Me kolime Eestisse. Algus ja 21. detsember

Siit algab meie parajalt pöörane Eestisse kolimise päevik, mida ma terve kolimise vältel oma FB ajajoonel pidasin 🙂

 

o.

kell 09:10

Hee! Ma panin just pere teele – poiste eelviimane koolipäev on käes – ja viimasel minutil ärgates oli mu sisekõnes nentimine, et ei! ma ei arvuta, mitu tundi on kolimiskaravani stardini, sest aega on nii vähe alles, et pole aega arvutada, kui palju on 3 x 24 tundi. Nüüd, tänu FB-le, ma selle aja leidsin. Torman tagasi asjade juurde, sest see kolimine on sel korral nagu kõikide arvestuste ja eksamite vanaema. Võimas ja vajab peenhäälestatult kohalolekut.

Tavaliselt on meie peres ikka Andreas see, kellel on telefonis mingi olulise sündmuseni jäänud päevade lugemise äpp või asi. No et näitab ekraanil kohe kellaajalise täpsusega ka, kui palju on veel selle või teise hetkeni aega jäänud. Või siis ka sellest juba möödas, kui ta seda jälgmist pole lõpetanud. Me suviste pulmade aeg jookseb tal seal siiani. Aga vaat kolimise aega pole, sest see on hell teema ja me natuke ikka kardame ka seda.

Meie viimased nädalad on möödunud sorteerides ja pakkides ja ome elule ja valikutele hinnanguid andes. Vaikselt hakkab päriselt kohale jõudma, et me PÄRISELT ka hakkame nüüd kohe kolima kogu oma elu ja elamist Eesti suunas. Ja miks? Selleks, et mina saaksin tulevastele õdedele lasteõendust õpetada ja seda maailma paremaks paigaks muuta. Kui mul ei oleks seda suurt sisemist põlemist, siis me ju ei tulekski. Seega peab see lõõm ikka väga võimas olemas. On ka.

1.

kell 10:03

Nii. Kuniks teie ootate jõule ja meie kolimist, siis kasutan ma selle hullumeelsuse emotsioonide salvestamiseks enda FB ajajoont. Seega ärge pange pahaks, kui ma liiga aktiivseks muutun seda kõike ikka selleks, et hiljem oleks hea ikka lapselastele ka pajatada neid selle aasta hulle jõuluseiklusi.

Ja ausalt, kui kedagi häirib see reaalajas päeviku pidamine siin, siis andke andeks ja leidke viis, et halbu tundeid ei tungiks peale. Ma tunnen, et minul endal iseenda jaoks on hetkel seda vaja ja see on minu jaoks mugavaim viis.

Hetkel sujub pakkimine hästi helgelt selle Austria kunagise eurolaulu saatel

2.

kell 11:32

Ja me ei paki mitte ainult enda elu vaid ikka kingitusi ka! Muidu ei saa! Poiste suurepärased õpetajad on kõik ära teeninud kallistuse ja ühe väga erilise tänukingituse, millest nad hiljem saavad sooja jooki juua ja häid mõtteid mõtelda.

Nagu Tan ütles – see on esimene kool, kust tal kahju lahkuda on. Esimesest neljast ei taha ta oma kuue kooliaasta jooksul rääkidagi. Ja Tannu marulahe prantsuse keele õpetaja vastas talle seepeale, endal pisarad kurgus, et ainult need asjad, mis südamesse lähevad, neist on meil kahju. See pani ka poisi asju teise pilguga hindama.

See pisike kool on meie südames. See kool andis me poistele tagasi usu ja tahtmise ja koolirõõmu. Meie asi on nüüd seda hoolega hoida ja edasi kanda. Aitäh! Ja Eva pühib liigutusest krokodillipisaraid…

3.

kell 14:13

Veel viimased, need kõige väärtuslikud vidinad, leiavad oma kindlaid kohtasid kastides, et turvaliselt koju jõuda. Seda “veel viimaste” asjade tunnet olen ma juba nii mitu korda tundnud ja arvata võib, et avastusi tuleb veel.

Siit pildi allservast leiab mu mõlema pulma (2000. ja 2016.) lõbusa keraamilise tordikaunistuse, mis on ostetud ammu aega tagasi Rahumäe surnuaia lillepoest (see seal Alfredi pubi kõrval). Aga no need oleme nii meie. Roheline konn, kes Vancu liiga varajase sündimise järel haiglas olles ja ikkagi Mustika lastetubade kujunduskonkursiks valmistudes printsessi toa jaoks valmis sai. Mõmmiku ostis Andreas kord meie tulevase lapse jaoks – no me ikka veel unistame. Valge sokk, millel on mu haldjas, ootab ikka veel tolmukotiks saamist. Ja kolme õega kaelaehe tuli just õigel hetkel lagedale – seda on mul täna vaja. Aa ja karu all on karp, mis küll ei paista, aga seal asuvad mu poistele nende sündimisel ostutud sõrmustest, mis nad saavad kätte siis, kui nad 18 saavad. Vot selline hetk pakkimiste keskel.

Taustaks kõlab Mamma Mia (Abba) soundtrack. Kes mind lähemalt teab, teab, et need lood kõlavad alati mu erilistel päevadel. Tunde!

Varsti peame poiste kooli minema pisikesele hüvastijätu-peole. Seniks müttan edasi.

PS kolme õega kee riputan kaela. Vist on hetkel vaja.

4.

kell 14:38

Kes teab, mis see on? 🙂

Igal juhul läheb see SEE meie hiigelsuurele helesinisele kopika-seale turvaakestaks.

Älin muidugi teadis ja kilkas kohe, et see on keks. Sellesama Mustikas kujundatud printsessitoa vaip 🙂

5.

kell 16:00

Kaks (suurjalgset) Frodot jõudsid poiste kooli hüvastijätu-peole! 🙂

Neil on kohe kooli välisukse kõrval külaliste jaoks olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab välisjalatsite peale piste. Kuna tänavad on siin on võrreldes Tallinna tänavatega uskumatult puhtad ning tolmu- ja porivabad, siis tegelikult ei tassiks me nähtavat mustust sisse ka otse sisse kapates. Aga need sussid on nunnud ja meile alati palju nalja teinud. Kahju, et nad pildil nii kauged ja pisikesed tunduvad 😛

6.

kell 17:11

Poiste pisikesed peod olid imearmsad. Kogu see kool on. Emotsioonid, need imelised, on läbi lagede.

Vancu peost ma pilti ei taibanudki teha, aga me sõime kooki ja küpsiseid ja siis andis õpetaja talle üle tema enda koolis ja koolireisidel tehtud fotodega käsitsi kokkukleebitud albumi, millesse Vancu klassikaaslased olid talle ka häid soove kirjutanud. Ja siis sai Vanc valida, millist mängu nad veel koos mängida saavad. Loomulikult valis Vanc oma lemmiku, Libahundi 🙂

Tannu pidu oli sarnane. Ta sai sarnase albumi nagu Vanc ja õpetajaid pühkisid pisaraid oma suure sõbra lahkumise pärast ja mina pühkisin selle pärast pisaraid, et keegi liigutatud on ja ütlesid kõik, nii klassikaaslased kui ka õpetajad, mis neile Tannu juures kõige enam meeldib ja mida nad talle soovivad. Nii ilus oli olla!

Klassiõpetaja oli ise teinud superhea koogi ja Tan sai seda oma käega lõikuda ja jagada.

Ja siis jagasin mina kõigile poiste õpetajatele ja abiõpetajatele ja abistajatele kingitused laiale ja kohutavalt kurb oli neist lahkuda. Neil meist ka. Uskumatu, et üks kool võib nii naha alla pääseda ja südamesse pugeda. <3

7.

kell 18:02

Tankimine. Kui kodus ei saa ja kähku on vaja. Need näod ja olemised on ikka pääääris närtsinud juba ja mina pakatan suurest tegutsemisinnust, khmm khmm 😛

8.

(Selle sissekande tegi Andreas minu ajajoonele)

kell 19:01

Back in packing.

Ja lisas ta ka ühe toreda laulu ühest toredast multikast, mis räägib ühe toreda loo muuhulgas ühest toredast gorillast, kes laulab  I’m Still Standing! Jeee! Jeee! Jeeee! – Justnii nagu meie siin ja praegu! 🙂

9.

kell 19:45

Magus unenohin mõtelge ise juurde 🙂 Ja minu itsitamise kõhin kah 🙂

10.

kell 21:57

Käsi püsti, kes neid nõukaaegseid kaunitare mäletab?!

Tuleb tunnistada, et ma vihkasin neid froteest rätikuid juba pisikese plikana. Mitte nii väga roosat ja roose vaid seda hamstrimoodi elu eest paremate palade kogumist. No jah, inimesed kes kõike olid näinud, teadsid, et alati saab hullemini minna. Hullemini ka kartuli koorte söömisest ja euroliidust ja seepärast oli vaja defkasid asju koguda. No et siis, kui see pisike plika, ma ei tea, mingi 5-6ne äkki, on suureks saanud ja ellu või abiellu astub, siis on tal kaasavara ja veimevakk juba kenasti koos. Egas ma mingi kehv pruut saand olla. Ikkagi kapteni tütar, hea partii! Neid asju korrutas mulle maailm, mul olid sügavalt pohlad neist asjust ja mehele plaanisin ma nagunii enda isale minna ja tal olid juba käterätid olemas ju. No vot.

Aga ema leidis ikka, et peab koguma. Ja mõtle veel, kui ilusad! Rooooosidega! Valida oli punaste ja roosade vahel. Kuna õde oli puhta titt alles, siis lasti mul valida endale värv, mitte, et see üllatusena tuli, et ma neist kahest roosa valin. Ma teadsin juba maruväiksena, et ma üks sõnnipurikas olen ja sõnn oli nagu härg ja härgadele ei meeldi punane… mitte, et neile ka need roosad lehvivad rätikud meeldinud oleks. Ma olin lapsena juba põhimõtteline – poiste värv on helesinine ja tüdrukute oma roosa?! No hello, kes, krt, ütles, et nii on?! Nii kaua kui ma ennast mäletan, oli lapsena mu lemmikvärv helesinine. Juba põhimõtte pärast, sest mitte keegi ei tule mulle ütlema, et ma olen plika ja mulle peab roosa meeldima. Vot. Ilusad murtud karva tumedamad sinised meeldisid mulle ka, aga ma ei talu tänase päevani liiga-sinist ja sinakasrohelist-rohekassinist, sest see tekitab minus segadust, millal on roheline nii sinine, et ta enam pole roheline ja vastupidi ka. Nõme dilemma 😛

Nii, aga kui sa oled üles kasvanud kodus, kus ema suure tumepruunide läikavate ustega kapis on tervelt üks riiulivahe mulle ja õele kogutud tuttuusi rätikuid, mis ootavad me suureks saamist ja enne neid kasutada ei tohi… siis suureks saades ei taha sa neid rätte ka kasutada. No ei oska isegi, sest kuidagi nii sees on, et neid tuleb hoida. Lapse loogika – vaadatavad tarbeesemed!

Võib-olla oleks kõik lihtsam, kui kõik see hunnik oleks sama värvi. Ma otsin neis asjus alati sarnasuse või tõelise erinevuse harmooniat. Aga need on lihtsalt erineval ajal toodetud sama mustriga roosad roosirätikud, mida ema läbi ma ei tea mis augu ja letialuste kokku kraapis meile.

Ma olen nendega pool elu (20+ aastat) kolinud, kusjuures pildil on vaid need kolm, mis on samat värvi!, ja ma pole suutnud neid kasutada. Aa ja kui ma nii suureks sain, et ema need mulle üle andis, oli elu ja maitse juba sedavõrd muutunud, et ma oleksin roosa asemel raudselt hoopis punase valinud. 😛

Istun siin tõsise dilemma ees. Ma ei saa neid kasutada ega saa neid ka ära visata. Nad ei meeldi mulle endiselt, aga elu ja aeg on neile mingi isemoodi väärtuse juurde pookinud ja siin ma siis omadega olen.

See oli ood nõukogude emadele ja roosadele roosidega kuivatusvahenditele. Ja sellele järgnes postituse all veel omajagu nostalgiline ja väga armas tunnetetorm minu sõprade mälestustest ja muljetest ja froteerättidest. Ärge unustage, kell oli selleks hetkeks Eestis juba uude päeva tiksunud 🙂

11.

kell 22:25

No ei saa! Ma pean seda jagama! Magav Andreas onju ometi vaatamisväärsus omaette kõige selle kaose keskel? Mina pakin krõbinal ja kolin ja tema magab nagu nott 😛

No ja vaade kogu sellele meie toa pardakile ka. Ilmselgelt ei suuda ma ta õiglast und segada 😛

1 nädal jõuludeni

Mina võitsin! Mina võitsin! Üks kord elus olin ma esimene, kes oma suure kalendrisöömise mõistatusega siin peres sai esimesena hakkama!

Vanc vaatas lõug lõdvalt nabani rippumas mu laperdavate akendega tühja kalendrit ja võidurõõmsat kiljumist ja ennast kogudes uuris hääles hämmeldus:

“Kuidas seeeee juhtus?” ja lisas sügava hingetõmbe järel “aga täna pole ju veel 24… või on?”

Tan ainult itsitas suu lõbusalt kõrvuni, kui ma tema tuppa tühja kalendriga oma vägitegu kuulutama läksin. Ta teab küll seda aastat, kui Vanc esimesel kuupäeval sõi ühe… kalendri tühjaks. Teisel asenduseks toodud kalendri ja nädal hiljem venna oma ka. Sellega oli tema jõuluootus tol aastal lahendatud. Aga see oli ammu. Aga Tan mäletab. Ja tekkinud pausi peale uuris Tannu kõrvaklappides ta sõber, et kuhu ta kadus ja Tan vastas naerdes:

“Ohh, see on ainult mu ema. Tema selle aasta advendikalender on edukalt söödud.”

Igal juhul sel aastal mina võõõiiiiiitsiiiiiin! Juhhuu! 😛

Ja FB meenutas täna hommikul, et kunagi ammu, minu eelmises või üleeelmises päkapikuelus, sai minust koos kõigi Älini ja Tannu lasteaiarühma kiusukarudega tehtud seesugune lõbus päkapikupilt. Täiesti aegumatu kaader!

Kauneid kiusuvabasid jõule teile ka!

Me läheme nüüd keldrisse pakkima ja sorteerima. Stardini pole enam nädalatki! Ja noh, ega seda šokolaadi seal kalendri seest polekski olnud hiljem aega enam süüa 🙂

 

Esimene jää

See hetk, kui sa jooksed viimasena elu eest auto suunas, sest kahe tüübi esimese tunni alguseni kõrvalkülas on veel vaid 9 minutit aega ja leiad autos stardivalmilt ootava seltskonna asemel kolm õnnelikku tüüpi hoopis raginal jäätunud porilompi varvastega toksimas. Kõik kolm. Aega maa ja muna! Ikkagi selle talve esimene jää!

Hilinemise eest oleks kummagi lapse eest trahv 20 raha, a keda see huvitab, kui maailm selliseid lõbustusi pakub. Elu on imeline!

Poisid jõudsid kooli 1 minut enne algust. Tagasiteel, jälle me oma linnas foori taga passides, teatas Andreas täiest tuima torinaga kellanumbrit 08:18 passides:

“20 minutit tagasi olin ma alles voodis pikali.”

Ta vist tahaks edasi magada?

Või alles magab?

Ja mina naeran nii, et pisarad voolavad.

Esinduspildi otsingud

Eile saabus kätte see hetk, kui mu mõttes kantud plaanidest hakkas korraga reaalsus läbi rebima ja ma taipasin, et no nüüd lähebki päriselt asjaks.

Mul oli vaja cv juurde haakida endast mingi vähegi esinduslikum pilt ja ma sain albumites sobrades ja lootust kaotades aru, et kogu mu elu on viimased aastad olnudki üks lõputa kino. Mitte, et see kinovärk tore pole olnud 😛

Minu ainus kriteeriumile vastav pilt on vist lastehaigla töökaardi jaoks tehtud foto aastast eeee 2013? Koooohuuuutaaaav, hihiii! Ja seda ma ei saa ju ka lisada, sest sellist soengut ja juuksevärvi ei plaani ma lähema 20 aasta jooksul uuesti kanda.

Või on täiesti ok veendunud elegantsusega lisada mõni kõrvadega pilt oma üsna tõsiseltvõetavale ametlikule eluloole? No et siis nad teavad juba ette, millega riskivad? Näiteks see pilt jääb mulle juba väga mitmes kord ette. Ei sobi või? Näitab, et mu ema on viisakas inimene ja kannab rulle ja puha. No et… parandamatu – võtke või jätke!

Oleks ju aus võte. Selline olek on minu puhul juba täiesti normaalsuseks kujunenud. Aga ma vist peaks püüdma ikkagi kohaneda üldiste normidega veidi? Vähemalt alguses ja sissejuhatuseks. Edasi läheb nagunii jälle kinoks ja tuleb loota tööandja huumorisoolikate taluvusele. Aga noh, alati tuleb jääda iseendaks ja juba ma triivingi selle mõtte juurde tagasi.

Aga lappan ikkagi õrnas lootuses veel veidi edasi. Natuke on ehk veel lootust näida normaalne. Hmm, huvitav, mida arvaks tööandja, kui ma lisan cvle sellise suure lapsesõbra pildi? Aitäh Laura, laenulaste eest! Lasteõendust ja imikute hooldamist õpetades sobivad pildile ju ka lapsed. Kinnituseks või nii, et ma mõnda isendit ikka oma elus ka näinud olen? 😉

Ei? Mnjah. Tundub, et mu kõige soliidseimad pildid on üldse siilikaga. Võib-olla peaks siis lihtsalt soengu kaasajastama? Ja tegelikut on mul hetke üsna talutav pilt ka passis, roosa peaga, aga kust iganes ma seda pilti ei otsi, siis ma ei leia seda me riigi internetiajastu bürokraatiarägastikest üles. Kahju.

Hmm, aga see on ja täiesti soliidne pilt? Ja täitsa mina kohe.

Jätsin selle pildimõtte ööks selginema ja hommikuks oli asi klaar!

Teate, vahel on kohe turgutav selline tagurlik protsess enda sees läbi teha ja iseennast taas sügava veendumusega üles leida. Elu on krdima lühike ja elada seda kellegi jaoks meeldimiseks ja sobitumiseks on lihtsalt nõõõme. Et peaks mahtuma kasti? Näiliseltki? Mitte iial!

Seega läks mu eluloo külge see pilt:

See, et ma hetkel punane pole, ei tähenda midagi. Aga väljendab ta kõige tabavamalt mu sisemist põlemist ka välispidiselt. Ja kirjalike faktidena lisasin ka need värvikad elemendid reaalsusest, mis alguses kõrvale jäid, sest kui ma ei kõlba nii nagu ma olen, siis polegi vaja, siis ma ei taha ju nagunii, sest ma ei kavatse hakata kedagi teist etendama kui iseennast. Ja see, kuidas ma ajas kujunen ja muutun, seda ei tea isegi mu haldjast ristiämblik. Kirjutan ja joonistan ja mõtlen ma ju ikka edasi iseenda moodi. Seega, ei mingit lõhestumist. Lihtne! Uhh, kui hea on olla!

Ja nüüd siis ongi päriselt ka nii, et me kolimegi Eestisse ja ma hakkan hoolega tööle ametis, kuhu mu süda mind kõige enam kutsub. Juhhuu! 🙂

Soome sada ja seened

Mulle tundub kuidagi, et kõik räägivad ja elavad viimastel päevadel kaasa Soomele. No ma siis ka. 🙂

Täna on ka mul natuke tähtis päev, sest täpselt 26 aastat tagasi astus mu jalg esimest korda Soome pinnale ja mul oli sel ajal tunne, et ma olin tuttavatest-sõpradest kõige viimane, kes kunagi veel Soomes käinud ei olnud. Muidugi polndu see tõde, aga 14aastase maailm on kord juba üsna mustvalge. See, et ma selleks ajaks Aafrikas ja kaks korda teisel pool põhja polaarjoont ja kus kõik veel käinud olin, ei omanud tähtsust, sest Soomes ma ju polnud käinud. Mõelda vaid, tol aastal sai Soome alles mittemidagiütlevaks 74aastaseks ja Eestis oli käibel endiselt veel rubla ja me olime telekast kogu elu näinud, milline see Soome on, nagu unelm ja unenägu, aga oma näpuga katsuda polnud ma seda veel saanud 😛

Läksime laulukooriga esinema, kõik hirmus elevuses… ja siis kõlas bussis raadiost uudis, et Freddie Mercury on meie seast lahkunud. Ta suri küll poolteist nädalat varem juba, aga ju sel ajal liikus info kuidagi palju aeglasemalt. Ja siis me kõik koos nutsime seal bussis enne imelises kaljukirikus esinemist. Enamus polnud Freddiest kunagi varem kuulnudki, aga nutsime ikka. Sest jube kurb oli, et keegi kuulus mees, keda me ei teadnud, ära suri. Pubeputukate massihüsteeria esimene ilming minu elus.

Pikalt Soome ringreisilt ostsin ma elu ühe ja ainsa originaalhelikassetti – Bryan Adamsi värske albumi oma, Emale viisin mitmest vinüülplaadist koosneva Mozarti parimad palad ja mul oli saapaid vaja! Ema oli mulle kaasa pannud raha, et ma saaks endale saapad osta, sest Eestis ju polnud mingitki valikut. Neid samu nahksaapaid kandis ema veel mõni aastat tagasi lund rookides. Head saapad olid. Kassett nii hea ei olnud, sest keris kohe esimesel korral vahele, voltis lindi peenikeseks lõõtsaks ja makist välja võttes lõikus katki. Ma usun, et Bryan laulis ikka sama nunnult selle helikandja peal, lihtsalt minu suur raha oli tuulde lennanud.

Ja kui ma Soomest lõpuks tagasi Eestisse jõudsin, selgus, et meie totaalsest jobust füüsikaõpetaja oli mulle trimestrihindeks vahepeal kiusust kahe lajatanud. Mitte teadmiste, vaid krt teab mille pärast. Ja kui 9. klassi trimestrihinnetest üks on juba kaks ja kevadel ootavad nende kahe esimese kolmandiku hinnete põhjal keskkooli sissesaamised, siis unusta ära! Karjalaut ja kartulivõtt on parimal juhul Su tulevik, preili! See hindeinfo tuli nagu välk selgest taevast mu jaoks hetkel, kui ma sadamas sooja autosse istusin, et koju kingitusi laiali jagama sõita. Siis selgus ka, et laulukoori ma minna ei tohi enne, kui olen füüsika selgeks saanud. Mujale ammugi mitte.

Aga meil oli kohe reede õhtul koolis ootamas disko. Appi… mäletate, kui popiks said korraga 90ndate alguses koolide tantsupeod? No vot, mujale mind nagunii ei lubatud, kuigi KÕIK käisid, aga oma kooli turvalisele peole ei lubatud mind füüsikahinde pärast. Aga ma tahtsin ju minna. Ma pidin sinna minema. Mamma seisis isa püksirihm käes uksel ja ema õiendas niisama ja kui siis helises telefon ja keegi emale helistas, siis kargasin ma uksest ühe ropsuga välja ja jooksin mäest üles ja sain kohe bussile. Nutsin ja värisesin seal kollase nr 36 Ikaruse peal ja mõtlesin endamisi, et kõik need inimesed vahivad mind ja mitte keegi ei küsi, miks ma nutan ja mis juhtus. Arusaadav, et ma oma lugu neile ei tahtnud rääkida, sest olin ma elus esimest ja viimast korda kodust putku pistnud. Aga no nii teoorias, miks ometi keegi ei uurinud, mu käest, sest kell 9 õhtul pimedal ajal võib ju mida kõike juhtuda. Peole ma ei läinud. Kartsin, et vanemad tulevad mind sealt otsima ja se eoleks eriti mark olnud. Redutasin poole ööni pinginaabri politseinikust naabri juures ja mingi kell viis ta mu lihtsalt koju tagasi. Andis pidulikult vabal ajal vormi riietatuna mu emale üle, et ma nii palju riielda ei saaks. 😛

Vot selline, kergelt pöörane ja suurte järellainetustega, oli minu elu esimene reis Soome aastal 1991. Nagu mu elus ikka, lahenesid kõik mu probleemid ootamatult. Ja Soome, sinna jõudsin ma elu jooksul veel sadu ja sadu kordi. Isegi elama ja õppima mõneks aastaks. Mulle Soome meeldib. Ja mämmi ja Runebergi kook ja sadonkorjuujuhlat ja tuhat muud pisikest ja suuremat asja. Palju õnne, Soome ja kõik mu sõbrad soomlased 🙂

 

Meie Švetsi raadiod täna Soomest ei räägi. Nemad räägivad hoopis Donaldi avaldusest Iisraeli kohta ja juba mitmes kord sellest, et minu kõige lemmikumal bändil, Green Day, on  täna 30. sünnipäev. Ma küll ei tea, kust nad selle info võtavad, sest bänd moodustus juba 86. aastal, aga no kui pidu, siis pidu. Meie oleme endiselt kõik ütlemata noored ja vitaalsed! 😛

Agent H. Happy

Happy on meie koer ja te olete temaga piltide kaudu vast juba tuttavad? Ta on meie pere liige olnud veidi enam kui 2 ja pool aastat. Eestist Šveitsi kolinud Šveitsi valge lambakoerana tekitab ta siinsetest elanikes tõu äratundmist ja tunnustavat mühinat. Ikkagi oma. Kuigi mul on alati tunne olnud, et temasuguseid valgeid koeri leiab Eestist palju rohkem kui siit. Ta on selline pikakarvaline ja üldse mitte pikajuhtmiline. Tema on koer ja meie oleme tema lambakari.

Võiks ju arvata, et ta on täiesti tavaline perekoer. Tahab joosta, mürada, süüa-juua, väljas käia, magada ja mängida. Või seda kõike ja korraga.

Ja tahab alati inimese juures olla ja noh, diivanil tahab magada ka. Kodus on tal oma onn, aga töö juures on ta seal, kus toredam. Näiteks täna oli lõunapikutust tegeva Andrease juures. Magada talle meeldib. Eriti, kui ta pole ainus, kes magab. Selles osas on ta nagu Vancu – hea on magada siis, kui keegi lähedal mõnusalt rahulikult nohiseb 😛

Nii. Et me siis arvasime, et ta on täiesti tavaline koer. Meie jaoks eriline, aga muidu ikka tavaline. Aga kui me Ungaris Andrease vanemate juures üleelmisel suvel külas käisime, siis selgus korraga, et me oleme oma rinnal soojendanud… tõelist missioonitundega salaagenti! Poisid ei tahtnud magama minna ja Andreas siis rääkis neile suure saladuse, mida ta ühel ööl näinud oli. Vancu ei suutnud alguses seda kõike isegi uskuda, aga noh, üks pluss üks sai kokku pandud ja pidi ka tema nentima, et tõesti, Happy vist ikka tõesti on enamat, kui lihtsalt meie nunnuloom.

Vahel ikka tulid agent H. Happy (see H häälgib meie majas inglispäraselt  “eidzh”, aga teie hääldagi ikka nii, nagu teile rohkem passib ja see H tuleb tema ametlikust nimest Helevalge Happy, mis on elu jooksul täienenud ja tema täisnimi on pidulikult Estrellest Helevalge Habras Helbeke Happy, sest vahel on ta peast ikka täitsa helbeke 😉 ) nii, ühesõnaga vahepeal tuli agent H. Happy teema poistega taas jutuks ja nad uurisid, et millega ta vahepeal ka tegelenud on. Ajapikku lisandus talle ka pisike abiline, agent G. Giulietta, keda me arvasime olevat lihtsalt meie kääbushamster, aga ei. Meie majas ju toimub kogu aeg midagi. Oligi palju arvata, et see hamster siis vähemalt normaalne on.

Mõni aeg tagasi sai Vancu endale jutumasina – karp, mille peale saab asetada sellega klappiva tegelase ja siis see tegelane räägib oma loo. Komplektis oli ka üks tegelane, öökull Lulu, kelle sai ise rääkima panna. See tähendab, öökull lubab enda mälusse salvestada sinu enda jutu. Lulu peale rääksid Vanc ja Andreas koos esimese ametliku “Agent H. Happy” loo ja mul on ammu aeg see sealt ka paberile kirja panna, aga pole veel jõundud. Vanc kuulab seda pea igal õhtul ja me oleme Tannuga paaril korral Vancu tuppa rõõmsalt vaatama kiirustanud, et kas Andreas on töölt juba koju saabunud… aga ei, ta vaid räägib agentkoera lugu karbi ja öökulli vahendusel 😛

Aga eelmisel nädalal oli vaja Tannul kooli jaoks kirjutada lühike lugu. Vaba teema. Peab olema algus, teemaarendus, lõpp. No et laused peavad omavahel kuidagi koos ka püsima. Tan imes virtuaalset sulepead nii ja naa ja ahastas, et no tema ei oooooskaaaa. Nojah, inspiratsioon tuleb üles leida. Pakkusin, et meil on jutukuubikud, et äkki on neist abi. Veeretas nii ja veeretas naa, no muhvigi, juttu ei tulnud. Vanc sättis juba magama ja tema toast kostus tuttav lugu… Muidugi, millest siis veel kirjutada, kui mitte oma koerast! Ja Tan hakkas kirjutama. Ja kirjutas. Vahepeal küsis nõu ja arutasime asja üle veidi ja selleks ajaks kui Andreas õhtuselt jalutuskäigult Happyga naases, oli lugu purgis. Andreas aitas veidi vigu parandada ja Vanc ei suutnud enam oma voodis püsida, vaid tuli ka seda põnevat värki vaatama.

Kuna Vanc endiselt saksa keelega sõber pole, ega minagi pole, aga lugu ma juba teadsin, siis tahtsin hoopis hirmsasti teada, et kui nüüd Andreas selle loo saksa keelest inglise keelde Vancule tõlgib, et kas lugu jääb ikka samaks. Lugu kõlab eestikeelselt umbestäpselt nii:

AGENT H. HAPPY

Mul on koer. Tema nimi on Happy. Ma arvasin alati, et ta on täiesti tavaline koer. Aga eile selgus, et tegelikult on ta hoopis salaagent. 

Ma ärkasin öösel miskipärast üle ja märkasin, et aken on lahti. Tulin voodist välja ja tahtsin akna kinni panna… aga sel samal hetkel lendas Happy akna kaudu tuppa ja sättis ennast minu voodile istuma. Ma olin sõnatu.

“Minu nimi on Happy, agent H. Happy ja ma töötan salateenistuse heaks. Ma palun väga vabandust, et sulle akna lahtijätmisega ebamugavusi põhjustasin.”

“Minu koer… räägib? Kas ma magan?!”

Aga Happy jätkas:

“Ma ei saa sulle rääkida kõigist oma tegemistest, aga sa pead mind usaldama ja hoidma meie tänase juhtumi kindlasti saladuses. Ma saan hetkel ütelda vaid nii palju, et me päästsime täna öösel meie linna tuleviku. Sul on vaja nüüd uuesti magama jääda. Head ööd, Tan.”

“Head ööd… agent H. Happy.”

Kui ma hommikul ärkasin, magas Happy oma kohal. Ma nägin täna öösel ikka eriti imelikku und… aga kui ma akna juurde läksin ja välja vaatasin, siis nägin ma seal väljaspool Happy jalajälgi. Aga me elame üheksandal korrusel.

***

Sellesama loo saatis Tan kooli:

Koolis pidi ta selle klassi ees ette lugema. Viimane lause pani kõik naerma ja õpetaja oli temaga rahul ja Tan oli elu ja enda ja Happyga rahul. Positiivsed kogemused on nii-nii olulised, olgu pealegi siis lihtsad ja lühiksed, aga ikkagi üdini positiivsed ja aitavad pisitasa uuesti kindlust üles ehitada. 🙂

Sellega oli siis ametlikult Happy-lugude algus tehtud ja Vancu oli veel enam kindel, et meil on vaja Happyst veel palju lugusid jutustada ja kirja panna ja mina pean neile lugudele pildid joonistama, AGA tema ütleb, mis neil piltidel olema peab. Ma küll ootan kõigi osapoolte koostööd, aga kuna Vanc on sujuvalt ennast projektijuhiks sättinud, siis no hea küll, ma kuulan tema ideed ka kindlasti ära. Ja nii siis tegin mina ka vaikselt asjaga algust.

Esimene katsetus kujutada agent H. Happyt lendamas näeb välja just seesugune. Uups… te ei teadnudki ju veel, et Happy oskab kõrvadega lennata? No jäägu see meie saladuseks hetkel veel, eks?

 

Kuna ma kõrvadega lendavast salaagentkoerast juba nii mõndagi tean, siis ei suutnud ma vastu panna ja pidin ta kiivermütsile kirjutama ka päris uue salajase lennufirma nime. Igaks juhuks selgitan ka. Kui Eestis oli omal ajal Estonian Air ja šveitslastel Swiss Air, siis “air” tähendab neis nimedes “õhk”. Aga õhk hääldub vägagi sarnaselt ühe teise sõnaga, mis on “ear” ja tähendab hoopis “kõrv”. Kui on olemas šveitslasest koer, kes öösiti salaja kõrvadega lendab, siis ilmselgelt kuulub tema lennutegevus uue salafirma “Šveitsi Kõrv” kõrgemal tasemel reeguleeritud vastutusalasse. Või midagi sellist. Lookirjutajad ei ole mulle veel edasisi juhtnööre andnud, aga selle pisikse nalja pookisin ma juba enda jaoks asjasse sisse ja jään nüüd huviga järgmist absoluutselt hullu agent H. Happy seiklust ootama 😉

Kõrvad ehk elu on karneval

Eelmine laupäev

… oli meil tegus tööpäev, aga kuna Vancul oli kindel soov sünnipäeval Daimi kooki süüa ja seda saab siinkandis vaid Ikeast, siis käisime Andreasega juba eelmisel laupäeval poes ära. Märkasime kontoris poolteist tundi enne sulgemist, et näe, veel jõuame, sest siin lähevad poed laupäeval hiljemalt kell 17 juba kinni ja lendasime kohale. Andreasele Ikea ei meeldi. Mulle ei meeldi sealt jällegi läbi joosta. Kuigi kooki ja piparkooki saab ka ilma poodi läbimata, siis kasutasin ma ikkagi võimalust sealt läbi kulgeda põhjendusega, et ma otsin Vancule veel üht kingitust. Minu lemmik on lasteosakond. Eelmise aasta karnevaliriiete valik on otsa saamas, AGA nahkhiirekõrvad olid veel pakkumisel. Arvake nüüd ära, kas ma sain sealt poest välja tulla ilma uute kõrvadeta? Muidugi mitte!

Auto suunas astusin ma oma koogi ja piparkoogikarbi ja kolme jõulujoogiga (mis mulle nii kooohuuutaaavalt maitseb!) juba kõrvad kenasti kikkis. Tegelikult oli juba kohviku juures suu ammuli vahtijaid omajagu, sest ka krõbistasin need pakendist välja juba kassas. Kes itsitas, kes muigas, kes piilus salaja. No püha müristus, need on ju täiesti tavalised kõrvad? Pole või? Liftis uurisid kaks väikest last oma ema käest, kas ma olen kassnanaine või nahkhiirmees ja nende ema ei suutnud oma naerulaginat kuidagi tagasi hoida, kui ma neile kõrvast kõrvani naeratasin ja lehvitasin oma neljasõrmeliste kinnastega. Ma võin olla kes iganes, sest mul on maailma kõige vinnnngemad kõrvakarvad ju!

Auto juures pidas Andreas vajalikuks mind pildipurki püüda ja maailmale näidata.

Pildi juurde kirjutas ta, et ma sain endale uued… kõrvad ja kõnnin nüüd ringi nagu see oleks kõige normaalsem asi üldse.

Hmm, aga ongi ju?

Autosse oli veidi keeruline pääseda ja autolagi oli ka mu uute kõrvade jaoks veidi liiga madal, aga ma sain hakkama.

Järgmistel päevadel kasutasin ma oma kõrvasid mütsina. Tänaval ja igal pool. Daamid ju ei pea ometi toas kõrvu peast eemaldama? Õnneks ma ühtegi avariid vist ei põhjustanud.

Pühapäev

… oli täiesti normaalne päeva. Hommikul plaanis Andreas taas (nagu mitmel eelneval hommikul) ebatulemuslikult habemeajamist, aga siis teatas muiates, et kuna ta just üht peent habemetarvikute kodulehte ja veebipoodi kabestas, et ei, selgelt on öeldud, et enne, kui habemega midagi ette võtta, tuleb sel lasta terve aasta vabalt ja metsikult kasvada. No minugi poolest. Saamegi oma metsjõuluvana või midagi. Mul õnneks habet veel pole.

Tal on habe, aga mul on kõrvad kusagil kapi peal ootamas!

Välja sättides vaatasin peeglisse. Hmm, et üldpilt harmoonilisem saaks, tuleks silmad ehk rohkem esile tuua? Kaevasin kapist entusiastlikult oma ainsa silmakarvavärvija välja. Palju õnne! See oli kuiv nagu kõrbetolm. Ma tean küll, et ma pole seda pool aastat avanud juba ja internet räägib, et silmatilkadega saab asja taas vedelaks, aga meil pole silmatilkasid. Huvitav, kas see vedelik, mille sees Andrease ühekordsed läätsed ujuvad, võiks ka sobida? Variant on ka kasutada silmade ja sel juhul siis ka juba kulmude elavdamiseks näiteks markerit? 😛 Sel korral igaks juhuks ei riski, poistel on teisipäeval koolis pidu ja kui ma otsutan kõrvad koju jätta, siis see veekindel marker mu näos võib küsimusi tekitada 😉

Olles pühapäeva pealelõunal mu kõrvadega äralõbustanud kõik möödujad ja tanklatöötajad, tankijad ja muidumuigajad-itsitajad, tekitanud ärevust turvatöötajates, jõuame me kontorisse. Andreas tõmbab silmad pähe. Nii me seal siis olime – üks eriti terava kuulmise ja teine teravama nägemisega. Täiesti normaalsed.

Happyle pistsime hiirekõrvad ka pähe, aga tal oli muudki teha, kui meiega soliidselt pildile ronida 😉

Esmaspäev

… oli täiesti tavaline kõrvakandmise päev. Kuigi kontorimajja tulles hüppas üks naaberkontori onu ukselt tagasi, kui ma kõrvatipud tungivalt ettesuunatult trepist üles tema suunas rühkisin ja siis uksel irvitas, kui nägi Happyt, sest selle tegelase ta vähemalt tundis ära. Ei noh, palun vabandust.

Teisipäeval

… oli poistel koolis sooja sulanud juustu pidu ja vastu tulles perekonna tungivale mõttepausile võtsin ma siiski kõrvad enne söögisaali astumist peast. Aga garderoobis pistin ma nad uuesti pähe. No kes siis ilma kõrvadeta õue saab minna?! Ja kuna garderoob asub klaasseinadega ruumis kohe söögisaali kõrval, siis lahkusin ma areenilt inglisekuningannalikult oma neljasõrmeliste kinnastega veetlevalt lehvitades. Poiste õpetajad naersid miskipärast ja lehvitasid rõõmsalt vastu. Nad vist polnud enne nii ilusaid karvaseid kõrvu näinud?

Poisid kiirustasid koju, aga Andreasel oli kähku veel midagi linnast vaja. Nii me siis käisime linnas ja kui ma mitu kuud suutsin vastu panna, et selle peene provvaga mitte koos pildile ronida, siis nüüd enam ei suutnud. Too punase kübaraga daame kolis me kesklinna peatänavale juba suvel ja on endiselt veel üsna suvises rüüs. Ja kuna Vancu nagunii arvab kogu aeg, et ma pole oma kõrvadega mitte nahkhiir vaid hunt, siis kõikide punaste mütsidega tüdrukute aitamine on minu taltsutamatu kirg. Vist. Või mis teie arvate? No on ju teine külmunud olemisega? Ma püüdsin teda soojendada pisutki ihihiii! 🙂

Kolmapäev

… oleks võinud alati paanikaga, et kuidas ma Vancule homseks kooli jaoks need Daimi koogid küll Ideast kätte saan, aga ei alanud paanikaga, sest ma juba teadsin, et Andreas peab õhtul minema St Gallenisse töökohtumisele ja seega polegi muud, kui ma sõidan selle linnapiirini temaga kaasa ja käin Ikeas üks ära. Autos muidu selgus, et mu katkise ämblikvõrgulaadse ekraaniga Eesti telefon on mul küll kaasas, aga Andrease telefonil on täpselt üks protsent akut. Minul puudub internet ja temal minu number ja tegelikult olime me juba selle sebra juures, kus ma pidin uksets välja astuma. Kuna tema kohtumine pidi kestma kella mitte kauem kui kella 20ni ja ostukeskus suletakse kell 19 ja parkla on tasuline ja keeruline ja kontaktivõtmise võimalus on meil ütlemata puudulik, siis pakkusin, et ma tean suurest ostukeskusest veidi eemal üht tsiklipoodi, et ma siis jalutan lihtsalt sinna ja ootan seal ees. Andreas arvas, et seal kõrval on kohvik ka, et seal on vast soojem passida, aga ma pole suurem asi üksi tundmatus kohvikus passija. Seega ootan suletud poe ees ikka. No ok. Hüppasin autost välja ja läksin vajalikku kraami hankima. Vahepeal oli mulle kohale jõudnud, et ma pean sealtsamast poest ju ka homseks klassikaaslaste jaoks joogid ära ostma, sest ühtegi teise poodi ma täna nagunii ei jõua enam.

Sain kahvlid ja küünlad ja pisikesed taldrikud ja joogipakid kätte ja astusin siis selle mitme kiloga Ikea suunas. Seal püstitasin enda kõigi aegade rekordi ja mul oli isegi kahju, et Andreas minuga kaasas polnud, et saavutuse üle uhkust tunda 😛 Nad ehitsasid suvel kogu poe ringi ja kui ma varem teadsin, kust sai lõigata, siis nüüd nägin vaid ühte auku ja see läks ka sinna, kus ma juba olnud olin. Mul on neis asjus vahel üllatavalt hea mälu. Avastasin ka seda, et nad on maast oma suunda näitavad noolekleepsud kokku korjanud ja nüüd on nooled valgusega laest alla lastud ja lihtsamalt muudetavad hädaolukorras ja no muidu ka. See tundus mõistlik.

Rallisin peaaegu inimtühja poe kähku läbi, sest mul oli vaja Andreasele ka kõrvu! Ta ise ütles esmaspäeval, et kui tal oleks, siis ta kannaks ka neid. Seda ei pidanud keegi mulle kordama. Mul oli tema jaoks ka kõrvu vaja. Kuigi Vancu ihaldatud Daimi koogi oleksin ma kätte saanud ka poodi läbimata.

Kui ma pikast ootamisest läbikülmunult lõpuks soojas autos maandusin, ulatasin elegantse liigutusega Andreasele tema kõrvad. Ja tema naeris. Kodus vabastas ta need pakendist ja pistis pähe. Need sobisid talle veel valatumalt kui mulle! Isegi ilma silmavärvita ja mulle meenutas ta koheselt Viimse reliikvia filmist Ivo Schenkenbergi  😛 Kokkuvõttes arvasin ma, et Andreasel on vaja uut passipilti. Ja eieiei, see ei ole müts! Need on ta enda kõrvad! Ja need kõrvakarvad!! 🙂

Neljapäev

… oli Vancu sünnipäev ja sellest rääkisin ma juba SIIN. Kokkuvõttes oli see üks väga tore päev.

Reede

… algas sellega, et Vanc ajas selga oma tavalised riided ja sinna otsa tõmbas eile kingiks saadud pehme Pikachu kombeka. Ta oli juba eile õpetajale teadustanud, et tal on homseks üllatus. Ja see üllatus oli see, et ta läheb täiskomplektis ehk kollases kombekas ja kollase kotiga kooli. Laps, kes esimesse klassi minnes palus koolikotti ja pinalit musta, ilma vidinateta, et see mitte mingil juhul LAPSELIK poleks on vanuseks 10 saanud nii suureks, et võib juba tudukombekas koolis käia. Aga noh, mis mul saab selle vastu olla. Andreas vaid itsitas ja kui Vanc hommikul ukse kõrval üleni kollasena minekuvalmis oli, pidas vajalikuks Tan tänitada, et ta teeb ennast kindasti mudaseks ja siis ei saa seda kombekat enam puhtaks. Sest ta tegevat koolis iga päeva vahetunnis ennast mudaseks.  Ma siis arvasin, et ma pole veel näinud, et Vanc mudane oleks olnud (laps, kes väldib enda määrimist üsna äärmuslikult) ja pakkusin, et olgu tal siis vähemalt üks päev rõõmu kui tobe igatsus midagi teha, mida teha ei lubata.

Alguses arvas ta, et ta pistab käed varrukatest sissepoole ja siis hoiab eest kaelust ja kapuutsi koos. No selleks, et ta oleks nagu päris Pikachu. Aga ma arvasin, et kuna ta on piisavalt lühikest kasvu, siis kui ta alla vaatab, siis näevad kõik temast pikemad nagunii vaid tema nunnukaid kõrvu ja punaseid punnpõski. Edasi astuski ta siis sedasi näiliselt norutades ja ise samal ajal eriti püüdlikult püüdes päris-Pikachu muljet jätta 😛

Autosse ronides jäi Pikachul saba ukse vahele. No eksole! Kui Sa pole harjunud elama sellise sabaga, siis võtab harjumine aega. Mina pidin esimesl korral oma saba potti poetama.

Alles kooli poole sõites hakkasin mõtlema, et Vanc Vancuks, see on suur asi, et ta tahab ja julgeb, aga äkki õpetaja pole asjast üldse nii vaimustunud. Rääkisin siis Vancule, et tead, kui õpetaja palub sul selle kombeka ära võtta, siis ära kurvasta, sest sul võib küll tore ja hea olla, aga võib-olla mõni laps ei suuda siis keskenduda ja koolitööd teha, kui mingi kollane krõll talle teiselt poolt kalssi vastu vaatab. Vanc arvas, et no kui õpetaja palub, siis ta võtab ära. Hea, et tavalised riided kombeka alla läksid. Pärast saab ju edasi Pikachu olla.

Enne kooli tõmbasin ma pisi-Pikachule (ehk täna siis koolikotile) enda kõrvad pähe ja arvasin, et selline võiks välja näha tema tumedam pool. Perekonda sobib ta igal juhul. Ikkagi ilusad kõrvad. Olgu siis kollased või hämaramad.

Ja juba kadusidki kollased mustate tippudega kõrvad koolimaja ukse vahelt sisse. Tan astus häääästi rahulikult tema järel. Eks Tan teab. Tal on mitu aastat konnaksotüümi kogemust kodus tööl ja puhkehetkel ju ette näidata 🙂

Istusime autos ja itsitasime. See kõik oli nii hirmus nunnu. Või peaks ahastama?

Ma arvan, et mitte. Andrease tavaline tööpäev näeb välja seesugune. Hea, kui ta taipab silmad lauale asetada hetkel, kui keegi kohtumisele tuleb. Aga noh, on ka ette tulnud seda, et ta unustab 😛

Elu tuleb ise lõbusamaks elada. Aja jooksul oleme me isegi minu eriti ontliku ema Tannu konnakostüümikandmisega nii ära treeninud, et kui ma talle eile õhtul rääkisin, et Vanc läheb täna kollase kombekaga kooli, siis vastas ta selle peale vaid ahahh.

Aga mida Happy asjast arvab? Andreas räägib alati, kuidas neil oli tema lapsepõlves koer, kes läks hulluks, kui keegi kindaid kandis ja mingisuguse veidra tolkneva sabaga Pikachu söönuks ta sirgelt ära. Happyl on aga täiesti kama kaks, kes ja kuidas temaga jalutab.

Selline see koera elu on! Ta vist teistsugust elu ei kujuta lihtsalt ette? 😛

Aga ma teile seda juba rääkisin, et ühel eriti märjal hilisel õhtul Happyga jalutades koperdasin ma korraks kergelt. Midagi jäi nagu jala alla. Arvasin esimese hooga, et mõni vigastatud loomake, sest see asi liikus. Tegin õudujudinates kiire sammu vasakule ja järgmisel hetkel pidin naerust püski pissima. Miks? Sest ülevalt alla avanes just täpselt selline vaade.

Liikuda ei julgenud. Varvas lirtsus ja tald, see oli mu ettehoiatamiseta ühe loivaliigutusega lihtsalt hüljanud. Tegin pildi, helistasin naerukrampides ähkides ja kõõksudes Andreasele, et nad poistega aknale tuleks, sest kohe ma saabun maja ette ja nad peavad seda jama nägema. Olen mina enne auke igale poole jalanõudesse kandnud, aga seda, et tald sedasi otsustavalt lahkub keset teed, vaat see oli uus kogemus 😛

 

Nii! Aga kena õhtut teile ja hoidke kõrv kikkis!

Kõrvikud tervitavad ja arvavad veendunud, et elus peab natuke karnevali alati olema. Alati! 🙂

Ja kui teie öös liigub kahtlaseid kikkkõralisi varje, siis karta pole vaja. Need oleme kõigest meie. Hullud, aga üldse mitte ohtlikud. Varsti ka täies koosseisus Tallinna tänavatel  😉

 

Ahjaa! Poistel oli koolis täna väga lõbus olnud. Õpetajatel ka  🙂

Järgmine pähapäev on juba esimene advent? Igal juhul kena pühapäeva jätku teile 🙂

 

Vancu 10

Esimesena uuris sel aastal minu ema, mida Vancu sünnipäevaks soovib.

“Vanc, kuule! Baba uurib, mida sa sel korral sünnipäevaks saada sooviksid.”

“Eee… ööö… ütle talle, et ma tahaksin kananuudleid.”

“Ainult kananuudleid tahadki?”

“No juustupalle siis ka.”

“Hmm, midagi veel? Magusat äkki?”

“Eee… Muumimamma komme… ja siis neid Lotte omasid… piparkoogi ja küpsisega. Need on mu lemmikud. Tead neid?”

“Tean. Ja see on kõik? Need on need asjad, mis sa sünnipäevaks sel korral sooviksid?”

“Jah!” ja Vanc kepsutab rõõmsalt minema.

Ehk siis, kui käes on see hetk, kui laps võiks kõik oma unistuste paelad valla päästa ja soovida mida kõike, no küsida ju ikka võib, tahab see närbi söömaga laps oma vanaemalt ja vanavanaemalt sünnipäevaks saada vaid… süüa. Kui sa saad 10 aastat vanaks ja su unistuste sünnipäevakink koosneb kiirnuudlitest, maisipallidest, Marianne ja Lotte kommidest, siis on enam kui kindel, et su unistus saab ka täidetud. Elu on ikka naljakas selle lapse kõrval. Mitte, et see elu selle suurema lapse kõrval, kes mõne kilo maasikate üle kingitusena samamoodi eluõnnelik on, vähem naljakas oleks 😛

Aga, see polnud veel kõik. Kui ma iseenda jaoks uurisin, et mida ta võiks sünnipäevaks soovida, siis oli vastus veel lihtsam – Daimikooki, seda Ikea oma ja piparkooke, ka Ikea omasid. Tavalises poes siin normaalseid piparkooke paraku pole ja ise ma neid tegema tõesõna ei viitsi hakata, sest ma käkerdan alati midagi sedasi ära, et need mulle lõpuks ei maitse ja kui need juba mulle ei maitse, siis ei maitse need Vancusel ammugi mitte. Pealegi Eesti juba paistab koos oma piparkoogitaignaga.

***

21. novebri õhtul Vancut magama pannes uurisin igaks juhuks ikkagi üks kord veel, et kas tal on mõni salasoov, mida ta mõttes soovib, aga pole meile rääkinud. No et nüüd on tagumine aeg sellega ikka igaks juhuks lagedale tulla. Eelmisel aastal sain ma ta ühest ja ainsast jõulukingi salasoovist täiesti juhulsikult teada. Tema oli sünnipäeva ajal puhunud küünlaid ja soovinud ja arvas, et ju need päkapikud selle soovi ikka kätte said. Lesib siis mõtlik mees oma voodis ja teatab, et no hea küll, kui sa tahad mulle midagi kinkida, siis kingi mulle sokke.

“SOKKE?!” pidin ma peaagu põrandale kukkuma. “Sa mõtled seda päriselt?”

“No jah, sa ju alati räägid, et baba kingib alati sokke ja sel korral ma baba käest sokke ei palunud.”

“Miks sa sokke tahad?”

“Mul on vist kõigis sokkides augud sees.”

“Nalja teed või? Sul on meie majas kõige enam sokki ja auke pole neis üheski. Need koolis läbikantud legomehikestega sokid viskasin ma pesemata minema, millel sa koolis põhjad alt ära uisutasid!”

“Päriselt?”

“No mine vaata ise, sul on vähemalt 20 paari täiesti korralikke sokke, aga jah, pooled neist on madalad.” Ma ju tean küll, et pragu saabastega madalaid sokke kanda ie saa, sest see olevat vastik tunne, kui saabas palja naha vastu läheb, aga et sünnipäevak son sokke vaja, siis see tuli küll nagu nali selgest taevast 😛

“Et sa tahadki siis sünnipäevaks sokke?”

“Nojah, kui baba arvab, et nii on hea, siis ju võib?”

Uskumatult isemoodi tegelane, see meie Vanc! Räägin Vancule sellest, kuidas mul on lapsepõlvest ilge trauma ja ma ei taha siiani teiste ees oma kingitusi eriti avada, sest minu lapsepõlves oligi nii, et ema sõbrannade lapsed tulid mu sünnipäevale ja kinke avades tuli ühest pakist välja öösärk ja teises sukkpüksid ja kolmandast… kord kinkis isa mulle roosade ja helesiniste jõehobudega alukad. Hirmus defka värk ja nunnud olid nad ka, aga no halloooo, ma häbenesin end maa alla. Kohal olid ju ka poisid 😉 Seepärast meeldisid mulle hiljem klassikaaslaste kingid palju enam, sest neist pakkidest ei tulnud vähemalt ihupesu välja 😉

Vancu jaoks on see nii kauge maailm, aga noh, jõehobudega alukaid teiste ees pakist välja võtta ei tahaks tema ka. Selles on ta kindel.

***

Eile hommikul oli Vanc kindel, et sünnipäeval peab ta kooli viima Daimi-kooki. Põhjendus oli veenev – siis saan ma ise ka süüa. Ühtegi teist kooki see laps siin ju ei söö. Ta küll kõhklevalt uuris, et teise variandina tuleks kõne alla minu tehtud küpsisetort, aga siin pole ei Kalevi ega Selga küpsiseid ega midagi, mis neid ligilähedaseltki meenutaks ja kõik, mis pole just selline nagu team peas, nagunii ei sobiks, seega Daimi-kook. Minu õnneks ja veel enam Vancu õnneks oli Andreasel õhtul St Gallenisse asja ja nii ma siis neid kooke hankima kihutasin.

***

Eile õhtul uuri Vanc, kes viimastel päevadel vaat et tunnitäpsusega arvet pidas, kui palju veel ta sünnipäevani aega on, et kas meil on ikka meels ja ega me kogemata magama ei jää enne südaööd, sest tema tahab ka nii, et ta kell  null null üles aetakse ja õnne soovitakse. Kõigi tulede ja viledega. Ma veel kõhklevalt uurisin, et kas ikka siis kõigi kingituste ja koogi ja küünaldega? No et äkki on hommikul siis kuidagi tühi tunne või nii. Ei! Kõige ägedam on ikka südaööl täisprogramm läbi teha, sest siis algab ju tema sünnipäev! No minugi poolest.

Magama oli teda keeruline saada. Vaja oli lugeda meie raamatut.

Sellest on kuidagi märkamatult saanud traditsioon. Mõelda, see raamat saab ka ju kohevarsti kümme aastat vanaks! Ja mul pole aimugi, kui alju kordi ma seda lugenud olen. Kusjuures kumbki ei taha ise lugeda, mõlemad tahavad endiselt, et mina loen ja Vanc tahab, et ma iga kord veel eraldi pilte ka näitan. Mõtle, ma elasin kosmoselaevas ja aparaat hingas minu eest ja kõik need muud vidinad ja värgid! Muide, ma lappasin siin mingi päev asju kokku ja jäin uurima Vancu sünnitusmaja haiguslugu ja kuidas alguses oli kõik nagu täitsa lootustandev, apgar 7/7, hingas ise jne ja kuidas ta siis kolmanda elupäeva hommikul sisuliselt tunni aja jooksul tema seisund käest ära läks ja RDS-i ja sepsise diagnoosikahtlusega elutu ja näost sinakashallina intubeerituna lastehaiglasse üle koliti. Palju aastaid olid need paberid mul lihtsalt olemas, alles nüüd, kümme aasta hiljem, saan ma neid lugeda teadmise, arusaamise ja üleliigse emotsionaalsuseta. Lihtsalt faktid.

Mul on nii ko-hu-ta-valt hea meel, et kümme aastat hiljem on see väikene mees meiega. Nende aastate jooksul on tema 44 sentimeetrine pikkus kolmekordistunud ja täna on ta 133,5 cm pikk. Ja kaal! Olles sündides kaalunud vaid suure veepudeli jagu, poolteist kilo, siis nüüd on sada grammi vähem kui veerandsada kilo. Kleenuke küll ja kasvatab alles jäävhambaid, aga sisemiselt väga palju arenenud viimase aastaga. Progress missugune!

***

Kui Vanc lõpuks magama jäi, hiilis Andreas autosse, kuhu me Vancu pakid jätnud olime – üks pakk oli minu emalt. Sain selle sama päev hommikul postkontorist kätte. Käigu pealt olin ma paki seest Tannu lemmikkrõpsud välja võtnud ja kaanel Eva nimele N-tähe lisanud, et oleks nagu päriselt päris värk. Meie endi kingitused olin ma juba päeval kõik ühte suurde kasti kokku kühveldanud – sea oli Vancu kohalike lemmikkommidega ämber, piparkoogimehike, tema elu esimene käekell – väike ja lihtne ehk harjutamiseks hea. Ja siis oli seal Super Mario uus mäng, mille Denny nädalavahetuselt Saksamaalt tõi ja see oli natukene tema poolt ka. Ja siis oli seal jubenunnu Pikachukujuline seljakott, mille sisse me eelpool nimetatud kella ja mängu pistsin. See kott on tädi Annela poolt ja meil on sellega oma tore diil, et kui Vanc ühel heal päeval nii suureks saab, et Pikachu pensionile jääb, siis rändab kott jälle tädi Annela juurde tagasi. 🙂

Ja kastis kõige peal oli marupehme Pikachu kombekas! Jaanika saatis mulle juba 10. novembril vihje, et Tallinnas ühes poes on üks selline kombekas. Ilmselgelt oli meil seda kombekat lihtsalt vaja ja siis läks siblimiseks – kirjutasin otse poodi, Kombekas lubati erandkorras broneerida. Siis oli vaja leida inimene, kes selle sealt kähku ikkagi ära toob, sest info püsis netis ja mine tea, äkki läheb see nunnudus ikkagi vahepeal kaduma ja siis ma oleksin silmad päest ära nutnud jne 😛 Suurepärase koostöö ja valmisolekute tulemusel rändas kombekas juba samal õhtul turvalisse kohta ja uue nädala alguses alustas koos Pikachu koti ja minu kahe lemmikšokolaadiga teekonda meie suunas. Aitäh suurepärase koostöö eest, Jaanika, Kerli, Sondra ja Annela! <3

Nii ja see udupehme kombekas siis jäi pakis kõige peale. Saba jätsin ka nurgast välja rippu, et Vancul oleks lõbuam pakki avada. Sel samal põhjusel ei tahtnud ma ka kasti ära pakkida. Otsisin tutti või paela, aga midagi asjalikku ei jäänud silma, aga kui ma õhtul oma kõigi aegade Ikea-külastuse kiirusrekordi – 12 minutiga olin ma läbinud kogu poe, haaranud kaasa paar pisemat vajalikku eset, nende seas kuldse paelaga rulli ja kassade juures olevast toidupoest ostnud neli Daimi-kooki kooli jaoks. Ise olin ma enda üle ütlemata uhke. Ja kui me lõpuks taas Andreasega kohtusime, siis läks tema koeraga jalutama ja mina sidusin 5 meetrit kuldset paela suurele kastile ümber ja lipsuks lisasin ka soovitud 7 uut paari sokke. Nalja peab ju elus ometi saama 😛

Vaat sellised pakid tõi Andreas autost tuppa ja kuna mul oli hirmus igav ja Eestis jõuab südaöö ometigi tund aega varem kätte, siis milleks oodata kohalikku uut kuupäeva, kui saab juba tund varem alustada?!

Kook kapist välja, lõikasin tükkideks, et oleks kergem ja kiirem seda sööma asuda ja Andreas loendas küünlaid, kaks korda luges üle, sest esimesel korral oleks Vanc justkui 9 alles aaanud 😛 Aga kus on tikud? Andreasl pole aimugi. Gaasisüütaja peaks vist keldris olema? Ma olen kindel. et ma nägin hiljuti kusagil tikke. Aju on tuhm nigu mullaga kuivanud kartul. Meelde tuli! Need olid selles piknikukorvis köögi aknalaual, millega me eelmise aasta jõulude ajal metsas lõket ja fondüüd tegemas käisime. Hurraaa, mul on oivaline mälu ja veel oivalisem oskus asju “kindlasse” kohta ära panna. Saime küünlad põlema ja Tan tuli ka kohale. Esimest korda oli tal Vancule jaoks päris enda valitud ja enda raha eest ostetud kingitus. Võimalik, et poleks olnud, aga kui nad eelmisel nädalal koos koolist koju tulid, siis oli Vanc Tannule kurvalt teatanud, et suur vend ei hooli temast üldse. Ja see polnud üldse sünnipäeva kontekstis. Lihtsalt selline tunne olevat tal olnud. Ja irvikkassist suur vend muutus seepeale õige pisut sentimentaalseks ja tundis korraga äärmist vajadust end tõestada, et hoolib ikka küll ja lubas seepeale, et sünnipäeval ta siis tõestab seda.Või noh, ta muidugi väitis, et tal tegelikult juba on Vancule kingitus juba olemaski ja siis tuli kähku minu käest nõu küsima, et kust ja kuidas ta vajaliku mängu leiab 😉

***

Kell kukkus 23:00 ja meie marssisime paraadiga Vancu tuppa.

Laulsime kolmes keeles sünnipäevalaulu ja Vanc vaatas meid vadi vidukil silmadega ja tõmbas seejärel teki üle pea. Eksole, tema magab ja mingid klounid laulavad ta voodi ees keset ööpimedust 😛 Aga alles pildi pealt avastasin, et Vancu taha seinale tekkisid koogiküünalde leekidest valgustäpid. Tervelt kümme täppi! 🙂

No hea küll. Need küünlad võin ma ju ära puhuda. Muidu jäätegi siia laulma ja mind passima. No umbes sellise näoga oli see unine sünnipäevalaps….

… unine oli ta selle hetkeni, kuni Tan ta tähelepanu voodi servas ootavate kastide peale suunas. Kes siis kingitust ei taha! Nüüd ja kohe ja keset ööd, et sünnipäev ikka kauem kestaks! Vahepeal oli Tan küll arvanud, et me peaksime õnnesoove edastamata igale ühele sündmise kellaajal. Kuna tema oskas sündida 9 minutit pärast südaööd, siis tema jaoks on öine õnnitlemine väga ok, aga kuuldes, et Vanc sündis kell pool 7 õhtul ja tema sünnipäeva oleks seega siis vaid 5 ja pool tundi pikk, siis taipas ta ise ka, et nii vist ikka ei saa. 😉

Vanc nihkus kastidele lähemale. Tan ulatas Vancule enda kingituse ja kuna ta ei viitsinud riideid panna, siis ma ei hakanud teda pildile toppima. Aga see oli armas ja liigutav hetk vahelduseks nende kahe üsna okkalises suhtes. Vancul oli mängu üle hea meel, sest kujutate ette, seda mängu ta isegi veel ei teadnud. Meil on vahel küll tunne, et ta teab vist juba kõiki maailma mänge 😛

Suure kasti otsas oli pisem kast. Selle otsustas ta avada esimesena. Ja sünnipäevalapse unistus oligi täide läinud, sest baba ja mamma olid Tallinnast talle saatnud just seda ja natuke isegi rohkem, mida ta nii väga soovis. 🙂

Selleks, et midagi kaduma ei läheks, palus ta mul kasti turvalisse kohta panna. Ma siis panin Giulietta puuri otsa. Koogi kõrvale. vahepeal oli me pisike hamstritüdruk ka nina oma majast välja pistnud ja Vancut õnnitlema tulnud

Kui ma kasti tema maailma laele toetasin, siis jooksi ta uudishimulikul tkohe vaatama, mis toimub. Ja siis avastasime me kõik koos, et Giulietta jaoks on tänane ka ju tähtis päev – ta on juba tervelt aasta elanud meie juures! 🙂

Siis hakkas Vanc kuldse paelaga pusima. Sokkide osas oli ta vana rahu edasi. Ma küll ootasin mingit kommentaari enda ebanormaalsuse kohta, aga seda ei tulnud. Andreaselel tegi aga endiselt nalja kastist väljarippuv Pikachu saba. Vanc vaatas seda, tiris õrnalt ja sai aru, et enne on vaja ikkagi kast avada. Kui vaid need sokid sealt kätte saaks 😛

Sel hetkel taipasin mina, et meil oli Andreasega ju kokkulepe, et ta ajab kinki üle andes ka Pikachu kostüümi selga. Kuniks Vanc veel paelaga jändas, kehastus Andreas suureks kollaseks Pokemoniks ja astus siis tuppa sõnadega “Tule minu juurde, mu poeg!” Vanc itistas ja siis avas paki! 🙂

Esimene reaktsioon oli, et oooo, nii behhhhme! Vancu, kes materjalide suhtes eriti tundlik ja valiv on, ei suudaks näiteks meie kostüümi kanda, aga enda oma ajas ta kohe joonelt selga ja lasi siis isa-Pikachul ennast kõrva tagant sügada ka 🙂

Ja siis ilmus kastikõhust nähtavale tädi Annela saadetud Pikachu-kott ja selle sisu uurimine oli ka omaette ülesanne. Õigus jah, Mari-mängu ja kella kõrval oli sel ka üks uue Tähesõdade filmi särk 🙂

Andreas aitas Vancule ta elu esimese käekella käele. Vanc valis parema käe kella jaoks. Eks see vajab harjumist. Ma mäletan enda esimest kella. See oli olnud mu ema oma, hästi pisike, seieritega hõbedane kell. Aga palju selgemalt mäletan ma enda teist kella – sain selle 9aastaselt kingituseks. See oli kollase plastrihmaga elektronkell ja selle numbrite juures olid elevant ja keegi veel, keda ma hetkel enam meenutada ei suuda, aga ma tean, et see on mul ema juures keldris ühes kastis alles. Ma suvel nägin seda ja see oli mu elu esimene lemmikkell. Aastal 99 sain ma oma teise lemmikkella – see oli tiigri ja Puhhi ja seierite vahel ujuvate tähekestega. Ise ostsin, Pariisist, Disney poest 🙂

Ja kui Vanc oli kasti sisuga tutvunud, siis ma küsisin, mis ta sel korral siis sünnipäevaks sai. No et testida, kui ärkvel ta ikkagi on. Ta krahmas seepeale sokipuntra endale pihku aja teatas, et sokid sai. Palju õnne! 🙂

Tan läks magama, aga Vanc oli nii elevil ja rõõmus, et käis ja kallistas meid kordamööda. Mul vist on ka Pikachu kombekat vaja?

Ja siis näitasid nad ennast mulle täispikkuses ka!

“Kas keegi peale Giulietta kooki ka soovib?”

Ei soovinud keegi. Tan juba magas. Andreas arvas, et hommikul maitseb kook paremini ja Vanc ei teadnud millest alustada, veertas käes piparkooki ja vaatas kommiämbrit ja uuris, kus see baba saadetud kast sai ja siis itsitas, et ta vist hommikul ei mäleta midagi, et kus mis on ja kas üldse on. No et äkki ta nägi kõike unes. Mille peale mina naersin, et pole probleemi, me võime hommikul sellesama paraadiga tulla. Ma saan kõik uuesti pakkida ja puha, kui see on Vancu soov. Aga tema ainult naeris ja kallistas ja puges Pikachu-kesta seest välja ja tagasi teki alla. Tema naeratus ulatus kõrvast kõrvani ja ta oli täna maailmaga ilmselgelt rahul. Maailm temaga ka 🙂

***

Kui ma tavaliselt ärkan kell 6:30, ajan poisid üles ja lähen veel tagasi tunnikeseks magama, siis täna läks mul uni kell 6 ära. Praegu jäin mõtlema, et 10 aastat tagasi täna läks mul ka uni kell 6 hommikul ära, sest Vanc koputas mulle kõhust, et ta nüüd hakkab ikkagi ise tulema. Mul on hea meel, et ma täna ei pea valust kõveras mööda seinu käima ja teise käega tilgajalga lükkama ja kõik on palju-palju paremini kui siis. Täna on kohe läbinisti tore. Vanc oli krõps ärkvel. Ajas Pikachu-kombe selga, võttis Pikachu-kotiga piparkoogimehikese ja Tannu kingitud mängu kaasa ja tatsas hirmõnneliku näoga suurde tuppa.

Kuna selle kombeka jalgevahe asub kusagil allpool põlvi, siis tavapäraselt jalad sõlmes istuda on vist ekstra sürr. Vähemalt vaadata on küll. Ja siis veel see saba! 🙂

Ja nüüd küsige, kas meist kellegi oli aega hommikul kooki süüa? Ei! Aga Vanc läks koogiga kooli, seega tema saab oma isu juba koolis täis süüa ja küll meie siis hiljem kodus ülejäägid nahka pistame 🙂

Et siis selline äge päev on täna!

Teine võrdlus veel! No vaadake juba ainuüksi neid sokke! Need valged on kaks korda suuremad kui tavalise vastsündinu sokid ja need olid tal veel kuuselt (vanus pildidl) suht lõdvalt jalas. Ja no need teised on need, mis on hetkel tip-top parajad. Ikkagi 10 aastat! 🙂

 

Palju õnne, Vancu, esimese suure juubeli puhul!

Palju õnne, Tan, Sul on tänaseks 10 aastat suure venna staatust täis ja Sa oled sellega suurepäraselt hakkama saanud!

Palju õnne meile kõigile <3

 

Ja Andreas kinkis mulle täna pisikeste klaaskuulidega kõrvakad, mille sees on liikuv haldjatolm! 🙂

Tähtis täna ja tore eile

Viimasel ajal olen siit veidi eemal olnud ja nii miljon asja on toimumas ja kõigest tahaks rääkida ja kirjutada, aga no ei saa endal sabast kinni. Küll aga tuleb täna endast märk maha jätta, sest tänane kuupäev on veidi isemoodi. Ja kui juba tänasest rääkida, siis räägin sutsuke eilsest ja eelmisest nädalast juba ka 🙂

21. november 2017

17 aastat tagasi sündis mu sõbrannal laps. Ta oli sel ajal minu suhtlusringkonnas ja minuealistest esimene, kes lapse sai. Hiljem viis elu mu (uuesti) kokku teiste sõpradega, kelle lapsed isegi vanemad juba olid, aga sel ajal oli tema ainus ja see oli kuidagi eriti eriline tunne. No nagu selline suureksaamise tunne. Ma olen kohutavalt mannetu kuupäevade ja sünnipäevade meeldejätmises. Aga see kuupäev ja päev on mul alati meeles.

11 aastat tagasi tegin ma oma elu esimese blogipostituse Kui FB poleks mulle seda meelde tuletanud, siis seda poleks ma ise mäletanud, aga ometi oli see täna üks esimestest asjadest, mis mulle silma jäi. Et siis juba tervelt 11 aastat!

10 aastat tagasi värvisin ja õmblesin ma terve öö silmatäit magamata ja paistes jalgu ignoreerides oma lahedat lohet, et hommikul korraks haiglasse oma Vancuga kõhtu näitama minna. Rasedust oli sel hatkle 29 nädalat ja 3 päeva. Praeguseks hetkeks olin ma juba haiglas, päevasest osakonnast statsionaari üle viidud, sest 170se rõhuga keelduti mind koju laskmast, kuigi ma ise nagu üldse aru ei saanud, et midagi valesti oleks. Sellest rohelisest lohest sai nende päevade keerises isemoodi ellujäämise ja tugevuse sümbol – meie Lootuse Lahe Lohe. See maailmarändurist draakon on meiega alati koos seigelnud ja hoolimata sellest, et teda on tahetud ahju toppida, ära osta, soovitatud ära kinkida või maha müüa – no mis sa tassid sellest tobedast kobakast kaasa!, ei ole ma sellest katkise kapitaguse peale värvitud lohest nõus olnud loobuma. Laperdava tiiva ja vildakalt asetsevad silmad sai ta endale siis, kui ma Vancuga juba koos haiglas elasin ja ta teab liigagi hästi, mis elu me seal haiglas tegelikult elasime. Neid silmi ja tiiba ei ole ma hiljem isegi parandada tahtnud, sest nii nagu ta on, on väga hea. Pealgi käis ta ju Mustikas ja tõi sealt auhinna koju koos oma seltsilistega! Ta teab meie lugu ja seepärast on ta oma ja ma lihtsalt ei saa teda meie juurest minema saata. Tegelikult on kõik selle toa pildid meiega alati kaasas, lihtsalt lohe on neist kõige kõigem ja varsti lendab ta meiega koso taas Eestisse. Ma ei tea, mida inimesed muidu endaga koos kolivad, aga mina ilmselgelt kolin oma lohet ja teisi pilte, särke-värke 🙂

Selline nägi meie Lahe Lohe välja 10 aastat tagasi

Ja selline näeb elunäinud Lahe Lohe välja täna. Väikeste tugivahenditega saaks ta taas turgutada sama naksikaks nagu 10 aastat tagasi. Võimalik, et tagasi Eestis olles võtan selle taas ette. Ja see soe ja hele lambihoidmise mõte meeldib mulle ka endiselt 🙂

Mina ja mu Lohe 🙂

Vot selline päev on see tänane päev me elus. Aga mida me siin muidu teeme?

Säntispark

Eile arvas Andreas keset päeva, et ta on nii palju tööd teinud, et vaja oleks veidi puhata. Normaalne inimene oleks oma aastatepikkuse 60-80 töötunniste nädalate peale ammu audis, aga näe, tema tiksub tragilt edasi. Aga jah, puhkust on tal vaja. Eriti, kui ta seda ise kinnitab. Ilm oli kehvapoolne ja ma siis pakkusin nagu muuseas, et mis oleks, kui me poisid koolist peale nopime ja kõik koos veekeskusesse läheme? Andreasele see mõte meeldis, aga kas veekeskus esmaspäeval üldse lahti on? Muidugi on! Poisid olid rõõmsalt üllatunud, kui meid kooli juurest ootamast leidsid. Veepargi mõte meeldis ka neile. Säntispark on vaieldamatult mu lemmik veekeskus, kus ma käinud olen. Ma pole suurem asi veearmastaja ja ma ei salli silma otsast, kui mul külm on. Seal on aga vee- ja õhutemperatuur kuidagi sedasi seatud, et mul pole mitte kunagi külm. Ei vette minnes ega veest tulles.

Õues oli kaks kraadi, aga juba eemalt oli näha, et soojendusega välibassein on kenasti avatud ja auras kenasti taeva poole. Vanc tahtis kohe joonelt sinna minna, aga lainebasseinis oli parasjagu suur lainetus. Püüdsime mõned lained ja suundusime siis kõik koos õue. Seal oli tõesti mõnus. Edasi läks Andreas sauna, Vanc lastebasseini ronima ja mina pidin Tannuga kaasa minema torude juurde. Kevadel avati seal 7 uut toru, üks hullem kui teine ja neist peaks aimu saama SIIT lehelt. Eelmisel korral sulistamas käies olid järjekorrad pikad ja Tan kõhkles. Esmaspäeva õhul oli aga veekeskus puhta lage ja üheski torus polnud järjekorda.

Tan valis esimeseks kõige lihtsama. See oli igav. Eksole. Tüüp, kes hüüpab tavalises basseinis vette kõige kõrgemalt ja teeb kõiksugu hullusi, arvas, et kõige leebemas torus peaks tema jaoks midagi põnevat olemas? Järgmine oli veidi huvitavam olnud. Kahe eelmise kõrval oli kõige hullem, mis vajab alati kohaliku assistendi nupuvajutust ja sissepääsu juures on suur silt, et südamehaigetele on see kategooriliselt keelatud jne. Tan piidles, aga arvas, et jätab selle ikka viimaseks. Neli järgmist atraktsiooni asusid korrus kõrgemal, aga olid kõik rõngastega allalaskmiseks mõeldud. Esimene oli jällegi jube igav.

“Tavalistele pensionäridele ja sulle sobiv,” oli kommentaar minule. Eksole. Ma kuulun samasse kasti tavaliste pensionäridega. Ainsad pensionärid, keda ta tunneb, on minu ema ja mamma ja Andrease vanemad ja neist ei ole ilmselgelt keegi tavaline. Meenutagem või mu ema, kes kaks aastat tagasi jääl tagurpidi hüüet tehes kukkus ja käeluu murdis ja alles mõni aastat tagasi lastega sellisest mäest alla kelgutas, kust mina juba viimased 30 aastat keeldun alla tulemast. Ehk et siis tavaline pensionär olen. Minugi poolest. A mis ma teha saan, kui mulle ei meeldi, et mulle vett ja lund ja pori näkku pritsib ja liiga palju raputab ja keerutab? Ma ikka parema meelega olen rahulik merielevant ja lasen lainetel ennast paitada 😛

Teine rõngaga toru oli huvitavam, kolmas oli mingi “jääliug”, mida ma seal üleval passides kaamerasilam läbi näda sain. Siuhh ühele poole ja siuhh teisele poole ja varsti ilmus ta taas treppidel oma rõngaga nähtavale. Viimane oli päris hull olnud, aga nüüd oli hammas juba nii verel, et see kõige hullem vabalangemine torusse tuli ikka ka ära proovida. Tan ronis püstiasendis torusse, pani jalad risti ja käed rinnale risti ja tädi vajutas nuppu ja põrand Tannu alt kadus lihtsalt ära ja ta kukkus blumpsti tühja auku ja kaks sekundit hiljem oli teda juba näha jupp maad eemal toru läbipaistvast osast läbi tuiskamas. Assistent muigas mulle, et ta pole ammu näinud, et keegi nii stoiliselt rahuliku näoga sealt alla lendaks. Ma siis muigasin, et tavaliselt kurdab ta alati, et kõik on liiga igav, et see nüüd küll vast igav polnud. Varsti oli Tan tagasi ja ronis jälle kapslisse. Ja veel. Ja veel. Ja veel… Ma rohkem ei viitsinud enam passida ja läksin alla vaatama, mida Vancu teeb.

Vanc oli inimtühjas eriti sooja veega beebide basseinis avastanud kalad. Laest tuleb alla vee pinnale värviliste ujuvate kalade liikuv pilt ja kui sa seal vaikselt lesid, siis ujuvad kalakujundid ka sinust üle. Me arvasime Vancuga, et see vist on isegi natuke kõdi, kui nad su peal ujuvad. Veidi suuremate titade basseinis müttas Vanc pumbata veidi vett, aga noh, üldiselt on ta sellest vanusest väljas, et viitsiks üksi beebibasseinis mängida. Lastebasseinis on veidi huvitavam ikkagi ja kui meie juba kohal oleme, siis tuleb Vanc igale poole. Ka käänulise mägijõe peale ronib ta teistega koos liuglema. Sinna, kuhu mina endiselt uuesti minemast keeldun, sest… ma ei mäleta, kas ma olen teile siin seda rääkinud (FB küll), aga kaks aastat tagasi läksin ma siis uljalt kogu oma julgust kokku võttes sinna veeliule, sest isegi Andreas kinnitas, et see on täiesti ok ja pole üldse hull. Usu veel hülge juttu! Mul oli tegemist, et ma sealt selg ees robinal alla ei sõidaks. Ja kui ma siis end seal küünte ja hammastega lõpuni püüdsin juhtida, oli korraga mu ees enne lõppu mingi suur mees ja tal oli veel laps ka süles. Püüdsin pidurdada oam hoogu nii nagu suutsin, aga lõpuks käis ikkagi blumps liiga kähku ja ma sadasin neile kohe basseini maandumise hetkel selga. No selle elaks ma veel üle, AGA maandudes libises mu jalg onu ujukatesse ja säärest välja kah veel. Siplesin, et kuidagi püsti tõusta ja hingata, aga eriti edukas ma selles ei olnud. Õnneks taipas onu, et minust vabanemiseks peab ta oma ujukad päris alla lükkama. Selleks hetkeks, kui ma lõpuks oma jala kätte sain ja püsti end ajasin, oli onu juba laps kaenlas treppidele kadunud. Ise samal ajal veel pükse sikutades. Mul oli hea meel, et selle ajal jooksul keegi vahepeal meile omakorda selga ei sadanud ja selleks hetkeks, kui Andreas minu järel alla jõudis kõõksusin ka juba naerupisarais ja -krampides. Liiga naljakas oli see, et seda jama uuesti läbi elada. Edaspidi on meil alati liutorude mõõdupuuks see, et kas mul on võimalus taas kellegi püksi pugeda või mitte. Seega ma tõesõna olen parem tavaline pensionär 😛

Kuna rahvast oli vähe ja ööpimeduses oli välibasseini tuledemäng nii vahva läbi aurava õhu, siis ei taibanud me keegi õigel ajal välja ronida ja elus esimest korda maksime trahvi 😛 Aga noh, järgmise korrani, sest mõnus on seal igal juhul 🙂

Veekeskuses sees ei tohi pilti teha, aga ukse taga arvas Vanc, et temast ja hülgest peab ikkagi ühe klõpsu mälestuseks tegema. Mõlemad ilusad sinised ja hambutu naeratusega ju ka 🙂

Täna ootab meid poiste koolis fondüü- ja raqlette- ehk suur sooja juustu pidu, aga vahepealsetest seiklustest räägin ma teile õige pea järgmises loos 🙂

Uus koolimaja ja lillkapsa kaitsemask

Kui ma hommikul Vancut äratama läksin, pidin peaaegu röögatama, sest silmanurgast nägin, et midagi on väga teistmoodi. Meie hamster Giulietta oli otsustanud hakata meistersportlaseks ja roninud kuidagi oma suure akvaariumpuuri lae alla. Hea, et meil seal kate peal on. Nüüd jäi ta mulle igal juhul vahele ja näitas uhkelt oma võimeid 😀

Tänasega sai poiste neljanädalane sügisvaheaeg läbi. Koolivaheajal kolis kool linnast välja uutesse ruumidesse.

Küla, kuhu kool kolis, Andreas teadis. Otsisime koolimaja, seda Tan umbestäpselt teadis ja siis otsisime sissepääsu. Seda ei teadnud ka Tan enne tänast. Vanc vahtis vaid õudusjudinatega aknast välja ja koolimaja ees uuris kõhklevalt, et kas me ikka tuleme tundide lõpuks tagasi. Uued asjad on talle hirmsad, aga õnneks olime me kodus asja enne hoolega läbi arutanud ja rääkinud, et tal vähekenegi lihtsam oleks. Samas ise omapead sinna sõita ei oskaks ma ka praegu.

Kool asub suurema tööstus/kontorihoone ühes tiivas. Kõrged laed, avarus ja palju õhku ja valgust. Samas oli uksest sisse astudes kohe mõnus ja soe tunne. Neil on ruumi ruumiga mängida 🙂

Asjad panid poisid garderoobi. 42 lapsega koolis saab edukalt hakkama ühe ruumiga. Noh nagu ühe mammutkooli suurklass või nii. Kui Tan omal ajal esimesse klassi läks, oli neid klassis 36.

Esimesena võtsime suuna Vancu klassile. Neil on klassis kaks uut last, nüüd siis kokku 11. Klassiõpetajale lisaks on kogu aeg kohal ka kaks abiõpetajat 🙂

Kui neil vanas majas oli kaks eraldi klassituba, siis nüüd on üks suur, aga jagatud ruum. Puhkamise nurk, seal, kus kuubikute tagant paistavad oranzhid kotttoolid, ootab alles kardinat ja vaipa. Kõik päevad algavad ja võetakse kokku ringis neil samadel kahel pingil ja kuubikutel istudes. Sotsiaalsete oskuste ja muusikatunnis istuvad nad seal ja vahel koolipäeva keskel mängivad libahundi-mängu ka samas kohas 🙂

Ja hambapesu on koolis möödapääsmatu. See võimalus on alati klassiruumis olemas 🙂

Klassiruumid asuvad järjest suurte klaasseintega koridori peal. Pildil tundub küll ehk veidi steriilne ja kõle, aga tegelikult kisub seal astudes pilk kohe klassiruumidesse sisse kiikama ja nii on väga mõnus. Paremale jäävad neli klassiruumi – keskastme esimene klass (meie mõistes 3.-4. klass), kus Vanc käib, keskastme teine klass (meie 5.-6.), kus Tan on ja ülaaste (7.-9. klass). Viimane ruum on kunsti- ja käsitöötundide läbiviimiseks mõeldud suur ateljee.

Vancu klassiruumist liikusime Tannu klassi.

Puhkenurk. Andreas ja Vanc pidasid plaani sinna pikemaks jääda. Poleks tunnid alanud, siis nad praegu arvatavasti põõnaks seal vildiste kivipatjade vahel 🙂

Seal saab niisama olla ja raamatuid vaadata ja lauamänge mängida. Koolipäeva jooksul on kaks vahetundi ja sel ajal on kõik lapsed iga ilmaga õues. Pika koolipäeva sees ka pisemaid pause ja alati on aega ja võimalust teha ka muud, kui istuda ainult pingis 🙂

Eraldi arvutiklassi pole. Tannu klassis on neil kümne peale viis arvutit. Infot otsivad ja esitlusi teevad nad enamasti kahepeale.

Siin klassis päeviti elavad üks tüdruk ja üheksa poissi ja maruvahva särtsakas noor õpetaja, keda õitsvas puberteedieas seltskond hirmsasti armastab. Näidiõpetaja! 🙂

Ülaastme klass oli suht sarnane Tannu klassile ja edasi liikusime me ateljeesse. Minu kaks unimütsi astusid uksest sisse sedasi:

Kõik need käsitöö- ja kunstimaterjalid olid varasemalt vanas majas surutud maast laeni riiulitesse ühes 8ruutmeetrises ruumis. Nüüd on seal ruumi 80 ruutmeetrit ja riiulitel on veel vaba ruum laste isiklike kastide ja tööde jaoks. Seal pisikestes sinistes riiulikastides on muide suled ja muu seesugune vahva pisikraam 🙂

Lõngad ja kangad.Terve seinatäis!

Meisterdamise ja puutöö nurk alles elab ennast sisse ja ootab oma riiulit.

Joonistamise ja maalimise osakond on aga igati valmis juba tänaseks päevaks:

Teisel pool suurt koridori on suur söögisaal. See Klimtilik vaip!! <3

Ja koridori peale jääb ka ühest seinast avatud nõupidamiste ruum õpilastele.

Huvi pärast käisime uurimas nurga taga asuvat ja teistest pisut eraldatud algastme (lasteaia viimane rühm + 1.-2. klassi) ruumi. Neil on eraldi kaks tuba – üks on selgelt õppimise ruum viiele 2. klassi lapsele.

Ja teine, see suurem ruum, on istumiste, raamatu-uurimiste, mängimiste ja kõiksuguste koostegemiste ruum.

Seal on magamise nurk (algastme lastel on pikutamise aeg koolipäeva keskel, kes tahab võib ka päriselt magada) ja päris oma mängunurk. Šveitsi värk ikka 😛

Pisemate ja suuremate koolilaste ruumide vahele jääb suur mänguruum, milles pikapäevarühma pisemad lapsed saavad pikutada ja mängida. Lapsi on võimalik kooli saata õpetajate ja abiliste hoole alla hommikul paar tundi enne kooli ja õhtul kella 19ni. Lastehoid toimib alati ka koolivaheaegadel. See mängumaja on nii suur, et sinna mahuksin vabalt turnima ka mina koos Andrease ja terve karja lastega. Antud hetkel istub Vanc seal teisel korrusel rohelise seina taga 🙂

Suures eesruumis on erinevaid mänge ja võimalusi, millest isegi Andreas rahulikult mööduda ei saanud. Et kas me tahaksime ka sellises koolis käia? Jah, me tahaksime! Kui ma kunagi ise omaenda kooli peaksin tegama, siis oleks see paljuski sarnane, ainult natuke rohkem minu nägu. Vist 🙂

Juhataja pidas tervituskõne ja kordas taas, et ka kõik vanemad on kooli väga teretulnud. Ta pani uuesti ka südamele, et mitte keegi ei tohi välisuksest ja garderoobist kaugemale tulla välisjalatsites. Vanemate jaoks on olemas hiigelsuured viltsussid, mida saab tõmmata otse jalanõude peale, kui ei soovi neid ära võtta. Ja kooli sisenedes on tungivalt soovitav pesta puhtaks ka käed. Uutele vanematele pandi südamele, et kuna meie koolis on immuunpuudulikkusega laps, siis tema kaitmise nimel peame me kõik pingtama veidi rohkem. Tema olukord on viimase aastaga veidi kehvemaks jäänud, haigus süveneb, aga ta tahab nii väga koolis käia. Laste juhendamise eest kannavad hoolt õpetajad. Ma leian, et see on väga mõistlik, et sellist asja ei varjata ja räägitakse ausalt ja hoolivalt nii õpetajate, laste kui vanematega.

Kui me tund aeg hiljem koolimajast väljusime, siis viidi meie ees trepi juurde ka silt. See on hea, siis me ei pea me õhtul nii kaua otsima õiget kohta 😉

Koolist lummatud Andreas arvas, et täna on väga eriline päev ja haaras tööle minnes sarvesaiad endaga kaasa. Uus kooliveerand võib ametlikult alata!

Aga lõpetuseks tahan ma teile näidata hoopis üht naljapilti. Mul oli laupäeval hirmus lillkapsa isu. Leidsin tanklapoest lillkapsa ja panin selle korraga toorelt nahka. Vancut magama saates oli ta heitunud. Ühelt poolt tahtis ta nii väga, et ma talle Härra Q raamatut loeksin ja teiselt poolt ei suutnud ta taluda seda õhkõrna lillkapsa lõhna, mille ma maitsavat köögivilja krõbistades endaga koos tema tuppa olin toonud. Siis tuli tal aga idee, kuidas ta mu lillkapsasöömise üle elab ja saab samal ajal ikkagi raamatut kuulata. Vahtis siis sealt isetehtud lillkapsa kaitsemaski seest mulle otsa ja palus mul endast pilti teha. Ok, pilt tehtud, mis edasi?

“Kirjuta sinna pildi juurde, et sedasi juhtub siis, kui ma lillkapsa lõhna tunnen.”

“Ok,” vastasin mina ja siin see pilt siis on. Ta ise arvas et ta ei söö ta enam kunagi kogemata paneeritud lillkapsast kananagitsate pähe. 😛

Kuidas teie ebameeldivate lõhnadega toime tulete? 🙂

 

Üks päev depressiooni

Kell heliseb. Jälle hommik? Juba hommik? Appi, laske mul magada!

Vajutan võikalt läbi vaikuse pläriseva alarmi kinni. Pööran teise külje ja koban teist patja. Surun selle endale pea peale, et ma ei näeks ega kuuleks veel midagi. Õues sajab. Kell on 8:30, aga väljas on alles hämar. Andreas magab edasi. Tan on oma toas ärkvel. Vanc vist magab alles. Poistel on koolivaheaeg. Õnneks.

9:30 Andreas ägab, et peab tööle minema, aga ei jaksa veel ärgata. Pool tundi vähkremist ja enesega võitlemist. Vahepeal on Vanc ärganud ja käinud meie toas raporteerimas, et ta on nüüd ärkvel. Tore. Vihma sajab. Andreas liigutab ja mina tõmban teki ninani ja surun padja veel tugevamalt kõrvale. Ma ei taha mitte midagi ärkamisest teada.

Ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… ma pean pesu pessu viima… korrutab mu peas keegi, kellest ma midagi teada ei taha. Jah, ma tean, et ma pean, aga ma ei taha.  Miks ometi ei võiks meil pesumasinat korteris olla, miks see peab siin alati olemas ühiskasutatav ja kusagil keldris. Kõigis kolmes üürikas, kus me elanud oleme, on lepingus olnud isegi eraldi punkt sees, et korterisse eraldi pesumasinat paigaldada ei tohi. Aga varasemalt oli vähemalt kindlalt paigas graafik. Jah, meil oli nädala üks päev pesemiseks, aga see oli kindlalt vähemalt meie oma. Siin on aga jätkuvalt kaos. Kolm korterit ja keegi ei räägi. Kes ees, see mees ja viimase kahe nädala jooksul olen ma ebainimlikult ennast ületades neljal korral end keldrisse vedanud ja iga jumalama kord on seal alumiste tüüpide asjad ees, pesus või kuivamas või pesu ootamas. Ma küll jätsin nimme meie pesukasti alla ukse kõrvale, et nad teaksid, et kord kuus sooviksin ma ka pesumasinat kasutada. Sellest ma ei räägigi, et iga kord pean ma enne kasutamist kuivati juppideks võtma, et sealt missiganes liiv ja sodi kätte saada, mis nende tööriiete küljest sinna koguneb ja mida nad ometi ise ei taipa eemaldada. Ojaa, ma olen kauges nooruses jaganud korterit nelja kutiga, ja see oli täiskohaga ema mängimine. Ei, aitäh, mu norm on täis. Ma pean selle pesu ära pesema, aga ma ei tea millal. Eks ma pärast proovin jälle vaadata, kas nad lõpuks on oma sada masinatäit juba pestud saanud.

Andreas otsib oma seljavalu rohtusid. Ok. Enne peab sööma. Loivan kööki. Teen poistele ja Andreasele võileivad. Jaa, ema korrutas mulle kogu esimese poole senisest elust, et mitte iial ei tohi ma meestele võileibu valmis teha. Lähevad laisaks. Aga ma olen nii laisk, et ma ei viitsi kellegi järel koristada ja vastata küsimustele, kus on või, kus on nuga, millega võid määrida, kus on sink ja kus on juust ja kust taldrikuid saab, seepärast on mul miljon korda lihtsam see pisike asi ise kähku ära teha. Tehtud, hõige, kõik tulevad võtavad oma võikud ja hommikusöök on kirjas. Andreasele surun tema tabletid pihku ja ta nendib, et kaks viimast päeva on selg veidi parem olnud. Eksole. Juulikuust on see olnud vaid üks lõputa piin, oleks nagu aeg ka, et hakkaks veidi parem.

Andreas läheb tööle. Ta kutsub mind kaasa. Aga ma ei taha minna. Esiteks on tal pealelõunal mingi koosolek kontoris ja ma ei viitsi seal vigiseva koeraga istuda, kes aru ei saa, et kõiki inimesi ei ole vaja tal vahtida ja nuhkida. Ja kuna kontori põrand on värkselt tema karvadest puhtaks saanud, et julgeks inimesi ka tuppa lasta, siis ma tahan uue karvakihi tekkimist nii kaua edasi lükata, kui vähegi võimalik. Homme on tal veel üks koosolek. Eks pärast seda siis vaatab. Teiseks on poisid koolist ju kodus ja ma olen palju parema meelega kodus. Ja vihma sajab. Kui ma kontorisse läheksin, siis peaksin koeraga kohe välja minema, aga ma eeeeiiii taaahaaaa. Veel ei taha. Lähen hiljem. Panen silmad kinni ja magan edasi.

Tan annab koerale süüa ja juua. Kuulen krõbinat ja lätsutamist. Jälle ronib ta oma toiduga tuppa. Krabab põsed täis, läheb tuppa, laseb robinal krõbinad põrandale ja kukub mugima. Haige komme. Mu uni on rabe, aga ma püüan. Tõmban teki üle pea ja ei taha ainult magada.

Koer prantsatab voodisse. Lükkan ta välja. Siis topib ta oma niiske jaheda nina mulle teki alla ja otsib mu nägu. Surun teki rusikasse ja hoian seda kogu jõuga madratsi vastas. Miks ometi ei võiks see koer õppida vetsus käima? No tõstabki kaane üles, ajab häda ära, laseb vee peale ja asi ants. Aga ei, tema tahab õue. Nuhkima ja vahtima ja jalga tõstma. Kuna ta autosid kardab, siis ei saa Tan tema ohjeldamisega veel hakkama. Ta on liiga tugev ja äkiline oma hüpetega ja võib sellise tõmblemisega avariisid põhjustada. Kui see juhtub minuga, siis ma saan hakkama, kui see peaks Tannuga juhtuma, siis ei aitäh, ma ei võta seda riski kunagi, seepärast käib koer väljas vaid minu ja Andreasega. Aga nii hea oleks, kui see koer ise saaks oma hädad aetud. Siis saaksin ma edasi magada ega peaks end liigutama.

No olgu-olgu, ma tulen. Vean ennast voodi servale istuma. Kere on raske nagu kuivale aetud vaalal. Teen koerale pai ohkan.

“Pead sa ikka kohe päris tõsiselt minema õue?”

Sõna “õue” peal hakkab koer väänlema ja hüppab kahe volkastusega ukse juurde. Seal on ta jalutusrihm.

Venitan end aegsalest püsti. Vean püksid jalga. Õues sajab endiselt. Kaevan end kättpidi Vancu toas talveriiete kasti. Kui me siia kolisime, oli juba suur kevad, aga nüüd vist kisub talveks ära. Leian enda villase jaki, Ei tea, kas see mulle selga ka läheb? Noh, ükski teine asi nagunii enam ei lähe, see on kõige suurem ja kui see ka ei lähe, siis minu jaoks talve ei tule. Või tuleb väga külm talv. Vahet ei ole.

Venitan jaki selga. Hädaga saan isegi luku kinni. No ok, kui see veel hädaga kinni läheb, siis ükski teine jakk ega jope ei lähe päris kindlasti mulle enam selga. Surun laisa liigutusega oranži kilekotinutsaka endale taskusse ja koban maast rihma järele. Koer väänleb rõõmust. Milleks ometi. Väljaminemiseks on täiesti tavapärane aeg.

Taevas on hall, tänav on hall, vihm on peenike ja tihe ja nii märg. Astun kiirel sammul staadioni poole. Koer on mul tihedalt kannul.

Kiired toimetused. Ilm on nii kehv, et koer kiirustab tagasi. Ukse ees silun ta pead silmade vahelt, see on kõige kindlam viis saada ta raputama. Kui ta õues ei raputa, siis raputab ta toas ja üürikorteri valged seinad ei ole kindlasti need, mille märjakssaamise üle ma ülemäära headmeelt tunneksin.

Koer raputab kaks korda. Väga hea. Piilun postkasti. Võtit mul kaasas pole. Seal on ajaleht ja valge ümbrik. Pressin sõrmed läbi ava ja püüan kahe näpuga ümbriku kätte saada. Teisel katsel õnnestub. Andreas itsitab alati, et ma olen selles osav. No ausalt, ma ei viitsi seda võtit kaasas kanda ja luuki avada, kui ma vähegi ilma hakkama saan. Enamasti saan. Kiri on Andreasele. Arstilt. Ravimite arve. Hea seegi, et see midagi enamat pole. Viimasel ajal on mul iga saabuva ümbriku suhtes ületundlikkus, sest iga kord põhjustavad need Andreasele meelehärmi ja pahameelt ja eeldavad, et ta jälle helistaks ja asju ajaks, mida ta üldse teha ei taha. Kaks sotsiaalfoobikut nagu me enamasti oleme, kui me üle iseenda varju ei jaksa hüpata.

Panen oma vettinud jaki kuivama. Tõmban rätikuga korraks koera ka veel üle. Ta läheb vaatama, mida Vancu teeb ja ma hõikan üle korteri:

“Poisid, kõik korras?”

Vastus kõlab jaatavalt. Tore. Vaarun voodisse. Uni on ja und nagu pole ka. Olen kaks viimast päeva “Siberi võmmi” eelmise hooaja osasid vaadanud. Vaid viimane on veel alles. Mul on ette juba kahju, et see läbi saab. Uue hooaja osasid pean veel ootama. Kõik ülejäänud jaburused nagu “Padjaklubi”, “Kättemaksukontor”, “Merivälja”, “Lillepood”, “Papad-mammad” ja isegi too titesaamise saade on mul vaadatud viimse kui ühe avaldatud osani. Kõik need vanad ja vahepeal lisandunud uued seriaalid, mida ma Eestis mitte kunagi vaadanud ei olnud. Viimati vaatasin ma telekat Tannut oodates, kui ma voodisse olin aheldatud. Sel ajal polnud ei nutitelefone ega internetti telefonis vist isegi veel olemas? No ega jah, mul ei ole elu. Need kõik on minu õnneks nii lihtsad asjad, et ei vaja muud, kui silmanurgast jälgimist. Sisseostetud formaate ma siit ei näe. Seepärast saan end kursis hoida vaid kohaliku Eesti toodanguga. Anu-saadet vaatan ka juppide kaupa. Aga raamatute lugemine on palju keerulisem. Neid on keeruline silmanurgast lugeda.

Vaatan oma viimase osa seebikast ära ja surun telefoni padja alla. Jajaa, kahjulikud lained  liiga mu aju lähedal. Kama.

Silm vajub kinni.

Vancu toob mulle õunamahla, mille korki ta ei jaksa avada. Kangutan selle lahti ja annan talle tagasi. Jah, aitäh, võta heaks.

Magan veel natuke. Peaks vist midagi sööma? Skännin mõttes külmakapi sisu. Näkkää, ei taha midagi. No äkki ühe õuna, aga ilma koore ja sisuta ja seda ei viitsi ma ometi endale tegema minna. Eks hiljem teen.

Und on üsna otsa saanud, aga kere on raske. Surun kolm patja endale pea alla ja rullin veidi FB ringi. Toredad pildid, hetked, veel toredaid pilte. Kes on reisil, kellel sünnipäev, kes on uue sõbra leidnud, kes on mida söönud, kellele mis meeldib. Lugeda ei jaksa. Kuigi ühe Hispaania-Kataloonia asja klikin lahti ja loen diagonaalis. Masendav. Jõuan sõbra pildini, kelle laps on juba aastane. Mul seisab kontoris laual juba kesksuvest kavand sellele pisike piiga särgipildist. Jaa, ma tean, et ma lubasin selle ette võtta esimese asjana, kui jänesed valmis saavad. See on mul meeles. Ma isegi ostsin paar päeva tagasi pintslid üles. Ma niiniiniii väga tahaksin selle valmis juba teha, sest see saab olema väga nunnu. Aga ma lihtsalt ei suuda. Veel ei suuda. Mitte midagi ei suuda. Ei jaksa. Ei taha. Mitte midagi ei taha. Ja postkontorisse peab enne reedet veel jõudma, sest Andreasel on seal mingi tähitud kiri.

Panen silmad kinni. Tan krõbistab köögis. Ju nad leidsid midagi süüa. Kui ei, siis kuulen ma sellest nagunii peagi. Teeme nii, et ta leidis midagi ja ei taha, et ma talle midagi vaaritama hakkaksin. Vaikus.

Tan pistab pea uksevahelt sisse ja itsitab.

“Nooh?” venitan uniselt.

“Hee, sa näed jubehea välja. Nagu see laiskloom sellel pildil, mida te eile näitasite.”

“Aitäh. Sa oled selle laisklooma poeg. Kuidas tundub?”

Ta irvitab ja kehitab õlgu. Ju ei anna tunda.

“Aa, kuule, kas meil seda viinamarjamahlamoodi asja veel on?”

“Suuserit?”

“Jepp, seda veini!”

“Kuule, see on samapalju vein, kui kali on õlu.”

“A vein on ägedam ütelda.”

“Jajaa, mine räägi babale ka, et sa kodus veini jood.”

Tan irvitab.

“Nohh, on meil seda veel või?”

“Kui kapis ei ole, siis ei ole. Ju Andreas jõi lõpu ära eile õhtul.”

“Aga millal sa poodi lähed?”

“Järgmisel aastal.”

“Ok. Ära siis mu veini unusta!” ja läheb lõkerdades oma tuppa ja kuulen, kuidas ta sõpradele räägib, kui lahe on laiskloomast ema kiusata sellega, et rääkida talle, et ta veini soovib juua. Daaa. Tore oled! Turtsatan korraks naerda ta tobetsemise üle ja pööran teise külje. Selg on kangeks jäänud. Pressin pisikese roosa ükssarviku endale kukla alla. See on päris tore kaelatugi. Istub päris kenasti.

Kiikan uudiseid. Ei midagi huvitavat. Las Vegase teema on endiselt päevakorral. Maailm on ikka puhta katki. Vaatan veel kord FB. Keegi on jaganud mõtet, et küll see Puerto Rico president on ikka üks idioot. Eksole. Vajutan laigi. Viskan korraks isegi pilgu kommentaaridele. Nagu arvata oli, irvitab rahvas seal selle üle, kuidas Trump ka sellele avaldusele alla kirjutaks. Tal poel ju aimugi, et teda ennast seal silmas peetakse. Maailm!

Vaatan korraks neid paari blogi, mida ma jälgida jaksan. Nii sageli tahaks midagi ka kommenteerida ja lisada ja tunnustavalt patsutada ja kinnitada, et ma mõistan ja arvan samamoodi sellest ja teisest, aga ma lihtsalt ei jaksa seda teha. Mõttes teen, iga kord mõtlen, et järgmine kord võtan kohe mitu postitust korraga ette ja teen mõtted teaoks kah, aga kaugemale ei jõua. Ei tea, kas nad aimavad ja tunnevad, et tegelikult olen ma olemas ja mõtlen nende peale? Peaks ikka jaksama ise kirjutada.

Poiste koolist tuleb email. Näen juba teemast, et see on tänuavaldus neile, kes aitasid kolimisel. Kui see koolivaheaeg nüüd kolme nädala pärast lõpuks läbi saab, siis hakkavad poisid käima uues koolimajas. Sinna peab bussiga sõitma. Selleks peab jupp maad varem ärkama. Selleks peab neile õpetama selgeks teekonna, korraldama ära piletivärgi ja ma ei tea mis kõik veel. See kõik on nii kohutavalt tüütu ja tülikas ja keeruline, et ma ei taha selle peale mõtelda. Veel ei taha.

Lappan telefonis. Vahepeal hõikan Vancule, et ta teleka veidi vaiksemaks paneks, see on minu kõrvade jaoks ilmselgelt liiga valjult müristama hakanud.

Korraga meenub mulle, et mul jäi paar kuud tagasi “Doc Martini” seebika vaatamine üsna lõpus pooleli. Kuuenda hooaja lõpus. Otsin ja leian isegi õige osa. Poole peal vajub silm kinni. Pea jõnksatab. Telefon libiseb mu käest voodile. Panen filmi seisma ja telefoni laadima. Pööran teise külje ja püüan leida mugava asendi. Koer tuleb tuppa ja viskab end kolinal voodi ette pikali. Magame.

Asendit vahetades piilun veerand silmaga akna suunas. Päike paistab. Tore. Kui tunni aja pärast veel päike paistab, siis ma äkki lähen poodi. Kell on neli.

Kell 5 teen silmad lahti. Hmm, vaataks osa lõpuni? Ei viitsi. Ega ta ära ei jookse mu eest. Püüan istuli tõusta. Kui poisse ja koera poleks, siis ei viitsiks ma absoluutselt mitte midagi teha. Andreas on mulle vahepeal saatnud mingi nunnu video pandadest. Naeratan nukralt. On jah armas. Aga ei aita.

Vaatan oma pooliku “Doc Martini” osa lõpuni ja pean endamisi plaani, et kui see seep nüüd ka otsa saab, siis äkki peaks mingit ämmakate seepi hakkama otsima.

Ok. Ma lähen nüüd ja käin poes ära. Aken on lahti ja õues tundub soe ja kuiv. Viskan kampsuni laisalt õlgadele ja pika ihmaga vana kulunud koti üle selja. See kott on nii vana ja nii pleekinud, et ma oleks pidanud selle juba neli aastat tagasi ära visakama. Ma ei teagi, miks ma seda teinud pole. Ainult mõtlen selle peale iga kord, kui ma seda näen. Noh, lukud töötavad ja auku põhja sees veel pole. Tänase peab veel kindlasti vastu. Ma käe otsas neid viinamarjamahlaga pudeleid küll tassida ei viitsi. Äkki leian kastaneid ka poest.

Tunnen, kuidas kampsuniga ringi liikudes poeb mu ninna eelmise kandmise järalkajana lõhnaõli lõhn. See sobib tänasesse. Naeratan. Vahel on hea. Ootamatu, aga hea.

Surun end uksest väljudes reipaks ja marsin välisukse juurde suundumise asemel hoopis keldrisse. Kui ma nüüd pesu saan pesema, siis saaks täna vähemalt ühe masinatäie pestud. Pärast kella 8 õhtul ei tohi see masin nagunii siin unnata. Ma ei ole kunagi aru saanud, kuidas tööinimesed siin neist reeglitest kinni saavad pidada? Jabur.

Pesuruumi põrand on alumiste tüüpide kola täis. Tore. Noh, meie kast peab veel ootama. Tea, kas enne jõule saab pestud selle hunniku. Vahepeal peab äkki poest riideid juurde tooma? No nagu päriselt. Kaua kaks kutti suudavad seda pesuruumi end avalduses hoida. Kas mu nimme sinna jäetud kast neis üldse tähelepanu ja küsimusi ei ärata? Äkki ma peaksin need ülejäänud neli kasti ülevalt ka alla tassima. Kapid hakkavad vaikselt tühjaks saama toas. Sokid sokkideks, aga no linasid ja teksaspükse ja käterätte ei hakka ma ju käsitsi pesema. Uhhh, see kõik on nii tülikas, et ma lihtsalt ei taha. Oleks ometi keegi, kes sellel jama minu eest ära teeks…

Astun tänavale. Naaberaia suure iileksi marjad kisuvad punaseks. Nojah, talv tuleb. Jõulud tulevad. Brrrr… liiga vara!

Õues on soe. Tuul on soe. Mul on natuke palav, aga saan hakkama. Mu punaseruudulised retuusid on toredad. Mul võiks neid igaks juhuks mõni paar veel olla. Samasuguseid enam ei leia, need ostsin ma vist… kust ma need ostsin… hmm. Hispaaniast! 2006. aastal. Püha taevas. 11 aastat tagasi? Ebanormaalne. Aga noh, ma nägin täna uudist, et Laululahingust on 10 aastat möödas. See pole ka võimalik. See ei saanud ju ometi olla kauem aega tagasi kui mingi 3-4-5? Aga 1o? Seda on liiga palju. Aga retuusid on ausad. On kõik need aastad minuga koos vastu pidanud ja mis peamine, need lähevad mulle siiani jalga. Aga uusi oleks ikka vaja. Sarnaseidki. Aga kui need on mingid õhukesed ja paistavad läbi ja kitsad? No siis panen midagi neile alla. Aga tellida ma neid ei oska ja Andreaselt abi küsida ka ei taha. Ahh, las olla. Äkki kunagi hiljem leian ise poest või midagi. Mina ja poest? Endale midagi? Naerukoht.

Aga saapad oleks ka vaja uusi. vanad mustad punaste paeltega Aipid on väsinud ja ikkagi miks ma need nii valesti tellisin!? Ma tegin ikka täieliku valearvestuse. See mõte on mul olnud viimased 10 aastat. Nii vanad need saapad on ja nende paelamajandus ajab mind siiani närvi. Aga need, mis mul hetkel jalas on, need on head, aga ühe hooajaga tekkis nende kanna sisse rebend. Õhk käib küll kenasti läbi, aga kivikesed tungivad iga jumalama kord sealt avast sisse ja teevad taldadele haiget. Märja ilmaga neid kanda ei saa, aga nad on mugavad ja mõnusad ja näevad veel täitsa kabedad välja. Kuivailmasaapad on mul olemas, aga külma ja märja omasid, täpselt samasuguseid, on mul ikkagi vaja. Talveni peab veel palju aega olema.

Ma olen kodust 50 meetri kaugusel. Ringteelt pööran vasakule. Coop või Migros? Coop või Migros? Coop on siinkandis kõige kallim kauplus, aga see on meile kõige lähemal ja seal on vähem rahvast ja valik parem ja mis peamine, sinna saab minna mööda nurgataguseid teid mööda. Sobib. Mul on nagunii vaja vaid paari asja ja vahet ei ole. Hinnavahe ei tule nii suur, aga saab lihtsama vaevaga hakkama.

Bussipeatuse juures lõhnavad mingid taimed ninalukustavalt. Huvitav, mis asi nii magusalt õitseb keset oktoobrit. Ma arvasin hommikul, et täna hakkab lund sadama ja nüüd siis lämmatavalt magusad lõhnad. Peenras on mingid mulle tundmatud madalad pinnakattetatimed oma valged ja lillad õied lahti löönud. Kuna ühtegi muud õitsevat taime ei paista, siis kirjutan selle magusa lõhna nende taimede arvele.

Kell on nii palju, et inimestel on tööpäeva lõpp ja tänavad on umbes. Õnneks on mul vaja küll vaid kaht ja poolt tänavat ületada, aga siiski. Mingi tüüp läheneb mulle vastassuunast. Surun pilgu maha. Ma ei taha mitte kedagi näha. Tuul lennutab mu kampsunisaba. Surun selle enda vastu ja teen end nii pisikeseks kui saan. Tüüp möödub. Huhh. Nii on parem.

Nurga taga on pisike süürlaste poeke. Paar kuud tagasi avatud. Poes paistab paar inimest sees olevat, aga selle ees pole õnneks kedagi. Ja siis sõidab korraga vuhinal mu nina eest läbi ja peaagu üle mu varvaste tümpsuva muuusikaga pisike must auto. Nolgid on nolgid ikka igal pool, urahtan ma läbi hakkamaste ja irvitab tigedalt, kui uks avatakse ja kuulen, kuidas saksakeelse räpi vahele kõlavad ingliskeelsed sõnad. Näeh, oma sõnadest jääb ka puudu, peab laenama, et popim oleks. Ja seda peab tegema ikka nii, et kaks kvartalit ette ja takka on seda kuulda. Äkki muidu ei märgata? Teen paar kiiremat sammu, et eemale saada.

Kõnniteel on kollased lehed. Põhja tamme lehed on kollased? Põhja tamme lehed on maas? Sügisel? Kas need  roostekarva lehed mitte üle talve kevadeni ei peaks puu otsas passima? Torm on sedavõrd räsinud? Ja kollakas värv pole ka õige. Tõstan pilgu. Puu on tamm mis tamm. Äkki on kusagil tõrusid. Nii tore oleks üks pähklikesekujuline tõru endale taskusse pista. Ohh… aga mul pole taskut. See mõte muudab mu kurvaks. No suruksin siis selle tõru lihtsalt pihku. Paneks kotitaskusse. Kunagi oli mul neid terve pudelitäis aknalaual. Juba Tartu ajast. Inimesed uurisid, mis imelikud pähklid need on ja mina sain rääkida, et need on hoopis teistsugused tõrud. Raadi pargist korjasin. Oli vist ikka Raadilt. Aga siin tõrusid pole. Vaid üks mütsike paistab mulle lehtede vahel. Ikka on neid lehti kuidagi liiga palju siin tänaval maas. Äkki see puu on haige või viga saanud?

Vajutan foosrinupule. Roheline laseb ennast oodata terve igaviku. Teisel pool ristmikku on veel kaks inimest, aga näha on, et nad suunduvad oma teed ja meie teed ei ristu. See on hea. Passimine on ebamugav. Vaatan korraks FB. Keegi on jaganud jõulust pilti. No et kas tõesti juba. Toksin kommentaariks, et aga võib-olla hoopis ikka veel. Viimasel ajal on tunne, et 12 kuud aastas võib jõuluvärki ajada. Ameeriklastel on vähemalt vahepeal kõrvitsad ja kalkunid, meil pole nagu suurt midagi.

Astun kiirel sammul üle tee, aga kollane hakkab ikkagi plinkima juba poole peal. Ma ootasin terve igaviku ja see kuradima foor ei kannata nii paljugi, et mina üle saaksin. Mis siis veel aeglasema sammuga inimestest rääkida? See pole ju ometi ok?

Sisenen poodi. Ukse ees on lillepotid. Üks tumepunaste õitega krüsanteemipott jääb mulle silma ja peast lendab läbi mõte, et emale see kindlasti meeldiks. Mulle ei meeldi. Mulle ei meeldi krüsanteemid. Vähemalt mitte tumepunased.

Kastaneid pole. Või noh, lõpuks ikkagi leian nad, aganad on kalli hinnaga, väga pisikesed ja kuivad. Seega kastaneid ma ei osta. Midagi head tahaks. Aga mida?

Coopis on hea kohvijäätis. Suundun poe tagumisse otsa. Kirsikook poole hinnaga. Sobib. Võtan kaks viilu. Äkki Tan või Andreas tunnevad ka huvi selle vastu. Kui ei tunne, siis ju ma söön need üksi ära. Näe, siin ka jõulud. Terve suur vahekäik on täis erinevaid jõuluteemalisi küpsisepakikesi. Ja piparkoogilaadseid. On need jõulud alles või juba siis nüüd kohal? Vahet ei ole. Torkan ostukorvi ühe pisikese paki lehttaignast suhkrukringlikesi. Neid võiks Vanc äkki isegi maitsta. Ja jäätis. Seesama kohviga. Täna ma seda ei taha, aga äkki homme. Neli nektariini võtan ka. Need on veel poolkõvad, aga küll nad küpsevad ajas. Kui Tan neid juba enne nahka ei pista.

Kikerherned! Siit poest saab neid. Kui ma pean õhtul kana tegema, siis ma eelistaksin maisile kikerherneid. Leian otsitud kauba. Aga midagi head tahaks ikkagi. Marineeritud küüslaugud õlis mingite roheliste lisanditega. Ok. Proovime. Ja oliivid. Ka küüslauguga. Ok. Need sobivad ka. Nii, ongi kõigile midagi olemas. Sätin end kassade poole juba kui meenub, et õigus, sauserit pidin ja ka ostma. Külmikust paistavad avatud korgiga klaaspudelid. Neid on jube tülikas transportida. Kindlama korgiga plastpudelid on ka. Täna võtan selle. See on lihtsalt lihtsam.

Kassas on minu ees üks naisterahvas suure hunniku asjadega, mis täidavad lühikeses kassalindi. Ja seal on ka üks Tannust veidi suurem poiss kommikottidega, kellest ma ei saagu aru, kas ta ootab järjekorras või mida ta teeb. Hoian teadlikutl pikka vahet, sest Andreas on mind manitsenud, et siin pole ok sedasi teistel seljas elada nagu seda Eestis tehakse. ta ei ole veel selle meie kuklassehingamisega üldse harjunud. Siin on selline asi räigelt ebaviisakas. Ma siis püüan viisakas olla. Tegelikult küll püüan märkamatu olla ja kassast nii vaikselt läbi imbuda kui võimalik.

Poiss läheb poodi tagasi. Mul on hea meel, et keegi mu seljataha end ei säti. Teretame kassatädiga teineteist. Kiire pilkkontakt. Ulatan talle oma kliendikaardi. Piiks piiks piiks ja asjad on kassalindi teises otsas. Väga hea. Surun kaardi aparaati. Number üks on eurod, number kaks on frangid. Vastus tuleb mul juba automaatselt. Kood. Kõik korras. Kas te kleepse ka soovite. Ei aitäh. Äitäh teile. Head õhtut! Head õhtut teile ka!

Puhistan rahustuseks läbi paokil huulte ja tunnen kergendust, et see osa on edukalt läbi.

Kühveldan oma kauba kotti. Kõik ei mahu. Kott jääb lahti ja kirsikoogi viilud pean pihku võtma. Noh, saan hakkama. Lükkan koti selja taha ja see jääb sinna tülikalt kolksuma. Kodu on nii lähedal, et ma pean vastu. Midagi muuta ma ei taha ega oska ka hetkel. Vähemalt ei pea ma käe otsas kotti tassima. See on hea.

Astun poest tänavale ja hingan kergendusega.

Roheline foorituli laseb end taas terve igaviku oodata ja vahepeal imbub mu kõrvale mingi tüüp. Kiilakas ja prillidega. Huvitav selline. Ma ei vaata ta poole, aga ta on nii lähedal, et ma näen teda silmanurgast liiga hästi. Tema ei vaata minu poole ka. Nii on parem.

Liiklus seisab, autod passivad ummikus ja meie ootame oma rohelist tuld. Vahepeal saab üks auto liikuma. Pisike lahtise kastiga veoauto, mille peal on terve kuhi euroaluseid. Näeh, ei saa nad ka siin euroalusteta. Alused ei ole kinnitatud ja auto sõidab mäkke. Huvitav, kas need alused ohtlikult paigalt ei saa nihkuda? Tundub kuidagi uskumatu, et selline asi on siin võimalik.

Surun pilgu telefoniekraanile ja teen näo, et ma loen midagi. Saabub roheline tuli, mis poole peal juba kollaseks muutub. Ebanormaalne. Ummik kestab. Lähen sirgelt üle sebra. Näen enda ees, seal, kus see põhja tamm oli oma lehti maha heitnud, inimesi. Ma ei taha inimesi näha. Kiire otsus teise kodutee kasuks ja vasakpööre. Seesama tüüp, kelle kõrval ma enne foorituld ootasin, astub minu ees. No las ta astub. Ma saan aeglasemalt liikuda.

Märkan, et ma ei saa minna seda teedmööda, mida ma plaanisin, sest vahepeal on maja autotee servani ja ummikus autode vahel seigelda, saati siis veel otse politseijaoskonna ees, ma ei taha. Miks kõik peab olema nii keeruline? Uuesti üle tee tagasi minna, et kaarega veidi aja pärast tagasi oma teepoolele tulla, tundub ebanormaalselt tülikas. Aga siis pöörab minu ees astub kiilas mees paremale ja ma märkan, et enne seda maja, mis kõnniteed blokeerib, läheb kergliiklustee majade vahelt läbi mulle sobivas suunas. Suurepärane avastus.

Jaapani vaher on üleni leekivpunane. Mulle ei meeldi selle puu ribastatud leheservad, aga värv on igal juhul lummav.

Tüüp astub ikka veel minu ees. Aeglustan veel kord sammu, et ma temaga koos jälle sebra taha passima ei jääks. Äkki arvab veel, et ma jälitan teda või midagi.

Õnneks otsustab tüüp tee ületada enne sebrani jõudmist ja mul on selle üle hea meel. Autode vool hakkab vaikselt hõredamaks jääma. Saan ringtee juures sujuvalt üle tee. Koduni on veel 50 meetrit. Lilled lõhnavad taas ja ma tunnen, kuidas nad täidavad oma lõhnaga kogu maailma selles punktis. Teen paar kiiremat sammu.

Põõsa taga ootab seesama mees jälle foori taga. Samal hetkel, kui fooris süttib roheline tuli ja ta astub teele, astun mina tema selja tagant sirgelt läbi oma teed otse edasi. Mul ei ole vaja rohkem teid ületada. Kodu paistab. Näe, illeksi marjad on siitpoolt ikka puhta punased juba. Ma ei teadnud kunagi, et iileks nii suureks puuks võib kasvada. Ma olin varem näinud ainult pisikese dekoratiivpuukesi kusagil peenras. Dekoratiivne on muidugi ka see suur puu siin. Uhke ja ilus.

Annan kannatamatult kaks korda uksekella. Lõpuks uks avaneb. Kuulen, kuidas keldris pesumasin töötab. Ronin teisel korrusele ja astun tuppa. Loojuv päike paistab elutoa ja meie toa aknast sisse nii soojalt. Viin asjad kööki ja annan poistele teada, mida ma tõin. No et kui neil huvi on, siis nad saavad ise kõik asjad kätte. Võtan ühe kirsikoogi tüki ja viinamarjamahlajoogi endaga voodisse kaasa ja viskan ennast mugavalt siruli. Täna on juba ülemäära palju ennast liigutatud.

Kirjutan Andreasele sõnumi:

“Kas sa lõikad mu juuksed maha?”

“Millist soengut tahad?” tuleb koheselt vastus. Naeratan võikalt võidurõõmsalt ja avan telefoni pildigalerii. Olen sinna aegade jooksul FBst paremaid palasid tallele pannud enda tarbeks ja nopin sealt siis terve karja imelikke pilte kokku turriskarvalistest pärdikutest ja ükssarvikutest ja millest kõigest. Saadan need ühe täiega Andreasele.

“Midagi sellist, palun.”

Andreas naerab, talle meeldib see ükssarvik väga ja vastab:

“Ma ei ole kindel, et hakkama saan. Äkki Tan või juuksur oleks etem lahendus.”

“Eip, siis ma parem lõikan ise.”

“Ei no ma võin sind ju aidata, pole lugu. Millal?”

“Kohe!” vastan ma naerdes ja panen mõtte hoiule. Tõsi see on, et mul on neist pikkadest rikutud blondidest juustest korralik kopp ees. Ma pole kunagi tahtnud olla blond rohkem kui teel mõne kireva värvi juurde ja ometi olen ma viimase kümne aasta jooksul olnud vaat et pool ajast just blond. Sest kõigile hirmsasti meeldib mu blond pea. No neile, kes võtavad vaevaks, mida arvata ja seda mulle ka ütelda. Blond pole nii kuri ja karm ja tõsine, kui mu loomulik tume pea ja pole ka liiga silmatorkav, kui need, mida ma ise enda peas tahan näha, aga milles ma veidi teiste abi vajan alati. No keegi ei taha aidata, sest blond on ju parem. Mu enda loomulik tume on muidugi väga mugav võrreldes blondeerimisega, mis minu elamise tempos jõuab vahel kaks korda enne kolm sentimeetrit välja kasvada, kui ma toanurgas seisva värve täis kilekotini jõuan ja kellegi abistamise osas nõusse saan.

“A äkki tahad lihtsalt külge maha. See oleks äge.”

“Jah. Aga ma tahan mõlemat külge maha.”

Andreas on nõus, et see on täitsa kabe mõte. Kui ma just jutuga ei tule, et ma tahaks kõik juuksed korraga maha ajada, siis on ta vist muheledes nõus mille kõigega. Nulliringiks peab tema jaoks mingi parem põhjus olema. A nullivärki am tema õnneks hetkel ei ihka ka ja kui ihkaks või vajaks, siis teeks ju nagunii.

Vaataks veel ühe osa “Doc Martinist”? Hiljem ehk. Heidan kiirelt pilgu uudistele. Ei midagi uut. Aga FB? Ka mitte. Keegi on kirjutanud, aga vastan hiljem, Praegu ei jaksa. “Kuuuurija” selle hooaja esimese osa vaatasin ma ära kohe, kui see kättesaadavaks sai. See oli oluline teema. Vastik, aga isiklikult puudutav. Kool, kus üks neist jobudest töötas, on mulle liiga tuttav. Sellest jobust oleks saanud ka minu lapse ajalooõpetaja. Aga noh, mul vist kohe on mingid andurid, mis selliste huvidega isikuid ligi tõmbab. Ma siin alles ükspäev pidasin arvet, et ma tunnen isiklikult nelja pedofiili. Saate aru! Üks ja kusagil kaugel on ka liiga palju, aga mina tunnen nelja. Mitte lihtsalt tean. Kõigi nende neljaga olen ma elu erinevates etappides istunud ka sama laua taga. Kaht neist tean ma lapsepõlvest, ühele neist meeldisid varateismelised poisid, teisele tüdrukud. Nad olid omavahel head sõbrad. Teist kaht tunnen ma hilisemast elust. Ühele neist meeldisid pisikesed tüdrukud ja noh, varateismelised kuni teismelised käisid kah, teisele meeldisid pisikesed poisid. Väga pisikesed posid. Ja kui ma nüüd mõtlen, et ma tean nelja, siis kui palju mu lähikonnas on olnud veel neid, kes on pedofiilid, aga ma lihtsalt ei tea seda? Imelik, ma ei tunne endateada ühtegi mõrtsukat. Ma loodan, et see nii ka jääb.

Vaatasin väikese jupi “Kuuuurija” selle hooaja teisest osast. Savisaare värk. Tema kibedaid sisinaid kuulates tuleb mulle alati meelde see, kuidas mamma mu peale pahane oli, et ma linnavalitsuses tööd vastu ei võtnud, mille isa mulle Savisaate käest küsides korraldanud oli. Või noh, mis korraldanud. Ise oli vajalik mutrike talle, ju see olnud mingi hea diil. Aga ma olin isepäine nõid ja ütlesin, et ei iial ei võta ma seda tööd vastu. Esiteks seepärast, et see pole ausalt konkureerimise läbi saadud ja teiseks seepärast, et ma ei taha iial, et isal tema eest mingigi põhjus oleks tunda tänutunnet või muud sellist. Ma olen alati ise tahtnud hakkama saada ja noh, eriti nagu mitte kunagi hakkama saanud, aga vähemalt olen ma selle mittehakkamasaamisega ise hakkama saanud ja see on parem kui vastupidised variandida.

Keskerakonna teema on igav. Klõpsan telefoni kinni ja panen laadima.

Vancu poeb mulle kaissu ja laseb mingil üleskeerataval öökullil üle mu külje kakerdada. Kõdi on. Naljakas on ka. Vancu kordab oma tegevust kuniks tüdineb. Ta räägib, et need kringlimoodi asjad on päris head. Tore. Jälle miski, mis söögiks kõlbas. Mitte, et need nüüd mingi söök oleks, aga midagi ikkagi.

Söön oma kirsikoogi ära. See on tavaline. Aga hea. Tan teatab, et talle see kook ei meeldi. Mingi põhjus oli ka, aga ma ei suuda seda meenutada. Ju see tükk jääb siis Andreasele või mulle.

Vanc seletab teises toas inglise keeles mängu põhimõtetet ühele mängusõbrale. Tan joonistab samal ajal kellegi palvel talle uut kujundust ma ei tea mille jaoks. Ta läheb närvi, kui keegi julgeb ütelda, et ta oskab joonistada. Vana trauma waldorfkoolist, kus õpetaja tema joonistusi klassi ees käkkideks nimetas. Ja mitte ainult klassi ees. Ka lastevanetae koosolekul, sest need olid tema meelest käkid. Nojah. Palju õnne. Võtame kõik õpetajad tänavalt ja imestame edasi. Aga kui joonistamine on hell teema, siis viimasel ajal olen ma avastanud kavala triki, kuidas Tannut ikkagi veenda, et tal on nii silma kui sulge. Kujundamine on hea sõna. Seda saavad teha ka need, kes arvavad, et nad joonistada ei oska. Ja tal tuleb see asi hästi välja ja ta servast natuke juba usub mind ja Andreast. Isegi sedavõrd, et saadab meile vahel oma töid näitamiseks ja küsimiseks, kas see või teine variant meeldib meile rohkem. Mul on hea meel, et ta vähegi paranemise teel on oma eneseusu ja tahtega.

Vaatan ühe osa “Doc Martinist”. “Padjaklubi” uut osa veel pole. See jant on nii jabur, aga see on parem kui ei midagi. Lihtne ja tobe. “Lillepood” on aga olemas. Vaatan selle peaaegu ära, aga enne lõppu helistab Andreas, et ta tuleb täna varem koju, sest ta on nii väsinud. Kuulen kuidas auto andurid pinisevad nagu nad pinisevad siis, kui sõita ilma suunda näitamata üle piki teed kulgevate joonte emmalt-kummalt poolelt. Arusaadav, ta peab olema väsinud, kui ta sedasi sõidab. Kaugel oled? Kaks minutit… Ei, üks minut. Õues on pime. Kikitan kõrvu. Auto veereb hoovi ja Andreas pargib auto oma kohale. Panen telefoni pooliku filmijupiga käest.

Andreas astub tuppa. Tervitab ja Vanc jookseb teda kallistama. Siis läheb Vanc oma tegemiste juurde tagasi. Ma hõikan eemalt, et varsti peame korrutustabeliga tegelema ja Vanc vastab “ahahh!”

Andreas maandub raginal voodisse ja uurib, kuidas mu päev möödus.

“Magades. Sul?”

“Magamisest unistades.”

“Lahe vanapaar me ikka oleme,” mühatan ma muiates ja samal ajal õlgu kehitades. Lahedad jah. Andreas naeratab väsinult.

“Söönud oled? Tabletid võetud?”

“Ei…”

“No ok, ma lähen siis vaatan midagi.”

Köögist pottide kolinat kuuldes tuleb Tan kohale ja uurib, mida head täna pakutakse. Mu täitmatu lohepoeg! Vanc hoiab ennast köögist kaugele eemale ja turnib Andrease juures millegi üle arutledes.

“Kana. Ma teen kana.”

“Karriga?”

“Jah, karriga.”

Tan särab üle kere ja kallistab mind. Ma olen tema lemmikkokk. Ja siis kaob ta oma tuppa. Tuleks siis aitaks või miskit. Aga ma ei viitsi teda kutsuda. Saan ise vaikselt hakkama.

Vesi potti ja tulele. Kana tükkideks. Paprika tükkideks. Kikerherneste purk lahti ja vesi pealt minema. Küüslauk. Veis keeb, riis potti. Vanc hõikab, et mis söögiks on.

“Riis.”

“Aga kas suppi ka saab?”

“Riis ei lähe kohe mitte?”

“Ei. Ma tahaks nii väga suppi.”

“Kui ma nende asjadega siin valmis saan, siis teen sulle supi. Ok?”

“Ok,” kõlab tema rõõmus ja muretu ok.

Andreas magab. Vahepeal on “Padjaklubi” tänaõhtune osa vaadatavaks saanud. Panen selle käima. Samal ajal laekub mulle sõnum. Tervitused Mariborist. Inimesed ikka jaksavad ja jõuavad igale poole. 🙂

Tervitan vastu. Neid, keda seal tervitada on kohe mitu. See on nii tore. Jah, võib-olla varsti reisin mina ka sarnaselt. Ma ei jõua seda hetke, kui ma tööle lähen kuidagi enam ära oodata. Veebruar tundub nii mägede taga. Ma tahaks kohe praegu minna. Ja samas on selle minemisega seoses nii miljon asja, mis mind vastu maad suruvad ja olla ei lase. Ma ei saa otsida poistele koole enne, kui ma ise ei ole neid sündmusi, mis enne meie siia kolimist aset leidsid läbi analüüsinud ja lahti kirjutanud. Seda kõike on palju, aga mul on aeg sellele kõigele otsa vaadata ja lasta sel minna.  Ma tunnen ennast liiga hästi ja tean, et ma tassin seda kõike endaga kaasas selle hetkeni, kui ma seda enda seest ei ole välja saanud. Ja ma tahan sellest vabaks saada. Teadlikult. Aga sellest kirjutamine on suur töö. Kõige suurem emotsionaalses mõttes. Aga see on vajalik. Ma ei taha selle koormaga elada enam hetkegi nii, et see ebaõiglus mind seestpoolt näriks. See kirjutamine on vajalik selleks, et ma saaksin edasi minna.  Saaksin üle sellest kõigest, et lootusrikkamalt olla ja tulevikuplaane teha. Aga täna õhtul ma ei taha sellele mõtelda ja loodan, et keegi mu käest ei käsi, kaugel asjad on, sest mu tahe on justnagu halvatud.

Söök saab valmis. Kõigi jaoks korraga. Riisi on liiga palju. Saadan Vancu Andreast äratama. Kordan veel üle, et ta teeks seda häääästi vaikselt.

Vanc saab kenasti hakkama. Andreas tuleb kohale. Riisi ta ei taha. Ta juba eelmine nädal sõi riisi. Õigus küll. Nojah, talle meeldib see kanavärk nagunii saiaga. Lasku käia. Mul on jumala ükskõik, kuidas keegi midagi sööb, peamine, et ta asjaga ise rahul on.

Tan väänleb nagu näljane kutsikas pliidi ees ja palub, et ma ta kaussi ise asjad kokku tõstaksin. No et tal läheb maha või midagi. Eksole. Laiskus on meil veres. Itsitan ja lasen tal endale ise riisi tõsta, et siis teab täpselt, palju ta vajab ja nii edasi. Kastet olen nõus talle tõstma, sest sellega on alati üks lödistamine ja mul pole midagi selle vastu, kui ma veidi vähem koristama pean. Saab suureks, saab oma elu, küll siis lödistab ja koristab ise.

“Aga mul pole kahvlit!” irvitab Tan ja hoiab kahe käega oma kausist kinni.

“Aga mina jällegi ei ulata kahvlini, sest sa seisad täpselt minu ja kahvli vahel.”

“A mis nüüd saab. Ma ei saagi süüa siis,” irvitab Tan ahastavalt.

“Just, sa suredki siinsamas kauss käes nälga. Edu!” ja lähen irvitades oma kausiga lauda. Tannul pole vist plaanis täna nälga surra. Õitseb oma lemmiktoiduga kaussi kallistades ja istub maha. Isegi kahvli on ta vahepeal kätte saanud. Ei teagi, kas hammaste või varvasetega või mõttejõuga.

Kõik söövad. Isegi mina. Hea on. Andreas saab kõhu esimesena täis, tänab, tõstab nõud kapile ja läheb tagasi voodisse. Minust möödudes libistab ta õrnalt üle mu kukla ja pika patsi. Muigan, et peaks nüüd vist juukseid hakkama lõikama? Aga ma ei viitsi. Lihtsalt hetkel ei viitsi. Aga tegelikult ikka tahan küll. Äkki homme?

Andreas magab. Koristan köögis asjad kokku. Nõusid pesta ei jaksa. Masin on juba nädal otsa katki ja käsitsi pesemine rasvaste nõude puhul on nii tülikas. Lasen neile kraanikausis veel peale. Küll homme pesen. Kuna meil on nii tibatilluke kraanikauss, siis nagunii pean homme pesema. Muidu ei pääse sealt enam vett ka võtma. Mõnes mõttes on see muidugi hea. Aga jube tüütu ja tülikas.

Tan läheb pessu. Vanc püüab oma korrutustabelist viilida. Ma ei lase.

Istun väsinult voodile. Vaatan, mis FB vahepeal toimunud on. Esimese asjana vaatab mulle vastu kellegi poolt jagatud värviline pildike kaelustavatest kassidest tekstiga “Tahad olla õnnelik? Torise vähem ja nurru rohkem!” Toon mõttes kuuldavale terve valangu roppe sõnu ja urahtan tigedalt, vot just. ütle pealegi sellele torisevale depressiivikule midagi sellist ja võid enam kui kindel olla, et sellest saab tema kuidagi-üle-elatud-ja-ellu-jäädud-päevast see kõige vastikum osa. Või kelle puhul üldse mingi selline avaldus peaks rohkem nurrumist esile kutsuma? Täiesti idiootne vastus ja mõte. Mine nurru omaette ja lase teistel toriseda just nii nagu nad tahavad, oskavad, suudavad, saavad ja jaksavad.

See vihasta mind. No pole ju tegelikult mingi põhjus, aga vaat vihastas. Nii väga vihastas, et ma marssisin otsejuunes reipalt siia, arvuti juurde, ja panin kirja kogu oma üüüüüratu pika ja tegusa päeva. Panite te ka tähele kui peenhäälestatud detailine see mõnes mõttes oli? Ma küll märkasin, et kuidas mingid detailid just kodust väljaspool täna eriti esile tikkusid ja oma osa nõudsid.

***

Ma kasvasin üles iivelduse ja pideva näriva peavaluga. Kirjeldasin seda alati kaheksajalana, kes end mu kolba ümber on tugevalt kinni haakinud ja peab plaani mu aju silmakoobaste kaudu kätte saada. Teised arvasid, et ju see valu ikka mu liiga pikast ja paksust patsist pärines. Noh, mul olevat liiga palju juukseid. Mnjah, kui tagumikuni köis mu suure kauplemise peale lõpuks õlgadeni lõigati paaril korral, siis see aitas. Kohe kerge ja hea oli olla. Alguses. Ju see oli usk ja emotsioon. Siis hiilis peavalu tagasi. Iiveldus püsis alati. Ma olin ikka juba päris suur, kui ma sain tunda ka olemist, kus kogu aeg ei iiveldanudki. See oli hea tunne.

See oli aeg, kui keegi ei osanud mõista, et lapsel, see tähendab mul, oli mure. Suur ja ülejõu käiv mure. Ma võisin pealtnäha olla milline tahes, aga ma olin enda sees oma mõtetega lukus. Kui ma poleks saanud pidada päevikut, siis poleks ma kunagi saanud vanemaks kui 15 aastat. Aga ma pidasin päevikut ja sain 16 ja 17 ja 18 ja 19 ja 20 ja noh, ma sain kuidagi ikka suureks kõigist oma lootusetutest ja tumedatest mõtetest hoolimata.

Depressioon on üks kurikaval vintske tegelane. Ma maadlesin temaga aastaid ja 1999., siis kui ma oma esimese lapse kaotasin, andsin iseendale alla. See oli ajajärk, kus ma päriselt ka enam ei tahtnud elada. Ma ei tahtnud mitte midagi tunda. Ma ei tahtnud ärgata. Ma ei tahtnud olla koormaks. Ma ei tahtnud olla ega teha mitte midagi. Nii ma magasin vahelduva eduga 20 tundi ööpäevas ja sõin vaid õuna või pisikese salatiportsu päevas, kui see mulle ette toodi ja söömine sundimiseta võimalikult lihtsaks tehti. Ma olin nii sügaval augus. Kui ma lõpuks tablette närima hakkasin, siis esimestel nädalatel ei juhtunud mitte midagi. Mitu aega hiljem märkasin, et päike hakkas vahel akna taga paistma. Ma ei saanud tablette võttes aru mitte mingist vahest ega muutusest, aga päike tuli välja. Edasi läks olemine talutavaks. Aga see piiripealne kiikumine tahan-ei-taha, jaksan-ei-jaksa, see jäi mänguna mu mõttekoobastesse alati alles. See oli lihtsalt tugevam ja teadlikum ja julgem. Miks? Sest ma olin iseenda sees kord juba ära läinud ja käinud ja see andis mingis mõttes kergendustunde ja teadmise, et tegelikult ma ikkagi tahan elada. Vist. Kui ma jaksan. Suudan. Saan. Kellelgi ees ei ole. See teistele koormaks olemine oli endiselt väga hell teema minu jaoks. Ma ei tahtnud tüli teha ja tundsin ennast süüdi krt teab milles kõiges.

Mõni aasta hiljem oli järgmine pauk. Ülikool sai läbi ja ma tundsin, et ma olen eikeegi. Ma käisin 7 aastat ülikoolis, aga mu haridus, oskused ja teadmised pole Eesti Riigis mitte midagi väärt ja sel hetkel ma Eestist ära minna ei tahtnud. Ometi seal oleksin ma olnud keegi. Ma olin augus, aga olemine oli kuidagi talutavam ja selgem. Kuigi see tumedus kattis mu üleni, ma magasin ja peitsin ennast inimeste ja maailma eest, siis ma jäin kuidagi automaatprogrammil tegutsema ja kinnitasin endale ja maailmale, et ma tean, millal on käes see hetk, et kui mul peaks olema jälle vaja neid kollarohelisi kapsleid, et päike taas välja närida. Ajas läks olemine pisut lihtsamaks.

Paar aastat hiljem käis jälle litakas. Teine laps läks ja minu tahe elada ja olla koos sellega. Ma tegin kõike hästi ettevaatlikult ja ennast säästvalt. Ma istusin esialgu haiguslehel. Käisin poes süüa ostmas mõttega, et KUI see on mu viimane päev, siis ma tahan, et see on tore ja ma ei taha jääda mitte midagi igatsema. Ei sirelite lõhna ega küpsete mandariinide maitset ega midagi muud. Kuidagi jäin ma ikkagi ellu.

Siis sündis Tan ja ükski halb ennasthävitav või minnalaskev mõte ei olnud mulle korraga enam lubatud. Ma tundsin ennast ohutavalt süüdi, kui mõni selline mõte ligi hiilida tahtis. Ma pidin hakkama saama. Iseenda ja lapse ja mittetoimiva suhtega. Ma pidin. Pidin. Pidin. Ja ma sain selle kõigega ebainimlikult hästi hakkama. Kuni selle hetkeni kui Vanc arvas, et nüüd on tema kord siia meie sekka tulla ja kogu mu endakindlus kolinal kildudeks purunes ja ma end kõige kiuste kahe lapse üksikemana maailmale tõestama pidin hakkama.

Need kaks ööd, mis ma haiglas Vancu sündimist ootasin, nende jooksul kirjutasin ma valmis kirjad Tannule, oma vanematele, Vancule, iseendale, juhuks, kui ma ei peaks sellest kõigest välja tulema. Sel hetkel, kui surm päriselt mu silme ees oli, siis ma tahtsin ainult elada. Ma sain aru, kui habras see kõik tegelikult on ja oma laste ja iseenda nimel tahtsin ma elada. Olla. Hakkama saada. Ja läbi ime jäin ma ellu. Vancu jäi ka. Aitäh!

Intensiivis kõiksugu torude ja voolikute all lebades ja arstidele-õdedele kinnitades, et mul on juba täitsa hea olla, millal ometi mind juba lapse juurde lubatakse, lubasin ma endale midagi, mis on hoidnud mind siin kogu mu ülejäänud elu. Ma lubasin endale, et ma olen see, kes ma olen ja tunnen seda, mida tunnen ja teen seda mida teen ja kõike seda ainult nii, kuidas ma suudan, tahan ja jaksan ja õigeks pean. Sest ainult sedasi on asjal olemas minu jaos mõte. Ja ilma mõtteta pole mingit mõtet ju. Lubasin sedagi, et ma ei tapa ennast ära selleks, et ma sel hetkel lihtsalt enam ei jaksa ja veel vähem selleks, et kellelgi teisel oleks minuta lihtsam ja samas ei ela ma selleks, et kellelegi teisel oleks sellest hea meel. Ma elan selleks, et ma tahan nii väga elada ja olgu see vahel kui tahes raske ja keeruline, et silme eest võtab mustaks ja tahaks kõigele tule otsa pista, siis ma tean, et ma saan hakkama ja ronin alati uuesti päikese kätte. See tahe on minus suurem kui mistahes riukalikud kõrvalurked, kuhu vahel toppama jääda ja konutada.

Neil tumedatel hetkedel laske mul lihtsalt olla, ärge tulge mulle rääkima, et naerata ja elu naeratab sulle vastu. Jajah, ma tean seda ise ka, aga vahel ei toimi see üldse sedasi ja vaja ongi vaid rahu ja vaikust ja teadmist, et nii nagu on, on ka hea. Teise mure pisendamine ja sellest randaaliga üle sõitmine ei tee mitte midagi paremaks. Ainult halvemaks. Ärge karake mu tuppa ja kiskuge kardinaid eest ära, sest täna on õues päike. Las ta olla, ma et taha täna sellest võib-olla midagi teada. Pole minu päev. Päike kõrvetab. Vahel tahangi ma olla oma pisikeses koopas ja tekkidest kindluses ja sedasi ongi sel hetkel hea. Mõnel teisel päeval on parem. Kolmandal veel teistmoodi.

Teise inimese muret ei ole vaja enda omaks mõtelda. Aga teadmine, et te olete selle inimese jaoks olemas, on väga suur väärtus. Pole vaja pinnida, et räägi-räägi, hakkab kergem. No ei hakka üldse mitte alati kergem. Hoopis kehvem võib hakata.  See on õhukesel jääl käimine ja lihtsad asjad võivad ka väga valed olla. Tuld võib augus olev inimene võtta mille kõige peale. Ja päris sageli nad ei vaja me abi. Nad ei oska seda vastu võtta ja peavadki oma august ise vaikselt välja ronima. See käib olemise juurde. Ma olen ikka ütelnud neile, kes küsima tulevad, et mida teha, kui keegi parasjagu puhta puntras on, et mina ütleksin sel juhul lihtsalt “ma olen su jaoks olemas”, “ma armastan sind” või saadaks lihtsalt pisikese südamekujutise. Naerune olemine võib olla sel hetkel kurjast. Ma ütleksin midagi lihtsat, selget ja endast lähtuvat. Ja kui selle peale käib plaks vastu sõrmi, siis nii lihtsalt on ja selle peale ei tohi solvuda. See sõnum jääb sinna ikkagi alles ja see loeb. Aktsepteerimine on parim, mida teised kõrvalt teha saavand, kui tunnetus midagi muud ei luba katsetada, mis sel hetkel sobida võiks. Vahel ongi vaja käest kinni võtta ja kinno, kohvikusse ja loomaaeda keegi sikutada. Kõik on tohutult suhteline 🙂

Ja teate, hoolimata hetkeseisust, nii nagu enamus meist, suudan ka mina suurepäraselt kogu selle viitsimatuse ja suutmatuse sahtlisse pista kodust väljas ja vajadusel. Autopiloot toimib suurepäraselt. Mu tahtejõud on suurem kui ma ise. Ja maskid toimivad. Need aitavad kehvemad hetked pehmelt üle elada. Ei, mitte teesklus, mäletate, isekalt iseenda suhtes aus olles saan ma vaid elada, seega mask on lihtsalt mask, mille taha peita oma selle hetke jõupuudus ja just selle hetke suutmatus, mida teistel ei ole vaja teada. Haletsus ja sõge appitormamine, et teise probleeme ise lahendada, on kõige hirmsamad asjad vist üldse.

Aga selle tahtejõuga on selline lugu, et see on ideaalseim vahend iseenda ribastamiseks. See on selline tasakaaluküsimus. Kui keegi midagi palub, siis on nii lihtne end kokku võtta ja appi tõtata. Aga kui endal on midagi hädavajalikku vaja ära teha, siis on aeg kummist ja suutmatust miinus kümme pügalat. Seepärast on vahel nii hea lihtsalt olla laisk ja lohe ja tekk üle pea tõmmata ja omaette päev õhtusse saata.

Ma olen nii õnnelik, et mu ümber on inimesed, kes mõistavad. Ja mina mõistan neid, sest me oleme neis asjus äärmiselt sarnased. Mõistame ka sõnadeta. See annab selle sooja ja kindla tunde, tulukese pimedasse öösse, et tegelikult ei ole sa oma koormate all üldse üksi. Ja mul on tohutult hea meel, et siin olete ka teie, kellele pimedatel öötundidel selliseid lugusid rääkida. See aitab ka olla mina ise.

Ma ei ütle et homme on parem päev, sest tegelikult polnud ju tänasel ka midagi viga. See oli lihtsalt üks täiesti tavaline päev. Ja võib-olla saan ma homme lõpuks isegi selle paganama pesu pestud. Ja nüüd lähen kähku veel koeraga õue ja siis palju parema tundega magama. Öö on turvaliselt tume.

Järgmise korrani!

Head ööd ja värvilisi unesid teile! 🙂

 

***

Kui ma kell neli hommikul voodisse poen, teeb Andreas silmad lahti. Räägin talle kähku oma kirjasaanud loost ja sellest, kuidas Tan “veini” kauples ja kuidagi jõuame me oma jutujärjega selleni, et Andreas tühjendas lapsena külaliste klaasidest alkoholijääke, kui viimased olid lahkunud.

“Hee, ei ole võimalik! Ma tegin pisikesena just seda sama! Ema on alati rääkinud, kuidas nad külalisi uksele läksid saatma ja mina samal ajal kõik klaasipõhjad tühjaks kummutasin. Valimatult, aga eks see enamasti üks magus kleepekakraam oli. Mina jõin alkoholi, mu õde valis hiljem kohvilõpud. Me oleme sinuga ikka nii sarnased,” itsitan  ma magusalt.

“Vaata, kallis… erinevalt sinust… elasin mina… restoranis,” teatab Andreas võidukalt.

Ja me naerame nii, et on ime, et poisid ei ärka. Selgub, et kõige toredam olla olnudpulmapidude ja muude suuremate ürituste järgselt saalis korralik puhastus teha. Seda tuli ette kindlasti paar korda nädalas. Ta oli siis 2-3-4aastane ja ta ema oli korralikult ahastuses olnud, kui teda laudade juures takistada püüdis. Ma täiesti usun seda. Panen selle mõtte kähku kirja ja jagan FBs sõpradega. Kell lööb pooltundi. Kell on pool viis hommikul.

Panen silmad kinni ja kujutan endale pisikest klaasipõhjadega nihverdavat Andreast ja tema lapiga õhus vehkivat hellalt möirgavat ema endale ette. See on kõigest hoolimata hirmus naljakas.

Me oleme ikka nii normaalsed.

Sügis, Happy ja karvane ingel

Sügis on Šveitsis kõige lahedam aeg. Maailm kisub kirevavärviliseks ja poelettidele ilmuvad mu kaks suurt lemmikut – kastanid, mida ahju pista…

… ja kergelt käärima lastud viinamarjamahl, mida nad sauseriks kutsuvad. Siinkandis hääldub see kraam küll “suuser”.

Poes on kastaneid ja sauserit saada sügisel vaid piiratud aja jooksul ja passida ei maksa. Esimesel aastal siin elades jäid mu naudingud liiga lühikeseks, hiljem olen targem olnud. 1 – 1,5 %lise alkoholisisaldusega jook maitseb palju mahedam kui vein ja üldse mitte nii läilalt magus kui mahl. No ta on kohe selline mõnus ja kerge ja maitsev. Mõned variandid on pastöriseeritud, mõned elavad täie vungiga edasi. Eile just proovisime heledatest viinamarjadest tehtud jooki ka. Selle sees ujusid lahedad millimallikad! Vanc võdistas mu klaasi vaadates õudusest õlgu. 😛

Aga kohe esimesel hommikul, nüüd siis kaks nädalat tagasi, kui esimene pisike partii poodi saabus, tassisime Andreasega endale terve liitriste pudelite kuuspaki kontorisse. Neli pudelit toppisime külma, sest see on elav kraam ja kaks ülejäänut jagasime omavahel sõbralikult ära – mina sain poolteist pudelit ja Andreas pool. Ta kõht rohkemat ei kannata. Minu oma kannatab küll. Kohe nii kannatas, et 1,5 liitrit 1% alkoholisisaldusega joogist oli mul järgmisel hommikul kerge peavalu. Või ma vähemalt arvasin nende kahe asja vahel seost nägevat. Andreas arvas, et see on võimatu. Aga noh, kuna mu suhe alkoholiga on läbi elu olematu olnud, siis ei ole mul aimugi, mida kujutab endast pohmakas, aga peavalu mul oli. Ohkasin naljaga, et vanaks hakkan jääma, enam ei saa keefiri vist ka juua. Ja siis võtsin külmast uue pudeli, krõbistasin kodus värkselt küpsetatud kastaneid kõrvale ja elu maitses nii hea. Sügis on siin ikka imeline. Eestis meeldis mulle sügis ainult Tartus. Tallinna, iseäranis Nõmme sügis, on igav. Männid on ikka männid ja taevas on madalam ja pimeduse lähenemine on rusuv. See eest on talv, kevad ja suvi Nõmmel üsna imelised.

Aga noh, ka siinsel sügisel on oma kodune tumedam pool. 😉

Suve lõpus kipuvad me elamises toanurgad vaikselt valkjasse karvavahtu sumbuma, sest üks elukas, kes nagunii aasta läbi karvub, on otsustanud igal aastal enne talve korralikult oma vana sooja pesu välja vahetada. See ei käi tal mõistagi nii nagu inimestel, et sips maha ja korras. Tema pesuvahetus kestab ikka kuid. See algab hiilivalt ja kusagil septembri lõpuks saab see sisse oma kõige vingema hoo. Nii ka sellel aastal.

Seda, et meil kodus mingi valge tegelane on, see on selge juba ammu ja sellest saab aimu kaugelt eemalt. Neid karvu ei saa riiete küljest kätte ja see on kohati üsna kohutav. Ma olen küll püüdnud Happyga kokkuleppele jõuda, et ta kontrolliks ennast veidi enam. No et vaataks, et ta vähemalt siseruumides oma karvu laiali ei loobiks, aga ta ei paista sellega kuigi hästi hakkama saavat. Ka olen ma talle rääkinud, et kui ta kohe seda jama ei lõpeta, siis ma viin ta lambajuuksurisse ja ajame ta paljaks. Saakski huvitavaid riideid katsetada. Tähelepanu talle meeldib. Tegelikult on ta muidugi nii hurmavalt valge, et väike roosa värv ei teeks ka paha, saaks põnevust vähemalt juurde? Aga ta arvas, et ta värvimise jätaks ka vahele. Aga seda, et me klassikaliselt läheneksime ja ta pesuvahetusele veidi kammides kaasa aitaksime, see ei sobi talle kohe üldse mitte. Minu elus ei ole olnud koera, kellele poleks kammimine meeldinud, aga näe, sel korral saadeti koerte taevast meie juurde just seesugune isemoodi tegelane.

Kodus polegi see karvavärk nii hull. Karvakoristamisega saavad isegi poisid hakkama. Autos katab Happy osakonda seestpoolt ühtlane viltjas karvakiht. Kontori tumehall villakate on juba mõnda aega üsna helehalli varjundiga. Võõras silm ehk arvakski, et nii peab olema. Meie aga teame, et no ei pea mitte. Mingi nipiga kraapisin ma vanas kontoris vaiba Happy karvadest enne üleandmist puhtaks. Uue kontori vaipkate aga alles ootab mind. Kuna Happy endiselt karvandab, siis pole ma isegi viitsinud end veel liigutada. No ootan ära, kuni talv tema jaoks kätte jõuab ja see suur karvasadu veidigi tagasi tõmbub. Tolmuimeja ja karvaeemaldusrull selles mures ei avita. Selleks, et vaip puhtaks saada, eeldab see, et ma taas kummikinnastega seda käsitsi rullima ja nokkima lähen. Kodus pole meil just Happy pärast ammu enam ühtegi vaipa maas.

Ühesõnaga tuletage mulle, palun, kunagi tulevikus meelde, kui mul peaks jälle ebanormaalne idee tulema kodustada ära mõni vabalt liikuv hele aluskarvaline tegelane, et ma seda mingil juhul ei teeks. KUI, siis olgu ta vähemalt tume, sest käia ringi kaetuna valgete karvaudemetega, millest pikimad on 20 cm pikad… pole just kuigi esteetiline ja kogu oma tumedat garderoobi heledaks ma ka vahetada ei kavatse. Aga mine tea, äkki viskab mul ühel järgmisel sügisel see kõik ikka sedavõrd üle, et ma hakkangi kandma ainult valget? 😀

Nagu öeldud, Happyle ei meeldi kammimine kohe karvavõrd. Vahendeid oleme me proovinud kõiksugu erinevaid aga no tühi töö ja vaimu närimine on see temaga olnud. Küll ei suuda ta püsida paigal ja vingerdab nagu kuivale püütud ärritunud hiidkala konksu otsas. Eelmisel aastal kargas ta korra sedasi, et vigastas ennast teravate piidega ja käis pärast kaks kuud tuutu peas nagu lamp, et nahk saaks paraneda.

Täna jalutamast tulles mõtlesin, et aitab. Mu pikk must kampsun oli ainult jalutamas käimisest valgekarvane nagu mingi uue tehnoloogiaga valmistatud kangas. No selline, mida koeraga koos põõsa alla aelemas ja püherdamas käies saab toota. Kampsuni puhtakssaamine on küsitav, aga see koer pidi saama karvadest puhtamaks.

Jätsin jalutusrihma otsustavalt kaelarihma külge ja võtsin selle tugevalt enda haardesse. Väänles ja vingerdas see karvik, aga minema ei pääsenud. Kümme minutit sõdisime ja karvapuru lendas. Siis viskas ta laksust end lapiti maha ja viskas koivad taevasse – kammi, kui tahad. Ja ma kammisin. Ja kammisin veel natuke. Veidi alla poole tunni kammisin. Terve elutuba kattus valge udulooriga. Kruttisin koera siia ja sinna ja Vanc vaatas seda vaimustusega pealt. Kui üks tuust talle sülle maandus, surus ta selle pihkude vahel kokku ja õhkas, kui pehhhhhme see on. Pakkusin, et mis ta niisama seal ikka passib, kogugu toast parem seda pehmet karvamerd veidi ühte hunnikusse kokku.

Vanc asus rõõmuga asja kallale. Näed siis, koristamine on nõme, aga pehmet koerasulist uduvahtu korjata on ju lausa lust. Vahepeal käis ja patsutas ta kerkivat kuhja ja arvas, et sinna oleks lahe sisse hüpata. Ma arvasin, et see kogus pole vist veel nii suur, et maandumine kuidagi pehmena tunduks ta kondiste kannikate all. Siis pakkus ta, et aga äkki oleks mõnus pugeda selle karvakuhja alla. No minugi poolest, kui lõviosa sellest kuhjast siia tuppa jääb ja lõpuks kotti jõuab, siis lasku fantaasial lennata.

Mul selg tuikas sellest võimlemisest nagunii ja arvasin, et aitab tänaseks koera rehitsemisest küll. Homme jälle päev, mul trikk selge ja koeral vaja harjuda, et seesugune tegevus ongi normaalne. Vahepeal olin ma eemaldanud Happy küljest jalutusrihma ja nüüd arvasin, et kui tal minna lasen, siis kaob ta mu lähedalt tulejutiga, aga ei midagi. Peesitas ja poosetas seal, kuniks me temast ja kuhjast pilti tegime ja ta siis ise eemale kutsusime.

Ja siis puges Vanc kuhja alla. Pööras end ringi ja teatas kavalalt, et kui ta kuuuiiiidagi paljas ei tundu, siis ma peaksin temast pilti tegema. Katsime ta tumedat värvi tihedalt valgete karvadega ja ülejäänud udupudru sättisime selle kuhja ümber. Ajasin end püsti ja vaatasin ülevalt alla.

“Tead, sa oled nagu pisike pilv siin põrandal!”

“Ei, ma olen nagu innnngel!” itsitas Vancu.

“Haa, no ok, vaata, siis on mul pildi jaoks sulle kohe siinsama ju ka tiivad olemas. Tahad?”

Vanc tahtis ja ma suurusin seinalt võetud tiivad talle servaga selja alla. Ja siis tuli Happy seda ilmaimet uudistama. Lõhnas vist tuttavalt see kuhi, aga nagu vales kohas või midagi. Ja Vanc ka muidu sedasi põrandal ei ole. On tal midagi viga?

“Mamma, misss toimub?!” tahtis Happy mu käest teada 😛

Ja kuuldes, et Vanc on hetkel udusulgne koeringel, viskas ka Happy end selili maha ja naeris nii, et kõht kiskus kringliks. Ma ei tea, mis me majas sellist toimub, et kõik meie koerad sedasi naerma kipuvad. Bätsi mäletate? 😉

Vanc ise oli aga oma karvase pilveingli eluga väga rahul!

Sügis on ikka nii imeline aeg! Ja kapis ootab sauser ja laual kastanid <3

Kuidas me kunagi vanaks ei jää

Eile käisime me koos Vancu õpetajatega tema psühholoogitädi juures jälle. See oli tore käik. Need käigud on mure ja viha ja pisarate asemel muutunud palju reipamaks. Progress on ilmne ja üheskoos oleme me kenasti arenenud. See tegi mõistagi ka meie tuju heaks. Kohe nii heaks, et ma sain Andrease endaga koos poodi. Tal oli täpselt see vajalik 10 minutit olemas, mida uue jaki proovimine eeldas. Ma olin seda hetke terve kuu kannatlikult oodanud ja lootust mitte kaotanud. Isegi jaki sai ta ostetud ja on sellega ütlemata rahul. 😛

Ja siis, kodu poole sõites, palusin tal otse edasi minna. Tanklasse. Miks? Sest mul oli vaja mullinätsu. No tuli korraga selline tuju.

“Kuule, see on SEEE näts! Ma mäletan selle maitset!” pistab Andrease isukalt roosa paljakskooritud nätsu endale põske.

“Just, kuigi maitse on veidi muutunud. See meenutab praegu rohkem Donaldi-nätsu,” mälun ma innukalt, et kiiremini mulle saaks puhuda. “See on nii äge, et selliseid nätse ka veel tehakse. Muidu on kaasajal nätsu mõte rohkem hammaste tervise eest hoolitseda ja need pole väga mullinätsud.”

“Jaa, lapsena ei tulnud keegi selle peale, et näts võiks hambaid puhastada! See oli nii imelik, kui sellised nätsud hakkasid tulema. Te ka suhkruga näritud nätse magusakas tegite?”

“Hmm, sellise asja peale pole ma isegi mõtelnud, aga me närisime tilli koos nätsuga, et seda roheliseks värvida. Värviline näts oli ju palju popim. Mõned teritasid eraldi selle jaoks isegi värvipliiatseid, et seda pudi nätsule lisada, aga siis läks näts suht kähku jamaks kätte ära. Hammastest me üldse ei räägi, mida need pidi üle elama,” naeran ma mühinal. “Hee, ja tead, ma mäletan, kuidas päev otsa suu olnud näts enne und kapile läks hommikut ootama, et siis jälle sama nätsuga jätkata.”

“Meil nii hull see asi vist küll polnud.”

“Nojah, meil oli nõuka-aeg ja nätsu niisama vabalt poest ei saanud.”

Seisame soojas päikeseloojangus tankla ees, puhume mulle ja teeme iseendast pilte. Ammu enam pole harjutanud.

“Tead, miks sinuga on alati nii äge koos olla?” küsib Andreas ise samal ajal hoolega maasikanätsu närides.

“Nooh?” puhun ma püüdlikult järgmist mulli.

“Sest sinuga koos olles ei tea iial, millega me õhtu lõpeb. Noh nagu täna – seisame tanklas auto najal, mul on seljas tuttuus back-to-the-future-või-mad-maxi-stiilis jakk ja me puhume roosast nätsust mulle.”

“Vabalt! Millal sa viimati nätsumulle tegid?” küsin ja pistan veel ühe roosa nätsu põske, sest mullid ei tule piisavalt suured. Plaksuga katki minnes peab ikka silmini nätsuga koos olema. Kuidas siis muidu?

“Lapsena. Me oleme praegu ka nagu lapsed,” itsitab Andreas, kui möödujad meid passima jäävad. Inimesed tulevad tanklasse ja samad inimesed lahkuvad tanklast ja meie puhume ikka veel mulle.

“Tead, see on parim osa täiskasvanuks olemisest – sa võid alati laps olla ja keegi ei saa sind korrale kutsuda.”

Andreas on minuga väga nõus.

Ja nüüd vaadake, kuidas meie tehnikad erinevad! Andreas puhub punnis põskedega ja mina… mina puhun vist silmadega?

“Tead, mu lõuad valutavad!” naerab Andreas, kui me tagasi autosse istume, et koju sõita ja poistele ka nätsu viia. Tan oskab, aga Vancul on ka aeg õppida mulle tegema. Mind omal ajal õpetas ema. Aitäh ema, see oli üks igati kasulik ja vajalik oskus, mida ellu kaasa võtta! 🙂

***

Täna hommikul oli päikseline ilm. Vanc läks kooli ja Tan suundus rongile, et sõita Zürichisse. Neil on muuseumipäev ja läbi mingi müstilise ime oli mu “kuule, muuseumisse küll dressides minna ei saa!” nii veenev, et ta panigi teksad jalga ja ei porisenud grammigi. Nätsupaki küll pistis taskusse, aga õnneks oskab ta sellega viisakalt ringi käia.

Tööle sõites ootasid linnapiiril elavad alati uudishimulikud lehmad meid päikesepaistes peesitades. Neil lehmadel on terve suur sile plats all orus (seesama siin all pildil!), aga ei, nemad ronivad mööda väga järsku nõlva üles ja sätivad end kambas pisikese sileda maalapi peale möödujaid passima, sest seal on parem vaade ja elu keeb. Vahel on nad kaelad õili selliste nägudega, et kui keele väga pikalt suust välja ajaksid, siis saaksid nad orgu laskuvaid autosid lakkuda. Täna nad lesisid sealsamas ja liigutasid vaid kõrvu. Aga noh, vaade üle oru oli ka üsna lummav. Läks aega, enne kui ma taskust telefoni kätte sain. Kõrgemalt oli vaade veel ägedam – sini-sinine taevas ja metsatuka tagant piiluvad pilved, mis on end tihedalt vastu maad surunud.

Telefon mu näpu vahel plinkis ja FB tuletas meelde, et täpselt aasta tagasi käis Vanc psühholoogitädi juures. Talle meeldis ja meeldib seal nii väga käia, et ma ei suuda meenutada midagi ega kedagi muud, kuhu ta nii suure õhinaga alati kibeleks. No ja tol korral nad siis mängisid ja ehitasid ja tegid igasuguseid asju seal nagu ikka ja lõpetuseks pidi ta joonistama pildi sellest, et kui tema pere muutuks loomadeks, siis mis loomad nad siis oleksid.

Lehe keskel on viis kribu. Esimene on siga. See olevat mina. Sest ma olen nii suur. Huvitav, et ta lehma ei tahtnud joonistada, see ju veel suurem. Siinkohal tervitused mu emale, keda ma pärispisikesena bussis kord sõnaga “emme” mängides “emiseks” nimetasin. Näed siis – põrsas ma olin ja seaks sain. Emalt sain näpistada ka, et ma sedasi oma ema mõnitada julgesin. Ta ei teadnud, et see oli päev, kui ma sain teada sõna “emis” tähenduse. Unustamatult! 😛

Andreas muutuvat kassiks. Ta armastavat kala. Ma küll pakkusin, et tema pilti vaadates armastab see kass rohkem ikka üht siga, aga see ei lugenud enam. Andrease kassiallergia ei lugenud ka. Kass on kass ja see pole mingi takistus, et ta kala ei armasta.

Vanc ise oli mesilane. Maia-mesilane oli sel hetkel selle mehe absoluutne lemmik ja me arvasime, et see armastus kestab küll  pensionieani välja. Kuigi nüüd, aasta hiljem, oleks ta sellel pildil ise päris kindlasti hoopis Pikachu. Kui see kollane pokemoni-elukas peaks loomaks kvalifitseeruma. Tema maailmas kindlasti.

Happy oli… no, kes muu, kui ikka koer. Igav. Ma oleks küll orava või jääkaru hoopis joonistanud. Aga selgus, et Happy oli tegelikult ta vend ja ta juba muutus lihtsalt koeraks. Vot. Ma ei teadnudki seda.

Ja Tan oli pärdik. See on juba habemega nali.

Mida iganes see psühholoogitädi se’st asjast arvas või sealt välja luges, keegi teab äkki? A no siga mesilase emaks. Palju õnne. Oink-oink! Ma olen kasvatanud uskumatult hullud lapsed 😛

***

Panime auto parklasse, Andreas ruttas üles ja mina läksin Happyga tavapärasele ringile. Ja siis selgus, et… lehmad on kohale jõudnud! 🙂

Vasikad vahtisid vaikselt koos mammadega teises aediku otsas. Happy nuhkis ja vahtis kuni sai piirdelt korraliku säraka. Kiunatas, tegi paar maadligi roomamise kiiremat liigutust ja tuli mulle oma muret kurtma. Ta vist eelmise aasta särtsu enam ei mäletanud. Edasi astus ta nagu kõige viisakam kuts ja kõiksugu haagid jäid ära. Homme saab äkki lehmi ka musitada, siis läheb aed meelest ära.

Lagedale jõudes avanes seesugune vaade!

Puhas sinine taevas ja pilved, mis on end metsa vahele sättinud just kiirtee peale. Kujutage nüüd ette, kogu maailm särab päikesepaistes, aga kiirteel sõites oled valges piimjas udus ja ei tea päikesest mitte midagi. Naljakas asetus neil pilvedel täna. Aga ju neil on seal piirkonna kõige madalama koha peal hea olla. Rohkem maadligi ju vajuda ei olegi võimalik. 🙂

Teile kirjtama asudes lappasin pilte ja näppu jäi veel üks näide sellest, kuidas me õhtu võib vahel oma lõpu leida 😛

Järelkasv on meil muidugi ka täitsa asjalik. Sedasi algas ühe seltsimehe hommik kunagi palju aastaid tagasi. Kõiksugu imelikke asju tuleb ju katsetada ja proovida ja harjutada, et sel hetkel, kui kõik lubatud on, oleks fantaasia veel piiritum ja valehäbi olematu. Tolle foto  jätk, muide, mida mu pildiaparaat enam aku tühjenedes ei salvestanud, oli see, et ta pidi neid rõngaid püüdma suhu õngitseda omaenda pika keelega. No käte abi kasutamata. See oli… lõbus. 😛

Ühesõnaga oleme me ühed täiesti normaalsed inimesed, kelle vanus lubab teha igasuguseid asju ja see ongi tore suureksaamise juures. Seda me lapsena tahtsime ja seda me ka saime.

Ja kui me nüüd jälle Eestisse tuleme, siis pange pulgakommid, linnuviled, kummikeksud ja mullinätsud valmis! Seniks aga puhuge mulle ja närige ükssarvikuid! Unistustel on tiivad! 🙂

Elu on ikka üks pööraselt lõbus ettevõtmine! Juhhuu! <3

Säntis, mägedekoer Happy ja kuidas me Austrias ei käinud

Andrease ema oli korraks nädalavahetusel Šveitsis käimas. Viimased kaks aastat elavad ta vanemad Ungaris. Ausalt, ma ei ole oma elus kohanud lahedamaid lillelapsi, kui Andrease vanemad. Nad lihtsalt teevadki kõike seda, mis pähe tuleb ja vilistavad kõigile arvamustele, mis leiavad, et nad ei ole ratsionaalsed täiskasvanud, kes peaks seda või teist tegema selle asemel, et nad lihtsalt teevad seda, mida tahavad. Andrease lapsepõlv nägi üsna sedamoodi välja, et suvalisel hommikul ärgati üles ja tuli mõte, et läheks Pariisi. Istuti telgiga tsiklite selga ja pandi ajama. Mõlemad ta vanemad sõidavad. Ühel teisel korral sõitsid nad Itaaliasse ja niisama lühemaid otsi tegid ka pidevalt. Sellist elu elasid nad enne Andreast ja sellist elavad nad endiselt. Tegelikult ühe sellise motoreisi ajal, kus Andreas koos isaga Norra põhjatippu käimas, ma ju Andreasega tuttavaks saingi. 7500 kilomeetrit nagu naksti tehtud ja meie elud muutusid ka. Nagu naksti. 🙂

Andrease hipivanemad on läbi elu rabanud teha rasket tööd, elanud üle mitu pankrotti ja alati uuesti jalule ajanud ennast. Nüüd on neil olemas ka automaja, millega nad kevadel suure Euroopa tuuri tegid Eesti kaudu. Nüüd ootavab avastaimist Šotimaa. Ja mingil hetkel lendavad nad Uus-Meremaad avastama.  Tahan joon kisselli, tahan kuulan sedasamustki 🙂

Üks viimase aja hulle asju teiste jaoks oli nende idee pensionipõlveks Ungarisse kolida. Ei, mitte suurde linna, luksuse sisse, vaid totaalsesse kolkakülla eemal tsivilisatsioonist ja ümbritsetuna kohalikest talupoegadest, kes harivad põldu masinatega, mida mina mäletan lapsepõlvest ja nülgides sigu koduõuel noa ja kahvliga ja nende lapsed silkavad ringi paljaste kannikatega. Või noh, umbes nii. Igal juhul ostsid Andrease vanemad endale ühe külakese servale pisikese majakese ja kolisidki kaks aastat tagasi päriselt sinna elama. Oskamata sõnagi seda keelt. Omamata vähimaid juuri seal. Ainult paari tuttavat, kes seal ka oma pensionipõlve veedavad. Ja tegelikult, miks mitte? Elu on seiklus ja seda tuletavad need kaks meile pidevalt meelde. Mitte et mu enda vanemad kuidagi liiga erinevad oleksid olnud. Ema tahtis ka kuhu iganes Ohhoota mere äärde kunagi kolida isaga koos elama enne minu sündi 🙂

Pühapäev. 17. september 2017

Nii, aga nüüd oli siis Andrease ema jälle Šveitsis käimas. Tavaliselt käivad nad siin ikka isaga koos ja oma autoga, aga kuna nad alles nädal tagasi siit jälle lahkusid, siis sel korral tuli ta ema üksinda rongide ja bussidega kiirele käigule.

Laupäeva lõunal saabus ta Wili ja nagu plaanitud, viisime ta tema lapsepõlve kodukohta, Zürichi järve äärde. Seal ootas teda klassikokkutulek. Pühapäeva hommikul käis tõi Andreas ta sealt jälle ära. Ilm oli just täpselt selline, et meie kodule lähenedes kutsus eemal silmapiiri paitav Säntis neid enda juurde. Säntis on kivihiiglasest mägi, mis siin piirkonnas tähistab Alpide algust ja omab inimeste jaoks sarnast tähendust nagu keskmise eestlase jaoks meri. Ta on olemas ja tema juurde tuleb aegajalt minna, sest veri kutsub. Ja siis lähedki, sõidad randa või pangale või siin siis mäe jalamile. Parema ilmaga ronid autost välja ja teed väikese tiiru või võtad pisikese kohvi kohalikus puhvetis. Kehvema ilmaga ei tee sedagi. Hingad paar korda sügavalt sisse välja ja ongi korras. Kui mäest laskudes kõrvad lukust lahti tulevad, valdab sind imehea tunne, et sai jälle käidud. Järgmise korrani.

Andreas helistas mulle ja uuris, kas me tahame ka kaasa tulla. Tan pööritas silmi, sest tal on ju VABA PÄEV ja lõpuks ometi saab ta sõpradega koos mängida. Tema parimad sõbrad elavad üks Taanis, üks Hollandis ja kolmas Kanadas. Aegade passitamine Kanadaga pole alati just teab mis meelepärane meile. Seega ok, vaba päev, siis vaba päev 😉 Pealegi nägevat ta Säntist eemalt iga päev. Tõsi, mäevaade saadab poisse iga päev poole tee ulatuses kodust kooli ja tagasi. Kodutee on keskmiselt 5-7 minutit pikk 😛

Vanc vaatas mind mittemidagi ütleva näoga nagu viimast seniili, kes ei mäleta, et ta juba käis sel aastal Säntisel. Ahahh, noh, järelikult poiste norm on selleks aastaks täis ja ma lähen siis üksinda. Happy oli juba autos ootel, sest Andreas käis temaga hommikul enda ema nostalgiaradadel jalutamas.

Kui ma uksest välja astusin, siis sadas vihma, aga plaan oli kindel, Säntis ootab. Pealgi pidi ülevalpool selgem olema. Nad ju just sealtpoolt tulid. Oligi selgem. Ülevalpool oli ilm ilusam. Vihm ja madalad pilved jäid meist alla maha. Ja järgmise kihi valgelt vahused pilvetupsud paitasid parasjagu Säntist, kui me talle lähenesime. Tõusime aina kõrgemale ja kõrgemale…

Ja umbes kolmveerand tundi hiljem olime me kohal. Mäetipp, kuhu tõstukiga kalli raha eest tõusta saab, oli pilvedes peidus, aga see polnud üldse oluline meie jaoks. Meie plaan oli lihtsalt natuke ringi vaadata ja tagasi koju sõita 🙂

Parklas hüppas Happy autost välja nagu uljas isalõvi, vedas kopsud karget mäeõhku täis ja ahmis endasse kõiki neid tundmatuid lõhnu, mida maailm talle korraga pakkus. Eemal sõid lehmad madalat kirevat rohtu, kitsed uitasid ringi ja otsisid tegevust, igas mõõdus koeri oli inimestega koos liikumas. Ja kes seal kõik juba käinud olid ja oma jälje maha jätnud! Nii aktiivset Happyt polnud me veel varem kohanud ja pika rihma unustasime koju, seega tuli leppida teatavate äkilisemate suunamuutustega vahepeal. Andreas kalpsas temaga ees kogu seda mäe-esist ilu kaema 🙂

“Happy, kuule, tule teeme sinuga koos ka pilti!”

“Tee, kui tahad, ma pean siin ringi vaatama!” vastas Happy, endal peas tuhat muud mõtet.

“Happy, ära siple! Ta tahan neid madalaid pilvi ka meie pildile! Aga ainus, mis sealt paistab oma Andrease varrukas ja ta ema peanupp… ja vaata nüüd veidi allapoole, muidu ongi pildil vaid su suur niiske nina ja pikk keel. Ja karvad minu õlal, mida ma praegu eemaldada ei saa, sest siis sa paneksid plehku mu käest!”

“Noh, said oma pildi tehtud?” teeb Happy korraks küsivalt malbe näokese pähe ja püüab kaamerasse vaadata. Või noh, me mõlemad püüame, selle asemel vahime hoopis enda pilti ja noh, on nagu on. Pilvi ju pole!

“Oota, ma panen sulle korraks käe ümber kaela ja siis sätime end nii, et me vaatame õigesse kohta ja pilved ka paistavad. Pole ju nii keeruline!?”

“Hei, kuule, aitab, mul on kopp ees ja ma ei tulnud siia fotosessioonile! Su telefon on nagunii mu pilte kuhjaga täis! Sa teedki pilte ainult minust, Älinist ja Andreasest. Aitaaaab! Mul on kopp ees!” 😛 Happy keerab ennast mulle kaenla alla, mina kaotan hetkeks tasakaalu ja telefon libiseb napilt peost kivile. Kahtlemata on see selle aasta parim pilt minust. Ikkagi isetehtud. Või ok, koos Happyga. 😛

“Aga vaat ei aita, kui ma juba nii kõrgele tulin, siis kõigi nende tuhande pildi peale, mis mul sinust on, tahan ma ühte veidigi normaalsemat koos sinu ja pilvedega. Ma tean, et sa saad hakkama. Näe, vaata siia, sa oled üks hirmus ilus koer, peaaegu ilusam kui need pilved. Klõpppsss!” 😀 Noh, saime enamvähem hakkama. Hiljem kulus mul pool tundi, et ennast tema karvadest puhtaks rullida. Me peame ta ikka paljaks pügama, see karvameri on JUBE! Tal on järjekordselt vastu talve vaja ajada vana kasukas mahu, et uut kasvatada ja kammimisest ei taha see elukas mitte midagi teada. See nõuab ju püsivust, aga seda pole tal kolme grammi eest kah 😛

Aga pilved olid kenad ja üldse mitte nii karvased 😛

“Jälle sa pildistad mind?” põrnitseb Happy mind eemalt ja laseb lahkel käel enda kukalt sügada. Sügamine ja paitamine on head.

“Oh ei, ma pildistan pilvi ja mäge ja Andrease naba!”

Klassikaline ema-poja pilt ka. Ja jälle see koer! 😛

Lumisest mäetipust oli siis nii palju näha. Ehk siis ainult üht suurt pilve? Natuke lumepiiri siiski veidi valendab seal pilve serva all, aga see pole ikka päris see, mis ta tegelikult oli. No ikka jupp maad lumisem oli.  🙂

Ja siis pistis mu telefon pildi tasku. Tegelikult on juba see viimane pilt koos selle “Grand touri” punase aknaga tehtud täiesti tumeda ekraaniga. Akut oli kaks protsenti ja ma lihtsalt vajutasin umbes selle koha peale, kuhu pilditegemiseks ikka vajutama peab. Kodus avastasin, et näe, oligi mingi pilt jäädvustunud 😛

Mäest all tulles oli maailm 20 minutit üsna päikseline ja siis laskusime taas suure halli udupilve sisse. Andrease ema läks korraks me kodulinnas, Wilis, veel oma sõprade poolt läbi ja meie lippasime samal ajal koju. Poistele söögid-värgid, järgmise päeva kooliasjad, allkirjad ja muud asjad valmis. Pool tundi möllas hull äikesetorm ja Tan teatas, et ta pole iial varem nii valjut müristamist kuulnud. Kuna me pidime sõitma korraks Austriasse, et Andrease ema sealt rongile aidata, siis koera jätsime poistega koju, et ei peaks piiril hakkama koera paberitega mässama ja plaanisime paari tunni pärast ise ka jälle tagasi olla.

18:27

Telefoni aku jõudis ennast poole peale laadida. Enne kodust lahkumist tegin veel kiire postituse FB sõpradele, et me seal üleval pilves käisime ja kohevarsti nüüd Austrias ka sipsti ära käime. See oli üks tore pilt, mille ma oma jutule lisasin, sest kui ma olin kõik need kümme pilti Happyga ära rähelnud, siis ma arvasin, et võiks mõne pildi proovida teha ka Andreasega. Ta käitus märksa viisakamalt kui Happy sel korral 😀

18:45

Andrease ema võttis autos koha oma roosa kohvrikese kõrval kenasti sisse ja meie teekond Austria suunas algas. Lumesäbrune Säntis paistis kiirteele jõudes jälle kenasti silmapiirilt kätte.

19:21

St. Gallenist edasi sõites läks aina jahedamaks.

Andreas näitas mulle teelt vasakule alla orgu, kus laiutas Bodeni järv. Läbi udu oli näha, et järve kallastel plinkisid oranžid tulukesed. Mida intensiivsemalt need plingivad, seda suuremat tormi tõotab, teadis Andreas rääkida. Noh, need plinkisid ikka kohe päris kenasti. Selleks hetkeks olime me selle päeva jooksul näinud juba mida kõike – rahest lumeni ja uduvihmast paduvihmani, äikesest päikeseni ja sel hetkel sõitsime me parasjagu ise pilves, mis oli nii niiske, et tuuleklaasi kojamehed ei jaksanud vett ära pühkida. Vihma ei sadanud, piisaksid polnud, aga klaas oli ühtlaselt veega kaetud kojamehest üleval ja allpool. Sellist asja ei olnud ma varem näinud.

19:35

Tegime üsna piiri lähedal St. Margrethenis tanklapeatuse, et autole ka Austria kiirteel sõitmiseks pilet ette juba ära osta. Nii, kui Andrease ema autost välja astus, viskas salongi sisse hullu kärsaka… Andreas hüppas välja ja teisel pool autot selgus… tõsiasi…

Kusjuures täiesti lambist uurisin ma napp pool tundi varem, et millal ta viimati kumme kontrollis. Andreas vastas seepeale, et piisavalt hiljuti ja sõit jätkus südamerahus. Kuni paar kilomeetrit enne peatust sõidutunne veidi imelikuks kiskus. Kiirtee, märg pilv, suured kiirused mõtles Andreas ja andis gaasi.

Püüdsime õhku lisada. Ei midagi. Kärsakat arvestades võis oletada, et läinud on äkki ka miskit enamat kui vaid kumm. Ühesõnaga läks õnnelikult, et me peatuse tegime, muidu oleks veel kes teab kui kaua sõitnud ja äkki alles Austrias avastanud, mis oleks märksa ebamugavam olnud.

Andrease ema saabus tanklast õnnelikult Austria kiirteepilet näpus… Sesime seal ja naersime. Mis meil ikka siis muud teha oli. Naersime selle üle, et ma ju just veidi varem oli küsinud ja siin me siis nüüd oleme 😀

Me autol on kaks abikutsumise nuppu – üks selline, mis saadab ise abi, kui laks käib ja teine selline, millele vajutades tuleb sulle kõne tugikeskusest. Andreas vajutas nuppu ja kõne algas. Kes, mis juhtus, millal, kus jne. Asjalik preili pidi varsti tagasi helistama. Ma pakkusin, et äkki läheks tanklasse sooja või midagi, sest ma olin taibanud kodust välja tulla riietuses, mis eeldas ainult soojas ja kuivas autos istumist. Ja noh, kodu juures oli ikka jupp maad soojem ka, aga me elame ka jupp maad madalamal.

19:49

Istusime soojas. Saabus oodatud kõne. Selgus, et meile tullakse varsti appi. Auto pidi juba teel olema. Aga lisati kohe ka juurde, et asendusautoga on see jama, et sellega üle piiri me minna ei tohi. Siis polnud rohkem enam muud teha, kui kähku leida keegi, kes Andrease ema kähku rongile toimetab. Kõne ja needsamad sõbrad, kelle juurest me ta peale korjasime, asusid teele. Andreas meile esialgu ei otsinud kedagi appi, sest auto pidi ju tulema. Ootasime. Ja mina muigasin FB meie päevase Säntise pildi all, et see päev pole üldse veel läbi. Elu pidi ju seiklus olema ja igavust me ometi ei talu? 😀

20:31

Passisime tanklas, ilm kiskus jäiseks ja ma tundsin heameelt, et me vähemalt tanklas oleme, mitte kiirtee peal hädapeatust ei pidanud tegema selle ilma ja külmaga. Kuna viimasel ajal on auto mu kasukas, siis soojad riided ootavad alles kodus kapis. Selle kommentaari peale arvas mu sõbranna, et milleks mul on vaja kasukat, kui mul on üsna värske abikaasa 😀 Ma siis pidin nentima, et too kasukas ehk Andreas, oleks mulle hirmus napp, sest me oleme sisuliselt samas mõõdus ja kaetud saaks vaid üks külg. Noh, et Andreas sobiks mulle palju paremini päikesevarjuks, aga soojendamise efekti temalt oodata on liiga palju 🙂

Vahepeal oli Andreas oma emale teinud FB konto. See oli ammu olnud jutuks, aga tegudeni ei jõutud kunagi. Andreas oli veel Säntise juures naernud, et on, kuidas on, aga ilma FB-ta ema sel korral tagasi Ungarisse ei lähe. No et liiga palju elu voolab temast mööda, kui tal pole FB. Ja seal tanklas nad selle asja ära korraldasidki. Väikesed juhtnöörid ja käitumisreeglite tutvustus said ka sooritatud. Just seal tanklas, vahetult enne Austria piiri. Äkki seepärast see kumm katki läkski? 😛

20:36

Õnneks on Andrease ema üks ütlemata ettenägelik inimene ja tema rongini oli veel vabalt aega. Eks tal oli nagunii plaan veel enne rongi istuda ja süüa ja ennast ööks valmis panna. Tema sõbrad saabusid Wilist samal hetkel kui meie autole kiirabi.

Musid-kallid Andrease emale veel teele kaasa. Nad asusid teele. Nii tore oli teda taas näha. Ja varsti jälle! 🙂

20:43

Autokiirabi poiss püüdis kummi õhuga täita. Ei midagi. Seega tuleb auto ravile saata…

Kaevusin kähku autosse, et korjasin kokku vajalikud asjad. Tagumiselt istmelt leidsin Vancu pisikese fliisteki. Selle surusin endale kilekotti, mille ma ka istmete vahelt endale üllatuseks leidsin. Jalad külmetasid niiskes külmas ööõhus seistes nii väga. Mu õhukesed püksid jätsid sääre poolelt maalt paljaks ja õhukesed tennised olin kodus kiiruga niisama varba otsa visanud, et autos mugav oleks.

Ja siis pakiti me auto peale.

20:57

Me auto vuhises nukralt ilma meieta öösse ja suundus Bernecki poole. Ühtlasi selgus, et asendusautot ei ole ega tule, sest pole lihtsalt autot. Kui tore! Meil hakkas aina lõbusam, sest kogu olukord oli korraga nii absurdne. Ja õues oli kohutavalt külm 😀

21:03

Suundusime tagasi tanklasse. Silt uksel kinnitas, et see putka on lahti veel tervelt kaks tundi. Kaks tundi pole paha, selle ajaga peaksime me suutma enda elu ära korraldada küll.

Andreas ragistas ajusid, kellele helistada sellisel kellaajal ja päeval. Vend ei vastanud. Pakkusin, et tehku FB postitus, et äkki keegi istub tegevusetult ja tahab hirmsasti tormisel ööl tulla meid päästma. Ta pani seepeale tagasihoidliku ohke kirja, aga minuti jooksul ei jõudnud keegi veel reageeridagi, kui ta juba arvas, et ei, nii ei sobi ja kustutas selle ära ja ragistas edasi 😛

Ja siis tuli ettekandja uurima, mida me tellime ja selgus, et pole see tankla midagi veel kaks tundi avatud, nemad sulgevad ikka kell 22 ehk siis juba vähem kui tunni aja pärast. Vinti keerati me kannatustele veidi juurde, hihiii. Ma endamisi oiglesin, et millal ometi jõuavad nad siin ka 24tunniste tanklateni, no nagu meie Statoil või mis iganes nime ta kannab nüüd. Aga vastasin endale ise, et nad ei jõua siin selleni mitte kunagi. See oleks siin ebareaalne.

Istusime ja irvitasime enda olukorra üle ja eriti selle üle, milline on ilm ja kellaaeg ja noh, koht oli ju ka paras karutagumik. Samas kiirteel pimedas sajus polegi veel hääletamist harrastanud. Äkki peaks proovima, Jama ainult, et ma helkurvestid autosse jätsin. Neist oleks isegi sooja äkki saanud? Ja meil on neid autos kaks, sest ma ei saa leppida autos istumisega ja vajan ka ilmtingimata helkurvesti. Aga noh, sel ööl olid nad me autoga koos hoopis kusagil mujal.

Selles olukorras seal tundsime me iseäranis heameelt selle üle, et lapsed koju koera hoidma jäid. Nad on soojas ja valguses ja meie ei pea kogu kollektiiviga siin praegu väljapääsu otsima. Kuigi kiirteel oleks äkki veel lõbusam hääletada kahe lapse ja suur valge mudase koeraga? Oleks äkki rohkem lööki?

Veel rohkem oli mul heameel muidugi selle pisikese teki üle, mis mu süles kilekotis ootas veel külmemat hetke, sest tankla sulgemine tiksus aina lähemale.

Kõige suurem heameel oli mul aga teate mille üle? Selle üle, et Tannul on mingi jabur komme autos uksetaskus puhtaid sokke hoida igaks juhuks. Me ise tagumises reas ei sõida, aga hiljuti istus seal Denny ja tema uuris, et MIKS ometi on meil sokid autos ja kas need ikka puhtad on. Olid puhta puhtad, aga tema jaoks oli see ikka ütlemata ebanormaalne. 😛 Ja just need sokid kargasid mulle pähe sel hetkel, kui autokiirabipoiss juba otsaga oma autoukse vahel oli, et minekut teha. Sain Tannu rohelised madalad sokid veel viimasel hetkel sealt kätte ja surusin selle nutsaka endale kõõõvasti pihku. Ise olin ilmatuma õnnelik 😀

Andreas jõi peenelt oma imetillukesest tassist kohvi, sest niisama istuda ei saanud seal ja mina sikutasin märgades tennistes külmunud varvaste otsa Tannu sokke. Ma venitasin nad nii kõrgele kui vähegi sai. Peaaegu pahkluuni tuli ära. Aga kohe soojem hakkas. Ühtlasi avastasin, et mu ühe tennise talla all on auk ja teise alla on tekkimas kohe veel suurem auk. Kamakaks, mul on sokid! Rohelised! Ja ma näen totaalne kloun välja. Aga õues on pime ja keegi ei näe nagunii.

Järgmisena ajasin kaela õieli ja vaatasin ringi, et ega tasuta jagamise reklaamlehti pole saadaval. Polnud. Tavalisi ajalehti ja ajakirjasid oli. Teatasin Andreasele, et KUI meil tuleb nüüd siin öö veeta, siis me peame viimase raha eest ajalehti ostma. No et filmides on ju näidatud, et kodutud saavad ajalehtedega hakkama. Järelikult saame meie siis ka. Ärakülmuda mul plaani küll polnud, kuigi iga 10 mindi tagant oleks tahtnud vetsu joosta. Ju see külm ja elevus ikka oma tööd juba tegid.

Telefoniakut oli alles veel 32 % ja minu telefoni jaoks tähendas see maksimaalselt tunnist säilimist, kui ma teda peaaegu ei kasuta.

Siis saabus õrnusehoog ja ma soovisin kõigile teistele, kes meie seiklust läbi FB jälgisid paremat õhtut, et nad soojas püsiksid ja oma õhtut naudiksid. Ja selle peale helistasin koju. Poistele ma meie olukorrast ei rääkinud, et nad ei muretseks ja lasin Vancul endale lugeda raamatut 😀

21:21

See oli hetk, kui selgus, et Andrease ema sõbrad, kes ta Austraisse rongile viisid, saavad tagasiteel meid ka peale võtta. Andreas arvutas teekonda ja leidis, et kui me ka peame õues ootama, siis mitte liiga kaua. Ma arvasin, et iga minut on liiga kaua, aga panin kõik enda panused sellele, et nad ikka kenasti kohale jõuvad enne sulgemist. Suht minutite mäng oli see, sest poole tunni pärast ootas meid väljatõstmine.

Andreas tundis paremini, kui selgus, et keegi vähemalt tuleb. Ta vaatas meie ümber tühjas kohvikus ringi ja irvitas, et me oleme nagu kaks kodutud linnupoega, kes küll telliti kohale, aga mitte keegi ei taha neid endale. Mul läks täpne sõnastus kaduma, aga no mõte oli midagi sellist 😀

Rääkisin veel poistega ja ajasin ühe pesema ja teise koerale süüa andma. Vahepeal levi hakkis ja siis nad kirjutasid mõlemad mulle ühe FB konto alt kahest erinevast kohast. Ja siis ma leiutasin, et kumb minult mida küsib. See oli paras pähkel. Ühel hetkel hakkas Vanc mulle Tannust pilte saatma kommentaaridega ja siis läks asi käest ära. Neil oli liiga lõbus. Kamandasin nad vooditesse, sest…

21:57

… pandi tankla kinni ja samal hetkel, kui me jäisesse ööpimedusse astusime, vuhises meie päästeauto treppi! Me saaaaameeeee kooooojuuuu! <3

Esialgu oli vaja küll läbi tiheda vihma mitu kilomeetrit vastassuunas sõita, praktiliselt Austria piirini, et saaks tagasi kodu suunas pöörata, aga see oli köki-möki selleks hetkeks ja me olime soojas autos ja mul oli veel 8 % akut. Panin ekraaniheleduse nii madalaks kui sain ja lugesin täiesti juhuslikult näppu sattunud lugu Uku Kuudist. Kui lugu sai otsa, võtsin Andreasel käest kinni ja mõtlesin, et me sõitsime sedasi kahekesi koos tagumisel istmel vist viimati… õigus, tüdrukute/poissmeeste õhtult tagasi sõites, ehk kaks kuud tagasi. Ma miskipärast arvasin, et sellest on pea kolm aastat juba möödas, kui me ikka koos Tallinnas lennujaama sõitsime, et ta koju tagasi lendaks. Igal juhul oli see üks eriti armas ja soe hetk seal tagaistmel eile öösel kodu poole tuhisedes. Kuidas Andrea järgmisel hommikul tööle saab, polnud teada, aga homme oli alles homme. 🙂

23:19

Me jõudsime kenasti koju, poisid jäid magama ja meie käisime veel koeraga kähku jalutamas. Kuna vihma sadas, siis vedas ta meid ise kodu suunas tagasi. Kodus oli hea ja soe ja kuiv olla. Uni tuli ruttu.

Esmaspäeva. 18. september 2017

Saatsin poisid kooli. Andreas sai kõne, et kumm on vahetatud, autoga on kõik ok ja lõunapaiku saab ta selle sealt Šveitsi-Austria piirilt kätte. Ilm oli täna kordades kuivem ja päikselisem kui eile. 🙂

Denny sai juba öösel sõnumi, et Andreasel on hommikul tema abi vaja tööle saamisel. Ma pakkusin küll, et meil on keldris neli ratast. Või noh, kaheksa ratast ehk neli jalgratast, aga ta arvas, et ta jätab vahele, kuna ükski neist pole sõidukorras ja tema selg ei elaks seda kindlasti üle. Ma pakkusin siis, et meil on kaks kelku ka – üks kõrgem klassikaline puukelk ja teine rooli ja piduritega plastkelk, aga ei, ta eelistas ikka Denny endale taksoks tellida 😀

Sedasi ta siis hommikul tööle sõitis. Voltis ennast pisipisikeseks ja istus tillukese täisjoonistatud auto peale. 😀

Happy vaatas seda asja kadedusega. Ma pakkusin küll naljaga, et äkki ta tahaks Happy ka kaasa võtta, aga ta arvas, et ta tuleb võtab meid parem pärastlõunal ise peale, kui on Auto Berneckist ära toonud. 🙂

Vaat sellised seiklused lisandusid me ellu eilsega! 😉

Ühes oleme me veendunud – seiklusteks peab alati valmis olema ja lasta neil juhtuda, kui nad ise tulla tahavad. Itsitasime ja tundsime heameelt iseenda ja koosolemise üle. Ei mingit pinget ega riidu, meil oli lihtsalt hirmus naljakas. Halenaljakas vahepeal ka, aga ikkagi naljakas. Tegelikult läks ju kõik lõpuks väga hästi. Ja isegi FBkonto sai Andrease emale tehtud ja ta oli täna suure hoolega ka minu sõpru endale sõbraks juba lisanud. Alguse asi! 😀

Nokitsevad täiskasvanud, suured poisid ja pisikesed titad

Pühapäeva õhtul olin ma kontoris ja vuntsisin oma jäneseid. Nad olid ammu juba valmis, aga vaat see mikromillimeeter mingist punktist vajab vahel siia- või sinnapoole nihutamist ja ma ei saa elada ja seda pilti vaadata rahus, kui ma seda pole teinud. Umbes miljon korda. Ja see näeb välja täpselt nii, et ma istun täiesti valmis pildi ees ja teen midagi. Tunde. Päevi.

Selle pärast on karmid tähtajad vahel head asjad, siis ma suudan nokkimisest veidi varem loobuda ja asja kuulutada valmisolevaks. Mis muidugi ei tähenda, et ma sellega iseenda jaoks hiljem ei jätka. Või endale hullemini piitsa ei anna ja päevale lisaks ka terveid öid nokitsemisega ei sisustaks. Seda pean ma tunnistama, et arvutiga asju tehes olen ma kohutavalt aeglane, AGA väga täpne, sest silm ja käsi paberil ei zuumi mitte kuidagi 600 korda üht joonekest sissepoole nii, et ma selle hingeelu äärmiselt detailselt näeksin. Aga mulle meeldib nii. See annab mulle tööst suurima rahulduse lõpuks. Käega veetud joonte osas pean ma silmi kinni pigistama ikka ja jälle ja need häirivad mind kogu aeg. 😀

No vot. Seda siis ma siis seal joonistasin ja Andreas, kes ise palju parem pole, kirjutas üle 20 aasta kokku oma cv-d. Noh, ütleme nii, et mõnigi asi on siin elus selle aja jooksul muutunud ja täienenud ja täna on naljakas lugeda, kuidas meie universumit valdas 1999. aastal tehnoloogilise maailma lõpupaanika. Ta töötas sel ajal suures haiglas ja veetis oma uusaasta öö tööpostil, et kõik sujuks valatult 😀

Nii, ja tema, kes ta nokitses oma cv kallal umbes nii nagu mina oma jäneseid, teatas korraga itsitades:

“Kui sa kunagi cv-d hakkad kirjutama, siis isikuomadustes pead ära mainima ka selle, et sa tööasjades hull perfektisonist oled.”

Ja ma vastasin täiesti tuimalt: “Nähh. Ma kirjutan, et ma olen Eva Monk. Sellest piisab. Juba koolis nad kiusasid mind sellega, kui ma meie ühistöid parmaks nokkisin. Ma olen leppinud.”

Muhelev paus. Kumbki on ninapidi oma asjade kallal täie pühendumusega.

“Aga sa ära unusta enda omasse lisada, et su naine on draakon.”

Naerame.

Ma pean tunnistama, et mul on juba palju aastaid mitu cv-d. Maastikuarhitekti oma, mis vahel on kombineeritud ka mu vabakutselise kunstniku osaga. Vahel on see kunstiosa täiesti eraldi ja siis kolmas on täiesti eraldi õenduse ja tervishoiuteemaline cv. Ja kõik ilukirja- ja siidimaali-, baaridaami- ja lilleseadekursused ning lapsepõlve suursaavutused olen ma neist kõigist ammuilma välja visanud. Keda see huvitab, harjumatule silmale liiga kirev on see elu mul nagunii juba olnud ja tööd ma neil aladel nagunii ei otsi. Seega selge joon cv-s kaalub üles kogu muu müra. Kuigi tuleb tunnistada, et ma olen vist vaid ühe korra elus oma cv saatnud tööpakkumise kuulutuse peale. Saatnud pimesi, oodanud vastust ja kutset vestlusele. See üks läks tookord, mingi 20 aastat tagasi, Majaka Teeninduskooli huvijuhi kohale. Pääsesin isegi ühe teise kandideerijaga koos lõppvooru, aga lõpuks sai määravaks mu tol ajal absoluutselt olematu vene keele oskus (mitte, et see mul kaasajal sellise töö jaoks piisav oleks). Kogemuste ja korraldamiste osas oleksin neile hästi sobinud. Kõik ülejäänud cv-d oma elus olen ma lihtsalt vormitäitena uude kohta endaga koos kaasa viinud.

Aga teile pidin ma täna rääkima üldse mitte cv-st ja jänestest vaid hoopis Tannust ja Vancust 😀

Lugu sai alguse sellest, et sel samal pühapäeva õhtul, kui poisid nautisid oma vaba hetke ja meie ninad töös olime, helistas mulle Tan:

“Kuule, kus see meie titaraamat on?”

“Emmm, milline? See Vancust?”

“Jaa, ma ei leia seda. Mul on seda koolis homme vaja.”

“Aaa, ok. No see on mul siin tööl, aga mis sa sellega seal koolis teed?”

“Mul on vaja teha poster raamatust, mis on minu meelest kõige parem.”

Selle koha peal liigutasin ma kõrvu. Või noh, liigutan hetkel ka. Kuulete, kuidas tuul vihiseb?

“Hmm, ok. Kas sa valisid selle selleks, et sa oled seda umbes miljon korda kuulnud ja näinud ja lugenud ja see on mugavalt lihtne valik või sul on tunne, et sa ei ole ammu ühtegi teist raamatut lugenud, millest võiks tolle posteri teha?” urkisin ma veidi kahtlustavalt ikka edasi.

“Ei, ma tahan selle teha just titaraamatust.”

Ok. Raamatu tõin koju ja rohkem ma teda usutlema ei hakanud. Kui mees vanuses 12 ja pool arvab, et selline raamat on koolis klassi ees esitlemiseks hea, siis järelikult nii ongi. Pakkusin talle küll ka veebiversiooni, et seda on klassi ees ju lihtsam näidata, kui paberraamatut, aga ta jäi endale kindlaks, et paberil on ägedam. No minugi poolest.

Reedeks, ehk siis tänaseks, oli vaja see poster valmis teha pealkirja, autori, aasta ja mõne faktiga. Ta pidi selle tegema koolis arvutis, aga eile jooksis projektitunni ajal süsteem seal kokku ja nii helistas ta mulle kojusaabudes jooksust alles ähkides, et kas mul on võimalik talle mõned raamatupildid välja printida, et noh, nüüd tuleb tal see asi ikkagi paberile teha ja ta tahab selle ikka ilusaks tuunida orginaalpiltidega. Arvasin, et pole probleemi, aga mida ma kiiruga enam ei leidnud, olid selle raamatu pildifailid. Ma ei tea, millisel välisel kõvakettal need veel on, aga arvutis mul neid igal juhul ei ole. Aga õnneks oskan ma endiselt veel joonistada 😀

Plakatitegemise paberi osas muigasin Andreasele ka, et meil on kodus vaid A4 koopiapaberit ja ma juba tean, et Tan arvab, et see on kindlasti piisavalt suur tahvli ette ronimiseks. Aga eieiei, ma haarasin kaasa suurelt koosolekute tahvlilt õrnalt ruudulise paberi ja suur oli Tannu imestus, kui ma sellega koju jõudsin. Itsitas ja muigas ja oigas läbisegi. No et:

“Niiiii suur! Kuidas niiiii suure paberi peale saab midagi teha?”

“Eee, tuleb suuremalt kirjutada? Mul polnud pisemat ja tavaline A4 on liiga väike ja seda ei näeks eemalt keegi, mis sul seal kirjas on.”

Muhelesin mõnuga. Ta veel ei teadnud, et mul oli kaasas ka terve pakk vildikaid ja mõnusa jooksuga marker ja ta saab elus esimest korda ka seesugust vanamoodsat plakatitegemise asja harjutada.

Mustandi lasin tal ka teha. Sest aukartus suure paberi ees ajas ta õudusest judistama selga. Virises alguses küll, et miks ta peab sama asja kaks korda tegema, aga siis taipas ise ka, et suurt pilti ta kaks korda ometi teha ei tahaks, kui midagi nässu läheb. Seega oli see pisike paber oma mustandiga igati omal kohal. Elevus oli sees, aga pinge polnud liiga suur. Kõige suurem oli vist isegi rõõm. Paber laotati põrandale ja hakkas pihta.

Seal kõhuli maas olles tähti vedades uuris ta nagu muuseas:

“Kuule, kas sa mu pea saad punaseks värvida? Gian Micah ei usu, et sa lubaksid.” itsitas mees põrandalt, sest ta teadsis samahästi kui mina, et ma ei näe karvakatte värvimises mingit probleemi.

“Ma ei tea, kas mul punast on, see vist on Eestis. Aga mul on roosat, lillat ja sinist,” ja nende sõnadega toon oma suure värvikoti tema tuppa.

Plakati tekstiosa saab valmis. Meie oleme vahepeal Vancuga ära sorteerinud kogu maja pesus käinud sokid ja neid on meil nii palju nagu elaks siin neli sajajalgset. Tan tuleb uurib juuksevärve. Roosa sobivat. Õhin kasvab. Ma olen samal ajal tema plakatile joonistanud õe, Vancu, Tannu ja enda. Siis veel kosmoselaevaga Vancu ja veel ühe lehvitava tita-Vancu. See käib mul kähku. Pole punkte, mille kallal kaks nädalat jurada 😀

“Iiiiii, mõtle, kui lahe oleks homme sedasi kooli minna!” õitseb Tan unistavalt.

“No ma ei tea, võta särk seljast ja mine istu vannituppa.”

“Päriselt?”

“Ei, mängult!” ja vean endale kummikindad kätte.

Tan hüppab rõõmust lakke ja Vanc uurib, kas ta tohib samal ajal äkki Tannu plakatit värvida. Vanc ja värvida? Et nagu peamine, et ei peaks magama minema? Aga ma olen võlutud tema aktiivusest ja kuna mul teise tüübi juuksevärvimisega natuke tegemist on, siis…

“Lase käia! Värvi vaid titad. Kui värve ei tea, vaata raamatust.”

Ja Vanc kaevus vildikakarpi, mida ta pole aasta jooksul kordagi puudutanud. No koolis pole vildikad lubatud ja kodus on tal muudki teha olnud.

Roosa värv saab kähku pähe. Heledaks pleekinud salatiroheline on ta varem blondeeritud peas muutunud kollaseks. Kollane omakorda tähendab seda, et juuksed jäävad tuubist värvi pähe uhades roosa-oranži-punase kirjud. Mis Tannu meelest on muidugi kohe eriti äge.

“Mõtle, kui need juuksed jääksid sedasi tumedalt lillakasroosaks!?”

“No mis siis? Siis saad koolis ütleda, et näe, uups, sõin eile peeti ja vaat mis juhtus. Proovige ka. Kui värv ei muutu, pole õige kogus peeti.”

“Ähh!” puhistab noor mees naerda.

“Teil ikka on ok kooli ilmuda roosa peaga?”

“Ma ei tea, me klassi ainus tüdruk tuli täna kooli tumesinise peaga.”

“Noh, ju siis on ok. Eestis peab muidugi vaatama, minu lapspõlves lõikas õpetaja klassis tunni ajal ühel poisil juustest sabatuti ära. Värvide peale oles ta minestusse langenud ja laps oleks internaati saadetud. Siis olid ikka eriti hullud ajad mu meelest. Waldorfkoolis oli selles mõttes hea, seal oli puhta kama, kuidas sa kooli ilmusid, said olla just nii nagu hing ihkas, aga tavakoolis on vist siiski keerulisem ka tänapäeval. Aga ma ei tea ka.”

“Eestis on vist narrimist rohkem,” muutub noormees mõtlikumaks.

“Sa pead silmas seda, et kui sa teistest eristud, siis oled kohe gay ja narrimise objekt?”

“Mnjah.”

“Sa kardad seda? A siis sa võid ju ütelda, et sa oled kunstnik. Söögu sepikut, kui neid torgib ja ise elada ei julge. Mind narrisid mõned jobud 11-aastaselt litsiks. Et nagu normaalne, onju?”

Tan noogutab ja mina jätkan:

“A mitte, et see, kellegi asi oleks, kui sa oledki gay. See on ka täiesti ok. Ja juuksevärvid on sul igal juhul ägedad!”

Peseme värvi maha. Lakk leegitseb lambivalguses nagu pühademuna ja see on nii lahe. Tan vaatab rahulolevalt peeglisse, vaatab mind enda kõrval…

“Kuule, ma olen kasvanud?!”

“Oled-oled. Palju hullem, kui sa kahaneksid. Näe, sa oled mulle juba silmini ja varsti oled minus pikem ja võtad mu kaenlasse.” 😀

Vanc on vahepeal saanud värvimistega valmis. Titad on värvitud. Ta tahaks veel värvida, aga kell on juba öö ja nii on väga hea.

Tan kuivatab pea ära ja hiilib vaikselt Andreas juurde, kes oma kange nohuga on lapiti maas kogu melust eemal olnud. Toas on hämar. Tan poeb Andreasele hästi lähedale ja pistab oma juuksed talle enamvähem ninaauku.

Andreas ajab kaela õiele ja uurib asja. Natuke tsirkust käib asja juurde. Seepärast ajab ta silmad suureks ja teeb näo nagu minestaks.

“Väga äge!” patsutab ta tunnustavalt Tannule õlale.

Tan kekutab ja on enda ja elu ja meie ja kõigega rahul. Poisid lähevad magama ja mina teatan Andreasele õhates:

“Ma palusin universumilt, et mul oleks võimalik kanda kõiksugu juuksevärve ja korraga ja läbisegi… ja universum saatis mulle Tannu. Nii jõuan ma palju rohkem.”

Naerame kogu südamest. Nende meesteta oleks mu elu palju… kahvatum?! 😀

Hommikul kooli minnes…

vedas moosipurgisiili näoga Tan kapuutsi kavalalt silmini. Lisaks lahedale peale on tal täna võimalus rääkida oma lemmikraamatust ja ühtlasi sellest, et Vanc oli titana Eviani veepudeli suurune ja üldsegi on kogu see raamat räägitud tema enda suu läbi.

Selle raamatu valmist esitluseks ei suunanud lihtsama tee otsing vaid hoopis uhkusenoodike, millest mul eilseni aimugi polnud. Võiks ju eeldada, et kui sul on vanust 12 ja pool aastat ja sa kekutad nunnult iga plika ees ja värvid oma juukseid roosaks, et siis on su valikud sootuks teistsugused, aga ei. Kuna ma seda oodata ei osanud, siis seda ägedam on see tunne pragu minu jaoks. Meie kõigi titaraamat rokib ja isegi Vanc oli kõigest sellest ülevoolavalt heas tujus täna Tannu sabas kooli poole lipates. 😀

 

Imeilusta päeva teilegi! <3

 

PS Vancu tahab nüüd veel veendunumalt Pikachu-kollast pead ja meie titaraamatu leiad siit 🙂

Uus kooliaasta ja viharavi minu moodi

Tere kool!

Poistel algas esmaspäeval jälle kool. Viis nädalat vaheaega kadus nagu supsti, ometi on selgelt tunda uue kooliaasta algust ja seda, kuidas poisid on vahepeal kõvasti kasvanud. Ka selle viie nädalaga. Sai ju viiendikust korraga kuuenda klassi poiss ja kolmandikust juba neljanda kooliaasta mees. Otsisin isegi nostalgiliselt eelmise kahe kooliaasta alguse pildid välja. 🙂

Sedasi läks Vanc elus esimest korda kooli. Aasta oli siis 2015 ja vanust oli tal siis 7 kopikatega. See oli meie esimene aasta siin. Klammerdus teine kartlikult Andrease käe külge ja astus uude tundmatusse. Ta ei rääkinud sel hetkel üheski muus keeles peale emakeele, kuigi Andreasega sai ta mingil endale omasel viisil väga lähedaselt suheldud.

Tan läks tol aastal neljandasse klassi ja alustas esialgu vaid integreerumise ja keeleõppega.

Aasta hiljem elasime me kõrvalmajas ja esimene koolipäev oli veidi teistmoodi. Kuigi Andreasele sattus selga sama särk ja poiste kotid on ikka endised, siis läks Tan reipalt viiendasse klassi ja sukeldus kooliellu päris hoolega sisse. Integratsiooniklassi tunde jäi järjest vähemaks kuni need kevadtalvel täiesti kadusid. Ta sai üha paremini hakkama nii saksa kui inglise keeles. Vanc läks suurte sekelduste järel eelmisel aastal esimesest otse kolmandasse klassi. Uus korraldus oli alguses raske, õppida oli rohkem, aga ta sai üha paremini hakkama. Saksa keelt ta veel keeldus rääkimast, väites, et ei saa aru, aga inglise keeles suhtles vabamalt kui suurem vend. Vähemalt oli tal vahend!

Kevadel kolisime me maalt linna ja Tan läks Vancuga samasse kooli. Sel korral läksid noored mehed kooli siis sedaviisi. 12aastane oma rohelise laka lehvides juba kuuendasse ja 9ne mõtlikult vantsides neljandasse. 🙂

Nagu näha, siis Vancu kott ja dressikas on endiselt samad. 😀 Kui miski talle sobib ja see just seljas või peos ära ei lagune, siis pole mõtet isegi üritada teda veenda sellest loobuma. Selle dressika lukku on ma enam isegi ei tea kui mitu korda parandatud. Ma ise loodan, et kevadeks saab selle aeg ümber 😀 Katkise pinali sain ma igal juhul vahetatud. Ise ta valima ei tahtnud tulla. Palus mul midagi “viisakat ja meestele sobivat” leida.  No ma siis roosad ükssarvikud jätsin poodi ja võtsin valikust ainsa neutraalse.

Vancule sobis. Ma olin üllatunud ja tundsin head meelt. Sel korral läks lihtsalt. Järgmine ülesanne on leida talle ühe paari jalanõude kõrvale midagi, mida ta suudaks kanda. Varsti on pükse ka vaja, talv tuleb ju kunagi 😀

Hetkel on seis selline, et saksa keelega saab Tan väga hästi hakkama, kohaneb ka šveitsi versiooniga saksa keelest üha reipamalt, sest suhtleb rohkem, mis on igati positiivne. Inglise keeles suhtleb ta igapäevaselt ka üha vabamalt. Kevadel kooli vahetades sai temast hoobilt prantsuse keele õpetaja lemmiklaps. Vastastikune sümpaatia kestab, ka sel aastal valis ta lisatunniks prantsuse keele. Vaikselt hakkavad neil nüüd ka eralavalikut suunavad tunnid ja ettevõtmised. Ta ise on üsna põnevil ja avatud.

Vancu uus kooliaasta algas sel korral tema inglise keele õpetaja kõnega mulle kell 22 õhtul enne esimest päeva. Saabunud olid Cambridge algajate kursuse eksamitulemused. Laps, kel on probleeme mille kõigega, suutis läbida 5tunnise eksamitsükli kolm erinevat osa – lugemine-kirjutamine, kuulamine ja tekstist arusaamine ja rääkimine kõik eranditult maksimumpunktidele sooritada olukorras, kus oma õpetaja oli haige ja kohal olid vaid võhivõõrad inimesed. Muidu oleks oma õpetaja taustajõududes turvaelemendina kaasas olnud. Mina istusin toru otsas ja ulgusin tulemusi kuulates. Õpetaja, seesama kift Ameerikast tulnud tädi, kellest ma teile ka varem olen rääkinud, nühkis pisaraid teisel pool toru ja oli uhkuses uimane. Meil kõigil oli nii hea meel. Isegi Vancul endal valgus naeratus üle muidu nii morni näo. <3 See oli parim algus uuele aastale ja nüüd pole muud kui järgmine tase läbida. Tannu eksam on järgmisel semestril. 🙂

 

Viharavi

Lisaks koolitundidele hakkab Vanc sellest nädalas ka psühholoogi juures teraapias käima. Vanusega on muutunud selgemaks piir rahuliku olemise ja ärritumise vahel. Vihapursked on selgemad ja äkilisemad. Kui ta muidu sulgus probleemide korral pigem endasse, siis kevadest alates on ta näidanud hambaid julgemalt ka koolis. Kodus esineb probleeme nagunii vähem, keskkond on teine ja ärritajaid vähem. See, et ta ennast koolis turvalisemalt tunneb ja negatiivseid tundeid välja näitab, on ühelt poolt hea, sest see vähemalt näitab selgemalt ta emotsioone ja mustreid nende vahel. Teisalt on koolikeskkonda sobimatu, kui ta seal asju loobib ja tagantkäe vahel vihaga virutab. Siiani on tema jaoks keeruline asjadest rääkida ja selgitusi jagada. Ta arvab ikka veel, et peab ise tegutsema. Õpetaja tunnistab, et vahel tehakse talle ülekohtuselt liiga, aga selle asemel, et teha 10 sammu ja asjast õpetajale rääkida, eelistab ta tohlaka kirja panna ja minema joosta turritama ja inisema. Vaikselt on see viis hakanud hajuma, aga vahel ikka torkab. Nagu kaks viimast päeva ehk kaks esimest koolipäeva.

“No sa ju tead, et mul on lühikesed närvid ja ma vihastan kergesti!”

“Jaa, sa oled seda varem ka väitnud. Mina jällegi arvan, et siis tuleb neid närve venitada ja treenida. Tuleb leida sobiv meetod.”

“No ma ei saa mitte midagi teha! Ma lihtsalt vihastan ja kõik.” Seda tean ma isegi… Sellest, et ta lubab mitte vihastada, sellest poleks mingit tolku. See on nagu kakahäda. Kui tuleb, siis tuleb. Natuke kannatad, aga ühel hetkel ei saa enam pidama ja tuleb plahvatus. Närvid on nagu soolikad, ka need saavad täis ja siis tuleb teha teadagi mida. Siiani on kõik tegelenud tema rahustamise ja lepitamisega ja võimalikult pingevaba kasvukeskkonna loomisega koolis. Mis on muidugi tore, aga kui jätkusuutlik see vati sisse toppimine on, see on iseasi. Psühholoog kinnitas juba ammu seda, mida mina usun – frustreerivaid momente ei tohi vältida ja peita vaid teda tuleb turvaliselt nendesse tõugata, et ta õpiks toime tulema. Esimene etapp on läbitud – ta näitab oma tundeid välja selgemalt. Nüüd on järgmine etapp – viharavi. Psühholoog saab anda oma panuse oma vahenditega asja uurides ja teda toetades. Ja mingis mõttes olen ma pikalt oodanud tema arvamust ja tööriistu asjaga tegelemiseks, aga keset vestlust Vancuga mul korraga prahvatas täiesti lambist…

“Tead, saad küll! Saad küll ise teha oma vihaga päris mitut asja!” kuulutasin ma veendunult ja jätkasin, “Kust kohast see viha sul tuleb? Kus ta asub? Kas ta on alguses pisike ja kasvab kiiresti või on prauhhti! korraga kohal nagu pann seljatagant vastu pead?”

“Mmmmm… ma ei tea… ”

“No näiteks on see sinu peas? Sinu rinnas? Kõhus? Varba vahel?” vaatasin küsivalt talle otsa. Tema itsitas, aga mõtles kaasas. “Või äkki on see üleni sinu sees, või hoopis sinu ümber? Äkki tuleb see maa seest või õhust?”

“No ma ei tea. Ma pole ju praegu vihane.”

“Emmmm, no teeme proovi… Sa ei saa terve kuu mitte ühtegi ekraani näha ja mängida!”

“Ole normaalne, ma ei saa vihane olla, kui ma vihane ei ole. Aga tahad näha, mida Tan teeb, kui ma talle seda ütlen praegu?” teatas Vanc nakatavalt naerda lõkerdades.

“Ei taha. Aga ma tahan teada, kust viha tuleb. Ja miks. Kui sa järgmine kord vihatsad, siis mõtle kohe hästi kähku selle peale, kust see tuli. Äkki sa saad tal sabast kinni.”

“Miks see tähtis on?” küsis Vanc kulme liigutades.

“Sest siis me saame välja mõtelda, kuidas see viha kinni püüda ja mida temaga teha, et ta ei saaks liiga teha. Ei sulle, ei teistele.”

“Aga kuidas?” juba see, et ta mind kuulas ja kaasa mõtles, oli suur töövõit!

“No kui me teame, kust ta tuleb, kuhu ta läheb ja mis tal plaanis on, siis saab näiteks… no näiteks, kui viha on su kätes, siis sa saad löömise või viskamise asemel äkki hoopis plaksu teha, et ta plõksti! katki läheks ja haihtuks? Või kui ta su pea sees on, siis korraks urahtada? Või pead raputada? Kogu kere korraks läbi võdistada ja sõrme otsast väike kuri hammustav viha minema visata nipsuga?”

“Hmm, ma saan siis kellegi löömise asemel ennast lüüa?”

“Eip. Seda ei saa. Endale ei tohi ka haiget teha. Aga kindlasti leiame me mingi sellise lahenduse, kuidas seda viha taltsutada ja treenida nii, et vihal hakkaks igav ja ta läheks minema.”

Vanc mõtles. Seda oli isegi kuulda. Minule meeldis mu mõte viha igavusse suretamisest. Püüdsin teemaga jätkata.

“Oled sa kindel, et sa ei tea, kus ta su sees asub? Silme eest läheb mustaks ka?”

“Ma ei tea. Äkki läheb. Ahh, ma ei tea…”

“Tead, aga siis ongi väga hea võimalus see välja uurida järgmine kord, kui viha jälle kohale ilmub. Selle asemel, et vehkida ja virutada pead korraks hästi kähku enda sees aru ja mõtled, kust ta siis nüüd tuli ja kus ta asub. Kas ta kasvab või hakkab hoopis pisemaks muutuma, kui sa muule mõtled. Tead see on nagu küünte närimine. Mõni kohe peab. Kasvõi liha ja vereni välja. No ei saa pidama. Ja siis mõeldakse ka lahendusi välja, kuidas teha midagi muud, et ei oleks võimalik küüsi närida. Või tead. see viha kinnipüüdmine on umbes nii, et sa hakkad ütlema mõnda sõna, mida pole viisakas kasutada!” Haaa, mul on täna nii head ideed! 😀

“Kuidas?”

“No näiteks “kurat”. Selle asemel et viisakas kohas seda sõna kasutada… püüad tal saba kinni ja ütled hoopis kuuuuu…kkkkurloom!”

Vanc röögib naerda. Ja katsetab veel igasugu sõnadega, mida ta peab selliseks, et neid igal pool just kena kasutada pole. Katsetame mõlemad. Jubenaljakas on. Terveid laused saab moodustada.

“Ppppppelmeeeenid!” pressib Vanc sülge pritsides ja samal ajal naerdes.

“Kasvõi ppppunased ppppingviinid!” itsitan ma talle vastuseks ja jätkan:

“Need sõnad on natuke sarnased vihale. Nad aitavad pinget maandada. Litsud selle sõna hammaste vahelt välja ja ongi korraga natuke kergem. Vahel on mitut sõna ka vaja kui näiteks kahvel läbi varba on kukkunud. Mõtle, pea kõik need sõnad on sellised, mida saab läbi hammaste tugevalt litsuda, eks? Nii nagu ka viha lahtub, kui sa oma äigamise ära äigad, nii aitavad ka need sõnad pinget maandada ja pärast on kergem olla. Teine asi on muidugi see. kui igas lauses on sidesõnana mõni selline, see oleks samahea, kui arulagedalt mööda tänavat käia ja kakelda kõigiga ja pingelangust pole siia ka oodatad. Aga kui see üks või paar sõna saab õhku lastud kasvõi teisendatud kujul ehk viisakamalt, siis tema efekt jääb samaks. Ja vaat, kui sa siis oma vihal saad sabast kinni, siis samamoodi nagu sa saad kuradist kukkkkkurlooma teha, saab ka viha millekski muuks muundada äkki. Vihavajadus läheb siis äkki lihtsalt üle ja tohutu energia, mida see võtaks, jääb kulutamata ja teiste pahameel jääb olemata ja mis kõik veel. ”

“Tttttüügassiga! Ttttraktor!” katsetab Vanc ikka veel sõnu.

“Just, põhimõte on just selline!”

“Meduuuuuuuus!”

“Hee, no mis iganes sõna, kui selles on see väljapressimise moment sees,” ja jätkan, “Nii, kuule! Mis ülesanne sul nüüd on?”

“Leida üles koht, kus asub viha.”

“Just. Saad hakkama?”

“Ma proovin.”

***

Täna oli koolis lühike päev nii nagu igal kolmapäeval ja sisuliselt kogu päeva on neil sotsiaaltund. Mis sisuliselt tähendab suhtlemist ja mängimist ja koostegemist. Libahundi mängus langes Vanc kohe esimeses ringis välja. Veel paar kuud tagasi oleks ta seepeale minema jooksunud ja omaette kössitama läinud ja keeldunud ka uues mängus osalemast. Arusaadav, kellele meeldiks kaotada ja siis niisama passida. Vahel oli see kaotamine ka otseselt seotud mõne lapse pusserdamisega, mille suhtes ta eriti tundlik on.

Meil on õpetajate ja psühholoogidega kokkuleppel kleepsuvihik. Iga päeva lõpus saab ta rohelise kleepsu, kui kõik oli päeva jooksul ok, no et isegi kui vihastus, siis tuli sellega ise toime kenasti. Kollase kleepsu saab ta siis, kui ta ärritus, vihastus ja reageeris sellele häälitsedes, ära joostes, asju loopides nii, et midagi ei lähe katki või keegi ei saaks haiget. Punase aga siis, kui asjad on kehvemini läinud. Tänase päeva eest sai ta kollase. Mängust välja langedes ta vihastus ja jooksis korraks minema. Kollane on märksa parem kui punane 🙂

Mis aga kõige olulisem, toimunu andis mulle võimaluse asja uurida!

“Ma saan aru, et esimeses ringis mängust välja langeda on ikka igavesti nüri. Mida teised tavaliselt teevad, kui nad kohe välja kukuvad?”

“No nad siis vaatavad lihtsalt, kuidas teised mängivad.”

“See vist on suht igav?”

“On jah. Mängida on palju lahedam.”

“Arusaadav. Aga kuule… kui sa vihastusid, kas sa said vihal sabast kinni? Kus ta asus?”

“Mmmm… ma arvan, et ta on mu pea sees.”

 

Juhhhuuu! Ja see on hea algus! Ma olen nii õnnelik nagu kkkkõikkkkk kukkkkkkurloomad kkkkuuuu peal! Pingelangus on mõnus, tundiste?! 😀

 

Kõige ägedamat kooliaastat teile, mu poisid ja kõik teie teised ka!! <3

 

Ahjaa, veel üks asi! 😀

Lisalugu 😀

Sel korral alustasime me kooliaastat tordiga. Minionikujulise tordiga. Tan küll uuris, et miks mul on vaja see tort osta, no et pole ju mingi sünnipäev. Siin ei peeta esimest ja viimast koolipäeva kuidagi oluliseks. Aga mina olen nõukogude ajast pärist inimene ja üks kena päev vajab torti. Kui vana Toome kohviku ekleere ja rummipalle ei saa 😀

Mitu tundi läks mööda kui korraga kostus köögist Vancu tõsine röögatus.

“Emmeeeee¨Meil on minion külmkapis!!”

Hmm, eksole. Muigasin magusalt.

“Appii, see on ju kook! Millal me seda sööme?”

“Siis, kui Andreas töölt koju jõuab!”

“Millal ta jõuab?”

“Ma ei tea. Helsita ja küsi!”

Vanc valib numbri ja alustab ilma igasugu sissejuhatuseta:

“Sa pead kohe koju tulema!” teatab ta õhku ahmides, aga õnneks piisavalt paanikata, et Andreast mitte ehmatada.

“Mis juhtus?!” küsib Andreas murelikult vastu.

“Meil on külmkapis minion!”

“Mis asi?!” ei saa Andreas asjast aru, sest temal ei ole meie koogist ju mingitki aimu. Isegi sellest mitte, et sellised koogid meil siin eksisteerivad 😛

“Miii-niii-oooon! See kollane! Tead küll!”

“Nii, mis selle minioniga on?”

“Ta on meil külmakpis?” vastab Vancu ja puhkeb naerma. Andreas taipab ja naerab ka nii, et telefon krõbiseb.

“Noh, millal sa siis tuled?”

“Varsti!”

***

Kui Andreas varsti jõuab, siis mis te arvate, mida kõik neli lusikat läbematult teha tahavad? 😉

Panite täppi? Meie panime! Milleks lõigata koogist tükke, kui seda saab silma kaudu tühjaks süüa! 😛

Ja Vancu suurimaks üllatuseks oli see kook tehtud erandlikult nii, et ISEGI tema seda süüa sai ehk ilma ühegi marja ja muude vastikute ekstreemsuseta. 😀

Muidu elame me siin oma elu nagu ikka. Kiirelt ja põnevalt. Aga Happy… tema hakkas nüüd puhkama 😀

Kuidas lõhnab armastus?

Sellel ööl, kui ma Eesti-reisiks pakkima asusin, valdas kogu me seltskonda mingi eriline rahu. Ema ja Tan läksid magama. Meeste riided ja asjad olid juba koos. Vanc kõõlus Andrease ümber. Alguses vaatasid nad koos ära värskemad uudised Vancu FB lemmikstaaridest – imesiga Estherist ja Cincinnati loomaaia enneaegselt sündinud jõehobutüdrukust Fionast.  Siis läks telefon kinni. Mehed külitasid kahekesi voodil ja jälgisid hoolega, mida ma teen. Õhus oli õnnelik ootusärevus ja mõnusad tunded ja mõtted. Me ju teadsime küll, et ega see pikk teekond hapukoorepurki topitud vaaladena seal autos Eesti suunas kilomeetreid mõõtes ei saa just mingi nauding olema, aga me vaatasime kaugemale ja meie õnneuimast sai haaratud ka Vancu.

Mina siblisin ja toimetasin ja vahepeal ka mõtlesin ja nemad lihtsalt vaatasid. Siis jõudsin ma punkti, kus võtsin riiulilt kaks lõhnaõli. Kaalusin neid käes. Nuusutasin üht, nuusutasin teist. Vasem kulm liikus mõtlikult üles- ja parem allapoole ja ma jäin korraks toppama. Hmm, kumb siis nüüd on parem kaasa võtta?

“Ahh, anna kõik need pudelid parem siia!” teatas Andreas naeru mugistades ja Vancul läksid silmad põlema. Mõtleks, ei peagi veel magama minema!

Mina liikusin järgmise päevakorrapunkti juurde. Andrease ja Vancu kõige olulisem tegevus pakkimisel tundus sellest hetkest alates olevat mulle pulmapeoks sobiva lõhnaõli valimine. Ja siis arvustamine, millised neile endale meeldivad ja millised mitte ja millised nende meelest sobivad mulle igapäevaselt ja millised mitte. Siis tegi kumbki mu lõhnaõlidest oma pingerea pudelite sisu hinnates ja siis eraldi rea sellest, mida mina peaksin kasutama. Ja millal. Minu mehed, muigasin ma juba järgmiseid pulmapeo jaoks olulisi asju kokku tassides ja kottidesse toppides. Noh, eks nende ninadki saavad osa sellest, kui mina enda nahale midagi lõhnavat piserdan, mis sinna vähemalt mõneks ajaks kestma jääb ja täidab õrnalt või siis hoopis mitte nii õrnalt õhu mu ümber. Las nad siis avaldavad oma arvamust sel korral põhjalikult.

See protsess nägi neil välja umbes sedaviisi.

Vanc ehitas mingi rea ja siis vaatas seda. Siis selgitas Andreas Vancule, kuidas tema neid pudeleid sorteeriks ja reastaks.

“See on siis umbes nii nagu viski degusteerimine käib,” ja ise itsitas. No nagu Vancul oleks aimu, kuidas viskit degusteeritakse. Hea, kui teab, mis imeloom see viski üldse on.

“Vanc, kas sa tead, mis on viski?” küsisin mina nii muuseas sekka.

“Jaa, see on mingi alkohooooolne asi.” vastas Vanc ja asus hoolikamalt asja kallale.

Olgu, seda viski-asja ta siis vähemalt teab. 😀

Vancu arvates on minu seitsmest lõhnaõlist see YSL Black Opium Floral Shock ikka üks eriti võigas lõhn. Andreas muigas. Tema selle mulle ju kevadel sünnipäevaks kinkis, aga nentis temagi, et suvepulma see vist ei passi. Saati siis veel lõhn, mis lastele võiks meeldida. Minu jaoks on see suureks saamise lõhn. Mitte mingi vana-olemise oma, vaid justnimelt suurekssaamise oma. Ma vahel harva julgen seda piiri juba kombata 😉

Vancu tagantpoolt teine valik, koht number 6, oli Burberry London, mis jällegi Andreasele väga meeldib. Selle sain ma temalt kunagi jõuludeks vastavalt oma tellimusele. Ja tuunisin ka pudeli sõlega endale veel meeldivamaks. See on lihtne ja rõõmus lõhn 🙂

5. koha pälvis Vancu nimekirjas Elizabeth Ardeni Sunflowers. Isemoodi lõhnaõli, mille isa mulle selle pudeli ja lõhnaga esmakordselt laevapoes kohtudes 1993. aastal kinkis, sest “see olevat nii minu moodi”. Ma olin siis 16aastane 🙂 Ta kinkis mulle tookord ka Sunflowers tualettvee, aga oli aeg, kus ma seda väga ei kasutanud ja kaht peaaegu täis pudelit tundus jabur endale hoida ja sedasi loovutasin ma siis mingil hetkel selle ühe oma kogujast õele. Mida vanemaks ma saan, seda enam mulle see lõhnaõli meeldib. Selles on suvi ja soojus ja päike ja mingi armas igatsusesegune lapsepõlvearmastus. Mahlane ja rikas selline. See on minu julguse lõhn. See on päikesesooja õitseva päevalillepõllu lõhn.

4. koha sai minu enda absoluutne lemmik – Chloe Innocence, mida toodeti vaid aastatel 1995-1999. Ma nägin seda imelise kujuga pudelit uusi parfüüme tutvustaval lehel mingis ajakirjas ja ma teadsin momentaalselt, et mul just on seda vaja. Kandsin seda pilti pudelist koos nimega endaga kaasas, kuniks ta narmendama hakkas ja siis küsis isa, mida ma sünnipäevaks soovin. 🙂

Isa kinkis mulle mu esimese pudeli seda imelist lõhnaõli 19ndaks sünnipäevaks. See lõhnas nii, et ma oleksin tahtnud sellesse uppuda ja seda juua. See lõhnas nagu mu mõtted ja tunded. See lõhnas just nii nagu see pudel sellel kortsukulunud pildil oli mul lasknud seda lõhna ette kujutada. Mina, kes ma olen läbi elu kõiksugu lõhnade suhtes ületundlik ja äärmiselt valiv olnud, ja paljusid lõhnaõlisid ei paneks ma iial oma nahale isegi prooviks, siis see Karl Lagerfeldi imeline süütuse-lõhn on täiega minu. See oli juba täiesti pimesi minu oma. Selle konkreetse pudeli ostsin ma 1999. aastal Pariisist. See on mu kaheksas ja viimane õrnroosa pudel seda imelist parfüümi. Ja mul on siiani seda veel tilk alles! See on enam kui kullakaaluga minu jaoks. Vahel käin ma seda salaja nuusutamas ja vaid paar korda aastas tilgutan ma seda ettevaatlikult oma nahale, et sulada. Kui ma vaid saaks, siis mu maailm lõhnakski ainult sedasi ja ma ujuksin selles. Kolm korda päevas. See lõhn elab mu naha all 🙂

Vancu jaoks 3. kohale jõudis mu mõnus ja igapäevane Lancome Miracle. Andrease jaoks on see väga oluline ja eriline lõhn. Vaat et olulisemgi kui mulle, sest mulle oli ta pikalt vaid üks paljude seast. See oli aeg, kus ma põhilise aja kasutasin Donna Karani Be Delicious ja ja Versace Bright Crystalit muidu. AGA seda lõhna kandsin ma just meie esimesel kohtumisel. Sest kõik, mis meiega toimus, oli ju ometi üks suur ja ilus ime. Just selliselt lõhnavad meie esimesed ühised mälestused. Ja ka mälestused ajast, mil me olime juba koos, aga veel päriselt koos elada ei saanud. Siis olid mul tema juures hambahari, must küünelakk ja poolik pudel Miracle lõhnaõli, mida ta suure igatsusega vahel enda ümber õhku pihustas ja unistas, et ma olen tema lähedal <3

See konkreetne pudel on mul neljas. Esimese kinkisid vanemad mulle ülikooli lõpetamisel 2002 ja selle konkreetse kinkis ema mulle medkooli lõpus 2015. Nagu ring oleks täis saanud. Võluväel. Üks pudel on mul seda veel varuks. Selle kinkis Andreas mulle igaks juhuks paar aastat tagasi jõuludeks. No et kui keegi peaks taas mulle meeldiva lõhnaõli tootmise lõpetama. See lõhn turgutab üsna sageli õhku me ümber. Selles on ikka veel ime ja magus igatsus käsikäes 🙂

Minu jaoks valikut tehes, sai Vancu meelest teise koha mu ema kingitud Chaneli Chance. See on minu jaoks kõige naljakam leid. Kui ma enne eelmisi jõule korraks Eestis käisin, siis otsis ema midagi oma kapist Tannule. Ja siis jäi talle näppu see puutumata pudel. Tal endal on omad lemmikud veel isa ajast ja see on seal seisnud kes teab kui kaua. Ennast ta seda kasutamas ei näinud ja pistis siis pudeliga karbi minu nina alla, et noh, äkki meeldib mulle. Umbusladavalt avasin pakendi ja tõmbasin korgi pudelilt. Teistmoodi. Aga üldse mitte eemaletõukav. Võttis veidi aega, kui ma harjusin. Pihustasin seda veidi oma sallile, et kui ma järgmisel päeval on selline tore omamoodi lõhn on, siis võtan ta kaasa. Šveitsi jõudes vedas Andreas suurte sõõrmetega õhku mu ümber endasse ja uuris, mis asi see on, mis nii kenasti lõhnab. Mida aeg edasi, seda rohkem see kummaline valik mulle meeldib. 🙂

Vancu poolt esimese koha pälvis mu eriti nunnu tomatilehelõhnaline Nina Ricci Les Belles de Ricci Liberty Fizz. Kui mu süütuse-lõhn on mu absoluutne lemmik läbi aegade, siis see on mu absoluutsete lemmikute edetabelis teisel kindlal kohal. See lõhnab nagu ulakas mina. See lõhnab nagu komm ja kasvuhoone ja lapsepõlv ja Donaldi-näts, mida sai närida mitu nädalat. No päev otsa närisid ja õhtul panid kenasti voodi kõrvale kapikesele hommikut ootama. Maitse oli ammu kadunud, aga lõhn püsis ja sellega sai kõige suuremaid nätsumulle teha! Ja seda nätsu sai vahel isegi peenralt näpsatud värske tilli ja teritatud pliiatsite sisuga värvida! Ehk lõhnadest rääkides, siis kui ma parasjagu uduõrnroosalt süütu olla ei tahtnud, siis kasutasin ma seda ulakuselõhna, et värviliste sukkade ja kahe patsiga kelmikas plika olla. Ka 30aastaselt. Eksole. Nüüd on selles niiiii palju nostalgiat ja kirevalt elatud elu ja vahel ma ikka raatsin tilgakese seda ka kasutada 😀

See lõhn tuletab mulle miskipärast alati meelde ka selle hetke, kus ma koolieelikuna sõbrannadega Juurdeveo tänava kandis mängisin ja mängu hulka kuulus ka nädalavahetusel mingi lasteaia hoovi peale hiilimine ja seal mänguplatsil hullamine. Kuniks nurga tagant ilmus keegi kuri suur inimene, kes meid minema ajas. Teised tüdrukud olid suuremad ja panid vudinal üle võrkaia plagama. Mina ronisin ka, aga allahüppamisel jäin ma puitraamiga võrkaja ülemise serva küljest välja ulatuva suure naela külge kinni. Seal ma siis rippusin, abitult maa ja taeva vahel, oma beežide puuvillaste sukkpükste haardes kuniks keegi mööduja mu sealt kenasti alla tõstis. Ma ju muidu ei olnud selline! 😛 Ka selle imelise lõhna tootmine lõpetati 1999. aastal ja läbi aegde on mul seda kokku olnud 6 kaunist rohelist ussikuninganna pudelit. Lillakasroosa kroonkorgiga. Esimese kinkis mulle isa, viimane pärineb viie aasta tagant Ameerikamaa netipoest, sest Euroopast ei õnnestunud seda enam leida. See on lõhnaõli, mis on mitmel pool seisatades elavdanud eelkõige just lapsi. Kahel korral on lapsed ka oma vanematega juttu teinud, et ei tea küll kust see hirmus hea kommilõhn küll tuleb. Sellised asjad mulle meeldivad. Nii väga. Ja nii lahe, et Vancu on sama meelt, et ta emme on ikke üks igavesti ulakas magus tüdruk. Vabalt! Iga kell! Elu ongi ju komm. Või väitis keegi midagi vastupidist? 😉

Ja nüüd arvake ära, mis võis olla Vancu enda suurim lemmik?

Vancu enda lemmik on mu Chaneli Chance. Ta palus hardalt, kas ta võib selle endale saada. Ja kui endale ei saa, siis äkki vähemalt ööseks kaissu? Eks ta ka seepärast selle minu nimekirjas teiseks jättis, et siis oleks mul oma esimene koht ja tema saaks vaikselt sõrmed taha ajada teisele ja üldse mitte nii olulisele kohale? 😀 Lappis seda suurt pudelit oma pisikes peos nagu kõige paremat suurt lutsukivi ja vahepeal sikutas korgi maha, et paremini selle sisu endasse hingata. Igal juhul veetis ta selle öö nii, et pudel magas tema padja kõrval. 😀

Andrease lõhnaõlide eelistamise asetus oli vastupidises suunas üles ehitatud. Väikesed vangerdused võrreldes Vancu eelistustega ehk Vancu arvates mulle kõige sobivam lõhn lendas Andrease jaoks rivi lõppu.

Tema suur lemmik aga langes Vancu lemmikuga kokku ehk Andrease 1. koha haaras endale Chaneli Chance.

Tema teise koha ja ühtlasi minu jaoks parima koha sai tema arvates mu soe ja magus päevalille-lõhn. Ja kolmandale asetas ta enda kingitud lilleõiešoki musta oopiumi. No ütleme nii, et see on minu enda jaoks kõike muud, kui mu enda valik, aga selles on midagi, mis mulle meeldib ja ma ei usu, et see on ainult see meeldimine, et Andreas selle mulle kinkis. Ma ei ole ju nõiutud?! 😉 Ja pealgi olen ma elus ennegi pudelitele kellegi teise juures õnnelikuma elu kinkinud, kui see pole minu teema. Seega selles ikka on midagi 🙂

Tegelikult oli Andrease ja Vancu arvamust sellest olulisest asjast väga lahe teada saada. Ühtlasi tundus see nende mõlema jaoks olevat rahustav tegevus kogu selles puhkuse alguse elevuses. Seitse pudelit oli just parasjagu, et jaksaks asju järjestada.

Neid pudelid seal koos vaadates ja igast rivist pilte klõpsides pakkimise vahel, no seltsimehed palusid, et ma teeksin pilte, et hiljem midagi sassi ei läheks, haaras mind armas tunne. Seal ei ole tegelikult mitte midagi juhuslikku. Igal pudelil on oma lugu ja mälestused ja nad on paljuski väga erinevad ja teineteisele vastanduvad minu meelest. Veider on ka see, et kõik nad on erinevate lõhnaloojate juurest mu juurde tulnud ja ma ei kujuta ausalt ette, et ma suudaksin ühtegi teist YSL, Ardeni, Versace, Ricci, Chaneli, DKNY lõhnaõli omaks võtta. Mitte, et ma neid hulgaliselt nuusutamas ja proovimas ei oleks käinud. Need lihtsalt ei istu mulle. Isegi samade sarjade lõhnaõlid pole üldse minu teema olnud. Chloe on läbi pikkade aastate vist ainus, kelle juurest ma midagi ka uut ja toredat olen suutnud leida enda jaoks. Lohutuseks ja ehk ka hapras lootuses, et ehk kunagi tuleb mu süütuselõhn ikka veel tagasi. Välja ma sellest kasvada ju ometi ei taha 🙂

Lõpliku valiku, mida Eestisse kaasa võtta, tegin ma ikkagi ise. Minuga rändasid hoolega pakitult kaasa kaks pudelit – õige natuke isale mõeldes ja päevililli ja päikest armastades, mu Sunflowers, mis on appiii… 24 aastat vana pudel juba!?

Ja Burberry London, sest see on piisavalt lihtne ja armas, et sobida igasse hetke. Selline, mis muudab iga päeva helgemaks.

Kumba neist ma pulmapäeval kasutan, seda ei teadnud ma sel hetkel veel ka ise mitte. Ju kasutan seda, mida sisetunne maailma tasakaalus hoidmiseks ja mu tunnetuse täiustamiseks just sel hetkel vajab.

Pealegi ootasid Tallinnas mind nagunii veel paar lõhnava sisuga pudelit, mis pildi kirevamaks pidid tegema, aga seda ma Vancule ja Andreasele veel ei ütelnud. Sest sellel ööl lõhnas armastus ja kogu me korter ilmeksimatult nagu Chaneli Chance. Kõik imeline oli ja on võimalik! 🙂

Kuidas lõhnab teie maailm? Teie armastus? Unistused? Õhk teie ümber? 🙂

 

PS Mulle meenusid seda lugu nüüd üle lugedes mamma õpetussõnad, mida ma endaga väga hoolikalt olen kaasas kandnud:

“Lõhnaõli ei tohi mitte kunagi kasutada liiga palju. Seda peab olema su peal ja ümber just nii palju, et teised vaid aimaks ja hakkaks otsima, kui see neile meeldib. Isegi nii vähe võib seda olla, et nad otsivad, aga ei leia, aga neile jääb müstiline tunne millestki väga heast. Äkki oli see vaid ettekujutus? Hea tunne? Ja seda lõhna võib olla just nii palju, et see kedagi teist, kellele see ei meeldi, ei häiriks. Sa lõhnast iseennast, mitte ei lämmata kogu maailma.”

Kuidas korraldada pidu kaugelt eemalt – osa 2

4. juulil tuli kindel otsus, et pidu tuleb.

Pidu tuleb 21. juulil ja tuleb Haldjaorus ehk minu lapsepõlvekodu aias. Tuleb iga ilmaga. Aeg oli vormistada ametlik kutse. Kindel oli ka see, et meie ise jõuame Eestisse ükskõik kuidas, aga 17. juuliks oleme me kohal, sest siis on mu mammal sünnipäev ja sel aastal me sellelt puududa ei kavatsenud. Meil oli ka hulk plaane tiirutada Eestis ja mina pidin kusagil vahepeal saama kokku ka oma viimased asjad, mis viimase aasta jooksul mööda maja väga laiali on pillutatud. Kõik muu, mis puudutas me pidu, oli täiesti lahtine 🙂

Päris alguses oli meil kõiksugu mõtteid. No näiteks seesugune, et kuulutangi avalikult välja, et oleme sel ajal Tallinnas ja siis ühel kenal nädalavahetusel tulevad kõik, kes meid näha soovivad, oma hea tuju ja söögikraamiga ja teeme koos lihtsalt ühe suure mõnusa pikniku. Mõte laagerdus ajas ja muundus ideeks, et ehk on ikka kenam kui see pidu oleks enamat kui vaid piknik.

Kui nii võtta, siis polnud meil ju veel ei abielusõrmuseid ja mina ei olnud oma kirja veel Andreasele valmis saanud ja mu nimi oli isale tagastamata ja poissmeeste ja tüdrukute õhtuid polnud keegi kunagi pidanud ka eelmiste abiellumiste eel. Üks kord elus ju võiks? Olgu see komme siis kes teab kust pärit, aga toredaid asju omaks teha pole ometi mingi veidrus. Ja no pulmaööd ja esimest tantsu ja mida kõike veel polnud ju ka veel olnud ja iga sammuga muutus asi kuidagi erilisemaks ja olulisemaks me mõlema peas. Tegelikult polnud meil ju ka kunagi üht korralikku tseremooniat olnud, kus keegi meid meheks ja naiseks kuulutab ja musitada lubab tõotuste ettelugemise järel.  Äkki oleks ka see asi oluline läbi teha? Ja fotograaf! Ärgem unustagem pilte! Tegelikult meil ju polegi ühiseid pilte suurt rohkem kui mu enda pika käega ja vahel kähku ka sõprade abistava käe ja telefoniga tehtud klõpsud.

Fotograafiteema on meile hell olnud. Nii minu kui Andrease elu esimestes pulmad toimusid ajal, mil digifotograafia veel levinud ei olnud. Minu eelmise pulma pildid valgustas proff provva Viljandist lihtsalt üle ja järele ei jäänud neist piltidest midagi. Õnneks oli peol mu kursaõde, kes vähemalt mõned juhuslikumad pildid meile mälestuseks suutis oma kaameraga tekitada. Andrease omadega läks kehvemini. Päästa polnud midagi. Aga see polegi enam oluline. Oluline on see, et meil ei ole ilusaid ühiseid pilte ja no nagu oleks juba aeg. Pealegi on see nii oluline hetk, et kurb on, kui see lihtsalt kirjeldustesse ja mälupiltidesse hääbub ühel hetkel. Tundus nii oluline tabada just seda hetke. Aga ainus pildimeister, keda ma lähemalt teadsin ja kõrgelt hindasin, oli sel päeva hõivatud ja nii see asi jäi pinna alla vaikselt vaid hõõguma. Tegijaid fotograafe, keda ma sotsiaalmeedias jälgin, neid jagub, aga ma andsin endale ka aru, et meie peoni on aega kaks suvist nädalat. Ehk nagu lootusetu katse veel kedagi loota leida tegijate seast, kelle graafikud olid juba aasta tagasi samal ajal lukus. Vahepeal tegi mu sõber Liina, kes hoolega seda pilditegemise asja õpib ja harjutab, mu küll palju rõõmsamaks, kui lubas tulla peole koos oma kaameraga. Aga natuke jäin ma ikka põdema ka, et no kuidas ma siis inimest sedasi ahistan. No et nii ei saa ta ju külalisena pidu eriti nautida äkki. Aga rohkem edasi ma selle teemaga ei tõmmelnud ja tundsin lihtsalt rahu ja headmeelt Liina pakkumise üle. 🙂

Kui fotod oleksid mälestuseks eelkõige meile, siis oli miljon muud asja, mis terviku huvides ja kõigi heaolu arvesse võttes tuli kiiremas korras ära korraldada. Eks seepärast keskendusingi ma sellele pakilisemale siis. Vahepeal tegi Denny minust kontoris eriti totaka gifi mingi asja prooviks. Mis minu meelest kinnitas, et suvi on käes ja meil kõigil on tagumine aeg on kontorist minema tõmmata 😀

Kui eelmisel aastal jäi siin asjade ametlik ajamine peamiselt Andrease kanda ja mina vaid ideid pritsisin ja lahendusi püüdsin leida, siis Eestis oli see suht kogu täiega vaid minu rida. Andrease ainus soov oli hästi süüa ja tal oli ka kindel tingimus, et mina ise ei tohi midagi vaaritama hakata. No ju ta teab juba, et ma kipun sellesse teemasse uppuma ja sealt on mind keeruline kätte saada. Eks teavad ka need, kes mu Haldjaoru köögipidudele on omal ajal jõudnud. Ma pole suurem asi kokk, kuigi Tan endiselt kinnitab, et minu tehtud toidud on maailmas parimad, aga pidusid on mulle alati hirmsasti meeldinud korraldada. Ikka nii, et ise mässan ja vaaritan ja eksperimenteerin. Suures plaanis tähendas see alati seda, et pidu toimus mu hubases diivaniga köögis ja mina olin külaliste poole suure osas ajast seljaga või pead pidi ahjus. Ok, nii hull see polnud, kuigi vähemalt Älin arvatavasti kirjutaks sellele kahe käega alla. Ju talle ei meeldi minu tagumine pool nii väga kui see teine pool. 😀

Olgu, söögi jaoks siis leiame mingi lahenduse ja kellegi omade või kasvõi võõraste seast, kes selle asja ära korraldab. Tegin nimekirja oma mõtetest. Laste Kokastuudiol on peoks sobiv karavan, kus lastel oleks ka tegevust eriti siis, kui ilm käest ära läheb. Ja nad teevad pannkooke. Ja neil on jäätisemasin. Pealgi on Tan nende juures omal ajal mõned korrad linnalaagris käinud ja talle see eestvedajate seltskond hirmsasti meeldis. No et sümpaatsed mälestused ja kogemused. Vaatasin kodukat ja olin juba valmis tellima, kui Andreas ikka arvas, et kuule, pannkoogist jääb väheks. Aga jäätis? Ma olen alati unistanud sellest, et ma saaks ise kangist jäätist tõmmata ja mitte nii, et vahvlisse või topsi, vaid otse oma kahe lõuapoole vahele.  No et ajad aga pea kuklasse ja teed suu häääästi hoolega suu lahti nagu hambaarsti juures, kui tal su kuklas asuvaid hambaid on vaja uurida. Ärge küsige, ma ei tea, kust nii totakas idee pärineb, aga just sellest olen ma muheledes mõtelnud kui ühest toredast asjast, mida siin elus kindlasti proovima peab. Panin Kokastuudio võimaluse kõrvale, aga päris meelest ära veel ei lasknud. No et kui ma suurtele leian midagi muud, siis äkki lastele ikka piduvanker ja pannkoogid jäätisega? Tan jõudsin kõrvalt kinnitada, et nende pannkoogid olid väga head ja ta sööks neid pulmas küll. 🙂

Söögist rääkides plinkisid minu peas nagunii kordamööda vaid kaks asja – jäätis ja maasikad. Maasikaid saab Nõmme turult ja kuna hooaeg sel aastal nagunii hilines, siis nendega polnud mingit probleemi. Jäätise osas turgatas mulle pähe, et meil oli ju keldris vana klaaskaanega külmkast. Selline suur ja tubli nagu need, milles poodideski jäätist omal ajal müüdi. Mis oleks, kui ostaks mitut sorti jäätisevanne sinna sisse ja siis igaüks kraabib endale ise sealt sellise variandi, nagu hing ihkab? Andreast jättis jäätis endiselt külmaks. Muigas teine vaid, et ta pole kunagi käinud kohas, kus nii palju jäätist süüakse kui Eestis. Kuigi ka maasikate ja kõige värske kohta võib ta sama kinnitada. Siin, Šveitsis, lihtsalt ei sööda sedasi marju ja puuvilju ja värskeid asju. Seda jäätise asja kinnitab kuulu järgi isegi statistika, et eestlased on ikka üks külm ja kalkuleeriv jäätiserahvas, kes oma kuuma verd ja ilma peab pidevalt jahutama 😛

Älinile see jäätise vannide mõte meeldis. Kuigi milline magusamõte talle ei meeldi, eriti kui seda pakutakse hulgi? Arusaadav. Ema arvamust teadsin ma küsimatagi. Aga siis selgus, et külmkast on meie keldrist lahkunud ja selle asemele midagi rentida polnud enam üldse nii veetlev. Ma juba peas isegi värvisin seda kasti väljast endale sobivaks valge-kollase-triibuliseks ja joonistasin selle peale kõige maiamaid valgeid linnukesi. Rippuvatest vimplitest rääkimata. Hädaabinõuna oleks olnud Jätsiabi ja erinevate firmade autod, mis kilinal-kolinal treppi sõidavad oma koonuste ja pulkade ja pakkidega, aga see polnud enam see. Jäätis läks ka nimekirja lõppu, sest vahepeal oli Maarja ütelnud, et tema tuleb heal meelel me peole endatehtud napoleonikoogiga ja Rita ajas mu pea sassi mõttega universumi parimast kringlist. Ja maasikad tulevad ju nagunii. Kuigi idee järgi pidid maasikad küll kohe alguses lauale jõudma. Aga noh, saab ka nii, et maasikad tulevad ka pärast koos magusaga. Mida rohkem, seda uhkem, eks?! Ja kui ilm on kolekülm ja märg, siis kes seda jäätist nii väga ikka tahab. Äkki ainult mina ja Älin, sest emal on omas kapis kindlasti enda varu olemas ja tema jäätisepuuduse pärast kannatama nagunii ei peaks. Tõmbab aga teki üle pea ja maiustab seal poolsalaja. Kook ja kringel kõlasid väga asjalikult minu jaoks.

Andrease arusaam peosöögist on liha. Seda teadsin ma juba enne küsimist. Hoidsin silmad lahti. Älin teadis kedagi omakandi meest, kes neil küla jaanipeol head ja paremat kohapeal kokkas. Otsin lehe välja ja panin võimalusena kirja. Kiirabi lehelt jäi vähemalt kahel korral silma mingi värskem vietnami kiirsöögikoht, mille lehelt leidsin ka ratastel variandi, mis saaks me hoovile sõita. Aga mida arvab me kesmine külaline seesugusest toidust? Ega see riis ja nuudlid Andreast ka väga ei võlunud peosöögina. Aga tortillad? Takod? Mkmm, neid võivat niisama süüa, aga peole need põhiroaks ei passi. Tõesti, peole oleks vaja mingit kena ja maitsvat keskteed. Aga sushi? Ma tean Tallinnas vähemalt ühte kohta, kust saab hulgi ja imehead sushit tellida. See on mu isiklik maitsev mälestus kiirabi ajast. Ei, sushi ka ei sobinud. Ok, no see oleks ehk jah veidi ekstreemne olnud. Aga väga njämma. 😛 Aga mida siis valida ja tellida, kui ma ikka tõesti ise ei tohi mitte midagi teha? Selveri Köök?

Tegin juba nalja, et pole midagi, siin olid meil suured võileivad alustuseks, et meil Järve Keskuses on ju ka Subway, lähen võtan sealt paar kandikut võileivaviile. Andreas puristas õudusest, et olgugi, et inimesed sööma ei tule, siis Subway on selleks puhuks küll no-no-no.

“Ok, räägi nüüd välja, ilma ühegi piiranguta, milline oleks sinu unelmate pidusöök?” nõudsin ma Andreaselt lootuses, et ehk saan ma mingi konkreetsema suuna ikka kätte.

“Vardas siga!” kõlas mõtlik mõmin ja tagasi oma värviliste koodide maailma ta sukeldus.

Hmm. No vardas siga pole ju mingi ulme, aga ajaliselt läheb kitsaks. Ta ju tahtis ikka kohapel valmistatud sooja notsut. Ikka nii, et tuleb keegi ja väntab seda siga siis tule kohal kuniks ta närimiseks parajaks saab. Mulle endale meenutab terve söödav siga vaid 1995 aasta Tallinna Vanalinna Päevade keskaja pidustusi, kus minust oli just äsja saanud Tallinna maikrahvinna ja suured joodud (korralik pidu) Mustpeade Majas algasid sellega, et kõik see saal oli rahvast täis ja siis toodi vaagnatel lauale sead. Vastne maikrahv lõikas siis pidulikult kõige esimese viilu meie ette pargitud seast mulle. Mina ja siga? Kuniks lihal pole nägu, siis olen ma teda elu jooksul õppinud sööma. Aga sellel seal olid lisaks näole ka veel mõned karvad kannika küljes ja see kena tükk pruuni vintsket harvade karvadega nahka maandus siis pidulikult mu taldrikul ja kõik ootasid näljaste nägudega, kuidas ma oma esimese ampsu sellest karvasest õudusest võtan ja matsutades noogutan, et jube hea on. Noh… ma sain hakkama. Ju adrenaliin mu veres aitas ellu jääda. Aga see oli ka mu esimene ja viimane näo, naha ja karvadega siga ja oma pulmas olin ma nõus seda luksust pakkuma Andreasele, kui see tema kindel soov on, aga endale eelistasin ma ikkagi hankida jäätisemasina ja 10 kilo maasikaid. Või midagi sarnast. 😀

Kuna aega oli ideest teostuseni veel vaid napp kaks nädalat, kui sedagi, siis jah, külma küpsetatud notsu oleksin ma saanud lauale. Seal oli ettetellimise aeg nädal. Kujutasin veel ette, kuidas ma teda ema hõbedasele vaagnale sätin, kõhu alla panen mõned väljaksavanud rabarberi- või hobukastani lehed, et tuimal seal pehmem oleks ja katsun teda siis sättida kuidagi nii, et ta jalad liiga palju üle serva ei ripuks. Ja kui ripuvad, siis kaunistan neid kuidagi nii, et defektist efekt saaks. Küünlad sõrgade vahele? Aga ei midagi. Külma siga Andreas ei soovinud ja mina hakkasin siis otsima kedagi, kes tuleks ja lihtsalt grilliks talle kohapeal ilma näota liha. Endamisi ikka mõtlesin vaikselt, et mis oleks, kui võtaks paellapanni ja teeks ikkagi midagi ise. No et valmistaks enne ette, paluks kellegi ehk appigi ja siis keegi lihtsalt keerutab seal labidat ja vaatab, et asi soe püsiks kuni inimesed ise endale sööki serveerivad. Ja mõte kuumuses sulavast juustust tundus ilus. Šveitsi värk. Lükkaks pannile koorega keedetud värsked kartulid ja kukeseened ja siis valaks selle kõik raclette- või fondüüjuustuga üle? Värske soolakurk veel kõrvale. Äkki isegi rohelise sibula kurgi salat hapukoorega. Minu suvine lemmiksöök, kui uustulnukast juust kõrvale jätta! Sellest oleks kohe eriti rahvusvaheliselt rahvuslik eine saanud… Andreas kõhkles, sest see oleks jälle eeldanud, et me ise peame toiduga mässama. Aga samas arvas ta, et öösel, lõkke ääres, oleks see küll väga mõnus amps, kui kõhud juba uuesti tühjaks on läinud. Ok. Kui ka õhtuks tuleb hädaabi variandina Selveri Köögi söök, siis öösel saab kindlasti mõnusalt maiustada. Kõlas rahustavalt.

Aga kui vihma sajab? No kui vihma sajab, siis on kehv lugu. Aga selleks päevaks pole mina vihma tellinud, kuigi seitsme päeva ilmateade lubas Tallinnas esialgu puhta paduvihma tolleks reedeks. Ma tegin näo, et ma seda ennustust ei näe ja panin kõik oma kaardid suurepärase sooja ja päikselise ilma peale. Ja plaanisin peotelgi leida, mille alla vajadusel varjuda.

Jäätisemasinat ei suutnud ma ikka veel maha kanda. Lõpuks isegi leidsin Viimsist ühe variandi, aga see oli kokkuvõttes liiga väike kogus, mida sealt oleks saanud ja noh, eks ma siis ostan külmkappi ühe universaalse vaniljejäätise vanni varuks, et kui on palav ja soovijaid, siis toome selle keldrist välja. Ja kui on liiga palav, küll siis keegi lippab kähku Selverisse ja toob lisa. Jäätise rida – lukus! 🙂

Peoni oli täpselt kümme päeva, kui ma Karmenile tunnistasin, et mul on selle söögimajandusega nüüd ikka juhe koos. Valikut nagu oli, aga miski ei tundnud õige. Tellida oleks saanud mitmelt poolt kõiksugu külma kraami, aga ma ju otsisin lihagrillijat. Kõik grillmeistrid, kellelt uurisin, olid mõistagi end juba ammu ära lubanud. Ega ma endale illusioone väga ei loonud ka enam, ikkagi suvepidude kõrghetk. Lohutasin end vaikselt sellega, et ega inimesed sööma ei tule me juurde. Söök on pigem tore lisaboonus ja koossöömine on mõnus jäämurdja. Narritasin veel, et kui muud pole, siis tulevad kurk ja porgand dipikastmega ning vinkud pistame oksa otsas lõkkesse ja ongi asi ants. Või rõhume joogile. Või magusale. Või pulmamängudele, mida keegi ei armasta 😛

Karmen arvas seepeale, et pole üldse aeg veel meelt heita, kümme päeva on veel ju alles ja tal on FB sõbralist kõiksugu huvitavaid inimesi täis. Ehk et mina Šveitsist, tema Inglismaalt ja kahepeal otsisime siis lahendust, kuidas Eestis peol head ja paremat süüa saaks? 😀 See on see koht, kus mina ei julge inimestele tüli teha ja küsimusi esitada, aga tema tegi kiirelt lihtsa kuulutuse ja sisuliselt kohe hakkas vastuseid tulema. Erinevaid ja põnevaid. Üksikesinejaid ja ka suure kogemusega tiime. Kolmas, kellega mind kokku viidi, läks sirgelt purki ja paar tundi hiljem hakkas asi juba päriselt looma. Iga kord kui ma pakkumisega meili avasin ja menüüd lugesin oleksin ma tahtnud oma arvuti või telefoni ära süüa, sest see, mida ma lugesin tundus nii ilmatuma maitsev kõik. Isegi liha.

Alguses tahtsin ma Andreasele üllatuse teha. No et kinnitan, et ta saab peoks süüa, mina seda ise ei tee ja tema asi on selle teadmisega õnnelik olla. Aga siis muutsin ma ekraani ees suud vesistades nõrgaks ja mainisin nagu muuseas, et mida ta arvab Jack Daniels glasuuriga grillitud ribidest. Mis te arvate, et ma ei teadnud, et ma saan hoobilt enda kõrvale veel ühe vesise suuga näljase tegelase?

Siis ei jäänud mul enam muud üle, kui näidata talle ka ülejäänud pakkumise sisu. Ajal, mil tema vaimustus kohapeal valmivast grillvalikust – needsamad viski-ribid, BBQ ahjus küpsetatud lõhefilee mee ja ingveriga ning ürtidega marineeritud ja grillitud sea sisefilee, vaatasin mina näljasena hoopis metsaseentega küpsetatud suvekartulite ja grillitud köögivilja salati poole, rääkimata maasikasalatist ja halloum juustu ja pärlkuskussiga rukolasalatist. Kõlas umbes nagu… paradiis!

Aga Älin tahtis kana. Andreas arvas seepeale, et tõesti, üks lind oleks ka kena seal valikus. Vahetaks kala kana vastu? Sellel vaidlesime meie emaga kõvasti vastu. Kala peab jääma. Lastemenüüs olid kanavardad vinkude ja lihapallidega. No et kui dubleeriks seda kana, tegin ettepaneku. Aga uus pakkumine tuli hoopis kalkuniga ja sellest ei arvanud ei Älin ega Andreas midagi. Älinile ei meeldinud ja Andrease meelest pole kalkun see lind, keda inimesed armastaksid. Ma olin peaaagu juba valmis küsitlust tegema, aga otsustasin siis, et jätame siis ikka esialgse menüü kehtima ja tellime lihtsalt lastevardaid juurde. Siis leiab igaüks midagi ja kui ei leia, no siis tuleb rõhuda koogile ja kringlile. Ja küll see Älin tee ka keldrisse jäätise juurde leiab, kui ta peaks nälga jääma ja mina peaksin unustama, et meil seal jäätis ootab. 🙂

Kaheksa päeva väldanud  tiheda arutelu jooksul müügiinimestega jõudis kaks neid haigestuda, aga see, kuidas vestlus anti järgmisel inimesele üle ilma tõrgete ja toppamisteta, see jättis mulle äärmiselt sümpaatse mulje. Auke ei tekkinud. Ma ei pidanud midagi üle seletama ja selgitama ja 19. juulil ehk kaks päeva enne pidu oli selge, et meie peol pakub süüa Tervise Catering. Söök – lukus! Ikka veel hakkas mul suu vett jooksma, kui ma lugesin me peolaua menüüd. Noh, tegelikult muutun ma näljaseks siiani ja neid ridu pragu kirjutades, kui ma vaid me juba söödud söögi pealegi mõtlen. 😛

Samal ajal, kui me toiduvalikut ja mitut muud asja paika panime, otsisin ma ka parajat peotelki, välikäimlat, soojakut, välimööblit, tünnisauna, fotoboxi ja lastele kedagi, kes neid lõbustab. Lapsed on ülioluline teema minu meelest. Lapsed lihtsalt peavad olema pulmas! Nii nagu ka matustel ja juubelil ja igal olulisel peol. Minu meelest on maailma kõige kurvem asi see, kui sotsiaalselt olulisele üritusele tuleb kutse “ilma lasteta”. Kust need lapsed siis ometi õpivad, mis on mis ja kuidas olla ja käituda ja mida miski endast kujutab? On kurb ja kole lapsi neist asjadest välja lõigata ja eemale hoida. Olgu see üritus kui kurb või ilus tahes, need on elu loomulikud osad ja lapsed peavad neist osa saama.  Niisama täiskasvanute õhtuid saavad lastest tüdinenud vanemad inimesed pidada ka muul ajal, aga kõige muu juurde kuuluvad lapsed minu meelest lahutamatult. Ja mis mõttes lapsed kisavad ja jooksevad ja rikuvad peo ära? Pole olemas sellist asja. Las nad siis jooksevad ja kiljuvad ja nutavad, kui neil selline tunne ja vajadus on. Niisama nalja pärast ei nuta keegi ja kui põhjus, siis selle pärast ei jää veel maailm seisma. Ikka hoolides ja koostööd tehes toimivad asjad, mitte ignoreerides ja eemale hoides. Lastele tuleb lihtsalt mõelda ja neid ja nende vajadusi ka arvestada, siis on kõik hästi 🙂

Kirjutasin julgelt sinna kuhu vaja ja mõnest kohast vastati meilidele minutite jooksul. Soojakud olid kõik välja renditud, aga noh, saame ka selleta. Telgi osas lubas aidata Liina. Korraga oli mul olemas igati lux välikäimla ja kaks lauda ja neli pinki. Mööblit oli vaja sisuliselt vaid söömise ja jalapuhkamise jaoks, aga tseremoonia ajaks, ei suutnud mul kuidagi mingit suhet tekkida pingiridadega. Meie metsikus aias tundus selline lahendus hirmus võõras. Heinapakid? Põhupakid? Tuhnisin netis nii ja naa ja leidsin Kuldsest Börsist aasta aega tagasi postitatud kuulutuse. Seal oli telefon. Palusin asjaliku Urmeti endale appi. Ta helistas ja teatas mulle kohe varsti, et 20 pakki on minu, summa see ja see, pakid laekuvad kohale neljapäeva hommikul enne pidu. Suurepärane!

Tünnisauna ei saanud siit ega sealt, oleks Tartus või Pärnus olnud, oleks ehk paremini vedanud. Siis aga leidsin Urmet ma ei tea kust kõrtsu lehelt kuulutuse ratastel sauna rendi kohta. Kirjutasin. Saun oli vaba ja külma ilma peletuseks oli soe koht valmis meie juurde vurama õige päeval. Tünnisauna asemel oli mul plaan hoopis veeta sauna veepuudus lahendada isemoodi! Mu peas küpses juba idee, et meil on ju aias mu poiste ajast suured torud ja vaat neist teengi ise basseinid. Kile sisse ja saunalistel vann olemas ja kui palav on, siis saab niisama ka supelda ja teisest torust saan teha äkki pallimere pisikeste jaoks. Kunagi oli see mul sedasi toas ja pallid on endiselt keldris ju alles. Ohh, kuidas mul mõte jooksis, aga Andrease jaoks pidi see kõik jääma viimase võimaliku hetkeni toredaks üllatuseks. Lasin tal tööle keskenduda ja müttasin magusa muigega omi asju korraldada. Mulle oli oluline vaid see, et kõik asjaosalised kinnitasid, et 21. juulil on kõik need tellitud esemed ja objektid meie päralt.

Paralleelselt kõige vajaliku kohaleorganiseerimisega pidasin plaani printida Päikesesõlega ka suur lipp ja veel kõiksugu asju, aga kuna seda sain ma teha alles Eestis, siis oli vajalik, et õiged failid saavad kaasa. Senikaua sain ma aga üle interneti Templitehasest tellitud Päikesesõlega templi suure. See valmis ja ootas meid enne kui me Šveitsist Eesti poole liikuma hakkasime. Läbi ime said tellitud ka sama kujundusega tassid, mille transport, trükkimine ja kättesaamine oli korralik ajastamine ja sättimine. Ulme, aga asjad kuidagi sujusid ja osutusid võimalikuks hoolimata kõrghooajast ja puhkustest ja napist ajavarust. Kõik oli täpselt paika timmitud.

Asjade sujudes tekkis julgem tunne. Kohe nii julge, et ma surusin silmad kõõõvasti kinni ja kirjutasin kõiki hirme ületades ühele ilmatuma ägedale fotograafile, et ma nii väga soovin uskuda imedesse ja noh, kui ei küsi, siis ei saagi ju teada. Vastus tuli peagi… ja oli positiivne! Ta tuleb me peole! Sel hetkel kasvasid mulle vist tiivad, sest siis ei olnud enam mitte miski võimatu. Isegi, kui midagi läheb metsa ja alati võib midagi sinna minna, siis kuidagi saab kõik ikkagi korda. Ja sadagu sel päeval kasvõi rusikasuuruseid raheterasid, meil tuleb Haldjaoru kõigi aegade kõige ägedam pidu! Absoluutselt! Täpselt 99 e-maili hiljem oli kogu see lugu purgis ja pidu võis tulla! <3

Kõik edasine oli juba pinnavärelus ja vabakava. Ja seegi läks juba loominguliselt ja ludinal. Puudu oli muusika. Sügaval enda unistustes oleksin ma selleks päevaks soovinud me õuele Mari Jürjensit (Pokinen). See ihkamine oli mul juba nii palju aastaid tagasi kui kunagi Lilli sündis. Tema lugudes ja hääles ja olekus kõnetab mind kuidagi kõik. Ilus ja õrn ja tugev ja nii elav ühtaegu. Ühel päeval ehk õnnestub ka sedaviisi. Aga sel korral tuli hakkama saada lihtsamalt ja omade vahenditega. Mingi hädaabi variandina oli Andreasel arvuti kaasas ja noh, inimestel on ju interneti ja juutjuubiga telefonid. Kuna kutsutud külaliste laste seas oli ka erinevaid talente, siis oleks kõne alla tulnud ka see, et keegi neist oleks sissejuhatuseks midagi mänginud. Tegelikult saigi mõttena välja käidud, et peo jooksul leiab vabalt aja ka noorte etlejate eeskava jaoks. No et kui keegi tunneb, et soovib esineda, siis on ta igati teretulnud. Meie poisid on selles osas tagasihoidlikud, aga võimalus oli kõigil 🙂

Hmm, mis siis veel? Ahjaa, tseremooniast pole ma teile veel rääkinud. Esimene küsimus oli see, kas meil ikka on vaja kedagi, kes meid paari paneks. Mul oli nagu tunne, et ehk on see kuidagi rituaalselt vajalik, et keegi ütleks sõna sekka. Andreas arvas, et tema meelest meil pole küll vaja, et keegi midagi arvaks või määraks või otsustaks. No nagu to Šveitsi näitsik me külavalitsusest, kelle juures me aasta tagasi allkirju andsime abielludes ja kes meile hirmsasti armastusest rääkida tahtis. See on meie lugu ja meie armastus ja meie abielu. Noh, sellega olin ma päri ja tegelikult on mulle alati tundnud arusaamatult võõras mõte sellest, et pruutpaar on tseremoonia ajal enamasti oma inimeste poole seljaga. Ja enamasti ka neist jupp maad eemal. Sageli on pruutpaar ju ka teineteise poole küljega ja kogu kandev noot on paaripanija vedada. Kui palju läheb kaduma ehedatest emotsioonidest ja olulisest hetkest saab hoopis kellegi kolmanda etteaste. See mõte mulle ei istunud. Kui juba, siis ikka ise ja omadega ja omade keskel ja lähedal.

Seda, et ma selleks aastaks pean ka oma kirja Andreasele valmis kirjutama, seda ei lasknud Älin mul kauemaks kui päevaks unustada, Ikka tuli ja küsis, kas on juba valmis. No ei olnud, mul oli ju sada muud asja vaja teha enne seda, kui sain keskenduda armastuskirjale. Aga plaan see kiri selleks korraks valmis kirjutada, oli mul kindlalt olemas. Meie kirjad teineteisele peavad olema, leidis ka Andreas. Need on need kõige olulisemad ju ikka lisaks meile endile. Aga äkki ka mingi tõotus? Vanne? Uurisin, mida lubati teineteisele vanal ajal ja mõtlesin, mida lubaksin ma ise. Leidsime, et eraldi midagi pühalikult tõotama ja vanduma hakata on kentsakas. Aga ilmne oli ka see, et meie kirjades saab nagunii olema öeldud kõik vajalik ja ainus, mis tegelikult loeb, on ju Armastus 🙂

Niih, saigi vist kõik oluline korraldusliku poole pealt kirja enne seda hetke, kui me siit Eesti poole liikuma hakkasime? 😉

Ja ilmselgelt oli meil kõigil vaja veidi ka puhata!? 😀

 

Mõnel kohe eriti! 😛

 

15. juuli hommikul asusime me Eesti poole teele. Andrease telefoni ekraanil näitas aja mahalugeja, et meie pulmapäevani on aega veel tervelt 6 päeva ja kopikad ehk 2328 km. Teha oli veel niiiih palju, aga tegelikult jagus aega täiesti piisavalt! 🙂

 

Vahva juuli, baba Šveitsis ja vaalad hapukoorepurgis

Tere taas! 🙂

Terve kuu kadus vahepeal nagu mutiauku? Mul on teile niiiiii palju rääkida, et mitu päeva olen siin juba mõtelnud, et millest siis nüüd ometi alustada. Ma ju tean küll, et postitamata on veel ka varasemast ajast mitu lugu, mis ootavad mustanditena oma järge ja kirja panemata on mitu mõtet, mis samuti ammu pinna all kihelevad. Ega nad tulemata jää. Ma nii väga soovisin enne juuli keskel Eestisse sõitmist saada purki vähemalt meie eelmise aasta pulmaloo, et saaks siis sujuvalt jätkata meie värske Eestis aset leidnud pulma kajastamisega. Aga aeg sai enne otsa ja ju see hullumeelne lugu sellest, kuidas me siin eelmisel aastal peoks valmistusime, tuleb siis ühel hetkel koos teiste pulmalugudega, sest juba ainuüksi mulle endale ja ka terviku mõttes on nii oluline, et see ikkagi kirja saab. Praegu aga on mu emotsioonid nii värsked ja ehedad ja kõik see kuu aega, mis ma siin vaikisin, oli kõike muud kui mahauneletud aeg. See oli sulaselge kvaliteetaeg kõige kallimatega, organiseerimise intensiivtreening ja napi une aeg. Sekka sattus ka muid olulisi ja huvitavaid seiku – näiteks see, kuidas ma hambutu roosa pajakindaga hambaarsti juures käisin ja hiljem temaga Tallinna vanalinnas jalutasin. Te ju tahate teada, miks nii? 😉

Kokkuvõtvalt võiks kogu seda hullu juulikuud alustada sellega, et kuu alguses algas mu hullul emal puhkus ja tal oli hulljulge plaan tulla oma puhkust veetma meiega teadmata, kas saab tagasi lennates või peab ta end mahutama kaheks ööpäevaks meiega koos me keskmise sõiduauto tagapingile 2328ks kilomeetriks.  Igal juhul kolis ta juuli alguses meie juurde sisse ja hakkas hamstripreili Giuliettaga tuba jagama. Lisaks sellele, et see tähendas meie majapidamises suuremaid menüümuutuseid…

ehk suuremas koguses besee, vahukoore ja marjade manustamist oli selleks hetkeks lõpuks kindlalt selgeks saanud ka see, et meie pulmapidu toimub 21. juulil. Ei, mitte tuleval aastal, ikka sellel samal ju. Aega oli korraldamiseks… nagu praegu nentida võib, siis minu jaoks täiesti piisavalt 😀 Kogu seda organiseeritud kaost (mõiste, mida Andrease kasutab minu olemise mudeli kirjeldamiseks – valitseb totaalne kaos, aga mingil veidral moel orienteerun ma selles laitmatult ja oman teiste üllatuseks alati täielikku ülevaadet kõigest), märkas mu ema tõsimeelselt nentida, et ma peaks hoopis pulma/peokorraldajaks hakkama. No et see tulevat mul jubehästi välja. Eksole, juba kolmas isekorraldatud pulm ju kah 😛 Ema suust, kelle kõrgeim tunnustuse tase läbi mu elu on olnud “kui külm ära ei võta, siis saab sust ehk veel isegi asja” oli see ikka täiesti uus tase. Sest sellesama külmajutuga võttis ta mu keskkooli lõpus direktorilt kiituse vastu lapse ehk siis minu hästi kasvatamise eest, külmajutuga lõpetasin ma omal ajal ülikooli, võitsin kõiksugu konkursse, külmajutuga on tulnud ka kõik mu õeks saamise ja olemise suuremad ja väiksemad edusammud. Ja nüüd siis korraga tulebki mul tema meelest midagi päriselt hästi välja? See oli ja on hea tunne. Ok, kirjutada oskan ma tema meelest muidugi ka, aga sellega ei teeni ma ju midagi ja kuidagi peaks üks täisinimene ju ometi ka elatist teenima või nii? 🙂

Ema saabus 4. juulil ja selleks ajaks olime meie just jõudnud endale hankida riided, mida pulmas kanda.  Ega ju pakilist vajadust polnud, oleks saanud ka eelmise aasta omadega, aga kuidagi tekkis õige tunne just nii ja sedaviisi.

Tapvalt kuumad suveilmad muutusid ema saabudes suhteliselt talutavalt soojaks ja siis sai lõpuks ka poistel kool selleks õppeaastaks läbi. Andreas pühkis poiste tunnistusi lugedes pisaraid ja oli hirmus uhke nende üle. Ma olin ka uhke ja õnnelik ja tänulik. Mu ema oli ka. Nende Eestis mahakantud ja nurka aetud laste väikesed tragid edusammud on olnud kogu seda võitlust siin väärt! Täiega. Kohe ilmatuma tore oli kooliaasta lõpupeole minna kogu laiendatud perega. Siin pole küll kombeks õpetajatele lilli ega muud viia, aga imelik inimene Eestist nagu ma olen, siis uurisin poistelt, kas nad sooviksid oma õpetajatele lilli viia ja nii nad siis koos kooli poole vantsisid. Õpetajad olid varbaotsani liigutatud 🙂

Kui poistel kool läbi sai, oli Andreasel veel nädala jagu tööl käia. Aga nädalavahetuse tegi ta mu ema nimel peaaegu vabaks, sest meil oli meil kindel plaan emale Säntist ehk meiekandi Alpide algust näidata. See tipp paistab siin kaugele kätte ja kodu juurest on alati hea näidata, et vaata seda pikka ja peenikest torni seal tipus, vaat sinna juurde saab minna ja vaade on sealt selge ilmaga nii äge. Pealegi oli Vancul juba eelmisel aastal kange plaan oma baba sinna viia. Esimesel korral kartis ta ise nii hirmsasti ja nüüd oli tal arvamus, et eks baba ju kardab ka ja ta peab isiklikult kaasa tulema, et baba hirme hajutada. No et kui tema juba julges, siis pole babal midagi karta.

Mäkke tõustes, nagu korralik turist kunagi, tegi ema pilte lumest. Eestlane teeb lumest kui eksootikast pilti, saate aru? Minu jaoks oli see nii kohutavalt armsalt naljakas, sest ega meil Eestis suvel ju lund ei ole 😉

Kui all oli hirmus kuumus, siis üleval ajas ema endale hädaga Vancu pisikese dressika selga 😀

 

Ja kes siis söömata mäe otsast alla tuleb? Kes iganes, aga mitte minu ema. Suur Pavlovalaadne asi kadus ja ema oli rahul 😀

Vanc oli ka rahul. Vaade pilvedest kõrgemal oli ju igati tore. Oma söögi andis ta täies noosis Andreasele, sest jälle polnud nagitsad õige maitsega. Pole teada, millal see laps ka midagi muud sööma suudab hakata.

No ok, kui juba rahulolemiseks läks, siis Tan oli Happyga kodus sahisevalt rahul ja meie olime ka kohe kõigega rahul 😀

Lisaks sellele, et meil oli hea meel selle üle, et me saime mu emale Säntist segastest ilmaoludest hoolimata ikkagi hea nurga alt näidata, oli meil hea meel ka selle üle, kui palju me haihambuline Vanc on vahepeal arenenud ja kui paljudest suurtest hirmudest on ta suutnud võitu saada 🙂

Sel samal nädalavahetusel oli me kodulinnas Wilis parasjagu linnafestival – lastel algas ju just koolivaheaeg ja paljudel vanematel seetõttu ka puhkus. See tähendas sisuliselt seda, et peatänava oli palistatud kõiksugu toredate toidu- ja joogikohtadega ja nii saime ka meie paaril korral head ja paremat söömas käia ja mina ei pidanud kodus süüa tegema. Milline kergendus! Eks seda vahukoort vahustada ja beseed pudistada ongi ju jube keeruline 😛

Ühel kuumal õhtul käisime kolme silla juures Happyt ujutamas. Vette läks kahara sabaga kohev suur koer. Välja tuli märg ja kondine koer. 😀

Lisaks söömisele ja ringitatsamisele lasime emal ka magada. Alguses arvasin, et ehk saab ema paremini magada siis, kui koer teda kogu aeg ei nuhi ega tuhni. Panin isegi sildi uksele, et olgu kõik tasa, sest siin magab meie baba. Aga ei midagi. Valvur istus ja inises ukse taga juba kell 5 hommikul ja siis ei saanud enam mina magada. Nii tungivat huvi pole Happy varem veel üles näidanud.

Tegin ukse lahti ja tadaaa, ema sai endale kõige õnnelikuma kaisulooma 😛 Mitte et ema ise selle üle õnnelik ei olnud. Kõik minu elu maasmagavad koerad on tema kiirendatult voodikoerteks teinud 😛

Allesjäänud nädala oli Andreas üle pea töös, elas koeraga kontoris ja tuli temaga vaid ööseks koju. Nagu ikka on tal alati enne puhkust hull tamp peal ja koeral oli jahutatud kontoris lihtsalt parem. Meil emaga oli seeläbi liikumisvabadust rohkem käes. Vabadus käia emaga koos poes ja otsida mu pruutneitsile kõige nunnumat kleidikest ja siis näiteks käia ema ja poistega jäätisekohvikus ja toimetada niisama pakilisi asju ja sekka uurida ka meie kohalikku elu-olu. Korra võttis Andreas meid emaga kaasa mäkdoonaldsisse kohvi jooma, kui nad Dennyga lõunale tulid. Dennyl oli kaval plaan tellida endale BigMac ilma saiata ehk ta arvas, et ju see tuleb siis ilma vahesaiata ja saab enda meelest endale parema burksi. Aga ei midagi! Ilma saia ja kurgita BigMac näeb välja just seesugune karbitäis :

Järgmine kord võiks ta tellida sellesama burksi täishinnaga endale näiteks ainult salatilehti. Oleks veel vingem tase 😀 Me ei jõudnud emaga seda ilmaimet ära itsitada 😀

Vahepeal oli emal aega ka lihtsalt puhata ja kuigi mina muretsesin, et äkki tal on koletult igav, siis ta väitis, et ta naudib mittemidagi tegemist. Kah variant ju 😀 Ja siis lahendas ta rõdukuumuses ristsõnu kuniks mina käisin veel kiiruga kontoris pulmadeks ettevalmistusi tegemas – Päikesesõle faile ettevalmistamas, et Templitehasest suur isemärguv tempel ja Rondemorist hirmus ägedaid plekkkruuse meenutavaid tasse tellida. Iga viimane kui hetk oli arvel ja asjad pidi liikuma sujuvalt, et ometi jõuaks. Eks ma tegelikult valmistasin failid ette ka liputrükkimiseks ja paljuks muuks, aga ma suhtusin juba siis asjasse nii, et teen palju jõuan ja kui ei jõua, siis pole mitte midagi sellest katki. Ja siis otsisin ma põhupakke ja kedagi, kes meie peole tuleks grillima ja välikäimlat ja soojakut ja telki ja mööblit ja fotograafi ja mida kõike veel. Vahepeal tundus, et Eestis asju telefoniga ajada oleks miljon korda lihtsam, aga ei midagi, kirjutasin ja joonistasin ja suhtlesin ja sain kokkuvõttes kenasti hakkama.

Vahepeal oli selgeks saanud ka see, et Eestisse sõidame me autoga. Kogu kambaga, mõtleks. Või no ok, meie preili hamster läheb komandeeringusse teise preili hamstri juurde. Auto kasuks otsustasime lõpuks seetõttu, et esiteks oli koerale siin hotelli leida nii pikaks ajaks liiga keerukas ja kulukas ja pealegi arvasime me, et mammal on kindlasti hea meel Happyga taas kohtuda ja meil on oma autoga tulles suurem vabadus kohapeal ka liikuda. Oli ju plaan kindlasti Tartusse ja Lõuna-Eestisse ja ehk ka Saare- ja Muhumaale jõuda ja ringi vaadata. Pealegi on autosõit märksa odavam kui meie kõigi lennupiletid kokku maksma oleksid läinud.

Igal juhul istusime me – viis inimest, üks koer, kaks kaisulammast, viis õhukest tekki, kolm patja – 15. juuli hommikul kell 9 autosse ja alustasime oma peadpööritavat 2328kilomeetri pikkust ekspeditsiooni nimetusega “200kilone kobra 100liitrises akvaariumis ehk vaalad hapukoorepurgis ja õnnelik Happy” Eesti suunas. Algus oli väga reibas.

Ainus kindel asi oli see, et 17. juuliks, mamma 94. sünnipäevaks peame me Eestis kohal olema. Mina lootsin sinisilmselt, et meil on aega selle pika teekonna jooksul ka pulmapeo asju arutada, sest Eestis pidi kohe kiireks-kiireks minema. Aga seda aega polnud meil mitte, kogu aeg oli kiire ja hirmus lõbus. Järgmisel varahommikul olime me kesest Poolat ja püüdsime veidi magada, aga ega see suurt magamise moodi asi välja ei näinud küll. Ainsana oli ruumi koeral ja kuna ta hoolega jälgis parklas toimuvat ja kõiki neid toredaid koeri, keda pissitamiseks ja jalasirutamiseks ja veejootmiseks autodest välja võeti, siis oli tal vaja sellele häälekalt ka kaasa elada. Nii palju siis meie kosutavast unest.

Vancu turvaiste nagises nahkkattel võikalt iga ta pisimagi liigutuse peale. Aga ühel hetkel suutsin ma uinuda. Andreas niheles nii ja niheles naa, aga suikus põgusalt unne temagi. Selg tegi hullult haiget, aga kuidagi sai ta hakkama. Ema oli õnnetult teinud Vancuga kohavahetuse ja istus kokkulitsutult ja liikumisvõimetult tagaistmel ajal, mil Tan oma suure kerega läbi une kogu pingipikkuse hõivas ja vaesel Vancul ei jäänud muud üle, kui seista kahel väiksel jalal pingi nurgas sirgete jalgadega, selg vastu auto lage ja käed ees pikalt allapoole rippumas. Longus pea nende vahel. Õues hakkas kergelt koitma, kui me avastasime emaga ta seal sedasi rippumas suht samal hetkel ja unesegaselt ei taibanud esimese hooga me kumbki, et mis joogaga ta seal nüüd tegeleb. Esimese pauguga arvasime, et ju ta lihtsalt lollitab ja see ajas närvi. Siis aga selgus, et tal, vaesel hingel, pole rohkemaks ruumi ja see oli korraga nii halenalajakas juba – ikkagi vaalad hapukoorepurgis, eksole! Ma oma peaga oleksin Vancu asemel end väsimusest lihtsalt Tannu peale magama keeranud, aga Vanc ei tahtnud venda ega kedagi teist meist häirida. Tegime talle siis ise veidi ruumi ja püüdsime edasi tukkuda.

Järgmisel varahommikul ehk 43 tundi (koos ajavahega) reisi algusest hiljem ehk siis me mamma sünnipäeva hommikul kell 5, sõitsime me sahinal maja ette. Elus ja terved, väga väsinud aga samavõrd õnnelikud ka, sest me tegime selle hulluse ju ära! 😀

Selgus, et mamma polegi veel tegelikult magama läinud ja üllatuseks kaasatulnud Happy oli mammaga kohtumise üle samarõõmus kui mamma tema ja meie kõigiga kohtumise üle. Kiired sahmimised ja sättimised ja mesimagus uni! Edasi läheb nüüd veel pöörasemas taktis, sest me pulmapidu on… ju nelja päeva pärast!? Ja enne tuleb veel mamma sünnipäeva pidada ja miljon muud asja korda ajada 😀

 

Palun vabandust, ma ei ole rase ehk kuidas me Legolandis käisime :D

Katrin kirjutas mulle nii umbes kaks nädalat tagasi, et nad tulevad perega Saksamaale Legolandi ja liiguvad siis vaikselt Itaalia suunas ja meie jääme kenasti tee peale. Ma panin selle mõtte enda peas kenasti hoiule. Alguses mõtlesin, et no eks nad käivad seal ära ja tulevad siis meile külla.

21. juunil kirjutas Katrin, et nad hakkavad nüüd peagi liikuma ja täpsustasime veel detaile, et kuidas nad meie juurde jõuavad ja äkki me ikka saame ka Legolandi tulla. Mulle see mõte meeldis. Poistele meeldiks vast ka. Aga Andreas? Koer? Pealegi avastasin koera passi välja otsides, et Happy marutaudivaktsiin on mai lõpus aegunud ja vaja oleks uut süsti. Mõte siis selles, et hotelli ju ilma vaktsiinita ei võeta ja koeraga koos poleks me ju Saksamaale lõbutsema saanud minna. Üks meist, mina või Andreas, oleks sel juhul pidanud koju jääma ja see mõte ei meeldinud mulle mitte. Pealegi tuli kogu see mõte Andreasele kõige pealt ette sööta, et tal oleks aega seedida. Istusime kohvikus, kuum tuul puhus varjude all ja ainus hea asi oli see, et päike meile lagipähe ei grillinud ja mõte jaksas liikuda.

Rääkisin Andreasele, kes on Katrin. Ta on mu keskkooliaegne klassiõde, kellel on samavanad pojad kui meil ja lisaks veel natuke suurem tütar. Ja meie poisid on nende lastega tuttavad ja omal ajal Eestis kohtudes klappisid omavahel väga kenasti. See on oluline punkt, sest sisuliselt pole poistel siin suuremat sotsiaalset suhtlust väljaspool kooli olnud ja lapsi pole meil varem väga külas käinud ja suvel on siin ju nii palju teha. See, et nad meile külla tulevad, meeldis Andreasele väga, sest tema arvamuse kohaselt on Eestist tulnud inimesed kõik kenad ja viisakad, aga üldse mitte pealetükkivad (nagu itaallased näiteks, toob ta alati näiteks, kes lihtsalt sajavad sisse ja võtavad su elamise ja su enda üle 😀 Ma ei usu, et see laieneks kõigi itaallaste peale, aga Andreas räägib enda kogemustest. Eestlased nii lihtsalt ei oska. Parima tahtmise juures ka mitte 😀 ).

Siis küsis Andreas, kuidas nad tulevad. Vastasin et autoga ja kõige pealt lähevad Legolandi. Me võiks äkki ka minna? Ja pistsin nagu muuseas avatud LINGIGA telefoni talle nina alla taldriku kõrvale. Ta vaatas, arvutas, mõtles ja teatas, et no järelikult me siis läheme ka. Hmm, ok. See käis küll kiirelt ja kergelt. Talle meeldis see mõte väga. Aga kuhu panna koer. Vaktsineerimata koer. Sõime kõhud täis ja Andreas helistas, kas me saame koera puuduvast vaktsiinist hoolimata tuua hotelli. Isik toru teises otsas ei näinud selles probleemi, ega see vaktsiin oma toimet siis päeva pealt lõpeta. Arusaadav, et me peame selle süsti kiiremas korras laskma talle nagunii ära teha. Aga kripeldus jäi ikkagi, et kas sel hommikul, kui me koera hotelli viime, ta ikka võetakse vastu. No et äkki on sel ajal seal keegi teine vastuvõtus.

Ühes olime Andreasega täiesti ühel meelel – poistele ei räägi me Legolandist enne mitte kui midagi, kui me reaalselt seal kohal oleme. Pigem ikka seepärast, et kui käik on välja reklaamitud ja siis viimasel hetkel ikka selgub, et me ei saagi minna, siis neid pisaraid ja pettumust oleks kurb vaadata. Valmistasin nad vaid ette, et tädi Katrin tuleb perega meile külla ja me läheme neile Saksamaa piirile vastu. Mitte ühtegi protesti, et ma pigem ootan kodus või muud seesugust. 😀

Reedel elasime oma esimese pulma-aastapäeva vaikselt üle ja õhtul panin vaikselt nii muuseas mõned asjad meile hommikuks teele kaasa – poistele vahetusriided igaks juhuks ja autosse tekid ja padjad, et mugavam oleks reisida. Kasvõi siis ainult Saksamaa piirini, mis on meist nii 45 minuti sõidu kaugusel.

Me läheme Legolandi!

Laupäeva hommikul 6:30 oli äratus ja kui koolipäevadel 7:30 ma poisse enamvähem une pealt pean riidesse udjama, et nad kuidagi kooli jõuaksid, siis laupäeva hommikul oli kõik see mees kiiremas korras ukse juures rivistusel ja valmis minekuks. Viisime Happy hotelli. Ta tundis eelmisest suvest tuttava koha kohe ära ja hakkas valju häälega laulma ja ukse poole vedama. Ausalt, ma pole kunagi seesugust koerahotelli varem näinud. Koerad on terve päeva aias, neil on seal suur muruväljak, bassein, purskkaev, varjualune ja vihmase ilma jaoks ka katusega hall hullamiseks. Ööseks läheb iga koer oma pessa ja hommikul läheb pidu edasi. No selline koerte paradiisi laadne koht. Happy kiunus erutusest ja teisel pool väravat oli kamp kõiksugu koeri talle juba huviga vastu tulnud nagu lasteaias, kui rühma saabub uus põnn. Meie lahkudes pani ta võidu juba ühe dalmaatslase ja corgiga basseini suunas. Tagasi vaatamata. 😀

Ja meie sõit algas. Enne Austria piiri nägi tagumine rida välja seesugune:

Vahepeal nad virgusid, vaatasid GPSi pakutud eeldatavat kohale jõudmise aega ja magasid edasi. Vahepeal jõudis Tan viriseda, et ma ütlesin, et me läheme ju Saksamaa piirile ja nüüd on meil veel 100 kilomeetrit sõita keset Saksamaad. Aga sõpradega kohtumise ootuses elas ta ka selle 100 kilomeetrit üsna reipalt üle. Vanc on neil hetkedel alati äärmiselt rahulik. Talle meeldib autoga sõita ja kui GPS näitab teed ja aegasid ja muud infot, siis ei küsi ta kunagi, millal me jõuame ja mul on selle leiutise üle alati nii hirmus hea meel, sest ma mäletan veel siiani, kuidas Tallinnast Tartusse või Pärnusse sõites jõudsid mõlemad juba enne Tallinna piiri küsida, millal me ometi kohale juba jõuame. Ja sedasi iga kahe kilomeetri tagant. Olgu kiidetud targad ekraanid! Lennukis on need teekonna näitamise ja kõrguse ja kiiruse ja muu infoga ekraanid ka ühed head asjad. Neid vaatan ma isegi 😛

Nii. Ja siis hakkasid teel paremat kätt korduma Legolandi sildid. Esimesed sildid suutsime me Andreasega kuidagi oma keresid kokku painutades ära katta ja siis sõitsime me kiirteelt maha ja tegime väikese ringi ümber künka, mille otsas olid tuttavad hiigelklotsid…

…ja Vanc kiunatas totaalse vaimustusega:

“Vaaaaaata! Seal on mingi Lego asi! Vaata, seal on Legolandi silt!!! Kas me läheme nüüd Legolandi!??? Onju me läheme sinna??!!! Päääriselt!!” 😀

Ja Tan porises, kuidas me teda petnud oleme ja talle valetanud oleme, et me läheme poistele vastu ja nüüd ta peab sinna tittede kohta minema ja tal oleks sada muud targemat asja teha, kui mingisse nõmedasse Legolandi minna. See, et me siin poistega kohtume, ei tundunud talle kuidagi arusaadav, sest poisid ju ometi ei taha mingisse tittede kohta minna. Kuna ta Legolandi kodukat näinud ei olnud, siis ta ei uskunud, et ma öösel vaatasin sealt lehelt videot ja mul läks pelgalt filmivaatamisel mõne koha peal juba süda pahaks – ehk seal on kohti, kuhu mina elu ei ilmaski ei läheks ja kus talle kindlasti meeldiks. Ei uskunud ta mind. Aga Vanc oli vaimustuses ja juba ette nii rõõmus, et seda oli lausa imelik vaadata 😀

Me olime kohal 10 minutit enne avamist ja parklas oli korraks tunne, et kui Tan tõesti tulla ei taha, siis istugu autos ja oodaku. Katrini poistega kohtumise nimel oli ta valmis end ikkagi kaasa vedama. Kassas vaatas ta hoolega piletite eest tasumist ja hakkas otsast peale, kui palju me nüüd selle nõmeda koha peale raiskame ja mis tema kõik selle eest oma Mine Craftist saaks osta ja blablabla 😛 Aga Vanc säras ja käis uuris ukse taga atraktsioonide nimekirja, kus olid kirjas ka reeglid nõutud miinimumpikkuse ja vanuse kohta. Ta on juba mõnda aega 132 sentimeetrit pikk olnud, aga igaks juhuks pidi teda ka Lego mõõdupuuga mõõtma. Kujutad ette, ta on turris juuste jagu isegi pikem kui 130 senti ja seega on kõik lõbustused talle ka ilma saatjata täiesti lubatud.

Astusime sisse. Lendamise atraktsioon tegi oma esimest ringi taeva all. Tan marssis tagasi vaatamat selle suunas. Ise alles puhises. Vanc leidis mingi ronimise linnaku ja sukeldus sinna nagu pisike väle orav. Mina otsisin varju ja Tan läks koos Andreasega lendama. Ma esialgu ei julgenud lennata ja ootasin esimesi emotsioone omade käest. Tan ja Andreas tõusid lendu esimeses reas ja vuhisesid seal teistega pudis nagu mesilasparv 🙂

Kõik oli tore, aga kuna Tan nii kerge oli, siis ta ei läinud pöörlema ja jälle oli kõik nii paha, nii paha, kuigi tegelikult oli ikka tore ka olnud. Või no ok koht, aga samas nii lahja, et ma võivat ka minna. Eksole! 😉

Vanc kõõlus ronilas ja tegi näo, et teda see lendamise asi üldse ei huvita. Ta oli hoopis paate silmanud veidi eemal.

Järgmine oli paadisõit. Tannu ainus eesmärk oli mulle ja Vancule pähe teha 😛

Andrease abiga see neil ka õnnestus haa-haa-haaa ja Vanc oli korraks kuri.

Siis söötsime pisikese kurja mehe haikalale ja tuju tuli tagasi 😀

Tan arvas vist, et ta sööb selle haikala ise ära 😛

Aga Lego-hai oli ikka väga näljane ja siis toitsime teda ka veidi suuremate meestega 😛

Ma arvasin lõpuks, et seesugune müts võiks Andreasele hästi sobida, aga ta otsustas selle mütsi ikkagi Legolandi jätta. Mingi nipiga saime ta isegi hai kõhust kätte, aga see oli VÄGA naljakas ettevõtmine pealtvaatajatele. Ma seepärast jätsin selle hai targu vahele 😀

Kell oli 11 saamas ja Katrin saatis mulle sõnumi, et neil läheb tunnike veel aega saabumisega. Vaatasime ringi. Mingi autodega ameerikamägede värk tundus piisavalt hull, et mina sinna ei kippunud. Ooteaeg oli uksele märgitud 50 minutit ja Tan otsustas ka pigem poisse oodata selle asemel ei üksinda minna. Siis avastasime, et Legoland ja Sealife on teinud koostööd ja palava päeva eest oli marumõnus vahepeal “sukelduda” Atlantisele 🙂

Dory ja Nemo-kala nägime ka ära, aga minu lemmikud on hoopis need tegelased 🙂

Vanc vaatas selle kalaga korralikult tõtt

Nupust sai reguleerida seda legodest ehitatud masinat 🙂

Ja seda ka ja kalad ei paistnud üldse olevat häiritud vaid tulid uudishimulikult kohale, kui legomehe suust mulle hakkas nupuvajutuse peale tulema.

Ja altpoolt sai akvaariumi “sisse” ka ronida ja see meeldis Vancule kohe eriti 🙂

Katrinit veel polnud ja me jalutasime veidi niisama ringi, et leida Legolandi plaan ja saada parem ülevaade, kuhu me veel kindlasti jõuda soovime. Põikasime pargi keskel oleva suure legomaailma Star Warsi osakonda ja esimese asjana leidsin ma põõsa alt terve kamba Jar-Jar Binkse ja Vanc teadustas, et talle Jar-Jar ikkagi ei meeldi. Mulle küll meeldib. Totukas ta on, aga väga nunnu on ta ka 🙂

Yodale andsin ma igal juhul musi 🙂

Ja Vanc väljendas oma armastust R2-D2-le 🙂

Ja reguleeris veidi vanakurja ennast ümber 😉

Sedaviisi pidi ta kõige halva eest hästi kaitstud olema 😀

Lähedalt nägid need tegelased veel iseäranis lahedad välja valguse ja varjude mängus 🙂

Ja siis saabus Katrin.

Poistele veidi sulamisaega ja siis panid kõik neli poissi atraktsioonidest lookas kohas hoopis mööda aeda turnides minema 😀

Käisime Egiptuse maailmas ja siis suundusime Ninjago platsi suunas. Tan ja Johan, kui kõige adrenaliinimaiamad mehed, võtsid kampa ja läksid omi kiiremaid asju ajama. Jõudsin veel Tannule hüüda, et vett saab juua joogikraanidest ja kui park kinni pannakse, siis oodaku meid värava juures. Rõõmsalt kadunud nad olidki. Katrin läks Oskariga ninjadega madistama ja meie võtsime Andreasega Vancu ja suundusime rongi peale.

Vanc ajas tegelikult juba varem, et lähme roninga sõitma, aga Andreas oli kindel, et see oli tema idee 😀 Veidi aega otsisime jaama ja sõit võis alata 🙂

Möödusime linnadest ja sadamatest ja maailma kõige kõrgemate hoonete mudelitest ja millest kõigest veel.

Sõitsime läbi Lego transformerite staabi, mis muidu ehk olekski märkamata meil jäänud, sest see oli nii kõrvalises kohas ja teel jaama poole möödusime ka põõsastest, mille seest paistsin lego-lammaste pead ja itsitasime, et kui vaid Tan praegu siin oleks, siis kiljuks ta kõrvulukustavalt “shiiiiipi! shiiiipi! shiiiiipiii!” ja rong paneks kraavi 😀 No talle meeldivad lambad lihtsalt nii väga. Olgu või legodest.

Vahepeal põikasime vees keerleva karusselli peale, sest õues oli lihtsalt liiga kuum ja vee lähedus tundus ahvatlev. See oli igavesti lahe. Minu jaoks oli see päeva esimene veidi ekstreemsem atraktsioon. Juba ootejärjekorras itsitasin Andreasele, et pane tähele, nad kindlasti küsivad, kas ma olen rase. Vanc saadeti oma “paadi juurde”. Ta tahtis minna eraldi. Andreas läks ka ja siis oli järjekord minu käes. Vedasin kõhu nii sisse kui võimalik, aga ei midagi… Suund vaba koha poole näidati mulle kätte, aga enne kui ma pardale ronisin, kappas preili masinist tõsise näoga mu juurde ja küsis:

“Vabandage, kas te olete rase?”

“Ei, ma olen lihhhhtsalt paks!” lõkerdasin ma vastuseks. Ma ju teadsin, et nad küsima hakkavad.

“Olete te kindel?”

“Jaa, ma olen ikka kohe päris kindel,” hakkas see asi mulle juba liiga palju nalja tegema. Saksa korrektsus, nagu Andreas mind alati sellistel hetkedel lohutab. Turvalisus enne kõike. Kusjuures selget silti uksel pole. 😛

Enne kui meie tiirutamine algas oli preili tagasi ja küsis, kas ma solvusin ja vabandas veel kord. Ma vastasin suure häälega naerdes, et ma vist pean ise vabandama, et mu kerekuju teda segadusse ajas ja pole hullu midagi. Kuigi aru ma ei saa, kui ma ka oleksin rase, siis seesugune karussell nüüd küll kuidagi kurjast poleks ja ma ei jätaks seda ka rasedana vahele. Ju see asi ikka enesetundes ja endatundmises on. Ehk ma sain kavala idee, et kui ma peaks kunagi veel rase olema ja tahtma karusselliga sõita, siis ma pean neile ütleme, et sorry, ma ei ole rase, ma olen lihtsalt paks ja saaksin lõbutseda kogu korralikkust kummardava maailma kiuste, sest rasedad ju pole ometi isemõtlevad olendid? Kes ütles, et rasedad karusselliga sõita ei tohi, ehh? Kui mul oleks enesetunne kehv, siis ma ei roniks ju ometi ise seesugusesse kohta? Midaiganes. Kokkuvõttes sain ma sellel samal atraktsioonil hiljem samale tüdrukule ja paljudes teistes kohtades veel ka hiljem, no oma 20 korda kindlasti ütelda “vabandust, ma olen lihtsalt paks!” 😀 Ja kõik vabandasid seepeale. Mis oli omamoodi jälle lõbus ja no nõme oli ka, sest olen ma mingi loll, et ma roniksin kohta, mis võiks mu rasedusele ohuks olla, kui ma rase oleksin!? 😀

Tegelikult olen ma paljude aastate jooksul, mis ma oma kõhulihaste diastaasi ja nabasongaga elanud olen, karastunud. Alguses muidugi ärritas, kui õhinas inimesed mulle beebi-Vancuga jalutades kodutänaval õnne hakkasid soovima.

“Kas on poiss või tüdruk?” ja “Kas võib õnne soovida?” või “Viies kuu? Millal on tähtaeg?”

“Misasja?!” ei saanud ma alguses aru, mida nad ometi mõtlevad. Tänava peal rahunesid inimesed maha, sest kõht oli samasugune ka pool aastat hiljem – ei suurem, ei väiksem ja uut titte ka polnud. Aga naabritädil oli ajaarvamisega omamoodi värk ja tema oli täiesti kindel, et ju ma ikka külapeal kuskilt jälle ühe lapse olen üles korjanud ja lihtsalt ei taha tunnistada, et ma JÄLLE rase olen. Kuna mind ta ei uskunud, siis hakkas ta pinnima 5-6aastast Tannut.

“Räägi, kas sa saad varsti väikese õe või venna?” urkis naabritädi ja segaduses Tan tuli koju uurima, et mis värk on. Laps sai aru, naabrimutt mitte. Ajas seda juttu veel üsna pikalt. Mõni no kohe on selline… uudishimulik 😀

Tööl ja koolis vahel harva võeti mind vaikselt kõrvale, et kas ma ikka tohin tõsta ja nii edasi. No tegelikult raskeid asju ma tõesti tõsta ei tohi. Korra ründas ka üks naiskodanik mu kõhtu patsutama, et liigutusi tunda, aga ehmatus oli suur, kui selgus, et oii, ma polegi rase. Hiljem õppisin ma vastama selle raseduse küsimusele mitmel erineval viisil. Kuidas parajasagu tuju oli. No et tegelikult neelasin ma hommikul kogemata arbuusi alla. Või et ma ei viitsi tööd teha ja kannan igaks juhuks patja, et kõik ma raskemaid töid ei peaks tegema ja tegelikult teen ma tööd rasedate modellina ja ei tohigi alla võtta. See on muidugi omaette ooper, kuidas kaastundlikud inimesed ikka arvavad, et ma peaks end käsile võtma ja sedasi pole normaalne “rase” olla ja kohe kindlasti pean ma minema oma songaga opile. Eksole. Ega ma ise ei ole ju märganud ega asjaga tegelenud? Tule taevas appi, laske inimesel rahus paks olla, kui teil endal kogemust pole, mis tähendab elu diastaasi ja songaga, siis võite oma kõhulihaste harjutusi südamerahus ise teha, mina neid teha paraku ei tohi. Ma oma elu esimese poole 60 kilost kondist reaalsust taga ei igatse, siis oli mul kogu aeg kole külm. Ideaalkaalu 70-75 kilo oleks tore, aga mul oleks väga hea meel, kui ma pragusest kaalust 10 kilogi kaotaksin, aga siinse söögivaliku juures ma seda lihtsalt ei oska ja ongi kõik. 🙂

Nii, aga seda, mida ma oma kõhuga teha tohin ja mida mitte, seda tean ma hästi ja üks seesugune mõnus karussell mulle liiga ei tee. See on hoopis tore ja millestki toredast ei plaaninud ma Legolandis küll ilma jääda. Ja ei, ma ei ole rase, ma olen lihtsalt paks ja selle väljaütlemine ei ole minu jaoks enam ammu enam probleem, sest see on ju ometi reaalsus ja kui see mulle haiget teeks, siis oleks see ikka väga paha lugu küll 😀

Me olime paar ringi saanud sõidetud, kui meiega liitusid ka Tan ja Johan. Tannu virisemine selle üle, miks me ta nii nõmedasse kohta tõime, oli kadunud sellest hetkest kui Johan kohale saabus ja enne järgmisele ringile kihutamist jõudis ta vaid õnnelikult karjuda, kui äge see Legoland on 😉

Meie tegime Andreasega vahepeal vee peale paadiga lendamisest pausi ja kastsime basseini servalt endiselt lendavaid poisse. Vajutad nupule ja vett pritsib ja poisid kiljuvad ja nõuavad veeel ja veeeeel. Ise saad seal seistes vahel ka üsna märjaks, aga selle kuumusega pole see probleem 😀

Rongiga sõites olime avastanud ka mingi teise rongilaadse asja, mis sõidab vaikselt maa ja taeva vahel kõrgel puude kohal. Sinna oli meil vaja ka minna. Vahepeal olin ma väravast pargiplaani toonud ja sättisime end teele. Suuremad poisid läksid kosest paadiga alla sõitma, sest see olevat jube äge olnud. Üldse olid nad selle ajaga, mil me rongiga sõitsime ja veidi ringi vaatasime, jõudnud juba igale poole ja arusaadavalt tuli järgmise asja peale minna joostes 😀

Kuumuse peletuseks võtsid Andreas ja Vancu ühe jääpudiga värvilise joogi ligi, mis oli nii hirmus magus, et mina seda juua ei suutnud. Jalad hakkasid alt ümaraks kiskuma ja meie oleks Andreasega soovinud piiluda ka tuldpurskava lohe lossi, aga Vanc arvas, et see on liiga hirmus ja meil on vaja ikka teed jätkata taevase rongi suunas. Tee oli aga nii pikk, et Vanc istus vahepeal maha ja Andreas tünnile, et oma jahutav jook rahus sisse imeda.

Ja siis seisime veidi aega järjekorras ja juba olimegi maa ja taeva vahel. Ja ei, ma ei ole ikka veel rase!

Kohe väljapääsu juures oli “politseimaja” oma laserite ja peegel-labürindiga. Meie käisme Andreasega seal ühe korra ja ekslesime üsna pikalt 😛

Vancu aga käis sellele nii mitu ringi peale, et lõpuks oskas ta sellest juba läbi joosta 😀

Veepudeleid täitma minnes kohtusime taas Tannu ja Johaniga. Läksime kõik koos seal kõrval oleva kõrge keerleva torni otsa, millest on suurepärane vaade kogu Legolandile. Vanc muidugi alguses arvas, et see on jälle mingi hull vabalangemise asi ja suhtus asjasse skeptiliselt. Kui ma talle näitasin, et toolidel pole isegi trakse, siis ta rahunes ja meil oli Andreasega lihtsalt hea meel, et me korraks jalgu saime puhata. Seal üleval panime paika ka plaani, kuhu me veel kindlasti peame jõudma, sest sulgemiseni oli aega vaid napp kaks tundi.

Meie kamba peegeldus klaasseinalt kõrgel puude ja majade kohal 🙂

Selline on Vancu arusaam nunnust naeratusest. Ärge parem küsige 😀

Normaalse näoga pilte saab temast hetk hiljem näiteks siis, kui ta ei tea, et ma pildistan 😛

Tagasi maa peal olles panid Tan ja Johan teadmata suunas plehku ja meie võtsime suuna veemaailma poole. Piraadid ja laevad ja veekahurid maalt ja laevadelt.

Väraval oli küll silt ja näha oli, et rahvas sai veidi veega pihta ja vahel kostus mõni kiljatus. Jälle pole rasedatele sobiv? Pean tunnistama, et ega mulle tegelikult peale ühe pooliku kõhu, mis tõenäoliselt oli päriselt raseda kõht, rohkem nagu ilmselgelt lapseootel naisi silma küll ei jäänud. Või pole mul hetkel see periood, kus ma neid näha oskan. Vahel on küll tunne, et kogu maailm on korraga rasedaks jäänud.

Me olime pealaest varba otsani läbimärjad, kui me oma paadi pealt lõpuks maha ronisime. Aga hirmus lõbus oli see asi küll ja jahutas veidi ka, sest ma olin mõne tunniga ikka parajaks krevetiks end praadinud 😛

Paraadpilt: Läbimärjad lapsevanemad Legolandis 😀

Seepeale arvasid Vanc ja Andreas, et oleks vist veel vaja midagi süüa või nii. Vanc sai jäätise ja Andreas šokolaadiga pehme vahvli. Vahvel olla hea olnud. Lai naeratus ja kriimu nägu reetsid vaid selle söömise jälgi (paremal suu nurgas, näete?! 😛 ). Andreas seda ise puhtaks ei saanud. Ma kuivalt ka ei saanud.

Teate ju küll, kuidas emad oma laste kriimulisi silmnägusid vahel puhastavad? Pöial või mõni teine sõrm korraks suhu ja siis kiire nühkimine, kuniks asi enamvähe viisakas taas välja näeb. Andreas vihkab seda täiega. Ta agar ema olla teda ikka pidevalt sedasi silunud ja sättinud. Ma pole ennast väga tabanud seesuguse tegevuse juurest, sest emb-kumb – mu enda poisid on suutnud puhtalt süüa või on nad nii kõrvuni koos, et aitab vaid survepesu. Aga sel korral oli mul vaja Andrease nägu kuidagi enamvähem puhtaks saada. Ja tema urises ja irvitas läbisegi, et ma olen nagu ta ema. Kujutad ette, 40aastaselt puhastab keegi oma ilase sõrmega su nägu. Palun vabandust! On jah ebaesteetiline ja -hügieeniline ja mis kõik veel, aga mis sa hädaga teed 😛 Minu jaoks võrdub see mälestustega sellest, kuidas mu ema oma pikkade küüntega mu lontis sukkpükse ülespoole venitas ja samal ajal kogemata säärest ja kintsust alati näpistas. See  oli vastik ja valus. See on minu lapsepõlvetrauma, mida ma siiani õudusega meenutan ja olen valmis hammustama, kui keegi peaks mu sukkpükse sel viisil tulema kergitama 😀

Vanc märkas nõiamaja ja surus oma jäätisetuutu põhja Andreasele lahkelt pihku ja kadus turnima. See rohekas-kollane tegelane keset maja on tema 😀

Sealsamas kõrval oli ka kiikuv laevuke. Alguses oli Vanc selle ära põlanud, kui liiga ohtliku atraktsiooni. Tan aga rääkis vahepeal, et see olla hirmus lahja. Päevaga oli Vancul julgust juurde tulnud ja kui meie keeldusime loksumisest, siis arvas ta, et ta võib üksi ka minna. Ja läkski 🙂

Mina turtsusin, nina jooksis vett ja silmad sügelesid. Ju see vesi seal piraadikahurite maailmas oli puhastatud nii, et see mulle väga ei istunud. Ma mõtlesingi, et see läheb ju sirgelt suhu ja silma seal, et kuidas nad nii saavad. Aga väike Zyrtec ja mõne minuti pärast oli juba palju inimlikum olla.

Andreas lihtsalt istus ja nautis ilma ja toredat olemist. Tema selja taga olevat koske, millest “kanuuga” sai alla sõita, vaatasime me mõlemad pilguga, mis ütles, et tore on, kui inimestele see meeldib, aga meist jääb see puutumata 😀

Vanc liikus vaid tantsusammul ja oli nii hirmus õnnelik, et seda oli isegi natuke naljakas vaadata. Aga äärmiselt armas. Ma püüdsin seda balletti ka filmida, aga iga kord kui ta märkas mind telefoniga, lõpetas ta oma keerutamise ja lendamise ja tuli uurima, mis asja ma siis nüüd teen. 🙂

Katrin oli mulle juba varem ütelnud, et nad jäävad Legolandi teiseks päevaks ka. Ma vaatasin pargiplaani ja mõtlesin, mis meil veel tegemata on. Tegelikult olid mul poistele vahetusriided olemas. Tekid ja padjad olid meil ka olemas. Koeraga oli pühapäeva õhtuni hooleta. Autos saaks magada ja teise päeva pilet maksaks nina peale 15 raha. Teatasin Andreasele, et mulle hrimsasti meeldib tema seiklushimu ja avatus hullumeelsustele ja ühtlasi on mul talle küsimus.

“Aga sa tohid ainult “jah” vastata!” oli mu kindel tingimus naljaga pooleks. 😀

Ja siis hakkasin ääriveeri uurima, kuidas talle ikka see päev meeldinud on ja kas on veel midagi, kuhu ta jõuda tahaks, aga täna enam kuidagi ei saa. Ma ju teadsin küll, et ta Bioncle “jõujaama” veel tahtis jõuda. Ja mina tahtsin lennata. Ja Ninajagosse me ei jõudnud ja draakoniga lossi ka mitte ja veespinnerid tundusid igati toredad, millele ikka uuesti ja uuesti minna. Sulgemiseni oli aega vaid tunnikest. Arusaadavalt sai ta aru, kuhu ma sihin. Vastu ta polnud, aga otsustasime enne poiste arvamust küsida, et asi lukku lüüa.

Enne sulgemist jõudsime korraks veel kolmekesi uuesti kõrgele torni tiirutama.

Uurisin Vancu käest ka, et kas tal jäi midagi olulist proovimata ja kas midagi meeldis talle nii väga, et ta tahaks sinna kindlasti uuesti minna ja siis, kas ta äkki tahaks homme uuesti siia parki tulla. Ta arvas, et ta tuleks homme hea meelega tagasi, aga läheks äkki vahepeal ööseks koju. No et oma voodis on parem magada. 200 kilomeetrit koju ja 200 tagasi tundus nagu natuke liiga palju. Aga siis taipas ta, et kui Happyt autos pole, siis saame me ju istmed alla lasta ja sedasi autost voodi teha. See tundus talle uus ja põnev magamise viis, sest viimased ööd oli ta kodus rõdul telgis üksinda maganud. Ja autos magamine sellisel viisil oli tal proovimata. 😛

Kui me tornist alla tulime, siis tegi Vanc politseimajas paar tiiru ja siis venitasid nad end Andreasega nööri abil üles ja lasid sealt alla sarnase masina otsas nagu keset meie Ahhaa keskust on. Veespinnerite peal saime ka veel mõned korrad käidud ja mina sain jälle seletada, et ma tõepoolest rase ei ole. Teel värava suunas tegid Andreas ja Vancu veel ka kiiremad ringid seesuguste “tünnide” sees, mida nad varem proovinud ei olnud:

Enne lõppu olid atraktsioonide järjekorrad olematud ja seetõttu oli igati mõnus hopp siia ja hopp sinna hüpata ja asjast viimast võtta. No mine tea, kui me homseks ei jää, siis ongi ju selleks korraks kõik.

Värava juures kohtusime Tannu ja Johaniga. 🙂

Õhinas poisid rääkisid meile, mida kõike nad vahepeal teinud olid ja et nad olid näinud kose juures eestlasi ja mingi tädi seletas seal siis oma lapsele, et näe, siin on veel eestlasi ja Tan ja Johan siis valgustasid teda, et eestlased küll, aga üldse mitte Eestist. See oli kuidagi jube oluline olnud 😀 Hiljem ütles Tan, et ta märkas parklas ka mitut Eesti numbrimärgiga autot. Tegelikult ma nüüd enam isegi ei imesta, et inimesed selle tee ette võtavad, sest see park oli tõepoolest tore. 🙂

Tan, kuuldes, et Johan on homme ka kohal, mõtlemiseks aega ei vajanud. Tal oli päris kindlasti homme ka vaja siia tulla. Me vahetasime seepeale Andreasega muigavaid pilke, et mitte liiga ammu oli see noor mees me peale pahane, et me ta seesugusesse tittede kohta tassisime 😛

Me jääme ööseks!

Mina oleksin autos magamisega ka täiesti rahul olnud, aga Andreas arvas, et talle meeldivad küll seiklused, aga ta eelistab neid stiilselt teha. Eksole. Siis selgus, et ta oli juba varem Legolandi lehelt vaadanud ööbimisvõimalusi ja seal olid hotellile ja muudele võimalustele lisaks ka mingid tünnid, mille sees sai ööbida. No tünn, siis tünn, mis mul selle vastu sai olla. Vanc muidugi kõhkles taas, et apppiii, mida me jälle plaanime. No nagu tahaks temast soolasilku teha või midagi sarnast. Tan oli päevast alles nii pilves, et lihtsalt nautis sooja õhtut ja unistas homsest. Katrinile ma enne lahkuminekut ei jõudnudki ütelda, et me ka teiseks päevaks vist jääme, sest mu telefon sai pilte tehes tühjaks ja laadijat ma ometi ei taibanud üheks päevaks Legolandi sõites endaga kaasa võtta. 😀

Sõime kähku õhtust ja kolisime “tünni”, mis poiste arvates üsna kääbikute elupaika meenutas. Oleks meile tünnidele muld ja muru selga aetud, oleks ma nendega arvatavasti nõustunud.

Maja juurde viiva tee ääres elasid lego-hundid.

Andreas meie tünn-maja ees, mille kohta Vanc arvas, et see on rohkem nagu viiner. Igal juhul istus maja katusel lego-orav ja hoidis kahe käpa vahel tammetõru. Miskipärast meenus Jääaeg 😀

Tünn neljale. Või tegelikult isegi viiele, sest ühe voodi all oli ka lisavoodi. Ja ülemise korruse koos olevate madratsite peale mahub vabalt rohkem kui kaks inimest.

Lisaks suurele legode kastile, millega koha peal mängida sai, oli majakeses ka legodest liblikaid, lepatriinusid ja mesimumme 🙂

Ehk siis igati luks tünn selline! 😀 Ainult vets ja vesi asusid majakestest pisut eemal. Ja sinna minnes kohtusime… karudega 😀

Vancu sõrmed mahtusid täpselt karule ninaauku. Milleks iganes see siis nüüd hea pidi olema, aga pilti palus ta mul sedapuhku päris ise teha 😀

Ma mõtlesin küll, et mu kamp peaks piisavalt väsinud olema, et kohe magama keerata, aga ei midagi. Lähme ikka vaatame kogu puhkeala ka üle. Läksimegi 😀

Rattaplats erinevate väikeste sõiduvahenditega ja mänguplats ja ujumise tiik oli vaba ligipääsuga. Lahe seikluspark oli eraldi tasu eest ja alla 12aastaseid lubati rajale vaid koos täiskasvanud saatjaga. Meie Andreasega ei tahtnud mingist turnimisest mitte midagi teada ja Vanc ütles lõpuks, et ok, kui ma temaga kanaleid tulen ehitama, siis ta pole kurb, et ta sel korral turnida ei saa. Väsinud jalgade vettepanemise vastu polnud mul vähimatki ja koreda liivaga varvastega mängida oli ka mõnus. Aga kõige pealt kalpsas ta karussellile ja ronis hoo pealt üles.

Ja siis ehitasime kanaleid 🙂

Maruõnnelik Tan mängis ämblikmeest ja oli oma eluga seal maa ja taeva vahel hirmus rahul. Mõtleks, päev otsa oled saanud lennata ja loksuda ja nüüd vastu loojangut lastakse veel ronima! 😀

Mulle meeldis see, et kogu see ronila oli kogu aeg silma all ja ma ei pidanud kusagil võsa vahel müttama, et tema jaoks olulisi pilte teha. Selline sümpaatne kompaktne värk. 🙂

Vanc leidis endale samal ajal muid tegemisi ja vahepeal vaatas uurivalt, et kaugele see Tan juba jõudnud on 🙂

Andreas oli vaimustuses, et pika aktiivse päeva järel ei olnud tal hingematvat seljavalu ja üle väga pika aja julges ta endale ühe õlle lubada. No ravimitega koos ei saa ju. Istus siis mees kaldal punasel pingil ja nautis oma elu ja ilusat õhtut 😀

Seal tagumise veepiiri kohal ja põõsaste ees lendab parasjagu Tan järgmise punkti suunas õnnest huilates.

Ja tagasi maja suunas tuhisedes, et veel viimane ring ülemisel korrusel turnida! 🙂

Vahetult Tannu järel liikus üks onu pisikese poisiga. Poiss pani väledalt ees minema ja onu udjas tal sabas. Ju oli ka vanuselt selline laps, keda veel üksi rajale ei lubatud, sest onu ise seda asja kuigivõrd nautivat ei tundunud. Läks siis onu mööda trossi lendu, aga ei maandunud sujuvalt ja lõi suure hoo pealt oma jala vastu puidust vahepõranda serva. Kinni ta sealt enam ei saanud ja vajus tagasi keset tiiki. Rippus seal maa ja taeva vahel ja läks aega, kuniks töötajad talle köie pihku toimetasid. Onu tõmbas end käte jõul peaaegu alguspunkti juurde, aga viimaseid meetreid üles suunas enam ei jaksanud end vinnata. Ta lasi uuesti lahti ja libises tiigi kohale. Traksidega töötaja ronis siis talle teiselt poolt vastu ja vedas ta oma jõuga teisele poole. Rahvas rannas, mänguplatsi serval ja kohvikus aplodeeris ja huilgas, kui nad lõpuks vahekorrusele istuma said.

Aga alla nad ei tulnud. Istusid siis seal ja oli arusaadav, et onu jalg on viga saanud. Tan tegi oma ringi edasi ja kui ta lõpetas läksin ma teisele poole tiiki uurima, mis neil seal onuga toimub ja kas on äkki abi vaja. Jalutan ma ju ringi sidemerullide ja kõige muu hädatarvilikuga. Vahepeal olid nad kuidagi onu maa peale mitme töötajaga tagasi vinnanud ja nüüd istus ta põõsas.

Enne põõsast seisis papi. Uursin, kas ta inglise keelt räägib ja kas ma saan kuidagi aidata. Onu kehitas nukralt naeratades õlgu:

“No english, tema on Hispaaniast,” ja viipas enda selja taha põõsasse, et ma ise sinna läheksin.

Posti all istus maas kogukas onu. Küsisin jälle kas ma saan kuidagi abiks olla. Seda, et ta jalaluu on paugu saanud, seda oli kaugelt näha. Nahal oli vaid õrn marrastus, aga sääre pealmine külg oli silmatorkavalt mügarlik. Onu istus ja vastas haledalt enda ja olukorra üle naerdes, et vist ei ole midagi teha. Küsisin, kas kiirabi on kutsutud, selgus, et keegi oli just läinud sellega tegelema. Kiirabi saabus nii 15 minutiga ja parkis siis tiigi kõrval veel kindlasti oma 45 minutit. Jälgisime Andreasega hoolega, et mis nad nüüd teevad jalast pilti ja panevad seda kipsi otse seal autos või miks nad nii kaua seal passivad. Arusaadav, et sa võõral maal väga haiglasse ei taha sattuda. Aga seda hetke, kui auto lahkus, me ei märganud. Ma ikka tahan uskuda, et nad onu endaga kaasa viisid.

Tan aga nägi sahisevalt rahul välja, kui ta tagasi maa peale jõudis. Tema päev oli igati korda läinud 🙂

Kuniks Vanc ootas mingit ratast, mida sel platsil vaid üks oli, istusid nad kukununnult kõrvuti ja elu oli puhta lill. Andreas arvas, et see on kõige ilusam pilt me poistest vist üldse. <3

Päeva lõpuks olime me kõik kutud, aga väga õnnelikud 🙂

Õues oli juba pime, kui me tagasi tünn-majade ja kämpingu juurde jõudsime. Ja siis läksin ma vetsu! 😀 Naiste omale lisaks oleksin ma hea meelega ka meeste omasse läinud pilti tegema. Ja pesuruumi ka, sest lego-kleepekatega lahendatud sanitaarpunktide uksed olid mu meelest ütlemata lahedad ja Andreas keeldus mulle meeste poole peal pilte tegemast 😀

Tünni jõudes keerasin ma end sirgelt magama. Poisid ja Andreas jäid veel legodega mängima. Ju polnud veel piisavalt 😀

Uni maitses suurepäraselt. Korraks vaatasin kell 6 hommikul kella ja magasin rõõmsalt edasi. Kell 8 oli äratus ja lego-karudega kohtumise järel mõned kiiremad asjatoimetused ja oligi sööma minek.

Hommikusöök oli mõnus ja õhk oli ööga värskeks saanud. Vanc leidis endalegi üllatuseks suurest valikust ka midagi meelepärast 🙂

Minu unised laiskloomad on uueks Legolandi päevaks väga valmis! 😀

Vanc on vahepeal isegi harja püsti saanud 😀

Teine päev Legolandis

Olime taas 10 minutit enne avamist kohal. Legolandi väravas selgus, et need 15seid teise päeva pileteid oleksime me juba eile pidanud lunastama ja kassas laiutas noormees vaid käsi, et tema küll nüüd ei tea, mis saab. Ma tundsin, kuidas puna tõuseb mu näkku ja kui vaja, siis ma närin ennast kasvõi läbi seina. Me ju eile käisime ja uurisime, et tahame homme uuesti tulla ja kas nad oskavad majutuskohta soovitada ja muud sellist. Mitte keegi ei ütelnud meile piletite kohta mitte midagi. Saksakeelsetel plakatitel oli kirjas, et pöördu kassase. Päeva kohta otseselt ei sõnagi. No et samal päeval, kui oled juba kohal või järgmisel, kui tahad uuesti tulla. Kui muidu on sildid ka inglise keeles, siis see ei olnud. No et ma ise oleksin vaielda saanud, et mis seal siis kirjas on.

Seisime pika järjekorra ja ma olin valmis kasvõi kaklema. Saksa värk. Pedantsed, nagu nad on, ega nad teistele ka möödapanekuid ja ebakorrektsust ei kingi. Pealegi on nad kuulsad oma ebasõbralikkuse ja kitsiduse poolest, kui šveitslasi uskuda 😉 Aga ei midagi. Preili kuulas me jutu ära. Käis rääkis midagi nurga taga ja teatas, et polegi probleemi. Võime osta 15ga päevapiletid või 25ga aastapiletid. Kuna me sel aastal nagunii enam tagasi tulema siia ei hakka, siis valisime päevapiletid ja mina saatsin Katrinile uuesti sõnumi, et me oleme täna kella kaheni ka kohal ja kohtume Ninjago juures 🙂

Ilm oli veidi pilves ja rahvast oli võrreldes laupäevaga märksa vähem. Vaatsime korraks platsi peal ringi ja Andreas kasutas võimalust, et inimesi oli vähe ning ehitas klotsidest minu nime 🙂

Selle lego-mäe juures olid eraldi karbid valgete klotsidega ja olemasolevat kokkuliimitud ehitist sai soovi korral täiendada. Eelmisel päeval olime me näinud nimesid siin ja seal rippumas ja Andreas tahtis kindlasti ka katsetada. Õnnestuski! 🙂

Maja ees tegime veel draakoniga pilti

Pildile ronis kohe eriti palju draakoneid 😀

Ja Andreas mängis Vancuga kiire reageerimise mängu 🙂

Ninjago majas käisime ka “laseritega laskmas” 😛 Üle poole majast oli ootesaal, aga õnneks ei pidanud me üle 10 minuti väga passima. Atraktsioon ise oli keskpärane, sest keegi meist ei saanud päris selget sotti sellest asjast, kuigi Katrinile ja Oskarile meeldis ja nende kirjeldused asjast olid sootuks midagi muud. No nende kogemus oli sarnasel kirjeldusele, mis enne “autosse” istumist ka oli. Võib-olla oli meil rikkis auto? 😀

Siis oli meil kindel siht Bionicle “jõujaamale”, kuhu Andreas juba päev varem nii väga jõuda soovis. Ringis oli viis robotkätt. Igasse ühte mahtis istuma kaks inimest. Esimesed kaks olid veidi leebemad, ülejäänud kolm tundusid hirmsad. :P. Ma vaatasin neid seal, et ei, see ei ole minu ja mu naba jaoks. Vanc kõhkles, aga oli valmis proovima. Ma ootasin enda järjekorra kenasti lõpuni ja kui masina-poiss juba suu avas ja ta mu poole kätt kõhul kumeralt hoides astuma hakkas, (et vabandage, kas te olete rase!?), jõudsin ma talle enne otsustavalt juba ütelda, et ma jätan selle asja üldse vahele 😀 Ja läksin hoopis rõdule Andrease ja Vancu lendamist filmima.

Vanc olla terve selle robotiga logistamise aja Andreasele seletanud, et see on kõige jubedam asi iial ja naernud, et ta vist pissib kohe püksi. Kuigi käis just enne seda atraktsiooni vetsus. No see olevat nii ilgelt jube olnud. Samas astus ta maha rõõmsalt kepsutades ja mulle ütles vaid, et uuesti ta sinna küll ei lähe 😀

Kohe seal kõrval oli Lego Factory ehk legotehas. Kõige pealt vaatasime ära lühikese multika sellest, kuidas legomees ehitas legomehi, kes ehitasid valmis kõik muu ja siis läksime me “tehasesse ise asja lähemalt kaema”.

Esimene asi, mida mina märkasin oli see…. et legosid ei tee üldse mitte legomehikesed vaid… ikka need kollased käsilased ise. Vaadake läbi akna, minioni näete? 😛 See oli küll tegelikult mingi kõrvaline laoruum ja polnud üldse mõeldud nii, et inimesed sinna sisse väga vahiksid, aga no ma ei saanud. See oli liiga naljakas!

Aga Vanc sai ettekujutuse, kuidas tehakse legoklotse ja kuidas nende peale tampotrükis pilte trükitakse ja kuidas mehikesi kokku pannakse ja kuidas komplekte kokku pakitakse. See vaade oli tema jaoks uue nurga alt 🙂

Tehasest pääses suurde ehituspoe laadsesse legopoodi, kus sai ise endale legomehikesi komplekteerida ja legomeeste kollased pead olid suurtes kastides nagu maisiterad. Me selle etapi jätsime vahele ja suundusime hoopis lendama. Või noh, mina läksin lendama ja Andreas läks puhkas ronila juures veidi jalga. Vanc näitas talle, kui väsinud ta sellest kõigest juba on. Pilti vaadates võiks ju teda isegi uskuda, et vaene laps on nii läbi loksutatud ja magab päris püsti jala 😛

Usuks, kui hetk hiljem ei vaataks selline väike kaval Gollum-Grich sealt võrgu tagant vastu 😛

Aga mina lendasin. Mõnuga! <3

Ja vahepeal trehasime ka Tannu ja Johaniga, kes ka lendama olid tulnud 🙂

Edasi suundusime tuldpurskavat lohet ja lossi otsima. Teele jäi aga hoopis mägrapere.

Ja karu-karussell. Mille peale Vanc juba eelmisel päeva kippus, aga siis oli tal peos jääjook ja tagasi unustasime me hiljem minna. Esimesel korral läks Andreas temaga kaasa. Ülejäänud 10 + n korda käis Vanc seal üksinda. Seal ei olnud kordagi järjekorda. Vanc jooksis ühest väravast välja ja teiselt poolt putkat uuesti sisse ja läks uuele ringile 🙂

Andreas arvas, et see oli üks hullemaid asju Legolandis, sest kiire hoog pressis ikka hoolega servale ja soovitas mul seda pigem mitte katsetada. Vähemalt oli nupuvajutaja poiss asjalik ja tõstis kõik suur-väike paarilised vagunis sedaviisi, et pisemad jäid istuma sissepoole. Me paar aastata tagasi sõitsime teadmatusest ühes teises kohas nii, et Vanc istus väljaspool ja me siis Andreasega hoidsime kogu tiirutamise aja 2 x 20 küüne ja kõigi haakivate hammastega igast võimalikust kohast kinni, et me Vancut ära ei lömastaks. Tal muidugi oli lõbus, aga meie saime õppetunni. Legolandis oli positiivne see, et sellist asja jälgiti.

Kui me Vancu lõpuks karu-karussellilt kätte saime, siis liikusime edasi lossi juurde. Lossi ees olid notsud

Lossi väravast sisse minnes oli aga lohe. Kui Vanc nägi draakonit, teatas ta kohe, et tema sinna kohe kindlasti ei tule. Pakkus, et ta siis ootab meid maja ees. Ma jälle arvasin, et mis ta niisama passib. Mingu parem paarkümmend meetrit tagasi oma karu-karusselli juurde ja tiirutagu seal kuniks me tagasi oleme 😀

Vanc läks kergendustundega karu juurde tagasi ja meie läksime lohega sõitma. Me olime ju alt näinud küll, et see lohe tegi päris hullu sõitu, aga algus oli väga roosa ja rahulik. Rada läks sinka-vonka mööda lossi erinevaid tube ja tadaaaa, siis liikus loherong mäest all ja siis alles läks lahti. Ma röökisin nii nagu pasunast tuli ja Andreas väänles naerukrampides, sest mu kisa olevat liiga naljakas olnud. Kui me lõpuks tagasi kindlama maa peale olime, siis pühksisin mina vaid naerust pisaraid ja küsisin, kas me lähme uuesti? Juubeee! Aga jubelõbus ka! 😛

Vanc oli endiselt karusselli peal ja me siis ootasime ja arutlesime maailma asjade üle.

Saksamaal on ekstreemsemalt riietuvaid moslemeid märksa rohkem kui Šveitsis. Siin piisab neile enamasti vaid sallist, mis katab juuksed. Vahel on see vabamalt, vahel tihedamalt pea vastas. Vahel ühekordselt, vahel topelt. Vahel harva on ka vabamalt langev kehavorme varjav maani riietus seljas, aga üldiselt siin nad kuidagi eriliselt silma ei jää ja sulanduvad massi kenasti. Saksamaal on asi tiba teine. Päris burkas me Legolandis küll kedagi ei näinud, aga vaid silmapiluga musta kangasse mähitud naisi oli seal küll. Enamasti istusid naised puude all või kohvikus.

Need kaks perekonda kulgesid koos. Mõlemad emad olid üleni mustas ja näod varjatud nii, et silmad vaid välkusid prao vahelt. Selles kuumuses tundus see paraja piinlemisena, aga no olgu. Punase pearätiga noor naine oli ühe naise suur tütar. Tema nägu oli katmata. Ühesugustes maani türkiissinistes peokleitides tüdrukud, kelle juuksed olid tihedalt kaetud ja õlgadel voogas küünarnukkideni heledam sallilaadne toode, olid nii 9-13aastased vast. Kleitide all olid neil püksid ja kinnised jalanõud.

Kaks pisemat tüdrukut olid ühesugustes valgetes puhvis printsessikleitides, lipsud selja peal lehvimas ja ilusad pikad juuksed palmikutesse põimitud. Varba otsas olid neil kerged rihmikud. Vanust oli vast 5-6-7, maksimum 8. Justnagu täiesti tavalised läänelikud lapsed. Ainult, et selle koha jaoks silmatorkavalt liiga pidulikud. Kuigi. Enamus atraktsioone olid neile nagunii keelatud ja toosama karu-karussell oli vaat et ainus, kus neil luba oli sõita.

Enamuse ajast istusid nad erinevate puude all ootel, kuniks mehed lõbutsesid. Kõige pisem tüdruk oli särtsroosas tutuseelikus tilluke printsess, kespidevalt minema jooksis ja terve see plikade kamp teda taga ajas. Kui ta kätte saadi, siis pistis ta röökima nagu udupasun ja vait jäi ainult siis, kui issi tuli ja ta sülle võttis.

Me vaatasime ja mõtlesime Andreasega, et sa tuled sellisesse kohta, kus on ahvatlusi ja lõbu ja rõõmu kui palju, sa oled riides nagu läheksid pulma, (enamvähem nagu iseenda pulma), aga sa võid vaid vaadata… Samal ajal kui üks isadest oli kaelani tätoveeritud ja igati lääneliku olemisega jorss, kes ennist lendamise sabas minu järel seistes elu eest minuga flirtida üritas. Võimalik, et selle ligiajamiseta poleks ma sellele seltskonnale rohkem väga tähelepanu pööranud. Samal ajal oli temaga koos ka ta poeg, kes mitte millegi poolest ei sobinud kokku ülejäänud seltskonnaga, sest ta oli täiesti tavaline laps firmasokkides ja augulise särgiga. Seltskonda kuulus veel ka teine isa või äkki oli ta selle pika tätoveeritud flirtija sõber või sugulane. Tema oli naistele vaevu õlani ja kogu aeg hirmus kurja olemisega. Jälgis ja korraldas kogu seda paraadi ega jätnud neid hetkeksi üksinda. Ma saan täiesti aru, et omal maal, omas kultuuriruumis on see nende jaoks ehk ok, aga kaasaja maailmas Saksamaal? Võib-olla ei ole see meie asi neile naistele kaasa tunda, aga palavuses, kus sa pead suutma kuidagi juua oma lina all sedasi, et su nägu ei paljastu ja ainult vaatama, kuidas maailm lõbutseb… Ma ei tea, aga mind jäi kriipima. Aga võib-olla see vaid tundus mulle veider ja ma mõtlen oma vabaduseihas asju suuremaks. Oskab keegi mulle neid asju selgitada? Andreas ka ei osanud ja temagi mõtles, mis asi see nüüd oli, mida me mitu korda enda vahetus läheduses nägime.

Aga olgu selle teemaga, kuidas on, meie põikasime veel siia ja sinna ja mina ei olnud endiselt veel sedavõrd rase, et keegi oleks pidanud mind korrale kutsuma ja mõnele atraktsioonile mitte lubama.

Veidi enne kella ühte sättisime end veel kord pikemale tiirutamisele Vancu absoluutse lemmiku – veespinneri – juurde. Selle nime pani ta sellele atraktsioonile vist ise. Ametlikust nimest pole mul aimugi 😀

Spinnerite juurde ilmusid ka Tan ja Johan 🙂

Kuniks poisid tiirutasid ja jälle ja jälle uuele sessioonile kiirustasid, tegeles Andrease noorte kastmisega, mis neile iseäranis suurt rõõmu tegi. Vahepeal sai märjaks Tan, vahel Johan ja…

vahel Vanc ka. Andreas ise oli kokkuvõttes muidugi kõige märjem 😀

Kell sai 14 ja meie pidime end minekule sättima, sest Happy oli vaja kell 17 hotellist ära tuua. Üks suuuur musi kahe lahedalt lõbusa päeva eest ja veel üks tünnides keerutamise lõbustus enne väravaid!

Väravas kohtusime Katrini perega. Vahetasime veel kiirelt infot sõitmise ja aegade ja numbrite ja aadressidega ja hakkasime liikuma. Nemad pidid veel veidi koha peal ringi vaatama ja siis ka meie poole teele asuma.

Koduteel magasid poisid nohinal. Päike paistis ja uni kippus vägisi endalgi silma.

Happy oli märg nagu vette kastetud vaip, kui ta lõpuks oma uute sõprade juurest taipas meie juurde suure hüüdmise peale tulla. Tal oli seal 3kuuse pisikese valge šveitslase ja paljude teiste koertega väga lõbus olnud. Selle poolest mulle see hotell meeldibki, et koerad ei istu oma kastides ja neid ei viida vaid paar korda päevas paela otsas jalutama vaid nad tõepoolest saavad seal lõbutseda ja elu nautida.

Õhtul saabus meie juurde Katrin perega, päike paistis soojalt, poisid mängisid, meie grillisime ja nädalavahetuse võis igati kordaläinuks lugeda! 🙂