28th September 2017
, Elu ilusad hetked, Meie elu Šveitsis, Natuke nalja ka

Sügis, Happy ja karvane ingel

Sügis on Šveitsis kõige lahedam aeg. Maailm kisub kirevavärviliseks ja poelettidele ilmuvad mu kaks suurt lemmikut – kastanid, mida ahju pista…

… ja kergelt käärima lastud viinamarjamahl, mida nad sauseriks kutsuvad. Siinkandis hääldub see kraam küll “suuser”.

Poes on kastaneid ja sauserit saada sügisel vaid piiratud aja jooksul ja passida ei maksa. Esimesel aastal siin elades jäid mu naudingud liiga lühikeseks, hiljem olen targem olnud. 1 – 1,5 %lise alkoholisisaldusega jook maitseb palju mahedam kui vein ja üldse mitte nii läilalt magus kui mahl. No ta on kohe selline mõnus ja kerge ja maitsev. Mõned variandid on pastöriseeritud, mõned elavad täie vungiga edasi. Eile just proovisime heledatest viinamarjadest tehtud jooki ka. Selle sees ujusid lahedad millimallikad! Vanc võdistas mu klaasi vaadates õudusest õlgu. 😛

Aga kohe esimesel hommikul, nüüd siis kaks nädalat tagasi, kui esimene pisike partii poodi saabus, tassisime Andreasega endale terve liitriste pudelite kuuspaki kontorisse. Neli pudelit toppisime külma, sest see on elav kraam ja kaks ülejäänut jagasime omavahel sõbralikult ära – mina sain poolteist pudelit ja Andreas pool. Ta kõht rohkemat ei kannata. Minu oma kannatab küll. Kohe nii kannatas, et 1,5 liitrit 1% alkoholisisaldusega joogist oli mul järgmisel hommikul kerge peavalu. Või ma vähemalt arvasin nende kahe asja vahel seost nägevat. Andreas arvas, et see on võimatu. Aga noh, kuna mu suhe alkoholiga on läbi elu olematu olnud, siis ei ole mul aimugi, mida kujutab endast pohmakas, aga peavalu mul oli. Ohkasin naljaga, et vanaks hakkan jääma, enam ei saa keefiri vist ka juua. Ja siis võtsin külmast uue pudeli, krõbistasin kodus värkselt küpsetatud kastaneid kõrvale ja elu maitses nii hea. Sügis on siin ikka imeline. Eestis meeldis mulle sügis ainult Tartus. Tallinna, iseäranis Nõmme sügis, on igav. Männid on ikka männid ja taevas on madalam ja pimeduse lähenemine on rusuv. See eest on talv, kevad ja suvi Nõmmel üsna imelised.

Aga noh, ka siinsel sügisel on oma kodune tumedam pool. 😉

Suve lõpus kipuvad me elamises toanurgad vaikselt valkjasse karvavahtu sumbuma, sest üks elukas, kes nagunii aasta läbi karvub, on otsustanud igal aastal enne talve korralikult oma vana sooja pesu välja vahetada. See ei käi tal mõistagi nii nagu inimestel, et sips maha ja korras. Tema pesuvahetus kestab ikka kuid. See algab hiilivalt ja kusagil septembri lõpuks saab see sisse oma kõige vingema hoo. Nii ka sellel aastal.

Seda, et meil kodus mingi valge tegelane on, see on selge juba ammu ja sellest saab aimu kaugelt eemalt. Neid karvu ei saa riiete küljest kätte ja see on kohati üsna kohutav. Ma olen küll püüdnud Happyga kokkuleppele jõuda, et ta kontrolliks ennast veidi enam. No et vaataks, et ta vähemalt siseruumides oma karvu laiali ei loobiks, aga ta ei paista sellega kuigi hästi hakkama saavat. Ka olen ma talle rääkinud, et kui ta kohe seda jama ei lõpeta, siis ma viin ta lambajuuksurisse ja ajame ta paljaks. Saakski huvitavaid riideid katsetada. Tähelepanu talle meeldib. Tegelikult on ta muidugi nii hurmavalt valge, et väike roosa värv ei teeks ka paha, saaks põnevust vähemalt juurde? Aga ta arvas, et ta värvimise jätaks ka vahele. Aga seda, et me klassikaliselt läheneksime ja ta pesuvahetusele veidi kammides kaasa aitaksime, see ei sobi talle kohe üldse mitte. Minu elus ei ole olnud koera, kellele poleks kammimine meeldinud, aga näe, sel korral saadeti koerte taevast meie juurde just seesugune isemoodi tegelane.

Kodus polegi see karvavärk nii hull. Karvakoristamisega saavad isegi poisid hakkama. Autos katab Happy osakonda seestpoolt ühtlane viltjas karvakiht. Kontori tumehall villakate on juba mõnda aega üsna helehalli varjundiga. Võõras silm ehk arvakski, et nii peab olema. Meie aga teame, et no ei pea mitte. Mingi nipiga kraapisin ma vanas kontoris vaiba Happy karvadest enne üleandmist puhtaks. Uue kontori vaipkate aga alles ootab mind. Kuna Happy endiselt karvandab, siis pole ma isegi viitsinud end veel liigutada. No ootan ära, kuni talv tema jaoks kätte jõuab ja see suur karvasadu veidigi tagasi tõmbub. Tolmuimeja ja karvaeemaldusrull selles mures ei avita. Selleks, et vaip puhtaks saada, eeldab see, et ma taas kummikinnastega seda käsitsi rullima ja nokkima lähen. Kodus pole meil just Happy pärast ammu enam ühtegi vaipa maas.

Ühesõnaga tuletage mulle, palun, kunagi tulevikus meelde, kui mul peaks jälle ebanormaalne idee tulema kodustada ära mõni vabalt liikuv hele aluskarvaline tegelane, et ma seda mingil juhul ei teeks. KUI, siis olgu ta vähemalt tume, sest käia ringi kaetuna valgete karvaudemetega, millest pikimad on 20 cm pikad… pole just kuigi esteetiline ja kogu oma tumedat garderoobi heledaks ma ka vahetada ei kavatse. Aga mine tea, äkki viskab mul ühel järgmisel sügisel see kõik ikka sedavõrd üle, et ma hakkangi kandma ainult valget? 😀

Nagu öeldud, Happyle ei meeldi kammimine kohe karvavõrd. Vahendeid oleme me proovinud kõiksugu erinevaid aga no tühi töö ja vaimu närimine on see temaga olnud. Küll ei suuda ta püsida paigal ja vingerdab nagu kuivale püütud ärritunud hiidkala konksu otsas. Eelmisel aastal kargas ta korra sedasi, et vigastas ennast teravate piidega ja käis pärast kaks kuud tuutu peas nagu lamp, et nahk saaks paraneda.

Täna jalutamast tulles mõtlesin, et aitab. Mu pikk must kampsun oli ainult jalutamas käimisest valgekarvane nagu mingi uue tehnoloogiaga valmistatud kangas. No selline, mida koeraga koos põõsa alla aelemas ja püherdamas käies saab toota. Kampsuni puhtakssaamine on küsitav, aga see koer pidi saama karvadest puhtamaks.

Jätsin jalutusrihma otsustavalt kaelarihma külge ja võtsin selle tugevalt enda haardesse. Väänles ja vingerdas see karvik, aga minema ei pääsenud. Kümme minutit sõdisime ja karvapuru lendas. Siis viskas ta laksust end lapiti maha ja viskas koivad taevasse – kammi, kui tahad. Ja ma kammisin. Ja kammisin veel natuke. Veidi alla poole tunni kammisin. Terve elutuba kattus valge udulooriga. Kruttisin koera siia ja sinna ja Vanc vaatas seda vaimustusega pealt. Kui üks tuust talle sülle maandus, surus ta selle pihkude vahel kokku ja õhkas, kui pehhhhhme see on. Pakkusin, et mis ta niisama seal ikka passib, kogugu toast parem seda pehmet karvamerd veidi ühte hunnikusse kokku.

Vanc asus rõõmuga asja kallale. Näed siis, koristamine on nõme, aga pehmet koerasulist uduvahtu korjata on ju lausa lust. Vahepeal käis ja patsutas ta kerkivat kuhja ja arvas, et sinna oleks lahe sisse hüpata. Ma arvasin, et see kogus pole vist veel nii suur, et maandumine kuidagi pehmena tunduks ta kondiste kannikate all. Siis pakkus ta, et aga äkki oleks mõnus pugeda selle karvakuhja alla. No minugi poolest, kui lõviosa sellest kuhjast siia tuppa jääb ja lõpuks kotti jõuab, siis lasku fantaasial lennata.

Mul selg tuikas sellest võimlemisest nagunii ja arvasin, et aitab tänaseks koera rehitsemisest küll. Homme jälle päev, mul trikk selge ja koeral vaja harjuda, et seesugune tegevus ongi normaalne. Vahepeal olin ma eemaldanud Happy küljest jalutusrihma ja nüüd arvasin, et kui tal minna lasen, siis kaob ta mu lähedalt tulejutiga, aga ei midagi. Peesitas ja poosetas seal, kuniks me temast ja kuhjast pilti tegime ja ta siis ise eemale kutsusime.

Ja siis puges Vanc kuhja alla. Pööras end ringi ja teatas kavalalt, et kui ta kuuuiiiidagi paljas ei tundu, siis ma peaksin temast pilti tegema. Katsime ta tumedat värvi tihedalt valgete karvadega ja ülejäänud udupudru sättisime selle kuhja ümber. Ajasin end püsti ja vaatasin ülevalt alla.

“Tead, sa oled nagu pisike pilv siin põrandal!”

“Ei, ma olen nagu innnngel!” itsitas Vancu.

“Haa, no ok, vaata, siis on mul pildi jaoks sulle kohe siinsama ju ka tiivad olemas. Tahad?”

Vanc tahtis ja ma suurusin seinalt võetud tiivad talle servaga selja alla. Ja siis tuli Happy seda ilmaimet uudistama. Lõhnas vist tuttavalt see kuhi, aga nagu vales kohas või midagi. Ja Vanc ka muidu sedasi põrandal ei ole. On tal midagi viga?

“Mamma, misss toimub?!” tahtis Happy mu käest teada 😛

Ja kuuldes, et Vanc on hetkel udusulgne koeringel, viskas ka Happy end selili maha ja naeris nii, et kõht kiskus kringliks. Ma ei tea, mis me majas sellist toimub, et kõik meie koerad sedasi naerma kipuvad. Bätsi mäletate? 😉

Vanc ise oli aga oma karvase pilveingli eluga väga rahul!

Sügis on ikka nii imeline aeg! Ja kapis ootab sauser ja laual kastanid <3

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *