Säntis, mägedekoer Happy ja kuidas me Austrias ei käinud

Andrease ema oli korraks nädalavahetusel Šveitsis käimas. Viimased kaks aastat elavad ta vanemad Ungaris. Ausalt, ma ei ole oma elus kohanud lahedamaid lillelapsi, kui Andrease vanemad. Nad lihtsalt teevadki kõike seda, mis pähe tuleb ja vilistavad kõigile arvamustele, mis leiavad, et nad ei ole ratsionaalsed täiskasvanud, kes peaks seda või teist tegema selle asemel, et nad lihtsalt teevad seda, mida tahavad. Andrease lapsepõlv nägi üsna sedamoodi välja, et suvalisel hommikul ärgati üles ja tuli mõte, et läheks Pariisi. Istuti telgiga tsiklite selga ja pandi ajama. Mõlemad ta vanemad sõidavad. Ühel teisel korral sõitsid nad Itaaliasse ja niisama lühemaid otsi tegid ka pidevalt. Sellist elu elasid nad enne Andreast ja sellist elavad nad endiselt. Tegelikult ühe sellise motoreisi ajal, kus Andreas koos isaga Norra põhjatippu käimas, ma ju Andreasega tuttavaks saingi. 7500 kilomeetrit nagu naksti tehtud ja meie elud muutusid ka. Nagu naksti. 🙂

Andrease hipivanemad on läbi elu rabanud teha rasket tööd, elanud üle mitu pankrotti ja alati uuesti jalule ajanud ennast. Nüüd on neil olemas ka automaja, millega nad kevadel suure Euroopa tuuri tegid Eesti kaudu. Nüüd ootavab avastaimist Šotimaa. Ja mingil hetkel lendavad nad Uus-Meremaad avastama.  Tahan joon kisselli, tahan kuulan sedasamustki 🙂

Üks viimase aja hulle asju teiste jaoks oli nende idee pensionipõlveks Ungarisse kolida. Ei, mitte suurde linna, luksuse sisse, vaid totaalsesse kolkakülla eemal tsivilisatsioonist ja ümbritsetuna kohalikest talupoegadest, kes harivad põldu masinatega, mida mina mäletan lapsepõlvest ja nülgides sigu koduõuel noa ja kahvliga ja nende lapsed silkavad ringi paljaste kannikatega. Või noh, umbes nii. Igal juhul ostsid Andrease vanemad endale ühe külakese servale pisikese majakese ja kolisidki kaks aastat tagasi päriselt sinna elama. Oskamata sõnagi seda keelt. Omamata vähimaid juuri seal. Ainult paari tuttavat, kes seal ka oma pensionipõlve veedavad. Ja tegelikult, miks mitte? Elu on seiklus ja seda tuletavad need kaks meile pidevalt meelde. Mitte et mu enda vanemad kuidagi liiga erinevad oleksid olnud. Ema tahtis ka kuhu iganes Ohhoota mere äärde kunagi kolida isaga koos elama enne minu sündi 🙂

Pühapäev. 17. september 2017

Nii, aga nüüd oli siis Andrease ema jälle Šveitsis käimas. Tavaliselt käivad nad siin ikka isaga koos ja oma autoga, aga kuna nad alles nädal tagasi siit jälle lahkusid, siis sel korral tuli ta ema üksinda rongide ja bussidega kiirele käigule.

Laupäeva lõunal saabus ta Wili ja nagu plaanitud, viisime ta tema lapsepõlve kodukohta, Zürichi järve äärde. Seal ootas teda klassikokkutulek. Pühapäeva hommikul käis tõi Andreas ta sealt jälle ära. Ilm oli just täpselt selline, et meie kodule lähenedes kutsus eemal silmapiiri paitav Säntis neid enda juurde. Säntis on kivihiiglasest mägi, mis siin piirkonnas tähistab Alpide algust ja omab inimeste jaoks sarnast tähendust nagu keskmise eestlase jaoks meri. Ta on olemas ja tema juurde tuleb aegajalt minna, sest veri kutsub. Ja siis lähedki, sõidad randa või pangale või siin siis mäe jalamile. Parema ilmaga ronid autost välja ja teed väikese tiiru või võtad pisikese kohvi kohalikus puhvetis. Kehvema ilmaga ei tee sedagi. Hingad paar korda sügavalt sisse välja ja ongi korras. Kui mäest laskudes kõrvad lukust lahti tulevad, valdab sind imehea tunne, et sai jälle käidud. Järgmise korrani.

Andreas helistas mulle ja uuris, kas me tahame ka kaasa tulla. Tan pööritas silmi, sest tal on ju VABA PÄEV ja lõpuks ometi saab ta sõpradega koos mängida. Tema parimad sõbrad elavad üks Taanis, üks Hollandis ja kolmas Kanadas. Aegade passitamine Kanadaga pole alati just teab mis meelepärane meile. Seega ok, vaba päev, siis vaba päev 😉 Pealegi nägevat ta Säntist eemalt iga päev. Tõsi, mäevaade saadab poisse iga päev poole tee ulatuses kodust kooli ja tagasi. Kodutee on keskmiselt 5-7 minutit pikk 😛

Vanc vaatas mind mittemidagi ütleva näoga nagu viimast seniili, kes ei mäleta, et ta juba käis sel aastal Säntisel. Ahahh, noh, järelikult poiste norm on selleks aastaks täis ja ma lähen siis üksinda. Happy oli juba autos ootel, sest Andreas käis temaga hommikul enda ema nostalgiaradadel jalutamas.

Kui ma uksest välja astusin, siis sadas vihma, aga plaan oli kindel, Säntis ootab. Pealgi pidi ülevalpool selgem olema. Nad ju just sealtpoolt tulid. Oligi selgem. Ülevalpool oli ilm ilusam. Vihm ja madalad pilved jäid meist alla maha. Ja järgmise kihi valgelt vahused pilvetupsud paitasid parasjagu Säntist, kui me talle lähenesime. Tõusime aina kõrgemale ja kõrgemale…

Ja umbes kolmveerand tundi hiljem olime me kohal. Mäetipp, kuhu tõstukiga kalli raha eest tõusta saab, oli pilvedes peidus, aga see polnud üldse oluline meie jaoks. Meie plaan oli lihtsalt natuke ringi vaadata ja tagasi koju sõita 🙂

Parklas hüppas Happy autost välja nagu uljas isalõvi, vedas kopsud karget mäeõhku täis ja ahmis endasse kõiki neid tundmatuid lõhnu, mida maailm talle korraga pakkus. Eemal sõid lehmad madalat kirevat rohtu, kitsed uitasid ringi ja otsisid tegevust, igas mõõdus koeri oli inimestega koos liikumas. Ja kes seal kõik juba käinud olid ja oma jälje maha jätnud! Nii aktiivset Happyt polnud me veel varem kohanud ja pika rihma unustasime koju, seega tuli leppida teatavate äkilisemate suunamuutustega vahepeal. Andreas kalpsas temaga ees kogu seda mäe-esist ilu kaema 🙂

“Happy, kuule, tule teeme sinuga koos ka pilti!”

“Tee, kui tahad, ma pean siin ringi vaatama!” vastas Happy, endal peas tuhat muud mõtet.

“Happy, ära siple! Ta tahan neid madalaid pilvi ka meie pildile! Aga ainus, mis sealt paistab oma Andrease varrukas ja ta ema peanupp… ja vaata nüüd veidi allapoole, muidu ongi pildil vaid su suur niiske nina ja pikk keel. Ja karvad minu õlal, mida ma praegu eemaldada ei saa, sest siis sa paneksid plehku mu käest!”

“Noh, said oma pildi tehtud?” teeb Happy korraks küsivalt malbe näokese pähe ja püüab kaamerasse vaadata. Või noh, me mõlemad püüame, selle asemel vahime hoopis enda pilti ja noh, on nagu on. Pilvi ju pole!

“Oota, ma panen sulle korraks käe ümber kaela ja siis sätime end nii, et me vaatame õigesse kohta ja pilved ka paistavad. Pole ju nii keeruline!?”

“Hei, kuule, aitab, mul on kopp ees ja ma ei tulnud siia fotosessioonile! Su telefon on nagunii mu pilte kuhjaga täis! Sa teedki pilte ainult minust, Älinist ja Andreasest. Aitaaaab! Mul on kopp ees!” 😛 Happy keerab ennast mulle kaenla alla, mina kaotan hetkeks tasakaalu ja telefon libiseb napilt peost kivile. Kahtlemata on see selle aasta parim pilt minust. Ikkagi isetehtud. Või ok, koos Happyga. 😛

“Aga vaat ei aita, kui ma juba nii kõrgele tulin, siis kõigi nende tuhande pildi peale, mis mul sinust on, tahan ma ühte veidigi normaalsemat koos sinu ja pilvedega. Ma tean, et sa saad hakkama. Näe, vaata siia, sa oled üks hirmus ilus koer, peaaegu ilusam kui need pilved. Klõpppsss!” 😀 Noh, saime enamvähem hakkama. Hiljem kulus mul pool tundi, et ennast tema karvadest puhtaks rullida. Me peame ta ikka paljaks pügama, see karvameri on JUBE! Tal on järjekordselt vastu talve vaja ajada vana kasukas mahu, et uut kasvatada ja kammimisest ei taha see elukas mitte midagi teada. See nõuab ju püsivust, aga seda pole tal kolme grammi eest kah 😛

Aga pilved olid kenad ja üldse mitte nii karvased 😛

“Jälle sa pildistad mind?” põrnitseb Happy mind eemalt ja laseb lahkel käel enda kukalt sügada. Sügamine ja paitamine on head.

“Oh ei, ma pildistan pilvi ja mäge ja Andrease naba!”

Klassikaline ema-poja pilt ka. Ja jälle see koer! 😛

Lumisest mäetipust oli siis nii palju näha. Ehk siis ainult üht suurt pilve? Natuke lumepiiri siiski veidi valendab seal pilve serva all, aga see pole ikka päris see, mis ta tegelikult oli. No ikka jupp maad lumisem oli.  🙂

Ja siis pistis mu telefon pildi tasku. Tegelikult on juba see viimane pilt koos selle “Grand touri” punase aknaga tehtud täiesti tumeda ekraaniga. Akut oli kaks protsenti ja ma lihtsalt vajutasin umbes selle koha peale, kuhu pilditegemiseks ikka vajutama peab. Kodus avastasin, et näe, oligi mingi pilt jäädvustunud 😛

Mäest all tulles oli maailm 20 minutit üsna päikseline ja siis laskusime taas suure halli udupilve sisse. Andrease ema läks korraks me kodulinnas, Wilis, veel oma sõprade poolt läbi ja meie lippasime samal ajal koju. Poistele söögid-värgid, järgmise päeva kooliasjad, allkirjad ja muud asjad valmis. Pool tundi möllas hull äikesetorm ja Tan teatas, et ta pole iial varem nii valjut müristamist kuulnud. Kuna me pidime sõitma korraks Austriasse, et Andrease ema sealt rongile aidata, siis koera jätsime poistega koju, et ei peaks piiril hakkama koera paberitega mässama ja plaanisime paari tunni pärast ise ka jälle tagasi olla.

18:27

Telefoni aku jõudis ennast poole peale laadida. Enne kodust lahkumist tegin veel kiire postituse FB sõpradele, et me seal üleval pilves käisime ja kohevarsti nüüd Austrias ka sipsti ära käime. See oli üks tore pilt, mille ma oma jutule lisasin, sest kui ma olin kõik need kümme pilti Happyga ära rähelnud, siis ma arvasin, et võiks mõne pildi proovida teha ka Andreasega. Ta käitus märksa viisakamalt kui Happy sel korral 😀

18:45

Andrease ema võttis autos koha oma roosa kohvrikese kõrval kenasti sisse ja meie teekond Austria suunas algas. Lumesäbrune Säntis paistis kiirteele jõudes jälle kenasti silmapiirilt kätte.

19:21

St. Gallenist edasi sõites läks aina jahedamaks.

Andreas näitas mulle teelt vasakule alla orgu, kus laiutas Bodeni järv. Läbi udu oli näha, et järve kallastel plinkisid oranžid tulukesed. Mida intensiivsemalt need plingivad, seda suuremat tormi tõotab, teadis Andreas rääkida. Noh, need plinkisid ikka kohe päris kenasti. Selleks hetkeks olime me selle päeva jooksul näinud juba mida kõike – rahest lumeni ja uduvihmast paduvihmani, äikesest päikeseni ja sel hetkel sõitsime me parasjagu ise pilves, mis oli nii niiske, et tuuleklaasi kojamehed ei jaksanud vett ära pühkida. Vihma ei sadanud, piisaksid polnud, aga klaas oli ühtlaselt veega kaetud kojamehest üleval ja allpool. Sellist asja ei olnud ma varem näinud.

19:35

Tegime üsna piiri lähedal St. Margrethenis tanklapeatuse, et autole ka Austria kiirteel sõitmiseks pilet ette juba ära osta. Nii, kui Andrease ema autost välja astus, viskas salongi sisse hullu kärsaka… Andreas hüppas välja ja teisel pool autot selgus… tõsiasi…

Kusjuures täiesti lambist uurisin ma napp pool tundi varem, et millal ta viimati kumme kontrollis. Andreas vastas seepeale, et piisavalt hiljuti ja sõit jätkus südamerahus. Kuni paar kilomeetrit enne peatust sõidutunne veidi imelikuks kiskus. Kiirtee, märg pilv, suured kiirused mõtles Andreas ja andis gaasi.

Püüdsime õhku lisada. Ei midagi. Kärsakat arvestades võis oletada, et läinud on äkki ka miskit enamat kui vaid kumm. Ühesõnaga läks õnnelikult, et me peatuse tegime, muidu oleks veel kes teab kui kaua sõitnud ja äkki alles Austrias avastanud, mis oleks märksa ebamugavam olnud.

Andrease ema saabus tanklast õnnelikult Austria kiirteepilet näpus… Sesime seal ja naersime. Mis meil ikka siis muud teha oli. Naersime selle üle, et ma ju just veidi varem oli küsinud ja siin me siis nüüd oleme 😀

Me autol on kaks abikutsumise nuppu – üks selline, mis saadab ise abi, kui laks käib ja teine selline, millele vajutades tuleb sulle kõne tugikeskusest. Andreas vajutas nuppu ja kõne algas. Kes, mis juhtus, millal, kus jne. Asjalik preili pidi varsti tagasi helistama. Ma pakkusin, et äkki läheks tanklasse sooja või midagi, sest ma olin taibanud kodust välja tulla riietuses, mis eeldas ainult soojas ja kuivas autos istumist. Ja noh, kodu juures oli ikka jupp maad soojem ka, aga me elame ka jupp maad madalamal.

19:49

Istusime soojas. Saabus oodatud kõne. Selgus, et meile tullakse varsti appi. Auto pidi juba teel olema. Aga lisati kohe ka juurde, et asendusautoga on see jama, et sellega üle piiri me minna ei tohi. Siis polnud rohkem enam muud teha, kui kähku leida keegi, kes Andrease ema kähku rongile toimetab. Kõne ja needsamad sõbrad, kelle juurest me ta peale korjasime, asusid teele. Andreas meile esialgu ei otsinud kedagi appi, sest auto pidi ju tulema. Ootasime. Ja mina muigasin FB meie päevase Säntise pildi all, et see päev pole üldse veel läbi. Elu pidi ju seiklus olema ja igavust me ometi ei talu? 😀

20:31

Passisime tanklas, ilm kiskus jäiseks ja ma tundsin heameelt, et me vähemalt tanklas oleme, mitte kiirtee peal hädapeatust ei pidanud tegema selle ilma ja külmaga. Kuna viimasel ajal on auto mu kasukas, siis soojad riided ootavad alles kodus kapis. Selle kommentaari peale arvas mu sõbranna, et milleks mul on vaja kasukat, kui mul on üsna värske abikaasa 😀 Ma siis pidin nentima, et too kasukas ehk Andreas, oleks mulle hirmus napp, sest me oleme sisuliselt samas mõõdus ja kaetud saaks vaid üks külg. Noh, et Andreas sobiks mulle palju paremini päikesevarjuks, aga soojendamise efekti temalt oodata on liiga palju 🙂

Vahepeal oli Andreas oma emale teinud FB konto. See oli ammu olnud jutuks, aga tegudeni ei jõutud kunagi. Andreas oli veel Säntise juures naernud, et on, kuidas on, aga ilma FB-ta ema sel korral tagasi Ungarisse ei lähe. No et liiga palju elu voolab temast mööda, kui tal pole FB. Ja seal tanklas nad selle asja ära korraldasidki. Väikesed juhtnöörid ja käitumisreeglite tutvustus said ka sooritatud. Just seal tanklas, vahetult enne Austria piiri. Äkki seepärast see kumm katki läkski? 😛

20:36

Õnneks on Andrease ema üks ütlemata ettenägelik inimene ja tema rongini oli veel vabalt aega. Eks tal oli nagunii plaan veel enne rongi istuda ja süüa ja ennast ööks valmis panna. Tema sõbrad saabusid Wilist samal hetkel kui meie autole kiirabi.

Musid-kallid Andrease emale veel teele kaasa. Nad asusid teele. Nii tore oli teda taas näha. Ja varsti jälle! 🙂

20:43

Autokiirabi poiss püüdis kummi õhuga täita. Ei midagi. Seega tuleb auto ravile saata…

Kaevusin kähku autosse, et korjasin kokku vajalikud asjad. Tagumiselt istmelt leidsin Vancu pisikese fliisteki. Selle surusin endale kilekotti, mille ma ka istmete vahelt endale üllatuseks leidsin. Jalad külmetasid niiskes külmas ööõhus seistes nii väga. Mu õhukesed püksid jätsid sääre poolelt maalt paljaks ja õhukesed tennised olin kodus kiiruga niisama varba otsa visanud, et autos mugav oleks.

Ja siis pakiti me auto peale.

20:57

Me auto vuhises nukralt ilma meieta öösse ja suundus Bernecki poole. Ühtlasi selgus, et asendusautot ei ole ega tule, sest pole lihtsalt autot. Kui tore! Meil hakkas aina lõbusam, sest kogu olukord oli korraga nii absurdne. Ja õues oli kohutavalt külm 😀

21:03

Suundusime tagasi tanklasse. Silt uksel kinnitas, et see putka on lahti veel tervelt kaks tundi. Kaks tundi pole paha, selle ajaga peaksime me suutma enda elu ära korraldada küll.

Andreas ragistas ajusid, kellele helistada sellisel kellaajal ja päeval. Vend ei vastanud. Pakkusin, et tehku FB postitus, et äkki keegi istub tegevusetult ja tahab hirmsasti tormisel ööl tulla meid päästma. Ta pani seepeale tagasihoidliku ohke kirja, aga minuti jooksul ei jõudnud keegi veel reageeridagi, kui ta juba arvas, et ei, nii ei sobi ja kustutas selle ära ja ragistas edasi 😛

Ja siis tuli ettekandja uurima, mida me tellime ja selgus, et pole see tankla midagi veel kaks tundi avatud, nemad sulgevad ikka kell 22 ehk siis juba vähem kui tunni aja pärast. Vinti keerati me kannatustele veidi juurde, hihiii. Ma endamisi oiglesin, et millal ometi jõuavad nad siin ka 24tunniste tanklateni, no nagu meie Statoil või mis iganes nime ta kannab nüüd. Aga vastasin endale ise, et nad ei jõua siin selleni mitte kunagi. See oleks siin ebareaalne.

Istusime ja irvitasime enda olukorra üle ja eriti selle üle, milline on ilm ja kellaaeg ja noh, koht oli ju ka paras karutagumik. Samas kiirteel pimedas sajus polegi veel hääletamist harrastanud. Äkki peaks proovima, Jama ainult, et ma helkurvestid autosse jätsin. Neist oleks isegi sooja äkki saanud? Ja meil on neid autos kaks, sest ma ei saa leppida autos istumisega ja vajan ka ilmtingimata helkurvesti. Aga noh, sel ööl olid nad me autoga koos hoopis kusagil mujal.

Selles olukorras seal tundsime me iseäranis heameelt selle üle, et lapsed koju koera hoidma jäid. Nad on soojas ja valguses ja meie ei pea kogu kollektiiviga siin praegu väljapääsu otsima. Kuigi kiirteel oleks äkki veel lõbusam hääletada kahe lapse ja suur valge mudase koeraga? Oleks äkki rohkem lööki?

Veel rohkem oli mul heameel muidugi selle pisikese teki üle, mis mu süles kilekotis ootas veel külmemat hetke, sest tankla sulgemine tiksus aina lähemale.

Kõige suurem heameel oli mul aga teate mille üle? Selle üle, et Tannul on mingi jabur komme autos uksetaskus puhtaid sokke hoida igaks juhuks. Me ise tagumises reas ei sõida, aga hiljuti istus seal Denny ja tema uuris, et MIKS ometi on meil sokid autos ja kas need ikka puhtad on. Olid puhta puhtad, aga tema jaoks oli see ikka ütlemata ebanormaalne. 😛 Ja just need sokid kargasid mulle pähe sel hetkel, kui autokiirabipoiss juba otsaga oma autoukse vahel oli, et minekut teha. Sain Tannu rohelised madalad sokid veel viimasel hetkel sealt kätte ja surusin selle nutsaka endale kõõõvasti pihku. Ise olin ilmatuma õnnelik 😀

Andreas jõi peenelt oma imetillukesest tassist kohvi, sest niisama istuda ei saanud seal ja mina sikutasin märgades tennistes külmunud varvaste otsa Tannu sokke. Ma venitasin nad nii kõrgele kui vähegi sai. Peaaegu pahkluuni tuli ära. Aga kohe soojem hakkas. Ühtlasi avastasin, et mu ühe tennise talla all on auk ja teise alla on tekkimas kohe veel suurem auk. Kamakaks, mul on sokid! Rohelised! Ja ma näen totaalne kloun välja. Aga õues on pime ja keegi ei näe nagunii.

Järgmisena ajasin kaela õieli ja vaatasin ringi, et ega tasuta jagamise reklaamlehti pole saadaval. Polnud. Tavalisi ajalehti ja ajakirjasid oli. Teatasin Andreasele, et KUI meil tuleb nüüd siin öö veeta, siis me peame viimase raha eest ajalehti ostma. No et filmides on ju näidatud, et kodutud saavad ajalehtedega hakkama. Järelikult saame meie siis ka. Ärakülmuda mul plaani küll polnud, kuigi iga 10 mindi tagant oleks tahtnud vetsu joosta. Ju see külm ja elevus ikka oma tööd juba tegid.

Telefoniakut oli alles veel 32 % ja minu telefoni jaoks tähendas see maksimaalselt tunnist säilimist, kui ma teda peaaegu ei kasuta.

Siis saabus õrnusehoog ja ma soovisin kõigile teistele, kes meie seiklust läbi FB jälgisid paremat õhtut, et nad soojas püsiksid ja oma õhtut naudiksid. Ja selle peale helistasin koju. Poistele ma meie olukorrast ei rääkinud, et nad ei muretseks ja lasin Vancul endale lugeda raamatut 😀

21:21

See oli hetk, kui selgus, et Andrease ema sõbrad, kes ta Austraisse rongile viisid, saavad tagasiteel meid ka peale võtta. Andreas arvutas teekonda ja leidis, et kui me ka peame õues ootama, siis mitte liiga kaua. Ma arvasin, et iga minut on liiga kaua, aga panin kõik enda panused sellele, et nad ikka kenasti kohale jõuvad enne sulgemist. Suht minutite mäng oli see, sest poole tunni pärast ootas meid väljatõstmine.

Andreas tundis paremini, kui selgus, et keegi vähemalt tuleb. Ta vaatas meie ümber tühjas kohvikus ringi ja irvitas, et me oleme nagu kaks kodutud linnupoega, kes küll telliti kohale, aga mitte keegi ei taha neid endale. Mul läks täpne sõnastus kaduma, aga no mõte oli midagi sellist 😀

Rääkisin veel poistega ja ajasin ühe pesema ja teise koerale süüa andma. Vahepeal levi hakkis ja siis nad kirjutasid mõlemad mulle ühe FB konto alt kahest erinevast kohast. Ja siis ma leiutasin, et kumb minult mida küsib. See oli paras pähkel. Ühel hetkel hakkas Vanc mulle Tannust pilte saatma kommentaaridega ja siis läks asi käest ära. Neil oli liiga lõbus. Kamandasin nad vooditesse, sest…

21:57

… pandi tankla kinni ja samal hetkel, kui me jäisesse ööpimedusse astusime, vuhises meie päästeauto treppi! Me saaaaameeeee kooooojuuuu! <3

Esialgu oli vaja küll läbi tiheda vihma mitu kilomeetrit vastassuunas sõita, praktiliselt Austria piirini, et saaks tagasi kodu suunas pöörata, aga see oli köki-möki selleks hetkeks ja me olime soojas autos ja mul oli veel 8 % akut. Panin ekraaniheleduse nii madalaks kui sain ja lugesin täiesti juhuslikult näppu sattunud lugu Uku Kuudist. Kui lugu sai otsa, võtsin Andreasel käest kinni ja mõtlesin, et me sõitsime sedasi kahekesi koos tagumisel istmel vist viimati… õigus, tüdrukute/poissmeeste õhtult tagasi sõites, ehk kaks kuud tagasi. Ma miskipärast arvasin, et sellest on pea kolm aastat juba möödas, kui me ikka koos Tallinnas lennujaama sõitsime, et ta koju tagasi lendaks. Igal juhul oli see üks eriti armas ja soe hetk seal tagaistmel eile öösel kodu poole tuhisedes. Kuidas Andrea järgmisel hommikul tööle saab, polnud teada, aga homme oli alles homme. 🙂

23:19

Me jõudsime kenasti koju, poisid jäid magama ja meie käisime veel koeraga kähku jalutamas. Kuna vihma sadas, siis vedas ta meid ise kodu suunas tagasi. Kodus oli hea ja soe ja kuiv olla. Uni tuli ruttu.

Esmaspäeva. 18. september 2017

Saatsin poisid kooli. Andreas sai kõne, et kumm on vahetatud, autoga on kõik ok ja lõunapaiku saab ta selle sealt Šveitsi-Austria piirilt kätte. Ilm oli täna kordades kuivem ja päikselisem kui eile. 🙂

Denny sai juba öösel sõnumi, et Andreasel on hommikul tema abi vaja tööle saamisel. Ma pakkusin küll, et meil on keldris neli ratast. Või noh, kaheksa ratast ehk neli jalgratast, aga ta arvas, et ta jätab vahele, kuna ükski neist pole sõidukorras ja tema selg ei elaks seda kindlasti üle. Ma pakkusin siis, et meil on kaks kelku ka – üks kõrgem klassikaline puukelk ja teine rooli ja piduritega plastkelk, aga ei, ta eelistas ikka Denny endale taksoks tellida 😀

Sedasi ta siis hommikul tööle sõitis. Voltis ennast pisipisikeseks ja istus tillukese täisjoonistatud auto peale. 😀

Happy vaatas seda asja kadedusega. Ma pakkusin küll naljaga, et äkki ta tahaks Happy ka kaasa võtta, aga ta arvas, et ta tuleb võtab meid parem pärastlõunal ise peale, kui on Auto Berneckist ära toonud. 🙂

Vaat sellised seiklused lisandusid me ellu eilsega! 😉

Ühes oleme me veendunud – seiklusteks peab alati valmis olema ja lasta neil juhtuda, kui nad ise tulla tahavad. Itsitasime ja tundsime heameelt iseenda ja koosolemise üle. Ei mingit pinget ega riidu, meil oli lihtsalt hirmus naljakas. Halenaljakas vahepeal ka, aga ikkagi naljakas. Tegelikult läks ju kõik lõpuks väga hästi. Ja isegi FBkonto sai Andrease emale tehtud ja ta oli täna suure hoolega ka minu sõpru endale sõbraks juba lisanud. Alguse asi! 😀

Jälgi mind Facebookis:

2 thoughts on “Säntis, mägedekoer Happy ja kuidas me Austrias ei käinud”

  1. Huhh, et see asi ikka hästi lõppes.

    Ema-poja pildi peal on Happyl väga ilus moosipurgikoera naeratus. 🙂

    Säntist kaardi pealt otsides sain suutäie naerda, sest kuskil vasakul pool üleval asub St Peterzell, mille minu aju kohe Pühaks Peterselliks ristis, ja paremal allpool Liechtensteini piiri ääres jällegi linnakesed Gams, Grabs ja Buchs. Hea, et Grapsch ei ole – selle viimase tähendus lase Andreasel endale ära tõlkida, kui Sa ise ei tea, igatahes hakkas minu rikutud mõtlemine seda nime kaardilt otsima. Väga aitäh, et Sa annad põhjust maakaarte uurida.

    Reply
    • Jaa, see oli üks igati õnnelik päev ja Happy oskab moosipurgikoer olla küll, vahel kohe väga.

      Ma käisin ka seda kaardiasja nüüd uurimas 😛 Ja siis selgitasin Andreasele, milliseid mõtteid tekitasid Sinus siinsed kohanimed ja ta itsitas ja tõlkis ka tolle saksakeelse sõna mulle ära. Jälle natuke teadjam, aitäh, hihiii 😉

      Ja parikaretsepti eest ka suured tänud Sulle! Mingitel tehnilistel põhjustel ei saa ma seal Sulle vastata, seega tulevad tänusõnad kenasti siitkaudu 🙂

      Reply

Leave a comment