Alustasime sellest, et pidime ise joonistama endale valgusskeemi, mida katsetada soovime. Või siis tegelikult alustasime piltide lappamisest, et millist tulemust me soovime ja siis pidime sellele tekitama juurde skeemi, millega sellist tulemust saavutada. Selle ülesande juures oli meile toredaks abimeheks strobox.com
Etteruttavalt pean tunnistama, et ma käin nüüd ringi kogu aeg nii, et kui kusagil on foto või maal, siis ma üritan aru saada, kust ja milline valgus sellise tulemuse annab. Ju see on jälle mingi mööduv kutsehaigus. Aga selline tore. Jälle uus mõõde asjale.
Minul läks tol korral lappama. Ma jäingi keksima ja kugistama igat uut mõtet ja mul oli hea meel, et Jaana ja Sigrid sihikindlalt enda skeeme soovisid proovida. Kaheks harjutuseks meil aega ju vaid oligi. Kuigi! Jaana väga lihtsat skeemi oli lahe katsetada ka ilma välguta ehk siis ainult pilootlambiga. Pilootlabi sõna on tore. Teise tunni järel olin ma kord ahastuses, sets püüdsin elu eest selgitada teistele, et mitte välguga vaid selle tavalise lambiga. “No selle TAVALISE lambiga, mis iganes selle nimi siis oli”. Aga see polnud piisav. Pakkumisse tulid reflektor ja kõik muud valguse muundajad, aga mitte mu “tavaline ilma välguta lamp” ehk pilootlamp. Täna ma siis juba tean seda sõna. See on tore.
Jaana skeem
Meil oli inspireeriv foto ja selle saavutamiseks kasutatud valgusskeem. Läksime stuudiosse ja hakkasime seda asja paika sättima. Vaja oli valgustit koos valge vihmavarjuga ja hõbedast peegeldit. Kuigi pildil on kasutatud tõenäoliselt heledat tausta või on modell seisnud seinale lähemal, siis Jaana valis tumeda tasta ja me seadsime oma kaadervärgi üles seinast eemal. Katsetamiseks oli see väga huvitav kombinatsioon ja taust jäi alati soojalt tume ja varjutu. Nii lihtne ja samas kuidagi maagiline.
Liigutasime lampi (reflektor koos valge vihmavarjuga) ja hõbedast peegledit modellist lähemale ja kaugemale. Lampi üles ja veel rohkem üles. Liigutasime modelli ette- ja tahapoole. Proovisime nii ja proovisime naa. Lihtsalt pilootlambiga esialgu.
Alguses oli Tiinal must kübar peas. Selle kontrastsusega lõikaks see nagu osa peast ära. Kuigi juustele jääb tore vari, siis pole see ikkagi see, mida soovisime. Proovisime ka heledama kaabu või kübaraga, aga loobusime peakattest. Ja teine mure oli meil veel – Tiina täiesti tore käsi kiskus sardelliks. Vorstiefekt! See olla selle asja nimi, kui jäse suure toruna keset pilti esiplaanil. Kangutasime selle kallal omajagu aega, et kätt loomulikumalt ja tõetruumalt näidata. Tundub, et sul võib valgus olla paigas nagu raamatus, siis kohandama pead seda ikkagi iga inimese järgi eraldi. Nii modelli kui ka fotograafi järgi. Vahe tuleb sisse ka vist sellest, kui pikk on fotograaf? Kaugusest ja vaatenurgast nagunii.
See tulemus pilootlambiga mulle juba meeldis. Just see, kuidas valgus kaob pimedusse. Heledad juuksed annavad siin kindlasti oma nüansi.
Ja siis oli minu kord katsetada välku. Meil oli üks valgusallikas, mille pilootlamp oli ikka 6 ja välk tuli tugevusega 2 otsa. Tüdrukud hoidisid varjupoolel teineteise võidu suur hõbedast reflektorit. Seda hoida, eriti nii, kui sa ise mitte midagi ei näe selle tagant, on ikka pääääris keeruline. Vahepeal tundus juba, et kõige parema efekti saime mitte alt üles vaid just ülevalt alla peegeldit hoides.
Mul läks tükk aega, et välguga seaded paika saada, sest pakutud 1/160 säri, millest üle justnagu ei tohiks minna, oli minu kaamera jaoks ilmselgelt jälle liiga palju. Huuuu, kui valge oli alguses kõik. Arvutis ehk nii hull nüüd enam ei olegi, aga kohapeal oli ikka tapvalt valge.
Muud numbrid klappisid mul teiste omadega, aga säriaeg oli minu arvates ikkagi liiga pikk. Tiina püsis paigal, mina püsisin paigal, muutus ainult mu kaamera säriaeg. Siis tundus juba parem.
Ja keerasin aja sutsuke veel kiiremaks. Vaat see pilt meeldib mulle endale juba ka. Kuna antud pildid on praktiliselt puutumata töötlusest, siis annaks nendega mida kõike teha, et veel parem saaks, aga toormaterjalina meeldis mulle just see 160ndiku asemel 320ndikuga tehtud pilt:
Kui Tiina poseerimise lõpetas vajas ka tema sama skeemi katsemiseks modelli ja Liis tuli appi. Mina tegin pilte lihtsalt pilootlambivalguses, mis oli endiselt tugevusega 6 ehk maksimum.
“Ahh, et selline valgus!?” 🙂
Vihmavarjuga annab hõbedane reflektor olenevalt asendist õige pisut või veidi rohkem kui õige pisut valgust näo varjupoolele juurde ja see kao pimedusse, mis muidu pehme vihmavarjuvalguse j amusta taustaga juhtuda võiks.
Mul ei õnnestunud seda pilti küll teravaks saada (selle säriga käelt pildistada…) ja kõrgest kraest või kapuutsist hoidvaid käsi ja paremat külge tooksin ma ehk veidi juurde (seisin ehk liiga lähedal), AGA ma armastan seda pilti Liisist nii väga!
Sigridi skeem
Vihmavari jäi kasutusse, aga enam mitte põhivalgusena vaid nö juuksevalgusena ja peegeldi asemel tuli kasutusse suur kärjega softbox. Softbox jäigi põhivalgusallikaks. Tausta jätsime mustaks ja asusime endiselt taustast üsna eemal.
Eesmärk oli saada pehme valgusega nägu ja veidi vähem valgem, aga siiski valgustatud kuklapool – kael ja juuksed.
Esimene probleem! Keegi tark oli suure kärjega softboksi lambi küljest maha võtnud ja et seda tagasi paika saada läheb vaja mitut kätepääari ja vahel ka mitut pead. Ja siis selgus, et sellel lambil, kuhu me teda paika püüdsime saada, ei toimi lukustussüsteem! Vahetasime lampi ja saime selle ka kenasti paika ja kinni.
Nii vihmavari kui ka softbox pidid mõlemad hakkama välkuma. Softbox kui põhivalgus oli tugevusega 4 (vahpeal ka 3 a 2) ja vihmvari oli nr 2 peal. Paikasättimise ja katsetamisega läks meil ikkagi terve hulk aega.
Kuigi mõeldud oli skeem esialgu pigem nii, et softbox valgustab nägu ja vihmavari kukalt, siis katsetasime sama skeemi erinevaid võimalusi ka muudes asendites. Näiteks seisis Liis kahe valgusallika vahel. Pilootlambid olid mõlemad 6 peal, aga valgusallikad ise on suht hämarad ja asusuid Liisist ka omajagu kaugel. Siin tuleb välja vahe – softbox Liisi vasakul põsel on sama, aga vihmavarju poole peal on esimesel juuksed näo eest veidi ära ja põsk joonistub julgemalt välja, aga silm jätab tumedama mulje. Teisel on juuksed rohkem näo ees, põsk jääb tumedam, aga samas varjupoole silm tuleb jällegi suts paremini välja.
Väguga läks mul jälle jamaks. Soovitatud maksimum säriaeg oli 1/160 ja minu kaamera nõudis kiirust juurde ehk vähem valgust. No nii nagu eelmise skeemi juures. Siin pilt lihtsalt kärssas. Ja vahepeal oli mul tunne, et vihmavari ei välgu. Testisime – Liis pööras põhivalgusele selja ja vaatas vihmavarju poole – nagu parempoolsel pildil näha, siis valgust sai vaid kukal.
Sättisime lampe ja välke. Põhivalgus jäi 3 peale ja säriaja sättisin tagasi selleks, mis ta teoorias olema oleks pidanud. Veidi parem ehk sai, kuigi minu jaoks ikkagi veel liiga valge. Küll aga soovisin ma veidi valguse ja varjuga mängida. Liis siis “raamis” ennast nii ja naa:
Sigridiga õnnestus mul pilootlampidega täitsa tore tulemus saada. Just juuste osa meeldib mulle siin. Taust on must-must, aga Sigrid joonistub kenasti välja. Näoga oleks ta võinud ehk veidi softboxile lähemal seista või siis tema oleks võinud paigale jääda, sest tagumine valgus on tore ja kärjaga põhivalgust oleks võinud talle endale veidi lähemale nihutada? AGA samas oleks siis ehk heledamad piirkonnad laubal ja põsel liiga palju valgust saanud? Või oleks aidanud veidi reflektoriga mängimine?
See kõik vajab veel palju katsetamist ja harjutamist ja sulaselget õppimist, aga kindel on see, et päriselt ka on võimalik valgust enda kasuks tööle panna. Seda on mõne stuuditunni järle tore nentida. 🙂
