Natuke nalja ka

Mina võitsin! Mina võitsin! Üks kord elus olin ma esimene, kes oma suure kalendrisöömise mõistatusega siin peres sai esimesena hakkama!

Vanc vaatas lõug lõdvalt nabani rippumas mu laperdavate akendega tühja kalendrit ja võidurõõmsat kiljumist ja ennast kogudes uuris hääles hämmeldus:

“Kuidas seeeee juhtus?” ja lisas sügava hingetõmbe järel “aga täna pole ju veel 24… või on?”

Tan ainult itsitas suu lõbusalt kõrvuni, kui ma tema tuppa tühja kalendriga oma vägitegu kuulutama läksin. Ta teab küll seda aastat, kui Vanc esimesel kuupäeval sõi ühe… kalendri tühjaks. Teisel asenduseks toodud kalendri ja nädal hiljem venna oma ka. Sellega oli tema jõuluootus tol aastal lahendatud. Aga see oli ammu. Aga Tan mäletab. Ja tekkinud pausi peale uuris Tannu kõrvaklappides ta sõber, et kuhu ta kadus ja Tan vastas naerdes:

“Ohh, see on ainult mu ema. Tema selle aasta advendikalender on edukalt söödud.”

Igal juhul sel aastal mina võõõiiiiiitsiiiiiin! Juhhuu! 😛

Ja FB meenutas täna hommikul, et kunagi ammu, minu eelmises või üleeelmises päkapikuelus, sai minust koos kõigi Älini ja Tannu lasteaiarühma kiusukarudega tehtud seesugune lõbus päkapikupilt. Täiesti aegumatu kaader!

Kauneid kiusuvabasid jõule teile ka!

Me läheme nüüd keldrisse pakkima ja sorteerima. Stardini pole enam nädalatki! Ja noh, ega seda šokolaadi seal kalendri seest polekski olnud hiljem aega enam süüa 🙂

See hetk, kui sa jooksed viimasena elu eest auto suunas, sest kahe tüübi esimese tunni alguseni kõrvalkülas on veel vaid 9 minutit aega ja leiad autos stardivalmilt ootava seltskonna asemel kolm õnnelikku tüüpi hoopis raginal jäätunud porilompi varvastega toksimas. Kõik kolm. Aega maa ja muna! Ikkagi selle talve esimene jää!

Hilinemise eest oleks kummagi lapse eest trahv 20 raha, a keda see huvitab, kui maailm selliseid lõbustusi pakub. Elu on imeline!

Poisid jõudsid kooli 1 minut enne algust. Tagasiteel, jälle me oma linnas foori taga passides, teatas Andreas täiest tuima torinaga kellanumbrit 08:18 passides:

“20 minutit tagasi olin ma alles voodis pikali.”

Ta vist tahaks edasi magada?

Või alles magab?

Ja mina naeran nii, et pisarad voolavad.

Eelmine laupäev

… oli meil tegus tööpäev, aga kuna Vancul oli kindel soov sünnipäeval Daimi kooki süüa ja seda saab siinkandis vaid Ikeast, siis käisime Andreasega juba eelmisel laupäeval poes ära. Märkasime kontoris poolteist tundi enne sulgemist, et näe, veel jõuame, sest siin lähevad poed laupäeval hiljemalt kell 17 juba kinni ja lendasime kohale. Andreasele Ikea ei meeldi. Mulle ei meeldi sealt jällegi läbi joosta. Kuigi kooki ja piparkooki saab ka ilma poodi läbimata, siis kasutasin ma ikkagi võimalust sealt läbi kulgeda põhjendusega, et ma otsin Vancule veel üht kingitust. Minu lemmik on lasteosakond. Eelmise aasta karnevaliriiete valik on otsa saamas, AGA nahkhiirekõrvad olid veel pakkumisel. Arvake nüüd ära, kas ma sain sealt poest välja tulla ilma uute kõrvadeta? Muidugi mitte!

Auto suunas astusin ma oma koogi ja piparkoogikarbi ja kolme jõulujoogiga (mis mulle nii kooohuuutaaavalt maitseb!) juba kõrvad kenasti kikkis. Tegelikult oli juba kohviku juures suu ammuli vahtijaid omajagu, sest ka krõbistasin need pakendist välja juba kassas. Kes itsitas, kes muigas, kes piilus salaja. No püha müristus, need on ju täiesti tavalised kõrvad? Pole või? Liftis uurisid kaks väikest last oma ema käest, kas ma olen kassnanaine või nahkhiirmees ja nende ema ei suutnud oma naerulaginat kuidagi tagasi hoida, kui ma neile kõrvast kõrvani naeratasin ja lehvitasin oma neljasõrmeliste kinnastega. Ma võin olla kes iganes, sest mul on maailma kõige vinnnngemad kõrvakarvad ju!

Auto juures pidas Andreas vajalikuks mind pildipurki püüda ja maailmale näidata.

Pildi juurde kirjutas ta, et ma sain endale uued… kõrvad ja kõnnin nüüd ringi nagu see oleks kõige normaalsem asi üldse.

Hmm, aga ongi ju?

Autosse oli veidi keeruline pääseda ja autolagi oli ka mu uute kõrvade jaoks veidi liiga madal, aga ma sain hakkama.

Järgmistel päevadel kasutasin ma oma kõrvasid mütsina. Tänaval ja igal pool. Daamid ju ei pea ometi toas kõrvu peast eemaldama? Õnneks ma ühtegi avariid vist ei põhjustanud.

Pühapäev

… oli täiesti normaalne päeva. Hommikul plaanis Andreas taas (nagu mitmel eelneval hommikul) ebatulemuslikult habemeajamist, aga siis teatas muiates, et kuna ta just üht peent habemetarvikute kodulehte ja veebipoodi kabestas, et ei, selgelt on öeldud, et enne, kui habemega midagi ette võtta, tuleb sel lasta terve aasta vabalt ja metsikult kasvada. No minugi poolest. Saamegi oma metsjõuluvana või midagi. Mul õnneks habet veel pole.

Ja juba kadusidki kollased mustate tippudega kõrvad koolimaja ukse vahelt sisse. Tan astus häääästi rahulikult tema järel. Eks Tan teab. Tal on mitu aastat konnaksotüümi kogemust kodus tööl ja puhkehetkel ju ette näidata 🙂

Istusime autos ja itsitasime. See kõik oli nii hirmus nunnu. Või peaks ahastama?

Ma arvan, et mitte. Andrease tavaline tööpäev näeb välja seesugune. Hea, kui ta taipab silmad lauale asetada hetkel, kui keegi kohtumisele tuleb. Aga noh, on ka ette tulnud seda, et ta unustab 😛

Elu tuleb ise lõbusamaks elada. Aja jooksul oleme me isegi minu eriti ontliku ema Tannu konnakostüümikandmisega nii ära treeninud, et kui ma talle eile õhtul rääkisin, et Vanc läheb täna kollase kombekaga kooli, siis vastas ta selle peale vaid ahahh.

Aga mida Happy asjast arvab? Andreas räägib alati, kuidas neil oli tema lapsepõlves koer, kes läks hulluks, kui keegi kindaid kandis ja mingisuguse veidra tolkneva sabaga Pikachu söönuks ta sirgelt ära. Happyl on aga täiesti kama kaks, kes ja kuidas temaga jalutab.

Nii! Aga kena õhtut teile ja hoidke kõrv kikkis!

Kõrvikud tervitavad ja arvavad veendunud, et elus peab natuke karnevali alati olema. Alati! 🙂

Ja kui teie öös liigub kahtlaseid kikkkõralisi varje, siis karta pole vaja. Need oleme kõigest meie. Hullud, aga üldse mitte ohtlikud. Varsti ka täies koosseisus Tallinna tänavatel  😉

Ahjaa! Poistel oli koolis täna väga lõbus olnud. Õpetajatel ka  🙂

Esimesena uuris sel aastal minu ema, mida Vancu sünnipäevaks soovib.

“Vanc, kuule! Baba uurib, mida sa sel korral sünnipäevaks saada sooviksid.”

“Eee… ööö… ütle talle, et ma tahaksin kananuudleid.”

“Ainult kananuudleid tahadki?”

“No juustupalle siis ka.”

“Hmm, midagi veel? Magusat äkki?”

“Eee… Muumimamma komme… ja siis neid Lotte omasid… piparkoogi ja küpsisega. Need on mu lemmikud. Tead neid?”

“Tean. Ja see on kõik? Need on need asjad, mis sa sünnipäevaks sel korral sooviksid?”

“Jah!” ja Vanc kepsutab rõõmsalt minema.

Ehk siis, kui käes on see hetk, kui laps võiks kõik oma unistuste paelad valla päästa ja soovida mida kõike, no küsida ju ikka võib, tahab see närbi söömaga laps oma vanaemalt ja vanavanaemalt sünnipäevaks saada vaid… süüa. Kui sa saad 10 aastat vanaks ja su unistuste sünnipäevakink koosneb kiirnuudlitest, maisipallidest, Marianne ja Lotte kommidest, siis on enam kui kindel, et su unistus saab ka täidetud. Elu on ikka naljakas selle lapse kõrval. Mitte, et see elu selle suurema lapse kõrval, kes mõne kilo maasikate üle kingitusena samamoodi eluõnnelik on, vähem naljakas oleks 😛

Aga, see polnud veel kõik. Kui ma iseenda jaoks uurisin, et mida ta võiks sünnipäevaks soovida, siis oli vastus veel lihtsam – Daimikooki, seda Ikea oma ja piparkooke, ka Ikea omasid. Tavalises poes siin normaalseid piparkooke paraku pole ja ise ma neid tegema tõesõna ei viitsi hakata, sest ma käkerdan alati midagi sedasi ära, et need mulle lõpuks ei maitse ja kui need juba mulle ei maitse, siis ei maitse need Vancusel ammugi mitte. Pealegi Eesti juba paistab koos oma piparkoogitaignaga.

***

21. novebri õhtul Vancut magama pannes uurisin igaks juhuks ikkagi üks kord veel, et kas tal on mõni salasoov, mida ta mõttes soovib, aga pole meile rääkinud. No et nüüd on tagumine aeg sellega ikka igaks juhuks lagedale tulla. Eelmisel aastal sain ma ta ühest ja ainsast jõulukingi salasoovist täiesti juhulsikult teada. Tema oli sünnipäeva ajal puhunud küünlaid ja soovinud ja arvas, et ju need päkapikud selle soovi ikka kätte said. Lesib siis mõtlik mees oma voodis ja teatab, et no hea küll, kui sa tahad mulle midagi kinkida, siis kingi mulle sokke.

“SOKKE?!” pidin ma peaagu põrandale kukkuma. “Sa mõtled seda päriselt?”

“No jah, sa ju alati räägid, et baba kingib alati sokke ja sel korral ma baba käest sokke ei palunud.”

“Miks sa sokke tahad?”

“Mul on vist kõigis sokkides augud sees.”

“Nalja teed või? Sul on meie majas kõige enam sokki ja auke pole neis üheski. Need koolis läbikantud legomehikestega sokid viskasin ma pesemata minema, millel sa koolis põhjad alt ära uisutasid!”

“Päriselt?”

“No mine vaata ise, sul on vähemalt 20 paari täiesti korralikke sokke, aga jah, pooled neist on madalad.” Ma ju tean küll, et pragu saabastega madalaid sokke kanda ie saa, sest see olevat vastik tunne, kui saabas palja naha vastu läheb, aga et sünnipäevak son sokke vaja, siis see tuli küll nagu nali selgest taevast 😛

“Et sa tahadki siis sünnipäevaks sokke?”

“Nojah, kui baba arvab, et nii on hea, siis ju võib?”

Uskumatult isemoodi tegelane, see meie Vanc! Räägin Vancule sellest, kuidas mul on lapsepõlvest ilge trauma ja ma ei taha siiani teiste ees oma kingitusi eriti avada, sest minu lapsepõlves oligi nii, et ema sõbrannade lapsed tulid mu sünnipäevale ja kinke avades tuli ühest pakist välja öösärk ja teises sukkpüksid ja kolmandast… kord kinkis isa mulle roosade ja helesiniste jõehobudega alukad. Hirmus defka värk ja nunnud olid nad ka, aga no halloooo, ma häbenesin end maa alla. Kohal olid ju ka poisid 😉 Seepärast meeldisid mulle hiljem klassikaaslaste kingid palju enam, sest neist pakkidest ei tulnud vähemalt ihupesu välja 😉

Vancu jaoks on see nii kauge maailm, aga noh, jõehobudega alukaid teiste ees pakist välja võtta ei tahaks tema ka. Selles on ta kindel.

***

Eile hommikul oli Vanc kindel, et sünnipäeval peab ta kooli viima Daimi-kooki. Põhjendus oli veenev – siis saan ma ise ka süüa. Ühtegi teist kooki see laps siin ju ei söö. Ta küll kõhklevalt uuris, et teise variandina tuleks kõne alla minu tehtud küpsisetort, aga siin pole ei Kalevi ega Selga küpsiseid ega midagi, mis neid ligilähedaseltki meenutaks ja kõik, mis pole just selline nagu team peas, nagunii ei sobiks, seega Daimi-kook. Minu õnneks ja veel enam Vancu õnneks oli Andreasel õhtul St Gallenisse asja ja nii ma siis neid kooke hankima kihutasin.

***

Eile õhtul uuri Vanc, kes viimastel päevadel vaat et tunnitäpsusega arvet pidas, kui palju veel ta sünnipäevani aega on, et kas meil on ikka meels ja ega me kogemata magama ei jää enne südaööd, sest tema tahab ka nii, et ta kell  null null üles aetakse ja õnne soovitakse. Kõigi tulede ja viledega. Ma veel kõhklevalt uurisin, et kas ikka siis kõigi kingituste ja koogi ja küünaldega? No et äkki on hommikul siis kuidagi tühi tunne või nii. Ei! Kõige ägedam on ikka südaööl täisprogramm läbi teha, sest siis algab ju tema sünnipäev! No minugi poolest.

Magama oli teda keeruline saada. Vaja oli lugeda meie raamatut.

Sellest on kuidagi märkamatult saanud traditsioon. Mõelda, see raamat saab ka ju kohevarsti kümme aastat vanaks! Ja mul pole aimugi, kui alju kordi ma seda lugenud olen. Kusjuures kumbki ei taha ise lugeda, mõlemad tahavad endiselt, et mina loen ja Vanc tahab, et ma iga kord veel eraldi pilte ka näitan. Mõtle, ma elasin kosmoselaevas ja aparaat hingas minu eest ja kõik need muud vidinad ja värgid! Muide, ma lappasin siin mingi päev asju kokku ja jäin uurima Vancu sünnitusmaja haiguslugu ja kuidas alguses oli kõik nagu täitsa lootustandev, apgar 7/7, hingas ise jne ja kuidas ta siis kolmanda elupäeva hommikul sisuliselt tunni aja jooksul tema seisund käest ära läks ja RDS-i ja sepsise diagnoosikahtlusega elutu ja näost sinakashallina intubeerituna lastehaiglasse üle koliti. Palju aastaid olid need paberid mul lihtsalt olemas, alles nüüd, kümme aasta hiljem, saan ma neid lugeda teadmise, arusaamise ja üleliigse emotsionaalsuseta. Lihtsalt faktid.

Mul on nii ko-hu-ta-valt hea meel, et kümme aastat hiljem on see väikene mees meiega. Nende aastate jooksul on tema 44 sentimeetrine pikkus kolmekordistunud ja täna on ta 133,5 cm pikk. Ja kaal! Olles sündides kaalunud vaid suure veepudeli jagu, poolteist kilo, siis nüüd on sada grammi vähem kui veerandsada kilo. Kleenuke küll ja kasvatab alles jäävhambaid, aga sisemiselt väga palju arenenud viimase aastaga. Progress missugune!

***

Kui Vanc lõpuks magama jäi, hiilis Andreas autosse, kuhu me Vancu pakid jätnud olime – üks pakk oli minu emalt. Sain selle sama päev hommikul postkontorist kätte. Käigu pealt olin ma paki seest Tannu lemmikkrõpsud välja võtnud ja kaanel Eva nimele N-tähe lisanud, et oleks nagu päriselt päris värk. Meie endi kingitused olin ma juba päeval kõik ühte suurde kasti kokku kühveldanud – sea oli Vancu kohalike lemmikkommidega ämber, piparkoogimehike, tema elu esimene käekell – väike ja lihtne ehk harjutamiseks hea. Ja siis oli seal Super Mario uus mäng, mille Denny nädalavahetuselt Saksamaalt tõi ja see oli natukene tema poolt ka. Ja siis oli seal jubenunnu Pikachukujuline seljakott, mille sisse me eelpool nimetatud kella ja mängu pistsin. See kott on tädi Annela poolt ja meil on sellega oma tore diil, et kui Vanc ühel heal päeval nii suureks saab, et Pikachu pensionile jääb, siis rändab kott jälle tädi Annela juurde tagasi. 🙂

Ja kastis kõige peal oli marupehme Pikachu kombekas! Jaanika saatis mulle juba 10. novembril vihje, et Tallinnas ühes poes on üks selline kombekas. Ilmselgelt oli meil seda kombekat lihtsalt vaja ja siis läks siblimiseks – kirjutasin otse poodi, Kombekas lubati erandkorras broneerida. Siis oli vaja leida inimene, kes selle sealt kähku ikkagi ära toob, sest info püsis netis ja mine tea, äkki läheb see nunnudus ikkagi vahepeal kaduma ja siis ma oleksin silmad päest ära nutnud jne 😛 Suurepärase koostöö ja valmisolekute tulemusel rändas kombekas juba samal õhtul turvalisse kohta ja uue nädala alguses alustas koos Pikachu koti ja minu kahe lemmikšokolaadiga teekonda meie suunas. Aitäh suurepärase koostöö eest, Jaanika, Kerli, Sondra ja Annela! <3

Nii ja see udupehme kombekas siis jäi pakis kõige peale. Saba jätsin ka nurgast välja rippu, et Vancul oleks lõbuam pakki avada. Sel samal põhjusel ei tahtnud ma ka kasti ära pakkida. Otsisin tutti või paela, aga midagi asjalikku ei jäänud silma, aga kui ma õhtul oma kõigi aegade Ikea-külastuse kiirusrekordi – 12 minutiga olin ma läbinud kogu poe, haaranud kaasa paar pisemat vajalikku eset, nende seas kuldse paelaga rulli ja kassade juures olevast toidupoest ostnud neli Daimi-kooki kooli jaoks. Ise olin ma enda üle ütlemata uhke. Ja kui me lõpuks taas Andreasega kohtusime, siis läks tema koeraga jalutama ja mina sidusin 5 meetrit kuldset paela suurele kastile ümber ja lipsuks lisasin ka soovitud 7 uut paari sokke. Nalja peab ju elus ometi saama 😛

Vaat sellised pakid tõi Andreas autost tuppa ja kuna mul oli hirmus igav ja Eestis jõuab südaöö ometigi tund aega varem kätte, siis milleks oodata kohalikku uut kuupäeva, kui saab juba tund varem alustada?!

Kook kapist välja, lõikasin tükkideks, et oleks kergem ja kiirem seda sööma asuda ja Andreas loendas küünlaid, kaks korda luges üle, sest esimesel korral oleks Vanc justkui 9 alles aaanud 😛 Aga kus on tikud? Andreasl pole aimugi. Gaasisüütaja peaks vist keldris olema? Ma olen kindel. et ma nägin hiljuti kusagil tikke. Aju on tuhm nigu mullaga kuivanud kartul. Meelde tuli! Need olid selles piknikukorvis köögi aknalaual, millega me eelmise aasta jõulude ajal metsas lõket ja fondüüd tegemas käisime. Hurraaa, mul on oivaline mälu ja veel oivalisem oskus asju “kindlasse” kohta ära panna. Saime küünlad põlema ja Tan tuli ka kohale. Esimest korda oli tal Vancule jaoks päris enda valitud ja enda raha eest ostetud kingitus. Võimalik, et poleks olnud, aga kui nad eelmisel nädalal koos koolist koju tulid, siis oli Vanc Tannule kurvalt teatanud, et suur vend ei hooli temast üldse. Ja see polnud üldse sünnipäeva kontekstis. Lihtsalt selline tunne olevat tal olnud. Ja irvikkassist suur vend muutus seepeale õige pisut sentimentaalseks ja tundis korraga äärmist vajadust end tõestada, et hoolib ikka küll ja lubas seepeale, et sünnipäeval ta siis tõestab seda.Või noh, ta muidugi väitis, et tal tegelikult juba on Vancule kingitus juba olemaski ja siis tuli kähku minu käest nõu küsima, et kust ja kuidas ta vajaliku mängu leiab 😉

***

Kell kukkus 23:00 ja meie marssisime paraadiga Vancu tuppa.

Laulsime kolmes keeles sünnipäevalaulu ja Vanc vaatas meid vadi vidukil silmadega ja tõmbas seejärel teki üle pea. Eksole, tema magab ja mingid klounid laulavad ta voodi ees keset ööpimedust 😛 Aga alles pildi pealt avastasin, et Vancu taha seinale tekkisid koogiküünalde leekidest valgustäpid. Tervelt kümme täppi! 🙂

No hea küll. Need küünlad võin ma ju ära puhuda. Muidu jäätegi siia laulma ja mind passima. No umbes sellise näoga oli see unine sünnipäevalaps….

… unine oli ta selle hetkeni, kuni Tan ta tähelepanu voodi servas ootavate kastide peale suunas. Kes siis kingitust ei taha! Nüüd ja kohe ja keset ööd, et sünnipäev ikka kauem kestaks! Vahepeal oli Tan küll arvanud, et me peaksime õnnesoove edastamata igale ühele sündmise kellaajal. Kuna tema oskas sündida 9 minutit pärast südaööd, siis tema jaoks on öine õnnitlemine väga ok, aga kuuldes, et Vanc sündis kell pool 7 õhtul ja tema sünnipäeva oleks seega siis vaid 5 ja pool tundi pikk, siis taipas ta ise ka, et nii vist ikka ei saa. 😉

Vanc nihkus kastidele lähemale. Tan ulatas Vancule enda kingituse ja kuna ta ei viitsinud riideid panna, siis ma ei hakanud teda pildile toppima. Aga see oli armas ja liigutav hetk vahelduseks nende kahe üsna okkalises suhtes. Vancul oli mängu üle hea meel, sest kujutate ette, seda mängu ta isegi veel ei teadnud. Meil on vahel küll tunne, et ta teab vist juba kõiki maailma mänge 😛

Suure kasti otsas oli pisem kast. Selle otsustas ta avada esimesena. Ja sünnipäevalapse unistus oligi täide läinud, sest baba ja mamma olid Tallinnast talle saatnud just seda ja natuke isegi rohkem, mida ta nii väga soovis. 🙂

Selleks, et midagi kaduma ei läheks, palus ta mul kasti turvalisse kohta panna. Ma siis panin Giulietta puuri otsa. Koogi kõrvale. vahepeal oli me pisike hamstritüdruk ka nina oma majast välja pistnud ja Vancut õnnitlema tulnud

Kui ma kasti tema maailma laele toetasin, siis jooksi ta uudishimulikul tkohe vaatama, mis toimub. Ja siis avastasime me kõik koos, et Giulietta jaoks on tänane ka ju tähtis päev – ta on juba tervelt aasta elanud meie juures! 🙂

Siis hakkas Vanc kuldse paelaga pusima. Sokkide osas oli ta vana rahu edasi. Ma küll ootasin mingit kommentaari enda ebanormaalsuse kohta, aga seda ei tulnud. Andreaselel tegi aga endiselt nalja kastist väljarippuv Pikachu saba. Vanc vaatas seda, tiris õrnalt ja sai aru, et enne on vaja ikkagi kast avada. Kui vaid need sokid sealt kätte saaks 😛

Sel hetkel taipasin mina, et meil oli Andreasega ju kokkulepe, et ta ajab kinki üle andes ka Pikachu kostüümi selga. Kuniks Vanc veel paelaga jändas, kehastus Andreas suureks kollaseks Pokemoniks ja astus siis tuppa sõnadega “Tule minu juurde, mu poeg!” Vanc itistas ja siis avas paki! 🙂

Esimene reaktsioon oli, et oooo, nii behhhhme! Vancu, kes materjalide suhtes eriti tundlik ja valiv on, ei suudaks näiteks meie kostüümi kanda, aga enda oma ajas ta kohe joonelt selga ja lasi siis isa-Pikachul ennast kõrva tagant sügada ka 🙂

Ja siis ilmus kastikõhust nähtavale tädi Annela saadetud Pikachu-kott ja selle sisu uurimine oli ka omaette ülesanne. Õigus jah, Mari-mängu ja kella kõrval oli sel ka üks uue Tähesõdade filmi särk 🙂

Andreas aitas Vancule ta elu esimese käekella käele. Vanc valis parema käe kella jaoks. Eks see vajab harjumist. Ma mäletan enda esimest kella. See oli olnud mu ema oma, hästi pisike, seieritega hõbedane kell. Aga palju selgemalt mäletan ma enda teist kella – sain selle 9aastaselt kingituseks. See oli kollase plastrihmaga elektronkell ja selle numbrite juures olid elevant ja keegi veel, keda ma hetkel enam meenutada ei suuda, aga ma tean, et see on mul ema juures keldris ühes kastis alles. Ma suvel nägin seda ja see oli mu elu esimene lemmikkell. Aastal 99 sain ma oma teise lemmikkella – see oli tiigri ja Puhhi ja seierite vahel ujuvate tähekestega. Ise ostsin, Pariisist, Disney poest 🙂

Ja kui Vanc oli kasti sisuga tutvunud, siis ma küsisin, mis ta sel korral siis sünnipäevaks sai. No et testida, kui ärkvel ta ikkagi on. Ta krahmas seepeale sokipuntra endale pihku aja teatas, et sokid sai. Palju õnne! 🙂

Tan läks magama, aga Vanc oli nii elevil ja rõõmus, et käis ja kallistas meid kordamööda. Mul vist on ka Pikachu kombekat vaja?

Ja siis näitasid nad ennast mulle täispikkuses ka!

“Kas keegi peale Giulietta kooki ka soovib?”

Ei soovinud keegi. Tan juba magas. Andreas arvas, et hommikul maitseb kook paremini ja Vanc ei teadnud millest alustada, veertas käes piparkooki ja vaatas kommiämbrit ja uuris, kus see baba saadetud kast sai ja siis itsitas, et ta vist hommikul ei mäleta midagi, et kus mis on ja kas üldse on. No et äkki ta nägi kõike unes. Mille peale mina naersin, et pole probleemi, me võime hommikul sellesama paraadiga tulla. Ma saan kõik uuesti pakkida ja puha, kui see on Vancu soov. Aga tema ainult naeris ja kallistas ja puges Pikachu-kesta seest välja ja tagasi teki alla. Tema naeratus ulatus kõrvast kõrvani ja ta oli täna maailmaga ilmselgelt rahul. Maailm temaga ka 🙂

***

Kui ma tavaliselt ärkan kell 6:30, ajan poisid üles ja lähen veel tagasi tunnikeseks magama, siis täna läks mul uni kell 6 ära. Praegu jäin mõtlema, et 10 aastat tagasi täna läks mul ka uni kell 6 hommikul ära, sest Vanc koputas mulle kõhust, et ta nüüd hakkab ikkagi ise tulema. Mul on hea meel, et ma täna ei pea valust kõveras mööda seinu käima ja teise käega tilgajalga lükkama ja kõik on palju-palju paremini kui siis. Täna on kohe läbinisti tore. Vanc oli krõps ärkvel. Ajas Pikachu-kombe selga, võttis Pikachu-kotiga piparkoogimehikese ja Tannu kingitud mängu kaasa ja tatsas hirmõnneliku näoga suurde tuppa.

Kuna selle kombeka jalgevahe asub kusagil allpool põlvi, siis tavapäraselt jalad sõlmes istuda on vist ekstra sürr. Vähemalt vaadata on küll. Ja siis veel see saba! 🙂

Ja nüüd küsige, kas meist kellegi oli aega hommikul kooki süüa? Ei! Aga Vanc läks koogiga kooli, seega tema saab oma isu juba koolis täis süüa ja küll meie siis hiljem kodus ülejäägid nahka pistame 🙂

Et siis selline äge päev on täna!

Teine võrdlus veel! No vaadake juba ainuüksi neid sokke! Need valged on kaks korda suuremad kui tavalise vastsündinu sokid ja need olid tal veel kuuselt (vanus pildidl) suht lõdvalt jalas. Ja no need teised on need, mis on hetkel tip-top parajad. Ikkagi 10 aastat! 🙂

Palju õnne, Vancu, esimese suure juubeli puhul!

Palju õnne, Tan, Sul on tänaseks 10 aastat suure venna staatust täis ja Sa oled sellega suurepäraselt hakkama saanud!

Palju õnne meile kõigile <3

Ja Andreas kinkis mulle täna pisikeste klaaskuulidega kõrvakad, mille sees on liikuv haldjatolm! 🙂

Sügis on Šveitsis kõige lahedam aeg. Maailm kisub kirevavärviliseks ja poelettidele ilmuvad mu kaks suurt lemmikut – kastanid, mida ahju pista…

… ja kergelt käärima lastud viinamarjamahl, mida nad sauseriks kutsuvad. Siinkandis hääldub see kraam küll “suuser”.

Poes on kastaneid ja sauserit saada sügisel vaid piiratud aja jooksul ja passida ei maksa. Esimesel aastal siin elades jäid mu naudingud liiga lühikeseks, hiljem olen targem olnud. 1 – 1,5 %lise alkoholisisaldusega jook maitseb palju mahedam kui vein ja üldse mitte nii läilalt magus kui mahl. No ta on kohe selline mõnus ja kerge ja maitsev. Mõned variandid on pastöriseeritud, mõned elavad täie vungiga edasi. Eile just proovisime heledatest viinamarjadest tehtud jooki ka. Selle sees ujusid lahedad millimallikad! Vanc võdistas mu klaasi vaadates õudusest õlgu. 😛

Aga kohe esimesel hommikul, nüüd siis kaks nädalat tagasi, kui esimene pisike partii poodi saabus, tassisime Andreasega endale terve liitriste pudelite kuuspaki kontorisse. Neli pudelit toppisime külma, sest see on elav kraam ja kaks ülejäänut jagasime omavahel sõbralikult ära – mina sain poolteist pudelit ja Andreas pool. Ta kõht rohkemat ei kannata. Minu oma kannatab küll. Kohe nii kannatas, et 1,5 liitrit 1% alkoholisisaldusega joogist oli mul järgmisel hommikul kerge peavalu. Või ma vähemalt arvasin nende kahe asja vahel seost nägevat. Andreas arvas, et see on võimatu. Aga noh, kuna mu suhe alkoholiga on läbi elu olematu olnud, siis ei ole mul aimugi, mida kujutab endast pohmakas, aga peavalu mul oli. Ohkasin naljaga, et vanaks hakkan jääma, enam ei saa keefiri vist ka juua. Ja siis võtsin külmast uue pudeli, krõbistasin kodus värkselt küpsetatud kastaneid kõrvale ja elu maitses nii hea. Sügis on siin ikka imeline. Eestis meeldis mulle sügis ainult Tartus. Tallinna, iseäranis Nõmme sügis, on igav. Männid on ikka männid ja taevas on madalam ja pimeduse lähenemine on rusuv. See eest on talv, kevad ja suvi Nõmmel üsna imelised.

Aga noh, ka siinsel sügisel on oma kodune tumedam pool. 😉

Suve lõpus kipuvad me elamises toanurgad vaikselt valkjasse karvavahtu sumbuma, sest üks elukas, kes nagunii aasta läbi karvub, on otsustanud igal aastal enne talve korralikult oma vana sooja pesu välja vahetada. See ei käi tal mõistagi nii nagu inimestel, et sips maha ja korras. Tema pesuvahetus kestab ikka kuid. See algab hiilivalt ja kusagil septembri lõpuks saab see sisse oma kõige vingema hoo. Nii ka sellel aastal.

Seda, et meil kodus mingi valge tegelane on, see on selge juba ammu ja sellest saab aimu kaugelt eemalt. Neid karvu ei saa riiete küljest kätte ja see on kohati üsna kohutav. Ma olen küll püüdnud Happyga kokkuleppele jõuda, et ta kontrolliks ennast veidi enam. No et vaataks, et ta vähemalt siseruumides oma karvu laiali ei loobiks, aga ta ei paista sellega kuigi hästi hakkama saavat. Ka olen ma talle rääkinud, et kui ta kohe seda jama ei lõpeta, siis ma viin ta lambajuuksurisse ja ajame ta paljaks. Saakski huvitavaid riideid katsetada. Tähelepanu talle meeldib. Tegelikult on ta muidugi nii hurmavalt valge, et väike roosa värv ei teeks ka paha, saaks põnevust vähemalt juurde? Aga ta arvas, et ta värvimise jätaks ka vahele. Aga seda, et me klassikaliselt läheneksime ja ta pesuvahetusele veidi kammides kaasa aitaksime, see ei sobi talle kohe üldse mitte. Minu elus ei ole olnud koera, kellele poleks kammimine meeldinud, aga näe, sel korral saadeti koerte taevast meie juurde just seesugune isemoodi tegelane.

Kodus polegi see karvavärk nii hull. Karvakoristamisega saavad isegi poisid hakkama. Autos katab Happy osakonda seestpoolt ühtlane viltjas karvakiht. Kontori tumehall villakate on juba mõnda aega üsna helehalli varjundiga. Võõras silm ehk arvakski, et nii peab olema. Meie aga teame, et no ei pea mitte. Mingi nipiga kraapisin ma vanas kontoris vaiba Happy karvadest enne üleandmist puhtaks. Uue kontori vaipkate aga alles ootab mind. Kuna Happy endiselt karvandab, siis pole ma isegi viitsinud end veel liigutada. No ootan ära, kuni talv tema jaoks kätte jõuab ja see suur karvasadu veidigi tagasi tõmbub. Tolmuimeja ja karvaeemaldusrull selles mures ei avita. Selleks, et vaip puhtaks saada, eeldab see, et ma taas kummikinnastega seda käsitsi rullima ja nokkima lähen. Kodus pole meil just Happy pärast ammu enam ühtegi vaipa maas.

Ühesõnaga tuletage mulle, palun, kunagi tulevikus meelde, kui mul peaks jälle ebanormaalne idee tulema kodustada ära mõni vabalt liikuv hele aluskarvaline tegelane, et ma seda mingil juhul ei teeks. KUI, siis olgu ta vähemalt tume, sest käia ringi kaetuna valgete karvaudemetega, millest pikimad on 20 cm pikad… pole just kuigi esteetiline ja kogu oma tumedat garderoobi heledaks ma ka vahetada ei kavatse. Aga mine tea, äkki viskab mul ühel järgmisel sügisel see kõik ikka sedavõrd üle, et ma hakkangi kandma ainult valget? 😀

Nagu öeldud, Happyle ei meeldi kammimine kohe karvavõrd. Vahendeid oleme me proovinud kõiksugu erinevaid aga no tühi töö ja vaimu närimine on see temaga olnud. Küll ei suuda ta püsida paigal ja vingerdab nagu kuivale püütud ärritunud hiidkala konksu otsas. Eelmisel aastal kargas ta korra sedasi, et vigastas ennast teravate piidega ja käis pärast kaks kuud tuutu peas nagu lamp, et nahk saaks paraneda.

Täna jalutamast tulles mõtlesin, et aitab. Mu pikk must kampsun oli ainult jalutamas käimisest valgekarvane nagu mingi uue tehnoloogiaga valmistatud kangas. No selline, mida koeraga koos põõsa alla aelemas ja püherdamas käies saab toota. Kampsuni puhtakssaamine on küsitav, aga see koer pidi saama karvadest puhtamaks.

Jätsin jalutusrihma otsustavalt kaelarihma külge ja võtsin selle tugevalt enda haardesse. Väänles ja vingerdas see karvik, aga minema ei pääsenud. Kümme minutit sõdisime ja karvapuru lendas. Siis viskas ta laksust end lapiti maha ja viskas koivad taevasse – kammi, kui tahad. Ja ma kammisin. Ja kammisin veel natuke. Veidi alla poole tunni kammisin. Terve elutuba kattus valge udulooriga. Kruttisin koera siia ja sinna ja Vanc vaatas seda vaimustusega pealt. Kui üks tuust talle sülle maandus, surus ta selle pihkude vahel kokku ja õhkas, kui pehhhhhme see on. Pakkusin, et mis ta niisama seal ikka passib, kogugu toast parem seda pehmet karvamerd veidi ühte hunnikusse kokku.

Vanc asus rõõmuga asja kallale. Näed siis, koristamine on nõme, aga pehmet koerasulist uduvahtu korjata on ju lausa lust. Vahepeal käis ja patsutas ta kerkivat kuhja ja arvas, et sinna oleks lahe sisse hüpata. Ma arvasin, et see kogus pole vist veel nii suur, et maandumine kuidagi pehmena tunduks ta kondiste kannikate all. Siis pakkus ta, et aga äkki oleks mõnus pugeda selle karvakuhja alla. No minugi poolest, kui lõviosa sellest kuhjast siia tuppa jääb ja lõpuks kotti jõuab, siis lasku fantaasial lennata.

Mul selg tuikas sellest võimlemisest nagunii ja arvasin, et aitab tänaseks koera rehitsemisest küll. Homme jälle päev, mul trikk selge ja koeral vaja harjuda, et seesugune tegevus ongi normaalne. Vahepeal olin ma eemaldanud Happy küljest jalutusrihma ja nüüd arvasin, et kui tal minna lasen, siis kaob ta mu lähedalt tulejutiga, aga ei midagi. Peesitas ja poosetas seal, kuniks me temast ja kuhjast pilti tegime ja ta siis ise eemale kutsusime.

Ja siis puges Vanc kuhja alla. Pööras end ringi ja teatas kavalalt, et kui ta kuuuiiiidagi paljas ei tundu, siis ma peaksin temast pilti tegema. Katsime ta tumedat värvi tihedalt valgete karvadega ja ülejäänud udupudru sättisime selle kuhja ümber. Ajasin end püsti ja vaatasin ülevalt alla.

“Tead, sa oled nagu pisike pilv siin põrandal!”

“Ei, ma olen nagu innnngel!” itsitas Vancu.

“Haa, no ok, vaata, siis on mul pildi jaoks sulle kohe siinsama ju ka tiivad olemas. Tahad?”

Vanc tahtis ja ma suurusin seinalt võetud tiivad talle servaga selja alla. Ja siis tuli Happy seda ilmaimet uudistama. Lõhnas vist tuttavalt see kuhi, aga nagu vales kohas või midagi. Ja Vanc ka muidu sedasi põrandal ei ole. On tal midagi viga?

“Mamma, misss toimub?!” tahtis Happy mu käest teada 😛

Ja kuuldes, et Vanc on hetkel udusulgne koeringel, viskas ka Happy end selili maha ja naeris nii, et kõht kiskus kringliks. Ma ei tea, mis me majas sellist toimub, et kõik meie koerad sedasi naerma kipuvad. Bätsi mäletate? 😉

Vanc ise oli aga oma karvase pilveingli eluga väga rahul!

Sügis on ikka nii imeline aeg! Ja kapis ootab sauser ja laual kastanid <3

Andrease ema oli korraks nädalavahetusel Šveitsis käimas. Viimased kaks aastat elavad ta vanemad Ungaris. Ausalt, ma ei ole oma elus kohanud lahedamaid lillelapsi, kui Andrease vanemad. Nad lihtsalt teevadki kõike seda, mis pähe tuleb ja vilistavad kõigile arvamustele, mis leiavad, et nad ei ole ratsionaalsed täiskasvanud, kes peaks seda või teist tegema selle asemel, et nad lihtsalt teevad seda, mida tahavad. Andrease lapsepõlv nägi üsna sedamoodi välja, et suvalisel hommikul ärgati üles ja tuli mõte, et läheks Pariisi. Istuti telgiga tsiklite selga ja pandi ajama. Mõlemad ta vanemad sõidavad. Ühel teisel korral sõitsid nad Itaaliasse ja niisama lühemaid otsi tegid ka pidevalt. Sellist elu elasid nad enne Andreast ja sellist elavad nad endiselt. Tegelikult ühe sellise motoreisi ajal, kus Andreas koos isaga Norra põhjatippu käimas, ma ju Andreasega tuttavaks saingi. 7500 kilomeetrit nagu naksti tehtud ja meie elud muutusid ka. Nagu naksti. 🙂

Andrease hipivanemad on läbi elu rabanud teha rasket tööd, elanud üle mitu pankrotti ja alati uuesti jalule ajanud ennast. Nüüd on neil olemas ka automaja, millega nad kevadel suure Euroopa tuuri tegid Eesti kaudu. Nüüd ootavab avastaimist Šotimaa. Ja mingil hetkel lendavad nad Uus-Meremaad avastama.  Tahan joon kisselli, tahan kuulan sedasamustki 🙂

Üks viimase aja hulle asju teiste jaoks oli nende idee pensionipõlveks Ungarisse kolida. Ei, mitte suurde linna, luksuse sisse, vaid totaalsesse kolkakülla eemal tsivilisatsioonist ja ümbritsetuna kohalikest talupoegadest, kes harivad põldu masinatega, mida mina mäletan lapsepõlvest ja nülgides sigu koduõuel noa ja kahvliga ja nende lapsed silkavad ringi paljaste kannikatega. Või noh, umbes nii. Igal juhul ostsid Andrease vanemad endale ühe külakese servale pisikese majakese ja kolisidki kaks aastat tagasi päriselt sinna elama. Oskamata sõnagi seda keelt. Omamata vähimaid juuri seal. Ainult paari tuttavat, kes seal ka oma pensionipõlve veedavad. Ja tegelikult, miks mitte? Elu on seiklus ja seda tuletavad need kaks meile pidevalt meelde. Mitte et mu enda vanemad kuidagi liiga erinevad oleksid olnud. Ema tahtis ka kuhu iganes Ohhoota mere äärde kunagi kolida isaga koos elama enne minu sündi 🙂

Pühapäev. 17. september 2017

Nii, aga nüüd oli siis Andrease ema jälle Šveitsis käimas. Tavaliselt käivad nad siin ikka isaga koos ja oma autoga, aga kuna nad alles nädal tagasi siit jälle lahkusid, siis sel korral tuli ta ema üksinda rongide ja bussidega kiirele käigule.

Laupäeva lõunal saabus ta Wili ja nagu plaanitud, viisime ta tema lapsepõlve kodukohta, Zürichi järve äärde. Seal ootas teda klassikokkutulek. Pühapäeva hommikul käis tõi Andreas ta sealt jälle ära. Ilm oli just täpselt selline, et meie kodule lähenedes kutsus eemal silmapiiri paitav Säntis neid enda juurde. Säntis on kivihiiglasest mägi, mis siin piirkonnas tähistab Alpide algust ja omab inimeste jaoks sarnast tähendust nagu keskmise eestlase jaoks meri. Ta on olemas ja tema juurde tuleb aegajalt minna, sest veri kutsub. Ja siis lähedki, sõidad randa või pangale või siin siis mäe jalamile. Parema ilmaga ronid autost välja ja teed väikese tiiru või võtad pisikese kohvi kohalikus puhvetis. Kehvema ilmaga ei tee sedagi. Hingad paar korda sügavalt sisse välja ja ongi korras. Kui mäest laskudes kõrvad lukust lahti tulevad, valdab sind imehea tunne, et sai jälle käidud. Järgmise korrani.

Andreas helistas mulle ja uuris, kas me tahame ka kaasa tulla. Tan pööritas silmi, sest tal on ju VABA PÄEV ja lõpuks ometi saab ta sõpradega koos mängida. Tema parimad sõbrad elavad üks Taanis, üks Hollandis ja kolmas Kanadas. Aegade passitamine Kanadaga pole alati just teab mis meelepärane meile. Seega ok, vaba päev, siis vaba päev 😉 Pealegi nägevat ta Säntist eemalt iga päev. Tõsi, mäevaade saadab poisse iga päev poole tee ulatuses kodust kooli ja tagasi. Kodutee on keskmiselt 5-7 minutit pikk 😛

Vanc vaatas mind mittemidagi ütleva näoga nagu viimast seniili, kes ei mäleta, et ta juba käis sel aastal Säntisel. Ahahh, noh, järelikult poiste norm on selleks aastaks täis ja ma lähen siis üksinda. Happy oli juba autos ootel, sest Andreas käis temaga hommikul enda ema nostalgiaradadel jalutamas.

Kui ma uksest välja astusin, siis sadas vihma, aga plaan oli kindel, Säntis ootab. Pealgi pidi ülevalpool selgem olema. Nad ju just sealtpoolt tulid. Oligi selgem. Ülevalpool oli ilm ilusam. Vihm ja madalad pilved jäid meist alla maha. Ja järgmise kihi valgelt vahused pilvetupsud paitasid parasjagu Säntist, kui me talle lähenesime. Tõusime aina kõrgemale ja kõrgemale…

Ja umbes kolmveerand tundi hiljem olime me kohal. Mäetipp, kuhu tõstukiga kalli raha eest tõusta saab, oli pilvedes peidus, aga see polnud üldse oluline meie jaoks. Meie plaan oli lihtsalt natuke ringi vaadata ja tagasi koju sõita 🙂

Parklas hüppas Happy autost välja nagu uljas isalõvi, vedas kopsud karget mäeõhku täis ja ahmis endasse kõiki neid tundmatuid lõhnu, mida maailm talle korraga pakkus. Eemal sõid lehmad madalat kirevat rohtu, kitsed uitasid ringi ja otsisid tegevust, igas mõõdus koeri oli inimestega koos liikumas. Ja kes seal kõik juba käinud olid ja oma jälje maha jätnud! Nii aktiivset Happyt polnud me veel varem kohanud ja pika rihma unustasime koju, seega tuli leppida teatavate äkilisemate suunamuutustega vahepeal. Andreas kalpsas temaga ees kogu seda mäe-esist ilu kaema 🙂

“Happy, kuule, tule teeme sinuga koos ka pilti!”

“Tee, kui tahad, ma pean siin ringi vaatama!” vastas Happy, endal peas tuhat muud mõtet.

“Happy, ära siple! Ta tahan neid madalaid pilvi ka meie pildile! Aga ainus, mis sealt paistab oma Andrease varrukas ja ta ema peanupp… ja vaata nüüd veidi allapoole, muidu ongi pildil vaid su suur niiske nina ja pikk keel. Ja karvad minu õlal, mida ma praegu eemaldada ei saa, sest siis sa paneksid plehku mu käest!”

“Noh, said oma pildi tehtud?” teeb Happy korraks küsivalt malbe näokese pähe ja püüab kaamerasse vaadata. Või noh, me mõlemad püüame, selle asemel vahime hoopis enda pilti ja noh, on nagu on. Pilvi ju pole!

“Oota, ma panen sulle korraks käe ümber kaela ja siis sätime end nii, et me vaatame õigesse kohta ja pilved ka paistavad. Pole ju nii keeruline!?”

“Hei, kuule, aitab, mul on kopp ees ja ma ei tulnud siia fotosessioonile! Su telefon on nagunii mu pilte kuhjaga täis! Sa teedki pilte ainult minust, Älinist ja Andreasest. Aitaaaab! Mul on kopp ees!” 😛 Happy keerab ennast mulle kaenla alla, mina kaotan hetkeks tasakaalu ja telefon libiseb napilt peost kivile. Kahtlemata on see selle aasta parim pilt minust. Ikkagi isetehtud. Või ok, koos Happyga. 😛

“Aga vaat ei aita, kui ma juba nii kõrgele tulin, siis kõigi nende tuhande pildi peale, mis mul sinust on, tahan ma ühte veidigi normaalsemat koos sinu ja pilvedega. Ma tean, et sa saad hakkama. Näe, vaata siia, sa oled üks hirmus ilus koer, peaaegu ilusam kui need pilved. Klõpppsss!” 😀 Noh, saime enamvähem hakkama. Hiljem kulus mul pool tundi, et ennast tema karvadest puhtaks rullida. Me peame ta ikka paljaks pügama, see karvameri on JUBE! Tal on järjekordselt vastu talve vaja ajada vana kasukas mahu, et uut kasvatada ja kammimisest ei taha see elukas mitte midagi teada. See nõuab ju püsivust, aga seda pole tal kolme grammi eest kah 😛

Aga pilved olid kenad ja üldse mitte nii karvased 😛

“Jälle sa pildistad mind?” põrnitseb Happy mind eemalt ja laseb lahkel käel enda kukalt sügada. Sügamine ja paitamine on head.

“Oh ei, ma pildistan pilvi ja mäge ja Andrease naba!”

Klassikaline ema-poja pilt ka. Ja jälle see koer! 😛

Lumisest mäetipust oli siis nii palju näha. Ehk siis ainult üht suurt pilve? Natuke lumepiiri siiski veidi valendab seal pilve serva all, aga see pole ikka päris see, mis ta tegelikult oli. No ikka jupp maad lumisem oli.  🙂

Ja siis pistis mu telefon pildi tasku. Tegelikult on juba see viimane pilt koos selle “Grand touri” punase aknaga tehtud täiesti tumeda ekraaniga. Akut oli kaks protsenti ja ma lihtsalt vajutasin umbes selle koha peale, kuhu pilditegemiseks ikka vajutama peab. Kodus avastasin, et näe, oligi mingi pilt jäädvustunud 😛

Mäest all tulles oli maailm 20 minutit üsna päikseline ja siis laskusime taas suure halli udupilve sisse. Andrease ema läks korraks me kodulinnas, Wilis, veel oma sõprade poolt läbi ja meie lippasime samal ajal koju. Poistele söögid-värgid, järgmise päeva kooliasjad, allkirjad ja muud asjad valmis. Pool tundi möllas hull äikesetorm ja Tan teatas, et ta pole iial varem nii valjut müristamist kuulnud. Kuna me pidime sõitma korraks Austriasse, et Andrease ema sealt rongile aidata, siis koera jätsime poistega koju, et ei peaks piiril hakkama koera paberitega mässama ja plaanisime paari tunni pärast ise ka jälle tagasi olla.

18:27

Telefoni aku jõudis ennast poole peale laadida. Enne kodust lahkumist tegin veel kiire postituse FB sõpradele, et me seal üleval pilves käisime ja kohevarsti nüüd Austrias ka sipsti ära käime. See oli üks tore pilt, mille ma oma jutule lisasin, sest kui ma olin kõik need kümme pilti Happyga ära rähelnud, siis ma arvasin, et võiks mõne pildi proovida teha ka Andreasega. Ta käitus märksa viisakamalt kui Happy sel korral 😀

18:45

Andrease ema võttis autos koha oma roosa kohvrikese kõrval kenasti sisse ja meie teekond Austria suunas algas. Lumesäbrune Säntis paistis kiirteele jõudes jälle kenasti silmapiirilt kätte.

19:21

St. Gallenist edasi sõites läks aina jahedamaks.

Andreas näitas mulle teelt vasakule alla orgu, kus laiutas Bodeni järv. Läbi udu oli näha, et järve kallastel plinkisid oranžid tulukesed. Mida intensiivsemalt need plingivad, seda suuremat tormi tõotab, teadis Andreas rääkida. Noh, need plinkisid ikka kohe päris kenasti. Selleks hetkeks olime me selle päeva jooksul näinud juba mida kõike – rahest lumeni ja uduvihmast paduvihmani, äikesest päikeseni ja sel hetkel sõitsime me parasjagu ise pilves, mis oli nii niiske, et tuuleklaasi kojamehed ei jaksanud vett ära pühkida. Vihma ei sadanud, piisaksid polnud, aga klaas oli ühtlaselt veega kaetud kojamehest üleval ja allpool. Sellist asja ei olnud ma varem näinud.

19:35

Tegime üsna piiri lähedal St. Margrethenis tanklapeatuse, et autole ka Austria kiirteel sõitmiseks pilet ette juba ära osta. Nii, kui Andrease ema autost välja astus, viskas salongi sisse hullu kärsaka… Andreas hüppas välja ja teisel pool autot selgus… tõsiasi…

Kusjuures täiesti lambist uurisin ma napp pool tundi varem, et millal ta viimati kumme kontrollis. Andreas vastas seepeale, et piisavalt hiljuti ja sõit jätkus südamerahus. Kuni paar kilomeetrit enne peatust sõidutunne veidi imelikuks kiskus. Kiirtee, märg pilv, suured kiirused mõtles Andreas ja andis gaasi.

Püüdsime õhku lisada. Ei midagi. Kärsakat arvestades võis oletada, et läinud on äkki ka miskit enamat kui vaid kumm. Ühesõnaga läks õnnelikult, et me peatuse tegime, muidu oleks veel kes teab kui kaua sõitnud ja äkki alles Austrias avastanud, mis oleks märksa ebamugavam olnud.

Andrease ema saabus tanklast õnnelikult Austria kiirteepilet näpus… Sesime seal ja naersime. Mis meil ikka siis muud teha oli. Naersime selle üle, et ma ju just veidi varem oli küsinud ja siin me siis nüüd oleme 😀

Me autol on kaks abikutsumise nuppu – üks selline, mis saadab ise abi, kui laks käib ja teine selline, millele vajutades tuleb sulle kõne tugikeskusest. Andreas vajutas nuppu ja kõne algas. Kes, mis juhtus, millal, kus jne. Asjalik preili pidi varsti tagasi helistama. Ma pakkusin, et äkki läheks tanklasse sooja või midagi, sest ma olin taibanud kodust välja tulla riietuses, mis eeldas ainult soojas ja kuivas autos istumist. Ja noh, kodu juures oli ikka jupp maad soojem ka, aga me elame ka jupp maad madalamal.

19:49

Istusime soojas. Saabus oodatud kõne. Selgus, et meile tullakse varsti appi. Auto pidi juba teel olema. Aga lisati kohe ka juurde, et asendusautoga on see jama, et sellega üle piiri me minna ei tohi. Siis polnud rohkem enam muud teha, kui kähku leida keegi, kes Andrease ema kähku rongile toimetab. Kõne ja needsamad sõbrad, kelle juurest me ta peale korjasime, asusid teele. Andreas meile esialgu ei otsinud kedagi appi, sest auto pidi ju tulema. Ootasime. Ja mina muigasin FB meie päevase Säntise pildi all, et see päev pole üldse veel läbi. Elu pidi ju seiklus olema ja igavust me ometi ei talu? 😀

20:31

Passisime tanklas, ilm kiskus jäiseks ja ma tundsin heameelt, et me vähemalt tanklas oleme, mitte kiirtee peal hädapeatust ei pidanud tegema selle ilma ja külmaga. Kuna viimasel ajal on auto mu kasukas, siis soojad riided ootavad alles kodus kapis. Selle kommentaari peale arvas mu sõbranna, et milleks mul on vaja kasukat, kui mul on üsna värske abikaasa 😀 Ma siis pidin nentima, et too kasukas ehk Andreas, oleks mulle hirmus napp, sest me oleme sisuliselt samas mõõdus ja kaetud saaks vaid üks külg. Noh, et Andreas sobiks mulle palju paremini päikesevarjuks, aga soojendamise efekti temalt oodata on liiga palju 🙂

Vahepeal oli Andreas oma emale teinud FB konto. See oli ammu olnud jutuks, aga tegudeni ei jõutud kunagi. Andreas oli veel Säntise juures naernud, et on, kuidas on, aga ilma FB-ta ema sel korral tagasi Ungarisse ei lähe. No et liiga palju elu voolab temast mööda, kui tal pole FB. Ja seal tanklas nad selle asja ära korraldasidki. Väikesed juhtnöörid ja käitumisreeglite tutvustus said ka sooritatud. Just seal tanklas, vahetult enne Austria piiri. Äkki seepärast see kumm katki läkski? 😛

20:36

Õnneks on Andrease ema üks ütlemata ettenägelik inimene ja tema rongini oli veel vabalt aega. Eks tal oli nagunii plaan veel enne rongi istuda ja süüa ja ennast ööks valmis panna. Tema sõbrad saabusid Wilist samal hetkel kui meie autole kiirabi.

Musid-kallid Andrease emale veel teele kaasa. Nad asusid teele. Nii tore oli teda taas näha. Ja varsti jälle! 🙂

20:43

Autokiirabi poiss püüdis kummi õhuga täita. Ei midagi. Seega tuleb auto ravile saata…

Kaevusin kähku autosse, et korjasin kokku vajalikud asjad. Tagumiselt istmelt leidsin Vancu pisikese fliisteki. Selle surusin endale kilekotti, mille ma ka istmete vahelt endale üllatuseks leidsin. Jalad külmetasid niiskes külmas ööõhus seistes nii väga. Mu õhukesed püksid jätsid sääre poolelt maalt paljaks ja õhukesed tennised olin kodus kiiruga niisama varba otsa visanud, et autos mugav oleks.

Ja siis pakiti me auto peale.

20:57

Me auto vuhises nukralt ilma meieta öösse ja suundus Bernecki poole. Ühtlasi selgus, et asendusautot ei ole ega tule, sest pole lihtsalt autot. Kui tore! Meil hakkas aina lõbusam, sest kogu olukord oli korraga nii absurdne. Ja õues oli kohutavalt külm 😀

21:03

Suundusime tagasi tanklasse. Silt uksel kinnitas, et see putka on lahti veel tervelt kaks tundi. Kaks tundi pole paha, selle ajaga peaksime me suutma enda elu ära korraldada küll.

Andreas ragistas ajusid, kellele helistada sellisel kellaajal ja päeval. Vend ei vastanud. Pakkusin, et tehku FB postitus, et äkki keegi istub tegevusetult ja tahab hirmsasti tormisel ööl tulla meid päästma. Ta pani seepeale tagasihoidliku ohke kirja, aga minuti jooksul ei jõudnud keegi veel reageeridagi, kui ta juba arvas, et ei, nii ei sobi ja kustutas selle ära ja ragistas edasi 😛

Ja siis tuli ettekandja uurima, mida me tellime ja selgus, et pole see tankla midagi veel kaks tundi avatud, nemad sulgevad ikka kell 22 ehk siis juba vähem kui tunni aja pärast. Vinti keerati me kannatustele veidi juurde, hihiii. Ma endamisi oiglesin, et millal ometi jõuavad nad siin ka 24tunniste tanklateni, no nagu meie Statoil või mis iganes nime ta kannab nüüd. Aga vastasin endale ise, et nad ei jõua siin selleni mitte kunagi. See oleks siin ebareaalne.

Istusime ja irvitasime enda olukorra üle ja eriti selle üle, milline on ilm ja kellaaeg ja noh, koht oli ju ka paras karutagumik. Samas kiirteel pimedas sajus polegi veel hääletamist harrastanud. Äkki peaks proovima, Jama ainult, et ma helkurvestid autosse jätsin. Neist oleks isegi sooja äkki saanud? Ja meil on neid autos kaks, sest ma ei saa leppida autos istumisega ja vajan ka ilmtingimata helkurvesti. Aga noh, sel ööl olid nad me autoga koos hoopis kusagil mujal.

Selles olukorras seal tundsime me iseäranis heameelt selle üle, et lapsed koju koera hoidma jäid. Nad on soojas ja valguses ja meie ei pea kogu kollektiiviga siin praegu väljapääsu otsima. Kuigi kiirteel oleks äkki veel lõbusam hääletada kahe lapse ja suur valge mudase koeraga? Oleks äkki rohkem lööki?

Veel rohkem oli mul heameel muidugi selle pisikese teki üle, mis mu süles kilekotis ootas veel külmemat hetke, sest tankla sulgemine tiksus aina lähemale.

Kõige suurem heameel oli mul aga teate mille üle? Selle üle, et Tannul on mingi jabur komme autos uksetaskus puhtaid sokke hoida igaks juhuks. Me ise tagumises reas ei sõida, aga hiljuti istus seal Denny ja tema uuris, et MIKS ometi on meil sokid autos ja kas need ikka puhtad on. Olid puhta puhtad, aga tema jaoks oli see ikka ütlemata ebanormaalne. 😛 Ja just need sokid kargasid mulle pähe sel hetkel, kui autokiirabipoiss juba otsaga oma autoukse vahel oli, et minekut teha. Sain Tannu rohelised madalad sokid veel viimasel hetkel sealt kätte ja surusin selle nutsaka endale kõõõvasti pihku. Ise olin ilmatuma õnnelik 😀

Andreas jõi peenelt oma imetillukesest tassist kohvi, sest niisama istuda ei saanud seal ja mina sikutasin märgades tennistes külmunud varvaste otsa Tannu sokke. Ma venitasin nad nii kõrgele kui vähegi sai. Peaaegu pahkluuni tuli ära. Aga kohe soojem hakkas. Ühtlasi avastasin, et mu ühe tennise talla all on auk ja teise alla on tekkimas kohe veel suurem auk. Kamakaks, mul on sokid! Rohelised! Ja ma näen totaalne kloun välja. Aga õues on pime ja keegi ei näe nagunii.

Järgmisena ajasin kaela õieli ja vaatasin ringi, et ega tasuta jagamise reklaamlehti pole saadaval. Polnud. Tavalisi ajalehti ja ajakirjasid oli. Teatasin Andreasele, et KUI meil tuleb nüüd siin öö veeta, siis me peame viimase raha eest ajalehti ostma. No et filmides on ju näidatud, et kodutud saavad ajalehtedega hakkama. Järelikult saame meie siis ka. Ärakülmuda mul plaani küll polnud, kuigi iga 10 mindi tagant oleks tahtnud vetsu joosta. Ju see külm ja elevus ikka oma tööd juba tegid.

Telefoniakut oli alles veel 32 % ja minu telefoni jaoks tähendas see maksimaalselt tunnist säilimist, kui ma teda peaaegu ei kasuta.

Siis saabus õrnusehoog ja ma soovisin kõigile teistele, kes meie seiklust läbi FB jälgisid paremat õhtut, et nad soojas püsiksid ja oma õhtut naudiksid. Ja selle peale helistasin koju. Poistele ma meie olukorrast ei rääkinud, et nad ei muretseks ja lasin Vancul endale lugeda raamatut 😀

21:21

See oli hetk, kui selgus, et Andrease ema sõbrad, kes ta Austraisse rongile viisid, saavad tagasiteel meid ka peale võtta. Andreas arvutas teekonda ja leidis, et kui me ka peame õues ootama, siis mitte liiga kaua. Ma arvasin, et iga minut on liiga kaua, aga panin kõik enda panused sellele, et nad ikka kenasti kohale jõuvad enne sulgemist. Suht minutite mäng oli see, sest poole tunni pärast ootas meid väljatõstmine.

Andreas tundis paremini, kui selgus, et keegi vähemalt tuleb. Ta vaatas meie ümber tühjas kohvikus ringi ja irvitas, et me oleme nagu kaks kodutud linnupoega, kes küll telliti kohale, aga mitte keegi ei taha neid endale. Mul läks täpne sõnastus kaduma, aga no mõte oli midagi sellist 😀

Rääkisin veel poistega ja ajasin ühe pesema ja teise koerale süüa andma. Vahepeal levi hakkis ja siis nad kirjutasid mõlemad mulle ühe FB konto alt kahest erinevast kohast. Ja siis ma leiutasin, et kumb minult mida küsib. See oli paras pähkel. Ühel hetkel hakkas Vanc mulle Tannust pilte saatma kommentaaridega ja siis läks asi käest ära. Neil oli liiga lõbus. Kamandasin nad vooditesse, sest…

21:57

… pandi tankla kinni ja samal hetkel, kui me jäisesse ööpimedusse astusime, vuhises meie päästeauto treppi! Me saaaaameeeee kooooojuuuu! <3

Esialgu oli vaja küll läbi tiheda vihma mitu kilomeetrit vastassuunas sõita, praktiliselt Austria piirini, et saaks tagasi kodu suunas pöörata, aga see oli köki-möki selleks hetkeks ja me olime soojas autos ja mul oli veel 8 % akut. Panin ekraaniheleduse nii madalaks kui sain ja lugesin täiesti juhuslikult näppu sattunud lugu Uku Kuudist. Kui lugu sai otsa, võtsin Andreasel käest kinni ja mõtlesin, et me sõitsime sedasi kahekesi koos tagumisel istmel vist viimati… õigus, tüdrukute/poissmeeste õhtult tagasi sõites, ehk kaks kuud tagasi. Ma miskipärast arvasin, et sellest on pea kolm aastat juba möödas, kui me ikka koos Tallinnas lennujaama sõitsime, et ta koju tagasi lendaks. Igal juhul oli see üks eriti armas ja soe hetk seal tagaistmel eile öösel kodu poole tuhisedes. Kuidas Andrea järgmisel hommikul tööle saab, polnud teada, aga homme oli alles homme. 🙂

23:19

Me jõudsime kenasti koju, poisid jäid magama ja meie käisime veel koeraga kähku jalutamas. Kuna vihma sadas, siis vedas ta meid ise kodu suunas tagasi. Kodus oli hea ja soe ja kuiv olla. Uni tuli ruttu.

Esmaspäeva. 18. september 2017

Saatsin poisid kooli. Andreas sai kõne, et kumm on vahetatud, autoga on kõik ok ja lõunapaiku saab ta selle sealt Šveitsi-Austria piirilt kätte. Ilm oli täna kordades kuivem ja päikselisem kui eile. 🙂

Denny sai juba öösel sõnumi, et Andreasel on hommikul tema abi vaja tööle saamisel. Ma pakkusin küll, et meil on keldris neli ratast. Või noh, kaheksa ratast ehk neli jalgratast, aga ta arvas, et ta jätab vahele, kuna ükski neist pole sõidukorras ja tema selg ei elaks seda kindlasti üle. Ma pakkusin siis, et meil on kaks kelku ka – üks kõrgem klassikaline puukelk ja teine rooli ja piduritega plastkelk, aga ei, ta eelistas ikka Denny endale taksoks tellida 😀

Sedasi ta siis hommikul tööle sõitis. Voltis ennast pisipisikeseks ja istus tillukese täisjoonistatud auto peale. 😀

Happy vaatas seda asja kadedusega. Ma pakkusin küll naljaga, et äkki ta tahaks Happy ka kaasa võtta, aga ta arvas, et ta tuleb võtab meid parem pärastlõunal ise peale, kui on Auto Berneckist ära toonud. 🙂

Vaat sellised seiklused lisandusid me ellu eilsega! 😉

Ühes oleme me veendunud – seiklusteks peab alati valmis olema ja lasta neil juhtuda, kui nad ise tulla tahavad. Itsitasime ja tundsime heameelt iseenda ja koosolemise üle. Ei mingit pinget ega riidu, meil oli lihtsalt hirmus naljakas. Halenaljakas vahepeal ka, aga ikkagi naljakas. Tegelikult läks ju kõik lõpuks väga hästi. Ja isegi FBkonto sai Andrease emale tehtud ja ta oli täna suure hoolega ka minu sõpru endale sõbraks juba lisanud. Alguse asi! 😀

Tere taas! 🙂

Terve kuu kadus vahepeal nagu mutiauku? Mul on teile niiiiii palju rääkida, et mitu päeva olen siin juba mõtelnud, et millest siis nüüd ometi alustada. Ma ju tean küll, et postitamata on veel ka varasemast ajast mitu lugu, mis ootavad mustanditena oma järge ja kirja panemata on mitu mõtet, mis samuti ammu pinna all kihelevad. Ega nad tulemata jää. Ma nii väga soovisin enne juuli keskel Eestisse sõitmist saada purki vähemalt meie eelmise aasta pulmaloo, et saaks siis sujuvalt jätkata meie värske Eestis aset leidnud pulma kajastamisega. Aga aeg sai enne otsa ja ju see hullumeelne lugu sellest, kuidas me siin eelmisel aastal peoks valmistusime, tuleb siis ühel hetkel koos teiste pulmalugudega, sest juba ainuüksi mulle endale ja ka terviku mõttes on nii oluline, et see ikkagi kirja saab. Praegu aga on mu emotsioonid nii värsked ja ehedad ja kõik see kuu aega, mis ma siin vaikisin, oli kõike muud kui mahauneletud aeg. See oli sulaselge kvaliteetaeg kõige kallimatega, organiseerimise intensiivtreening ja napi une aeg. Sekka sattus ka muid olulisi ja huvitavaid seiku – näiteks see, kuidas ma hambutu roosa pajakindaga hambaarsti juures käisin ja hiljem temaga Tallinna vanalinnas jalutasin. Te ju tahate teada, miks nii? 😉

Kokkuvõtvalt võiks kogu seda hullu juulikuud alustada sellega, et kuu alguses algas mu hullul emal puhkus ja tal oli hulljulge plaan tulla oma puhkust veetma meiega teadmata, kas saab tagasi lennates või peab ta end mahutama kaheks ööpäevaks meiega koos me keskmise sõiduauto tagapingile 2328ks kilomeetriks.  Igal juhul kolis ta juuli alguses meie juurde sisse ja hakkas hamstripreili Giuliettaga tuba jagama. Lisaks sellele, et see tähendas meie majapidamises suuremaid menüümuutuseid…

ehk suuremas koguses besee, vahukoore ja marjade manustamist oli selleks hetkeks lõpuks kindlalt selgeks saanud ka see, et meie pulmapidu toimub 21. juulil. Ei, mitte tuleval aastal, ikka sellel samal ju. Aega oli korraldamiseks… nagu praegu nentida võib, siis minu jaoks täiesti piisavalt 😀 Kogu seda organiseeritud kaost (mõiste, mida Andrease kasutab minu olemise mudeli kirjeldamiseks – valitseb totaalne kaos, aga mingil veidral moel orienteerun ma selles laitmatult ja oman teiste üllatuseks alati täielikku ülevaadet kõigest), märkas mu ema tõsimeelselt nentida, et ma peaks hoopis pulma/peokorraldajaks hakkama. No et see tulevat mul jubehästi välja. Eksole, juba kolmas isekorraldatud pulm ju kah 😛 Ema suust, kelle kõrgeim tunnustuse tase läbi mu elu on olnud “kui külm ära ei võta, siis saab sust ehk veel isegi asja” oli see ikka täiesti uus tase. Sest sellesama külmajutuga võttis ta mu keskkooli lõpus direktorilt kiituse vastu lapse ehk siis minu hästi kasvatamise eest, külmajutuga lõpetasin ma omal ajal ülikooli, võitsin kõiksugu konkursse, külmajutuga on tulnud ka kõik mu õeks saamise ja olemise suuremad ja väiksemad edusammud. Ja nüüd siis korraga tulebki mul tema meelest midagi päriselt hästi välja? See oli ja on hea tunne. Ok, kirjutada oskan ma tema meelest muidugi ka, aga sellega ei teeni ma ju midagi ja kuidagi peaks üks täisinimene ju ometi ka elatist teenima või nii? 🙂

Ema saabus 4. juulil ja selleks ajaks olime meie just jõudnud endale hankida riided, mida pulmas kanda.  Ega ju pakilist vajadust polnud, oleks saanud ka eelmise aasta omadega, aga kuidagi tekkis õige tunne just nii ja sedaviisi.

Tapvalt kuumad suveilmad muutusid ema saabudes suhteliselt talutavalt soojaks ja siis sai lõpuks ka poistel kool selleks õppeaastaks läbi. Andreas pühkis poiste tunnistusi lugedes pisaraid ja oli hirmus uhke nende üle. Ma olin ka uhke ja õnnelik ja tänulik. Mu ema oli ka. Nende Eestis mahakantud ja nurka aetud laste väikesed tragid edusammud on olnud kogu seda võitlust siin väärt! Täiega. Kohe ilmatuma tore oli kooliaasta lõpupeole minna kogu laiendatud perega. Siin pole küll kombeks õpetajatele lilli ega muud viia, aga imelik inimene Eestist nagu ma olen, siis uurisin poistelt, kas nad sooviksid oma õpetajatele lilli viia ja nii nad siis koos kooli poole vantsisid. Õpetajad olid varbaotsani liigutatud 🙂

Kui poistel kool läbi sai, oli Andreasel veel nädala jagu tööl käia. Aga nädalavahetuse tegi ta mu ema nimel peaaegu vabaks, sest meil oli meil kindel plaan emale Säntist ehk meiekandi Alpide algust näidata. See tipp paistab siin kaugele kätte ja kodu juurest on alati hea näidata, et vaata seda pikka ja peenikest torni seal tipus, vaat sinna juurde saab minna ja vaade on sealt selge ilmaga nii äge. Pealegi oli Vancul juba eelmisel aastal kange plaan oma baba sinna viia. Esimesel korral kartis ta ise nii hirmsasti ja nüüd oli tal arvamus, et eks baba ju kardab ka ja ta peab isiklikult kaasa tulema, et baba hirme hajutada. No et kui tema juba julges, siis pole babal midagi karta.

Mäkke tõustes, nagu korralik turist kunagi, tegi ema pilte lumest. Eestlane teeb lumest kui eksootikast pilti, saate aru? Minu jaoks oli see nii kohutavalt armsalt naljakas, sest ega meil Eestis suvel ju lund ei ole 😉

Kui all oli hirmus kuumus, siis üleval ajas ema endale hädaga Vancu pisikese dressika selga 😀

Ja kes siis söömata mäe otsast alla tuleb? Kes iganes, aga mitte minu ema. Suur Pavlovalaadne asi kadus ja ema oli rahul 😀

Vanc oli ka rahul. Vaade pilvedest kõrgemal oli ju igati tore. Oma söögi andis ta täies noosis Andreasele, sest jälle polnud nagitsad õige maitsega. Pole teada, millal see laps ka midagi muud sööma suudab hakata.

No ok, kui juba rahulolemiseks läks, siis Tan oli Happyga kodus sahisevalt rahul ja meie olime ka kohe kõigega rahul 😀

Lisaks sellele, et meil oli hea meel selle üle, et me saime mu emale Säntist segastest ilmaoludest hoolimata ikkagi hea nurga alt näidata, oli meil hea meel ka selle üle, kui palju me haihambuline Vanc on vahepeal arenenud ja kui paljudest suurtest hirmudest on ta suutnud võitu saada 🙂

Sel samal nädalavahetusel oli me kodulinnas Wilis parasjagu linnafestival – lastel algas ju just koolivaheaeg ja paljudel vanematel seetõttu ka puhkus. See tähendas sisuliselt seda, et peatänava oli palistatud kõiksugu toredate toidu- ja joogikohtadega ja nii saime ka meie paaril korral head ja paremat söömas käia ja mina ei pidanud kodus süüa tegema. Milline kergendus! Eks seda vahukoort vahustada ja beseed pudistada ongi ju jube keeruline 😛

Ühel kuumal õhtul käisime kolme silla juures Happyt ujutamas. Vette läks kahara sabaga kohev suur koer. Välja tuli märg ja kondine koer. 😀

Lisaks söömisele ja ringitatsamisele lasime emal ka magada. Alguses arvasin, et ehk saab ema paremini magada siis, kui koer teda kogu aeg ei nuhi ega tuhni. Panin isegi sildi uksele, et olgu kõik tasa, sest siin magab meie baba. Aga ei midagi. Valvur istus ja inises ukse taga juba kell 5 hommikul ja siis ei saanud enam mina magada. Nii tungivat huvi pole Happy varem veel üles näidanud.

Tegin ukse lahti ja tadaaa, ema sai endale kõige õnnelikuma kaisulooma 😛 Mitte et ema ise selle üle õnnelik ei olnud. Kõik minu elu maasmagavad koerad on tema kiirendatult voodikoerteks teinud 😛

Allesjäänud nädala oli Andreas üle pea töös, elas koeraga kontoris ja tuli temaga vaid ööseks koju. Nagu ikka on tal alati enne puhkust hull tamp peal ja koeral oli jahutatud kontoris lihtsalt parem. Meil emaga oli seeläbi liikumisvabadust rohkem käes. Vabadus käia emaga koos poes ja otsida mu pruutneitsile kõige nunnumat kleidikest ja siis näiteks käia ema ja poistega jäätisekohvikus ja toimetada niisama pakilisi asju ja sekka uurida ka meie kohalikku elu-olu. Korra võttis Andreas meid emaga kaasa mäkdoonaldsisse kohvi jooma, kui nad Dennyga lõunale tulid. Dennyl oli kaval plaan tellida endale BigMac ilma saiata ehk ta arvas, et ju see tuleb siis ilma vahesaiata ja saab enda meelest endale parema burksi. Aga ei midagi! Ilma saia ja kurgita BigMac näeb välja just seesugune karbitäis :

Järgmine kord võiks ta tellida sellesama burksi täishinnaga endale näiteks ainult salatilehti. Oleks veel vingem tase 😀 Me ei jõudnud emaga seda ilmaimet ära itsitada 😀

Vahepeal oli emal aega ka lihtsalt puhata ja kuigi mina muretsesin, et äkki tal on koletult igav, siis ta väitis, et ta naudib mittemidagi tegemist. Kah variant ju 😀 Ja siis lahendas ta rõdukuumuses ristsõnu kuniks mina käisin veel kiiruga kontoris pulmadeks ettevalmistusi tegemas – Päikesesõle faile ettevalmistamas, et Templitehasest suur isemärguv tempel ja Rondemorist hirmus ägedaid plekkkruuse meenutavaid tasse tellida. Iga viimane kui hetk oli arvel ja asjad pidi liikuma sujuvalt, et ometi jõuaks. Eks ma tegelikult valmistasin failid ette ka liputrükkimiseks ja paljuks muuks, aga ma suhtusin juba siis asjasse nii, et teen palju jõuan ja kui ei jõua, siis pole mitte midagi sellest katki. Ja siis otsisin ma põhupakke ja kedagi, kes meie peole tuleks grillima ja välikäimlat ja soojakut ja telki ja mööblit ja fotograafi ja mida kõike veel. Vahepeal tundus, et Eestis asju telefoniga ajada oleks miljon korda lihtsam, aga ei midagi, kirjutasin ja joonistasin ja suhtlesin ja sain kokkuvõttes kenasti hakkama.

Vahepeal oli selgeks saanud ka see, et Eestisse sõidame me autoga. Kogu kambaga, mõtleks. Või no ok, meie preili hamster läheb komandeeringusse teise preili hamstri juurde. Auto kasuks otsustasime lõpuks seetõttu, et esiteks oli koerale siin hotelli leida nii pikaks ajaks liiga keerukas ja kulukas ja pealegi arvasime me, et mammal on kindlasti hea meel Happyga taas kohtuda ja meil on oma autoga tulles suurem vabadus kohapeal ka liikuda. Oli ju plaan kindlasti Tartusse ja Lõuna-Eestisse ja ehk ka Saare- ja Muhumaale jõuda ja ringi vaadata. Pealegi on autosõit märksa odavam kui meie kõigi lennupiletid kokku maksma oleksid läinud.

Igal juhul istusime me – viis inimest, üks koer, kaks kaisulammast, viis õhukest tekki, kolm patja – 15. juuli hommikul kell 9 autosse ja alustasime oma peadpööritavat 2328kilomeetri pikkust ekspeditsiooni nimetusega “200kilone kobra 100liitrises akvaariumis ehk vaalad hapukoorepurgis ja õnnelik Happy” Eesti suunas. Algus oli väga reibas.

Ainus kindel asi oli see, et 17. juuliks, mamma 94. sünnipäevaks peame me Eestis kohal olema. Mina lootsin sinisilmselt, et meil on aega selle pika teekonna jooksul ka pulmapeo asju arutada, sest Eestis pidi kohe kiireks-kiireks minema. Aga seda aega polnud meil mitte, kogu aeg oli kiire ja hirmus lõbus. Järgmisel varahommikul olime me kesest Poolat ja püüdsime veidi magada, aga ega see suurt magamise moodi asi välja ei näinud küll. Ainsana oli ruumi koeral ja kuna ta hoolega jälgis parklas toimuvat ja kõiki neid toredaid koeri, keda pissitamiseks ja jalasirutamiseks ja veejootmiseks autodest välja võeti, siis oli tal vaja sellele häälekalt ka kaasa elada. Nii palju siis meie kosutavast unest.

Vancu turvaiste nagises nahkkattel võikalt iga ta pisimagi liigutuse peale. Aga ühel hetkel suutsin ma uinuda. Andreas niheles nii ja niheles naa, aga suikus põgusalt unne temagi. Selg tegi hullult haiget, aga kuidagi sai ta hakkama. Ema oli õnnetult teinud Vancuga kohavahetuse ja istus kokkulitsutult ja liikumisvõimetult tagaistmel ajal, mil Tan oma suure kerega läbi une kogu pingipikkuse hõivas ja vaesel Vancul ei jäänud muud üle, kui seista kahel väiksel jalal pingi nurgas sirgete jalgadega, selg vastu auto lage ja käed ees pikalt allapoole rippumas. Longus pea nende vahel. Õues hakkas kergelt koitma, kui me avastasime emaga ta seal sedasi rippumas suht samal hetkel ja unesegaselt ei taibanud esimese hooga me kumbki, et mis joogaga ta seal nüüd tegeleb. Esimese pauguga arvasime, et ju ta lihtsalt lollitab ja see ajas närvi. Siis aga selgus, et tal, vaesel hingel, pole rohkemaks ruumi ja see oli korraga nii halenalajakas juba – ikkagi vaalad hapukoorepurgis, eksole! Ma oma peaga oleksin Vancu asemel end väsimusest lihtsalt Tannu peale magama keeranud, aga Vanc ei tahtnud venda ega kedagi teist meist häirida. Tegime talle siis ise veidi ruumi ja püüdsime edasi tukkuda.

Järgmisel varahommikul ehk 43 tundi (koos ajavahega) reisi algusest hiljem ehk siis me mamma sünnipäeva hommikul kell 5, sõitsime me sahinal maja ette. Elus ja terved, väga väsinud aga samavõrd õnnelikud ka, sest me tegime selle hulluse ju ära! 😀

Selgus, et mamma polegi veel tegelikult magama läinud ja üllatuseks kaasatulnud Happy oli mammaga kohtumise üle samarõõmus kui mamma tema ja meie kõigiga kohtumise üle. Kiired sahmimised ja sättimised ja mesimagus uni! Edasi läheb nüüd veel pöörasemas taktis, sest me pulmapidu on… ju nelja päeva pärast!? Ja enne tuleb veel mamma sünnipäeva pidada ja miljon muud asja korda ajada 😀