Natuke nalja ka

Andreas ei jõua ära rõõmustada, et me nüüd linnas elame. Oleme siin olnud varsti juba tervelt kaks kuud. Me elame linnas, mille nimi Wil, mis vanasti tähendas hoopis küla. Ehk siis linnas nimega Küla. Alguses tundus see nimeasi minu jaoks kummaline, aga samas kui mõtelda, et seal kus on juba inimesed mingil põhjusel (vesi, oluliste teede ristumine, olulised ehitised-asutused jms niiditõmbajad), siis enamasti kipuvadki need kohad ju kasvama ja nii saabki ühel hetkel külast linn, aga sisseharjunud nimi jääb. Kui ma oma peas selle mõttekäigu olin läbi teinud, siis meenus, et õigus, jah, papa rääkis mulle ju alati, kuidas Moskva linn kunagi ammu-ammu tekkis jõe äärde, kus joodeti lehmi. Seljuures olla “mos” tähendanud lehm ja “kva” jõge. Fakte võib igaüks ise uurida, aga nii seletas papa mulle neid maailma asju ja seda lugu meenutades ei tundunud korraga linn nimega Küla enam üldse imelik. 😀

Viimaste aastatega on Wil jõudsalt kasvanud. Vähem kui kümme aasta tagasi elas siin sama palju inimesi kui Viljandis, nüüd on registreeritud elanike arv kasvanud juba 24 tuhandeni. Vaikne, rahulik ja tore koht põneva St Galleni ja üldse mitte nii põneva Zürichi vahel. Kui Andreas ehk kujutab end kunagi hiljem ette elamas meie osariigi pealinnas, St Gallenis, siis Zürichisse ei vea teda isegi vaguniga. Mina muidugi kujutan oma tulevikku ette ikka Eestis, aga praegu oleme siin ja nii on ka tore.

Alguses, kevadel siia kolides, tundus mulle, et see linna on ikka jube vaikne ja isegi unine. Kui meid piiravad kirikud välja arvata, sest nende kellad löövad kui kellavärk ööl ja päeval ja sellega ma endiselt alles harjun. Eriti hull on 7-8 ajal õhtul, kui palavusest on aknad ka veel lahti, siis mõte jääb 20ks minutiks seisma, kuniks uhke kellamäng läbi on. No enda mõtteid sel ajal lihtsalt ei kuule.

Samas linnamoodi suhtumist õhkub siin inimestest küll. Kui me siin lähedal külas elasime, siis tuli igale viimasele kui inimesele tänaval tere ütelda. Piirkond, kus me elasime, jagunes suhteliselt pooleks kohalike ja uusasukate vahel. Kõik sisserännanud olid kombe omaks võtnud. Lapsed tervitasid suuri väga viisakalt ja suured võisid neile veidi vähemformaalsemalt vastata. Alguses oli see mulle natuke võõras. Jah, Tallinnas, oma kodutänaval, oleme me läbi aegade kõik omavahel tervitanud, aga ma tean, kes need inimesed on ja kus nad elavad ja kõik uued on alati omaks võetud. Aga niisama tänaval ja metsas ja poe ukse ees igaüht tervitada tundus mulle küll kummaline. No nagu läheks Järve Selverisse ja terve tee kodunt keskuseni ja poes lettide vahel ja poest väljudes kuni kodunud tervitaks igat üht. Oleks ju veidi kummaline? 😀 Aga just nii käis elu meil meie külas. Nüüd, siin linnas, aga oleneb väga, kellest sa juhtud mööduma. Kõik kõigile tere ei ütle. Oleneb nii väga, kes ja kus. Andreas muidugi tervitab vanast harjumusest peaaegu kõiki. Ta mäletab veel aegu oma lapsepõlvest, kui mitte-teretamist äärmiselt solvavaks peeti ja polnud üldse välistatud, et sa seepeale märkuse said. Ma olen neis asjus veidi reserveeritum. Kui ma juhtun omas maailmas kulgevale inimesele tänaval astudes või poodi sisenedes silma sisse vaatama ja pilgud kohtuvad, siis ütlen ma ka tere ja muidugi vastan ma teretajatele, aga niisama igat üht ikka ei tereta küll. Kokkuvõttes on see siin nagunii vaid formaalsus. Sellest edasi ei edene ükski vestlus 99,9 protsendil nagunii.

Kuigi meil oli küla serval elades ilusa vaatega elukoht, siis linnas meeldib mulle rohkem. Andreas, nagu ma juba ütlesin, meeldib ka. Kohe väga. Ta pole kunagi varem linnas elanud ja alguses vajas tema jaoks kõik veidi harjumist, aga nüüd ei meelita teda maale väga enam tagasi. Või no kontor asub ikkagi meil kolmanda küla serval. Viljapõllud ja lehmad ja sõnnikulaotamine on eemalt vaadates meie elu lahutamatud osad, millest me läbi vaadete ja muude aistingute ikka osa saame. Ja kodus, kesest linna, kisab igal hommikul kukk. Ja keskuses on lambad. Vaat selline linn siis. 😀

Aga iseäranis meeldib Andreasele elu linnas seepärast, et siin on elu ja melu ja palju süüa. Või siis valikuvõimalusi on rohkelt ja piisavalt sageli ka toimub midagi.

Keegi meist ei ole iial elanud nii lähedal söögikohtadele. Kui muidugi kõrvale jätta fakt, et Andreas kasvas üles restoranides, mida ta vanemad pidasid, aga see klassifitseerus tema jaoks koduseks toiduks hoolimata sellest, kas restorani mahtus 40 või 200 inimest. Süüa tegi või vähemalt otsustas menüü üle ikka tema isa.

Laupäeva hommikul on siin vaat, et rahvuslikuks kombeks süüa praevorsti. Komme, mis on Andrease elu osa olnud lapsest peale. Varem oli selleks vaja alati sõita poe juurde, et seal ees olevast ajutisest letist see mauk endaga kaasa haarata ja suure krõbeda kukliga koos nahka pista. Nüüd võime jalutada vähem kui kümne minutiga poe juurde, aga veel lihtsam on laupäeva hommikul pista pea Vancu toa aknast välja, vaadata vasemale, kas kolme majakese ja ringtee jagu meist eemal asuva tillukese lihapoe ees on telk juba üles pandud ja liikumist näha. Siis on paras aeg seada sammud sinna ja teha üks vorstiring.

Lisaks üsna külluslikule söögikohtade valikule on ka siin viimase paari aasta jooksul moodi läinud tänavatoidu festivalid. Kui ma viimane kord Tallinnast tulin, siis lõunaks viisime Vancu inglise keele eksamile, neli ja pool tundi hiljem saime ta eksamilt rõõmsalt kätte

ja parkisime ta jäätise ja koerga koos koju ja suundusime ise meie linna tänavatoidu festivalile. 🙂

Tan krõbistan suure maitsva kevadrulli ja nuudlid endale sisse ja silkas koju tagasi. Mina tegin üritusele ringi peale ja valisin ka nuudlid, aga teistsugused. Andreas nautis tiibetipäraseid pelmeene ja oli eluga igati rahul. Õues oli endiselt troopika ja ilm oli mõnus.

Ka järgmisel päeval eelistas Vanc koju jääda. Tan tuli sõi kõhu täis ja kadus. Andreas valis mingi rebitud loomalihaga burgeri, tegi veel paar tiiru kogu alale peale ja võttis taas pelmeene.

“Tiibeti ravioolid on parimad!” kuulutas ta terava kastme peale õhku ahmides. No olgu siis, momo rokib! 🙂

Sel hetkel me juba teadsime, et järgmisel nädalavahetusel on tänavatoidufestival ka St Gallenis. Palju suurema valikuga ja sellega sai meie järgmise laupäevane plaan ka paika. Ei juhtu just sageli, et me midagi kohe nii pikalt ette teame ja planeerime. 😛

Tööpäevadel sööme me muidugi ka. Kõik oleneb tujust ja ilmas ja muudest olulistest asjadest. Mõni lõuna on meil selline ja siis toome me toidu üldse kontorisse:

Mõni teine kord on Andreas nii üle pea töös, et alati näljane Denny kiusab teda (vaata kerahüljest Andrease pealael!) ja mina teen neist lollustest pilte. Ja siis läheb Denny lähimasse kebabiputkasse sööma, Andreas teeb tööd rahus edasi ja mina teen midagi muud. Unistan pestoga pastast või midagi sellist.

Mõnikord sööme me kontoris kooki ja läheme kõik koos hulluks. Arvake ära, mis nägu uksest sisse astunud kliendid lähevad, kui ekraanide tagant vaatavad neile vastu pika varre otsas silmad? Hästi asjalikult, sest Andreas enamasti unustab, et tal need silmad peas on 😛

Samas vahel käime me kõik koos söömas. Ikka kohe kõik. Või no Happy käib rohkem küll joomas. Kusjuures siin on ka mitte-alati-kõige-viisakamalt-käituvad koerad kohvikus-söögikohas enamasti lubatud ja kõik suhtuvad mõistvalt. Ainult Denny teeb meie lauas nägusid ja puhib vahel, sest talle ei meeldi koerad ja kõige vähem meeldivad nad talle söögilauas või selle all. Samas on siin aga suitsetamine pisemates söögikohtades endiselt lubatud ja intensiivselt kasutatud vabadus. Ka siseruumides. See oli arvatavasti mu šokk number üks omal ajal. Astud talvel külmalt tänavalt sooja kohvikusse ja sind võtab vastu siniseks suitsetatud ruum. Suuremates kohtades on omad reeglid ja enamasti eraldi ruum suitsetamiseks või on see lubatud vaid välisterrassil või maja ees, aga pisemas kohas otsustab selle üle omanik ja reeglina meeldib neile hoida klientide enamust ehk suitsetajaid. Paraku.

Lapsed on kohvikus ja söögikohas ka lubatud. 😛 Nagu see mingi imeasi oleks. Enamasti on nad stressavate vanemate rõõmuks suhteliselt hästikäituvad ja sulanduvad massi. Samas väsimusest või tüdimusest porisevate väikelaste suhtes olen näinud rohkem kui mõned korrad laua alt näpistamist ja läbi hammaste litsutud ähvardusi, et laps kohe (hästi) käituma hakkaks. Ma pole kordagi olnud siin häiritud laste tekitatud võnkumisest, pigem ikka nende vanemate omast. Aga see oleneb väga ka rahvusest. Pärismaalased on ääriselt püüdlikud ja karmid oma laste suhtes. Eeskujulik käitumine on  A ja O. Andreas väidab, et maapiirkandades on see isegi hullem kui linnades. Aga näiteks rinnaga toitmine avalikus kohas ei ole siin üldse ok. Või no tegelikult pole isegi rinnaga toitmine ise ok. Ok on hoopis see, kui ema paarikuuse lapse kõrvalt seltskondlikult napsutab ja suitsetab. Mis pole minu meelest isegi siis, kui last rinnaga ei toidaks, ok. Aga see selleks. Mul on lihtsalt vääääga teised vaated elule. Aga koerad kohvikus on väga ok. Isegi juua serveeritakse lahkelt ilma tellimust esitamata. 😉

On ka päevi, kus õhtu jõuab enne lõunat juba kätte. Ja päeva jooksul on kõhtu täidetud vaid veejoomisega.

Aga mõni õhtu on nii ilus. Isegi näljasena 🙂

Vahel istume me autosse, nopime kodust lapsed peale ja sõidame kõrvallinna või sellest järgmisesse linnakesse. Enamasti ikka mägede ja suuremate sildade suunas.

Enamasti sõidame me sinna ikka sööma. Ja umbes samamoodi sõitsime me ka St Galleni tänavatoidufestivalile.

Poisid ei olnud üritusest huvitatud ja eelisatsid koju jääda. Meil oli aga kindel plaan minna ja asi üle vaadata. Ma olin miskipärast lõuna ajal korralikult söönud. Seega suundusin ma sinna olekus, kus mul justnagu polnudki mingit isu. Läksin lihtsalt meeleolu ja lõhnasid ja vaateid nautima. Andreas seevastu oli näljane kui hunt ja õgis kõike pilguga. Õnneks oli seal nii palju rahvast ja järjekorrad talle ei meeldi, seega saime üsna kenas tempos edasi liikuda.

Hetkeks ta isegi peatus karrivorsti putka ees, aga kui ma itsitades küsisin, et kas ta oooooon ikka kindel, et igapäevaselt leitav vorst on see, mida ta praegu tahaks selles maapealses söögiparadiisis, siis ta pööras pilgu otsustavalt vorstist edasi. See oli ka üks väheseid kohti, kus järjekord väga hõre oli. Ei tea miks? 😀

Aga esimese huvitava snäkiputka ees enam ei saanud niisama olla. Maguskartuli “pulgad” seesamiseemnete ja tšillikastmega läksid loosi. Need olid täitsa toredad 🙂

Ma piidlesin samal ajal sušivalikuga kõrvalputkat, aga hinnad võtsid isu proovida ära. Välja nägid muidu kõik need rullid ja pätsid toredad ja inimesele, kes pole varem tihanud proovida, oleks see just hea koht. Maitsed ja kui ei meeldi, siis teadagi mis. 🙂

Siis leidis Andreas ungarlaste putka ja kuna ta vanemad oma pensionipõlve kolisid just sinna veetma, siis oli tal vaja neile ka üks pilt saata äratundmisrõõmust 😀

Mulle sümpatiseeris aga Taani tüdrukute tilluke katusealune. Mingeid röstitud sibulaga asju nad seal müüsid, aga söök polnud sel hetkel isegi oluline. Hoopis seesuguse ratta, sibulakimbu ja laternaga oleks lahe öösse sõita. Nii mõtlesin ma endamisi. 😀

Siis arvas Andreas, et ta ei saa enam sammugi liikuda enne, kui ta sealt suurte leekidega lihaputkast pole üht eriti jämedat varrast ära toonud. Ma neist suuretest leekidest pildiklõpsu ei saanud, aga liha olevat hea olnud. Andrease kõrval nätsutasid kaks tüdrukut samal ajal ühe varda küljes nagu hüäänid. Hirmus naljakas oli mul seda vaadata. Ja veel veidram on minu jaoks siin see, et liha juurde kuulub alati ka mingit sorti kukkel. Milleks? 😀

Igal juhul olla see lihavarras täitsa tore amps olnud ja me jätkasime tiiruga. Oli äkki nii, et sel korral oli siin 55 putkat, milles oli esindatud 40 riigi kergem ja kiirem köök. Igal juhul oli St Galleni üritus kordades suurem kui Wili oma ja see oli tire. Samas domineerisid kõiksugu burgerid, mulle tundus, et pooled olid mingitlaadi burksid ja näiteks india- ja taipärast toitu me üldse ei leidnud. Keenia putka tundus tore ja lõhnas isuäratavalt, aga mul oli kõht endiselt täis. Neid oli tore lihtsalt jälgida. Onu müttas tellimusi vastu võtta ja kaks toimekat prouat müdistasid portse valmis sättides.

Võib-olla oli see hea mõte, et ma kõhu enne täis sõin. No nagu poeskäimisega – lähed näljaselt, ostad kokku mida iganes, aga lähed täis kõhuga, jätad pooled asjad ostmata, sest aju seedib ja olulised asjad meeles ei ole. 😛 Seega nautisin ma rohkem niisama seda melu ja lõhnasid ja värve ja täitmatuid inimesi ja mu aju ei kisendanudki “”süüüüüüa… süüüüüaaaa!” 😀

Nii, aga burgereid oli sel korral millest kõigest – tavalistele lisaks kängurust ja jaanalinnust. Küll süsimusta saiaga ja muid imelikke. Kuna ma olen endiselt ärkamisaegse Eesti burgeriusku (riivitud kapsas ohtra hapukoorekastmega, mida sai Esmaspäeva kella alt, eksole 😛 ), siis ei eruta mind neist siin mitte üks. Isegi Andreas mainib ära, et burgereid on nagu liiga palju.

No tänaval saab kiirelt manustada ja nautida ka muud kui burksi. See on meil juba ammu selge. Ma käisin ringi ja aasisin, et ma tahan porgandit ja muid mõnusaid värskeid asju. No miks ei võiks tänaval mõnusalt porgandit krõmpsutada? Ja värsket hapukurki? Üsna lõpus leidsime leti, kus müüdi topsides puhastatud puuviljade ampsu-mikse. Vähemalt midagi värkset, ohkasin ma kergendusega. Kuigi see oli vist ainus lett, mille ees polnud ühtegi inimest…

Aga siis märkasin ma hoopis midagi muud huvitavat. Kui igal pool on naisi ja mehi läbisegi ja inimesi oli tõeliselt palju, eriti jäid mulle silma kandelinade ja -kottidega selle kevade beebisid tassivad isad ja ma sädistasin Andreasele, et vaaaaata kui laheee, siis näiteks kogu platsi ainsas suuremas jäätise või siis külmutatud jogurti putkasabas… näete te keda? 😀

Minu silmei suutnud selles sabas eristada mitte üht meeshinge. Isegi suurürituse naiste vetsusabas on rohkem mehi. Ja ma ei saa siiani aru, miks seal ühtki meest ei olnud. Mehed ei söö jäätist kui valikus on hässssti palju liha? 😀

Jäätise asemel jälitasin mina aga täiesti varjamatult üht suurt onu, kes kandis hunnitut liblikatega särki! Saate aru, ligi 2 meetrit meest ja seesugune toohuuutuuult nunnu särk!, muidu nii argiselt tavalises massis!

Ma lihtsalt kappasin tal sabas ja klõpsisin käigu pealt ja inimeste vahel siblides nii kaua tal sabas, kui vähemalt mingi arusaadava pildi sain, sest see kombinatsioon vajas üht armsat jäädvustust. Sellised onud mulle meeldivad! 🙂

Vahepeal käisime kohvi joomas. Mina imesin mingit eriti lahjat jäist asja läbi suhkrusegamise pulga, mis osutus imepeeneks kõrreks ja see mulle meeldis. Hoopis teine tera oli sedasi mekutada läbi imepeene kõrre. Vaatasime veel veidi ringi ja siis tardus Andreas mingi leti ees. Jälle liha, mõtlesin mina muiates ja jäin ootama, et edasi liikuda. Ilmselgelt on lihal ka teatav hüpnootiline mõju, sest kuidas muidu selgitada seda, et täisöönud kõhuga inimene lihtsalt vaatab lihaga tõtt ja unistab?

Ja siis astus ta sama leti ees sammu vasakule ja teise veel ja teatas, et just seda liha peab ta nüüd ja kohe proovida saama. Proovis kah.

Mina vaatasin õudusjudinatega kanasüdameid ja küsisin küüniliselt, et huvitav, kas nad on aretanud juba kana, kellele on väga mitu südant. Jäägu see lihamaiaste inimeste otsustada, mida ja kuidas nad söövad, aga esimest korda elus hakkas mul päriselt kanadest kahju. Tundus kuidagi võigas see mõte, et teen ühe ampsu ja kana sureb. Mitte et neid nüüd südame pärast tapetakse, aga ikkagi. Lehmadest oli mul kahju juba lapsena, siis, kui pidudel tarretise sisse topitud keelt isuga söödi. Või noh, see oli lihtsalt väga võigas minu meelest. See keel võib ju olla ilmatuma hea, aga välja näeb see nii veider, et ma pole iial suutnud seda maitsta. Mõtle, sööd kellegi teise keelt, iiiuuu.

Seal leti ees seistes oli mul lihtsalt hea meel, et Andreas lihtsalt “tavalist” liha näksis ja need julmalt läbitorgitud kanasüdamed temas mingeid ahvatlusi ei tekitanud. Saaks neid kuidagi sügisel metsast korjata või midagi… Täitsa võimalik, et need on jubehead, aga minust jäävad need päris kindlasti proovimata, kui ma just Leningradi blokaadi keskele ei peaks sattuma ja kana süda on ainus asi, mis mind elus võiks hoida. Sorry, kanad!

Meie ring sellel üritusel oligi tehtud. Ma veel mõtlesin, kas ma tahan neid porgandi-suvikõrvitsa muhvineid või pisikesi makroone, mida ma enne nägin ja ootasin lihtsalt kuni Andreas oma lihavitsutamisega valmis saab. Kuna see nii hirmus hea ja pehme ja mahlane ja missiganes olevat, siis ta pakkus, kas ma äkki ikka tahan ka hambanurgaga maitsta. Tavaliselt ta isegi ei paku, seega pidi see midagi erakordsemat olema. Limpsasin korraks üle ühe nurga ja no sedasi oli maitse päris hea.

Hakkasime vaikselt liikuma. Andreas veel nautles oma lihaga, mina astusin tema ees ja lugesin näppude peal kokku, mida ma siis täna siin festivalil ka maitsesin. Mulle tegi endiselt nalja, et ma sellisesse kohta täis kõhuga olin tulnud ja paljust heast seega nüüd ilma jäin.

“Nii, ma sõin kaks maguskartuli kangi, jõin tassi jääkohvi ja lakkusin su liha ja nüüd…” Andrease naerune röögatus “”Miiiiidaaa!?” kakestas mu lause. Pöörasin end ringi ja lugesin sama nimekirja uuesti püüdlikult ette.

“Miiiis asja sa mu lihaga tegid?” endal selline nägu peas, et silmad pissivad ka kohe naerust püksi 😀

“No ma ju ei hammustanud seda ja maitsmiseks oleks seda ka palju nimetada. Ma lihtsalt lakkusin seda.” 😛

Tuli välja, et kui ma käigu pealt oma nimekirja ette lugesin, siis möödujad kuulsid vaid katkeid ja olid mu lihalakkumise jutu peale seisatanud ja mind lõbustatult jõllitama jäänud. Leidub ebanormaalseid, eks?

“Kuule jah. Ma ei tea, mida teised siin tegemas käivad, aga mina näiteks lakkusin täna tänavatoidufestivalil liha ja kas ma pean seda veel kord kordama, et veel rohkemad kuuleksid, siis ma lakkusin just su lihatükki. Nagu näha, siis saavad inimesed inglise keelest üsna hästi aru!” ragistasin ma naerda ja ajasin kaela hästi pikaks, et rohkemateni jõuda. Seepeale arvas Andreas, et ma ei saa ikka ilma nende makroonideta siit lahkuda. Muidu räägin veel lapselastele ka, kuidas ma suurel söögipeol vaid liha lakkusin. Daaah! 😛

Poisid olid makroonide ja muhvinite üle rõõmsad. 🙂

Mingil järgmisel õhtul läksime me kõik koos jäätist sööma enne und. Lisaks erinevatele söögikohtadele asub meist paarisaja meetri kaugusel käsitsi valmistatud jäätise kohvik. Suure valikuga. Meil on omad kindlad lemmikud juba välja kujunenud.

10 minutit enne jäätisekohviku sulgemist jõudsime kohale ja võtsime oma topsid kaasa, et neile koduteel päkad silma ajada. Andreas võttis šokolaadi oma, mis on minu jaoks liiga vänge, no umbes nagu kreemine šokolaad lihtsalt, aga mu emale see arvatavasti väga meeldiks. Tan võttis oma lemmiku RedBulli oma, mis meenutab kerget mõnusa maitsega sorbetti ja meie Vancuga valisime sel korral koolajäätise. 😀

Kuna meie pere ühispildid on 99 protsendi ulatuses sõltuvuses just minu käepikkusest ja viitsimisest, sest ilmselgelt olen ma ainus, kes neist piltidest huvitatud on, siis vaadake seda kampa! Nad ei saa aru, et äkki 10 ja 20 aasta pärast oleks tore vaadata ka mõnda veidi kabedamat ühispilti. Selle asemel saan ma pildile alati mingi lõputu nägude maailma ja ehedaid emotsioone, mida just kaamerasilma lähenemine esile kutsub. Pildi allkirjaks sai Andrease väide, et mitte üks meist ei tundu siin pildil normaalne. Aitäh! Kell 10 õhtul on ju täiesti normaalne vaksalis perekondlikult jäätist süüa, eks? 😛

Mitte, et me aasta tagasi oleksime kuidagi normaalsemad olnud. Ka ilma jäätiseta 😛

Samas jõulude paiku olime me kõik väga normaalsed. Enam-vähem 😛 Täiesti esinduslik perepilt ju 😀

Nii. aga nüüd on meil kohe käes suur suvi. Kalendri järgi. Ilma järgi on see ammu kohal. Isegi mestmaasikad on keset linna pargipõõsaste all valmimas 🙂

Eelmise nädala lõpus ootasime pikkade silmadega Eestist auto saabumist, mille lastiks oli minu suur rohelohe ja hunnik igasugu raamatuid. Teekond veidi venis ja reede pärastlõunast sai reede õhtu ja siis oli selge, et auto jõuab kunagi öösel. No olgu. Me siis teeme vahepeal muid asju.

Andreas oli aastaid pidanud plaani minna Wili suurele suvisele rokkfestivalile ja iga kord selle maha maganud või mujal pidanud olema. Eelmisel aastal sattusime festivalipaika päev hiljem. Sel korral avastas Andreas uudistest ja saatis siis info ka mulle, et näe, täna algab SEE ASI 🙂

Mu draakoni maandumiseni oli veel aega kah, ta oli alles kusagil keset suurt Saksamaad. Uhasime kontorist koju. Õhk oli nii soe ja taevas mängisid värvid.

Parkisime koera koju. Poisid tahtsid reede õhtul teha mida iganes, aga mitte minna vanalinna. Ikkagi nädalavahetus ja pikk koolinädal selja taga. No ok. Toitsime nad kenasti täis ja jalutasime linna. Otse ees on vanalinn ühelt poolt 🙂

Ja sellel pildil paremale mäe otsa jääb Wili vanalinn (sama kuppel on teisel pildil ka pisikesena nähtav vastassuunast) ja otse meie ette jääb üle tiigi paistev orupõhi, mis oli üleöö nüüd muutunud festivalialaks.

Nõksutasime puusa ja nautisime soojas suveöös mõnusat melu. Vahepeal tegime söögiputkadele tiiru peale ja sõime küüslauguga leibasid (ehk meie mõistes saia) ja need maitsest hirmus head. Andreasel oli vaja veel ka mingi suur pehme vahvel vahtrasiirupiga nahka pista ja teada anda, et meil on koju ka vahvlimasinat vaja 😀

Üks oli kindel, et homme tuleme me siia terveks päevaks!

Draakon vajas Saksamaal veidi puhkust ja meie kerisime ennast kodus ka magama. Hommikul läksime tööle ja hakkasime ootama. Kell 15 maandus mu roheline lohe, mille ma omal ajal veel Vancut oodates Mustika printsessituppa maalisin ja mida ma nii väga olen siia igatsenud. Kohvrisse see tegelane ei mahuks ühegi nipiga, aga vaat suure auto suurde kasti mahtus küll. Aitäh P ja S! <3

Kast tühjaks, kiired kohvid ja jalasirutused ja juba põrutasidki noored Prantsusmaa suunas. Meie panime aga kodu suunas leekima, sest pidu ootas! Poisid põlgasid meie mõtte ikka ära ja eelistasid pigem päikese eest varjule jääda ja vaba päeva nautida. Tan ehitas endale rõdule pesa ja Vanc kolis meie tuppa elama. Süüa ja juua ja tegevusi neil jagus, nii et muret nendega polnud ja meie saime südamerahus taas festivaliala suunas liikuda. Ma pole nii ammu Eestis kusagil sellises kohas käinud, aga mulle meeldis nende süsteem siin. Sissepääs oli tasuta, oma raha said nad söökide ja jookide pealt kätte nagunii.

Väravas esimene kontroll oli vanuse oma – suured said rohelise käepaela, lapsed punased ja 16-17aastased valged. Rohelistel oli voli osta ja juua kõike, mis valikus oli. Punasega oli sigareti- ja alkoholiostmine välistatud ja noored vanuses 16-17 võivad osta kergeid alkohoolseid jooke, mis siin enamasti vaid õlut tähendab, meie siidrivärki siin enamasti ei kohta. Ja valgete paeltega noori jälgiti ka hoolikamalt, et kas ikka saab neile veel müüa või ei. Pean tunnistama, et kogu suure ürituse juures nägin ma vaid kolme ilmselgelt purjus inimest ja need olid keskmises vanuses naisterahvad ühest ja samast seltskonnast. Noored pidasid end kenasti üleval.

Teine kontroll väravas oli kotikontroll. No et sa ei veaks sisse oma alkoholi ja muud sellist keelatud kraami. Meie taskuid ja kotte ei vaadanud keegi mitte kordagi. Kell 17 olime me teisel päeval platsil ja kohe oli algamas ühe punkbändi kontsert väiksemal laval. Sättisime end veetopsiga esiritta ootele.

Kogu see meeleolu ja olemine meenutas mulle nii väga meie 90ndate alguse Rock Summereid ja esimesi Õllesummereid Näituste platsil.  Ehh, olid ajad. Võib-olla hakkan ma vanusega sentimentaalseks kiskuma ja pole ehk ka juba väga mitu aastat Õllesummerile juhtunud, aga ajal, mil rõhk oli rohkem muusikal, meeldisid mulle need üritused palju enam. 🙂

20 minutit pöörast karglemist ja palun väga… mu uus profiilipilt on sündinud. Vist 😛

Ma olen palju aastaid jutustanud, et mu oleks võimalik 3 korda nädalas käia Green Day või mõne teise sarnase söödava bändi kontserdil, siis suudaksin isegi mina trennis käia. Mumm alles hiljuti jagas mingit pilti tekstiga, et küll oleks tore, kui kalorid ja kilod kaoksid vaid teisi trenni tegemas vaadates ja mina podisesin põlglikult, et halloo, see on ju samaigav kui niisama trennis käimine. Ausalt. Ma käisin juba lasteaia ajal regulaarselt trennis ja minu normid said sellest nühkimisest pubekana täis. Mitte miski ei motiveeri mind midagi rutiinset tegema ja niisama käies ei kao mu üleliigsed kilod mitte kuskile. See on aastatega ammu ära tõestatud. Tallinnas oli kunagi missiganes heviaeroobika ja ma siis muigasin, et pange taustaks mulle passiv muusika ja ma ehk isegi tulen nuusutama seda asja, aga siin ma olen ja ikka veel unistan ja võtan suvest lihtsalt viimast 😀

Edasi läks suts rahulikumalt. Tegin harjutusi sabale. Ja nabale.

Ja Andreasest tegin pilti ka. Mul on ikka nii hea meel, et maailm ja elu meid kokku viisid, sest mitte iga mees ei tatsaks südamerahus ringi särgis, mille kannikale olen ma joonistanud ühe sõrgadega tegelase.

Lapsik, eksole ja mehed ei taha olla lapsikud. 😛 Seda, et sama särgi suurel kõhul kaks “kala”, must ja valge, üksteist taga ajab, seda näete kohe järgmisel pildil ka. Ja tegelikult ta juba tellis mu käest suure karuga särgi. Ebanormaalselt normaalne, eksole! Mulle igal juhul meeldib. 😀

Vahele pistsime ühed pisikesed ja väga maitsvad burritod nahka ja helistasime Tannule, et kuule, see võiks olla täpselt midagi sinu jaoks. Tan otsustas seepeale ikkagi kohale tulla. Söök on märksa motiveerivam kui muusika ja muu melu. 15 minuti hiljem oli ta kohal ja vaadake nüüd, mis tekstiga särgi see noor mees endale selga oli tulles ajanud. Tema huumorisoolikas on ikka kohe üsna otse minult päritud, nentisin ma ilmse uhkustundega.

Ja siis vaatas Andreas seda värsket pilti ja imestas, et appii, kuidas Tan korraga nii pikaks on kasvanud. Võrdluseks ka teile vähem kui aastat tagasi tehtud pilt neist kahest:

Tan sai kõhu täis ja palus magustoiduks värvilist jääd. Selle tulemusel omandas tema keel uue huvitava värvuse ja see tuli ometi pildile panna. Tema silmavärvi võite aidata meil koos ära arvata, sest minu pakutud värvid talle ei sobi (ma lohutavat teda?!) ja ise oigab ta alati, et see on nii keeruline värv, et tema ei tea. Peamine, et poleks pruun. AGA õiget värvi tahaks teada küll. Pakkumisi? 😀

Ja siis algas järgmine kontsert ja mina näitasin oma suurele lapsele ette, kuidas üks kaasaelamine käib. Lapsele kell elu esimene kontsert oli Metallica ja teine the Sun. Aga sellest on väga palju aega möödas ja sülelapsest on vahepeal saanud paras volask juba, kes varsti minu kukile võtta võiks 😛

Minu üllatuseks pidasid tema eriti tundlikud kõrvad, mis isegi meie autoraadiod on enamasti vaikima sundinud, sel korral päris kenasti vastu ja ta ei kiirustanudki täis kõhuga otse koju vaid veetis tervelt paar tundi meie seltsis. 🙂

Vabanda kallis, et Sul nii normaalne pere on 😀

Kuigi ka meil on vahel veidi normaalsemaid hetki 😀

Ausalt! 😀

Enne pimedat sättis Tan ennast tagasi koju ja viis Vancule ka head-paremat kaasa. Vanc oli selliste asjade käiguga väga rahul ja meie jätkasime kahekesi suvisemate rütmide taktis ja hispaaniakeelse muusika saatel oma õhtut.

Huhh! Vaat sedasi kulgeb siis meie elu siin linnas. Elu ja melu keerises. Varsti on tulemas linnafestival ja augustis on jälle üle linna pidustused ja sinna on plaanis isegi Vancul tulla 🙂

Suvel on linnas tore. Ja linnast väljas on ka. Seal sinetavad hetkel linapõllud <3

Eile. Üsna hilja õhtul.

Tan pakib hommikul algava klassiekskursiooni jaoks asju. Või noh, tema veiderdab ja mina kamandan kannatlikult mida ja kuhu ja kuidas. Andreas läks juba ammu Vancuga muid asju tegema, et mitte ärrituda.

Asjad koos. Tan läheb oma saksakeelse nimekirjaga Andrease juurde kontrollima, kas kõik on nii nagu peab, sest mina ei pruukinud kõigest ikka aru saada ja tema ennast ei usalda. Pealegi on mitu pead ikkagi mitu pead. Mitte et Tan poleks juba alates 6ndast eluaastast vahel laagris või ekskursioonil käinud ja seal kenasti hakkama saanud. Sedasi pole ta varem reisinud, aga me usume, et ta on igati valmis. Kui ta vaid selle tsirkuse vahepeal lõpetaks! 😛

Õigus, rätikud ununesid. Kaevan sobivaid printsessipildiga rätikud välja – kui mina pakin, siis mina otsustan ja omast arust püüan teda lihtsalt veidi utsitada end liigutama. No et kui need printsessikad ei sobi, siis otsigu teised. Tuppa naastes leian eest eriti rõõmsa Andrease. Asjad olla nüüd koos ja eriti oluline oli eelviimane punkt “vajalikud meditsiinilised tarvikud”.

Andrease küsimusele, kas Tan ikka kõik ravimid ja vastavaid vahendeid pakkis kaasa, no et kas kõik vajalik on olemas inimesel, kel midagi vaja polevat (küsimus ise oli juba arvatavasti algusest peale esitatud äraootavalt lõbustatult, sest Andrease arvates on minu suhtumine sellesse päevakorrapunkti alati ülimalt ja tema arvates ebanormaalselt oluline 😛 ), vastas Tan jummala tuima näoga läbi laiade ninasõõrmete kopse põhjani täis vedades:

“Yeaahhh… more than average kids…” ehk et tal on varustust kaasas rohkem kui keskmistel/tavalistel/normaalsetel lastel. Andreas oli muidugi õnnelik, et poisil on tema huumorisoolikas ja ta asja nii tuima rahuga võtta suudab. Tal on siiani raske leppida, et minuga koos reisimine tähendab vähemalt üht suurt kotti lisaks tarvikuid, mida meil kunagi vaja pole, AGA milleta mina ei liigu. Saab siis keegi minna Horvaatiasse puhkama ilma steto- ja otoskoobita? Pole ju võimalik! Väääliiistatud. 😛

Ma juba tegin noka lahti, et end õigustada, et ma panin ainult esmaabihädavajaliku ja väga kompaktselt Tannule kaasa. Ei mingit stetot ega otot, aga ma juba teadsin, et seepeale vaataksid mulle sealt voodiservalt vastu kaks irvitavate silmadega pärdikut – üks suurem ja teine veidi väiksem, aga väga minu nägu, ja ma olin parem vait. No ja mis teha, kui kuri draakonimamma lihtsalt ei lase last kodust kaugele tormi ja lõõskava päikese kätte mägedesse matkama ilma põletusgeeli ja neljas eri mõõdus plaastrite ja sidemerullide ja valuvaigistite ja allergiarohu ja puugieemaldaja ja pliiatsi ja paberi ja hädavajalike tegutsemisviiside kordamise ning iseenda telefoninumbrita. Isegi žgutti ei pakkinud ma talle kaasa 😛 ehk see on absoluutselt kõige algelisem eripagas enda ja mingis osas ka teiste toetamiseks hädavajadusel. No kuidas ma laseks selle 12aastase kodust välja nii, et ta värskelt ei mäleta, kuidas on õige puuki eemaldada ja et kui sõbral verd lahmab, siis võtku või seljast särk ja surugu haav kinni kui sidemerullist abi pole. Ja las õpetajad kutsuvad abi. Kohe.

“Oot, aga millal verd purskab?” küsib Tan täiesti rahulikult. Ma naeratan võidurõõmsalt. Klounimängimise kõrvalt on ta vist midagi ikka kuulanud ka. Kordame üle. Ja hapukoort päikesepõletusele ei määri!

Samal ajal imbub Vanc mu ligi. Ta on venna kotis deodokat näinud ja vannitoast teise samasuguse leidnud.

“Ämme, kui vanalt tohib selllllist asja kasutada?”

“Kuule seal vist pole vanust kirjas, aga ikka siis, kui juba vajadus on.” Ma selle “kui soovi on” jätan targu mainimata, muidu tal äkki on edaspidi iga päev soov või nii. 😉

“Kas mul juba on vaja?”

“Veel mitte, aga kui sa proovida tahad, siis lase käia.”

Vanc käib pesus ära. Kuivatab ja rullib kuuliga kaenlaaugud kergelt läikima. Ise on hirmus õnnelik.

“Ma lähen ütlen Andreasele, et ma olen nüüd kaaa mees!”

Ja ta lähebki, see me 9aastane mees. Seesama, kes veidi varem ohkas, et ei tea, mis tunne on 4 päeva ilma suure vennata olla. Vennata, kellest tal koos olles rohkem tüli kui rõõmu on. 🙂

Aga printsessirätikud – suur saunalina Aladini ja printsessiga olevat endiselt väga äge ja tiigrikesega pisem rätik sobivat ka, olevat hea ja kerge. No ok siis 🙂

***

Südaööks saab kaos otsa, poisid magavad, koer on end oma pesas kerra tõmmanud ja meie vajume väsinult voodisse. Õnneks pole õhk enam nii lämbe. Kirikute kellad kuulutavad tuulises pimeduses reipalt kesköö saabumise välja ja siis taipan korraga…

“Appi, miiiis kuupäeva… oli eile?!”

Andreas mõtleb veidi… ja haarab siis telefoni järele. Just, 5. juuni oli. Kuidas me selle küll unustasime? 5. juuni on see päev, kui Andreas esimest korda mulle kirjutas. Sellest esimesest reast on nüüdseks siis möödas kolm kalendriaastat ja tegelikult terve pikk ja kirev elu. Sellisel hetkel taipad, et kuigi aastad kaovad võluväel, siis tegelikult on nad ikkagi väga pikad. Andreas arvutab:

“Üks aasta abiellumisest, kaks aastat meie siiakolimisest ja kolm aastat koosolemist, no ja mis me siis sel aastal teeme? Midagi märgilist peaks tegema…”

“Eem, sel aastal on meil pulmad ju!” muigan. Kuidas ta selle küll unustada sai! 😀

“Õigus. Eestis. Aga järgmisel?”

“Järgmisel eeem… läheme reisile?” pakun esimese pähetikkuva variandi.

“Kuhu sa kõige enam tahaksid reisida?”

“Hmm. Lõuna-Ameerikas on neil igast sitikad ja satikad ja südameussid ja ma ei tea mis elukad, sinna vist ei taha… Kuubal on meil käimata ja seal on ohutum kui Mehhikos.”

“No seda kindlasti. Kuuba on tore koht.” Tegelikult on Kuuba meil ammu juba mõttes, sest Andreas on seal käinud ja tal on seal sõpru ja mina tahaksin Puerto Rico kõrval ka midagi muud sealkandis veel näha.

“Aga Aruba?”

“Sobib!”

“Aga kui läheks Taisse?” küsib Andreas. Talle seal meeldis. Mina pole käinud.

“Aasiat ma miskipärast pelgan. Ma isegi ei tea, miks. Austraaliasse ei kisu ja Uus-Meremaale jõuab kunagi hiljem ka. Euroopat on nähtud nii ja naa, aga kuule, Portugal!”

“See on nii välja surnud ja kogu oma hiilguse kaotanud,” pakub Andreas.

“Mulle sobib. Vähem turiste, rohkem elu ennast. Kliima on tore ja mulle see vist sobiks hästi. Ja no tegelt on ju veel saared. Kanaarid ja värgid. Niiviisi metsikult ja turistedest eemal oleks tore ju.”

Andreas on mõttega päri.

Olen vahepeal uinunud ja virgun kell 5 hommikul. Äratuskell kisab. Koban hämaruses. Siin on kell 5 hommikul veel üsna pime. Eriti sombuse ilmaga. Leian oma telefoni. See on vait ja pime, aga äratus jätkab jonnakalt. Andrease telefonil on teine äratuse helin. Järelikult peab see olema tahvel. Vaatan kella. Kell on 5. Püha müristus… see on Tan, kes on tahvli mulle sahtlisse laadima toonud ja unustanud ja soovinud ärgata varakult, et oma saja asjaga enne rongile minekut valmis saada. Ainult et tema seda jubedat kumisevat helinat mu sahtlist ei kuule. Aga mina olen üleval. Kaevan tahvli sahtlist välja ja lülitan halastamatult kõik tema äratused peale viimase välja. Sest ma tõesõna ei kavatse poole tunni jooksul iga viie minuti tagant uuesti end püsti ajada, et selle äratuskellaga võidelda. Viin tahvli Tannu tuppa ja uinun uuesti.

Kell 7.20 enda äratuse peale ärgates leian kogu maja südamerahus põõnamas. Ju ma nägin seda kella 5st äratust siis unes 😀

Vancu voolab kuidagi uimaselt kooli suunas. Hea, et see meist vaid 7 minuti kaugusel asub. Tal on täna metsapäev ehk lõunani on nad metsas ja kaasa on vaja vedada kaks kotti – matkakotike ja koolikott. Viimase neist saab ta vahepeal kooli parkida.

Tan sirutab oma varbad pikalt välja ja teatab rusikaga und minema nühkides, et tal pole halli aimugi, kus ja mis tema kotis asub. Vastan ringi sahmides, et küll ta siis hiljem avastab ja uurib. Oluline, et kõik on kaasas.

“A seda ikka tead, kus su plaastrid on?” küsin just nagu muuseas.

“Jaaaaa!” käriseb unine hääl teki alt mulle vastuseks.

“Noh, siis sa tead hetkel kõike, mida sul vaja teada on.”

Ja valmis ta ongi. Topib veel kotisuust oma patja sisse. Mees ei saavat matkama minna ilma oma puhvis graanulpadjata. No padi, siis padi. Ise tassib, mul vahet pole. Padjast suurem probleem oli tal eile hoopis see, kas ta minu magamiskotti ikka mahub. No vat ei tea, kui mina oma 100 kiloga mahun, et kas tema oma 45 ka mahub 😀

Sätin veel oma suure seljakoti sangad kõige madalamasse asendisse, et see tema seljale paremini sobiks. Ajab siis mees raske koti selga, aga tõusta on raske. Püsti saab, aga selga sirgelt hoides on oht, et käib selili. Väheke harjutamist. Gabariitide tunnetamist ja juba ta rongijaama suunas astubki.

Vahvat seiklust Tessinis, Tan! 😀

***

Meie armastuslooga jätkan taas peagi. Eelmise aasta sündmused ja emotsioonid tuleb enne kirja saada, kui ma selle aastaga jätkata saan, eksju! 😀

29. aprill – sünnipäev

Kümme aastat tagasi, siis kui ma 30 sain, veetsin ma sellesama öö Londonis lennujaamas kivipõrandal libeduse eest hoiatava sildi kõrval tukkudes. Me jõudsime Malagast Londonisse õhtul hilja, aga meie lend Tallinna väljus varahommikul. Vot selline sünnipäev oli siis. Olid ajad! Sootuks teistsugused kui nüüd, kümme aastat hiljem 😀

Sel aastal sain ma sujuvalt 18ndat korda 22. Nii on väga hea. Ja vanust on mul vastavalt juba nii palju, et pidada lugu kosutavast ööunest omas voodis. Olgu või 40 kasti vahel. Vähemalt on köök ja baarikapp paigas ja korras. Enamvähem 😀

Hommikul ärkan Andrease uue telefoni alarmi peale ja avastan, et mul pea valutab. Sapühapüss, kuidas see telefon lärmab! Arvatavasti said nüüd ka kõik me naabrid kuni keldrikilpkonnadeni kell 7 hommikul maast lahti. Isegi me poisid ärkasid. Ikkagi laupäev. Ainult Andreas pöörab teise külje ja magab õndsalt edasi. Kümme minut hiljem on uus äratus. Ma peidan pea padja alla ja teen näo, et mind pole kodus. Peavalu ja noh, ikkagi sünnipäev. Äkki keegi tahab mulle veel laulda või midagi. Aga ei midagi. Andreas ajab end püsti ja teatab, et peab vanasse korterisse minema, sest koristajad tulevad kell 7:30 ja neil pole võtit.

“Võta siis oma telefon ka kaasa,” matsutan ma magusalt läbi une, et ilma segajateta edasi uneleda. Või lootuses, et ehk läheb mu peavalu ise üle ja ma ei pea rohtusid me kaoses otsima hakkama. Keegi tark oli mulle hiljuti selgeks teinud, et üle40sed ibuprofeeni võtta ei tohi. Tore, eile veel tohtis ja täna siis enam ei tohi 😉 Karm. Paratsetamooliga ma oma migreenisarnastest valudest jagu ei saa pea kunagi. Ehk läheb seekord ikka kuidagi ise mööda. Vahel ju õnnestub.

Kell saab 8. Vaatan kella. Uni on kadunud. Kui pead ei liiguta, siis suudan valu ignoreerida.

Kell saab 9. Ärgata või mitte? Ahh, veel ei viitsi. Hea vaikne on. Telefon annab saabuvatest sõnumitest märku. Mõned õnnitlused ja teiste seas ka pikemad read sõbranna Mummilt. Ta uurib, et kuidas päev algas ja mida ma kingituseks sain. Ühman vaid, et ei midagi, vanust nii palju, et mis seal enam. Mumm arvab seepeale, et päev alles poisike, küll jõuab. Tukun edasi.

Kell saab 10. Koer hakkas koridoris väänlema. Selge, Andreas on tagasi. Hiivan end üles. Aitab kah sellest iluunest, aeg on kortsud siledaks süüa 😀

Toauksel põkkun hirmõnneliku Andreasega, kes mul paberkotikese nina alla pistab ja õhinal teatab:

“Vaaaata!”

Ma nii kiirelt ei suuda reageerida veel ja seepeale sahmib ta kannatamatult sealt kotist välja mingi palli. Sigrimigrikirju pehme palli, kes pidivat hüljes olema. Poes olevat olnud ka ümmargused kaelkirjakuid, aga kuna tema on minu hüljes, siis MEIL olevat vaja just uut hüljest. Ok? Minu vana hülge, mille kinkis mulle keskkooli lõpureisil klassivend Tim, oli Vancu juba ammu omastanud ja aja jooksul valgest kollakaks armastanud. Mõelda, see vana hüljes on samavana kui mina, tervelt ausad 22 aastat! 😛

Nii ja nüüd oli mul siis vaja uut hüljest. Nina ja sabaga. Pallikujulist. Sest sellised meeldivad Andreasele. Kuidas nende klišeelike punaste rooside ja nunnukarvikutega oligi? Tundub, et pehmikuid pole naistele kunagi liiga hilja kinkida? Ja seda teeb mees, kes on mind näinud kilode, kümnete kilode kaupa pehmikuid ära andmas ja hävitamas? Antud juhul polnud küll nii palju tegu sellega, et mu armas teine pool oleks arvanud, et minul seda hüljest vaja on – talle endale lihtsalt meeldis see nii väga, et ei saanud seda poodi jätta ja noh, see, et mul on sünnipäev, on puhas meeldiv kokkusattumus, sest muidu poleks ta poodi sattunud ja siis poleks ta selle kerahülgega kohtunud.

Ehk siis järeldus: 40aastased mehed soovivad endale voodisse patjade vahele mitte paljaid 20aastaseid preilisid vaid hoopis karvaseid pallikujulisi hülgeid? Või ma veel magan? Igal juhul jagan ma nüüd juba üle nädala meest ja voodit muuhulgas ka kerahülge. Vähemalt ei toonud ta mulle punaseid roose! 😀

Hülge nimi on Aurora ja kuigi ta on hüljes, siis tema ema ja isa olid vaalad. Edasi läheb keeruliseks, Vancul ja Andreasel on Aurora kohta oma teooriad. Ma andsin segadusse ka oma panuse, kui väitsin, et Aurora on laev. Ma olen selle peale isegi käinud ja püksitagumiku libedal laevalael katki kukkunud. Küsigu Baba käest, kui ei usu. Kuna Vanc r-tähte inglise keelele sobivalt hääldab, siis kujutage nüüd ette, kuidas see pehme ja suu-kuuma-kartulit-täis “r” eesti keeles tema suust kõlab 😀 Saksa “hrhrist” me üldse ei räägi. See on isegi mulle hääldamatu 😀

Muuhulgas on Vancu ja Andreas nüüd ka ise hülged. Või vaalad.

“Õu-õu-õu”  – hüljes soovib süüa.

“Õu-õu-õu” – hüljes soovib kaissu.

“Õu-õu-õu” – hüljes ei taha magama minna.

“Õu-õu-õu” – vaata, ma tantsin!

“Õu-õu-õu” jne 😀

Ja sedasi, merilõvi hääli tehes, ei räägi minuga ainult Vancu, Andreas ju ka. Ja kui need kaks voodil ehk jääpangal hülge moodi vääneldes tantsima hakkavad, siis maja väriseb ja koer läheb hulluks. Ma olen juba harjunud. Tan on meist vist kõige mõistlikum. Tema hoiab lihtsalt eemale ja pööritab vahel uksel silmi. Tal on täiesti normaalne pere. Pole midagi lisada. 😀

***

Nii, aga tagasi sünnipäeva juurde 🙂

Hüljes on maandunud. Nühin rusikaga und silmast välja ja võtan suuna kööki. Jõulud on vist ööga otsa saanud? Vaade elutoa aknast hoovi tundub rohkem nagu suhkrust, jahust ja maasikavahust olevat – haljendavad puud ja suhkrune maapind:

Kingikotike püsib kindlalt mu käes. Andreas järgneb mulle hülgega hullates. Sikutab teda sabast ja ninast ja püüab hülgele sobivaid edasiliikumisviise leiutada. Pakun, et me võiks hülge kulgemist filmida nii, et ma hoian kaamera paigal ja siis Aurora tulev vasakult ja liigub nina-saba kokkutõmmete taktis üle ekraani nagu ülesöönd delfiin. Vancule teeb see kõik hirmasti nalja ja ta lõkerdab lämbumise piiri peal naerda. Andreas teatab talle seepeale sosinal, et poes on samasuguseid kaelkirjakuid ka. Mispeale Vanc naerda röögib ja soovib neid kohe vaatama minna. Andreas arvab, et äkki me peame sellise ka koju tooma. Vanc nõustub. Ma püüan pehmikute invasiooni peatada ignoreerimise ja oma kingikotti kaevumisega.

Sukeldun.

Niinii, mis meil siis nüüd siin on?

Kõrvarõngad! Sinisekirjud. Südamekujulised. Siniste ja värvitute sätendavate kivikestega. Suuruselt nii suts suuremad kui mu pöidla küüs. Panen kõrvakad kõrva. Mul pole seesuguseid varem olnud. Pea lõhub ja seepärast ei suuda ma tagust vastu kõrvalesta hetkel suruda.

“Ohh, vaata kui hästi need sinu ja su silmavärviga sobivad!” õhkab Andreas ja annab hülge korraks Vancu kätte. Kerahüljes purjetab õhus vigureid tehes ja vääneldes minema. Mina tänan toredate kõrvakate eest ja küsin, kust selline idee just sellised valida. Ma ikka veel imestan selle mehe julguse üle eksperimenteerida. Mul pole sääraseid kunagi varem olnud. Mul on paras karbitäis vanemate kingitud kalleid väärisehteid ja viis korda suurem karbitäis kõiksugu hulle ja kirevaid kõrvakaid jänestest piparkookideni ja puuduvates kruvidest kirsside, õunte ja pandadeni. Lillekesi nii metallist, nööpidest, villaloorist vildituna kui puidust. Olete märganud äkki?

“No ma alguses vaatasin neid hõbedast ja kullast asju seal. Aga need oli kõik nii tavalised ja ma ei näinud neil sinuga mingi seost. Siis vaatasin lasteosakonna läbi, aga sel oli äärmiselt mannetu valik,” annab Andreas mulle ülevaate oma valiku kujunemisest. Hüljes vihiseb õhus. Temas on saanud Vancu ja Andrease jaoks pall. Lasteosakond?! See, et mina lasteoskaondasid kunagi vahele ei jäta, pole mingi uudis. Aga, et mu mees tunneb mind sedavõrd ega pea seda isegi mitte imelikuks… Vaat see on liiga naljakas ja hirmus armas, noh. Seda nalja pean ma lihtsalt teiega jagama! 😀

“Ja siis leidsin kõige vahelt hoopis sellised sätendavad värviliste kivikestega. Neid oli igasuguseid. Ümmargused olid liiga igavad. Ühed samasugused südamekujulised olid liiga väikesed. Aga vaat need sobisid minu arust sulle suurepäraselt.”

Mul pole ühtegi vastuväidet. Esimene mees, kes mu harjumuspärasest maitsest üle sõidab ja ometi metsa ei pane. Huvitav nähtus. Kuigi mu peavalu hetkel neid kaua kõrvas ei lase hoida, siis nad on armsad ja ilusad ja tulevikus kannan ma neid veel ja veel. 🙂

Koti põhjas on lõhnaõli karp. Andreas teab väga hästi, et ma olen kohutavalt valiv lõhnade suhtes. Ja teab ka seda, et kui me koos midagi valima läheme, siis meie maitsed ei ühti. Mulle meeldivad kerged ja värsked lõhnad, talle sügavamad ja tumedamad toonid. Ta ajas mulle juba kaks aastat tagasi, et mul on mingit Opiumi vaja. No et see pidi ikka jubehea olema minu küljes. Ma nuhkisin tookord ja mõned korrad veel ka hiljem muudkui pudelit ja pabreid ja no polnud minu teema. Ma olen alati kuulutanud ja ka veendunult arvanud, et “kollased” lõhnad pole minu teema. Ja nii olen ma aastaid samade markide küljes jonnakalt püsinud. Talle muidugi meeldivad need ka, aga ta ikka otsis mingit päris oma lemmikut mulle. Ja kui mees läheb kord aastas või isegi kord kahe aasta jooksul üksi ja ise poodi, siis võib sealt oodata just midagi sellesarnast.

Nokin pakendi ümbert kilet. Eks ma ju natuke pelgan ka, et mis siis saab, kui ma kohe üldse seda taluda ei suuda. Mõttes muigan nende vetsuvärksendaja-kandidaati üle, mis kunagi parimatel päevadel Älinile kingiti ja mille üle me viimased 10 aastat itsitada oleme saanud. 😉

Black Opium Floral Schock Yves Saint Laurent.

Selline tume ja hämar pudel. Eemaldan ettevaatlikult korgi. Peavalu püsib ja kõik lõhnad tunduvad intensiivsemad. Suts vasaku randme siseküljele. Lõhn on tugev. Panen pudeli käest. Tõmban parema randemaga üle vasema. Nahk veel veidi läigib. Sirutan kiirelt mõlemad randmed kuklasse ja kõrvade taha ning libistan käed õrnalt üle juuste. Lahjendan seda teistmoodi lõhnapilve. Või siis pigem jagan seda ühtlasemalt enda ümber. Andreas veab ninaga õhku:

“Imeline!”

Ma olen üllatunud, et nahal polegi see nii hull kui pudelit peos hoides alguses karta oli. Teistmoodi, väga teistmoodi, aga täitsa sümpaatne lõhn. Andreas vursitab mulle telefonist ette selle huvitavat sisu, mis polegi teab mis hirmus raske ja “kollane” ja õhkab siis uuesti:

“See sobib sulle suurepäraselt.”

“Et selline eale vastav hämar värk?” muigan kelmikalt.

“Mis eale? Sa oled samavana kui mina. See on tõeline rokitshiki lõhn!”

“Ahsoo, et kohe nii,” itsitan ma vastuseks ja lasen ühe sutsaka talle endale krae vahele. 😀

“Nii, aga lähme nüüd!”

“Kuhu?!”

“Su sinisele kapile järele.”

“Täna? Nüüd? Kohe?”

“Jah, nüüd. Kohe! Ma juba leppisin kokku, et me oleme kell 11 seal.”

Uus hobi

Ma olen viimase paari nädala jooksul leiutanud endale uue hullu hobi. Igal hommikul teen kohalikus teise ringi mööbli veebiportaalis virtuaalse ringi peale. Ma vaatan vaid neid pakkumis, mille on üles pannud eraisikud. Seal jagunevad asjad suures plaanis hinna alusel kaheks. Need, mille eest küsitakse väga palju ja need, millest soovitakse kiiresti ja valutult vabaneda. Näiteks võrdlesin ma täna hommikul samas stiilis ja päritoluga kappe – pealtnäha pole suurt vahet. Kallid pakkumised on vahemikus 1100 kuni 1400 franki ja need teised algavad 1-2-3st.

Mõistagi pakuvad mulle huvi need teised asjad. Ma otsin sealt olematu hinnaga sobivast materjalist ja sobiva kujuga esemeid, millest teha päris oma asju. Hetkel on veel vara hõisata, aga nii võib ühel hetkel juhtuda, et ma oma nunnud värvilised riiulid, mis mind Eestis ikka veel ootavad, suure kolimise asemel hoopis maha nõustun müüma.

Andreas võtab mu uut hobi rahulikult, sest ega mul pole siin rohkem suurt pidepunkti teistele elamise kõrval kui kirjutamine. Ja joonistamine natuke ka. Ta ise saatis mind sinna lehele juba enam kui aasta tagasi, aga siis ei suutnud ma sellest süsteemist midagi aru saada. Nüüd aga läksin ise otsima, et ehk leiab sealt midagi põnevat. Lõksu ma sinna jäin ja nüüd muudkui kaevan, otsin, leian, jälgin ja viimasel hetkel, kui asi magus tundub, siis koputan Andreasele ja ta pistab valiku purki või otsin lihtsalt edasi. Pisemaid asju, mida postiga saab saata, vaatan üle Šveitsi, suuremate asjade puhul jälgin, et need ei asuks meist kaugemal kui 20 kilomeetrit. Kuigi vahel juhtub, et kirjas on üks aadress ja ese reaalselt asub veidi kaugemal. Aga no sellega saab hakkama.

Minu esimene tore leid oli kapp. Sinine. Maalingutega. Heas seisus ja mitte liiga vana. Maalingud pärinevad aastast 1949 ja jäljendavad siinsete kohalike talupoegade kapimaalinguid lihtsustatud kujul. Need lillekesed polnud väga minu teema, aga tuluke mu peas süttis – värvitud kappi on alati lihtsam üle värvida kui lakitud kappi hakata puhataks kraapima. Alghind oli 1 frank. Jälgisin seda kapikest terve pakkumisel olnud nädala. Enne lõppu tekkis keegi, kes avaldas soovi see kapp 1 frangiga ära osta. Helistasin Andreasele, et nüüüüüd on vaja tegutseda. Ja ta tegutses ja oligi see kapp 2 frangi eest meie oma ja mina hirmus õnnelik.

Ja mu sünnipäeva hommikuks oli Andreas siis kapiomanikuga kokku leppinud, et me teeme pisikese sõidu mägede suunas, et ta koju tuua. Jõudsime kohale õigel ajal. Onu juba ootas. Meist napp pool kilomeetrit kõrgamal oli veel korralikum talv olnud, aga soojas päikses sulas maailm kenasti. Täielik eksootika ikka!

Kapp oli veel nunnum kui müügipildilt tundus! Otsustasin sealsamas, et kuigi mul oli temaga konkreetne plaan, siis hetkel ma teda küll värvima ei hakka. Nii on ka väga lahe ja eks elu näitab, kas ta jääbki nii või tuleb temast midagi muud.

Koduteel sõin juustupallidest ja mesimagusatest vaarikatest kõhu täis ja ühel hetkel taipasin, et pea enam ei valuta. Nentisin, et see 40 on üks tore sünnipäev 🙂

Kodus tassisime nunnu-kapi tuppa ja uurisin seda lähemalt. Puhas. Lõhnavaba. Lukk käib valutult kinni ja lahti. Suurepärane leid! 🙂

Ilm oli suvine. Õhk oli soe ja lumi taandus maad isegi märjaks jätamata. Ma mäletan selgelt, et kui ma 18 sain, siis sada mu sünnipäevahommikul suuri kokkukleepunud pehmeid helbeid nagu sulgi ja seda ka, et 2010 aasta igitalvel kõrgusid sel päeval hanged mu ukse kõrval ikka veel vannitoa aknani ja poisid kelgutasid. Aga et sedasi tali taevast alla sajab, no see oli midagi uut. Eestis ehk veel, aga siin, keset suurt Euroopat? 😀

Kokkuvõttes oli mul üks ilmatuma lahe sünnipäev! Ja minu uus hobi?

Sünnipäeva õhtul saatis mind taas edu. Reklaamiti seda kena tegelast Louis Philippe stiilis diivanina. Hind 20 raha. Alghinnaga me ta kätte ka saime.

Ausalt, võib-olla olen ma häbitu, aga mul tema stiilist on ükstaspuha, sest ajastutruult ma teda taastama nagunii ei hakka. Minu jaoks oli ta üks sümpaatse kujuga nunnu Lilli-diivan, mille puhul puitosa oli kõige määravam. Ma juba vaimusilmas nägin oranzhi puitosa ja kollast valgete mummudega kangast… No midagi sellesarnast või midagi veel mahlasemat? 😉

Pealegi  pole meil kodus diivanit – vana kolis kontorisse, kuna see poleks meile uues kodus enam tuppa mahtunud.

Arusaadavalt on Andreas täiemõistuslik meeskodanik ja seesugune diivan pole tema maitse. Vähemalt sinnamaani, kuni see jääb nii ja ka sinnamaani kuni see tähendab tema jaoks rohkem lisatööd kui selle koju transportimine. Ja nagu korralik naine kunagi, kel on JUST seda asja JUST praegu vaja, veensin ma teda, et muidugi, kallis, toome koju, küll ma teen kõik korda (nii nagu ma oma vanaisalt päranduseks saadud toreda vana tooli korda olen teinud 😛 No… see paraneb ise juba viimased 8 aastat. Ema just eile ütles, et nad leidsid kellegi, kes selle tegevuse nüüd ehk ka lõpuni viib. Igal juhul kinnitasin ma Andreasele, et temal pole mingit muret ja tema saad istuda, jalgpalli juua ja õlut vaadata. No neist kummastki ei arva ta suurt midagi. Aga no Tähesõdasid vaadata? Ok.

Ma ju teadsin, et kiiret mul pole. Nii nagu mina ootasin vanas kodus lampide lakkesaamist 1,5 aastat (minu suurte hirmude top kolmes on tuli, kuumus ja elekter võrdväärselt esikohal ja ma käin viimase võimaluseni neist kaarega mööda) ja kolisin oma laelambid kapilt kenasti nüüd uuele aadressile, nii ei torgi ka tema mind tagant. Teate küll seda viguriga ütlemist, et pole vaja mehelt iga poole aasta tagant küsida, millal miski tehtud saab. Kui mees ütles, et ta teeb, siis küll ta teeb. Andreasel on selle sama ütlemisega veel oma nali välja arendatud: “Sa võid mehelt alati küsida miks ja kuidas, aga mitte mõlemat korraga. Ja kindlasti ei tohi kunagi küsida, millal!” Ja sama kehtib ilmeksimatult ka naiste kohta.

Tema ja enda rõõmuks on mul paljudest asjadest siin elus suhteliselt kama, no näiteks laelampidest, mis lakke ei jõua ja peeglitest, mida ma üksi seina ei saa ja paljudest muudest asjadest veel. Kui nad on ilusad, siis võin ma neid ka kapil vaadata. Ja kui nad mulle ei meeldi, siis ma vabanen neist valutult. Ja kui miski on ületamatult oluline, siis saan ma ise hakkama või oskan Andreaselt abi paluda sedasi, et see asi ka korda saab. Ja sama käib nüüd ka minu uue hobi teise osa ehk asjade värvimise, ümbertegemise, korrastamise ja viimase lihvi andmisega. Elu ise paneb asjad paika. 🙂

***

Diivani transpordiga kiiret ei olnud. Vahepeal passisin ma helendaval ekraanil siis kappe, sest oli ilmne, et ma kodus kogu kraami meie ühte suurde ja uude pisikesse sinisesse ära ei mahuta. Või noh, mahtus ju enne ka, aga kuidas. Kapp nagu reisikohver! Tead küll, kus mis asub, aga ilmselgelt on riiulid liiga täis ja vajaliku esemeni, mis nagunii asub kõige all või kõige taga, pääsemiseks on vaja liiga palju vaeva näha. Mugav ja laisk nagu ma olen, mulle meeldib käsi pimesi kappi pista ja vajalik ese sealt eksimusteta kätte saada.

Seega veensin ma Andreast, et meil on vaja veel üht kappi. Ta ei vailenud. Ta on veel laisem ja mugavam kui mina. No täitsa selles äärmuses, et kui ei mahu, siis viskame ära. Õnneks olen tal mina ja ma enne ikka mõõdan ja kaalun, kui asjadest vabanen. Ehk et tore oleks, kui meil oleks veel üks kapp. Isegi koha näitasin ma Vancu toas Andreasele ette. No et ma sellega tema voodikohta vooderama ei kavatse hakata ja keset tuba ka seda uut mööblitükki ei pargiks. ahel ta kahtelb mu praktilises meeles ja arvab, et ilumeel ja eriti just isetegemise rõõm on mu pimestanud. 😉

Sellise oleks saanud 1 frangiga, aga talle see ei meeldinud:

Lasin sel siis minna. Kui ei meeldi, siis ei meeldi. Jubekehv on elada koos millelagi, mis ei meeldi ja see pole absoluutselt vajalik pingutus. Ja siis leidsin hoopis säärase toreduse. Ma natuke kõhklesin, aga ta teatas kohe, et talle meeldib:

Lapilise värvi üle ta küll korraks nurises, aga siis lõpetas oma lause juba ise, et aga, sa ju nagunii värvid selle isemoodi. Ma kahtlustasin juba pilti vaadates, et keegi tark on lakitud pinda püüdnud värviga katta. Aga pole probleemi, selle asjaga saan ma hakkama küll.

Kolm päeva müügiprotsessi võimalike arengute passimist ja 2 frangiga oli see kapp meie oma. Ainult, et see asus veidi kaugemal kui algselt kirjas oli. No nii umbes teisel pool mägesid. Linnulennult küll mitte rohkem kui 30 kilomeetrit, aga sinna sõitmiseks arvas Andreas, et kulub meil julge poole päeva. Pool päeva, siis pool päeva. Nii kaua õnneks ei läinud.

Nädal hiljem ehk 6. mai

Laenasime sinise logiseva bussi, et nii kapp kui diivan koju toimetada. Ma pakkusin küll, et ehk mahub see osadeks võetud kapp ikka niisama ka me auto peale, aga Andreas ei tahtnud riskida. Elamuse mõttes oli vahelduseks isegi päris tore üks sõit logiseva Mersu-bussiga teha, mille uksed avanesid valuliselt, sulgusid pärast mitmekordset jõuga paugutamist, kütusepaagil korki peal polnud ja üldse oli see sellises tehnilises korras sõiduriist, millesarnasega ma ikka kohe hea 20 aastat enam sõitnud polnud. Mina ei tea, kuidas see siin ülevaatuse läbinud on.

Kiirteel üle 100 see asi edasi ei liikunud. Kõik hakkas võdisema ja plärisema. Mul oli hea meel, et seal vaid kolm isetkohta oli ja ma kodus veel viimasel hetkel veensin Vancu koeravalvamise ülesandega koju jääma. See ilma turvapatjadeta küna oleks mu mõnel hetkel endast päris välja vist ajanud, kui laps oleks ka pardal olnud. Eriti mägedes.

Kohale jõudsime kenasti. Kapp ise oli igavesti tore. Kenasti lahti võetud, terve, puhas ja heas korras. Jupid said viie minutiga Mersu “akvaariumisse”. Andreas helistas diivani omanikule ja selgus, et soovi korral saame selle ka kohe kätte. Ok. 45 minuti pärast oleme kohal, teatas veendunud Andreas torusse.

Ma lugesin hoolega kaarti. Valida oli kolme teekonna vahel. Üks läks otse kiirteele välja. Kiirteed soovis Andreas selle loguga vältida nii palju kui võimalik. Teised kaks teekonda läksid väiksemaid teid pidi. Sai minna sama tuldud teed läbi väikeste asulate ja sai minna üle mägede. Plaan oli minna mööda sama teed, aga kui juht otsustaval hetkel vasakule keeldub pööramast, siis ei jää üle muud, kui 10 kilomeetrit hiljem veenduda, et tuleb minna ikka üle mägede. Selle suure logiseva sinise plekkvanniga? Ju siis.

Mägedes on ilus. Aga selle sõiduriistaga oli seal pehmelt öeldes hirmus.

Ühe käega hoia kaarti ehk telefoni käes ja jälgi teed. See juba ise ajab mul südame läikima. Ka tavalise autoga. Ja siis hullematel hetkedel, kui tee viib sinkavonkaülesalla, siis hoia hinge kinni ja klammerdu armatuuri külge 20 küüne ja kõigi olemasolevate hammastega endal pool kannikat üle kurstiku serva rippumas ja pidev oht, et see logisev uks alla annab ja lahti lendab. Vahepeal katsetan turvavöö pidamist… No parem on, kui me ei kuku. See kõik oleks liiiiga valus. Viimane jupp tuleb meil läbida kiirteel. Ma ei tea, mida Andreas asjast arvab, aga mul on seal palju kindlam tunne.

Diivan asub St Gallenis. Minu nunnu! Isegi Andreas julgeb kinnitada, et talle vist ikka ka meeldib. No et pildid olid netis kehvakesed ja tegelikult on asi palju parem kui karta võis 😀

Nüüd läheb kodutee juba täislastis lenneldes – me väärtvara asub autoakvaariumis:

Ja rõõmus mees laulab:

“I am sailing, I am sailing…” ja siis jätkab sujuvalt, “I am tired, oh, so tired… I am sweating… I am crazy…” ja nii edasi. Ilmselgelt on õhus kergendust. Pakun talle, et ma võin teda filmida ka. Isegi tema oma vlogi võin talle teha. Ta meenutab mulle seepeale, et tal on juba blogi olemas. Ise tegi ja sellest piisab. Seal on tal täpselt üks postitus. Ma olevat nakatanud, aga tal pole vahepeal rohkem aega olnud. Aga enda lauluvideot ta sinna ei soovi. No heakene küll. Ma siis lihtsalt näitan teile vaikselt sinise logiseva Mersu-bussi roolis laulvat autojuhti 😀

***

Kui ma pisike tüdruk olin, siis oli mul paar ulmelist unistust, millest ema ja mamma kunagi aru ei saanud ja neid tõsiselt võtta ei osanud. Või lootsid nad, et ma lihtsalt sellest jamast välja kasvan. Ega ma ju mingist ulmest ei unistanud! Ma soovisin kanda kleite nagu kandsid Laura ja Mary Väike maja preerias seebikas. Kasvasin sellega üles ja vaatasin seda ka korduvalt hiljem. Inimlik, südamilik ja aegumatu lugu. Mulle meeldib see siiani. Mu mammal või emal oli üks volangiline servapitsidega alusseelik. Ma isegi ei tea kummal, sest mina pole neist kumabgi seda kunagi kandmas näinud, aga see asus mamma kapis. Venitasin selle keskkoha endale kaenla alla ja see oli maailma kõige nunnum kleit, mida soovida. Mamma kitlivöö pusisin veel endale ümber kere ja tegin midagi lipsusarnast ja oligi lehviva seljalehviga unelmatekleit mul olemas. Ma oleksin sellega kogu aeg käinud. Aga tänavale mängima ja isegi aeda mind sellega ei lubatud. Isegi toas oli alati tükk võitlust. Pesu ju! Minu meelest see küll pesu polnud. Pole siiani, aga nüüd ei pea ma enam teiste arvamust arvesse võtma ja võin kasvõi pesus tänavale ja televiisorisse minna 😀

Minu teine unelm oli neist tanudest või mütsidest seal filmis. Ma isegi ei tea, kuidas seda peakatet siis nüüd korrektne nimetada on, aga mul oli ka just sellist lotut vaja, mida vahel peas kanda ja vahel kapuutsina kuklasse visata lehvima. Kord tõi ema Moskvast kolm nukku – ühe mulle ja kaks sõbranna tütardele. Ma sain esimesena valida ja valisin ema arvates kõige nõmedama 😛 Arvake ära miks? Piimapudeli ja mannapudru lusikaga kõvast nukust, kes toidu lähenedes pea ära pööras, ma ei hoolinud. Mis mind võlus, oli see, et tal oli peas seesugune paeltega ja lokkiva servaga mütsike, millest ma alati unistanud olin. Ma isegi püüdsin seda ise kanda. See oli mulle väike ja paelad ei ulatunud isegi lõua all kokku, aga ikkagi see meenutas mu unistust! Kanda sain seda vaid peidus olles, sest ma ei tahtnud kuulda, et ma jälle mingi titt või tola olen. Ja kui ma 6 kopikatega olin ja pisike õde majja tuli, siis oli tal ka paar sarnast mütsikest, mida ma vahel salaja kanda sain. Mõtelge, 7aastane mina, seljas alusseelik, jalas ema kontsaga saapad, peas titemüts ja ise hirmus õnnelik. See, kuidas ma välja nägin, see ei omanud mulle mingit tähtsust, aga see tunne! Sa astud püüdlikult, aga poolvänderdades, enda jaoks hiigelsuurte saabastega ja mütsi serv ja kleit õõtsuvad su sammude taktis vastupandamatult. See tunne on midagi, mida ma nii väga endas hoian ja kannan ja vahel mõnuga saapaid ja seelikut-kleiti kandes ikka ja alati naudin. Ma tegin seda isegi enda pulmas möödunud aastal. Mütsimoest on mul kaasajal küll veidi värskemad arusaamad, kuigi pisikeste tüdrukute peas on sedasort mütsikesed ikka armsad 🙂

Ja siis oli mul pisikese plikana veel ka kolmas maailma suurim unistus. See oli mingist teisest ooperist kui Väike maja preerias. Ma isegi ei tea, kust see idee pärineb, aga ma olin alati unistanud baldahhiiniga voodist. Mitte vanaaegsest raskest sametkardinast voodi kohal ja ümber, mis hirsmasti tolmu armastab, vaid kergest õhulisest siidistest või sitsiriidest või heegeldatud putukavõrgulaadsest kardinast. Mõistagi ma sellist endale lapsena ei saanud. Hiljem ei saanud ma ka reformpõhjaga raudvoodit ja musta lage, aga suurekssaamise juures on kindlasti vähemalt üks hea asi – sa saad ise otsustada kas ja kuidas ja mida sa soovid. Ja seda baldahhiinilaadsest asja olen ma soovinud läbi elu ja soovisin ikka veel. Kas just voodi kohale, aga toanurka või kuhu iganes. Sest see lihtsalt on niiiiii nunnu.

Ja arvake nüüd ära, kui ma oma mööblilehtedel tuulates märkasin seda maailma kõige mõnusamat soekollast värvi voodikardinat, siis kas mul oli seda nüüd ja kohe vaja?

Otse loomulikult oli! Postipakiga kohale saabudes osutus see küll mitte minu lemmikkollaseks vaid üsna apelsinikarva oranzhiks, aga tore on ta ikka. Muigasin endamisi, et näe, tuli elada 40 aastat, et unistus teostada. Aga iseäranis lahe on hoopis see, et vahepeal sain ma üsna palju suuremaks, aga see unistus ei läinud elus ja ajas mitte kunagi kaduma. Ring on justnagu täis. Eks sama ole ka selle krussis sangadega Lilli-diivani ja kapiga, millele joonistada saab. Kodutunne on siin võõras kohas vaksajagu taas lähemale nihkunud. 🙂

***

Kui me oma kapi ja diivani kolitud saime ja laenuks võetud sinise akvaariumbussi tagasi viisime, siis oli meil veel tervelt kolm tundi aega, et minna poiste kooli lahtiste uste päevale. Vanc teatas kindlameelselt, et tema küll nädalavahetusel kooli ei tule. Tan aga tahtis meile näidata enda tehtud plakatit Kopernikust. Kogu koolil on sel poolaastal teemaks maa ja Maa ja planeedid ja kõik, mis sellega seotud on. Vihma hakkas sadama.

Koolimajas on vaikne. Väiksemate majas pole kedagi peale Vancu klassiõpetaja ja tema aafrika tigude. Vanc oli mulle rääkinud küll, et koolis on nii jube, sest neil on klassis teod, aga ma ei kujutanud ette, et seal on samasuur akvaarium kui meil kodus Giulietta klaaspalee ja seal elab kolm parajalt mütakat tigu. Suurim neist oli suurem kui Vancu peopesa. Ma nii suuri tigusid polnduki lähedalt varem näinud. Praegu meenus, et avastasin kodus keldrist veel kaks kilpkonna – ühe pisikese ja ühe suurema. Nüüd on meil keldris soojenduslampide alla juba viis kilbiga konna. Aina põnevamaks läheb! 😀

Ma jäin veel Vancu õpetajaga juttu rääkima, aga Tan ja Andreas läksid juba suuremate majja läbi vikerkaarevärviliste kapiustega vahekoridori.

Seal ootasid Tannu klassijuhataja ja prantsuse keele õpetaja. Kui ma kohale saabusin, ajas Tan õpetajaga juttu ja Andreas ühendas mingid elektiasju augulise metallplaadi peal. Teemaks olid füüsika ja katsed. Prantsuse keele õpetaja küsis minult, kas ma tean, mis juhtub siis, kui taldrikul on vesi ja keset seda vett on teeküünal, mis tuleb põlema panna ja siis selle küünla peale tuleb asetada pisike purk avaga allapoole. No vot ja mis siis juhtub? Te teate? Ma seda oskasin pakkuda, et küünal kustub ära, sest õhk saab otsa, aga mis veel juhtub? Seda ma oodata ei osanud. Mäletate, mina ja tuli, mina ja kuumus teema ülevalpool? 😉

No ja siis piinasin ma Tannut veel pisikeste palstmassist inimestega, kelle siseorganid olid laua peal laiali ja neid sai siis kenasti oma kohale sättida. Tan põgenes mu eest minema. Tal olevat korraga ka nädalavahetus. Ta puges klassi tagumises otsas olevasse lugemisnurka. Valesse nurka põgenes see laps, sest ilmselgelt on see tema klassis minu kõige lemmikum koht.

Tan puges kapi taha ja mina küsisin õpetajalt, kas ma tohin pilti teha. Muidugi tohtisin. Ta oli vaimustuses, et mina olen vaimustuses. Rääkisin talle, et ma just sain ühe sarnase värvilise “võrktelgi” omanikuks 😀 Ja tema rääkis, et kui ta siia kooli õpetama tulles oma ideest rääkis klassi nurka lugemis- ja koguneimis ja vahel kasvõi üksiolemise telk üles riputada, siis olid teised vaadanud teda, et kas ta ei karda, et lapsed ta välja naeravad. Tegemist on ikkagi ju 5.-7. klassi lastega, valdavalt poistega. Lastele meeldib. Mulle ka nii väga meeldib 🙂

Kõik nende koolihommikud algavad selle kardina all patjadel ringis istudes ja oma eelmisest päevast rääkides ja uueks päevaks plaane tehes. Selleks on tervelt pool tundi ette nähtud. Seinal on neil tööülesannetega graafik ja iga päev on seal ka keegi vastutav, kes telgi seest kenasti korda paneb. Päeval on normaalne elamise kaos ja koolipäeva lõpus saab kõik jälle korda. Pobleeme pole olnud. Õpetaja itsitas, et pikkadel lõunapausidel, kui lapsed on õues, siis ta vahel istub ja mediteerib seal. Isegi tukastanud on. Vot siis! 🙂

***

Meil kodus veel ruumi on ja nüüd hoian ma pildiraamidel ja toolidel silma peal. Me istume juba poolteist aastat söögilaua taga metallist aiatoolidel. Kui Andrease vanemad 2015. aasta hilissügisel oma restorani- ja hotelliäri kinni panid ja aktiivset pensionipõlve nautima hakkasid, siis saime meie sealt kinnipandud söögikohast päranduseks metallist laua rõdule ja neli tooli selle juurde. Need toolid käivad rõdul küll ainult siis, kui neid seal vaja on, ülejäänud aja on nad toas söögilaua ümber. Ega neil ju häda pole, aga nad on külmad ja suure inimese jaoks sellised kitsukesed. Padjad on neil ka ja poistel pole toolidega mingit teemat. Meil oleks aga aeg midagi tõsisemat tuppa istumise alla vaadata. Kui meie tagumised otsad veel kasvavad, siis on raudselt kindel, et varsti tuleb meil toolilt tõustes see eraldi oma tagumise otsa küljest maha tõsta. Nad on väga kerged ja neisse võib kinni jääda. Pealegi on puusadesse soonivad käetoed alati külmad ka tavalises toaõhus. Ikkagi metall ju. Ehk et meil on vaja toole. Mõistagi ei otsi ma komplekti vaid passin igat tooli eraldi. Nii on palju ägedam. 🙂

***

Kui Vancu me uut vana diivanit nägi, siis teatas ta kohe, et see on tema uus voodi. Saepuru pudises ja vedrud naksusid, kui ta sinna pingviinina peale lendas. Olevat väga mugav. Ma muigasin, et küll see tal üle läheb. Paar tundi hiljem, siis kui me kooli lahtiste uste päevalt tagasi tulime, tegi Tan selle peal palju suurema raginaga maandumise ja ka tema kiitis diivani heaks. Nad vist ei kujuta ettegi, et tegelikult on need vedrud sellel puhta läbi ja diivan vanem kui meie mamma. Neile meeldib nii ka. Ja toredalt teeb see asi häält ka, kui end seal peal õõtsutada. Tõttöelda olen ma üsna kindel, et kui keegi minu käest lapsena oleks küsinud, kas mulle seesugune diivan meeldib ja kas ma sooviksin sellist endale voodiks, siis oleksin ma rõõmust segi läinud ja äkki isegi verivorsti olnud nõus maitsnud.

Poisid kiitsid diivanit ja me siis mõtlesime, et no ok, proovime ka. Andreas istus. Vedrud nutsid. Ma siis istusin hästi ettevaatlikult ka. Andreas ei julgenud paar sekundit hingata, et äkki ootab meid ees sügavam kukkumine alusmiste naabrite elutuppa või kohe kilpkonnade juurde või midagi. Diivan pidas ausalt me kahe all vastu. Aga me olime targu ettevaatlikud ka. Laiuselt peaks ta küll olema kolme inimese diivan, aga kui Vanc end meie vahele hellalt litsub, siis noh, kolm meid seal peal ongi. Maailm on vahepal ikka kenasti kasvanud 😀

Andreas läks korraks teise tuppa pikali ja Vanc palus mul temaga koos mingeid katseid vaatama jääda. Ma ei jaksanud istuda ja sirutasin end diivanil välja. Üksi oli selle peal täiesti ok olla. Ja lesida oli sellel isegi väga mugav. Pea toetasin käetoele… varbad surusin ettevaatlikult teisele poole käetoe ja istme vahele… ja vaatasin neid katseid seal ekraanil… ja pilt sulas nii kukku, nii kokku… ja siis vaatsin veidike und, sest virgusin alles tunnikese pärast.

Nii nagu sinise ja valge kapiga – diivanil ei ole grammigi ei tolmu ega kopituse lõhna. Puhas ja kuiv ja igati vinksvonks tegelane. Kui oma esimsed saepuru pudisemised ära tegi, siis edasi on suht puhtaks see diivani alune põrand jäänud. Eks paistab, mida ja millal ja kuidas ma temaga teen. Aga oiii, kui rahul ma meie diivani ja elu ja endaga olen 😀

***

Ilma meeleolupildita ei saa ma seda lugu kohe kuidagi lõpetada!

Sedakorda siis nägi me laupäevaõhtune kodune idüll välja just sedaviisi –

Kalevi assortiikarp, veerandkaetud poiss ja komm selle poisi põses, kõik see kupatus värskelt omaks saanud nunnudiivanil kesk meie Draakoni Maja uue kodu veel pooleldi lahtipakkimata elamises. Näe! isegi laelamp paistab toanurgast. Ja me sinine lilleline kapike. Ja minu eesti laste maal on endiselt kaitsvas mullikles, et keegi seda põrandal ära ei äestaks. Aeg on haamer leida! 😀

Ma olen juba aastaid õnnelik, kui sel väikesel mehel midagigigigi seljas on. Kui teised võtavad tuppa tulles palitu seljast, siis tema kisub samal ajal juba särki maha. Oli palju hullemaid aegu me elus, kus maha kisti valimatult kõik. Temal endal sellega probleemi ometi pole. Aga Andreas pidas ikkagi muiates vajalikuks küsida mu käest, et kas ma olen ikka teadlik, et ma lapsest “praktiliselt alastipilte” postitan. Olen-olen, sest ega ranna ja- ja basseinipildid kuidagi rohkem kaetud pole poisslaste puhul. Ja tähekesi strateegilistesse kohtadesse joonistades muutuks see mõne perverdi jaoks veel ahvatlevamaks, seega on nagu on, ma usun heasse maailma ja pilt kajastab realistlikult ja sättimata me väga mugavat laupäevst idülli. Isegi klaveritooli ei hakanud Vancu kanna alt minema sikutama, et oleks just nii nagu on. Magusalt. Eestist postipakiga kohale tulnud komm põses. 😀

PS 40 on jubeäge olla just nii nagu me oleme! 🙂

Teile tundus, et ma olin eelmisel nädalal siin kuidagi vaikne? Kohe teen selle küllaga tasa! Nüüd jagub siin lugemist vist terveks nädalavahetuseks 😀

***

Kõigepealt oli meil laialt aega käes kolmisest plaane pidada. Teada oli, et kolime, ja teada oli, et kolmine peab toimuma kiirelt, aga seda, et selle kõigega algust saaks teha, seda pidi ju mitu kuud ootama. Kolida oli meil vaja mitte ainult kodu vaid ka kontor ja ka Tan uude kooli korraldada. Nii me siis istusime plaanisime:

Aprillikuu alguses saime me vana kontori kolitud üle koridori uude ruumi. Siis sõitis juba poiste kevadine kahenädalane koolivaheaeg ja Tannu planeeritav koolivahetus sisse oma asjaajamiste ja igasugu muude klaarimistega.

18. aprillil saime uue koha võtmed pihku ja hakkasime vanas kohas elamist kokku lükkama. Andreas pole kunagi varem oma elus linnas elanud. Mõtle, sõidad ühest kohast teise ja keset laia linnatänavat vaatad vasakule ja seal ongi sinu… uus kodu!

Ma olen elanud küll mitmes linnas. Mu koduks on olnud nii Tallinn kui Tartu kui pool aastakest ka Orleans. Aga seesuguses toredas, siinmail traditsioonilises, draakonisoomuse-majas, ma varem elanud pole. Mul on selle maja ja koha suhtes ilmne sümpaatia.

Vana kontoriga esialgu kiire polnud, aega oli võtmete üleandmisega algse jutu põhjal tegelikult mai lõpuni. Andreasel oli tööl sada pakilist asja ja tööpäevad venisid taas hommikutesse. No et alustas aga 8:30st ja lõpetas näiteks kell 2 või 3 või 4 hommikul. Lisaks selg, mis tal juba jupp aeg hullupööra häda teeb ja asu ei anna. Tassida ei tohiks ta midagi. Aga mis sa hing teed, kui elu nõuab. Nii palju saime selle nimel tehtud, et meie kodukolimise mööblitassimise usaldas ta kolimisfirmale.

Reede, 21. aprill – Andrease sünnipäev

Andreas sai 40. Pidu polnud. Polnud ei meeleolu, ega kohta, ega ilma ega midagi. Kasti otsas grilli ja kõrtsu ka mängida ei viitsinud. Nii vanad ja mugavad oleme me hetkel küll, et nui neljaks, mingit “paartit” muu maailma rõõmuks pressima ei pea hakkama õigel päeval. Otsustasime, et kui kolimised läbi, siis näiteks nädala pärast, minu sünnipäeval, teeme ühise sünna. Ikkagi kokku 80 juba. Elu muidugi näitas kiirelt, et ka tol päeval me peoni ei jõudnud ja see peovärk alles ootab siiani oma parajat aega. Ega ta tulemata ei jää.

Samas Andrease sünnipäeva päeva puhul oli meil kõva plaan vähemalt tööd mitte teha, aga läks nii nagu ikka ja ta lõpetas oma tööpäeva alles laupäeval kell 3 hommikul. Ma jõudsin kaks korda uinuda ja kaks korda virguda enne, kui ta saabus.

Laupäev, 21. aprill

Terve nädalavahetuse tassisime kast kasti ja kott koti ja auto auto haaval külast linna oma asju. Ikka asjad kokku, ülevalt alla, auto tagurpidi ukse ette, koorem peale ja edasi!

Eriti vajalikud asjad vanast kodust autosse:

Ja autost uude kodusse. Neid nunnupilte praegu vaadates on see ikka kohe huumor kuubis selle raske füüsilise töö kõrval, mis tehtud sai. Aga hirmus lõbus oli ka. Meil on algusest peale nimekiri võimalikest bändinimedest, kui meil peaks kunagi tuju tulema bändi teha, siis on kohe võtta. Igal nimel on mõistagi oma lugu ka. Nimekiri täieneb pidevalt. Kolimine andis paar maiuspala meile juurde. Võimalik, et meil ikka mingi punkbänd tuleb ära teha 😀

Alguses olime me muidugi hakkamist täis. Tegime kiiremaid liigutusi.

Kasti- ja kotikuhjad kahanesid ühel aadressil ja jätsid endast maha ainult äraviskamisele kuuluvad jäägid meie eelmistest eludest.

… ja vajalike asjade kuhjad kasvasid teisel aadressil:

Aru ma ei saa, kuidas meil nii palju asju on, sest meil pole nii palju asju. Aga ainuüksi lauamängudest tuli kaks suurt kasti. Legodest kaks kasti ja üks hiigelsuur kott, sest Andrease hiigelmudelid on ju kõik koos ja lahti polnud kellegi neid aega ega viitsimist võtta. Tekkidest ja patjadest ja linadest ma isegi ei räägi. Nelja inimese riided, eriti talveriided ja jalanõud ja telgid ja kelgud ja rulad ja rattad ja vaibad ja laualambid ja laelambid ja põrandalambid ja maalid ja maalid ja maalid – uskumatu, kui palju seda kõik on, mida nagu tegelikult vaja ka võib olla.

Ma veel vahepeal õpetasin Andreast, et tehku kergemaid kaste ja kotte endale ja tassigu asju ühekaupa, et seljale vähem liiga teha. Ja siis ise läksin nagu viimane isakaamel kümne kotiga trepist üles. No mu hiigelsuur nabasong vähemalt ei valuta.

Mingil hetkel jooksis juhe juba üsna kokku ja nohistasime vaikides pakkida ja tassida. Mingil hetkel läks jälle nii naljakaks, et me lihtsalt pisarateni hirnusime ja aru ka ei saanud, mille peale. Kõik tegi nalja. Eriti naljakas oli muidugi see, kuidas ma Andrease baarikapi sisu kolisin.

Mul on nüüd üsna selgelt ettekujutus, et baarikapp saab olla vaid neil inimestel, kes juua ei mõista. Tegelikult ju loogiline, sest need, kes joovad, neil pole kappi vaja, nad joovad pudelid tühjaks ja ongi kõik. Mu enda isa oli samasugune suure baarikapi omanik ja nüüd siis ka abikaasa 😛 Kui me oma esimeseselt ühiselt aadressilt praeguseks juba vanasse kodusse kolisime 2015. aasta sügisel, siis ma tassisin üksi kõik lahtised asjad ja sealhulgas ka Andrease baarikapi üle tänava oma suure seljakotiga. Aega oli terve kuu ja ma siis vaikselt tegutsesin. Kott oli pudelikoormate all ikka nii raske, et ma muidu kotti selga ei saanud, kui istudes. Ja istumast püsti sain ma ka vaid kõrvalise abiga. Tookord kangutas mind Tan. Ja ka pudelid said pikapeale kolitud.

Selle pooleteise aastaga on Andrease ja külaliste ühistööl ära lahendatud kaks poolikut pudelit rummi, pool pudelit Vana Tallinnat ja pulmade paiku ajas mu ema päkad silma ühele pisitillukesele krisinapsu pudelile, mis olevat jubehea olnud. Ma nuusutasin, lõhn oli hea. Rohkem nagu ei meenugi. Ahjaa, pulmas oli meil ka rohelise banaani liköör, millega ma apelsinimahla veidi rohekamaks värvisin. Kes veel ei tea, siis minu, vana baaridaami, isiklikud kokteilid käivad nii umbes suhtes 1:20 või veel lahjemalt. Enne saab igal juhul.põis liiga täis kui pea. Nii just ongi hea. Ja ainsad asjad mida ma juua üldse mõistan ongi rumm, seesama rohelise banaani liköör ja mõned magusad väga lahjad vahused asjad veel. Viimati vist pulmas sai midagi sellist kokku löödud?

Sellest, et meil keldris mingi 50 pudelit veini seisab, sellest ma üldse ei räägi, sest need ei kuulu baarikappi ja on veel kõigele lisaks. Pealegi on Andreas veendunud, et need on nagunii seal oma kvaliteedi kaotanud, sest hoiutingimused pole vajalikud olnud. Mina ei arva veinidest midagi. Minupoolest võivad need ka kolimata jääda. 😀

Mulle tundub, et Andreas lihtsalt kogub pudeleid. Alles ta käis jõulude paiku mingil klubilisel veinide degusteerimisel ja saabus keset ööd koju arvake millega? Mingi ekstrapeene vene viina ja eriti head džinni sisaldava suure helesinise pudeliga. No neil oli vaja seal veel seda ja teist maitsta ja need olid nii puhta maitsega, et maitset peaaegu polnud. Või järelmaitset. Et siis selleks ongi alkoholi vaja manustada, et sel pole maitset? Viinasokke saaks ma sellest terve sajandi teha ja jääks veel üle ka. Õigus, mul on ju endal ka oma panus selles kapis – kaks pudelit pulmaviina. Minu eelmisest pulmast. See küll vist joodav enam pole. 17 aasta vanune Lauaviin? Või mine tea.

No igal juhul mul kohe on nende alkoholikogujate mingi teema. Alguses isa, siis pidas Älin minu juures oma baarikappi ajutiselt, nüüd Andreas. 😛

Ja nüüd oli siis vaja kogu see erinevaid peeneid vedelikke täis taara jälle järgmisele aadressile saada. Pakkisin siis oma suure matkaseljakoti pudeleid jälle kolmes kihis tihedalt kahe diivanipadja vahele täis ja kaks suurt poekotti sain veel lisaks täidetud. Kumbki neist oli nii raske, et tassida jaksasin ma neid vaid ükshaaval. Diivanilt püsti ma seesuguse seljakotiga ei saanud. Andreas sai mind kaks korda sikutada enne, kui ma tasakaalu kätte sain. Edasi läks ladusamalt, jalad on mul truud ja tugevad. Kui me seda koormat uue kodu kõrval siis autost maha kühveldasime, siis möödus üks meie uutest naabritest. Vaatepilt missugune! Mina, nagu ma olen, pealtnäha annan ma ju juba viimased 10 aastat raseda mõõdu oma katkise kõhuga välja, astun tiirataara käes kaks suurt ja väga rasket kolisevat alkoholikotti näpu vahel, oma ukse suunas. Mul oli ikka kôike korraga vaja teha. Esimesel pilgul võib sedasi küll hullu alkohooliku mulje vist jätta. No see naabrimehe nägu sisaldas endas kõiksugu emotsioone, samas ma oleksin sada korda surnud, kui ma seda kogust iial manustama peaksin hakkama ehk seesuguse sisuga kotte saavad tassida ikka vaid need, kes ise juua üldse ei mõista.

Kui ma selle laadungiga tuppa jõudsin ja seda kohtumist Andreasele kirjeldasin, siis saime korralikult jälle itsitada. No mis ma teha saan, kui mu mees pudelikorjaja on. 😛

No okok, tal on seal ka mingit väärtkraami, mida nagu ei tahagi avada ja mis halvaks vist isegi ei lähe (ega kunagi heaks ka ei saa :P), näiteks meie sünniaastast pärit brändi, mingist piirkonnast, mis talle hirmsasti meeldib ja siis veel igasugu muid väärt kingitusi.

***

Happy tatsas meil rahutult sabas ja magas ainult minu varvaste peal. No igaks juhuks, et ma kuidagi minema ei saaks ilma tema teadmata hiilida. Nagu mul see kavatsus oleks olnud. Koera värk, talle on veidi keeruline selgitada ka, et kuule, me nüüd kolime ja sina tuled ka.

Just siis, kui meil oli õhtul plaan veel viimane koorem auto peale pakkida, sõitsime me vana kodu juures mööda heledast kummutist, millel lehvis silt “Gratis”. See tähendab, et igal möödujal on voli see ese omastada.

Vihma tibutas, aga mul on hea nina neis asjus. Kraaksatasin kolm meetrit enne kummutit, et mul on seda asja vaja lähemalt uurida ja kolm meetrit kummuti järel kargasin juba autost välja. Andreas läks garaaži parkima, talle sellised asjad väga ei istu. Või noh, talle ei meeldi tänaval ilmarahva ees selliste asjade avalik uurimine. Mul on aga üllatuslikult null valehäbi selles osas. Kuna transport ja prügimajandamine on siin kallis, neti teel asju müüa on suhteliselt tülikas, siis püüab igaüks oma kasututest asjadest vabaneda üsna sageli neid mõneks ajaks tänavale tõstes lootuses, et keegi just seda eset vajab ja selle sealt minema tassib.

Minu jaoks on see hirmus huvitav lähenemine asjadele. Ma olen seda ka varem mõne asjaga praktiseerinud siin. Näiteks on meil kontoris sarnase juhuse läbi tore punane tugitool. Oleks must ka, aga ma ei jaksanud üksi neid tassida. Ja kodus on meil tore suur pehmendustega kast kiivrite jaoks. Vahepeal olen ma Andreast traumeerinud ka igasugu diivanite ja muude mööbliesemete vaatamatassimisega. Hiljuti oli just paar maja edasi lahe punane nahkdiivan uue kodu otsingul. Ilma ühegi kulmisjälje ja defektita, aga Andreasele see ei meeldinud. No jah, mulle ka nahkdiivanid ei meeldi, aga see oli nii ägeda kujuga 😀

Ma uurisin seda kummutit seal tänava ääres seest ja väljast, sahtlid liikusid kenasti. Lihtsalt vähe tolmune oli kogu see asi. Vana hea tugev Ikea mööblitükk ajast, mil nende toodetel ka mingi kestvus ja kvaliteet veel olid. Silma järgi passiks see kenasti “Giulietta’s office” (loe: meie hamstri puur, mis kolimisnimekirjas eelpool toodud lõbusa nimetuse sai) alla.

Helistan Andreasele, et nüüd on nii, et tuleb vist üks käik lisaks, aga tulgu vaadaku ikka ise ka veel asi üle. Andreas on minutiga kohal. Lükkab autol luugigi lahti juba enne, kui ligi astub. Ju ta teab mind piisavalt hästi, et kui mul mingi napakas plaan on, siis nii see asi ka läheb. Viskan siis mees pilgu peale, proovib esimest sahtlit ja juba see kummut me autos lebab ja linna poole neljal rattal vurab.

Nii saidki Vancu ja hamster enda tuppa kena kapi. Kusjuures nüüd me juba teame, et hamstri akvaarium istub selle peale külgedelt millimeetrise täpsusega ja ei grammigi üle serva. Selline näeb see kapike ja hamstriparadiis välja praegu selle loo kirjutamise ajal kui meie kolimised on kolitud 🙂

Oii, ma olen endaga rahul, Andreas on ka. Ja kui ma selle kummuti puhtaks sain, siis avastasin, et vana hea Ikea ju mahutab oma sahtlitesse suurepäraselt ka neid oma klassikalisi organiseerimise karbikesi ja mul oli just üks seesugune komplekt enda tarbeks igaks juhuks hangitud. Just… no ainult pool aastat ootas pakendis. Mina oma kaootilisuses olen paras paar Tannuga, me teame niigi, kus meie asjad on, aga meie süsteemimehele, Vancule, on oluline, et ta ka näeb, kus ja kuidas asjad on. Lihtsalt ja selgelt ja kõrvalekalleteta. Seega ma usun, et see jaotuskarbikeste asi on talle kindlasti meeltmööda värk – igal asjal oma kindel koht. Ma ei eksi, süsteem toimib ja isegi peidukohad tekitab Vancu käigu pealt just nii nagu talle meeldib ja mina ei pea rohkem kuulma lauset, et ta ei tea, kus miski on või ei suuda seda leida. Ma olen lapse treenimise nimel meeleldi mugav! 😀

Pühapäev, 23. aprill – esimene öö uues kodus

Kui poisid suurema osa väljakolimise ajast nautisid oma koolivaheaega ja külluslikumat mänguaega, siis nende oma asjad lasin ma neil endal kokku panna.

Vanc oli jubehoolas. Nii nagu asjad ta vanas kapis sirgelt olid, nii need ka kotti jõudis ja mul polnud uues kohas muud vaeva, kui paluda tal need samamoodi uuesti tagasi kappi panna. Siis sai ta ise valida, kuidas oma karpe seal sahtlis sätib ja mida kuhu pistab, et oleks käepärasem.

Tan seevastu pistis käe kappi ja tõmbas sahtlikaupa asjad lihtsalt suurde kotti hunnikusse. Ja siis järgmise riiulitäie ja siis järgmise. Ma polnud kade ka. Kuna mul neid kotte uuesti vaja oli, siis kallasin selle puntra ta uue toa nurka samatargalt lihtsalt maha. Mitte, et talle see sorteerimine hirmsati pärast meeldinud oleks, aga hakkama ta sai. Vana, riiulitega kapi asemel, on tal ka nüüd mõnusate sahtlitega kapp. Kuna meil esikus siin ruumi lihtsalt ei ole, siis sai ta mu esikukapid enda käsutusse. Kaheksa kena sahtlikest mahutab tema elu kenasti ja on mugavam ka. Ma pean nüüd siis vaatama, kuhu ma me 20 salli, 30 mütsi ja 40 kinnast pistan. 😀

***

Ma olin pakkimist alustanud ebaolulise väljasorteerimisest ja kolisin esimesena minema asjad, mida kohe vaja pole ei vanas ega uues kohas. Näiteks jõulukaunistused. Andreas jällegi pakkis asju vastupidises järjekorras, et vajalikud asjad oleks kohe uues kohas olemas. Kokkuvõttes taipasin ma ühel hetkel, et kõik, mida ma ise ei pakkinud, võttis minu jaoks sisse määramatuse mõõtme, sest Andreas elab ju suure osa ajast kontoris, aga mina pidin uues kodus leidma sellest kaosest asju, mille asukohast mul hõredat aimugi polnud. Ühel hetkel oli meil kamba peale üks puhas saunalina, üks kauss, üks taldrik, üks tass, üks kahvel, üks nuga ja paar lusikat. Alguses oli tegelikult küll paar päeva vaid paar kõrt, kahvel ja nuga ja nii oli mul valida, kas topsist tihket pudingut manustada kahvliga või läbi kõrre. Valisin kahvli, sest kõrrega söömine väsitas mind rohkem kui energiat tagasi andis. Ja siis seadsin sammud Mäkki jäätist ostma, et vähenalt kaks ajutist lusikat saada. Seepeale ilmusid küll kohe ka mingist ootamatust kastist mulle näppu mõned pärislusikad. Kogu söögiriistade tagavara pole siiani veel välja ujunud, kuigi köögikastidest on  avamata vaid “tehnika”, “pidu”, “säilituskarbid”. Võimalik, et nad on seal kusagil põhjas äkki? Andreasel pole aimugi ja mina neid ei pakkinud. Pajakindad leidsin eile öösel näiteks kingade vahelt. Üsna ootamatu koht. Sihipärase kasutamise asemel sain neid hoopis nüüd pesta. 😛

***

Nii, aga tagasi üle-eelmise pühapäeva juurde. Õhtuks oli suurem enamus asju tassitud. Veel paar autotäit kaste ja kotte, arvas pime silmamõõt. Kaks kitsast madratsit viisid Tan ja Andreas kahekesi koos teleka ja vana arvutiga uude kohta ja kella 22 sulgesime pika päeva järel oma vana kodu ukse ja suundusime kogu kambaga uude kodusse – Draakoni Majja.

Kuna meil päeva jooksul aega süüa polnud ja võileivaga ei tahtnud keegi rahulduda ja muud mul kodus teha polnud võimalik – vanas kodus külmikus olid asjad, aga söögitegemise vahendeid mitte ja uues kohas siis vastupidi. Ja isegi, kui mul need uues kohas olnud oleksid, siis pliit isegi ei paistnud kastikuhjade vahelt, sest mööbli jaoks oli vaja ruumi hoida.

Selleks kellaajaks on siin pühapäeval isegi tanklapoed suletud. Aga süüa oli meil vaja. Ja nüüd arvake ära, mis võiks siin sellisel ajal veel avatud olla? Muidugi, meie vana armas “kuldse kajaka restoran” (loe: Mäkdoonalds). Vancu magas sisuliselt juba enne oma kahe kananagitsa saabumist.

Kell 23 jõudsime koju. Kastimaastiku vahel oli kahest kitsukesest madratsist koosnev lagendik. Tan sukeldus sirgelt magama. Ma olin õnneks taibanud poisid veel vanas kodus enne lahkumist sügavpuhastusse saata. Pesu pealt hoidsime nüüd aega kokku.

Vanc ei saanud rahu. Küll häiris teda küünte klõbinal kappav rahutu Happy, küll tänavalt kostvad hääled, küll valgus ja varjud. Vaatasime laes läbi maja paistva tänavavalgustuse varje. Valgus joonistas me toa lakke, otse meie kohale, läbi puuvõrade ja lehtede tumedaid varje.

“Mis see on?” küsis Vancu, hääles kõhedus.

“Ainult puulehed liiguvad tuules,” vastasin vaikselt ja näitasin valgusallika poole. Poiss rahunes ja puges sügavamale kaissu. Andreas oli pessu roninud ja sulistas seal nagu vana hüljes kunagi. Kergelt kajavas korteris kostis see solin selgelt läbi maja.

“Mulle ei meeldi siin. Miks me pidime kolima?”

Toon kiirelt paar põhjendust ja luban, et homme läheb paremaks, sest siis saabub mööbel. Kirikukell annab häälekalt märku südaööst. Pisikese hilinemisega lisanduvad veel ka teise ja kolmanda kiriku kellad. Vancu uinub. Pikachu on kõvasti kaissu surutud. Tan sirutab oma varbad teiselt pool Vancule enamvähem ninna, aga väsimus on tugevam kui ebamugavus. Vanc magab.

Andreas rähkleb, selg valutab, magada ei saa. Liiga palav, liiga kitsas, liiga kõva. Tal on terve madrats, poistel teine, mina olen kahe madratsi vahel põrandal. Magada ei saa ma nagunii, sest kirikute kellad vajavad veel harjumist ja rahutu Happy möllab. Küll on tal vaja juua ja siis veel ja siis hakkab ta sööma. Tassib põses suutäie krõbinaid tuppa, laseb need robinal põrandale või mulle juustesse ja hakkab lätsudes sööma. Ajan end püsti ja viin ta oma kausi juurde. Kui ta luusimisest tüdib, siis viskab end räntsaki siia ja sinna maha mõneks minutiks. Ikka nii, et kõik kuulevad, et pahur koerloom on ka majas ja tal on hirmus ebamugav siin imelikus kohas. Vahepeal maandub ta poistele otsa magama. Siis hakkab ta magavaid lapsi lakkuma. Ajan ta minema.

Õues hakkab juba ehaks kiskuma. Andreasel on palav ja ta teeb akna lahti. Vahivad seal kahekesi koos koeraga akna all aeda. Linnud juba ärkavad. Kirikukell lööb jälle, milline jonnakas regulaarsus, hihii! Kui aken on lahti, siis käib see pimm-pomm nagu siinsamas kohe. Mul on külm. Leian mingi tekiotsa ja uinun.

Ja ongi kell 7 ja äratus…

Esmaspäev, 24. aprill – mööbli kolimine

See on mu elus läbi aegade üks huvitav kuupäev. Sel korral ei saanud teisti, sest oli vaja kolida mööblit.

Ajan end vaevaliselt püsti. Päike särab. Poisid magavad õndsat und. See on üks igati hea pilt. Kujutlege nüüd, et suur Andreas magas seal suure padja asemel ja mina olin seal praos, mis Vancu nina ees paistab. Ilmselgelt olen ma üks magamiste maailmameister, aga see tiitel oli mul juba ammu enne Andreasega kohtumist. Magasin ma omal ajal koos koeraga poiste nari ees teki peal terve aasta, kui mul muud magamisaset polnud – pole kõva põrandat, on kondised kehad. Kuigi Andreas minuga ei nõustu, sest tema maas magada ei suuda, isegi madrats olnud liiga pehme, sest kõva põrand põrkas sellest täna öösel läbi 😀

Andreas võtab koera kaasa ja sõidab vanasse kodusse kolimisautot vastu võtma. Mina vorbin kiiruga mõned võileivad ja kaevan poistele kooliks vajalikke riideid kokku enne nende äratamist.

Muidugi on nad väsinud, aga Tan on rohkem vist elevuses kui väsinud. Kui silmad lõpuks lahti saab, siis on kohe ka  hopsti valmis ja hakkab Vancut kamandama. Vancul võtab aega ja kuo ta ärritub, siis võtab kõik veel vius korda rohkem aega. Saadan Tannu asju kottidesse panema, nii saab sujuvamalt.

Koolivaheag on läbi ja Tan läheb esimest päeva uude kooli. Ametlikult on see talle proovinädal sisseelamiseks, et saada aimu, kas talle, meile ja koolile sobib seesugune lahendus. Kui ei, siis peame ikkagi kohaliku piirkondliku tavakooliga proovima.

Ma olin pühapäeval kell 21 veel koolist kirja saanud, et mida Tan kooli kaasa peab võtma. Kuna Vanc seal koolis juba käib, siis polnud seal mulle midagi uut. Ka suuremate laste õpetajad on mulle üsna tuttavad juba. Kohe hea tunne oli, et selles osas minul koolivahetamise stress puudub.

10 minutit enne 8 astume uksest välja. Päike paistab soojalt. Oleme 6-7 minutiga koolis. Milline luksus! Vanc alles magab pooleldi, aga meie Tannuga tunneme mõlemad headmeelt kooli läheduse üle. Tan käis suurema osa oma kooliajast Eestis Rahumäelt Koplisse koolis. Mina käisin suurema osa ajast Mustamäele.

“Ma olen vaid korra varem koolile lähemal elanud. Kui ma Soomes koolis käisin, siis elasin kohe koolimaja kõrval ühikas,” nendin uneledes.

“Telgis magasid?” küsib Tan kulm krimpsus?

“Jaa, just. Mul oli koolihoovis oma telk. Talvel ka!”

Itsitame ja juba olemegi koolis. Vanc kaob enda klassi välisuksest sisse, meie Tannuga suundume tema vanuserühma uksest sisse ja asume otsima õiget ruumi. Selles koolis on kokku veidi üle 40 õpilase, kes jagunevad nelja klassi vahel. Vanasti oli kolm klassi, aga pisematel läks suuremate juurde üleminek liiga stressirohkelt ja nii jagati keskaste pooleks. Nii on siis omavahel pisikeste rühmas koos lasteaialapsed (2 aastat enne kooli) ja esimene klass. Teine kuni neljas klass on keskastme esimeses osas. Seal on ka Vanc. Tan läks nüüd siis keskastme teise ossa, kus on koos viies kuni seitsmes klass. Ülaastmes on kaks viimast klassi ja neil on vajadusel võimalus ka seal läbida üks lisa-aasta, et olla valmis õppima ametit või soovi ja võimete korral liikuma edasi ka gümnaasiumisse.

Prantsuse keele õpetaja, kireva elukäiguga imearmas inimene, võttis meid ülirõõmsalt vastu. Tan oli siiani tavakoolis prantsuse keele tundidest eemaldatud ja tegi samal ajal muid asju. Me ei olnud sellega kunagi väga nõus ja uues koolis jagasid ka õpetajad meiega seda mõtet. Ja nüüd oli tal kohe esimene tund uues koolis prantsuse keel. Tan on vähem kui kahe aastaga õppinud vabalt suhtlema nii inglise kui saksa keeles, sellele lisaks saab ta enamvähem aru ka šveitsi saksa keelest. Asi see prantsuse keel siis veel pole 😉 Tavakoolis ei antud talle isegi võimalust proovida. Ma usaldan seda kooli väga. Andreas ka. Ja koostöö õpetajatega on siiani äärmiselt meeldivalt ja teineteisemõistmises kulgenud.

Meile tutvustati tunniplaani ja Tan sai endale koha ja siis läksid nad kõik koos juba oma hommikuringi istungile, et omavahel tuttavaks saada ja vaheajast muljetada. Tan alustas:

“Mina olen Ethan ja ma kolisin täna öösel Wili.”

Tema klassis on kaheksa poissi ja üks tüdruk. Õpetaja pakkus mulle küll, et ma võin nende päeva vaatana jääda, aga mind ootasid juba muud pakilised asjatoimetused. Tegin lehva-lehva ja kappasin koju tagasi.

Etteruttavalt mainin, et esimese päeva õhtul tuli Tan koju ja tutvustas ennast prantsuse keeles nii ja naa. Sellest nädalast on tal kahele kohustuslikule tunnile lisaks veel ka kaks tundi vabatahtlikku prantsuse keelt. Ise valis. Ja lemmikõpetaja on matemaatika oma – noor kutt, kel on “kogu aeg sall peas!” – see oli Tannu arvates huvitav nüanss. Kuidagi peab ta oma rastapatsid peas koos hoidma seal. 😀

***

Nii, aga tagasi esmaspäeva hommikusse. Lükkasin kodus asju kokku, et mööbel kenasti tubades võimalikult oma kohtadesse saaks. Ja kui toas valmis sain, siis tegin sedasama ka keldris.

Kuigi oma mõtetes vaatasin kogu aeg ringi, et kus küll on see koht, kuhu end korrakski maha toetada ja üks iluunekene endale lubada. Meil oli sel hetkel elamises täpselt üks klaveritool. Ei aitäh, ma ei oska seljatoeta toolil veel magada. Või noh, need ajad on lihtsalt möödas, kus ma nii veidralt magada mõistsin. Aastatuhande alguses, veel kontorielu elades, oli meil tantsupidusid rohkem kui nädalavahetusi. Nii ikka juhtus, et ma tuikavate jalgadega ja  purumagamata tööle minnes suutsin ekraani taga küll mehhaaniliselt asjalik olla oma jooni vedades, aga vahepeal oli vaja pikemaid peatusi vetsus, kus ma siis istusin kinnisel potikaanel, toetasin käed ja pea loputuskastile ja lihtsalt tukkusin seal kümmekond minutit. Siin on mul ju tervelt kaks potti, aga no ei, surnud jalad olid viimased, mida ma vajasin. Tekke ja patju vaatasin lootusrikkalt ka, aga ju ma teadsin, et mu iluunekesest saaks üks suur ja sügav uni ja siis oleks ikka eriti koomiline, kui Andreas kolme võõra mehega sisse sajab ja ma seal laipiti mingi kuhja otsas norsates põõnan nii et maja väriseb, eksole. Muidugi oli meil ka ju kaks madratsit, aga ma olin need juba targu otsaga kööki kupatanud. Seal kuhjade all on muide meie köök. Või vähemalt oli, kuo mu mälu mind ei peta. 😛

Ahjaa, meil elab keldris kolm kilpkonna. Igaüks neist on vist suurem kui minu kaks käelaba koos. Aias on muidu neil olemas oma maja ja aed, aga siiani on ilm sedasi mänginud, et nad on veel suht talveunes ja grillivad ennast päeviti keldris pappkastis salatilehtedel sooja lambi all.

Vancu jaoks oli see meie uue kodu juures kõige huvitavam asi. Alguses arvasime, et nad kuuluvad meie peal, katusekorteris, elavale üksikule tüübile, kellele meeldib aias peenraid kaevata ja taimi kasvatada ja kes rõõmustas väga, kui andreas talle kinnitas, et maad siin harima ei hakka. Sel aastal kindlasti mitte. No ta sai meie peenrad ka endale kasutamiseks. Aga hiljem selgus, et konnad kuuluvad ikka alumistele. Või siis ühele neist kahest noorest kutist seal. Mis tähendab, et ühtlasi olen ma me majas ainus naishing. No ok, hamster on ka emane ja kilpkonnade sugu vajab veel väljaselgitamist. On neil mingeid kindlaid tunnuseid? 😀

Samal ajal oli Andreas vanas korteris ja kolm kolimismeest lasid aknast liftiga meie elamist alla, et see autosse pakkida. Tema lihtsalt vaatas ja juhendas. Ja tegi mulle minu palumise peale pilte. Majarahvas oli suuril silmil seda asja seal vaatamas olnud, sest tavaliselt kolivad inimesed ikka normaalselt tavalifti ja terpi kaudu. Kuigi meie majas see trepist kolimine on paras ooper, sest igal korrusel on trepikoja aknalaudadel lillepotid, mis tuleb sealt eemaldada ja lisaks on seal veel igasugu kaunistusi ja kraami ja no olgem ausad, kolimine trepi kaudu on meil seal paras peavalu. Eks seepärast kolmisfirma pealik otsustaski kasutada välist tõstukit. See toimis hästi. Aeglaselt, aga hästi. Kõik sai turvaliselt ja pehmelt alla.

Ja lõpuks oligi Vancu toas veel alles vaid tema pisikese hamstri klaaspalee ja Happy karvatupsud. Onud oleks me hamstri ka minema kolinud, aga me arvasime, et selle tähtsa asjaga saame me ise hakkama. Nii ta seal siis ootas veel veidi ja valvas vapralt me vana kodu. 

“Palun, ärge mind siia unustage!” ütles pisike hamster Giulietta Andreasele, kui viimane end teele seadis 🙂

Kõige pealt viisid nad me 6 jooksvat meetrit diivanit kontorisse, sest uude kodusse poleks see lahmakas lihtsalt mahtunud. Kontor asub poolel teel linna. Varsti olidki nad siin. Esimesed asjad läksid keldrisse, ülejäänud hakkasid riburada tubadesse kogunema. Minu asi oli seista keset koridori ja näidata suunad kätte. Asi toimis valatult.

Vahepeal lippasin tanklasse võikusid ja jooke tooma. Ilm oli kuum ja mehed tegid tublit tööd. Nad olid väikese kosutuse igati ära teeninud.

Ja siis tõid onud mu turvaliselt mullikilesse pakitud kõige nunnuma üles! See pilt on oma elus rännanud samapalju kui Tannu – alati temaga koos. Saaks nüüd veel vancu suure rohelohe Eestist siia, oleks kodu koos.

Ja paar tundi hiljem oligi me elamine puupüsti kraami täis ja ma vaatasin pika näoga, et huvitav, kus me siin siis nüüd elama peaksime hakkama või nii? Kusjuures vanas kohas ootas ju veel vähemalt kaks autotäit kraami.

Sellest, mis mul veel Eestis kolimist ootab, me hetkel ei räägi. Andreas saab muidu südari 😛 Eks elame sisse ja siis suvel vaatame. Praegu on mul vaja neile asjadele mingid kohad siin leida, et ometi liikuma pääseks.

Õhtuks oli meil tunne, et meie käed on 20 cm pikemad ja üldpikkus samapalju maale lähemale nihkunud. Kuigi see tunne on meil vist juba nüüd neli päeva järjest olnud ja käib vist kolmisega alati kaasas?

Enne, kui poiste koolitunnid läbi said, oli meil põhiosa elamisest kolitud ja kolimismehed majast lahkunud. Võtsime Happy kaasa ja jalutasime kooli poole. Koeral on linnaeluga vaja veel harjuda. Korraga kardab ta kõike. Käib kõrvad kuklale volditult ringi nagu hiigeljänes ja teeb ootamatuid hüppeid. Selleks, et ma ta rihma veidi pikemaks saan lasta, on meil omajagu teed astuda tiheda liiklusega tänava ääres. Aga ega harjutamata ei saagi.

Kohtume poistega poolel teel ja laseme neil enda ees koju minna, et näha, kuidas nad liikluses käituvad ja kas nad ikka leiavad kodu üles. Kõik sujub valatult.

Õhtul rahuneb Happy ka maha. Ju tuli koos mööbliga rohkem oma kodu lõhna ja tunnet tema ellu. Või murdis lihtsalt väsimus ta maha:

Vanc seevastu avaldas pahameelt selle üle, et tema hamster, Giulietta, pole ikka veel uude kodusse kolitud. Kuna Andreas pidi pakiliste asjade lahendamiseks õhtul tööle minema ja homme ootas ka hull tööpäev ees, siis leppisime kokku, et hamster tuleb rapsimiseta koju kolmapäeval. Vanc sai aru küll, aga krõbisevas kilekotis oli ikkagi tore mossitada.

Kui Happy loomulik rahutus kõrvale jätta, siis elas Vanc kolimist kõige raskemalt üle. Piiksus ja tegi hääli, sõna suust ei saanud. Ma sain jälle kõike arvata. Tahtis süüa, aga miski ei sobinud. Mängimisest keeldus ja vahtis tuima näoga liikumatult oma katsete videosid. Sulges enda ümber võimalusel kõik uksed ja oli häritud, kui keegi temaga juttu tegi. Eks tal on aega vaja. Öösel jäi ta meie juurde magama. Sõnatult, aga ilmselgelt pakkus see talle turvatunnet. Me lasime tal olla.

Teisipäev, 25. aprill

Poisid vudisid hommikul läbi niiske vihmailma ise kooli. Vancul oli täna metsapäev. Lootsin nii väga, et vihma tugevamalt sadama ei hakkaks, sest ma ei suutnud leida tema vihmariideid. Kummikud on tal vähemalt koolis ja need saab ta seal ise enne metsa suundumist ära vahetada. Tan oli uuest päevast juba ette meeldivalt meelestatud.

Andreas käis koosolekul. Üle-elukiirusel on vaja mingi projekt purki saada. See tähendab kilomeetreid koodikirjutamist ja sel ajal elab ta omas maailmas. Vahepeal oli selgunud, et tegelikult on jube hea, kui me vana kontori võtme reedel tagastame. Tore. See meie plaanidesse ei mahtunud. No ruum ise oli vajalikust kraamist küll tühjaks tassitud, aga vana tehnika ja lugematu arv paberikotte ja pappi ja vanu kaustu ja muud kontoriträni alles ootas minematassimist. Enne seda ei saanud ma ka põranda kallale asuda. Ka aknad ja väliste päikesekatte ribid ootasid oma puhastamise järge. Ma ei näinud ühtegi põhjust, miks ma peaks hakkama seda sodimäge uude kontorisse tassima, et see seal veel kuu aega ootaks, kuni meestel lõpuks hädavajadus tuleb sellest vabaneda. Sorteerisin ja pakkisin asju lihtsalt kompaktsemaks. Nii saame hiljemalt neljapäeval paremini asja kallale asuda. Sama hooga sättisin uues kontoris veel viimaseid asju paika.

Lõuna ajal käis Andreas koristusfirma inimestele võtmeid viima vanal aadressil. Nad alustasid seal rõdu ja aknakatetega kohe peale.

Ajal, mil poisid koolist vabanesid, ladises vihma kui oavarrest. Läksin neile autoga vastu. Eks mul oli väike omakasu ka mängus. Kodus polnud süüa ja poodi oli meil vaja kindlasti minna, aga poisse oli mul poodi vaja kaasa kindlal põhjusel – ma polnud üldse kindel, et ma kodu juures kuidagi parkida saan ja siis on hea, kui poisid poekraami tuppa viivad ja ma saan kohe edasi sõita. See parkimine on meil… selline keeruline. Andreas saab muidugi hakkama, aga minul pole see veel õnnestunud.

Poe ees istun autos ja püüan saada ülevaadet oma pangaseisust. Väsimusaste on vist juba klass omaette, sest kuna mu Swedbanga äpp ei funkka juba ammu, siis käin ma pangas läbi tavalise internetiotsingu. Toksin siis püüdlikult hanspank.ee ja hansapank.ee ja no pole olemas sellist lehte. Korra juba mõtlen, et pekki, nüüd pole vist netti ka enam ja kas ma ûldse saan poodi praegu minns. Siis alles taipan, et huvitav mitu aastat Swedbank enam Hansapank pole? Hea, et ma Hoiupanka ei otsinud, omal ajal sai ju see arve avatud üldse Hoiupangas. Seniilsus? Täiesti totu valmis, noh 😀

Saime poes käidud ja sõitsin läbi vihma kodust umbes 100 meetri kaugusel asuvasse maa-alusesse parklasse, kus meil kuiv plats autole on. Ooo, ma vihkan parkimist. Oiii, kui vastik see siin kitsastes tingimustes on. Proovin nii, proovin naa, auto karjub ja mina olen ikka risti vales kohas. Proovin veel kord ja löön siis käega, sest Tan teatab, et nad saavad jala ka, kui vaja. No on küll vaja, aitäh, kullake, sellest on nii palju abi hetkel. 🙂

Andreas lubas küll, et me tuleme ühel ööl vaikselt parkimist harjutama, aga see öö pole veel kätte jõudnud ja no ausalt, kui valida on, kas rihtida ära meie auto, kõrval parkiv auto, parkla lage üleval hoidev post või jätta parkimata, siis ma valin hetkel kindlalt viimase.

Kodu juures on meil maja taga ka pisike plats autole, aga seal ma proovima ei hakka, sest sealt, kus vähegi normaalselt vasakule pöörata saaks, seal on pidev joon minu sõidurea ja meie kodu vahel. Andreas küll praktiseerib seda vahel, kui liiklust pole, aga mina ei julge. Eks ma olen roolis kordades kohmakam ju ka. Ja sealt, kust ametlikult tohib me hoovi siseneda ehk parempööret sooritades, sealt peab pööramiseks võtma enne suure kaarega vastassuunavööndist kurvi, et järsult aeda sisse mahtuda. Esiteks kardan ma vastassuunavööndit, teiseks ei oska ma veel nii hästi rihtida, et kindlalt aeda pääseks. Sellest ma üldse ei räägi, et aias sees autoga maja ja piirdeaia vahel olles auto uksi alguses isegi lahti ei mahu tegema ja auto karjub nagu tapale viidav põrguline, et midagi on talle liiiiiiiga lähedal. Ja kui ma ka mingi nipiga sinna hoovi sisse saaksin, siis sealt välja ei oskaks ma enam ühegi nipiga saada – ei tagurdades ega ringipöörates 😀 Teise kahe korteri autod on meie omaga võrreldes imetillukesed. Sellistega saaksin mina ka ehk hakkama. Aga meie suure ja pika tavalise autoga ei saa. Vähemalt veel mitte 😀

No vot ja siis ma seal olin ja parkisin poisid ohutus kohas maha. Neil oli vaja minna vaid üle sebra ja kolme maja jagu paremale. Nad võtsid koti kahe vahele ja hakkasid kiiresti astuma. Mina sõitsin teises suunas minema, et mitte ummikut enda taha tekitada. Ringteel võtsin aga igaks juhuks suuna tagasi, et vaadata, kas nad said kenasti koju. Teretore, nemad alles jooksevad sebra juures kõnniteel – Tan puhib vihast ja Vanc naerab kogu kerega. Vihma ladistab. Järgmise ringi peal pööran uuesti tagasi ja saan veel poistele koduväravast möödudes veel vehkida, et nad mulle toast helistaksid.

Kohe varsti saan kõne:

“Ma läksin kogemata vales suunas!” röögatab Tan ahastavalt ja kuulen, kuidas Vanc taustal naerada röögib. Talle teeb see ikka veel enalja, et nad otsapidi peaaegu juba kooli jõudsid me toidukotiga. Pakun Tannule, et ta võib terve karbi maasikaid endale võtta. No et siis hakkab kindlasti magusam. Mõlemad poisid on eluga rahul. Asjad saavad külmkappi ja märjad riided ja jalanõud saavad vannituppa kuivama. Sõidan tagasi tööle. Süda on rahul.

***

Hommikuks peab korter tühi olema, et koristajad saaksid ka ülejäänud korteri läikima lükata. Andreas läheb viimaseid asju kokku pakkima, need lähevad kotti ja kasti valimatult labidaga. Kell on juba nii palju, et enam tassida pole sobilik. Vancu on jälle nukrameelne. Viin ta keldrisse kilpkonni vaatama. See tõstab pisut poisi tuju.

“Nii suured?!” on tema ehe vaimustunud reaktsioon. No on jah suured, kuigi siin pildil sellest aru ei saa. Magavad lihtsalt keset ööd sedasi nunnult kobaras. 🙂

Mina püüan poistele kiiresti kodus süüa anda. Kaevan end köögis pliidi ja ahjuni. Vanc on nõus viinereid sööma. No ok, mul isegi on mingid kapis olemas. Aga kuidas see ahi veel peaks tööle minema? Mina aru ei saa. Oma vana truu ahju pealt mäletan, et see ei läinud ka tööle ilma, et mingigi kellaaeg paigas oleks. Selle kiviaegse ahju puhul ma seda välja mõtelda ei suutnud, kuidas see käima peaks. Otsin kapist juhendi. Palju õnne – saksa, itaali ja prantsuse keeles. No nagu ikka. Ühest on mulle rohkem kasu kui teisest. Joonistest üksi on vähe. Teen pildi igast lehes, mis mulle tundub asjaga seotud olevat. Saadan need Andreasele ja samal ajal kutsun näljase Tannu ka asja avastama. Seal nad siis koos koeraga neid nuppe uurivad.

Süsteem, kuidas see kell seal paika läks, oli minu jaoks sügavalt absurdne, et hoia kaks nuppu all, samal hetkel pööra kolmandat ja siis neljandast säti aeg. Kui elekter vahepeal me juurest lahkub, siis olen ma uuesti samasuguses plindris, aga sel korral saime me asja tööle. Ju saame ka järgmisel. See on hea tunne. Vinkud saavad ruttu valmis. Vanc maitseb ja teatab, et talle ei maitse. Ma oma väsimusest ja kellaajast tingitult olen juba valmis lõkkele puhkema, aga olen jõuga vait, sest ega see midagi paremaks ei teeks. Ainus, mida mul talle pakkuda veel on, on värske kurk soolaga. See sobib.

Tan näksb kaks viinerit sisse ja ka rohkem ei tahtnud. Saadan nad magama. Ega ma ju ka polnud söönud. Mul on kolimisest ja kaosest köögis sügavalt kõrini. Ampsasin vorsti. Söödav, aga imeliku kõrvalmaitsega. Selge, miks poisid ei tahtnud. Käisin ja rääkisin neile ka, et maitsesin ja saan aru, miks neile need vinkud ei meeldinud. Kui kööki tagasi lähen, et need vorstid likvideerida, siis vaatas mulle sealt vastu vuntsi limpsiv valge nägu, endal süütud silmad peas. Tema “pole mingit pahandust teinud”. Nojah, keegi sai ikkagi õnnelikuks ja täna oli see koer.

Täna madistasin Happyga tänaval jalutades korralikult. Lõpuks hakkas juba isegi tulema. Harjutame edasi. Kõrvad on vähemalt seljalt normaalasendisse tagasi kerkinud.

Ma teile meie Draakoni Maja soomuseid polegi vist veel näidanud? Ma esmaspäeval kiiresti klõpsasin ühe pildi maja ees õitsevast põõsast. Need soomused on minu meelest no kohe nii lahedad 🙂

Kolmapäev, 26. aprill – Giuliette tuleb koju!

Kuna suurem koristustiim pidi kell 8 peale lendama, siis algas meie päev hommikul kell 5. Andreas oli koju laekunud alles 3 paiku. Kell 5:45 oli esimene autotäis peal. Viisime selle linna ja kühveldasime keldrisse, et liigset lärmi vältida. Teise koormaga olime tagasi 7:40. Andreas läks tagasi, et koristajatele juhtnöörid kätte jagada ja eeldatavalt viimane koorem koju tuua. Mina ajasin poisid maast lahti ja hop-hop kooli. Poisid kooli saadetud, kühveldasime Andreasega auto jälle tühjaks ja lendasime arsti juurde, et ma saaksin oma vereproovi ära anda. Siis läksin mina koju ja tema uuesti vanasse korterisse otsi kokku tõmbama.

Kell 10:30 oli Andreas jälle tagasi ja läks tööle, sest kell 12 oli koosolek ja ühe projekti lõpetamine. Projekti, mis vajas alles oma lõpetamist. Poistel on kolmapäev lühike päev ja nad on kodus juba kell 12. Võtsin Tannu kaasa ja hakkasime keldrist asju üles tassima. Ilma igasuguse pirinata töötas ta tragilt ja mul oli selle üle nii hea meel. Teatasin ametlikult, et järgmine kord ei kavatse ma enne kolida, kui nii Tan kui Vanc on minupikkused. No et mõlemad saaksid meile täie eest kolimisel abiks olla. Kuigi Andreas arvas hiljem, et ehk Vanc ei kasva äkki kunagi nii pikaks, siis ma muutsin oma arvamuse sujuvalt laiusesse ja tugevusse kah. Milleski teeb ta kindlasti mulle ühel päeval silmad ette. 😀

Kell 13 oli meil arenguvestlus Vancu terapeudiga. See oli tore ja armas nagu ikka. Meil on temaga nii väga vedanud. Ta on nagu vanaema Vancule – mängib ja mässab ja leiab alati säravil silmil midagi, millega Vancu pehmelt kookonist välja meelitada. Ei kanguta, ei nõua, aga hoiab ja hoolib ja armastab ja kõik saab tehtud. Panime paika ka plaani, et kuigi teraapia saab nüüd maikuuga joone alla, siis tema juures saab Vancu edasi käia näiteks maalimise tundides. See on selles mõttes ka hea, et keskkond ja tädi on talle tuttavad ja lisandub veel vaid peotäis lapsi, kes on seal, teevad omi asju, aga teda ei torgi. Nii saab ta vaikselt harjutada ka teiste inimestega koosolemist ja see on talle oluline. Tädi lubas teistele lastele ka rääkida ja nad ette valmistada.

Kohtumiselt tulles parkis Andreas mind koos koeraga kodu juures maha, andsin poistele süüa ja jalutasin Vancuga teraapiasse, sest ka temal oli täna oma tund. Uskumatu, aga me olime jala kõmpides seal kohal juba 11 minutiga. Mulle vist ikka meeldib siin linnas elada. Valisin tulemiseks võimalikult sirge tee, et ka Vancule see meelde jääks. Kodust otse sirgelt vanalinna ja enne vanalinna sirgelt paremale ja palun väga, kohal me olimegi. Vanc teab, et saab ka läbi vanalinna, aga see eeldab ronimist ja ma ei jaksa hetkel ronida. Peab veel kolimistets taastuma ja trenni tegema 😀

Parkisin Vancu teraapiasse ja läksin ise poodi. Andreas helistas, et ta on omadega valmis. Ta korjas mu poe juurest peale ja läksime koos Vancule vastu. Nagu ikka, ei tahtnud ta koju tulla ja ma pidin teda otsima igasugu torude seest ja patjade vahelt, maa alt ja lae alt ja kardina vahelt. Kuulsin krõbinat ja tema itsitamist, aga hea jupp aega ma teda ei leidnud. Tädi ka mind ei aidanud va vaatas rahulikult muiates kogu seda tsirkust pealt. Vancu arvates leidsin ma ta muidugi liiga lihtsalt ja liiga kiiresti üles No nagu ikka. Ja siis selgus tädi jutust, et Vanc on sulgpallis osav. Tädil on mingid lahedad pehmed sulgpallireketid ja nad siis näitasid, kuidas see asi neil käib. See, et Vancu reaktsioon on kiire, see on meile ammu teada, aga mängu oli tore näha. Andreas oli vahepeal autole parkimiskoha leidnud ja tuli ka sisse vaatama, kuhu me nii kauaks jääme. Siis pidi tema ka Vancut otsima ja sulgpallimängu vaatama. Selle pika lahkumise pärast ongi tema teraapiakohtumiste aeg alati päeva lõppu pandud, sest vahel juhtub, et 80minutiline tavatund venib ka pool tundi pikemaks.

Ja siis oli meil missioon “Giulietta”!

Preili Hamster tahtis ka uude kodusse elama tulla. Seal ta oli ja ootas meid me vanas tühjas korteris.

Giulietta ronis ise oma kandepuuri. Mina kühveldasin lahtised esemed kotti ja Vanc hakkas hamstri ja asjadega astuma. Meie võtsime Andreasega puuri ja viisime selle autosse. Liftimahtumine oli muidugi lõbus. Ma arvasin, et pool mind jääb maha. Vancule tegi see nalja nii, et hamster ronis pudi seest välja vaatama, mis toimub, et tema ajutine elamine sedas väriseb.

Sõitsime üles tagasi, sest Andreasel on kindel plaan garaažist ka oma mootorratas täna uude kohta ümber kolida. Kuniks tema seal oma viimaseid asju sättis, avastas Vancu, et Andrease kiiver sobib talle kui valatult. Selle sees pidi hea ja vaikne olema. Nii ta siis seal uneles ja unistas ja tatsas ringi nagu kosmonaut-taikonaut-astronaut:

Veel viimane vaade Vancu toa aknast vihmast hallile maailmale:

“Kuule, aga mis seal viimasel korrusel on?” uurib Vanc liftinuppu vajutade, et alla sõita.

“Osade korterite panipaigad, aga põhimõtteliselt on see korrus mõledud punkriks.”

“Punkriks? Mis see on?”

“No see on selline maa-alune suurte raskete betooni täis raudustega turvakoht, kuhu peitu pugeda siis, kui maailm hakkab otsa saama.”

“Sa mõtled tuumapommi?” küsib tõsine väikemees.

“Nojah, siis ka, sest idee kohaselt peaks see suutma mingi aja inimesi kaitsta.”

Vahepeal on liftiuks juba maa peal avanenud.

“Tahad, lähme vaatame?”

“Jaaa!” teatab põlevate silmadega poiss oma maailma kõige nunnumat poolhambutut naeratust näkku venitades. Sõidame veel ühe korruse jagu maa alla. Seal on hämar. Leian lüliti ja astume läbi suure metallist ukseaugu panipaikade labürinti. Selle lõpus on teine luuk. Pisem, aga eelmisega sarnane.

“Selline auk? Kuhu see viib?”

“See viib maale. Kuigi ma arvan, et mina sealt küll läbi ei mahu ja jääksin kinni nagu Vinni Puhh,” mõtlen kõigi oma saja unenäo peale, kus ma poen ja pressin end kitsastest kohtadest läbi. Siin võiks see vägagi reaalsuseks saada, aga sellest ma Vancule ei räägi.

Vanc itsitab ja ronib veidi lähemalt asja uurima. Tema seal mahuks kenasti liikuma.

“Bhähhh, seal on ju ämblikud!” ja hüppab minu juurde tagasi endal nägu krimpsus peas.

“Tead, sel hetkel, kui sul seda auku ja punkrit päriselt vaja on, on sul neid ämblikest sügavalt ükskõik. Usu mind!”

Ekskursioonile paneb punkti see, et Vanc püüab ruumi teist, majapoolset maast madala laeni ust, liigutada. Ei jaksa. Ju on selleks vaja veidi kasvada või suuremas hädaohus olla, et erandkorras jaksaks. Siin on endiselt igal majal punker. Uut maja ei saa vist endiselt ehitada ilma punkrita. Mõnel pisemal majal on see ümberehitatud keldriks ja tugevad uksed-aknad on asendatud. Suuremates majades on mõnikord kergkonstruktsioonidena sisse ehitatud inimeste panipaigad, aga vajadusel peavad need kiiresti eemaldatavad olema. Söögi- ja veetagavarasid tsiviilpunkrites enam ei ole, aga oli aeg, veel meie lapsepõlves, enne kui Nõukogude Liit lagunes ja suuremad ohud ajalukku haihtusid, siis oli kõigil kohustus ka söögitagavara pidevalt ajakohane hoida. Samas on kõigil siiani valmisolek, et kui tuleb häire, siis kiiremas korras koguda vett jne. Punker, kui autonoomne pind, omab oma ventilatsioonisüsteemi ja need on endiselt regulaarselt kontrollitud. Ohud pole maailmast kadunud.

Ma ei osanud iial ette kujutada, et nad siin Šveitsis omal ajal päris reaalselt suurt hirmsat Venemaad karstid ja pidevalt valmis olid ülemaailmseks sõjaks. Ja mul on sellest samast ajastust vastu panna vaid need kaks õppust algklasside ajast, kui meid kodus käepärastest vahenditest tehtud tillukesed vatimarlimaskinarstukesed näos üle hoovi koolist kogu klassiga suvalise kortermaja keldrisse suunati. Sinna keldrisse me isegi ei sisenenud, oleks kitsas olnud. Ja no me kõik teame, millised on meie Mustamäe vanade kortermajade keldrid, eksole. Turvalise koha mõõtu need välja küll kuidagi ei anna. Seal me siis maja ees seisime ja itsitasime ja mängisime kulli. Mingist ohust polnud meil mingit aimu. Meil olid ju meie Lenin ja Katjuša ja Zoja Kosmodemjanskaja ja päris oma Kingissepp. Ei meie kartnud kedagi ega midagi, me teadsime, et me oleme võitmatud. Saaks vaid punase räti kaela ja eesliinile joosta kangelast mängima. Ehh, olid ajad ja ideaalid. Muide. Ajastule kohaselt veel üks nali. Teises või kolmadas klassis korraldas meie kooli raamatukogu viktoriini. Ma ei tea kuidas, aga ma võitsin seal midagi. Mul oli vaid üks viga. Ma eksisin küsimuses:

Kes ütles “Rahu, ainult rahu!”

Ja nüüd arvake, mida või keda mina pakkusin? Muidugi, mina pakkusin, et sedasi ütles kõigi laste sõber, meie onu Lenin. Auhinnaks sain ma kilekoti. Oli küll mingi eestikas, aga täiesti tutikas. Ma ei kasutanud seda kunagi, see seisis aastaid kenasti kokkuvoldituna mu sahtlis ja vahel võtsin ma selle sealt välja ja silusin sirgeks ja vaatasin ja siis panin samu murdejoonipidi jälle kokku tagasi. Mõtelge, mis aeg oli! Andreas käis seal ajal vanematega pühapäeval Mäkis burgerit söömas ja kokakoolat joomas 😀 Aga see Jaan Kreuksi nimelise Tallinna 37. Keskkooli raamatukogu oli palju aastaid mu meelispaik. Juba siis, kui ma veel lugedagi ei osanud. Ja nende vanade, kapsaks loetud raamatute magusat lõhna, mäletan ma siiani.

Ronime tagasi maale ja suundume garaaži, et tsikkel üle vaadata. No äkki ikka läheb veel ise käima. Vanc ronib kohe otsa.

“Ja kus  MINU kiiver on?” 🙂

Aku on läbi. Kohe täitsa läbi. Nagu arvata oligi ja kruvikeeraja, mis meil autos on, ei sobi. Ka seda oli arvata. Aga päris tühjade kätega me ei lahku, sest Vanc palub mul teha pildi aknast, mis meie auto vana parkimiskoha ees on. Lapsed on seal aias palli mänginud ja need mudased plekid aknal on seal püsinud juba sügisest saati. Meie arvates on see väga lahe. Pilt palliprindist saab jooksu pealt tehtud:

Kodus tassime hamstri koos tema elamisega tuppa ja tema klaaspalee istub Vancu uue leidkapikese otse ideaalselt. Oi, kui rahul ma endaga olen!

Anname poistele kiirelt söögi nina ette ja läheme toome vanast garaažist veel suvekummid ja muu autokraami uuele aadressile. Mingi ime läbi on täna Andreasel isegi aega Vancuga mängida. Mina magan juba ammu, kui need kaks ikka veel sädistavad ninapidi koos. Vanc hakkab lõpuks ka uue koha ja olukorraga harjuma ja see on hea. Happy ka kohaneb. Kolimise lõpp peaaegu juba paistab.

Neljapäev, 27. aprill – miski ei toimi, aga kõik saab tehtud 😀

Giulietta oli end kenasti uues kodus sisse seadnud. Ta oli ööga kündnud oma elupaiga alumistesse kihtidesse tublid vaod, augud ja tunnelid. Tegusa öö järel magab ta hommikul, kui ma Vancut äratama lähen, punnpõskedega pea oma lemmikmajakes aknalaual, magusat und:

Saadan poisid kooli ja asun Andreast äratama. Tema ei jaksa ennast liigutada. Lasen tal siis tunnikese veel magada. Kella 10ks oleme oma vanas kodukülas ja ta saab postkontorist kätte kauaoodatud postipaki – uue telefoni. Käime kiiresti üle tee kohvikus, et pisut aega parajaks teha ja arutleme Aasta Ema valimiste ja raske puudega inimeste hooldamise ja eutanaasiateemade üle siin ja Eestis. Meil pole nii mitu päeva olnud aega lihtsalt rääkida. Andreas joob kiirustamata oma hommikukohvi.

Sõidame vana kodu juurde ja võtame toast veel viimased asjad. Põrandad lõhnavad ja läigivad nagu uued. Köök särab. Ainult prügi ootab veel äraviimist. Milline kergendustunne, et me sellest rassimisest siin saime end sel korral säästa. Kust see aeg veel oleks pidanud tulema? Niigi paneme me kogu aeg elu ja ajaga ju võidu. Avastan prügikastist oma kaks orhideed.

“Kuuuule! Miks sa mu orhideed oled ära visanud?!” küsin suurde musta prügikotti vaadates.

“No nad ju nagunii ei toiminud,” kõlab kumisev hääl tühjast läikivast vannitoast. Metall koliseb. Andreas vahetab seal mingeid juppe.

“Mis mõttes ei toiminud?” tuleb mul hirmus tuhin peale kaitsta oma lillekesi ja iseennast. Nad vaatavad sealt koti põhjast koera valgete karvatuustide ja krimpsus läikivate oliivide ja muu sodi vahelt väga räsitult mulle vastu. Mis krdi mõttes nad ei toiminud, ma olin neid ju juba poolteist aastat tublide ja priskete ja rohelistena hoidnud ja seal nad nüüd olid ja heitsid hinge.

“Nägid sa neid kunagi õitsemas,” torkab Andreas oma muigava pea korraks köögi ukse vahelt sisse. Lähemale ta ei pääse, sest äraviskamist ootavad barrikaadid on vahel.

“Ei, aga nad ju toimisid, nad olid elus. Küll nad oleks õitsema ka hakanud. Nad olid mu esimesed pärislilled kaktuste ja ühe ainsa aaloe järel, mida ma pole suutnud ära tappa. See on minu ja mu lillede jaoks ikka väga suur saavutus,” torisen ma leppimise mõttega end harjutades.

No kui nüüd lõpuni aus olla, siis üks neist oli mingi miniõieline, selline ebamääraste kreemikate õitega, mille õied mulle tegelikult väga ei meeldinud. Ja teine tuli meie juurde siis, kui me siia kolisime ja asjade tassimise käigus Andreas kogemata ühe neist paljudest orhideepottidest koridoris kogemata katki tegi. No meie kortermajas elab terve kollektsioon huvitavaid pensionieas provvasid. Üks on endine stjuardess, lisaks sellele, et ta välja minnes alati juba liftis oma sigareti läidab, meeldib talle kogu aeg kõike kraamida ja lõhnastada ja kaunistada. Ka koridorides ja maja sees ja ümber. Tema enda uksetagusest viisin või saatsin ma ikka meie külalisi nii muuseas mööda, et nad elamuse saaksid, kuidas saab kortermajas edukalt elada 🙂

Selle ukse taga on tal viis kassi, tsepeliini meenutav pensinärist kuldne retriiver ja hästi tore abikaasa, kes öösiti tööl käib ja päeval magab. Marutore punt! Minu meelest on neis kõik kaunis ja ülevoolavalt rõõmus. Nende kujundatud maja sissepääsust ma parem ei räägigi, seal oli meil aasta läbi teemakohane karneval meie meelest. Ainult jõulusid too provva ei sallinud. Need tulid viimasel hetkel ja hiljemalt esimesel uue aasta päeval olid need ka kadnud. Mees oli alati abiks.

Ja siis oli meil provva Orhidee, kes oli aegada jooksul täitnud kõik meie 12 korteriga maja viie korruse koridoride aknalaualad tihedalt orhideedega. Ja need õitsesid ohjeldamatult. Nüüd kujutage ette mu orihideelembelist ema, kes meile külla sõitis ja millise näoga ta maja seest ja väljast seda lilleilu nautis. 😀

Sellist nalja Eestis vist väga ei kohta. Vot, aga see konkreetne orhidee, mille Andreas oli nüüd hukule määranud, sattus meie juurde puhta juhuslikult. Kui me sisse kolisime, siis pidime kõik need ligi sada potti lifti uste juurde ritta tassima, et meie kolimine neid ei vigastaks. Kolimine ei vigastanudki, aga tagasitassimise ajal pudenes üks pott tal näpust ja purunes. Kaks alumist lehte rebenesid ka pooleks. Andreas siis sättis neid taimi seal nii nagu heaks arvas ja parem tundus ja sellel katkisele polnud enam kohtagi.

Ta tõi selle siis tol korral tuppa lihtsalt äraviskamiseks. Mul polnud siis veel aga prügikotti. Aga mul oli tühi pott. Lõikasin katkised lehed ära ja eks ta kentsakas nägi välja oma uue soenguga, aga seal ta oli. Andreas keeldus nii räsitud lille koridori tagasi viimast ja mina keeldusin teda ära viskamast. Ta küll ei õitsenud kunagi, sest ma olen ütlemata äbarik ilulillede majandamises, aga tal polnud kunagi ohtu hukka saada mu juures. Ma paaril korral isegi guugeldasin, kuidas oma lillelaste eest paremini hoolitseda. Jääkuubikutega turgutamise värk kõlas huvitavalt.

***

Andreas kruvib tsiklilt aku maha ja sõidame poodi. Vihma hakkab sadama ja autos tõmbub niiskeks. Mul saab telefoni aku tühjaks ja ma passin niisama. Joonistan udusele klaasile jäneseid ja muigan, kuidas mitu meest mu eelmises elus oleks seepeale kurjalt pahandanud, kuidas ma nende klaase solgin ja pärast ei saa neid kuidagi puhtaks. Andreasel on suva. Ta joonistab ise ka ja ei tee teist nägu, kui ka lapsed joonistavad autoakendele. Ta ei urise isegi siis, kui nad väljaspoolt autole joonistavad tolmu ja muda ja lume sisse. Mina seda ei luba, sest minu meelest võib see ikkagi autot kraapida. Andreas arvab, et ei tee see midagi nii hullu. Aga jah, joonistamine on lahe 😀

Selgub, et pood avatakse tunni aja pärast. Selleks ajaks kontorisse minna tundub ka juba asjatu vaev. Andreas uurib, et miks ma neid orhideesid sealt kotist siis välja ei võtnud, kui need nii olulised olid. Ega mul polnudki vastust. Ma vist ei osanud neid sealt sodi seest enam kätte saada nii, et ma elamist poleks mustaks teinud. Kokkuvõttes lubas ta mulle ühel heal päeval uue sobiva taime tuua, kui ma seda vajalikuks pean. No et ma pean ütlema, et kui mul on vaja uut lille 😛 Mul on vahepeal aega veidi mõtelda ja tegelikult saan ma endale ikkagi õlale patsutada, minu taimekasvatuse kõrgsaavutused elavad meil ju hoopis kontoris. Ma olen neid kaht taime siin edukalt elu ja tervise juures juba varsti kaks aastat suutnud hoida. Isegi lehti pesen. Ja räägin nendega 🙂

Istume autos. Andreas nokib oma uue telefoni karbi lahti ja avastab, et uus nutikas kõnevahend vajab pisemat sim-kaarti, kui see, mis tema vanas toimis. Selge, sõidame siis linna. Teel linna istub tee ääres kägaras maas inimene. Andreas juba teab, et ega ma tal mööda ei lase sõita. Kuna ma aga kohalikega suheldud nende omas keeles veel ei saa, siis on mul teda ka kaasa vaja. See tähendab aga seda, et meil on vaja auto vähemalt turvaliselt peatada. Nurga taga on kena koht, hüppame välja ja astume ligi. Andreas kõnetab. Vastust ei tule. Puudutan õrnalt õlga. Vanaroosas luitunud jopes suur tädi tõstab äkiliselt pead, krahmab suust laste närimisrõnga ja hakkab kriiskama. Tema pikad kahused hallid juuksed õõtsuvad vastu ta liigutusi. Astun momentaalselt eemale. Kogemus tuleb mälust appi. Andreasel on veidi aeglasem reaktsioon. Vabandame ja eemaldume.

“Mis me siis nüüd teeme?” küsib Andreas veidi kohmetunult.

“Mis ta sulle ütles?”

“Ma ei tea, ma ei saanud sõnagi aru.”

“Aga tundus see ikka nagu saksa keele moodi keel?”

“Vist jah.”

“No ma ei tea, siis teda sedasi jätta on ka jabur. Meie ju ei tea, kas ta seikleb siin sedasi kogu aeg või on kogemata eksinud. Kas tal on ravimid võetud või on põgenenud. Ma arvan, et tark mõte on lihtsalt politseile teada anda, et siin selle tänava ääres on inimene, kes võib abi vajada või mine tea ehk ka ohtlik olla, kui keegi teda liiga julgelt abistama läheb.”

Kiire kõne, kirjeldus ja tänud. Tädi on kohalikele tuttav. Selle aja jooksul jälgime teda eemalt. Ta käitub veidralt. No nii, et iga mööduja võik taibata, et asi pole korras. Kas keegi peatub ja uurib? Ei. Politseist vastatakse, et nad tulevad vaikselt vaatavad olukorra üle ja meie võime lahkuda, kui soovime. Sõidame edasi.

Tasulisse parkimismajja sisenedes võtab Andreas nagu õige mees meie kodu võtmed ja tahab parkimispileti nupule vajatumise asemel nendega hoopis tõkkepuud me teelt eemaldada. No… ei õnnestu. Proovi palju tahad. Mina naeran mürinal. Tema punastab 😀

Tatsame majast välja. Meie sihtmärk, telefonipood, asub teisel pool järgmist maja. Selle juurde saab mõlemalt poolt. Teeme võidu – mina lähen ühelt poolt, tema teiselt. Ajan jalad kõhu alt välja ja teen paar kiiremat ja pikemat sammu. Andreas jääb mulle jooksmisega vahele. Vot selline mees! 😛 Telefonipood avatakse 15 minuti pärast. Mis täna ometi toimub? Kõike tuleb kaks korda teha?

Niisama passida on igav ja ühestki poest ei taha Andreas midagi teada. No ok, sööme siis äkki midagi? Karrivorst kõlab kenasti, aga õues sajab ja on liiga külm. Läheme korraks kohvikusse ja joome ühed pisikesed smuutid. Minu maasika oma on läila, Andrease kiivismuuti on jälle nii hapu, et me ei saa sellest ka kahepeale jagu. Läheme tagasi telefonipoodi. Must vaip ukse ees on valgekarvane. Näe, Happy elab siin, muigan mõttes. Tundub naljaks, et sellises kohas pole karvadest jagu saadud. Tshikk on leti taga rõõmus ja rõõsa, uurib, kuidas uus telefon on, et ta pole veel ise näinud, no et ainult ettetellimistega saadeti neid inimestele otse, nemad alles ootavad. Andreas ei oska veel muud kosta, kui et käes tundub mõnus. Kaart ju sisse veel ei mahtunud 😀

Tshikk klõpsab kaardi pisemaks ja jätab vana raami endale. Ma toksan küll Andreast, et võtku kaasa, et kui tahab veel ikka vana telefoniga midagi teha, siis vähemalt passib kaart koos raamiga selle sisse, aga ei, tibi ei anna, see ei toimivat nii. Kuidas see siis toimib? Vanasti ju sai hädaga nii ka? Ahh, pole vahet, ju siis saab muudmoodi, küll jalad teavad. Telefon võtab pildi ette. Täname ja lahkume. Vahepeal helistab ahastuses Denny, et meil pole kontoris internetti ja ta ei saa mitte midagi teha. No jah, internetis tööd teha on tõesti keeruline, kui netti pole.

Aga ikkagi see karrivorst? Jaa, meil on seda vaja. Jagame? Võtame eraldi? Ikka eraldi, sest nälg on suurem kui isu. Õues on nii külm, et kolime ma kausikestega autosse. Andreas punnitab enda vorstipala endale kuidagi sisse. Ma söön kolm tükikest ja rohkem ei suuda. Liiga palju. Olgu-olgu, järgmine kord jagame ja siis jääb kindlasti jälle väheks, aga tänaseks on asi joones. Lehvitan parkimispiletit Andrease nina ees ja küsin, et kas ma lähen maksman parkimise eest või saab ta siit välja ka koduvõtmetega. Ta arvab, et vist on vaja ikka maksta. 😀

Tsiklipoe avamiseni on veel pool tundi aega. Loomapood on lähedal ja koeral saab varsti söök otsa. Põikame kiirelt poodi, et Happyle koju ja kontorisse uued toidupakid osta. Andreasel on aega veel klouni mängida. Noh, et kui tal peaks olema plaan üksi või koos Happyga röövliks hakata, siis ta teab, kust kliimale vastavaid näomaske leiab. Minikorte kampsunid sobivad imeliselt! :

Ikka on veel poe avamiseni aega. Sõidame linnas ringi. Meil avati aprilli keskel siin kusagil lähedal trikiratastele mõeldud park. Kõrvalkülas. Andreasel on plaan sõita seda vaatama, et meie passimise aeg parajaks teha. Ma ei ole varem selles suunas sõitnud. Uurin huviga oma uue kodulinna enda jaoks seniavastamata piirkondi ja ühest pikast vanast majast möödudes mainin:

“Kuule, see maja näeb välja nagu psühhiaatriahaigla.”

Andreas, kes samal ajal veel vorstile lisaks tulnud saiakese sisu mugib, tõmbab pudi endale vaat ei kurku, kui teatab, et just see see on, kuidas ma teadsin. No ega ma ju ei teadnudki, nägi lihtsalt välja selline, nagu psühhiaatriahaigla. Ja meil on jälle nii marunaljakas. Seda, kuidas meil Tallinnas on “rohelise aia tagune ala”, seda ta teab juba ammu. Räägin talle ka, kuidas, Tartus saab “palmipuhkusel” käia. Tagasiteel taipan kiirelt pildi klõpsata. Meie maja siin on siis selline:

Leiame rattapargi küll üles, aga ligi ei pääse. Sinna peaks jalutama ja meil pole selleks hetkel aega. Ja vihma sajab. Sõidame tuldud teed tagasi. Tsiklipood on lõpuks avatud. Selgub, et akut päästa ei õnnestu. Tuleb osta uus. Valida on kahe variandi vahel. Mis neil vahet on? Hinnavahe. Kõik muu on samas, ainult erineva tootja. Odavam on vaat et isegi parem. No ok, 100 raha hinnavahet on suur asi, võtame odavama. Onu lubab helistada kohe, kui aku on laetud. Mõned tunnid on meil nüüd kindlasti aega. Suundume kontorisse, sest Andreasel on kiire koosolek päevakavasse tekkinud. Kuniks tema kiirelt oma ettevalmistusi teeb, näitab Happy, et tema on sellest kolmise asjast ikka kohe puruväsinud. Arusaadav, me oleme ju ka, aga praegu pole võimalik hädaldada. 😀

Netti pole meil endiselt. Andreas kiirustab kõrvalmajja ja Denny laeb oma telefoni, sest see on suurest mängimisest tühjaks saanud. Tore tööpäev – tööd teha ei saa. Pole midagi, Eva kohe korraldab! Hakkame aga koos vana kontorit koristama. Jätsime Happy  kontort valvama ja tassisime meie auto maast laeni pabereid ja pappi täis. Andreas ju oli hoolega siin vanu tarbetuid kaustu hävitanud. Kui Andreas koosolekult tuli, viisime need üle tee suurde jäätmejaama.

Teise ringiga tassime sinna  vanu kaustu ja plastkaste ja patareisid ja lampe ja klambreid ja cd-sid ja arvuteid ja mida kõike veel. Osa sellest sai tasuta ära anda, osa läks kaaluga segajäätmetesse. Ma itsitasin kogu aeg, et me peame hoolega oma uimaste peadega nüüd meeles pidama, et tagasi kaalule sõites, üks meist möödaminnes kõrval asuvasse tanklasse kohvi ostma ei põika, sest siis tuleb ka selle 100 kilo kergendamise eest kenake kopikas maksta. 😀

Mulle see pirakas keskus meeldib, esiteks on see meile siin muidugi kenasti lähedal, samas on see parajalt nurgatagune, et seal pole kunagi ülerahvastatust. Aga selle koha peamine eelis on minu meelest see, et see on puhas ja igale asjale oma selge koht ja kõik saab korraga kiiresti korda:

Netti polnud ikka veel ja aku-mees polnud ka veel helistanud. Denny läks koju. 17:30 helistati, et aku on laetud. Sõitsime linna ja saime aku, põrutasime sellega vana kodu juurde. Vihma sadas ladinal. Kummid olid rattal nagunii tühjad. Ühendasin kummide täitmise masin laadima. Aku istus kenasti peale… aga kruvid? Need jäid ju vana aku külge ja uued kruvid jäid karbiga poodi, sest Andreas oli lahkelt arvanud, et tal seda küll vaja ei lähe rohkem. Eksole. Kell oli 17:59. Vaatas teine haledalt oma kella ja hangus.

“Kuule, helista samal numbril, millelt sulle helistati, äkki keegi on veel saadaval? Äkki siiski veel jõuab? Proovi vähemalt!” utsitan ma teda liigutama.

Ma tean küll, et Andreasele ei meeldi helistamine, aga hetkel oli vaja see asi kuidagi läbi ime korda saada, sest homme kell 10 pidi meie viimane jälg siit kadunud olema. Ta proovis. Sai veel onul sabast kinni. Ma torkasin veel vahele, et pangu need kruvid kasvõi trepi peal, me ju kohe tuleme. Nii nad kokku leppisidki. Hääled sisse ja ajama. Läbi kahe küla kiiremad kurvid ja linnas me jälle olime. Kui maja ette tuiskasime, siis üks kirjadega auto oleks meile peaaegu otsa tagurdanud. Sai veel pidama. Sealt astus välja ei keegi muu kui meie aku-mees. Võttis taskust meie aku kruvid ja vabandas, et ta juba unustas. No ukse ette need panna. Jälle vedamine, poleks me samal hetkel saabunud, kui ta minema tagurdamas oli, siis kas me oleks need kruvid ikka kätte saanud? Topelt, ikka topelt, aga kätte me need saime. Ma muidugi julgesin juba muiata, et noh, nüüd need ei sobi või kukub mõni neist kuskile auku. No oleks hästi meie tänasesse päeva see passinud ju 😀

Aga ei, kõik aku sai ühendatud ja mootor tõmbas end käima ja ratas hakkas liikuma. Andreas suundus rõhku kontrollima. Mingi nipiga sikutas ta endale kitsad sõiduriided selga ja nägi igati ponks poiss välja. Meil oli kindel kokkulepe, et tema sõidab ees ja mina kohe tema sabas, et kui midagi juhtub, siis saan kohe tegutseda. Ja nüüd arvake ära, mis ootas meid maa peal? Muidugi, talv oli Eestist ka meie juurde jõudnud. Muru oli valge ja taveast sadas laia lund. Noh, aga pole halba ilma, Andreas andis gaasi ja veeres mäest üles. Püsisin tal kannul. Jälgin hoolega, et meie pikivahe püsib paras, et ma tal liiga seljas poleks ja samas, et keegi ei tahaks meie kahe vahele sõita.

Kus kurinahk kiirustab! Asulates on siin sama 50nene piirang, mis meil, aga tema sõidab ühte külla sisse julge 70ga. Mõtlen veel, et kas ta ei näe või tunneta ratast ja selle kiirust selles ilmas nüüd, aga püsin sabas ja püüan enda kiirust allapoole surudes teda ka tagasi hoida. Linnast väljas on meil siin piiranguks 80km/h. Temal on vahepeal 100 sees. No halloo! Mina näpistan kiirust veel viimasel lubatud piiril. Pahandan temaga mõttes, et kihutagu Saksamaal, seal, kus piiranguid veel pole ja ilus ilmaga, kui nii hädasti vaja oma ratast nautida. Pimedaks kisub ja lund sajab nagu udusulgi. Autoaknast tundub maailm imeilus. Kui ma ei peaks ühe hullu järel sõitma ja olema igal hetkel valmis abi andma või kutsuma, siis oleks ju täitsa tore. Tagumine ratas vibab veidi. Mul kisub seest õõnsaks. Õhutemperatuur on null ja teel koguvad end lobjakavaalud. Saaks ometi juba katuse alla. Klõpsin ukse lahti ja Andreas valgub kuiva valgustatud parklasse. Sõidan tal sabas meie kohani.

Lumememm eemaldab lumetorte, et saaks kiivri peast võtta. Kiivri seest ilmub välja maruõnnelik poisike. Mis ma sellisega pahandan. Mainin vaid, et naaatuke keeruline oli tal sabas püsida seadusega lubatud kiiruse piires. Ta tunnistab, et no läks jah suts kiiremaks vahepeal, aga niiiiih tore oli. Ma siis hoopis rõõmustan, et ta kohe praegu ei taha oma sõiduseiklust jätkata. See tsiklivärk on meil kõigil nagu natuke veres. Või palju. Hetkel on mul hea meel, et see asi tehtud sai. Kasvõi keset talve. Meil olid mustad jõulud, aga tundub, et sel korral saan mina 40 imelises jõuluilmas. Parem hilja kui ei kunagi. 😀

Veel enne ööd peab Andreas korraldama kontoris ära mõned pakilised toimetused, sest internet on lõpuks tagasi. Mina kasutan aega efektiivselt ja imen vanas kontoris  Happy tõrksaid karvu vaipkatte sees. Ja uus laadung talvekarva hakkab kohe varsti eralduma juba. Meil on ju hädasti vaja üht villakoera kontoris pidada. Kodus on vähemalt parkett ja saab karvad kergema vaevaga kätte, aga kodus oleks tal üksinda igav, kuniks tema lambad omi asju ajavad pikad päevad, siis siin ta meil on. Ja karvub. Saan ühe ringi imetud. Imeda on veel kui palju.

Reede, 28. aprill – jõulud?

Meil on… jõulud! Kus päkapikud on?

Selline oli vaade me magamistoa aknast eile. Sirelid õitsesid ja kõik rohetas:

Ja selline oli vaade samas suunas… täna hommikul:

Vaade tänavale polnud teps mitte suvisem:

Pistsin nina aknast välja, et aru saada, mis ilm see seesugune on. Brrrrrh, külm ilm on. Ajasin poisid üles ja jagasin korraldused kätte endale midag soojemat selga leida. Vancule õnnestus mul jalanõude kaste kaarega tühejendades veel talvesaapadki jalga leida.

“Ma ei uskunud iial, et jõulud nii kiiresti võivad jälle tulla,” mainis unise näoga Tan irooniliselt muiates ja astus oma seemisnahksete ketsidega kodust välja. Mis neil häda, tipatapa ja ongi koolis soojas, aga ma pean põllule koeraga jalutama minema. Ja mul puudub endiselt teadmine, kus mu riided me kastides küll asuda võiksid. Egas midagi. Nii palju kui ma leian, nii palju ma endale selga ka kühveldan – särk ja selle peale kleidike, mis täna võiks kanda tuunika nimetust ja selle peale pika sabaga kampsun ja selle peale Andrease dressikas. Lõpuks näen ma välja nagu igipõline kihiline kodutut, keda ei võta ei ussi- ega püssirohi ja halba ilma pole olemas.

Kindaid oleks ka vaja. Aga seda taipan ma alles siis, kui püüan autosse pääseda. Andreasel on vist ka külm. Natuke.

Põllud ja heinamaad on lumeteki all kuidagi nii talvised. Alles eile õitses kõik nii hunnitult ja täna on hullem talv kui kogu see talv kokku oli. No vaadake ise, siin puhmaste taga haljendab näiteks maisipõld. Talve pidas see sügisel mahakülvatud väli kenasti vastu, aga kas ka nüüd selle jura, mida sealt taveast aina juurde kallab? Heiii, Lumeeit, aitaks juba! Palun!

Kiire peatus tanklas ja nalja kui palju, Kõik räägivad ilmast. Igal pool. Minu kentsakast välimusest ei räägi õnneks keegi. Vähemalt on mul soe.

Koeral pole ilmale ühtegi etteheidet. Talle meeldib. Tuhnib siin ja tuhnib seal ja tuppa ei taha minna. Kogu lumi tuleb ju ära süüa ja mina võin tema kõrval kasvõi kringliks külmuda, Näpud punetavad ja kanged:

Aga kontorisse viiv trepp on väga nunnu! Kõik see kamp, kes seda mööda täna üles on roninud, pole tahtnud ilusat lumeilu rikkuda. No on ju tore?

Toas oli soe ja läks veel kuumemaks, sest mul oli oli kiirkorras vaja vana kontor korda saada. Tundisin, kuidas mu tolmuimemise muskel areneb seda jonnakat koerakarvalist vaipa elu eest nühkides. Viimase ringi jätsin kõige lõpuks. Muud tolmud ja mustused sain ka kokku ja siis jäid veel aknad. Kaks ringi seest ja väljast. Täitsa kabe vaade sai sellest külmas ja märjas hallis lumeilmas. Varsti saab ehk isegi suusatada?

Kell 10 oli meil vana üürikorteri võtmete üleandmine. Sellest kõigest kirjutasin ma juba oma üle-eelmises postituses ja ma ei hakka ei enda ega teie tuju selle juraga rohkem rikkuma, aga ees seisis meil sel päeval veel ka teine oluline eksam – kontori võtmete üleandmine. Ma olin nii pikalt juba plaaninud kohe tol reedel teha üks rõõmuhõisetest tulviks postitus, et kolmised on nüüd läbi, aga… No tegelikult kolimised on ikkagi läbi ja edasi saab, mis saab. Teisipäeval on uus katse. Mina sukeldusin veel viimast akent kontorisse kleepsudest ja liimist puhastama.

Andreasel on juba mitu kuud varem kokku lepitud juuksuri aeg. No inimeses peab ikka kõik ilus olema ja minu sünnipäevaks tahab tema ilus olla. Ma ei mäleta, kui kaua, aga kindlasti kauem kui kaks kuud pean mina siin plaani, oma juuksevärvi värksendada ja peeglist vaatab iga päevaga vastu üha süngema karvatooniga tumedajuukseline pea. Vähemalt Tan sai enne uut kooli blondeeritud. Ma siis ootan oma järgi, Suveks ehk? Ema? Roosa? Lilla? Vasekarva? leekiv punane? Sinine? Midagi muud? Aega on. Enne on nagunii vaja põhi veel blondeerida 😀

Lõuna läheneb. Vahepeal on selgunud, et kontorikohtumine jääb täna ära. Saame võtmed üle anda uuel nädalal. Aga kui me juba nii lõpusirgel siin oleme, siis mina tegin veel viimase tiiru akendele peale ja Andreas imes kiirelt veel ühe ringi põranda üle. Sai veel Dennylegi viimased juhised nädalavahetuseks kätte.

Korras valmis ja aitab küll, uks kinni ja minek. Head aega, me vana tore kontor! Etteruttavalt saan juba hõisata, et võtmete ja ruumi üleandmine sujus meil täiesti valutult ja rõõmsalt. Kõik oli suurepärases korras. See on nii hea tunne 🙂

Aga tagasi veel eelmise reede juurde. Poisid tulid koolist ja Andreas viis mu koja, kuna tal oli veel hirmpalju tööd vaja teha. Parklasse jõudes meenub mulle, et ma eile toetasin ajutiselt Happy kakakoti auto katusele, sest prügikasti lähedal polnud ja tuppa ma seda viia ei tahtnud. Hommikul oli auto lumme mattunud ja mina olin koti sootuks unustanud.

“Kuule, ega sa ei tea, kuhu see koera kakakott siit katuselt kadunud on?” küsin auto katusel lume sees otsivalt tuhnides?

Andreas naerab laginal. Ta vist teab?

“No kui ma hommikul vana kodujuures kallaku peale parkisin, siis libises katuselt robinal lund maha ja seal oli lume sees ka mingi kakakott ja ma veel mõtlesin, et kes see selline on, kes oma koerakoti sedasi maha jätab. No et ju kellelgi kukkus.”

“Selle peale sa ei tulnud, et see võis meie auto katuselt alla sadada?” kõkutan mõnuga.

“Absoluutselt mitte. Minuga selliseid asju küll ei juhtu!” volksutab ta ilmsüütult tõstetud suurte kulmude all oma silmi. Naerame koos. Kas see kolimine on nüüd siis tõesti lõpuks läbi? Aitab ju juba küll!

***

Kodus vaatan tüdinult meie kastimägesid. Homme siin vist pidu veel ei mahu pidama? Kaevan end kööki ja avan esimese suure kasti. Vancu tuleb mulle appi. Pakime asju lahti ja otsime neile sobivaid kohti. Kodutunne hakkab vaikselt ligi hiilima. Reedel on poed reeglina pikemalt lahti. Kell 19 vaatan kella, veel jõuab. Tan tahab minuga kaasa tulla. Lumi on õues julgelt üle pahkluu, aga tema talvejalatsite asukohast puudub mul ettekujutus. Pakun, et äkki sobivad talle minu matkajalanõud. Sobivat ideaalselt, kuigi need numbri poolest peaks talle tubli 3-4 numbrit suured olema. Käia suudab ta nendega sujuvalt. No ok, tulgu siis nendega.

Suundume vaksali suunas. Läheme mööda tänavaid nii nagu sinna meie juurest ka autoga saab. See võtab meil aega maksimaalselt 10 minutit, Saan vaheapel veel linna tutvustada, et näe, siis on türklaste kebabiputka ja siin on jubehea toiduga india restoran ja siin oma meie Babybacki sarnane ameeriklaste burksi koht ja siin on jäätisekohvik ja poes me olemegi. Tan teatab, et see ju nagu meie Järve Selver. No nii umbes on jah. Siis avastab ta, et oot, sellel pole on veel ju ka alumine korrus. No on äkki natuke suurem kui meie kodupood Eestis oli. Selgub, et talle meeldib linnas elada, sest siis on pood kodule lähedal. Mu 12aastasel poisil on huvitavad arusaamad elust 😀

Teeme kiiremad ringid. Tan peab koolis vahetusjalatsitena kandma susse. No neid, mis meie koolides pole vist mitte kunagi lubatud olnud. Valime talle siis tema elu esimesed sussid ja poiss on rõõmus. Need on seest triibulised, mõtleks 😀 Karhman korvi veel ka maasikaid ja tordipõhja ja kaks pudelit limpsi. Vancule kaks kurki ka. Banaanid unustan sootuks, sest ma pole vist liiga ammu oma torti teinud. Seda avastan ma muidugi küll alles 15 minutit enne südaööd ja siis on lootusetult hilja ja tortki juba valmis.

Mul on veel mitu tundi aega köögis asju sättida. Telefon laulab mulle juutjuubist “Laula mu laulu” saate paremaid palasid ja mul on korraga nii ilus olla.

Kella 23 ajal helistasin Andreasele ja uurisin, et kas ta soovib kooki nüüd kohe öösel süüa või jätan selle tegemise hommikusse. Ta arvas, et no ikka nii nagu juba traditsiooniks on meil saanud, et sünnipäeva algab siis, kui kell uue kuupäeva ette kukub. Ta arvas isegi, et jõuab enne südaööd koju. See mõte oli tore.

Ma olen elu jooksul kooke ja torte teinud küll igasugu imelikes kohtades, aga pappkasti otsas polnud ma sellega veel varem maha saanud. Nüüd siis on see linnuke ka kirjas. Uurisin Vancult, et kas ka tema soovib kooki.

“Ainult siis, kui seal imelikke asju sees pole.”

“Mis on sinu jaoks imelik?”

“No marjad ja muud sellised.”

“Ok, ma teen siis pool kooki ilma marjade ja muu selliseta, siis sööd?”

“Jaaa!” vastab ta õhinal.

No ma siis teen ühe koogi. Uue kodu ja enda sünnipäeva puhul.

Mõlemad kihid saavad topeltkreemi ja beseepudi ja pool tordist saab ka kahes kihis maasikaviile. Andreas saabub lubatud ajaks. Ma panen limpsi ja tordi lauale valmis ja siis löövad mõlemal pool maja kirikute kellad südaööd ja kuulutavad ametlikult minu viienda eludekaadi alanuks. Palju õnne mulle!

Ja siis hakkavad nad laulma. Eesti keeles ja siis inglise ja siis saksa ja siis itaalia ja siis meenub Andreasele veel ka prantsuse versioon ja kuna mulle see kõik nii nalja teeb, siis jorisen lõppu veel ühe soomekeelse versiooni kah. Venekeelset ma ei tea, aga ma usun, et ma see on olemas? Igal juhul saan ma oma musid ja kallid ja õnnesoovid kätte ja see kõik on nii hirmus armas 🙂

Andreas lõikab julged tükid ja nad mugivad Tannuga oma osad sisse. Vancu vabandab, et ta ikka ei suuda seda süüa, sest maasikad on tema osale liiga lähedal olnud. Noh, pole lugu. Mul on maasikaid ja sööjaid veel, saame hakkama. Vancu sööb minu auks hoopis värsket kurki. Mulle maitseb see ka 🙂

Paneme poisid magama ja läheme koeraga talvevõlumaale õhtust ringkäiku tegema. See üllatustalv on tegelikult nii ilus. Kui tuppa tagasi jõuame, siis tahan veel paar asja köögis korda sättida, et homme mõnusam ärgata oleks. Ja nüüd arvake, mis oli Andrease esimene asi, mida ta uues kodus paika soovis sättida? Pakkumisi? See oli tema kallisarmas baarikapp! Panite täppi? Igal juhul sai meie elamises minu sünnipäevaööl suure köögisättimise kõrval esimesena paika tema baarikapp, mida avatakse järgmisel korral arvatavasti… või võibolla ka mitte enne järgmist kolmist. Mul on kõige naljakam mees, ausalt! 😀

Selle megapostitusega loen ma meie kolimised nüüd ametlikult lõpetatuks. Aitab ju küll? Selleks korraks küll. Punkt! 🙂

Kui Sinu 12aastasel meespubekal on kindel plaan, et edaspidi käib ta koolis dressides ja ta ise end vabatahtlikult poodi kaasa pakib, siis… 😉

Ma juba tean, et Andreas saab rabanduse selle peale, sest siin pole viisakas tänavalegi dressides minna ja no ma ju ka oiglesin, et kuule, dressinimeste ajastu sai 90ndate keskel juba läbi. No oli minulgi Kappa dressides poppe klassivendasid, kelle maailmanägemust ma juba tol ajal ei jaganud. Aga ei. Tal on vaja just mingeid tumehalle kergelt säbrulisi sportpükse, ET sulanduda massi. Minu blondul on vaja massi sulanduda? No ok. Vähemalt pole tal lotendavaid läikivaid pükse vaja, oli mu ainus lohutus endale. Neid ei neelaks ma isegi narkoosis ja koos libestiga alla. 😛

Eksperimendiks siis olgu dress ja mass. Olgem ausad, need kaks teksapaari, mis tal on, on varsti läbi ja väikesed, sest vaalapojad kasvavad hirmus kiiresti. Aga ma pole siiani veel kindel, et me ta dressides ikka kooli lubame. Lõbustan end mõttega Andrease näost, kui ta Tannuga täna kodus kohtub.

Aga poes olid ka särgid. Kaugel massisulandumisest. Tal oli just selline (nagu pildil) ka puudu.

Ok. Äkki sokke ka? Madalad? Kõrged? Näe, siin on hea suur kirev pakk kümne paariga. See, et sokk peab värviline olema, see on ammu teada. Rohelised ja sinised ja punased… pakun, et ma võin need kaks roosat paari sealt endale võtta. Assamait! EI! Tal on just neid roosasid sealt vaja. Nii õrnu beebiroosasid kui ka särtsakaid erkroosasid. Sulandub vist ka paremini. Seal olid muidu ka mingid sätendavad plikade sokid pakkumises, aga ma targu nokkima ei hakkanud. Suur mees, ise teab.

Ma olen vist üleöö kolevanaks jäänud ega taipa maailmast ja moest muhvigi – roosad sokid, dressipüksid ja kirev särk. Oranžid Adi ketsid on tal juba sügisest põhivarustuses. Elu olgu karneval. 😛

Keerutas end kabiinis ja küsis, kas ta tohib kohe otse nii koju tulla. Oo, ma mäletan seda uute asjade elevust ka enda varasemast elust. Teatasin, et maksmiseks on mul neid enda kätte vaja, aga poe nurga taga on vets, olgu lahke.

Vancu oli senikaua poe ukse taga oma pirukasöömisega ühele poole saanud. Tan läks vetsu riideid vahetama ja Vanc tuli minuga uuele ringile. Tegelikult ma ju tema pärast poes olingi, sest tema viimane paras püksipaar rebenes täna taguotsa pealt lootusetult lõhki. Katkised põlved on tal ammu moes, ma isegi pole vaevunud neid remontima. Moekas mees. Tal endal on aukudest kamakaks, aga see, et püks mugavalt istuks, on möödapääsmatu. Tal on kõigega nii. Särkide ja eriti sokkide ja jalanõudega. Salli ja mütsi võivad kõik teised kanda, tema tunnistab vaid kapuutse. Oma unistustes elab ta vist ihualasti palmi all.

Nii, aga püksid. Uskumatu. Aga esimene paar ja number istusid ideaalselt. Tema 130se pikkuse juures ikka maksimaalselt 122, sest nii kondiseid lapsi võin ma tema enda numbrisuurusesse pista vaat et kaks tükki. Ja see 122 oli küll kintsust veidi lai, aga jalga istuvat kandja arvatrs hästi. See on määrav. Nüüd peab ehk kooli lõpuni ikka vastu – sinnani on meil veel 2 kuud ja kopikad.

Näitan Vancule, millise särgi Tan valis. Pisikese putuka silmad hakkavad hõõguma. See on poiss, kes isegi esimesse klassi minnes valis musta ja halliga koolikoti, et “poleks liiga titekas” ja on siiani jäigalt tumedate värvide ja sinise juures püsinud. Ok, kollase ka, sest see on Pikachu värv, aga seda ikka tagasihoidlikkuse ehk ühe pusa piires.

Ja nüüd vahib tüüp säravate silmadega sedasama kirevat Pokemonidega särki, millega suur vend juba poe ukse taga meid oodates kõõlub.

“Oled Sa kindel?”

“Jaaaa!” kõlab vääramatu vastus. Ei loe isegi see, et nad vennaga nüüd nagu samast lastekoorist oleksid. Muigan mõttes, et Tan nii rõõmus selle valiku üle pole, aga kui nii, siis nii.

Õnnest õitsev Vanc, kel on reeglina sügavalt ükskõik, mis ja mispidi ja kuidas ja mis olekus tal seljas on, kui see on mõni neist vähestest asjadest, mida ta kandma nõustub, astub sirgelt, kott näpus, poeuksest välja ja teatab kavalalt vennale:

“Arva ära!”

“Eeeeiii oleee!”

Ma pistan lohutavalt vahele, et on küll.

“Aga me ei käi nende särkidega koos, eks!” nõuab ititav Tan.

Vancul on suva. Mina muigan, et käige jah eri aegadel, ega keegi ei märka selle pillerkaarisärgi puhul ju neid nagunii 😛 Ja siis itsitan endamisi edasi, veel hullem, kui korraga samades särkides käia on see, kui küla arvab, et nad seda üht ja ainumat jagavad. Aga olgu peale. Vähemalt on Vancul terved viisakad püksid ja Tan sulandub roosades sokkides massidesse.

Pealegi on üsna kindel, et suur vennaarmastus saab nüüd veelgi hoogu juurde ja igavahetunnisele Tannu kallistamisele lisaks tuleb nüüd veel ka suur särgikallistamine lisaks. Mul on jubenaljakad lapsed. Mina olen neil selliseks lasknud kasvada? Või teeb loodus minuga nalja? 😛

Ausalt, mul ei ole igav ja pean nüüd minema mingit videot vaatama, et kõik tegelased särgil selgeks saada. Väljakutse missugune. Õues on suvi ja vahepeal jõudsime me kohvikus kogu selle karnevaliga jäätist ka söömas juba käia. 😀

Ja mu rõõmsad mehed on siis seesugused… ühepoolselt kallistavad:

PS jõulude paiku oli samas poes sarnaseid meestesärke müügis. Ma pidasin juba tol korral plaani Andreasele seesugune soetada, aga teades, et ta sellega kord aastas haige olles vaid magaks või siis äärmisel juhul rõõmustaks Vancut, siis jätsin selle mõtte teostamata. Nüüd oleks küll hirmus tore, kõik kolm samades särkides kulgeks. Ma ajaks siis kohe oma Pikachu kostüümi ka selga 😀

Kuigi poistel on veel koolivaheaeg, siis Vancul oli eile teraapiatund. Talle meeldib seal nii väga ja iga kord on äratulemisega mingi teema. Eile oli tal vaja lõpus peitust mängida. Korra otsisime ta maa ja taeva vahelt üles ja siis oli kõik. Aga mitte tema jaoks. Lõpuks tassisime naerust väänleva rübliku koos terapeudiga kahe vahel ukseni ja siis oli ta nõus minuga edasi liikuma ainult siis, kui ma talle jalanõud jalga panen. Mul polnud selleks vähimatki kavatsust. Võttis siis mees oma ketsid kaenlasse ja hakkasime astuma. Paterdas siis sokkis mõned meetrid ja vist oli veidi ebamugav, sest majanurgas istus ta tänavale maha ja pusis oma jalanõud endale jalga. Edasi läks sujuvamalt.

Sõtsime Vancuga kontorisse, et sealt Andreas ka peale pakkida ja koju sõita. Aga Andreasel oli veel mingi kliendiga tähtis kohtumine ees ja kõht hirmus tühi. Vancu tahtis tema juurde jääda ja mina põrutasin poodi. Teelt helistasin, et uurida, millised on meeste isud. Nad pakkusid, et ehk mingi võileib. Milline? Ei mingit vastust. Tegin siis oma pakkumisi. Mitte miski ei sobinud. Isegi hamstriga võileib mitte. Lõin käega ja lubasin ise siis midagi välja mõtelda. Parkisin auto ära ja vaatasin telefoni. Vancu oli mulle sõnumi saatnud, et Giulietta (meie hamster) vihkab mind. Muigasin oma hamstrivõileiva pakkumise peale ja marssisin sirgelt poodi.

Kui ma toiduga tagasi kontorisse jõudsin oli Vanc jõundud juba mida kõike teha ja muuhulgas mulle ka kleepsu trükkinud. Päris minu enda oma:

Vancu arvates on kõik emad ühed põrgulised? Tuleb nii välja, et minu teravmeelitsemine on kõik emad nüüd ühte patta pistnud. Ja seda ainult selle pärast, et ma talle hamstrivõileiba pakkusin? 😛 Ja seda kõike arvab ta ajahetkel kui Eestis suur Aasta Ema valimise draama käib? See on ilmselgelt teema, mille kohta ka mul on oma arvamus. Varsti räägin. Senikaua tuli aga leida koht oma lahedale kleepsule.

Kõht sai kõigil meelepärast täis ja Vanc oli eluga rahul. Väsinud, aga rahul. See söögiteema on üks väga väsitav teema ju ka 😀

Õhtul pakkisin jälle asju kokku ja mingil hetkel kustusin lihtsalt magama. Andreas müttas veel poistega. Vancu imbus mu juurde ja puges kaissu ning sosistas: “Emme, ma armastan sind!” ja uinus vist samal hetkel. Ma olen talle mustmiljon korda ütelnud, et ma teda armastan, aga tema mulle pole kunagi. Vahel väga harva on ta vaid vastanud, et “mina sind ka”, aga täislauset pole veel kunagi varem tulnud. Nüüd siis tuli. Kui ma ta keset ööd oma voodisse suunasin, siis istun ja mõtlesin selle üle kohe terve pika ilusa hetke 🙂

***

Kui me hommikul end tööle vedasime oli Denny juba kohal. Nagu alati. Silma nurgast märkasin, et külmkapi uks on laia kaarega lahti käinud, sest koera kauss oli kohalt nihkunud. Reeglina ie ava seda ust keegi peale minu. See on nii naljaks, kuidas ma alati selliseid väikeseid asju märkan. Denny istus oma kohal äraseletatud näoga ja siis ma taipasin. Homme on Andrease sünnipäev, aga teda homme tööl ei ole. Seege… külmkapis on midagi. Ja see midagi on üsna kindlasti kook. Oligi! Šokolaadiga banaanikook. Ja Andrease laud oli õhupallidega kaetud. Minu laual oli teine pool pakist, et ma need ise täis puhuksin. Liiga raske olevat. Proovisin. Oli raske. 😀

Kell 10 olid mõlemad kooginälga suremas. Nad üritasid mind küll juba kell 9 veenda, et nüüd on koogiaeg, aga ma painin pidurit. Lõpuks arvasin ma, et me ei saa kooki süüa enne kui vanast ruumist pole suur klaaslaud kohale toodud. No see, mille taga tavaliselt koosolekuid peetakse. Vahepeal on nad selle lauata oma asjad aetud saanud, aga vaat kooki ei saa mina ilma selleta süüa – meestel on motivatsiooni vaja. 😛 Kuigi see laud mulle kohe üldse ei meeldi, aga vanast kohast tuli ta nagunii ära tuua. Vähemalt ajutiselt.

Saabus laud ja algas koogisöömine. Ilma tsirkuseta ei möödu meil siin midagi:

Kui iluvehklemine ja peenemad võtted läbi said harjutatud, lõikas Andreas kenad tükikesed. Ma pakkusin küll, et teeme kohe Mercedese tunnusmärgi ehk jagame koogi lihtsalt kolmeks, aga nad arvasid, et huvitavam on mitu korda tõsta. No ok. Ma sain õnneks kõige pisema tüki. 😀

Kaks tundi hiljem oli Denny kõht jälle tühi. Kook igatses midagi tugevamat enda kõrvale. Mul polnud kõht tühi. Andreas arvas ka, et võib täna lõuna vahele jätta, aga siis hakkasid nad oma lemmiksöökidest rääkima ja 15 minutit hiljem teatas Andreas, et ta vist ikka tahab ka süüa. Sõitsime Wili. Põhjus oli hea – on vaja tähistada Andrease viimast päeva 39aastasena. Teretulemast viies kümnend ja mul polnud muud valikut kui meestega viisakusest liituda. 😀

Denny, me kõige täitmatum, valis kanaga makaronid. Ports oli selline, et ma söök seda vist kolm päeva. 😀 Andreas võttis mingid liha ja juurikatega tacod ja ma võtsin juurikatega grillitud krveteid.

“Mis su lemmiksöök on?” küsib Denny minult üle laua ja ampsab isuga oma makarone.

“Hmm… värske kurk soolaga,” vastan pikemalt mõtlemata.

“Mis asi?” raputab ta segaduses pead ja vaatab küsivalt Andreasele otsa.

“Mis su lemmiktoit PÄRISELT on?” kordab Andreas armsal toonil sama küsimust. Nad räägiks nagu lapsega 😀

“Kurk. Tavaline värkse kurk. Soolaga. Cucumber. Gurken mit Salz.” vastan rahulikult ja täiesti loomulikult, sest nii see on.

Hetk vaikust.

Denny naerab nagu hüään. Andreas lööb kampa.

“Kurk? Nalja teed? Ma mõtlen pärissööki!” ja hirnuvad edasi. Mina kehitan õlgu ja pistan kenasti rullikeerdunud kreveti põske. Aru ma ei saa, mis selles kurgis siis nii nalajakt nüüd on.

“Sa ei teegi nalja?” küsib Andreas korraga tõsise häälega.

“Ei, ma ei tee nalja. Mulle maitseb kurk. Eriti, kui ta on selline peenike, pisikeste seemnetega ja krõmpsuv. Lõikad lihtsalt pooleks või veeranditeks ja sööd.” Ta on mind ju kurki söömas näinud küll ja veel, aga see mu lemmiktoit saab olla, selle peale pole kunagi tulnud. Ta ise ei salli varsket kurki üldse. Vänges äädikas marineeritud kurke sööb ja Nõmme turu värkselt soolatud kurgid talle ka üllatuslikult väga meeldisid, aga värske kurk on ei-ei-ei ja veel kord ei. Ta ise praagib toidust kurgi alati kõrvale. Või annab mulle.

“Nojaa, kurgisalat on hea küll,” nendib Denny, “aga ok, mis su soe lemmiksöök on?”

“Maisitõlvik. Soola ja võiga ja võib-olla ka mingite üritidega.”

Jälle need tüübid hirnuvad. Nüüd juba hüsteeriliselt ja Denny hakkab mulle pakkuma erinevaid toite, et äkki on mul ka mõni asjalik lemmik. No selline tugev ja lihane. Siis pakuvad juba mõlemad läbisegi nii sushit ja mida kõike veel ja mina pean vastama, et jah, mulle need kõik maitsevad, aga küsimus oli mu lemmik ju. Terve lõuna aja on neil lõbus ja kontorisse tagasi sõites on neil lõbus ja siiamaani on neil lõbus, sest no kuidas saab kellelelgi maitseda kurk. Eksole. Vancule meeldib ka kurk. Samamoodi nagu mulle. 🙂

Kohe niiiih palju meeldib kui vähegi ulatub ja mahub! Pilt küll eilsest õhtust, aga ma tean, et see nii on! 😀

Tan on armastab maasikaid, aga kui keegi küsib ta lemmiksöögi kohta, siis sellele on tal täiesti uskumatu, aga väga kindel vastus – “emme tehtud söögid”. Ja mida vürtsisemad, seda parem. Ma ise ka veel ei tea, kuidas selle auga elada ja olla, sest see on suhteliselt uskumatu. Aga nii hirmus tore. Tegelikult maitsevad Andreasele ka kõik minu tehtud söögid, mulle endale ju ka.

Täna on Tan aga maasikatest oma kõhu juba punni söönud ja rõõmus hoopis muul põhjusel – kahenädalne kevadvaheaeg saab kohe läbi, enne kuu lõppu peame me kolinud olema ja tema läheb esmaspäevast uude kooli katsetama. Täna saadeti talle aga uuest koolist tervitustega kaart ja kooli sümboolikaga märkmepaberite pakid. Poiss oli õhevil ja meeldivalt meelitatud. Kui sa viie kooliaasta jooksul sisuliselt viiendasse kooli lähed, siis on sul juba mingid kogemused ja arvamused asjadest olemas. Sedasi, toredalt, pole teda varem kusagil veel vastu võetud. 🙂

Ja nüüd on kell meil siin kontoris juba neli. Neljapäeval kell neli. Kõik on unised ja uimased ja väga vaiksed. Kui keegi söömise kohta küsib, siis… Igaüks nohistab oma asjadega. Dennyt homme pole ja Andreasel on sünnipäev. Mul pole talle veel mittemingisugustki kinki. Isegi nii suurt kasti pole, kuhu ise sisse pugeda. Seega, tuleb vist liigutada, hihiii!

On teil häid kiireid ideid? Pakkumisi? Ja veel, milline on Sinu lemmiktoit? Äkki ka kurk? 🙂

Kuna me siin kolmise teemas üle pea sees oleme, siis ronisin ma ajas tagasi ja alustasin päris algusest. Kui Andreas on kogu elu siin elukohti vahetanud ja saab näidata, et siin elasin ma sündides ja siin õppisin ma rattaga sõitma ja siin põgenesin ma (3aastasena) kodust, et kõrvalkülla elama jäänud sõbrale külla minna ja siin käisin ma lasteaias ja siin käisin ma esimeses klassis ja siin teises jne, siis mina elasin oma elu esimesed 18 aastat Haldjaoru muinasjutulossis, sest just seal olid ja on minu pere juurikad sügaval Nõmme liivapinnases.

See kolimiste saaga siin on pannud mind heldimusega meenutama minu elu kolimisi ja nende kirkamaid hetki. Ma täiesti usun, et te ootate juba samatungivalt kui mina, et see aprill juba läbi saaks ja ma oma kolimislugudele lõpuks punkti panen, eks? Ma ise ootan ka, sest tegelikult tahan ma juba nii väga kirjutada armastusest. Aga kolimiste ajalugu on ka üks tore vahepala 😀

***

Tallinnast Tartusse

1995. aasta augustikuu viimasel päeval pakkis isa mu kohvrikese ja spordikoti ja kaisukaru autosse ja mu elu esimene kolimine algas. Ma olin siis 18. Isa, ema ja õde tulid mind saatma ehk meil oli kohe nagu perereis. Tartu, siit ma tulen!

Ma olin enne seda Tartus käinud ainult kolmel kiirel korral – 8nda klassi lõpus (aasta oli siis 1991) poliitikakooliga ekskursioonil, millest ma mäletan vaid kusagilt turuputkast ostetud söödamatut kondist grillkana, mida ma isegi suure näljaga süüa ei suutnud ja mingi tüübi õnnelikuks tegin. Teine kord oli mul Tartusse asja 12 klassi hilistalvel koos pinginaabriga. Kõige pealt jooksin ma bussijaamas mingile tüübile peadpidi kõhtu, sest tee oli nii libe ja ma ei saanud pidama enne mütakat. Õues tuiskas ja kippus juba pimedaks. Maarjamõisa suunal mööda Riia tänavat sõitmise asemel ajasime me bussid kuidagi segi ja põrutasime hoopis mööda Võru tänavat minema. Pinginaaber, kes oli mõned korrad minust ikka rohkem Tartusse sattunud, püüdis läbi tuisu bussiaknast aru saada, et see vist pole õige koht ja suund. Surnuaia juures saime bussist välja ja hakkasime jala mingis suunas astuma. Telemast oli sihtmärk. See õnneks ikka vilksas vahel läbi madala tormise taeva ja mingi ime läbi jõudsime me lõpuks isegi õigesse kohta. Sedasi käisime me siis Tartus ühe teadlase-tädi juures vaatlusmaterjale hankimas, et kahepeale kirjutada valmis oma keskkooli lõpu hiilgav uurimistöö Eesti looduslikest orhideedest.

Minu kolmas kokkupuude Tartuga oli siis, kui keskkool oli just läbi saanud ja paberite vastuvõtt ülikoolidesse alanud. Käisin koos klassivendadega EPAsse, mis tol hetkel oli EPMÜ ja hiljem sai Eesti Maaülikooliks, pabereid sisse viimas. Nemad tegid oma kaks valikut, mina vaid ühe – maastikuarhitektuur. Peahoone asus sel hetkel veel Riia mäe tipus, seal, kus on sõjakool. Bussijaamast sinna ja tagasi saamiseks polnud isegi ettekujutust vaja – suund ja sihtmärk oli selgelt silma ees ja kõrvalepõiked polnud vajalikud. Õigus, neljas kord käisin ma Tartus ju enne kolimist veel, sisseastumiskatsetel, aga see oli üks naljakas käik. Sõistime rongiga hommikul kohale ja jaamast võtsime takso, et kusagile ma ei tea kuhu Kreutzwaldi tänava lõppu mingisse õppehoonesse katsetele jõuda. No sel hetkel tundus see ikka teises maailma tundmatus otsas meie jaoks 😛

Ma olin Tallinna arhitektuuriõpingud matemaatika katsete pärast kõrvale jätnud, sest pelgasin, et ma ei saaks sisse ja milleks siis üldse proovida ja valinud üllatus-üllatus hoopis Tartus maastikuarhitektuuri eriala, kus mul oli lisaks matemaatikale ka veel jubedamad füüsika katsed. Huumor oli muidugi selles, et ma sain sinna lõdva randmega sisse. Oleks ka EKA arhitektuuri saanud. Aga Tartus meeldis mulle sisseastumisel hoopis see, et mul oli võimalik kirjutada lühikirjand põllumeestest Eesti kirjandusklassikas. Kirjanduse tunnid olid läbi kooliskäimiste mu kõige suuremad lemmikud. Ja selle lühikirjandi kirjutamine oli vaieldamatult maiuspala. Ja katsetelt bussijaama saamiseks sõitsime me taas taksoga. Mul pole hõredat aimugi, kuidas me kooli juurde takso kutsusime, sest mobiilidest ei osanud me sel ajal veel undki näha. Ju siis sai kuidagi muudmoodi.

Kui pilt oli selge, et nii mina kui mu tulevasest hambaarstist pinginaaber, oleme koolides sees, oli vaja leida elukoht. Mina ise oleksin ühikasse tahtnud elama minna, ikkagi põnev osa uuest elust, aga isa kindel otsus oli, et ei mingit ühikat, seal ei saa õppida ja lähen veel käest ära kah. Ega ju erakas ei saa käest ära minna? Pai tüdrukuna kuulasin sõna. Mu pinginaabri perel oli Tartus tuttvaid ja kuidagi nende kaudu saime me ühest kortermaja ühiskorterist toakese üürida. Saate aru, suures kortermajas keset Annelinna, oli sel ajal veel ühiskortereid? Arved tulidki samal aadressil kahel erineval paberil kummalegi ruutmeetrite järgi erinevad. Mööbel oli seal olemas. Seega lihtne ja kiire lahendus kahele rebaseplikale.

Kaunase pst

No ja siis augustikuu viimasel päeval vurasime me Tartusse. Uus elu ootas ja see kõik oli nii põnev. Kaunase puisteele, kus mu uus kodu mind ootas, polnud ma veel elu sees varem sattunud. See oli vaid nimi ja number paberitükil minu taskus. Sellest ma üldse ei räägi, et Kaunase puiestee majanumbrid pole tavapäraselt. No et paaritud siinpool ja paarisnumbri sealpool. Meie maja paarisnumbriga maja asus paaritute samas pundis. See oli… imelik ja võttis aega, enne kui me esimesel korral õige maja üles leidsime.

Kuna Tartu ülikoolis algas kool sel aastal juba nädala algusest, siis oli mu pinginaaber juba Tartus. Sel hetkel, kui meie saabusime, oli ta aga koolis. Ma teadsin, et keegi peaks seal kodus ikka olema. Ronisime trepist neljandale korrusele ja koputasime. Räsitud olemisega noor naine, tatise ninaga imik kaenlas, avas ukse ja viipas enda selja taha otse meie toa ukse suunas. Uks oli lukus. Lippasin korraks vetsu. Seal nägin ma oma elu esimest prussakat. Hea, et ma poole häda pealt karjudes välja ei jooksnud. Seda, et see prussakas oli, seda ma siis veel ei teadnud. Tänapäeval võiks muidugi kolmanda variandina kahtlustada ka mõnd ärakaranud veidrat kodulooma 😛

Kuna mul polnud aimugi, mis kell pinginaabril kool läbi saab ja mis kell ta koju jõuab, siis läksime kogu perega linna. Käisime kaubamajas, selles vanas ja armsas ja Toidutornis söömas, mäletate seda monstrumit veel vana turuhoone vastas? Kusagilt ostsime mulle Tartu kaardi, millel ka bussiliinid olid peale märgitud – selle järgi hakkasin ma Tartus hiljem orienteeruma. Ja siis läksime me uuele katsele. Ootasime maja ees ja siis mu pinginaaber tuligi. Isa tassis mu kotid üles. Musid ja kallid polnud eestlastel siis veel moes ja nii me siis uksel lehvitasime ja ma lubasin iga nädal maja kõrval asuvast postkontorist vähemalt korra koju helistada.

Me jagasime pinginaabriga kolmetoalise korteri ühte tuba. Või no tegelikult jagasime seda tuba mina, mu pinginaaber ja meie suured kaisukarud – kaks plikat ei saanud ju ülikooli minna ometi oma kallite kaisukarudeta ja see on siiani üks armas ja naljakas mälestus. Magamiseks oli meil kahepeal üks 120 cm künklikuks magatud ja põrutatud madratsiga voodi. Augud toppisime kokkuvolditud linade ja lisatekiga tasasemaks ja kannatas olla küll.

Pooled kappidest olid omaniku kraamiga täidetud, pooled olid meile kasutamiseks. Mürkroheliste ustega kapp, kus me kooliasju hoidsime, nägi ette, et enne ukse avamist, tuli sellele korralikult koputada, lugeda kolmeni ja siis ettevaatlikult uks avada. Prussakaparvede tagaotsad veel välkusid, kui uks lahti sai. Riideid kapist võttes tuli neid enne selga panemist raputada. Toas toitu ripakile jätta ei tohtinud. Köögis oli liiga palju prussakaid ja neile lisaks veel ka gaasipliit ning mul on nende mõlemaga probleeme. Esimesed pool aastat koosnes meie menüü Kirde saiast ja Kellukese limpsist. Sekka sai vahel Sõpruse poest ka mingit purgisalatit toodud pidupäevade puhul. Kuiv ja külm toit ajas asja ära. Ema pani kodust komme ka kaasa 😀

Kõrvaltoas elas meist paar aastat vanem naine. Seesama, kes mulle esimesel korral ukse avas. Tema tööl ei käinud. Küll aga käis töö tema juures ja vahel käis ta koos tööga peol ka. Saate aru küll, eksole. Ja vahel olid tal siis korralikud joomingud ja töömaratonid meie kõrvaltoas ja vahel oli titt öösel üksinda ja vahel olid naise nooremad vennad last pandud hoidma. Kaks alaealist alkohoolikut oli hirmsam kui nuttev laps üksinda. Nutva üksiku lapsega julgesime me vähemalt suhelda. Kord müdistas pinginaaber temaga seal enne enda jubedat keemia eksamit. Lapsest oli nii hirmus kahju, aga tegelikult me kartsime. Lastekaitsest ei teadnud me sel ajal midagi ja politseisse ei osanud selle peale ka minna. Hirmujutud politseist ei teinud asja paremaks. Ja me ju kartsime ühel hetkel kõike ja kõiki. Päris tõsiselt, sest kord olid need purjus tigedad vennad saamahimus meie ukse taga kirvega ja lubasid selle maha lõhkuda, kui me ise ust lahti ei tee. Mobiile polnud meil veel kellegi ja abi kutsumiseks oleks pidanud vist aknast karjuma või alla hüppama.

Lisaks karmidele korterinaabritele olid elamistingimused meie uksest väljaspool üüüüsna antisanitaarsed. Prussakad olid selleks ajaks juba lapsemäng ka minu jaoks. Juukseid käisin ma näiteks pesemas jalgupidi vannis nii, et saapad olid jalas. Kui see vaba oli. Vahel hallitasid seal veekausis nädala jagu ligunenud naabri sukad ja tripid. Ennast pidi saama pestud EPA spordihoones, mis polnud palju targem koht, aga parem ikka kui ohutsoonis. Ja ometi käis meil hordide viisi külalisi, sellest elukirevusest räägib me külalisteraamat, sest meie erakas oli ikka ägedam koht kui ühikas. Ja meil oli muidugi julgem ka, kui rahvast rohkem oli.

Praegu pilte lapates jäi mulle näppu vaid see üks ja ainus napakalt lõbus tõsieluline kaader. Meie rohelised kapid on sellel kuidagi väga võõralt sinakad, aga taararivi kapi otsas on klassika – meil oli poistega diil – nemad võivad meie juures õlut juua (ühikas ju ei tohtinud) ja meie saame pudelid endale. See oli näljapäevadel hea varuplaan saia ja limpsi ostmiseks 😀

Üks oli kindel, teisel semestril me selles kohas enam edasi elada ei kavatsenud. Ma enam isegi ei mäleta, kas me leidsime uue korteri pakkumise ülikooli raamatukogu ukse kõrval seisnud teadete tahvlilt või ostsime samal põhjusel ajalehe. Igal juhul leidsime me ühe kahetoalise Kalda tee ääres, mida sai kohe vaatama minna. Vaatasime üle klassikalised asjad – kraanist vesi tuli ja alla läks, tuppa päike paistis ja oligi olemas. See, et me vetsu vett ämbriga vedama pidime, see polnudki probleem. Korter oli omaette (mitte ühiskorter), teisel korrusel (mitte neljandal, kuhu oli piin raske koolikotiga ronida), linnale ühe bussipeatuse jagu lähemal ka ning asus meile juba tuttavas kandis. Kolida polnud kaugele.

Kalda tee

Mööblit meil polnud. Riided ja kooliasjad ja oma muu kola ladusime kilekottidega harjavarrele rippu ja hakkasime astuma. Üks harjaots oli minul õlal, teine pinginaabril. Klaaskuplitega põrandalamp oli meil ka. Ka selle “teiba” pikkisime me kotte tassimiseks täis. Lumi oli majade vahel põlvini ja me naersime nii, et piss pidi püksi tulema, kui me mõtlesime, mida need mutikesed, kes meie harjavarrekolmist terve valge aja akendest vahtinud olid, küll mõtelda võivad. Igal juhul saime me kolitud. Prussakad ja naabrid jäid meist kaugele maha. Harjavars ka.

Oi talv ja öösel oli jube külm. Sel ajal oli küttega igal pool probleeme, loenguski sai vahel täisriides istutud ja kinnas käes märkmeid kirjutatud, aga tühjalt seisnud korteris põrandal teki peal magada oli nii külm, et hirmus. Aga ikkagi omaette! Esimene hommik uues kodus oli nii ilus – päike paistis läbi karguse otse mu silmaaugu sisse. Pinginaaber sõitis koju ja mu kursaõde tuli mulle seltsiks õppima, sest meil oli järgmisel päeval kohutavalt mahukas üldbioloogia eksam. Ärkvel püsida oli selles jaheduses täitsa ok, aga õppida ma küll suurt ei suutnud. Kursaõde, kellest palju aastaid hiljem sai samuti õde nagu minustki, õppis hoolega, valjul häälel ja mina kudusin endale selle ööga uue kampsuni. Nabaka, mõistagi. Aga väga sooja. Käed ja õlad olid ju soojas, tühja sest nabast (seelikud ja püksid ulatusid sel ajal veel üsna keskkohani ja tegelikult mul lihtsalt polnud rohkemaks lõnga. Eksam õnnestus meil mõlemal kenasti 😛

Meie vanemad korraldasid meile elamiseks vajaliku mööbli. Aja jooksul sai meie üürikast täitsa kodumoodi kodu ja elu oli kohe täitsa lill. Meil olid isegi pisike telekas ja duubelmakk olemas, millega me tol kevadel CodeOne “Sellest saab meie suvi” laulu lindistamiseks jahtisime. Meil oli kodus ka päris oma telefon ja selle all oli võõrsõnade leksikon. Vahel istusime me kordamööda või korraga tundide kaupa telefoni otsas. Mulle meeldis kõne kõrvale alati võõrsõnu uurida. Ja vanemad said meile helistada ja meie neile. Jobud said meile ka helistada ja meid hirmutada ja terroriseerida, aga ikkagi oli telefoniga parem kui ilma.

Meie kuiv ja külm menüü täienes uues kodus sooja toiduga. No nii pisikeste sammukeste võrra. Asi oli juba see, et meil soe toit oli. Terve nädala sõime me keedetud riisi majoneesi ja ketšupiga ning terve järgmise nädala keedetud tatart samade lisadega. Ja siis jälle nädal riisi ja nädal tatart ja samas taktis edasi. Limps ja sai läksid vahepeal muidugi ka loosi. Pliit oli meil gaasikas, aga pinginaaber oli sellega osav. Ja kui teda polnud, siis oli meil kindlasti mingi valmis külm varu, mida ma ka süüa suutsin. Ma pean tunnistama, et tatart ja riisi söön ma heal meelel siiani, aga majoneesi ja ketšupit pole ma sellest ajast peale oma elamises enda tarbeks omanud. Ju läksime veidi liiale. Ahjaa, ja siis avastasime me mingil hetkel, et Sõpruse silla Annelinna poolses otsas ehk vaid peatuse jagu meie kodust, on putka, kus on täitsa head hamburgerid. Kui närv eriti mustaks läks või kõht näljast kokku kisukus, siis käisime me seal vahel keset ööd söömas. See oli kohe nagu omaette rituaal meil lõpuks.

Kui meie kirev kooliväline elu ja hullud seiklused allamaailma piiril välja jätta, siis oli see üks vahvamaid aegu mu Tartu ajastus. Talvel juhtus paaril korral, et Emajõe ja Anne kanali jäätunud uduaur muutis kogu maailma lumivalgeks. See oli nii imeilus. Ja kevadel oli seal nii ilus ja roheline. Kohe meie ukse kõrval kasvas ebajasmiini põõsas – mu suur lemmik. Kevade lõpust oli meil vahepeal ka üks vahva allüüriline, kes meile lõpuks ka uue harjavarre tegi. Enne seda oli meil vaid hari, ilma varreta, millega põrandaid pühkida. Ja siis lõikasin ma lõpuks oma tagumikuni paksu patsi esimest korda täiesti maha.

Me elasime selles Kalda tee päikselises korteris sügiseni, teise kursuse alguseni. Siis tuli korraga omanik jutuga, et 2 nädalat ja siis on tal seda korterit endal vaja oma lastele. Me olime kandiga harjunud, öised söömaajad olid meie elu osaks saanud, seega pidime me kolima kusagile lähedale. Kuigi minu loengud toimusid valdavalt linna teistes otstes, siis polnud see mingi probleem. Leidsime kiiresti uue kolmetoalise Kaunase puiesteel. Seda, kuidas meie mööbel uuele aadressile liikus, ei suuda meist pinginaabriga kumbki meenutada. Harjavarre peal me seda igal juhul sel korral ei tassinud. Aga seda, kuidas mu telekas uude kodusse rändas… see oli huumor! Mul oli sel ajal mootorrattaga peika. Tassimiseks oli see suur kast liiga raske. Seega rändas mu telekas uuele aadressile punasel Jawal. Peika sõitis, mina istusin tema taga kena telerikast süles. Ei juhtu ainult Venemaal, Eestis juhtus ka 😀

Kui vanas kohas asjad kokku said, tõmbasime põranda puhtaks ja tegime minekut. Tasu oli uues kohas kõrgem, kui meile tegelikult sobis ja siis võtsime me endale veel ka kolmanda kaasüürilise. Kena noormees, kes minuga samas koolis õppis, omas hulgaliselt sõpru. Seega ei laekunud ta meie elamisse tegelikult üldse mitte üksinda vaid üsna suure saatjaskonnaga. Korraga läks elu liiga kirevaks. Ma liikusin vaikselt edasi.

Annelinnast Tammelinna

Järgmine aadress oli Lembitu tänaval, Tammelinnas, kohe Maarjamõisa polikliiniku taga. Sinna kolimine oli korralik vaatepilt. Mu sõbral oli pisike seebikarbi-Sapakas. Selline nunnu ja helesinine ja katusel oli sellel see riiete kuivatamise rest. Mul oli aastaga korralik kaasavara kogunenud. Vot sinna otsa upitasime me kenal 1996. aasta sügispäeval mu voodikese ja voodi otsa kapikese ja sinna otsa ja kõrvale veel ka kotikesed, sest tagumine iset oli juba nagu vanaema kurgipurk tihedalt täis topitud ja sõit võis alata. Meie arvates. Auto arvates muidugi mitte. Seda tuli lükata, et see liikuma hakkaks. Sõber siis istus poole jalaga roolis ja mina lükkasin tagant ähkides ja puhkides ja suhteliselt ebatulemuslikult. Õnneks taipas meist mööduda paar toredat noormeest, kes õblukesele mulle appi tulid ja helesinine Sapakas liikus ettevaatlikult läbi linna mu järgmise elukoha suunas. Et mida politsei sellest arvas? Ma ei tea. See mõte turgatas mu pähe alles praegu esimest korda, seega ma arvan, et nad ei näinud või ei arvanud asjast midagi. Katus sisse ei kukkunud – vene autod olid ikka heast materjalist ja teel midagi me ära vist ka ei kaotanud 😀

Seda korterit jagasin ma kudrutava noorpaariga. Korter oli ahjuküttega. Tule ja ahjudega pole ma siiani sina peale saanud, aga tol ajal ei tõmmanud ma tikust rohkemaks tuld, kui ühe tikuga ühe küünla leegi läitmiseks ja järgmise küünla jaoks võtsin uue tiku. Seda ka siis, kui polnud kedagi teist, kes neid küünlaid põlema paneks ja mul neid ikka hädasti vaja oli. Enamasti polnduki, aga näide on elav. Seega oli meil maksmise ja kütmise osas tehtud sobiv kokkulepe, et kõigil oleks ok olla. Mulle meeldisid selle vana maja kõrged kaarjad laed ja aknad. Need olid nii ilusad. Kant oli ka ilus ja sealt sai Tallinna maantee algusesse kenasti jala koolis ka käia. Jama oli aga sellega, et sees elades selgus, et elektrikorkidega majandamine käis mingisuguse naelaga. Teate, eks? 😛 Kaks asja korraga ei tohtinud voolu võtta. Elektit kardan ma samapalju kui tuld. Võib-olla isegi rohkem. Ühed hirmsad mõlemad. Mina varem sellistest asjades ei teadnud ja ma parem elasin küünlavalgel kui ise seda naela näppisin. Hea, et sel ajal polnud meil pidevat laadimist vajavaid nutikaid vigureid, siis oleks ma palju kiiremini hullunud. Seda, et vets oli kuiv ja pesta sai, nii nõusid kui ennast, vaid köögi pisikeses kraanikausis, sellega me olime arvestanud, aga seda, et ahi sisse ajas ja ma iga päev peavaluga ärkasin, see mu kavadesse ei mahtunud. Jõuludeni pidasin vastu, palju rohkem enam ei jaksanud kannatanud.

Tähe tänav

1997. aasta veebruaris otsisin uue elamise, täitsa omaette. Siis ma veel ei teadnud, et sellest Tähe tänava alguse pisikesest kahetoalisest korterist saab mulle üks kõige südamelähedasemaid elupaikasid pikas kolimiste reas enne ja pärast. Mu magamistoa akna all olid Füüsikahoone esised hobukastanid, mille okkaliste kestade seest koorusid sügisel mitte üks ja kaks muna vaid sektorite kaupa oli neid pruune iludusi seal alati kohe mitu. Ja minu aknalauad olid kastanimune täis. Kevadistest õitest ma parem ei räägigi – hobukastanid on vägevad puud! Ja mu kodumaja eest voogas läbi võimas läikiva tuhkpuu hekk, mis sügisel kirevalt leegitses. Ja kiriku kõrval kasvas kask, mis kuulutas kevadet ja sügist. Ja Lillemägi ja kogu see kant Kesklinna ja Karlova piiril oli nii armas ja oma. Mulle meeldis kesklinna ja Toomemäe lähedus nii väga. Seda enam, et mu pinginaaber oli selleks ajaks juba Raeplatsi kolinud ja tema lähedus oli mulle samamoodi oluline. Kui sa ikka oled kõik need mitu puuda soola kellelagi koos ära söönud, siis ei aita enam miski. Side jääb. Joostes jõudsime me teineteise juurde mõne minutiga.

Nii 1997 kui 1998 aasta suve olin ma laeva peal tööl. Sisuliselt oli see iga kahe nädala tagant kolimine – kaks nädalat nonstop tööd ja kaks nädalat kodus üleväsimusest väljamagamist. See oli nii hull ja samas nii äge aeg.

Ja ei, ma ei ripu väljaspool laeva. Meeter allpool on ikka täitsa käidav pinnas kohe. Aga ma ei tea siiani, kuidas ma selle kitsa töövormi-seelikuga sinna ronitud sain 😀

Ja sügisel algas jälle kool. See oleks pidanud olema mu viimane aasta ülikoolis. Aga polnud. Elul olid muud plaanid. 99. aasta varakevadel käis välk ja pauk, ma kaotasin oma esimese lapse ja minu sõprus maailma ja minu endaga läks katki ja kaotsi. Värvisin juuksed blondiks, panin koti kokku ja põrutasin Prantsusmaale lapsi hoidma. Ikka selleks, et end uuesti leida. Seal, eemal kõigest ja kõigist, kraapisin ennast uuesti kuidagi kokku.

Pool aastat olin eemal ja kui Eestisse tagasi tulin, siis iseendaga sain ma enamvähem hakkama, aga oma kodus oma asjade keskel ma elada veel ei suutnud. Üürisin selle edasi metsamajanduse poistele. Kuulu järgi elas neid seal mu kahetoalises kõrghetkedel seitse. Ma ei tea kus, sest mul olid seal vaid pooleteise inimese voodi ja lahtikäiv kitsuke diivan. Kui naabrimammid minuga vahel urisesid koera haukumise ja valju telekavaatamise peale, siis ma siiani muigan, et huvitav, mida nad siis tegid, kui poisid seal möllasid ja elasid. Hiljem, tagasi kolides, mul mutikestega probleeme ei olnud, ju nad olid selleks ajaks treenitud ja tänulikud, et mina tagasi olen 😉

Aastaga läbi Prantsusmaa, Annelinna, Aardla, Ropka ja Riia mäe Soome

Ja ise kolisin ma jälle ajutiselt Annelinna. Jagasin avarat kahetoalist kolme noormehega. Mingis mõttes oli nendega lihtne, sest mõte püsis oma muredest eemal. Igal ühel meist olid omad elud ja erinevad koolid ja veidrused ja kui mul ühel hetkel jaanuarikuu lõpus korralikult kopa ette neile ema mängimisest ja koristamisest, vetsu-ummistuste likvideerimisest, õllepudelite taarapunkti tassimisest, esikus lekkiva mootorsae õli kokkukraapimisest ja paljust muust, siis viskasin kerge südamega oma koti kokku ja astusin edasi. Natuke peatusin ajutise pinna peal Aardlas, natuke Ropkas ja siis läksin läbi pika ja toreda Inglismaa-reisi mehele ning jõudsin oma Tähe-tänava kodusse ringiga jälle kenasti tagasi. Seal oli hea.

Aga Tartusse ei jäänud ma kauaks, sest õpingud viisid mu Soome. Kahel korral ja kokku kaheks pikaks ja põnevaks aastaks. Seal elasin ma ühikas. See oli niinii lahe aeg. Kuigi Soome ühikas oli totaalselt midagi muud kui meie Torn ja Betton omal ajal Tartus 😛

Soome vahet kolisin ma suure seljakotiga. Laev, omad jalad, rong, buss, omad jalad ja seljakotile lisaks oli mul näpu otsas nii palju kraami kui mahtus. Ega mul kodus peale riiete suurt kaasa polnudki vaja võtta. Tatart ja riisi viisin Eestist. Õppimise materjalid sain koolist. Asjad kogunesid kuidagi ajas iseenesest.

Esimese aasta kevadel Eestisse tagasi tulles arvasin, et ongi kõik ja korjasin kõik oma asjad kokku. Helsingis jooksin ma rongi pealt elu eest sadama suunas. Korraga komistasin ja jalg kadus alt ära. Seal ma siis olin näoli maas nagu laiaks litsutud sääsk. Käes olnud kotid lendasid eemale. Seljakott oli nii raske, et ma ei suutnud ise end püsti ajada. Sain selle selga ainult istudes. Samamoodi maha. Aga vaat seal koti all kõhuli tee peal maas olles ei liikunud ma ei küljele ega põlvile. Õnneks oli kohe mu kõrval tekkinud autodest ummik ja üks autojuht taipas mu häda. Ta jättis auto lahtiste uste ja ohutuledega plinkima ja tõttas mulle appi. Kahepeal saime me mu kuidagi püsti. Mul on nii hea meel, et ta mulle appi tuli, sest laevale jõudsin ma tõepoolest viimasel hetkel.

Aasta hiljem ehk teisel korral estisse tagasi tulles, olin ma jälle ajahädas. Rongid Hämeenlinna ja Helsingi vahet ju sõitsid kenasti, aga sellega, et metsade keskelt Hämeenlinna jõuda, oli alati jantimist. Igal juhul oli tol korral mu meeleheide veel paaalju suurem ja ma viskasin keset Helsingi linna sadama poole joostes lihtsalt pöidla püsti. Hääletamine oli midagi, mida mu vanemad täiega taunisid, aga sellises hädas oli mul kõigest täiesti ükskõik. Esimene auto peatus ja ma ahastasin oma ahastamise kiiresti ära ja hästi tore onu viis mu sadamasse. Ma jõudsin laevale läbi ime. Kui poleks jõundud, siis ma olin ilma pileti vahetamise võimaluseta, ilma telefonita, ilma kopika rahata, ilma soojade riieteta, ilma ühegi tuttavata suures linnas üksinda. Seega ma pidin jõudma ja jõudsin tagasi kodusesse Eestisse. Kohe täitsa õnnelikult.

Tagasi Tallinna – Haldjaorust Haldjaoruni

Siis, seitse aastat hiljem, said 2002. aastal kool ja Tartu-ajastu korraga läbi. Pool aastat maa ja taeva vahel, poole jalaga Tartus, poolega Tallinnas Haldjaorus ja uue aasta alguses läksin Tallinnas tööle. Siis sai seiklemine läbi. Abielu sai läbi ja algas päris uus elu.

2003. aasta kevadel kolisin Mustamäe teele. See tuli kuidagi muuseas ja ilma mingisuguse palaganita. Ma ei mäleta kolimist. Ega mul polnudki muud kui riided. Palju raskem oli samal ajal hoopis Tartuga lõpparveid teha. Mu kõige väärtuslikum raamatutega kast Eesti luule antoloogia ja mille kõigega, on siiani teadmata kadunud. Tegelikult sellest ajast peale ehk viimased 14 aastat, elangi ma kastide otsas. Tartust tagasikolimine jättis mu hinge sisse augu. Sinna tahan ma omal moel ikka ja alati tagasi. Tartus on midagi, mida Tallinnas ja kusagil mujal ei ole. Aga kui Tartusse ei saa, siis võib maailmas ka niisama ringi rännata ja lahe olla 🙂

Poolteist aastat hiljem liikusime Mustamäelt Lasnamäele, Koorti tänavale. Ajutiselt. Põhjuseks oli kulude kokkuhoid. Tan juba kasvas mu südame all. Ega meil suurt midagi kolida polnudki. Voodi müüsime maha, köögimööbel jäi vanasse kohta sisse. Kaasa tulid kotid riietega ja telekas ja arvuti ja mõned kastid. Magamiseks ostsin lahtikäiva diivani. Alguses jagasime nelja täisinimese peale kolmetoalist korterit. Meie päralt oli elutuba – tumetumepunase tapeediga ruum, mille kahes seinas oli maast laeni tumepruun läikiv sekstioonkapp. Ausalt, ma pole mitte elu sees, nii depressiivses paigas elanud. Aga see pidi olema ajutine, sest meil oli selleks ajaks päris oma korter Kadaka tee ääres juba olemas. See aitas elada. Aga mida kuu edasi, seda väiksemaks jäi lootus, et me sinna reaalselt iial elama jõume. Ma oleks kohe läinud, seal oleks kannatanud elada küll. Ikkagi omaette! Päike paistis tuppa ja kollaseks värvitud vanad naksuvad laudpõrandad võitsid mu südame kohe, aga teistel olid teised plaanid. Nii sündiski Tan sinna puntrasse ja me jagasime oma kitsukest tuba ja magamise diivanit siis veel ka tite ja koeraga.

Lasnamäel elamisest on mul kaks toredat mälestust – kevadel õitses Koorti ja Liikuri tänava vahele jäävatel muruplatsidel massiliselt võililli. Ma polnud varem kunagi nii palju võililli korraga näinud ja 9. korruselt oli sellele imeline vaade. Teine tore asi oli suures majas elamise juures see, et ma leidsin endale mitu uut toredat lastega sõpra. Sõbrad ja võililled aitasid olukorda taluda ja tegelikult hakkasin ma sel ajal juba ka joonistamise tellimustõid tegema ja blogi pidama 🙂

Vahepeal elasin lapsega poole aasta kaupa jälle Haldjaorus. Siis kolisime Õismäele. Seal mulle täitsa meeldis. Suur ja avar korter ja see valgus ja päikesepaiste ka keset talve, panid mu sellesse paika armuma, aga muu elu tahtis muud ja tuli jälle edasi liikuda. Ma ju teadsin algusest peale, et see on ajutine, aga ikka lootsin ja püüdsin uskuda. Ühel hetkel taipasin, et aitab, pole mõtet. Läksid juuksed ja läks eelmine elu. Poolteist aastat oli seejärel segaseid aegu.

Seedisin ja analüüsisin ja ühel heal hetkel lihtsalt üürisin Haldjaoru veerel endale ja lastele korteri. See oli kodule piisavalt lähedal ja eemal muust maailmast. Tassisime juba kastid ja mööblinatukesegi sisse, aga elama ma sinna ei jõudnudki, sest isa arvates polnud see normaalne elupaik ei mulle ega mu väikestele lastele ja minu koht olevat ikka mu päris oma kodus. Nädal hiljem kolisime kogu mu maise vara sealt tiiruga Haldjaorgu tagasi. Et jääda. Alatiseks. Ma võin kerge vaevata koduks nimetada hotellituba, kus ma peatun ühe öö, üürikatest rääkimata ja aastatel 2011-2015 elasin ma rohkem koolis, praktikabaasides, haiglas, kiirabijaamas, -filiaalides ja -autodes kui oma kodus, aga oma ainsaks päriskoduks pean ma ikkagi oma Haldjaorgu. See on mu südamekodu. Mida mul enam ei ole.

Uus ajastu

Nii nagu ajutised asjad võivad liiga sageli igavesteks osutuda nii võivad ka igavesed asjad ajutisteks saada. Mul polnud vähimatki plaani Šveitsi kolida, Andreas pidi ju Eestisse meie juurde hoopis elama asuma. Me tulime 2015. aasta suvel siia vaid puhkama. Keset suve ja pisikese käsipagasiga.

Augustis, kui poisid kooli läksid, siis lendasin ma korraks üksinda Eestisse, viskasin kokku eluks hädavajaliku ja nii see elu meil siin algas. Oleksin Happy ka kaasa toonud, aga korter, kus me elasime, selle omanik oli kategooriliselt koduloomade vastu ja nii tuli meil kiiresti uus eluase leida. Siin tähendab väike nihe elukohas aga juba seda, et lapsed peavad minema just selle piirkonna kooli. Kuna nad just alustanud olid, siis pidime me leidma uue eluaseme ilmtingimata siinsamas piirkonnas. Leidsimegi. Teisel pool tänavat oli juba jupp aega üks korter tühjana seisnud. Piirkond pole ahvatlev, aga hinnad on mahlased. Kolisime juba okstoobri alguses. Rentisime päevaks auto ja Andrease sõbrad ja sugulased tulid appi.

Ilus oktoobrikuine laupäeva hommik. Pildi on rendiauto, millega me kolisime, maja, kus me elasime ja neli meest kuuest, kes meil kolida aitasid. Foto on klõpsasin meie uue elukoha rõdult. Lähedal, eks? 🙂

Tegelikult olin ma päris pikalt valmis kohe Eestisse tagasi kolima. No kui poistele koolis ikka kohe üldse ei istu või kui elamisluba ei anta või kui tuleb rinda pista veel mõne ettearvamatu olukorraga, millega ma võidelda ei jaksa. Ja oi, kuidas me võitlesime, aga näe, maha see meid ei murdnud, hoopis tugevamaks tegi. Poisid olid tublid ja Andreasega koos lähen ma luurele ja võitlusesse ükskõik kelle vastu. Aga ikkagi Happy, kes meist eemal, Eestis, mühinal kasvas. Lennukisse teda ei tahetud. Või noh, oleks võetud, aga selleks hetkeks, kui me kolitud saime, oli ta juba nii suur, et kast, mis reeglitele oleks vastanud, oleks mahutanud ka elevandi ja pool tunni apelsine minu meelest. Olukord lähenes absurdile. Ja siis ütles lõpuks Andreas vahetult enne jõule, et sõidame!

Sellises meeleolus sõitsime me 2015. aasta teisel jõulupühal 36 tundi Eesti suunas, et lõpuks me metsik pubekoer Happy meie juurde oma uude kodusse kolida.

Ega me siis kellelegi ei rääkinud, et me tuleme. See pidi ju jõuluüllatus olema, eksole. Nii ei saanud me vahetult jagada ka oma hullu seiklust sellest, kuidas me Poolas õigelt teelt eksisime ja kogemata ennast Valgevene piir ületama asusime. Ega me ise seda ju ei teadnud, me arvasime, et me oline Leedu piiril. Asi läks imelikuks, kui minult ja lastelt hakati viisat nõudma. Mitte ühtegi lippu, mitte ühtegi silti ja paramparaa, me olime otsaga juba Valgevenes. Andrease kirevat passi, mis on nagu pildiraamat, uuriti kogu sealse kollektiiviga. Lõpuks lasti meid ikka tulema. Siis jõudis alles kohale. Teekond venis muidugi mitu head tundi pikemaks. Õhtul jõudmise asemel oli Andreas valmis juba hommikuni kusagil Leedus Hesburgeri parklas autos magama. A mul oli kodu siht silme ees.

Keset ööd jõudsime Tallinna piirile. Mööda tühja Pärnu maanteed Järve Keskuse suunas vuhisedes virgus kogu me uneimas kamp. Kell oli umbkaudu 2 öösel, kui ma valisin telefonis ema numbri. Ta vastas peaagu kohe.

“Hei! Magasid?”

“Ei…” vastab magav hääl 😀

“Muidugi magasid! A tead, kas sa saad palun korraks end üles ajada ja värva juurest ühe paki ära tuua?” vuristan reipal häälel.

“Aa, ok. Nüüd kohe?”

“Jah, kohe nüüd,” hoian vägisi itsitamist tagasi ja püüan asjalikult tõsist häält teha.

“Ok,” vastab ema ja kõne saab läbi. Ju ta end sättima läks, õues oli ju ikkagi talv.

Oii, kuidas mulle meeldib mu ema, kelle me elu jooksul oleme treeninud peaaegu mitte millegi üle üllatavaks imeinimeseks. Jauraks, siis, et eii, kuule, eks ma homme lähen või lase mul magada või ei vastaks üldse öistele kõnedele või vähemalt küsiks, mis asi ja kes asi see siis sedasi nüüd öösel midagi toob. Ei midagi. Tõmbas paksu hommikumantli ööriietele peale, saapad jalga ja asutas end uksest välja tulema. Avas ukse ja seal me olime! Ohh, seda rõõmu ja sädistamist 😀

Eestis jõudsime me lisaks pakkimisele ja koera kolimise ettevalmistamistele ka uisujääl tagurpidi piruette harjutaval babal hk minu emal ja Andrease ämmal käeluu murda. No üks kolimine on ikka õige asi siis, kui pärast on, mida meenutada – prussakaid, harjavart, helesinist Sapakat, ema käeluud ja mida kõike veel. Sel korral saime me ema murtud luule liskas lõpuks ka poiste bioloogilise isa nõusoleku Šveitsi kolimiseks ja mina sain oma elu esimese parkimistrahvi Magdaleena polika ees peatumise eest. Ma polnud iial varem mobiilseslt parkinud ja tegin kõike äärmise tähelepanelikkusega ja no ma eiii saanud eksida. Ei eskinduki. Järgmise päeva helistadesselgus, et tegemist oli inimliku- ja süsteemivea kombinatsiooniga. Trahv tühistati. Kõne alguse ootuspärane arrogantsus “ja mis teie tahate?” haihtus pilbasteks ja alles jäi vaid armsalt vabandav telefoninäitsik toru teises otsas. Mul polnud kahju, õiglus ju võidutses, tänasin ja soovisin rõõmsalt head aasta lõppu 😀

Enne, kui ema käeluu paraneda jõudis, elas Hot-Dog Happy juba jupp maad lõunapool uuel aadressil ja uudistas uuelt lõhnavat maailma varjamatu huviga. Selline nägi välja tema esimene kohtumine Šveitsi valge lambakoera kohtumine Šveitsis elavate lamastega. Noh, vaja oli veidi harjuda selle uue asjaga 😀

Poisid käisid koolis. Andreas tööl. Ja mina ootasin pikkade silmadega elamisluba. Seda ootasin ma veel maikuuni. Sealt edasi läks natuke, õige natuke, lihtsamaks. Siin me nüüd oleme ja kolime kahe aasta jooksul kohe juba kolmandasse korterisse. Sel korral külast lähimasse linnakesse. Ikka selleks, et oleks parem olla ja elada. Meile elu kodus näeb hetkel üsna sedamoodi välja:

Tegelikult näeb iga kord Eestist siiatulemine välja nagu väiksema kaliibri kolimine. Ühel heal päeval tulebki viimased asjad Eestis veel kokku lükata ja kogu täiega siia tuua. See ootab meid suvel ees. Nende pakkimistega on Haldjaorus iga kord nalja saanud ja reegel näeb ette, et ma muudkui planeerin ja kogun kokku ja sorteerin ja pakin, viimasel ööl kindlasti hommikuni ja siis lähen otse lennukile. Kui lapsed on kaasas, siis ega nemadki viimasel ööl magada näe. Tan ei arva lendamisest midagi. See tähendab, et tal pole vähimatki vahet, kas ta on autos, bussis, rongis, lennukis ja võimalik et ka raketis. Tema kõrvad ei anna mingit alarmi. Seda ei saa minu ja Vancu kohta ütelda. Mina olen lendamisel lootusetu. Mu kõrvadel on lihtsalt põrgulikult valus ja mingist nätsutamisest ja lutsutamisest pole mul mingit tolku. Ilma kõrvatroppide ja kohustusliku Sudafedi ja Zyrteci tabletita mina lennukisse ei astu, sest see on ainus variant kuidagi lend üle elada. Vancu on minusarnane, aga ta püüab siiani veel neelatamisega suuresti hakkama saada. Ehk et manustab nätse ja komme.

Kui ta aga on tere öö magamata olnud, siis mina keeldun talle põske midagi panemast. Seega igal asjal, mis tema hammaste taha kaob, peab olema saba taga. Näiteks pulgakomm. Kord siis läkski nii, et Tan magas nagu vana karu juba lennujaamas, lennu Tallinn-Riia, Riia lennujaamas jooksime vaid lennukist lennukile ja seal põõnas ta sujuvalt edasi Riia-Zürich otsa. Tore. Vanc tegi sedasama väiksemate virgumistega, kui ma teda saputasin, et troppe kõrva toppida ja pulk hammaste vahele või sealt välja saada. Aga korraga oli komm koos pulgaga kadunud. Suus polnud, rinnale kleepunud polnud, pingil polnud, maas polnud, minu käes isegi polnud. Kadudnud. Astusime juba Šveitsis lennukilt maha, marssisime pika tee pambulindini, saime oma kotid, kallistasime Andreast, jõudsime juba liftini, et parklasse sõita ja ma korraks kükitasin, et oma saapa paela siduda. Seal see komm oli! Vanc oli terve pika tee komm kannika küljes ringi tatsanud. Laps on nii kondine, et ei saa isegi aru, kui midagi imelikku istumise all on? 😀

***

Sellise ajaloo puhul oleks patt arvata, et see oleks me viimane kolimine. Nagunii pole ja ma isegi ei arva seda enam. Ja ometi pole ma mingist rändtirtsude hõimust, sest mu pere on samal tänaval elanud juba kohe vahetult sõjajärgsest ajastust ja samal aadressile elanud juba pea 60 aastat. Mu ema on oma teadlikus elus kolinud kaks korda – korra sama tänava piires paar maja edasi ja hetkel kolib sama maja piires ülevalt alla. Õel pole ka palju rohkem ette näidata. Minul aga pole nii palju sõrmi ja varbaid, kui ma tegelikult kolinud olen. Mitte, et ma poleks asu saanud vaid elu lihtsalt on nii läinud. Kui me siin Andreasega mingi aeg nalja pärast nimekirju tegime, et kes kus elanud on ja palju kolinud, siis meie numbrid oli samasuured. Ja ilmselgelt need nüüd siis jäävadki samasuureks. Koos on toredam! Ja ainus, millest mul kõige selle juures kahju on, on see, et mul ei ole neist kolimistest pilte. Sellest saaks nii vägeva mälestuste galerii! 😀

Enne veel, kui tulevad uued muljed, siis eelmise kodu-kolimise kiirmuljed olid meil sellised – Andreas oli hullumas ja mina olin lill nagu ikka 😀

Poistele kolimised meeldivad. Eriti kui on vaba voli teha kõike seda, mida tavaelus alati kohe segamatult teha ei saa:

Andreasele, nagu juba öeldud, kolimised enam väga ei istu. Kogu see aeg ja korraldamine, mis võtab ära tööaja, on tüütu ja üleliigne koormus. Ja kadunud särgid! Kui tema asjad on kastikuhjadesse kadunud, siis mina enda asjadest midagi ikka leian. Et sõbralikult temaga jagada. Ja nii siis ei jäänud tal eelmisel kooral kolmise järgsel hommikul muud üle kui olla panda. Minu panda. On ju nunnu? Minu meelest küll. Ja kolimine on äge! 😀

Sarjast “meiega juhtub”:

Andreas avastas eile, et meist ca 30 km kaugusel, Winterthuris, avati Tigeri kilakola pood. Täna toppis ta mu autosse ja sõitis kohale. Kohe kodune oli olla tuttava kraami sees (tervitused Älinile ja Annikale!)

Imede ime, aga ma suutsin poest väljuda 5-frangise arvega – pakk lambaga salhvakaid Tannule, üks ilus paelarull ja kõrvad, mida ma poodi jätta ei saanud. Karrit ja komme neil polnud, eks sellest ka pisike kena arve.

Poe ukse kõrval tõmbasin kõrvad uljalt pähe ja astusin päikeses rõõmsalt edasi. Andreas on mul hästi treenitud ega tee teist nägugi mu veidruste peale, millega ma oma eelmises elus kõik mehed ülbest ükskõiksusest nutmise ja vihani oleksin samas olukorras viinud. Tema vaid itsitab armsalt ja võtab mul käest kinni. No et keegi mind ära ei varastaks. Vist.

Igal juhul saime me 20 meetrit sedasi mu uute kõrvade õõtsudes astuda, kui ligi astusid… loomakaitsjad. Me nägime ju nii loomasõbralikud ometi välja!

Erinevalt minust, kes ma Järve Keskuses LHV ja Starmani ebameeldivalt agressiivsete müügimeeste poolt ignoreerivaks olen drillitud ja oskan kõigile jooksu pealt pillata, et ma juba olen teie klient, ma vihhhkan teie firmat ja teie ülemused teavad seda või ma ei ela Eestis (ka siis, kui mul polnud veel mingit põhjust mujal kui Tallinnas elada) No vot, erinevalt minust on Andreas viisakas ja kuulab osavõtlikult kõik vähemalt nende esmases mures ja soovis ära.

Näete neid kaht asjalikku mu selja taga?

Täna ta siis kuulas ära pika jutu slaavi tantsukarude päästmisest. Ma polnud selle peale varem tulnud, et balalaika-mõmmikud pannakse tantsima läbi selliste piinade. No et nad jalgu liigutama hakkaks, selleks pannakse nende taldade alla tulised plaadid ja siis riputatakse nad õhku, et nad püsti end hoiaksid jne. Ühesõnaga ilge ja kurb ja kuulu järgi laialt levinud praktika 🙁

Meie sattusime siis nüüd mingi seltskonna otsa, kes neid mõmmisid päästab. Austrias ja Saksamaal ja mingites kohtades on juba loodud päästekeskused vabastatud karu-baleriinidele. Nüüd nad siis tahavad ka Šveitsis sellise koha teha, aga senikaua lihtsalt päästavad ja viivad mujale, kus mõmmikutel on parem.

Punastes jakkides ja augustatud silmnägudega kenad noored agarad mehe pakkisid sel hetkel juba oma karupiltidega putkat kokku. Aga selliste kõrvadega inimesi ei saa ju ometi minema ja mööda lasta. Ilmselgeltkvalifitseerus Andreas äärmiselt loomasõbralikuks persooniks nende silmis. Nad ei eksinud. 15 minutit veenvat juttu veenis asja sügavamalt uurima. Andreas andis neile oma andmed ja me astusime edasi jäätiseputka suunas.

Talle pistaatsi ja mulle… muidugi kohvijäätis 🙂

Ajan oma triibulise käpa koos telefoniga püsti ja pildi tegemise aparaati nähes ajab Andreas kenasti keele ka suust välja. Loomulikult sööb ta sedasi jäätist, eksole. Silmi sooja loojuva päikese eest vidutades küsin:

“Mis loom ma olen?”

“Hiir,” teatab Andreas pikemalt mõtlemata.

“Niiii suur?”

“Jah. Suur, aga väga armas. Minu hiir.”

Seda, et meil kevad kogu aeg südames on… no seda pole vist vaja enam üle korrata. Me oleme täiesti normaalsed. Ausalt. Ja parasjagu sellised nägime me välja nädal tagasi.

Eelmisel või nüüd küll juba üleelmisel pühapäeval oli imeilus päikseline päev. Kevadet oli õhus kui palju. Linnud metsa vahel kisasid rõõmust ja väledamad põõsad olid juba hiirekõrvus. Lumikellukesed õitsesid. Forsüütia, meie korrusmaja hoovi peal, oli selleks hetkeks juba hea mitu nädalat õitsenud, aga see on üks imelik isend, eelmisel talvel õitses ta detsembrist alates. Zürichist tulles kihutasime päikeses uneledes kodu suunas. Veel enne, kui meie kiirteelt mahapööramise teeots kätte jõudis, vilksas eemalt Säntis oma lumises ilus üle kevadroheliste orgude ja küngaste. Taevas oli sinisinine.

Andreas küsis: “Sõidame?” ja ma mõtlesin kahe sekundi jooksul eesoleva päeva plaanid läbi ja kilkasin: “Sõidame!”

Ja me sõitsimegi. Meie juurest Säntise jalamini on ca 45 minutit kiiret kurvilist sõitu. Säntis on meie kandi kõrgem tipp ja ühtlasi tähistab ta siin Alpide algust. Ma olen Šveitsis elanud 21 kuud, näinud ära kaks kevade tulemist ja tegelikult ka tüki kolmandat, kus ma sattusin siia kevade jooksul kolm korda. Siin elades olen ma alati enda peas võidelnud mõttega, et meie ettekujutustes on Šveits mägine maa ja igal pool peaks kõrguma lumised tipud. Nendel nunnudel reklaampiltidel ju on nii, et all haljendaval karjamaal keksivad õnnelikud lehmad ja taamal valendavad teravad mäetipud. Aga tegelikult? Suur osas Šveitsist on üsna lame ja lauge. No lainetab, aga kiviseid hiiglased ei hakka nagu kusagil silma. Lihtsalt kogu see maapind siin on merepinnast nii palju kõrgemal.

Meie ise elame ca 600 meetri kõrgusel, aga see pole kuidagi tajutav. Aga kui meie juures oli tol pühapäeval tärkav kevad, siis mida kõrgemale tee meid viis, seda selgemalt sai kõrguste vahest ka aru. Säntise suunas vurades klõpsasin nii umbes 15 minutit enne kohalejõudmist pildi. Märkate, kuidas meie kõrval isegi veel sellel kõrgusel rohi juba rohetab, aga veidi kõrgemal on veel eelmise talve kolletamise jäljed?

Ja seal, otse meie ees ta on, lumine Säntis. Nentisin Andreasele, et nüüd ma tean seda ettekujutuse-toitmise-trikki! Ka meie suhteliselt lamedas kandis saab teha Šveitsist hurmavaid turistikaid – vaja on lihtsalt kevad ära oodata ja loota, et lumi mägedelt veel nii kiiresti ei kaoks.

Ja umbes kaks minutit ja mõned käänukad kurvid hiljem, olime me juba nii kõrgel, et… maapind oli lumine. Metsane mägi sellele pildid (vasakul) on seesama, mis ülemisel pildil. Loodus on vahel ikka nii krutskeid täis! Kaks minutit varem ei oleks osanud seda küll veel nii järsku oodata.

Edasi läkski aina lumisemaks. Aga teed olid puhtad ja enamasti ka kuivad. Õhusoojus oli paras ja see oli meelitanud välja ka hordide viisi kaherattalisi. Nii mootoriga kui ka ilma. Istusime Säntise jalamil tükk aega välikohvikus ja nautisime ilma ja mõnusat einet. Lühikeste käistega, sest jakiga oli liiga palav. See on ikka ja jälle koht, kuhu tagasi sõita isegi siis, kui kalli raha eest “liftiga” tippu ei tõuse. Tipp, kusjuures on sel pildil see terava antenniga sakk vasakul servas. Pildil näitab ta end tagasihoidlumalt, kui ta seda tegelikult on. 🙂

Järgneva nädala jooksul oli soojust ja päikest ja jahedust ja vihma. Kõike läbisegi. Linnud sädistasid veel hoogsamalt, metsaveeres tõstsid ülaseid oma nõtkeid päid salaja juba ülespoole, hiirekõvadest said lehed. Koeraga jalutamas käies muigasin, et ma vist ikka eelmisel kevadel ei kujutanudki ette, et siinsed ümarad murunõlvad meenutasid mulle oma suvaliselt paiknevate priimulapuhmastega teletupsumaad. Päriselt ka. Ma pole midagi sellist kusagil mujal kui Teletupsudes vist näinud. Eestis kindlasti mitte. Äkki kunagi ammu Inglismaal, aga vaat pead ei anna. Minu kujutlustes on kevad siin üsna teletupsu-maa nägu ja kuna ma veel ühtegi arvestatavat päriskaadrit pole kinni püüdnud, siis kujutage nüüd hästi hoolega ette, et lainetavatele muruväljadele on tipitud ilma igasuguse plaani ja süsteemita erivärvilisi madalaid lilletupsukesi. Umbestäpselt nii nagu siin ja veel hullutavamalt:

No paneb ju naeratama see nunnuduse üledoos?! 😉

***

Kuna me laupäeval olime pikalt kontoris, siis toidupoodi me ei jõudnudki. See tähendas aga seda, et meie külmkapis oleks ulgunud esmaspäevani üsna harjumatu tuul. Pühapäeval on kõik poed siin meie kandis kinni. Lähim äkki ongi Zürichi lennujaama oma?

Toidupoodide värk on minu jaoks siin vist üks raskemaid asju olnud. Eestis meeldis mulle 22:40 end Järve Selverisse vedada ja südamerahus ning vaikuses segamatult oma vajalikud ostud sooritada. Siin aga läheb pood kinni tavaliselt õhtul kell 19. Reedel kell 20 ja Laupäeval olenevalt poest 16 või kell 17. Jah, meist arvestatavas kauguses on kaks tanklat. Aga need pole nagu meie Statoilid jma, kus sa sisuliselt saad kõik oma soovid ja vajadused rahuldatud. Valik on ikka paaaaalju kitsukesem ja kinni pannakse nad ka 21, hiljemalt kell 22.  Aga siiski parem kui ei midagi. Seega tanklasse minek oli kindel.

Ma poetasin nii möödaminnes ja naljaga, et kuule, lähme parem jala. Mäest alla hoogsal sammul oli astuda nii 45 minutit. Õhtupäike soojendas mõnusalt ja me astusime käsikäes toidu suunas. Tee peal avastasime, et vahepeal on tõeline kevad kätte jõudnud. Suured põlvekõrgused nartsissid ja mummulised hüatsindid õitsesid täies ilus. Tulbid on oma ninad juba maa sees välja pistnud ja kõiksugu dekoratiivkirsid on uhkes õieehtes. Nii ilus ja magus oli mäest alla kõmpida.

Tankla juures oli vaikne. Pisikeses kohvikunurgas istus vanapaar ja Andreas õhkas heldinunult, et see on tema lapspõlve üks armsamaid nädalavahetuse-mälestusi. Pühapäeva pealelõunal käisid nad isaga alati koos autot tankimas. Isa siis istus ja jõi ära oma tassikesi kohvi ning tema oma klaasikese limpsi. Sinalco-limpsi. Mis on apelsinimaitseline ja maitseb ka veel kaasajal üsna samamooodi kui vana hea Fanta, mille maitset mu lapsed kunagi isegi tundnud pole. Mäletate veel?

Igal juhul istusime me korraks maha, Andreas jõi ära oma kohvi ja mina vaatasin niisama ringi. Statoil oleks siin muidugi jumet, aga nii, nendemoodi, ilma hotdogi ja burksi ja kookideta, on ka päris tore. Tänu Andreasele ja tema helgetele mälestustele. Muidu vist oleks nutusem.

Noppisime pisikeselt letilt saia ja vorsti ühes – sellega saame üheks õhtuks söödud ja filmi ka vaadatud. Ja Andreas võttis ühe purgi oma lapspõlve lemmiklimpsi ka, sedasama Sinalcot (mille nimetus mind siiani muigama paneb). Tankla kõrval plõksas ta limpsi sätendavate silmadega lahti ja mina püüdsin ta kinni ning sain pool limpsi endale. 🙂

Kodus ootasid meid “Kubo” – imearmas täispikk multikas ja Vancu, kes eelmisel nädalal otsustas, et tema napilt kaks kuud kasvanud juuksed on liiga pikaks veninud ja ta neisse koolis vahetunni ajal oma pinali-käärid sisse lõi. Nakitses natuke. Kaks päeva hiljem natuke rohkem ka veel. Õpetaja kirjutas ja vabandas. No arvas, et ma pahandan või midagi. Ma vastasin talle rõõmsalt, et mul pole sellest midagi, natuke vara veel on, aga ehk ta harjutab kätt. Siiani pole kumbki me poistest ise asja vastu huvi tundnud, aga nad on mind ennastki korduvalt oma juukseid näinud maha lõikamas ja ajamas, ju see asi ikka geenides on 😛 Aga seda arvasin ma küll, et no sedasi teiste ees ja koolis pole see ok. Äkki annab veel mõnele lapsele, kelle peres juuksed tähtsad on, halva idee ja seda pole vaja.

Meil oli plaan nüüd nädalavahetusel ta juuksed maha ajada. Plaan paigas ja hakkasime asjaga aga peale. Tema enda näritud tukast saate siin pisut aimu ka. Päris huvitav lõige oli.

Andreas juba alustas selle suure puhma nudimist kui mul korraga hiilgav idee tuli. Las poiss lõikab ise enda juuksed maha. Saab ehk isu täis. Või vähemalt kogemuse võrra rikkamaks. Saab aru, et see on ok, aga palun, tehku seda kodus või mingu juuksurisse. Et lõikugu aga julgelt ise ja kui isu on täis, siis me ajame ülejäänu siledaks ja ongi asi selleks korraks korras. Poiss siis nüsisiki siit ja sealt ja mina sain pildile vaid usinalt vingerdava udukogu ja siis andis Andreas kõigele 5 millimeetrise lihvi ja mina käisin kõrvad ja kukla veel ka kääridega üle. Poiss oli jälle poisi nägu. Ilus ja sile. Sellise karvakasvuga võiks me hakata ookeanide pealt õli koguma. Varsti jälle 🙂

***

Täna hommikul ärkasin ma nagu tavaliselt ikka. Ajasin kamba jalule ja siblisin siin ja sahmisin seal ning lippasin koeraga õue. Maailm lõhnas mulla ja niidetud muru järele. Agarad tegelased olid hoovi peal juba ametis. Kiirteel kõrvalistujana Vancu kooli poole vuhisedes sain aega, et uudistele pilk peale visata. Ja siis selgus, et… kohevarsti algab kevad. Päriselt. Ma pean tunnistama, et mulle meeldib Šveitsi kevad väga. Eesti oma meeldib ka vägaväga, aga seda peab vahest jubekaua ootama ja siis saab ta liiga kiiresti läbi.

Päevapeale tegin ma natuke teletupsunalja ja kaevasin sahtlipõhjast välja ühe eriti õnneliku Lilli. Kevad on käes! Südames. Peas ja igal pool mujal ka! 🙂

Kelmikat kevadet teile kõigile! Juhhuu!