21st September 2017
, Elu ilusad hetked, Meie armastuse lugu, Meie elu Šveitsis, Natuke nalja ka

Kuidas me kunagi vanaks ei jää

Eile käisime me koos Vancu õpetajatega tema psühholoogitädi juures jälle. See oli tore käik. Need käigud on mure ja viha ja pisarate asemel muutunud palju reipamaks. Progress on ilmne ja üheskoos oleme me kenasti arenenud. See tegi mõistagi ka meie tuju heaks. Kohe nii heaks, et ma sain Andrease endaga koos poodi. Tal oli täpselt see vajalik 10 minutit olemas, mida uue jaki proovimine eeldas. Ma olin seda hetke terve kuu kannatlikult oodanud ja lootust mitte kaotanud. Isegi jaki sai ta ostetud ja on sellega ütlemata rahul. 😛

Ja siis, kodu poole sõites, palusin tal otse edasi minna. Tanklasse. Miks? Sest mul oli vaja mullinätsu. No tuli korraga selline tuju.

“Kuule, see on SEEE näts! Ma mäletan selle maitset!” pistab Andrease isukalt roosa paljakskooritud nätsu endale põske.

“Just, kuigi maitse on veidi muutunud. See meenutab praegu rohkem Donaldi-nätsu,” mälun ma innukalt, et kiiremini mulle saaks puhuda. “See on nii äge, et selliseid nätse ka veel tehakse. Muidu on kaasajal nätsu mõte rohkem hammaste tervise eest hoolitseda ja need pole väga mullinätsud.”

“Jaa, lapsena ei tulnud keegi selle peale, et näts võiks hambaid puhastada! See oli nii imelik, kui sellised nätsud hakkasid tulema. Te ka suhkruga näritud nätse magusakas tegite?”

“Hmm, sellise asja peale pole ma isegi mõtelnud, aga me närisime tilli koos nätsuga, et seda roheliseks värvida. Värviline näts oli ju palju popim. Mõned teritasid eraldi selle jaoks isegi värvipliiatseid, et seda pudi nätsule lisada, aga siis läks näts suht kähku jamaks kätte ära. Hammastest me üldse ei räägi, mida need pidi üle elama,” naeran ma mühinal. “Hee, ja tead, ma mäletan, kuidas päev otsa suu olnud näts enne und kapile läks hommikut ootama, et siis jälle sama nätsuga jätkata.”

“Meil nii hull see asi vist küll polnud.”

“Nojah, meil oli nõuka-aeg ja nätsu niisama vabalt poest ei saanud.”

Seisame soojas päikeseloojangus tankla ees, puhume mulle ja teeme iseendast pilte. Ammu enam pole harjutanud.

“Tead, miks sinuga on alati nii äge koos olla?” küsib Andreas ise samal ajal hoolega maasikanätsu närides.

“Nooh?” puhun ma püüdlikult järgmist mulli.

“Sest sinuga koos olles ei tea iial, millega me õhtu lõpeb. Noh nagu täna – seisame tanklas auto najal, mul on seljas tuttuus back-to-the-future-või-mad-maxi-stiilis jakk ja me puhume roosast nätsust mulle.”

“Vabalt! Millal sa viimati nätsumulle tegid?” küsin ja pistan veel ühe roosa nätsu põske, sest mullid ei tule piisavalt suured. Plaksuga katki minnes peab ikka silmini nätsuga koos olema. Kuidas siis muidu?

“Lapsena. Me oleme praegu ka nagu lapsed,” itsitab Andreas, kui möödujad meid passima jäävad. Inimesed tulevad tanklasse ja samad inimesed lahkuvad tanklast ja meie puhume ikka veel mulle.

“Tead, see on parim osa täiskasvanuks olemisest – sa võid alati laps olla ja keegi ei saa sind korrale kutsuda.”

Andreas on minuga väga nõus.

Ja nüüd vaadake, kuidas meie tehnikad erinevad! Andreas puhub punnis põskedega ja mina… mina puhun vist silmadega?

“Tead, mu lõuad valutavad!” naerab Andreas, kui me tagasi autosse istume, et koju sõita ja poistele ka nätsu viia. Tan oskab, aga Vancul on ka aeg õppida mulle tegema. Mind omal ajal õpetas ema. Aitäh ema, see oli üks igati kasulik ja vajalik oskus, mida ellu kaasa võtta! 🙂

***

Täna hommikul oli päikseline ilm. Vanc läks kooli ja Tan suundus rongile, et sõita Zürichisse. Neil on muuseumipäev ja läbi mingi müstilise ime oli mu “kuule, muuseumisse küll dressides minna ei saa!” nii veenev, et ta panigi teksad jalga ja ei porisenud grammigi. Nätsupaki küll pistis taskusse, aga õnneks oskab ta sellega viisakalt ringi käia.

Tööle sõites ootasid linnapiiril elavad alati uudishimulikud lehmad meid päikesepaistes peesitades. Neil lehmadel on terve suur sile plats all orus (seesama siin all pildil!), aga ei, nemad ronivad mööda väga järsku nõlva üles ja sätivad end kambas pisikese sileda maalapi peale möödujaid passima, sest seal on parem vaade ja elu keeb. Vahel on nad kaelad õili selliste nägudega, et kui keele väga pikalt suust välja ajaksid, siis saaksid nad orgu laskuvaid autosid lakkuda. Täna nad lesisid sealsamas ja liigutasid vaid kõrvu. Aga noh, vaade üle oru oli ka üsna lummav. Läks aega, enne kui ma taskust telefoni kätte sain. Kõrgemalt oli vaade veel ägedam – sini-sinine taevas ja metsatuka tagant piiluvad pilved, mis on end tihedalt vastu maad surunud.

Telefon mu näpu vahel plinkis ja FB tuletas meelde, et täpselt aasta tagasi käis Vanc psühholoogitädi juures. Talle meeldis ja meeldib seal nii väga käia, et ma ei suuda meenutada midagi ega kedagi muud, kuhu ta nii suure õhinaga alati kibeleks. No ja tol korral nad siis mängisid ja ehitasid ja tegid igasuguseid asju seal nagu ikka ja lõpetuseks pidi ta joonistama pildi sellest, et kui tema pere muutuks loomadeks, siis mis loomad nad siis oleksid.

Lehe keskel on viis kribu. Esimene on siga. See olevat mina. Sest ma olen nii suur. Huvitav, et ta lehma ei tahtnud joonistada, see ju veel suurem. Siinkohal tervitused mu emale, keda ma pärispisikesena bussis kord sõnaga “emme” mängides “emiseks” nimetasin. Näed siis – põrsas ma olin ja seaks sain. Emalt sain näpistada ka, et ma sedasi oma ema mõnitada julgesin. Ta ei teadnud, et see oli päev, kui ma sain teada sõna “emis” tähenduse. Unustamatult! 😛

Andreas muutuvat kassiks. Ta armastavat kala. Ma küll pakkusin, et tema pilti vaadates armastab see kass rohkem ikka üht siga, aga see ei lugenud enam. Andrease kassiallergia ei lugenud ka. Kass on kass ja see pole mingi takistus, et ta kala ei armasta.

Vanc ise oli mesilane. Maia-mesilane oli sel hetkel selle mehe absoluutne lemmik ja me arvasime, et see armastus kestab küll  pensionieani välja. Kuigi nüüd, aasta hiljem, oleks ta sellel pildil ise päris kindlasti hoopis Pikachu. Kui see kollane pokemoni-elukas peaks loomaks kvalifitseeruma. Tema maailmas kindlasti.

Happy oli… no, kes muu, kui ikka koer. Igav. Ma oleks küll orava või jääkaru hoopis joonistanud. Aga selgus, et Happy oli tegelikult ta vend ja ta juba muutus lihtsalt koeraks. Vot. Ma ei teadnudki seda.

Ja Tan oli pärdik. See on juba habemega nali.

Mida iganes see psühholoogitädi se’st asjast arvas või sealt välja luges, keegi teab äkki? A no siga mesilase emaks. Palju õnne. Oink-oink! Ma olen kasvatanud uskumatult hullud lapsed 😛

***

Panime auto parklasse, Andreas ruttas üles ja mina läksin Happyga tavapärasele ringile. Ja siis selgus, et… lehmad on kohale jõudnud! 🙂

Vasikad vahtisid vaikselt koos mammadega teises aediku otsas. Happy nuhkis ja vahtis kuni sai piirdelt korraliku säraka. Kiunatas, tegi paar maadligi roomamise kiiremat liigutust ja tuli mulle oma muret kurtma. Ta vist eelmise aasta särtsu enam ei mäletanud. Edasi astus ta nagu kõige viisakam kuts ja kõiksugu haagid jäid ära. Homme saab äkki lehmi ka musitada, siis läheb aed meelest ära.

Lagedale jõudes avanes seesugune vaade!

Puhas sinine taevas ja pilved, mis on end metsa vahele sättinud just kiirtee peale. Kujutage nüüd ette, kogu maailm särab päikesepaistes, aga kiirteel sõites oled valges piimjas udus ja ei tea päikesest mitte midagi. Naljakas asetus neil pilvedel täna. Aga ju neil on seal piirkonna kõige madalama koha peal hea olla. Rohkem maadligi ju vajuda ei olegi võimalik. 🙂

Teile kirjtama asudes lappasin pilte ja näppu jäi veel üks näide sellest, kuidas me õhtu võib vahel oma lõpu leida 😛

Järelkasv on meil muidugi ka täitsa asjalik. Sedasi algas ühe seltsimehe hommik kunagi palju aastaid tagasi. Kõiksugu imelikke asju tuleb ju katsetada ja proovida ja harjutada, et sel hetkel, kui kõik lubatud on, oleks fantaasia veel piiritum ja valehäbi olematu. Tolle foto  jätk, muide, mida mu pildiaparaat enam aku tühjenedes ei salvestanud, oli see, et ta pidi neid rõngaid püüdma suhu õngitseda omaenda pika keelega. No käte abi kasutamata. See oli… lõbus. 😛

Ühesõnaga oleme me ühed täiesti normaalsed inimesed, kelle vanus lubab teha igasuguseid asju ja see ongi tore suureksaamise juures. Seda me lapsena tahtsime ja seda me ka saime.

Ja kui me nüüd jälle Eestisse tuleme, siis pange pulgakommid, linnuviled, kummikeksud ja mullinätsud valmis! Seniks aga puhuge mulle ja närige ükssarvikuid! Unistustel on tiivad! 🙂

Elu on ikka üks pööraselt lõbus ettevõtmine! Juhhuu! <3

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *