübar peas. Selle kontrastsusega lõikaks see nagu osa peast ära. Kuigi juustele jääb tore vari, siis pole see ikkagi see, mida soovisime. Proovisime ka heledama kaabu või kübaraga, aga loobusime peakattest. Ja teine mure oli meil veel – Tiina täiesti tore käsi kiskus sardelliks. Vorstiefekt! See olla selle asja nimi, kui jäse suure toruna keset pilti esiplaanil. Kangutasime selle kallal omajagu aega, et kätt loomulikumalt ja tõetruumalt näidata. Tundub, et sul võib valgus olla paigas nagu raamatus, siis kohandama pead seda ikkagi iga inimese järgi eraldi. Nii modelli kui ka fotograafi järgi. Vahe tuleb sisse ka vist sellest, kui pikk on fotograaf? Kaugusest ja vaatenurgast nagunii.

F/5 – 1/30 SEC – ISO-1600 – 50 MM

See tulemus pilootlambiga mulle juba meeldis. Just see, kuidas valgus kaob pimedusse. Heledad juuksed annavad siin kindlasti oma nüansi.

F/5,3 – 1/25 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Ja siis oli minu kord katsetada välku. Meil oli üks valgusallikas, mille pilootlamp oli ikka 6 ja välk tuli tugevusega 2 otsa. Tüdrukud hoidisid varjupoolel teineteise võidu suur hõbedast reflektorit. Seda hoida, eriti nii, kui sa ise mitte midagi ei näe selle tagant, on ikka pääääris keeruline. Vahepeal tundus juba, et kõige parema efekti saime mitte alt üles vaid just ülevalt alla peegeldit hoides.

Mul läks tükk aega, et välguga seaded paika saada, sest pakutud 1/160 säri, millest üle justnagu ei tohiks minna, oli minu kaamera jaoks ilmselgelt jälle liiga palju. Huuuu, kui valge oli alguses kõik. Arvutis ehk nii hull nüüd enam ei olegi, aga kohapeal oli ikka tapvalt valge.

F/4,5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 35 MM

Muud numbrid klappisid mul teiste omadega, aga säriaeg oli minu arvates ikkagi liiga pikk. Tiina püsis paigal, mina püsisin paigal, muutus ainult mu kaamera säriaeg. Siis tundus juba parem.

F/4,5 – 1/200 SEC – ISO-100 – 35 MM

Ja keerasin aja sutsuke veel kiiremaks. Vaat see pilt meeldib mulle endale juba ka. Kuna antud pildid on praktiliselt puutumata töötlusest, siis annaks nendega mida kõike teha, et veel parem saaks, aga toormaterjalina meeldis mulle just see 160ndiku asemel 320ndikuga tehtud pilt:

F/4,5 – 1/320 SEC – ISO-100 – 35 MM

Kui Tiina poseerimise lõpetas vajas ka tema sama skeemi katsemiseks modelli ja Liis tuli appi. Mina tegin pilte lihtsalt pilootlambivalguses, mis oli endiselt tugevusega 6 ehk maksimum.

“Ahh, et selline valgus!?” 🙂

F/5 – 1/40 SEC – ISO-1600 – 35 MM

Vihmavarjuga annab hõbedane reflektor olenevalt asendist õige pisut või veidi rohkem kui õige pisut valgust näo varjupoolele juurde ja see kao pimedusse, mis muidu pehme vihmavarjuvalguse j amusta taustaga juhtuda võiks.

F/5 – 1/40 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Mul ei õnnestunud seda pilti küll teravaks saada (selle säriga käelt pildistada…) ja kõrgest kraest või kapuutsist hoidvaid käsi ja paremat külge tooksin ma ehk veidi juurde (seisin ehk liiga lähedal), AGA ma armastan seda pilti Liisist nii väga!

F/5 – 1/25 SEC – ISO-1600 – 50 MM

 

Sigridi skeem

Vihmavari jäi kasutusse, aga enam mitte põhivalgusena vaid nö juuksevalgusena ja peegeldi asemel tuli kasutusse suur kärjega softbox. Softbox jäigi põhivalgusallikaks. Tausta jätsime mustaks ja asusime endiselt taustast üsna eemal.

(strobox.com – using for educational reasons)

Eesmärk oli saada pehme valgusega nägu ja veidi vähem valgem, aga siiski valgustatud kuklapool – kael ja juuksed.

Esimene probleem! Keegi tark oli suure kärjega softboksi lambi küljest maha võtnud ja et seda tagasi paika saada läheb vaja mitut kätepääari ja vahel ka mitut pead. Ja siis selgus, et sellel lambil, kuhu me teda paika püüdsime saada, ei toimi lukustussüsteem! Vahetasime lampi ja saime selle ka kenasti paika ja kinni.

Nii vihmavari kui ka softbox pidid mõlemad hakkama välkuma. Softbox kui põhivalgus oli tugevusega 4 (vahpeal ka 3 a 2) ja vihmvari oli nr 2 peal. Paikasättimise ja katsetamisega läks meil ikkagi terve hulk aega.

Kuigi mõeldud oli skeem esialgu pigem nii, et softbox valgustab nägu ja vihmavari kukalt, siis katsetasime sama skeemi erinevaid võimalusi ka muudes asendites. Näiteks seisis Liis kahe valgusallika vahel. Pilootlambid olid mõlemad 6 peal, aga valgusallikad ise on suht hämarad ja asusuid Liisist ka omajagu kaugel. Siin tuleb välja vahe – softbox Liisi vasakul põsel on sama, aga vihmavarju poole peal on esimesel juuksed näo eest veidi ära ja põsk joonistub julgemalt välja, aga silm jätab tumedama mulje. Teisel on juuksed rohkem näo ees, põsk jääb tumedam, aga samas varjupoole silm tuleb jällegi suts paremini välja.

F/5 – 1/25 SEC – ISO-2000 – 35 MM

Väguga läks mul jälle jamaks. Soovitatud maksimum säriaeg oli 1/160 ja minu kaamera nõudis kiirust juurde ehk vähem valgust. No nii nagu eelmise skeemi juures. Siin pilt lihtsalt kärssas. Ja vahepeal oli mul tunne, et vihmavari ei välgu. Testisime – Liis pööras põhivalgusele selja ja vaatas vihmavarju poole – nagu parempoolsel pildil näha, siis valgust sai vaid kukal.

F/5 – 1/250 SEC – ISO-100 – 35 MM — F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Sättisime lampe ja välke. Põhivalgus jäi 3 peale ja säriaja sättisin tagasi selleks, mis ta teoorias olema oleks pidanud. Veidi parem ehk sai, kuigi minu jaoks ikkagi veel liiga valge. Küll aga soovisin ma veidi valguse ja varjuga mängida. Liis siis “raamis” ennast nii ja naa:

F/5 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM

Sigridiga õnnestus mul pilootlampidega täitsa tore tulemus saada. Just juuste osa meeldib mulle siin. Taust on must-must, aga Sigrid joonistub kenasti välja. Näoga oleks ta võinud ehk veidi softboxile lähemal seista või siis tema oleks võinud paigale jääda, sest tagumine valgus on tore ja kärjaga põhivalgust oleks võinud talle endale veidi lähemale nihutada? AGA samas oleks siis ehk heledamad piirkonnad laubal ja põsel liiga palju valgust saanud? Või oleks aidanud veidi reflektoriga mängimine?

F/5,3 – 1/25 SEC – ISO-1600 – 80 MM

See kõik vajab veel palju katsetamist ja harjutamist ja sulaselget õppimist, aga kindel on see, et päriselt ka on võimalik valgust enda kasuks tööle panna. Seda on mõne stuuditunni järle tore nentida. 🙂

Valgusskeemid mitme valgusallikaga 1

by

Meie kolmanda stuudiotunni eesmärk oli harjutada mitme valgusallikaga skeeme ja mõõta säriaega ja valgust ja teha mida kõike veel. Kuulasime ja vaatasime klassis kenasti ära juhendamise osa ja siis… võttis võimust… k a o s ! Selline rõõmus, aga ikkagi kaos. Sest selleni, kuhu me tegelikutl jõudma pidime, ei jõudnud me ligilähedalegi vist. Alustasime ikka kordamisest ja noh, kuidas need asjas siis muidu kinnistuksidki.

Või noh, kõige pealt tegime ikka lihtsalt nii nagu kästud – vedasime keskele tooli. Panime selle seinast parajale kaugusele mõttega, et sellel peaks modell istuma. Et kui prooviks Rembradti sedasi? Teadsime, et peame enne saama põhiskeemi paika ja siis hakkama muude valgustega edasi katsetama. Aga mõte sellest, et meil on vaja kolme valgusallikat oli elevusttekitav ja nii me nad siis kohe ka kohale vedasime ja püüdsime sisselüilitamata lampidega mingi ootuspärase süsteemi tekitada.

Suutsime välja mõtelda, et põhivalgus võiks tulla näiteks eest nurga alt ja veidi ülevalt. Panime selle lambi Liisi ette paremale. Täitevalguse sikutasime teisele poole ette küljele. Kolmanda lambi panime Liisi taha nurga alla, paremasse külge. Ka põhivalgus jäi paremale, aga ette. Seda vist peaks tegelikult joonistama, et meie mõttest aru saada? Õnneks taipasin ma sellest asjast pilte teha ja seega saate te peagi aimu, mida ja kuidas me tegime. Aga kõigepealt ikkagi see õnnetu või õnnelik Rembradt ehk samm number üks – saada alustuseks paika ühe valgusallikaga skeem ja valgustugevuse keerasime põhja ehk 6 peale.

Leidsime Liisi põselt pisikese kolmnurga üles.

F/5,6 – 1/15 SEC – ISO-500 – 50 MM (exposure +1 step)

Kui ta end veidi valguse suunas liigutas, siis läks kolmnurk suuremaks ja kui liigutas veel, siis lagunes kolmnurk laiali. Oleks ta end veidi veel aegalselt valguse poole pööranud, oleks ehk ka silmuse kätte saanud?

F/5,6 – 1/15 SEC – ISO-500 – 50 MM (exposure +1 step)

Ja kui ta veel rohkem valguse poole vaatas, siis veidi teise nurga alt olekski vast loop olnud juba?

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 50 MM (exposure +1 step)

Noooh, Liis pööras pea tagasi nii, et põsel oli kolmnurk (Rembrandt) ja meie lülitasime sisse valgusallika number kaks ehk täitevalguse ees vasakult. Tõmbasime põhivalgust kahe astme jagu maha ehk 4 peale ja panime täitevalguse 2 peale.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 50 MM (exposure +1 step)

Teadsime, et täitevalgus võiks mõne astme jagu olla lahjema tugevusega kui esimene ehk põhivalgus., ega et kindel olla, surusime kopsiku (reflektori) asemel lambi ette softboxi ja Liisi asemele asus Sigrid.

Lülitasime prooviks kõik oma kolm laternat põlema ka. 1 on põhivalgus (ees paremal ülevalt alla), 2 on täitevalgus (samal joonel ees vasakul, aga alt üles) ja 3 on tagantvalgus (taga paremal all, suunaga üles), mis peaks tausta ja juukseid helendama.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 18 MM (exposure +1 step)

Alustasime taas algusest – ühe lambiga skeem paika (esimene pilt kolmikust), siis teine lisaks ja lõpuks ka taustavalgus. Selgus, et heledate juustega taustavalgus sellisel kujul hästi ei toimi ja kipub pigem juukseid pildil kärsatama. Samas tausta valguse järgi tuleb ühe, kahe ja kolme valgusallika mõju välja. Tegelikult on taust valge, ühe valgusallikaga seda ütelda küll ei saa. Põhivalgus oli endiselt astmel 6 ja täitekas 4 peal.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 50 MM (exposure +1 step)

Kuna taganatvalgus tagant küljelt meie jaoks ei toiminud, siis sikutasime ta päris Sigridi taha, et haloefekti katsetada. Mnjah, tulemust ei kommenteeri, küll aga püüdsime me kinni tõelise Sigridi tõelise varju sellisel viisil.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 50 MM (exposure +1 step)

Võttis aega, enne kui me jälile saime, kuidas Sigridil küll nii kaunis vari saab olla 😀

Ühesõnaga olime me omadega kenasti rappa jooksunud ja vajasime abi. Abi tuligi!

Sujuvalt said kaks esimest valgusallikat endale softboxid ette ja tagumine ehk kontravalgus, mille eesmärk on juustele ja taustale veidi valgust juurde lisada, endale ette snuudi (snoot). Sest me oleme tublid koolilapsed ja teame juba, et snuut on hea pisike spotvalgus ja sellega saab valgust suunata kõige konkreetsemalt. Vahest küll ehk liiga koondunult ja teravalt, aga me olime valmis vajadusel ka kärje snuudile ette torkama, kui peab sedasi katsetama.

Teoorias oleks me siit edasi nüüd pidanud tegema suuri arvutusi ja säritama põse heledama ja tumedama poole järgi. Aga ausalt, see oli raketiteadus sellel hetkel veel. Eks ma ju tean ise ka, et mõned teist praegu peenikest naeru peavad meie siplemisi vaadates ja juba mõne aja pärast saame me ka ise muiata, kui abitud ja kobad me sel hetkel olime veel neist asjus. Aga kõik see on tulnud loomulikku rada ja kui keegi oleks mulle kaks kuud tagasi ütelnud, et ma olen täna siin, kus ma olen, siis ma oleksin ta ju ka välja naernud ja rohelise aia taha soovitanud minna.

Esimese sammuna püüdsime me üldse mingi kolme valgusega asja luua, mis kedagi ära ei pimesta ja selle skeemiga ka mingeid taluvuspiiri mitteületavaid pilte suudaksime teha. Sellest, et me stuudios peam epimeduses mässates kasutama manuaalset fookust, sellest olime me juba kahe eelneva korraga aru saanud. Kuigi selgus ka, et kui lambid põlevad, siis polegi asi nii lootusetu ja automaadiga ja tegelikult saab asju paika sättida valguses ja siis need toimivad vajadusel paikasätitud skeemi ja asukohaga ka pimedas edasi manuaali peal nii, et end lolliks ei pea leiutama.

Fokusseerimine on endiselt mu valulaps. Vahel tundub juba, et tuleb ja siis vaatad arvutis, et jälle on ebaterav… See võtab vahel ikka tahtmise täitsa ära, sest ma ei näe vabsee loogikat selles enam. Andreas pakkus, et äkki ma peaks laskma kellegi teisel kaamerat katsetada ja siis see oskaja saab esiteks vaadata, kas on asi minus või hoopis kaameras või objektiivis (on see kokkuvõttes ju ikkagi teise ringi kraam, mille mahamüümise põhjuseid me tegelikult ei tea) ja kui on minus, siis saab äkki selgitada, mida ma ikkagi valesti teen. Nüüd siis tuleb see keegi tark leida, sest aeg läheb ja mu ahastus on vastikult suur kõigi nende teravuse pärast pekki läinud toredate piltide pärast.

Aga pole midagi! Eestis peetakse fototeraapia all silmas pigem valgusteraapiat, no seda, mida nahaarst soovitab. Kuigi ka psühholoogid ja psühhiaatrid võiksid seda depressiooni puhul soovitavad. Vähemalt teooria ütleb, et nad võiksid seda teha. Meile ei ole vaja neid asju ütleda, sest me teeme seda nagunii ise. Liisil on asi käpas, vabal sekundil tuleb nautida.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 35 MM (exposure +1 step)
F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 35 MM (exposure +1 step)

Katsetasime järjest välgutamist. Kui niisama valguseid kasutades saame me kõik osaleda, siis välkudega peavad teised ootama kuniks üks nendega pildistab. Jälgisime servast teineteise tegemisi ja veendusime üheskoos,  kuidas esimesed said ülevalgustatud, sest valgusallikate intensiivsus oleks pidanud paaaalju väiksem olema.

Siis tuli minu kord. Saime Liisiga asja enamvähem paika. Valgusallikad on samad, mis enne ja asuvad samadel kohtadel, aga neil on ees ja küljes siis erinevad valguse muutjad. Põhi- ja täitevalgusel softboxid ja tagantvalguses snoot. Jaana istus platsile ja mul oli plaan hakata välgutama ehk jõuda lõpuks oma tunni põhiülesandeni.

F/5,6 – 1/60 SEC – ISO-1000 – 18 MM (exposure +1 step)

Saatja läks klõpsti kaamera külge. Laetuled läksid kinni ja algas katsetamine. Esimesena vaade siis, kui saatja on välja lülitatud. Palja silmaga oli olukord veidi valgem, aga siiski piisavalt pime, et niisama hätta jääda.

F/5 – 1/60 SEC – ISO-1600 – 18 MM (exposure +1 step)

Ja siis lülitasin saatja sisse ja vajutasin päästikule.

Esimeses reas on näha tulemus ainult ühe ehk põhivalguse välkuva softboxiga. Teised kaks valgusallikat ei tulnud kaasa. Teine põsk jääb liiga tumedaks. Valguse intensiivus oli põhivalgusel 6.

F/8 – 1/160 SEC – ISO-200 – 50 MM (exposure +1 step)

Siis saime ka teised valgused välkuma ja vaadates samades suundades, kus esimeses reas, on näha, et täitevalgus (ees vasakul) on liiga tugev. See oli samamoodi astmel 6. Tuli välja, et meil olid nad samatugevad, aga vahe oli soovitav kaheastemiseks jätta. Samas preagu pilte vaadates mõtlen, et millest siis see teise rea taustade toonivahe sisse tuleb? Kas asi on selles, mille peale ma teravustasin? See oli alati Jaana vasak silm, aga see silm ju liikus valguste suhtes. Äkki siis sellest?

Uus katse. Keerasime põhivalguse välgu 4 peale ja täiteka oma 2le, aga see ei läinud esimesel korral taas tööle. Ka seda, kuidas välgud kindlasti koostööle saada, tuleb veel hoolega harjutada.

F/8 – 1/160 SEC – ISO-200 – 50 MM (exposure +1 step)

Natuke sättimist, siblimist ja katsetamist ja kokkuvõttes sain sellise tulemuse sel korral. Tuleb tunnistada, et ehk on sellest raketiteadusest võimalik ühel päeval isegi hakata aru saama. Natuke 🙂

F/13 – 1/160 SEC – ISO-100 – 50 MM (exposure +1 step)

 

* alles hiljem selgus, et mul oli kuidagi kogemata läinud kaameras käiku “exposure +1 step”. Võtsime selle maha 🙂

Virmalised

by

Kell oli veidi enne poolt kuut õhtul, kui Liis mulle töölt kirjutas, et täna öösel lubab virmalisi. Seepeale kirjutasin Loorele, kes elab linnavalgusest eemal, et kuidas talle tundub, kas juba loob. Selgus, et on võimalik, et loob. Ta saatis mulle ka tabeleid ja linke ja ma sain korraga aru, et asi on keerulisem, kui ma arvata oskasin.

Ma olin terve hommiku lammast taga ajanud ja lõuna ajal kaks tundi haiglas pildistanud, siis veel lambapildistamisega tegelenud ja üsna kutu omadega. Lappasin oma stuudiopilte ja püüdsin kogu seda asja kirja saada. Andreas oli horisontaalis, pühapäev ju ikkagi, aga ma ju teadsin, et on olemas võlusõna, mis selle tegelase sealt voodist joonelt välja ajab ja see sõna oli… loomulikult “virmalised”! Ta on küll käinud kaugel Norras maailma otsas, aga seda keset suurt suve ja virmalised ongi tal veel päris nägemata. Mina olen virmalisi näinud. Põhja-Soomes aastal 2000 koolireisil olles laperdasid need kaunitarid taevas nagu tekid. Eestis olen vaid korra virmaliste uduõrna varju näinud Pärnust Tallinna suunas sõites. Oli vist aastal 2006-7. Ja et siis täna on lootust?!

Poisid soovisid koju jääda. Andreas oli aga kohe valmis uueks seikluseks. Kella 20ks olime Pirital. Andreas arvas küll, et ehk on Türisalus etem (ega ta palju Tallinna ümbruses käinud ju pole veel), aga ma olin juba lugenud, et seal võib virmaliste korral paras kaos olla ning mere äärde ma pimedas ronida ka ei tahtnud. Pirita tundus alustuseks hea. Ega mul kõrgeid ootuseid polnud. Ma ju olen neid meie imepilte näinud, aga Tallinna valguses tundus see pigem ulme valdkonda jääv saavutus.

Tuul vuhise sja lained mängisid pimeduses. Taevas tundus tume. Aga siiski?! Kaamera nägi paremini kui meie.

Astusime mõned sammud mereveele lähemale ja tõepoolest, Viimsi kohal oli taevas roheline kaar. Palja silmaga oli see vaid kergelt aimatav sel hetkel. Katsetasime nii ja naa. Liiga valge, liiga tuuline ja liiga külm.

Andreas pakkus veel kord mulle Türisalu pangale sõitmist. Kuna see meist aga teise maailma otsa jäi, siis arvasin, et ehk siiski katsetame parem Viimsiga. Mu ootused polnud endiselt liiga kõrged. Tore oli, et me natuke värve nägime ja Andreas midagi virmalisebeebi laadset ära nägi. No et kui ei peaks rohkem õnnestuma, siis midagi seal Pirital ju isegi juba oli 🙂

Viimsist pöörasime Miiduranna poole. Esimesel võimalusel tegime peatuse. Kahes autos pargiti niisama tulede valgel ja tänavavalgustus oli tugev, aga taevas andis lootust.

Kui me autosse tagasi sooja ronisime, et ehk veel veidi edasi sõita, oli Liis alguses kirjutanud, et ongi vist tänaseks kõik ja pidu läbi, kuid siis oli ta lisanud, et tunni aja pärast lubab uut lainet.

Nii, kiired arvutused. Kell oli sel hetkel 20:40, uut lainet oli oodata umbes kella 21ks. Sõitsime edasi. Lihtsalt kaugemale linnast. Ma küll kõhklesin, kas me seal valgustusest vaba koha leiame, kuhu tohib sisse sõita või peatuda-parkida. GPS-il teid jälgides meenus, et kunagi eelmisel aastatuhandel käisin ma korduvalt Pranglil ja paat saare suunas väljus alati sealt poolsaare tipust vist. Oli ju nii? Või on tänapäeval ka nii? Igal juhul taevas kumas juba palja silmaga nähtavalt rohekalt ka tänavalguses ning Andreas otsis usinalt peatuskohta.

Sadama vist leidsime, aga seal ei saanud peatuda. Sõitsime edasi. Korraga olime kusagil parklalaadses kohas. Üks auto seisis seal töötava mootoriga, aga muidu oli vaikne. Ainult koerad haukusid lähedal asuvate majade hoovides ja inimesed elasid oma tavalist pühapäeva õhtust elu. Ma arvasin, et ajame statiivi parklas püsti ja proovime, aga Andreas vedas mu läbi heina merekohina poole. Taevas oli selleks hetkeks imeline! Tähetäpid pimeduses ja roheline servadest võbelev kaar laiutas otse meie ees.

Ja siis viskas taeva korraga triibuliseks. Laiad heledad vöödid sõitsid üle tumeda taevalae!

Seisime seal lummatult. Ja tähed kukkusid. Suurimad ja pikima lennuga, mida me kumbki iial varem näinud olime. Itsitasime ja rõõmustasime seal nagu kaks last ja nii ilus oli lihtsalt olla. Mis sellest, et me maailma parimaid pilte teha veel ei oska ega saa ja mis sellest, et Soomes on palju suuremad ja võimsamad virmalised. Me nägime nad ära ja püüdsime nad sabapidi kinni ka korraks, et neile musi anda 🙂

Korraks tundus juba, et pidu on läbi. Taevavõlv muutus taas tumedamaks ja koondus üheks suureks roheliseks kaareks silmapiiri kohale. Kõik jäi vaiksemaks ja me plaanisime minekule ennast asutada.

Korraga viskas heleda kiire kaarega risti taeva suunas ja siis hakkas kaare serv keset merd võbelema… Ja siis juba veidi julgemalt. Katsetasime erinevate aegade ja ISOdega, et kas püüame selle tantsunatukese kinni ka, aga päris kinni püüdsime selle sel korral vaid enda silmadega.

Ja kaare teises servas, mida me maja ja valguse tõttu küll vältida püüdsime, oli taevas veel ägedamaid kurrutusi viivuks näha.

Kella 22 ajal kodu poole sõites oli Pirital näha, et linna kohal on udu või tungivad pilved eemalt ühtse massina peale. Kesklinnas oli taevas juba täiesti pilves. Taipasime, kui väga meil vedanud oli oma pilvitu taevaga ja kui lihtne oleks virmalistest üldse olnud ilma jääda.

Meie süda on rahul. Me nägime virmalisi, Andreas päris esimest korda elus, ja leppisime juba enne kokku, et kui ka kõik pildid pekki läksid ja ebateravad on, siis meie imelist mälestust ei saa meilt ikkagi keegi võtta ikkagi esimene kord. Küll tulevad uued virmalised ja küll me siis püüame neid taas. Kui ei tule, siis läheme neile Soome külla 🙂

 

Mõõtmata suured tänud lähevad täna öösel Liisile ja Loore Lyle. Aitäh!  <3

Valgusskeemid ühe valgusallikaga

by

Juba järgmisel päeval astusime stuudios sammukese edasi. Purgid ja potsikud ja kausid ja torud olid natuke tuttavamaks saanud ja nüüd oli kohe vaja hakata neid sättima siia ja sinna. Sissejuhatavas osas joonistasin endale kõik skeemid kähku ka vihikusse, aga mõni neist on üsna loogiline ja teine jälle kõlab nagu raketiteadus. Ega vist läbi tegemata ei saagi aru.

Mul muidugi on oma mure nende lampide ja juhtmetega. Ma kardan elektrit ja veel enam kardan ma kuumust. Ja nüüd arvake ära, mida on vaja stuudios lampide jaoks? Mõlemat ja kui neid valguse muutjaid peab veel muutma, siis see on just see koht, kus mul on nüüd ja kohe juba assistenti vaja, sest see on asi, mida ma läbi elu olen kartnud ja see on juba vana asi, et teiste soojus on minu kuumus. Ja ma päriselt ka saan kõrvetamisest villid asjadega, millega teised veel ehk teist nägugi ei tee. Ju ma siis hangin endale stuudio pajalapid või -kindad.

Kui ma esimesena midagi teha saan, siis on ok, siis on asjad veel külmad ja elektriga saan ma ehk hakkama. Aga hiljem on abiks, kui teised vahetavad kopsikuid ja ma saan jälgida, mis kus ja kuidas. Siis asi toimib.

Alustasime stuudiopäeva taas pilootlampi reflektoriga (mis on nagu tavaline metallikarva kopsik nagu varjuk me kaaera objektiivi ees) ja plaan oli läbi proovida ühe valgusallikaga baasskeemid.

Tagantvalgus

Esimesena katsetasime pimedas stuudios Tiina peal tagantvalgust. Nagu ka nimi ütleb, siis asub valgusallikas Tiina taga. Meil oli punane taust ja tulemus jäi mingis mõttes ju isegi päris huvitav.

F/4 – 1/125 SEC – ISO-2500 – 25 MM

Siis aga selgus, et me peaksime valgusallikat veidi ümber paigutama ja teises asendis hoidma. Valgus liikus seejärel kohe ka rohkem soovitud suunas, mitte ei valgustanud ühtlaselt siluetti.

F/4 – 1/125 SEC – ISO-2500 – 25 MM
Riivav ehk rimvalgus

Teisena proovisime riivavat valgust. Vastavalt näokujule teeb see oma vigureid. Ma ei saanud kuidagi rahu, et kas päriselt ka saab olla taotluseks Liisile meritähe näkkuistutamine, aga sealt tagant nurgast tema suunas paistes just seesuguse tulemuse see skeem andis.

F/5 – 1/125 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Aga siis Liis korraks siblis ja hahaaa! Nii, ta pööras pea meie palvel tagasi küljele ja vaat see tulemus oli meritähest juba märksa huvitavam.

F/5,6 – 1/80 SEC – ISO-2500 – 50 MM
Poolitav ehk splitvalgus

Kolmas oli splitvalgust. Valgus langeb Liisile sirgelt tema küljelt ja vari joonistub peaaegu sirgelt üle ta näo keskjoone. Ainult enne keskjoont eenduvad osad jätavad omakorda omi varje. Isegi vaevumärgatavad lauba veresooned annavad endast jõuliselt märku.

F/5,6 – 1/80 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Alles arvutis pilte vaadates märkasin ka, et kinnine silm (paremal) jätab pooliku varju. Loogiline, aga enne ma sellele mõtelda sedasi ei osanud. Lahtise silmaga ei tule efekt nii välja, kuna silm on üks isemoodi tegelane. Arvatavasti oleks meil olnud tark proovida ka valgusallika kõrgust muuta. Võimalik, et siis oleks laubal ja kaelal oleks siis rohkem valgust olnud. samas äkki siis jällegi nina vari kasvaks ootamatult? Ega polegi muud, kui on vaja katsetada.

Rembrandt

Rembrandti skeemiga oli meid ära hirmutatud. No et see pidavat üks kõige keerulisemaid olema. Valgus langeb eest 45kraadise nurga alt ja oluline on põsesarnale saada valguskolmnurk. Vastavalt näokujust muutub ka kolmnurga kujutis, aga kindel tunnus on see, et põse ja nina vari sulavad kokku.

Me leidsime kolmnurga enda üllatuseks Elini põselt üsna ladusalt üles.

F/9 – 1/80 SEC – ISO-1600 – 50 MM
F/9 – 1/80 SEC – ISO-1600 – 50 MM
Loopvalgus ehk silmusskeem

“Luubi” (häälduse järgi siis nimetus antud juhul) puhul langeb valgus eest küljelt ja kõrgemalt. Pildil on näha ka valgusallika jalga ja juhet. Oluline on saavutada tulemus, kus nina jätab endast pisikese nunnu varju valgustamata poolele. Meil oli tükk tegemist, et Tiina nunnu nina suurest varjust nunnu vari saada. Küll oli valguse kaugus vale ja siis nurk ja kõrgus viltu.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 35 MM
F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Aga kätte me selle nunnu varju enamvähem saime!

Katse number kaks, Püüdsime ka Jaana ninavarju ilusaks saada. Siin on esimesel pildil kohe näha, kuidas see vari ei peaks olema. Samas on ka loogiline, sest Tiina Ja Jaana pikkuse vahe on märgatav ja istusid nad samal toolil sama seadistusega. Ja kui Jaana veel naeratas, siis läks kogu nina vari veel omakorda põse kaudu suunurka välja.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Pidime muutma valguse langemise nurga Või Jaana istumise asendit valguse suhtes. Ja see toimis. Saime näo varjupoole heledamaks ja ka ninavarju pisemaks ja ootuspärasemaks.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Loop skeemi nimetatakse ka vorsti- ja sardelliskeemiks. Seda pean ma aga nüüd uurima, miks see nii on. Igal juhul olen ma vihikusse sedasi kirja pannud. Päris huvitav. Nina pärast?

Paramount ehk butterfly ehk filmivalgus ehk ilupildi valgus ehk nahkhiire varju skeem

Valgusallikas asub otse pildistatava ees ja kõrgel. Butterfly nimetus tuleb sellest, et õige asetuse puhul jääb nina alla justnagu tumedama liblika kujutis. No löö või maha, aga mina sellise kujuga liblikat ei ole näinud. Te seda nalja teate ju, et kuidas noorte tüdrukute liblikatätoveeringutest elu jooksul nahkhiired võivad saada? Ja vot seal nina all ongi justnimelt nahkhiir. Vaevalt see nahkhiir kunagi liblikas ülepea olnud on, aga tore on ta küll,. Eriti, kui me ilupilte näidistena vaatasime.

Seda nahkhiirt aga ise üles leida?! Vahtis ta seal Liisi nina all nagu tume paistes tomat ja polnud üldse see, mis vaja.

Siis aga selgus, et asi pole nahkhiires ja tomatis vaid hoopis meie valgusallika kõrguses. Kui see jupp maad kõrgemale liikus, sai tomatist kohe ka nahkhiirelaadne tegelane. Mul paraku on pilti küll vaid küljelt, aga usun, et eestvaates oli Liisil nina all justnimelt kaunis nahkhiir.

F/6,3 – 1/125 SEC – ISO-1000 – 35 MM

Valguse kõrgemale viimisega muutus kohe paremaks ka lõua vari, mis muidu nabani ähvardas olla. Ülevalt alla langedes muutiski ta pildi laksust glamuursemaks. Pildi hämarus on juba minu kaamera numbrites kinni. Heledamaks pilti muutes oleks aga ka nahkhiir heledamaks pleekinud. Aga sellegi poolest tundub mulle, et nahkhiire valgusskeem sobib pigem tõsise sileda näoga tüüpidele. Vihikust loen hetkel lisaks, et tegelikult on tark peegeldit kasutada, siis saab lõua alla suts valgust lasta ja ongi tulemus kohe ühtlasem ja sumedam. Ja seesama peegeldi võtaks ära ka naeratusest tingitud tumedamad varjud põskede all, seega see on mõte, mida kindlasti on vaja katsetada.

Lisad ja kordamised

Kui meil kõik skeemid olid proovitud, siis hakkasime katseid tegema teiste valguse muutjate ja samade skeemidega.

Meie suur lemmik on snoot. Valgusallikas oli Liis küljel ja me proovisime split ehk poolitavat valgust. Mina olin sel hetkel teisel pool Liisi ja sain hoopis laheda vastu valgust pildi.

F/4,5 – 1/25 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Liikusin keskele, otse Liisi ette. valguse poole vaadates liikus Liis valgusringist välja ja sai isemoodi hämara tulemuse. Mul on nii tuliselt kahju, et paljud ägedad pildid tollest korrast on täiesti fookusest väljas, kuigi ma elu eest teravustasin.

F/5 – 1/13 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Natuke nurga muutmist ja lisavidinaid ja juba tuleb.

F/7,1 – 1/13 SEC – ISO-4000 – 50 MM
F/10 – 1/60 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Proovisime Elini peal uuesti Rembrandti. Softboxiga oli valgus sumedam ja varjud pehmemad, aga kolmnurk joonistub hajusalt siiski varjupoolel silma all õrnalt välja.

F/5 – 1/40 SEC – ISO-3200 – 35 MM

Et pilti suts heledamaks saada, keerasin säriaega veidi pikemaks, aga siis käis välk ja pauk ja selgub, et sellise rõhutatud tulemuseni võib jõuda siis, kui keegi sinuga samal ajal pildistades välku kasutab:

F/5 – 1/15 SEC – ISO-3200 – 35 MM

Ja sedasi võib välja tulla pilt, kus ma ise sedasama välku kasutan koos softboxiga

F/5 – 1/15 SEC – ISO-100 – 50 MM

Huvitav on küll aga nüüd see, et seda välku olen ma ilmselgelt mingi viguriga kasutanud. Välkus vaid softbox? Igal juhul mu kaamera ei ole pildiinfosse välguvärki sel korral salvestanud. Aga nii madalat ISO numbrit ei oska ma muuga küll takkajärgi millegagi selgiatad ja Elinist ma välguga pilte tegin ka. Samas tema nägu ma kuidagi ülevalgustanud jälle pole. Või tegin ma need siiski samal ajal, kui kui keegi teine välguga pildistas Elinit? Müsteerium otsib homme koolis lahendust.

F/5 – 1/15 SEC – ISO-100 – 50 MM

Mida me Liisi ja softoboxiga siis katsetanud oleme, ma isegi ei tea, aga mulle tundub, et äkki ka Rembrandti?

F/5 – 1/15 SEC – ISO-1600 – 50 MM

Ja siis vahetasime me softboxi kuldse vihmavarju vastu. Vihmavari oli tumedam kui softbox ja valgust tuli kaamera sees tublist juurde tuua.

F/7,1 – 1/40 SEC – ISO-4000 – 50 MM
F/7,1 – 1/40 SEC – ISO-4000 – 50 MM

Sinine taust on suht ulmeline. Skeem on taas Rembradt.

Ja siis veel Tiinaga ka samad katsed kobamisi. Ju ma pildistasin mingil selliselt hetkel, kui tema ja valguse suhe veel päris paigas polnud. Aga ta on armas ka sedasi.

F/7,1 – 1/50 SEC – ISO-1600 – 35 MM

Huvi pärast vaatasin, mida arvab Photoshopi “auto tone” sellest pildist. Huhhuuu! Karm! Sinised juuksed, õline libapäevitus ja kõik see muu? Ei-ei, igasugused automaatsed asjad muutuvad järjest ohtlikumaks vist 🙂

 

Samal ajal, kui meie pisema stuudio poole peal maani musta kardina taga skeemitasime toimus stuudio suurema poole peal midagi teistmoodi huvitavat. Ma käisin vahepeal neid piilumas ja leidsin sellised tegelased grafoprojektoriga möllamas:

Kasutusel on stuudio värvilised taustad, projektoril asuvad kiled. Mis nende nimi vanal heal ajal oligi? Lüümikud? Vähemalt nii toksib mulle ajust vastuseks. Ja see suur unenäopüüdja või sõel või võrk on tegelikult mingi valguse muutja kärg hoopis.

Ja siis toodi neile katsetamiseks läbipaistev kangas. Millel esmapilgul ei paistnudki mustrit olevat. Aga seal see oli! Muster joonistus nii ühtalsele taustale kui ka Mirjami särgile. Vaat neid asju on vaja meil ka veel kõiki katsetada, sest ma ju käisin vaid korraks luuramas, sest hirmus põnev tundus!

 

Valguse muutjad

by

Kuigi nüüd kellakeeramisega tundub maailm veidi valgem, siis eks ta tõsi ole, et talv astub reipal sammul meie suunas. Koolis saime me teada, et praegu on just paras aeg suvised, loomuliku valgusega tegemised, varna riputada mõneks ajaks ja süveneda sügavamalt kunstvalguse maailma. Mina, kes ma endiselt teravustamisega siplen, imbusin stuudio uksest sisse suurte kõhklustega. Ma olen elus hea mitu korda stuudiosse sattunud, pildistatava ja kaadritaguse abijõuna, aga ise pilti tegema? Ei, see tundus liiga müstiline ja kättesaamatu.

Esimese asjana jäin mõtlema, et nii, et meie kooli stuudio seinad on mustad. Viimasest ajast meenuvad mulle Vancuga pildistamas käies pigem heledad loomuliku valgusega stuudiod.  Aga ma nagu oleks mõnes mustas ise ikka varem ka käinud. Äkki Eesti Fotos on midagi musta? Mulle meenub suur must kardin? Äkki saab muuta stuudiot tumedaks ja heledaks, sest aknad on neil ju iseenesest suured? Ja kusagil Stockmanni taga oli kunagi Kanal2 või Ajakirjade Kirjastuse tume stuudio? Mina olin tookord beebi-Tannuga poolpaljalt selil maas karvase kanga vahel ja Indrek Arula rippus kusagil välkude-lampide vahel redeli otsas lae all. Mäletan, et mul oli pidevalt hirm, et ta sealt alla sajab, sest kogu see kaadervärk rappus. Aga tema tegi hoopis nalja ja pilte. Ma ei mäleta, et valgus meid kuidagi pimestanud oleks, ju see pooleaastane putukas oleks siis ka kisa teinud, kui olekski pimestanud. Aga seda, et ruum hästi tume oli, mäletan ma hästi ja seda, et sellest imearmsad sumedad soojad pildid said, seda võin ma ka täna, 14 aastat hiljem, kinnitada. Hmm, huvitav, kuidas ja mida ta tegi. Vaat nüüd tahaksin ma seda juba päriselt teada!

Kui keegi oleks mulle kaks kuud tagasi ütelnud, et oktoobri lõpust kolime me stuudiosse, siis ma oleks minestusse langenud või põgenenud. Aga siin ma olen.

Meie esimese stuudiotunni ülesandeks oli kasutada vaid pilootlampi ja tutvuda erinevate valguse muutjatega. Mõni neist oli minu jaoks täiesti uus. Või teate te, mis on nt snoot? Ja seda, et beauty dish näeb välja nagu koerakauss ja sellega saab pehmeid pilte?

 

Esimesed katsed tegime reflektori ja pilootlambiga. Ma olin enne seda hoolega ise lambi ees taustani ja tagasi tatsanud ja poolpime ning kui seadistama hakkasin oma kaamerat, siis läks aeg enne, kui ma tulemuse paika sain, aga mulle meeldisid Tiina ja ta varjud. Valgusallikas oli tema poolt vaadates paremal 45 kraadise nurga all. Oleks mul numbrid paigas olnud, poleks ta nii tume pildile jäänud.

F/4,5 – 1/250 SEC – ISO-1600 – 35 MM

Kui Tiina seisis seinast eemal, siis olid varjud suured ja hajusad. Kui me valgust liigutasime, siis vari kasvas mühinal.

F/4,5 – 1/50 SEC – ISO-1600 – 45 MM

Sigridi pildistamise ajaks olin ma pildi heledamaks saanud. Vari on tema taga tume ja selgepiiriline.

F/4,5 – 1/50 SEC – ISO-1600 – 35 MM
Softbox

Seleriga saime katsetada softboxi. Kohe taipasin, et pean kaameras valgust juurde tekitama. Kohe ikka tublisti. Nagu näha on, siis seisab ta peaaegu seina vastas. Aga tema vari on heledam, hajusam ja palju kitsam kui tavalise lambikopsikuga. Kui Seleri rohkem lambi (softboxi) poole liikus, siis koondus valgus pigem talle ja taust jäi pildil tume. Vari muutus suuremaks, aga hajus tumedasse tausta.

F/4,5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 35 MM

Liisist tegin ma softboxiga teise nurga alt pilt. Lamp on tema ees ja ma ise asusin pildistamise hetkel küljel.

F/4,5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM
Softbox koos kärjega

Järgmine põnev asi oli suur softbox kärjega. Meie jaoks oli see kõige hiiglaslikum lahendus. Tulemus oli oodatust tumedam ja varjud seinal teravamad kui softoboxiga. Kärg softboxi ees tekitab rohkem suunatud valgust, sellest siis vast ka tumedamad varjud? Samas miks pilt niipalju tumedam on, kui kiired rohkem suunatud on? Seda peab veel avastama ja katsetama. Minu pildid olid kõik liiga tumedad ja fookusest väljas.

Beauty dish

Beauty dishi kasutamisest mul ka pilte pole, sest need läksid fookuse nahka. Küll aga oli tulemus huvitav, soe ja pehme. Varjud on hajusad, valgus on üsna hämar, aga veidi valgem kui softboxiga.

Snoot

Minu suur lemmik ja täiesti uus avastus oli snoot (hääldus: snuut). Tagurpidi koonus, mis keeratase lambi ette ja see suunab valgust väga konkreetselt.

Sellel pildil on snuut Sigridist kaugemal ja tänu sellele on ka ümmargune suunatud valguslaik seinal suurem. Vari on tume ja selge. Kui Tuua valgusallikas lähemale, muutub ka valgusring kitsamaks, selle serv on teravam ja peab vaatama, kus ja kuidas pildistatav asub. Samas saab sedasi tekitada meelega varjuefekte.

F/4 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 35 MM

Kuna me suures pundis pildistasime, siis kaamerate küljel plinkis nii rohelisi kui punaseid lampe ja vahel saime me teineteise tööga kaasnevaid efekte ka tabada.

F/4 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 35 MM

Tiina seisab koos snuudiga seinale veidi lähemal ja sellest on ka vari seinal Taust on külgedelt praktiliselt must ja seinale jääb vaid hajus valgussõõr koos suure varjuga. Tiina juuste vari andis meile põhjuse itsitada, et teda jälitab Darth Vader 🙂

F/4,5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 35 MM

Aga snuudi valgus on vahva. Teistmoodi ja selline natuke müstiline.

F/4 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM
Snoot kärjega

Ja siis panime me snuudi ette sõela meenutava kärje. Ma pakun umbestäpselt, et kogu kaadervärgi ava suurus on ca 10-15 sentimeetrit? Valgus oli rohkem suunatum ja tumedam. Vari Tiina seljataga kadus ja taust sumbus pimedusse. Käsi valgusallikale lähemale suunates sai ta endale näkku joonistada huvitavaid varje.

F/4,8 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM
F/4,8 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM
Valgusvärvad

Viimasena katsetasime sel päeval valgusväravaid, mida maakeeli (tegelikult ingliskeelse laenuna) laudausteks kutsutakse.

Kui väravad on laiali lahti, siis polegi nagu suurt vahet meie esimeste tavalise kopsikuga katsetega. Valgus näkku on terav. taust on üleni heledam. Vari on vastavalt Seleri liikumisele ja asukohale ehk et kui ta on taustast kaugemal, siis on vari suurem ja hajusam, kui lähemal taustale, siis tumedam, väiksem ja teravam.

F/5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Kui väravaid veidi koomale panna, siis muutus üldpilt sama seadistusega kohe tumedamaks. Seleri seisab sama koha peal samas asendis, aga tema vari on suurem ja tumedam.

F/5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Ja jällegi, kui teistega koos pilte teha, siis võib saada huvitavaid efekte. Saab värve ja lisavarje! 🙂

F/5 – 1/25 SEC – ISO-2500 – 50 MM

Tore kaadritagune pilt ka Selerist ja väravavahist Tiinast.

Ja siis viskus pildile Liis. Seleri oli kenasti ontlikult seal sesinud ja siis nagu ei saanudki asjast aru, aga kui Liis on käed laiali sirutas, siis läks asi huvitavaks. Või on see hoopis hullust lainurgast tingitud? Nii palju ju ikka varjuga ei manipuleeriks see nurgavahe? Aga vot see on alles vari!!

F/3,5 – 1/40 SEC – ISO-2500 – 18 MM

Olles kogu seda suurt uute asjade segapudru nüüd kodus mõnda aega kaalunud ja mõõtnud on selged järgmised asjad:

Stuudios, eriti kui seal veidigi pimedam on, teravustamine on kohutav. Õueloogika ei toimi. Automaatse fokusseerimisega pole mitte midagi teha, sest teravate piltide lagi on kogutuelmist heal juhul 5 protsenti, See pole ok isegi minu jaoks. Käin ja kraabin taas uksi, et ehk me saaks lõpuks ka sellest koolis rääkida, sest manual, juutjuub ja guugel pole siiani abiks olnud mulle.

Mida ma veel vaatasin oli see, et ma seisin paljude piltide tegemise ajal väga kõrval, sets ma ei tahtnud trügida. Võimalik, et see mõjutas mingil määral valgustest arusaamist, aga eks seda näitab tulevik, Äkki isegi ei mõjutanud.

Kokkuvõttes sai selgeks, et softbox annab nagu nimest eeldada pehme valguse tulemuse, selle ees kärg muudab asja veidi konkreetsemaks ja tumedamaks, Snuudiga saab käige suunatuma valguse ja kui selle ette veel kärg panna, siis saabki sellist isemoodi lava- ja ööliblikavalgustunnet luua. Valgusväravatest ja beauty dishist ei oska ma suurt midagi veel arvata. Eks kõike peab veel ohtralt katsetama.

Ja nüüd lähen taskulambiga vannituppa katsetama, sest ma tahan ikkagi päriselt aru saada, et mis vahe on varjudel, kui objekt liigub valguse ja tausta vahel ja kui valgus liigub paigas tausta ja objekti suhtes edasi ja tagasi. Seal oli mingi vastukäiv loogika ja ma pean sellest aru saama. Mudelid on head. Kui aru saan, räägin teile ka. Ja kui aru ei saa, siis homme on juba järgmine tund.

 

Nalja ka. Andreas on terve õhtu õppinud oma eesti keele A2 eksamiks. Ma vahelduseks püüan siis temaga ka eesti keeles rääkida. Teatan:

“Nii, läheme nüüd koos vannituppa. Võta taskulamp kaasa!”

Ta vaatab mind hämmingus ja küsib murelikult sulaselges eesti keelest:

“Kas sul on ussid?”

Johhaidii, mida veel!? See, et koer sai nädal tagasi ussirohtu suure taidlemise peale on vist kustumatu mulje jätnud? Muhahaaa!

“Eiiiiii! Me läheme varje otsima,” voolin ma aeglaselt ja püüdlikult vastuseks. “Mul on vaja, et sa lampi hoiad!” lõkerdan naerust kõveras vannitoa poole kooberdades.

Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas

by

Sündmusfoto suur projekt pidi olema mulle südamelähedasel teemal. See polud keeruline. Kuna Älin veel oktoobris sünnitada ei tahtnud, siis minu kiire valik oli kiirabi. Ma ju tean, mis tunne on 24 tundi valvata. Eks ma servast igatsen seda elu. Samas kui ma ennast juba kindlamalt tunneks, siis oleks ehk titadega haigla olnud esmavalik ja kiirabi teine, aga läks nii, et haiglast sai mu lõplik valik. Seda hetke, kui ma taipasin ja endas otsuse langetasin, oleks võinud keegi jäädvustad. Kõmpisin mööda Liivalaiat kodu poole ja püüdsin käeseljaga nühkides märgadest silmadest jagu saada. Ju siis nii pidigi minema, sest edasi läks asi juba tormiliselt.

Me ju loodame lapsi oodates, et nad sünnivad õigel ajal ja tervetena ning üle jääb vaid kodus uue pisikese inimesega kohaneda… Elu haiglas on isemoodi. Milline on see keskkond, argielu, rutiin? Millised on soovid ja igatsused? Mured ja rõõmud? Meie oma eesti emad on vastanud väga erinevalt küsimusele, mida nad titaga koos haiglas olles tundsid. On neid, kes tundsid end turvaliselt ja neid, keda valdas pidev mure ja hirm. Minu soov on näha ja kinni püüda erinevusi, et me kõik leiaksime võimaluse samastuda. Iga lugu on erinev. Seda teadsin ma juba enne. See andis mulle julguse otsida mitte ainult üht ema vaid kutsuda üles nii paljusid emasid kui vähegi võimalik, et nad mulle läbi piltide oma loo räägiksid.

Korraga oligi enneaegsete FB grupis kuulutus üleval, et otsime emasid, kes elavad hetkel Tallinna Lastehaiglas koos oma enneaegselt sündinud titadega ning on nõus olema peategelaseks pildiloos “Ema lugu. Enneaegselt sündinud lapse ema elu haiglas”. See kõik tundus nii loomulik jätk 11 aastat tagasi kirjutatud “Pisikese tita loole” kui mina olin see ema, kes oma enneaegsega haiglas elas. Minu peas oli selge idee, seda tuli esitleda viisil, et me nende emadeni jõuaksime, kes osaleda soovivad. Meile tuli appi ka haigla ja dr Liis Toome ja sellega oli algus tehtud. Aitäh!

Laupäeva hommikul seadsin ma sammud tuttava tita pidliga maja suunas.

Tore käruparkla on endiselt omal kohal. Ma mäletan nii selgelt, kuidas ma neist kärudest omal ajal ikka mööda kõndisin ja mõtlesin, et ahh, see kõik pole veel meie jaoks ja siis korraga, pea kaks kuud hiljem, oli ka meil õigus õueõhku nuusutama minna. Kui sul on asja käruparklasse, siis ju sa oled juba veidi edasijõudnum. Äkki isegi paistab kojuminek? Millised armsad mälestused.

Järgmisest uksest sisenedes jõudsin riietehoiu juurde. Klomp kerkis kurku, kui nägin enda “Pisikese tita lugu” laual, keset platsi. Kui palju on nende aastatega asi paremaks muutunud. Jah, haiglas pole kerge olla, aga on natuke parem, kui oli varem.

Kohtusin dr Toomega, piilusin remonti ning läksin seejärel emadega rääkima. Neist said emotsionaalsed ja ilusad kohtumised. Enne kaht esimest pildistamise päeva ma aimasin et ma soovin selle projektiga jätkata ka edaspidi. Sellel hetkel raiusin ma selle mõtte enda jaoks kivisse. Kuna mu edasine teadustöö tuleb haiglas elavate vastsündinute ja olude sunnil ikka veel sünnist peale haiglas elavate ka suuremate imikute-põnnide vanemate toetamisest, siis just nende vanemate toetamisele soovin ma keskenduda. Ja ärge muretsega, ma pole isasid unustanud. Ja õdesid-vendi ja vanavanemaid. Iga asi omal ajal.

Minu eesmärgil on antud juhul kaks otsa. Üks on toetamine, teine teadlikkuse tõstmine. Ma soovin, et neil emadel ja nende peredel, kes titaga haiglas on, oleks mälestus, mis ehk hiljem enam nii keeruline ei tundugi. See on oluline verstapost nende elus. Enamasti on paljudel vaid telefoniga tehtud kiired pildid. Või siis pildid titast, aga mitte titaga koos. Mis ma küll annaks, et mul endal oleks sellised pildid olemas! Ainuüksi eilse päeva jooksul, kui ma esimest korda oma esimets lugu tutvustasin, sain ma tagasidet emadelt, kes on seal haiglas olnud, et kuidas see ka väga ammuseid mälestusi esile kutsub. On äratundmist, on uhkust enda ja lapse üle, et on hakkama saadud, on nii palju kõiksugu emotsioone. Usun, et mõnel on ka pigem raskeid tundeid. See on ok. Pinna all võib hõõguda palju valu. Samas ehk on just see võimalus sellega valuga tegeleda ja minna lasta. Valu ei kao enne, kui me ei luba tal minna.

Ja teisest küljest on nende lugude jutustamise väärtus selles, et need, kes ei tea, mida kujutab endast elu titaga haiglas, saaksid sellest aimu. See nukrus, igatsus, armastus, rõõm, lähedus, mis pressib ennast ka läbi kuvöösiklaaside, piikusvate aparaatide ja pideva liikumise, on seal alati olemas.  Hirm ja ärevus tukslevad pinna all ehk veel kaua meie sees, aga armastus võidab. Võidab ka siis, kui tead, et lootust palju pole. Omal moel on need pildid lahinguväljalt. Ja selle võitluse eesmärk on võita.

Nii palju on seda, mis jääb kaadri taha. Kodus ootavad lapsed ja pere. Eraldatus lähedastest, eraldatus sageli ka lapsest, kes oma klaasist kosmoselaevas elab ja keda alati sülle ei saagi võtta. Mure ja rõõm, mis on pidev või käib kolmetunniste tsüklitena. Te ehk küsite, miks on piltidel nii palju näha last? Sest just see pisike ime on põhjus ja keskpunkt ema elus, ema silmatera. Tema on põhjus olla haiglas, uskuda, loota, unistada ja vastu pidada. Ja te ehk tahate teada, miks sööb pisike ime pudelist, kui me kõik teame, et talle on parim rinnapiim? Aga kui pudelis ongi rinnapiim? Kui ta veel ei jaksa rinnast imeda, siis sondist parem lahendust võib olla ajutiselt ka pudeli kasutamine. On nii oluline, et nii laps kui ema end võimalikult hästi ja mugavalt saavad tunda.

 

Mul on fotograafina veel palju areneda, aga läbi nende kogemuste on mul olnud imeline võimalus õppida ja mõista, mida ja kuhu suunas pean ma ennast edasi arendama. Ma tänan kogu südamest Kärti ja Rebekat, Liisat ja Melanit kogu selle usalduse eest, et nad lubasid mul saada osa nende päevast ja näidata maailmale, milline on ema elu enneaegse lapse kõrval haiglas. Aitäh!

Selle tunneli lõpus on valgus.

Ja siit tulevad kaks esimest emade lugu!

Kärt ja Rebeka räägivad enda loo siin:

https://www.eva-herrera.com/tita1/

 

Liisa ja Melani lugu on siin:

https://www.eva-herrera.com/tita2/

 

See projekt elab minu südames ja jätkub. Peagi on plaanis püüda pildile ka kolmas lugu.

Tartu osas ei oska ma hetkel lubada (küsida võib ikka), aga Tallinnas olen ma olemas ja kui teil, armsad pisikeste imede emad, on huvi kaasa lüüa, siis kirjutage mulle julgelt eva@enneagsedlapsed.ee

 

(PS soovitan galeriisid vaadata pigem suurelt ekraanilt. Telefonis ei ole galeriid hetkel zoomitavad.)

Teistmoodi äraarvamise pildid

by
Mina ise

Kuidas panna endast kokku üks vaikelupilt nii, et teised saaksid arvata, kes on pildil? Mulle tundus endale, et mida iganes ma sinna pildile panen, siis nad arvavad laksust ära, et see olen mina. Steoskoop? Kraadiklaas? Mõned pereteraapia ja psühholoogia raamatud? Lilliga tass, pilt? Jälle siplesin ma viimase hetkeni. Laud oli mul asju täis kuhjatud ja otsisin seda oma asja. Kes ma siis tegelikutl olen? Pisihaldjas ja draakonimamma? Eks vist jah.

Käesirutus paremale – ükssravik, käesiritus vasakule – Vancu lohe. Kotist sain veel paki küpsiseid ja oligi olemas. Kärpisin kõik üleliigse välja ja alles jäi üks magus pilt, mis muudkui kahanes, sest arvake, kas tihe liiklus mu selja taga jättis laual vabalt lebavad küsised puutumata? Kuulsin veel vaid vabandusi ja krõmpsutamist. Aga pildi sain tehtud!

Teistel oli tublist arvamist, aga ära arvasid.

Keegi, kes on kuulus

Sisulise jätkuna samas teemas, kuigi teise aine osana, oli vaja meil teha sarnase lähenemisega pilt ka kelleski, kes on kuulus.

Ülesandele mõeldes tulid mulle pähe kõiksugu filmi- ja raamatutegelased ja pärisinimestest no Jacksonit ja Madonnat ja Elvist ja Lennonit oleks kõik vast kohe ära arvanud? Kuna meie õpetaja on välismaalt laenatud, siis arvasin, et on tore, kui tema ka teab, kellest jutt käib.

Lõpuks oli mul terve pikk nimekiri, aga siis oligi viimane õhtu sujuvalt kätte jõudnud ja asi tuli ära teha. Andreas sobras oma baarikapis, mina otsisin sukki ja särke. Sigari sain kapilt, mütsid esikust. Piltidena läksid käiku mammalt laenatud fotod. Kapi otsast tõime kohvri alla ja kokku sai üks kenake kaos. Just selline nagu selle täiel rinnal oma elu elanud tegelasel. Vihjeid on sellel pildil rohkem kui rubla eest.

Arvate ära, kes on pildil?

Teistele oli see keeruline pilt arvata. Ja huvitav oli ka see, et meie ca 20 esitatud fotost oli seda tegelast kujutatud väga ägedalt tervelt kolmel korral. Vaat nii kuulus ta ongi 🙂

Paradoksid ja paarid

by

Meil oli koolitööna antud valida, kas me teeme pildi tulest, õhust, veest või maast. Muidu poleks ju keeruline, aga tingimused olid ka. Pilt pidi olema värviline, tuli ei tohtinud sisaldada ühtegi punase värvi varjundit, õhku tohtis kujutada vaid läbi hoonete, mis ei näi stabiilsete ja sirgetena, vesi ei tohtinud paista vedel ja maa/pinnas pidi olema nagu maastik ja seda võis kujutada ainult kangast, villast, kilekotist, ajalehest, sinu enda või kellegi teise kehast.

Vaatasin selle ülesandega tõtt jupp aega ja tulega on mul oma suhe. See võib olla mis värvi tahab, aga ligi ma sellele ei lähe. Õhu nõudmistele vastas minu peas pilt hoonetest nagu miraaž kõrbes ehk et selleks oleks olnud vaja kuuma õhku ehk? Mittevedel vesi on siis jää? Aur? Jäälilled? Käisin mitu päeva ringi üsna ahastuses. Ahistasin Andreast ja Happyt. Happy vist saigi kõige enam vatti, sest mul oli vaja lähivõtteid ta ninast ja kõrvast ja tallaalusest ja minu elus on ta kõige püsimatum neljajalgne tegelane. Aga midagi ma tema käest ikka sain ja kõige rohkem meeldib mulle ikkagi ta isemoodi naeratus!

Tundub ju isegi üsna rahulik roosat planeeti musitav tulnukas?

Linnast leidsin ka sellise koha. Nägi vägagi aerofoto moodi välja see asi. Täitsa maapinna moodi.

Aga pilt ei tohtinud olla loodusest endast. Kui maa, siis ikka muud variandid, mis eelpool kirjas. Aaa-haaas-tuuus!  Viimasel õhtul seisin keset Solarise keskust ja imesin oma spinatismuutit. Kohmerdasin midagi ja panin korraks topsi käest. Seda tagasi haarates kangestusin – kõrrel oli vesi, mis ei olnud vedel. No oli, aga see näis kuidagi hoopis isemoodi. Kiired pildid:

Kodus tundus aga ikkagi, et tegemist on äkki liiga vedelana näiva asjaga. Hiljem küll uurisin ja ka see oleks sobinud. Mina ei julgenud riskida ja lappasin muudkui oma pilte ja leiutasin, mida ma veel kähku saaksin proovida. Selles, et ma lõpuks maa/pinnase ikkagi teen, selles olin ma miskipärast kindel.

Proovisin inimeste kehadest liivaluiteid tekitada

Ja prühikotist elukskõlbmatut maapinda

Aga ei. Ma otsisin midagi muud. Hetkel neid eelnevaid pilte siia lisades polegi nad nii hullud, aga sel hetkel tundus, et no kohe üldse ei lähe. Ja siis ma vaatasin ja vaatasin ja vaatasin seda Happy nina jälle ja kruttisin seda nii ja naa ja seal ta oli!

Minu kustunud vulkaanikraater. Veidi vihmaniiske, sest pinnas ei võta vett vastu.

Kui kõik oma pildid saatnud olid, siis oli meil taas äraarvamiste ring. Mis on pildil?

Kuuldavasti oli minu pilt teiste jaoks paras pähkel olnud.

Ülesandel oli aga ka teine pool.

Paarilised

Ilma, et me teadnud oleks, mida pildil lõpuks ikkagi kujutatud on ja kes selle teinud on, pidime valima ühe pildi, millele pidime paarilise pildistama. See pidi looma mulje, et fotode autor on üks ja sama ning ka asja sügavam mõte on samast ooperist. Või siis pigem veel nii, et kohe alguses oligi plaan need kaks pilti paralleelselt teineteist toetavana pildistada. Lappasin meie pilte. Enda omale oleks mul kohe paariline olnud, aga seda ei tohtinud teha. Ja siis turtsatasin ma rõõmsalt Andreasele, et vaaaaat sellele pildile on mul küll mõte olemas! Pildil olid emotsionaalsed sportlased ja mul oli kange tahtmine vint asjale peale keerata.

Ühel õhtul jalutasimegi Andreasega nimme Rävala puisteel oleva lambipoe juurde. Selle aknal seisab juba ammusest ajast üks veider kuldne päkapikk. Mida ta sinna lambipoe aknale on ära kaotanud, ei tea. On tal mingi sõnum? Võimalik, aga minu jaoks oli ta väärt teadmine, sest just seda päkakakat mul oma pildile vaja oligi, et Gertrudi pildistatud spordimehi veidi narritada. On jah kuldne, aga vääääga kättesaamatu. Ütleb ülbarist päkapikk. Ihhiii!

Eks ma ju natuke ikka põdesin ka, et kas naljast saadakse aru. Enne esitlust oli ka juba selge, kelle oma see pilt oli ja siis kirjutasingi ruttu Gertrudile, et mul on selline isemoodi paariline tema pildile. Minu õnneks ta ei pahandanudki. Kuna ma esitluse ajal ise kohal polnud, siis kuulsin, et neil olla väga lõbus olnud tunnis. Elagu kuldsed päkapikud!

 

 

Kui valgus kõndis Tallinnas

by

Siis, kui valgus Kadrirous kõndis, see oli tänaseks juba kuu aega tagasi, oli meil vaja teostada koolitöö. Jagunesime grupidesse ja pidime katma ürituse kolm õhtut Kadrirous ja kaks vanalinnas, et kokku üks suur ülevaade saada. Sündmusfoto jaoks magus amps.

Ma olin selleks ajaks aru saanud, et mul on ilmselgelt vaja öösel pildistades kolmjalga, aga kuidas seda kasutada ja kuidas pimedas pilti teha, see oli kõrgem teadus. Neljapäeva õhtul, kui oli minu kord minna. Kartsin seda üritust juba ette. Andreas ei saanud minuga ka kaasa tulla ja nii ma siis lootsin heale õnnele ja sellele, et ma Liisiga ikka kohapeal kohtun.

Tegin pisikese tiiru ümber luigetiigi. Toetasin kaamera stabiilsematele pindadele ja need sekundid, kui pilt ennast tekitas, ei hinganud.

Ma polnud varem sellest üritusest midagi kuulnud ja mind vaimustas nii see, mis toimud kui ka see rahvamass, kes kohale oli tulnud.

Läks tubli pool tundi katsetamist enne, kui julgesin hädaga kolmjala kotist välja sikutada ja seda avastama hakata. Mul on see statiiv olemas aastast 2003-4, aga reaalselt kasutanud ei ole ma seda iial. Eks ta ootas oma aega, sest nüüd oli justnimelt aeg tegutsemiseks. Ma ei saanud ju ometi ühegi pildita koju minna. Fokusseerimisega olid mul sel ajal ikka kohe väga suured probleemid praegusega võrreldes, kus ma vahel isegi asjale pihta juba saan.

Aga siis algas ilutuli! Telefoniga olen ma ju aastavahetustel ja Šveitsis sünnipäeval alati proovinud, aga kaameraga nii, et mul midagi ka hiljem näidata on, vaat see oli stressirohke. Seda enam, et ma sel ajal hoopis teises kohas olin.

Aga kokkuvõttes oli vahva, kuidas inimesed seisatasid, et samas kohas võrade vahelt sähvatusi vaadata. Kohale poleks me enam nagunii jõudnud.

Siis sain Liisiga kunstimuuseumi ees kokku ja asusime koos mu statiivi, mis selleks ajaks oli saanud juba nime Statiivi Wonder, sest ma jalutasin pea endapikkuse kolmjalaga ringi nagu uue kallimaga.

Kunstimuuseumi ees välkusid tuled ja meie asusime ringkäigule.

Minu rõõm statiivist ja pika säri katsetamisest oli lapsemeelne ja nii armas. Te vaid vaadake neid jalgu paremal all nurgas! Hihii!

Ja siis tegime veidi oma valguskusnti ka. Liis joonistas südameid ja mina proovisin neid kinni püüda.

Tiigi ääres olid vaimustunud inimesed ja mina nende taga vaimustusin nii neist kui tulede mängust.

Sellel õhtul käis valgus kindlasti Kadrirorus ringi.

Kui ma lõpuks koju jõudsin, siis jagasin oma mõtteid ka Andreasega ja leppisime kokku, et järgmisel aastal läheme ka ise kohale. Ega ju temagi teadnud sellest üritusest. Poistest rääkimata. Muidu oleks võinud ja ka reedel, viimasel ürituse päeval minna, aga meil olid selleks õhtuks Rasmuse kontserdi piletid.

Reedel kulgesime soojendajate ajaks kontserdile ja kui olime pool tundi kohal peal ära olnud, siis vahetasime pilke ja tulime tulema. No polnud see, mida soovinud oleks. Elu ja aeg pole raistada tegevustele, mida ei naudi. Ja minu mõtted olid nagunii ikka veel Kadrirous. Jalutasime Sossi mäelt Kadrirogu. Kell oli selleks hetkeks tunnike enne südaööd.

Kadriorus oli vaikus. Mõned tulukesed olid veel alles, aga plats oli praktiliselt inimtühi. Ja mul polnud kaamerat. See oli ametlikult esimene kord, kus ma kaamerast päriselt puudust tundsin ja nägin, kuidas telefon mind piiras.

Liikusime kodu poole. Saime veel viimase trammi peale ja linnas väljudes otsustasime kodu asemel korraks hoopis vanalinna põigata. Kõik see rahvas, mis oli eelmisel päeval Kadrirorus olnud, oli vist vanalinna tulnud. Oleks me vaid varem seda teadnud, mis seal toimub! Ma olin peaaegu valmis minema koju kaamerat tooma, aga teadsin, et kui me kord end juba koju veame, siis Andreast ma sealt enam välja ei saa. Seega pidin telefoniga hakkama saama.

Kell oli selleks hetkeks, kui me linnast tulema saime, väga palju. See kõik oli lihtsalt nii ilus ja äge! Mulle tundub, et isegi jõulude ajal ei ole Tallinn nii ilus. Mis siis ikka kui ootame uut üritust! Ja mis veel hea on, on see, et kuigi mul on veel palju õppida, siis hirm hakkab vaikselt muutuma huviks ja avastamise rõõmuks.

 

Portreefoto ja elu esimene välgutamine

by

Välgutundi minna oli kõhe. Lugesin juba eelnevalt ülesannet ja heitusin mõttes. Ma ei saa veel fokusseerimisega hakkama, mis me siis välgutamisest räägime. Aga tundi ma läksin ja tunni lõpuks selgus, et ka minu kaameral on juba sisseehitatud välk. Hea näide sellest, kuidas ma tehnikat pelgan ja seda ise uurida ei tihka. Aga tore oli seda muidugi teada saada. Tuleb tunnistada, et mul on kaameraga koos kunagi saadud ka eraldi välk, aga selle asukohta ei suuda ma hetkel me kastimaailmas veel tuvastada.

Saime ülesande kätte, koolist laenuks kabedama välgu ning suundusime õue. Ülesandeid oli meil kolm. Kasutama pidi koos loomuliku valgusega kaamera enda välku nn täitevälguna, et lisada pildile elu. Teisena oli vaja kasutada koos loomuliku valgusega kaamera lisavälku. Ja kolmandaks luua kaamera lisavälguga mulje hämarusest. See tähendab, et pildil peab välk domineerima ning olema põhivalgusallikas.

Selgus, et mu kaamera lubab koostööd välguga ruttida välgu 5 täisastme jagu nii miinusesse kui plussi. Särava päikesega, mis sel päeval meiega oli, polnud aga suurt vahet. Püüdsime alguses nii, et Sigrid seisis meie ja päikese vahel. Eesmärk oli vastu valgust pildistades varjupoolele jäävat nägu veidi helendada, aga välk hajus lihtsalt laiali. Pilte analüüsides on näha, et põsesrnad on kergelt heledamad, aga ilma on pilt parem.

Tegin kannaka ja teise katse Jaanaga, kes mu selja taga oli. Välguga ja välguta pildil polnud ka suur vahet. Küll aga taipasin, et ma saan pealmist osa liigutada ja rohkem inimese peale suunata. Seepeale joonistus grammike suurem vahe välja. Vähemalt oli näha, et pildil ja pildil on pisike vahe.

F/5,6 – 1/200 SEC – ISO-100 – 70 MM (välk -5 (min) ja +5 (max) tugevusega otse näo poole suunatud)

Alles hiljem klassi tagasi suundudes taipasin, et oleksime võinud esimest ja teist ülesannet lahendada hoopis hämaras koolimajas, sest siis oleks efekt paremini välja tulnud tõenäoliselt. Küll me katsetame seda asja uuesti.

Huvi pärast katsetasin aga enne kolmanda ülesande juurde asumist Jaanat veel nii, et päike paistis ta peale küljelt ja põsele joonistusid tugevad varjud tuules võbelevast juuksesalgust. Ma tahtsin aru saada, kas mul on võimalik äkki välguga saada enamvähem sama valgusega pilt, aga nii, et tervav juuksesalgu vari nii tugevalt välja ei tuleks. Hiljem pilte vaadates ma sellest aru ei saanud, et vahet oleks oluliselt olnud. Eks seda peab ka veel katsetama.

Kolmas ülesanne tundus alguses ulmekas. Päise päeva ajal päikesevalguses tekitada öö?! Aga kõrval said tüdrukud juba mingi oodatava tulemuse. Katsetasin sama seadistusega ja pilt oli must mis must. Tulin siis sammhaaval tagasi valguse poole ja tulemused said päris toredad. No võib tõesti oletada, et sellel pildi tegemise hetkel me koolimaja ees küll säravat päikest ei saanud olla.

F/10 – 1/200 SEC – ISO-100 – 40 MM (välk -2 astet)

Kui aga juba välgutamiseks läks, siis meenus kohe hull tänavafotograaf Bruce Gilden, kes armastab oma kaamera ja välguga inimestele näkku ronida ning jooksu pealt kohkunud nägusid kinni püüda. Tegin siis Jaanast ka käigu pealt ühe hullu näkkuhüppava pildi.

F/4,5 – 1/125 SEC – ISO-100 – 35 MM (välk +5 (max))

Kaks asja on kindlad – selliseid pilte ma teha ei taha, aga sellest hoolimata see välk töötab mu kaamera küljes. Minu asi on kaamerale ja välgule vääriliseks partneriks areneda. 🙂

Portreede analüüsimine

by

Selle nädala koolitööna oli vaja leida vähemalt kaks portreefotot ja üks -maal, mis mulle meeldivad ning neid siis sügavamalt analüüsida. Sellised asjad mulle meeldivad ja seega tuli leida pildid!

Portreemaal? Esimene, kes mulle seepeale silme ette joonistus, oli Vermeeri pärlkõrvarõngaga tüdruk, aga see pole väga minu ajastu ja maitse. Selles pildis on kuidagi liiga palju kirjeldamatut valu ja kannatust. Kuigi jah, Davidi vannis mõrvatud Marat oleks veel hullem. See oli mu teine mõttest läbi tormanud tegelane maalil. Hmm, kes armastas inimesi? Rubens? Mkmm, ka temast ei taha ma täna rääkida. Aga Renoir!? Tema tegelaste helgus on kusagil mu naha all. Mõttes jäi heliesema ka Edgar Degas. Ma pole ammu selliste asjadega tegelenud ja muigasin, et võimalik et mu maitse on aastatega muutunud, aga teadliku osa elust olen ma kunstiajaloos kõige enam ikkagi armastanud impressioniste ja pole võimalik, et nad mulle korraga enam nüüd ei meeldi. Romantism ja klassitsisim meeldivad mulle ka, aga seda mingitel muudel põhjustel, mitte inimeste pärast, vaid et nad sobisid tol ajal minu kasvamise tempoga. Kui aga rääkida inimesest, siis ikka läbi impressionistide, ma arvan. Mul on kusagil kastides isegi suur kollektsioon postkaarte nende maalidest ja maalide detailidest. Internet on ka üks igavesti tore koht selliste asjadega tutvumise jaoks.

Lappasin oma peas maale. Laikmaa Under libises naeratades silme eest läbi. Ootasin kannatamatult kojujõudmist, et mälestusi prantslastest värskendada. Neis oli nii palju värvi ja tundeid ja helgust. Kui ma nad kodus üles leidsin, siis oli see üks armas taaskohtumine. Selle ülesande mõttes kõnetasid mind kõige enam just Renoir inimesed. Otsevalgusega, helged, malbed ja säravad. Poseeritud, aga lihtsad ja loomulikud. No on kohe sellised armsad.

Fotode leidmine oli veel mahlasem kui maalide valimine. Mul oli peas juba mõte valmis, mida ma otsin. Mustvalgeid ja vanu!

Alustasin Hitchcockist. Kuna meil oli veidi kauem aega kui tavaliselt, siis võtsin mõnuga, vaatasin nädala jagu päevi igal õhtul jälle uusi mõtteid üle ja kaevasin ja otsisin ja kogusin kausta ja vahepeal hämmastusin guugli üle, mis lambist otsitud tegelase piltide sekka pistis kellegi, kellele ma endamisi mõtelnud olin või just Andreasele kontekstivabalt maininud olin. Näiteks vaatas mulle Picasso fotode vahelt korraga ühel pildil vastu James Dean, kellel temaga seost ei tohiks olla. Sean Connery pilte lapates kohtasin noort Clint Eastwoodi. Dali, Freud, Hemingway ja Degas olid läbisegi ägedate fotograafidega ja Alan Rickmani juurest läks otsetee Clooney ja Brosnani juurde, kes pole erinevalt Rickmanist üldse tüübid minu maitsele, AGA neist kahest on lademes ägedaid portreepilte tehtud.

Kui mehed läksid kuidagi omas liinis, siis naised olid igaüks isemoodi mahlas ja neid sain eraldi otsida. Googel ei aimanud neid kuidagi minu eest ära ja see mulle meeldis. Alustasin ka veidi värksemate tegelastega. Esimene oli Judy Dench. Siis Glenn Close. Kusagil üsna alguses taipasin vaadata, kas ja mida pakub mulle Marika Rökk ja Woolf ja Dietrich ja lõpuks leidsin nii palju ägedaid pilte muuhulgas noorest Meryl Streepist, kelle piltidega sain testida Andreast, kes teda muidugi esimese hooga ära ei tundnud. Lõpuks lappasin juba filmide ja tegelaste järgi pilte oma lemmiknaistest nagu Juliette Binoche, Paz Vega, Audrey Tautou.

See piltide otsimine ja uurimine oli üks kohutavalt äge asi! Nädala keskpaigaks oli mul kokku saanud kenake kollektsioon, mille põhjal hakata oma ülesannet lahendama. Kuna ma neid pilte suuremal hulgal läbi puurisin, siis tekkisid minu jaoks nende vahele ühenduskohad ja vedavad jooned, mis mind köitsid. Või ma ka valisin neid kuidagi mingis teemas. Näiteks jäid mulle silma peeglid ja peegeldused, mida ma mingil määral kasutanud ka olen, aga mida veel julgemalt katsetada võiks.

Peeglid ja peegeldused

Edouard Boubat on läbi aastakümnete teinud pilte peegeldustest. Autorportreesid on sellisel viisil teinud paljud fotograafid ammustest aegadest, aga neis kaksikfotodes on kuidagi nii palju hetke ja aega ja personaalsust. Fotograaf on ilmselgelt kohal ega pea end vajalikuks kaamera taha varjata. Üldmuljelt on pildid esmapilgul natuke juhuslikud, elegantselt lohakad. Kui aga pildistavaid eraldi lähemalt vaadelda, siis nemad räägivad ise ikka enda lugu, segamatult. Mis mulle aga väga meeldis oli see, et teadmata midagi Boubat`st ja otsides hoopis muid pilte jõudsin ma kokkuvõttes eri teid mööda just nende kolme pildini.

Peegelduvaid pindasid leiab paljudest kohtadest. Aknaklaasidelt ja läikivalt metallilt olen ma ka ise pilt varem teinud. Ka päikeseprillidelt olen peegeldusi otsinud, aga need on olnud juhuslikud ja niisama toredad. Need kaks pilti siin aga tõid asjasse omajagu sügavust juurde. Ma pole osanud näo lähedal asuvaid peegeldavaid pindasid sedasi kunagi näha näiteks sisemaailma, mõtete, soovide, hirmude peegeldusena. Tundub jabur, sest see on ometi ju nii lihtne ja loogiline ning need peegeldused annavad sootuks teise mõõtme pildile juurde.

David Douglas Duncan ajab kaamerga oma asja ja objektiiviklaasil peegelduvast võib saada aimu, mida ta samal hetkel tegi ja nägi ja otsis ja ehk ka kinni püüdis. Dave Grohli suht kivinäoga pilt (autorit ma ei tea) olek silma prillideta üks kena lihtne portree. Nägu ei kirjelda olulist emotsiooni. Küll aga võib sisemist põlemist kohata prilliklaasil. Taas asi, mida katsetada.

Portreemaalide ja -fotode otsimine ja analüüsimine oli vaid osa meie ülesandest. Neist leitud fotodest inspireerituna tuli ka ise pildistada. Fotod ja maalid, mis ma enda jaoks välja otsisin, avasid minu jaoks mõnegi uus arusaamise. Käisin ringi ja otsisin, kaalusin. Ega ma neist mõtetest ja järeldustest ju enam lahti ei saa, sest nad elavad oma elu ja mõjutavad ka kõiki muid mu tegemisi. See on mõnus tunne. Ilmselgelt klõpsin ma aina vähem tühja ja püüan enne plaani pidada, mida ja kuidas. Mulle meeldib see ütlemine, et kõik, mis on pildil, on minu vastutus. Mis aga oluline on, on teadlikuks saamine sellest, mis su pildid siis ikkagi on ja mis on need asjad, mis selle tegelikult loovad. Need asjad, mida nagu käega ei saagi katsuda, mis näkku ei plingi, aga ometi määravad on.

Meil oli pildistamiseks vaja leida keegi, kellega me koos ei õpi. Mitte, et see kuidagi väga palju lihtsam oleks olnud. Aga otsustasin sel korral Andrease kasuks, sest see teema ja pildid, mida ma leidsin, haakusid temaga kuidagi hästi ja kui ma siiani olen ise teda püüdnud pildile saada nii nagu ta on, siis nüüd oli ka minul aeg areneda ja õppida teda rohkem suunama ja juhendama ja tegema seda, mis mul on vaja, et ta teeks. Enne tuleb ikka omade kangete juurikate madistada ja siis saab minna ka teiste inimeste sekka. Eks see üks isemoodi katsumus oli, et  häbelik Andreas nii konkreetselt kaamera ette saada. Mu kaamera armastab teda peaaegu samapalju kui mina ja õpib aina paremini seda väljendama. Andreasega on hea harjutada, sest vahel on ta mossis nagu kuivanud kartul, kes tegeleb seespool idude kudumisega ja vahel ta lihtsalt ei viitsi, aga enamasti on ta koostööaldis ja vääääga roosa ja rahulik.

Ühest pildistamiskorrast sai lõpuks kokku mitu. Helistan koolist koju spurtides jooksu pealt koju – pane ennast valmis, Liivalaia peal on just praegu imelius päike ja kollased puulehed keerlevad õhus. Läheme KOHE! Ja siis karu ärkab ja ärkab ja mina näen vaeva, et ennast taltsutada. Ma ju tea küll, et ta nii välk ja pauk pole, aga mul on vaja just SEE hetk enda kasuks tööle panna. Mida ma kindlasti selle nädala ja mõne lisapäevaga taipasin, on see, et ma pean igal pool ja kogu aeg valgust jälgima. Sest see on hea, kui ma tean, et päikselise ilmaga paistavad 12. oktoobril viimased kiired just selle maja ees kõige ägedamalt. Järgmisel aastal tuleb asi üle kontrollida, puud kasvavad, maju ehitatkse ja lammutatakse.

Nii, aga peegeldused! Laupäeval käisime me ekstra tsikli juures. Selleks, et ta ennast vabamalt tunneks, küsisin igasugu teemakohaseid asju ja tema jutustas, mis on erilised ja olulised asjad selle tsikli juures ehk et mida ma selle tsikli juures kindlasti pildistama peaksin lisaks talle. Hea, et ta rääkis, sest ilmselgelt ei oleks ma ise tulnud selle peale, et sinakaks tõmbunud metall on mingi eritit edev värk vaid oma peaga oleksin aravnud, et näe, mingi pinnakahjustus. Eksole! Seega oli mul aega tunda päriselt huvi ja ärevus Andrease sees hajus vaikselt rõõmsaks ja rahulikuks olemiseks.

Ühe sellise peegelduse leidsin ka. Alles kodus märkasin, kuidas jooned on pildi  jooknud:

F/1,8 – 1/640 SEC – ISO-100 – 35 MM
Peakatted

Minu teine, veider, aga väga äge avastus oli peakatet nii suur mõju pildile ja loole ning osana emotsiooni ja kavatsuse edasiandmisest. Ma olen ju oma Lilliga ka sedasi mänginud, pilku looritanud ja kurbust varjanud, aga seda siiski pigem alateadlikult. Ühel lihtsal peakattel võib olla nii palju erinevaid eesmärke ja ta võib olla lihtsalt üks ese riietuses ning samas saab läbi selle ja eelkõige peakattest tekkivate varjudega teha isemoodi asju. Siin on teile valik neist mütsikandjatest, kes mu ülesandekausta lihtsalt meeldiva pildina oma tee leidsid ja ühtegi neist pole otsitud mütsi järgi. Ise tulid ja hakkasid oma peakatetega korraga seal silma 🙂

Tegelikult armastab Andreas ju ka kõiksugu peakatteid alates kiivrist, sonist, kaabust kuni kassikõrvadega suusamütsini. Ja neid mütse kannab ta igapäevaselt ja on nendega agaralt ka minu fotodele jäänud.

F/3,2 – 1/100 SEC – ISO-200 – 35 MM
F/1,8 – 1/250 SEC – ISO-250 – 35 MM
Päikene ja tagantvalgus

Võimalik, et talve lähenedes muutub päike ja valgus üha olulisemaks. Igal juhul leidsin ma ennast neil päevil julgelt päikesega hullamas. Mul on kaustas tagantvalgusega portreesid tubli kaks peotäit, aga pilt, mida ma nimelt otsima läksin ja ka leidsin oli James Deanist. Jah, tema astub päevasemal ajal seal uljalt (mitte loojangu ja minu vahel, seepärast joonistu tema ette ka teravaid varje. Aga põhimõtet tahtsin ma ikkagi katsetada, et ma teaksin, mis tunne see võiks olla ja kuidas ja mida oleks hea jälgida:

F/2,2 – 1/250 SEC – ISO-100 – 35 MM

Pool tundi hiljem oli päike maailma äärel ja keset Liivalaia tänavat jalakäiate saarel Andrease lähedal seistes, oli maailm tema taga lihtsalt magusalt hele. Ja siis liigutas ta ennast sentimeetri jagu ja päike vaatas mulle otse kaamerasilma sisse. Ja UV-filter andis kõigele veel oma kelmika lisa. Andreas arvas ise, et see päikesega pilt on üks eriti tore pilt. Nõustun temaga, sest selles on ühe väikese liigutuse järel nii palju rohkem valgust ja soojust.

F/2,2 – 1/100 SEC – ISO-200 – 35 MM

Eile käisime mu sõlega tasse pildistamas ja mäe otsas seistes paistis läbi kollaste sügispuude jälle loojuv päike. Või paistis ta Andrease seest? Võta siis kinni. Aga ilus ja soe oli olla. Õhtune õhk oli kuldne.

F/5 – 1/200 SEC – ISO-640 – 50 MM

Ah, et aitab ka? Aitab jah, sest alles on vaid mu lemmipilt. Ei-ei, mitte see siin, kus Andreas annab märku, et aeg on sööma minna või korraks näpp päästikult tõsta, vaid see viimane seal all!

F/2,5 – 1/250 SEC – ISO-400 – 35 MM
Lemmikfoto

Tatataaa, siin on minu lemmikpilt. Andrease oma ka.

F/1,8 – 1/500 SEC – ISO-100 – 35 MM

Andreas täidab pildi peaaegu täies ulatuses, samas jääb sinna just nii palju ruumi valgusele ja õhule, et pilt raskeks ei muutu. Tagantpoolt tulvav valgus muudab taeva valgeks, aga see vist ongi sedasi hea. Õhk on nii puhas ja vaikne…

Seal see mees seisab, vaatab veel pilku kaugusesse puurides üle oma mõtted ja on valmis selleks, mis tuleb. Pilk endasse. Kuigi see pole juhuslikult kinni püütud klõps, siis ta on nii tema ise just selles elemendis, mis talle endale nii väga meeldib ja omane on.

Mis mulle selle pildi juures ka väga meeldib, on see, et alati ei peagi  meelepärase tulemuse jaoks asju töötlemisega kaosest ülesturgutama vaid vahel nad lihtsalt on. Jah, alati saab paremaks sättida, aga mulle meeldib just nii.

 

Mida ma kokkuvõttes sellest portreefoto ülesandest õppisin?

Kus ja millal asub päike ehk valgus ja vari. Kui tumedad ja teravad on varjud. Hetkel taban ma ennast sageli mõtlemast, et tagantvalgusega pildid on kuidagi isemoodi ägedad.

Mustad ja kraabitud prilliklaasid/peegelpinnad, mis säravama valgusega pildistades jäävad fookusesse, võivad tugevalt üldpilti häirida. Mul on uut prilliklaasi puhastamise lappi vaja, sest eelmine läks filmilintidega mässates pimikus jalutama.

Anna inimesele midagi kätte, anna talle mingi tegevus, vii ta oma meelistegevuste ja -asjade, – kohtade juurde, ning hoia vestlust sujuva suunamise vahel aktiivsena, siis sujub koostöö märksa ladusamalt, ka tõrked on pigem sisi efekti eest ja tulemus parem.

Ühe ja sama koha peal olles, aga nägu valguse suunas või valgusest kõrvale pöörates saab väga erineva emotsiooniga pilte.

Ja kaamerale sain eile lõpuks reseti tehtud. Kuigi enamus pilte siin on tehtud enne pühapäeva, siis tundub, et nüüd hakkan saama teravusega veidi paremini läbi. Ja see on hea tunne!

 

 

Kuidas taltsutada lohet

by

Mul oli kevadel võimalus koolitöö raames olla tunnistajaks ühele imeslisele vestlusele. Ma olin emana pisarateni liigutatud, sest üks vestluse osapool oli minu noorem poeg, kes ei lase endale kedagi väga ligi. Kuna mul oli varasemast kõikvõimalikke kogemusi, aga mitte iial nii ilusat suurt ja sooja, siis see haaras mu endasse ja on sellest hetkest peale olnud minuga ja ma soovin seda teiega jagada. Sügavalt vaimustuses kõigest toimunust olin ja olen ma ka õpetajana, sest minu unistustes osakavad ka õed sedasi inimestega usalduslikku suhet üles ehitada. Isegi siis, kui see esmapilgul ilmvõimatu tundub ja sada teist tegelast juba on proovinud jääd murda.

Tavainimese pilguga lugedes selles kõiges ehk midagi nii erilist polegi. Aga need, kes teavad, kui raske on mõne lapsega kontakti luua, teda vastama ja rääkima saada, teda endale otsa vaatama panna, need, ma usun, et mõistavad hästi, millest järgnev lugu räägib. See on hea näide ühest võimalusest, mida me vahel nii väga vajame.

 

Kohtume päikselisel kevadhommikul TTK raamatukogus ühes teise korruse väikeses ruumis, mida täidab suur neljakandiline laud ja toolid selle ümber. Üliõpilane Andres on juba ruumis meid ootamas. Tervitame põgusalt uksel. 10aastane Vancu hoiab minu varju. See on tema esimene kohtumine Andresega ja ta pole kindel, miks ta sel päeval minuga koos kooli kaasa pidi tulema ja miks ja kes temaga ikkagi vestelda soovib. No ta teab, aga ei mõista.

Suunan Vancu istuma ja liigun ise ruumi teise otsa järgnevaid sündmusi vaatlema.

 

Andres istub ukse pool lauda. Tema ees on avatud kaanega sülearvuti ja värvilised joonistustega pildid. Need on ta laotanud enda ette. Vancu istub teisel pool lauda, aga mitte Andres vastas vaid diagonaalis üle laua.

Järgnevas dialoogis on Andres A ja Vancu V.

 

Kell on 10:05

 

A: “Tere, kuidas sul läheb?” – küsib Andres soojalt pehme ja vaikse häälega. Arvuti on tema ees lahti, aga ta ei vaata sinna. See on pigem nagu väike tõke, et mitte kogu oma suures suures hirmunud lapsele sealt paista.

V istub ja kõigutab tooli all rippuvaid jalgu. Peidab kätega näo.

Andres istub Vancule lähemale, kohe tema vastu. Arvuti jääb Andresest eemale maha.

A: “Vaata, mul on siin pildid!” ning sätib neid rahulikult Vancu poole ja lisab pisikese pausi järel “kas sa oskad neid järjekorda panna?”

Vancu liigutab ettevaatlikult pilte.

Andres annab jooksvalt tagasisidet. Tunnustab. Vancu saab kenasti hakkama ja paneb kolm komplekti pilte järjekorda (kaks kolme pildiga, üks kuue pildiga seeria)

A: „Millised, need pildid sulle tunduvad?”

Vancu on vakka. Piidleb arglikult Andrese suunas, aga silma ei tihka vaadata. Vastata ka ei julge või ei oska.

A: “Kas sulle joonistada meeldib?” Vancu on tasa, ja Andres jätkab: “Proovime jänkut joonistada?” Tema toon on rahulik ja hääl vaikne, aga julgustav.

Andres joonistab jänku ümmarguse pea ja uurib samal ajal: “Teeme pikad kõrvad?”

Vancu noogutab arglikult.

Jänku saab ühe pika püstise ja ühe poole pealt lontis kõrva. Jänkul ei ole nägu. Andres vaatab Vancu poole ettevaatlikult.

A: “Või äkki ma joonistan autosid? Või on jänes ikka parem?” ja nihutab oma joonistuse Vancule lähemale.

Vancu ei vasta, aga võtab markeri ja joonistab jänesele silmad, nina ja suu.

A: „Teeme ripsmed ka?“

Vancu ei vasta.

A: „Keha?“

Vancu joonistab jänkule suure keha.

A: „Ooo, sul on paks jänku!“

Vancu on vait. Muigab vaevumärgatavalt. On muutunud avatumaks ja julgemaks. Nihkub lauale lähemale.

A: “Joonista sina algus ja ma joonistan edasi?!” Vaikus. “Tahad sa loomi joonistada?” Vaikus. “Kassi? Tahad sa kassi joonistada?” püüab Andres kombata ja suuremat kontakti saavutada innustaval toonil. Hääl on veidi tugevamaks muutunud.

Vancu joonistab ja ütleb vaikselt “Hüljes!”

A: „See on kass.“

Vancu vaikselt, aga veendunult: „See on hüljes!“

Andres naeratades: „Ooo!“

A: “Ma proovin joonistada kutsu.” Vaikus. “Või joonistan inimesi?“ Vaikus. “Poisi ja tüdruku?” Vaikus.  “Või hoopis puu?” Vaikus.  „Mis su lemmikloom on?“ Vaikus. Aga siis vaatab hülgest pilti ja proovib lõbustatult veel kord “ongi hüljes?!”

Vancu noogutab ja naeratab.

Andres joonistab hüljest ja uurib rõõmsalt: “Hüljes on nagu kala? Terava ninaga?”

A: “Mis loomad sulle veel loomaaias meeldivad?” Vaikus. “Karu?”

Vancu raputab pead ja võtab markeri. Joonistab. Andres uurib tema joonistust huviga.

A: „See on kilpkonn?“

Vancu joonistab omas tempos edasi.

A: „Aaaaa, see on sebra! Muidugi, ta on triibuline! Przhevalski hobune!“ ja A joonistab ka.

Vancu mängib peos sinise markeriga. Kell on 10:16.

Andres joonistab hobusele laka. „Kus on hobuse saba?!“ Vancu vaatab huviga pilti.

A: “Kas sul on kodus loomi?”

V: “Hamster.”

A: “Aa, sul on hamster?” kordab A innukalt.

V: “Koer ka.”

A: “Milline koer?”

V: „Valge.“

A: „Mul on ka koer.“ otsib koera pildi ja näitab. Samal ajal küsib peaaegu nagu muuseas “Mis su nimi on?”

Vancu kirjutab paberile enda nime ja lisab laia naeratusega: „Ta on washing machine!“

A: “Misasi?!”

Vancu ainult itsitab vaikselt (ta tahtis ütelda, et tema valge koer lakub alati kõiki rõõmust ja siis ta on nagu pesumasin)

A: “Mis mänge sa temaga mängid?” Vaikus. „Kas ta on suur?“ Vaikus. “Kuidas su hamstri nimi on?”

Vancu kirjutab paberile hamstri nime – Giulietta.

A: „Väga ilus! Itaaliapärane!“ teatab Andres tunnustavalt. Vancu vaikib. “Kirjuta koera nimi ka! Ja joonista koer ka!”

Vancu joonistab ja kirjutab.

A: „Kes sul veel kodus on? Õde või vend?“

V: “Vend,” ja joonistab ja kirjutab venna nime ka.

A: „Kui vana ta on?“

V: “Sai just 13.”

A: “Kui vana sina oled?”

Vancu kirjutab numbri.

A: “Sa oled 10,” ja jätkab “Siis sa käid koolis ka? Kus koolis sa käid?”

V: „Kodus.“

A: „Kas emme õpetab?” Vancu noogutab. “Mis su lemmikaine on?“ Vaikus. “Räägi, mis sulle veel meeldib teha?” Vaikus. “ Kas sa väljas käid?” Vaikus. “Mida Giulietta sööb?”

Vancu jutustab ja seletab, mida ta hamster sööb. Kui hätta jääb, siis joonistab. Ja siis räägib veel seda ka, et talvel muudab Giulietta värvi. Andres kuulab huviga.

A: „Mis loomad sulle veel meeldivad?“

V: „Panda.“

A: „Kus pandad elavad?” Vaikus. “Hiinas? Ja söövad bambust.“ Vaikus. „Ootad sa suve ka?“ ja jätkab kohe „mis sul plaanis on? Kas sulle ujuda meeldib?“

Vancu räägib jäätunud veest, mida ta eelmisel päeval nägi, kui ta Pirita rannas käis ja seal jää vahel veidi vett võis leida.

A: „Mina ootan suve. Siis on soojem.“ A räägib, kuidas ta elas Eestist eemal ja ta laps käis seal koolis. Ta teab, et V elas kolm aastat Shveitsis. Võimalik, et Vancul on teatav äratundmine ja samastumine, sest ta kuulab suure huviga.

A: “Kas sa tulid täna siia bussi või autoga?”

V: “Bussiga.”

A: “Mis number bussiga?”

V: “17”

A: “Mina tulin ka!”

A: “Mis sul täna veel plaanis on?”

V: “Magada.”

A: “Mul ka! Kas sa und ka näed? On sul mõni lemmikuni?”

V: „Ei.“

A: „Aga mul on! Suvepäev ja seal sai mõnusalt puhata!“

A: “Räägi, mida sulle süüa meeldib?”

V: “Supp!”

A: “Milline?”

Vastab rõõmsalt: “Shveitsis oli selline tähtedega supp!” Andres kinnitab, et ta teab sellist suppi. Vancu naeratab laialt.

A: “Kas sa porgandit ka sööd?”

V: “EEEIII! Ma palun emmel selle isegi supist välja korjata!”

A: „Mis sulle veel meeldib teha? Kas sa peale kooli midagi teed?“ Vaikus. “Kas sul on mõni lemmikmänguasi? Kas on? Kaisuloom?” uurib Andres huvitatult. Nende vestlus on muutunud märksa intensiivsemaks.

V: “Hülged.”

Andres elavnedes: “Mis värvi? Mitu tükki?”

V: “Kolm.”

A: “Kas sulle laulda meeldib?”

V: “Eeii!!”

A: “Mulle meeldib väga, aga mu tütrele ei meeldi. Ta vihkab kohe.” Vancule tundub see väga huvitav. Võimaliik, et kõige huvitavam nüanss on see, et keegi ütleb midagi vihkamise kohta välja, ja eriti just asja kohta, mida kõik justkui armastama peaksid.

A: “Kas sul sõpru ka on?”

V: “Natuke.”

A: “Arvutis ka? Mine Craftis?”

V naeratab unistavalt ja mängib samal ajal peos markeritega.

A: „Mis mänge sa veel arvutis mängid?“

Andres ja Vancu räägivad Mine Craftist.

A: “Kas sa raamatuid ka loed? Või loeb emme sulle ette?”

V: „Emme loeb ette.“

A: „Milliseid ta loeb?“

Vancu jutustab Teedu ja Peedu unenäo raamaust Andresele. Räägivad veel raamatutest. Andres on täielikult kohal lapse jaoks. Tema hääl, hoiak, olek, kõik on väga head – soojad, toetavad, lugupidavad ja huvitatud. Laps küll suhtleb vaiksel häälel, aga osaleb aktiivselt, hoiab silmadega kontakti vahepeal. Vestlus on nii kiire ja intensiivne, et ma ei jõua midagi kirja panna, sest kuulan ja vaatan lummatult.

A: “Ma joonistan midagi ja sina arvad ära! Ok!?”

Vancu vaatab huviga. Tal on lõbus. Ronib küünarnukkidega kõrgemale lauale, et joonistusele lähemal olla.

Andres joonistab ja uurib Vancult: “Kas tal on rõõmus või kurb tuju?”

V: “Kurb.”

/ma olin sunnitud korraks paariks minutiks ruumist lahkuma ja see osa puudub. Andres ja Vancu tegelesid sel ajal joonistamisega ning jätkasid oma vestlust. Vancu isegi ei vaadanud mu poole ega soovinud järgneda mulle./

 

A: “Kas sa kodus räägid inglise keelt?”

V: “Isaga.”

A: “Aga õpid ka inglise keeles?”

V: “Eesti.” (tegelikult enamus asju õpib siiski inglise keeles)

A: “Kas sulle kirjutada ka meeldib?”

V: “Ei!”

A: „Kas sa „kass“ oskad kirjutada?“

Vancu kirjutab.

A: „Näe! Õigesti!“

Vancu lõbustatult: „Ma isegi ei teadnud, et on õigesti!“

A: „Aga hästi tuli välja!“ Andres uurib Vancu hinnete kohta. Vancu ei vasta kuna ta ei saa hindeid.

Andres joonistab ja Vancu arvab: “Laev!”

A: “Mida laev teeb?”

V: “Seilab. Purjetab.”

A: “Mis laevaga sina oled sõitnud?”

V: “Ma ei mäleta.”

A: „Soome laevaga oled?“

V: “Ma ei mäleta”

A: „Ok, ma joonistan veel midagi!“ ja joonistab laua. “Mis me veel võiksime siia lauale joonistada?”

V: “Supi!”

A: “Ainult supi?”

V: “Jah!”

A joonistab puu ja uurib: “Mis puu see võiks olla?”

V viskab toolile pikali.

/Lõpetame/

 

Kell on 10:45. Andres ja Vancu vestlus kestis 40 minutit.

Jätame hüvasti ja liigume Vancuga tagasi minu töötuppa. Kui ta enne Andresega kohtumist istus häbelikult laua all ja peitis ennast teiste toakaaslaste eest sügavale mu suure salli sisse, siis nüüd ta laua alla ei lähe. Istub hoopis minu toolile. Kui Liis  tuppa siseneb ja teda kõnetab, siis poeb ta esimese hooga küll laua all, aga vastab tema küsimusele

Kui ma pean mõneks hetkeks toats üksi lahkuma, siis jääba ta Liisiga tuppa ja poeb tema kõrval olevale  toolile istuma. Hiljem tuleb ta meiega ka väikesele ringkäigule ja on kogu olekult julgem ja avatum. Kõigi ja kõige suhtes. See on ka minu jaoks midagi päris uut.

Uurin Vancult, mis tema jaoks vestlusel Andresega oli oluline. Vancu vastab särasilmselt:

„Aga ta polnud nii nagu teised. Ta ei küsinud neid tavalisi nõmedaid küsimusi.”

“Sa mõtled seda, et ta ei alustanud sellest, mis su nimi on ja kui vana sa oled?”

“Just, ta rääkis minuga teistmoodi. Sa ju tead küll, et kümnest inimesest üks saab minuga jutule,” ja tema näkku venib lai võidukas naeratus. No muidugi ma tean, see on läbi aastate olnud kurb tõsiasi.

Müts maha Andres ees, päriselt! Minu vaimustus on piiritu. Tundub et ka Vancu vaimust on.

Andres mitte ainult ei rääkinud Vancuga teistmoodi – kui vaadata, millal ja KUIDAS ta lapse nime ja vanuseni jõudis, siis selles vestluses on tegelikult nagu muuseas sees ka kogu muu vajalik info, mida ta pidi välja selgitama. Kui ta oleks alustanud tava-ankeediga, siis poleks ta saavutanud lapsega ei kontakti ega saanud ka vastuseid oma küsimustele. Kõige tõenäolisemalt oleks laps olnud vait, pugenud laua all või mmmm-itanud kuni Andres oleks alla vandunud. Aga Andres ei jätnud lapsele hetkekski muljet, et tegu oleks olnud mingi ankeeditäitmisega. Andres küsis oma küsimused kõik oskuslikult sellisel viisil, et see last ei koormanud vaid sellest saigi päriselt vestlus. Vestlus, milles laps avanes ja ettevaatlikult usaldama hakkas.

Kui Vancu tõi välja, et Andres ei küsinud temalt tavalisi küsimusi, siis oluline oli just see, KUIDAS ta neid küsis. Tema kohalolek, lugupidamine, huvitatus lõid silla. Sedasi hinnaguid andmata, eelarvamuseta ja reipalt julgustades jõudis ta sellele lapsele lähemale kui ei keegi teine õppinud ja kogemustega spetsialist varem enne teda (ja neid on olnud palju). Ma istusin juba vestluse ajal klomp kurgus ja hetkelgi seda kirja pannes on mul silmad märjad, sest see on elav tõestus, et KUI tahta, siis on suhtlus ka kõige võimatumate lastega võimalik ja kontakti loomine vajab lihtsalt erineval viisil katsetamist ja mitte allaandmist.

See 40 minutit oli vaimustav kontaktiloomise ja suhtlemise mänguilu minu, kui Vancu ema jaoks, minu kui õe ja õpetaja jaoks, sest see tõestas mulle jäägitult, et minu senised ootused ja vajadused ei ole ulme ja kontaktiloomise võimalikkus “keerulise” lapsega on vaid tahtmise, aja, suhtumise ja lähenemise küsimus.

Aitäh, Sulle, Andres, et Sa selle kogemuse võimalikuks tegid!

Portree ja objektiivid

by

Sel nädalal oli meil tore praktiline fotoülesanne – pidime tegema portreepilte samast inimesest samas kohas erinevate fookuskaugustega. Laenutasime selleks koolist ekstra kaamera ja kolm objektiivi – väikeste numbritega lainurga zoomobjektiivi, 50 mm fixobjektiivi ja suuremate numbritega zoomobjektiivi vahemikus 70-200 mm ning läksime Liisiga koolimaja ette pilte püüdma.

Väikese kohmerdamise järel alustasin algusest ehk 17 mm-st, mis oli meil kõige väiksem number ja saime sellega ühe väga meeleoluka pildi 🙂

Ilmselgelt ei ole see fookuskaugus mõeldud portreede tegemiseks – pea tõmbub koonuseks, näo kitsamaks ja kõik, mis on kaamerale lähemal, tundub märksa suurem ja esiletükkivam. Nina ja silmad on suured, kulmude vahe laiem kui reaalselt. Samas õlad, mis ninast ju kuigi palju kaugemal minu suhtes ei asu, on kitsad ja kõrvu pole olemaski. Aga nagu öeldud, siis naljapilte saab sedasi küll ja need on väga vahvad. Ilmselgelt on see minu lemmikpilt sellelt sessioonilt. Olin otsapidi peaegu Liisil nina vastas seda pilti tehes, hihii!

Nii, aga esimeses reas on siis kõrvuti laiunurgaga tehtud pildid ja 17 järel tulevad 21 ja 24 millimeetrit. Need moonutavad endiselt päris korralikult nägu ja kui veel juhtub, et hoiad pildil lõuga veidi ees (esimese rea keskmine), siis see seda ka kohe rõhutab. Aga vaikselt muutub nägu selliseks nagu ta ka palja silmaga vaadates on.

Teine rida on selline kõige ootuspärasema tulemusega. Nägu on loomulik, pea on kerega proportsioonis. Ma tavaliselt teen portreesid enda kaamerga 35 mm fixobjektiiviga. Siin on kõrvuti 40-50-70 mm. 70 kannatab veel veidi ülespoole minna (nt 85 mm peale), aga siis on ülemine piir käes, millest mina edasi enam portreede peale ei mõtleks. Jälgige siin ka seda, kuidas Liisi taha akna valge serv kasvab koos numbritega!

Mis minuga veel juhtus ja mille ma alles hiljem arvutis pilte vaadates avastasin, oli see, et zoomobjektiivide paikasätitud fookuskaugused liikusid pilte tehes minema. Seega sai sätitud 35 mm-st hoopis 40 ja sätitud 85st hoopis 70.

Nii, aga viimane rida on julm! Ma just mingi päev rääkisin Andreasele üht endast tehtud pilti näidates, et no ma saan aru, et ma olen võrreldes aastate tagusega näost märksa laiem, aga seda pilti vaadates, kus ma olin nagu paistes suur täiskuu ning silmad ja nina olid keskel vaid pisikeselt keset nägu koos, hakkas mul suisa vastik. No pilt või siis mina sellel oli nii jube, et hirm tekkis. Selle harjutuse peale alles taipasin, milles põhjus seisnes – pilt oli tehtud teleobjektiiviga ja võimalik, et ka vale kauguse pealt. Siin on ka näha, kuidas iga samm annaks nagu Liisile teenimatult juurde kokkuvõttes mitukümmend kilo. Silmad ja kulmud nihkuvad pisikesena näivale ninale aina lähemale, põsed kasvavad. Pilt nagu lükkab kõrvade juurest ebaloomulikult nägu tagant ettepoole. Kahtlen, kas keegi end sedasi päriselt pildil ka näha soovib. Õlad on ka laiad ja täidavad kogu pildi alumise serva nagu kaadris oleks korralik karu ja päriselt ka, Liis pole selline mürakas karu! 🙂

Seega elagu ikka üks tore keskmine 50 mm! 🙂

 

Portreefoto ja valgus

by

Portreefoto valguste ülesande saime me kätte Kõrvamaa väljasõidu eel. Esialgu tundus, et pole ju keeruline – valgus tuleb eest, tagant või küljelt. Aga siis tekkis ikkagi küsimus, et kelle suhtes. No et kas minu, kui kaamerataguse jaoks või pildistatava jaoks. Pidasime isekeskis aru ja jõudsime arvamusele, et lähtuma peab sellest, kas valgus paistab pildistavale näkku, vaadaku ta siis kuhu tahes, või paistab see tema jaoks küljelt ja näo teisele küljele jäävad varjud. Tagantvalguse osas jõudsime me selleni, et see vist ikkagi peab ka pildistaja suhtes olema suht vastuvalgus. Mine tea, äkki oleme me asjast valesti aru saanud, aga sedasi ma asjale lähenesin.

Esimesel vihmapäeval õnnestus mul saada eestvalgusega äge pilt Liisist. Täiesti juhuslikult, sest tabasin ta seal puu najal elegantselt unistamas. 🙂

F/1,8 – 1/125 SEC – ISO-100 – 35 MM

Teisel päeval Jussi matkarajal moodustasime Jaanaga paari ja hakkasime katsetama. Kohe üsna alguses vahetasin ma enda 35 mm fix objektiivi välja (sest ma lihtsalt ei suuda sellega pilti teravaks saada 9 juhul 10st) ja katsetasin edasi. Esialgu ikka turvalisena tundunud eestvalgusega.

Eestvalgus

Meil oli vaja eelnevalt kodus otsida ka erinevaid poose ja harjutada siis nende juhendamist. Ma saan hakkama asjadega nagu vaata siia ja vaata sinna, aga no nüüd teeme sinust krokodilli ja nüüd pane pesukauss selga ja tee nägu, et sa oled munev kilpkonn ja nüüd nagu lendav kruvi… Või noh, need eeltoodud oleks ehk isegi ägedad, aga kõik need ekstrasätitud poosid on nii feigid, et ma lihtsalt ei saa. Jaa, ma saan aru, et kui sa paned käed nagu tavaliselt rinnale risti, siis tundub, et sa oled hullult pinges jne. Aga no hallo, mitte elades ei hoia keegi oma käsi rinnal risti sellises asendis nagu piltidel vahel sätitakse vabal ajal ja oma suvast. Jälgides osade portreefotograafide töid, siis no vahet pole, kes sealt vastu vaatab, ikka samad stamppoosid ja no vähe sellest, et on igav, siis ma ise poleks eluilmas nõus sellises kunstlikus poosis olema. Seega said meie tehiskatsed üsna ruttu otsa. Mulle istub märksa rohkem stiil, kus inimene liigub ja teeb oma asju ja mina jälgin teda. Ja kui ta siis ka paneb käed rinnale risti, siis ma ei sure maha sellest, kui tema sõrmed kuidagi eriti lõõgastunult ei paista veidras asendis. Sama ka titepiltide puhul, kus kunstlikult sõrmi vabaks tinistatakse. Kui titt tahab oma käppa rusikas hoida, siis olgu see rusikas. Vabal ajal hoiab ta ju kätt ikka rusikas, kui tahab, seega miks peaksin mina pildil seda teisti näitama vaid selleks, et keegi on nii arvanud, et nii on parem?

Koolitööna tegime me seesuguseid katsetusi – viska sina sinna külili maha ja võta nagu päikest tormise meretuule käes. Või umbes kuidagi sedasi 🙂

F/4,5 – 1/800 SEC – ISO-320 – 35 MM
F/5 – 1/500 SEC – ISO-400 – 50 MM

Reflektoriga katsetasime me ka. Selgus, et sellise valguse ja heleda nahaga annab suure reflektori valge pool puhta kaame ilme. Kuldne andis põsele veidi särtsu juurde, aga lähedalt muutus ka see liiga võltsiks. Sellel pildil kasutasime aga 18%se hall kaardi (milleta hetkel tundub elu suhteliselt võimatu) teist poolt, mis on nagu minireflektor. See tasandab suuremaid varje. Eriti  siis silmade ja nina all, kui valgus päris otse näkku ei tule vaid langeb veidi ülevalt. Ehk siis just see, mida siin veidi vältida õnnestus võrreldes eelmise pildiga. Kahtlemata vajab see asi hoolikat harjutamist.

F/4,5 – 1/800 SEC – ISO-400 – 35 MM

Juhtivaid jooni otsisime ka. Käed rinnal risti just nii nagu see loomulikult tuli 🙂

F/4,5 – 1/800 SEC – ISO-400 – 35 MM

Proovisime Kõrvemaal ka muid valguslahendusi, aga kuna maailm oli nii ühtlaselt hele ja vahel ei saanud arugi, kust suunas see päike siis nüüd sealt helehalli pilve tagant paistab, siis polnud sellest ei suurt kasu ega kahju. Korraks pistis küll ka päike oma pea pilvedest välja ja siis sain juba varem esitletud seenest tagantvalgusega üllatusportree:

F/5,3 – 1/1250 SEC – ISO-400 – 62 MM
Külgvalgus

Kodus aga jätkasin teemaga ja vaatlesin igal sammul valgust. Vahel on mul tunne, et ma olen oma kaameraga rohkem abielus kui Andreasega. Kuna aga Andreasel pole mu kaamera vastu halbu tundeid ega armukadedust, siis sujub see trio meil kenasti, hihii! Nii valgus küljelt on jätnud siin helehalli varju muuhulgas ka vasakust kulmust ja nina on valgus päris küljele lükanud? No see nina on ammu sedasi, sellest süüst on valgus puhas, aga naljaks tundub ikkagi.

F/1,8 – 1/160 SEC – ISO-200 – 35 MM

Ja siis tundus korraga, et kogu maailma valgus ongi kõigi jaoks kogu aeg vaid küljelt. Ole sa siis kus tahes. Ja sedasi küljelt ongi kõige parem. Vähemalt hetkel. Näiteks klassiruumi sügavuses. Ma armastan neid värve!! Siin hoidsin objektiivi ees spot difuuserit, mis servasid veidi pehmendas

F/4,5 – 1/20 SEC – ISO-400 – 35 MM

Ja hämaras koolikoridoris kohtusin Sigridiga. Lambivalguseni pole me veel jõudnud, aga valgus küljelt on ilmne.

F/4,5 – 1/40 SEC – ISO-250 – 35 MM

Aga minu soov veel ja veel otsida ja harjutada viis mu kõige suuremate kaamerapõlgurite juurde. Pühapäeval panin oma püsimatu mamma hämaras orus köögiaknast välja vaatama. Kell oli üsna loojangu lähedale tiksunud, aga õues oli jahe ja sinna ma teda vedada ei tahtnud. Sättisin siis kaameras numbreid nii, et tulemus sai selline. Kuulekas 95-aastane pidas tervelt 5 minutit vastu koos kõigi mu sättimiste ja tema enda siblimistega 🙂

F/4,5 – 1/30 SEC – ISO-800 – 35 MM

Emaga oli nõks lihtsam. Tema võtsin kaasa ja viisin rõdule, kus oli grammike rohkem valgust veel saadaval. Tegelikult oli õues ikka päris hämar juba, aga kaamera on imeline riistapuu. Taust on üsna nukralt nahavärvi ja selle vahetaksin ma ehk välja teine kord.

Nende kahe viimase pildi juures taipasin, kuidas valgus ja vari hakkavad just varjuküljel nahaga julmalt mängima kurdude ja kortsudega. Vahel vist joonistavad varjud läbi õhukese naha ka luid liiga ilmekalt välja. Vähemalt tajusin ma seda võimalust neid pilte uurides. Asi, millele rohkem tähelepanu edaspidi pöörata. Arvestades, et

F/4,5 – 1/80 SEC – ISO-400 – 35 MM
Tagantvalgus

Tagantvalgusega ehk siis vastu valgust (?) pildistada on vahel väga vahva. Istub Andreas minu ja valguse vahel ja ongi olemas.

F/1,7 – 1/874 SEC – ISO-40 – 4 MM (telefon)
F/1,8 – 1/125 SEC – ISO-200 – 35 MM

Ja ka autoroolsi olles ei saa Andreas asu. Toru lükatakse nina alla ja nii ongi. Ma ei pea enam ütlemagi, et kui ma midagi ei ütle, siis just nii ongi hea ja siis pole vaja eraldi midagi sahmida. Meie koostöö sujub kenasti.

Kindel on see, et portreefoto juurest ei taha ma pääseda ei üle ega ümber ja nüüd on vaja lisaks tahtmisele õppida kaamerat ja tehnikaid paremini tundma, pilte töötlema ja harjutada ja harjutada ja siis ikka edasi harjutada. Võib-olla kunagi õpin ma ka inimesi toppima asenditesse, mis kuidagi millegi hüvanguks head on (no näiteks need, mis lasevad asjadel optiliselt paista kuidagi soovitumad), aga seniks jälgin ma inimesi lihtsalt nende loomulikes tegemistes ja see mulle meeldibki.

Lõpetuseks ka üks pisike silmaportree, sest homme hommikul lähen ma elus esimest prille proovima silmaarsti juurde. Natuke hirmus ja natuke põnev on ka.

F/4,5 – 1/40 SEC – ISO-250 – 35 MM

Loodusfoto. Katsetused Kõrvemaal

by

Eelmisel esmaspäeval, nüüd siis nädal tagasi, algas päev hullu paduvihmaga. Ma olin terve öö ja ka eelneva päeva oma lapsekandmise ürituse pilte töödelnud ja nagu hiljem selgus, siis teinud seda üsna kilplaslikul viisil, no nagu oleks hambaid saba kaudu parandanud või kuidagi nii. No neid samu asju saab teha palju lihtsamalt ja kiiremalt teha veidi teise lähenemisega. Aga selleks ma koolis käingi. Mõnus on nende arengute sees olla.

Nii, aga eelmine esmaspäev oli see päev, kui me pidime kogu esimese aasta fotograafide grupi ja enda fotoõpetajatega sohu ja metsa põrutama. Korrektseks jäädes, siis rappa ja nõmmele, aga mõte märjast maast on minu jaoks alati õudne olnud. Ainus hea asi rabas on veidral viisil olnud murakas. Ja seda ka mitte rabas vaid poes ja moosipurgis. Minu viimane isiklik kogemus rabaga oli aastal 1996, kui botaanikatundi minnes selgus, et jeee, maja ees on buss ja me sõidame nüüd ja kohe herbaariumi jaoks taimi koguma. Mõistagi rappa. Seal ma siis olin oma ultraminis kleidis ja kõrgetel kontsadel. Ja kevadine ilm ei olnud üldse mitte kuiv olnud enne seda käiku. Nagu näha, siis kuidagi sain ma sealt rabast ikkagi välja ja botaanikas hindeks suurte pingutuste ja ellujäämise eest ikkagi suurepärase. Aga raba on minu jaoks olnud sõimusõna. Mind ei eruta positiivselt isegi kõik need imelised pildid ja värvid. Mina näen pehkinud libedaid läbivajunud ebaturvalisi laudteid, boamadusid ja suuri Aafrika krokodille (viimane lauselõik kõlab tabavalt, kui seda Lia Laatsi häälega filmist “Suvitajad. Siin me oleme” ütelda) ja see tekitab vaid ööva. Raba ja soo ja üldse igasugune mets on minu maailmas ikka väga no-no-no olnud. Marju ostan ma heal meelel pigem turult.

Esmaspäeva hommikul ladistas laia vihma. Öösel oli suht vaikne olnud. Taevas oli pilves, aga vihma ei sadanud. Hommik seevastu oli lihtsalt masendav. Halasin asju kiiruga pakkides Andreasele, et sinna sohu ma jään. Tema kruttis ennast hommikuhämaruses mõnusalt teki sees nagu kapsauss ja muheles, et äkki vihm läheb üle ja siis nii hull ju ehk pole. Mis mõttes pole hull!! Juba mõte ise on hull. Aga meil on tark õpetaja, kes oli ennetavalt juba maininud, et kui ilm kehv tundub, siis ei tasu köh-köh helistada ja väita, et me ootamatult haigestunud oleme.

Kuna ma veel haige polnud, siis läksin ma nutuvõru ümber suu mornilt läbi vihma kooli, et sõita rappa. Enne olin ma kapist välja kaevanud oma kummiülikonna. Karm huumor on see, et sellesama kollase ürbiga olen ma aastast 1995 käinud kõikjal, kus on märg ja hirmus. Ja nüüd arvake, kas see mulle veel 45 kilo hiljem ka selga läheb? Muidugi läheb! Püksid on kintsukad ja jakk sulgub vaid ülemisest trukist, aga selga see läheb ja on endiselt mu truu päästja. Algupäraselt oli see mu isa tööriietus ajaks, kui hullult tormab, aga no aastaks 95 olid kõik laevasillad enamvähem juba kinniehitatud ja seega sai ta susse sahistades ja märjaks saamata ka marutormiga rahus laevas liikuda ja seda liigutada ning mina sain tema kummiülikonna endale. Ehk et omajagu nostalgiat on selles kenas kollases riietuses ka.

Nii. Vihma aina kallas ja raba asemel oli meie esimene peatus hoopis Valgehobusemäel…

Parklas autos istudes ei saanud ma teha muud kui ahastusest oiata ja samal ajal irvitada. Arvake ära, mis on siin maailmas veel jubedam koht kui raba? Just nimelt – seesama Valgehobusemägi. Miks? Sest kui ma sealt eelmisel korral, aasta siis oli 2003, alla ukerdasin… No enne seda ronimist oli ka rohkelt sadanud. No vot ja siis ma püüdsin sealt järsust mäenõlvast alla tulla ja jalg libastus ja mõnus märg muda muutus tigulibedaks liumäeks. Tegin kena mitmemeetrise kiirendatud laskumise ja olin kannast kuklani mudane nagu Shrek. Korralikult korpas ikka nagu mõni motokrossi masin. Õues oli külm. Autos oli külm. Ja autos olid ka kangast istmed, mida ma määrida ei tahtnud. Lõdisesin ja võtsin jaki maha. Püksata oleks seltskonnas ja võõras autos aga veidi liiga koomiline olla olnud. Õnneks leidsime kilekoti ja mõned ajalehed. Seal ma siis sedasi istusin kangestunult kogu kodutee ja see oli kõik lihtsalt liiga haigelt naljakas. Seega ei, Valgehobusemägi on ka no-no-no. Ja ometi just seal ma olin.

Bioloogi, kes minust keskkoolis ja natuke ka hiljem ülikoolis, sirguma oleks pidanud, pole minust kunagi saanud. (Tervitused siinkohal kõigile mu bioloogidest klassikaaslastele!) Mulle meeldivad sellised kohad heal juhul vaid pildil. Venisin mäest üles. Vähemalt seltskond oli vahva ja toetav. Tüdrukute vihmavarjud käisid lipa-lopa vahepeal tagurpidi. Tuul oli omajagu tugev. Ja märg. Torni ma ronida ei tihanud. Mõtlesin vaid sellele, kuidas ma puhta kannikaga sealt mäest nüüd ikkagi alla pääsen, sest poolteist päeva seiklusi seisis alles ees.

Mäe otsas vihma trotsides kirjutas Andreas ja tundis huvi, kas ma olen elus. Mõtleks – ma olingi veel elus! Saatsin talle enne mäest alla ukerdamist ka kinnituseks rõõmsa pildi, et ma täitsa elus olen 😉

Selgus, et rappa me hetkel selle sajuga siiski ei saa minna. Võib-olla hiljem, no siis kui sadu veel tugevamaks muutub. Huumor oli kahtlemata omal kohal ja maandas pinget. Liikusime edasi enda majutuskohta, parkisime asjad ja hakkasime hoopis teooriast ja ülesannetest rääkima. See oli hea sissejuhatus ja stressileevendaja.

Kui ilm sutsu kuivemaks tõmbus, läksime vudinal maja taha metsa. Mitte eluilmas poleks ma uskunud, et mulle võiks pinget pakkuda seente pildistamine. Aga võta näpust, nendega oli kohe täitsa tore. Seevastu enda ülesandega – hüperfokaalne kaugus – ei saanud ma üldse hakkama. Mõõtsin nii ja mõõtsin naa, spetsiaalne äpp oli meil ka abiks ja tegin mitukümmend katset ja hiljem arvutis selgus, et ei, ikkagi läks kõik see värk mul pekki. Selle eest sain hoopis toreda pildi Liisist ja mõnest seenest ka. Kohe nii hoogu läksin, et kui teised suundusid sööma, siis mina jäin veel seeni jäädvustama.

Marumaitsva õhtusöögi järel oli ilm just nii kuiv ja päike loojumas, et oli paras hetk rappa põrutada. Oigasin mõttes, et sinna ma jään, aga haarasin taskulambi, kommipaki ja suure elupäästva fooliumi kaasa ning istusin otsustavalt autosse.

Kui keegi oleks mulle kunagi varem ütelnud, et vaata asju, mis sulle ei meeldi ja mida sa kardad, läbi kaamerasilma, ja su õud ja hirm ja vastikus võivad momentaalselt otsa saada, siis oleksin ma teda napakaks pidanud ja pikalt just rappa saatnud. Aga just nii minuga sel õhtul läks. Õnneks oli muidugi laudtee suhteliselt värskemat sorti ja mul olid ka head jalanõud – mu vanad truud Aipid, aga nii uskumatult kui see ka kõlab, siis rabas oli väga ilus ja tore. Vihma küll tibutas ja minnes hoidsin ma oma kaamerat hõlma all, aga need tärkava sügise värvid, mida ka telefonikaamera suutis näha ja kinni püüda ka peaaegu pimeduses, olid ägedad.

Kaks mitmedimensioonilise maastikufoto katset ka:

F/1,7 – 1/11 SEC – ISO-200 – 4 MM (telefon)

Tagasiteel oli maailm nii vaikne. Vihmasabin jäi vaiksemaks ja sikutasin põuest kaamera välja. Proovisin. Proovisin veel.

F/1,8 – 1/20 SEC – ISO-1250 – 35 MM

Iga sammuga läks maailm pimedamaks. Aga see ei olnud hirmutav hämarus. Vaid üksikute lindude huiked kostusid kaugustest. Miskipärast meenusid mulle seal meie loodusfilmide ja -fotode isad, Maran ja Jüssi ning mälusoppidest ronis välja mingi soe mälestus Laanetaguse suvi filmist. Mul olid selle filmiga alati kahetised mälestused. Nüüd muutusid need kuidagi omamaks. Aga läbi pimeduse parkla poole tastates kõlas peas hoopis Rändaja õhtulaul (Nipernaadist). Maailm oli sel ööl maagiline.

F/1,8 – 1/20 SEC – ISO-1250 – 35 MM

Järgmisel hommikul põikasime päikese tõusu ajal jälle maja taha metsa. See on üsna ulmevaldkonda kuuluv saavutus, et ma vabatahtlikult enne 7 ärkan, et metsa minna. Ma ei lähe vabatahtlikult ega ka sunniviisiliselt muidu metsa ka siis, kui ilm ilus ja kere puhanud. No pole lihtsalt üldse minu teema, pluss mu puugifoobia. Mu oma ema ka ei usuks mind, et ma varahommikul metsas käisin. Aga metsa ma läksin.

Valgus oli üsna isemoodi. Püüdsin uuesti eelmine päeva ülesannet lahendada, aga pilt jäi ebateravaks (sest nii pika säriajaga ei hoia minu käsi kaamerat küll vist liikumatult). Küll aga on see minimalistliku maastikufoto moodi pilt.

F/1,8 – 1/10 SEC – ISO-100 – 35 MM

Pealelõunal suundusime me Jussi matkarajale. Kuniks muru ja mätas üle pahkluu ei ulatu ja pind kannab, siis selline looduse värk mulle sobib. Müttasime seal grupis, üksi, paaris. Katsetasime portreefoto ülesandeid ja loodusfotode tegemist. Mul olid suured probleemid fokusseerimisega. Isegi õpetajad püüdsid probleemi lahendada, aga jälile me pisipahalasele ei saanudki. Heas usus, et ehk saab veidigi paremaks, vahetasin lihtsalt oma 35 mm fix objektiivi muudetavate vahemikega objektiivi vastu. Enda üllatuseks olin ma võimeline sellest juba omandatud teadmiste põhjal ka midagi välja võluma. Ja ka teravustamisega läks kuidagi lihtsamaks. Algaja jaoks on ikka kolemasendav küll, kui sa päev otsa midagi teed ja iga viimane kui pilt ebaterav tuleb. Väike eduelamus peab ikka sees olema.

Veel üks multidimensionaalne katse:

F/5 – 1/3200 SEC – ISO-400 – 24 MM

Minu absoluutne lemmikpilt sellest käigust on aga portree kärbseseenest. Kui ma meie endi rühma hüperfokaalse kauguse ülesandega hakkama ei saanud, siis vabalt valitud teise rühma tööd teostades üllatust väljendava pildiga sain ma iseenda jaoks hakkama küll. No oli ikka üllatus küll see suur seenesirm segamatult keset liivast teerada. Sellist ülbet üllatamist saab endale lubada vaid vist siis, kui sul nii uhke punane täppidega kübar on peas? Pealgi on nad vist asja eest mürgised, sest sellist ilu ju pattta ei sünni panna kohe otsesõnu.

F/5,3 – 1/1250 SEC – ISO-400 – 62 MM

Ja teekonna siht oli järv, üle mille paitas silma helilaineid meenutava rütmiga harmooniline vaade. Maailm helises.

F/5 – 1/1000 SEC – ISO-400 – 18 MM

Lõpp hea, kõik hea. Koju jõudes olin väsinud, aga õnnelik. Ma arvasin aastaid vüi no enam kui pool elu kindlasti, et minus seesugust loodusesoolikat pole. Võta näpust! Või siis kaamerast. Liigagi võimalik, et ma kunagi sinna tagasi lähen. Vabatahtlikult ja rõõmsalt. Milleks kõigeks on kooliskäimine tegelikult hea! 🙂

Facebook

eva@eva-herrera.com