10th August 2017
, Elu ilusad hetked, Meie armastuse lugu

Kuidas korraldada pidu kaugelt eemalt – osa 1

Selle aasta juuli alguseks olin ma Šveitsis elanud juba kaks aastat ja olnud sellest aasta jagu päevi ametlikult ka Andreasega abielus. Formaalselt oli sedasi vajalik, aga paljud otsad olid minu jaoks endiselt veel lahti ja ootasid kokkusõlmimist. Just selle pärast teadsime me algusest peale, et meie pulmale tuleb Eestis ka teine, see minu jaoks olulisem, vaatus. Mul oli vaja isale mere äärde tagasi viia mu endine perenimi ja meil ei olnud Andreasega veel abielusõrmuseid ja põhjuseid selle peo pidamiseks oli meil rohkem kui küllalt. Ja tõtt tunnistades lootsin ma salaja sügaval enda sees, et mul vähemalt ükski kord elus on võimalik tunda suurt elevust ja õhinat selle tähtsa päeva eel. No et oleks lõpuks ikka päristunne ka abielludes 🙂

Juba kevadel oli kindel, et ju me juulis ikka selle peo Eestis saame peetud, aga millal täpselt ja kus ja kuidas, see oli väga lahtine. Juulis ikka seepärast, et siis on poistel suvevaheaeg ja Andreasel ka võimalus veidi puhata.

Ühel hetkel, kusagil juunis, sai paika kuupäev – 21. juuli. Kuupäevavalik tuli toredalt. Teate, miks see päev mulle oluline on? Sest 17 aastat tagasi läksin ma sel samal päeval mehele. Tollest abielust ei tulnud suurt midagi välja, aga samas ei jäänud ka midagi valusat hinge kraapima, mis paneks soovima kõike unustada. Sellel samal päeval abiellusid väga palju aastaid varem ka minu vanemad. Neile tõi see kuupäev õnne ja rõõmu ja kui me Andrease ja minu emaga asja arutasime, siis tundus kõigist võimalikest juulikuu päevadest just see päev see üks ja õige, et kirjutada julge käega ajalugu üle ja anda sellele päevale tagasi tema õige tähendus. Nalja sai muidugi ka, et noh, kui ma vana ja hall juba olen, siis on kohe üks asi vähem, mida pingutatult meeles püüda pidada. Kuupäev on ju sama. Ja abikaasade nimedes on ka õnneks väga suur sarnasus. Head valikud, arvas ema. Ta on mul ikka kergelt minusse! 😀

Peokoha osas mõtlesime nii ja naa. Minu süda ihkas pidu mu lapsepõlvekodu hoovis, Haldjaorus. Teised kippusid mu valikus kahtlema. No pole ju mingi suurem asi iluaed enam ja õrnal mullakihil kasvav rohi ei kvalifitseeru isegi muruks. Älin tegi minuga koos vihmaniiskes aias ühel õhtul tiiru, kui ma õhinaga seletasin, et näe, siin saab teha seda ja siin seda ja vaata kui äge valgus on siin ja see puu ja see puu ja siia paneme lauad ja siia istumise kohad ja…

Ilmselgelt ei osanud tema näha seda kõike läbi minu mõtete ja unistuste ja pööritas vaikselt vaid silmi. Andreas ei olnud vastu, aga kahtles ta selles valikus veel ka kaks päeva enne pidu veel. No et äkki on ikka kõik liiga džungel ja peaks põõsaid veel pügama ja mis kõik veel.

“Ähh, mis džungel, ole normaalne, just nii nagu on, on kõige ideaalsem!” rehmasin ma vastuseks ja jooksin järgmist prügikotti jalust ära tassima. Ta vangutas vaid pead ja lootis kogu südamest, et ma sel hetkel, kui kõik käes on, pettuma ei peaks. Eks ta ka alles õpib mind tundma. 🙂

Ega nad minuga ei vaielnud peokoha osas. Nad ju tegelikult kõik teadsid, et minu valikul oli palju sügavam põhjus – pidin ma ju pisikesele pulmapeole lisaks jätma hüvasti ka oma koduga ja lõplikult seal oma asjad kokku korjama ning välja kolima. See oli ja on minu jaoks siin elus vist üldse emotsionaalselt kõige raskem asi olnud, sest see maja seal Rahumäe mändide all, minu enda Haldjaorus, on mu vereringes, on mu ainus tõeline Kodu ja iga eemaldumine paneb juured valusalt rebenema. See kõik on endiselt nii vale ja valus, aga ju on siis aeg nüüd suureks saada, selg sirgu ajada ja eluga edasi minna. Ma vähemalt proovisin ja lootsin, et läbi armastuse ja selle pühitsemise ning väikese tseremoonia on seda ehk kuidagi kergem taluda ja võtta teele kaasa vaid head tunded ja mõtted. Just seepärast sai meie peokohaks ainus õige ja tähendusega valik – Haldjaorg. Mitte ükski rendipind, kuitahes ehe ja äge, poleks kunagi suutnud olla see üks ja õige. Tegelikult oli sellel otsusel ka teine kandev tala – meie suur soov, et mu mamma me peole jõuaks. Kodust välja poleks ta tulnud. Seega pidi pidu talle koju kätte tulema 🙂

Olgu, kuupäeva ja koht on paigas, aga mis edasi? Kuidas seda pidu siis nüüd pidada? Mul oli terve nimekiri asjadest, mis on toredad ja head ja mis sobiksid kenasti selleks päevaks, et oleks hea ja saaks luua palju armsaid mälestusi. Andreasel ei olnud väga aega töö kõrvalt süveneda, aga suures plaanis oli ta asjaga kursis ja päri ja need asjad, mis pidid talle üllatusena tulema, neist asjust ma talle lihtsalt ei rääkinud ja hoidsin oma nimekirjamajanduse (te juba teate, et ma armastan nimekirju teha?) teises sahtlis. Sahtlit mul küll pole. See oli kujundlik. Mul on hunnikud. Ja kui keegi seal midagi muudaks, siis oleks alles kaos. Õnneks Andreasel pole ei huvi ega aega ega tahtmist mu hunnikuid näppida, seega on kõik alati kenasti korras ja kontrolli all. 😛

Jaanipäev läks mööda ja ma tunnistasin Andreasele, et kuigi mul on sada ideed, siis ma ei suuda mitte midagi korraldada enne, kui pole kindel, milline see pidu peaks olema. Milline peaks olema selle peo stiil ja kandev noot. Alguses olime me kindlad, et läheb uuesti käiku eelmise suve jaanipäeva pulmapeo jaoks valminud lillepärja ja kahe valge tibuga kujundus, aga miski mu sees punnis sellele vastu. No polnud tibutunnet ja jaanipäev on juuliks ju ka ammu möödas. Peast lipsas läbi ka ammune mõte padurahvuslikust peost ja kollasest muhutriibust, mis mulle nii väga meeldib, aga see tundus ikkagi liiga juhuslik, no et kuidas ma Andrease sellega seon. Või teine äärmus – äkki hoopis lustakas mutionu pidu loomakostüümides? Mulle see meeldiks, aga inimesi sellega kaasa tõmmata keset suve tundus kahtlane.

Pea oli pulki täis ja Andreas ei osanud ütelda muud, kui et ta soovib, et see võiks olla pisike lihtne koosolemine sõpradega. Kasvõi lihtsalt aiapidu, lihtsalt piknik või koosgrillimine. Et kas peab mingi stiil üldse olema, et saaks ju ka lihtsalt olla nii, et on hea ja rõõmu jaguks. Ikkagi sõbrad ju! Ma olin temaga selle “hea olla” osas väga nõus, aga otsisin ikka veel seda oma nooti, mis ka mul hinge tõeliselt helisema paneks. Püüdsin endas selguse jõuda, mida see hetk ja päev ja koht minu jaoks tähendab. Mida see meie jaoks tähendab. Kes me oleme, mida me otsime ja mida me leida loodame ja jagada oskame.

Pähe tikkusid meie enda arhailise tikandi mustrid. Märgid. Märgid?

Aga millised märgid? Millise kandi omad? Eestimaa on üks kirev koht oma märgikirjadega. Igal kandil omad suunad. Kuna ma enda päritolu Eestis ühegi paigaga siduda ei oska, siis sellest polnud väga abi, aga mu National Geographic geenianalüüs kinnitab, et ma olen Eesti aladel kohapeal elanud väga kaua ja mu vereliin on nii kütt-korilane-ranna-eestlane kui veel olla annab. Vägevalt vemmeldav soolane viikingiveri?

Andreas on mind algusest peale oma viikingi sõdalaseks kutsunud. No ju mu Põhjala päritolu ja alatine lahinguvalmidus on selles oma osa märkinud. Kilp ja mõõk on alati käepärast, et õigluse eest seista. Võib-olla on kaasaegsetel arheoloogidel õigus ja eestlased ei olnud kunagi viikingid vaid täiesti isemoodi uhke ja tugev rahvas siin Soome lahe kaldal ja nad olid veel vägevamad kui viikingid, sest olid just nemad viikingite idasse viiva kaubatee valvurid ja nende  lääne röövretkedest kasusaajad, kes viikingitele olulist rauda nende hõbeda vastu vahetasid. Aga see polegi oluline. Kindel on see, et me sellel maailmakaardi mõttes olulisel ja äreval maatükil, oleme kõik need aastatuhanded püsinud iseendana ja seda maad ja merd ja oma inimesi enda jaoks pühaks pidanud. Pealgi olid mitmed viikingiaja märgid meile tuttavad ja omad juba enne kui viikingid nad omaks tegid. Meie maailmakorralduses oli palju sarnasusi. Ja mitmed need märgid elasid meie ehetel ja tikandites ja kaunistustest edasi sellest kaugest ajast tänase päevani. Minu mõte läks korraga liikuma.

Mu mõte kaevus sügavale juurte juurde, millest ma midagi ei tea ja see annab vabaduse olla just see, kes ma ise olla tahan. Tagasi algusesse, tagasi lihtsusesse. Sinna, kus elavad armastus ja rõõm ja lust ja ei mingit võltsi väljapeetust ja tehtud nägusid. Seda, et sellest peost ei saa pitsivahuse kleidiga süldipidu, see oli alati selge. Aga milline pidu sellest saada võiks, vaat see loksus minu jaoks ühe suure lainega paika hetkel, kui ma 1. juuli hommikul oma lihtsas linases maani kleidis keset ajalugu taaselustavat poodi seisin ja end peegli ees armunult keerutasin. Või noh, paika loksus just sel hetkel, kui Andreas mind vaadates teatas säravil silmil:

“Nii, ma nüüd otsin endale ka midagi sinuga sobivat selga!”

Ikka selleks, et siis oleme me mõlemad üdi ühes väga vanas ja ilusas muinasjutus.

Pikk särk samast kangast, millest on minu kleit, istus talle suurepäraselt. Siis katsetas ta veel erinevaid veste ja kuubi… aga need tundusid kuidagi liiga sõjakad selleks puhuks.

Siis leidis ta laia nahast vöö. Seda endale nohinal ümber kere passitades käis minu peas korraga klõps:

“Tead! Eelmise aasta pärjaga tibusid ei tule nüüd päris kindlasti. Tuleb hoopis Päikesesõlg. Sellest saabki meie pulma lipp ja vapp ja märk, sest see on ainus, mis on päriselt oma ja sobib antud kontekstiga suurepäraselt.”

 

Te ju mäletate mu Päikesesõlge, eks?

Andreas oli päri. Väga päri.

Särk ja kleit ja vöö olid otsustatud. Toetasime need lauale ja kolm sammu ehteriiuli poole astudes leidsime seesugused sõled. Need vist ootasid just meid seal.

Hõbedasi oli vaid üks. Selle sai Andreas. Mina soovisin kahte ja läksin sel korral siis säravama ja soojemat karva metalli rada. Tegelikult ainus, mis luges, oli kujundus, sest korraga oli KÕIK NII ÕIGE. Muidugi oleks nii äge, kui need sõled oleksid juba päriselt minu Päikesesõle kujundusega, aga see oli suur samm lähemale ka sellele unistusele. Kolmjalg oli olemas ja see määras kõik. Meil olid olemas riided, ehted, kuupäev, peokoht ja kandev märk. Ja soov ja tahe ja unistus. Ja hästi palju armastust! 🙂

 

Ja isegi maailm oli sel päeval nagu piltpostkaart <3

 

Nüüd oli vaja veel vaid lahendada küsimus, kuidas ja millal me jõuame Eestisse. No et kas me ikka jõuame planeeritud päevaks kohale. Ja kogu see pidu ka korraldada! Meie pulmapäevani oli sel hetkel aega tervelt 20 päeva! 🙂

Comments 2

    1. Post
      Author

Leave a Reply

Your email address will not be published. Required fields are marked *