Kuidas korraldada pidu kaugelt eemalt – osa 2

4. juulil tuli kindel otsus, et pidu tuleb.

Pidu tuleb 21. juulil ja tuleb Haldjaorus ehk minu lapsepõlvekodu aias. Tuleb iga ilmaga. Aeg oli vormistada ametlik kutse. Kindel oli ka see, et meie ise jõuame Eestisse ükskõik kuidas, aga 17. juuliks oleme me kohal, sest siis on mu mammal sünnipäev ja sel aastal me sellelt puududa ei kavatsenud. Meil oli ka hulk plaane tiirutada Eestis ja mina pidin kusagil vahepeal saama kokku ka oma viimased asjad, mis viimase aasta jooksul mööda maja väga laiali on pillutatud. Kõik muu, mis puudutas me pidu, oli täiesti lahtine 🙂

Päris alguses oli meil kõiksugu mõtteid. No näiteks seesugune, et kuulutangi avalikult välja, et oleme sel ajal Tallinnas ja siis ühel kenal nädalavahetusel tulevad kõik, kes meid näha soovivad, oma hea tuju ja söögikraamiga ja teeme koos lihtsalt ühe suure mõnusa pikniku. Mõte laagerdus ajas ja muundus ideeks, et ehk on ikka kenam kui see pidu oleks enamat kui vaid piknik.

Kui nii võtta, siis polnud meil ju veel ei abielusõrmuseid ja mina ei olnud oma kirja veel Andreasele valmis saanud ja mu nimi oli isale tagastamata ja poissmeeste ja tüdrukute õhtuid polnud keegi kunagi pidanud ka eelmiste abiellumiste eel. Üks kord elus ju võiks? Olgu see komme siis kes teab kust pärit, aga toredaid asju omaks teha pole ometi mingi veidrus. Ja no pulmaööd ja esimest tantsu ja mida kõike veel polnud ju ka veel olnud ja iga sammuga muutus asi kuidagi erilisemaks ja olulisemaks me mõlema peas. Tegelikult polnud meil ju ka kunagi üht korralikku tseremooniat olnud, kus keegi meid meheks ja naiseks kuulutab ja musitada lubab tõotuste ettelugemise järel.  Äkki oleks ka see asi oluline läbi teha? Ja fotograaf! Ärgem unustagem pilte! Tegelikult meil ju polegi ühiseid pilte suurt rohkem kui mu enda pika käega ja vahel kähku ka sõprade abistava käe ja telefoniga tehtud klõpsud.

Fotograafiteema on meile hell olnud. Nii minu kui Andrease elu esimestes pulmad toimusid ajal, mil digifotograafia veel levinud ei olnud. Minu eelmise pulma pildid valgustas proff provva Viljandist lihtsalt üle ja järele ei jäänud neist piltidest midagi. Õnneks oli peol mu kursaõde, kes vähemalt mõned juhuslikumad pildid meile mälestuseks suutis oma kaameraga tekitada. Andrease omadega läks kehvemini. Päästa polnud midagi. Aga see polegi enam oluline. Oluline on see, et meil ei ole ilusaid ühiseid pilte ja no nagu oleks juba aeg. Pealegi on see nii oluline hetk, et kurb on, kui see lihtsalt kirjeldustesse ja mälupiltidesse hääbub ühel hetkel. Tundus nii oluline tabada just seda hetke. Aga ainus pildimeister, keda ma lähemalt teadsin ja kõrgelt hindasin, oli sel päeva hõivatud ja nii see asi jäi pinna alla vaikselt vaid hõõguma. Tegijaid fotograafe, keda ma sotsiaalmeedias jälgin, neid jagub, aga ma andsin endale ka aru, et meie peoni on aega kaks suvist nädalat. Ehk nagu lootusetu katse veel kedagi loota leida tegijate seast, kelle graafikud olid juba aasta tagasi samal ajal lukus. Vahepeal tegi mu sõber Liina, kes hoolega seda pilditegemise asja õpib ja harjutab, mu küll palju rõõmsamaks, kui lubas tulla peole koos oma kaameraga. Aga natuke jäin ma ikka põdema ka, et no kuidas ma siis inimest sedasi ahistan. No et nii ei saa ta ju külalisena pidu eriti nautida äkki. Aga rohkem edasi ma selle teemaga ei tõmmelnud ja tundsin lihtsalt rahu ja headmeelt Liina pakkumise üle. 🙂

Kui fotod oleksid mälestuseks eelkõige meile, siis oli miljon muud asja, mis terviku huvides ja kõigi heaolu arvesse võttes tuli kiiremas korras ära korraldada. Eks seepärast keskendusingi ma sellele pakilisemale siis. Vahepeal tegi Denny minust kontoris eriti totaka gifi mingi asja prooviks. Mis minu meelest kinnitas, et suvi on käes ja meil kõigil on tagumine aeg on kontorist minema tõmmata 😀

Kui eelmisel aastal jäi siin asjade ametlik ajamine peamiselt Andrease kanda ja mina vaid ideid pritsisin ja lahendusi püüdsin leida, siis Eestis oli see suht kogu täiega vaid minu rida. Andrease ainus soov oli hästi süüa ja tal oli ka kindel tingimus, et mina ise ei tohi midagi vaaritama hakata. No ju ta teab juba, et ma kipun sellesse teemasse uppuma ja sealt on mind keeruline kätte saada. Eks teavad ka need, kes mu Haldjaoru köögipidudele on omal ajal jõudnud. Ma pole suurem asi kokk, kuigi Tan endiselt kinnitab, et minu tehtud toidud on maailmas parimad, aga pidusid on mulle alati hirmsasti meeldinud korraldada. Ikka nii, et ise mässan ja vaaritan ja eksperimenteerin. Suures plaanis tähendas see alati seda, et pidu toimus mu hubases diivaniga köögis ja mina olin külaliste poole suure osas ajast seljaga või pead pidi ahjus. Ok, nii hull see polnud, kuigi vähemalt Älin arvatavasti kirjutaks sellele kahe käega alla. Ju talle ei meeldi minu tagumine pool nii väga kui see teine pool. 😀

Olgu, söögi jaoks siis leiame mingi lahenduse ja kellegi omade või kasvõi võõraste seast, kes selle asja ära korraldab. Tegin nimekirja oma mõtetest. Laste Kokastuudiol on peoks sobiv karavan, kus lastel oleks ka tegevust eriti siis, kui ilm käest ära läheb. Ja nad teevad pannkooke. Ja neil on jäätisemasin. Pealgi on Tan nende juures omal ajal mõned korrad linnalaagris käinud ja talle see eestvedajate seltskond hirmsasti meeldis. No et sümpaatsed mälestused ja kogemused. Vaatasin kodukat ja olin juba valmis tellima, kui Andreas ikka arvas, et kuule, pannkoogist jääb väheks. Aga jäätis? Ma olen alati unistanud sellest, et ma saaks ise kangist jäätist tõmmata ja mitte nii, et vahvlisse või topsi, vaid otse oma kahe lõuapoole vahele.  No et ajad aga pea kuklasse ja teed suu häääästi hoolega suu lahti nagu hambaarsti juures, kui tal su kuklas asuvaid hambaid on vaja uurida. Ärge küsige, ma ei tea, kust nii totakas idee pärineb, aga just sellest olen ma muheledes mõtelnud kui ühest toredast asjast, mida siin elus kindlasti proovima peab. Panin Kokastuudio võimaluse kõrvale, aga päris meelest ära veel ei lasknud. No et kui ma suurtele leian midagi muud, siis äkki lastele ikka piduvanker ja pannkoogid jäätisega? Tan jõudsin kõrvalt kinnitada, et nende pannkoogid olid väga head ja ta sööks neid pulmas küll. 🙂

Söögist rääkides plinkisid minu peas nagunii kordamööda vaid kaks asja – jäätis ja maasikad. Maasikaid saab Nõmme turult ja kuna hooaeg sel aastal nagunii hilines, siis nendega polnud mingit probleemi. Jäätise osas turgatas mulle pähe, et meil oli ju keldris vana klaaskaanega külmkast. Selline suur ja tubli nagu need, milles poodideski jäätist omal ajal müüdi. Mis oleks, kui ostaks mitut sorti jäätisevanne sinna sisse ja siis igaüks kraabib endale ise sealt sellise variandi, nagu hing ihkab? Andreast jättis jäätis endiselt külmaks. Muigas teine vaid, et ta pole kunagi käinud kohas, kus nii palju jäätist süüakse kui Eestis. Kuigi ka maasikate ja kõige värske kohta võib ta sama kinnitada. Siin, Šveitsis, lihtsalt ei sööda sedasi marju ja puuvilju ja värskeid asju. Seda jäätise asja kinnitab kuulu järgi isegi statistika, et eestlased on ikka üks külm ja kalkuleeriv jäätiserahvas, kes oma kuuma verd ja ilma peab pidevalt jahutama 😛

Älinile see jäätise vannide mõte meeldis. Kuigi milline magusamõte talle ei meeldi, eriti kui seda pakutakse hulgi? Arusaadav. Ema arvamust teadsin ma küsimatagi. Aga siis selgus, et külmkast on meie keldrist lahkunud ja selle asemele midagi rentida polnud enam üldse nii veetlev. Ma juba peas isegi värvisin seda kasti väljast endale sobivaks valge-kollase-triibuliseks ja joonistasin selle peale kõige maiamaid valgeid linnukesi. Rippuvatest vimplitest rääkimata. Hädaabinõuna oleks olnud Jätsiabi ja erinevate firmade autod, mis kilinal-kolinal treppi sõidavad oma koonuste ja pulkade ja pakkidega, aga see polnud enam see. Jäätis läks ka nimekirja lõppu, sest vahepeal oli Maarja ütelnud, et tema tuleb heal meelel me peole endatehtud napoleonikoogiga ja Rita ajas mu pea sassi mõttega universumi parimast kringlist. Ja maasikad tulevad ju nagunii. Kuigi idee järgi pidid maasikad küll kohe alguses lauale jõudma. Aga noh, saab ka nii, et maasikad tulevad ka pärast koos magusaga. Mida rohkem, seda uhkem, eks?! Ja kui ilm on kolekülm ja märg, siis kes seda jäätist nii väga ikka tahab. Äkki ainult mina ja Älin, sest emal on omas kapis kindlasti enda varu olemas ja tema jäätisepuuduse pärast kannatama nagunii ei peaks. Tõmbab aga teki üle pea ja maiustab seal poolsalaja. Kook ja kringel kõlasid väga asjalikult minu jaoks.

Andrease arusaam peosöögist on liha. Seda teadsin ma juba enne küsimist. Hoidsin silmad lahti. Älin teadis kedagi omakandi meest, kes neil küla jaanipeol head ja paremat kohapeal kokkas. Otsin lehe välja ja panin võimalusena kirja. Kiirabi lehelt jäi vähemalt kahel korral silma mingi värskem vietnami kiirsöögikoht, mille lehelt leidsin ka ratastel variandi, mis saaks me hoovile sõita. Aga mida arvab me kesmine külaline seesugusest toidust? Ega see riis ja nuudlid Andreast ka väga ei võlunud peosöögina. Aga tortillad? Takod? Mkmm, neid võivat niisama süüa, aga peole need põhiroaks ei passi. Tõesti, peole oleks vaja mingit kena ja maitsvat keskteed. Aga sushi? Ma tean Tallinnas vähemalt ühte kohta, kust saab hulgi ja imehead sushit tellida. See on mu isiklik maitsev mälestus kiirabi ajast. Ei, sushi ka ei sobinud. Ok, no see oleks ehk jah veidi ekstreemne olnud. Aga väga njämma. 😛 Aga mida siis valida ja tellida, kui ma ikka tõesti ise ei tohi mitte midagi teha? Selveri Köök?

Tegin juba nalja, et pole midagi, siin olid meil suured võileivad alustuseks, et meil Järve Keskuses on ju ka Subway, lähen võtan sealt paar kandikut võileivaviile. Andreas puristas õudusest, et olgugi, et inimesed sööma ei tule, siis Subway on selleks puhuks küll no-no-no.

“Ok, räägi nüüd välja, ilma ühegi piiranguta, milline oleks sinu unelmate pidusöök?” nõudsin ma Andreaselt lootuses, et ehk saan ma mingi konkreetsema suuna ikka kätte.

“Vardas siga!” kõlas mõtlik mõmin ja tagasi oma värviliste koodide maailma ta sukeldus.

Hmm. No vardas siga pole ju mingi ulme, aga ajaliselt läheb kitsaks. Ta ju tahtis ikka kohapel valmistatud sooja notsut. Ikka nii, et tuleb keegi ja väntab seda siga siis tule kohal kuniks ta närimiseks parajaks saab. Mulle endale meenutab terve söödav siga vaid 1995 aasta Tallinna Vanalinna Päevade keskaja pidustusi, kus minust oli just äsja saanud Tallinna maikrahvinna ja suured joodud (korralik pidu) Mustpeade Majas algasid sellega, et kõik see saal oli rahvast täis ja siis toodi vaagnatel lauale sead. Vastne maikrahv lõikas siis pidulikult kõige esimese viilu meie ette pargitud seast mulle. Mina ja siga? Kuniks lihal pole nägu, siis olen ma teda elu jooksul õppinud sööma. Aga sellel seal olid lisaks näole ka veel mõned karvad kannika küljes ja see kena tükk pruuni vintsket harvade karvadega nahka maandus siis pidulikult mu taldrikul ja kõik ootasid näljaste nägudega, kuidas ma oma esimese ampsu sellest karvasest õudusest võtan ja matsutades noogutan, et jube hea on. Noh… ma sain hakkama. Ju adrenaliin mu veres aitas ellu jääda. Aga see oli ka mu esimene ja viimane näo, naha ja karvadega siga ja oma pulmas olin ma nõus seda luksust pakkuma Andreasele, kui see tema kindel soov on, aga endale eelistasin ma ikkagi hankida jäätisemasina ja 10 kilo maasikaid. Või midagi sarnast. 😀

Kuna aega oli ideest teostuseni veel vaid napp kaks nädalat, kui sedagi, siis jah, külma küpsetatud notsu oleksin ma saanud lauale. Seal oli ettetellimise aeg nädal. Kujutasin veel ette, kuidas ma teda ema hõbedasele vaagnale sätin, kõhu alla panen mõned väljaksavanud rabarberi- või hobukastani lehed, et tuimal seal pehmem oleks ja katsun teda siis sättida kuidagi nii, et ta jalad liiga palju üle serva ei ripuks. Ja kui ripuvad, siis kaunistan neid kuidagi nii, et defektist efekt saaks. Küünlad sõrgade vahele? Aga ei midagi. Külma siga Andreas ei soovinud ja mina hakkasin siis otsima kedagi, kes tuleks ja lihtsalt grilliks talle kohapeal ilma näota liha. Endamisi ikka mõtlesin vaikselt, et mis oleks, kui võtaks paellapanni ja teeks ikkagi midagi ise. No et valmistaks enne ette, paluks kellegi ehk appigi ja siis keegi lihtsalt keerutab seal labidat ja vaatab, et asi soe püsiks kuni inimesed ise endale sööki serveerivad. Ja mõte kuumuses sulavast juustust tundus ilus. Šveitsi värk. Lükkaks pannile koorega keedetud värsked kartulid ja kukeseened ja siis valaks selle kõik raclette- või fondüüjuustuga üle? Värske soolakurk veel kõrvale. Äkki isegi rohelise sibula kurgi salat hapukoorega. Minu suvine lemmiksöök, kui uustulnukast juust kõrvale jätta! Sellest oleks kohe eriti rahvusvaheliselt rahvuslik eine saanud… Andreas kõhkles, sest see oleks jälle eeldanud, et me ise peame toiduga mässama. Aga samas arvas ta, et öösel, lõkke ääres, oleks see küll väga mõnus amps, kui kõhud juba uuesti tühjaks on läinud. Ok. Kui ka õhtuks tuleb hädaabi variandina Selveri Köögi söök, siis öösel saab kindlasti mõnusalt maiustada. Kõlas rahustavalt.

Aga kui vihma sajab? No kui vihma sajab, siis on kehv lugu. Aga selleks päevaks pole mina vihma tellinud, kuigi seitsme päeva ilmateade lubas Tallinnas esialgu puhta paduvihma tolleks reedeks. Ma tegin näo, et ma seda ennustust ei näe ja panin kõik oma kaardid suurepärase sooja ja päikselise ilma peale. Ja plaanisin peotelgi leida, mille alla vajadusel varjuda.

Jäätisemasinat ei suutnud ma ikka veel maha kanda. Lõpuks isegi leidsin Viimsist ühe variandi, aga see oli kokkuvõttes liiga väike kogus, mida sealt oleks saanud ja noh, eks ma siis ostan külmkappi ühe universaalse vaniljejäätise vanni varuks, et kui on palav ja soovijaid, siis toome selle keldrist välja. Ja kui on liiga palav, küll siis keegi lippab kähku Selverisse ja toob lisa. Jäätise rida – lukus! 🙂

Peoni oli täpselt kümme päeva, kui ma Karmenile tunnistasin, et mul on selle söögimajandusega nüüd ikka juhe koos. Valikut nagu oli, aga miski ei tundnud õige. Tellida oleks saanud mitmelt poolt kõiksugu külma kraami, aga ma ju otsisin lihagrillijat. Kõik grillmeistrid, kellelt uurisin, olid mõistagi end juba ammu ära lubanud. Ega ma endale illusioone väga ei loonud ka enam, ikkagi suvepidude kõrghetk. Lohutasin end vaikselt sellega, et ega inimesed sööma ei tule me juurde. Söök on pigem tore lisaboonus ja koossöömine on mõnus jäämurdja. Narritasin veel, et kui muud pole, siis tulevad kurk ja porgand dipikastmega ning vinkud pistame oksa otsas lõkkesse ja ongi asi ants. Või rõhume joogile. Või magusale. Või pulmamängudele, mida keegi ei armasta 😛

Karmen arvas seepeale, et pole üldse aeg veel meelt heita, kümme päeva on veel ju alles ja tal on FB sõbralist kõiksugu huvitavaid inimesi täis. Ehk et mina Šveitsist, tema Inglismaalt ja kahepeal otsisime siis lahendust, kuidas Eestis peol head ja paremat süüa saaks? 😀 See on see koht, kus mina ei julge inimestele tüli teha ja küsimusi esitada, aga tema tegi kiirelt lihtsa kuulutuse ja sisuliselt kohe hakkas vastuseid tulema. Erinevaid ja põnevaid. Üksikesinejaid ja ka suure kogemusega tiime. Kolmas, kellega mind kokku viidi, läks sirgelt purki ja paar tundi hiljem hakkas asi juba päriselt looma. Iga kord kui ma pakkumisega meili avasin ja menüüd lugesin oleksin ma tahtnud oma arvuti või telefoni ära süüa, sest see, mida ma lugesin tundus nii ilmatuma maitsev kõik. Isegi liha.

Alguses tahtsin ma Andreasele üllatuse teha. No et kinnitan, et ta saab peoks süüa, mina seda ise ei tee ja tema asi on selle teadmisega õnnelik olla. Aga siis muutsin ma ekraani ees suud vesistades nõrgaks ja mainisin nagu muuseas, et mida ta arvab Jack Daniels glasuuriga grillitud ribidest. Mis te arvate, et ma ei teadnud, et ma saan hoobilt enda kõrvale veel ühe vesise suuga näljase tegelase?

Siis ei jäänud mul enam muud üle, kui näidata talle ka ülejäänud pakkumise sisu. Ajal, mil tema vaimustus kohapeal valmivast grillvalikust – needsamad viski-ribid, BBQ ahjus küpsetatud lõhefilee mee ja ingveriga ning ürtidega marineeritud ja grillitud sea sisefilee, vaatasin mina näljasena hoopis metsaseentega küpsetatud suvekartulite ja grillitud köögivilja salati poole, rääkimata maasikasalatist ja halloum juustu ja pärlkuskussiga rukolasalatist. Kõlas umbes nagu… paradiis!

Aga Älin tahtis kana. Andreas arvas seepeale, et tõesti, üks lind oleks ka kena seal valikus. Vahetaks kala kana vastu? Sellel vaidlesime meie emaga kõvasti vastu. Kala peab jääma. Lastemenüüs olid kanavardad vinkude ja lihapallidega. No et kui dubleeriks seda kana, tegin ettepaneku. Aga uus pakkumine tuli hoopis kalkuniga ja sellest ei arvanud ei Älin ega Andreas midagi. Älinile ei meeldinud ja Andrease meelest pole kalkun see lind, keda inimesed armastaksid. Ma olin peaaagu juba valmis küsitlust tegema, aga otsustasin siis, et jätame siis ikka esialgse menüü kehtima ja tellime lihtsalt lastevardaid juurde. Siis leiab igaüks midagi ja kui ei leia, no siis tuleb rõhuda koogile ja kringlile. Ja küll see Älin tee ka keldrisse jäätise juurde leiab, kui ta peaks nälga jääma ja mina peaksin unustama, et meil seal jäätis ootab. 🙂

Kaheksa päeva väldanud  tiheda arutelu jooksul müügiinimestega jõudis kaks neid haigestuda, aga see, kuidas vestlus anti järgmisel inimesele üle ilma tõrgete ja toppamisteta, see jättis mulle äärmiselt sümpaatse mulje. Auke ei tekkinud. Ma ei pidanud midagi üle seletama ja selgitama ja 19. juulil ehk kaks päeva enne pidu oli selge, et meie peol pakub süüa Tervise Catering. Söök – lukus! Ikka veel hakkas mul suu vett jooksma, kui ma lugesin me peolaua menüüd. Noh, tegelikult muutun ma näljaseks siiani ja neid ridu pragu kirjutades, kui ma vaid me juba söödud söögi pealegi mõtlen. 😛

Samal ajal, kui me toiduvalikut ja mitut muud asja paika panime, otsisin ma ka parajat peotelki, välikäimlat, soojakut, välimööblit, tünnisauna, fotoboxi ja lastele kedagi, kes neid lõbustab. Lapsed on ülioluline teema minu meelest. Lapsed lihtsalt peavad olema pulmas! Nii nagu ka matustel ja juubelil ja igal olulisel peol. Minu meelest on maailma kõige kurvem asi see, kui sotsiaalselt olulisele üritusele tuleb kutse “ilma lasteta”. Kust need lapsed siis ometi õpivad, mis on mis ja kuidas olla ja käituda ja mida miski endast kujutab? On kurb ja kole lapsi neist asjadest välja lõigata ja eemale hoida. Olgu see üritus kui kurb või ilus tahes, need on elu loomulikud osad ja lapsed peavad neist osa saama.  Niisama täiskasvanute õhtuid saavad lastest tüdinenud vanemad inimesed pidada ka muul ajal, aga kõige muu juurde kuuluvad lapsed minu meelest lahutamatult. Ja mis mõttes lapsed kisavad ja jooksevad ja rikuvad peo ära? Pole olemas sellist asja. Las nad siis jooksevad ja kiljuvad ja nutavad, kui neil selline tunne ja vajadus on. Niisama nalja pärast ei nuta keegi ja kui põhjus, siis selle pärast ei jää veel maailm seisma. Ikka hoolides ja koostööd tehes toimivad asjad, mitte ignoreerides ja eemale hoides. Lastele tuleb lihtsalt mõelda ja neid ja nende vajadusi ka arvestada, siis on kõik hästi 🙂

Kirjutasin julgelt sinna kuhu vaja ja mõnest kohast vastati meilidele minutite jooksul. Soojakud olid kõik välja renditud, aga noh, saame ka selleta. Telgi osas lubas aidata Liina. Korraga oli mul olemas igati lux välikäimla ja kaks lauda ja neli pinki. Mööblit oli vaja sisuliselt vaid söömise ja jalapuhkamise jaoks, aga tseremoonia ajaks, ei suutnud mul kuidagi mingit suhet tekkida pingiridadega. Meie metsikus aias tundus selline lahendus hirmus võõras. Heinapakid? Põhupakid? Tuhnisin netis nii ja naa ja leidsin Kuldsest Börsist aasta aega tagasi postitatud kuulutuse. Seal oli telefon. Palusin asjaliku Urmeti endale appi. Ta helistas ja teatas mulle kohe varsti, et 20 pakki on minu, summa see ja see, pakid laekuvad kohale neljapäeva hommikul enne pidu. Suurepärane!

Tünnisauna ei saanud siit ega sealt, oleks Tartus või Pärnus olnud, oleks ehk paremini vedanud. Siis aga leidsin Urmet ma ei tea kust kõrtsu lehelt kuulutuse ratastel sauna rendi kohta. Kirjutasin. Saun oli vaba ja külma ilma peletuseks oli soe koht valmis meie juurde vurama õige päeval. Tünnisauna asemel oli mul plaan hoopis veeta sauna veepuudus lahendada isemoodi! Mu peas küpses juba idee, et meil on ju aias mu poiste ajast suured torud ja vaat neist teengi ise basseinid. Kile sisse ja saunalistel vann olemas ja kui palav on, siis saab niisama ka supelda ja teisest torust saan teha äkki pallimere pisikeste jaoks. Kunagi oli see mul sedasi toas ja pallid on endiselt keldris ju alles. Ohh, kuidas mul mõte jooksis, aga Andrease jaoks pidi see kõik jääma viimase võimaliku hetkeni toredaks üllatuseks. Lasin tal tööle keskenduda ja müttasin magusa muigega omi asju korraldada. Mulle oli oluline vaid see, et kõik asjaosalised kinnitasid, et 21. juulil on kõik need tellitud esemed ja objektid meie päralt.

Paralleelselt kõige vajaliku kohaleorganiseerimisega pidasin plaani printida Päikesesõlega ka suur lipp ja veel kõiksugu asju, aga kuna seda sain ma teha alles Eestis, siis oli vajalik, et õiged failid saavad kaasa. Senikaua sain ma aga üle interneti Templitehasest tellitud Päikesesõlega templi suure. See valmis ja ootas meid enne kui me Šveitsist Eesti poole liikuma hakkasime. Läbi ime said tellitud ka sama kujundusega tassid, mille transport, trükkimine ja kättesaamine oli korralik ajastamine ja sättimine. Ulme, aga asjad kuidagi sujusid ja osutusid võimalikuks hoolimata kõrghooajast ja puhkustest ja napist ajavarust. Kõik oli täpselt paika timmitud.

Asjade sujudes tekkis julgem tunne. Kohe nii julge, et ma surusin silmad kõõõvasti kinni ja kirjutasin kõiki hirme ületades ühele ilmatuma ägedale fotograafile, et ma nii väga soovin uskuda imedesse ja noh, kui ei küsi, siis ei saagi ju teada. Vastus tuli peagi… ja oli positiivne! Ta tuleb me peole! Sel hetkel kasvasid mulle vist tiivad, sest siis ei olnud enam mitte miski võimatu. Isegi, kui midagi läheb metsa ja alati võib midagi sinna minna, siis kuidagi saab kõik ikkagi korda. Ja sadagu sel päeval kasvõi rusikasuuruseid raheterasid, meil tuleb Haldjaoru kõigi aegade kõige ägedam pidu! Absoluutselt! Täpselt 99 e-maili hiljem oli kogu see lugu purgis ja pidu võis tulla! <3

Kõik edasine oli juba pinnavärelus ja vabakava. Ja seegi läks juba loominguliselt ja ludinal. Puudu oli muusika. Sügaval enda unistustes oleksin ma selleks päevaks soovinud me õuele Mari Jürjensit (Pokinen). See ihkamine oli mul juba nii palju aastaid tagasi kui kunagi Lilli sündis. Tema lugudes ja hääles ja olekus kõnetab mind kuidagi kõik. Ilus ja õrn ja tugev ja nii elav ühtaegu. Ühel päeval ehk õnnestub ka sedaviisi. Aga sel korral tuli hakkama saada lihtsamalt ja omade vahenditega. Mingi hädaabi variandina oli Andreasel arvuti kaasas ja noh, inimestel on ju interneti ja juutjuubiga telefonid. Kuna kutsutud külaliste laste seas oli ka erinevaid talente, siis oleks kõne alla tulnud ka see, et keegi neist oleks sissejuhatuseks midagi mänginud. Tegelikult saigi mõttena välja käidud, et peo jooksul leiab vabalt aja ka noorte etlejate eeskava jaoks. No et kui keegi tunneb, et soovib esineda, siis on ta igati teretulnud. Meie poisid on selles osas tagasihoidlikud, aga võimalus oli kõigil 🙂

Hmm, mis siis veel? Ahjaa, tseremooniast pole ma teile veel rääkinud. Esimene küsimus oli see, kas meil ikka on vaja kedagi, kes meid paari paneks. Mul oli nagu tunne, et ehk on see kuidagi rituaalselt vajalik, et keegi ütleks sõna sekka. Andreas arvas, et tema meelest meil pole küll vaja, et keegi midagi arvaks või määraks või otsustaks. No nagu to Šveitsi näitsik me külavalitsusest, kelle juures me aasta tagasi allkirju andsime abielludes ja kes meile hirmsasti armastusest rääkida tahtis. See on meie lugu ja meie armastus ja meie abielu. Noh, sellega olin ma päri ja tegelikult on mulle alati tundnud arusaamatult võõras mõte sellest, et pruutpaar on tseremoonia ajal enamasti oma inimeste poole seljaga. Ja enamasti ka neist jupp maad eemal. Sageli on pruutpaar ju ka teineteise poole küljega ja kogu kandev noot on paaripanija vedada. Kui palju läheb kaduma ehedatest emotsioonidest ja olulisest hetkest saab hoopis kellegi kolmanda etteaste. See mõte mulle ei istunud. Kui juba, siis ikka ise ja omadega ja omade keskel ja lähedal.

Seda, et ma selleks aastaks pean ka oma kirja Andreasele valmis kirjutama, seda ei lasknud Älin mul kauemaks kui päevaks unustada, Ikka tuli ja küsis, kas on juba valmis. No ei olnud, mul oli ju sada muud asja vaja teha enne seda, kui sain keskenduda armastuskirjale. Aga plaan see kiri selleks korraks valmis kirjutada, oli mul kindlalt olemas. Meie kirjad teineteisele peavad olema, leidis ka Andreas. Need on need kõige olulisemad ju ikka lisaks meile endile. Aga äkki ka mingi tõotus? Vanne? Uurisin, mida lubati teineteisele vanal ajal ja mõtlesin, mida lubaksin ma ise. Leidsime, et eraldi midagi pühalikult tõotama ja vanduma hakata on kentsakas. Aga ilmne oli ka see, et meie kirjades saab nagunii olema öeldud kõik vajalik ja ainus, mis tegelikult loeb, on ju Armastus 🙂

Niih, saigi vist kõik oluline korraldusliku poole pealt kirja enne seda hetke, kui me siit Eesti poole liikuma hakkasime? 😉

Ja ilmselgelt oli meil kõigil vaja veidi ka puhata!? 😀

 

Mõnel kohe eriti! 😛

 

15. juuli hommikul asusime me Eesti poole teele. Andrease telefoni ekraanil näitas aja mahalugeja, et meie pulmapäevani on aega veel tervelt 6 päeva ja kopikad ehk 2328 km. Teha oli veel niiiih palju, aga tegelikult jagus aega täiesti piisavalt! 🙂

 

Jälgi mind Facebookis:

6 thoughts on “Kuidas korraldada pidu kaugelt eemalt – osa 2”

    • Tead, ma arvan, et mingis mõttes ma seda juba ju teengi iga kord siia oma lugusid kirja pannes. Lihtsalt kokkuköidetud paberilehtede asemel saab neid ridu lugeda helendavalt ekraanilt ja kirjanduslik vorm on küsitav. Samas ei pea värske loo lugemiseks poodi minema. Või mine tea, äkki ma lihtsalt harjutan siin millegi suurema jaoks. Igal juhul hoiab see kirjutamine siin mõtte vormis ja sule terava. Kirjutada on mõnus ja vahel on seda kohe vaja teha, eks!? 🙂

      Reply
  1. Tore lugu, väga sisutihe ja kokkuvõtlik.Mis aga puudutab jäätisekülmikut….siis ee juhtus tollel aja kui me otsustasime Kanaaridele elama minna,et emal oleks kergem,et ei peaks iga päev poes käima.Seega see jõudis meile tagasi ja nüüd suure tühjendusmüügi ajal lännu.

    Reply
    • Ohh, sellest külmikust pole hullu midagi! Su emale oleks seda raudselt palju enam vaja olnud, kui meil seal keldris maasikamoosidega seistes ja vaid üht pidu oodates. 🙂 Aga nii taustaks on naljakas see, et mul kohe on mingi suhe nende külmkastidega. Kui Andrease vanemad siin oma viimase restorani sulgesid, siis pakkusid nad meile sarnast klaaskaanega jäätisekülmikut. Sel hetkel polnud meil seda ei vaja ega selle jaoks ka ruumi. Aga ühel hetkel ja siis veel ühel teisel hetkel siunasime ennast, et näeeee, kui hea oleks, kui meil see just nüüd ja praegu ikka olemas oleks. Eks järgmisel hetkel oleks jälle küsimus, et kuhu see panna ja millega täita. Ja noh, kui ühel hetkel ikka kohe rohkemaks seda vaja peaks minema, küll ma selle siis hangin ja värvin kollase-valge-triibuliseks ja joonistan linnukesed ka peale 😀

      Ja nii suur tänu Sulle hea sõna eest ka! 🙂

      Reply
    • Oo, kuidas ma seda usun 😀 Mulle piisab vaid selle postituse nägemisest… kui nälg kõrvulukustavalt kriipima hakkab 😀

      Reply

Leave a comment